PP36
06.12.2015 • Views
Share Embed Flag

PP36

ePAPER READ
DOWNLOAD ePAPER
puutepunkt

Create successful ePaper yourself

Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.

START NOW

Kuidas<br />

leevendada<br />

insuldi<br />

järel depressiooni?<br />

Milleks<br />

kohustab<br />

lähedasi<br />

perekonnaseadus?<br />

Kuidas<br />

korraldada<br />

tavakoolis<br />

väikeklassiõpet?<br />

Mida<br />

arutatakse<br />

hooldajate<br />

liidu konverentsil?<br />

Märts 2015<br />

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest<br />

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja<br />

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!<br />

Nr 36<br />

Aldo Luud<br />

Suur mõistatus<br />

tavakooli jaoks<br />

Põletavaid teemasid järgmises numbris:<br />

Millega tegelevad puuetega inimeste iseseisva elu keskused?<br />

Kuidas toimub igapäevane koolitöö autistlike lastega?<br />

Kas puuetega inimeste soovid mahtusid koalitsioonileppesse?

2 Valimised<br />

3<br />

Süüdistamine<br />

ei vii edasi<br />

„Puutepunkti” toimetusse<br />

saabub ikka aeg-ajalt<br />

ka kurjustavaid kirju,<br />

kus mõistetakse hukka vanemaid,<br />

kes hakkavad oma puudega lapse<br />

hooldamise all murduma, sest ...<br />

miks nad siis ometi olid nii hoolimatud,<br />

et sünnitasid puudega lapse.<br />

Ning miks nüüd virisevad, kui<br />

ei suuda oma koormat kanda. Miks<br />

pimedad ja kurdid tahavad kalleid<br />

kohandusi ja teenuseid ega saa aru,<br />

et Eesti maksumaksja pole võimeline<br />

seda kõike kinni maksma. Ja<br />

nüüd siis tuleb veel mingi madalapalgaline<br />

meditsiiniõde ja hakkab<br />

nõudma, et maksumaksja tasuks<br />

tema haigestunud vanema hooldekoduarved.<br />

Miks need vanemad<br />

siis lõid omal ajal lulli ega sünnitanud<br />

rohkem lapsi, kes neid nüüd<br />

hooldaksid?<br />

Enamasti vahetame kurjustajatega<br />

hulga kirju, arutleme elu ja<br />

olukordade üle. Mõnedega saame<br />

kaubale, et elu on palju keerulisem,<br />

kui esmapilgul paistab. Mõned ei<br />

soovigi arutada, sest nendel on<br />

juba teada, mis on õige ja mis vale.<br />

Enamasti jätame need kirjad toimetuse<br />

teada, sest meile on tagasiside<br />

oluline. Eesti arengus ei saa<br />

teha suurt hüpet enne, kui valdav<br />

osa inimesi on valmis muutusteks.<br />

Ühe kirja aga otsustasime avaldada<br />

(vt kõrval). Seesama meditsiiniõde<br />

jutustas meile juba saate<br />

salvestamise ajal, et ta emal tekkis<br />

sünnituse ajal komplikatsioon<br />

ja rohkem lapsi polnudki võimalik<br />

saada. Kas tõesti on see eakas<br />

abielupaar nüüd süüdi praeguse<br />

maksumaksja ees? Kas juba ette<br />

on süüdi nende tütar, et temalgi on<br />

talle teadaolevatel põhjustel vaid<br />

üks laps? Üks tubli laps – nagu<br />

paljudel Eestis ja maailmas.<br />

Millal me ometi jõuame mõistmiseni,<br />

et hakata tegelema olulisega?<br />

Tiina Kangro, peatoimetaja<br />

Iibepuudelised<br />

ärgu virisegu!<br />

Tere!<br />

Olen teie saatele tulihingeline kaasaelaja olnud juba aastaid.<br />

Tänase saate vaatamise järel ei tea aga, kas selle vaatamisel on<br />

enam mõtet. Süüdistada Eesti riiki selles, et mugavat elu elanud<br />

vanemad eelistasid iibepuudeliseks jääda oma ainsa lapsega. Et ema<br />

otsustas haigeks jäänud isa „üle parda” heita ja hädaldab nüüd, et<br />

tal pole seltsilist!?<br />

Ka saate peategelane ise on samasuguse iibepuudelise elu kasuks<br />

otsustanud. Ning alles fertiilsest east väljas olles avastab, et tema<br />

hooldajaks peab nüüd jääma tema ainuke poeg. Et meie, maksumaksjad,<br />

kellest paljudel on jätkunud tahtmist rahvuse kestmiseks<br />

vähemalt kolm last üles kasvatada, tasugu nüüd ka ta isa hoolduskulud<br />

(ja tulevikus ka ema hoolduskulud), sest tema ei kavatsegi<br />

loobuda oma vanemate suvekodust! Ega ema hooldekodusse panemise<br />

järel ilmselt ka vanemate korteri müügist saadavast rahast.<br />

Pangalaen ju maksta ... ehk võinuks saates seda „kitsukest” korterit,<br />

mille pangalaen siiani kaelas, siis rohkem näidata kui vaid kööki,<br />

kuhu isagi ei mahtuvat!?<br />

On olnud nii hingeminevaid saateid järjest ja järjest, kuid nüüd<br />

selline, sugugi mitte puuduses elav paatoslikku kannatajarolli etendav<br />

proua. Vahest soovitaksite vähemalt tema pojale, et noor mees<br />

ei käiks ema jälgedes ega piirduks vaid ühe lapsega, et mitte tulla<br />

kümne aasta pärast järgmisena sellest pesakonnast saatesse halama.<br />

Ühed minu tööandjad on Inglismaalt. Teie ehk saate toimetajatena<br />

ei tea, et seal tuleb samamoodi vanuri hoolduseks müüa kogu<br />

tema vara. Ja keegi ei hädalda. Sest me sünnime, elame ja sureme.<br />

Ning hooldekodusse mineku tarvis oma vara müümine on mujal<br />

Euroopas elementaarne.<br />

Soovin saatetegijaile jõudu ja jaksu libaabivajajate saadetesse mittekutsumiseks<br />

ning saate maine endiselt kõrgel hoidmiseks.<br />

Parimate soovidega<br />

Jane Forest<br />

Ilmub alates oktoobrist 2011<br />

Väljaandja<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

Faehlmanni 12,<br />

10125 Tallinn<br />

Tel 628 4405<br />

E-post info@vedur.ee<br />

© OÜ Haridusmeedia 2015<br />

Peatoimetaja Tiina Kangro<br />

Toimetajad Anne Lill,<br />

Kaidor Kahar<br />

Keeletoimetaja Kaja Türk<br />

Trükiarv 10 000<br />

Tellimine www.vedur.ee<br />

Valimised on läbi.<br />

Täname kõiki valijaid!<br />

Seekordsed valimised<br />

olid erilised, sest<br />

riigikokku pürgis<br />

874 inimese seas koguni<br />

üheksa kandidaati, kes<br />

olid valmis minema<br />

poliitikasse esindama<br />

puuetega inimeste ja<br />

omakseid hooldavate<br />

perede huve.<br />

Meie esindajad kandideerisid<br />

mitme erakonna nimekirjas: Tiina<br />

Kangro, Tiit Papp, Tiia Sihver ja<br />

Sülvi Sarapuu parteitutena Isamaa<br />

ja Res Publica Liidu nimekirjas;<br />

Iivi Kallaste parteituna Eesti Konservatiivse<br />

Rahvaerakonna nimekirjas;<br />

Tiia Tiik, Külli Urb ja Silja<br />

Suija Sotsiaaldemokraatliku Erakonna<br />

ammuste liikmetena ning<br />

Monika Haukanõmm äsja Vabaerakonda<br />

astununa.<br />

Kuna Eesti on jagatud 12 valimisringkonnaks,<br />

sai meie asja ajajaid<br />

seekord valida vaid Tallinna<br />

kolme ringkonna, Harju- ja Raplamaa,<br />

Pärnumaa ning Põlva-, Valga-<br />

ja Võrumaa elanikud.<br />

Valijad andsid puuetega inimeste<br />

ja omastehooldajate esindajatele<br />

kokku 3285 häält, mis on natuke<br />

üle poole protsendi häälte koguarvust.<br />

Kui arvestada, et Eestis on<br />

150 000 puudega inimest ja vähemalt<br />

teist sama palju omaksehooldajaid,<br />

tundub see natuke üllatav,<br />

aga teha pole midagi, sest nagu<br />

teadsid juba vanad roomlased:<br />

rahva hääl on jumala hääl.<br />

Valimistel osales seekord ligi 65<br />

protsenti hääleõiguslikest kodanikest.<br />

Üle 300 000 inimese siiski<br />

valimas ei käinud.<br />

Meie sihtgrupi eestkõnelejatele<br />

antud hääled jagunesid järgmiselt:<br />

Tiina Kangro – 1669 häält<br />

Monika Haukanõmm – 450<br />

Kodanikuühiskond<br />

jääb poliitikuid<br />

survestama<br />

niikuinii.<br />

Oma esindaja<br />

Toompeal<br />

peaks olema<br />

sild koostööks.<br />

häält<br />

Silja Suija – 390 häält<br />

Tiia Sihver – 233 häält<br />

Külli Urb – 176 häält<br />

Tiit Papp – 144 häält<br />

Sülvi Sarapuu – 87 häält<br />

Tiia Tiik – 78 häält<br />

Iivi Kallaste – 58 häält<br />

Riigikokku tööle asumise võimaluse<br />

sai ainsana Monika Haukanõmm.<br />

Ta sai kompensatsioonimandaadi,<br />

kuna oli Vabaerakonna<br />

üldnimekirjas kuuendal kohal.<br />

Kuigi pärast valitsuskoalitsiooni<br />

paikasaamist ja ministrite määramist<br />

võib riigikogu liikmeskond<br />

veel mõne saadiku suhtes muutuda,<br />

jääme siiski lootma, et meie<br />

huvide eest hakkab nüüd valjuhäälselt<br />

seisma seni Eesti puuetega<br />

inimeste koda juhtinud Haukanõmm.<br />

Võrdluseks<br />

Seni sotsiaalsfääri juhtinud ja ka<br />

töövõimereformiga tegelenud<br />

poliitikutele andis rahvas hääli nii:<br />

Urmas Kruusele 5960 häält<br />

Helmen Kütile 3816 häält<br />

Taavi Rõivasele 15 882 häält<br />

Jürgen Ligile 6758 häält<br />

Eiki Nestorile 3744 häält<br />

Jüri Jaansonile 1328 häält<br />

Loodame ka, et koda saab tema<br />

lahkumise järel uue ja tegusa, julge<br />

ja sõltumatu juhi puuetega inimeste<br />

seast, kes kodanikuliikumise<br />

uuele arenguastmele viib. Tugev<br />

kodanikuühiskond koostöös vastutustundliku<br />

poliitikaga on jõud, mis<br />

võib liigutada mägesid.<br />

Puutepunktide toimetus<br />

Märts 2015 www.vedur.ee/puutepunkt Puudega inimesed kasutavad vaid väheseid neile ette nähtud toetusi. Märts 2015

4<br />

Konverents<br />

5<br />

Valged laigud ja<br />

mustad augud Eesti<br />

sotsiaalsüsteemis<br />

20. märtsil tulevad<br />

Tallinnas kokku Eesti<br />

Hooldajate Liidu asutajad<br />

ja toetajaliikmed,<br />

et koostada nõudmiste<br />

pakett lahendamist vajavatest<br />

murekohtadest<br />

sotsiaalsfääris. Puuetega<br />

inimesed ja nende<br />

pered vajavad tõhusamat<br />

tuge sotsiaalsüsteemilt,<br />

et ennast ise aidata.<br />

Sotsiaalrahad, sealhulgas eurorahad<br />

tuleb tuua bürokraatia toitmiselt<br />

inimestele lähemale. Sihtgrupid<br />

peavad saama oma probleemide<br />

lahendamises ise osaleda ning<br />

kaasa rääkida, sest vaid siis sünnivad<br />

head ja toimivad lahendused.<br />

Praegu põhineb sotsiaalsüsteem<br />

arusaamal, et riik ja kohalikud<br />

omavalitsused teevad niipalju,<br />

kui tahavad ja vajalikuks peavad<br />

(vastavalt võimalustele), ning ülejäänu<br />

lükatakse perede õlgadele.<br />

See koorem on tihtipeale sandistav.<br />

Väga paljud omastehooldajad<br />

muutuvad ise puuetega inimesteks,<br />

aga riigi sotsiaalelu juhid seda ei<br />

märka. Puuetega inimesi soovitakse<br />

tööturule viia, aga ei mõisteta, et<br />

töövõimelisus algab lihtsatest asjadest<br />

igapäevaelus. Tegeleda tuleb<br />

elukeskkonna ligipääsetavuse, iseseisva<br />

elu toetamise ja ühiskonda<br />

kaasatusega. Siis hakkavad lahenema<br />

ka probleemid puuetega inimeste<br />

liigse hulga ja passiivsusega.<br />

Eesti Hooldajate Liit kutsuti ellu<br />

poolteist aastat tagasi, 2013. aasta<br />

oktoobris, et koos sihtgruppidega<br />

hakata kaasa rääkima sotsiaalpoliitika<br />

kujundamises. Kevade<br />

algust tähistaval konverentsil võetakse<br />

fookusse järgmised teemad:<br />

Perekonnaseadus paneb<br />

lähedastele surmani kestva<br />

kohustuse oma puudega<br />

pereliiget hooldada ja ülal pidada.<br />

Uurime koos perekonnaõiguse<br />

juristiga seadusi ja rahvusvahelisi<br />

leppeid, saamaks teada, kas<br />

hoolduskoormusel on ka piirid.<br />

Kui palju kohustusi võib omastehooldajate<br />

õlgadele laduda? Mida<br />

on peredel õigus nõuda riigilt ja<br />

kohalikelt omavalitsustelt? Kas<br />

võimul on õigus kohelda samas<br />

seisus kodanikke ebavõrdselt, näiteks<br />

osutada seadustes loetletud<br />

avalikke teenuseid vaid osale neist<br />

(sõltuvalt elukohast või eelarvesse<br />

kirjutatud rahanumbrist, pakutavatest<br />

teenusemahtudest jne), jättes<br />

teised täbaras olukorras inimesed<br />

igasuguse toeta?<br />

Enam kui aasta on käinud<br />

jutt suurtest eurorahadest,<br />

millega hakatakse sotsiaalsfääris<br />

abistama puuetega laste peresid<br />

ja omastehooldajaid, toetama<br />

deinstitutsionaliseerimist jne.<br />

Koos sotsiaalministeeriumi esindajaga<br />

püüame saada ülevaate, kui<br />

palju kõlavalt reklaamitud sadadest<br />

miljonitest eurodest jõuab reaalselt<br />

puuetega inimeste ja nende hooldajateni<br />

ning kui palju kulub administreerimisele.<br />

Milline osa sellest<br />

rahast võimaldab sihtgruppidel ise<br />

initsiatiivi haarata ja toetuse abil<br />

oma probleeme lahendama asuda?<br />

Kuidas soovijad sellele rahale<br />

ligipääsu saaksid? Mida riik üldse<br />

ootab inimestelt endilt?<br />

Eesti sotsiaalsfääris on<br />

täiesti valgeid laike, kus<br />

vaid lähedased ongi need, kes<br />

peavad tulema toime sellega,<br />

millega tervishoid ja hoolekanne<br />

hakkama ei saa. On tekkinud<br />

trend, et meditsiini- ja sotsiaalasutused<br />

keelduvad tegelemast osa<br />

abivajajatega, põhjendades, et need<br />

inimesed on nende pakutavate teenuste<br />

jaoks „liiga rasked” või „liiga<br />

lootusetud”. Need inimesed aga elavad,<br />

vajades ööpäev läbi hoolt, ning<br />

peredel pole muud valikut, kui toime<br />

tulla. Räägime need valged laigud<br />

lahti ja arutame lahendusi.<br />

Nädal varem Tartus peetud eelkonverentsil<br />

oli huvi suur ja kokkutulnuil<br />

oli palju mõtteid ning<br />

ettepanekuid. Põhikonverentsi<br />

tulemustest anname pikema ülevaate<br />

järgmises Puutepunktide<br />

numbris. Tiina Kangro<br />

Ajukahjustusega inimesed<br />

Meditsiin on ülivõimas ja sageli<br />

jäävad ellu ränga ajukahjustusega<br />

inimesed, kes on üle elanud liiklusavarii,<br />

uppumise, lämbumise vms.<br />

Nad ei liiguta, ei neela, ei räägi,<br />

kuid nad saadetakse haiglast koju,<br />

kus omaksehooldajad hakkavad<br />

amatööridena avastama uut maailma,<br />

mis nüüdsest täidab nende elu<br />

ööpäev läbi. Eestis puudub taastusravi-<br />

ja rehabilitatsioonisüsteem<br />

selliste inimeste jaoks, sest nad on<br />

Ränkade sünnikahjustustega<br />

lapsed<br />

Varem ei jäänud ränkade sünnikahjustustega<br />

lapsed ellu, aga<br />

nüüd turgutatakse nad üles ja saadetakse<br />

vanematega koju. Põhjuseks<br />

võib olla sügav enneaegsus,<br />

Aasta tagasi<br />

käis „Puutepunkti”<br />

meeskond<br />

filmimas<br />

30-aastase Ira<br />

taastamist Hispaanias,<br />

kuhu<br />

naise ema Olga<br />

oli ta viinud<br />

kogutud annetuste<br />

eest. Koos<br />

lootusega hakkasid<br />

tulema ka<br />

edusammud.<br />

Kaader saatest<br />

„Puutepunkt”<br />

Paljud nii keerulises<br />

seisundis<br />

laste emad on<br />

ise invaliidistunud<br />

ja sattunud<br />

ravile psühhoneuroloogiahaiglasse.<br />

Õigeaegse<br />

abiga<br />

saaks säilitada<br />

nende tervise ja<br />

töövõime.<br />

Kaader saatest<br />

„Puutepunkt”<br />

„liiga rasked”. Puuduvad sotsiaalteenused,<br />

sest kohalike omavalitsuste<br />

pakutav on vaid piisk meres,<br />

mis ei muuda midagi. Ka meditsiinisüsteem<br />

taandab end, sest neid<br />

peetakse lootusetuteks.<br />

Meeleheitel pered koguvad<br />

annetusi või võtavad pangalaenu,<br />

et oma lähedast usus ja lootuses<br />

aidata. Nii raskes seisundis inimese<br />

taastamine kestab aga pikki aastaid.<br />

Mujal arenenud ilmas saavad<br />

ka sellised inimesed võimaluse<br />

elada inimväärset elu (kui mõistus<br />

on säilinud) või saada inimväärset<br />

hooldust (kui nad jäävadki vegetatiivsesse<br />

seisundisse). Selle kõrval<br />

peaks jääma oma elu ka lähedastele.<br />

Selliste perede toetamiseks<br />

oleks vaja luua Eestisse taastuskeskused,<br />

kust saaks infot ja abi<br />

ajukahjustusega inimese taastamisel<br />

ja/või hooldamisel.<br />

aga ka komplikatsioonid sünnitusel,<br />

mille tagajärjel on laps olnud<br />

tugevas hapnikupuuduses. Need<br />

on hävinud ajuga lapsed, kes elavad<br />

aparaatide küljes ja kel puudub<br />

arengupotentsiaal. Ööpäevaringne<br />

keeruline hooldus langeb<br />

vanemate õlgadele, sest lasteasutused<br />

nendega üldjuhul ei tegele.<br />

Kui ka asutuse leiaks, ei suuda<br />

pered hoolduskoha eest maksta.<br />

Need lapsed võivad aga elada pikki<br />

aastaid, sest kodune hool on võimas<br />

– vanematel pole ju valikuid.<br />

Nii juhtubki, et need lapsed hakkavad<br />

elama oma emade elu. Sotsiaalsüsteem<br />

ei tohiks jätta peresid<br />

nii keerulise ülesandega üksinda.<br />

Enamik neist lastest ei peaks elama<br />

kodus, sest selle elu moraalne<br />

hind on liiga kallis. Niisuguste laste<br />

hooldusküsimus tuleks lahendada<br />

riiklikult. Vanemad peavad<br />

saama jääda oma lastele vanemateks,<br />

aga peaksid saama võimaluse<br />

ka oma eluga edasi minna.<br />

Märts 2015 www.vedur.ee/puutepunkt 2013. aastal kasutas rehateenuseid alla 10% puudega inimestest.<br />

Märts 2015

6<br />

Konverents<br />

7<br />

Mahuka hooldusvajadusega<br />

autistid<br />

Tekkinud on uus ja keeruline sihtgrupp<br />

psüühiliste erivajadustega<br />

inimesi, kes vajavad tingimusi,<br />

mida praegune erihoolekande teenuste<br />

süsteem ei suuda pakkuda.<br />

Eesti hoolekandesüsteem<br />

ei<br />

ole valmis vastu<br />

võtma plahvatusohtlikke<br />

autiste. Kui nad<br />

jäävad tuulte<br />

pillutada, hakkavad<br />

probleemid<br />

eskaleeruma<br />

ja arstiabikulud<br />

üha suurenema.<br />

Kaader saatest<br />

„Puutepunkt”<br />

Paljudel juhtudel on probleemid<br />

kasvanud väga suureks, kuna Eestis<br />

puudub autismiga laste varajase<br />

märkamise ja efektiivse sekkumise<br />

süsteem. Tihti eskaleerub noorte<br />

autistide seisund pärast kooliea<br />

lõppu, kui kaob aastatega sisse<br />

harjutatud turvaline rutiin, millele<br />

sotsiaalsüsteemis aseainet ei leidu.<br />

Need inimesed hakkavad sageli<br />

liikuma kolmnurgas järjekordne<br />

asutus – politsei ja kiirabi – psühhoneuroloogiaosakond,<br />

kulutades<br />

varjatult suures koguses ühiskondlikku<br />

ressurssi ja tõmmates endaga<br />

keerisesse ka oma pereliikmed.<br />

Meeleheitel emade eestvõttel on<br />

siin-seal üritatud luua autistidele<br />

sobivaid päeva- või nädalahoide,<br />

mis on aga projektipõhised. Vaja<br />

on süsteemset lahendust. Samuti<br />

tuleb teha hüpe autismi diagnoosimises<br />

ja vajaliku õppemetoodika<br />

kasutuselevõtus juba alates lasteaiast-algkoolist,<br />

et vähendada selle<br />

grupi kiiret kasvu.<br />

Eakad vanemad,<br />

haigestunud abikaasad<br />

Mida teha, kui lähedane täiskasvanu<br />

hakkab vajama hooldust<br />

mahus, mis ei võimalda enam<br />

tööl käia, et hoolitseda kodu, laste<br />

ja oma tuleviku eest? Hooldusasutuste<br />

kohatasud on jõukohased<br />

vaid väga heal järjel inimestele.<br />

Esimeses vabariigis sündinud,<br />

nõukogude ajal elanud ja töötanud<br />

ning taasiseseisvunud Eestis<br />

Lisaks murele<br />

vanemate tervise<br />

pärast tuleb<br />

Ruthil taluda<br />

teiste inimeste<br />

etteheiteid, et<br />

ta võitles isale<br />

välja hooldekodukoha,<br />

kuigi<br />

oma palgast<br />

arveid tasuda<br />

ei suutnud.<br />

Aldo Luud<br />

pensionipõlve pidanud inimestel<br />

puudub enamasti vara, mida oma<br />

hoolduskulude katteks müüa. Või<br />

siis saab korteri eest summa, mis<br />

ei taga surmani kestvat hooldust.<br />

Hoolduskoht võib maksta kakskolm<br />

pensioni või kogu lähedase<br />

palga.<br />

Sellesse gruppi kuuluvad ka<br />

need näiteks insuldi järel voodisse<br />

jäänud, kõnetud mehed, keda<br />

naised pööratagi ei jõua, vanni<br />

ja ratastooli tõstmisest rääkimata.<br />

Seaduse järgi on see aga nende<br />

kohustus. Mida teha, kui kohustus<br />

laastab tervise ja paiskab vaesusse?<br />

Vaja on välja töötada õiglane süsteem,<br />

kus hooldatav ja tema pere<br />

osalevad kulude katmises, kuid on<br />

teada, millisest piirist tuleb perele<br />

appi solidaarne hoolekandesüsteem.<br />

Erihoolekanne vajab muutusi<br />

Praegu võimaldab riik erihoolekandeteenuseid<br />

vaid väikesele osale<br />

intellektipuude või psüühiliste erivajadustega<br />

inimestele. Üle 12 000<br />

teenuse kasutamise õigusega inimese<br />

elab oma perega ning on igasuguse<br />

toe ja abita. Ka see on grupp,<br />

kes pärast kooliaastate lõppu jääb<br />

vanemate õlgadele. Emad lahkuvad<br />

tööturult ja jäävad oma täisealisi<br />

lapsi hooldama. Kohalikel omavalitsustel<br />

pole kohustust investeerida<br />

raha päevakeskuste loomisse<br />

või koduhooldusse, sest seaduse<br />

Kodus üles kasvanud<br />

puuetega<br />

noored<br />

vajavad hoopis<br />

teistsugust elukeskkonda,<br />

kui<br />

ollakse valmis<br />

pakkuma senistes<br />

hooldekodudes,<br />

isegi kui<br />

need on renoveeritud.<br />

Kaader saatest<br />

„Puutepunkt”<br />

järgi on erihoolekanne riigi vastutusala.<br />

Kui riik ja kohalik omavalitsus<br />

ei toeta, on perel surmani kestev<br />

kohustus hooldada oma lähedast.<br />

Eurorahadega lubab riik luua<br />

2020. aastaks juurde paar tuhat<br />

hoolduskohta, kuid enamik peresid<br />

teab juba ette, et praeguste<br />

standardite järgi tegutsevatesse<br />

asutustesse paneksid nad kodus<br />

armastusega kasvatatud lapse elama<br />

vaid viimases hädas. Isegi kui<br />

nad sinna koha saaks. Paljud vanemad<br />

tahaksid luua ise kodulähedasi<br />

hooldusteenuseid, kuid see<br />

takerdub bürokraatiasse ja ressursipuudusse.<br />

Probleem vajab lahendust<br />

ja head lahendused sünnivadki<br />

vaid koostöös asjaosalistega.<br />

Vaja on paindlikke ja inimlähedasi<br />

uue põlvkonna sotsiaalteenuseid,<br />

mille loomises osalevad sihtgrupi<br />

esindajad ise.<br />

Need, kes võiksid<br />

olla iseseisvad<br />

Väga paljud puuetega inimesed<br />

võiksid elada iseseisvat ja tegusat<br />

elu, kui ühiskond oleks ligipääsetav<br />

ja inimestel oleks võimalik<br />

koostöös sotsiaalsüsteemiga<br />

koostada ise ja paindlikult oma<br />

„päästepakett”. Kallist ja kohmakast<br />

rehabilitatsiooniteenusest<br />

on sageli tähtsam võimalus olla<br />

kaasatud ühiskonnaellu: liikuda,<br />

Ka mahukate<br />

erivajadustega<br />

inimesed suudaksid<br />

elada<br />

täisväärtuslikku<br />

elu, kui sotsiaalsüsteem<br />

kohandataks<br />

nende<br />

vajaduste järele.<br />

See tasuks<br />

kuhjaga ära.<br />

Arno Saar<br />

(Õhtuleht)<br />

tegutseda, osaleda ja olla vajalik.<br />

Omavalitsused ja riigiasutused ei<br />

pruugi olla parimad kulusäästlike<br />

ja efektiivsete sotsiaalteenuste<br />

korraldajad.<br />

Puuetega inimesed vajavad ligipääsetavaid<br />

elamispindu ja kättesaadavat<br />

isiklike abistajate süsteemi.<br />

Isiklikud eelarved võimaldaksid<br />

kulutada teenustele täpse<br />

vajaduse ja otstarbe alusel. Täisealiseks<br />

saanuna ja koolist lahkununa<br />

peaks igal puudega noorel<br />

olema võimalus alustada iseseisvat<br />

(vajalikul määral toetatud) elu.<br />

See vabastaks ka puudega lapse<br />

suureks kasvatanud vanemad<br />

hoolduskoormusest. Kõike seda<br />

vajaksid needki inimesed, kellel<br />

tekib puue elu jooksul haiguse või<br />

õnnetuse tagajärjel.<br />

Märts 2015<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Rehateenuse kasutajatest 52% olid alla 17-aastased lapsed.<br />

Märts 2015

8<br />

Elu lugu<br />

9<br />

Kuidas tulla<br />

toime, kui<br />

hooldust<br />

vajab kaks<br />

vanemat?<br />

Tartlanna Ruth Remets oli ühel südasuvisel päeval<br />

pea kolm aastat tagasi parasjagu tööl, kui Võrus<br />

elavalt emalt tuli telefonikõne: isa on kokku<br />

vajunud. Ruth on erialalt meditsiiniõde, üks esimesi<br />

Tartu ülikooli õenduseriala lõpetanuid. Meedikuna<br />

mõistis ta emaga rääkides kohe, et isa seisund on<br />

raske ja ta vajab kiirabi.<br />

Paar tundi hiljem oli 78-aastane<br />

Jaak Tulnola juba Tartu ülikooli<br />

kliinikumis. „Kompuutertomograafuuring<br />

näitas, et isal on<br />

isheemiline insult, ja valveneuroloog<br />

alustas kohe trombolüüsi.<br />

Kahjuks tuli see aga pooleli jätta,<br />

sest isal tekkis eluohtlik südame<br />

rütmihäire. See tähendab, et trombolüüsi<br />

ei õnnestunudki lõpuni<br />

teha ehk siis veresoont ummistanud<br />

tromb jäi lõhustamata. Sellest<br />

tekkis vasaku kehapoole halvatus,”<br />

selgitab Ruth.<br />

Tol hetkel ei teadnud Ruth veel<br />

midagi sellest, et pool aastat hiljem<br />

haigestub raskelt ajukasvajasse ka ta<br />

eakas ema. Ruth on oma vanemate<br />

ainus laps ning õdede-vendade abile<br />

ta vanemate eest hoolitsemise juures<br />

loota ei saa. Tal on kasvatada ka<br />

teismeline poeg. Tuleb teenida leivaraha<br />

ja tulevast pensioni, et mitte<br />

jääda tulevikus koormaks oma ainsale<br />

pojale.<br />

Aga läheme tagasi insuldi saanud<br />

isa juurde. Neuroloogiaosakonnast<br />

suunati Jaak edasi Tartu ülikooli<br />

kliinikumi taastusravikliinikusse.<br />

Kahjuks ei paranenud ka 10 päeva<br />

kestnud taastuskuuri tulemusena<br />

eaka mehe seisund kuigi palju.<br />

Ruthile oli selge, et isast saab ööpäev<br />

läbi hooldust vajav haige.<br />

„Minu jaoks läkski lugu keeruliseks<br />

alates sellest hetkest, kui isal<br />

said läbi haigekassa tasustatavad<br />

ravipäevad ülikooli kliinikumis – 10<br />

päeva neuroloogiaosakonnas ja 10<br />

päeva taastusravikliinikus. Seejärel<br />

võttis minuga ühendust haigla sotsiaaltöötaja<br />

ja teatas, et kuna isa on<br />

Võru linna elanik, siis nende haigla<br />

teda enam aidata ei saa,” kõneleb<br />

Ruth.<br />

Mida teha isaga?<br />

Võrru ema hoole alla Ruth halvatud<br />

isa viia ei saanud, sest emal on<br />

süda haige, tema põlve- ja puusaliigesed<br />

on kulumiskahjustusega. Ta<br />

liikus juba tol ajal üsna vaevaliselt.<br />

Ruth kaalus võimalust tuua isa oma<br />

Annelinna korterisse. Ent paneelmaja<br />

kitsastes ruumides oleks lamaja<br />

haige hooldamine, kas või tema<br />

pesemine, olnud väga keeruline.<br />

Selleks tulnuks teha ka ümberehitusi.<br />

Ning sellisel juhul oleks Ruthil<br />

tulnud töökoht ilmselt üles öelda ja<br />

Ülikooliharidusega meditsiiniõena<br />

tunneb Ruth meditsiini ja hooldusküsimusi<br />

väga põhjalikult. Just seetõttu<br />

otsustas ta, et ei jää ise koju<br />

vanemaid hooldama. Aldo Luud<br />

hakata end elatama paarikümneeurosest<br />

hooldajatoetusest. Ruthi enda<br />

perekonna elu oleks sellise variandi<br />

korral kannatanud.<br />

„Otsustada ei olnud kerge, aga<br />

ma siiski tegin otsuse, et tekkinud<br />

olukorras on isale parim variant<br />

elu hooldusasutuses. Seal on lisaks<br />

hooldusele patsientidele ette nähtud<br />

teatud taastusravi jne. Kuidas oleksin<br />

mina lamajat haiget oma kuuenda<br />

korruse korterist kuhugi taastusprotseduuridele<br />

viinud? Konsulteerisin<br />

ka Tartu linnavalitsuse sotsiaalosakonnaga<br />

ning sain sealt soovituse<br />

registreerida isa Võrust välja<br />

ja enda juurde sisse, et saaksin isale<br />

hoolduskoha võimalikult oma elukoha<br />

lähedale, saaksin teda võimalikult<br />

tihti vaatamas käia,” kirjeldab<br />

Ruth oma esimesi eksirännakuid<br />

omaksehooldajana.<br />

Manööverdused<br />

„Isa võttis suure nördimusega<br />

vastu teate, et kirjutan ta välja tema<br />

elupõlisest kodust, oma abikaasa<br />

Maia kõrvalt, kellega ta on pea pool<br />

sajandit koos elanud. Talle ei sobinud<br />

üldse mõte, et registreerin ta<br />

sisse enda juurde Annelinna,” jätkab<br />

Ruth. „Sellised manööverdused<br />

näisid talle solvavad. Ta ütles, et<br />

on terve täismeheea, 40 aastat Eesti<br />

riigi jaoks tööd teinud. Kuidas siis<br />

nii, et nüüd hooldusravi vajajana ei<br />

piisa enam haiglasse saamiseks sellest,<br />

et ta on lihtsalt Eesti vabariigi<br />

kodanik? Ja tal tuleb väetisse seisu<br />

jäänuna mängida selliseid mänge!<br />

Aga midagi polnud teha, kirjutasin<br />

siiski isa Võrust välja ja enda juurde<br />

sisse ning selle manipulatsiooniga<br />

sain siis talle hoolduskoha Elva haigla<br />

hooldusraviosakonda.”<br />

Meedikuna ei valmista Ruthi-<br />

Märts 2015 www.vedur.ee/puutepunkt Rehateenuse kasutajatest 28% olid üle 63-aastased pensionärid.<br />

Märts 2015

10 Elu lugu<br />

11<br />

le raskusi hinnata inimeste, ka oma<br />

vanemate terviseseisundit ja ravivajadust,<br />

aga omaksehooldajana<br />

alustas ta ümmargusest nullist. Talle<br />

tuli üllatusena näiteks see, et Elva<br />

haiglas sai isa haigekassa tasustatud<br />

kohal olla samuti kõigest 10 päeva.<br />

Jälle seisis Ruth vajaduse ees otsustada,<br />

kas tuua isa enda juurde koju<br />

või hakata kasutama tasulist hooldusravi.<br />

Aastal 2012 oli hoolduspäeva<br />

maksumus Elva haigla hooldusraviosakonnas<br />

17 eurot. Sellele lisandusid<br />

taastusprotseduurid, liikumisravi<br />

4,50 eurot, massaažiseanss 4,50<br />

eurot. Kõik haigele tarvilikud ravimid<br />

tuli samuti ise kinni maksta. Jaagu<br />

hoolduspäev läks Elvas maksma<br />

kokku 25–26 eurot ja kuuarved ulatusid<br />

600–665 euroni. „No öelge, kui<br />

palju on Eestis peresid, kes saavad<br />

endale nii kallist teenust lubada? Peale<br />

101 riigikogus istuja,” ütleb Ruth.<br />

Müüge kinnisvara!<br />

Ruthil ei jäänud muud üle, kui<br />

teha järjekordne otsus: tõmmata<br />

kriips peale omaenda inimväärsele<br />

elule ja pühenduda ülepeakaela raha<br />

teenimisele. Selle nimel, et isa hooldusarved<br />

kinni maksta. Ta pöördus<br />

abi ja nõu saamiseks ka linna sotsiaalosakonna<br />

poole. Sealse ametniku<br />

esimene küsimus oli: kas vanematel<br />

kinnisvara on? Kui Ruth vastas,<br />

et emal ja isal on Võrus korter<br />

ning tema pere ja vanemate ühises<br />

omanduses on vana maamaja, leidis<br />

sotsiaaltöötaja, et perel on ju sel<br />

juhul küllaga, mida müüa ja saadud<br />

rahaga hooldusravi rahastada.<br />

Ruth ütleb, et seesugune suhtumine<br />

oli tema jaoks šokeeriv. Ühest küljest<br />

on loomulik, et eakas inimene<br />

müüb vanaduses elu jooksul kogutud<br />

varanduse maha ja maksab selle<br />

arvelt enda hooldamise kulusid. Palkab<br />

hooldaja või kolib hooldusasutusse.<br />

Ruthi vanemad on sündinud<br />

esimeses Eesti vabariigis, kuid elasid<br />

suurema osa elust nõukogude ajal.<br />

Nende napid säästud sulasid rublaaja<br />

lõpus nagu kevadine lumi. Vaevalt<br />

ots otsaga kokku tulemist võimaldavast<br />

pensionist aga eriti midagi<br />

kõrvale ei pane. Nende varalist olukorda<br />

ja võimalusi pole mõtet võrrelda<br />

eakaaslaste omaga Saksamaal või<br />

Rootsis. Neil pole vara, mida müüa.<br />

Võru korteris elab ju ema.<br />

“Kuidas oleksin mina lamajat haiget<br />

oma 6. korruse korterist kuhugi<br />

taastusprotseduuridele viinud?<br />

Ruth loodab, et oma võitluste avalikustamine aitab hoolekandesüsteemi<br />

korrastada ja et ta saab nii olla abiks paljudele saatusekaaslastele. Aldo Luud<br />

Aga ema?<br />

Kuhu peaks ema pärast kodu<br />

mahamüümist elama asuma? „Rääkisin<br />

emaga kunagi aastate eest sellest,<br />

siis, kui nad veel terved olid, et<br />

võib-olla tuleb tal kunagi eluõhtul<br />

minu juurde elama tulla. Ema ütles:<br />

Ruth, siit minu kodust viid sa mu<br />

välja ainult jalad ees! Ja kas olekski<br />

mul õigust võtta emalt ära tema harjumuspärane<br />

ümbrus, jätta ta suhtlusringkonnata?<br />

Pärast isa haigestumist<br />

jäi ta ju niigi ootamatult üksinda.<br />

Vanad tuttavad ja naabrid, kellega<br />

on ühiseid mälestusi, on veel<br />

ainus, mis teda selja taha jäänud aastatega<br />

seob. Milles seisneks tema elu<br />

minu juures Annelinnas? Tartu on<br />

talle võõras koht, tal pole siin ainsatki<br />

tuttavat,” arutleb Ruth.<br />

Ta tunnistab, et isa hooldusvõimalusi<br />

vaagides kalkuleeris ta tegelikult<br />

läbi ka sellise võimaluse, et siiski<br />

müüa vanemate korter maha ja osta<br />

selle eest neile kahetoaline elamine,<br />

soovitavalt esimesele korrusele,<br />

samasse korrusmajja, kus ta ise elab.<br />

Kinnisvaramaaklerid hindasid aga<br />

Võru korteri müügihinnaks 7000<br />

eurot. Annelinna korteri eest küsitakse<br />

aga kuni 70 000 eurot.<br />

„Ja kui nüüd minna tagasi Elva<br />

haigla hooldusarvete juurde, siis<br />

vanematekodu müügist oleksin saanud<br />

isale osta kõigest aasta jagu<br />

hooldust! Aga edasi? Mida järgmiseks?<br />

Kõigepealt maakodu, sest milleks<br />

omaksehooldajale ja tema perele<br />

suvepuhkused! Siis ehk oma korter,<br />

auto? Mis veel?” küsib Ruth nõutult.<br />

Tegelikkus kujuneski paraku selliseks,<br />

et Ruthi enda pere pidi vanaisa<br />

hooldamise nimel aina püksirihma<br />

pingutama. Ruthi teismeline<br />

poeg jäi ära treeningutest. Ruth ise<br />

sai selgeks, mis tunne on oma väheseid<br />

kuldehteid pandimajja viia, et<br />

sel moel pere eelarve tasakaalus<br />

püsimiseks veidigi hingetõmbeaega<br />

võita. Aga ikkagi läks asi korra isegi<br />

selleni, et peret ähvardas koduta<br />

jäämine. Ruth seisis painava valiku<br />

ees: eluasemelaen või isa hooldusraviarve.<br />

Ja siis, pool aastat pärast<br />

isa insulti, tabas ka Ruthi ema tõsine<br />

haigus. Tal avastati ajukasvaja.<br />

Meeleheide<br />

Juba mitmendat korda seisis Ruth<br />

silmitsi küsimusega, et äkki tõesti on<br />

nüüd käes hetk, kus tuleb vanemad<br />

enda juurde tuua, end töölt lahti<br />

võtta ja neid hooldama jääda. Toogu<br />

see siis Ruthile ja teistele pereliikmetele<br />

kaasa, mida saatus tahab. Aga<br />

paraku ei ole ka Ruth ise päris terve<br />

inimene. Tal on kõrge vererõhk ja<br />

südamehaigus. Kunagi aastate eest<br />

toimunud autoavariis sai kahjustada<br />

lülisammas.<br />

Ühe tuttava soovitusel pöördus<br />

naine viimases ahastuses abi saamiseks<br />

Terviselehe peatoimetaja<br />

Aleksander Laane poole. Kaks aastat<br />

tagasi ilmuski Ruthi lugu Terviselehes<br />

ja pärast seda läks Ruth koos<br />

loo kirjutanud ajakirjanikuga uuesti<br />

linnavalitsusse sotsiaaltöötaja vastuvõtule.<br />

„Siis tundsin esimest korda<br />

elus, et riigiasutuse töötaja mõistab<br />

minu muret. Mõtleb kaasa ja püüab<br />

aidata,” lausub Ruth.<br />

Ruth tegi avalduse Tartu linnavolikogule<br />

ja palus abi isa hoolduskulude<br />

katmiseks. Sotsiaaltöötaja<br />

aitas tal ka muid pabereid vormistada,<br />

et tõendada isa hooldusvajadust.<br />

Ruth andis ametnikele loa tutvuda<br />

oma tuludega maksu- ja tolliametis,<br />

et kinnitada oma sissetulekuid ja<br />

suutmatust kuupalgast ja väikesest<br />

töövõimetuspensionist isa hoolduskulude<br />

katmist oma õlgadele võtta.<br />

Linnavolikogu otsus oligi positiivne.<br />

Ruthi isa sai koha Tartu hooldekodusse.<br />

Ruth maksab hoolduskoha<br />

eest nüüd vaid 50 eurot kuus ning<br />

ülejäänud kulud, mis ületavad isa<br />

pensioni, katab Tartu linn.<br />

„Aga selleni jõudmine võttis kaks<br />

aastat. Need kaks aastat olid kogu<br />

mu pere jaoks õudusunenägu,” tunnistab<br />

Ruth.<br />

Ema tervis halveneb<br />

Ruthi elu on nüüd juba paar aastat<br />

kulgenud isa hooldekodu ja Võru<br />

vahet käies. Kui isa seis on tervise<br />

poolest stabiilne, siis ema tervis on<br />

hakanud naisele aina rohkem muret<br />

valmistama. Tohtrite hinnangul on<br />

ema ajukasvaja seda tüüpi, et seda ei<br />

opereerita. Aga mis suunas haigus<br />

areneb, teab vaid jumal taevas.<br />

„Emal on täiesti selgeid hetki, kus<br />

saame omavahel suhelda. Sealsamas<br />

ajab ta sassi oleviku ja mineviku, mil<br />

ta oli veel iseseisev ja terve. Ta võib<br />

näiteks soravalt ja võõrale usutavalt<br />

pajatada oma päevaseiklustest. Kus<br />

ta kõik käis ja mida tegi, kusjuures<br />

tegelikult möödus päev kodus diivanil<br />

istudes. Peale selle on tal tugevad<br />

tasakaaluhäired, ta saab liikuda<br />

ainult toe najal,” räägib Ruth.<br />

Kõige hullemad on aga ärevushood.<br />

Need võivad vallanduda suvalisel<br />

hetkel. Ema on mitu korda Ruthile<br />

keset ööd helistanud ja anunud<br />

teda nii ruttu kui võimalik kohale<br />

sõitma. „Ütleb, et jaks on otsas, ta ei<br />

jõua enam. Isegi seda on öelnud, et<br />

tapab end ära, kui ma kohe kohale<br />

ei sõida... Neid hommikuid on ikka<br />

üksjagu olnud, mil olen oma vahetuse<br />

tööl ringi vahetanud ja abikaasale<br />

öelnud, et tal tuleb nüüd ka oma<br />

tööandjale teatada, et sel päeval ei<br />

tule, sest peame Võrru kihutama.”<br />

Hirm poja pärast<br />

Olgugi et isa hoolduse eest tuleb<br />

Ruthil nüüd tasuda vaid jõukohane<br />

summa ning tööl käimise, lapse kasvatamise<br />

ja kahel vanemal silma peal<br />

hoidmise on ta suutnud igapäevaseks<br />

rutiiniks harjutada, on ta tuleviku<br />

pärast hirmul. Isa seisund ju ei<br />

parane. Ema seisund on ettearvamatu<br />

ja iga hetk võib juhtuda, et temastki<br />

saab ööpäev läbi hooldust vajav<br />

lamav haige. Aga kui Ruth ise äkki<br />

kokku kukub? Perekonnaseaduse<br />

“Kuhu asuks<br />

ema pärast korteri<br />

müümist elama?<br />

Pealegi jaguks<br />

rahast vaid 10 kuu<br />

arvete tasumiseks.<br />

järgi läheb siis nii Ruthi enda kui ka<br />

vanavanemate hooldamise kohustus<br />

üle Ruthi pojale, kes mõne aasta<br />

pärast täisealiseks saab. Ruthi meelest<br />

on see perspektiiv hirmuäratav.<br />

„Poja täisikka jõudmiseni on veel<br />

kaks aastat. Mina jõuan veel praegu<br />

oma koormat vedada, aga meist<br />

keegi ei tea ju, mis ootab meid ees.<br />

Võib-olla saab minu pojast siis kolme<br />

inimese hooldaja. Milles on süüdi<br />

minu laps, et seadus paneb tema<br />

õlgadele sellise koorma? Tal on ju<br />

vaja haridus omandada, oma elule<br />

vundament rajada. Aga kui tema<br />

kohustuseks jääb ema ja vanavanemate<br />

hooldamine, on tema<br />

elul kriips peal. Ja kui ta on erialata,<br />

rahata, tööta, siis kuidas ta meie<br />

materiaalses ühiskonnas omastehooldajagi<br />

kohustusi täita suudab?”<br />

küsib Ruth.<br />

Ta tahaks, et keegi seletaks talle,<br />

kust läheb piir, milleni perekond<br />

peab vastu pidama ja oma hooldatavatega<br />

hakkama saama. Kust läheb<br />

selle koorma piir, mida omavalitsused<br />

ja riik võivad lähedastele õlgadele<br />

laduda, ning mis ikka veel mahub<br />

perekonnaseaduse § 96 alla, kus räägitakse<br />

„ülenejate ja alanejate sugulaste”<br />

põlvnemisest tulenevast ülalpidamiskohustusest.<br />

„Leian, et kui inimene on oma<br />

kohustuse täitnud ja 40 aastat, nagu<br />

minu isa, riigi heaks töötanud ja<br />

makse maksnud, siis on ta sellega<br />

riigile oma panuse andnud ja tal on<br />

õigus nüüd, kus ta enam ei jaksa ega<br />

jõua, riigilt ka midagi vastu saada.<br />

Me ju keegi ei protestiks, kui pension<br />

või elu jooksul kogutud rikkus<br />

võimaldaks vanuigi ennast ära elatada.<br />

Meie riigis on aga elu läinud<br />

hoopis teisiti,” tõdeb ta. Anne Lill<br />

Märts 2015 www.vedur.ee/puutepunkt Erihoolekandeteenuseid kasutas vaid 4,3% puudega inimestest.<br />

Märts 2015

12 Elu lugu<br />

13<br />

Jaak: see om<br />

üits ull haigus,<br />

see insult<br />

Mure, süütunne<br />

ja ülekoormus<br />

„Siin om hää! Seltskond<br />

om hää, kõik om<br />

hää,” lausub 80-aastane<br />

Jaak Tulnola, kui<br />

küsime, kuidas ta on<br />

rahul oma eluga Tartu<br />

hooldekodus.<br />

Või mis sa nii väga oma elult<br />

nõuadki, kui haigus on su abituna<br />

voodisse surunud. Siis on tähtis,<br />

et hooldajad on sõbralikud ja et<br />

nad ikka läheduses on, kui neid vaja<br />

läheb. Kui kolm korda päevas veel<br />

maitsvat toitu ka pakutakse, ümbrus<br />

on nägus ja puhas, tütre pere<br />

sagedasti külas käib ... siis ongi nii, et<br />

pole põhjust viriseda ja tuleb lihtsalt<br />

kohaneda sellega, mis on.<br />

Märts 2015<br />

Hull haigus<br />

Muidugi pole Jaak põrmugi rahul<br />

sellega, mida insult temaga tegi.<br />

„See om üits ull haigus, see insult.<br />

Valu ka ei ole, aga näet, kolmas aasta<br />

juba ja ei midagi,” ütleb ta. Ta on<br />

aastaid tagasi ka südameinfarkti läbi<br />

teinud. Kuigi see oli samuti hirmutav<br />

lugu, valude ja kõige kaasnevaga,<br />

läks infarktist taastumine tagantjärele<br />

meenutades lauluga. Juba seitsmendal<br />

päeval pärast operatsiooni<br />

lasti Jaak haiglast koju. Ja ega siis<br />

eluaeg toimekat elu elanud mees<br />

koduski niisama pikutada mallanud.<br />

Suundus kohe koos sõbraga metsa<br />

aiaposte lõikama, sest just selle töö<br />

kallale asumise juures südameinfarkt<br />

teda tabanud oligi, aga ega siis<br />

üks õige Võrumaa mees pooleliolevat<br />

tööd ripakile jäta.<br />

Insuldiga oli aga kõik teisiti. Mitte<br />

millegagi ei andnud see õel tõbi oma<br />

saabumisest märku. „Korjasin maasikaid,<br />

mõtlesin, et võtan kasvuhoonest<br />

salatit ka juure, aga nagu läksin,<br />

kukkusin maha ja enam püsti ei<br />

saanudki. Mõtlesin, mis kuradi jama<br />

see nüüd on, proovisin kõigest jõust,<br />

ei midagi,” kirjeldab Jaak sündmust,<br />

mis ta elu pahupidi pööras.<br />

Nüüd on Jaagul isegi voodist istukile<br />

tõusmiseks abi vaja. Ja kõndimiseks<br />

mõlemalt küljelt toetamist. Kui<br />

ikka üks kehapool enam üldse elust<br />

osa ei võta, oledki lihtsalt poolik.<br />

Jaaku häirib veel see, et nii kui ta<br />

jutu mõne murelikuma teema peale<br />

pöörab, tabavad teda tahtele allumatud<br />

nutuhood. „Ei saagi inemese<br />

moodu rääki, muudki nutad!”<br />

Muidugi on Jaak saatusele tänulik,<br />

et tal vähemalt kõnevõime alles<br />

jäi. „Näe, siin ta on,” osutab Jaak kõrvalvoodis<br />

lamava üleni teki alla peitunud<br />

toakaaslase suunas. „Endine<br />

jahimees! Nüüd on torude küljes. Ei<br />

ütle ühte sõna ka enam.”<br />

Naisest lahus<br />

Jaak on eluga hooldekodus harjunud.<br />

Igavuse üle ta ei kurda. Kui<br />

sinust enam tegijat pole, mis tegevust<br />

sa siis ikka nii väga ihkad. Muidugi<br />

ei oleks ta mõned aastad tagasi<br />

osanud mõelda, et tal tuleb veel eluõhtul<br />

oma naisega teine teises linnas<br />

elama hakata. Inimesega, kellega<br />

terve pikk elu koos elatud, heas ja<br />

halvas hakkama saadud.<br />

Ruth tõi küll Maia möödunud<br />

aasta oktoobris, kui Jaagul 80. sünnipäev<br />

oli, hooldekodusse kaasat<br />

vaatama. Aga küsimuse peale, kas<br />

sellest sai siis üks tema kõige rõõmsamaid<br />

päevi siin hooldekodus, ei<br />

oska Jaak suurt midagi kosta. „Noh<br />

jah, mis ta rõõm, kaits vanainemest<br />

istusse voodi veeren, niisama aad<br />

juttu...” ütleb vana mees nukralt õlgu<br />

kehitades.<br />

Anne Lill<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Ruth tunnistab, et omastehooldaja<br />

koorem hakkab tema enda tervisele<br />

mõjuma. Mida aeg edasi, seda rohkem.<br />

Üks külg sellest on mure vanemate<br />

pärast. Väga raske on hoida end<br />

positiivsel lainel, kui mõelda ajukasvajaga<br />

ema ja halvatud isa seisundi<br />

ning tulevikuprognoosi peale.<br />

Eakas isa mõistab<br />

tütart ja<br />

tütar mõistab<br />

oma isa.<br />

Häid lahendusi<br />

ei ole, aga<br />

elu läheb siiski<br />

edasi. Aldo Luud<br />

Ruth räägib, et aina sagedamini<br />

istub ta õhtuti köögis laua taga, kui<br />

teised pereliikmed on juba voodisse<br />

läinud, ja lihtsalt laseb pisaratel voolata.<br />

Mure teine külg on suhtlemine<br />

ametiisikutega, millest ükski omastehooldaja<br />

ju ei pääse, kui ta just<br />

miljonär ei ole. Ja Ruth ei taha sellega<br />

väita, et kõik ametnikud oleksid<br />

hoolimatud. Tema ise sai ju isa hoolduse<br />

rahastamise korda just tänu<br />

linnavalitsuse sotsiaaltöötaja valmisolekule<br />

aidata. Kuid ikka tuleb<br />

ette ka neid, kes vaatavad mures inimese<br />

kui tüütu lunija peale. Kui oled<br />

korra juba mõne niisugusega kokku<br />

puutunud, oled järgmine kord<br />

asju ajama minnes juba ette stressis.<br />

Tunned ennast süüdi selles, et<br />

su elus on tekkinud olukorrad, mille<br />

tõttu vajad teiste abi ja tülitad neid.<br />

Kuigi mõistusega saad aru, et just<br />

selliste olukordade lahendamiseks<br />

ongi ju sotsiaalhoolekanne loodud.<br />

Pealegi pole abistamiseks ellu kutsutud<br />

süsteem tervik ja iga ametnik<br />

annabki nõu vaid oma töökoha vastutusala<br />

piires. Aga omastehooldajat<br />

“Olgu hooldusel nii hea<br />

kui tahes, inimene tahab<br />

lõpuks ikkagi oma koju tagasi.<br />

Koduteenuseid kasutas vaid 3,7% puudega inimestest.<br />

ei aita ju kuigivõrd edasi mõne erialaspetsialisti<br />

tõdemus, et tema kahjuks<br />

enam millegagi aidata ei saa.<br />

Vana mees tahab koju<br />

Kõige rohkem on aga Ruthi meelest<br />

tema tervist räsinud siiski vastutus<br />

vanemate käekäigu eest ja pidev<br />

sund langetada valikuid olukorras,<br />

kus ühtegi head valikut ju ei olegi.<br />

See on otsustamise paine, kus kaalukausile<br />

tuleb seada oma kõige lähedasemate<br />

inimeste heaolu. Kui ometi<br />

oleks siin võtta abiks keegi, kes<br />

annaks nõu, kuidas ikkagi oleks kõige<br />

parem ja kõige õigem toimida. Aga<br />

selliseid spetsialiste pole. Ruthil nagu<br />

teistelgi omastehooldajatel on tulnud<br />

plusside ja miinuste kokku- ja lahkurehkendamine<br />

enda kanda võtta.<br />

„Küsisin hiljuti isa käest, kas Tartu<br />

hooldekodu on ikkagi see koht,<br />

kus ta tegelikult nüüdses olukorras<br />

tahabki olla ja elada, või peaksime<br />

siiski otsima mõne teistsuguse<br />

ja parema lahenduse. Palusin isal<br />

ausalt vastata. Ja ta vastas mulle, aga<br />

hoopis ühe teise vastusega, et Ruth,<br />

ma ei taha sulle koormaks olla! Siis<br />

mõistsin, et tegelikult mu isa tahab<br />

koju. Sealsamas meenus Raimond<br />

Kaugveri raamat „Vana mees tahab<br />

koju”. Ka minu isa on nüüd oma eluga<br />

täpselt samas seisus. Olgu seal<br />

hooldusravil kas või kõik ideaalne<br />

– vahetatakse pesu, söök on hea,<br />

on liikumisravi, sinuga tegeletakse<br />

ja sinust hoolitakse, aga ... inimene<br />

tahab ju ikkagi lõpuks oma koju,”<br />

ütleb Ruth välja tõe, mis talle enam<br />

ööl ega päeval asu ei anna.<br />

Kõrvaline abi<br />

„Aga meedikuna ma näen, et ma<br />

ei suuda isale kodus tagada sellist<br />

keskkonda, mida ta halvatuse tõt-<br />

Märts 2015

14<br />

Elu lugu<br />

tu vajab. Ega ka päris sellist hooldust,<br />

mida ta vajab,” ütleb Ruth<br />

ning jätkab, „pealegi vastutan ma<br />

nii ema kui ka isa eest ning arvestades<br />

ema tervist ja isa tervist: see<br />

otsus on karm, aga plusse ja miinuseid<br />

kaaludes olen võtnud oma<br />

isalt koju tagasipöördumise võimaluse<br />

ära.”<br />

Ruth räägib, et möödunud<br />

suvel jõudis ta oma pingete ja painete<br />

tõttu olukorda, kus ta kaotas<br />

pinna jalge alt. Teda tabas ränk<br />

depressioon ning ühel hetkel<br />

tundus talle, et ainus pääsetee on<br />

lõplikult alla anda. Minna ja lahkuda<br />

ise siit ilmast. Õnneks oli sel<br />

hetkel Ruthi kõrval üks hea sõbranna,<br />

kes tuletas talle meelde,<br />

et igal emal on eelkõige kohustus<br />

oma laps, Ruthil siis ta poeg, suureks<br />

kasvatada.<br />

Ja mis saaks vanematest, kui<br />

nende ainus kaitsja kaoks? „Rääkisin<br />

oma kriisiseisundist ka tööandjale<br />

ja tema ei kõhelnud sekunditki.<br />

Ütles mulle, et nii, Ruth, ma<br />

helistan nüüd kohe psühhoneuroloogiahaiglasse<br />

valvepsühhiaatrile<br />

ja sa lähed kohe praegu, kõige<br />

otsemat teed pidi sinna ravile,”<br />

ütleb Ruth oma seni suurima kriisi<br />

murdepunkti meenutades.<br />

„Olin ravil kuus nädalat ja tulin<br />

haiglast välja heade mõtetega.<br />

Olen väga tänulik selle abi eest,<br />

mida ma haiglas sain. Olin valmis<br />

oma eluraskusi edasi kandma,”<br />

räägib Ruth. Anne Lill<br />

Märts 2015<br />

Oleme mõlemad<br />

maatööd teinud ja<br />

meil juttu jagub<br />

Jaagu üks suuri sõpru<br />

tema uues elupaigas<br />

on Tartu hooldekodu<br />

füsioterapeut Tõnis<br />

Uibo, kellel omakorda<br />

jagub Jaagu kohta vaid<br />

häid sõnu.<br />

Kui kõik inimesed siin hooldekodus<br />

oleksid sellised nagu Jaak, siis<br />

oleks siin küllap kaunis lihtne tööd<br />

teha. Kõik hakkab pihta inimese<br />

enda motiveeritusest, tema soovist<br />

ja tahtmisest. Jaak on minu meelest<br />

selle kahe aastaga suuri edusamme<br />

teinud. Kuigi, eks tuleb ka tunnistada,<br />

et teatud eas enam inimest tervemaks<br />

ja tublimaks ei teegi ning sellisel<br />

juhul tuleb lihtsalt püüda säilitada<br />

seda elukvaliteeti, mis alles jäänud.<br />

Minu tööpõhimõte on, et kui inimesed<br />

käivad minu juures füsioteraapia<br />

kabinetis, siis vähemalt kabinetist<br />

väljudes peaksid nad olema<br />

pisutki optimistlikumas meeleolus,<br />

kui nad olid tulles.<br />

Jaak küsib ka alati, kas sel korral<br />

tuli see või teine liigutus paremini<br />

või halvemini välja kui eelmisel, ja<br />

tavaliselt peab ikka vastama, et palju<br />

paremini.<br />

Hooldekodu ei ole maja, vaid inimesed.<br />

Tartu hooldekodus töötavate<br />

inimestega on Ruth ja Jaak<br />

igati rahul. Kaader saatest „Puutepunkt”<br />

Olen siin asutuses töötanud juba<br />

üle 10 aasta. Just 10 aasta piiri peetaksegi<br />

selles töös ajavahemikuks,<br />

mil hakatakse oma tööst süvitsi aru<br />

saama. Samas on õppimist ja targemaks<br />

saamist jätkuvalt küllaga.<br />

Jaak on väga emotsionaalne inimene.<br />

Aga ega see polegi nii paha,<br />

kui inimesel emotsioonid seest väljapoole<br />

liiguvad. Isegi kui need vahel<br />

pisarad silma toovad. Siin hooldekodus<br />

on 170 inimest ja ega igaühega<br />

ei saavutagi sellist head kontakti.<br />

Aga me Jaaguga oleme mõlemad<br />

natuke maatööd teinud ja meil on<br />

ka, millest omavahel rääkida.<br />

See omavahel rääkimine on aga<br />

minu meelest siin asutuses üks väga<br />

tähtis asi. Inimese jaoks on oluline<br />

tunda, et ta on tähtis ja temast hoolitakse.<br />

Asja üks pool on kõik need<br />

teraapiad ja ravimid, mis meil on<br />

selleks, et seisundit toetada. Aga iga<br />

inimene tahab ju kõigepealt seda, et<br />

temast tuimalt mööda ei kõnnitaks.<br />

Õnneks on meil siin majas just selline<br />

personal, kes sellest aru saab.<br />

Nii et mina usun küll, et Jaagule<br />

on neid päevi ikka veel määratud. Ja<br />

küllap läheb kõik ikka nii hästi, kui<br />

vähegi saab. Tõnis Uibo, füsioterapeut<br />

www.vedur.ee/puutepunkt

16<br />

Tervis<br />

17<br />

Insuldikahjustus või<br />

haigusjärgne depressioon?<br />

Tartu tervishoiu<br />

kõrgkoolis kaitsti<br />

hiljuti lõputöö, milles<br />

juhitakse tähelepanu<br />

Eestis seni väga vähe<br />

käsitletud teemale<br />

– insuldijärgsele<br />

depressioonile, mis<br />

pärsib selle raske haiguse<br />

järel taastumist.<br />

* Airi Viitmaa „Insuldijärgne<br />

depressioon ja õe võimalused<br />

insuldijärgse depressiooni<br />

ennetamisel, avastamisel ja<br />

leevendamisel” (juh Margit<br />

Lenk-Adusoo). Tartu tervishoiu<br />

kõrgkool 2015.<br />

“Kõige suurem<br />

depressiooni risk<br />

on kõne kaotanud<br />

inimestel.<br />

Õenduseriala tudeng Airi Viitmaa<br />

näitab oma lõputöös*, et<br />

umbes igal kolmandal insuldijärgsel<br />

patsiendil kujuneb välja tugev<br />

depressioon, mis jääb aga sageli<br />

diagnoosimata ja ravimata. Nii<br />

arvataksegi, et inimese kehv seisund<br />

tuleneb insuldist, kuigi tegelikult<br />

saaks olukorda kergendada<br />

ja taastumist kiirendada depressiooni<br />

ravides.<br />

Kõige suurem depressiooni tekke<br />

risk on kõnekaotusega patsientidel,<br />

nende hulgas kannatab kestva<br />

depressiooni all ligi 70 protsenti.<br />

Keskmisest enam kimbutab<br />

depressioon insuldist paranevaid<br />

naisi, selle põhjuseks on hormonaalne<br />

eripära.<br />

Kõike seda teades ja arvestades<br />

saaks insuldist taastujaid palju<br />

paremini ja täpsemini aidata.<br />

Ehk siis lühidalt öeldes: kui inimene<br />

on apaatne, lootusetu ega parane,<br />

ei tähenda see ilmtingimata, et<br />

insult on talt võtnud kõik, mis võtta<br />

annab. See võib olla haigusjärgne<br />

masendus, mida saaks õige ravi<br />

ja rehabilitatsiooniga leevendada.<br />

Iga kuues inimene<br />

Insult tabab Eestis igal aastal<br />

4000–5000 inimest. Haigus tekib<br />

siis, kui mõni veresoon inimese<br />

ajus sulgub (isheemiline insult) või<br />

lõhkeb (hemorraagiline insult).<br />

Mis järgneb, on üsna karm: vaid<br />

kolmandik insuldi saanud inimestest<br />

taastub täielikult, kolmandik<br />

invaliidistub ja ülejäänutel tuleb<br />

jätta haigusele oma elu.<br />

Nii nagu Eestis laastab insult<br />

inimesi ja elusid kogu maailmas.<br />

Maailma insuldiorganisatsioon<br />

teatab, et iga kuues inimene kogu<br />

maailmas haigestub elu jooksul<br />

insulti. See kuues võib olla igaüks.<br />

Teatud piirini saab insulti ennetada<br />

tervisliku eluviisiga, kuid täielikult<br />

vältida ei ole seda võimalik,<br />

sest oma roll on ka pärilikul eelsoodumusel,<br />

vanusel jne.<br />

Kuigi insult kimbutab sagedamini<br />

eakaid, võib seda ette tulla ka<br />

noortel. Võrreldes teiste Euroopa<br />

riikidega niidab insult Eestis erilise<br />

hooga tööealisi. Kuna aju kontrollib<br />

ülejäänud keha tööd, mõjutab<br />

pea veresoone sulgumisest<br />

või lõhkemisest tekkinud ajukahjustus<br />

paljusid funktsioone. Näiteks<br />

kui kahjustada saab ajuosa,<br />

mis kontrollib liigutusi, häirub liikumine<br />

(tekib halvatus). Ent kahjustada<br />

võivad saada ka osad, mis<br />

kontrollivad rääkimist, mõtlemist<br />

või tundeid. Inimene võib kaotada<br />

mälu, kõnelemisoskuse, arusaamise<br />

maailmast.<br />

Usk elu võimalikkusse<br />

Insult tekib alati äkki ja siis sõltub<br />

kõik sellest, kui ruttu saab haigestunu<br />

arstiabi. Sellest sõltub võimalik<br />

paranemine ja taastumise<br />

maht. Kui abi on saadud ja kriis on<br />

möödas, muutub tähtsaks muu:<br />

hooldusvõtted ja taastusravi. Sõltuvalt<br />

kahjustuse asupaigast ja raskusest<br />

tuleb hakata treenima liikumist,<br />

õppima uuesti kõnelemist.<br />

Taastusravi- ja rehabilitatsioonispetsialistid<br />

oskavad anda nõu,<br />

millised eesmärgid on realistlikud<br />

ja kuhu seada sihid. Kas on lootust<br />

visa treeninguga haiguse-eelne<br />

seisund taastada või tuleb hakata<br />

kohandama igapäevaelulisi tegevusi<br />

püsiva puude järgi. Siin aitavad abivahendid<br />

ja tegevusterapeudi soovitused.<br />

Kui üks käsi ei tööta, tuleb<br />

kõike õppida tegema teisega jne.<br />

Juhul kui inimene on jäänud<br />

lamajaks, tuleb leida võimalused<br />

talle head hooldust pakkuda.<br />

Siin tulevad appi moodsad abivahendid:<br />

spetsiaalsed madratsid,<br />

mis aitavad ära hoida lamatisi,<br />

ning libilauad, millega saab rasket<br />

lamajat ratastooli või lamamiskärusse<br />

upitada jne.<br />

Ent üks tähtis nüanss on veel.<br />

Nimelt usk ja lootus, et ka pärast<br />

insulti saab edasi elada ning et sellel<br />

elul, olgugi nüüd kõik pea peale<br />

pööratud, on mõte. Siit jõuamegi<br />

uue teemani, milleks on insuldijärgse<br />

depressiooni ravi. See on<br />

uus võti insuldihaigete paremasse<br />

tulevikku. Tiina Kangro<br />

Erinevalt teistest Euroopa riikidest kimbutab<br />

insult Eestis sagedasti tööealisi inimesi. stroke.org<br />

www.insult.ee<br />

Ka Eestis on olemas insuldi veebileht, kust leiab<br />

põhjalikku teavet insuldi põhjuste, ennetamise,<br />

ravipõhimõtete ja taastusravi kohta. Selle on loonud<br />

Ludvig Puusepa Nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide<br />

Seltsi aktivistid.<br />

Lehelt leiab infot ka Eesti Insuldiliidu kohta, millega<br />

kutsutakse liituma kõiki, kes tahavad saada<br />

nõuandeid insuldi tagajärjel tekkinud probleemidega<br />

toimetulekul, samuti võtta osa liidu üritustest.<br />

Kuidas depressioonist<br />

jagu saada?<br />

Ameerika Insuldiliidu koduleht www.stroke.org on<br />

väga mahukas ja põhjalik ning pakub infot nii taastujatele,<br />

pereliikmetele, meedikutele kui ka teistele, kes<br />

tahaksid insuldi kohta enam teada.<br />

Lehe üks juhtteemasid on psühholoogiline taastumine<br />

ja depressiooni ärahoidmine. Selgitatakse, et iga<br />

kolmandat insuldist paranejat tabavad meeleoluhäired,<br />

viha või hirm ja lootusetus, mis on depressiooni tunnused.<br />

Rõhutatakse, et see seisund vajab ravi ning depressiooni<br />

ei tohi segi ajada insuldi tagajärjel tekkinud kahjustustega.<br />

Vastupidi, ravimata depressioon võtab võimaluse<br />

taastuda või muudab taastumise aeglasemaks.<br />

Siin on sellelt lehelt valitud mõned soovitused, mida<br />

insuldijärgse depressiooni ohjeldamiseks ka ravimiteta<br />

kasutada saab.<br />

Rääkige ja suhelge. Insuldist taastujale<br />

mõjub kõige halvemini üksindus ja isolatsiooni<br />

jäämine. Päris selge, et tal on uues olukorras palju<br />

muresid, hirme ja teadmatust. Kui sellele lisandub liikumis-<br />

või kõneprobleem, on sellel suur mõju enesetundele.<br />

Pärast haigestumist võivad muutuda pere- ja<br />

töösuhted. Siin on väljakutse hooldajatele, lähedastele<br />

ja sõpradele.<br />

Pöörake tähelepanu toiduvalikule.<br />

Menüü peaks olema mitmekesine, tervislik<br />

ja sisaldama ajutervist toetavaid oomega-3-rasvhappeid<br />

(nt kala, pähklid, linaseemned), depressiooni maandavat<br />

foolhapet (nt oad, apelsinid, brokoli) ja energiavarusid<br />

suurendavat B-vitamiini (nt munad, maks). Väsimust<br />

ja stressi peletab hästi ka tume šokolaad.<br />

Suhelge saatusekaaslastega. Kõige<br />

parem oleks liituda mõne regulaarselt koos käiva<br />

insuldi läbiteinute grupiga.<br />

Arutage läbi realistlikud sihid ja<br />

määratlege prioriteedid. Muidu võib<br />

elumuutus ja hingeline segadus üle pea kasvada. Keerulisemad<br />

eesmärgid tuleks jagada osadeks ja liikuda siis<br />

samm-sammult nende suunas.<br />

Tehke stressi ja rahutust maandavaid<br />

harjutusi, nagu sügavalt sisse ja välja<br />

hingamine, stressipalli mudimine, aroomteraapia, õues<br />

viibimine jne. On päris selge, et edusammud on väikesed<br />

ja tulevad aeglaselt. Selle peaks endale selgeks tegema<br />

nii haigestunu kui ka ta lähedased.<br />

Kasutage iga võimalikku hetke ja<br />

moodust liikumiseks, isegi kui see tundub<br />

raske või mõttetu. Leidke üles kõik abivahendid<br />

(rulaatorid, traksid, kargud, kepid), mis seda eesmärki<br />

toetaksid. Leidke keegi, kellega koos minna basseini jne.<br />

Ärge jääge nelja seina vahele. Lööge<br />

kaasa vabatahtlikus tegevuses, jätkake osakoormusega<br />

tööd, alustage uue hobiga, osalege kogukonnaja<br />

kultuurielus koos sõprade ja tuttavatega.<br />

Märts 2015<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Õppimise ja töötamise toetust kasutas vaid 0,1% puudega inimestest.<br />

Märts 2015

18<br />

Haridus<br />

19<br />

Väikeklass on<br />

ainult abivahend,<br />

mitte võluvits<br />

Üha enam hariduslike erivajadustega lapsi asub õppima kodu lähedal asuvasse<br />

tavakooli. Mis aga juhtub siis, kui kodukooli õpetajatel pole veel kogemusi<br />

keerulisemate juhtumitega tegelemiseks? Ka lastevanematele on see enamasti<br />

esimene kord elus, kus tuleb lahendada nii keerulist ülesannet.<br />

Eelmisel sügisel ilmunud ajakirjades<br />

jälgisime autismispektri<br />

häirega Sebastiani sobitumist ühe<br />

Eesti väikelinna tavakooli. Sebastianile<br />

oli määratud õpe väikeklassis,<br />

mis päädis õpetajaga kahekesi<br />

õppimisega linnakese sotsiaalkeskuses.<br />

Selles ajakirjas jagab väikeklassiõppest<br />

ja erivajadustega<br />

laste koolielu korraldamisest oma<br />

kogemusi üks parimaid „keeruliste<br />

laste” spetsialiste, Tartu Herbert<br />

Masingu kooli direktor Tiina<br />

Kallavus.<br />

Uurisime, mida ta soovitab koolile,<br />

kuhu tuleb väikeklassi suunamisega<br />

laps, kuid koolis pole<br />

varem selle valdkonnaga kokku<br />

puututud. „Eelkõige jaksu ja<br />

uudishimu, et saada juhtnööre<br />

neilt, kes juba on sarnaste olukordadega<br />

tegelenud,” ütles Kallavus,<br />

kutsudes kolleege sellega esimese<br />

hooga koostööd tegema.<br />

Mida tuleb väikeklassiõpet<br />

korraldades arvestada?<br />

See on suhteliselt uus õppevorm,<br />

mille edu sõltub siiski eelkõige<br />

sellest, kui hästi suudetakse kokku<br />

sobitada vajadused ja võimalused.<br />

Iga väikeklassiõppele määratud<br />

laps vajab alguses väga individuaalset<br />

tähelepanu nii õpetajalt<br />

kui ka kõikidelt temaga tegelevatelt<br />

spetsialistidelt. Selle tulemusena<br />

õpitakse tundma ta erivajadusi ja<br />

luuakse alus toetavale suhtele.<br />

On väga tähtis mõista, et toetust<br />

vajab kogu lapse pere. Kuna<br />

selline laps on enne uude kooli<br />

või klassitüüpi jõudmist tihtipeale<br />

läbinud juba väga keerulise<br />

õpitee – selleta ta ju väikeklassi ei<br />

satugi –, tuleb eelkõige panustada<br />

turvalise suhte loomisse. Selleta ei<br />

hakka toimuma mingeid arenguid,<br />

ka õppimist mitte. Kooli jaoks on<br />

tähtis teada ka ebaõnnestumisi, et<br />

neist järeldusi teha ja nende kordamisest<br />

hoiduda. Näiteks autismiga<br />

laps on enamasti ülitundlik<br />

helide, värvide, lõhnade, ruumide<br />

jne suhtes ning kooli peab selle<br />

kõige kohta jõudma eelinfo.<br />

Seepärast ongi vaja kohe õpilase<br />

ja tema vanema(te)ga tutvumise<br />

järel mõelda ja mõtestada läbi kõik<br />

ta õpikeskkonnaga seonduv. Nii<br />

ruumiliselt – näiteks klassiruumil<br />

peab olema turvaline asukoht<br />

koolis –, ajaliselt kui ka metoodiliselt.<br />

Sellise lapse jaoks on oluline,<br />

et kõiges valitseks struktureeritus.<br />

Loomulikult peab see toimuma<br />

koostöös perega, sest suure ja olulise<br />

osa ajast veedab laps ju siiski<br />

kodus. Kodu ja kool peavad käima<br />

ühte jalga.<br />

Kuidas see koostöö käib?<br />

Kodus tuleb arvestada koolis<br />

toimetulekut toetavaid reegleid.<br />

Vanem on kõige parem oma lapse<br />

tundja ja oskab paljutki soovitada.<br />

Õpetaja seevastu teab, millised<br />

võimalused on just selles koolis.<br />

Koostöö jaoks on aga kõigepealt<br />

vaja saavutada usaldus, sest sellele<br />

toetub ka laps. Vanemat targalt<br />

kaasates käib ka lapse „lepitamine”<br />

teiste lastega (või teise lapsega),<br />

algul sellessamas väikeklassis, aga<br />

hiljem samm-sammult juba kogu<br />

koolieluga.<br />

Peaaegu igal väikeklassi suunatud<br />

õpilasel on alguses raske ennast<br />

organiseerida ja veel raskem teistega<br />

arvestada. Selleks vajavad nad<br />

pidevat abi ja see moodustabki kaaluka<br />

osa neid toetavast õpikeskkonnast.<br />

Kuigi väikeklassis on ainult<br />

neli last või isegi vähem, näeme<br />

sageli, et sellele vaatamata ei suuda<br />

need õpilased omavahel hästi toimida.<br />

Siis on vaja lisajõudu: abiõpetajat,<br />

spetsialiste, tugiisikut jmt. On<br />

palju olukordi, kus selleta lihtsalt<br />

toime ei tulegi.<br />

Eriti keeruliseks muutub olukord<br />

siis, kui väikeklassis õpivad<br />

koos väga erinevate terviseprobleemidega<br />

lapsed (autismispektri<br />

häire, intellektipuue, käitumishäire,<br />

aktiivsus-tähelepanuhäire jt)<br />

või kui lapsel esineb korraga mitu<br />

terviseprobleemi. Õpetamine on<br />

pingeline ka siis, kui väikeklassi<br />

kuuluvad erinevates klassinumbrites<br />

õppivad lapsed, näiteks 3. ja 5.<br />

klassi laps. Mida komplitseeritum<br />

on olukord, seda rohkem vajab<br />

kool ressurssi, et nende lastega<br />

üldse õppimistegevusteni jõuda.<br />

Väikeklassi suunatud lapsed vajavad ka teistmoodi õpetamist ja erinevaid õppevahendeid. Aldo Luud<br />

Sellistele õpilastele on akadeemilisest<br />

õppimisest isegi tähtsam<br />

sotsiaalsete oskuste omandamine<br />

ja nende tulevaseks eluks ettevalmistamine.<br />

Selleks tuleb igal koolipäeval<br />

järjepidevalt harjutada igapäevaoskusi<br />

ja suhtlemist. Väga<br />

suur abi on huvialadega tegelemisest.<br />

Millistel puhkudel üldse saab<br />

lapsi kokku panna väikeklassi,<br />

millistel mitte?<br />

Tartu Herbert Masingu koolis<br />

lähtume laste omavahelisest sobivusest.<br />

Kõik HEV-lapsed on väga<br />

tundlikud ja sellepärast on ka nende<br />

omavahelised suhted alati eripärased<br />

või isegi plahvatusohtlikud.<br />

Õpetajal tuleb niisuguses<br />

klassis teha palju lisatööd, et üldse<br />

tekiks ja säiliks õpimeeleolu.<br />

Eriti keeruline on autistliku lapse<br />

koosõppimine hüperaktiivse lapsega.<br />

Samuti on Aspergeri sündroomiga<br />

lapsel väga raske õppida<br />

koos intellektipuudega lapsega,<br />

sest esimesed lihtsalt ei mõista teisi<br />

ja olukord võib kujuneda konfliktseks.<br />

Laste omavahelise sobivuse<br />

määrab midagi hoopis enamat kui<br />

ainult tervisehäire või diagnoos.<br />

Ühiseid reegleid siin ei olegi. Lastegrupi<br />

toimimine sõltub lisaks<br />

lastele veel paljudest asjadest: õpetaja<br />

võimekusest (hoiak, ressursid,<br />

kogemused), võimalusest teha<br />

meeskonnatööd, vanemate koostööst,<br />

ruumilahendustest ja ajalistest<br />

võimalustest... Kõigile häiritud<br />

tervisega lastele näiteks ei sobi<br />

koolipäeva alguseks kell 8 jne.<br />

Oleme oma koolis märganud, et<br />

enamiku HEV-laste jaoks on hea,<br />

kui neil on võimalikult vähe õpetajaid.<br />

Kõige raskemaks osutub<br />

olukord, kus lapsele õpetab aineid<br />

mitu õpetajat ja eri klassiruumides.<br />

Siin kehtib reegel, et vähem<br />

on parem. Ühes klassiruumis ei<br />

tohiks olla üle ühe-kahe õpetaja.<br />

Muidu läheb HEV-laste jaoks<br />

kaotsi turvatunne ja kaob nende<br />

jaoks nii oluline suhe. Nii võib<br />

kaduda eeldus õppimiseks.<br />

Kas suurtel koolidel (500 last<br />

nagu Märjamaa gümnaasium,<br />

kus õpib Sebastian) ja väikestel<br />

vallakoolidel on mingi erinevus<br />

selles, kuidas nad peaksid HEVlaste<br />

õppetööd korraldama?<br />

Kooli suurus iseenesest pole<br />

määrav. Küll aga on tähtis ruumide<br />

asetus, kokkupuude teiste õpilastega,<br />

kõik turvalisusega seonduv<br />

nii kooliteel kui ka koolis. Õppimist<br />

raskendab auditiivne ja visuaalne<br />

müra. See väsitab ja ärritab erivajadustega<br />

õpilast ning vahel ei tulegi<br />

just sellise häiriva müra tõttu õppimisest<br />

midagi välja.<br />

Tavaliselt on väikeses koolis ka<br />

õpilaskond rahulikum ja kokku-<br />

Märts 2015 www.vedur.ee/puutepunkt 6,39-eurost õppetoetust kasutas vaid alla 20 puudega õpilase.<br />

Märts 2015

20<br />

Haridus<br />

21<br />

hoidvam. Selline hubane ja kodune<br />

õhkkond toetab HEV-lapse õpisuutlikkust.<br />

Hea arengukeskkond<br />

HEV-lapsele on miljööteraapiline.<br />

See tähendab, et koolis arvestavad<br />

teadlikud täiskasvanud igal ajahetkel<br />

ja igas ruumipunktis lapse<br />

vajadustega ja toetavad tema arengut<br />

ühtses suunas. Kaalukas roll<br />

on ka sihipärastel teraapiatel, mis<br />

peaksid olema koolipäeva osa.<br />

Suures koolis on alati riske rohkem.<br />

Teadaolevalt ongi kõige keerulisem<br />

aeg vahetunnid, kus on<br />

palju ettearvamatut, puudub ju<br />

struktuur ja turvatunne. Rohkem<br />

raskusi esineb ka oskusainete tundides,<br />

mis mõnes koolis korraldatakse<br />

koos tavaklasside õpilastega.<br />

Sellised ained on HEV-lapse integreerimiseks<br />

järk-järgult vajalikud,<br />

kuid tunnid vajavad siis lisaorganiseerimist,<br />

sest HEV-laps iseseisvalt<br />

alati sellise kohanemisega<br />

hakkama ei saa.<br />

Eelkõige on aga tähtis kogu kooli<br />

täiskasvanute hoiak ja suhtumine<br />

HEV-lastesse. Muidugi ka teadmised-kogemused,<br />

mis tekivad alles<br />

praktilisest tööst iga uue lapsega.<br />

Murehetki tuleb ette ikka ja alati,<br />

aga motiveeritud koostöö kolleegide<br />

vahel aitab neist üle saada.<br />

Kas eriklasse/kooliosi luues oleks<br />

tavakoolidel mõistlik jõud ühendada?<br />

Kas ka üle vallapiiride<br />

(ületades siis muidugi ühiselt ka<br />

transpordimure)?<br />

Probleemi koos lahendamine<br />

tundub mõistlik, kuid kõik sõltub<br />

siiski HEV-õpilastest ja kohalikest<br />

võimalustest. Kõige tähtsam on, et<br />

õpetaja on motiveeritud ja omab<br />

ka ressursse. Ning et õpetaja ei jää<br />

üksi, et tal on olemas toetajad, kui<br />

seda on vaja. Nagu nimetatud, on<br />

tähtis laste omavaheline sobivus.<br />

Väga on vaja huvitegevusega tegelemise<br />

võimalusi.<br />

Tartu Masingu kooli direktor Tiina<br />

Kallavus pakub end appi lahendama<br />

ka kõige keerukamaid lugusid.<br />

Aldo Luud<br />

Sellega haakub ka õpilase väikeklassis<br />

olemise ajaline määratlus.<br />

Laps määratakse väikeklassi<br />

tavaliselt kindlaks ajaks. Seepärast<br />

tuleb kohe alguses mõelda<br />

sellele, mis temast edasi saab. Siit<br />

tuleb veel üks teema väikeklassi<br />

õppekorralduse jaoks – õpilased,<br />

kes tulevad ja lahkuvad, seavad<br />

täiendavaid väljakutseid lastegrupi-sisese<br />

koostöö kujunemisele ja<br />

püsimisele.<br />

Edasi jõuame rehabilitatsiooniteenuseni.<br />

Väikeklassis õppivale<br />

lapsele peab tema vajadusest lähtudes<br />

olema võimalik korraldada<br />

rehabilitatsiooniteenuseid, mis<br />

toetavad õpitegevust ja tema toimetulemist.<br />

See on ette nähtud ka<br />

seadusandluses. Õppetegevuse ja<br />

rehabilitatsiooniteenuse ühendamine<br />

nõuab omakorda head koostööd<br />

kooli, kodu ja rehabilitatsiooniteenuse<br />

osutaja vahel. Nagu teame,<br />

ei ole see lihtne ega alati tagatud.<br />

See on aga üks võtmeküsimusi.<br />

Kust siis ikkagi saada koolidesse<br />

spetsialiste?<br />

Lapsele on vaja abi talle turvalises,<br />

kodulähedases keskkonnas.<br />

Seepärast oleks ideaalne, kui<br />

igas koolis oleks ligipääs vajalikele<br />

tugispetsialistidele. Väikesed<br />

koolid peavad spetsialiste jagama.<br />

Sõita kuhugi kaugele teenust<br />

saama on lapsele väsitav ja täiendavat<br />

ressurssi nõudev ettevõtmine.<br />

Pealegi on laps siis õppimisest<br />

väsinud ning ei jaksa õhtul enam<br />

abi vastu võtta. Tunnike teenust<br />

kaugel eemal ei pruugi tagada ka<br />

tulemust.<br />

Üheks lahenduseks oleks õpetajate<br />

täienduskoolitus, mis võimaldaks<br />

lastega igapäevaselt töötavatel<br />

pedagoogidel saada väljaõpet<br />

nii psühholoogilistel, eripedagoogilistel<br />

kui ka sotsiaalpedagoogilistel<br />

teemadel. Õpetaja on lapsele<br />

kõige lähem toetaja ja tore oleks,<br />

kui ta on õppinud mingit lisaala,<br />

mis aitab HEV-lastega edukamalt<br />

toime tulla. Õpetajate lisatunde ja<br />

nende andmiseks kulutatud aega<br />

õpilastega tehtud individuaalse<br />

töö eest peab aga kindlasti tasustama.<br />

Arvan, et just oma õpetaja<br />

saab last kõige tõhusamalt toetada,<br />

eriti kui tema tööd ka rahaliselt<br />

väärtustatakse ning tal on võimalik<br />

saada spetsialistidelt konsultatsioone<br />

ja juhendamist.<br />

Sisuliselt tähendab see ettepanekut<br />

rahastada individuaalseid<br />

õppekavasid, mille abil saab teha<br />

õpilasele vajalikke muutusi ajas,<br />

ruumis, õppemetoodikas. Individuaalse<br />

õppekava elluviimine võib<br />

olla väga töömahukas, kui seda<br />

tõesti südame ja hingega teha.<br />

Kas Rajaleidja keskuste süsteem<br />

on koolide jaoks käepärane<br />

lahendus?<br />

Olen aru saanud, et Rajaleidja<br />

keskuste toimetamised on piirkonniti<br />

väga erinevad. Nad alustasid<br />

eelmisel suvel. Seepärast ei saa<br />

kogemust üldistada. Küll aga võib<br />

juba praegu öelda, et nendes keskustes<br />

on liiga vähe spetsialiste, et<br />

katta kogu HEV-lastega seonduv<br />

vajadus Eesti jaoks.<br />

Eritähelepanu peab pöörama<br />

tööle peredega ja raskete käitumishäiretega<br />

lastele, sest tihti jäävad<br />

koolid hätta just nende teemadega.<br />

HEV-lapsed vajavad abi<br />

enam, kui praegused võimalused<br />

pakuvad. Tavakoolidel oleks abi<br />

sellest, kui seal käiksid aeg-ajalt<br />

nõustajad, et vaadata üle probleemidega<br />

lapse arengu edenemine.<br />

Lisaks Rajaleidja ühtsetele nõustamiskeskustele<br />

peaksid Eestis<br />

senised erikoolid kujunema kompetentsikeskusteks,<br />

millel on oma<br />

sügavuti minev spetsiifika ja kust<br />

tavakoolidel oleks alati võimalik<br />

saada kõige ajakohasemat abi ja<br />

infot, aga ka järjekindlamat nõustamist<br />

ning vajadusel koostööd.<br />

Neis koolides areneb HEV-laste<br />

õpetamine ja arendamine paratamatult<br />

kõige kiiremini ning see<br />

on suur ressurss, mis ei ole praegu<br />

laiemale ringile kättesaadav.<br />

Just tavakoolide, erikoolide ning<br />

nõustamis- ja rehabilitatsioonikeskuste<br />

koostöös võiks loota erivajadustega<br />

lastele vajaliku toetussüsteemi<br />

väljakujunemisele. Praegu<br />

on see kasutamata ressurss.<br />

Millist nõu annaksite lastevanematele?<br />

Vanem tunneb kõige paremini<br />

oma last ja tema erivajadusi, tema<br />

tugevusi ja nõrkusi. Samuti teab<br />

ta, millised on pere võimalused<br />

panustada lapse arendamisse (toetavad<br />

pereliikmed, aeg koostööks<br />

kooliga või lausa koolis, transpordivõimalused<br />

jne).<br />

Kool peab pakkuma vanemale<br />

võimaluse tutvuda koolis pakutavaga,<br />

et vanem saaks kujundada<br />

oma seisukoha, kuidas lapse kooliskäimisele<br />

kaasa aidata. Vanem<br />

võiks tutvuda ruumidega, kindlasti<br />

peaks ta saama tuttavaks<br />

õpetaja(te)ga. Tarvis on rahulikult<br />

läbi rääkida mõlema poole ootused.<br />

Vanem peaks rääkima õpetajatele<br />

lapsega toimetuleku meetoditest<br />

ja lapse isikuomadustest. Sellised<br />

teadmised aitavad õpetajal<br />

probleeme ennetada ja lahendada.<br />

Kindlasti tuleb vanemal teavitada<br />

õpetajat lapse jaoks tundlikest<br />

teemadest ja olukordadest, tema<br />

reaktsioonidest, olgu see seotud<br />

helide, lõhnade või eakaaslastega<br />

suhtlemisega. Avatud ja usalduslikud<br />

suhted on koostöö alus.<br />

Oluline on ka kokkulepe, kuidas<br />

hakatakse (igapäevast) teavet<br />

vahetama. Tore, kui kõik osapooled<br />

tunnustavad üksteist ning<br />

vajadusel pakuvad toetust ja abi<br />

raskuste ületamisel. Siin ei saa<br />

olla teenindaja ja teenuse osutaja<br />

suhet, nagu viimasel ajal vahel<br />

on räägitud. Lapsed on väga targad<br />

ning nende jaoks on oluline<br />

näha, et nende ümber olevad täiskasvanud<br />

tegutsevad koos ja ühiste<br />

põhimõtete järgi. Eriti tähtis on<br />

lapse jaoks tunda, et vanemate ja<br />

õpetajate vahel on ühised nõudmised<br />

ja kokkulepped. HEV-lapse<br />

koolitamine on suur koostööprojekt,<br />

kus kõik osalised peavad<br />

tegema visa tööd, sellest pole lihtsalt<br />

pääsu. Ja sotsiaalsüsteem peab<br />

omakorda appi tulema perele, kellel<br />

on võib-olla (ajutiselt) probleemid<br />

kuhjunud. Küsinud Tiina Kangro<br />

Märts 2015<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Täienduskoolitustoetust kasutas alla 70 puudega töötaja.<br />

Märts 2015

22 Haridus<br />

23<br />

Kuidas aidata<br />

Eesti halvimat<br />

koolipoissi?<br />

Jaanuari lõpus oli<br />

saates „Pealtnägija” lugu<br />

14-aastasest koolipoisist,<br />

kellega ei tulnud toime<br />

õpetajad, pere ega<br />

sotsiaalsüsteem. Tartu<br />

Masingu kooli direktor<br />

Tiina Kallavus ütleb,<br />

et ka nende koolis on<br />

sarnaseid juhtumeid<br />

olnud.<br />

Lahendused on sündinud suure<br />

ja järjekindla tööga ning alati<br />

koostöös haridus-, sotsiaal- ja korrakaitseasutustega.<br />

„Eesti on küll<br />

väike, kuid siiski ei tea me üksteise<br />

tegemistest piisavalt. Meie oleme<br />

alati valmis toetust ja abi pakkuma,<br />

kui mõni lugu on lahenduseta.<br />

Võtan süü omaks, et ajapuudusel<br />

pole ise ennast selle juhtumi juures<br />

appi pakkunud, aga ka nõu ei<br />

ole meie käest seni keegi küsinud,”<br />

möönab ta ja avaldab lootust, et<br />

ehk on abiväed juba mujalt leitud.<br />

„Selle loo algus on ju meile teadmata.<br />

Kui poiss oli juba suunatud<br />

ühele õpilasele keskendatud õppevormile,<br />

siis eeldan, et ta koolilugu<br />

on juba pikka aega olnud väga<br />

kirev. Iga järgnev kool peaks vältima<br />

seni tehtud vigu. Selleks on<br />

vajalik, et info liiguks koolide<br />

vahel, samuti kodu ja kooli vahel,”<br />

räägib Masingu kooli direktor.<br />

Tema sõnul suunatakse keeruliste<br />

erivajadustega lapsi sageli koolist<br />

kooli, aga sobivat lahendust<br />

ei leita. Seejuures unustatakse, et<br />

iga muutust on vaja ka HEV-lapsele<br />

endale vastuvõetavalt seletada<br />

ja põhjendada, et ka tema saaks<br />

endaga toimuvas osaleda. Tihti<br />

jääb just see tegemata. Koolid<br />

ja inimesed muutuvad ning kõik<br />

otsustavad midagi, aga unustatakse,<br />

et just laps peab need otsused<br />

ellu viima.<br />

Appikarje<br />

„Suure tõenäosusega on poisil<br />

mingi(d) diagnoos(id), mida aga ei<br />

ole õnnestunud ravida. Võib-olla<br />

on jäänud võtmata ravimid või pole<br />

ravi määramine olnud tulemuslik.<br />

On palju põhjuseid, miks asjad võivad<br />

nii minna. Igasuguse psüühikahäire<br />

ravi üheks osaks on aga alati<br />

sobiva keskkonna kujundamine.<br />

Kui poiss elab kuueliikmelise perega<br />

kahetoalises korteris, võib aimata,<br />

et tal pole seal nurgakestki, kus<br />

omaette olla. Ta võib juba pikemat<br />

aega olla ümbritsevast häiritud, aga<br />

ei oska seda öelda täiskasvanutele<br />

arusaadaval ja vastuvõetaval moel.<br />

Iga hullult käituv laps karjub tegelikult<br />

appi. Ja väga sageli meie ei suuda,<br />

ei jaksa või ei oska sellises käi-<br />

“Õigeaegse korrigeerimise asemel<br />

hakatakse pinna jalge alt kaotanud<br />

last tõrjuma või karistama.<br />

Jaanuari lõpus näidati „Pealtnägijas” lugu<br />

14-aastasest poisist, kellega ei saanud hakkama<br />

ükski spetsialist. err.ee<br />

tumises näha hädakutset. Õigeaegse<br />

korrigeerimise asemel hakkame<br />

last tõrjuma või karistama. Sellest<br />

aga satub laps veel suuremasse<br />

segadusse ja kõik eskaleerub,” selgitab<br />

Kallavus.<br />

„Kui ka juhtumis osalev ema on<br />

väsinud, probleemides ja ressursitu,<br />

ei suuda ta olukorda stabiliseerida.<br />

Esimesena tulekski nüüd toetada<br />

teda. Segaduses ja jõuetud vanemad<br />

on laste jaoks kõige suurema<br />

ohu allikad. Seepärast ei peagi alati<br />

lastega spetsialistide juurde tormama,<br />

vaid esmalt endasse vaatama.<br />

Suurt abi suudavad anda pereterapeudid.<br />

Vanemad peaksid sellist<br />

abi julgema otsida ja vastu võtta.<br />

Jutuks olevas juhtumis oleks vaja<br />

tööd teha ka suhetega bioloogilise<br />

isa, kasuisaga ja õdedega,” lisab ta.<br />

Koolis peaks aga lapse jaoks tekkima<br />

alguses kas või üks õpetaja,<br />

kellega tal õnnestub suhe üles ehitada.<br />

„Koolis võiks ta käia esialgu<br />

siis, kui teisi lapsi segamas pole.<br />

Kuna poisil pole sotsiaalseid suhtlemisoskusi,<br />

siis võib muidu tekkida<br />

kokkupõrkeid. Teleloost jäi<br />

silma koer, kes oli poisi kaaslane.<br />

Võib olla saab just tema abil poisiga<br />

luua positiivse suhte. Tore oli<br />

kuulda, et ta on teinud tööotsi.<br />

Äkki saaks siit leida teeotsa ametiõppe<br />

juurde. Vahel pole sellised<br />

noored huvitatud akadeemilisest<br />

õppest, küll aga on nad töösuhte<br />

kaudu valmis liikuma edasi.”<br />

Märts 2015 www.vedur.ee/puutepunkt Vaid 50 puudega inimest taotles 2013. aastal töötamistoetust.<br />

Märts 2015

ISSN 2228-1312<br />

SAAJA AADRESS:<br />

Ajakirja väljaandmist<br />

toetavad ka<br />

Leia meid ka Facebookis: NÄOGA INIMESTE POOLE<br />

Täname oma<br />

valijaid toetuse<br />

ja usalduse eest!<br />

Kui saad aidata.<br />

Või kui tead<br />

kedagi, kes saab:<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

arveldusarve<br />

EE452200221053907379<br />

MTÜ Puutepunktid on<br />

riiklikus tulumaksusoodustusega<br />

mittetulundusühingute<br />

ja sihtasutuste<br />

nimekirjas.<br />

Jätkame võitlust inimkesksema ühiskonna ja parema sotsiaalpoliitika eest.<br />

Eesti rikkus on inimesed ja just inimeste jaoks on vaja Eestit, kus kõigil on võimalik<br />

elada täisväärtuslikult, õnnelikult ja väärikalt.<br />

Meie ees on lahti maailma uksed, aga meie tahame, et hea oleks siin, meie kodumaal.<br />

Panustame, et luua võrdseid võimalusi, kaasatust, sallivust ja hoolivust. Oleme valmis<br />

selgitama veel ja veel, et ühiskonnas tekiks edasiviiv arutelu ja me koos astuksime paremasse<br />

homsesse, kus seistaksegi ... näoga inimeste poole.<br />

Tiina Kangro, Tiia Sihver, Sülvi Sarapuu, Tiit Papp<br />

Aitäh kõikidele toetajatele!<br />

Seekord olite need teie: Maili Nälk, Kalev Märtens, Kristel Krischka, Raili Veskilt, Maria Praats, Ketlin<br />

Ravel, Agnessa Naarme, Piret Tõruke, Sander Saat, Karolina Antons, Monika Miller, Janika Siim,<br />

Kristina Alunurm, Heldi Käär, Ulvi Mellis, Anneli Trepp, Reet Jepisova, Siivi Hansen, Renee Kukk,<br />

Anne Reva, Chris-Helin Loik, Tiiu Schneider, Minija Pääslane, Mare Torn, Kristi-Isabella Kaldoja,<br />

Agnes Pihlak, Maris Tamm, Aina Saarma, Silvi Jänes, Piibe Lõhmus, Anneli Saat, Ursi Joost, Kreet<br />

Ojamets, Epp Saarepuu, Ande Etti, Imbi Suun, Leila Lahtvee, Ülle Väina, Merle Lints, Maret Kivisaar,<br />

Vitali Madison, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda, Katti Aumeister, Piret Jürman, Sigrid Kristin,<br />

Ere Tött, Küllike Lain, Triin Pärnpuu, Kaja Linder, Kaia Kingo, Siiri Klasberg, Janika Soots, Marin<br />

Võikar, Ulvi Mellis, Alo Suursild, Larissa Jarada Svjatoslava Legitševa, Helmen Kütt, Harri Taliga ja<br />

MTÜ Spordiklubi Meduus. Teie annetustest kogunes 823 eurot. See on suur abi, eriti olukorras,<br />

kus hasartmängumaksu nõukogu ajakirja alates jaanuarist enam ei toeta.

logo

products

Resources

Company

Terms of service
Privacy policy
Cookie policy
Cookie settings
Imprint
Change language
Made with love in Switzerland
© 2024 Yumpu.com all rights reserved

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!