MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

AMBIVALENTSUS
Inimesed suhtuvad muutustesse tavaliselt kahetiselt. Eriti kehtib see muutuste
kohta, mis on neile mingil moel „head”. Enamik inimesi tahab terve olla ja on
valmis üht-teist oma tervise huvides tegema. Samas tunneb enamik inimesi end
oma tuttavas rutiinis mugavalt, ent muutused tooks kaasa ebamugavusi. Mõned
olulised tervisekäitumised on ebameeldivad või isegi valusad: sõrme torkamine
veresuhkru taseme jälgimiseks, kehalised harjutused pärast operatsiooni või vajaliku
raviga kaasnevate pidevate kõrvaltoimete talumine. Võimalik, et patsient juba
teab mitut head põhjust, miks ta peab teie soovitusel oma harjumusi muutma,
nagu näiteks suurendama füüsilist koormust, loobuma suitsetamisest või toituma
tervislikumalt. Võimalik on, et patsient naudib status quo’d – istuvat eluviisi,
suitsetamist või ebatervislikku toitu ning näeb ette muutumise ebameeldivaid
külgi. Vastuolulised motiivid ehk olukord, kus samal ajal tahan, aga ei taha ka, on
normaalsed ja tavalised. Näeme, kui vastakad on patsientide järgmised avaldused:
50
„Mul on vaja kaalust maha võtta, aga ma vihkan trenni tegemist.
„Ma tahan jalule tõusta, aga see on valus.”
„Ma peaksin suitsetamise maha jätma, aga mul ei õnnestu.”
„Ma kavatsen küll rohtu võtta, aga siis muudkui unustan.”
Iseloomulik ambivalentsuse märk on sõna „aga” lause keskel.
Ambivalentsusse võib kinni jääda ja jäädaksegi. See juhtub, kui väited „aga”
ees ja järel teineteist tühistavad, sest nii ei muutugi midagi. Ambivalentsus ehk
vastuoluline mõtlemine tähendab, et algul mõeldakse, mis põhjustel on muutusi
vaja, siis mõeldakse, miks ei taheta muutuda ja viimaks lõpetatakse üldse sellel
teemal mõtlemine.
Kuid on asju, mis lükkavad inimese käitumist muutuse poole või sellest eemale.
Teie konsultatsioon võib teha nii seda kui teist. Mõne inimese jaoks piisab
üksnes diagnoosi kuulmisest ning paarist nõuandest, et tekitada elustiilis märkimisväärseid
muutusi. Hoopis sagedamini asetavad patsiendid, teadlikult või
mitte, käitumise muutmisega seotud plussid ja miinused seesmisele kaalukausile.
Kujutlege, et teie patsiendid liiguvad konsultatsiooni käigus ühes või teises suunas,
nagu on näidatud joonisel 3.1.
Mõnikord paistab, et teie konsultatsioon jättis patsiendi täiesti külmaks: „Ma
muudkui räägin ja räägin talle, kuid midagi ei muutu.” Kui tavaline on selline
frustratsioon tervishoius! Te seletate patsientidele ikka ja jälle, mida tuleb teha,
kuidas nad saaksid seda teha, miks nad peaksid seda tegema… ja ikka ei juhtu
midagi. Mäletate parandamisrefleksi, millest 1. peatükis rääkisime? Kui kasutate
ambivalentse isikuga rääkides käskivat stiili, siis võtate enda kanda ühe külje tema
ambivalentsusest – muutust pooldava külje.