PP31

puutepunkt

Millised

on kulusäästlikud

sotsiaalteenused?

Kas puuetega

inimesed

sobiksid

parlamenti?

Mida arvab

minister

autistide

õpetamisest?

Kuidas

õpetatakse erivajadustega

lapsi USA-s?

Oktoober 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 31

ERAKOGU

Kool on

teinud

meie jaoks

kõik

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Kuidas korraldatakse kogukonnateenuseid teistes riikides?

Mida tähendab „kõige vähem piirav” keskkond hariduses?

Millisest seadusest pidi töövõimereform tegelikult algama?


2 Idee 3

Miks see

on tähtis?

Veel aastake tagasi arvasid

paljud puuetega inimesed,

et tänavatele

piketeerima minek ei tule kõne

allagi. Et see ei ole viisakas ning

korralikud inimesed nii ei tee. Et

puuetega inimestel, rääkimata

omastehooldajaist, poleks selleks

aegagi. Ja miks nad üldse peaksid

seda tegema, kui see on ju riigi

tegemata töö, kui ühiskonna

nõrgimail on paha. Ja riigi asi on

siis ka tehtud vead kõrvaldada. Et

puuetega inimesed oleksid riigi

erilise hoole all, nagu nõuab põhiseadus.

Ometi ei ajanud riik asja korda.

Kui puuetega inimeste organisatsioonid

kutsusid juunikuus oma

liikmeid Toompeale töövõimetoetuse

seaduseelnõu peatama, oli

paljudel varuks juba uus vabandus:

võiksime ju tullagi, aga mis

sellest kasu on – meid ju niikuinii

ei kuulata!

Nii jõudiski jaanipäeva eel riigikogu

ette vaid paarsada inimest.

Arusaadavalt tegi oma töö ka tuuline

ilm ja riigi dirigeeritud vastupropaganda.

Ja arusaadavalt on

puuetega inimestel tihtipeale keeruline

või isegi võimatu liikuma

pääseda, saati veel Tallinna tulla.

Oktoobrikuisel üle-eestilisel

meeleavaldusel kuues linnas osales

aga juba korralik hulk rahvast.

Ja mis peamine – tuldi veendumuse,

lusti ja läbimõeldusega. Isegi

kõrvalised pealtvaatajad tunnistasid,

et üritused olid väga positiivsed

ja tegusad ning hinge jäi hea

tunne.

„Mihkel Aitsam oleks tänast üritust

nähes väga rõõmustanud. Oli

ju tema unistus, et puuetega inimesed

asuksid ise oma elu korraldama,”

kõlas kohapeal sõnum

ühest spontaansest sõnavõtust.

Mingem siis edasi seda õiget

teed, meie oma teed!

Tiina Kangro, peatoimetaja

Mihkel Aitsami lugu

sai kaante vahele

Sel kuul oleksime

võinud tähistada

Mihkel Aitsami

85. sünnipäeva, kuid

saatuse tahtel on meil

nüüd võimalik tema

Eesti invaliikumise tekkest ja arengust

väärtuslikust rääkides ei saa Mihkel Aitsamist mõttemaailmast

hellitlevalt osa kutsutakse, ja invaliikumise saada

üle ega

ümber. Ta on olnud üks liikumise alustaladest

ja selle vedaja. Invavanaisa, nagu teda

grand old man.

Mihkel oli heatahtlik sõber, kellega oli

äsja trükist tulnud

mõnus maailmaasju arutada, arvamust ja

nõu küsida. Imetlusväärse vitaalsuse, mõtteerksuse

ja uudishimuga, mis andis silmad

raamatu ette kaudu.

palju noorematelegi.

Mihkel oli iseloomuga inimene, tema elus

oli kolleegidega tuliseid vaidlusi ja vastandumisigi.

Teda pole alati mõistetud, kuid ta

Invavanaisa. Mihkel Aitsami lugu

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Invavanaisa

Mihkel Aitsami lugu

ei andnud kunagi alla. Samas oli ta teerajaja,

kelle jälgedes käidi ja käiakse praegugi.

On suur õnn, et hetkeks, mil

Auli Lõoke

Eesti Liikumispuudega

Mihkel lahkus, Inimeste Liidu tegevjuht oli ta jõudnud

suurema osa plaanitust juba kirja

panna. „Invavanaisa. Mihkel Aitsami

lugu” on teos, kus on kirjas

Eesti invaliikumise ajalugu, aga ka

palju enamat.

Mihkel Aitsami poeg Mihkel

Aitsam jun ütles raamatuesitlusel

nii: „Arvan, et ta soovis

anda innustust ja tuge praegustele

puuetega noortele ning nende

lähedastele, et enda näite toel

anda eeskuju, kuidas puudega last

üles kasvatada kui täisväärtuslikku

ühiskonna liiget. Kolmekuuselt

haigestus ta lastehalvatusse,

17-aastaselt põdes läbi difteeria,

mõlemad haigused jätsid rasked

jäljed ta füüsisele. Sellest hoolimata

kasvatati teda kui tavalist

last, kes ronis puu otsas, käis paadiga

Päärdu jõe peal kalal, lõpetas

kooli ja ülikooli ning täiskasvanuna

ehitas Nõmmele maja ja

Kiisale suvila. Palju ehitustöödest

tegi ta seejuures ise. Redelit mööda

katusele ronimine ei olnud talle

probleem.”

Mihkel Aitsam jun jätkas: „Lisaks

soovis ta üles kirjutada oma mõtteid,

kogemusi, analüüsida tehtud

eksimusi puuetega inimeste probleemide

lahendamisel, et tulevased

juhid juba tehtud vigu saaksid vältida.

Raamatust jääb kõlama mõte,

et puuetega inimesed tuleb kaasata

nende probleemide lahendamisse.

Kõrvalseisjad ei saa lahendusi

kandikul ette kanda, ükskõik kui

empaatilised ning heade kavatsustega

nad ka ei ole. See mõte kajastub

ka kõigis isa tegemistes läbi nende

aastate, kui ta puuetega inimeste

probleemidega tegeles.”

Lähipäevil jõuab raamat müügile.

Selle tulud lähevad heategevuslikult

puuetega inimeste psühhosotsiaalse

rehabilitatsiooni toetamiseks.

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Puuetega inimesed

võiksid minna parlamenti

Kuigi töövõimereformiga

püütakse

kinnistada mõtet, et

puuetega inimestel on

olemas vaid „osaline”

töövõime, tuleks teha

vahet ühiskonnaelus

osalemise takistuste ja

töövõime vahel.

Meie poliitikud ja töövõimereformijad

ei saa aru väga tähtsast asjast:

kõik puuetega või ka krooniliste haigustega

inimesed ei vaagu hinge, ei

ole jõuetud ega kasina võimekusega.

Vahel nad lihtsalt ei pääse liikuma, ei

saa kasutada infot või end ülejäänutele

mõistetavaks teha.

Kui need puudujäägid abivahendite,

tugiisikute või juurdepääsudega

kompenseerida, võivad paljud

neist töötada isegi mitme eest. Sest

oma puudega võitlemine teeb enamikul

juhtudel visaks ja järjekindlaks.

Päevast päeva kuuleme konfliktilugusid

puuetega inimeste kokkupuudetest

töötukassaga, kus neile

antakse mõista: teie ärge tungige

tervete marjamaale! Levinud on

arusaam, nagu peaks kahjustunud

tervise või funktsioonihäirega inimene

ikka leppima vähemaga ja ajama

läbi kasinamalt. Ometi on Eesti

100 000 töövõimetuspensioni saaja

hulgas inimesi seinast seina: nõrku

ja tugevaid, tarku ja rumalamaid,

ausaid ja valelikke – täpselt nagu

tervetegi seas.

Mida teha, et puuete ja tervisekahjustustega

inimesi ometi mõistma

ja hindama hakataks?

Kanada parlamendisaadikud proovisid ühe päeva elada ja töötada puudega

inimesena. Vasakpoolne mees on aga kogu kehast halvatud Steven

Fletcher, kes veel hiljuti töötas transpordiministrina. The Canadian Press

Poliitikud ratastooli

Mitmel pool maailmas on korraldatud

kampaaniaid, kus näiteks parlamendiliikmed

veedavad ühe tööpäeva

ratastoolis. Proovivad, mis

tunne on pääseda nii majja sisse,

istungitesaali, oma tööruumi ja tualetti.

Teise päeva võiksid nad ju teha

tööd kinniseotud silmadega. Ja kolmandal

kuulata istungit, helikindel

kiiver peas.

Teine võimalus oleks korraldada

riigijuhtidele vähemalt nelja-aastane

ümberõppekursus sel moel, et puuetega

inimesed laseksid valida end

parlamenti. Kui mõnes parlamendis

istuks 101 saadiku hulgas ka doktorikraadiga

pime, sügavate spetsialistiteadmistega

kurttumm, üle keha halvatud

riigiteadlane, jalutu jurist ning

ninaga klaviatuuril klõbistav sotsiaaltöötaja,

hakkaks arusaamine kohinal

kasvama. Istungitesaali tuleks

luua töökohad isiklikele abistajatele

ja viipekeele tõlkidele, kogu hoonesse

manööverduspinnad elektriratastooli

kasutajatele, kohvikusse söömisvõimalused

kätetutele.

Ratastoolid poliitikasse

Samuti saaksid siis tavapoliitikud

teada, millist häält teeb pimedate

punktkirjamasin ja milleks on vajalik

valge triip koridoripõrandatel. Miks

on mõne inimese vedamiseks tarvis

eritransporti või miks käiakse oma

igapäevaasju tualettruumi kabiinis

õiendamas kahe mehega.

Kui tavapoliitikud suhtleksid päevast

päeva selliste inimestega, kes on

vaimselt potentsiaalilt nende väärilised

või sellest kaugelt üle, avastaksid

nad enda jaoks ilmselt täiesti uue

maailma. Vaat alles siis vist hakkaksid

töövõimereformi-laadsetest seadustest

pikapeale kaduma ka apsakad,

mis reedavad seadusandja täielikku

võhiklikkust valdkonna ja sihtgrupi

tundmisel.

Ent kas rahvas hääletaks valimiskastide

juures puuetega inimeste

poolt? Või arvaks nii nagu töötukassa,

et need ju sandid, kuhu nad

ometi ronivad? Kas puuetega inimesed

ise hääletaksid endi seast pärit

kandidaatide poolt? Kas nad usuksid

endasugustesse? Kas erakonnad

hindaksid niisuguseid uusi poliitikuid

piisavalt kõrgelt, et neile võimalus

anda? Kas meil Eestis on üldse

selliseid inimesi, kes puuetega inimeste

lippu kõrgel hoides valimistele

läheksid? Tiina Kangro

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 141 026 puudega inimest.

Oktoober 2014


4 töövõimereform

5

Kes on kes

töövõimereformis?

Mati Hiis, Tiina Kõrtsini, Teet Malsroos (Õhtuleht)

Eelmises ajakirjas küsisime töövõimereformi

käsitleva artikli juures (lk 7),

kas oskate silmade järgi ära arvata,

kes need inimesed on ja kuidas nad

on seotud töövõimereformiga.

Laekunud vastustest saime teada, et silmade järgi

rahvas Eesti poliitikuid siiski ära ei tunne. Öeldakse

küll, et silmad on hinge peegel, aga võib-olla siis

on poliitikute puhul rahva jaoks hoopis tähtsam kõik

muu – näiteks soeng, rõivad, hääl või teleriekraanile

kuvatud nimetiiter.

Saime vastuse 28 lugejat, kellest aga vaid kolm olid

õigesti ära arvanud kõik viis poliitikut. Neist kolmest

terava silmaga inimesest oli üks pealegi ise riigikogu

saadik ja sotsiaalkomisjoni liige. Tema osavõtt auhinnamängust

oli aga igati tervitatav, sest nii saime teada,

et vähemalt Toompeal Puutepunktide ajakirja hoolsalt

loetakse. See teadmine on meile justkui vastupreemia!

Lisaks tegi Reformierakonna fraktsiooni liige

Aare Heinvee preemiast kuulda saanuna kiiresti

otsuse, et tegelikult temasugune siiski auhinda ei väärigi.

Ja et palju mõistlikum oleks, kui annaksime selle

tema asemel hoopis mõnele tublile puudega inimesele

näiteks Raplamaalt. Kiitsime mõtte heaks ning leppisime

kokku, et läkitame auhinna siiski saadikule endale

(et ta seda vähemalt natuke lehitseks), kuid andsime

talle volituse auhind seejärel edasi anda järgmistele

tublidele saajatele. Nii aitame ühtlasi kaasa poliitikute

ja rahva põkkumisele.

Teised kaks, kes kõik viis poliitikut ära arvasid, olid

Sirje Pedosk ja Kadri Läns.

Aga keda siis silmapaaride taga veel arvati olevat?

Kõige rohkem valevastuseid pälvisid endise sotsiaalministri

Hanno Pevkuri silmad – neis nähti tööandjate

keskliidu juhti Toomas Tamsarit, inimõiguslast

Kari Käsperit ja isegi üht vallavanemat. Kuidas täpselt

tundmatu vallavanem töövõimereformi niitide

tõmbamises võiks osaleda, ei selgunud.

Minister Urmas Kruuset aeti jälle sassi töötukassa

juhi Meelis Paaveliga. Riigikogu sotsiaalkomisjoni

juhi Heljo Pikhofi silmades üritati aga ära tunda sotsiaalministeeriumi

uut kantslerit Marika Prisket.

Kõige rohkem segadust tekitas minister Helmen

Kütt. Tema silmad meenutasid kahele vastanule hoopis

„Puutepunkti” telesaate toimetajat Anne Lille.

Üks arvamismängus osalenu tundis aga ministris ära

lausa oma hooldekodu direktori ja teine oma kodukoha

töötukassa klienditeenindaja. Tiina Kangro

Taavi Rõivas

oli sotsiaalminister detsembrist 2012 märtsini 2013,

kuni ta sai valitsusvahetuse tõttu ootamatult peaministriks.

Rõivase ministriks oleku ajal arendas töövõimereformi

juhtrühm reformikava välja umbes selliseks,

nagu see on praegu. Kuigi töövõimereformi käivitas

juba eelmine valitsus eelmise sotsiaalministri juhtimisel,

hakkas Rõivas kummalisel kombel pidama reformi

oma „lapseks”. Seda usku on ta siiani ja see ongi põhjus,

miks reformierakondlasest valitsusjuht püüab nii kiivalt

vigast reformi läbi suruda. Kuuldavasti kardab ta, et kui

aeg maha võtta ja reform remonti anda, siis õõnestab

see tema usaldusväärsust ning valijad võivad öelda: ah

sina olidki see, kes selle segase supi kokku keetis! Millegipärast

tundub kogu Reformierakonnale, et kui reform

jõuga läbi suruda, unustavad inimesed kevadisteks valimisteks

kogu loo ja lihtsalt lepivad paratamatusega.

Heljo Pikhof

tõusis kevadise valitsusvahetuse järel riigikogu sotsiaalkomisjoni

lihtliikmest selle esimeheks. Seni komisjoni

juhtinud Isamaa ja Res Publica Liidu liikmel Margus

Tsahknal tuli selle käiguga taanduda komisjoni aseesimeheks,

sest kombeks on, et komisjone juhivad koalitsioonipoliitikud.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kaks

peamist sotsiaalteemadega tegelejat – Helmen Kütt ja

Heljo Pikhof – pidid seega kahepeale täitma nii sotsiaalministri

kui ka sotsiaalkomisjoni juhi posti. Iseenesest

võinuks sellest saada tugev tandem, kes ühendab probleemide

seljatamisel riigi seadusandliku ja täitevvõimu.

Paraku tabas ka Pikhofi umbes sama saatus mis Kütti –

Reformierakonna surve töövõimereformi läbisurumisel

on ka riigikogus osutunud ülitugevaks. Pikhof on püüdnud

anda endast parima ja lubanud avalikkusele mitmel

korral, et seadusi ei võeta vastu enne, kuni kõik olulised

probleemid on lahendatud. Kuidas ta pingele vastu

peab, näeb lähiajal.

Urmas Kruuse

sai sotsiaalministeeriumi teiseks ministriks kevadise

valitsusvahetuse järel, kui Reformierakond moodustas

koalitsiooni Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Kokkuleppe

järgi pidi uues valitsuses minema sotsiaalministri

koht just sotsidele. See plaan tundus aga Reformierakonnale

liiga riskantne, sest oli karta, et sotsid näevad

töövõimereformi aukudest läbi ja hakkavad nõudma

selle kordategemist. Selleks mõeldi välja kaval plaan:

sotsiaalministri ametikoht löödi kaheks ning see võimaldas

sotsiaaldemokraatliku ministri kõrvale istutada

Reformierakonnast pärit „kontrollministri”. Kuna sotsiaalministeeriumi

haldusala on tõesti lai, oli vajadust

kahe ministri järele ka kerge põhjendada. Nii sai seni

sotsiaalteemade suhtes mõistlikkust ilmutanud Tartu

linnapeast tervise- ja tööminister, kes hakkas vastutama

töövõimereformi eest ja pidi oma igapäevase kohaloluga

maandama võimaluse, et kolleeg Helmen Kütt „üleannetusi”

tegema hakkab.

Hanno Pevkur

oli sotsiaalminister siis, kui nüüdseks umbejooksnud

töövõimereformi seeme idanema pandi. Nimelt sai just

tema 2012. aasta kevadtalvel valitsuskabinetilt ülesande

asuda välja töötama reformi, millega peatataks töövõimetuspensionäride

hoogne juurdevool ja leitaks lahendus

ka terviseprobleemidega inimeste tööl püsimisele.

Pevkur alustaski reformi täiesti õigest otsast – töötervishoiu

reformi ettevalmistamisest, kuid peatselt asus

reformiplaanidesse elama kratt, kuna tollane peaminister

Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi olid

palunud Pevkuril lahendada kogu ülesande nii, et reformiga

seotud kulutuste fookus oleks võimalik üle kanda

töötukassasse. Kuna Pevkur on sündinud õnnesärgis,

kandis saatus ta juba sama aasta detsembris uuele töökohale

ning õrnalt juba kiiva kiskuva reformilaeva kaptenisillale

astus Taavi Rõivas, kes igasuguse ohutundeta

purjed heiskas ja tormisele avamerele seilas.

Helmen Kütt

istus sotsiaalministri toolile kohe pärast kevadist valitsusvahetust

ja oli täis parimat tahet anda endast maksimum

ka töövõimereformi vigade parandamisel. Sotsiaaldemokraat

Kütt oli olnud kolm aastat riigikogu sotsiaalkomisjoni

liige ja enne riigikokku valimist juhtinud

pikki aastaid praktilist sotsiaaltööd Viljandimaal. Tööle

asumise järel aga selgus, et lihtsalt ja loogiliselt see kõik

siiski ei lähe. Juunis, kui Kütt oli töövõimereformi käivitava

seaduseelnõu esimese lugemise eel selgelt välja

öelnud, et tema meelest tuleks reformikava ümbertöötamisele

saata, jäi ta oma erakonna toetuseta ning

kõik koalitsioonisaadikud näitasid üksmeelselt eelnõule

rohelist tuld. Pikapeale hakkas ka peaministri poolt

sotsiaalkaitseministriks taandatud Kütt „paratamatust”

tunnetama ja järjest rohkem oma reformierakondlasest

kolleegiga ühisosa leidma. Kahtlemata ongi tegemist

keerulise olukorraga, kus endaks jäämine eeldaks nii

ministrilt kui ka ta erakonnalt ülisuurt meelekindlust.

Auhinnasaajad

Kadri Läns

Sirje Pedosk

Aare Heinvee

Kadril ja Sirjel palume teatada meile

oma postiaadressi, kuhu auhind saata.

Suur tänu kõikidele mõistatajatele ja

palju õnne võitjatele!

Oktoober 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Uuel aastal jõuab puudega inimeste arv u 152 300-ni.

Oktoober 2014


6

Elu lugu

7

Bulls

Kas puudega inimene

ongi vaid töö jaoks?

Töövõimereformiga

plaanitakse anda töötukassale

väga suur otsustusõigus

tööealiste

inimeste abivahendite ja

rehabilitatsiooni

saamise võimaluste üle.

Heinar jutustab loo,

kuidas ta jäi töötukassaga

hätta juba enne

reformi algust.

Lahenduseks oli

käendajate toel pangalaenu

võtmine.

„Kui puudega inimesele elutähtsa

abivahendi saamine sõltub sellest,

kas see on sihtotstarbeliselt

vajalik töötamise jaoks, siis on asjad

ikka viltu mis viltu,” on 44-aastane

pereisa, hulgiskleroosi ehk sclerosis

multiplex’i põdev Heinar hämmingus.

„Just selles suunas viivad meid

praegu töövõimereformi läbiviimiseks

tehtavad seadusmuudatused.

Mina aga sain oma kogemuse juba

kätte ja kahjuks sellesse reformi ei

usu. Täpsemalt öeldes: üks hiljutine

kokkupuude töötukassaga on selle

usu absoluutsesse nulli viinud.”

Esimesed 27 eluaastat oma elust

oli Heinar täiesti terve mees. Ei osanud

mõeldagi, et „invateemad” teda

kunagi puudutada võiksid. Need

olid teiste mured – kuskil ohutus

kauguses. Ent siis ühel päeval tundis

noor mees, et labakäed hakkavad

tuimaks muutuma. „Esialgu ma

selle taga veel suuremat häda näha

ei osanud,” meenutab ta. „Töötasin

arvutitega ja mõtlesin, et ju on

sundasend mõnele närvile liiga teinud.

Liigutasin sõrmi, masseerisin

peopesi ja lootsin, et läheb üle. Ei

läinud, hullemaks läks. Kuna mul

kohaliku perearstiga eriti kontakte

polnud, otsustasin abi otsida Tartu

närvikliinikust. Aasta oli siis 1997

ja eriarstile pääses praegusest lihtsamalt.

Õnneks sattusin väga targa

ja hooliva tohtri juurde. Tema kahtlustas

kohe sclerosis multiplex’i ning

suunas mind uuringutele Tallinna

diagnostikakeskusse. Seal oli tol ajal

parim aparatuur selle haiguse diagnoosimiseks.

Magnetresonantsuuringul

leitigi mul pea- ja kaelapiirkonnas

kolded, mis haiguse olemasolu

kinnitasid.”

Hulgiskleroos

Heinar räägib, et on haiglas olles

kokku puutunud väga paljude hulgiskleroosi

põdejatega ning paljud

neist on rääkinud, et diagnoosi selgumine

oli neile tohutu šokk. Ta ise

ei osanud esialgu diagnoosist midagi

arvata. Polnud sellenimelisest haigusest

kuulnudki. Heinari meditsiiniharidusega

abikaasa mõistis asja

muidugi kohe, kuid hoidis teadmised

rohkem enda teada. „Sain ravi ja elasin

rahulikult edasi, erilist muret tuleviku

pärast ei tundnud. Kuni järgmiste

atakkideni... Vaat see ehmatas

küll ära, kui kord läks üks kehapool

tuimaks, siis kaotas üks silm

nägemise või tekkis topelt nägemine.

Õnneks läksid need ägedad haigushood

raviga alati üle. Kui Lääne-Tallinna

keskhaigla juurde loodi sclerosis

multiplex’i keskus, hakkasin seal ravil

käima. Seal on minu meelest küll

haruldased arstid ja õed. Osatakse

ka halvimad asjad nii ära seletada, et

saad kenasti aru, mis kehas toimub ja

mida see kaasa toob, aga ei satu paanikasse,”

räägib Heinar.

Hulgiskleroos kimbutab Heinarit

ägedamalt kaks korda aastas – kevaditi

ja sügiseti. Siis tuleb enamasti

korra haiglaravil käia. Tõsisemaid

takistusi hakkas Heinar tundma

10–12 aastat pärast haigestumist:

„Esialgu elasin täiesti terve inimese

elu, nagu varem. Aga eks iga suurem

atakk kipub jätma oma kahjustuse ja

aastatega need muudkui kuhjuvad.

Praegu käin kepiga. Kehvemal päeval

kahe kepiga.”

Liikumistakistus ongi Heinari kõige

suurem probleem. Kui närvisignaal

ei jõua lihasesse, on iga liigutus

pingutav. Hulgiskleroosi põdev

inimene ei hüppa hommikul reipalt

voodist. Selleks, et end üldse liikvele

saada, tuleb lihased korralikult

läbi venitada. Heinari sõnul on kõige

tavalisem igapäevane liikumine

talle sama mis tervele inimesele

intensiivne treening. Kes tahab,

võib järele proovida: tõstku 50-kilone

liivakott hommikul turjale ja tehku

kõiki oma tavalisi töid-toimetusi

selle lisakoormaga. „Mina täit päeva

„jõusaalis” vastu ei pea. Poole päeva

peal kustun ära. Juba aastaid on

minu ellu kuulunud kohustuslik

lõuna uinak,” ütleb Heinar.

Peale lõunauinaku ja järjekindla

võimlemise on Heinaril varuks

omaenese tarkusest õpitud nipid,

“Nojah, äkki lähen pärast tööd poodi

ja seade on ikka jala küljes. Või kõnnin

sellega kooli lastele järele. Nii ju ei tohi,

abivahend on töövõime parandamiseks.

kuidas vaevu leevendada. Üks neist

on keha jahutamine. Kui ees ootab

mõni tähtis toimetus, istub mees

pool tundi jahedas vannis. Umbes

tunnikeseks on siis lihastes parem

toonus. Ka spetsiaalse jahutusvesti

on Heinar endale muretsenud.

Samuti aitab palava ilmaga märja

särgi kandmine. Liigne kuumus

süvendab nimelt haigusnähte.

Ortoosid, millest oli abi

„Mul on vähemalt selle võrra

lihtsam, et elan oma majas, kus on

olnud võimalik sees ja väljas kõik

liikumistakistusega inimese jaoks

kohandada. Korrusmajas oleks kõik

palju keerulisem. Ümberehitustööd

tegin aegsasti ära, siis, kui liikumisel

veel suuremat häda polnudki,”

räägib Heinar. „Seda soovitan soojalt

kõigile, kes sclerosis multiplex’i

haigestuvad. Mõelge ette. Et mis siis

saab, kui viletsamaks jääte. Hiljem

pole enam jaksu ümberehitusi teha.”

Muidugi annab Heinar aru, et

mida aasta edasi, seda rohkem läheb

tal vaja inva- ja liikumisabivahendeid.

Aasta eest kuulis ta teiste haigete

käest hiljuti müügile tulnud

spetsiaalsetest neuroortoosidest,

mis on näidustatud insuldi, pea- ja

seljaajutraumade ning hulgiskleroosi

tagajärjel tekkinud haigusseisundi

leevendamiseks ja taastusraviks.

Heinar otsustas asja uurida ja pöördus

abivahendifirma poole, et saada

nõu, kas uudsed ortoosid võiksid ka

teda aidata. Füsioterapeudi juhendamisel

tegi mees läbi proovitreeningud

ning tulemus oli üllatavalt

hea. „Käimine oli hoopis teine,

tasakaal parem, mida sa veel tahad!

Peale selle saab Bionessi ortoosi

väga hõlpsasti paigaldada ja seda

võib hommikust õhtuni peal hoida.

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Abivahendite ja rehateenuse kulud on riik külmutanud.

Oktoober 2014


8 Elu lugu

9

Ainuke suur miinus oli hind – pea

6000 eurot,” räägib Heinar.

Töötukassa infopäev

Enam-vähem samal ajal sattus

mees töötukassa infopäevale „Hooliv

tööandja”. Seal tutvustati tööandjatele

võimalusi, kuidas toetada

erivajadustega töötajaid ning millist

abi pakub selleks riik. Räägiti

maksusoodustustest, sellest, kuidas

taotleda toetust tööruumi ja töövahendite

kohandamiseks jne. Heinar

jäi kuuldu üle mõtlema: tema on

ise enda tööandja ning miks mitte

küsida töötukassalt toetust endale

abivahendi soetamiseks. Hästi toimiv

abivahend on ju suur panus, et

kasin töövõime võimalikult pikalt

säiliks, täielikult tööga seotud vajadus.

Seda, et sotsiaalrahadest Bionessi

tooteid ei kompenseerita, oli

Heinar kuulnud ühelt saatusekaaslaselt,

nii et riiklikule abivahendikomisjonile

ei hakanud ta taotlust

esitamagi. Kohaliku töötukassa inimesed

aga julgustasid ja aitasid tal

dokumendid täita, et need siis Tallinna

peakontorisse saata.

Vastus oli aga eitav. Sõna-sõnalt oli

seal kirjas nii: „Oleme seisukohal, et

Bioness on teile vajalik igapäevaseks

toimetulekuks ja vajate seda ka töövälisel

ajal ning püsivalt. Seega on

tegemist isikliku abivahendiga, mille

võimaldamise üle otsustab tehniliste

abivahendite riiklik komisjon.”

„Nojah, äkki lähen pärast tööd

poodi ja seade on ikka jala küljes. Või

kõnnin sellega kooli lastele järele.

Nii ju ei tohi, abivahend on töövõime

parandamiseks,” kommenteerib

Heinar töötukassa otsust. „Kuidas

meil ikka ei osata näha inimest tervikuna?”

on mees nõutu. See, et ta

tööd teha suudab, on tema meelest

kõige otsesemas seoses sellega, kas

ta on võimeline ka oma igapäevatoimetustega

hakkama saama – majapidamistöid

tegema ja lapsi kasvatama.

See viimane on ju tegelikult kõige

tähtsam motivaator, mille nimel

ihust ja hingest tööd teha. „Ma ei

taha, et lapsed mu haiguse tõttu teistest

viletsamad oleksid. Ja mis seal

salata – minu puhul käib jutt nüüd

juba üksnes osaajaga tööst, käin tööl

Neuroortoosi soetamise eel tuleb

koos füsioterapeudiga treeningute

ajal selgeks teha, kas seade

annab piisava tulemuse, et õigustada

rahakasutust. Heiko Kruusi

ühel päeval nädalas. Aga jääda täiesti

koduseks, abikaasa ülalpeetavaks ma

ka veel ei taha. Ja raha on vaja samuti

teenida. Seda on kole välja öelda,

aga meie peres on küsimus juba selles,

kuidas toit lauale saada.”

Pangalaenuga töövõime

Just suutlikkuse nimel täita oma

isakohustusi tegi Heinar riskantse

otsuse: võttis pangalaenu ja ostis

endale ise jalaortoosi. Heinari töö

on arvutite tarkvara ja riistvara

hooldamine, paigaldamine ja seadistamine

ettevõtetes. Kui kliendil

tekivad arvutiga probleemid, siis

ta ei küsi, kas arvutihooldajal pole

äkki parasjagu haigus ägenenud või

kas ta üldse saab kohale tulla. Ainult

käimiskepist aga Heinarile enam ei

piisa. Konkureerivaid IT-ettevõtteid

on rohkesti ja kuna neis töötavad

enamasti terved inimesed, tuli

konkurentsivõime säilitamiseks ja

kliendibaasi hoidmiseks lihtsalt kõik

endast olenev ette võtta.

„Võib küsida, kas nii me siis lähemegi

vastu töövõimereformile, kus

põhiloosungiks on: kõik haiged ja

puudega inimesed tööle,” märgib

Heinar. „Mis hakkab juhtuma veel

siis, kui kogu abivahendite saamise

ja rehabilitatsiooni üle otsustami-

ne lähebki tööealiste jaoks üle töötukassasse?

Ja seadusmuudatused

näevadki ette, et rehabilitatsiooni

saab vaid tööhõivesse siirdumiseks

ja abivahendid peab töötukassa olema

heaks kiitnud.”

Ta jätkab: „Mind isiklikult see

uus süsteem enam ei puuduta, sest

selleks ajaks, kui see kõik minuni

jõuaks, olen ma juba täiesti töövõimetu.

Aga mind häirib väga suhtumine,

et riigi jaoks on tähtis ainult

minu tulumaksunumber, mille kõrvale

minu üks ja ainus elu enam kuidagi

ei mahu. Ise leian, et isegi siis,

kui haigus nii kaugele jõuab, et ma

enam üldse tööd teha ei jaksa, saan

olla ühiskonnale kasulik oma lastele

toeks olles. Võib-olla on kahe tubli

lapse üleskasvatamine üldse palju

tähtsam kui kogu minu elu jooksul

tehtud töö kokku. Ka riigile. Sest

lapsed on ju riigi tulevik.” Anne Lill

Kust ja millist

abivahendit saab?

Tööturuteenuste ja -toetuste

seaduse järgi annab töötukassa

puudega töötule töötamiseks

vajaliku tehnilise abivahendi tasuta

kasutamiseks.

Seaduse §-s 21 selgitatakse, et

töötamiseks vajalik abivahend on niisugune,

milleta inimesel ei ole puude

tõttu võimalik tööülesandeid täita.

Töötamiseks vajalikuks tehniliseks

abivahendiks ei loeta vahendit, mis on

puudest olenemata vajalik tööülesannete

täitmiseks või mis on puudega

inimesele vajalik igapäevaeluga toimetulekuks.

Igapäevaeluks vajaliku abivahendi

soetamist rahastab

riik sotsiaalkindlustusameti kaudu,

sellele lisandub puudega inimese

omaosalus.

Praegu muutmisel oleva sotsiaalhoolekande

seaduse § 11 59 kohaselt

tehakse aga sotsiaalkindlustusameti

kohustuseks 16–64-aastaste puudega

inimese juures kontrollida, kas

abivahendit küsima tulnutele on

abivahendi jaoks andnud soovituse

ka töötukassa, ning seda otsust tehes

arvesse võtma.

„Soovituse tulemusel on tagatud,

et arvesse võetakse abivahendi

sobivust nii igapäevaelu tegemiste

toetamiseks kui ka tööülesannete

täitmiseks,” põhjendatakse eelnõu

seletuskirjas.

Heinar: meie

sotsiaal abi

on näiline

Meie hoolekanne on auklik ja abi

puudega inimesele juhuslik. Võib-olla

ei osata veel märgata haiget ja erivajadusega

inimest enda kõrval.

Vajate ratastooli? – Palun.

Soovite abi vahendit,

et ratastooli

mitte jääda? – Ei saa!

Minu info kohaselt on riiklikest

sotsiaalabi vahenditest rahastatud

Bionessi neuroortooside hankimist

kahele inimesele. Lisaks on

üks 17-aastane noor saanud selle

kohaliku omavalitsuse toel. Ülejäänud

tehniliste abivahendite riikliku

komisjoni poole pöördunuist

on saanud soovituse minna oma

murega töötukassasse. Kui paljud

sealt abi on saanud, ei oska öelda,

aga tean, et päris mitu on viimases

hädas võtnud selle vahendi ostmiseks

pangalaenu.

Samas, ega ükski liikumisabivahend

pole imetegija ja seepärast

tuleb enne nii suure ostu tegemist

veenduda, et see parandab suurel

määral elukvaliteeti. Selleks võimaldame

inimesel teha prooviseadmega

füsioterapeudi juhendamisel

vähemalt kümme, aga sageli rohkemgi

tundi treeningut, hindamaks

ortoosi abil saavutatavate positiivsete

muutuste suurust.

Neuroortooside hind on samas

klassis mõne parema ratastooliga.

Mõttekoht on, miks riik kompenseerib

puudega inimesele küll ratastooli,

aga mitte vahendit, mis aitab

tal ratastooli jäämist vältida. Ka töövõime

seisukohalt on ju ise kõndiv

inimene parem variant kui ratastoolis

liikuja.

Pille-Riika Lepik

Tervise Abi füsioterapeut

Võtame kas või minusuguse sclerosis multiplex’i haige

oma vaevalise liikumisega. Kui palju on mindki seiratud

etteheitval pilgul: näe, joodik!

Minu jaoks on auto eluliselt vajalik liikumisvahend

jõudmaks punktist A punkti B – käia tööl, poes, viia lapsi

kooli jne. Kui peaksin bussiga liiklema, oleksin juba

ammu täiesti kodune. Esiteks võtab peatusse minek

meeletu aja ja energia. Teiseks, ükski bussijuht ei kannataks

oodata, kuni ma end kahe kepi najal bussitrepist

üles olen trüginud. Minu autol on ka invamärk.

Nüüd aga tuli läbida sõiduki tehnoülevaatus. Uurisin

internetist hinnakirja ja leidsin meeldiva üllatuse: puudega

inimesele on see soodushinnaga. Läksin rõõmsalt

kohale, aga minu rõõm jäi üürikeseks. Tuli välja, et

minule soodustus ei laiene, kuna auto on registreeritud

abikaasa nimele ja mina olen kirjas vaid auto kasutajana.

Absurd! Ükski puudega inimene, kes elab põhiliselt

pensionist (minul veidi üle 200 euro), ei suuda autot liisida.

Tavaliselt võtabki siis auto liisingusse mõni täisajaga

töötav pereliige. Autot välja osta meiesugune pere

samuti ilmaski ei suuda. Kui just kartulipõllult rahapada

ei leia.

Nii on paljude asjadega. Puudega inimesele on eriolukorra

tõttu justkui eelis loodud, aga tegelikult seda

eelist kasutada ei saa. Näiline, mitte tegelik abi iseloomustab

ka riiklikku hoolekannet. Ju on süsteemis töötavad

ametnikud samuti harjunud, et ette nähtud abimeetmed

ei laienegi kogu sihtrühmale, vaid üksnes väikesele

osale sellest. Mitte keegi ega kunagi ühtki võimalust

ka ei paku. Mina leidsin näiteks info rehabilitatsiooni

saamise võimaluse kohta juhuslikult netis kolades

alles kolm-neli aastat tagasi. Samas võinuks ma seda

teenust saada juba kümme aastat tagasi! Olen kogu aeg

suhelnud arstide ja sotsiaaltöötajatega, pensioniametiga

– mitte keegi ei ole taolisest abist isegi kõssanud. Eks

riigil muidugi parem, kui inimesed abist ei tea, raha jääb

ju alles!

Olen mõelnud ka sellele, et kui meie vaene riik ei jaksa

või ei taha haigeid ning invaliide toetada, siis vähemalt

võiks teha otsuse, et kui puudega inimesel on lapsed, siis

neid lapsi riik toetab. Minult küsitakse sageli, kas mind

ei hirmuta halva lõpuga sclerosis multiplex. Ütlen ausalt:

ei hirmuta! Mul on ainult üks hirm: äkki pole minu laste

lapsepõlv minu haiguse tõttu täisväärtuslik.

Kui ortoosi elektroodidele on koos

spetsialistiga sobivad punktid

määratletud, saab inimene seadme

pealepanekuga ise hõlpsasti ja

kiiresti hakkama. Heiko Kruusi

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ka järgmise aasta eelarves on abivahenditeks 5,2 miljonit eurot. Oktoober 2014


10 Probleem

11

Haridus- ja teadusministeeriumi

vastus

Puutepunktide artiklile

1. oktoobril 2014

Austatud proua Tiina Kangro

Sebastiani ja tema vanemate läbielamised on

kurb näide sellest, kuidas eri osapoolte teadlikkus

oma õigustest ja kohustustest on ebapiisav.

Arvestades teema tundlikkust, tuleb tunnustada

lapsevanemat, et ta oma muret on avalikult

jaganud.

Tõepoolest, paljudel tavakoolidel puudub valmisolek

teatud raskemate hariduslike erivajadustega

õpilaste õppe korraldamiseks. Samas

on lapsevanemal täielik õigus nõuda, et ta laps

saaks käia kodulähedases koolis, kui erivajadus

seda lubab. Turvaline ja harjumuspärane keskkond

ning vanemate lähedalolu peab olema kõikide

laste õigus. See eeldab, et kõik osapooled täidavad

oma kohustusi ja mõistavad ka kaasnevat

vastutust – nii riik, kohalik omavalitsus kui ka

kool.

Praegusel juhul reageerisid kool ja kohalik

omavalitsus lubamatult aeglaselt ning – nagu kirjeldustest

välja tuli – ka täiesti ebaadekvaatselt.

Kirjeldatud juhtum pole kahjuks ainulaadne.

Kindlasti leidub ka teisi vanemaid, kes on sarnase

olukorraga kokku puutunud. Kindlasti on

haridusministeerium ja tegelikult kogu ühiskond

huvitatud, et tulevikus selliseid olukordi enam

ette ei tuleks. Isegi kui praegusel juhul lahenes

kõik lõpuks hästi, on kulutatud ebamõistlikult

lapsevanemate ja ka lapse närve. Samuti ei pea

lapsevanem hakkama tegema kooli pidaja tööd

ning klassiruumi sisustama.

Sellistel juhtudel, kui tekib arusaamatus, kas

osapooled tegelikult saavad aru oma vastutusest

ja täidavad neile pandud kohustusi, maksab alati

pöörduda ka Haridus- ja Teadusministeeriumi

poole (hm@hm.ee). Me saame vajadusel anda

nõu või keerulisematel juhtudel kaaluda ka järelevalve

vajadust.

Arvestada tuleb, et viimastel aastatel ongi tavakoolides

erilist õpet vajavate õpilaste arv kasvanud.

Enamasti on pädevad pedagoogid ja koolid

sellega toime tulnud. Samas on selgemalt välja

joonistumas ka kitsaskohad. Kui küsimus on rahas,

siis erivajadustega lapse eest annab riik omavalitsustele

ca 3,6 korda suuremat toetust. Teatud erivajadustega

laste korral võib see olla veelgi suurem.

Teisalt on selge, et raha pole selliste juhtumite

puhul esmane või ainukene lahendus. Praegu

oli küsimus ju eelkõige tahtmises ja arusaamises.

Omavalitsuste haridusametnikud, koolijuhid ja

õpetajad peavad mõistma ka oma vastutust. Selleks

tuleb tõsta nende valdkondlikku pädevust, millega

tegeleb ka vastloodud Hariduse Tugiteenuste

Agentuur (SA Innove all). Sealsed spetsialistid tegelevad

ka koolide nõustamisega – milliseid tingimusi

tuleb erilistele õpilastele luua ja tugimeetmeid

rakendada. Vajadusel viiakse läbi koolitusi õpetajatele

ja tugispetsialistidele. Koostöös Rajaleidja keskustega

kavatseme korraldada kõikides maakondades

koolituspäeva koolijuhtidele ja kohalike omavalitsuste

haridusametnikele. Plaanime luua infomaterjali,

mis oleks abiks nii lapsevanematele kui

ka koolidele oma õiguste ja kohustuste mõistmisel

ning sisaldaks ka infot selle kohta, kuhu erinevate

erivajadustega laste haridusega seotud probleemide

korral pöörduda.

Järgmistel aastatel forsseerime ka riikliku õpetajakoolituse

programmi, et iga õpetaja teaks, kuidas

erivajadustega lapsi hästi õpetada.

Raskemate hariduslike erivajadustega õpilastele

parimate õppimisvõimaluste loomine on kõikide

osapoolte hool ja mure. Koolipidaja peab jälgima ja

tagama, et kõik tema piirkonna lapsed saaksid sobivad

õppimistingimused. Kooli juhtkond ja õpetajad

peavad olema valmis end pidevalt täiendama.

Ainult jätkuvate ühiste pingutuste tulemusena saame

tagada turvalise ja tõesti lapse erivajadusele vastava

keskkonna, mis võimaldab erivajadusega lapsel

kasvada üles oma eakaaslastega.

Lugupidamisega

Jevgeni Ossinovski

minister

(allkirjastatud digitaalselt)

Meie aga torgime teemat ikkagi

edasi, sest kui lapsed kannatavad,

kannatavad ka pered

ning seeläbi kogu ühiskond.

Järgmises ajakirjas uurime,

mida arvavad probleemist ja

ministri seisukohavõtust omavalitsused.

Järgmistelt lehekülgedelt

leiate aga põhjaliku ülevaate,

kuidas korraldavad autismiga

laste koolielu elukohajärgsed

tavakoolid USA-s.

Üle kivide ja

kändude kaasava

hariduse poole

Eelmises ajakirjas avaldasime

loo sellest, kui keeruline

võib olla puudega

lapsele koolitee sillutamine

tavakoolis, kui seal

ei olda sellise teemaga

kokku puututud.

Seadus ütleb küll, et kool peab

tagama kõik vajaliku, aga mis saab

siis, kui kooli- ja omavalitsusjuhid

oma kogenematuses isegi ei aima,

mismoodi näiteks sügava puudega

autisti õpetamine käia võiks?

Sebastiani ema Ennike otsis

lõpuks ise tühja ruumi lähedal asuvas

sotsiaalkeskuses, sisustas selle

sotsiaalmeediast leitud annetajate

abiga klassiruumiks ning püüab

nüüd koos lapse lasteaiaaegse tugiisiku

ning Sebastianile määratud

õpetajaga veel 1. septembrilgi ta

koduvallas tühjalt haigutanud autismipedagoogika

auku täita.

Mis edasi saab, pole Ennikesel

aimugi. Praegu pole tal ka aega ega

jaksu mõelda, mis saab suhtlemishälbega

lapsest, kelle koolipäevad

mööduvad õpetaja heale tahtele lootes,

eakaaslasi nägemata ning katse

ja eksituse meetodil teadmisi omandades.

Kuid Sebastiani lugu pole midagi

erandlikku. Samalaadsete muredega

pistavad rinda paljud lastevanemad

kogu Eestis. Seepärast palusime loole

kommentaari haridus- ja teadusministrilt

Jevgeni Ossinovskilt. Pakkusime

talle ühtlasi välja, et võiksime

jätkata mõttetalguid mullu veebruaris

Kadrina keskkooli hariduskonverentsist

välja kasvanud memorandumi

teemal, mis kevadise valitsusvahetusega

soiku on jäänud.

Kadrina memorandum

Ka haridusinimeste ja lastevanemate

ühismemorandumi sisuks

oli ju mure selle pärast, et kaasava

hariduse sildi all võivad tavakoolidesse

õppima asuvad erivajadustega

lapsed jääda hoopis kaotajateks,

kui neile ei suudeta seal tagada sobilikke

õpitingimusi. Peale selle juhiti

memorandumis tähelepanu puudujääkidele

laste erivajaduste varajase

märkamise ja õigeaegse ning pädeva

sekkumise vallas. Päris selge on see,

et igale lapsele on parim käia kodukoolis

ja suhelda ka tavaliste lastega.

See ei pea aga sugugi tähendama,

et hariduslike erivajadustega lapsed

tuleks pillutada üle kogu maa tavakoolidesse

ühekaupa ning nad sinna

omapäi maailmaga integreeruma

jätta.

Eriti puudutab see vaimse arengu

häirete, psüühiliste erivajaduste

ja autismispektri häiretega lapsi, kes

sageli vajavad täiesti teistsuguseid

õpimeetodeid, õpivahendeid, keskkonda

ning päevastruktuuri. Päris

kindlasti vajavad nad hariduselt palju

enamat kui näiteks liikumispuudega

lapsed, kelle kaasamiseks tavakooli

piisabki vahel vaid liftist, laiemast

ukseavast ja sõbralikkusest.

Pall omavalitsuste käes

Mida haridus- ja teadusminister

meile vastas, võite lugeda kõrval

olevast kirjast. Suure kurbusega

tuleb aga tunnistada, et koostööpakkumist

probleemi laiemaks käsitlemiseks

koos erialainimeste liitudega

me temalt ei saanud. Tema joaks

näib pall olevat nüüd taas omavalitsuste

käes, kes lihtsalt peavad saama

kaasamisega ise hakkama. Ilmselt

on ministeerium oma kaua küpsetatud

HEV-hariduse kontseptsiooni

nüüd õnnelikult kaante vahele saanud

ega soovi teemat enam mõnda

aega torkida. Sest nagu ütleb vanasõna:

hakka torkima, läheb veel viimaks

haisema. Tiina Kangro

Oktoober 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Sellega plaanib riik võimaldada abivahendi 45 300 inimesele.

Oktoober 2014


12

Autism

13

Väike Mari-Liis,

kes armastab üle

kõige vihmavarje

Puutepunktide Facebooki lehe

kaudu võttis meiega ühendust

kuueaastase Mari-Liisi ema.

Kui ta luges Sebastiani ema

Ennikese võitlustest oma

autismi diagnoosiga pojale

koolihariduse korraldamisel,

otsustas ta jutustada, kuidas

USA-s autismiga lastele sobivat

haridusteed sillutatakse.

Elame Virginia osariigis Alexandrias.

Meie laps hakkas

juba kaheaastaseks saama,

aga kõne ei tulnud ega tulnud.

Üksikuid sõnu ta küll ütles, aga

mitte piisavalt. Paljud siin lohutasid,

et laps ju kasvab kakskeelses peres

ja et neil tulebki kõne hiljem. Ise

arvasin sama, aga kahtlus jäi.

Lastearst pidas seda siiski rohkem

kui kahtlaseks. Ta ütles, et enamik

kakskeelsete perede lapsi, keda tema

on näinud, ütlevad Mari-Liisi vanuses

juba rohkem sõnu hoolimata sellest,

mis keeles need sõnad parasjagu

on. Ta mainis ka, et see on väga

hea, kui ta eksib, aga igaks juhuks

võiksin ikka lasta last kontrollida, ja

soovitas, et paneksin aja kinni laste

arenguhäiretele spetsialiseerunud

arsti – arengupediaatri (developmental

pediatrician) juurde.

Ta lisas, et konsulteeriksin ka linna

haridusosakonna juures tegutseva

nõustamiskeskusega Child Find.

Selles asutuses tegeletakse lastega,

kel kahtlustatakse arengus mahajäämist

vms. Spetsialistid aitavad

hinnata, kas tegu võiks olla erivajadustega

lapsega, ja abistavad vajadusel

talle sobiliku rühma või klassi

leidmisel. Hindamiseks kutsutakse

kohale eripedagoogid, psühholoogid,

psühhiaatrid jt, kes teevad teste,

kõnelevad lapsega, et selgitada välja

ta olukord ja pakkuda vajalikud

lahendused. See kõik oli siis, kui

Mari-Liis oli kaheaastane.

Abi otsimise algus

Muide, selleks, et pääseda arengupediaatri

juurde, tuleb uutel patsientidel

sageli oodata järjekorras ligi

neli kuud! Kuna siin olid need spetsialistid

nii hõivatud ja graafikusse

saigi aega panna vaid kolm kuud

ette, siis üksvahe helistasin lausa iga

päev, saamaks teada, kas uus graafik

on tulnud ja kas saan juba aega

broneerida. Neid arst-spetsialiste

pole mitte igas linnas ja see spetsialist,

keda mulle soovitati, oli hoopis

teises maakonnas. Nii et suvel käisin

arsti juures, aga aja sain kokkuvõttes

alles detsembri lõpuks…

Linna haridusosakonna nõustamiskeskusse

pääsesin muidugi

kohe. See on üldteada tõde, et autismikahtlusega

lastega tuleb hakata

tegelema väga varakult, mida

varem, seda parem. Tänu sellele on

olnud ka edulugusid, kus mõni laps

on olnud võimeline eriklassist tavaklassi

minema.

Hindamine oli väga põhjalik ja

professionaalne. Haridusosakond

teeb tõesti kõik endast oleneva, et

tuvastada lapse tegelikke teadmisi

ja oskusi enne, kui annab soovituse

eriklassi paigutamiseks. Mari-Liisi

arengutaseme testimiseks kutsuti

kohale isegi eesti keele tõlk, et olla

ikka kindel, et lapse vähene kõnelemine

pole seotud inglise keele mitteoskamisega.

Kõik testimisega seotud

kulud kattis muidugi haridusosakond.

Last vaadanud ja hinnanud spetsialistide

sõnul oli neil suur kahtlus,

et tegu on autismiga. Just seetõttu

soovitas Child Findi osakond,

et laps peaks hakkama kohe sügisest

ehk kaheaastasena käima eelkoolis

ehk lasteaias. Samas ei saanud nad

panna otsest diagnoosi, sest nad

pole arstid. Kuna ka Mari-Liisi arstidel

polnud päris selget otsust, ja

pole siiani – meil on „autismi kahtlus”

–, siis soovitati mulle Child Findist

algul sellist klassi, kus käivad

koos erinevate kõne arengu häiretega

lapsed. Selles klassis olid ka

mõned täiesti tavalised, normaalse

arengu ja kõnega lapsed, kellest siis

kõnehäiretega lapsed saaksid eeskuju

võtta ja kellega neil oleks ehk lihtsam

suhelda kui täiskasvanutega.

Eriklassil on plussid

Eelkoolis olid olemas ka autismiklassid,

aga kuna meil kindlat diagnoosi

polnud ja autismiklass oli niikuinii

täis, siis sinna Mari-Liis ei

saanud. Nüüd tagantjärele mõtlen,

et oleks olnud vist hea, kui ta saanuks

olla just autismiklassis, sest siis

olnuks ta edusammud praeguseks

palju suuremad. Ehk oleksin pidanud

nõudma arstilt diagnoosi panekut?

“Siis pääses

Mari-Liis

autismiklassi ja

võin öelda, et seal

on ta areng olnud

lausa hüppeline.

Paari aasta pärast pääses Mari-Liis

siiski autismiklassi ja kokkuvõtteks

võin öelda, et seal on ta areng olnud

lausa hüppeline. Ta räägib, sageli

me ei saa küll aru, mida ta ütleb, aga

uusi sõnu tuleb kogu aeg juurde. Ta

juba loeb lihtsamaid sõnu ja lauseid.

Eriti meeldib talle muusika ja laulmine.

Huvitaval kombel suudab ta

paremini laulda, kui rääkida. Vahel

on päris naljakas, kui ta üürgab auto

tagaistmel laulda oma lemmiklaule,

nagu Ed Sheerani „A-Team” või

John Legendi „All of Me”...

Numbrid on tal samuti selged,

mõned lihtsamad arvutustehted ka,

kuid nende suhtes on meil vahel küll

kahtlus, et ta on need lihtsalt meelde

jätnud. Ka tema silmavaade on paranenud

– kui keegi kõneleb temaga

või ta ise alustab kellegagi suhtlemist,

siis vaatab ta otsa, naeratab.

Järske tujumuutusi või omaette põrnitsemist

tuleb nüüd ette vaid harva.

Kirjutamine ja joonistamine ei lähe

veel hästi, aga vähemalt on ta juba

nõus pliiatsit kätte võtma ja tuleb ka

nime kirjutamisega toime.

Väga headeks õppevahenditeks on

olnud iPad ja arvuti. Siin on nii palju

programme, mille abil saavad lapsed,

kellel on autism, õppida lugemist,

kirjutamist, arvutamist ja käitumist

sotsiaalses olukorras. Kool

on omakorda teinud kõik, et autistlikud

lapsed seal paremini hakkama

saaksid ja õpiksid ka tavaliste kaasõpilastega

paremini suhtlema. Kuna

ollakse samas majas, siis on ühistegemisi

ja kokkupuuteid palju. Näiteks

eelmisel aastal oli koolis matemaatika

õpetamise programm, kus

sama kooli 4. klassi õpilased käisid

autismiklassis lastele matemaatikat

õpetamas. Kasu oli kahtlemata

mõlemal.

Oktoober 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Keskmiseks abivahendi hinnaks on seega planeeritud 115 eurot.

Oktoober 2014


14

Autism

15

Haridusosakond pakub samuti

igakülgset abi peredele, kus kasvab

erivajadustega laps. Spetsiaalses

keskuses nõustatakse vanemaid,

jagatakse infomaterjale ja näiteks

trükitakse tasuta välja pilte, mida

autistlikud lapsed saavad kodus

kasutada suhtlemiseks (vt järgmise

loo juures fotosid).

Tugi ei piirdu kooliga

Mulle meeldib, et siin püütakse ka

väljaspool kooli nii kenasti autistlikke

lapsi ühiskonda sulandada.

Kinod ja teatrid pakuvad etenduste

aegu lastele, kes ei suuda etenduse

või filmi ajal rahulikult kohal püsida

või häälitsevad või rahmeldavad

natuke. Aga kõik need, kes kohale

tulevad, on sellega arvestanud ning

keegi ei pane pahaks, kui mõni laps

etenduse ajal saalis ringi jalutab või

veidi kõvemat häält teeb. Kuidas

muidu saaksid nad õppida ühiskonnas

käitumist, kui nad igal pool koos

tavaliste inimestega ei osaleks.

On olemas ka spordilaagrid erivajadustega

lastele. Lastevanemad, kes

käivad täisajaga tööl, saavad kasutada

vaba aja teraapiakeskuse (Therapeutic

Recreation Center) teenust –

lapsed viiakse kooli järel bussiga otse

keskusse, kus kasvatajad-juhendajad

hoolitsevad nende eest, mängivad

nendega, käivad koos basseinis ujumas

ja teevad muud arendavat.

Nagu ma juba mainisin, siis siin

peetakse ääretult oluliseks, et autismiga

lapsega hakataks tegelema võimalikult

varakult ja et see tegelemine

oleks väga järjekindel ja regulaarne.

Sest rauda tuleb taguda siis,

kui see on kuum! Seetõttu on näiteks

Mari-Liis käinud igal suvel ühe

kuu suvekoolis. Koolipäev pole seal

küll nii pikk kui kooliaasta kestel,

aga õpetajad ja eripedagoogid on

leidnud, et koolitöö vahele pikka

suvepuhkust jätmata õpib autistlik

laps kiiremini ja kohaneb paremini.

Kool lõpeb siin küll ka väikestel

lastel alles jaanipäeva paiku ja algab

pärast Labor Dayd, mis on esimene

esmaspäev septembris, kuid isegi

seda kahte kuud peetakse erivajadustega

laste jaoks liiga pikaks vaheajaks.

Mari-Liisi ema

Autismiga lastele avatakse klasse vastavalt vajadusele, kusjuures

koolidesse nende loomist koordineerib haridusosakond.

Autismispektri

häirega laste

õpetamisest

USA-s

Alexandrias

Mari-Liisi ema tegi tütre

koolis fotosid, et

selgitada, kuidas

sealne tavakooli juurde

loodud autismiga

laste klass välja näeb ja

mil moel õppetööd korraldatakse.

Kõigepealt tutvustan veidi USA

koolisüsteemi. Iga osariik otsustab

iseseisvalt, milline on osariigi

koolisüsteem, kooliiga jms. Koolide

rahastamine on osariigi ja kohalike

omavalitsuste ülesanne. Koolidele

laekub raha maksudest, aga ka

annetustest jne. Seetõttu on koolide

tase väga erinev. Mida rikkam osariik,

maakond, linn, seda rohkem

laekub koolidele raha. Erivajadustega

laste hariduskorraldust reguleerib

aga föderaalne seadus ja selle

alusel tuleb osariikidel neile sobiv

haridus igal juhul tagada.

Alexandria linn Virginia osariigis,

kus meie pere elab, on umbes

Tartu suurune. Alexandria pindala

on 39,9, Tartu oma 38,9 ruutkilomeetrit,

elanikke on Alexandrias

150 000, Tartus 100 000. Alexandrias

on 13 algkooli, kaks põhikooli

ja üks keskkool, neile lisanduvad

erakoolid. Linn on jagatud tänavate

kaupa küll koolitsoonideks, kuid

ei ole probleem panna laps mõnda

teise kooli, kui näiteks oma piirkonna

koolis autistide klass puudub või

seal ei ole parasjagu vaba kohta.

Erivajadustega lapsel ei ole murekohaks

ka transport, sest koolibuss

on igal juhul garanteeritud, isegi

kui kool asub n-ö jalutamispiirkonna

raadiuses (tavaliselt umbes üks

miil ehk 1,6 kilomeetrit).

Eelkool 2–4-aastastele

Eelkoolieas ehk 2–4-aastased lapsed

käivad nn eelkoolis (preschool).

Seda võib võrrelda Eesti lasteaiaga,

kus käimine pole kohustuslik. Eelkoolirühmad

asuvad tihti algkoolide

juures, aga ka kirikutes ja mujal. Kui

aga lapsel on tuvastatud mõni autismispektri

häire, siis arstid suunavad

ta spetsiaalsesse eelkoolirühma.

Laste arv sellises klassis on umbes

kuus.

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Rehateenuseid plaanib riik võimaldada 7,9 miljoni euro eest.

Oktoober 2014


16 Autism

17

Õppetöö toimub enamasti hommikuti

kella 8–11. Iga lapse jaoks

koostatakse individuaalne õppeplaan

(IEP, individual education

plan), milles märgitakse ära lapse

arengu eesmärgid ja aeg, mille jooksul

need peab saavutama. See plaan

koostatakse igal aastal uuesti. Õpetajaid

aitab nende töös mitmekülgne

abipersonal: kasvatajad, logopeedid,

tegevusterapeut jne.

Autismiklassis on kõik tegevused näitlikustatud ja igal asjal on oma

kindel koht. See aitab lastel orienteeruda ja end kindlalt tunda.

Klassiruum on teisaldatavate vaheseinte abil jagatud sektsioonideks.

Üheks sektsiooniks on kindlasti ka nurk, kus laps saab oma emotsioone

välja elada. Kuid ka seal leidub alati midagi õpetlikku.

Viieaastaselt algkooli

Algkooli esimene aste on kindergarten

– umbes sama kui Eestis oli

nullklass ja on praegu lasteaia viimane

aasta, erinevuseks vaid see, et see

on kõigile lastele kohustuslik. Algkool

kestab Alexandrias 5. klassini.

Mitme kooli juurde on loodud eriklassid

autistlikele lastele (muide,

Ameerikas soovitatakse öelda „kid

with autism” ehk „autismiga laps”,

mitte „autistic kid” ehk „autistlik

laps”). Niisuguseid, autismiga laste

klasse luuakse juurde vastavalt

vajadusele. Nagu eelkoolis on sealgi

maksimaalne laste arv klassis kuus.

Lisaks õpetajale on abiks kasvatajad,

logopeedid ja terapeudid. Õppetöö

toimub kella 8–14.35.

Põhikool on 6.–9. klassini. Ka seal

jätkub spetsiaalne klass autismiga

lastele. Õppetöö toimub seal kella

8.30–15.15.

Autismispektriga laste varajane

eriõpe on äärmiselt suure tähtsusega.

Mida varem pannakse diagnoos

ja mida kiiremini saab laps õiget abi,

seda paremad on šansid edasiseks

iseseisvaks eluks. Meil on olnud mitu

juhtumit, kus laps suunatakse mõne

aja pärast autismi eriklassist tavaklassi

ja ta saab seal hästi hakkama.

Autismiga laste

liitklassid

Nüüd selgitan veidi, milline näeb

välja autistlike laste klass ühes konkreetses

koolis, milliseid vahendeid

ja meetodeid õppetöös kasutatakse,

kuidas on töö ja laste abistamine

korraldatud.

Autismiga laste klassis õpivad algkooli

kolme esimese klassi lapsed

samas klassis ehk tegu on liitklassiga.

Nagu öeldud, on õpilasi kuus,

IPadi ja arvuti kasutamine õppetöös on osutunud

väga edukaks, eriti neil lastel, kel kõnelemise või

kõne töötlemisega probleeme.

aga kuna õpetamine toimub suuremas

osas nii või naa individuaalselt,

siis ei mängi erilist rolli, et liitklassis

on nii mitme erineva klassi õpilased.

Päevad on jagatud üldiste teemade

kaupa näiteks nii: esmaspäev –

kunst, teisipäev – muusika/laulmine,

kolmapäev – raamatukogu, neljapäev

– kehaline kasvatus, reede –

kehaline kasvatus. Ühistundide ajal

saavad õpilased keskenduda selle

päeva teemale, näiteks lähevad kõik

kuuekesi koos muusikatundi jne.

Päevane õppetsükkel on jagatud

umbes nii: individuaalne ehk üks

ühele õpe koos õpetajaga, iseseisev

töö, töö arvuti või tahvelarvutiga

koos õpetaja või kasvatajaga, grupitöö.

Lisaks teevad lapsega vajadusel

ülepäeviti tööd logopeed ja tööterapeut.

Klassiruum on jagatud teisaldatavate

vaheseinte abil sektsioonideks.

Üks sektsioone on nurk, kus

laps saab oma emotsioone välja elada.

Seal on kott-tool, tunnelid, mänguloomad

või batuut, et ta võiks

puhata, rahuneda, pingeid maha

laadida, üksi olla jms.

Pärast hommikul kooli jõudmist

saab iga laps päevaülesanded – päevaplaan

on kleepriba abil ukse juurde

üles riputatud. Kui töö tehtud,

siis paigutatakse koos lapsega vastav

pilt ühest reast teise.

Järk-järgult, selle alusel, kui hästi

laps oskab lugeda ja saab aru, väheneb

abivahenditel piltide osakaal ja

Erivajadustega laste hariduse

tagab riiklik seadus

Kuigi hariduskorraldus on USA-s põhiliselt osariikide ning kohalike omavalitsuste

otsustus- ja vastutusala, reguleerib erivajadustega laste haridust riiklik

seadus – puuetega inimeste haridusseadus (The Individuals with Disabilities Education

Act), mis omakorda on osa puuetega ameeriklaste kaitse seadusest (Americans

with Disabilities Act).

See seadus on üks peamisi kodanikuõiguse alustalasid: kõigile on tagatud

võrdsed võimalused ning ei toimu mingit diskrimineerimist teatud tunnuste

alusel, siinsel juhul puude alusel. Seega erivajadustega laste õpetamine tuleb garanteerida.

Kokkuvõtvalt on seaduses öeldud, et koolid peavad kõigile erivajadustega

lastele võimaldama sobiliku tasuta hariduse, tehes seda võimalikult vähe „piiravas”

keskkonnas, mis aga vastab nende laste individuaalsetele vajadustele.

Kõigile erivajadustega lastele tuleb igal aastal teha individuaalse arengu

plaan (IEP, individualized education program).

Osariigi/linna jõukus tuleb mängu igasuguste programmide, arvutite, huvigruppide,

õpetajate palkade ja koolituse jms vallas. Seega, rikas piirkond saab

võimaldada väikesi klasse, palgata rohkelt eripedagooge või muid spetsialiste, kes

tegelevad erivajadustega lastega. Minimaalne nõuetekohane kvaliteet on aga kõigile

tagatud igal juhul.

Iga laps saab päevaülesanded – päevaplaan on ukse

juurde üles riputatud. Kui töö tehtud, siis paigutatakse

vastav pilt ühest reast teise.

suureneb tekstiosa. Kui laps oskab

juba lugeda ja saab täiesti aru sõnade

tähendusest, võetakse pilt lipikult

üldse ära. Lapsed, kel kõne puudub,

kasutavad suhtlemiseks liikuva

aabitsa taolisi mappe. Piltidele osutades

annavad nad märku oma soovidest

ja mõtetest.

Mitmekesised

õppevahendid

Kõige kallim õppevahend on klassis

Smartboard. Siinsetel piltidel

seda ei ole, sest kolimise tõttu pisemast

ja viletsamast ruumist suurde

valgusküllasesse polnud see tol päeval,

kui ma pildistamas käisin, veel

üles riputatud.

Tahvelarvuti ja arvuti kasutami-

Lapsed, kes on mitte-verbaalsed,

kasutavad suhtlemiseks liikuva

aabitsa taolisi mappe. Piltidele

osutades annavad nad märku oma

soovidest.

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Reharahast 4,4 miljonit on lastele, 3,5 miljonit täiskasvanutele. Oktoober 2014


18 Autism

19

Klassiruumis on mitu grupitöönurka. Palju tööd

tehakse suhtlema õppimisel.

Individuaalse töö nurk.

ne õppetöös on osutunud väga edukaks,

eriti neil lastel, kel on probleeme

kõnelemise või kõne töötlemisega.

Õppetöös kasutatakse mitmesuguseid

arvutiprogramme, nagu

„Starfall”, „TeachTown”, „Letter-

School” jt. Osa programme on tasuta,

teiste eest tuleb koolil maksta.

Kommunikatsioonisedelid on

üksiti vahend lugema õppimiseks.

Need programmid mitte ainult ei

õpeta lugemist, kirjutamist ja rääkimist,

vaid ka seda, kuidas teatud sotsiaalses

olukorras käituda.

Lisaks teeb klass ühiskülastusi

kohvikusse, poodi jms, et õppida

sobilikku käitumist igas olukorras.

Raha selleks tuleb annetuste või

Mängunurgas on ka riiul rollimängudeks mõeldud

kostüümidega (vasakul).

Kraanikausi juures harjutatakse

käte- ja hambapesu.

„Sensoorsed” nurgakesed. Parempoolsel pildil on kastis riis. Kompimine, haistmine jne on tähtsad elamused.

korjanduste kaudu, mitu ettevõtet

pakub ka tasuta teenust (näiteks

tasuta tsirkusekülastus jne). Selliste

ühiskülastuste ajal on iga lapse kohta

kaasas enamasti üks järelevaataja,

sõltuvalt lastest, olukorrast ja kohast

võib ühe kasvataja kohta olla lapsi ka

kaks. Mari-Liisi ema

Autistide klasse luuakse

vastavalt vajadusele

Kuigi ka USA-s peavad

lapsed saama käia kodulähedases

koolis, ei

tähenda see siiski, et

autismiga lapsi õpetataks

ühekaupa ja igal pool.

„Reegel on ka siin tõesti see, et iga

laps peab saama käia kodukohajärgses

koolis. Aga praktikas ei pruugi

see alati nii olla,” rääkis Puutepunktidele

Mari-Liisi ema. „See poleks ju

ka mõttekas, kui ühes koolis on ehk

vaid üks autistlik laps ja teises näiteks

kaks-kolm. Lihtsam on lapsed

sobivas vanuses väikeste gruppidena

ühte kooli kokku panna.” Nii on

majanduslikult mõistlikum, sest on

ju tarvis eriteadmistega spetsialiste

ja sobivaid ruumilahendusi. Aga

mis veel tähtsam, autistid vajavad

sotsialiseerimist ning kui neid õpetada

ühekaupa, toob see kaasa hoopis

teisi probleeme.

„Meie elame sellises piirkonnas,

kus tegelikult on väga lähedal

neli algkooli ning vahemaa mõttes

pole eriti oluline, millises koolis

käia. Nendest neljast koolist kolmes

on olemas autismiklass ja ühes

ka eelkool kõikidele erivajadustega

ja keelekümblust vajavatele lastele.

Kui mu tütar pidi aasta tagasi algkooli

minema, siis linna haridusosakond

ütleski, et ametlikus kodukoolis

ta ilmselt kohta ei saa, sest seal

on autismiklass juba täis. Öeldi ka,

et võib siiski juhtuda, et koht vabaneb,

sest mõned lapsed pidid võibolla

kolima teise maakonda. Mulle

aga öeldi, et sügiseks luuakse uus

autismiklass ühte teise meie lähedal

asuvasse kooli ja tütar saab sinna

koha. Mina aga nõudsin, et laps

peab ikkagi saama koha meie ametlikku

kodukooli, eelkõige selleks,

et ta harjuks nende lastega, keda

ta kõige tõenäolisemalt kohtab ka

kohalikel mänguväljakutel, parkides

jne. Tegelikult oli teine põhjus

Kõigi laste, aga eriti autistide jaoks on tähtis, et koolipäevade sisuks

oleks ka sotsiaalsete oskuste arendamine.

veel: see kool, kuhu uus klass pidi

loodama, polnud just kõige parema

reitinguga. Seda põhjust ma loomulikult

ametnikele ei maininud.

Õnneks läks aga kõik edukalt ja ma

sain lapsele koha kodukoolis,” kirjeldas

Mari-Liisi ema koolivalikut.

Hariduse kvaliteet

„Siis äkki helistati mulle, et tulgu

ma kiiresti tütart kooli registreerima,

sest muidu võib tema koht kellelegi

teisele minna. Selgus, et vanemad

võivad lapsi panna ka mittekodukohajärgsesse

kooli eeldusel, et

elatakse ikka Alexandria linnas, kui

oma piirkonna lastest vabu kohti üle

jääb. Mina olin arvanud, et haridusosakond

n-ö broneeris mu lapsele

seal juba koha, aga tegelikult oli vaja,

et ma läheksin kooli ja esitaksin lapse

dokumendid. Meil ei olnud tollal

veel kõiki vajalikke vaktsineerimisigi

tehtud ja olin plaaninud pabereid

viima minna alles siis, kui kõik vajalik

on koos. Nüüd selgus, et tuli kiiresti

joosta, sest muidu olnuks koht

ühel hetkel lihtsalt läinud.”

Seega selgitab linna haridusosakond

igal aastal välja, milline on

vajadus autismiklasside järele, ja

vajadusel tehakse klasse juurde.

Koolid panevad aga seljad kokku, et

tagada kvaliteetne õpetus. See ei käi

aga kaootiliselt, vaid linna haridusosakonna

juhtimisel. Näiteks ka osa

logopeede ja tegevusterapeute käib

mitmes koolis, aga nende graafik on

siis mõistlikult paika pandud.

„Eraldi valdkond on ka see, kas

koolis leidub erivajadustega laste

klasside jaoks sobilikke ruume,” jätkas

Mari-Liisi ema ja tõi näite. „Ka

meie tütre koolis asus autismiklass

algul suure saali tagaruumis, kus esialgu

hoiti tõenäoliselt kehalise kasvatuse

tunni vahendeid. Ruumis

polnud aknaid, tegu oli pika kitsa

ruumiga. Õnneks oli seal aga olemas

tualett. Esmalt seatigi siis seal sisse

autismiklass. Klass liigendati teisaldatavate

vaheseintega õpisektoriteks.

Haridusosakond esitas kohe

juurdeehitusplaani, et tagada koolis

kõikidele lastele korralik klassiruum.

Lõpuks saadi ka raha, aga siis

kulus veel aega sobiliku ehitaja leidmiseks

selle raha eest. Nüüd sügisel

siis tekkis lõpuks võimalus kolida ja

autismiklass asub praegu normaalses

akendega klassiruumis (vt fotosid).

Ent minu jaoks oli hea ja kvaliteetne

õpetus kordades olulisem kui

klassiruum.” Tiina Kangro

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ühele lapsele keskmiselt jagub rehateenuse raha 420 eurot aastas. Oktoober 2014


20 Sotsiaaltöö

21

Zsolt Bugarszki: olla Eestis puudega

inimene on väga suur väljakutse

Mitmest varasemast Puutepunktide ajakirjast tuttav sotsiaalteadlane,

Tallinna ülikoolis sotsiaalpoliitika õppejõuna töötav

Zsolt Bugarszki selgitab seekord, kuidas saaks erivajadustega

inimesi kogukonnateenuste abil ühiskonna ellu kaasata.

Sest aktiivsed, iseseisvad ja teotahtelised inimesed lähevad ka

tööle ja aitavad end igal võimalikul moel ise.

Eestis käib praegu puuetega inimeste,

sealhulgas psüühikaprobleemidega

inimeste hoolekande ja

tugiteenuste reformimine. Riigikogus

on teise lugemise ootel seadus,

mis käivitab töövõimereformi.

Sellega koos plaanib riik muuta ka

rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuste

süsteemi. Brüsselis hakkavad jõudma

lõpusirgele Euroopa Komisjoni

läbirääkimised Eesti riigiga tõukefondidest

järgmiseks seitsmeks aastaks

Eestile laekuva toetusraha üle.

Selle abil tuleb muuhulgas läbi viia

deinstitutsionaliseerimise teine laine.

Arvata on, et väga paljud olulised

asjad hakkavad peatselt olema

hoopis teistmoodi.

Millised täpselt on eesmärgid ja

missuguso teid pidi nendeni jõuda

plaanitakse, on aga toonud kaasa

väga palju segadust. Hea oleks enne

tegudele asumist mõned olulised

asjad selgeks mõelda. Näiteks selle,

et Eesti ei ole heaoluriik.

Eesti pole heaoluriik

Riik, mis kulutab sotsiaalsfäärile

vaid 15–17 protsenti sisemajanduse

kogutoodangust (SKT), ei saa

mitte kuidagi olla heaoluriik läänelikus

mõttes. Toon võrdluseks Ungari,

mis samuti ei ole heaoluriik, kuigi

sealsed sotsiaalkulutused moodustavad

23 protsenti SKT-st. Sellest

arvust tulenevalt on Eesti riigi

sõnum oma kodanikele hoopis

teistsugune kui põhjamaades või

rikastes Lääne-Euroopa riikides.

“Hea oleks enne tegudele

asumist mõelda selgeks,

et Eesti ei ole heaoluriik

läänelikus mõttes.

Aga vaatame asja natuke lähemalt.

1990. aastate keskel valis taasiseseisvunud

Eesti riik edasiminekuks

üdini liberaalse majandusmudeli.

Selle keskmes oli inimeste iseseisev

toimetulek ja äritegevus, mitte

hoolekanne ega sotsiaalteenuste

arendamine. Ei ole tõenäoline, et see

põhimõte nüüd äkitselt muutuks –

seepärast tuleb aga ka sotsiaalsfääris

toimuvat arendada pisut erinevalt

sellest, mida näeme heaoluriikides.

Olles hiljuti asunud tööle ja elama

Eestisse, olen vaimustuses sellest

elutervest ja edasiviivast ühiskondlikust

atmosfäärist, milles tegutseb

siinne keskklass. Teie üliintelligentne

e-valitsemine ja sellega koos käivad

IT-lahendused on murranguliselt

muutnud riigi ja kodanike koostöösuhteid

ning Eesti on vähema kui

25 aastaga vabanenud postsovetliku

riigi imagost. Suurem osa eestlastest

naudibki tegutsemisvõimalust, hindab

oma iseseisvust ega oota, käsi

pikal, et riik tema eest probleemid

lahendaks. Seda nimetatakse küpseks

kodanikuühiskonnaks.

Teisalt vaadates on aga küllaltki

suured inimeste grupid jäänud sel-

Zsolt Bugarszki

plaanib Tallinna

ülikoolis kokku

viia sotsiaaltöö-

ja majandustudengid,

et

tõugata tagant

arusaamist sotsiaalse

ettevõtluse

võimalustest.

Heiko Kruusi

Mis on mis kogukonnahoolduses?

Iseseisev elu

See on arusaam, et puuetest ja erivajadustest hoolimata suudab

iga inimene teha oma elus valikuid ja otsuseid selle kohta, kuidas,

kus, kellega koos jne ta tahab elada, millist hooldust ja abi ta

eelistab jne.

Inimesekeskne hooldus kogukonnas

Selle mudeli kohaselt toetatakse puuetega inimesi kogukonnateenustega

(eluase, koduhooldus, toitlustamine, kaasatus

kohalikku ellu, vajalikud tugiteenused) nii, et nad suudaksid oma

eluga võimalikult iseseisvalt ja tavaliste inimeste eluga sarnaselt

hakkama saada. Iseseisev elamine õnnestub kõige paremini just

kogukonnateenuste toel.

Paindlik rahastamine

Iseseisva elamise jaoks on tarvis erivajadustega inimesi toetada

rahaliste vahenditega. Kui klassikalises hoolekandes pakutakse

klientidele kindlaid teenuseid, siis kogukonnas elades peaksid

inimesed saama ise otsustada, millist abi ja tuge nad soovivad

osta ning kuidas seda korraldada.

Rahastamiseks kasutatakse enamasti otsemakseid või isiklikku

eelarvet:

- Otsemaksed – inimene lepib teenuseosutajaga kokku, millist

abi ta vajab, ja teenuseosutaja saab oma tasu sotsiaalsüsteemi

kaudu.

- Isiklik eelarve – inimesele või ta perele eraldatakse teatud

lihtsate näitajate järgi igakuine summa, mille piires saab ta ise

otsustada, mida sellega peale hakata ja mida parasjagu vaja on,

ostes kas teenuseid või saades ise hakkama.

Isikliku abistaja skeemid

See on iseseisva elu korral kõige olulisem teenuseliik, kus erivajadustega

inimesele nähakse tema piirangutest tulenevalt ette

teatud töötundide mahuga isiklik abistaja, keda ta võib palgata

kas sotsiaalsüsteemi kaudu otsemaksega või oma isiklikust eelarvest

talle ise makstes.

Paljude riikide praktika on näidanud, et just sellise paindliku

korralduse juures on sotsiaalteenuste tulemused kõige paremad

ja rahakulutus kõige säästlikum. Inimesed ju ei raiska raha, kui

nad saavad ise otsustada, mida sellega teha.

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Täiskasvanuile jagub reharaha keskmiselt vaid 25 eurot aastas. Oktoober 2014


22 Sotsiaaltöö

23

lest edasi kihutavast rongist kaugele

maha. Neile pole jagunud võimalust

nautida neidsamu edu vilju.

Olla Eestis puudega inimene on

äärmiselt suur väljakutse – eriti siis,

kui puudele lisanduvad muud ebaeelised,

nagu elukoht ääremaal vms.

Ja tegemist ei ole siin mitte nende

inimeste psühholoogilise probleemiga.

Edu-Eesti ongi nende eest ja

nende erivajadusi arvestamata lihtsalt

minema kihutanud ja mahajääjad

üksindusse jätnud.

Oleme teelahkmel

Nüüd, kus algavad reformid, ongi

meie ees suur küsimärk: kas suudame

teha muutusi nii, et senised

mahajääjad ehk puuetega inimesed

ja nende eest hoolitsevad pereliikmed

muutuksid ka sellesama eduka

Eesti täieõiguslikeks liikmeteks või

tuleb neil hoolimata edu-Eesti läbiviidavatest

reformidest ohverdada

oma tegelikud soovid ja unistused

ning jätkata oma unustatud elu selle

kauni maa peidetud nurgatagustes?

Järgnevalt toon mõned näited ja

kirjeldan meie hiljutiste uurimistööde

tulemusi, mis pakuvad mõtteainet,

kuidas saaks tuua puuetega inimesi

ühiskonna südamele lähemale.

Ja kaasata neid, erivajadustest hoolimata,

tervikliku elukeskkonna ülesehitamisse.

Rohkem

heaolu

ei olegi

võtmeküsimus

Minu esimene tees ongi selline:

rohkem heaolu ei pruugi tähendada

suuremat kaasatust ega suuremat

osalemist. Kallid ja rohked

sotsiaalteenused võivad samuti

jätta inimese olukorda, kus normaalne

elu on pärsitud.

Kehvemal järjel riikides arvatakse

sageli, et küsimus on üksnes

rahas ja rohketes klassikalistes

heaoluteenustes. Et kui riigil

oleks rohkem raha, rohkem teenuseid,

rohkem spetsialiste ja

uhkemad kvaliteedisüsteemid,

siis oleks kõik puuetega inimesed

õnnelikud ja kaasatud võrdväärsete

kodanikena ühiskonnaellu.

Paraku tehakse siin mõned

valed järeldused:

• Esiteks ei põhine lääneriikide

suhteliselt kõrgem heaolutase

Kui Hollandis hakati uue süsteemiga raha säästma, siis Eestis võimaldaks

see vähesegi rahaga rohkem ära teha. Heiko Kruusi

ainuüksi rikkalikel sotsiaalteenustel

(mida idaeurooplased enamasti

esimesena näevad), vaid hästi toimival

sotsiaalvõrgustikul, normaalsel

kaasatusel igapäevaellu ja positiivsel

suhtumisel.

• Teiseks võib just vaesemate Ida-

Euroopa riikide sotsiaalsüsteemides

näha massiivseid, keerukalt struktureeritud,

reglementeeritud ja professionaalsel

tööl põhinevaid sotsiaalteenuste

pakkumise püramiide,

nende kaudu aga millegipärast ei

suudeta inimesi õnnelikuks teha.

Järelikult on kuskil tehtud valearvestus.

Tuleks uurida, mis annab inimeste

elule mõtte, mis paneb neid

tegutsema ja endasse uskuma. Vaevalt

on selleks teadmine, et tuleb

oodata, kuni keegi teine neile vajalikud

otsused langetab.

Nüüdisaegne

hoolekanne

Sellepärast keskendutaksegi nüüdisajal

sotsiaaltöös just sellele, mida

inimene saab ise enda jaoks ära teha.

Iga puudega inimene, olgu ta eripära

ja erivajadused missugused tahes,

suudab oma elu kohta valikuid ja

otsuseid teha. Täpselt nii, nagu seda

teevad igapäevaselt kõik puudeta

inimesed. Kõigil erivajadustega inimestel

on samasugune õigus enesemääramisele

ja neile tuleb selle juures

vaid tuge anda.

Kõige hõlpsamalt saab seda teha

puuetega inimestele inimesekeskseid

kogukonnateenuseid pakkudes.

Inimesel (või ta perel) peab olema

võimalus kodukohas selliseid teenuseid

saada ja nende vahel ise valida

ning sel moel oma „päästeplaan”

koostada. Niisugusteks kogukonnateenusteks

on iseseisva elu toetamine:

sotsiaalmajutus, vajadusel hooldusteenused

ja toitlustamine, tugiisik

või abistaja, aktiivne ühiskonnaelust

osavõtt.

See kõik ei teki iseenesest ning

arusaadavalt on selleks tarvis ressursse.

Kui klassikalises hoolekandes,

näiteks hooldekodus, pakutakse

klientidele valmis disainitud täisteenust,

mida puuetega inimesed

valikuvõimalusteta kasutavad, siis

iseseisvalt elades teeb iga klient (ta

pere) oma otsused ise. Väga heaks

lahenduseks on seejuures osutunud

sotsiaalteenuste rahastamine isiklike

eelarvete kaudu. See tähendab,

et iga erivajadustega klient (või eestkostja

tema nimel) saab kätte raha,

millega ta ostab ise endale vajalikud

teenused või saab lihtsalt ise hakkama.

Nii ei pruugi olla vajalik, et inimest

käib kodus aitamas sotsiaaltöötaja,

sest võib-olla teeb sama töö

palju paremini ära naabrinaine. Taolised

isiklikud eelarved on eri riikide

praktikas enamasti kokku pandud

riiklikest ja kohaliku omavalitsuse

ressurssidest. Vajaliku summa

täpsustamiseks luuakse lihtne hindamisskaala:

kui sagedast kõrvalabi

inimene vajab, kui kaugel asuvad ta

kodust vajalikud asjaajamiskohad

jne. Isiklike eelarvete kõige mahukam

kulutus ongi tavaliselt tugiisiku

või abistaja palkamise kulu.

Nii jääks ööpäevaringne asutusehooldus

selle klassikalises mõttes

üksnes kõige raskematele, tõepoolest

pidevat hooldust vajavatele inimestele.

Kindlasti pole jätkusuutlik

jätta nii mahukat hooldust vajavad

inimesed üksnes perekonna hooldada.

Aastatel 2012–2013 osales Tallinna

ülikool rahvusvahelises uurimisprogrammis,

kus võrreldi puuetega

inimeste hoolekannet kolmes riigis:

Vaegnägijad ei pea kodunurka jääma

Nägemise halvenemine või kaotus

pole veel elu lõpp. Vaegnägijal

on võimalik eluolu korraldada

nii, et ta saab end tunda täisväärtusliku

ühiskonnaliikmena. Vaid

sada kilomeetrit üle lahe on see

kõik juba ammu nii. Ka meie oleme

teel paremasse maailma, kus

vaegnägijad saavad tunda end

võrdsetena. Kuid me peame ise

sellele kaasa aitama.

Kui oled vaegnägija, tunned

muret oma tuleviku pärast ja

soovid kõneleda sarnase kogemusega

nõustajaga, ootame sind

kogemusnõustamisele:

Eestis, Ungaris ja Hollandis. Uuringu

ülesanne oli võrrelda just eri sotsiaaltöö

meetodite ja süsteemide

tulemuslikkust inimeste peal.

Olime valmis selleks, et Hollandist

leiame eest rikkalikult rahastatud,

hästi toimivad ja tõhusad sotsiaalteenused

ning Ungaris ja Eestis

näeme Ida-Euroopale omaseid alarahastatud

ja enamikule kättesaamatuid,

juhuslikke teenuseid.

Hollandi õppetunnid

Tegelikult selgus, et ka heal järjel

Hollandis käis hoogsalt sotsiaalsüsteemi

reformimine. Sealseks motoks

oli endisaegse, teenustel põhineva

süsteemi ümberhäälestamine puuetega

inimeste kaasatusel ja ühiskonnaelust

osavõtul põhinevaks tugisüsteemiks.

Miks hollandlased sotsiaalsüsteemi

uuendamist alustasid?

Esiteks seepärast, et panna piir

sotsiaalkulutuste pidevale kasvule ja

otsida kulusäästlikumaid võimalusi.

Teiseks olid nad mõistnud, et teenuste

osutamisel põhinev süsteem

tekitab passiivsust ja toodab abistamisest

sõltuvaid inimesi, selle tagajärjel

vajavad nad üha rohkem, aina

kallimaid ja keerulisemaid teenuseid.

Nii jõutigi mõtteni, et sotsiaaltöös on

vaja kasutusele võtta meetodid, millega

luuakse võimalused, et inimesed

saaksid hakata end ise aitama ja

oma elu eest vastutama. Just nii jõutakse

taastumiseni, puuetega inimesed

hakkavad oma tugevaid kohti

üles leidma ning oma muidu peidus

olevat võimekust rakendama.

Kõige üllatavam on see, et juba

mõnede aastate järel on Hollandil

õnnestunud näiteks vaimse tervise

teenuste eelarvet vähendada 25

protsenti, samal ajal kui klientide

rahulolu ja taastumine on paranenud.

Kulude vähenemine on tulnud

näiteks sellest, et igal aastal on Hollandis

sotsiaalsüsteemist lahkunud

ligi 10 000 spetsialisti. Nende töö

on palju tulemuslikumalt ära teinud

kliendid ise ja täiesti uut liiki teenusepakkujad

(tugiisikud, transporditeenuse

pakkujad, koduabilised,

lapsehoidjad jne), kes on süsteemi

lisandunud just seepärast, et puuetega

inimestel on tekkinud nende

järele nõudlus ja samal ajal võimekus

maksta.

Kõige selle juures aga on Holland

(projektis vaadeldi Maastrichti ja

Amersfoorti piirkonda) saanud sotsiaalsfääri

reformiga koos veel ühe

ootamatu kingituse: aktiviseeruma

on hakanud kohalik kogukonnaelu,

kuna lisandunud on uusi töökohti,

elavnenud on kohalike elanike omavaheline

suhtlemine, inimesed on

kuidagi „käima” läinud jne.

Zsolt Bugarszki

• Tartu ülikooli kliinikumi silmahaiglas

(Tartu, Kuperjanovi 1, auditoorium)

kolmapäeviti ja neljapäeviti

kella 16–18.

• Ida-Tallinna keskhaiglas (Tallinn,

Ravi 18, 4. korrus, kabinet RCO 445)

reedeti kella 9–13.

• Vastuvõtule saab registreeruda

teisipäeviti ja neljapäeviti kella

10–14 telefonil 5901 1358. Nõustamisi

ei toimu riiklikel pühadel.

• Nõustamisele on teretulnud ka

silmahaigete lähedased, kes on

uuest olukorrast segaduses ja soovivad

küsida nõu, mida peaks edasi

tegema. Samuti nõustame hea meelega

meditsiinitöötajaid, tööandjaid

jne.

• Otsi tuge ja infot ka veebilehelt

kakora.sarasyl.com. Sealt leiad

vajalikku teavet ka siis, kui soovid

vaegnägijate ettevõtmistes kaasa

lüüa või neid toetada.

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Keskmine puudest tulenevate lisakulude toetus jääb 34 eurole. Oktoober 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

See ajakiri on

valminud teie abiga!

Sander Saat, Maria Praats, Ave Kongi, Karolina Antons, Kalev Märtens, Monika Miller, Rika Joala,

Heldi Käär, Mare Mustimets, Reet Jepisova, Helina Tamberg, Chris-Helin Loik, Kristi-Isabella Kaldoja,

Anneli ja Silvi Tamela, Eerika Õun, Minia Pääslane, Agnessa Naarme, Kaja Linder, Larissa Nikoforova,

Ester Viinalass, Elen Rekand, Piibe Lõhmus, Ene Soidla, Jaak Varbe, Imbi Suun, Ande Etti,

Anneli Trepp, Merle Lints, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda, Sigrid Kristin, Ere Tött, Ülle Väina,

Küllike Lain, Ülle Urbanik, Triin Pärnpuu, Renee Kukk, Raili Veskilt, Imbi Rego, Anneli Trepp, Kristina

Alunurm, Kajar Lember ja Helmen Kütt. Lisaks neile tegid seekordse ajakirja toetuseks kollektiivse

annetuse Toila valla omastehooldajad Ingi Loide, Valve Rande, Vilma Sepp, Eevi Iro, Maie Meldre,

Ene Jaagant, Inna Kivimaa ja Kaja Rebane.

Annetustest kogunes 529 eurot, mille panustasime ajakirja trükkimisse. Suur tänu kõikidele!

More magazines by this user
Similar magazines