PP31
06.12.2015 • Views
Share Embed Flag

PP31

ePAPER READ
DOWNLOAD ePAPER
puutepunkt

Create successful ePaper yourself

Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.

START NOW

Millised<br />

on kulusäästlikud<br />

sotsiaalteenused?<br />

Kas puuetega<br />

inimesed<br />

sobiksid<br />

parlamenti?<br />

Mida arvab<br />

minister<br />

autistide<br />

õpetamisest?<br />

Kuidas<br />

õpetatakse erivajadustega<br />

lapsi USA-s?<br />

Oktoober 2014<br />

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest<br />

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja<br />

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!<br />

Nr 31<br />

ERAKOGU<br />

Kool on<br />

teinud<br />

meie jaoks<br />

kõik<br />

Põletavaid teemasid järgmises numbris:<br />

Kuidas korraldatakse kogukonnateenuseid teistes riikides?<br />

Mida tähendab „kõige vähem piirav” keskkond hariduses?<br />

Millisest seadusest pidi töövõimereform tegelikult algama?

2 Idee 3<br />

Miks see<br />

on tähtis?<br />

Veel aastake tagasi arvasid<br />

paljud puuetega inimesed,<br />

et tänavatele<br />

piketeerima minek ei tule kõne<br />

allagi. Et see ei ole viisakas ning<br />

korralikud inimesed nii ei tee. Et<br />

puuetega inimestel, rääkimata<br />

omastehooldajaist, poleks selleks<br />

aegagi. Ja miks nad üldse peaksid<br />

seda tegema, kui see on ju riigi<br />

tegemata töö, kui ühiskonna<br />

nõrgimail on paha. Ja riigi asi on<br />

siis ka tehtud vead kõrvaldada. Et<br />

puuetega inimesed oleksid riigi<br />

erilise hoole all, nagu nõuab põhiseadus.<br />

Ometi ei ajanud riik asja korda.<br />

Kui puuetega inimeste organisatsioonid<br />

kutsusid juunikuus oma<br />

liikmeid Toompeale töövõimetoetuse<br />

seaduseelnõu peatama, oli<br />

paljudel varuks juba uus vabandus:<br />

võiksime ju tullagi, aga mis<br />

sellest kasu on – meid ju niikuinii<br />

ei kuulata!<br />

Nii jõudiski jaanipäeva eel riigikogu<br />

ette vaid paarsada inimest.<br />

Arusaadavalt tegi oma töö ka tuuline<br />

ilm ja riigi dirigeeritud vastupropaganda.<br />

Ja arusaadavalt on<br />

puuetega inimestel tihtipeale keeruline<br />

või isegi võimatu liikuma<br />

pääseda, saati veel Tallinna tulla.<br />

Oktoobrikuisel üle-eestilisel<br />

meeleavaldusel kuues linnas osales<br />

aga juba korralik hulk rahvast.<br />

Ja mis peamine – tuldi veendumuse,<br />

lusti ja läbimõeldusega. Isegi<br />

kõrvalised pealtvaatajad tunnistasid,<br />

et üritused olid väga positiivsed<br />

ja tegusad ning hinge jäi hea<br />

tunne.<br />

„Mihkel Aitsam oleks tänast üritust<br />

nähes väga rõõmustanud. Oli<br />

ju tema unistus, et puuetega inimesed<br />

asuksid ise oma elu korraldama,”<br />

kõlas kohapeal sõnum<br />

ühest spontaansest sõnavõtust.<br />

Mingem siis edasi seda õiget<br />

teed, meie oma teed!<br />

Tiina Kangro, peatoimetaja<br />

Mihkel Aitsami lugu<br />

sai kaante vahele<br />

Sel kuul oleksime<br />

võinud tähistada<br />

Mihkel Aitsami<br />

85. sünnipäeva, kuid<br />

saatuse tahtel on meil<br />

nüüd võimalik tema<br />

Eesti invaliikumise tekkest ja arengust<br />

väärtuslikust rääkides ei saa Mihkel Aitsamist mõttemaailmast<br />

hellitlevalt osa kutsutakse, ja invaliikumise saada<br />

üle ega<br />

ümber. Ta on olnud üks liikumise alustaladest<br />

ja selle vedaja. Invavanaisa, nagu teda<br />

grand old man.<br />

Mihkel oli heatahtlik sõber, kellega oli<br />

äsja trükist tulnud<br />

mõnus maailmaasju arutada, arvamust ja<br />

nõu küsida. Imetlusväärse vitaalsuse, mõtteerksuse<br />

ja uudishimuga, mis andis silmad<br />

raamatu ette kaudu.<br />

palju noorematelegi.<br />

Mihkel oli iseloomuga inimene, tema elus<br />

oli kolleegidega tuliseid vaidlusi ja vastandumisigi.<br />

Teda pole alati mõistetud, kuid ta<br />

Invavanaisa. Mihkel Aitsami lugu<br />

Ilmub alates oktoobrist 2011<br />

Väljaandja<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

Faehlmanni 12,<br />

10125 Tallinn<br />

Tel 628 4405<br />

E-post info@vedur.ee<br />

Invavanaisa<br />

Mihkel Aitsami lugu<br />

ei andnud kunagi alla. Samas oli ta teerajaja,<br />

kelle jälgedes käidi ja käiakse praegugi.<br />

On suur õnn, et hetkeks, mil<br />

Auli Lõoke<br />

Eesti Liikumispuudega<br />

Mihkel lahkus, Inimeste Liidu tegevjuht oli ta jõudnud<br />

suurema osa plaanitust juba kirja<br />

panna. „Invavanaisa. Mihkel Aitsami<br />

lugu” on teos, kus on kirjas<br />

Eesti invaliikumise ajalugu, aga ka<br />

palju enamat.<br />

Mihkel Aitsami poeg Mihkel<br />

Aitsam jun ütles raamatuesitlusel<br />

nii: „Arvan, et ta soovis<br />

anda innustust ja tuge praegustele<br />

puuetega noortele ning nende<br />

lähedastele, et enda näite toel<br />

anda eeskuju, kuidas puudega last<br />

üles kasvatada kui täisväärtuslikku<br />

ühiskonna liiget. Kolmekuuselt<br />

haigestus ta lastehalvatusse,<br />

17-aastaselt põdes läbi difteeria,<br />

mõlemad haigused jätsid rasked<br />

jäljed ta füüsisele. Sellest hoolimata<br />

kasvatati teda kui tavalist<br />

last, kes ronis puu otsas, käis paadiga<br />

Päärdu jõe peal kalal, lõpetas<br />

kooli ja ülikooli ning täiskasvanuna<br />

ehitas Nõmmele maja ja<br />

Kiisale suvila. Palju ehitustöödest<br />

tegi ta seejuures ise. Redelit mööda<br />

katusele ronimine ei olnud talle<br />

probleem.”<br />

Mihkel Aitsam jun jätkas: „Lisaks<br />

soovis ta üles kirjutada oma mõtteid,<br />

kogemusi, analüüsida tehtud<br />

eksimusi puuetega inimeste probleemide<br />

lahendamisel, et tulevased<br />

juhid juba tehtud vigu saaksid vältida.<br />

Raamatust jääb kõlama mõte,<br />

et puuetega inimesed tuleb kaasata<br />

nende probleemide lahendamisse.<br />

Kõrvalseisjad ei saa lahendusi<br />

kandikul ette kanda, ükskõik kui<br />

empaatilised ning heade kavatsustega<br />

nad ka ei ole. See mõte kajastub<br />

ka kõigis isa tegemistes läbi nende<br />

aastate, kui ta puuetega inimeste<br />

probleemidega tegeles.”<br />

Lähipäevil jõuab raamat müügile.<br />

Selle tulud lähevad heategevuslikult<br />

puuetega inimeste psühhosotsiaalse<br />

rehabilitatsiooni toetamiseks.<br />

© OÜ Haridusmeedia 2014<br />

Peatoimetaja Tiina Kangro<br />

Toimetajad Anne Lill,<br />

Kaidor Kahar<br />

Keeletoimetaja Kaja Türk<br />

Trükiarv 10 000<br />

Tellimine www.vedur.ee<br />

Puuetega inimesed<br />

võiksid minna parlamenti<br />

Kuigi töövõimereformiga<br />

püütakse<br />

kinnistada mõtet, et<br />

puuetega inimestel on<br />

olemas vaid „osaline”<br />

töövõime, tuleks teha<br />

vahet ühiskonnaelus<br />

osalemise takistuste ja<br />

töövõime vahel.<br />

Meie poliitikud ja töövõimereformijad<br />

ei saa aru väga tähtsast asjast:<br />

kõik puuetega või ka krooniliste haigustega<br />

inimesed ei vaagu hinge, ei<br />

ole jõuetud ega kasina võimekusega.<br />

Vahel nad lihtsalt ei pääse liikuma, ei<br />

saa kasutada infot või end ülejäänutele<br />

mõistetavaks teha.<br />

Kui need puudujäägid abivahendite,<br />

tugiisikute või juurdepääsudega<br />

kompenseerida, võivad paljud<br />

neist töötada isegi mitme eest. Sest<br />

oma puudega võitlemine teeb enamikul<br />

juhtudel visaks ja järjekindlaks.<br />

Päevast päeva kuuleme konfliktilugusid<br />

puuetega inimeste kokkupuudetest<br />

töötukassaga, kus neile<br />

antakse mõista: teie ärge tungige<br />

tervete marjamaale! Levinud on<br />

arusaam, nagu peaks kahjustunud<br />

tervise või funktsioonihäirega inimene<br />

ikka leppima vähemaga ja ajama<br />

läbi kasinamalt. Ometi on Eesti<br />

100 000 töövõimetuspensioni saaja<br />

hulgas inimesi seinast seina: nõrku<br />

ja tugevaid, tarku ja rumalamaid,<br />

ausaid ja valelikke – täpselt nagu<br />

tervetegi seas.<br />

Mida teha, et puuete ja tervisekahjustustega<br />

inimesi ometi mõistma<br />

ja hindama hakataks?<br />

Kanada parlamendisaadikud proovisid ühe päeva elada ja töötada puudega<br />

inimesena. Vasakpoolne mees on aga kogu kehast halvatud Steven<br />

Fletcher, kes veel hiljuti töötas transpordiministrina. The Canadian Press<br />

Poliitikud ratastooli<br />

Mitmel pool maailmas on korraldatud<br />

kampaaniaid, kus näiteks parlamendiliikmed<br />

veedavad ühe tööpäeva<br />

ratastoolis. Proovivad, mis<br />

tunne on pääseda nii majja sisse,<br />

istungitesaali, oma tööruumi ja tualetti.<br />

Teise päeva võiksid nad ju teha<br />

tööd kinniseotud silmadega. Ja kolmandal<br />

kuulata istungit, helikindel<br />

kiiver peas.<br />

Teine võimalus oleks korraldada<br />

riigijuhtidele vähemalt nelja-aastane<br />

ümberõppekursus sel moel, et puuetega<br />

inimesed laseksid valida end<br />

parlamenti. Kui mõnes parlamendis<br />

istuks 101 saadiku hulgas ka doktorikraadiga<br />

pime, sügavate spetsialistiteadmistega<br />

kurttumm, üle keha halvatud<br />

riigiteadlane, jalutu jurist ning<br />

ninaga klaviatuuril klõbistav sotsiaaltöötaja,<br />

hakkaks arusaamine kohinal<br />

kasvama. Istungitesaali tuleks<br />

luua töökohad isiklikele abistajatele<br />

ja viipekeele tõlkidele, kogu hoonesse<br />

manööverduspinnad elektriratastooli<br />

kasutajatele, kohvikusse söömisvõimalused<br />

kätetutele.<br />

Ratastoolid poliitikasse<br />

Samuti saaksid siis tavapoliitikud<br />

teada, millist häält teeb pimedate<br />

punktkirjamasin ja milleks on vajalik<br />

valge triip koridoripõrandatel. Miks<br />

on mõne inimese vedamiseks tarvis<br />

eritransporti või miks käiakse oma<br />

igapäevaasju tualettruumi kabiinis<br />

õiendamas kahe mehega.<br />

Kui tavapoliitikud suhtleksid päevast<br />

päeva selliste inimestega, kes on<br />

vaimselt potentsiaalilt nende väärilised<br />

või sellest kaugelt üle, avastaksid<br />

nad enda jaoks ilmselt täiesti uue<br />

maailma. Vaat alles siis vist hakkaksid<br />

töövõimereformi-laadsetest seadustest<br />

pikapeale kaduma ka apsakad,<br />

mis reedavad seadusandja täielikku<br />

võhiklikkust valdkonna ja sihtgrupi<br />

tundmisel.<br />

Ent kas rahvas hääletaks valimiskastide<br />

juures puuetega inimeste<br />

poolt? Või arvaks nii nagu töötukassa,<br />

et need ju sandid, kuhu nad<br />

ometi ronivad? Kas puuetega inimesed<br />

ise hääletaksid endi seast pärit<br />

kandidaatide poolt? Kas nad usuksid<br />

endasugustesse? Kas erakonnad<br />

hindaksid niisuguseid uusi poliitikuid<br />

piisavalt kõrgelt, et neile võimalus<br />

anda? Kas meil Eestis on üldse<br />

selliseid inimesi, kes puuetega inimeste<br />

lippu kõrgel hoides valimistele<br />

läheksid? Tiina Kangro<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 141 026 puudega inimest.<br />

Oktoober 2014

4 töövõimereform<br />

5<br />

Kes on kes<br />

töövõimereformis?<br />

Mati Hiis, Tiina Kõrtsini, Teet Malsroos (Õhtuleht)<br />

Eelmises ajakirjas küsisime töövõimereformi<br />

käsitleva artikli juures (lk 7),<br />

kas oskate silmade järgi ära arvata,<br />

kes need inimesed on ja kuidas nad<br />

on seotud töövõimereformiga.<br />

Laekunud vastustest saime teada, et silmade järgi<br />

rahvas Eesti poliitikuid siiski ära ei tunne. Öeldakse<br />

küll, et silmad on hinge peegel, aga võib-olla siis<br />

on poliitikute puhul rahva jaoks hoopis tähtsam kõik<br />

muu – näiteks soeng, rõivad, hääl või teleriekraanile<br />

kuvatud nimetiiter.<br />

Saime vastuse 28 lugejat, kellest aga vaid kolm olid<br />

õigesti ära arvanud kõik viis poliitikut. Neist kolmest<br />

terava silmaga inimesest oli üks pealegi ise riigikogu<br />

saadik ja sotsiaalkomisjoni liige. Tema osavõtt auhinnamängust<br />

oli aga igati tervitatav, sest nii saime teada,<br />

et vähemalt Toompeal Puutepunktide ajakirja hoolsalt<br />

loetakse. See teadmine on meile justkui vastupreemia!<br />

Lisaks tegi Reformierakonna fraktsiooni liige<br />

Aare Heinvee preemiast kuulda saanuna kiiresti<br />

otsuse, et tegelikult temasugune siiski auhinda ei väärigi.<br />

Ja et palju mõistlikum oleks, kui annaksime selle<br />

tema asemel hoopis mõnele tublile puudega inimesele<br />

näiteks Raplamaalt. Kiitsime mõtte heaks ning leppisime<br />

kokku, et läkitame auhinna siiski saadikule endale<br />

(et ta seda vähemalt natuke lehitseks), kuid andsime<br />

talle volituse auhind seejärel edasi anda järgmistele<br />

tublidele saajatele. Nii aitame ühtlasi kaasa poliitikute<br />

ja rahva põkkumisele.<br />

Teised kaks, kes kõik viis poliitikut ära arvasid, olid<br />

Sirje Pedosk ja Kadri Läns.<br />

Aga keda siis silmapaaride taga veel arvati olevat?<br />

Kõige rohkem valevastuseid pälvisid endise sotsiaalministri<br />

Hanno Pevkuri silmad – neis nähti tööandjate<br />

keskliidu juhti Toomas Tamsarit, inimõiguslast<br />

Kari Käsperit ja isegi üht vallavanemat. Kuidas täpselt<br />

tundmatu vallavanem töövõimereformi niitide<br />

tõmbamises võiks osaleda, ei selgunud.<br />

Minister Urmas Kruuset aeti jälle sassi töötukassa<br />

juhi Meelis Paaveliga. Riigikogu sotsiaalkomisjoni<br />

juhi Heljo Pikhofi silmades üritati aga ära tunda sotsiaalministeeriumi<br />

uut kantslerit Marika Prisket.<br />

Kõige rohkem segadust tekitas minister Helmen<br />

Kütt. Tema silmad meenutasid kahele vastanule hoopis<br />

„Puutepunkti” telesaate toimetajat Anne Lille.<br />

Üks arvamismängus osalenu tundis aga ministris ära<br />

lausa oma hooldekodu direktori ja teine oma kodukoha<br />

töötukassa klienditeenindaja. Tiina Kangro<br />

Taavi Rõivas<br />

oli sotsiaalminister detsembrist 2012 märtsini 2013,<br />

kuni ta sai valitsusvahetuse tõttu ootamatult peaministriks.<br />

Rõivase ministriks oleku ajal arendas töövõimereformi<br />

juhtrühm reformikava välja umbes selliseks,<br />

nagu see on praegu. Kuigi töövõimereformi käivitas<br />

juba eelmine valitsus eelmise sotsiaalministri juhtimisel,<br />

hakkas Rõivas kummalisel kombel pidama reformi<br />

oma „lapseks”. Seda usku on ta siiani ja see ongi põhjus,<br />

miks reformierakondlasest valitsusjuht püüab nii kiivalt<br />

vigast reformi läbi suruda. Kuuldavasti kardab ta, et kui<br />

aeg maha võtta ja reform remonti anda, siis õõnestab<br />

see tema usaldusväärsust ning valijad võivad öelda: ah<br />

sina olidki see, kes selle segase supi kokku keetis! Millegipärast<br />

tundub kogu Reformierakonnale, et kui reform<br />

jõuga läbi suruda, unustavad inimesed kevadisteks valimisteks<br />

kogu loo ja lihtsalt lepivad paratamatusega.<br />

Heljo Pikhof<br />

tõusis kevadise valitsusvahetuse järel riigikogu sotsiaalkomisjoni<br />

lihtliikmest selle esimeheks. Seni komisjoni<br />

juhtinud Isamaa ja Res Publica Liidu liikmel Margus<br />

Tsahknal tuli selle käiguga taanduda komisjoni aseesimeheks,<br />

sest kombeks on, et komisjone juhivad koalitsioonipoliitikud.<br />

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kaks<br />

peamist sotsiaalteemadega tegelejat – Helmen Kütt ja<br />

Heljo Pikhof – pidid seega kahepeale täitma nii sotsiaalministri<br />

kui ka sotsiaalkomisjoni juhi posti. Iseenesest<br />

võinuks sellest saada tugev tandem, kes ühendab probleemide<br />

seljatamisel riigi seadusandliku ja täitevvõimu.<br />

Paraku tabas ka Pikhofi umbes sama saatus mis Kütti –<br />

Reformierakonna surve töövõimereformi läbisurumisel<br />

on ka riigikogus osutunud ülitugevaks. Pikhof on püüdnud<br />

anda endast parima ja lubanud avalikkusele mitmel<br />

korral, et seadusi ei võeta vastu enne, kuni kõik olulised<br />

probleemid on lahendatud. Kuidas ta pingele vastu<br />

peab, näeb lähiajal.<br />

Urmas Kruuse<br />

sai sotsiaalministeeriumi teiseks ministriks kevadise<br />

valitsusvahetuse järel, kui Reformierakond moodustas<br />

koalitsiooni Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Kokkuleppe<br />

järgi pidi uues valitsuses minema sotsiaalministri<br />

koht just sotsidele. See plaan tundus aga Reformierakonnale<br />

liiga riskantne, sest oli karta, et sotsid näevad<br />

töövõimereformi aukudest läbi ja hakkavad nõudma<br />

selle kordategemist. Selleks mõeldi välja kaval plaan:<br />

sotsiaalministri ametikoht löödi kaheks ning see võimaldas<br />

sotsiaaldemokraatliku ministri kõrvale istutada<br />

Reformierakonnast pärit „kontrollministri”. Kuna sotsiaalministeeriumi<br />

haldusala on tõesti lai, oli vajadust<br />

kahe ministri järele ka kerge põhjendada. Nii sai seni<br />

sotsiaalteemade suhtes mõistlikkust ilmutanud Tartu<br />

linnapeast tervise- ja tööminister, kes hakkas vastutama<br />

töövõimereformi eest ja pidi oma igapäevase kohaloluga<br />

maandama võimaluse, et kolleeg Helmen Kütt „üleannetusi”<br />

tegema hakkab.<br />

Hanno Pevkur<br />

oli sotsiaalminister siis, kui nüüdseks umbejooksnud<br />

töövõimereformi seeme idanema pandi. Nimelt sai just<br />

tema 2012. aasta kevadtalvel valitsuskabinetilt ülesande<br />

asuda välja töötama reformi, millega peatataks töövõimetuspensionäride<br />

hoogne juurdevool ja leitaks lahendus<br />

ka terviseprobleemidega inimeste tööl püsimisele.<br />

Pevkur alustaski reformi täiesti õigest otsast – töötervishoiu<br />

reformi ettevalmistamisest, kuid peatselt asus<br />

reformiplaanidesse elama kratt, kuna tollane peaminister<br />

Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi olid<br />

palunud Pevkuril lahendada kogu ülesande nii, et reformiga<br />

seotud kulutuste fookus oleks võimalik üle kanda<br />

töötukassasse. Kuna Pevkur on sündinud õnnesärgis,<br />

kandis saatus ta juba sama aasta detsembris uuele töökohale<br />

ning õrnalt juba kiiva kiskuva reformilaeva kaptenisillale<br />

astus Taavi Rõivas, kes igasuguse ohutundeta<br />

purjed heiskas ja tormisele avamerele seilas.<br />

Helmen Kütt<br />

istus sotsiaalministri toolile kohe pärast kevadist valitsusvahetust<br />

ja oli täis parimat tahet anda endast maksimum<br />

ka töövõimereformi vigade parandamisel. Sotsiaaldemokraat<br />

Kütt oli olnud kolm aastat riigikogu sotsiaalkomisjoni<br />

liige ja enne riigikokku valimist juhtinud<br />

pikki aastaid praktilist sotsiaaltööd Viljandimaal. Tööle<br />

asumise järel aga selgus, et lihtsalt ja loogiliselt see kõik<br />

siiski ei lähe. Juunis, kui Kütt oli töövõimereformi käivitava<br />

seaduseelnõu esimese lugemise eel selgelt välja<br />

öelnud, et tema meelest tuleks reformikava ümbertöötamisele<br />

saata, jäi ta oma erakonna toetuseta ning<br />

kõik koalitsioonisaadikud näitasid üksmeelselt eelnõule<br />

rohelist tuld. Pikapeale hakkas ka peaministri poolt<br />

sotsiaalkaitseministriks taandatud Kütt „paratamatust”<br />

tunnetama ja järjest rohkem oma reformierakondlasest<br />

kolleegiga ühisosa leidma. Kahtlemata ongi tegemist<br />

keerulise olukorraga, kus endaks jäämine eeldaks nii<br />

ministrilt kui ka ta erakonnalt ülisuurt meelekindlust.<br />

Auhinnasaajad<br />

Kadri Läns<br />

Sirje Pedosk<br />

Aare Heinvee<br />

Kadril ja Sirjel palume teatada meile<br />

oma postiaadressi, kuhu auhind saata.<br />

Suur tänu kõikidele mõistatajatele ja<br />

palju õnne võitjatele!<br />

Oktoober 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Uuel aastal jõuab puudega inimeste arv u 152 300-ni.<br />

Oktoober 2014

6<br />

Elu lugu<br />

7<br />

Bulls<br />

Kas puudega inimene<br />

ongi vaid töö jaoks?<br />

Töövõimereformiga<br />

plaanitakse anda töötukassale<br />

väga suur otsustusõigus<br />

tööealiste<br />

inimeste abivahendite ja<br />

rehabilitatsiooni<br />

saamise võimaluste üle.<br />

Heinar jutustab loo,<br />

kuidas ta jäi töötukassaga<br />

hätta juba enne<br />

reformi algust.<br />

Lahenduseks oli<br />

käendajate toel pangalaenu<br />

võtmine.<br />

„Kui puudega inimesele elutähtsa<br />

abivahendi saamine sõltub sellest,<br />

kas see on sihtotstarbeliselt<br />

vajalik töötamise jaoks, siis on asjad<br />

ikka viltu mis viltu,” on 44-aastane<br />

pereisa, hulgiskleroosi ehk sclerosis<br />

multiplex’i põdev Heinar hämmingus.<br />

„Just selles suunas viivad meid<br />

praegu töövõimereformi läbiviimiseks<br />

tehtavad seadusmuudatused.<br />

Mina aga sain oma kogemuse juba<br />

kätte ja kahjuks sellesse reformi ei<br />

usu. Täpsemalt öeldes: üks hiljutine<br />

kokkupuude töötukassaga on selle<br />

usu absoluutsesse nulli viinud.”<br />

Esimesed 27 eluaastat oma elust<br />

oli Heinar täiesti terve mees. Ei osanud<br />

mõeldagi, et „invateemad” teda<br />

kunagi puudutada võiksid. Need<br />

olid teiste mured – kuskil ohutus<br />

kauguses. Ent siis ühel päeval tundis<br />

noor mees, et labakäed hakkavad<br />

tuimaks muutuma. „Esialgu ma<br />

selle taga veel suuremat häda näha<br />

ei osanud,” meenutab ta. „Töötasin<br />

arvutitega ja mõtlesin, et ju on<br />

sundasend mõnele närvile liiga teinud.<br />

Liigutasin sõrmi, masseerisin<br />

peopesi ja lootsin, et läheb üle. Ei<br />

läinud, hullemaks läks. Kuna mul<br />

kohaliku perearstiga eriti kontakte<br />

polnud, otsustasin abi otsida Tartu<br />

närvikliinikust. Aasta oli siis 1997<br />

ja eriarstile pääses praegusest lihtsamalt.<br />

Õnneks sattusin väga targa<br />

ja hooliva tohtri juurde. Tema kahtlustas<br />

kohe sclerosis multiplex’i ning<br />

suunas mind uuringutele Tallinna<br />

diagnostikakeskusse. Seal oli tol ajal<br />

parim aparatuur selle haiguse diagnoosimiseks.<br />

Magnetresonantsuuringul<br />

leitigi mul pea- ja kaelapiirkonnas<br />

kolded, mis haiguse olemasolu<br />

kinnitasid.”<br />

Hulgiskleroos<br />

Heinar räägib, et on haiglas olles<br />

kokku puutunud väga paljude hulgiskleroosi<br />

põdejatega ning paljud<br />

neist on rääkinud, et diagnoosi selgumine<br />

oli neile tohutu šokk. Ta ise<br />

ei osanud esialgu diagnoosist midagi<br />

arvata. Polnud sellenimelisest haigusest<br />

kuulnudki. Heinari meditsiiniharidusega<br />

abikaasa mõistis asja<br />

muidugi kohe, kuid hoidis teadmised<br />

rohkem enda teada. „Sain ravi ja elasin<br />

rahulikult edasi, erilist muret tuleviku<br />

pärast ei tundnud. Kuni järgmiste<br />

atakkideni... Vaat see ehmatas<br />

küll ära, kui kord läks üks kehapool<br />

tuimaks, siis kaotas üks silm<br />

nägemise või tekkis topelt nägemine.<br />

Õnneks läksid need ägedad haigushood<br />

raviga alati üle. Kui Lääne-Tallinna<br />

keskhaigla juurde loodi sclerosis<br />

multiplex’i keskus, hakkasin seal ravil<br />

käima. Seal on minu meelest küll<br />

haruldased arstid ja õed. Osatakse<br />

ka halvimad asjad nii ära seletada, et<br />

saad kenasti aru, mis kehas toimub ja<br />

mida see kaasa toob, aga ei satu paanikasse,”<br />

räägib Heinar.<br />

Hulgiskleroos kimbutab Heinarit<br />

ägedamalt kaks korda aastas – kevaditi<br />

ja sügiseti. Siis tuleb enamasti<br />

korra haiglaravil käia. Tõsisemaid<br />

takistusi hakkas Heinar tundma<br />

10–12 aastat pärast haigestumist:<br />

„Esialgu elasin täiesti terve inimese<br />

elu, nagu varem. Aga eks iga suurem<br />

atakk kipub jätma oma kahjustuse ja<br />

aastatega need muudkui kuhjuvad.<br />

Praegu käin kepiga. Kehvemal päeval<br />

kahe kepiga.”<br />

Liikumistakistus ongi Heinari kõige<br />

suurem probleem. Kui närvisignaal<br />

ei jõua lihasesse, on iga liigutus<br />

pingutav. Hulgiskleroosi põdev<br />

inimene ei hüppa hommikul reipalt<br />

voodist. Selleks, et end üldse liikvele<br />

saada, tuleb lihased korralikult<br />

läbi venitada. Heinari sõnul on kõige<br />

tavalisem igapäevane liikumine<br />

talle sama mis tervele inimesele<br />

intensiivne treening. Kes tahab,<br />

võib järele proovida: tõstku 50-kilone<br />

liivakott hommikul turjale ja tehku<br />

kõiki oma tavalisi töid-toimetusi<br />

selle lisakoormaga. „Mina täit päeva<br />

„jõusaalis” vastu ei pea. Poole päeva<br />

peal kustun ära. Juba aastaid on<br />

minu ellu kuulunud kohustuslik<br />

lõuna uinak,” ütleb Heinar.<br />

Peale lõunauinaku ja järjekindla<br />

võimlemise on Heinaril varuks<br />

omaenese tarkusest õpitud nipid,<br />

“Nojah, äkki lähen pärast tööd poodi<br />

ja seade on ikka jala küljes. Või kõnnin<br />

sellega kooli lastele järele. Nii ju ei tohi,<br />

abivahend on töövõime parandamiseks.<br />

kuidas vaevu leevendada. Üks neist<br />

on keha jahutamine. Kui ees ootab<br />

mõni tähtis toimetus, istub mees<br />

pool tundi jahedas vannis. Umbes<br />

tunnikeseks on siis lihastes parem<br />

toonus. Ka spetsiaalse jahutusvesti<br />

on Heinar endale muretsenud.<br />

Samuti aitab palava ilmaga märja<br />

särgi kandmine. Liigne kuumus<br />

süvendab nimelt haigusnähte.<br />

Ortoosid, millest oli abi<br />

„Mul on vähemalt selle võrra<br />

lihtsam, et elan oma majas, kus on<br />

olnud võimalik sees ja väljas kõik<br />

liikumistakistusega inimese jaoks<br />

kohandada. Korrusmajas oleks kõik<br />

palju keerulisem. Ümberehitustööd<br />

tegin aegsasti ära, siis, kui liikumisel<br />

veel suuremat häda polnudki,”<br />

räägib Heinar. „Seda soovitan soojalt<br />

kõigile, kes sclerosis multiplex’i<br />

haigestuvad. Mõelge ette. Et mis siis<br />

saab, kui viletsamaks jääte. Hiljem<br />

pole enam jaksu ümberehitusi teha.”<br />

Muidugi annab Heinar aru, et<br />

mida aasta edasi, seda rohkem läheb<br />

tal vaja inva- ja liikumisabivahendeid.<br />

Aasta eest kuulis ta teiste haigete<br />

käest hiljuti müügile tulnud<br />

spetsiaalsetest neuroortoosidest,<br />

mis on näidustatud insuldi, pea- ja<br />

seljaajutraumade ning hulgiskleroosi<br />

tagajärjel tekkinud haigusseisundi<br />

leevendamiseks ja taastusraviks.<br />

Heinar otsustas asja uurida ja pöördus<br />

abivahendifirma poole, et saada<br />

nõu, kas uudsed ortoosid võiksid ka<br />

teda aidata. Füsioterapeudi juhendamisel<br />

tegi mees läbi proovitreeningud<br />

ning tulemus oli üllatavalt<br />

hea. „Käimine oli hoopis teine,<br />

tasakaal parem, mida sa veel tahad!<br />

Peale selle saab Bionessi ortoosi<br />

väga hõlpsasti paigaldada ja seda<br />

võib hommikust õhtuni peal hoida.<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Abivahendite ja rehateenuse kulud on riik külmutanud.<br />

Oktoober 2014

8 Elu lugu<br />

9<br />

Ainuke suur miinus oli hind – pea<br />

6000 eurot,” räägib Heinar.<br />

Töötukassa infopäev<br />

Enam-vähem samal ajal sattus<br />

mees töötukassa infopäevale „Hooliv<br />

tööandja”. Seal tutvustati tööandjatele<br />

võimalusi, kuidas toetada<br />

erivajadustega töötajaid ning millist<br />

abi pakub selleks riik. Räägiti<br />

maksusoodustustest, sellest, kuidas<br />

taotleda toetust tööruumi ja töövahendite<br />

kohandamiseks jne. Heinar<br />

jäi kuuldu üle mõtlema: tema on<br />

ise enda tööandja ning miks mitte<br />

küsida töötukassalt toetust endale<br />

abivahendi soetamiseks. Hästi toimiv<br />

abivahend on ju suur panus, et<br />

kasin töövõime võimalikult pikalt<br />

säiliks, täielikult tööga seotud vajadus.<br />

Seda, et sotsiaalrahadest Bionessi<br />

tooteid ei kompenseerita, oli<br />

Heinar kuulnud ühelt saatusekaaslaselt,<br />

nii et riiklikule abivahendikomisjonile<br />

ei hakanud ta taotlust<br />

esitamagi. Kohaliku töötukassa inimesed<br />

aga julgustasid ja aitasid tal<br />

dokumendid täita, et need siis Tallinna<br />

peakontorisse saata.<br />

Vastus oli aga eitav. Sõna-sõnalt oli<br />

seal kirjas nii: „Oleme seisukohal, et<br />

Bioness on teile vajalik igapäevaseks<br />

toimetulekuks ja vajate seda ka töövälisel<br />

ajal ning püsivalt. Seega on<br />

tegemist isikliku abivahendiga, mille<br />

võimaldamise üle otsustab tehniliste<br />

abivahendite riiklik komisjon.”<br />

„Nojah, äkki lähen pärast tööd<br />

poodi ja seade on ikka jala küljes. Või<br />

kõnnin sellega kooli lastele järele.<br />

Nii ju ei tohi, abivahend on töövõime<br />

parandamiseks,” kommenteerib<br />

Heinar töötukassa otsust. „Kuidas<br />

meil ikka ei osata näha inimest tervikuna?”<br />

on mees nõutu. See, et ta<br />

tööd teha suudab, on tema meelest<br />

kõige otsesemas seoses sellega, kas<br />

ta on võimeline ka oma igapäevatoimetustega<br />

hakkama saama – majapidamistöid<br />

tegema ja lapsi kasvatama.<br />

See viimane on ju tegelikult kõige<br />

tähtsam motivaator, mille nimel<br />

ihust ja hingest tööd teha. „Ma ei<br />

taha, et lapsed mu haiguse tõttu teistest<br />

viletsamad oleksid. Ja mis seal<br />

salata – minu puhul käib jutt nüüd<br />

juba üksnes osaajaga tööst, käin tööl<br />

Neuroortoosi soetamise eel tuleb<br />

koos füsioterapeudiga treeningute<br />

ajal selgeks teha, kas seade<br />

annab piisava tulemuse, et õigustada<br />

rahakasutust. Heiko Kruusi<br />

ühel päeval nädalas. Aga jääda täiesti<br />

koduseks, abikaasa ülalpeetavaks ma<br />

ka veel ei taha. Ja raha on vaja samuti<br />

teenida. Seda on kole välja öelda,<br />

aga meie peres on küsimus juba selles,<br />

kuidas toit lauale saada.”<br />

Pangalaenuga töövõime<br />

Just suutlikkuse nimel täita oma<br />

isakohustusi tegi Heinar riskantse<br />

otsuse: võttis pangalaenu ja ostis<br />

endale ise jalaortoosi. Heinari töö<br />

on arvutite tarkvara ja riistvara<br />

hooldamine, paigaldamine ja seadistamine<br />

ettevõtetes. Kui kliendil<br />

tekivad arvutiga probleemid, siis<br />

ta ei küsi, kas arvutihooldajal pole<br />

äkki parasjagu haigus ägenenud või<br />

kas ta üldse saab kohale tulla. Ainult<br />

käimiskepist aga Heinarile enam ei<br />

piisa. Konkureerivaid IT-ettevõtteid<br />

on rohkesti ja kuna neis töötavad<br />

enamasti terved inimesed, tuli<br />

konkurentsivõime säilitamiseks ja<br />

kliendibaasi hoidmiseks lihtsalt kõik<br />

endast olenev ette võtta.<br />

„Võib küsida, kas nii me siis lähemegi<br />

vastu töövõimereformile, kus<br />

põhiloosungiks on: kõik haiged ja<br />

puudega inimesed tööle,” märgib<br />

Heinar. „Mis hakkab juhtuma veel<br />

siis, kui kogu abivahendite saamise<br />

ja rehabilitatsiooni üle otsustami-<br />

ne lähebki tööealiste jaoks üle töötukassasse?<br />

Ja seadusmuudatused<br />

näevadki ette, et rehabilitatsiooni<br />

saab vaid tööhõivesse siirdumiseks<br />

ja abivahendid peab töötukassa olema<br />

heaks kiitnud.”<br />

Ta jätkab: „Mind isiklikult see<br />

uus süsteem enam ei puuduta, sest<br />

selleks ajaks, kui see kõik minuni<br />

jõuaks, olen ma juba täiesti töövõimetu.<br />

Aga mind häirib väga suhtumine,<br />

et riigi jaoks on tähtis ainult<br />

minu tulumaksunumber, mille kõrvale<br />

minu üks ja ainus elu enam kuidagi<br />

ei mahu. Ise leian, et isegi siis,<br />

kui haigus nii kaugele jõuab, et ma<br />

enam üldse tööd teha ei jaksa, saan<br />

olla ühiskonnale kasulik oma lastele<br />

toeks olles. Võib-olla on kahe tubli<br />

lapse üleskasvatamine üldse palju<br />

tähtsam kui kogu minu elu jooksul<br />

tehtud töö kokku. Ka riigile. Sest<br />

lapsed on ju riigi tulevik.” Anne Lill<br />

Kust ja millist<br />

abivahendit saab?<br />

Tööturuteenuste ja -toetuste<br />

seaduse järgi annab töötukassa<br />

puudega töötule töötamiseks<br />

vajaliku tehnilise abivahendi tasuta<br />

kasutamiseks.<br />

Seaduse §-s 21 selgitatakse, et<br />

töötamiseks vajalik abivahend on niisugune,<br />

milleta inimesel ei ole puude<br />

tõttu võimalik tööülesandeid täita.<br />

Töötamiseks vajalikuks tehniliseks<br />

abivahendiks ei loeta vahendit, mis on<br />

puudest olenemata vajalik tööülesannete<br />

täitmiseks või mis on puudega<br />

inimesele vajalik igapäevaeluga toimetulekuks.<br />

Igapäevaeluks vajaliku abivahendi<br />

soetamist rahastab<br />

riik sotsiaalkindlustusameti kaudu,<br />

sellele lisandub puudega inimese<br />

omaosalus.<br />

Praegu muutmisel oleva sotsiaalhoolekande<br />

seaduse § 11 59 kohaselt<br />

tehakse aga sotsiaalkindlustusameti<br />

kohustuseks 16–64-aastaste puudega<br />

inimese juures kontrollida, kas<br />

abivahendit küsima tulnutele on<br />

abivahendi jaoks andnud soovituse<br />

ka töötukassa, ning seda otsust tehes<br />

arvesse võtma.<br />

„Soovituse tulemusel on tagatud,<br />

et arvesse võetakse abivahendi<br />

sobivust nii igapäevaelu tegemiste<br />

toetamiseks kui ka tööülesannete<br />

täitmiseks,” põhjendatakse eelnõu<br />

seletuskirjas.<br />

Heinar: meie<br />

sotsiaal abi<br />

on näiline<br />

Meie hoolekanne on auklik ja abi<br />

puudega inimesele juhuslik. Võib-olla<br />

ei osata veel märgata haiget ja erivajadusega<br />

inimest enda kõrval.<br />

Vajate ratastooli? – Palun.<br />

Soovite abi vahendit,<br />

et ratastooli<br />

mitte jääda? – Ei saa!<br />

Minu info kohaselt on riiklikest<br />

sotsiaalabi vahenditest rahastatud<br />

Bionessi neuroortooside hankimist<br />

kahele inimesele. Lisaks on<br />

üks 17-aastane noor saanud selle<br />

kohaliku omavalitsuse toel. Ülejäänud<br />

tehniliste abivahendite riikliku<br />

komisjoni poole pöördunuist<br />

on saanud soovituse minna oma<br />

murega töötukassasse. Kui paljud<br />

sealt abi on saanud, ei oska öelda,<br />

aga tean, et päris mitu on viimases<br />

hädas võtnud selle vahendi ostmiseks<br />

pangalaenu.<br />

Samas, ega ükski liikumisabivahend<br />

pole imetegija ja seepärast<br />

tuleb enne nii suure ostu tegemist<br />

veenduda, et see parandab suurel<br />

määral elukvaliteeti. Selleks võimaldame<br />

inimesel teha prooviseadmega<br />

füsioterapeudi juhendamisel<br />

vähemalt kümme, aga sageli rohkemgi<br />

tundi treeningut, hindamaks<br />

ortoosi abil saavutatavate positiivsete<br />

muutuste suurust.<br />

Neuroortooside hind on samas<br />

klassis mõne parema ratastooliga.<br />

Mõttekoht on, miks riik kompenseerib<br />

puudega inimesele küll ratastooli,<br />

aga mitte vahendit, mis aitab<br />

tal ratastooli jäämist vältida. Ka töövõime<br />

seisukohalt on ju ise kõndiv<br />

inimene parem variant kui ratastoolis<br />

liikuja.<br />

Pille-Riika Lepik<br />

Tervise Abi füsioterapeut<br />

Võtame kas või minusuguse sclerosis multiplex’i haige<br />

oma vaevalise liikumisega. Kui palju on mindki seiratud<br />

etteheitval pilgul: näe, joodik!<br />

Minu jaoks on auto eluliselt vajalik liikumisvahend<br />

jõudmaks punktist A punkti B – käia tööl, poes, viia lapsi<br />

kooli jne. Kui peaksin bussiga liiklema, oleksin juba<br />

ammu täiesti kodune. Esiteks võtab peatusse minek<br />

meeletu aja ja energia. Teiseks, ükski bussijuht ei kannataks<br />

oodata, kuni ma end kahe kepi najal bussitrepist<br />

üles olen trüginud. Minu autol on ka invamärk.<br />

Nüüd aga tuli läbida sõiduki tehnoülevaatus. Uurisin<br />

internetist hinnakirja ja leidsin meeldiva üllatuse: puudega<br />

inimesele on see soodushinnaga. Läksin rõõmsalt<br />

kohale, aga minu rõõm jäi üürikeseks. Tuli välja, et<br />

minule soodustus ei laiene, kuna auto on registreeritud<br />

abikaasa nimele ja mina olen kirjas vaid auto kasutajana.<br />

Absurd! Ükski puudega inimene, kes elab põhiliselt<br />

pensionist (minul veidi üle 200 euro), ei suuda autot liisida.<br />

Tavaliselt võtabki siis auto liisingusse mõni täisajaga<br />

töötav pereliige. Autot välja osta meiesugune pere<br />

samuti ilmaski ei suuda. Kui just kartulipõllult rahapada<br />

ei leia.<br />

Nii on paljude asjadega. Puudega inimesele on eriolukorra<br />

tõttu justkui eelis loodud, aga tegelikult seda<br />

eelist kasutada ei saa. Näiline, mitte tegelik abi iseloomustab<br />

ka riiklikku hoolekannet. Ju on süsteemis töötavad<br />

ametnikud samuti harjunud, et ette nähtud abimeetmed<br />

ei laienegi kogu sihtrühmale, vaid üksnes väikesele<br />

osale sellest. Mitte keegi ega kunagi ühtki võimalust<br />

ka ei paku. Mina leidsin näiteks info rehabilitatsiooni<br />

saamise võimaluse kohta juhuslikult netis kolades<br />

alles kolm-neli aastat tagasi. Samas võinuks ma seda<br />

teenust saada juba kümme aastat tagasi! Olen kogu aeg<br />

suhelnud arstide ja sotsiaaltöötajatega, pensioniametiga<br />

– mitte keegi ei ole taolisest abist isegi kõssanud. Eks<br />

riigil muidugi parem, kui inimesed abist ei tea, raha jääb<br />

ju alles!<br />

Olen mõelnud ka sellele, et kui meie vaene riik ei jaksa<br />

või ei taha haigeid ning invaliide toetada, siis vähemalt<br />

võiks teha otsuse, et kui puudega inimesel on lapsed, siis<br />

neid lapsi riik toetab. Minult küsitakse sageli, kas mind<br />

ei hirmuta halva lõpuga sclerosis multiplex. Ütlen ausalt:<br />

ei hirmuta! Mul on ainult üks hirm: äkki pole minu laste<br />

lapsepõlv minu haiguse tõttu täisväärtuslik.<br />

Kui ortoosi elektroodidele on koos<br />

spetsialistiga sobivad punktid<br />

määratletud, saab inimene seadme<br />

pealepanekuga ise hõlpsasti ja<br />

kiiresti hakkama. Heiko Kruusi<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ka järgmise aasta eelarves on abivahenditeks 5,2 miljonit eurot. Oktoober 2014

10 Probleem<br />

11<br />

Haridus- ja teadusministeeriumi<br />

vastus<br />

Puutepunktide artiklile<br />

1. oktoobril 2014<br />

Austatud proua Tiina Kangro<br />

Sebastiani ja tema vanemate läbielamised on<br />

kurb näide sellest, kuidas eri osapoolte teadlikkus<br />

oma õigustest ja kohustustest on ebapiisav.<br />

Arvestades teema tundlikkust, tuleb tunnustada<br />

lapsevanemat, et ta oma muret on avalikult<br />

jaganud.<br />

Tõepoolest, paljudel tavakoolidel puudub valmisolek<br />

teatud raskemate hariduslike erivajadustega<br />

õpilaste õppe korraldamiseks. Samas<br />

on lapsevanemal täielik õigus nõuda, et ta laps<br />

saaks käia kodulähedases koolis, kui erivajadus<br />

seda lubab. Turvaline ja harjumuspärane keskkond<br />

ning vanemate lähedalolu peab olema kõikide<br />

laste õigus. See eeldab, et kõik osapooled täidavad<br />

oma kohustusi ja mõistavad ka kaasnevat<br />

vastutust – nii riik, kohalik omavalitsus kui ka<br />

kool.<br />

Praegusel juhul reageerisid kool ja kohalik<br />

omavalitsus lubamatult aeglaselt ning – nagu kirjeldustest<br />

välja tuli – ka täiesti ebaadekvaatselt.<br />

Kirjeldatud juhtum pole kahjuks ainulaadne.<br />

Kindlasti leidub ka teisi vanemaid, kes on sarnase<br />

olukorraga kokku puutunud. Kindlasti on<br />

haridusministeerium ja tegelikult kogu ühiskond<br />

huvitatud, et tulevikus selliseid olukordi enam<br />

ette ei tuleks. Isegi kui praegusel juhul lahenes<br />

kõik lõpuks hästi, on kulutatud ebamõistlikult<br />

lapsevanemate ja ka lapse närve. Samuti ei pea<br />

lapsevanem hakkama tegema kooli pidaja tööd<br />

ning klassiruumi sisustama.<br />

Sellistel juhtudel, kui tekib arusaamatus, kas<br />

osapooled tegelikult saavad aru oma vastutusest<br />

ja täidavad neile pandud kohustusi, maksab alati<br />

pöörduda ka Haridus- ja Teadusministeeriumi<br />

poole (hm@hm.ee). Me saame vajadusel anda<br />

nõu või keerulisematel juhtudel kaaluda ka järelevalve<br />

vajadust.<br />

Arvestada tuleb, et viimastel aastatel ongi tavakoolides<br />

erilist õpet vajavate õpilaste arv kasvanud.<br />

Enamasti on pädevad pedagoogid ja koolid<br />

sellega toime tulnud. Samas on selgemalt välja<br />

joonistumas ka kitsaskohad. Kui küsimus on rahas,<br />

siis erivajadustega lapse eest annab riik omavalitsustele<br />

ca 3,6 korda suuremat toetust. Teatud erivajadustega<br />

laste korral võib see olla veelgi suurem.<br />

Teisalt on selge, et raha pole selliste juhtumite<br />

puhul esmane või ainukene lahendus. Praegu<br />

oli küsimus ju eelkõige tahtmises ja arusaamises.<br />

Omavalitsuste haridusametnikud, koolijuhid ja<br />

õpetajad peavad mõistma ka oma vastutust. Selleks<br />

tuleb tõsta nende valdkondlikku pädevust, millega<br />

tegeleb ka vastloodud Hariduse Tugiteenuste<br />

Agentuur (SA Innove all). Sealsed spetsialistid tegelevad<br />

ka koolide nõustamisega – milliseid tingimusi<br />

tuleb erilistele õpilastele luua ja tugimeetmeid<br />

rakendada. Vajadusel viiakse läbi koolitusi õpetajatele<br />

ja tugispetsialistidele. Koostöös Rajaleidja keskustega<br />

kavatseme korraldada kõikides maakondades<br />

koolituspäeva koolijuhtidele ja kohalike omavalitsuste<br />

haridusametnikele. Plaanime luua infomaterjali,<br />

mis oleks abiks nii lapsevanematele kui<br />

ka koolidele oma õiguste ja kohustuste mõistmisel<br />

ning sisaldaks ka infot selle kohta, kuhu erinevate<br />

erivajadustega laste haridusega seotud probleemide<br />

korral pöörduda.<br />

Järgmistel aastatel forsseerime ka riikliku õpetajakoolituse<br />

programmi, et iga õpetaja teaks, kuidas<br />

erivajadustega lapsi hästi õpetada.<br />

Raskemate hariduslike erivajadustega õpilastele<br />

parimate õppimisvõimaluste loomine on kõikide<br />

osapoolte hool ja mure. Koolipidaja peab jälgima ja<br />

tagama, et kõik tema piirkonna lapsed saaksid sobivad<br />

õppimistingimused. Kooli juhtkond ja õpetajad<br />

peavad olema valmis end pidevalt täiendama.<br />

Ainult jätkuvate ühiste pingutuste tulemusena saame<br />

tagada turvalise ja tõesti lapse erivajadusele vastava<br />

keskkonna, mis võimaldab erivajadusega lapsel<br />

kasvada üles oma eakaaslastega.<br />

Lugupidamisega<br />

Jevgeni Ossinovski<br />

minister<br />

(allkirjastatud digitaalselt)<br />

Meie aga torgime teemat ikkagi<br />

edasi, sest kui lapsed kannatavad,<br />

kannatavad ka pered<br />

ning seeläbi kogu ühiskond.<br />

Järgmises ajakirjas uurime,<br />

mida arvavad probleemist ja<br />

ministri seisukohavõtust omavalitsused.<br />

Järgmistelt lehekülgedelt<br />

leiate aga põhjaliku ülevaate,<br />

kuidas korraldavad autismiga<br />

laste koolielu elukohajärgsed<br />

tavakoolid USA-s.<br />

Üle kivide ja<br />

kändude kaasava<br />

hariduse poole<br />

Eelmises ajakirjas avaldasime<br />

loo sellest, kui keeruline<br />

võib olla puudega<br />

lapsele koolitee sillutamine<br />

tavakoolis, kui seal<br />

ei olda sellise teemaga<br />

kokku puututud.<br />

Seadus ütleb küll, et kool peab<br />

tagama kõik vajaliku, aga mis saab<br />

siis, kui kooli- ja omavalitsusjuhid<br />

oma kogenematuses isegi ei aima,<br />

mismoodi näiteks sügava puudega<br />

autisti õpetamine käia võiks?<br />

Sebastiani ema Ennike otsis<br />

lõpuks ise tühja ruumi lähedal asuvas<br />

sotsiaalkeskuses, sisustas selle<br />

sotsiaalmeediast leitud annetajate<br />

abiga klassiruumiks ning püüab<br />

nüüd koos lapse lasteaiaaegse tugiisiku<br />

ning Sebastianile määratud<br />

õpetajaga veel 1. septembrilgi ta<br />

koduvallas tühjalt haigutanud autismipedagoogika<br />

auku täita.<br />

Mis edasi saab, pole Ennikesel<br />

aimugi. Praegu pole tal ka aega ega<br />

jaksu mõelda, mis saab suhtlemishälbega<br />

lapsest, kelle koolipäevad<br />

mööduvad õpetaja heale tahtele lootes,<br />

eakaaslasi nägemata ning katse<br />

ja eksituse meetodil teadmisi omandades.<br />

Kuid Sebastiani lugu pole midagi<br />

erandlikku. Samalaadsete muredega<br />

pistavad rinda paljud lastevanemad<br />

kogu Eestis. Seepärast palusime loole<br />

kommentaari haridus- ja teadusministrilt<br />

Jevgeni Ossinovskilt. Pakkusime<br />

talle ühtlasi välja, et võiksime<br />

jätkata mõttetalguid mullu veebruaris<br />

Kadrina keskkooli hariduskonverentsist<br />

välja kasvanud memorandumi<br />

teemal, mis kevadise valitsusvahetusega<br />

soiku on jäänud.<br />

Kadrina memorandum<br />

Ka haridusinimeste ja lastevanemate<br />

ühismemorandumi sisuks<br />

oli ju mure selle pärast, et kaasava<br />

hariduse sildi all võivad tavakoolidesse<br />

õppima asuvad erivajadustega<br />

lapsed jääda hoopis kaotajateks,<br />

kui neile ei suudeta seal tagada sobilikke<br />

õpitingimusi. Peale selle juhiti<br />

memorandumis tähelepanu puudujääkidele<br />

laste erivajaduste varajase<br />

märkamise ja õigeaegse ning pädeva<br />

sekkumise vallas. Päris selge on see,<br />

et igale lapsele on parim käia kodukoolis<br />

ja suhelda ka tavaliste lastega.<br />

See ei pea aga sugugi tähendama,<br />

et hariduslike erivajadustega lapsed<br />

tuleks pillutada üle kogu maa tavakoolidesse<br />

ühekaupa ning nad sinna<br />

omapäi maailmaga integreeruma<br />

jätta.<br />

Eriti puudutab see vaimse arengu<br />

häirete, psüühiliste erivajaduste<br />

ja autismispektri häiretega lapsi, kes<br />

sageli vajavad täiesti teistsuguseid<br />

õpimeetodeid, õpivahendeid, keskkonda<br />

ning päevastruktuuri. Päris<br />

kindlasti vajavad nad hariduselt palju<br />

enamat kui näiteks liikumispuudega<br />

lapsed, kelle kaasamiseks tavakooli<br />

piisabki vahel vaid liftist, laiemast<br />

ukseavast ja sõbralikkusest.<br />

Pall omavalitsuste käes<br />

Mida haridus- ja teadusminister<br />

meile vastas, võite lugeda kõrval<br />

olevast kirjast. Suure kurbusega<br />

tuleb aga tunnistada, et koostööpakkumist<br />

probleemi laiemaks käsitlemiseks<br />

koos erialainimeste liitudega<br />

me temalt ei saanud. Tema joaks<br />

näib pall olevat nüüd taas omavalitsuste<br />

käes, kes lihtsalt peavad saama<br />

kaasamisega ise hakkama. Ilmselt<br />

on ministeerium oma kaua küpsetatud<br />

HEV-hariduse kontseptsiooni<br />

nüüd õnnelikult kaante vahele saanud<br />

ega soovi teemat enam mõnda<br />

aega torkida. Sest nagu ütleb vanasõna:<br />

hakka torkima, läheb veel viimaks<br />

haisema. Tiina Kangro<br />

Oktoober 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Sellega plaanib riik võimaldada abivahendi 45 300 inimesele.<br />

Oktoober 2014

12<br />

Autism<br />

13<br />

Väike Mari-Liis,<br />

kes armastab üle<br />

kõige vihmavarje<br />

Puutepunktide Facebooki lehe<br />

kaudu võttis meiega ühendust<br />

kuueaastase Mari-Liisi ema.<br />

Kui ta luges Sebastiani ema<br />

Ennikese võitlustest oma<br />

autismi diagnoosiga pojale<br />

koolihariduse korraldamisel,<br />

otsustas ta jutustada, kuidas<br />

USA-s autismiga lastele sobivat<br />

haridusteed sillutatakse.<br />

Elame Virginia osariigis Alexandrias.<br />

Meie laps hakkas<br />

juba kaheaastaseks saama,<br />

aga kõne ei tulnud ega tulnud.<br />

Üksikuid sõnu ta küll ütles, aga<br />

mitte piisavalt. Paljud siin lohutasid,<br />

et laps ju kasvab kakskeelses peres<br />

ja et neil tulebki kõne hiljem. Ise<br />

arvasin sama, aga kahtlus jäi.<br />

Lastearst pidas seda siiski rohkem<br />

kui kahtlaseks. Ta ütles, et enamik<br />

kakskeelsete perede lapsi, keda tema<br />

on näinud, ütlevad Mari-Liisi vanuses<br />

juba rohkem sõnu hoolimata sellest,<br />

mis keeles need sõnad parasjagu<br />

on. Ta mainis ka, et see on väga<br />

hea, kui ta eksib, aga igaks juhuks<br />

võiksin ikka lasta last kontrollida, ja<br />

soovitas, et paneksin aja kinni laste<br />

arenguhäiretele spetsialiseerunud<br />

arsti – arengupediaatri (developmental<br />

pediatrician) juurde.<br />

Ta lisas, et konsulteeriksin ka linna<br />

haridusosakonna juures tegutseva<br />

nõustamiskeskusega Child Find.<br />

Selles asutuses tegeletakse lastega,<br />

kel kahtlustatakse arengus mahajäämist<br />

vms. Spetsialistid aitavad<br />

hinnata, kas tegu võiks olla erivajadustega<br />

lapsega, ja abistavad vajadusel<br />

talle sobiliku rühma või klassi<br />

leidmisel. Hindamiseks kutsutakse<br />

kohale eripedagoogid, psühholoogid,<br />

psühhiaatrid jt, kes teevad teste,<br />

kõnelevad lapsega, et selgitada välja<br />

ta olukord ja pakkuda vajalikud<br />

lahendused. See kõik oli siis, kui<br />

Mari-Liis oli kaheaastane.<br />

Abi otsimise algus<br />

Muide, selleks, et pääseda arengupediaatri<br />

juurde, tuleb uutel patsientidel<br />

sageli oodata järjekorras ligi<br />

neli kuud! Kuna siin olid need spetsialistid<br />

nii hõivatud ja graafikusse<br />

saigi aega panna vaid kolm kuud<br />

ette, siis üksvahe helistasin lausa iga<br />

päev, saamaks teada, kas uus graafik<br />

on tulnud ja kas saan juba aega<br />

broneerida. Neid arst-spetsialiste<br />

pole mitte igas linnas ja see spetsialist,<br />

keda mulle soovitati, oli hoopis<br />

teises maakonnas. Nii et suvel käisin<br />

arsti juures, aga aja sain kokkuvõttes<br />

alles detsembri lõpuks…<br />

Linna haridusosakonna nõustamiskeskusse<br />

pääsesin muidugi<br />

kohe. See on üldteada tõde, et autismikahtlusega<br />

lastega tuleb hakata<br />

tegelema väga varakult, mida<br />

varem, seda parem. Tänu sellele on<br />

olnud ka edulugusid, kus mõni laps<br />

on olnud võimeline eriklassist tavaklassi<br />

minema.<br />

Hindamine oli väga põhjalik ja<br />

professionaalne. Haridusosakond<br />

teeb tõesti kõik endast oleneva, et<br />

tuvastada lapse tegelikke teadmisi<br />

ja oskusi enne, kui annab soovituse<br />

eriklassi paigutamiseks. Mari-Liisi<br />

arengutaseme testimiseks kutsuti<br />

kohale isegi eesti keele tõlk, et olla<br />

ikka kindel, et lapse vähene kõnelemine<br />

pole seotud inglise keele mitteoskamisega.<br />

Kõik testimisega seotud<br />

kulud kattis muidugi haridusosakond.<br />

Last vaadanud ja hinnanud spetsialistide<br />

sõnul oli neil suur kahtlus,<br />

et tegu on autismiga. Just seetõttu<br />

soovitas Child Findi osakond,<br />

et laps peaks hakkama kohe sügisest<br />

ehk kaheaastasena käima eelkoolis<br />

ehk lasteaias. Samas ei saanud nad<br />

panna otsest diagnoosi, sest nad<br />

pole arstid. Kuna ka Mari-Liisi arstidel<br />

polnud päris selget otsust, ja<br />

pole siiani – meil on „autismi kahtlus”<br />

–, siis soovitati mulle Child Findist<br />

algul sellist klassi, kus käivad<br />

koos erinevate kõne arengu häiretega<br />

lapsed. Selles klassis olid ka<br />

mõned täiesti tavalised, normaalse<br />

arengu ja kõnega lapsed, kellest siis<br />

kõnehäiretega lapsed saaksid eeskuju<br />

võtta ja kellega neil oleks ehk lihtsam<br />

suhelda kui täiskasvanutega.<br />

Eriklassil on plussid<br />

Eelkoolis olid olemas ka autismiklassid,<br />

aga kuna meil kindlat diagnoosi<br />

polnud ja autismiklass oli niikuinii<br />

täis, siis sinna Mari-Liis ei<br />

saanud. Nüüd tagantjärele mõtlen,<br />

et oleks olnud vist hea, kui ta saanuks<br />

olla just autismiklassis, sest siis<br />

olnuks ta edusammud praeguseks<br />

palju suuremad. Ehk oleksin pidanud<br />

nõudma arstilt diagnoosi panekut?<br />

“Siis pääses<br />

Mari-Liis<br />

autismiklassi ja<br />

võin öelda, et seal<br />

on ta areng olnud<br />

lausa hüppeline.<br />

Paari aasta pärast pääses Mari-Liis<br />

siiski autismiklassi ja kokkuvõtteks<br />

võin öelda, et seal on ta areng olnud<br />

lausa hüppeline. Ta räägib, sageli<br />

me ei saa küll aru, mida ta ütleb, aga<br />

uusi sõnu tuleb kogu aeg juurde. Ta<br />

juba loeb lihtsamaid sõnu ja lauseid.<br />

Eriti meeldib talle muusika ja laulmine.<br />

Huvitaval kombel suudab ta<br />

paremini laulda, kui rääkida. Vahel<br />

on päris naljakas, kui ta üürgab auto<br />

tagaistmel laulda oma lemmiklaule,<br />

nagu Ed Sheerani „A-Team” või<br />

John Legendi „All of Me”...<br />

Numbrid on tal samuti selged,<br />

mõned lihtsamad arvutustehted ka,<br />

kuid nende suhtes on meil vahel küll<br />

kahtlus, et ta on need lihtsalt meelde<br />

jätnud. Ka tema silmavaade on paranenud<br />

– kui keegi kõneleb temaga<br />

või ta ise alustab kellegagi suhtlemist,<br />

siis vaatab ta otsa, naeratab.<br />

Järske tujumuutusi või omaette põrnitsemist<br />

tuleb nüüd ette vaid harva.<br />

Kirjutamine ja joonistamine ei lähe<br />

veel hästi, aga vähemalt on ta juba<br />

nõus pliiatsit kätte võtma ja tuleb ka<br />

nime kirjutamisega toime.<br />

Väga headeks õppevahenditeks on<br />

olnud iPad ja arvuti. Siin on nii palju<br />

programme, mille abil saavad lapsed,<br />

kellel on autism, õppida lugemist,<br />

kirjutamist, arvutamist ja käitumist<br />

sotsiaalses olukorras. Kool<br />

on omakorda teinud kõik, et autistlikud<br />

lapsed seal paremini hakkama<br />

saaksid ja õpiksid ka tavaliste kaasõpilastega<br />

paremini suhtlema. Kuna<br />

ollakse samas majas, siis on ühistegemisi<br />

ja kokkupuuteid palju. Näiteks<br />

eelmisel aastal oli koolis matemaatika<br />

õpetamise programm, kus<br />

sama kooli 4. klassi õpilased käisid<br />

autismiklassis lastele matemaatikat<br />

õpetamas. Kasu oli kahtlemata<br />

mõlemal.<br />

Oktoober 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Keskmiseks abivahendi hinnaks on seega planeeritud 115 eurot.<br />

Oktoober 2014

14<br />

Autism<br />

15<br />

Haridusosakond pakub samuti<br />

igakülgset abi peredele, kus kasvab<br />

erivajadustega laps. Spetsiaalses<br />

keskuses nõustatakse vanemaid,<br />

jagatakse infomaterjale ja näiteks<br />

trükitakse tasuta välja pilte, mida<br />

autistlikud lapsed saavad kodus<br />

kasutada suhtlemiseks (vt järgmise<br />

loo juures fotosid).<br />

Tugi ei piirdu kooliga<br />

Mulle meeldib, et siin püütakse ka<br />

väljaspool kooli nii kenasti autistlikke<br />

lapsi ühiskonda sulandada.<br />

Kinod ja teatrid pakuvad etenduste<br />

aegu lastele, kes ei suuda etenduse<br />

või filmi ajal rahulikult kohal püsida<br />

või häälitsevad või rahmeldavad<br />

natuke. Aga kõik need, kes kohale<br />

tulevad, on sellega arvestanud ning<br />

keegi ei pane pahaks, kui mõni laps<br />

etenduse ajal saalis ringi jalutab või<br />

veidi kõvemat häält teeb. Kuidas<br />

muidu saaksid nad õppida ühiskonnas<br />

käitumist, kui nad igal pool koos<br />

tavaliste inimestega ei osaleks.<br />

On olemas ka spordilaagrid erivajadustega<br />

lastele. Lastevanemad, kes<br />

käivad täisajaga tööl, saavad kasutada<br />

vaba aja teraapiakeskuse (Therapeutic<br />

Recreation Center) teenust –<br />

lapsed viiakse kooli järel bussiga otse<br />

keskusse, kus kasvatajad-juhendajad<br />

hoolitsevad nende eest, mängivad<br />

nendega, käivad koos basseinis ujumas<br />

ja teevad muud arendavat.<br />

Nagu ma juba mainisin, siis siin<br />

peetakse ääretult oluliseks, et autismiga<br />

lapsega hakataks tegelema võimalikult<br />

varakult ja et see tegelemine<br />

oleks väga järjekindel ja regulaarne.<br />

Sest rauda tuleb taguda siis,<br />

kui see on kuum! Seetõttu on näiteks<br />

Mari-Liis käinud igal suvel ühe<br />

kuu suvekoolis. Koolipäev pole seal<br />

küll nii pikk kui kooliaasta kestel,<br />

aga õpetajad ja eripedagoogid on<br />

leidnud, et koolitöö vahele pikka<br />

suvepuhkust jätmata õpib autistlik<br />

laps kiiremini ja kohaneb paremini.<br />

Kool lõpeb siin küll ka väikestel<br />

lastel alles jaanipäeva paiku ja algab<br />

pärast Labor Dayd, mis on esimene<br />

esmaspäev septembris, kuid isegi<br />

seda kahte kuud peetakse erivajadustega<br />

laste jaoks liiga pikaks vaheajaks.<br />

Mari-Liisi ema<br />

Autismiga lastele avatakse klasse vastavalt vajadusele, kusjuures<br />

koolidesse nende loomist koordineerib haridusosakond.<br />

Autismispektri<br />

häirega laste<br />

õpetamisest<br />

USA-s<br />

Alexandrias<br />

Mari-Liisi ema tegi tütre<br />

koolis fotosid, et<br />

selgitada, kuidas<br />

sealne tavakooli juurde<br />

loodud autismiga<br />

laste klass välja näeb ja<br />

mil moel õppetööd korraldatakse.<br />

Kõigepealt tutvustan veidi USA<br />

koolisüsteemi. Iga osariik otsustab<br />

iseseisvalt, milline on osariigi<br />

koolisüsteem, kooliiga jms. Koolide<br />

rahastamine on osariigi ja kohalike<br />

omavalitsuste ülesanne. Koolidele<br />

laekub raha maksudest, aga ka<br />

annetustest jne. Seetõttu on koolide<br />

tase väga erinev. Mida rikkam osariik,<br />

maakond, linn, seda rohkem<br />

laekub koolidele raha. Erivajadustega<br />

laste hariduskorraldust reguleerib<br />

aga föderaalne seadus ja selle<br />

alusel tuleb osariikidel neile sobiv<br />

haridus igal juhul tagada.<br />

Alexandria linn Virginia osariigis,<br />

kus meie pere elab, on umbes<br />

Tartu suurune. Alexandria pindala<br />

on 39,9, Tartu oma 38,9 ruutkilomeetrit,<br />

elanikke on Alexandrias<br />

150 000, Tartus 100 000. Alexandrias<br />

on 13 algkooli, kaks põhikooli<br />

ja üks keskkool, neile lisanduvad<br />

erakoolid. Linn on jagatud tänavate<br />

kaupa küll koolitsoonideks, kuid<br />

ei ole probleem panna laps mõnda<br />

teise kooli, kui näiteks oma piirkonna<br />

koolis autistide klass puudub või<br />

seal ei ole parasjagu vaba kohta.<br />

Erivajadustega lapsel ei ole murekohaks<br />

ka transport, sest koolibuss<br />

on igal juhul garanteeritud, isegi<br />

kui kool asub n-ö jalutamispiirkonna<br />

raadiuses (tavaliselt umbes üks<br />

miil ehk 1,6 kilomeetrit).<br />

Eelkool 2–4-aastastele<br />

Eelkoolieas ehk 2–4-aastased lapsed<br />

käivad nn eelkoolis (preschool).<br />

Seda võib võrrelda Eesti lasteaiaga,<br />

kus käimine pole kohustuslik. Eelkoolirühmad<br />

asuvad tihti algkoolide<br />

juures, aga ka kirikutes ja mujal. Kui<br />

aga lapsel on tuvastatud mõni autismispektri<br />

häire, siis arstid suunavad<br />

ta spetsiaalsesse eelkoolirühma.<br />

Laste arv sellises klassis on umbes<br />

kuus.<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Rehateenuseid plaanib riik võimaldada 7,9 miljoni euro eest.<br />

Oktoober 2014

16 Autism<br />

17<br />

Õppetöö toimub enamasti hommikuti<br />

kella 8–11. Iga lapse jaoks<br />

koostatakse individuaalne õppeplaan<br />

(IEP, individual education<br />

plan), milles märgitakse ära lapse<br />

arengu eesmärgid ja aeg, mille jooksul<br />

need peab saavutama. See plaan<br />

koostatakse igal aastal uuesti. Õpetajaid<br />

aitab nende töös mitmekülgne<br />

abipersonal: kasvatajad, logopeedid,<br />

tegevusterapeut jne.<br />

Autismiklassis on kõik tegevused näitlikustatud ja igal asjal on oma<br />

kindel koht. See aitab lastel orienteeruda ja end kindlalt tunda.<br />

Klassiruum on teisaldatavate vaheseinte abil jagatud sektsioonideks.<br />

Üheks sektsiooniks on kindlasti ka nurk, kus laps saab oma emotsioone<br />

välja elada. Kuid ka seal leidub alati midagi õpetlikku.<br />

Viieaastaselt algkooli<br />

Algkooli esimene aste on kindergarten<br />

– umbes sama kui Eestis oli<br />

nullklass ja on praegu lasteaia viimane<br />

aasta, erinevuseks vaid see, et see<br />

on kõigile lastele kohustuslik. Algkool<br />

kestab Alexandrias 5. klassini.<br />

Mitme kooli juurde on loodud eriklassid<br />

autistlikele lastele (muide,<br />

Ameerikas soovitatakse öelda „kid<br />

with autism” ehk „autismiga laps”,<br />

mitte „autistic kid” ehk „autistlik<br />

laps”). Niisuguseid, autismiga laste<br />

klasse luuakse juurde vastavalt<br />

vajadusele. Nagu eelkoolis on sealgi<br />

maksimaalne laste arv klassis kuus.<br />

Lisaks õpetajale on abiks kasvatajad,<br />

logopeedid ja terapeudid. Õppetöö<br />

toimub kella 8–14.35.<br />

Põhikool on 6.–9. klassini. Ka seal<br />

jätkub spetsiaalne klass autismiga<br />

lastele. Õppetöö toimub seal kella<br />

8.30–15.15.<br />

Autismispektriga laste varajane<br />

eriõpe on äärmiselt suure tähtsusega.<br />

Mida varem pannakse diagnoos<br />

ja mida kiiremini saab laps õiget abi,<br />

seda paremad on šansid edasiseks<br />

iseseisvaks eluks. Meil on olnud mitu<br />

juhtumit, kus laps suunatakse mõne<br />

aja pärast autismi eriklassist tavaklassi<br />

ja ta saab seal hästi hakkama.<br />

Autismiga laste<br />

liitklassid<br />

Nüüd selgitan veidi, milline näeb<br />

välja autistlike laste klass ühes konkreetses<br />

koolis, milliseid vahendeid<br />

ja meetodeid õppetöös kasutatakse,<br />

kuidas on töö ja laste abistamine<br />

korraldatud.<br />

Autismiga laste klassis õpivad algkooli<br />

kolme esimese klassi lapsed<br />

samas klassis ehk tegu on liitklassiga.<br />

Nagu öeldud, on õpilasi kuus,<br />

IPadi ja arvuti kasutamine õppetöös on osutunud<br />

väga edukaks, eriti neil lastel, kel kõnelemise või<br />

kõne töötlemisega probleeme.<br />

aga kuna õpetamine toimub suuremas<br />

osas nii või naa individuaalselt,<br />

siis ei mängi erilist rolli, et liitklassis<br />

on nii mitme erineva klassi õpilased.<br />

Päevad on jagatud üldiste teemade<br />

kaupa näiteks nii: esmaspäev –<br />

kunst, teisipäev – muusika/laulmine,<br />

kolmapäev – raamatukogu, neljapäev<br />

– kehaline kasvatus, reede –<br />

kehaline kasvatus. Ühistundide ajal<br />

saavad õpilased keskenduda selle<br />

päeva teemale, näiteks lähevad kõik<br />

kuuekesi koos muusikatundi jne.<br />

Päevane õppetsükkel on jagatud<br />

umbes nii: individuaalne ehk üks<br />

ühele õpe koos õpetajaga, iseseisev<br />

töö, töö arvuti või tahvelarvutiga<br />

koos õpetaja või kasvatajaga, grupitöö.<br />

Lisaks teevad lapsega vajadusel<br />

ülepäeviti tööd logopeed ja tööterapeut.<br />

Klassiruum on jagatud teisaldatavate<br />

vaheseinte abil sektsioonideks.<br />

Üks sektsioone on nurk, kus<br />

laps saab oma emotsioone välja elada.<br />

Seal on kott-tool, tunnelid, mänguloomad<br />

või batuut, et ta võiks<br />

puhata, rahuneda, pingeid maha<br />

laadida, üksi olla jms.<br />

Pärast hommikul kooli jõudmist<br />

saab iga laps päevaülesanded – päevaplaan<br />

on kleepriba abil ukse juurde<br />

üles riputatud. Kui töö tehtud,<br />

siis paigutatakse koos lapsega vastav<br />

pilt ühest reast teise.<br />

Järk-järgult, selle alusel, kui hästi<br />

laps oskab lugeda ja saab aru, väheneb<br />

abivahenditel piltide osakaal ja<br />

Erivajadustega laste hariduse<br />

tagab riiklik seadus<br />

Kuigi hariduskorraldus on USA-s põhiliselt osariikide ning kohalike omavalitsuste<br />

otsustus- ja vastutusala, reguleerib erivajadustega laste haridust riiklik<br />

seadus – puuetega inimeste haridusseadus (The Individuals with Disabilities Education<br />

Act), mis omakorda on osa puuetega ameeriklaste kaitse seadusest (Americans<br />

with Disabilities Act).<br />

See seadus on üks peamisi kodanikuõiguse alustalasid: kõigile on tagatud<br />

võrdsed võimalused ning ei toimu mingit diskrimineerimist teatud tunnuste<br />

alusel, siinsel juhul puude alusel. Seega erivajadustega laste õpetamine tuleb garanteerida.<br />

Kokkuvõtvalt on seaduses öeldud, et koolid peavad kõigile erivajadustega<br />

lastele võimaldama sobiliku tasuta hariduse, tehes seda võimalikult vähe „piiravas”<br />

keskkonnas, mis aga vastab nende laste individuaalsetele vajadustele.<br />

Kõigile erivajadustega lastele tuleb igal aastal teha individuaalse arengu<br />

plaan (IEP, individualized education program).<br />

Osariigi/linna jõukus tuleb mängu igasuguste programmide, arvutite, huvigruppide,<br />

õpetajate palkade ja koolituse jms vallas. Seega, rikas piirkond saab<br />

võimaldada väikesi klasse, palgata rohkelt eripedagooge või muid spetsialiste, kes<br />

tegelevad erivajadustega lastega. Minimaalne nõuetekohane kvaliteet on aga kõigile<br />

tagatud igal juhul.<br />

Iga laps saab päevaülesanded – päevaplaan on ukse<br />

juurde üles riputatud. Kui töö tehtud, siis paigutatakse<br />

vastav pilt ühest reast teise.<br />

suureneb tekstiosa. Kui laps oskab<br />

juba lugeda ja saab täiesti aru sõnade<br />

tähendusest, võetakse pilt lipikult<br />

üldse ära. Lapsed, kel kõne puudub,<br />

kasutavad suhtlemiseks liikuva<br />

aabitsa taolisi mappe. Piltidele osutades<br />

annavad nad märku oma soovidest<br />

ja mõtetest.<br />

Mitmekesised<br />

õppevahendid<br />

Kõige kallim õppevahend on klassis<br />

Smartboard. Siinsetel piltidel<br />

seda ei ole, sest kolimise tõttu pisemast<br />

ja viletsamast ruumist suurde<br />

valgusküllasesse polnud see tol päeval,<br />

kui ma pildistamas käisin, veel<br />

üles riputatud.<br />

Tahvelarvuti ja arvuti kasutami-<br />

Lapsed, kes on mitte-verbaalsed,<br />

kasutavad suhtlemiseks liikuva<br />

aabitsa taolisi mappe. Piltidele<br />

osutades annavad nad märku oma<br />

soovidest.<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Reharahast 4,4 miljonit on lastele, 3,5 miljonit täiskasvanutele. Oktoober 2014

18 Autism<br />

19<br />

Klassiruumis on mitu grupitöönurka. Palju tööd<br />

tehakse suhtlema õppimisel.<br />

Individuaalse töö nurk.<br />

ne õppetöös on osutunud väga edukaks,<br />

eriti neil lastel, kel on probleeme<br />

kõnelemise või kõne töötlemisega.<br />

Õppetöös kasutatakse mitmesuguseid<br />

arvutiprogramme, nagu<br />

„Starfall”, „TeachTown”, „Letter-<br />

School” jt. Osa programme on tasuta,<br />

teiste eest tuleb koolil maksta.<br />

Kommunikatsioonisedelid on<br />

üksiti vahend lugema õppimiseks.<br />

Need programmid mitte ainult ei<br />

õpeta lugemist, kirjutamist ja rääkimist,<br />

vaid ka seda, kuidas teatud sotsiaalses<br />

olukorras käituda.<br />

Lisaks teeb klass ühiskülastusi<br />

kohvikusse, poodi jms, et õppida<br />

sobilikku käitumist igas olukorras.<br />

Raha selleks tuleb annetuste või<br />

Mängunurgas on ka riiul rollimängudeks mõeldud<br />

kostüümidega (vasakul).<br />

Kraanikausi juures harjutatakse<br />

käte- ja hambapesu.<br />

„Sensoorsed” nurgakesed. Parempoolsel pildil on kastis riis. Kompimine, haistmine jne on tähtsad elamused.<br />

korjanduste kaudu, mitu ettevõtet<br />

pakub ka tasuta teenust (näiteks<br />

tasuta tsirkusekülastus jne). Selliste<br />

ühiskülastuste ajal on iga lapse kohta<br />

kaasas enamasti üks järelevaataja,<br />

sõltuvalt lastest, olukorrast ja kohast<br />

võib ühe kasvataja kohta olla lapsi ka<br />

kaks. Mari-Liisi ema<br />

Autistide klasse luuakse<br />

vastavalt vajadusele<br />

Kuigi ka USA-s peavad<br />

lapsed saama käia kodulähedases<br />

koolis, ei<br />

tähenda see siiski, et<br />

autismiga lapsi õpetataks<br />

ühekaupa ja igal pool.<br />

„Reegel on ka siin tõesti see, et iga<br />

laps peab saama käia kodukohajärgses<br />

koolis. Aga praktikas ei pruugi<br />

see alati nii olla,” rääkis Puutepunktidele<br />

Mari-Liisi ema. „See poleks ju<br />

ka mõttekas, kui ühes koolis on ehk<br />

vaid üks autistlik laps ja teises näiteks<br />

kaks-kolm. Lihtsam on lapsed<br />

sobivas vanuses väikeste gruppidena<br />

ühte kooli kokku panna.” Nii on<br />

majanduslikult mõistlikum, sest on<br />

ju tarvis eriteadmistega spetsialiste<br />

ja sobivaid ruumilahendusi. Aga<br />

mis veel tähtsam, autistid vajavad<br />

sotsialiseerimist ning kui neid õpetada<br />

ühekaupa, toob see kaasa hoopis<br />

teisi probleeme.<br />

„Meie elame sellises piirkonnas,<br />

kus tegelikult on väga lähedal<br />

neli algkooli ning vahemaa mõttes<br />

pole eriti oluline, millises koolis<br />

käia. Nendest neljast koolist kolmes<br />

on olemas autismiklass ja ühes<br />

ka eelkool kõikidele erivajadustega<br />

ja keelekümblust vajavatele lastele.<br />

Kui mu tütar pidi aasta tagasi algkooli<br />

minema, siis linna haridusosakond<br />

ütleski, et ametlikus kodukoolis<br />

ta ilmselt kohta ei saa, sest seal<br />

on autismiklass juba täis. Öeldi ka,<br />

et võib siiski juhtuda, et koht vabaneb,<br />

sest mõned lapsed pidid võibolla<br />

kolima teise maakonda. Mulle<br />

aga öeldi, et sügiseks luuakse uus<br />

autismiklass ühte teise meie lähedal<br />

asuvasse kooli ja tütar saab sinna<br />

koha. Mina aga nõudsin, et laps<br />

peab ikkagi saama koha meie ametlikku<br />

kodukooli, eelkõige selleks,<br />

et ta harjuks nende lastega, keda<br />

ta kõige tõenäolisemalt kohtab ka<br />

kohalikel mänguväljakutel, parkides<br />

jne. Tegelikult oli teine põhjus<br />

Kõigi laste, aga eriti autistide jaoks on tähtis, et koolipäevade sisuks<br />

oleks ka sotsiaalsete oskuste arendamine.<br />

veel: see kool, kuhu uus klass pidi<br />

loodama, polnud just kõige parema<br />

reitinguga. Seda põhjust ma loomulikult<br />

ametnikele ei maininud.<br />

Õnneks läks aga kõik edukalt ja ma<br />

sain lapsele koha kodukoolis,” kirjeldas<br />

Mari-Liisi ema koolivalikut.<br />

Hariduse kvaliteet<br />

„Siis äkki helistati mulle, et tulgu<br />

ma kiiresti tütart kooli registreerima,<br />

sest muidu võib tema koht kellelegi<br />

teisele minna. Selgus, et vanemad<br />

võivad lapsi panna ka mittekodukohajärgsesse<br />

kooli eeldusel, et<br />

elatakse ikka Alexandria linnas, kui<br />

oma piirkonna lastest vabu kohti üle<br />

jääb. Mina olin arvanud, et haridusosakond<br />

n-ö broneeris mu lapsele<br />

seal juba koha, aga tegelikult oli vaja,<br />

et ma läheksin kooli ja esitaksin lapse<br />

dokumendid. Meil ei olnud tollal<br />

veel kõiki vajalikke vaktsineerimisigi<br />

tehtud ja olin plaaninud pabereid<br />

viima minna alles siis, kui kõik vajalik<br />

on koos. Nüüd selgus, et tuli kiiresti<br />

joosta, sest muidu olnuks koht<br />

ühel hetkel lihtsalt läinud.”<br />

Seega selgitab linna haridusosakond<br />

igal aastal välja, milline on<br />

vajadus autismiklasside järele, ja<br />

vajadusel tehakse klasse juurde.<br />

Koolid panevad aga seljad kokku, et<br />

tagada kvaliteetne õpetus. See ei käi<br />

aga kaootiliselt, vaid linna haridusosakonna<br />

juhtimisel. Näiteks ka osa<br />

logopeede ja tegevusterapeute käib<br />

mitmes koolis, aga nende graafik on<br />

siis mõistlikult paika pandud.<br />

„Eraldi valdkond on ka see, kas<br />

koolis leidub erivajadustega laste<br />

klasside jaoks sobilikke ruume,” jätkas<br />

Mari-Liisi ema ja tõi näite. „Ka<br />

meie tütre koolis asus autismiklass<br />

algul suure saali tagaruumis, kus esialgu<br />

hoiti tõenäoliselt kehalise kasvatuse<br />

tunni vahendeid. Ruumis<br />

polnud aknaid, tegu oli pika kitsa<br />

ruumiga. Õnneks oli seal aga olemas<br />

tualett. Esmalt seatigi siis seal sisse<br />

autismiklass. Klass liigendati teisaldatavate<br />

vaheseintega õpisektoriteks.<br />

Haridusosakond esitas kohe<br />

juurdeehitusplaani, et tagada koolis<br />

kõikidele lastele korralik klassiruum.<br />

Lõpuks saadi ka raha, aga siis<br />

kulus veel aega sobiliku ehitaja leidmiseks<br />

selle raha eest. Nüüd sügisel<br />

siis tekkis lõpuks võimalus kolida ja<br />

autismiklass asub praegu normaalses<br />

akendega klassiruumis (vt fotosid).<br />

Ent minu jaoks oli hea ja kvaliteetne<br />

õpetus kordades olulisem kui<br />

klassiruum.” Tiina Kangro<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ühele lapsele keskmiselt jagub rehateenuse raha 420 eurot aastas. Oktoober 2014

20 Sotsiaaltöö<br />

21<br />

Zsolt Bugarszki: olla Eestis puudega<br />

inimene on väga suur väljakutse<br />

Mitmest varasemast Puutepunktide ajakirjast tuttav sotsiaalteadlane,<br />

Tallinna ülikoolis sotsiaalpoliitika õppejõuna töötav<br />

Zsolt Bugarszki selgitab seekord, kuidas saaks erivajadustega<br />

inimesi kogukonnateenuste abil ühiskonna ellu kaasata.<br />

Sest aktiivsed, iseseisvad ja teotahtelised inimesed lähevad ka<br />

tööle ja aitavad end igal võimalikul moel ise.<br />

Eestis käib praegu puuetega inimeste,<br />

sealhulgas psüühikaprobleemidega<br />

inimeste hoolekande ja<br />

tugiteenuste reformimine. Riigikogus<br />

on teise lugemise ootel seadus,<br />

mis käivitab töövõimereformi.<br />

Sellega koos plaanib riik muuta ka<br />

rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuste<br />

süsteemi. Brüsselis hakkavad jõudma<br />

lõpusirgele Euroopa Komisjoni<br />

läbirääkimised Eesti riigiga tõukefondidest<br />

järgmiseks seitsmeks aastaks<br />

Eestile laekuva toetusraha üle.<br />

Selle abil tuleb muuhulgas läbi viia<br />

deinstitutsionaliseerimise teine laine.<br />

Arvata on, et väga paljud olulised<br />

asjad hakkavad peatselt olema<br />

hoopis teistmoodi.<br />

Millised täpselt on eesmärgid ja<br />

missuguso teid pidi nendeni jõuda<br />

plaanitakse, on aga toonud kaasa<br />

väga palju segadust. Hea oleks enne<br />

tegudele asumist mõned olulised<br />

asjad selgeks mõelda. Näiteks selle,<br />

et Eesti ei ole heaoluriik.<br />

Eesti pole heaoluriik<br />

Riik, mis kulutab sotsiaalsfäärile<br />

vaid 15–17 protsenti sisemajanduse<br />

kogutoodangust (SKT), ei saa<br />

mitte kuidagi olla heaoluriik läänelikus<br />

mõttes. Toon võrdluseks Ungari,<br />

mis samuti ei ole heaoluriik, kuigi<br />

sealsed sotsiaalkulutused moodustavad<br />

23 protsenti SKT-st. Sellest<br />

arvust tulenevalt on Eesti riigi<br />

sõnum oma kodanikele hoopis<br />

teistsugune kui põhjamaades või<br />

rikastes Lääne-Euroopa riikides.<br />

“Hea oleks enne tegudele<br />

asumist mõelda selgeks,<br />

et Eesti ei ole heaoluriik<br />

läänelikus mõttes.<br />

Aga vaatame asja natuke lähemalt.<br />

1990. aastate keskel valis taasiseseisvunud<br />

Eesti riik edasiminekuks<br />

üdini liberaalse majandusmudeli.<br />

Selle keskmes oli inimeste iseseisev<br />

toimetulek ja äritegevus, mitte<br />

hoolekanne ega sotsiaalteenuste<br />

arendamine. Ei ole tõenäoline, et see<br />

põhimõte nüüd äkitselt muutuks –<br />

seepärast tuleb aga ka sotsiaalsfääris<br />

toimuvat arendada pisut erinevalt<br />

sellest, mida näeme heaoluriikides.<br />

Olles hiljuti asunud tööle ja elama<br />

Eestisse, olen vaimustuses sellest<br />

elutervest ja edasiviivast ühiskondlikust<br />

atmosfäärist, milles tegutseb<br />

siinne keskklass. Teie üliintelligentne<br />

e-valitsemine ja sellega koos käivad<br />

IT-lahendused on murranguliselt<br />

muutnud riigi ja kodanike koostöösuhteid<br />

ning Eesti on vähema kui<br />

25 aastaga vabanenud postsovetliku<br />

riigi imagost. Suurem osa eestlastest<br />

naudibki tegutsemisvõimalust, hindab<br />

oma iseseisvust ega oota, käsi<br />

pikal, et riik tema eest probleemid<br />

lahendaks. Seda nimetatakse küpseks<br />

kodanikuühiskonnaks.<br />

Teisalt vaadates on aga küllaltki<br />

suured inimeste grupid jäänud sel-<br />

Zsolt Bugarszki<br />

plaanib Tallinna<br />

ülikoolis kokku<br />

viia sotsiaaltöö-<br />

ja majandustudengid,<br />

et<br />

tõugata tagant<br />

arusaamist sotsiaalse<br />

ettevõtluse<br />

võimalustest.<br />

Heiko Kruusi<br />

Mis on mis kogukonnahoolduses?<br />

Iseseisev elu<br />

See on arusaam, et puuetest ja erivajadustest hoolimata suudab<br />

iga inimene teha oma elus valikuid ja otsuseid selle kohta, kuidas,<br />

kus, kellega koos jne ta tahab elada, millist hooldust ja abi ta<br />

eelistab jne.<br />

Inimesekeskne hooldus kogukonnas<br />

Selle mudeli kohaselt toetatakse puuetega inimesi kogukonnateenustega<br />

(eluase, koduhooldus, toitlustamine, kaasatus<br />

kohalikku ellu, vajalikud tugiteenused) nii, et nad suudaksid oma<br />

eluga võimalikult iseseisvalt ja tavaliste inimeste eluga sarnaselt<br />

hakkama saada. Iseseisev elamine õnnestub kõige paremini just<br />

kogukonnateenuste toel.<br />

Paindlik rahastamine<br />

Iseseisva elamise jaoks on tarvis erivajadustega inimesi toetada<br />

rahaliste vahenditega. Kui klassikalises hoolekandes pakutakse<br />

klientidele kindlaid teenuseid, siis kogukonnas elades peaksid<br />

inimesed saama ise otsustada, millist abi ja tuge nad soovivad<br />

osta ning kuidas seda korraldada.<br />

Rahastamiseks kasutatakse enamasti otsemakseid või isiklikku<br />

eelarvet:<br />

- Otsemaksed – inimene lepib teenuseosutajaga kokku, millist<br />

abi ta vajab, ja teenuseosutaja saab oma tasu sotsiaalsüsteemi<br />

kaudu.<br />

- Isiklik eelarve – inimesele või ta perele eraldatakse teatud<br />

lihtsate näitajate järgi igakuine summa, mille piires saab ta ise<br />

otsustada, mida sellega peale hakata ja mida parasjagu vaja on,<br />

ostes kas teenuseid või saades ise hakkama.<br />

Isikliku abistaja skeemid<br />

See on iseseisva elu korral kõige olulisem teenuseliik, kus erivajadustega<br />

inimesele nähakse tema piirangutest tulenevalt ette<br />

teatud töötundide mahuga isiklik abistaja, keda ta võib palgata<br />

kas sotsiaalsüsteemi kaudu otsemaksega või oma isiklikust eelarvest<br />

talle ise makstes.<br />

Paljude riikide praktika on näidanud, et just sellise paindliku<br />

korralduse juures on sotsiaalteenuste tulemused kõige paremad<br />

ja rahakulutus kõige säästlikum. Inimesed ju ei raiska raha, kui<br />

nad saavad ise otsustada, mida sellega teha.<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Täiskasvanuile jagub reharaha keskmiselt vaid 25 eurot aastas. Oktoober 2014

22 Sotsiaaltöö<br />

23<br />

lest edasi kihutavast rongist kaugele<br />

maha. Neile pole jagunud võimalust<br />

nautida neidsamu edu vilju.<br />

Olla Eestis puudega inimene on<br />

äärmiselt suur väljakutse – eriti siis,<br />

kui puudele lisanduvad muud ebaeelised,<br />

nagu elukoht ääremaal vms.<br />

Ja tegemist ei ole siin mitte nende<br />

inimeste psühholoogilise probleemiga.<br />

Edu-Eesti ongi nende eest ja<br />

nende erivajadusi arvestamata lihtsalt<br />

minema kihutanud ja mahajääjad<br />

üksindusse jätnud.<br />

Oleme teelahkmel<br />

Nüüd, kus algavad reformid, ongi<br />

meie ees suur küsimärk: kas suudame<br />

teha muutusi nii, et senised<br />

mahajääjad ehk puuetega inimesed<br />

ja nende eest hoolitsevad pereliikmed<br />

muutuksid ka sellesama eduka<br />

Eesti täieõiguslikeks liikmeteks või<br />

tuleb neil hoolimata edu-Eesti läbiviidavatest<br />

reformidest ohverdada<br />

oma tegelikud soovid ja unistused<br />

ning jätkata oma unustatud elu selle<br />

kauni maa peidetud nurgatagustes?<br />

Järgnevalt toon mõned näited ja<br />

kirjeldan meie hiljutiste uurimistööde<br />

tulemusi, mis pakuvad mõtteainet,<br />

kuidas saaks tuua puuetega inimesi<br />

ühiskonna südamele lähemale.<br />

Ja kaasata neid, erivajadustest hoolimata,<br />

tervikliku elukeskkonna ülesehitamisse.<br />

Rohkem<br />

heaolu<br />

ei olegi<br />

võtmeküsimus<br />

Minu esimene tees ongi selline:<br />

rohkem heaolu ei pruugi tähendada<br />

suuremat kaasatust ega suuremat<br />

osalemist. Kallid ja rohked<br />

sotsiaalteenused võivad samuti<br />

jätta inimese olukorda, kus normaalne<br />

elu on pärsitud.<br />

Kehvemal järjel riikides arvatakse<br />

sageli, et küsimus on üksnes<br />

rahas ja rohketes klassikalistes<br />

heaoluteenustes. Et kui riigil<br />

oleks rohkem raha, rohkem teenuseid,<br />

rohkem spetsialiste ja<br />

uhkemad kvaliteedisüsteemid,<br />

siis oleks kõik puuetega inimesed<br />

õnnelikud ja kaasatud võrdväärsete<br />

kodanikena ühiskonnaellu.<br />

Paraku tehakse siin mõned<br />

valed järeldused:<br />

• Esiteks ei põhine lääneriikide<br />

suhteliselt kõrgem heaolutase<br />

Kui Hollandis hakati uue süsteemiga raha säästma, siis Eestis võimaldaks<br />

see vähesegi rahaga rohkem ära teha. Heiko Kruusi<br />

ainuüksi rikkalikel sotsiaalteenustel<br />

(mida idaeurooplased enamasti<br />

esimesena näevad), vaid hästi toimival<br />

sotsiaalvõrgustikul, normaalsel<br />

kaasatusel igapäevaellu ja positiivsel<br />

suhtumisel.<br />

• Teiseks võib just vaesemate Ida-<br />

Euroopa riikide sotsiaalsüsteemides<br />

näha massiivseid, keerukalt struktureeritud,<br />

reglementeeritud ja professionaalsel<br />

tööl põhinevaid sotsiaalteenuste<br />

pakkumise püramiide,<br />

nende kaudu aga millegipärast ei<br />

suudeta inimesi õnnelikuks teha.<br />

Järelikult on kuskil tehtud valearvestus.<br />

Tuleks uurida, mis annab inimeste<br />

elule mõtte, mis paneb neid<br />

tegutsema ja endasse uskuma. Vaevalt<br />

on selleks teadmine, et tuleb<br />

oodata, kuni keegi teine neile vajalikud<br />

otsused langetab.<br />

Nüüdisaegne<br />

hoolekanne<br />

Sellepärast keskendutaksegi nüüdisajal<br />

sotsiaaltöös just sellele, mida<br />

inimene saab ise enda jaoks ära teha.<br />

Iga puudega inimene, olgu ta eripära<br />

ja erivajadused missugused tahes,<br />

suudab oma elu kohta valikuid ja<br />

otsuseid teha. Täpselt nii, nagu seda<br />

teevad igapäevaselt kõik puudeta<br />

inimesed. Kõigil erivajadustega inimestel<br />

on samasugune õigus enesemääramisele<br />

ja neile tuleb selle juures<br />

vaid tuge anda.<br />

Kõige hõlpsamalt saab seda teha<br />

puuetega inimestele inimesekeskseid<br />

kogukonnateenuseid pakkudes.<br />

Inimesel (või ta perel) peab olema<br />

võimalus kodukohas selliseid teenuseid<br />

saada ja nende vahel ise valida<br />

ning sel moel oma „päästeplaan”<br />

koostada. Niisugusteks kogukonnateenusteks<br />

on iseseisva elu toetamine:<br />

sotsiaalmajutus, vajadusel hooldusteenused<br />

ja toitlustamine, tugiisik<br />

või abistaja, aktiivne ühiskonnaelust<br />

osavõtt.<br />

See kõik ei teki iseenesest ning<br />

arusaadavalt on selleks tarvis ressursse.<br />

Kui klassikalises hoolekandes,<br />

näiteks hooldekodus, pakutakse<br />

klientidele valmis disainitud täisteenust,<br />

mida puuetega inimesed<br />

valikuvõimalusteta kasutavad, siis<br />

iseseisvalt elades teeb iga klient (ta<br />

pere) oma otsused ise. Väga heaks<br />

lahenduseks on seejuures osutunud<br />

sotsiaalteenuste rahastamine isiklike<br />

eelarvete kaudu. See tähendab,<br />

et iga erivajadustega klient (või eestkostja<br />

tema nimel) saab kätte raha,<br />

millega ta ostab ise endale vajalikud<br />

teenused või saab lihtsalt ise hakkama.<br />

Nii ei pruugi olla vajalik, et inimest<br />

käib kodus aitamas sotsiaaltöötaja,<br />

sest võib-olla teeb sama töö<br />

palju paremini ära naabrinaine. Taolised<br />

isiklikud eelarved on eri riikide<br />

praktikas enamasti kokku pandud<br />

riiklikest ja kohaliku omavalitsuse<br />

ressurssidest. Vajaliku summa<br />

täpsustamiseks luuakse lihtne hindamisskaala:<br />

kui sagedast kõrvalabi<br />

inimene vajab, kui kaugel asuvad ta<br />

kodust vajalikud asjaajamiskohad<br />

jne. Isiklike eelarvete kõige mahukam<br />

kulutus ongi tavaliselt tugiisiku<br />

või abistaja palkamise kulu.<br />

Nii jääks ööpäevaringne asutusehooldus<br />

selle klassikalises mõttes<br />

üksnes kõige raskematele, tõepoolest<br />

pidevat hooldust vajavatele inimestele.<br />

Kindlasti pole jätkusuutlik<br />

jätta nii mahukat hooldust vajavad<br />

inimesed üksnes perekonna hooldada.<br />

Aastatel 2012–2013 osales Tallinna<br />

ülikool rahvusvahelises uurimisprogrammis,<br />

kus võrreldi puuetega<br />

inimeste hoolekannet kolmes riigis:<br />

Vaegnägijad ei pea kodunurka jääma<br />

Nägemise halvenemine või kaotus<br />

pole veel elu lõpp. Vaegnägijal<br />

on võimalik eluolu korraldada<br />

nii, et ta saab end tunda täisväärtusliku<br />

ühiskonnaliikmena. Vaid<br />

sada kilomeetrit üle lahe on see<br />

kõik juba ammu nii. Ka meie oleme<br />

teel paremasse maailma, kus<br />

vaegnägijad saavad tunda end<br />

võrdsetena. Kuid me peame ise<br />

sellele kaasa aitama.<br />

Kui oled vaegnägija, tunned<br />

muret oma tuleviku pärast ja<br />

soovid kõneleda sarnase kogemusega<br />

nõustajaga, ootame sind<br />

kogemusnõustamisele:<br />

Eestis, Ungaris ja Hollandis. Uuringu<br />

ülesanne oli võrrelda just eri sotsiaaltöö<br />

meetodite ja süsteemide<br />

tulemuslikkust inimeste peal.<br />

Olime valmis selleks, et Hollandist<br />

leiame eest rikkalikult rahastatud,<br />

hästi toimivad ja tõhusad sotsiaalteenused<br />

ning Ungaris ja Eestis<br />

näeme Ida-Euroopale omaseid alarahastatud<br />

ja enamikule kättesaamatuid,<br />

juhuslikke teenuseid.<br />

Hollandi õppetunnid<br />

Tegelikult selgus, et ka heal järjel<br />

Hollandis käis hoogsalt sotsiaalsüsteemi<br />

reformimine. Sealseks motoks<br />

oli endisaegse, teenustel põhineva<br />

süsteemi ümberhäälestamine puuetega<br />

inimeste kaasatusel ja ühiskonnaelust<br />

osavõtul põhinevaks tugisüsteemiks.<br />

Miks hollandlased sotsiaalsüsteemi<br />

uuendamist alustasid?<br />

Esiteks seepärast, et panna piir<br />

sotsiaalkulutuste pidevale kasvule ja<br />

otsida kulusäästlikumaid võimalusi.<br />

Teiseks olid nad mõistnud, et teenuste<br />

osutamisel põhinev süsteem<br />

tekitab passiivsust ja toodab abistamisest<br />

sõltuvaid inimesi, selle tagajärjel<br />

vajavad nad üha rohkem, aina<br />

kallimaid ja keerulisemaid teenuseid.<br />

Nii jõutigi mõtteni, et sotsiaaltöös on<br />

vaja kasutusele võtta meetodid, millega<br />

luuakse võimalused, et inimesed<br />

saaksid hakata end ise aitama ja<br />

oma elu eest vastutama. Just nii jõutakse<br />

taastumiseni, puuetega inimesed<br />

hakkavad oma tugevaid kohti<br />

üles leidma ning oma muidu peidus<br />

olevat võimekust rakendama.<br />

Kõige üllatavam on see, et juba<br />

mõnede aastate järel on Hollandil<br />

õnnestunud näiteks vaimse tervise<br />

teenuste eelarvet vähendada 25<br />

protsenti, samal ajal kui klientide<br />

rahulolu ja taastumine on paranenud.<br />

Kulude vähenemine on tulnud<br />

näiteks sellest, et igal aastal on Hollandis<br />

sotsiaalsüsteemist lahkunud<br />

ligi 10 000 spetsialisti. Nende töö<br />

on palju tulemuslikumalt ära teinud<br />

kliendid ise ja täiesti uut liiki teenusepakkujad<br />

(tugiisikud, transporditeenuse<br />

pakkujad, koduabilised,<br />

lapsehoidjad jne), kes on süsteemi<br />

lisandunud just seepärast, et puuetega<br />

inimestel on tekkinud nende<br />

järele nõudlus ja samal ajal võimekus<br />

maksta.<br />

Kõige selle juures aga on Holland<br />

(projektis vaadeldi Maastrichti ja<br />

Amersfoorti piirkonda) saanud sotsiaalsfääri<br />

reformiga koos veel ühe<br />

ootamatu kingituse: aktiviseeruma<br />

on hakanud kohalik kogukonnaelu,<br />

kuna lisandunud on uusi töökohti,<br />

elavnenud on kohalike elanike omavaheline<br />

suhtlemine, inimesed on<br />

kuidagi „käima” läinud jne.<br />

Zsolt Bugarszki<br />

• Tartu ülikooli kliinikumi silmahaiglas<br />

(Tartu, Kuperjanovi 1, auditoorium)<br />

kolmapäeviti ja neljapäeviti<br />

kella 16–18.<br />

• Ida-Tallinna keskhaiglas (Tallinn,<br />

Ravi 18, 4. korrus, kabinet RCO 445)<br />

reedeti kella 9–13.<br />

• Vastuvõtule saab registreeruda<br />

teisipäeviti ja neljapäeviti kella<br />

10–14 telefonil 5901 1358. Nõustamisi<br />

ei toimu riiklikel pühadel.<br />

• Nõustamisele on teretulnud ka<br />

silmahaigete lähedased, kes on<br />

uuest olukorrast segaduses ja soovivad<br />

küsida nõu, mida peaks edasi<br />

tegema. Samuti nõustame hea meelega<br />

meditsiinitöötajaid, tööandjaid<br />

jne.<br />

• Otsi tuge ja infot ka veebilehelt<br />

kakora.sarasyl.com. Sealt leiad<br />

vajalikku teavet ka siis, kui soovid<br />

vaegnägijate ettevõtmistes kaasa<br />

lüüa või neid toetada.<br />

Oktoober 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Keskmine puudest tulenevate lisakulude toetus jääb 34 eurole. Oktoober 2014

ISSN 2228-1312<br />

SAAJA AADRESS:<br />

Ajakirja väljaandmist<br />

toetavad ka<br />

Kui saad aidata.<br />

Või kui tead<br />

kedagi, kes saab:<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

arveldusarve<br />

EE452200221053907379<br />

MTÜ Puutepunktid on<br />

riiklikus tulumaksusoodustusega<br />

mittetulundusühingute<br />

ja sihtasutuste<br />

nimekirjas.<br />

See ajakiri on<br />

valminud teie abiga!<br />

Sander Saat, Maria Praats, Ave Kongi, Karolina Antons, Kalev Märtens, Monika Miller, Rika Joala,<br />

Heldi Käär, Mare Mustimets, Reet Jepisova, Helina Tamberg, Chris-Helin Loik, Kristi-Isabella Kaldoja,<br />

Anneli ja Silvi Tamela, Eerika Õun, Minia Pääslane, Agnessa Naarme, Kaja Linder, Larissa Nikoforova,<br />

Ester Viinalass, Elen Rekand, Piibe Lõhmus, Ene Soidla, Jaak Varbe, Imbi Suun, Ande Etti,<br />

Anneli Trepp, Merle Lints, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda, Sigrid Kristin, Ere Tött, Ülle Väina,<br />

Küllike Lain, Ülle Urbanik, Triin Pärnpuu, Renee Kukk, Raili Veskilt, Imbi Rego, Anneli Trepp, Kristina<br />

Alunurm, Kajar Lember ja Helmen Kütt. Lisaks neile tegid seekordse ajakirja toetuseks kollektiivse<br />

annetuse Toila valla omastehooldajad Ingi Loide, Valve Rande, Vilma Sepp, Eevi Iro, Maie Meldre,<br />

Ene Jaagant, Inna Kivimaa ja Kaja Rebane.<br />

Annetustest kogunes 529 eurot, mille panustasime ajakirja trükkimisse. Suur tänu kõikidele!

logo

products

Resources

Company

Terms of service
Privacy policy
Cookie policy
Cookie settings
Imprint
Change language
Made with love in Switzerland
© 2024 Yumpu.com all rights reserved

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!