FUTU MUHU 2017

FUTU MUHU 2017 

KUNSTIFESTIVAL EKL MUHU A.I. KUNSTITALUS 14-15. JUULI 

SADA AASTAT 

F U T U M U H U fe s t i va l o n 

pühendatud ajaloole, täpsemalt 

20. ja 21. sajanditele, mis 

Kunstitalu hoonetest märkam 

a tult m ö ö d a l i b i s e s i d . 

Ootasime kunstnike hinnang 

u i d a a s ta te l 1 9 0 0 - 2 0 1 7 

toimunud sündmustele, isiklikult 

olulistele faktidele, üldiselt 

huvipakkuvatele tendentsidele 

ning rahvusvahelistele 

arengutele. Video ja performansiformaadis 

ülevaateid, 

vä l j a võtte i d , tõ l ge n d u s i , 

uuslavastusi, ümbersõnastusi, 

taasesitlusi, ehk erinevaid 

kunstikeskseid lähenemisi 

möödunud aastasajale Eestis, 

Euroopas ja maailmas. Küsisime 

kunstnikelt 

..Mida muudaksite.. 

..millise revolutsiooni korraldaksite.. 

..mis tegelikult toimus.. 

..millised ideed ja visioonid on 

jäänud teostamata.. 

Ajalugu on alates aastast 1900 

kulgenud punktist A punkti B, 

ootasime protsessi kajastavat 

ning sellele kaasamõtlevat 

materjali et siduda paariks 

päevaks Muhu saare erakliku 

talukoha enesepilt ja lokatsioon 

nö tegeliku reaalsusega. 

KUNSTITALUST-Usutavalt on 

EKL Muhu Kunstitalu üks 

Nõmmküla vanemaid talukohti 

ja võimalik et siin juba orduajal 

Marcus Vstalle talu oli… 

Kunstitalu asetseb Muhu saare 

põhjarannikul, tänapäeva 

mõistes maailma äärel. Siinse 

vaikse rannaküla arhailises 

keskkonnas oleme mõtteliselt 

t a g a s i E e s t i a l g u p ä r a s . 

Hoonetele märgitud aastanumbrid 

kinnitavad aja peatumist 

talus aastal 1901. 

Saabudes siia leiame end ajamasinas, 

mida ümbritseb tühi 

infoväli, kus ei leia teavet ei 

modernismist ega sotsialismist, 

kapitalismist ega sõdadest...Progressist, 

spordist 

ega kunstiajaloost... ...Televisioonist, 

tarbimisest ega inimõigustest... 

Siinsel pangapealsel 

on endiselt isandaks 

vaikus ning kupjaks loodus. 

Köler on Peterburis, kohe kohe 

lahkub alatiseks linna eestlastest 

kunstnike teine laine 

ning 20. sajand võtab hoogu 

üles.. 

Eesti Kunstnike Liidu endine 

Muhu puhkebaas on tänaseks 

n e l j a n d a t a a s t a t 

kiirendusrajal, kujunemas passiivsest 

puhkekeskusest professionaalsel 

tasemel tegutsevaks 

rahvusvaheliseks kunstiresidentuuriks. 

2014 aastal alanud mitmekülgne 

renoveerimisprotsess 

ühendab eneses enam kui sajandivanuse 

talu praktilised 

taastamistööd kaasaegse kunstikultuuri 

arendamisega kohapeal. 

Endine puhketalu kujutab 

endast Eesti algupärase 

arhitektuuri kaunist näidet, 

üht ajalooliselt vanimat 

talukohta Muhu saarel, mille 

muinasväärtuse diktaat on 

kaasaegse kultuuri seisukohalt 

igati huvitav väljakutse. Kohavaim, 

mis mõjutab vankumatult 

kõiki siinseid tegevusotsustusi, 

võimaldab suuremate 

vastuoludeta kujundada 

s p e t s i i f i l i s e l t o m a k u l t u- 

urikeskset ja samas rahvusvaheliselt 

aktiivsete ambitsioonidega 

loomekeskkonda, 

kus külastajaseisukohalt jäävad 

vist püsivalt taaselustuma 

fragmendid legendaarsest 

Eesti filmist ´Mehed ei nuta´. 

Oleme siin viibides tagasi 20. 

Sajandi alguses. Tänapäeval 

kujutab Muhu saare eraklik 

rannaküla endast piltlikult 

maailma äärt, ootamatult 

ideaalset paika enesessesüüvimiseks 

ja tavarutiinist 

väljumiseks. Kunstiresidentuuri 

omapära on olla vaba valentsiga 

üksus üldisel kultuuriväljal, 

kontseptuaalselt 

avatud institutsioon, mis võib 

suhestuda kõigi elualadega 

ning mille sisuline tegevuseesmärk 

on kunstikultuuri 

kommunikeerimine. Kunstnikele 

kujutab residentuur endast 

vahejaama kultuurimaastikus 

kulgemisel. Kunstiresidentuuri 

mõju seisneb 

e e l k õ i g e m i t t e j a a m a- 

hoonelaadses anonüümsuses 

vaid vastupidi- Eesti kohavaimus 

ning külalisautorite 

siinavalduva potentsiaali 

ühendamises. 

Festivali Futu Muhu 2017 

toetasid EV100 Kultuuriprogramm 

Sada Kunstimaastikku, 

Eesti Kunstnike Liit, Kultuurkapital, 

OÜ Estonian Spirit ja 

erasponsorid. 

Tiiu Rebane, Muhu Kunstitalu 

projektijuht ja Futu Muhu kuraator 

Kunstitalu visioonprojekt. OÜ 

Paik Arhitektid

2 FUTU MUHU 2017 

Kõnekas vaikus ja loodushääled 

Tänavusel "Futu Muhul" ei 

tekkinud kordagi stampfestivali 

tunnet, mis kahjuks üha 

e n a m k u j u n d a b s u u r t e 

muusikafestivalide meeleolu. 

Festival "Sada aastat. Futu 

Muhu 2017" kunstnike liidu 

Muhu kunstitalus 14. ja 15. VII. 

Kuraator Tiiu Rebane , kunstnikud 

Jimi Tenor (Soome), 

Juhan Vihterpal, Woldemare, 

Noolegrupp, Hannah Harkes, 

Mari Prekup, Tsirkus-Kunst- 

Teater, Kaarel Kütas, Daniel 

Janson, Jana Zatvarnicka (Slovakkia), 

Project Heroina 

(Eesti/Portugal), Azsacra 

Zarathustra, Alexander Morozov, 

Prohor Alekseev (Venemaa), 

Anastasia Fomina (Valgevene), 

Roope Ahola, Tuomo 

Kangasmaa (Soome), Karl- 

Kristjan Nagel, Merle Luhaäär, 

Leila Lükko. Festival kuulub EV 

100 kunstiprogrammi "Sada 

kunstimaastikku". 

Eelmise aasta festivali järelpeol 

esinenud sõbrad kirjeldasid 

festivali erilist, lausa müstilist 

atmosfääri kui midagi sellist, 

mida peab ise kogema. Seepärast 

heljus festivali ümber 

samalaadne salapära, nagu oli 

ERKI või ka varajastel 1990ndatel 

kellegi hoovis toimunud 

häppeningide ümber. Suur 

sürreaalne pere. Tegelikult 

polnudki vaja festivalilainele 

ennast häälestada, sest ürituse 

kulg või seisund haaras 

r o h e l u s s e m a t t u n u d 

rustikaalses taluhoovis oma 

embusesse märkamatult ja 

jäägitult, et kõik - külastajad, 

kunstnikud ja korraldajad 

tundsid ennast suure sürreaalse 

pere liikmena. Aeg, 

ruum, kogemused, seisundid, 

elamused, inimesed, loodus, 

muusika ja kunst segunesid 

tasaselt vibreerivaks tervikuks, 

mis festivalile tagasi mõeldes 

tundub mulle pigem psühhedeelse 

kogemuse järgse unenäo 

kui tegelikkusena. 

Lähtudes tänavusest teemast 

pidid kunstnikud andma hinnangu 

viimase saja aasta 

olulistele faktidele ja sündmustele. 

Ehkki paljudes festivalitöödes 

otseselt ajalooga ei 

tegeldud, oli aja kohalolu tuntav. 

Teemaga mängis kaasa ka 

taluõu ise. 

Muhu kunstitalu arhailised 

talumajad seisavad stoilises 

rahus ümber suure hoovi, mis 

on performance'iteks justkui 

loodud. Kuraator Tiiu Rebane 

on festivali tutvustuses kirjutanud, 

et külalised leiavad ennast 

ajamasinas, mille ees laotub 

infoväli, kus ei ole teavet ei 

modernismi, sotsialismi, kapitalismi, 

sõdade, progressi, 

spordi, kunstiajaloo, televisiooni, 

tarbimise ega inimõiguste 

kohta. Siinne isand on 

vaikus ja loodus. Looduse stiihiaga 

oli kooskõlas ka festivali 

formaat, erilisuse tõttu võiks 

seda nimetada lausa põrandaaluseks 

festivaliks, sest 

hoolimata tuntud nimedest, 

nagu Jimi Tenor, ei jõudnud 

festivalile kuigi palju inimesi, 

kuid see-eest kujunes suurepärane 

seltskond. Kordagi 

ei tekkinud stampfestivali tunnet, 

mis kahjuks üha enam kujundab 

suurte muusikafestivalide 

meeleolu. Kunstitallu ei 

toodud ka moodsaid burgeri-, 

suši- jm putkasid. Selle asemel 

pakkus Leila Lükko pop-upbaaris 

Olav Marani retsepti järgi 

tehtud toortatart Muhu 

leivaga. Publiku hulgas oli 

etendus-, heli- ja teatrikunstnikke, 

aga ka uudistajaid 

k ü l a v a h e l t , t u d e n g e i d , 

ajaloohuvilisi, teisel päeval astus 

läbi ka kunstnik Marko 

Mäetamm oma sõpradega. 

Protest ja pühitsemine. Festivali 

avas reede õhtupoolikul 

Hannah Harkese performance 

"Suur sõda". Iga külastaja sai 

festivalile tulles valida, kas ta 

soovib sõjas osaleda sakslaste 

või venelaste poolel, seejärel 

neediti talle käe ümber 

punase ja musta või sinise ja 

punasega tikitud pael ning 

anti kaasa Ukraina kultuurikeskuses 

valmistatud sibulapaberist 

tekstilehed kas siis 

vene või saksa keeles. Külastajad 

pidid igal juhul sõjas osalema, 

kas või passiivselt, igaüks 

sai ka sõja kulgu muuta. Peab 

tunnistama, et selline sissejuhatus 

tekitas põnevust, ootused 

olid kõrged. Kahjuks suurt 

puänti ei tulnud, kuid selle 

puudujäägi kompenseeris 

kuhjaga mängu visuaalne pool 

- käepaelad ja mängumaa. 

Kersti ja Paolo ehk Project 

Heroina nimetas oma aktsiooni 

irooniliseks man-yes'i 

tähistamiseks. 

Kaarel Kütas kutsus publiku 

taluõuest eemale külateele, 

kus ta võttis (solgi?)ämbrist 

ükshaaval välja möödunud sajandi 

raamatuid jm ning luges 

publikule mehise häälega ette 

tekstivaliku. Tekstid, neis kirjeldatud 

sündmused olid omal 

ajal kindlasti aktuaalsed, praeguseks 

aga unarusse vajunud. 

Kütas andis neile hetkeks taas 

uue võimaluse, kuid lennutas 

siis tagasi ajaloo prügikasti. 

Pe r f o r m a n ce ' i ku l m i n a t- 

siooniks pani kunstnik mängima 

teleri, istus ämbrile ja 

vaatas 1990ndate uudis- ja 

m u u s i k a l õ i k e t a a s i s e- 

seisvunud Eestist. Ühel hetkel 

pani ta kõrvaklappides muusika 

nii valjusti mängima, et 

publikki seda kuulis. Kunstniku 

enda muusika tundus 

selles kontekstis eriti kaasahaarav, 

kuid Kütas jalutas, 

klapid peas, minema. See aktsioon 

tõi meelde NO99 lavastuse 

"The Rise and Fall of Estonia": 

Solarise keskusesse kri-


3 

itiliselt suhtuv teater kutsus 

oma publiku Nokia kontserdimajja, 

etenduse alguses läks 

aga trupp mõne kaameramehega 

oma teatrimajja, jättes 

publiku põlatud keskusesse. 

Ka Kütas tundus andvat vaikiva 

protestiga hinnangu meie 

argitsirkusele. 

Seejärel kihutas taluõue 

v a n e m s õ i d u a u t o , m i s 

närviliselt tuure üles võttis ja 

katkematult signaali andis. Algas 

eesti-portugali kunstnikepaari 

Kersti ja Paolo ehk 

Project Heroina performance. 

Musta riietunud naine ja 

valgesse riietunud mees võtsid 

lärmaka auto ees poose, suure 

pauguga avatud šampanjapudelid 

pritsisid osalejad 

vahuseks. Peaaegu tühjaks 

valatud pudelid ulatati publikule, 

põhja jäänud šampanja 

joodi kunstnike terviseks. Kunstnikud 

ise nimetasid oma aktsiooni 

irooniliseks man-yes'i 

tähistamiseks. Tähistada oli 

palju: õigust loomingule, 

filosoofiale, poliitikale ja 

arhitektoonikale. Etteaste 

lõpetas ilutulestik. Kunstnikepaari 

jooks ilutulestiku ja 

siis publiku poole tagasi tekitas 

Hollywoodi märulifilmi 

tunde, kus peategelased pommirahe 

all, käest kinni, õnnelikult 

tuleviku poole hõljuvad. 

Psühhedeelne meeleolu. Talu 

peahoone pööningul oli koha 

leidnud Noolegrupi ehk Triinu 

Jürvese ja Villem Jahu installatsioon. 

Noolegrupp ei selgita 

tavaliselt oma töid, aga nii 

p a l j u s a i n s i i s k i Tr i i n u 

Jürveselt teada, et Noolegrupi 

sümbol, must ruut valge 

noolega läheb Kazimir Malevitši 

kuulsast mustast ruudust 

ja tühjusest veelgi kaugemale. 

A ga k u h u , j ä i k a m u l l e 

saladuseks. Kohaspetsiifilise 

töö keskmeks olid ekraanid 

ning lindipuntrad, mis vähem 

a l t m u l l e t ä h i s t a s i d 

digipöörde tekitatud suurt 

muutust. Seetõttu uurisin osalejatelt, 

milline on nende 

suhe digimaailmaga. Valdavalt 

jäi kõlama pigem kriitiline 

toon, kuigi pea kõik kasutasid 

oma töödes ka digivahendeid. 

Isegi teise päeva tõmbenumber 

Põleva Kaelaga Kirjak kasutas 

elektroonilisi pille. 

Tsirkus esines tuntud headuses, 

psühhedeelses twinpeaks'ilikult 

natuke hirmutavalt 

kulgevas seisundis. Näkineiuna 

esinenud Mari Prekup laulis 

ka väljaspool tsirkust rahvalaule 

ja kudus, laskmata end 

segada teistest etendustest. 

Tema esitatud rahvalaulud 

toimisid võimaste šamaanijoigudena. 

Sama efektselt 

mõjusid ka Sorge häälutused. 

Roope Ahola loodusega ühtesulandunud 

heliinstallatsiooni 

ning Tuomo Kangasmaa irratsionaalselt 

ängistava video- ja 

helimanipulatsiooniga mõjutati 

vaataja tajumist ja meeleolu. 

Videoteosega esines ka 

kunstiteadlasest kunstnik Merle 

Luhaäär: tema "Pihtimus" 

osutas praeguse hedonistliku 

m a a i l m a k i r i k u l e e h k 

kaubamärgikultusele. Suurel 

ekraanil jooksis katkematult 

videoprogramm. 

Muusikalise osa oodatuim 

esineja oli soome džässistaar 

Jimi Tenor, kes andis täispika 

kontserdi, kuhu mahtus uuemat 

muusikat ja ka vaimustunud 

publiku rõõmuks tema 

hittlood "Take Me Baby" ja 

"Sugar Daddy". Juhan Vihterpali 

akustilised helid ja Woldemare 

mõnusalt tume ambient 

peagi ilmuvalt plaadilt "Miski 

lõplikult pole kadunud" koos 

Okeiko loodud taustavideoga 

sobisid suurepäraselt jahedasse 

suveöösse. Õhtu pidanuks 

lõpetama Meelis Salujärve 

muusika, kuid enne teda 

DJna üles astunud Prohor 

Aleksejev küttis väga häid 

sette varajaste hommikutundideni, 

nii et Salujärv otsustas 

oma esinemise edasi lükata, 

öeldes, et parim muusika on 

vaikus. Vaikust taluõuele ei 

saabunudki, sest järje võtsid 

üle müstilised loodushääled. 

Festivali pressiesindaja Helen 

Merila 

Kunstnikud ei nuta 

Võiks eksperimentaalselt väita 

et ajalugu ja kultuur kujunevad 

sarnaselt looduse 

seaduspäradele. Nii võiks 

näha inimkonna, sh kunstnike, 

kognitiivsetes protsessides 

settekivimitele sarnast lineaarsust, 

moonduvat ja vulkaanilist 

tardumist või pea alkeemilist 

metamorfoosi. Kultuuri 

saab pidada inimest 

ümbritsevaks teiseks looduseks, 

vaatlemegi siis kunstifestivali 

´Futu Muhu 2017. 

Sada Aastat´ kaastöid naturali 

s t l i k u s t j a t ä p s e m a l t 

petroloogilisest perspektiivist. 

Nii nähtub ajalugu kui settimine 

ilmekalt eelkõige 

K a a r e l K ü t a s e e s i ta t u d 

kestvusperformansis. Töös 

eristuvad selgelt ajalookihistused, 

nende rikas keemiline 

koostis ja rohked fossiilid. 

Mari Prekupi meetod põhineb 

pinnase väljapuhastamistel, 

leitu effektsel kontekstualiseerimisel 

kaasaega. Roope 

Ahola poolt korrapäraselt 

kogutud materjalid, pakituna 

kompaktseks injektsiooniks ja 

Merle Luhaääre seiklus populaarkultuuri 

territooriumidel, 

pakuvad kiirkogemust kaasajast 

ning inimese vajadusest 

kaaskõlade ning sügavamate 

resonantside järgi kõikjal, kus 

nad ka ei viibiks. Ajalugu kui 

tardumine -vulkaanilis-plahvatuslikke 

kivistusprotsesse 

kultuuris iseloomustab tunnetatud 

vastuolu olemasoleva 

ja ideaalse vahel, hõlmates 

mh autorite otsest protesti. 

Leila Lükko ideoloogiahuvi on 

Muhus kanaliseeritud väljakujunenud 

heli- ja tänavakultuuri 

võrdlevaks analüüsiks, jõudes 

järeldusele mõlema sügavast 

antihumanistlikust olemusest. 

Sandra Jõgeva kaasaega luubi 

all hoidva dokumentaalse 

stiili dünaamika on siinkohal 

järjekordne näide autori aktiivsest 

aktuaalsusest. Ajalugu 

kui moondumine -Noolegrupp 

tõlgendab minevikupagasi 

ajaloo tolmuks, viies 

vaataja seisundini mida võib 

v õ r r e l d a t a e v a s s e m- 

inekueelseks. Tuomo Kangasmaa 

manipuleerib dokumentalistikaga, 

kuhjates videoteoseks 

jälgimisühiskonna 

poolt produtseeritavaid süütuid 

videolõike lisades neile 

omatehtud kahtlustäratavaid 

taustahelindeid. Usutava triki 

teeb aga ära Daniel Janson, 

gümnasist Tallinnast, kes 

lendab Stukadega võistu ja on 

seejuures täiesti võrdne tegija. 

Hannah Harkes muudab sõja 

rituaaliks. Sarnane idee läbib 

ka Tsirkuse ja Jana Zatvarnicka 

töid, kes ümbritsevast 

keskkonnast inspireerituna 

soovivad alateadlikult selle 

pärandit parendada. Tsirkuse 

puhul võis täheldada uut, Artaud 

julmuse teatrile omast, 

varjundit. Kas sellest kasvab 

edaspidi välja midagi püsivat 

ei tea. Resident Jana Zatvarnicka 

video on sisuliselt 

teatraalne hommage Kõrboja 

või Sisyphose müüdile ning 

n o o re ku n s t n i ku m a a l i d 

omakorda põgus meenutus 

1 9 . s a j a n d i D ü s s e l d o r f i 

koolkonnast. Prjoect Heroina 

sublimeeritud iroonia töötleb 

läbi 20. sajandi suursündmused, 

ülendades kõik tõusud 

ja langused üldinimlikeks võitudeks, 

püsivaks tähistamispõhjuseks. 

Jõudes metamorfoosi 

juurde siis näeme selleks 

kolme võimalust- kogeda 

transformatsiooni kunstitegijana 

ise (Morozov), anda 

transformeerumise vajadusest 

aimu vaatajale (Aszacra ) või 

vaadata konformeeruvat kultuuri 

juba kaugelseisva üksikisiku 

lootusetu pilguga, kui 

midagi mida on võimatu allakäigust 

päästa (Nagel). 

Järgnev kataloog koondab 

festivali ülevaateks kunstnikuintervjuud, 

pakkudes 

lugejale mõistmisvõimalust 

autorite tegevusprintsiipidest 

ja luues kokkuvõtlikku baasi 

edasiseks kujundiloomeks. 

Võrreldes talu vahejaamaga 

kunstimaastikus mõtleme 

kontekstineutraalsest tsoonist 

kuhu on formeeritud võimalus 

absoluutseks sõltumatuseks 

ajastu vaimust- nii selle 

nõuetest kui ka selle poolt 

p a k u t a v a s t . K u n s t n i k e , 

muusikainstrumentidele sarnananevat, 

enesessehäälestumist 

Kunstitalu ümbritsevas 

ontoloogilises tühjuses võib 

pidada nii individuaal-psühholoogiliselt 

kui kultuuriliselt 

oluliseks sündmuseks.. 

Kunstitalu pühendab 2018 

aasta suve maalikunstile, 

r o h ke m i n f o t ko d u l e h e l 

www.ai-res.org 

Tiiu Rebane 

Sisukord 

Kõnekas vaikus ja loodushääled. 

H.Merila.. 2 

Kunstnikud ei nuta. T.Rebane.. 

3 

Andrei Azsacra Zarathustra. 

H.Merila.. 4 

J i m i T e n o r . H . M e r i l a , 

M.Luhaäär, K-K.Nagel.. 5 

Alexander Morozov. T.Rebane.. 

8 

Leila Lükko. H.Merila.. 9 

Noolegrupp. H.Merila.. 10 

Tuomo Kangasmaa. H.Merila.. 

11 

Project Heroina. L.Lükko.. 12 

Hannah Harkes. T.Rebane.. 12 

T s i r k u s - K u n s t - T e a t e r . 

H.Merila.. 14 

Daniel Janson.. 14 

Kaarel Kütas. L.Lükko.. 15 

Mari Prekup. T.Rebane.. 17 

Roope Ahola. H.Merila.. 18 

Anastassia Fomina. T.Rebane.. 

19 

Merle Luhaäär. H.Merila.. 20 

Jana Zatvarnicka. T.Rebane.. 

21 

Karl-Kristjan Nagel. H.Merila.. 

22 

Sandra Jõgeva. H.Merila.. 23 

Meelis Salujärv, Prohor Alekseev, 

Juhan Vihterpal.. 23 

Woldemare. H.Merila.. 24 

Üldist. T.Rebane 

Muhu Masinad... 25 

Näitus Cést la Vie... 26 

Näitus Must-Valge Eesti...28 

Muhu Kunstitalu renoveerimistööd.. 

30 

Kunstitalu residentuuriprogramm.. 

32


Andrei Azsacra Zarathustra 

Andrei Azsacra Zarathustra on 

Vene kaasaegne filosoof, kunstnik 

, luuletaja-müstik , ekstremaal, 

Master of Death. 

Kompleksne, raskelt liigitatav 

autor, kelle teosed koostöös 

Igor Piatininiga kuuluvad 

St.Peterburgi Vene Muuseumi 

püsiekspositsiooni ning kelle 

raamatuid on muuhulgas avald 

a t u d I n d i a s , T i i b e t i s , 

Jaapanis, Saksamaal, Norras, 

Inglismaal ja USAs. 

Helen Merila (edaspidi HM): 

Millised teosed sel aastal festivalil 

esitamisele tulevad? 

Andrei Azsacra (edapidi AA): 

Festivalil esitan kahte videoteost: 

"Utopia" ning põhifilmina 

"MATE IN 3 (Chess With 

Death)" 

HM: Kuuldavasti on sind 

paljude muude teemade seas 

inspireerinud ka Friedrich Nietzsche 

filosoofia ning mõlema 

videoteose käivitajaks tundubki 

olevat globaalne vägivald ja 

loomade väärkohtlemine. Mis 

oli sinu jaoks nende teoste 

peamiseks impulsiks? 

AA: Ei, see pole nii. Või vähemalt 

pole see päris nii. Mind ei 

inspireeri inimesed. Olen 

k õ i g i , k a a s a a r v a t u d 

Nietzsche, kõige armutum 

vaenlane. See film on vaid 

Igavese Valu (Eternal Pain) 

võlg. Olen ründava tühjuse 

kognitiivne võitleja ja ei midagi 

muud. Mitte kellegi jaoks. 

Ma pole filosoof, vaid kõikide 

filosoofiate ning teoreetiliste 

süsteemide hävitaja. Ma pole 

parempoolne, vaid parempoolsete 

ideede hävitaja. Ma 

pole vasakpoolne, vaid kõikide 

v a s a k p o o l s e t e i d e e d e 

hävitaja. Ma eitan võrdselt igasugust 

korda ning igasugust 

kaost nii, nagu ma eitan ka 

igasugust "inimlikku eitust". 

Miks? Ma soovin olla vaid 

jaataja kõige mässumeelsemas 

intuitiivse elujaatuse (Yes 

to Life) lõpmatuses. 

HM: Hmm..kas saab ikka öelda, 

et meid inimestena ei inspireeri 

m i t te ke e g i ? I s e g i m i t te 

alateadlikult? Minu unistus on 

iseennast ületada, vabaneda 

teiste mõjust, vabaneda egost. 

Kuid kas see on ka päriselt võimalik? 

Milliste vahenditega 

oleks võimalik konstrueeritud 

reaalsusest vabaneda? 

AA: Kas kõik on illusioon? Jah, 

kõik on kõige illusioon, kõik on 

kõige koopia, kuid ainult sina 

ise sured reaalsuses. Mitte 

miski mitte millestki: ära usu 

midagi, miski pole tõsi, miski 

pole päriselt, miski ei loe. 

Ja siiski. Kõik mitte millegi 

eest: "Kogu elu arvasin, et 

tean midagi. Kuid ühel kummalisel 

päeval sain aru,et ma 

ei tea mitte midagi, ma tõesti 

ei tea mitte midagi (Nothing). 

Nii muutusid sõnad tähendusest 

tühjaks. Ma saabusin liiga 

hilja lõplikusse teadmatusse 

(Ultimate Uncertainty)." - Ezra 

Pound « Pour détruire cette 

société, il faut être prêt à 

lancer contre elle dix fois de 

suite, ou davantage des assauts 

d'une importance comparable 

à celui de Mai 68 » - 

Guy Debord, La Société du 

Spectacle"Et seda ühiskonda 

hävitadapead olema valmis 

kü m m e või e n a m ko rd a 

rohkem seda ründama kui kuuekümnekaheksanda 

aasta 

m a i s . " - G u y D e b o r d 

"Vaatemänguühiskond" 

P.P.S. :Lind tapab alati Buddha 

kui Buddha asendab 

linnu. 

HM: Olen täiesti nõus mõttega, 

et kõik on illusioon ning et me 

ei tea mitte midagi ja oleme 

pigem juhitud valedest teadmistest, 

millest vabanemiseks 

tuleks kõik dekonstrueerida 

mittemiskiks (Nothingness). 

Kuid küsimus jääb: kuidas seda 

illusiooni ületada? Milliste vahenditega? 

AA: Oluline on lõhkuda kõik 

poliitilised süsteemid ning 

filosoofia par excellence. Seejärel 

hävitada iga keha, 

eelkõige meie ajud. Ei tohiks 

jääda ootama spirituaalset 

valgustust, vaid peaks sundima 

satorit tapma samadhit ja 

s a m a d h i t ta p m a s a t o r i t 

(õuduse draakonid tapavad 

hirmu draakonid). Ning seda 

kõike igal eksisteerimishetkel 

ajas ja ruumis. See on aktiivseim 

strateegia mitte kellegi 

ega millegi valgustamiseks. 

Olla üle üleolekust! (Beyond 

the Beyond) Mässumeelsus on 

keha tarkus! Vaimu absoluutne 

läbimurre! "Sinu kehas 

on rohkem tarkust kui kõige 

sügavamas filosoofias." - Thus 

Spoke Zarathustra 

P.S. :"Nad arvavad, et olen 

hull... kuid ma olen hullunud 

hullumeelsus!" - Captain Ahab 

P.P.S. :"Kõik nähtavad objektid 

on vaid pabermaskid." - 

Captain Ahab 

HM: OK, mõistan, kuid mida 

tegelikult teha saaks (lisaks 

süna levitamsiele kunstis ja kirjanduses)? 

AA: Absoluutne revolutsioon: 0 

→↑← 0 Rahvaid pole. Pole 

vabasid inimesi - ainult orjalikud 

massid per se. Kõrged ja 

madalad. Masse luuakse ja orjastatakse 

kõikjal geopoliitiliste 

ideede jaoks. Mitte 

uued ruumid, vaid elusad kehad 

on geopoliitika Parimaks 

Palaks (Great Meal). Soe, 

lõppematu söök roiskunud 

mõtte ja tõbraste haisva 

võimu jaoks. Rahvas on vaid 

soe söök. 

HM: Kas üks inimene suudab 

tühistada või võita kogu kultuuriloo? 

AA: Justnimelt. Tõeline mässaja 

ei vaja rahvamassi. Ta on 

seda ise: - ning jumal ning 

muld ning rass. Tõeline valgustus 

on mässav satori/samadhi 

igasuguste inimlike definitsioonide 

vastu - Valgustatud 

Anarhia! Muide, pole olemas 

inimajalugu: tõprad alguses, 

tõprad keskel ja tõprad lõpus. 

Seepärast pole meil vaja ettearvatavaid 

süsteemi kangelasi, 

konservatiivseid poliitikuid 

ega valitsusi. Vajame 

vaid igavesti mässavaid ettearvamatuid 

olendeid ja 

olekuid. Vastupidiselt "poliitilise 

gravitatsiooni" neetud 

vaimu kõikidele reeglitele! On 

vältimatu, et tugevaim diktaatorlik 

Uus Süsteem sünnitab 

absoluutselt ettearvamatuid 

spirituaalseid revolutsioone 

nii nagu ka kõige peidetumate 

mässumeelsete osakeste permutatsiooni. 

Teiste sõnadega: 

kolm surma loovad vältimatult 

pinnase Absoluutseks Revolutsiooniks: 

- humanismi/armastuse 

surm, õigluse surm ja 

vabaduse surm. See on Absoluutse 

Vabaduse võitlus - 

igasugune konservatism tuleb 

hävitada. 

P.S. Mitte kurat, vaid ori 

(холоп) on kõige täidesaatvam 

ja töökam massimõrvar. 

Ma ei armasta kuradit. 

Ma ei armasta deemoneid. 

Ma ei armasta ingleid. 

Ma ei armasta inimesi. 

Ma ei armasta argpükse. 

Ma ei armasta!


5 

Jimi Tenor 

Jimi Tenor (kodanikunimega 

Lassi Lehto) on tunnustatud Euroopa 

helikunstnik, kes tegutseb 

professionaalse muusiku ja 

kunstnikuna väljaspool peavooluliine 

juba üle 20 aasta. 

Helen Merila (HM): Jimi, mitu 

korda te olete Eestis juba 

esinenud? 

Jimi Tenor (JT):Mulle tundub 

et üle viie korra kindlasti. Esimene 

suurem kontsert oma 

bändiga siin oli Jazzkaarel. 

See toimus kohe pärast sümfooniaorkestriga 

esinemist Riias. 

Pärast seda mängisin mitmel 

üritusel, näiteks eelmisel 

suvel suurfestivali käigus 

Tallinna Botaanikaaias. Lisaks 

mõned klubiesinemised Cola 

ja Jimmuga. Kabukabuga 

e s i n e s i n e r i l i s e l j ä r v e- 

muusikaüritusel ligi viis aastat 

tagasi. Mulle meeldib Eesti. 

Kirjutasin muusika filmile "Ma 

Olin Siin". Viimati käisin 

Ta l l i n n a s M u s i c W e e k ´ I 

raames mängides SuadÍ 

bändiga koos. 

HM: Oled maailmakuulus 

muusik kuid tegutsed lisaks 

mitmetel teistel kunstialadel - 

hiljuti valmis teil koos Jori 

Hulkkoneniga ka filmel selline 

nimi, millest see räägib ja miks 

on sel selline nimi? 

JT: Meil tekkis Joriga idee teha 

tummfilm, millel oleks elektroonilise 

live taustamuusika. 

Samal viisil oleme mitmel korral 

näidanud minu filmi Sähkö 

(1995). Kaaludes millist filmi 

teha jõudsime mõlemad järeldusele 

et peame tegema ulmefilmi. 

Samal ajal oli Jori tutvunud 

tüübiga, keda kutsutakse Mr. 

N o r m a l l i k s n i n g ke s k a 

igapäevaselt argielus näeb veidi 

futuristlik välja. Nii me siis 

mõtlesimegi et OK, teeme Mr. 

Normallist futuristliku roadmovie. 

Sõitsime ringi mööda 

Soomet ja improviseerisime 

erinevates kohtades. Algne 

idee oli et Mr. Normall on 

saadetud planeedile Maa et 

korjata kaasa veidi mulda 

ko d u p l a n e e d i l e kaasaviimiseks. 

Tema planeet nimelt 

on suremas kuna muld on halvaks 

muutunud. Nimi Nuntius 

tuleb ladina keelest ning 

tähendab sõnumitoojat. Sel 

põhjusel kannab tegelane 

e n d a g a k a a s a s v ä i k e s t 

silindrit, mis näeb välja nagu 

tea te p u l k . Tege l i ku l t o n 

t e g e m i s t 

a g a 

kõrgtehnoloogilise mullamasinaga. 

HM: Jääb mulje et su plaan on 

koondada kokku ühte filmi kõik 

kaasaegse visuaalkultuuri kogemused 

nagu JoiceÍ Ulisses. 

On see nii? 

JT: No meie film on segu 

paljudest erinevatest asjadest. 

Me eriti ei muretsenud mida 

me sinna sisse paneme. Samuti 

on film alati seotud elava 

muusikaesitusega. Tahtsime 

hoida filmi tempot suhteliselt 

aeglasena, nii et publikul oleks 

aega jälgida samaaegselt ka 

muusikute esinemist. Mr. Normall 

astub mitmel korral 

lavale justkui lisades veel üht 

dimensiooni kogu etendusele. 

See on väga lõbus, lisama 

lavale tema siseneisel palju 

suitsu, kuni selleni et filmi pole 

enam üldse näha! 

HM: Esitate filmi koos elava 

muusikaga. Mida sa mõtled erinevate 

kunstimeediumide miksimisest 

ja erinevate kultuuride 

kokkupanemisest? Kas sinu 

hinnangul eksisteerivad kultuurisisesed 

piirangud ning kui 

jah siis millal need ilmnevad? 

JT: Ma olen alati miksinud erinevaid 

kunstivorme. Veid 

teatrit muusikaga, kindlasti. 

Arvan et klubisse minek on 

nagu minek suurele performansile. 

Ma pean silmas et iga 

klubi on veidi kunstiline.. 

Mulle meeldib et klubides ja 

kontserditel on palju rituaale. 

Mulle väga meeldib lavale astumine 

ja esinemiste lõpetamine 

tagasikutsumiste ja 

muude selliste asjadega. Nuntiuse 

puhul on neid tagasitulemisi 

veidi keeruline korraldada. 

Seda öeldes tuli mõte et 

äkki peaks tegema ühe sellise 

encore filmi!…. Räägin sellest 

homme Jorile. 

HM: Millised on su plaanid 

Muhus, seoses tänavuse festivali 

teemaga ehk kokkuvõtetega 

eelmisest sajandist? 

JT: Oh, ma ei tea. Pean veel 

mõtlema. Mul pole veel plaan 

tehtud. Mulle meeldib improviseerida. 

Kindlasti ma teen 

seal muusikat. 

Merle Luhaääre Futu Muhu 

videointervjuust Jimi Tenoriga 

M.L Tahan sulle kohe ära öelda 

et sa oled minu viimane armumine 

- Viimane 

M.L Jah, armusin sinusse, tõsiselt 

J.T See on hea 

M.L Olen sind varem fotodelt 

näinud, eriti neil kus oled Andy 

Warhalli stiilis, valge parukaga 

ja ümarate prillidega.. 

J.T See ei olnud parukas, võibolla 

nüüd ma juba vajaksin 

parukat.. 

M.L Tõesti.. 

J.T Jah 

M.L Kas see oli siis selline mood 

J.T Ei ma tahtsin lihtsalt.. 

M.L Olla blond.. 

J.T Ja, ma olin alati selline 

kuid ma kardan et blondeerimine 

rikkus mu juuksed ära 

nii et enam ma ei värvi juuks 

e i d . P a r u k a s t ö ö t a k s 

küll..Warhalli stiilis 

M.L Ja ka David Hockney 

stiilis..tead sa teda 

J.T Jah ikka, kuid ma ei ole nii 

gei 

M.L Sa pole nii gei.. Tegelikult 

olin ma kindel et sa oled gei, nii 

et kui keegi mulle hiljuti ütles et 

sa peaksid Jimi Tenori rajalt 

maha võtma siis ma kohe 

mõtlesin et ei see on ju võimatu 

sest ta on gei. Ja eile õhtul siis 

selgus et sa pole, kuidas nii 

J.T See ei ole minu idee.. 

M.L Kas sa arvad et see gei värk 

on lihtsalt mood, et kõik ei olegi 

nii geid kui lasevad välja 

paista 

J.T Ma ei tea 

M.L Oled sa kunagi mõelnud 

oma imagost, et tahad kuidagi 

konkreetselt mingis stiilis välja 

näha 

J .T E i e i , m a l i h t s a l t 

blondeerisin juukseid. Võibolla 

on see lihtsalt selline Ida- 

Euroopa välimus, Warhall ja 

nii edasi.. 

M.L Ida-Euroopa..kuid sa oled 

ju Soomlane, eksju. Ja sa pead 

seda Ida-Euroopaks 

J.T Jah muidugi 

M.L See on tore, ma tunnen end 

nüüd palju paremini kas tead. 

Mina olen Ida-Eurooplane ja 

nüüd siis sina ka Soomlasena 

pead end Ida-Eurooplaseks. 

J.T Jah, sama ida nagu Poola, 

või on see veel enam idas. Ma 

ei mäleta.. 

M.L Jah, meil on vaja inimest 

kes teab midagi geograafiast 

J.T Siiski - Poola on veidi enam 

läänes kui Soome. Räägime 

siis vanast Poolast, enne II 

Maailmasõda. 

M.L Kuid kuidas sa oled sattunud 

siia, kui ma tohin küsida. 

Siia vanasse talusse, puude vahele, 

selle päikese alla siin 

saarel. Kusagile Eestisse 

J.T Ma olen siin sest siin on 

kunstiresidentuur. Teen siin 

kunsti. 

M.L Tõesti 

J.T Jah, eile õhtul tegin kunsti. 

Enne seda filmisime siin ja 

mujal Eestis oma uut filmi 

M.L Mis filmi 

J.T Ulmefilmi, õigemini ulmelist 

roadmovie´t. Mida 

iganes see siis ei tähenda. Üritame 

teha ulmet erinevates 

paikades, improviseerime


palju 

M.L Kas võib see olla midagi 

Tarkovski või David Lynchi 

stiilis.. 

J.T Võibolla midagi nende 

kahe vahel..midagi sellist jah. 

Meil on üks selline tegelane 

keda kutsutakse Mr. Normall 

íks. Kahe L-ga nimes, nii et 

mitte nii normaalne kui 

tavaliselt. Ja ta on eriline 

tüüp..Teeme seda filmi koos 

Jori Hulkkoneniga, Soome DJga 

ning tema kohtas Mr. Normallí 

Londonis, kus Normall 

tegi parajasti koostööd John 

Foxíga. Mingit kunstiasja. Mr 

Normall on suur ´80 stiilis 

muusika austaja, peamiselt 

popmuusika siis, ning ta käib 

p i d e v a l t ü l e m a a i l m a 

kontserditel. Niisiis John Fox 

ütles Jorile et siin on parasjagu 

kohal veel üks Soomlane 

kelle nimi on Mr. Normall.. Ja 

seal ta oli- oma alatiste 

värviliste silmaläätsedega, erilise 

soenguga ja ülikonnas. 

Tal on olnud selline välimus 

juba 1983-st aastast. Ta nägi 

kunagi ühte fotot muusikaajakirjas, 

kus olid roosa irrokeesiga 

punkar ja tavaline 

mees kõrvuti ja tavaline mees 

n ä i t a s k e s k m i s t n ä p p u 

punkarile. Tekst foto all kõlas 

et ´Mr.Normal näitab punkarile, 

mida ta temast arvab´. Nii 

leidis Mr.Normall oma uue 

imago, ta tahtis kohe saada 

Mr.Normaalseks. Ja ühesõnage, 

tema on meie filmis 

näitleja, ainus meie filmi tegelane. 

Ja ta mängib iseennast. 

M.L Ja teie Joriga lihtsalt 

filmite teda 

J.T Jah, põhimõtteliselt ta lihtsalt 

kõnnib ringi. 

M.L Ok, te olete peamiselt 

muusikud ning siis te otsustasite 

teeme nüüd hoopis filmi 

J.T Jah, täpselt nii 

M.L Kas teil oli igav või mis 

J.T Ei, see kõik algas 1995 

aastal, kui ma tegin filmi 

Sähkö. Esitasime seda koos 

Joriga muusikaimprovisatsioonide 

taustal. Mingi aja 

pärast tegi Jori ettepaneku et 

me võiks teha terve eraldi 

filmi, sellise spetsiaalse filmi 

mida kontserditel näidata. 

Einult elava muusika taustaks, 

meie seljataha projekteerimiseks. 

Ma mõtlesin et mis stiilis 

filmi, kas dokumentaali äkki 

jne Ja siis otsustasime ulmefilmi 

kasuks, see oli ainus millega 

me mõlemad nõusse jäime. 

M.L Sest teile meeldib tulnukate 

teema. 

J.T Jah, ja koos elektroonilise 

muusikaga see tundub kõik 

loogiline 

M.L Saan aru 

J.T Ja see n olnud lõbus. Tänapäevaste 

vahenditega on filmi 

tegemine üsna odav, ja 

meil mõlemal on kaamerad 

olemas, mul on veel ka spets 

optikat nii et.. 

M.L Kuid filmis ei ole muusikat 

ega ju 

J.T Ei ole jah, see on tummfilm 

kuid me mängime elavat 

muusikat sinna juurde 

M.L Nii et põhimõtteliselt on see 

video mida proitseerite oma 

audio taustale 

J.T Jah, mingil määral, kuid 

me nimetame seda filmiks, 

millel on eraldi ning elav helitaust. 

M.L Nii et sa tegeled praktiliselt 

k õ i g e g a , s a a l u s t a s i d 

muusikast ja nüüd tegeled ka 

videoga. 

J.T Jah olen teinud palju filme, 

see pole esimest korda et teen 

filmi 

M.L Ja mis film on su lemmik, 

pean silmas sinu enda filmidest 

J.T Oh, minu filmidest..võibolla 

film mille pealkiri on Urinator. 

Filmisime seda New Yorgis 

ja selles peategelane hoiab inimesi 

pantvangis oma pissiga. 

No see on peaaegu komöödia, 

tegime selle ühele trashfilmide 

festivalile .. 

M.L Kas saite auhinna ka 

J.T Jah vist saime, see oli üsna 

halb film. 16 mm film, õudne.. 

Mõtlen et ma ei näita seda 

oma lastele esialgu, võibolla 

hiljem kunagi 

M.L Siis kui nad on juba täiskasvanud 

J.T Jah, siis nad teavad ja 

imestavad et nende isa tegi 

midagi sellist.. 

M.L Ok, ja milline on sinu lemm 

i k ü l d s e m a a i l m a 

filmikunstis, mis film on sulle 

südamelähedaseim 

J.T Mulle meeldivad väga 

paljud filmid..mingi aeg oli mu 

lemmik Robert Altmani Pikad 

hüvastijätud. See on üsna 

staatiline film aga noh.. Mulle 

meeldib Inglise kuuekümnendate 

värk, The killing of sister 

George .. selline imelik klassika. 

Õudusfilmid ei ole mulle 

kunagi meeldinud, eelistan 

trashi 

M.L Ja kuidas on su muusikaga, 

mis oli su esimene idee kunagi 

et millist muusikat võiks teha. 

Siis kui sa alles alustasid. 

J.T Ma alustasin kaheksakümnendatel, 

ja olin kohe sissevõetud 

futurismist. Sellisest 

autorist nagu Luigi Russo, kes 

tegi selliseid müramasinaid 

mida nad kasutasid oma performanssides. 

Nagu Marinetti 

j n e S e e m e e l d i s m u l l e 

sügavalt, ideed erinevatest 

graafikutest ja idustriaalsest 

stiilist. Futuristlik poeesia, 

müra jne jne 

M.L Sellest ajast siis oled 

muudkui liikunud edasi ja sa ei 

ole kaotanud ühtegi nimetatud 

tunnust 

J.T Jah, ikka olen selle juurde 

tagasi tulnud. Vahepeal tegin, 

siis kui ma Ameerikas töötasin, 

Ladina-Ameerika rütmides 

asju nagu salsa jne..easy listening 

jne Väsisin üldse veidi 

kunstist ära vahepeal, Soomes 

on kunstil ja kunstmuusikal liiga 

suur power, inimesed arvavad 

et kunst on suurepärane 

asi. Kuid New Yorgis oli kõigil 

üsna ükskõik sellest kunstist, 

pigem huvituti rütmidest, salsast 

jne, et oleks lõbus. Saaks 

õlut juua. 

M.L Kas sa mõtled vastuvõtust, 

publikust, siis kui teed oma 

kunsti- filme ja muusikat. Või 

teed sa ainult oma tööd ja ei 

hooli sellest milline on publik. 

J.T Ma hoolin publikust veidi 

ikka. Näiteks eelmisel nädalal 

esinesin kodulinnas Lahtis ja 

sellises kohas kus käivad alkohoolikud. 

Meil oli free jazz 

kontsert, ning sellistes kohtades 

nagu see oli me 

mängime muusikat valjemini. 

Kohe kindlasti. Ja veidi ots 

e s e m a l t . K u i k o n t s e r t 

toimuks kusagil rohkem kunstipärases 

kohas, siis mängiks 

me vaiksemalt. Kuid kui kogu 

publik on juba vihane ja räägib 

valjult siis peab kõrgemate 

detsibellidega mängima. 

Muidu nad ei kuule midagi. Ja 

hakavad veel kõvemini rääkima 

jne. 

M.L Oled sa mõelnud milline inimene 

on sinu kuulaja 

J.T Ei, ei ole. Enamus juhtudel 

ei ole publik sinu publik..Kui 

minna esinema näiteks Itaalia 

väikelinna, siis pole sinu 

sealsetest kuulajatest sinust 

ega sinu muusikast kunagi 

midagi varem kuulnud. See 

kõik on üsna suur väiljakutse 

kuid seda vingem sest ainult 

nii tekib fänne juurde. 

M.L Mis sa arvad kas 21 saj 

a n d i l o n o l u l i s e m o l l a 

füüsiliselt kohal, olla laval ja 

esitada elavat muusikat või on 

olulisem olla kohal virtuaalselt. 

O n l i n e ´ s j a k õ i k j a l 

kättesaadav. 

J.T Vähemalt selleks et raha 

teenida peab olema füüsiliselt 

kohal. 

M.L Kas tõesti, ka 21 sajandil 

on kõik veel füüsiline 

J.T Jah, ´80-l j a´90-l oli võim 

a l i k e l a t i s t t e e n i d a 

plaadimüügiga. Kuid nüüd 

enam mitte. Vähemalt mitte 

underground muusikuna. 

M.L Sina pead mõtlema rahateenimisele 

J.T Jah muidugi 

M.L Tõesti..ja sul pole piinlik 

seda tunnistada.. 

J.T Ei. Minul ei ole mingeid 

teisi ameteid või meetodeid 

kuidas raha teenida peale 

muusika tegemise. Mul pole 

mingit õpetajaharidust vms. 

-- 

M.L Oleme palju rääkinud su 

muusikast ja filmidest, kuid 

millised inimesed sulle meeldivad 

J.T Oh Jeesus, käin inimestega 

läbi peamiselt siis kui annan 

kusagil kontserti. Muidu aga 

olen põhiliselt kodus. 

M.L Nii et sa tahad öelda et sa 

oled introvert 

J.T Jah. Absoluutselt. Ma reisin 

palju, nii et ma tahan võimalikult 

palju kodus olla. Ok, ma 

pean olema sotsiaalne isegi 

vastu oma tahtmist sest ma 

pean oma laste eest hoolitsema 

.. 

M.L Kas su filmid ja muusika on 

sinu kommunikatsioonimeetodid 

J.T Et kas selle asemel et rääkida 

ma teen muusikat.. 

M.L Jah 

J.T Ma ei ole sellest kunagi niimoodi 

mõelnud. Ma ei mõtle 

muusikat tehes millestki 

muust. Kuigi jah, noh, vahel 

ma panen sinna sisse mingeid 

peidetud sõnumeid, peamiselt 

erootilisi või midagi sarnast. 

Kuid ka siis ma üritan teha 

seda poeetiliselt, üldiselt olen 

alati pidanud vajalikuks panna 

muusikasse veidi mingit seksuaalset 

tähendust. 

M.L Oo ja, olen seda tähele 

pannud. Näiteks kui sa laulad 

´Take me´..see on minumeelest 

väga gei.. 

J.T Miks see on gei 

M.L No sellepärast et sa oled 

mees, ja siis sa laulad provokatiivselt 

et ´Take me 

´..Tavaliselt kuulub selline 

fraas naisele, või ei .. Kui mina 

oleksin sinuga voodis ja sina 

ütleksid mulle midagi sellist siis 

ma oleks väga shokeeritud. 

J.T Jah kuid see lause ju 

jätkub.. aga nojah, see laul sai 

geide seas populaarseks ja 

lõpuks hakkas hästi sissetooma. 

See oli tore muidugi. 

M.L Nii et sa põhimõtteliselt 

teenisid raha tänu gei publikule 

J.T Jah, absoluutselt. 

M.L Nii et seda lugu võib võrrelda 

Pet Shop Boysi lugude populaarsusega 

NY-s 

J.T No jah, kuid räägiks kultuurierinevustest, 

Jaapanis 

näiteks mees mitte ei ´tule


7 

´vaid mees ´läheb´, orgasmihetkel. 

Nii et ´ma lähen´. 

Soomes on see veidi imelik, a 

´la ´see tuleb minust välja 

´..heh.. 

M.L See on päris huvitav 

J.T Jah, kõik ei ole nii lihtne 

kui võiks arvata 

M.L Mis sa arvad kas teie Soomlased 

olete meestena veidi erinevad 

Eestlastest 

J.T Ma tõesti ei tea erinevust. 

Kuidas saaksingi ma seda teada. 

Ma suhtlen peamiselt naistega. 

M.L Kuid kes sa oleksid kui sa 

poleks muusik 

J.T Ok, ma olen üritanud olla 

fotograaf. Kolisin New Yorki ja 

seal see muusikavärk eriti ei 

toimi ja ma otsustasin hakata 

fotograafiks. Oleksin tahtnud 

olla mingi assistent kusagil 

moestuudios või nii.. NY-s nad 

armastavad Skandinaaviast 

pärit inimesi võtta assistentideks, 

kuid ma pole nii 

suhtlemisaldis kui vaja ning 

see plaan ei läinud läbi. Käisin 

mingitel töölevärbamisintervjuudel 

ja nad kiitsid oma 

varasemaid Rootsi päritolu assistente 

kuid raputasid minu 

puhul pead, et ma olen kuidagi 

teistsugune. Nii et see asi ei 

läinud hästi. Töötasin turistide 

pildistajana pärast, ESB-s, 

umbes aasta. See oli kaugel 

igasugusest kunstist ja ei 

n õ u d n u d m i n ge i d e r i l i s i 

oskusi, lihtsalt kommerts. 

Boss ütles kohe et pole vaja 

mingeid oskusi absoluutselt, 

kogu point on müügis. Lihtsalt 

on vaja müüa võimalikult 

palju. Ütlesin et -mm ma ei tea 

kas ma saan seda teha, is on 

iseenesest hulleim asi mida 

N Y- s ü l d s e ö e l d a . . ku i d 

tööandjal ei olnud parasjagu 

kedagi teist kellele seda tööd 

anda nii ma siis pidin samal 

päeval ka alustama. 

M.L Kas sulle meeldis see töö 

J.T Jaa see oli lahe, täitsa fantastiline. 

Teenitud rahaga ma 

sain muusikainstrumente 

osta, trummimasina, süntesaatorid 

ja sain oma muusikat 

tegema hakata. 

M.L Nii et sa ei kaifinud siiski 

seda tööd sama palju kui sa 

naudid oma muusikat 

J.T Muidugi mite, peale seda 

kui plaat sai valmis mõtlesin 

ma ´Ók...´.. 

Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase 

intervjuust Jimi Tenoriga 

K-K.N Palun räägi oma viimasest 

plaadist 

J.T Mis see oligi.. 

K-K.N See millel on lugu Wortex 

J.T Tegin neid lugusid 5 kuni 10 

aastat, nii et see on päris vana 

kraam, seal on ka mitmeid 

kõige uuemaid lugusid. Tegin 

neid peamiselt kodus, või oma 

stuudios. Mängisin enamuse 

ise sisse, sealhulgas trummid. 

Tegelikult on enamus mu 

lugudest koostatud vanade 

lugude baasil. Teen neid aeglaselt 

ja siis mingil hetkel on 

neid piisaval hulgal valmis nii 

et saan plaadi kokku panna. 

Sõltub projektist muidugi. 

K-K.N Kui rääkida sinu projektist 

Kabu Kabu siis kes on need 

muusikud kellega sa koos töötasid. 

J.T Projekti alustades oli mul 

olemas üks laul, Moon Goddess, 

tahtsin juurde panna 

midagi Ladina rütmidest. 

Märkasin seda Barcelonas 

tehes et välja on tulud uus 

plaat Tony Allenilt ja ma 

märkasin et ta elab Pariisis ja 

nii ma mõtlesin et võiks 

temaga kokku saada ja lasta 

temal midagi sisse mängida. 

Tahtsin mingi laheda grupi 

kokku saada. Seejärel kohtasin 

Armini nimelist tüüpi 

Berliinis ja selgus et tema tunneb 

Tonyt sest ta töötab jazzi 

raadiokanalis, kuid Tony oli liiga 

hõivatud sest tema karjäär 

o l i j u s t h o o g u s i s s e 

saamas..Kuid Armin ütles et ta 

teab üht Berliini bändi ja nad 

mängivad Fela Kutiga, et ehk 

võiks plaadi teha hoopis nendega. 

K-K.N Tegid nendega mitu albumit 

J.T Jah, kolm albumit 

K-K.N Mida sa võiksid rääkida 

Tony Allenist 

J.T Peale 2-3 KabuKabu albumit 

juhtis plaadifirma mind 

ühte oma projekti, kus noored 

autorid töötavad koos vanemate 

autoritega. Teevad stuudios 

koos kiirelt kahe kolme 

päevaga koostööprojekte. Ja 

mind paluti teha selles projektis 

midagi, mulle otsiti vaba 

artist kellega koos teha ja nii 

ma sain Tony Alleniga, kelle 

ma oma nimekirja panin, 

koostööprojekti teha. 

K-K.N Kust on Toni Allen pärit 

J.T Tony on Nigeeriast pärit 

K-K.N Mika Vainiost, kui palju te 

koostööd tegite 

J.T Mitte palju, paar aastat. Tegime 

koos ühe plaadi. Mikal 

on oma tööstiil, see on üsna 

range ja mina võtan palju 

vabamalt. Kuid me tegime ühe 

albumi. Elasime Barcelonas 

samas linnajaos nii et see lihtsustas 

protsessi, saime kokku 

ja tegime veidi koostööd vahetevahel. 

Pärast seda kui ta 

Barcelonast minema kolis siis 

me enam ei kohtunud umbes 

kümme aastat või nii. 

T.R Kuidas sa Eesti üldse 

leidsid, millal sa siin esimest 

korda esinesid 

J.T Esimest korda käisin siin 85 

aastal vist. 

T.R Tõesti, juba nõuka ajal 

J.T Jah, mängisime seal linna 

keskel, sadama lähedal, 

hoones mis on üleni graffitiga 

kaetud. Linnahallis. 

K-K.N Sul oli võimalus esineda 

siin juba 85 aastal.. 

J.T Jah, 85 või 84 

K-K.N Mis sündmus see oli 

J.T See oli mingi Soome õhtu 

seal Linnahallis, seal esines 

tookord palju soome bände. 

See oli huvitav, palju erinev 

kui praegu 

T.R Ja kuidas on lood selle UFOga 

, mida siin filmisite 

J.T Jah see oli muusikavideo, 

filmisime seda 96 või 97 

aastal. Sest see Futuro maja 

oli ainult siin kättesaadav, 

Soomes mitte. Soomes oli 

neid omalajal väga palju kuid 

enam mitte. Saime teada et 

Eestis on üks olemas, mingis 

bensiinijaamas. Filmisime 

kogu video Eestis, esiteks sest 

siin on palju odavam, saime 

rentida kraana ja tõsta see 

maja üles õhku. Alguses 

filmisime Lasnamäel, produtsendil 

oli seal oma korter ja 

see kõik oli üsna lõbus. 

T.R Seekord sa filmisid siin uut 

osa filmile Nuntius, otsisite ka 

seekord erilisi kohti mööda 

Eestit. Mis tüüpi võttekohad 

teid huvitasid siin 

J.T Otsisime spetsiifiliselt 

Tarkovskilikke kohti, leidsime 

vist kaks tema originaalset 

võttekohta. Kuid muidu sõitsime 

lihtsalt ringi ja meile jäi 

mulje et Eestis on väga palju 

mahajäetud hooneid. Erinevatel 

põhjustel ilmselt ja nagu ka 

p a l j u i g a s u g u s t m i l i- 

taararhitektuuri. See oli päris 

huvitav. Meie film on roadmovie, 

ilma igasuguse stsenaariumita, 

ühe näitlejaga jne. 

Otsisme erinevaid lahendusi 

sellele roadmovie stiilis ulmefilmile, 

valgustasime tegelast 

peegliga jne. Filmitegemine on 

üsna sürreaalne tegevus. Ja 

me ei aja taga mingit Hollywoodi 

kvooti. Meid huvitab 

pigem selline veidi naiivne 

välimus asjal. Seda eriti tänapäeval 

kui kõike saaks teha 

super erieffektide abil ja liiga 

perfektselt. Vähemalt minu 

jaoks oleks see ebahuvitav lahendus. 

K-K.NMind väga huvitab selline 

küsimus et milles on põhjus et 

suurepärased kauaaegsed 

bändid, nagu sinul või näiteks 

Sofa Surfers on underground. 

Mitte mainstream ühesõnaga, 

suures skaalas peaaegu tähele 

panematult tegutsevad. Miks 

on tunnustus nii väike. 

J.T See on komplitseeritud 

teema, kui ei saa promo, kui 

sissetulekust ei piisa suureks 

promoks siis on kõik edasine 

ka suureks väljakutseks. Ja tänapäeval 

plaadid enam ei 

müü nii nagu varem. Nii et sellest 

tegevusest enam sissetulekuid 

eriti pole ja plaadifirmad 

ei tegele investeerimisega. 

Aga minu meelest on ok, 

tänapäeval saab vabalt laivis 

esineda ja teenida elatist. Sellised 

kunstnikud nagu kunagi 

olid, näiteks Cabaret Voltaire, 

või stuudios tehtav elektrooniline 

muusika nö stuudionohikud, 

said küllalt populaarseteks 

ka stuudios valminud 

plaatidega. Kuid enam see 

pole minu arvates võimalik, 

sest peab reaalselt käima 

esinemas et mingeid järgijaid 

tekiks. Ainult plaadid enam ei 

garanteeri midagi, neid on ka 

keeruline teha. Digitaalmaailmas 

on keeruline nullist alates 

teha promo, kui sul pole juba 

eksisteerivat nime siis kuidas 

sa seda reklaamid. Peab 

maksma iga asja eest, mida 

mina kunagi ei tee, see on 

üsna kallis kõik. 

T.R Viimane küsimus, mida sa 

mõtled tulevikust 

J.T Enda tulevikust 

T.R Jah ikka 

J.T Mõtlen praktiliselt, paarist 

järgmisest kogumikust, mis on 

juba tegelikult lindistatud. Üks 

koostöös free-style esindaja 

Sassega, millest saab selline 

deep-house album, noh house 

ühesõnaga. Sest Sasse on 

house mees. Ja nüüd veel ma 

tahan teha plaati mis kõlab 

nagu kristlik house muusika 

kuid on totaalselt sekulaarne 

ikkagi, nii et kui inimesed kuulavad 

siis nad tunnevad ära 

kristliku muusika kuid sõnu 

kuulama hakates märkavad et 

ei see on täielik ateism ja ma 

ootan suure huviga mis juhtuma 

hakkab kui inimesed seda 

muusikat kuulevad. Ja veel 

üks plaat, mille ma tegin Philphone 

firmaga Saksamaalt, 

mille tegin ka koos KabuKabu 

muusikutega, kuid pärast 

seda, ma ei tea mis edasi saab. 

Võibolla ma teem big-bändi, 

peaksingi alustama komponeerimisega. 

Kuid see on 

suur töö..


Alexander Morozov 

Alexander Morozovi tööd uurivad 

sidet nähtamatu kujutise 

ning vormi, mh teksti ja kujundi 

vahel. Mälu ning teadvuse 

pimepunkte vaadeldes tegeleb 

A.Morozovi looming personaalsete 

ruumidega, mis on sotsiaalsete 

ning psühholoogiliste 

kokkuvarisemiste või muundumiste 

territooriumid. 

keeles, leida see oma keel. 

Vot. Seda kõike just kunsti 

plaanis. 

TR:Nägin et töötad loodusega, 

märkasin et su pildid näevad 

välja nagu kaartide joonised. 

AM:Jah, no need ongi kaardid, 

joonistused seeriast ´Lindude 

lendude registreerimine´. See 

keskkonnas ning need välja 

tuua. See on väga oluline moment 

kuna see, mis mind huvitab 

on püüe ja katse leida 

üles meie elu mittemateriaalsed 

aspektid. Mittemateriaalsed 

aspektid meie eksistentsis 

ning väljendada neid 

teatud kujundi või märgina. 

TR:Kunstikriitik Leila Lükko 

märkas sarnasust sinu töödel 

kujutatu ja tuule liikumise vahel. 

See on samuti nähtamatult 

eksisteeriv substants.. 

AM:Jah noh tuul, loodus, stiihia 

need kõik võivad olla 

nimetatud kuid see pole kõige 

olulisem selles töös minu enda 

hinnangul. Mul oli kunagi selline 

projekt mis tegeles mere 

hoovustega, see on ka sarnane 

põhimõttelt. Kasutasin töös 

pudeleid, kuhu tavaliselt 

merehädalised jätavad sisse 

kirja. Samal ajal olid mul endal 

samal ajal mingid sellised 

e l u s i t u a t s i o o n i d e t m a 

mõtlesin et see oleks hea meetod 

kuidas neid erinevaid 

olukordi lahendada. Et saata 

laiali selliseid erinevaid sõnumeid 

pudelites. Vot, ja see oli 

siis nagu selline projekt, mis 

just arvestas hoovuste suundadega. 

Uurisin eelnevalt 

kaarte, oletasin kuhu need 

pudelid välja jõuavad kuid 

paraku nad ikka veel ujuvad 

kusagil määramatuses, keegi 

pole neid esialgu välja püüdnud 

ega vastust saatnud.. 

gi rohkem skulptuurid.. Vaatamata 

siis sellele et need on 

ikka joonistused, jooned 

paberil, siis neis on ikkagi väga 

oluline just see ajafaktor ja 

igale joonistusele ma ka märgin 

täpse vaatlusaja. Püüan 

jõuda ja märkida ära ka iga 

lennu kellaaja eraldi. Seda 

tehes ma seon reaalse, tegelikkuses 

toimuva, momendi 

ajaga nii et joonistuste kogumik 

kujutab endast lisaks ka 

tööd ajast endast. Väljendasin 

end väga keeruliselt nüüd, 

rääkisin ühest meetodi erinevatest 

aspektidest.. 

TR:Tekib järgmine küsimus-ühest 

küljest on tegemist nagu 

statistikaga, kas see võib viidata 

sellele et sa ootad mingit täiesti 

uut lahendust, mis sellise 

infokogumise baasil saab 

ilmneda. 

AM:Tegelikult ei, ma ei mõtle 

nii. Lihtsalt siin on tegemist 

kontsentratiooni momendiga 

ja antud töös on peamine oluline 

rõhk oleviku momendilpresent 

inglise keeles. Kohalolu 

on oluline. See on see 

mis mind kui kunstnikku liigutab 

kõige rohkem, sellest 

ma juttu ka alustasin sest 

mulle tundub et tänapäeva 

kõige olulisem moment või 

küsimus on kunstniku eksistentsist 

maailmas. Kuivõrd inimene 

üldse on kohal selles 

reaalsuses nagu see on. Sest 

sest on võimatu ennustada 

ning see on olemuselt eksperiment.. 

TR:Juhtus nii et sa tegid siin kohapeal 

ka teisi töid, mõtlen suurt 

installatsiooni ja filmivõtteid. 

Räägi palun nendest 

töödest ka. 

AM:Jah, selge on see et me 

tuleme tööpaika ühtede ootustega 

ja tulemuseks on see 

et kõik läheb hoopis teisiti. 

See on täiesti loomulik protsess 

sest alati tekivad mingid 

erinevad impulsid ja vajadus 

reageerida kohale kuhu oled 

sattunud. Ning kui ma nägin 

n e i d k o n s t r u k t s i o o n e 

sadamas, nägin sellist postsovjetlikku 

momenti mis on 

siin jäljena säilinud jah siis 

tekkis selline nägemus tööst 

kaldal. Vikati kujund, mida kasutasin 

on mul ka varem kasutuses 

olnud ning vaatasin et 

see sobib siia samuti. Nägin 

vaimusilmas seda vikatit ka siinses 

maastikus. Ja tegin ära 

sest mulle tundub et see sobitub 

väga hästi siinsesse koh 

a l i k k u s p e t s i i f i k a s s e , 

maastikku üldiselt. Koha 

vaimu, ütleks nii. Tekkis selline 

tulemärk kaile, kus varem laaditi 

laevu. Selline piibellik kujund 

ja lugu-tulemärk, vesi, 

meri. Seetõttu tekkis mul soov 

see töö ära teha. Aga film, no 

vaatame mis välja tuleb..peab 

veel monteerima, materjalid 

Tiiu Rebase (TR) intervjuu 

Alexander Morozoviga (AM) 

TR: Esitle ennast palun 

AM: Ahah, no minu nimi on 

Alexander Morozov, kunstnik. 

Teen erinevaid töid, peamiselt 

on need joonistused, installatsioonid, 

graafika. Ja muidugi 

maal. Vot. No mida veel võiks 

öelda.. olulised asjad kunstis 

on minu jaoks näiteks oma intonatsiooni 

ja hääle leidmine 

kunstis. Vot, ja kõik tööd mida 

ma teen on seotud selle 

proovida rääkida mingis omas 

on peamine projekt millega 

ma siin ka töötasin. Need on 

muidugi kaardid kuid mitte geograafilises 

mõttes vaid 

tegemist on kognitiivsete kaartidega. 

Need on eelkõige teadvuse 

kaardid. Tegemist on 

oma kogemuse põhjal läbiviidava 

katsega mõista kuidas inimene 

üldse reaalsust tajub ja 

teadvustab. Nii on see ühest 

küljest. Teisest küljest võib 

selle töö juures olla tegemist 

a b s t r a k t s i o o n i g a k u i d 

sellisega, mida ei saa seletada 

abtraktsiooni mõistetega ja 

olemasoleva keele piires. Tööd 

on oma sisult iseenesest dokumentaalsed. 

Mina ei mõtle 

midagi välja ega lisa juurde, 

olen võimalikult objektiivne ja 

lihtsalt proovin analüüsida 

ning leida teatud visuaalsed 

j õ u j o o n e d v a a d e l d a v a s 

TR:Tahakski küsida, kas sinu 

töödes mängib aeg olulist rolli 

AM:Joonistuste puhul on aeg 

väga oluline. Üldse aeg on oluline 

neis formaatides milles 

ma töötan. Mingi selline kinematograafilisus 

on mu töödes, 

t o i m u v a s a l v e s t a m i n e . 

Põhimõtteliselt on temporaalsus 

midagi sellist mis on seotud 

tsüklitega, situatsioonide 

kordumisega, alati on selles 

olemas situatsiooni või süzee 

loogika. Loo arenguloogika. 

Ning see praegne projekt - 

´Lindude lennu registreerimine´- 

on sisuliselt ka film. 

Joonistused on nagu kaadrid, 

lahtikadreeritud storyboard, 

mida filmidele eelvisandina 

tehakse. Vot ja need joonistused 

on oma olemuselt mingi 

selline karkass, minu enda 

jaoks on need joonistused ise- 

ühestküljest on olemas digitaalmeediumid, 

mis jätavad 

inimese täielikult vabaks individuaalsusest, 

reaalsest kohalolust 

ning kehalisusest ja 

selles projektis siin ma allutan 

end teisele meediumile et kinnipüüda 

mingi tõeline reaalsusmoment. 

Joonistades ei 

tea ma kunagi ette mis juhtub, 

kõik üle vaatama. Äkki ei tule 

f i l m i , a g a v õ i b o l l a k a 

õnnestub, praegu ma veel lihtsalt 

ei kujuta ette kuidas seda 

kõike kokku võtta. Kuid see on 

ka väga huvitav, sest see on 

alati nii et protsessi käigus 

tekib materjal. Alati ei ole oluline 

jõuda mingi konkreetse 

tulemuseni, üldse mulle tun-


9 

dub et mida rohkem sa soovid 

tulemust seda väiksem on 

tõenäosus seda saavutada. 

Tavaliselt läheb see just nii.. 

TR:Küsin veel vikati kohta. 

Kuidas sinu varasemad vikatid 

erinevad sellest mille sa 

teostasid siin Muhus. Kas on 

mingi põhimõtteline erinevus. 

AM:Varem ma töötasin rohkem 

neooniga, sellise valguse 

mahuga. Neoonlambid meediumina 

on nö kuiv meedium, ja 

väga külm ning väga tihedalt 

seotud tsivilisatsiooniga - linnaga, 

reklaamiga, kontseptuaalsete 

märkidega jne. Ehk siis 

see on väga informatiivne 

meedium, mistõttu selles 

tehnikas teostatakse sageli 

reklaame, silte, märke. Aga 

siin kohapeal mängisid sellised 

faktorid et kasutasime 

puitu, elavat tuld ehk siis rakendasime 

stiihilisi materjale. 

Välja tuli keskkonnakunst, installatsioon 

mis arvestas 

tuule, mere.. ka heli tekkega. 

Siin on väga oluline asjaolu 

see kuidas keskkond teost 

vormis, kuidas loodus otseselt 

mõjutas selle kujundi statementi 

või lausungit. Töös on 

minu enda jaoks lisamoment, 

m i s v õ i b k ü l l k õ l a d a 

paatoslikult, kuid selleks on 

minu soov saavutada võit üldise 

surmatungi üle. 

Leila Lükko 

Meid läbi meedia ümbritsev 

müra on tänapäeva "arenenud 

ü h i s k o n d i " t u g e v a l t 

mõjutanud. Miks ja kuidas tõmbab 

ta meie tähelepanu - kas ei 

pöörle see ringiratast, sihitult, 

eikuhugi, ent siiski muudtes 

palju ja pöörates meie elu peapeale? 

Populaarkultuur ei paista kuigi 

palju erinevat Eesti liikluskultuurist. 

Mõlema tehnoloogiline 

areng on muutumas ohtlikuks 

inimesi hävitavaks relvaks. See 

m õ j u t a b t u g e v a l t 

tajuprotsesse. Tänapäeva mittemeloodiline, 

moonutatud levi 

m u u s i k a p e e g e l d a b l i n- 

nakeskkonda ja levib läbi massikommunikatsiooni 

vahendite. 

Liikluskultuur on omakorda 

h ä i r i t u d s e l l e s t o m a 

" p e e g e l p i l d i s t ", m i s p a r- 

alüseerib liikleja tähelepanu. 

O n p a r a d o k s a a l n e , e t 

heaoluühiskonnas, mis peaks 

justkui lähtuma inimesest, jääb 

inimene tihti hoopis kõrvaliseks 

nähtuseks. 

Videoteos püüab korduvate 

kaadrite kaudu rõhutada popmuusika 

ühetaolist, selle irriteerivat 

rütmi. Teisest küljest 

väljendab video aga pidevat 

elu ja surma vahelist piirsituatsiooni, 

kus tuleb paratamatult 

võtta riske selleks, et säilitada 

inimlikkus. Asfalt ja aeg, sihtkoht 

ja silmapilk, segadus ja 

rahutus, vahelduvad mustvalged 

jooned - kas õnnestub 

pääseda või mitte? 

mis alguses ei ole võib olla nii 

väga selged aga siis mingi aja 

pärast hakkavad need tähendused 

avalduma. On asju, mis 

vägapalju muutuvad aga on ka 

asju, mis on alati samad. Kui 

ma tegin oma video, siis need 

tähendused võib olla ei olnud 

nii paigas aga mul oli kindel 

teadmine, kuidas see peab 

olema ja kuidas seda peab 

teostama aga need tähendused 

said minu enda jaoks ka 

hiljem selgemaks. Ja need 

ongi asjad, mis on alati 

samad. Mingid põhimõtted või 

printsiibid, mis alati kehtivad 

ja kui me vaatame, et maailm 

on hästi muutuv, siis mingis 

mõttes on see tõesti nii aga 

mõttes on see uus päev aga 

päike on ju igapäev üks ja 

seesama. Selles mõttes on aeg 

igavik aga samas ta ka meie 

jaoks muutub ja need muut 

u s e d k a j a s t u v a d 

tehnoloogilises progressis. Ma 

ise ei ole üldse progressiusku 

ja iga aastaga üha vähem. 

Samas tean, et pean neid asju 

teadma ja see teadmine kuidagi 

lahendab mingid suuremad 

probleemid ära. 

Helen Merila: Sa pead silmas, 

et sa pole progressiusku selles 

mõttes, et sa ei poolda progressi 

või sa ei usu, et see teeb 

midagi head või mida sa täpsemalt 

silmas pead? 

L.L: Ma arvan, et see progress 

on paratamatu ja ta kindlasti 

peabki niimoodi olema aga arvan, 

et lõppkokkuvõttes ta ei 

tee midagi paremaks ja 

näiteks kui võtta Spengleri 

filosoofia, siis ta vaatab inimese 

arengut ja elu arengut 

kui teatavat kulgemist. Inimene 

sünnib ja areneb ja siis 

on tal tippaeg ja siis ta lõpuks 

ikkagi sureb ära. Samamoodi 

peab olema ka maailmaga, et 

need asjad arenevad aga 

kuskilt hakkab ta alla käima ja 

tasandil, vaid toetub eelkõige 

tehnilisele vahendile, mis on 

inimesest teglikult kaugel. See 

ei ole tema seest, vaid see on 

mingisugune võõrkeha. Sellepärast 

ma ei ole progressiusku. 

H.M: Aga kas sa sellega oled 

nõus, et selleks oleks vaja mingit 

vaimset ettevalmistust, et 

selles protsessis osaleda ja 

tehnoloogiat kasutada õigesti. 

Võib olla see ei peaks olema 

kõigile kättesaadav? 

L.L: Pigem nii jah. Kui seda kasutada 

vajaduspõhiselt, siis ta 

võib tegelikult toimida. Et kui 

näiteks vaadata arstiabi. Või 

kui ma näiteks ise teen videot, 

siis ma kasutan seda kui nii 

öelda jäädvustusobjekti või 

vahendit. Video ise ei ole 

tehnilises mõttes nii tähtis. 

Tähtis on ikkagi idee ja ma kas 

u ta n s e d a i d e e vä l j e n- 

damiseks. Ma mitte kuidagi ei 

taha ülistada tehnikat kui sellist. 

H.M: Et ta siis annab teatavad 

v õ i m a l u s e d 

kultuurivahetuseks? 

L.L: Jah. Aga tihtipeale ikkagi 

mulle tundub, et tehnikat 

tõstetakse nii kõrgele ja idee ei 

ole enam nii tähtis. Aga pigem 

peaks olema nii, et idee on 

tähtsam kui vahend. 

H.M: Aga kas sa usud, et mdiagi 

saaks teha, et seda peatada? 

L.L: Ma ei ole selles nii kindel 

enam. Kui ma varem arvasin, 

et seda saab peatada või selle 

vastu võidelda, siis nüüd ma 

näen, et see vist ikkagi ei ole 

võimalik, et see peab vist nii 

minema. See on inimkonna 

vananemise protsess. Ta peab 

kuskil lihtsalt lõppema, kuskil 

peab olema piir. 

Leila Lükko: Kui ma maalin või 

teen mingit tööd, siis teen 

seda intuitsioonist ja alati ma 

ei tea ise ka täpselt, mida ma 

teen, sest tähendus tuleb 

hiljem juurde. Need on mingid 

asjad, mida ma tean, mulle 

meeldib käia ja vaadelda asju, 

jõuda mingite järeldusteni, 

mingis mõttes on aeg ka seisev. 

Ükspäev just näiteks 

mõtlesin päikese peale ja 

päike seostub kohe ajaga, sest 

päike tõuseb igal hommikul ja 

loojub igal õhtul, mingis 

ma pigem arvan, et see 

tehnoloogiline progress võib 

küll tunduda, et on edasiviiv 

aga tegelikult on ta allakäigu 

näitaja, sest inimene ei tööta 

n i i p a l j u e n a m v a i m s e l


Noolegrupp 

--> Noolegrupp on aastast 2004 

tegutsev interdistsiplinaarsete 

projektidega tegelev kunstirühmitus, 

mille tuumiku moodustavad 

Triinu Jürves ja Villem 

Jahu. Grupi teosed tegelevad 

reeglina erinevate keskkondade 

loomisega algse konteksti 

nihestamise kaudu, lisaks 

miksitakse sellesse kompotti 

meelevaldselt ka kilde popkultuurist, 

igapäevapoliitikast või 

kunstiajaloost. Rühmitus ei 

tunnista tehnilisi piiranguid, 

oma ideid on teostatud nii klassikalises 

tahvelmaalitehnikas 

kui aktsioonide ja videote kujul. 

Triinu Jürves: Muhu installatsiooni 

idee on lähtunud kohast. 

Meil oli otsustatud, et me 

võtame lipud ja meil olid need 

videod juba olemas, aga kõik 

muu on kohapeal välja mõeldud 

vastavalt sellele konkreetsele 

ruumile. Samuti võib tööd 

vaadata lihtsalt kui esteetilist 

vormimängu. Kõik otsad on 

põhimõtteliselt lahti jäetud. 

Tähendus sõltub inimesest, 

mõni vaatab nagu oleks siin 

mingi kuritööpaik ja keegi 

vaatab, et oo siin sünnib mingi 

uus asi, mingi revolutsioon on 

toimunud. Ma alati loodan, et 

tulevad sellised teemaarendused. 

Isegi telekates on mingi 

aja liikumine. Näiteks on seal 

kaks vanemat telekat ja siis on 

mingi eriti high-tech monitor. 

Arvuti pilt, mis moondub selleks 

mõtetuks paberi massiks. 

Tegelikult ei ole vahet mis kujul 

see info on, see info ise 

kaotab aja jooksul oma tähenduse. 

H:M: Kas see on kriitika digimaailma 

vastu? 

T.J: Miks mitte, kui seda tahta 

niimoodi võtta ja samas seal 

on ka mingid elemendid 

näiteks nagu valgus ja teised 

sellised asjad mis on jäävamad 

suurused. Lõppkokkuvõttes, 

need vahendid, mis 

seal on kasutatud ei muuda 

eriti palju seda päris süsteemi. 

H.M: Miks olete oma kunstirühmituse 

nimeks valinud just 

Noolegrupp? 

T.J: Me oleme tegutsenud 

alates 2004 aastast, ma ei 

oska sellele enam vastata, et 

m i k s N o o l e g r u p p . M e i l e 

meeldis see sümbol: must ruut 

ja valge nool seal sees tähistab 

edasiminekut. Must ruut on 

kõigi võimaluste algidu, kõige 

tähtsam kaasaegse kunsti 

sümbol üldse. Me tahame 

sealt veel edasi minna. 

H.M: Sa vastasid küsimustele 

eelmisel korral piltides. Kas see 

on taotuslik hoiak? 

nad arutavad omavahel. Tähtsamad 

mõtted jäävad inimeste 

emotsionaalsesse 

mälusse. 

H.M: Kas töötate tavaliselt kahekesi? 

T.J: Meil on nii, et kui me 

teeme näiteks mingit suure 

rahvaarvuga perfokat, siis 

t a v a l i s e l t i n i m e s e d o n 

segaduses, et kas need kõik on 

Noolegrupi liikmed. Ei ole, me 

mõtleme kahekesti välja ja siis 

me lihtsalt korraldame selle, 

et meil on mingid statistid või 

näitlejad kes peavad massi 

täitma. Aga praegu me jah 

teeme kahekesi. Villem teeb 

rohkem tehnilist asja, mina 

teen taotlusi ja tekste võibo 

l l a r o h ke m , a ga i d e e d 

mõtleme ikkagi koos välja. 

H.M: Tulles tagasi noole - ja 

tühjusest edasimineku teema 

juurde: kui te saaksite midagi 

ajaloos muuta, kas see on 

tühistamine, kas me saame 

midagi ära tühistada? 

T.J: Need ajaloo sündmused ei 

oma selle "filosoofia" seisukohalt 

tähtsust , vaid see kõik on 

inimese sees. Järelikult, need 

sündmused mis ümberringi 

toimuvad, nendesse on võimalik 

teisiti suhtuda. Meie sõnum 

on see, et hakata teistmoodi 

ei ole verevaesed kontseptualistid, 

kes kirjutavad oma idee 

A4 paberile. 

H.M: Mul läksidki mõtted 

sellele, et meil on praegu kõik 

nii advanced, kõik elu toimub 

meie peade kohal, ei ole mitte 

mingeid piire: ei riigi- ega sotsiaalseid 

piire. Aga tegelikult kui 

jälle tulla tagasi down to earth, 

siis on ikkagi jälle see muna. 

See muna, mis teie installatsiooniski 

oli, ei kao kuskile. 

T: Ega me ei taha jah väga 

rääkida. Rääkimisega läheb 

alati asi käest ära, kuna 

mingid üksikud mõtted või sõnad 

pikitakse välja ja meie 

laiutame käsi, et nagu mida. 

Visuaal peaks sisu tooma 

vaatajani. Aga mis see sisu 

täpselt on, seda me ei taha 

alati ette kirjutada. 

H.M: See siin on kohaspetsiifiline 

töö, aga kas te selle kuidagimoodi 

ka salvestate? 

T.J: Eks ikka fotona ja ... dokumentasioon 

jääb alles.. aga 

seda tööd kuskil mujal enam 

samamoodi ei saa mingil juhul 

olla. Ta on siia ehitatud. 

H.M: Kas publiku reaktsioon on 

osa tööst? 

T.J: Ikka, muidugi. Kui siin oli 

juba ette öeldud see, et sa 

pead ise ette kujutama või 

mõtlema, et mis seal võis juhtuda, 

mis seal oli - siis see on 

väga oluline osa. Mõte jääb inimeste 

enda sisemusse või siis 

looma või nende sündmustega 

kuidagi teisiti hakkama 

saama. Mitte see, et jätaks 

mingi asja ära, mingi sündmuse 

olemata. Seda ei saa, elu 

kulgeb niikuinii omaette ja 

kunstniku roll on midagi 

muud. Kunstniku roll on püstitada 

mingeid küsimusi, näidata 

teisi võimalusi. Ta ei pea ise 

neid asju tegema, vaid näitama 

asju mis on olemas, aga 

mida inimesed ei pane võibolla 

tähele , sest nad on kogu 

aeg seal. Mina näen seda niimoodi, 

mida kunstnik peab 

tegema. Meil on ka päris tugev 

esteetika, visuaali taotlus. Me


11 

Tuomo Kangasmaa 

Soome kunstnik Tuomo Kangasmaa 

tegeleb nii dokumentalistika 

kui eksperimentaalse 

filmikunstiga, ühendades 

mõlemaid erinevate kujutava 

kunsti tehnikate ning meetoditega. 

Helen Merila: Su video ja installatsiooni 

nimetus on "Satanic 

Ghost Hunting". Miks selline 

nimi? Kas võiksid oma tööst 

lähemalt rääkida? 

T.K: Nimi on väga lihtne, video 

on kombineeritud kuuest erinevast 

võttest mille salvestasin 

YouTube´st ja teistest 

veebiallikatest. Ma ei leiutanud 

nime ise, vaid valisin 

ühelt kasutatud videolõigult 

mida kasutasin selles installatsioonis. 

H.M: Su töös on väga oluline 

roll muusikal. 

T.K: Selles konkreetses töös.. 

ma ise ei nimetaks seda 

muusikaks. Ma mõtlen sellest 

nagu mürast. Tegemist on süntesaatori 

orkestri saundiga. 

Genereerisin sinna sisse signaale 

ning kokku on see üks 

juhuslikkuse printsiibil töötav 

sünteetiline helimaastik. Seal 

pole muusika struktuuri, see 

on ikkagi rohkem müra. 

H.M: Väga muljetavaldav 

müra. Kui heli maha võtta oleks 

tegemist absoluutselt teise tööga. 

T.K: Täpselt . Ma tahtsin 

edasianda teatud kindlat atm 

o s fä ä r i . K a s u ta d e s n i i 

tugevat helimaastikku soovin 

anda kindlat suunda kuidas 

seda installatsiooni vaadata. 

H.:M Kui võtta heli maha siis ei 

ole see video enam hirmus, ja 

võiks isegi minna vaatama neid 

võttekohti. Kuid muusikaga 

hakkab vaataja automaatselt 

mõtlema et filmis on midagi 

veel mida pole näha. 

T.K: See oli esimene asi mille 

kallal töötasin. Kui mõelda 

millist materjali ma tööks kasutan 

siis see on väga kahjutu: 

normaalsete inimeste enda 

poolt filmitu. Hakates vähehaaval 

midagi lisama, isegi 

heli mis meenutab midagi 

muud, hakkavad tekkima 

uued lood. Väga kergelt võib 

hakata nägema midagi mida 

seal tegelikult ei ole. Oleme nii 

kergelt manipuleeritavad. 

Oleme manipuleeritavad väikseimategi 

vihjetega kuidas 

asju vaadata. 

H.M: Täpselt. Tahtsingi selle kohta 

küsida, kas ma sain sõnumist 

õieti aru, kas me peame 

ettevaatlikult jälgima kuidas 

me vaatame? 

T.K: Jah. Võin jutustada ühest 

Soome kogemusest. Olen seda 

tööd korra varem Soomes näidanud 

ning olin ise juures. 

Läks nii et täiskasvanud ei 

tahtnud videoruumi sisse 

tulla, kuid lapsi oli seal palju. 

Nende vahel toimus tihe 

arutelu selle üle mis ekraanil 

toimub. Nad püüdsid tõsiselt 

aru saada millest see töö on ja 

miks see on nii imelik. Nad 

rääkisid kaua neis asjust mida 

nad nägid. Oli väga huvitav 

näha kuidas lapsed olukorda 

lahendasid, nad ei mõelnud et 

see on hirmutav. Nad analüüsisid 

rohkem kui täiskasvanud. 

H.M: Täiskasvanud on rohkem 

suletud, neil on oma eelarvamus, 

millest nad ei soovi loobuda. 

T.K: Jah. Nad raamistavad asja 

ette ära. Kui aga vaadata sügavamalt 

näeb rohkem fakte 

ja on selge et asi on igas 

mõttes kahjutu. 

H.M: Ma istusin tegelikult üsna 

pika aja siin täna ja tänu 

muusikale ja videole hakkasin 

nägema asju mis ilmselt siiski 

seal ei olnud. 

T.K: Jah, saan aru, muidugi. 

Ma annan selleks ka palju 

põhjuseid, nagu töö nimi, imelik 

pime ruum ja heli. 

H.M: Sa ütlesid et oled seda 

tööd varem näidanud, kuidas 

sulle see näitusekoht siin 

meeldib? Töö on üsna kohaspetsiifiline 

nagu sa ka ise 

ütlesid. Koht on perfektne. 

T.: K Ma arvan et Soomes oli 

sarnane olukord. Leidsin seal 

vana keldri. 

H.M: Üks asi mis mind üldse ja 

eriti selliste tööde juures huvitab 

on festivali teema- 100 

aastat. Ma ei tea kas sa nõustud 

minuga kuid arvan et asi 

mis kõige enam on inimkonda 

puudutanud viimasel aastasajal 

see on World Wide Web. 

Mida sina kui kunstnik sellest 

mõtled ? 

T.K: Ma ei mäleta aega enne internetti. 

Ma olen küll palju 

vanem kui internett kuid selleg 

i p o o l e s t m a e i s u u d a 

meenutada aega enne seda. 

See on nii suur asi ja ma ei 

oska seda paremini kirjeldada. 

H.M: Internetti kritiseeritakse 

palju. Isiklikul arvan et see on 

kultuurivahetuse mõõt. Midagi 

ilma milleta ei ole enam võimalik 

maailma ettekujutada. Sina 

kunstnikuna kindlasti kasutad 

kõiki selle võimalusi, sa leiad 

videosid veebist ja nii edasi. 

T.K: Jah, ma ma kujutan end 

ette tegemas ka internetikunsti. 

Kuid mulle meeldib teha 

asju mis eksisteerivad sõltumatult 

ning mis asetsevad 

kindlal pinnal. Mulle ei meeldi 

ja ma kardan asju mis on 

tehniliselt liiga komplitseeritud. 

H.M: Ja kuidas on nende 

videotega, mis sa veebist leidsid, 

kas sa küsisid omanikelt 

luba? 

T.K: Ei ma ei küsinud sest kõik 

salvestised mida kasutan on 

online´s üleval, need on avalikud. 

Sisuliselt ma mõtlesin et 

inimesed ise kutsuvad mind 

avalikku olukorda sisenema. 

Nii ma mõtlesin et ma olen 

seal. Olen teiselpool neid pilte. 

Ma ei otsinud juba salvestatud 

videosid netist. Olin oma hinnangul 

kohal neis online 

videotes ja ma arvan et mul on 

lubatud neid kasutada. 

H.M: Kindlasti, ma arvan et nad 

oleksid uhked olla osalised 

kunstiprojektis. 

T.K: Ma mõtlen ka et nad on 

osalised projektis. Ma ei arva 

et see materjal oleks väga isiklik 

. Alguses tsenseerisin 

materjali, palju materjali oli 

Iraanist ja Iraagist, karmidest 

sõjapiirkondadest. Näiteks ka 

I r a a g i i g a p ä e v a s i t u a t- 

sioonidest, sellist materjali 

salvestasin. Kuid ma panin 

selle kõik kõrvale sest nii kui 

ma lisasin heli hakkas tekkima 

vale mulje. Näiteks olid mul 

mõned öised klipid juveelipoest, 

kus müüakse sõrmuseid, 

kulda ja nii edasi. On 

näha et see asub kusagil Iraanis 

või Iraagis. Kui ma vaatan 

s e d a l ä ä n e p i l g u ga , e u- 

rooplasena, siis see pilt 

hakkas kaotama oma ohutust. 

Sellised videod võivad anda 

vale poliitilise sõnumi. Ja selles 

videos mida näitan siin, ma 

ei näe valet poliitilist sõnumit 

või hoiakut. Kui ma mõtlen 

kaosele, mis Euroopas on 

täna, pagulased jne, ja ma 

toon sisse materjali neist 

maadest, kasutades seda vabalt 

ja lisades mingeid sõnumeid, 

siis see ei pruugi enam 

töödata. Ma ei taha olla mitmetähenduslikult 

poliitiline. 

Ma tahan ühes töös olla poliitiline 

ainult ühel viisil. Selles 

töös siin on poliitiliseks sõnumiks 

see et kui kergelt me 

oleme manipuleeritavad. 

H.M: See meenutab mulle Pasolini 

sõnu: "Ei ole oluline kust 

sa asju võtad vaid kuhu sa neid 

viid, kuhu nad välja jõuavad. " 

T.K: Täpselt, selles ongi asi. 

H.M: Ma arvan et just see oli 

hästi sinu videos. 

T.K: Olen väga lihtne kunstnik. 

Ma lihtsalt tahan teha kunsti ja 

anda inimestele midagi. Tegelikult 

üsna traditsioonilisel viisil, 

ja esteetiliselt. 

H . M : K u i d a s s u l l e M u h u 

tundub? Kas sul on tekkinud 

Muhuga seoses ka ideid? 

T.K: Jah, minu residentuuriprojekt 

on fotograafia. Pildistan 

siin, ei tee ühtegi videot. 

Teen oma järgmise isiknäituse 

järgmisel aastal. Siin on olnud 

mitmes mõttes tore. Ma ei 

teadnud midagi palju ette, esimene 

mõjuv asjaolu on see et 

kuigi me ei ole Soomest 

kaugel siis ikkagi on siin üsna 

eksootiline kõik. 

H.M: Siin on kõik eksootiline ka 

Eestlastele. 

T.K: Saan täitsa aru. Kui ma 

residentuurikohta taotlesin 

siis ma lihtasalt soovisin kena 

suve. Mitte linnas või asulas. 

Mulle tõesti meeldib siin. 

H.M: Tagasi tulles festivali 

teema juurde- 100 aastat. Kui 

sul oleks võimalik minna tagasi 

või teha korraldusi saja aasta 

tagusesse perioodi, siis mida sa 

muudaksid või teeksid teisiti. 

Mis on parimad ja halvimad 

möödunud lood. 

T.K: Nüüd sa küsisid keerulise 

küsimuse. Muidugi ma mõtlen 

ajaloole..tänu kaasajale on 

väga lihtne kohe hakata 

m õ t l e m a m ö ö d u n u d 

sõdadest. Kuid minevikus on 

palju häid asju. Nii hea kui 

h a l b o n a l a t i v õ r d s e l t 

võimalik. Ja me ei saa tegelikku 

stsenaariumi täielikult 

tunda. Asjalood võivad kujuneda 

võrdselt väga halvaks 

kui ka väga heaks. Sõjad on 

keerilised sest kui mõelda inimkonna 

ajaloole siis ei saa 

neist kuidagi lahti. Sõjad on 

jubedad ja ma loodan et neid 

ei tule enam kunagi.


Project Heroina 

Hannah Harkes 

mis on üldse piirid teie jaoks? 

K&P: Äri on kõikjal ning öelda 

et kunst ei ole äri ja äri on halb 

oleks sama mis öelda et kogu 

maailm on halb. Kõik on 

omavahel seotud ning siiski 

jääb kunst kunstiks ja äri äriks. 

Tiiu Rebane (TR): Plaanite 

tähistada kõiki möödunud sajandi 

sündmusi kui suuri võitusid, 

on see nii? 

Kersti ja Paulo (K&P):Kui me 

o l e m e a rg u m e n ta t s i o o n i 

positsioonis siis see ongi juba 

tähistamine. See on tähistamine 

kasutades moraalset 

teadvust, retoorilist väitlemist 

kontseptsioonina oluliste 

sündmuste tõlgendamisel. 

Idee on kasutada põhjust, see 

on filosoofiline hindamine 

neile 100 aastale. Meil tuleb 

olla praktiline ideede hind 

a m i s e l , i d e e d o n i d e- 

o l o o g i l i s e d 

argumentatsioonid, see sama 

argument on jätkusuutlik eetika 

ja moraalsuse alus. 

Idee on hinnata või analüüsida 

tegevust mitte hinnata 

negatiivselt põhjust. 

TR: Kas see tähistamine on 

pigem iroonia? Kui jah, siis 

milline näeb välja tänane ini 

m e n e , k e s o n s e l l e s t 

minevikust pärit? 

K&P: Jah see on irooniline 

tähistamine 

See tänapäeva inimene on - 

man yes. Tänapäeva ühiskond 

on monograafilise arenemise 

idee. See on kujunenud organisatiivsetes 

antropoloogia kihtidest.... 

loominguline õigus , 

õigus filosoofiale, õigus poliitikale, 

õigus inimkonna 

arhitektoonikale 

On olemas reeglid ja osad 

vabariikide konstitutsioonist, 

m i l l e a r g u m e n t a t s i o o n 

baseerub man yesíle 

Mõistatuslikud sümbolid 

tähistades võitu... tekstid ja 

raamatud räägivad pragmaatilistest 

võitudest tänapäeva 

tsivilisatsioonis. 

TR:Teie etenduse atribuudiks 

on šampus - kas viite oma töö 

võiduka lõpuni? 

K&P: Shampanja on shampanja, 

see on man yesí DNA .... 

suure võidu ornament. 

Leila Lükko: Esimene asi, mis 

mulle teie performansis silma 

jäi, olid kostüümid. Kas must ja 

valge koloriit on teie performansis 

sümboolsed? 

K&P: Värvivalik tekkis puhtalt 

esteetilistel põhjustel. Kõik 

mida me soovisime oli et eristuksime 

selgelt publikust ning 

oleksime piisavalt nähtavad. 

L.L Tegevuse käigus pritsisite 

üksteise pihta tohutul hulgal 

šampust. Võib öelda, et Euroopa 

on ühtselt jõudmas 

heaoluriigi tasemele. Kas teie 

performansi kriitika oli suunatud 

raha ja väärtuste pihta? 

K&P:Shampanja avamine, pritsimine, 

teiste inimestega 

jagamine-see kõik oli osa 

tähistamisest. Performansi kriitilika 

oli suunatud inimestele 

kes ise kriitiliselt hindavad 

minevikku, kes kes kons 

t r u e e r i v a d o m a e l u s i d 

tõukudes möödunust ja teistest 

inimestest. 

L.L Kas teie jaoks on kunst äri? 

Millised on kunsti ja äri piirid, ja 

L.L Performans mängis ajaga: 

samal ajal kui toimus teie mänguline-meelelahutuslik 

šampusega 

pritsimine, tuututas 

auto. Milles seisneb "aja" konflikt? 

K&P:Auto tuututamine oli 

samuti osa tähistamisest, 

meie põhimõte oli anda kõik 

et kõvasti tähistada kõike mis 

on toimunud ning auto sign 

a a l i t a m i n e o n ü s n a 

iseloomulik pidustustele. 

L.L Kuidas on teie meelest viimase 

saja aastaga muutunud 

inimese väärtuskriteeriumid - 

majanduslikud, kultuurilised, 

ühiskondlikud? 

K&P: Loomulik areng, paljud 

asjad on andnud oma panuse 

väärtushinnangutesse- 

Bauhaus, sõjad jne jne. Aeg 

muutub pidevalt koos kunsti, 

majanduse ja inimestega nii et 

oleks üsna võimatu välja tuua 

palju täpselt inimene on saja 

aasta jooksul muutunud. 

L.L Viimaks küsin veel, et 

milline on teie seisukoht - kuns 

t n i k u p o s i t s i o o n , k õ i g e 

olulisem sõnum? 

Paulo: Meie silmad ei näe 

kõike. 

Kersti: Ma ei saa sellele 

kü s i m u s e l e va s ta ta s e s t 

tegemist on väga suure vastutusega 

ning ohuga lõpetada 

totaalses ülemõtlemises. 

Tiiu Rebase (TR) intervjuu Hannah 

Harkes´ga (HH) 

TR:Kavandad festivalile performansi 

Suur Sõda. Palju inimesi 

sa kaasa tegema ootad? 

HH:Suur Sõda on I Maailmasõja 

algne nimetus. Oma performansi 

nimetasin nii eelkõige 

sõnaühendi lapsiku ja positiivse 

kõla tõttu, eelkõige inglise 

keeles annab väljend sündmusele 

teatud mängulise allteksti. 

Minu performans, 

täpsemalt Ajalooline Rollimäng, 

töötaks ka vaid kahe 

osalejaga. Samas mida enam 

osalejaid festivalikülaliste 

seast kaasa tuleb seda huvitavamaks 

ning kaootilisemaks 

etendus muutub. 

TR:Kas võib juhtuda et publik ei 

soovigi mängu peatada. 

HH:See on üks huvitav mõte 

ning kahtlemata põnev variant 

- näha mängu jätkumist peale 

festivali lõppu. 

TR:Sõja võitja on teada või 

s a a v a d m ä n g i j a d m u u t a 

ajalugu? 

HH:Ajaloolises plaanis oli 

lahingu võitja Saksamaa, kuigi 

lõppkokkuvõttes olid nad kaotaja 

pool. Futu Muhu kontekstis 

on lõpptulemus aga absoluutselt 

avatud. 

TR:Kui tihti sa muidu kaasad 

publikut oma töösse? 

HH:Paljude aastate jooksul 

häiris mind mõte mingist 

taolisest osalusvariandist. Veel 

BA õpingute ajal (Grey'i kunstikoolis 

Šotimaal) ei meeldinud 

mulle kunst, mis sundis 

avalikkust osalema kuid 

samas paljud minu lemmikkunstnikud 

just kaasasid 

avalikkust oma töös, luues 

neile mängulisi ja külgetõmbavaid 

olukordi. Et järgi 

proovida ja katsetada sellist 

varianti, kirjutasin väitekirja 

publiku osaluse kohta teatri 

teoorias ja leidsin et publiku ja 

näitleja dialektiline suhe, 

milline toimub Bertolt Brechti 

eepilises teatris, on palju 

atraktiivsem kui Antonin Artaud 

antagonistlikus julmusteatris 

või Augusto Boalí 

vägivalla teatris, mis mulle 

tunduvad olevat ka parimal 

juhul ekspluateerivad. Mu teoreetiline 

uurimustöö on jätkuvalt 

mõjutanud seda protsessi, 

kuidas ma töötan ja nüüdseks 

olen sageli esitlenud mängusarnaseid 

objekte või olukordi, 

mis võimaldavad üldsuse 

kaasamist. 

-- 

Tiiu Rebase videointervjuust 

Hannah Harkesíga 

TR:Mis sa arvad miks su sõjale 

pühendatud performans möödus 

siin festivalil hoopis kui 

sõbralik võistlus 

HH: Ositi ma püüdsin protsessi 

selliseks juhtida, olukorrad 

mille lõin ei sisaldanud relvade 

kasutamist ega üleüldse 

mingeid otseseid viiteid vägivallale. 

Kuid samuti sõltus 

palju kohaletulnud publikust 

ja festivali meeleolust endast. 

Ei olnud lihtsalt põhjust siin 

olla vägivaldne. 

TR:Va a d e l d e s m ö ö d u n u d 

ajalugu siis näeme et maailma 

kujundavaid sõdu on olnud 

väga palju. Kas sõdu saab 

lavastada 

HH:Arvan et sellel küsimusel 

on kaks külge, kaks perspektiivi 

vastuse andmiseks. Mõtlen


13 

et on lahendusi kus sõdu saab 

lavastada, kuid ikkagi jääb see 

lavastuseks mitte päris sõjaks. 

Teine, tumedam aspekst, on 

s e o t u d r e a a l s u s e g a - 

vaadeldes globaalpoliitilist situatsiooni 

siis on võimalik väga 

selgelt tunnetada sõdade 

lavastuslikku olemust. Sõjad 

on nagu teater või draama, inimesi 

teavitatakse sõjast, ning 

s õ j a k u j u t i s t e s o n p a l j u 

teatraalset ning reaalselt 

lavastuslikku tegelikult. 

TR:Reaalsus sarnaneb teatrile 

HH:Jah 

TR:Mis sa arvad kas sõjad jäävad 

igavesti toimuma, kas see 

on ainus viis kuidas murranguliste 

tulemusteni jõuda 

HH:Läbi inimkonna ajaloo on 

m u i d u g i s e e o l n u d ü k s 

peamine meetod, see omavaheline 

võitlus. Tundub et see 

jätkub kuni inimkond kaob. 

Võibolla võiks ekstreemset vägivalda 

asendada riigipeade 

käesurumisega. Kuigi see ilmselt 

on üsna ebatõenäoline 

võimalus et nii võiks minna. 

Me muidugi võime loota ja 

unistada. 

TR:Tänapäeva kultuurist on 

suur osa virtuaalne, mis sa arvad 

mis mõju on virtuaalkultuuril 

tulevastele sõdadele. Arvestades 

ka seda et meil kõigil 

on ligipääs sellele virtuaalsfäärile. 

HH: Ma arvan et on väga raske 

ette ennustada, mis hakkab 

tulevikus juhtuma. Kuid kui 

me räägime olevikust siis 

elame situatsioonis, kus me 

oleme ülimalt teadlikud sellest 

mis ümberringi toimub. Meil 

on kerge ligipääs teadmistele 

j a i n fo r m a t s i o o n i l e , s e e 

eristab meid saja aasta tagusest 

olukorrast, mil rahvas 

teadis sündmustest väheseid 

detaile. Võibolla kui võrdleme 

minevikku olevikuga siis 

saame aru muutuste olemusest, 

kuid elades siiski vaid oma 

ajas ja mitte tulevikus on raske 

tulevikust ka midagi kindlat 

öelda. 

TR:Teame ka seda et sõdadel 

on mängu tunnused, virtuaalajastul 

lisadub neile arvutimängu 

omadusi. Inimesed surevad 

reaalselt kuid meie jaoks nagu 

virtuaalses reaalsuses, arvutimängus. 

HH:Jah, tänapäeval on rünnaku 

sooritajad sageli istumas 

kusagil suurel distantsil arvutiruumis. 

Kuid õnneks ma ise 

pole sõjaga kunagi seotud olnud 

ja loodan et kunagi ka ei 

pea seda tegema. Seetõttu on 

ka raske ette kujutada või 

rääkida nende inimeste eest, 

kes seda teevad. Kui ma ise ei 

ole üks nendest. Ma ei saa teada 

nende kogemust. 

TR:Kuidas saab kunst rääkida 

sõjast, sinu arvates. 

HH:Üks asi mida kunst saab 

teha on luua mõtlemisruum 

vaatajale, vaatamata sellele et 

see on raske ja hirmutav, liiga 

k o m p l i t s e e r i t u d v õ i 

segadusseajav. Kunst saab 

luua teatud harjutamismasina 

tüüpi olukordi, muuta sõjast 

arusaami paindlikumaks. Ma 

ei arva et kunst saab sõdu 

peatada või lõpetada. See 

oleks kena unistus kuid mida 

kunst saab teha on inimesi 

treenida. 

TR: Kas kunst saab mõtlemist 

kujundada, ümber kujundada 

HH: Võitlus või vastuolu selle 

vahel mida teeb kunst ja mis 

tegelikkuses toimub on keeruline, 

kunst saab peegeldada, 

reageerida reaalsusele, saab 

seda paljastada ning seeläbi 

ehk muuta väikseid asju mis 

jäävad omasoodu vastupeegeldama. 

Ma ei arva et 

kunst mõjutab suurelt ja otseselt, 

kunst teostab väikeseid 

nihkeid. Sotsiaalsed protsessid 

ja kunstiprotsessid on 

omavahelises dialoogis. 

TR:S i n a , k u i p e a m i s e l t 

graafikuna tegutsev kunstnik, 

tegid festivalitöö performatiivses 

vormis. Vahetasid oma 

tavapärast kunstimeediumi, 

kas see pööre tegevuse ja 

füüsilisuse poole võib areneda 

edasi. Kas on võimalik et kunstnik, 

kes kes tegeleb sõja teemag 

a m u u t u b ü h e l h e t k e l 

sõduriks. Milline on kunstiloogika 

ja -dünaamika sinu hinnangul. 

HH:Kõigepealt üten et kuigi 

olen graafikat õppinud siis 

olen püsivalt paralleelselt 

tegelenud nii installatsiooni 

kui etenduskunstiga. Jätkan 

stabiilselt erinevate meediumide 

rakendamisega. Kuid kas 

k u n s t n i k u s t v õ i b s a a d a 

sõdur..ei tea.. 

TR:Pidasin silmas et teema tingib 

oma käsitluse, seda enam 

selline totaalne asi nagu sõda. 

Kunstnik otsib mõjukaid meet 

o d e i d m i n g i s t t e e m a s t 

rääkimiseks, saada sõduriks on 

üks näide teravast vastusest 

sõjateemale. Kindlasti on palju 

teisi lahendusi, kas oled sel 

teemal mõelnud 

HH: Keeruline küsimus sest eksisteerib 

väga palju valesid lahendusi, 

mis näiliselt justkui 

sobiks, on lahendusi mis 

mõjuvad mittelugupidavalt või 

võivad anda mingi ebasobiva 

käigu, rõhu ja tulemuse. Kunstiprojektide 

arenguloogika on 

pidevas täiustumises, seega 

algne idee võib koguda aja 

jooksul kokku grupi kunstnikke, 

kes moodustavad 

töörühma jne. 

TR: Ajalugu kirjutavad need, 

kes on ellu jäänud. Kuidas sulle 

kui shotlasele paistab Eesti 

ajalugu, oleme siin alati olnud 

piiririigiks kahe suurema jõu 

vahel. 

HH: Üsna ilmne on et Eesti on 

alati kahe jõu vahel olnud. See 

lahing, mida siin festivalil elustan, 

toimus 100 aastat tagasi 

Muhus just saksa ja vene 

vägede vahel. Vähemalt selle 

info põhjal mida mina lugesin 

sain eestlastest väga vähe teada. 

Eestlased olid tagaplaanil 

ja ma arvan et see on alati sõdade 

puhul nii et tavaini 

m e s e d v a a t a m a t a o m a 

rahvusele on esimesed kes 

kannatavad. Olen siin elades 

täheldanud et inimesed väga 

p a l j u a r u t a v a d 

ajalooteemadel, ning jääb 

mulje et inimesed on õppinud 

olema paindliku suhtumisega 

oma hinnangutes, ning seda 

just minevikusündmuste tagajärjel. 

Ise tulles Shotimaalt 

tean ma üsna umbmääraselt, 

mis siin kunagi juhtus ja 

toimus. Minu kodumaa ei ole 

s õ d u ko ge n u d s a r n a s e l t 

Eestile, olen pärit kaugelt 

saarelt mis on jäänud sõjategevustest 

kõrvale. Minu 

kultuuris on sõda ulme, inimeludest 

väga kaugel juba mitmeid 

põlvkondi järjest. Eestis 

näib see olevat aga üsna hiljut 

i n e k o g e m u s , k a m i n u 

põlvkonna inimesed näivad olevat 

sõjast otseselt puudutatud. 

TR:Mis sa arvad kas meie siin ja 

praegu oleme sõjaga seotud 

või ei. Täpsemalt, kas me 

oleme kuidagi seotud sõdadega 

mis toimuvad olevikus kuid 

kusagil mujal. Ukrainas näiteks 

jne. 

HH:See on huvitav küsimus. 

Ma arvan et on võimalik vastata 

veendunilt J a h , n i n g 

samaaegselt ja sama veendunult 

vastata Ei. Vastus sõlt 

u b s e l l e s t k u i d a s m e 

mõtleme, kuidas me reageerime 

välisele maailmale.. 

Mõtlen et kui küsida kelleltki, 

kes asub mõne konfliktiala 

keskel et kas nemad on sõjas 

osalised. Nad on muidugi otseselt 

ja füüsiliselt mõjutatud 

sõjast ning sel juhul nende 

vastus oleks Jah. Kuid kui me 

mõtleme et sõjad on enamasti 

nööritõmbamised ja mäng siis 

need inimesed sõja keskel ja 

reaalses ohus ei ole sõjaga 

seotud. Neil ei ole olnud mingit 

mõju sõja käigule. Nii et 

mõlema äärmuse näitel on 

võimalik võrdselt vastata nii 

Jah kui Ei. 

TR:Kas sõjad on saja aasta 

jooksul muutunud 

HH:Ma ei tea kas tapmine on 

olnud kunagi lihtsam. Mainisid 

varem virtuaalsust, kuid minu 

üks sugulastest on siin sõdinud 

ja ta rääkis kuidas siin oli 

külm ja mis veel olulisem et 

siin oli pime. Nii et lahingus 

pidi kombates aru saama kas 

tegu on venelase või sakslasega, 

juuste järgi sai aru kas 

võis tappa või mitte. Ning kui 

seda võrrelda droonide kontrollimisega 

distantsilt siis 

muidugi on tegemist füüsiliselt 

väga erineva situatsiooniga. 

Kuid ma ei tea, mis toimub 

nende inimeste peades, millised 

mentaalsed protsessid 

seal käivad. Võibolla on seal 

sarnased tunded nagu sada 

aastat tagasi. 

TR:Aitähh intervjuu ja sõbralikuks 

kujunenud mängu eest 

Hannah. 

HH: Kuigi meil oli ka siin vastupidine 

potentsiaalne konflikt 

i v õ i m a l u s , n i m e l t ka h e 

väliskunstniku vahel, mis õnneks 

siiski vaibus. Rääkides 

performansist siis mul oli väga 

tore sõbralikus meeleolus 

taaslavastada üks reaalne 

ajalooline suurlahing ning isegi 

mitte püüda ajaloo käiku 

ümber mängida või muuta. 

Mulle näib et mis toimus oli 

see et mingis paralleeluniversumis 

me lahendasime kunagise 

verise loo hoopis teises 

vaimus - sõbralikkuses. Mind 

saatis sõbralik tunne kogu ürituse 

kestel, kogu kogemuse 

jooksul. 

TR: Kas ma võin pakkuda et 

see oli teatud rituaal, mille sa 

siin teostasid, sümboolne lahendus 

HH:Jah, see on kena kokkuvõte


Tsirkus-Kunst-Teater 

grupilt. Kuna nad värvisid neid 

mune mustaks, siis tuli see 

mõte, et võiks kasutada mõne 

neist ära. Nad pakkusid ja..kui 

sa musta muna teed katki, siis 

tuleb seest välja valge. 

LL: Ja see nool muna pea, ta on 

ühtepidi progress ja teistpidi 

nagu taassünd, kuskile minek 

ühesõnaga. 

KK: Nojah, see nool on seal 

peal tänu sellele, et need olid 

Noolegrupi munad. Need tulid 

sealt ülevalt installatsioonist. 

Me ise neid nooli sinna ei 

maalinud, see oli mingi koostöö 

osakond. 

Daniel Janson 

Taave Tuutma, Margus "Sorge" 

T i i t s m a a , M e e l a n d S e p p, 

Kaarel Kütas, Lauri Luud, Steve 

Vanoni, Mari Prekup, Villem 

Jahu, Juhan Vihterpal jpt. Põleva 

Kaelaga Kirjaku performatiivsete 

etenduste eesmärk on 

näidata elus- ja ühiskonnas 

toimuvat tsirkusenumbri ehk 

sketši võtmes. See on tegevuskunstnike 

vaba tõlgendus 

klassikalisest tsirkusest. 

Tiiu Rebase küsimused Põleva 

Kaelaga Kirjakule (PKK): 

TR: Nagu ma aru olen saanud, 

plaanite te Muhus esitada uut 

kava? Kas saate sellest juba 

lähemalt rääkida? 

PKK: Hetkel veel mitte, sest 

lõplik kontseptsioon sünnib 

tõenäoliselt alles vahetult 

enne etendust. 

tervjuu Kaarel Kütasega 

Leila Lükko: Kas muna võiks 

olla taassünni sümbol? 

Kaarel Kütas: See oli mingi 

rafaello muna, mingi asi tuli 

seest välja. Aga noh, ma 

värvisin selle valgeks ja ta on 

muidugi selles suhtes sümbol. 

LL: ja see must ja valge, vastandused? 

KK: Jah, see must ja valge tuli 

Meelandilt. Kui me hakkasime 

mõtlema, et mida me siis 

teeme, siis mõtlesime, et 

teeme kuidagi teistmoodi kui 

me oleme muidu teinud. Ja 

siis meil tuli musta ja valge 

mõte, nagu kostüümides ja niimoodi. 

Helen Merila: Kuidas sinu selle 

munemisega oli, kas seda võib 

n i m e t a d a 

"sünnituskadeduseks"? 

KK: Kui sul on muna, siis on 

efektne kui sa sealt midagi välja 

võtad. Need küsimused on 

nii filosoofilised, mul on palju 

lihtsamad praktilisemad vastused. 

Nende sketšide või asjade 

loomise protsess tuleneb 

sageli mingitest esemetest mis 

kasutada on. Ja sealt hakkad 

aretama, et mida sellega teha 

saaks. Ja muidugi sa mõtled 

sinna mingit lugu juurde. Kui 

sa selle muna seal nö välja 

haud ja Mari Prekup samal ajal 

laulab maailma loomisest, siis 

t a n a g u o n g i m a a i l m a 

loomine. 

HM: Aga just, et mees selle 

muna sünnitab, kas sellel oli ka 

mingi tähendus? 

Daniel Janson, Pelgulinna 

Gümnaasiumi õpilane 

Video Unistuste Lend, 2017 

KK: Ma ei tea, meie enda jaoks 

vist nagu ei olnud. Me oleme 

küll teinud kunagi mingisugust 

sketši, mille nimi on "Mees 

sünnitab", aga see oli hoopis 

teine asi. Siin vist nagu, ..juu 

siis oli kui te niimoodi vaatasite. 

Aga me ise seda tehes, 

selle peale ei mõelnud. Vähemalt 

mina mitte. 

TR:Kas ja kuidas on teie kava 

seotud festivali selle-aastase 

teemaga "100 aastat"? 

LL: Paolol ja Kerstil oli ka must 

ja valge, see jooksis nii huvitavalt 

kokku. 

HM: Sa kirjutasid ka, et teie 

puhul ei pea alati sõnumit otsima, 

aga paratamatult see tekib. 

PKK:Ei oska veel kommeneerida. 

TR:Mida teie arvates tsirkus 

üldiselt publikule annab? 

PKK:Tsirkuse kohta üldiselt ei 

oska öelda. 

Leila Lükko ja Helen Merila in- 

KK: See oli juhuslik. See jooksis 

kokku, aga seda me ei olnud 

kordineerinud. 

LL: Tihti kunsti puhul juhtub nii, 

et ühes ajas juhtuvad samad 

asjad. 

KK: Need munad, mida katki 

tehti, need munad tulid Noole- 

KK: Jah, see ongi nagu kunsti 

mõte. Sa teed midagi ja sellest 

tekib midagi.


15 

Kaarel Kütas 

Tiiu Rebase (TR) intervjuu 

Kaarel Kütasega (KK) 

TR:Millise tööga ja ideega sa 

seekord Muhus esined? 

KK:See on alles kujunemas. 

Esialgne idee oli, et teen video, 

mille kasutan ära performance 

í käigus ja performanceí 

jäädvustusest ja esialgsest 

videost kujuneb kokku uus 

teos, mida saaks vajadusel kasutada 

Pariisi näitusel. Teose 

täpsem sisu ja vorm on veel 

ebaselge... 

TR:Oled tuntud kui füüsilisfilosoofiline 

ekstreemkunstnik, 

millist publikureaktsiooni 

ootad kui sead end kriitilistesse 

olukordadesse? 

KK:Oleneb olukorrast, mingit 

üht ja kindlat ootust mul ei 

ole. 

TR:Sinus on parasjagu huumorit, 

mida siiski peatab mingitel 

hetkedel su tõsidus - 

vaataja tahab naerda, kuid ei 

saa. Kas publiku tupikusseseadmine 

on sinu eesmärk? 

KK:Pean vastama nii nagu 

eelmisele küsimusele, oleneb 

olukorrast. Vaataja tupikusseseadmine 

võib mõnikord 

eesmärk olla küll aga mitte 

kogu aeg ja iga teose puhul. 

TR:Oled nii kunstnik kui ka sõjaväelane, 

kuidas need kaks 

eriala omavahel sobivad/ 

seostuvad? 

KK:Enne Kunstiakadeemiasse 

õppima asumist töötasin Piirivalves 

ja olin sellest ajast ühe 

osa kaadrikaitseväelane. Hetkel 

olen täiskohaga kunstnik. 

Viimased paar aastat olen olnud 

Kaitseliidus ja puutun 

seetõttu aeg-ajalt siiski militaarteemadega 

kokku. Kunstnikuks 

olemist see ei sega. 

-- 

Leila Lükko intervjuu Kaarel 

Kütasega 

Leila Lükko: Performance'i alguses, 

kui teksti lugesid, mainisid 

aurujõu ja elektri teket. 

Need olid juba Karl Marxi perspektiivist 

väga olulised. Kas 

need kaks jõuallikat on tänapäeval 

sinu jaoks olulised? 

Milles näed nende tähtsust? 

Kaarel Kütas: Väga huvitav 

küsimus. 

LL: Lugesid sa Marxi? 

KK: Ei, ma ei ole Marxi 

lugenud. 

LL: Mis teksti sa lugesid? 

KK: See oli ajaloo õpik. 

LL: See oli siis Marxist inspiratsiooni 

saanud tekst? 

KK: Ei. Ma arvan, et ei olnud. 

Sellepärast, et see on ajaloo 

õpik. Ma täpselt ei tea, mis 

aastal see välja on antud1 aga 

õpiku viimane peatükk on 

"Uuema aja leidused". Lugesin 

seda, kuna tahtsin nende asjadega, 

mida tegin, läbida 

teekonna läbi ajaloo. Ajaloorännak 

on siinkohal vist siiski 

vale sõna. Tahtsin kuidagi 

märkida maailma teistmoodi 

olemise sel ajal, sada aastat 

tagasi. Õpikus kirjeldati uuema 

aja leidusi. Seletati mis asi 

on raudtee jne. Sellest kirjutati 

koolilastele ja ma arvan, et see 

ei tulenenud Marxist. Umbes 

nagu tänapäeval, kui meil 

räägitakse lastele, et nad 

saavad osaleda E-valimistel, 

kui suuremaks saavad. Need 

asjad on praegu meie ümber. 

Kuid sinu küsimusepüstitus on 

väga huvitav. Tõesti, ma ei osanud 

sellist küsimust oodata. 

LL: Marx räägib Kapitali esimeses 

osas täpselt sama. Siin tekib 

kohe seos. 

KK: Aga see oligi sarnane ajastu. 

Selline, kus elas ka Marx. 

Ütlesin juba, et selle raamatu 

täpset väljaandmise aega ma 

tõesti ei vaadanud või seal ei 

olnud näha. See sobis alguseks. 

Kunstiga on sageli nii, 

et teed ühte, kuid lood sellega 

teiste jaoks hoopis uued 

seosed, need tekivad ja 

arenevad kuhu iganes. Seda ei 

saa alati ette näha. Jah, Marxi 

peale ma ei mõelnud aga kui 

ta sealt juba leidsid, ju ta siis 

sobib ja seostub selle kõigega. 

LL: Sinu esitlus kulges pikki 

ajatelge. Ühtpidi näitas see 

tehnoloogilist progressi aga 

teisalt, keskkond mille valisid 

on looduslik. Selles on vastandus. 

Mis on selle vastanduse 

mõte ja miks nii otsustasid? 

KK: Kas mõtled kohta, kus performance 

toimus? 

LL: Jah. Selles, mida sa tegid ja 

kus sa tegid, oli konflikt. 

KK: Ei tea, minu arust ei olnud. 

Tehnoloogiline progress oli 

küll, algul rääkisin aurust ja lõpus 

kasutasin nutitelefoni, 

kuid performance'i teema oli 

siiki pigem aja ja ühiskonna 

muutumine. Lugesin jah, et 

Juri Gagarin lendas kosmosesse2, 

aga seda lugesid 

ajalehtedest tol ajal kõik. Kohavalik 

tulenes suuresti festivali 

toimumise paigast, see 

määras palju ette. Kui festival 

oleks toimunud mõnes vanas 

vabrikus aga sama pealkirja all 

ning mina oleksin nende 

samade raamatutega tulnud, 

oleks lõpptulemus teine. Siin 

on vana talukoht. Kuid ka sellises 

keskkonnas on inimene 

a l a t i ü l d i s e a r e n g u v õ i 

ühiskondlike muutuste keskel 

olnud. Kui proovida lahti 

mõtesteda tegelaskuju, kellena 

performanceís üles astusin, 

võis tegu olla mõne lihtsa 

muhulasega, kes siit, selle 

aida tagant välja astus. Tal olid 

käes raamatud ja ajalehed, 

mida käsitletud ajahetked 

talle kätte võisid anda. Hiljem 

lisandus televiisor, mõned 

katked asjadest, mida ta võis 

vaadata3. Minu valikud tulenesid 

raamatutest, ajalehtedest 

ja videolõikudest, mille leidsin 

või milleni mu mõte kuidagi 

jõudis. Need hakkasid juba ise 

sisu mõjutama ja läbi nende 

toimus areng, mis päädis selle 

performance'iga. Mul ei olnud 

kohe algul plaani seista selle 

seina taustal või tulla nurga 

tagant just selle ämbriga. Performance 

ei olnud kolm kuud 

varem pisiasjadeni valmis kavandatud. 

Mõtlesin, mida siin 

teha, tuli idee vanu raamatuid 

kasutada ning hakkasin neid 

otsima. Kuna tulin performance'i- 

ja videofestivalile 

tahtsin kasutada televiisorit. 

Võtsin need asjad kaasa ja 

kuna olin paar päeva varem 

kohal, oli aega kõik läbi mõelda 

ja omavahel paika sättida. 

LL: Ämber mida kasutasid, oli 

väga kõnekas. Kunstiteadlane 

ja festivali pressiesindaja Helen 

Merila kirjeldas seda terminiga 

"ajaloo prügikast". See ämber 

oli ühtpidi nagu prügi- või solgiämber, 

sa võtsid sealt ajaloo 

ja viskasid hijem jälle samasse 

tagasi. Kuidas sa seda kommenteerid? 

KK: Ämbrile oli kirjutatud ARS. 

See on järjekordne seos, mille 

peale ma ise ei tulnud. Ma ei 

mõelnud, et see on ajaloo 

prügikast. Otsisin midagi, 

milles asju hoida ja millest 

ajalehti välja võtta, kilekott 

poleks sobinud. Leidsin ämbri 

ja see tundus õige lahendus. 

Siin oli varem ARS-i puhkebaas 

ja too kiri ei häirinud, 

võis vabalt olla. 

LL: Küsin veel revolutsiooni kohta. 

Sa mainisid seda mitu korda. 

Mida revolutsioon sinu 

jaoks tähendab? 

KK: Mainisin sellepärast, et 

Tiiu Rebane kirjutas kuraatoritekstis 

revolutsioonist ja 

teadsin, et mul on olemas raamat4, 

kus on Tuglase tolleaegsed 

kõned ja tekstid. 

Hakkasin sealt otsima ja leidsin 

kõne, kus ta rääkis vene 

revolutsioonist5. See sobis, 

sellepärast võtsin. Tundus, et 

käsitletavate sündmste kronoloogias 

on õige seda kajasta 

d a . Ve n e re volutsioon 

toimus sada aastat tagasi. 

Mida revolutsioon mu enda 

jaoks tähendab, on küsimus, 

millele kohe vastata ei oskagi. 

Rääkida ja arutleda ju võib, 

aga loosungeid karjuda ei 

tahaks. Oleksin pidanud vastuse 

varem rahulikult välja 

mõtlema. 

LL: Võtame näiteks sinu performance'i, 

vaatame revolutsiooni


ja infokanaleid, nendevahelisi 

seoseid. Alguses oli raadio, siis 

televiisor, seejärel nutitelefon. 

Mis see on, kui vaadelda sellest 

aspektist? 

KK: See on tehnoloogiline 

areng. Ma ei ole kindel, et revolutsioon 

on õige sõna, mida 

siinkohal kasutada. Revolutsioon 

on seotud inimeste, 

mitte asjadega. Vähemalt 

minu jaoks tähendab see kellegi 

püüdu muuta kehtivat 

ühiskonnakorraldust või ka 

mingi väiksema inimrühma 

siseseid reegleid ja jõujooni. 

See on püüd midagi paremaks 

muuta. Mõnikord see õnnestub 

ja mõnikord mitte, kuid 

eesmärk on vähemalt alguses 

ja vähemalt osade jaoks õige 

ja üllas. Kuidas kõik lõpuks 

välja kukub, on iseküsimus. 

Seega suhtun ma revolutsioonidesse 

pigem positiivselt. 

Kui on vaja, tuleb neid korraldada. 

Kui aga teha revolutsioone 

ainult revolutsiooni 

enese pärast, ei jõua kunagi 

millegi üles ehitamiseni. Juhtudel, 

mil midagi on tõsiselt 

nässu läinud ja tundub, et 

teisiti ümberkorraldusi teha ei 

saa, on revolutsioonid vajalikud. 

LL: Tulles tagasi Marxi juurde, 

sa käsitlesid oma perform 

a n c e ' i s m a j a n d u s l i k k e 

küsimusi. Rääkisid, et töökohad 

tekivad ja seejärel kaovad. 

Mis on järjekordne Marxi 

kontseptsioon. Ta kirutas, et inimesed 

muretsevad kui töökohad 

kaovad, aga tegelikult on 

see progressi osa. Kui töökoht 

kaob, peab asemele tulema 

uus. Seal vahel on masinad. Inimene 

asendatakse masinaga 

ja kui masin võtab töökoha ära, 

siis tegelikult tänu masinale 

t e k i v a d o m a k o r d a u u e d 

ametikohad. Kuidas sa sellesse 

suhtud, mõeldes tänapäevale? 

KK: Küsid ilmselt teksti kohta, 

k u s 

k i r j u t a t i 

väljarändamisest6. Esimese 

vabariigi ajal, kahekümnendatel 

aastatel juhtus nii, et osa 

töökohti Eestis kadus ära ja 

paljud inimesed rändasid 

seetõttu Ameerikasse või 

kusagile mujale. Lugesin seda 

teksti, kuna siin on paralleel 

tänapäevaga. Ka praegu käivad 

paljud tööl välismaal, kuid 

tänapäeval on üsna lihtne 

edasi - tagasi pendeldada. Lihtne 

on kodus käia, kui selleks 

soov on. Neil aegadel aga olidki 

kaugel, reisimine oli võrr 

e l d e s p ra e g u s e ga vä ga 

aeglane ja isegi Soomes ei 

saanud niisama lihtsalt tööl 

käia. Ülelahe sõit oli palju suurem 

ettevõtmine kui tänapäeval. 

Marxi peale ma siinkohal 

järjekordselt ei mõelnud. 

Kuid eks ta ole, ka praegu 

on ju nii, et pidevalt tuleb uudised 

muutustest ja inimese 

asendamisest masinatega. 

R ä ä g i t a k s e , e t b u s s i d 

hakkavad varsti ise sõitma ja 

bussijuhid jäävad tööta, vähemalt 

osa neist. 

LL: Kas näed seda kui progressi 

või arvad, et see pigem ei ole 

progress? Mis edasi juhtub? 

K K : K i n d l a s t i o n t e g u 

tehnoloogilise arenguga, kuid 

sama kindlalt on igal progressil 

ka oma varjukülg. Seoses 

sellega, et me elame nagu 

praegu elame, ei ole meil 

enam oskusi, mis olid varem. 

Ei osata enam, tööriistaks vaid 

teist kivi kasutades, kivikirvest 

valmis teha. See ei ole lihtsalt 

vajalik. Mõned inimesed küll 

proovivad ja õpivad selliseid 

asju, kuid tegu on erandiga. 

Uued teadmised ja oskused 

tõrjuvad eelmised välja ning 

kui tulevikus kõik autod sõidavad 

ilma juhita, siis inimesed 

ei õpigi enam autot 

juhtima. Kas seda enam ongi 

vaja? Mina, siin ja praegu, ei 

oska seda hinnata. Inimesed 

kellest räägin, peavad selle ise 

otsustama. Aeg ja olud muutuvad 

ja alati ei saa öelda, et 

kõik mis muutub, on halb. Kui 

töö ära kaob, siis see on jama, 

kuid võib-olla tõesti, tekivad 

sellest mingid muud võimalused 

ja töökohad. Sellised 

protsessid on alati valulikud. 

Olid ka vanasti ja niipalju kui 

tean, räägib Marx industrealiseerimisest. 

Sel ajal kadus 

palju käsitöölisi. Paralleele tänapäevaga 

saab tuua palju ja 

valikus mida lugesin, olid need 

olemas. Lugesin näiteks 1922. 

a a s t a l v ä l j a a n t u d k o- 

danikuõpetuse raamatust7 

peatüki, kus kirjeldatakse 

toonast Eesti põhiseadust. 

Loed seda ja mõistad, et väga 

paljud asjad olid sinna õieti 

kirja pandud. Mõtlen siinkohal 

eeskätt isikuvabadusi. Seda 

põhiseadust on hiljem korduvalt 

muudetud, nii ühele kui 

teisele poole, kuid juba siis 

olid paljud asjad mida praegu 

õigeks peame, seal kirjas. 

LL: Kui me juba majandusest 

rääkima hakkasime, tuleme 

tagasi rongide juurde. Sa mainisid 

raudtee ehitamist. Kuna 

praegu on hästi oluline teema 

Rail Balticu projekt, siis mida 

sina sellest arvad? Kuidas sa 

sellesse suhtud? 

KK: Kuidagi kahetiselt. Esiteks 

ei ole ma kogu seda teemat 

omale väga selgeks teinud. 

Loen küll aeg-ajalt uudiseid, 

kus sellest kirjutatakse ja 

mõtlen kaasagi, kuid mingit 

otsest isikliku seisukohta pole 

kujunenud. Sulle vastata 

püüdes arvan, et raudtee võiks 

teha. Iseküsimus, kas see peab 

olema just selline aedadega 

piiratud raudtee. Mulle piisaks 

täiesti, kui oleks olemas tavaline 

raudtee, millel saaks 

rongiga Varssavisse ja sealt siis 

igale poole edasi sõita. Ma 

olen korra niimoodi reisinud. 

Kuid Varssavini pidin sõitma 

b u s s i ga , s e s t h o o l i m a ta 

sellest, et raudtee on tegelikult 

isegi olemas, ei sõida seal 

ühtegi rongi, millega oleks kohale 

saanud kiiremini kui kahe 

päevaga. Ainuke võimalus on 

piiride peal ronge vahetada ja 

o o ta d a . E e s t i m a a a i a ga 

pooleks tegemine ei ole parim 

lahendus. Ma olen raudtee 

poolt, kuid arvan, et praegune 

lahendus ei ole vist kõige 

õigem. Kuid nagu ütlesin, ei 

ole ma kõike endale selgeks 

teinud ja ei taha ka lihtsalt 

lahmida. Minu meelest võiks 

olla raudtee, mille jaoks ei ole 

aeda vaja. 

LL: Kas see aed oleks nagu piir? 

KK: Jah, sealt ei saa loomad 

üle ja ka inimene ise ei saa üle 

raudtee käia. Kui autoga sõita, 

siis ehk suurt vahet polegi, 

teed lihtsalt ringi. Jalakäiate 

jaoks on see aga väga tobe. 

LL: Ma tahtsingi tegelikult piiride 

kohta küsida. Meil läks väga 

hästi, et täpselt siia jõudsime. 

Mis on sinu jaoks piirid, kunsti 

piirid? Kas kunstil on üldse 

piire? 

KK: Piirid on ikka olemas, aga 

need on inimeste jaoks erinevad. 

Kas me räägime 

mingist füüsilisest piirist või 

vaimsest piirist? 

LL: Mõlemast. Mida piir sinu 

jaoks tähendadab? 

KK: Kui räägme riigipiirist, siis 

see on kaardil määratud joon, 

mis eraldab sellest kahele 

poole jäävad alad, nagu ka 

talu- või mõni muu maa-ala 

piir. Kui tegu on vaimse piiriga, 

piiritleb see tegusid ja mõtted 

ning tekitab vaimse ruumi, 

mille sees inimene vabalt liigub, 

kuid millest naljalt välja 

ei astu. Piirid on alati ees, ka 

siis, kui teed kunsti. Mõned 

näiteks ütlevad, et nad ei 

teeks kunagi asju, mida performance'ikunstnikud 

vahel 

teevad. Nad ei taha, sest ei ole 

mugav kusagil avalikult alasti 

ringi joosta või midagi muud 

ebatavalist teha. Piir on ees. 

Teiste jaoks on piirid kaugemal 

aga kui kaugele keegi minna 

julgeb, on väga isiklik 

otsus. Tsirkuseetenduse ajal 

võib ju paukpadrunitega õhku 

kõmmutada, kuid keegi võib 

ka püstoli võtta, teise inimese 

maha lasta ja öelda, et see oli 

tema kunstiteos. Ma ei tea, kas 

nii on tehtud, aga kui vaadata 

k u u l s a i d k u n s t i t e o s e i d 

minevikust, siis kunstnik on 

iseenesele kunsti nimel kätte 

tulistada lasknud8. Kõik mis 

puudutab piire, on keeruline. 

LL: Kas piirid peavad olema? 

Mida sa arvad? 

KK: Kui laiemas plaanis rääkida, 

siis ühiskondlikud piirid 

peavad olema. Olukord, kus 

mingeid piire ei ole, pole lihtsalt 

võimalik. Punkaritel on 

ilus unistus anarhiast, aga see 

ei tööta. Kaosest tekib ikka 

kord ja kui vana süsteem lammutada, 

sünnib uus. Mingisugune 

kord või süsteem on alati. 

Kui ühiskonnas üldse mingeid 

piire pole, kasutatakse see 

olukord osade inimeste poolt 

väga halvasti ära. Sellepärast 

on vaja, et oleksid reeglid, 

milles on kokku lepitud ja 

millest üle ei astuta või mille 

rikkumine on karistatav. 

Nende reeglite üle võib ja 

tegelikult peabki vaidlema. 

Küsimused, mis on lubatud 

ning mis mitte ja millised 

reeglid on liiast, on õiged ja 

alati teretulnud. Kuid mingid 

asjad, nagu näiteks heast 

peast kellegi maha laskmine, 

peaksid siiski olema keelatud 

ja karistatavad. Ma ise väga 

kitsaid piire ei poolda. Piirid 

võiksid olla pigem avarad. 

Kuid avarate piiridega kaasneb 

ka see, et inimene kes on 

avarate piiride sees, peab olema 

ise vastutustundlik. Nende 

jaoks, kes ei ole, on kitsamaid 

piire vaja. Inimesed, kellel on 

eetika ja sisemine kompass 

korras, võiksid aga oma valikutes 

vabad olla. Mis puutub 

kunsti, siis ma arvan, et 

peaaegu kõike võib teha. Kuid 

ainult piirini, kus sa oma kunstiga 

kellegile sihilikult halba 

h a k k a d t e g e m a . S e a l t 

edasiminek ongi piiri ületamine, 

vähemalt minu jaoks. 

Kogemata võib muidugi kõike 

juhtuda, alati ju ei taju, et mingi 

lause või teoga kellegile 

haiget teed. Eksimine on inimlik, 

kui see pole plaanitud. 

Teadlik üleastumine sellest piirist 

võib olla õigustatud ehk 

ainult olukorras, kus läbi oma 

k u n s t i ü r i t a d ü h i s - v õ i 

kogukonnas midagi paremaks 

muuta, mõne probleemi tõstatada, 

kuid selle käigus pead 

koha kätte näitama kellegile, 

kes oma tegudega on sinu aktsiooni 

tinginud. Lihtalt niisama 

midagi taolist teha ei 

ole õige. Siin on minu jaoks 

piir.


17 

Mari Prekup 

Futu Muhu ajal toimuv kestvusetteaste, 

kus autor koob varrastel 

Muhu kaheksakanda ja 

laulab rahvalaule, nii sel ajal 

kui see on sobilik, kui ka siis kus 

see häirib teisi külalisi ning 

etendusi. Ühest küljest on see 

a u s t u s a v a l d u s E e s t i 

pärimuskultuurile, teisalt on 

see standup folkloori teemal, 

mis reaalselt meie kõrval olles 

ei pruugi olla just meile 

meelepäraselt pakendatud. 

Aga siin ta on - tahad või ei! 

Tiiu Rebase videointervjuust 

Mari Prekupiga 

TR-Tere Mari. Sa oled graafik, 

galerist. Grafodroomi asutaja 

ning nüüd ootamatult tegeled 

sa ka rahvalauluga 

MP See rahvalauluga tegelemine 

ei ole üldse ootamatu, see 

on selline pigem normaalne 

elu osa. Mingis mõttes ma kasvasin 

rahvalaulikutega koos 

üles. Koos selliste mitmesaja 

aasta vanuste perekonnalegendidega, 

mida põlvest põlve 

edasi räägitakse. Et selline 

folkloor on alati olnud hästi 

loomulik elu osa. 

TR Su performans seisnes selles 

et sa võtsid laulu üles igal 

vabal hetkel kui just sina seda 

soovisid. 

MP-Jah, selle juures on teine 

aspekt ka et see on mingis 

mõttes viide sellele samale 

ajale mis need hoonedki siin 

on meie ümber. Selline meie 

mõnus idealiseeritud 19.sajand 

näiteks, kus aega oli ühtlasi 

ka väga palju ja ka väga 

vähe. Et ma kujutan ette et kui 

tollal oleks siin olnud selline 

festival ja oleksid tulnud 

külainimesed kokku siis oleks 

neil koguaeg midagi käes olnud. 

Et kes oleks mingit rehapulka 

voolinud ja kes oleks 

kindaid teinud, et seda aega 

kulutati hästi. Inimesed isegi 

kõndisid niimoodi et nad 

kudusid näiteks. Et ongi et kui 

tahad kuulata siin Jimi Tenorit 

siis samal ajal kood. 

TR-Kust sa praegusel ajal neid 

laule kogud või kuidas sa oma 

repertuaari koostad 

MP-See on sehuke kahetine, et 

k u n a m a ü h t e p i d i o l e n 

hakanud rahvalaule laulma 

Põleva Kaelaga Tsirkuses siis 

mõnikord tekib just selline 

teemapõhine otsing. Et kui me 

näiteks Soomes esinesime siis 

ütlesin ühele Sibeliuse tudengile 

et mul on vaja laule 

meestest kes on alkohoolikud 

ja peksavad naisi, siis vastuseks 

sain et neid ongi suurem 

osa ja et kas ma ehk 

tahaksin veel teemat täpsustada. 

TR-Ku i d a s ü l d s e fo l k l o o r 

kaasajal töötab. Kus ta oma 

koha siin reaalses elus on leidnud. 

MP-Siin see vist sõltub sellest 

kuidas keegi folkloori defineerib. 

Et mida keegi õigeks 

folklooriks peab. Niipalju kui 

on folkloori armastajaid niipalju 

on ka erinevaid definitsioone. 

TR-Kas folkloor on ainult 

minevikust võetud või kasvab 

ta kuidagi aktuaalselt ajaga 

koos 

MP-No minu versioon folkloorist 

on see et folkloor on 

elav asi. Et kui kunagi ammu 

need samad laulud, mis 

praegu arhiivis on, lauldi siis 

näiteks kui eeslauljaid lauljaid 

tillitasid ja valisid erinevaid 

helistikke ja tempot, et kas 

teised jõuavad järgi - et see oli 

omavaheline kommunikatsioon 

samuti kui see pärimuse 

puhta allika edasikandmine. 

Tegemist ei olnud puhta arhiiviga 

mida säilitada vaid pideva 

edasiarenguga. Minu jaoks 

oli väga kummaline üks 

anonüümne folklooriliider, kes 

juhtis tähelepanu et kus 

arhiveeritud laulja hingab ja et 

meie peaksime sama moodi 

tegema. Ja tema eesmärk selles 

oli just see et me jäljendaksime 

võimalikult täpselt ning 

see ei ole nii kuidas mina asjadest 

aru saan. Vana laul 

tuleb läbi seedida ja mingis 

mõttes teha ta enda omaks. 

TR-Kas see ńii nagu vanasti´, 

kas see kajastub kuidagi rahva 

mõtlemises ka või kas see kujundab 

mõtlemist. 

MP-Kindlasti mingis mõttes. 

TR-O l e t a n e t t ä n a p ä e v a 

mõtlemine siis kujundab vastavalt 

rahvakunsti. Mida tänapäeval 

saab rahvakunstiks 

pidada, mis on see uus rahvakunst 

sinu arvates. Või kas 

enam saabki teha kunstis vahet 

rahva- ja mitte rahvakunsti 

vahel. 

MP-Ma ei tea mis see üldse kunagi 

on olnud. See on üks väga 

ujuv termin, et kas rahvamustrid 

on siis nagu otseselt 

meie folkloor või 

TR-Küsin siis nii et mis on see 

oluline väärtus kunstis rahva 

seisukohalt. 

MP-Ma ei tea, minu arvates on 

rahvakunsti tänases päevas 

võibolla kõige rohkem meie 

kaasaegses muusikas. Kui me 

räägime kaasaegse kunsti hetkeolukorrast 

siis mulle tundub 

et see elektrooniline muusika 

olevat väga väga otseselt 

mõjutatud Eesti loodushelidest 

näiteks. Omab päris 

tugevat Eesti identiteeti ja 

miks mitte ka rahvuslikku väga 

vaba ja mõnusat mõju. Samas 

h e t k e k a a s a e g s e k u n s t i 

pinnalt ma nagu ei oska et 

mingit sellist trendi konkreetselt 

nimetada. Seda soovi leida 

midagi meie oma .. mitte 

seda meelega otsingut ..vaid 

seda mis oleks nagu loomulikult 

kujunenud nii et áa, see 

on väga Eesti ´. Mulle tundub 

pigem et see mis on visuaalkunstis 

praegu väga 

Éesti´ et see on nagu Inglismaa 

´70 aastate perioodi 

läbipõdemine, kus mingid 

metakontseptualismid on ikka 

veel jalus. 

TR-M i s s a a r v a d k u i d a s 

mõjutab folkloori ja rahvakunsti 

tänapäevane virtuaalmaailm 

ja üldine digitaliseerumine 

MP-Ennem sa küsisid et kust 

ma leian oma materjale, no 

jube lihtne on mingis mõttes 

nüüd. Kirjutad näiteks Meeste 

Lauluseltsi foorumisse et ´mis 

see oli..ma tean ainult ühte 

rida ´ ja saad kiirelt vastuse , 

või trükid ainult paar rida ja 

guugeldad. Või siis see sama 

Sibeliuse tudeng, kellega me 

suhtlesime meilis ja ta saatis 

mulle MP3-d. Ja no hästi palju 

lihtsam on elu, ja sama moodi 

nende mustrite otsingutega. 

Ja mustrite tegemine Adobe Illustratorís 

näiteks..et kui 

vanasti nagu ruudulisele 

paberile pidi ristikesi ja triibukesi 

tegema .. selles mõttes 

informatsioon on kättesaadav. 

Kuid küsimus on muidugi selles 

et seda informatsiooni on 

nii palju et mida keegi midagi 

asjalikku sealt väja võtta oskab 

või viitsib. Et noh kui on 

kõik leib laual kas siis üldse isu 

on.. 

TR-D i g i m a a i l m a r h i i v i n a 

töötab hästi ja infovahetus 

toimib. Kas pikas perspektiivis 

ja globaalses skaalas võib 

tekkida ka muutus, kas algmustrid 

võivad ühises katlas 

aja jooksul muutuda. 

MP-Ma arvan et see juba 

toimub, tagasi muusikast 

rääkides siis popmuusikas on 

folk juba täiesti sees. Curly 

Strings näiteks. Metsatöllist 

rääkimata, et tegelikult on 

juba võimalik ju folki popmuusika 

alla panna. Ja mulle 

tundub et see on ka juba üks 

reaktsioon, võibolla kunagi ka 

Eestis, et kui kõik on väga 

kontseptuaalne ja uus ja 

kaasaegne siis inimestel tuleb 

tegelikult igatsus mingisuguse 

vana ja turvalise järele. Mina 

n ä i t e k s u s u n s e d a e t 

käsitöölised oskused on tegemas 

comebackí. Et kui kõik 

on niivõrd kättesaadav digitaalselt.. 

näiteks fotograafias.. 

kus kõik on muutumas nii lihtsaks 

et saada seda ´löövat 

pilti´, et mis on siis selle päris 

nö ametliku fotograafi ülesanne.. 

Sama moodi nagu ka 

kunstis, et tegelikult jah ma 

olen nõus et iga teose põhi on 

idee aga ühel hetkel on ikkagi 

see küsimus et kuidas sa seda 

teostad. Ja mina näen et professionaalne 

kunstnik peaks 

omaltpoolt omama piisavalt 

palju oskusi et välja mõelda 

kuidas see kõige parem 

teostus on. Isegi kui ta võtab 

alltööd. Arvan et oleme jälle 

sinna jõudnud kus käsitöö on 

olulisel kohal, st käeline 

oskus. 

TR-Masin jääb inimesele alla, 

see ei oskaks genereerida rahvahelindite 

väge..mängida pilli 

MP-Siin on isegi see asi et vead 

on olulised. Masina vead ja inimese 

vead on hästi erinevad. 

Mõlemad võivad olla hästi huvitavad 

aga nad ei ole sarnased. 

Errori moment, vaadata 

seda siis visuaalselt või ükskõik 

kuidas, et võibolla isegi 

see vigade moment on kõige 

olulisem. 

TR-Mida sa nüüd edasi teed 

MP-Novembri lõpus tuleb meil 

ko o s H a n n a h H a r ke s i g a 

D ra a ko n i ga l e r i i s n ä i tus 

´Maapind puu all kihas nagu 

kogudus´, selline pealkiri. Ja 

see on inspireeritud just Eesti 

hiiepärimusest, ja meie psühhogeograafiast. 

Näiteks et 

´vaat siin sell puu juures minu 

vana-vanaema rääkis et siia 

toodi punaseid lindikesi, 

lhatükikesi ja..´ja kuidas selliste 

kohtadega koos kasvamine 

ja olemine on meid 

mõjutanud. Tooksin näite oma 

Ameerika reisidest, kus olen 

üsna tugevalt tundnud seda et 

valgel inimesel ei ole seal 

juuri. Ja et see võib olla üks 

sealse rassismi põhjuseid, et 

seal on mingisugune vihaallikas 

millest nad ka ise ei saa 

aru, et kust see tuleb. Tegin 

ükskord vea, kui keegi hakkas 

jaurama sellest seinast mille 

peab USA ja Mehhiko vahele 

ehitama- siis ma huumoriga 

mainisin et vähemalt on nad 

seal teiselpool osaliselt indiaanlased, 

mis tähendab et neil 

on nagu vähemalt õigus siin 

kontinendil liikuda ja elada.. 

Siis oh sa jumal .. siis peale 

seda ma kuulsin kui mõttetud 

on indiaanlased ja et nad pole


enam isegi mitte punanahad 

vaid on segunenud mustadega 

ja nad on lihtsalt mingid pruunid. 

See oli nagu täiesti uskumatu 

reaktsioon, mida registreerisin. 

Ja siis ma hakkasin 

järjest täheldama et neil on 

nagu põlisameeriklase kompleks, 

kuigi ollakse kohal 

alates viiekümnendatest või 

kuuekümnendatest aastatest 

näiteks. Ja mulle tundubki et 

pärimuse puudumine ja elupaiga 

mitte tundmine, koha 

lugude teadmise puudumine, 

tekitab sellise vale nihestuse. 

Patriotism, ka Eestis, see on 

folkloori ja koha tundmine. 

Teadmine sellest kuidas see 

paik, kus sa elad, üldse On. 

Samas ega see folkloor ei ole 

ainult selline tore asi, mul on 

väga hea meel et väga palju 

asju on ka muutunud ajas. Kui 

me räägime näiteks naisõiguslusest...sest 

ega 17. sajandil 

polnud üksikemadel siin midagi 

eriti hullu, pigem oli tavaline 

et kositi lapsega noorik ja et 

saigi karjalapse kauba peale 

või midagi sellist. Aga 19. sajandiks 

oli see juba muutunud 

ja tean oma esiema pealt, kes 

lahutas oma abikaasast et see 

oli kohutavalt raske, vaatamata 

sellele et mees oli igati 

problemaatiline pluss veel 

varas ka. Et see oli tohutu 

võitlus tuuleveskitega selleks 

et seda paberit kätte saada. Et 

need traditsioonid ei ole alati 

olnud kõik sellised nunnud. 

Nagu vene sõnum et kui 

peksab siis armastab, see kehtis 

Eestis ka tollal, seda võeti 

elu osana. Kui sa loedki 

näiteks Salme Aasmäe Läänemaa 

pärimusi, siis on näha et 

paljud lood ongi väga kurvad 

just selles mõttes kuidas inimeste 

maailmapilt oli .. 

k i t s a s . J a a k s e p t e e r i t i 

ebaõiglust, väga fataalselt, et 

nii lähebki elu.. 

Me ju vaatame alati ajas tagasi 

et kunagi olid head ajad aga 

ma ei ole üldse nii kindel et 

need ajad kõigiti head on olnud. 

Mina küll ei oleks tahtnud 

keskajal sündida..see oleks 

ikka päris räme olnud..mulle 

ikka õudselt meeldib voolav 

vesi..ei tahaks ka kohe ära surra 

kui keegi minu peale aevastab..kindlasti 

on ka olnud 

ilusat ja head aga täiesti romantik 

ma ei ole. Mõnikord 

me unustame ära kui hea meil 

praegu on, ja kui palju lihtsam. 

Enam ei pea kogu aeg kuduma 

kui oled kontserdil näiteks.. 

TR-Aeg on edasi läinud, oleme 

katkust pääsenud. Laulud on 

aga meieni läbi tulnud. 

MP-Jah ühtteist on tänapäevani 

jõudnud. Ja seesama hiiepärimuse 

või maausu teema, 

vanavanemad veel mingeid 

rahvatarkusi ning rituaale 

mäletasid aga see pole ka selline 

katkematu asi, mis meieni 

on jõudnud tuhandete aastate 

tagant. Tahaks väita et nad on 

siiski taastatud, ning mõned 

traditsioonid on sulaselged 

väljamõeldised ka. Näiteks 

pruudikatsumiste lood, need 

olid mõnikord ikka väga suurel 

määral mõne vanamehe haige 

fantaasia. Kahtlen väga kas 

kõik käis nii nagu Estide raamatus 

Sass kirjutas.. 

TR-Kas üldse on võimalik korrata 

sama vana tunnetust 

MP-Mina ei usu seda, et see 

oleks üldse vajalik aga miks 

minevik on nagu oluline ja 

mida võiks inimene püüda on 

just see et mäletamine on oluline, 

seda nii ajaloolises plaanis 

kui hingelises. Ja teadmiste 

edasikandmine, nende 

kogumine ja kasvatamine. Ja 

üleüldse on see normaalne - 

ennast mõtestada teise olukorda 

ja teise aega ning mõelda, 

kasvatada empaatiat. 

TR-Minu jaoks on see nagu kohaliku 

mustri tajumise oskus, 

mis ideaalis võiks tugineda 

sisemisele tunnetusele ja 

arusaamisele. 

MP-Mida ma unustasin öelda 

seoses digitaliseerumisega on 

see et mäletamise võime 

muidugi väheneb. Vanasti oli 

ju kogu pärimus suuline, kõik 

oli peas ja asjad jäid üldiselt 

kiiresti ka meelde. Fakt on et 

nüüd see pole enam nii, isiklik 

mäletamisvõime väheneb 

seoses arvuti kasutamisega 

väga palju. 

Roope Ahola 

Helen Merila intervjuu Soome 

kunstniku ja filmitegija Roope 

Aholaga 

R.A Jutustan publikule sellest 

et eksisteerib selline akustiline 

keskkond, mida olen siin kohapeal 

lindistanud. Tegin seda 

peamiselt varahommikuti, kella 

viie ajal, siis kui ei ole ühtegi 

segavat lisaheli. Nii et lindile 

jäävad vaid linnud , loodus, 

mõned häirivad masinad jms. 

Festivali jaoks ehitasin oma 

heli-installatsiooni käimla 

taha nii et inimestel, kes 

tualetis viibisid, said teatud 

meditatiivse elamuse. Heliinstallatsioon 

ei olnud liiga vali, 

pigem aimatav ning peaaegu 

märkamatut lisadimensiooni 

tekitav. Nii et kõik kohe ei kuulegi 

ja võibolla alles tagantjärgi 

hakkavad mõtlema et 

seal oli vist midagi. Kuulaja 

j a o k s o l i i s i k l i k u õ n n e 

küsimus, kas helilindistus, mis 

nende kõrvu kostis oli loodushääled 

või erinevad häirivad 

masinavärkide helid. 

H.M Nii et sa vahendad oma 

tööga loodust. Võistled loodushäältega 

R.A Jah, see on kohaspetsiifiline 

ja manipulatiivne helimaastik. 

Kõik lindistatud helid 

on pärit siitsamast ümbrusest. 

H.M Kui see on kohaspetsiifiline 

siis sa ei kasuta neid helilindistusi 

hiljem kusagil mujal või on 

sul juba edasisi plaane 

R.A Ma arvan et see ei töötaks 

mujal sarnasel kombel nagu 

siin. See töö on tehtud just siia 

kuid tegelikult ma muidugi 

saan neid helisid kasutada 

edaspidi teistel eesmärkidel. 

Siin keskendusin tööprotsessile, 

seda tööd võiks nimetada 

protsessikunstiks. Hakates 

lindistama hakkad ka nägema, 

ettekujutama edasisi käike, nii 

et tulemust tööprotsessi alguses 

ette ei tea. Kohaspetsiifilisusest 

veel seda et otsides 

kohta teose esitlemiseks festivalil 

jõudsin sinna, kuhu ilmselt 

iga külaline suure tõenäos 

u s e ga v õ i b n e i l pä e v i l 

sattuda. Nii kindlustasin omale 

publiku olemasolu. 

H.M Minuga läks nii et ma isegi 

ei märganud su tööd, sest see 

oli nii loomulik. Muidugi ma 

kuulsin tavalisest suuremat linnulaulu, 

kuid ma ei teadvustanud 

et see on nii tänu sinu installatsioonile, 

tänu sellele et 

sina manipuleerid minuga... 

R.A Jah, no ma tegelikult 

mõtlesin sellele et mõned inimesed 

teadsid mu installatsioonist 

ning et info ilmselt 

levib kõigini. Kuid mu publikuplaani 

põhirõhk oli siiski korduvkülastuste 

jooksul tekkival 

arusaamal helitausta olemasolust. 

Algselt kavatsesin isegi 

intervjueerida korduvkülastaj 

a i d n i n g u u r i d a n e n d e 

muljeid, kuigi tegelikult siiski 

publik ei ole kohustatud aru 

saama et siin eksisteerib erinev 

helitaust. 

H.M Ma arvan et see on väga 

vaimukas ja lahe töö mida sa 

siin Muhus veel teed 

R.A Keskkond on siin väga inspireeriv, 

käin palju ringi ja 

vaatlen. Siin on rahu ja avarus, 

linnast midagi niisugust ei 

leia. 

H.M Festivali teema on Sada 

Aastat, milline oleks seos selle 

teema ja sinu töö vahel 

R.A Jah, ma arvan et linnud 

kes siin laulavad on need 

samad kes ka sada aastat 

tagasi. Tahtsin teha midagi 

sellist mis erineb praegusest 

rahvarohkest olukorrast , 

midagi arhailist. Minu töö toob 

näiteks siia tagasi need linnud, 

kes praegusel hetkel on põgenenud 

mõnda rahulikumasse 

kohta. Kuid samuti toon siia 

lindistused muudest juhuslikult 

tabatud helidest veidi 

teisest ajahetkest ja kontekstist. 

H.M Nii et tegu on põhimõtteliselt 

helilise mälupildiga 

R.A Jah, ma ise ei ole jõudnud 

nii antropoloogilisele seisukohale 

kuid jah minu lindistustest 

võivad saada teatud 

arheoloogilised artefaktid 

tulevastele ajastutele avastamiseks. 

H.M Veel mõeldes muutustele 

siis mida sa arvad kas WWWebi 

saab pidada üheks suurimaks 

k a a s a e g a m õ j u t a n u d 

muutjaks. Kas digitaliseerumine 

on suurim muudatus inimkonna 

ajaloos või kuidas 

sina sellest mõtled. 

R.A Teadlikkuse plaanis on 

tegemist kahe otsaga asjagakogu 

informatsioon on kättesaadav, 

samuti on olemas pidev 

infovahetus mille rõhud ja 

valikud on samas manipuleeritavad. 

Internet näib väga lihtne 

kuid peab siiski suhtuma 

ettevaatlikkusega, kui taodelda 

objektiivsust. Internet on 

kriitikavaba, kuid mis on hea 

on see et ma saan sinna panna 

oma lindude laulu lindistused. 

Ja internetist saavad kõik neid 

alati kuulata.


19 

Anastassia Fomina 

Anastasia Fominat Valgevenest 

intervjueerib Tiiu Rebane 

T.R Teie videote üldine meeleolu 

on religioonikesne, kas selline 

stiil on taotuslik ning mis 

põhjustel seote oma tööd Andrei 

Azsacra loominguga? 

A . F T e g e l e n s a k r a a l s e 

kunstiga, milles on omal kohal 

sümbolismi ja vaimse alge elemendid. 

Videotes esitan enda 

tavaloomingut - kontseptuaalset 

maali ning graafikat 

Indo-Euroopa stilistikas. 

Alates 2011 aastast on minu 

eeskujuks Andrei Azsacra 

filosoofia ja poeesia, mida visuaalselt 

interpreteerin. Leian 

et suudan Azsacra ideid publikule 

selgemaks teha, pakkuda 

lähenemisteed avamaks 

v a a t a j a l e t e m a 

mõttemaailma. 

T.R Kuidas on tänapäeval võimalik 

mõelda jumalatest? Kujutate 

neid Hinduismi traditsioonis 

ilusate, värviliste ja 

rohkearvulistena.. 

A.F Ei olegi vaja jumalaid 

analüüsida. Analüütiline on ju 

mõistus. Kuid mõtted ei kuulu 

hingele. Mõtlen et jumalaid 

peab lihtsalt tunnetama, neid 

peab armastama ja neid peab 

teenima. Praegu on jumalad 

huvitatud suurema hulga tervemõistuslike 

inimeste tekkest 

maapeale, ning sellest et tervemõistuslikkus 

ilmutaks end 

nii kujutavates kunstides kui 

kõigil teistel elualadel. Juhin 

oma töös palju tähelepanu 

loomakaitse vajadusele, inimkond 

peaks loobuma elusolendite 

tapmisest, ärakasutamisest 

ja muidugi liha 

söömisest.See kõik on julm 

metsikus ehk tapmine ilusate 

asjade nimel. Ärgem unustagem 

et iga inimene võib 

t a a s s ü n d i d a l o o m a v õ i 

putukana.. 

T.R Kuidas on jumalad seotud 

kunstifestivali teemaga ehk vii 

m a s e a a s t a s a j a 

sündmustega? 

A.F Jumalad on alati palju 

enamat kui kõik inimlik. Jumalate 

kohta võib öelda et 

nad on super-managerid, kelle 

kontrolli ning juhtimise all on 

t e r v e d m a a i l m a d . S e e 

tähendab et ka ajalugu kuulub 

jumalate mõjuvälja. Praegusel 

ajastul toimuvad meie planeedil 

imelikud sündmused, 

kasvab tõsiste probleemide 

hulk. Kujuneb mulje et planeedil 

on raske inimkonda üle 

elada. Ilmneb aina enam 

nüansse, mis justkui peaks 

panema inimkonda mõtlema 

ning globaalset tasakaalu 

taastama. Minu hinnangul 

peab inimkond tervikuna 

eelkõige jõudma egoismist 

loobumisse ja õppima jälgima 

suuremate jõudude, ehk siis 

jumala tahte, suunda. Inimesed 

peaksid õppima kanaldama 

jumalate tahet. Areng 

toimub läbi teineteise teenimise 

ja aitamise, ainult nii on 

võimalik evolutsioon, kõik 

muu on degradeerumine. Ainult 

nii ei kahetse inimene oma 

elatud aastaid. 

T.R Olete sõnastanud uue suuna 

kaasaegsele kunstile, palun 

rääkige oma teooriast lähemalt. 

A.F Jah, olen mõtisklenud 

teemal Uus Kunst, nimetasin 

kontseptsiooni lühidalt Sov- 

Art´ks. 

Tegemist on müstilis-sümbolistliku 

kunstiga, mis läbi 

primitivismi prisma on orienteeritud 

väga laiale auditooriumile. 

Visuaalsete instrumentidena 

kasutavad maal, fotograafia 

ja graafika sakraalseid 

ja-või primitiivseid eelajaloolisi 

sümboleid. 

Absurdselt Apokalüptiline 

Kunst on uue ajastu kunst, mis 

ühendab eneses kolme stiili, 

milleks on - 

1 . K a o o t i l i n e m a a l , m i s 

ühendab eneses paradoksaalselt 

kõikvõimalikke erinevaid 

vastuolulisi kontseptsioone 

ning stiile. See on 

e b a l o o g i l i n e , k a 

irratsionaalne, moonutav ja 

tahtlikult segadusseajav meetod. 

2. Sakraal-initsiatsiooniline 

maal, vahe-etapina üleminekul 

Sakramentaalsesse, 

töötab publiku varjatud potentsiaali 

avaldumisega ning 

tema minevikumäluga. 

3. Sakramentaalne maal, on 

stiil millega töötavad kunstnikmüstikud.


Merle Luhaäär 

Helen Merila (HM): Oled kunstiteadlane 

ja kunstnik. Kuidas 

väljendub see sinu töödes? 

ML: Minu kunstiprojektides ei 

väljendu kuidagi kunstiteadlane, 

vaid ainult kunstnik. 

HM:Räägi palun lähemalt festivalile 

pakutud videost. 

ML: "Confession" ehk "Pihtimus" 

on teema, millega olen 

tegelenud juba paar aastat. 

See on seotud aususega iseenese 

vastu. Ei saa olla aus 

teiste vastu kui tõde iseeneses 

on leidmata. Videos tasuks jälgida 

kahte erinevat narratiivi - 

kirjateksti ja suusõnalist, mis 

paradoksaalselt on samal ajal 

paralleelsed ja kattuvad. 

HM:Futu Muhu 2017 teemaks 

on 100 aastat. Kuidas su videoteos 

selle teemaga haakub? 

ML:Kas sa mäletad seda mäng 

u , m i d a m e l a s t e n a 

mängisime: keegi ütles mingi 

sõna ja teine pidi ütlema esimese 

ettejuhtuva sõna, mis 

talle sellega seostus? Mõiste 

"100 aastat" seostub minu 

jaoks esimesena Kolumbia kirjanik 

Gabriel Garcia Marquezí 

romaaniga "100 aastat üksildust". 

See on kohutavalt 

ausalt kirjutatud romaan...nii 

aus, et mõjub suisa julmana. 

"Confession" on sama aus. 

100 aastat on aeg, kuhu 

mahub terve inimese elu. See 

on igavik. Igavikus pole valehäbist 

tingitud poolikuid 

tõdesid ega ausaid valesid. 

HM:Saan ma õigesti aru, et 

sinu töödes on muuhulgas 

teatav kriitikanool kaasaegse 

tarbimisühiskonna suhtes? 

ML:Ma isegi ei ütleks, et see on 

k r i i t i k a n o o l . P i g e m o n 

tegemist tähelepanekuga, 

konstanteeringuga, et nii on. 

Meil, inimestel, on omad 

toimemehhanismid ja me vajame 

lunastust, indulgentse ei 

mõeldud välja niisama. Oleme 

needsamad, kes olime 100 aastat 

tagasi. Ainult meie ja meie 

lunastuse nimed on muutunud. 

Tegemist on müt 

o l o o g i l i s e ü m- 

bernimetamisega. See, mille 

järel käidi kunagi Jumalaema 

Kirikus Pariisi, asub nüüd Selfridgeí 

kaubamajas Londonis. 

HM:Milline roll on sinu töödes 

t i h t i k u j u t a t u d 

loomamotiividel? 

ML:Loomad on ausad, läbi aegade. 

Need on inimesed väljaspool 

aega ja kohta...ilma logode 

ja seerianumbriteta. 

HM:Kuidas on sinu töid siiani 

vastu võetud? 

ML:Minu töid on kas vastu võetud 

või mitte vastu võetud. 

HM:Oled kunstnikuna aktiivne 

ka sotsiaalmeedias. Kui oluline 

on tänapäeva infoküllases 

maailmas olla inter- ja proaktiivne? 

Kas virtuaalkeskkond 

asendab galeriiruumi? 

ML:Virtuaalkeskkond on 21. 

sajandi aeg-ruumis primaarne. 

See ei asenda galeriid ja vastupidi...galerii 

ei asenda virtuaalset 

keskkonda. Galerii on 

miraažina mõjuv oaas. Jõgi on 

oma suunda vahetanud. 

-- 

Helen Merila videointervjuust 

Merle Luhaäärega 

ML: Video nimi on "Confessions" 

ehk siis "Pihtimus". 

Tegelenud olen ma selle pihtimuse 

teemaga juba umbes 

2-3 aastat ja algas see kõik 

sellest, et mul tekkis võrdlus 

kirikute ja katedraalide ja 

pühakodade ning kaubanduskeskuste 

ja brändipoodide 

ja firmade vahel. Teksabrändid 

hakkasid mulle ühel hetkel 

tunduma indulgentsidena ehk 

lunastuskirjadena, millega ennast 

pattudest vabaks osta. Ja 

selles videos jooksevadki paralleelselt 

kaks liini, üks on 

hästi personaalne ja teine on 

selline üldine ja need kaks liini 

on smaal ajal paralleelsed ja 

samal ajal kattuvad. Kui kuulata 

heli ja lugeda smaal ajal 

subtiitreid, siis nad on üsna 

vastuolulised aga ma usun, et 

siin tekivad igaühel omad 

seosed ja isiklikud momendid 

sellega. 

H.M: Aga, Merle, milline sinu 

kirik on? 

ML: Minu kirik.. Ma olen nii tänapäeva 

inimene, et kindlasti 

minu kirik on sama, mis teistelgi 

21. sajandi inimestel aga 

ma tunnen ikkagi lähedust ka 

vana kirikuga, kuigi ma pole 

isiklikult usklik ja ei kuulu 

ühessegi usuliikumisse ega 

kirikukogukonda. Mul on kodu 

lähedal Nevski katedraal ja 

seal on üks ikoon, millega ma 

käin aeg ajalt jutlemas. 

H.M: Kasutad oma töödes - nii 

videotes kui ka staatilises kujutavas 

kunstis - palju digitaalseid 

vahendeid. Kuidas suhtud 

suurde digipöördesse? Saan 

aru, et sind mõjutab see vist 

positiivselt? 

ML: Kõik suured asjad on kindlasti 

peale selle, et toovad 

kaasa palju võimalusi, on ka 

k i n d l a s t i o h t l i ku d . M i d a 

rohkem asjad arenevad, seda 

suuremaks lähevad ka kindlasti 

ohud võimaluste kõrval. 

Antud juhul ma arvan, et see 

on väga positiivne pööre ja 

annab ikkagi meeletu võimaluse 

jõudmaks kõikide inimesteni 

ja ühendada inimesi 

ja teha üldistusi. Mina isiklikult 

segan palju oma meediume - 

ma maalin, teen graafikat, 

videot ja mulle meeldib 

taaskasutus. Võtan tihti oma 

vanad tööd ja liidan nad 

kuskile kollaaži ja videosse 

ning neist saavad rakukesed 

uuest tööst. 

H.M: Tulles tagasi 100 aasta 

teema juurde, siis kui sa saaksid 

midagi muuta viimase sajandi 

juures? Mis oleks võinud 

sinu arvates muuta maailma 

tesies suunas? 

ML: Ma arvan, et asi liigub 

õiges suunas. See on õiglane, 

et kõik saame ise valida oma 

kiriku, et me pole nii öelda 

sunnismaised. Eks me teemegi 

kõik ise oma valikud nii head 

või halvad kui need ka pole. 

H.M: Räägi palun oma magistritööst, 

millest see räägib? 

ML: Ühel hetkel hakkasin 

mõtlema, et praegu on kunstim 

a a i l m n i i v õ r d l a i a l i 

valgunud, et miski ei ole miski 

ja kõik on kõik, siis leian, et 

selline definitsioonidest ja piiridest 

loobumine on positiivne,et 

uusi piire maha panna 

aga kui seda uute piiride mahapanemist 

lükatakse pidevalt 

edasi ja seda ei toimu, siis on 

tulemuseks üks suur segadus. 

Minu meelest on kaasaegse 

kunstimaailma tunnuseks 

segadus ja piiritlematus ja on 

võimatu öelda, et msiki, mida 

kunstnik kunstina esitleb ei 

ole kunst aga tihtipeale mina 

kui auditoorium tunnetan intuitiivselt 

et tegemist ei ole 

kunstiga. Hakkasin mõtlema, 

kas oleks kuidagi võimalik 

kindlaks teha mingisugunegi 

õhkõrn fakultatiivne piirjoon, 

et mis juhul välja pakutud teos 

või projekt või idee on kunst ja 

mil juhul ta on karikatuur, 

käsitöö, koomiks või ükskõik 

milline teine olemus. Jõudsin 

selleni, et kunst peaks tekitama 

vaatajas loomemomendi. 

Kui seda ei teki, siis on suur 

punane küsimärk. Mina kui 

publik olen kunstiteose ees, ja 

l o e n s e d a ü h e s e l t , s i i s 

tegemist on mingi väga ühese 

sõnumiga, milles mul puudub 

võimalus kaasa rääkida. Juhul 

kui seda ei ole ja ma hakkan 

ikkagi analüüsima, mida ma 

näen ja tunnen ja jõuan mingi 

uue lahenduseni, siis sel juhul 

on kahtlemata olnud tegemist 

kunstiteosega. Ja toetusin 

oma otsingul palju Umberto 

Ecole, tema koodiloome teooriale 

ning Theodor Adornole, 

kes võrdles omal ajal raadiot 

kui monoloogi ja kunst kui 

selline võrdus dialoogi vormiga. 

Tõin ka sisse Roland 

Barthesí, kellel on ka avatud 

ja suletud tekstidest jutt. Nii et 

kunstiteos on kahtlemata 

avatud tekst, mis tähendab 

seda, et nii sina kui mina kui 

publik saame seda ise edasi 

mõelda, luua, analüüsides olemasolevat, 

liites kunstniku 

koodiga iseenda koodi ja 

saades tulemuseks täiesti uue 

originaalse koodi. 

H.M: Kas sa arvad, et koomiksit, 

karikatuuri või käsitööd ei 

anna mitmeti lugeda või leida 

sealt sügavamaid tähendusi? 

ML: Ei arva. Arvan, et tänapäeval 

žanri välise kuju järgi ots 

u s t a d a , m i s p u h u l o n 

t e g e m i s t k u n s t i g a , o n 

võimatu.


21 

Jana Zatvarnicka 

Tiiu Rebase intervjuu Slovakkia 

kunstniku ja residendi Jana 

Zatvarnickaga 

TR-Palun tutvusta end, kust sa 

pärit oled ja mida sa siin teed 

JZ-Tere, olen Slovakkiast, olen 

29 aastane ja õpin Düsseldorfi 

Kunstiakadeemias maali. 

Enne seda õppisin Slovakkias, 

samuti maalierialal kuid süvenesin 

oma töödes aina enam 

enam kaasaegse ideekunsti 

põhimõtetesse ning otsustasin 

õppida juurde kontseptuaalse 

kunsti traditsioonist riigis, 

mille kunstnikke ma väga austan. 

TR-Milline on maali olukord tänapäeval. 

Kas klassikalist kunstivormi 

on tänapäeval kerge 

või raske viljeleda. 

JZ-Ma arvan et jah raske, 

samaaegselt eksisteerib väga 

palju teisi trende, teisi publikule 

ning kuraatoritele palju 

kergemini mõistetavaid tendentse. 

Leian et maalikunst on 

väga suur väljakutse nii 

vormiliselt kui sisuliselt ja ka 

minu enda kui maalija jaoks 

on see meedium väga keeruline 

küsimus. 

TR-K a s m a a l i k u n s t i g a 

tegelemist saab pidada vastuseisuks 

üldisele digitaliseerumisele. 

JZ-Jah olen nõus, see on 

samuti võimalus individuaalseks 

eneseväljenduseks 

ning sellises otsekoheses individuaalsuses 

on klassikaline 

kunst vastand digitaalsele 

maailmale. 

TR-Kuidas sa ühendad oma 

teised huvid ja tegevused isikliku 

kunstnikutegevusega. Tean 

e t t e g e l e d i d a m a i s t e 

võitluskunstidega, kas see 

aitab sind kui kunstnikku, kas 

sa leiad sealt mingeid erilisi 

meetodeid oma kunstiteoste 

tegemiseks. 

JZ-Minu jaoks on see väga oluline 

teema, see puudutab 

minu tööde sisulist aspekti. 

Oma keha kontrollimisoskus, 

mis võitluskunstiga kaasneb, 

on maalis oluline kuivõrd ka 

maalimine on väga füüsiline 

tegevus. Samuti on oluline siin 

et armastan maalida üsna performatiivses 

stiilis. Kehakontrolli 

juurde õppides täiustub 

tasakaal keha ja mõtlemise 

vahel. Samuti tasakaalustub 

emotsionaalne külg, eelkõige 

lähenemisel maalile. 

TR-Oled nüüdseks mõnda aega 

töötanud siin residentuuris, kus 

otsesed tingimused erinevad 

n o r m a a l s e t e s t s t u u d i- 

otingimustest väga palju. Millised 

on sinu muljed seda tüüpi 

töökeskkonnast. Kas oled sa 

saanud rahuldavaid tulemusi 

või pigem keskendusid rohkem 

siinsele erilisele tööprotsessile. 

JZ-Mul oli siin hea võimalus 

töötada üksi, eraldi stuudios, 

mis oli minu arvates väga kena 

ning mul oli seda väga vaja. 

Kogu siinne keskkond inspireeris 

mind tugevalt, nii et 

tegin ka teisi töid, mitte ainult 

m a a l e . O l i h ea j a ü s n a 

tasakaalukas protsess. Sain 

kena kogemuse ja aega et 

ideid arendada.. Jätkan siin 

alanud mõtetega ka edaspidi. 

TR-Tean et oled elanud erinevates 

maailma paikades. 

Sõidad siit edasi Mehhikosse. 

P a l u n s i n u k o m m e t a a r i 

küsimusele, miks on kunstnikule 

oluline selline maailmas 

ringirändamine. 

JZ-Saan väljendada ainult 

oma isiklikku arvamust kuid 

mulle on see oluline eelkõige 

seetõtu et vajan nö otsest puudutust 

või otsest elamust asjade 

ja kohtadega. Ainult kohal 

olles on võimalik tunda 

neid erilisi vaibe ja energiat, 

saada kätte see tegelik tunnetus 

mida on võimalik panna 

kunstiteosesse. See on mulle 

väga väga oluline. On inimesi 

kes armastavad jääda oma 

stuudiosse ja maalida vaid 

seal kuid mina ei saa ilma isikliku 

kogemuseta. Igaüks ise 

teab mida ta vajab oma tööks, 

ja mina vajan otsekontakti. 

TR-Küsin vahele ühe praktilise 

küsimuse-kas kaasaegsel inimesel 

on raske kohaneda siinsete 

väga lihtsate eluoludega. 

JZ-Minu jaoks oli kõik lahe, 

mulle väga meeldis. Teiste kohta 

ei oska öelda, kuid mulle 

meeldis. 

TR-Aitähh. Räägi palun oma 

tehtud töödest lähemalt. 

JZ-See mida ma soovisin 

saavutada oli ühendada ekspressiivne 

maal tegevuskunstiga 

ja mingite performatiivsete 

lähenemistega. Minu 

Eestisse tuleku esimene 

põhjus on selles et ma väga armastan 

Eesti performansikunsti 

ja hindan siinset suhtumist 

performansi. See oli esimene 

asi, mis mulle kunagi muljet 

avaldas. See kuidas inimesed 

siin performanssi teevad, arvan 

et see on siin väga kõrgel 

tasemel ja ma alati naudin siinseid 

etendusi. Sain sellest 

suurt inspiratsiooni et teha 

oma performansse. Samuti 

mõeldes sellele mida ma omaltpoolt 

saaksin siia tuua siis 

jõudsin järeldusele et hea 

oleks proovida ekspressiivse 

maalistiili ja performansi 

ühendamist. Mida ma aga siin 

sisuliselt otsisin oli liikumine, 

ideed liikumisest meis endis ja 

m e i e ü m b e r. N i n g s e l l e 

väheekspluateeritud teema 

käsitlemine otseses tööprotsessis. 

TR-Kas oli viga et me ei asunud 

sind kohe filmima siis kui sa 

stuudios töötasid. Sest ilmselt 

me oleme nüüd jäänud ilma 

kujundist ja sellisest protsessinägemusest 

mida sa ise lood 

maalides. 

JZ-Ma ei tea, ma tegelikult veel 

ei tunne end väga mugavalt 

avalikkuses töötades. Töötan 

esialgu veel omaette, ma ei armasta 

eriti kui keegi vaatab. 

Näiteks Saksamaal me jagame 

stuudiot mitme kunstnikuga, 

sageli 9-10 inimest töötavad 

ühes ruumis. Nii et siin ma 

tundsin end üksi stuudios 

nagu paradiisis oma suure 

lõuendi ees. 

TR-Tean et sul on tulemas 

isiknäitus. Kas mõni siin tehtud 

töö läheb ka sinna. 

JZ-Jah kindla peale, räägin 

avamisel kindlasti ka mõjutustest 

ja kogemustest, mida 

olen saanud siin ja mujal 

maailmas. 

TR-Festivalil oli su väljapanek 

siin väljas, märkasin et su 

tööde stiil jaguneb kaheks abstraktse 

ja realistliku vahel. Kas 

see oli algne plaan või said sa 

siin kohapeal mingeid realismi 

impulsse. 

JZ-Jah see oli juba algselt 

plaanitud nii. Olen varem palju 

miksinud erinevaid stiile 

o m a v a h e l , ü h e l m a a l i l 

korraga. 

TR-Räägi palun ka videost 

mille Futu Muhule esitasid. Tegid 

selle siin saarel, tegemist 

on võitlusstseeniga, räägi millega 

sa võitled 

JZ-Kiviga võitlen.. 

TR-Kuidas sa filmi tegid ning 

kust tuli see idee - kiviga võidelda 

JZ-Idee tuli mu varasematest 

pendliteemalistest töödest. 

Pendel on minu jaoks väga 

kaasahaarav objekt, kujund 

millel on minu jaoks tugev 

hüpnootiline effekt, eriti kui 

neid pikemat aega jälgida. 

Olen teinud mitmeid installatsioone 

ning siin Muhus tekkis 

soov seda ideed veelkord 

teostada. Eriti kui nägin ümbruskonda, 

mis peaaegu 

nõudis et seda tööd uuesti 

teeksin. Nii ma otsustasin et 

valmistan siin kivipendli, 

tegemine võttis hulga aega ja 

jõudu ning peale nelja tundi 

katsetamist mõtlesin et Jumal 

küll ma olen juba nii kaua 

võidelnud selle kiviga siin.. Ja 

sel hetkel saingi aru eelseisva 

töö uuest sisust - selleks sai 

võitlus kiviga. Nii ma selle loo 

vormistasin, tegin video sellest 

kuidas ma nii väga soovin 

midagi saada, tahan üliväga 

mingi asja ära teha ning 

kuidas see pole võimalik sest 

ilmselt on olemas mingid 

teised printsiibid või asjad mis 

toimivad, kehtivad ja vajavad 

teostamist. Ühesõnaga see 

mõte on osaliselt ka veidi rumal 

või tobe, inimesed sageli 

võitleks justkui kividega nagu 

vaenlastega, keda nad on ise 

loonud. Nii et see vist oli see 

idee, milleni ma siin protsessi 

käigus jõudsin. 

TR-On mitmeid klassikalisi lugusid, 

ka Eesti kirjanduses, mis 

räägivad just samast asjast 

ehk kiviga võitlemisest või siis 

nö eksistentsiaalsest jändamisest.. 

Väga realistlik lugu, traagiline 

või kangelaslik. Eesti kontekstis 

mulle tundub et oled tabanud 

kohalkku närvi. 

JZ-Jäin ise mõtlema festivali 

tänavuse teema üle ehk Sajast 

aastast Muhus, ning peale 

väikest uurimistööd nägin et 

ajalooliselt on siin toimunud 

üks võitlus teise järel. Sõda, 

sõda, sõda.. Mõtlesin et OK, 

püüaks vaadata sügavuti ja 

jõuda juurteni et mida see 

tähendab üldiselt ja mida see 

tähendab mulle endale. Anda 

välja oma isiklik arvamus. 

TR-Tundub et jõudsid üldkehtivate 

tulemusteni.


Karl-Kristjan Nagel 

dine tendents iseendasse 

süvenemise suunal on tingitud 

ka digitaliseerumise läbi muutunud 

maailmast? Tänases 

maailmas näivad pea kõik traditsioonilised 

piirid kaduvat, 

neid seavad nüüd ju pigem sotsiaalne 

kuuluvustunne pilveriikides. 

K-K.N Ma ei tea, mida kujutab 

endast digitaliseerumine... 

Seda, et inimtunnetus taandub 

algoritmidele ja muudele 

tehniliselt konstrueeritud võrranditele? 

Teosed Last-Studio videosarjadest 

- Lihakommid, Meedia 

Entroopia, Lumpen Intelligents 

ja Stiihia Femina, War and 

nothing but war / Sõda ja ainult 

sõda 

Eha Komissarov on öelnud - 

Karl-Kristjan Nagel jõuab oma 

parimates töödes välja autentsete 

kirjeldusteni surmast, 

süüst ja sõjast, tehes seda kõik 

poliitiliselt angazeeritud kunstniku 

negatiivsetest tähendustest 

küllastatud märgi all. 

Helen Merila intervjuu Karl- 

Kristjan Nageliga 

H.M Sind korduvalt tituleeritud 

sotsiaalpoliitiliselt teravaks 

kunstnikuks või siis ka mõttekunstnikuks. 

Kuidas on kujunenud 

sinu tee kunstnikuna? 

K-K.N Võibolla olengi olnud 

korduvalt terav, tahaks küll kahelda 

selles sest mingit 

loogilist või nö. positiivset 

edulugu sellest tekkinud pole, 

kuid arvatavasti pole see olnud 

ka mu algne eesmärk. Vii 

m a s e k ü m n e a a s t a 

globaalsed arengud on näidanud, 

et taastekkinud idalääne 

vastasseis ja ühiskondlik 

polaarsus on ühendanud ka 

kõigi osapoolte parima poliitilis-kultuurilise 

opositsiooni. 

Enamus muidugi ei mõista 

seda ja peab konservatiivsemat 

sotsiaalkriitikat ekslikult 

äärmuslikuks, saades oma 

ideoloogilise baasi ja juhised 

peavoolumeediast, samas 

nägemata et igasugune aktiivsem 

protestimeelsus juba 

ammu manifesteerib ennast ja 

on ekstremiseerunud. Isegi 

asotsiaalidel mõnes varjatud 

kohas ( nt. Twin Peaks'i uues 

teleseerias ) või riigis võib olla 

oma isiklik massiliikumine ja 

juba teostatud ( edukalt läbiviidud 

) revolutsioon. 

Ma ei mäleta, et oleksin ennast 

nimetanud mõttekunstnikuks, 

samas on mõtlemine olnud 

mulle väga lähedane ja saatnud 

isiklikul kunstnikuteel. 

Olen kujunenud maalikunstnikest 

vanaisa ja isa õpetuste 

j ä l ge d e s , ka s va n u d ü l e s 

k e e r u l i s e l a p s e p õ l v e 

tingimustes, tagasihoidlikes 

majanduslikes oludes. Mida 

kõike püüan omaltpoolt endiselt, 

nii vaimselt kui materiaalselt 

nüüd ja edaspidi lahendada. 

Maalikunst oma üldmõjult 

on siiski suures osas visuaalne 

pilt, seetõttu tegelengi 

viimasel ajal oma isikliku 

hinge kokkupanekuga, et taastada 

mingi terviklikum side. 

Olen teinud maaliseeriaid autsaideri 

staatusesse langenud 

või unustatud konfliktidest ja 

filmidest. Kindlasti on paljude 

tööde taga ka personaalsem 

seos ja üheks lähituleviku suunaks 

võikski olla selle seose 

vahetum edastus. 

T e h a n ö . r o h k e m o m a 

loomingut, teadlikult eraldudes 

igasugustest ühiskondlikest 

kohustustest ja valikutest 

vasak-parem, vaenerikas 

skaalal. Lisaks see 

teema, et antud globaalne 

valdkond on minujaoks läbitud 

- ta toimub ka iseseisvalt 

i l m a m i n u p o o l s e p ü s i va 

tähelepanuta. Niikuinii, aja 

möödudes, varsti, on näha, et 

kõik süvenevad rohkem iseendasse, 

eriti need kes mingil 

põjusel pole seda saanud 

varem praktiseerida. 

H.M Kas on võimalik, et üleül- 

Võibolla on see eemaldumine 

va ra s e m a s t r ea a l s u s e s t , 

mingist vaimsest tasakaalust 

ja see äärmuslik kaasaja polariseerumine 

on ka 0-1 sign 

a a l i d e , m u s t - v a l g e 

maailmapildi jaotuse tagajärg. 

I s e e n d a s s e s ü v e n e m i n e 

eelkõige võiks tähendada 

midagi eksistentsiaalset ja 

universaalset, võimalust kinkida 

endale lisa mõtlemisaega. 

Paljulugenud kuid sisulise huvi 

ning mõtte kaotanud inimene 

võib öelda, et neile eksistentsiteemadele 

pole midagi 

enam lisada. Paljud lasevad 

end lihtsalt kanda kogu sellel 

piirideta sotsiaalsusel ja kultuuril 

- kõigel sellel mis liigub 

sisuliste vastuoludeta pideva 

muutuse ja kõige aktsepteerimise 

ning jaatamise märgi all. 

Võib vastata tõele, et paljud 

enam ei jõuagi kunagi mingi 

suurema ühiskondliku või subjektiivse 

eituseni. Tänapäeva 

heaoluühiskonna eeliseid järgivad 

indiviidid puht alateadlikult 

väldivad konflikte, ei 

teadvusta sellest tingitud 

kaugemaleulatuvaid psühholoogilisi 

ohte ja elavad oma 

kuuluvustunde ja sellega kaasnevad 

nõudmised, pretensioonid 

ühiskonnale välja 

mingis teises x-astme vormis. 

M ä n g i v a d n ä i t e k s a r v u- 

timänge kuni totaalse resigneerumiseni, 

kuid arvatavasti 

ka sellel on oma 

kaugeleulatuv isiklik pedagoogiline 

mõju. Samas kaotatud 

ajaga meelelahutusele, 

mille hulka kuulub lisaks sotsiaalmeediale 

kindlasti ka suur 

osa kunstist, käib see suurem 

maailm ( reaalsem ja veel 

küünilisem ) ning seda organiseerivad 

huvijõud, inimesed 

ja struktuurid meist kindlasti 

varem või hiljem üle pea. Inimesed 

on erinevad, nende 

elukeskkond, huvid, analüüsivõime 

ja valulävi. Hoolimata 

kõigist tehnilistest arengutest 

ja nn. turvatud heaolust on ta 

endiselt kergestimõjutatav 

emotsionaalne olend. Kuivõrd 

veel rohkem masinlikuks ja sõnakuulelikuks 

on võimalik 

m u u t u d a , j u h u l k u i s u 

maailmapilt võibolla totaalselt 

erineb mingitest ebaadekvaatsetest 

programmeeriatest. 

Iseendasse süüvimisel sellel 

raskel analüütilisel arenguteel 

on oma õigustus. Võime tunnetada 

tõesti mingit tähenduste 

devalveerumist, siis kui 

kõike sealhulgas inimeste ja 

iseenda elusid on võimalik 

nonstop pildiliselt salvestada 

või kustutada. 

Kõik need tajud virtuaalreaalsuse 

kui reaalse koopia ning 

aseaine suhtes on sedavõrd 

vabamad kuivõrd me ise pole 

end selle kõrvaltvaadates eluvõõra 

ja lähikontaktis olles 

kindlasti väga funktsionaalse 

m a a i l m a g a p r a k t i l i s e l t 

sidunud. Meie, 90-ndate generatsioon 

on siiski peamiselt


üleminekuaja mõistega seotud, 

see tähendab siis permanentselt 

vist kõike, nii tehnilisi 

kui riikidevahelisi digi- ja 

ge o p o l i i t i ka v õ i d u käike . 

Omades lähedast kogemust 

minevikust, omame võibolla 

rohkem informatsiooni inimeksistentsi 

ja ühiskonnakorralduste 

kohta ning oleme 

rohkem immuunsed ükskõik 

siis millistele uutele militaartööstuse 

poolt väljatöötatud 

- etteantud valikuvõimalustele. 

H.M Kuidas vastasid sinu Futu 

Muhu festivalile esitatud tööd 

kuraatori küsimusele viimase 

100 aasta kohta ajaloos? 

K-K.N Kuraatori poolt valitud 4 

videot pärinevad minu 2001 a. 

alustatud videoseeriatest mis 

vahendavad religioosselt fundamentaalset 

ning vaimselt 

äärmuslikku ülevõtmist ja 

rõhumist kohalikus keele- ja 

kultuuriruumis. On selle taevalähedase 

valgustusliku 

k a o s e v a h e n d a j a k s s i i s 

omakultuuri- või võõrkultuuri 

kandjad ning misjonärid, vahet 

tegelikult pole. Pigem 

räägib universaalsest rahamaailma 

diktaadist inimhingede 

ja ajude üle, levinud 

tsivilisatsiooni probleem 

mis ei aegu vist kunagi. Kindlasti 

mitte esimese 100 aastaga 

ühele usinale väikerahvale, 

võib-olla.. Videote helitaust 

pärineb meie raadiokanalitest 

- sealt omavoliliselt lindistatud 

usu-, vestlus ja uudissaadete 

lõikudest. Kõik, arvan 

töötab ka praegu, 16 a. hiljem. 

Ja kultuurilist revolutsiooni on 

endiselt vaja, sellist pidevat 

igapäevast "Ärgake!" stiilis 

kunstniku enesetunnistust. 

Vastasel korral kogu see sfäär 

sulgub ja ebaõnnestub isiklikus 

kunstniku plaanis, kellegi 

teise ja kolmanda osapoole 

huvide nimel. Sest kõik muud 

omakasupüüdlikud ja ignorantsed 

vaated vaid tuhmistavad 

mõistust ja tähelepanu. 

Sandra Jõgeva 

Helen Merila intervjuu Sandra 

Jõgevaga 

H.M Millise tööga plaanisid festivalil 

esineda ja kuidas 

seostus see festivali teemaga 

"100 aastat"? 

S.J Plaane oli mitmeid ja 

omavahel konkureerivaid. 

Kuna nendest mitme oluline 

komponent on üllatusmoment 

ja tahan neid ideid veel teostada, 

siis ma ei soovi siinkohal 

rohkem avaldada. 

H.M Milline on Sinu arvetes viimase 

saja aasta olulisim sündmus? 

S.J Kuidas valida Eesti iseseisvumise 

ning taasiseseisvumise, 

I ja II Maailmasõja vahel? 

H.M Kuidas Sina interdistsiplinaarse 

kunstnikuna suhtud 

world wide webí tulekusse või 

digipöördesse, mis paljude arvates 

on üks suurimaid muutuseid 

inimkonna ajaloos? 

S.J Kas suurem muutus kui 

näiteks elektri või bensiini kasutuselevõtt? 

Loomulikult on 

see inimeste elu tohutult 

mõjutanud; muutused on 

minu arvates eelkõige kommunikatsiooni 

ning meediatarbimise 

alal. Aga ma arvan, 

et nn digipööre on interdistsiplinaarsete 

kunstnike elu 

muutnud vahest vähem kui 

meediakontsernide juhtide ja 

töötajate oma. 

H.M Miks Sa siiski loobusid sel 

aastal Futu Muhu festivalil 

esinemast? 

S.J Otsustasin, et ma ei toeta 

süsteemi, mis on tekkinud 

mingite üsna hiljutiste tendentside 

valguses kunsti rahastamises. 

Olukorda, kus ka 

mitu aastat toimunud rahvusvahelised 

kunstisündmused 

võivad rahaeraldustest täiesti 

ilma jääda või saada rahastuse 

viimasel minutil ning vajalikust 

palju väiksemas 

mahus. Mina kui osaleja 

oleksin pidanud Kulkast ise 

küsima. Vastuse oleks saanud 

kõigest nädal, äärmisel juhul 

kaks enne ürituse toimumist. 

Tundus õigem ning kõigile, nii 

korraldajatele kui endale 

kõige säästvam loobuda kohe, 

mitte esitada taotlus ning jääda 

viimasel hetkel saabuvat 

vastust ootama. See oleks ka 

vastuolus faktiga, et ettevalmistuse 

ning kulutuste 

tegemisega oleks pidanud 

kohe alustama, juba enne 

taotluse esitamist. 

Öösel kui kilklased ja sorilased 

laulavad 

kasutades oma tiivapeegleid 

23 

ise sõjaks valmistet hobuste 

sarnased 

öösel 

kui veidi väiksemad tirtsud 

(keda võib jaotada kahte ryhma 

tirtsud ja sirtsud) 

kuldpärjad peas 

näod just-kui inimese nägu 

laulavad 

ja neil on soomusryyd otse 

kui raudryyd 

ja juuksed nagu naiste juuksed 

öösel kui kuuled et keegi oleks 

justkui enne lahkumist 

avanud sygavuse kaevu 

ööambient zombidele 

Meelis Salujärv


Woldemare 

Helen Merila intervjuu Aare Erm 

u s e g a , m u u s i k u n i m e g a 

Woldemare 

W o l d e m a r e o n o l n u d 

muusikaliselt aktiivne 90-ndate 

aastate alguses ning peale 25 

aastast vaikimist on ta tulnud 

n.ö kapist välja looma uusi helisid, 

mis on kantud autori 

sisekaemuslikest rännakutest. 

Helen Merila: Festivali kuraator 

pani ette sellise teema "100 aastat", 

millega see sada aastat 

sinule seostub? 

W: Minu muusika ei läinudki 

selles mõttes teemasse. Ma 

sain aru, et see on selle festivali 

üldine suur teema, aga ma 

ise ei valmistanud midagi ette 

selleks teemaks. Ma natukene 

võib-olla vedasin neid alt, aga 

see kava, mida ma esitasin eile 

või mängisin, saab olema ühel 

varsti ilmuval plaadil. Asjade 

kokkulangevused on mõnikord 

üsna huvitavad ja see plaat 

hakkab ka nime kandma "Miski 

pole lõplikult kadunud". Suures 

plaanis ühtib see saja 

aasta teemaga, et igast kammajaad 

ja asjad.. sõjahirmud, 

aga lõplikult pole miski 

kadunud. See saab plaadi 

nimeks ja see oli eilse live'i 

nimi ka. See ei ole otseselt 

selle ürituse jaoks tehtud kava 

või välja mõeldud nimi, aga 

n e e d l ä k s i d o m a v a h e l 

mõnusalt kokku. 

H.M: Ma ei tea kas sa oled 

nõus, et viimaseid 100. aastat 

jääb ajalukku meenutama üks 

suuremaid pöördeid inimkonna 

ajaloos milleks on World Wide 

Web. Kas sa oled pigem kriitiline 

või oled sa positiivselt meelestatud 

digimaailma suhtes? 

W: Ma olen tegelikult kriitiline. 

Mul on 18. eurone telefon 

taskus. Ma vägisi kasutan 

arvutit ja mingit tahvelarvutit. 

Kui seal midagi kinni kuskilt 

jookseb, siis ma olen hullult 

hädas ja närvis - ühesõnaga, 

ma olen nõukogude aja laps, 

mulle meeldis see vana asi 

rohkem. Ma arvan, et ma 

o l e k s i n s a a n u d e n n a s t 

m u u s i k u n a s a m a m o o d i 

reklaamida ja publicytit teha 

teistmoodi - ajalehtedesse artikleid 

kirjutades, esinedes. Ei 

pea selleks üle webi kuskile 

midagi ..täna teed, homme 

juba riputad kuskile üles.. 

Progress on vältimatu, aga 

keegi ei ole kuskil öelnud, et 

see hea on kuhu ta läheb. Ta 

on mugav niikaua kui see 

töötab. 

H.M: Sa oled pigem kriitiline? 

W: Kergelt jah, võib-olla ma 

olen laisk, et ma pole piisavalt 

õpihimuline või ma ei taha 

areneda edasi selles vallas, et 

tee selgeks omale need asjad, 

kõik on lihtne, sa tead kuhu 

vajutada, mida lugeda. 

H.M: Sa ütled, et sa oled 90ndate 

algusest olnud aktiivne 

muusik, kuidas see tee on kulgenud, 

sa hästi palju räägid 

sellisest "sisekaemusest" niipalju 

kui mul õnnestus sinu kohta 

uurida. Kas pigem see ongi 

tunnetus, enda sisse vaatamine 

- kuidas sa vaatad endasse? 

W: Need lood, see muusika on 

sündinud alati ikkagi sellest, 

et kui on mingisugune ahastus 

peal või mingi kassi mure või 

mingi selline mingisugune sügavam 

mõte, ongi mingid 

meenutused oma tehtud- või 

tegemata asjadele, suhted kellagagi. 

Need helid ei ole ükski 

sündind niisama, et hakkan 

midagi trillerdama. Näiteks 

loo nimi on tulnud mingisugusest 

sügavast mõttest või see 

lugu ise.. kõik on seotud sissepoole 

vaatamistega. Mul on 

enda jaoks selline vaatleja 

positsioon, tunnetan end kui 

vaatleja. Ma ei taha väga eriti 

osa võtta asjadest, vähe kontakteerun 

võõrastega, olen 

võimaluse piires omaette ja 

siis see omaette olemine 

annab piisavalt palju aega sissepoole 

vaadata. Ümberringi 

toimub ka piisavalt selliseid 

kriitilisi, õnnetuid, kurbi ja 

põnevaid asju. Minu jaoks on 

kurbus loojaks. Mitte halvas 

mõttes, aga just ongi selline, 

mõnus kurbus paneb looma. 

H.M: Nii et, sa siis tegutsed 

muusikuna pigem üksi? 

W: Jah, tänu tehnoloogiale, 

tuleb aitäh öelda, nüüd ma 

sain aru, et võin ka üksi teha 

kuskil mingi ar vutiga ja 

toimetada. Selles mõttes jah, 

aitäh tehnoloogiale. Nüüd 

olen hakanud uuesti muusikat 

tegema, ma nimetan seda 

"kapist välja tulemiseks". 

H.M: Kuigi sa ütled, et saab 

ilma igasuguste selliste toetavate 

kanaliteta hakkama kus 

oma muusikat levitada, aga 

kus sa põhiliselt levid või 

kuidas publik su üles leiab? 

W: Ma olen selle välja öelnud, 

et saaks ka ilma, aga teiset 

küljest ma naudin seda, et kui 

ma tõesti täna öösel teen, ma 

v ä g a t i h t i t e e n ö ö s i t i 

muusikat, et kui ma öösel mingi 

asja saan valmis, siis ma 

olen sellest ise nii erutatud ja 

elevil, et esimene asi mis ma 

teen - ma riputan ta Soundcloudi 

üles, siis saab hommikul 

seal like lugeda. Soundcloud 

on see põhiline väljund 

ja videod on YouTubes üleval, 

need ongi sellised kaks kanalit 

mida ma kasutan. Sa saad 

tagasisidet sealt. 

H: Kas sa Muhust ka leidsid 

loominguks midagi? 

W: Ei ole leidnud. Ilm on liiga 

ilus. Ma leidsin alt sadamast, 

seal on vana lagunenud 

sadam, mis on nõukogude 

ajast jäänud, seal on mingi tohutu 

rauast monstrum kai lõpus 

ja seal lained peksavad 

peale. Kui päike paistab, siis ei 

tule seda efekti. Ma tulen siia 

tagasi siis kui on hullult 

tormine, vihma sajab, siis 

võib-olla saab seda teha millalgi. 

Praegu on liiga ilus. Ilus 

ilm ei pane looma. Mingi äng 

peab olema, mingisugune 

torm, mure. 

H.M: Mida sa loed praegu? 

W: Ma loen, ma ei mäleta 

enam selle autori nime, see on 

visoon sellest kui Eesti Vabariik 

ei oleks lubanud vene 

baasidel tulla sisse. Selline 

Eestiga seotud küll jah, jälle 

100 aastat. Aga see jõudsis 

juhuslikult mu raamaturiiulisse. 

Selline välja mõeldud 

story sellest, et mis sai Eestist 

tänu sellele, et siia siia ei tulnud 

nõukogude baase. Ma 

alles alustasin seda raamatut, 

ma ei tea mis sellest Eestist 

sai. Ma näen seda mis on 

praegu saand. Olen sellest 

ajast pärit kui see oli valus ja 

aktuaalne teema, siis ma leidsin 

poest raamatu kus on 

ke e g i fa n a t s e e r i n u d s e l 

te e m a l , et m i s s i i s s a i . 

Vaatame mis saab kui ma 

jõuan kuskil poole peale. 

H.M: Väga hea. Ma tahtsingi 

küsida järgmiseks, et tulles 

tagasi 100 aasta teema juurde, 

mida sa muudaksid, kui sa mõtled 

100 aasta peale ja peaksid 

valima ühe sündmuse, mida sa 

valiksid - mida sa tahaksid 

muuta ? 

W: Eestis kindlasti, seda ei pea 

võib-olla ütlema või see ei 

kõla ilusti, aga see sama 

nõukogude okupatsiooni periood, 

mis oli võib-olla tore, 

muretu aeg, aga rohkem ikkagi 

repressioonide aeg. Siiralt 

oleks tahtnud näha Eestit ilma 

ilma selle okupatsioonita. Ma 

näen Rootsit, Taanit, Soomet - 

seal on kuidagi lillelisem see 

elu. See Eestis 100 aastat võtta 

mingisse plaani, siis 100st aastast 

selle okupatsiooni oleks 

välja jätnud. Ma arvan, et sellega 

oleks kadunud ära väga 

paljud olulised valusad asjad, 

mis on täna: mingi rahvuste 

p r o b l e e m , e e s t l a s t e j a 

venelaste põrkumised, need 

kõik oleks ära jäänud. Ini 

m e s e d e i o l e k s n i i 

masendunud, nii kurvad. Ma 

arvan, see oli see, mis 50ks 

aastaks lõikas ära mingi tüki 

meist. Selle ma jätaks ära. 

H.M: Nii et sa ei käi siit nostalgiliselt 

otsimas vanu sõjaväebaase 

nagu Jimi Tenor ja teised 

muusikud kes siin festivalil 

esinesid? 

W: Ma ei käi seda nostalgiliselt 

otsimas, see nostalgia, see 

sõna juba tähendab seda, et 

mingisugune igatsus on - see 

nostalgia. Pigem ma vaatan 

n o s ta l g i l i s e l t n e i d va n u 

talumaju, neid rookatuseid. 

See on nostalgia, selline 

mõnus igatsus. See, et ma 

täna ka Muhus, Liival, kus 

olime, seal oli keskpäeval laat, 

keegi müüs militaarvarustust 

ja nõukogudeaegseid tööriistu 

- ma ei vaata seda nostalgiaga, 

ma vaatan seda huviga, et 

näed olid sellised asjad. On 

sadam seal, põnev. Huvitav, 

mis need kalurid siin tegid ja 

mis reeglid siin olid, aga see ei 

ole nostalgia. See on lihtsalt 

ajaloo vastu huvi, põnevus. 

Kõik ongi üks suur ring. Täna 

ei ole midagi, mida ei ole juba 

olnud. Me kogu aeg kordame 

mingi suurema ja väiksema 

vahemaa tagant, kõik asjad 

korduvad uuesti. Ma arvan, et 

see sama mõte, mis on see uus 

järgmine level või big step, 

o n g i s e e , e t i n i m e s e d 

hakkavad ringiga jõudma sinna 

kus nad olid, ehk nad 

hakkavad tagasi tõmbama 

sellest hullust sotsiaalsest 

s u h t l e m i s e s t . P r i va a t s u s 

h a k k a b r o h k e m h i n d a 

minema, inimesed tunnevad 

ennast rahulikult kui nad 

saavad rohkem omaette olla.


25 

Muhu Masinad 

3. augustil 2017 avati Muhu 

Kunstitalus Meeland Sepa ja 

Taave Tuutma juba kolmas kohaspetsiifiline 

ning seekord 

täiskineetiline installatsioon, 

mis kohalviibinud rahvusvahelise 

kunstipubliku poolt ristiti 

õiglaselt Päikese Vändaks. 

Tänavu valminud metallseade, 

ehk kolmanda konstruktiivse 

Muhu Masina, funktsionaalne 

väärtus seisneb selle energiatootlikuses 

- aparaat töötab 

valgustina. Pimedal ajal on 

nüüdsest kohapeal võimalik 

lugeda raamatuid ning teisi 

trükiseid. Samuti näitab seade 

tuule suunda. 2016 aastal 

valmisid Meeland Sepal ja 

Taave Tuutmal EKL Kunstiresidentuuri 

skulptuuripargi jaoks 

suuremõõtmeline loomalikkosmiline 

Ereliukas ning innov 

a a t i l i n e M u h u G r i l l - 

Kivikündja. Ereliukase väljatöötamine 

ning testimine viidi 

läbi juba 2015 aasta oktoobris 

Tallinnas, Balti Jaama Depoos, 

kus ühtlasi demonstreeriti 

aparaati publikule depoo 

katsepolügonil toimunud 

s u u r n ä i t u s e S i n i n e V e r i 

raames. 

Muhu installatsioonisarja läbivaks 

ja ühendavaks motiiviks 

saab pidada jalgratast, seeläbi 

on kunstnikud teinud omaltpoolse 

sügava kummarduse 

inimkonda alatiselt tiivustanud 

ideele liikuda kiiremini 

ja kaugemale ning seda mõtet 

püsivalt teeninud abivahendile. 

Kunstitalu ajalooarhiivi 

materjalides leiab mitmeid 

tunnistavaid fotojäädvustusi, 

mis kõik tõendavad jalgratta 

sajandivanust ideelist ja sümboolset 

rolli Uie- ehk Arsi talu 

ajaloos. 

Kunstnikud Meeland Sepp ja 

Taave Tuutma, mõlemad 

kaude Saaremaalt põlvnevad 

autorid ja Tallinna Galerii 

Metropol asutajad, on andnud 

oma loominguga Muhu Kunstitalu 

energeetikaprogrammi ja 

kunstikollektsiooni suure 

panuse, mida jääme kohapeal 

hoidma, kasutama ning hindama. 

Püüame peagi väärtustada 

tehtut vääriliselt ning loodame 

edasisele püsivale koostööle 

nii Muhus kui välisnäitustel. 

Töömeeskond tänab BLRT Refonda 

Baltic OÜ


FUTU MUHU 2017 festivali näitust CEST LA VIE toetavad EV100 Kultuuriprogramm Sada 

Kunstimaastikku, Eesti Kunstnike Liit, Pascal Pignon, Michel ja Patricia Laureau jt.


27 

CÉST LA VIE 

Kalli Kalde, Andrei Azsacra Zarathustra, Jimi Tenor, Noolegrupp, Project Heroina, Merle Luhaäär, Mari Prekup 

Kaarel Kütas, Alexander Morozov, Karl-Kristjan Nagel, Tuomo Kangasmaa, Jana Zatvarnicka, Tsirkus 

, Anastassia Fomina, Daniel Janson, kuraator Tiiu Rebane


Must-Valge Eesti Loodus 

Kunstitalu ülevaatenäitus Galeriis 

Daliko, Krems, Austria 

24.11.-15.12.2017 

Näitus heidab mõtliku pilgu 

Eesti olemuslikule. 

Näitusel esinevad autorid, kes 

pikema või lühema perioodi 

vältel on elanud ja töötanud 

EKL Muhu Kunstitalus. 

Residentuuri eraklik asukoht, 

algupärase hoonetekompleksi 

m õ j u n i n g t a l u k a u g u s 

k a a s a e g s e t e s t k u l t u- 

urikeskustest on inspireerinud 

kunstnikke looma rea ainulaadseid 

teoseid, milles võib 

tabada nii ajatut metafüüsikat 

kui jõulist poeesiat. 

The artworks for this exhibition 

can be called attempts on 

visualize Estonian identity. 

Spiritual landscapes without 

revolutions, wars, postmodernism 

and all other forms of 

popular culture from 20. and 

21 Centuries. 

Is it a light romantic or dark 

and painful picture that contemporary 

artists are receiving 

from Muhu time-machine type 

of environment...Estonian Nature 

is an exhibition about the 

experience from the edge of 

contemporary world as we 

know it. 

Näitusel esinesid kõnedega 

Eesti suursaadik Austrias, Slovakkias, 

Ungaris ja Šveitsis Hr. 

Rein Oidekivi, 

Daliko galerist Pr. Dalia 

Blauensteiner, 

Austria Kultuurivõrgustiku 

ning Kremsi linnavalitsuse 

esindajad, 

näituse kuraator Tiiu Rebane


29 

Dora Eszter Molnar 

Kristina Paabus 

Lilli-Krõõt Repnau 

Jana Wiebe 

Helen Tago 

Karl-Kristjan Nagel 

Kaija Kesa 

Kalli Kalde 

Dorottya Kovács 

Mari Prekup 

Britta Benno 

Tiiu Rebane


Kunstitalu renoveerimine 

Renoveerimiskava eesmärk 

on luua EKL Muhu Kunstitalust 

aastaringselt funktsioneeriv 

rahvusvahelisse võrgustikku 

kuuluv kunstiresidentuur, 

valdkondadevahelise perspekt 

i i v i g a s e m i n a r i - j a 

loomekeskus. Eestit tutvustava 

arhailise maamärgina peab 

arendatav loomemaja sünteesima 

muistse kaasaegsega, 

nii elukeskkonnana kui loovate 

ideede inkubaatorina. 

Parimal juhul koondab keskus 

teemasid kujutavast kunstist 

energeetikani, ökoloogiast 

restaureerimise ning spordini. 

Kunstitalu kontseptuaalne 

identiteet peaks sihilt kattuma 

kogu Eesti eksistentsiaalse 

problemaatikaga ning seadma 

teema tervikliku loomingulise 

k ä s i t l e m i s e o m a 

põhieesmärgiks. Ka funktsioneeriks 

loodav keskus 

jooksvalt kohaliku elu ja kultuu 

r i t e g e v u s e e l a v d a j a n a 

tegeledes mh koduloo, töötubade, 

koostööga saare 

käsitöölistega ning jätkaks võimalusel 

puhkemajutuse asutusena. 

Tiiu Rebane 

Väljavõte EKL Muhu Kunstitalu 

Arengukavast 2014-2020 

M u i n s u s k a i t s e 

eritingimused, väljavõte - 

Eesti Kunstnike Liit kavandab 

talukompleksi kohandamist 

a a s t a r i n g s e l t f u n k t- 

sioneerivaks valdkondade vah 

e l i s e k s s e m i n a r i - j a 

loomekeskuseks. Rehielamu 

on kavas kohandada keskuse 

peahooneks, kusjuures on 

eesmärgiks seatud hoone 

rekonstrueerimine kehtivate 

ehitusnormidele ja heale ehitustavale 

ning passiivmaja 

madalenergia nõuetele vastavaks. 

Kavandatakse osaliselt 

välja ehitada hoone katusekorrus, 

milleks rajada trepp 

keskse köögiruumi lääneküljele. 

Põrandate alla on kavandatud 

rajada põrandaküte. 

Hoone algupärane ruumilahendus 

säilitatakse. Hoone 

põhjapoolsele tagaküljele on 

kavandatud juurdeehituse raj 

a m i n e . K a va n d a t u t s a a b 

põhiosas pidada mälestisele 

sobivaks. Juurdeehituse rajamine 

hoonele on sealjuures 

põhjendatud asjaoluga, et 

1930. aastatel eksisteeris abihoone, 

ligikaudselt kavandatava 

juurdeehituse gabarii 

t i d e s j a l u b a t a v ü k- 

snestingimusel, et kavandatav 

juurdeehitus järgib varem eks 

i s t e e r i n u d a b i h o o n e 

gabariite. Tähelepanu tuleb 

pöörata asjaolule, et hoone 

kohandamine kaasaegsete 

ehitusnormide ja passiivmaja 

madalenergia nõuetele ei saa 

tingida hoone originaalosade 

asendamist või muutmist. 

ERITINGIMUSED- REHIELAMU 

RESTAUREERIMISTÖÖDEKS JA 

REHEALUSE TAASTAMISEKS 

ESMASED TÖÖD MÄLESTISE 

SÄILIMISE TAGAMISEKS 

a) Välised tööd: 

1) Hoida säilinud hooneosa 

katus vettpidavana; katkised 

katuseplaadidasendada tervetega 

või asendada kogu katus 

uue konserveerivakatusekattega; 

2) Korrastada hoone lõunasein 

ja katuseviil selle kohal, 

paigaldades kunirehealuse 

restaureerimiseni otsaviilule 

ajutise viilulaudise. Kivivill,kui 

sobimatu ja hoonele kahjulik 

materjal, viilult eemaldada; 

3) Avada lõuna- ja lääneseina 

kahjustatud seinatarindid ja 

viia läbikahjuritõrje vastavalt 

juhistele; 

4) Kittida, klaasida ja korrastada 

ajaloolised avatäited; 

5) Juhul kui hoone restaureeri 

m i s töödega e i a l u s ta ta 

2016.aastal, tuleb ka hävinud 

hooneosa müürisäilmed katta 

konserveerivakatusekattega. 

b) Siseruumides: 

6) Korrastada korstnad ja 

küttesüsteem; 

7) Puhastada pööningu vahelaed 

prahist - vahelae koormusevähendamiseks 

on ühtlasi 

soovitav kogu vahelaetäide 

eemaldada; 

8) Eemaldada laudpõrandatelt 

hilisemad umbsed põrandakatted 

ningelutoa seintelt 

m ä d a n i k u k a h j u s t u s t e g a 

hilisem laudis. Ulatuslikumatekahjustuste 

ilmnemisel, 

tuleb ko h e s e l t te o s ta d a 

t a r i n d i t e s t a b i i l s u s e- 

tagamiseks vajalikud toest 

a m i s - 

v õ i 

konserveerimistööd. 

Tä i s m a h u s s i i n - h t t p s : / / 

www.ai-res.org/renovation 

M u i n s u s k a i t s e a m e t i E r- 

itingimused koostanud Mart Siilivask, 

2016 

Piltidel- taastatud peahoone, 

stuudio-juurdeehitis ja ruumiplaan 

EKL Muhu Kunstitalu arhitektuurilise 

lahenduse visioonprojekt 

(2015) Väljatöötajad Jaak- 

Adam Looveer ja Indrek Järve, 

puitehitiste projekteerimisele 

spetsialiseerunud osaühingust 

PAIK Arhitektid Visualisatsioonid 

Fotodel-osaline ülevaade 

parandus-ja korrastustöödest 

Muhu Kunstitalus 2015-17- 

Teostajad K.-K.Nagel, U.Univer, 

O.Tähnas, T.Rebane,


31


Residentuuriprogramm 

MUHU Kunstitalu on Eesti Kunstnike 

Liidu juhitav rahvusvah 

e l i n e ku n s t i re s i d e n tu u r, 

avatud valdkondadevaheline 

loome- ja puhkekeskus. 

Residentuurina toimib Kunstit 

a l u k a a s a e g s e k u n s t i 

kesksena, keskendub aktuaalsetele 

küsimustele kultuuris 

ning kunsti funktsioonidele 

ühiskonnas. 

Residendid on oodatud vabalt 

kujundama oma loomingulist 

perioodi Muhus. Residentuur ei 

kohusta kunstnikke suhestuma 

presenteeriva ja kommunikeeruva 

tegevusega kuid 

soosib ja toetab aktiivselt kohalikule 

avalikkusele suunatud 

aktiviteete ja ideid. 

Muhu A.I. Kunstitalu asub 

N õ m m k ü l a s , t ä n a p ä e v a 

m õ i s t e s m a a i l m a ä ä r e l .- 

P a i k n e d e s Ü ü g u p a n g a 

lähistel, 150 km Tallinnast, 

oleme mõtteliselt tagasi Eesti 

algupäras, nö omakultuuri allikal.Lähim 

toidupood asub 

talust 10 km kaugusel. 

Majutus talu aidahoonete 2-3 

voodikohaga tubades; talus on 

iseteeniduslik köök (endise 

köök-sepikoja hoones) , saun, 

ja ühisruumidena dushsh ning 

traditsiooniline lihtne välitualett. 

Talu peahoone avaram 

a d r u u m i d o n s o b i v a d 

loomestuudioks. 

Tingimused on arhailised ning 

viivad külastajad ajaliselt 

tagasi veidi harjumatusse modernismieelsesse 

faasi.Pakume 

r e s i d e e r u m i s p e r i o o d e 

kestusega 30 päeva või 2 nädalat. 

30 päeva - 350 EUR,2 nädalat - 

200 EUR.Tasumine toimub 

sõlmitava lepingu alusel MTÜ 

EKL arveldusarvele. 

Küsimustele vastab-Tiiu Rebane,projektijuht 

ja kuraator 

tiiu.rebane@eaa.ee 

--Käesoleva kataloogi plakatid 

ja fotod T.Rebase või autorite 

erakogudest

FUTU MUHU 2017

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?