PP32

puutepunkt

Miks käisid

puudega

inimesed

Toompeal teerulliga?

Kui palju

Eesti eakatest

on puudega

inimesed?

Kuidas

tunda ära ja

mõista

autismiga

last?

Kui suur

hakkab olema

töövõimetoetus?

November 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 32

Hagerty Ryan (Wikimedia Commons)

Elust

autistliku

lapsega

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Mis takistab tavakoolidel koostööd teha eriklasside avamisel?

Mida tähendab positiivne diskrimineerimine ja milleks see on?

Kuidas saaks soosida töökohtade teket puuetega inimestele?


2

IDEE

3

Riiklikult

tähtis küsimus

6. novembril toimus riigikogus

töövõimereformi

arutelu riiklikult

tähtsa küsimusena. Sellise kaliibriga

arutelu nõudsid välja puuetega

inimeste ja omastehooldajate

esindusorganisatsioonid, et paluda

Eesti poliitikutel veel kord aru

pidada ja järele mõelda, kas reformikava

ei peaks siiski ümber töötama,

et sellest erivajadustega inimestel

rohkem kasu oleks.

Septembri lõpus selle arutelu

nõudmiseks koostatud petitsioonile

andis allkirja üle 3500 inimese

– siinkohal täname kõiki, kes kaasa

lõid. 20. oktoobril käis puuetega

inimeste delegatsioon Toompeal

ühispetitsiooni riigijuhtidele üle

andmas. Peatselt selguski, et nende

palvel oldi nõus töövõimereformi

arutelu riigikogu suures saalis

ette võtma.

Arutelul said sõna minister

Urmas Kruuse, sotsiaalkomisjoni

juht Heljo Pikhof, puuetega inimeste

keskkoja juht Monika Haukanõmm

ja pöördumise koostanud

organisatsioonide volitatud

eestvedaja Tiia Sihver. Arutelu teises

pooles esines lühemate kõnedega

veel 11 poliitikut. Siis mindi

laiali.

Ometi oli kogu jutt nagu hane

selga vesi, sest juba samal pärastlõunal

tegi sotsiaalkomisjon otsuse,

et töövõimereformi seadused

võib nüüd vastu võtta. Eelnõude

teise lugemise päevaks määrati 12.

november. Samale päevale planeerisid

puuetega inimesed ka järgmise

meeleavalduse Toompea lossi

ees. Kohale plaaniti minna seekord

teerulliga.

Selle ajakirja trükkimineku hetkeks

ei olnud veel teada, mis edasi

toimus. Igal juhul oleme aga juba

võitnud selle, et puuetega inimesed

on ärganud ning soovivad oma

elu ise kujundada.

Tiina Kangro, peatoimetaja

Eesti Pensionäride

Ühenduste Liidu

avaldus puuetega

inimeste toetuseks

6. november 2014

Eestis elab tuhandeid inimesi,

kellel on ametlikult fikseeritud

mingi puue. Eestis

on ka üks valdkond, kus puuet

pole ametlikult tuvastatud, kuid

kus paistab olevat sügav, püsiv ja

süvenev liitpuue. See valdkond on

poliitika.

Meie poliitikas puudub võime

näha ja kuulda ning see toob

paratamatult kaasa olukorra, kus

puudub ka võime mõista ning

väärtustada neid inimesi, kel ei

ole kõik hästi või kes ei suuda alati

ja viimse detailini heaks kiita kõike

riigis toimuvat. See on nägemis-

ja kuulmispuue.

Meie poliitikas puudub sidususe

loomine ühiskonnas. Nii kooseluseaduse,

uue lastekaitseseaduse

kui ka töövõimereformi juures

kõneldakse üht ja üritatakse saavutada

midagi muud. Paratamatult

tekib niimoodi tunne, et töövõimereformi

eesmärk on teha

korda statistika ning kui selleks

on vaja halvendada niigi raskustes

olevate inimeste toimetulekut

ja eneseusku, siis seda ka tehakse.

See on sügav empaatiapuue.

Meie poliitikas puudub soov

tegelda keeruliste teemadega, mis

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

on olulised eesti rahva ja kultuuri

püsimiseks läbi aegade. Maksu-,

haldus- ja riigivalitsemise reform

on tegemata, kuigi valdkonnaspetsialistid

juhivad juba aastaid tähelepanu,

et seniste põhimõtete alusel

jätkamine pole kestlik. Ka presidendi

osundamine, et see, mis tõi

meid siia, ei vii meid edasi, on jäänud

tähelepanuta. See on asjade

otsustamine teismelise tasemel, kes

elab tänases päevas ja on veendunud

oma erilisuses.

Eesti Pensionäride Ühenduste Liit

ootab, et poliitika kujundamine ja

elluviimine Eestis muutuks täiskasvanuks

ning terveneks. Puudega inimesed

töötavad selle nimel, et elada

võimalikult täisväärtuslikku elu.

Riigielu otsustajatel ning elluviijatel

peab olema piisavalt riigimehelikkust,

et luua tingimusi, kus kõigil

on võimalik elada inimväärselt. Eesti

Pensionäride Ühenduste Liit toetab

puuetega inimeste õiglasi nõudmisi

ja teeb koostööd kõikidega, kes seisavad

Eesti traditsioonilise perekonna

eest.

Andres Ergma

Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu

juhatuse esimees

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Ärme sülita vanasse kaevu,

kuni uus ei ole valmis

Puuetega inimeste ja hooldajate

ühingud on teinud hulga ettepanekuid,

kuidas töövõimereformi

õigematele alustele seada, kuid ka

hiljuti peetud riiklikult tähtsa

küsimuse arutelul toimus rääkimine

poliitiku kurtidele kõrvadele.

Siin on veelkord lühike kokkuvõte ettepanekutest,

mis võiksid aidata reformiga rohkem ja jätkusuutlikumaid

tulemusi saavutada.

Reformis keskendutakse liigselt administreerimisele

ja raisatakse sellega miljoneid eurosid,

mida oleks targem kasutada eelduste loomiseks, et

puuetega inimesed saaksid ühiskonnaelust osa võtta

ning seeläbi võimaluste tekkides tööhõivesse suunduda.

Eelkõige tähendaks see kättesaadavaid avalikke

teenuseid erivajadustega inimestele ja omastehooldajatele

kõikides omavalitsustes.

Reformiga vähendatakse puuetega inimeste sotsiaalset

turvalisust ja paljude jaoks ka sissetulekuid,

kuid tööle pääsemise võimalusi märkimisväärsel

ja usutaval määral ei suurendata. Töötukassa ametnikel

tekib õigus toetuse maksmine peatada, kui näiteks

inimene ei täida aktiivsusnõudeid, toetused on ka riigi

jaoks palju lihtsamini manipuleeritavad kui senised

pensionid. Reformiga tuleks aga just vastupidi panustada

kulu-tulusatele iseregulatsioonimehhanismidele:

luua paindlikud, nüüdisaegse sotsiaaltöö parimate eeskujude

väärilised sotsiaalteenused, mis võimaldaksid

inimestel end ise aidata ja eluga toime tulla.

Kui riik soovib (enda loodud) pensionisüsteemist

välja filtreerida võimalikke pettureid, tuleks

kõigepealt mõelda, kust need petturid tulevad, ja siis

vastavad „toruotsad” sulgeda. Selleks ei ole tarvis saja

tuhande inimese tüsilikku ja kulukat ümberhindamist.

Reform peaks eelkõige keskenduma ennetusele ning

(töö)tervishoiusüsteemi kordategemisele.

Tööhõivesse suundumiseks vajavad vähenenud

töövõime või erivajadustega inimesed eelkõige

võrdseid võimalusi. Seda saab tagada vastava seadusandlusega,

mis reguleerib positiivset diskrimineerimist,

avalike asutuste tööhõivestrateegiaid, tööandjate

kohustusi haigestunud töötaja ees jne. Tööandjatele

tuleb aga luua maksusoodustused või muud stiimulid,

millega kompenseeritaks vähenenud töövõime ja/või

erivajadustega töötajate palkamisel tekkivaid lisakulutusi

(mitme osakoormusega töötaja rakendamine ühe

töötaja asemel, kulutused juhendajatele jne).

Reformis peaks rohkem tähelepanu pööratama

juba tööl käivate puuete ja krooniliste haigustega

inimestele. Neid inimesi on Eestis üle 40 000 – kaugelt

üle poole töötamisvõimelistest töövõimetuspensionäridest.

Praeguses reformikavas plaanitakse aga nende

tööhõive toetamiseks kulutada ülivähe (rehabilitatsiooniteenuse

eelarvest vaid alla protsendi), karistades

tublimaid neist ka toetuse äravõtmisega. Jäädes ilma

teenustest ja ka lisarahast, millega tööl käies oma erivajadusi

kompenseerida, võivad need inimesed hakata

reformi tagajärjel tööhõivest välja langema. Vanasõnagi

ütleb, et vanasse kaevu ei tohiks enne sülitada, kui

uus on valmis.

Lisaks loob reformile halva kuvandi riigi soov

minna puuetega inimeste teemaga töötukassa

rahade kallale. Töötukassat täidavad töövõtjad oma

kindlustusmaksetega, mis peaksid neile töötuks jäämise

korral tagama abi ja toe. Nüüd soovib aga riik

hakata sellest rahast haldama ka puuetega inimeste

ekspertiise, täiesti töövõimetutele makstavaid toetusi

jne. Peale selle on reformi kahjustanud sotsiaalministeeriumi

ja valitsuse soovimatus teha sihtgruppidega

koostööd ning sinna juurde kuulunud üleolev ja kohati

valedele rajatud mainekujundus.

Tiina Kangro

Riigikontrolli

kolm etteheidet

Reformil puudub usutav jätkusuutlikkuse analüüs

ehk pole teada, mis saab pärast eurotoetuste

lõppu.

Reformikavast on välja jäänud ennetuse pool, kuigi

just uute töövõimetute juurdevoolu peatamine

saaks tagada plaanide õnnestumise.

Reform rajaneb uuel hindamismetoodikal, kuid

kellelgi pole andmeid selle kohta, kas metoodika

üldse töötab ja oodatud tulemusi annab.

Allikas: riigikontrolli arvamus töövõimereformi kohta

November 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Sotsiaal- ja tervishoiukulud moodustavad ligi poole Eesti riigieelarvest. November 2014


4

Töövõimereform

5

Kui suur

hakkab

olema

töövõimetoetus?

Töövõimereformi käivitumise

järel asenduvad

töövõimetuspensionid

töötukassast makstavate

töövõimetoetustega.

Kui suur see toetus hakkab

olema?

Praegustel andmetel käivitub töövõimereform

1. jaanuaril 2016. Selgitame,

kui suureks kujuneb töövõimetoetus

neil, kes süsteemi sisenevad,

ning neil, kes lähevad uude süsteemi

üle senisest töövõimetuspensionite

süsteemist.

Uued sisenejad

Uue siseneja töövõimet hinnates

tuvastatakse, kas inimene on terviseprobleemist

hoolimata töövõimeline,

tal on osaline töövõime või tal

töövõime puudub.

Osalise töövõimega inimene hakkab

saama 180-eurost töövõimetoetust,

kui ta täidab aktiivsusnõudeid:

otsib tööd, õpib, hooldab last või

puudega inimest, on ettevõtja või

juba käib tööl.

Juhul kui inimesel töövõime

puudub, hakkab ta saama

320-eurost toetust. Aktiivsusnõudeid

ta sel juhul täitma ei pea

ning soovi korral võib ta pöörduda

sotsiaalkindlustus ametisse sotsiaalse

rehabilitatsiooni jms taotlemiseks.

Mõlemad toetused hakkavad sarnaselt

pensionitega iga aasta 1. aprillil

pisut kasvama – seda nimetatakse

indekseerimiseks. Viimastel aastatel

on pensioniindeks olnud pisut üle 5

protsendi.

Senised pensionisaajad

Seni töövõimetuspensioni saanu

siseneb uude süsteemi siis, kui tal

on kätte jõudnud kordusekspertiisi

tähtaeg. Kui ta terviseseisund muutub,

võib ümberhindamist taotleda

ka varem. Hindamine toimub

taas kolmes lõikes: täielik töövõime,

osaline töövõime või puuduv

töövõime.

Kui senine töövõimetuspensionär

hinnatakse uues süsteemis töövõimeliseks,

siis ta väljub süsteemist.

Juhul kui tal tuvastatakse osaline

töövõime, siis on variante kaks:

• kui senine pension oli väiksem,

siis kasvab see 180 euroni;

• kui senine pension oli 180 eurost

suurem, hakkab toetus olema sama

suur kui senine pension.

Ka töövõimeta inimestel hakkab

olema samuti: toetus on 320 eurot,

kuid neil, kelle pension oli suurem,

säilib toetus senise pensioni suuruses.

Siin on siiski üks „aga”. 180- ja

320-eurosed toetused hakkavad sarnaselt

pensionitele iga aasta 1. aprillil

vähehaaval kasvama. Sellest suurem

toetus aga külmutatakse – nende

inimeste toetus iga-aastaselt suurenema

ei hakka, kuni ühtlustub aastate

jooksul standardse toetusega.

Millal toetus kaob?

Tööl käival inimesel säilib töövõimetoetus

täismahus, kui ta kuupalk

ei ületa 960 eurot (ka see summa

hakkab aasta-aastalt vähehaaval

tõusma vastavalt riiklikule päevamäärale).

Kui inimene teenib rohkem, hakkab

toetus vähenema järk-järgult

– iga teenitud kahe euro kohta

väheneb toetus ühe euro võrra.

See tähendab, et praeguse päevamäära

järgi kaoks osalise töövõimega

inimesel toetus täielikult alates

1325-eurosest brutokuupalgast. Kui

tööd teeb töövõimetuks hinnatud

inimene, siis tema toetus jõuab nulli

alates 1600-eurosest palgast.

Puuetega inimeste esindaja Tiia Sihver tegemas

ettekannet riiklikult tähtsa küsimuse arutelul

pooltühjale saalile. Istungi juhataja hüüab ilmselt

samal ajal appi kõigevägevamat. Sven Reemet

Tavaline ja

„külmutatud”

töövõimetoetus

Tabelist on näha, et praeguse pensioni summas määratav

toetus ühtlustub peatselt standardse toetusega.

Uus siseneja

Osaline töövõime

Toetus 180 € (kuulub indekseerimisele)

Endine töövõimetuspensionär

Osaline töövõime (endine 80% töövõimetus)

Toetus senise pensioni summas 230 € (ei kuulu indekseerimisele)

Aasta Uus siseneja Senine pensionär

2016..................... 180 €.........................230 €

2017..................... 189 €.........................230 €

2018..................... 198 €.........................230 €

2019..................... 208 €.........................230 €

2020..................... 219 €.........................230 €

2021..................... 230 €.........................230 €

2022..................... 242 €.........................242 €

jne

Tabel on näitlik, pensionitõusu indeksiks on võetud viimaste

aastate keskmine ehk 5%. Tuleb silmas pidada, et kui riigi

majandusel ei lähe hästi, võib indeks ja koos sellega toetuse

kasv olla ka väiksem.

Suureneb või väheneb?

Sotsiaalminister on

väitnud, et töövõimetoetus

pensioniga

võrreldes kellelgi

ei vähene ning et

summaarselt uued

toetused võrdluses

pensionitega isegi

kasvavad. Puutepunktide

arvates on see üks riukalik

ja konksuga pooltõde.

Aga mõtisklege ise.

seerimisele. See tähendab, et ostujõult

hakkab nende inimeste toetus

igal aastal pensioniindeksi võrra

vähenema, kuni ühtlustub uue toetuse

standardsummaga.

Kui aga uude süsteemi siseneb

inimene, näiteks 16-aastane

noor, kes on täpselt samas seisus

näiteks praeguse 80-protsendise

töövõimetusega inimesega

(kelle töövõimetuspension on näiteks

230 eurot), hakkab uus osalise

töövõimega siseneja saama vaid

180-eurost toetust. Kui ta leiab töö,

on muidugi kõik hästi. Vastasel

Neil, kel säilitatakse toetus

senise pensioni suuruses, ei

allu see enam iga-aastasele indekjuhul

aga tuleb tal oma eluga toime

tulla hoopis väiksema rahaga.

Vastukaaluks võidavad uuest

süsteemist muidugi need, kel

on olnud väiksem töövõimetuse

protsent ja kelle pension on jäänud

alla 180 euro. Kuigi nende šansid

tööd leida on raskemas seisus puuetega

inimestest ilmselt paremad,

hakkavad nemad saama ka suuremat

töövõimetoetust. Seda muidugi

juhul, kui uue metoodika järgi neid

töövõimeliseks ei hinnata ning süsteemist

üldse välja ei heideta.

November 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tervishoiukulud ulatuvad Eestis tänavu pisut üle miljardi euro. November 2014


6

Elu lugu

7

Erakogu

Supikulp, liblikad,

Legod ja autismiga

Sebastian

Kaheksa-aastase Sebastiani ema Ennike kirjeldab, kuidas nad päev-päevalt

avastasid oma poja arengu iseärasusi, kuni sai selgeks, et tegemist on autismiga.

Autismispektri häirega inimene on lõputult põnev, aga sama lõputult raske on

temaga toime tulla, kui ümbritsevas ühiskonnas jagub vähe mõistmist ja tugistruktuurid

on puudulikud.

Ma teadsin juba Sebastiani päris

esimestel elukuudel, et midagi on

teistmoodi, aga ma ei saanud aru,

mis nimelt. Ta karjus palju ning oli

äärmiselt rahutu, ta ei tahtnud, et

külla tulnud inimesed teda vaatavad

või veel hullem – katsuvad. Seda

kõike juba teisest elukuust peale.

Kuud möödusid, aga Sebastian

arenes pisut teisiti kui beebidel

kombeks. Ta naeratas harva, ärkas

peaaegu igast unest väga paha tujuga

ja vajas pikka segamatut ärkamisaega

koos minuga. Ta ei tahtnud

kallistada ja musitada, nagu see beebidele

ikka meeldib. Teda ei huvitanud

mänguasjad – ta lahutamatu

kaaslane oli hoopis supikulp.

Ta võis lohutamatult ja järjepidevalt

nutta, kui olime läinud seltskonda,

näiteks mõne sugulase sünnipäevale.

Ta ei talunud teleriheli ega liiga

kõvahäälset naermist. Ta ei kannatanud

lohutamist, kui oli saanud haiget,

ta oli lohutamatu, kui keegi kuskil

laulis või kostis mõni muusikapala.

Ta ei suutnud uinuda õhtuti mu

käeta. Ta ei tahtnud suhelda mitte

kellegagi peale oma pere ja veel paari

inimese lähimast suguvõsast, aga

eakaaslasi ei talunud üldse.

See loetelu oli nii hirmus pikk

ning see panigi mind tundma, et

laps on kuidagi teistmoodi. Kasvades

tekkisid Sebastianil kinnisideed.

Esimene suurem kinnisidee peale

supikulbi oli Lego. Viieaastaselt

pani ta kokku 16-aastastele mõeldud

Legosid, mis koosnesid silindritest,

jagajatest, voolikutest. Ta pani

neid kokku kaasas oleva õpetuse järgi.

Märkimisväärne on see, et me ei

olnud teda õpetanud neid õpetusi

ehk jooniseid lugema, ta omandas

selle oskuse iseseisvalt.

Mõistatuslik laps

Teisalt oli asi selles, et paremat last

andis tahta. Ta istus tundide kaupa

põrandal ning konstrueeris suuri ja

raskeid masinaid. Sealjuures arenes

jõudsalt edasi ta loendamisoskus ja

püsivus. Aga kui mõni masin juhtus

katki minema, tabas teda väga suur

ärritus. Sellest ei suutnud keegi aru

saada, sest sellise masina sai ju uuesti

kokku panna – miks siis tohutu

tragöödia?

Mida vanemaks Sebastian sai,

seda raskem oli teda mõista. Jah, ta

rääkis soravalt, mälu oli suurepärane,

ta arvutas juba nelja-aastaselt

10 piires (nüüd, kaheksasena ei valmista

talle mingit raskust arvutada,

kui palju on 825 – 387). Ta suur

kirg Legode vastu jätkus, selle üle

“Ta karjus palju,

ta ei tahtnud,

et külla tulnud

inimesed teda

vaatavad või veel

hullem – katsuvad.

kõik muudkui imestasid ja ahhetasid.

Ta oli teiste jaoks vaikne ja omaette

hoidev laps, ta ei jonninud mitte

kunagi – päris tõsiselt! – mitte

kunagi. Ometigi muutus meie kõigi

elu päevast päeva raskemaks.

Üks suuremaid probleeme oli

ja on siiani söömine. Sebastian on

väga hea isuga laps, kuid ta menüü

on üsna piiratud, see tähendab, et ta

valib väga, mida sööb. Isegi suur näljatunne

ei pane teda sööma midagi,

mis on uus, võõras, korra maitstud

ja vastikuks tunnistatud, imeliku

välimusega jne. Ta sööb ainult seda,

mis on tuttav ja mida ta on harjunud

saama. Samas on olukordi, kus ta

kõigi üllatuseks siiski maitseb midagi

uut. Viimane selline juhtum oli,

kui ta maitses vähki.

Probleemid söömisega

Veel üks moment on see, et temaga

ei ole võimalik pidada läbirääkimisi.

Ka toiduga on nii, et kui ta ei ole

uue asja proovimiseks ise initsiatiivi

näidanud, siis jääb ta endale kindlaks.

Ta menüüst puuduvad täielikult

kohupiim, jogurt, piim, keefir, juust,

kommid, küpsised (ta sööb ainult

Selga valgeid küpsiseid), šokolaad,

poevahvel, koogid. Jäätistest sööb ta

vaid vanillijäätist, teisi ei ole nõus isegi

maitsma. Liha sööb ta hea meelega,

nii praetult, grillitult, ahjus küpsetatult

kui ka kastmes. Kala aga

sellisel juhul, kui see ei ole punase

Elu on lill

Sebastiani ema Ennike on juba ligi

kolm aastat pidanud veebipäevikut.

Uuri kõike lähemalt lehelt

ennike-eluonlill.blogspot.com.

November 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tervishoiukuludest ligi viiendiku maksavad Eestis inimesed ise. November 2014


8

Elu lugu

9

“Viieaastaselt pani ta

kokku 16-aastastele mõeldud

Legosid, mis koosnesid silindritest,

jagajatest, voolikutest.

Ta pani neid kokku kaasas

oleva õpetuse järgi.

lihaga (seda pole nõus maitsmagi).

Muna ta suu sisse ei võta, juurviljadest

sööb ainult porgandit ja kartulit.

Puuviljadest õunu ja pirne, kuid

ka mitte igasuguseid.

Nii ongi meil nii, et vanem laps

tahaks ühepajatoitu, kapsahautist,

pilaffi, vormiroogi, riisitoite, uusi

põnevaid maitseid, kuid lõpuks

taandub söögitegemine ikkagi sellele,

et tuleb teha seda, mida Sebastian

samuti sööb. Jah, mõnikord on

ka nii, et tehakse kaks toitu, kuid see

on siiski erand. Ja siis muidugi need

halvustavad inimesed, kes noomivad.

„Mis tähendab, et ei söö?”

„Hoiad näljas, küll sööma hakkab!”

„Kohe näha, et laps ei tea, mida

tähendab nälg!” „Aafrikas annaks

lapsed ükskõik mida, et ühepajatoitu

saada!” Jne, jne, jne.

Jäägitu pühendumine

Ja siis need ootamatud kurvid.

Sama äkki nagu Sebastianil tekkis

huvi Legode vastu, see ka kadus.

Üleöö jäid klotsid ja masinad seisma

ning temast sai jalgpallur. On hirmutav,

milliseid fakte, daatumeid,

nimesid, klubisid ja treenereid ta

teab ning nimetada oskab. Kõik, mis

vanem vend räägib või loeb, talletab

ta mälus ja talle sobival hetkel saab

ta siis oma teadmistega hiilata.

Sama head nagu on ta faktiteadmised

selle mängu kohta, on ta hea ka

jalgpalliplatsil. Praeguseks on ta pea

kolm aastat jalgpallitrennis käinud,

talle meeldib väga ta treener Kaido,

tal on juba 10 medalit, üks isiklik parima

väravavahi tiitel ja täiesti arvestatav

roll Raplamaa jalgpallikooli 2006.

aastal sündinute meeskonnas väravavahina.

Ta on selles asjas hea, tõesti

hea. Nagu tegelikult kõikides muudes

sarnastes asjades, mis neelavad ta jäägitult.

Nagu ka liblikad.

Autismiga inimese

tulevik

sõltub kõige

enam sellest,

kui hästi

ta ümbritseva

eluga „ära lepitatakse”,

võimaldades

tal

rakendada ja

arendada oma

tugevusi.

Erakogu

Ta võib nimelt tunde rääkida erinevatest

liblikatest, nii päeva kui ka

öö omadest, ta teab fakte, arve, kirjeldab

nende välimust, oskab surmatud

liblika ära sirutada jne. Ta

teeb seda kõike jäägitult. Tal kas on

huvi ja see on jäägitu – või tal ei ole

huvi ning ta lihtsalt keeldub sellest

elu küljest osa saamast.

Suhtlemine on raske

Sebastianile ei meeldi võõrad inimesed.

Tegelikult on neid inimesi

üldse vähe, kellega ta suhtleb. Oma

kuuest tädist ja kolmest onust aktsepteerib

ta ainult kaht tädi ja üht

onu, teised on tema jaoks võõrad,

samuti on võõrad nende lapsed.

Talle ei meeldi üritused, sünnipäevad,

kokkusaamised. Ta veedab

sünnipäevi meelsasti ainult oma

perega. Talle ei meeldi, kui keegi

teda puudutab või kõnetab. Kui teda

puudutavad sellised inimesed, keda

ta kardab, see tähendab peab võõraks,

muutub ta närviliseks. Võõrastega

ta kontakti ei otsi ning kui keegi

soovib temaga suhelda, siis tõmbab

küüru selga ja vaikib või susiseb. Ta

võib enda jaoks ebameeldivas olukorras

käituda ka väga halvasti, võib

öelda inetusi või susiseda ebaviisakalt.

Ja kui ta siis üldse räägib, siis

vihase häälega ja kulm kortsus.

Omaealistega ei suhtle ta üldse.

Ka trennis või võistlustel räägib

ta eakaaslastega vähe ja kui hädasti

vaja, siis suhtleb pigem treeneriga.

Arsti juures ta ei vasta küsimustele,

või kui on hea päev ja ta vastab, siis

taas vihasel toonil. Harjumine võtab

tema jaoks aega.

Sebastian põhiliselt sosistab. See

tähendab, et ta ütleb sosinal neid

Autismiga laps:

kes ta on?

Autism on arenguhäire, mis

mõjutab inimese suhtlemisvõimet

ja suhteid teiste inimestega.

Samuti on autismi juures oluline see,

kuidas inimene maailma enda jaoks

tõlgendab. Tegemist on spektrihäirega,

mis tähendab, et kuigi kõik autismiga

inimesed kogevad teatud määral

samu probleeme, mõjutab häire

neid eri viisil. Häire iseloomustamiseks

kasutatakse sõna „spekter” seetõttu, et

kuigi kõik autistlikud inimesed kogevad

kolme põhilisse kategooriasse

jagunevaid probleeme (suhtlemine,

käitumine ja kõne), võib sellel neile

olla väga erinev mõju.

Autistlikul lapsel on raskusi

ümbritsevast maailmast sissetuleva

info mõistmisega ja seetõttu

reageerib ta osale stiimulitele üle ning

osadele ei reageeri üldse. Autismi

põhjuseid ei osata täpselt seletada,

ravi ei ole veel välja töötatud. Autistlikud

inimesed erinevad üksteisest

intelligentsi, võimete, oskuste ja probleemide

poolest.

Autismiga laps ei ole paha laps,

ärahellitatud laps, sõnakuulmatu

laps ega kasvatamatu laps – ta on

erivajadustega laps. Teadlikkust autismist

on keeruline suurendada, sest

autismiga inimestel ei paista puue

välja: autistlike laste vanemad ütlevad

sageli, et nende last peetakse lihtsalt

üleannetuks või kasvatamatuks.

Rutiini harjutamine

Õppimine on üles seatud töövihikutele

ja -raamatutele, palju kasutatakse

joonelist ja ruudulist vihikut.

Ma ei tea, kas nad praegu liikuvat

aabitsat veel tarvitavad, aga alguses

oli see samuti igapäevaselt kasutusel.

Sebastian veerib juba päris

kenasti, ka pikemaid ja keerulisemaid

sõnu, ning on hakanud lugemise

vastu huvi üles näitama. Ta

loeb siltidelt sõnu kokku ning raamatute

ja ajakirjade kaantelt veerib

ka. Alati ei tule välja, kuid umbes 90

protsenti siiski õnnestub.

Õpetaja ei näe vajadust individuaalse

õppekava järele (selle koostamine

nõuab muidugi ka aega) ning

praeguse seisuga õpib Sebastian

täiesti tavalise kooliprogrammi ehk

põhikooli riikliku õppekava alusel,

mis on kohandatud talle sobivaks.

Tema tähekujud on muutunud

ilusamaks (kustutuskumm on muidugi

päeva lahutamatu osa). Sebastian

ise ütleb, et koolis ei peagi

muud tegema, kui ainult kirjutama

ja lugema, ja see on niiii raske.

Tallinna ülikooli emakeele didaktika

õppejõud Anne Uusen muidugi

minestaks, kui kuuleks, et 1. klaslauseid

kas ette või taha, mida ta

päriselt välja ütleb. Kui pärast lause

ütlemist, siis võib ta seda lauset

korrata sosinal isegi kuni neli korda.

Eriti teeb ta seda enda jaoks närvilises

või ebameeldivas olukorras või

kui ta on erutatud (ka rõõmsa erutuse

korral).

Siseringis ta aga räägib väga palju

ja väga tarka juttu – on arukas

ega aja kunagi niisama loba. Ta

võib vabalt jutustada raamatute

sisu ümber, kuna talle väga meeldib

ettelugemine ja ta jätab kõik meelde.

Söögilaua ääres istub ta alati ühe

koha peal ning kasutab ainult oma

kahvlit või lusikat. Seda rutiini on

parem mitte rikkuda. Ta on väga

vaikne, kui keegi võõram tuleb külla

või kui me kuskil käime – siis teda

nagu poleks olemaski.

Sebastiani ema Ennike Mägismaa

Hoiame hinge

kinni, et

kõik toimiks

Nüüdseks käib Sebastian

koolis. Suutsime talle

välja võidelda (sõna

otseses mõttes võidelda)

väikeklassi, see tähendab

ruumi, kus toimub

üks ühele õpe koos

õpetajaga, ning selline

õpe tõesti ka toimib.

Veel kolm päeva enne kooliaasta

algust olime meeleheitel ega teadnud,

mis üldse saab ning kuidas kõik

laheneb. Sellest kõigest oli pikemalt

juttu ka Puutepunktide ajakirja septembrinumbris.

Nüüdseks on Sebastian oma õpetaja

ja klassiruumiga üllatavalt hästi

kohanenud. Absoluutselt iga päev

koju tulles räägib ta mulle, kuidas

koolis on nõme ja ta ei taha enam

kooli minna ja ta elu on rikutud, sest

ta peab koolis käima, ja ainuke ilus

aastaaeg on nüüdsest suvi, sest siis ei

pea kooli minema, ja kahju, et peab

koolis käima, ja et ei tahaks kuidagi

seal koolis käia. Siis viin ta hommikul

jälle õppima ning tegelikult ta

näeb iga päev, et polegi midagi hullu.

Iga päev samad asjad, sama õpetaja,

sama ruum, sama kell, sama

rutiin – kõik kordub päevast päeva

ja see on meie edu võti.

Meie suureks ja toredaks üllatuseks

oli Sebastian juba kolmandal

koolinädalal valmis üksi kooli minema.

Tema suurim hirm oli, et äkki

ma ei jõua talle õigeks ajaks ehk tundide

lõpuks järele, kuid siis ta nägi,

et see hirm on täiesti alusetu, kuna

olen alati kohal pigem varem kui

hiljem. Igatahes toimub õppimine

nüüd minuta ja mu isiklik arvamus

on, et õpetaja, kes algul oli hirmunud,

saabki väga edukalt hakkama.

Ja et Sebastian saab veel edukamalt

hakkama.

Tähtis on, et Sebastian teeb kõik

oma tööd ja tegemised ära, ta vastab

küsimustele, töötab kaasa, ei vaidle,

ei protesti. Isegi kui see on vaikiv

alistumine.

Sebastianil on kahetunnised koolipäevad.

Nüüd, uuel veerandil on

esmaspäeviti ja reedeti juba kolm

tundi. Põhilised ained on eesti keel

ja matemaatika ning korra nädalas

on ka loodusõpetus.

November 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Sotsiaalsfäärile kulutab riik aastas ligi 2,5 miljardit eurot.

November 2014


10

Elu lugu

Haridus

11

si erivajadustega laps, kes loeb vaid

veerides, kirjutas etteütlust, kuid

mina sellesse ei sekku. Kuigi ma

õpin Tallinna ülikoolis klassiõpetajaks,

otsustasin juba siis, kui klassiruumi

seinu värvisime, et ei sekku

õppeprotsessi ja -meetoditesse, sest

ma ei taha oma lapse elu elada keerulisemaks,

kui see tal niigi on.

Tugiteenuseid pole

Sebastianil puudub koolirõõm

ja sellest on mul kõige enam kahju.

Mul on tegelikult nii paganama kahju,

et kõik, mis seostub kooliga, on

tema arvates nõme ja raske, aga ma

ei tea, kuidas seda muuta. Kui see on

nii juba 1. klassis, siis küsimus on,

mis saab edasi. Ma tahaks nii väga

kuulda teda ütlemas, et täna oli nii

äge, me vaatasime loomaraamatut ja

kirjutasime tiigri kohta tähtsaid fakte

üles ja kodus peame joonistama

tiigri või, noh, midagi sellist.

Ma iga päev loodan, et äkki ta sel

korral ütleb õppimise kohta midagi

head, midagigi. Aga siiani ei ole seda

juhtunud. Kui olen tal järel käinud,

siis tal on alles jope selgapanek pooleli

ja juba ta kiirustab uksest välja,

öeldes: „Lähme koju!” Niimoodi on

meil siis praegu kooliga.

Ma tahaksin muidugi natuke viriseda,

aga ma ei virise – sest arvestades,

mis oli enne kooli saamist, on see

kõik parim, mida me talle üldse soovida

saime. Parim meie vallas. Aga

mu kuklas vasardab iga päev mõte:

mis saab edasi? Meil ei ole logopeedilist

abi, ei ole eripedagoogilist abi,

rehabilitatsiooniplaani eesmärgid ei

täitu sel lihtsal põhjusel, et pole ressursse

– raha, aega, inimesi. Sebastiani

oskus eakaaslastega koostööd teha

jääbki vaid jalgpalliväljakule ning mul

ei jää muud üle, kui usaldada. Aga

usaldada keda või mida? Kooli? Õpetajat?

Last ennast? Neid kõiki? Kuid

kas see on usaldus? Äkki on see hoopis

vaikiv alistumine...? Nagu Sebastianilgi

kogu koolis käimine.

Mis saab edasi?

Huvitav oleks teada, kuidas näiteks

Herbert Masingu koolis autismiga

lapsi õpetatakse. Kuidas luua ja

hoida autistlike laste jaoks koolirõõ-

“Huvitav oleks

teada, kui paljud

Eesti autismiga

lastest on koduõppel,

mis pärsib

nende jaoks nii

oluliste sotsiaalsete

oskuste

arengut veelgi.

mu? Mil moel muuta õppimist loomingulisemaks

ning panna lapses

kasvama soov saada uusi teadmisi ja

oskusi? Kuidas läheneda õppeprotsessile,

kui lapse jaoks on see ainult

ja ainult vastik/raske/nõme?

Mina ei tea vastuseid. Ma olen

paratamatust tunnetades kooliga

seoses kõrvaltvaataja ning loodan,

et kõik läheb hästi. Ja ikka naeratan

Sebastianile hommikul ning ütlen

talle vanaisa kuldsed sõnad: „Kuidagi

peab ju targaks saama!” :)

Tulevik on aga tume. Mis saab

uuel õppeaastal? Mida toob kaugem

tulevik? Kas saame oma vallas edasi

elada või peame lapse koolimurede

tõttu kolima Eesti teise otsa? Kuidas

muuta maailma ja inimesi autismiga

lapse ümber turvalisemaks, kindlamaks,

kasutoovamaks, mõistvamaks,

vähem kritiseerivaks?

Kuidas näidata inimestele, et

autismiga inimesi tuleb kaasata,

mitte nelja seina vahele suruda?

(Huvitav oleks teada, kui paljud Eesti

autismiga lastest on koduõppel,

mis pärsib nende jaoks nii oluliste

sotsiaalsete oskuste arengut veelgi.)

Kuidas panna inimesi mõistma, et

autismiga laps ei ole paha laps, ei ole

ärahellitatud laps, sõnakuulmatu laps

ega kasvatamatu laps – ta on erivajadustega

laps? Isegi lähemad sugulased

ei suuda tihtipeale last koos ta

eripäradega aktsepteerida, mis siis

rääkida koolist, lasteaiast, huviringist

jne. Nii kerge on hukka mõista

ja sosistada ja sahistada, halvustada

ja kommenteerida. Palju raskem

on olla ja jääda ka siis, kui keegi meie

seast on eriline. Ennike Mägismaa

Eelmises kahes ajakirjas

on olnud teemaks

tavakoolide võimekus

õpetada erivajadustega

lapsi. Lugu algas

Sebastiani murettekitavast

näitest, millele

palusime ka haridusministri

kommentaari

(vt oktoobri ajakirja).

Seekord palusime omavalitsusliitudel

kommenteerida

ministri

vastust.

Küsisime omavalitsusliitude

haridusnõunikelt, kas riigi loodud

eeldused ja koolidele pandud

kohustused on tasakaalus

ning kas linna- ja vallakoolid suudavad

puuetega laste õpetamise

ja kasvatamisega hakkama saada.

Kui mõnel pool see ei õnnestu,

siis mida oleks tarvis muuta või

kus järele aidata?

Vahepeal leidis aset ka „Puutepunkti”

esindaja kohtumine

haridus- ja teadusminister Jevgeni

Ossinovskiga. Kas sellele järgneb

valusate teemade arutamine

Kadrina memorandumi taga

olevate huvigruppidega, ei saanudki

selgeks. Minister väljendas

küll mõningast murelikkust,

kuid samas rõhutas, et omavalitsuste

tegevusse riik sekkuda eriti

ei saa. Samuti arvas ta, et valimisteni

jäänud mõne kuu jooksul ei

saa enam suuri plaane ette võtta.

Tiina Kangro

Puutepunktide

järgmises numbris

on Sebastiani

kodukool lubanud

rääkida

oma vaadetest

erivajadustega

laste tavakooli

kaasamisele.

Mida arvavad omavalitsusliidud

erivajadustega laste

kaasamisest tavakooli?

Lp Puutepunktide toimetus

Lugupeetud toimetus

Sebastiani ema läbielamised

haridusliku erivajadusega lapse

koolisaatmisel on sügavalt

kahetsusväärsed. Kahjuks ei ole

artikli juures ära toodud teise osapoole,

s.o kooli seisukohta, miks selline

olukord tekkis või kuidas seda

edaspidi välditakse.

Kuigi õpilase ema sõnul ei saanud

ta vallavalitsuselt ja ka koolilt mingit

abi, jookseb artiklist läbi viide tugiisikule

ja eraldatud sotsiaalasutuse

ruumile, mis klassiruumiks sobitati.

On siiski üheselt selge, et lapsevanem

on suhtes kooli ja vallavalitsusega

„nõrgem” pool, kes ei pea

teadma, kelle poole pöörduda haridusliku

erivajadusega lapse vajaduste

tagamiseks. Selleks on õpetajad

ja sotsiaalametnikud, kes oma teadmistega

saavad eriteadmisteta lapsevanemale

olla toeks ja abiks, et

soovid ja vajadused õigete adressaatideni

jõuaksid ning lapsevanem ei

peaks sotsiaalmeediast abi otsima.

Võib oletada, et kirjeldatud väikese

kohaliku omavalitsuse koolis kohati

esimest korda haridusliku erivajadusega

last ja sellest ka kommunikatsioonihäired,

mis artikli põhjal leidsid

aset ennekõike õppealajuhataja

ja lapsevanema vahel. Küsimus jääb,

kas olukord suudeti lahendada või

on probleem endiselt üleval?

Ilmselt ei olegi reaalne loota, et

iga väikese omavalitsuse väike kool

Hariduslike erivajadustega

õpilaste õppekorralduses

lähtutakse kaasava

õppe põhimõtetest, mille järgi üldjuhul

õpib hariduslike erivajadustega

õpilane elukohajärgse kooli tavaklassis

(PGS § 47 lg 1, jõustunud

01.09.2010). Samas näitab Sebastiani

juhtum selgelt, et kõik koolid

– ning võin kindlalt väita, et kogu

ühiskond – ei ole veel selleks valmis.

Koolidel napib oskusteavet ja

tugistruktuure, ühiskonnal tervikuna

oskust mõista endast veidikenegi

erineva käitumise või olekuga inimest.

Kuigi aastatel 2007–2013 suunati

Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid

nii õpetajate täiendkoolitusse kui ka

õppenõustamiskeskuste arendamisse,

samuti hariduslike erivajadustega

õpilaste õppevara arendamisse, näitavad

praegused ilmingud, et seda

ei ole tehtud piisavalt ning otsused

kaasava hariduse põhimõtete rakendamiseks

on tehtud ennatlikult, kaalumata

kõiki kaasnevaid aspekte.

Kurb on ka see, et õpetajakoolituse

õppekavade täiendamisele pole

varem mõeldud või pole panustatud

piisavalt. Õpetaja on seoste looja ja

väärtushinnangute kujundaja. Õpetaja

roll on toetada iga õppija arengut.

Alati ei ole määravad rahalised

vahendid, vaid sellistel puhkudel on

palju olulisemad oskus suhelda ja

mõista vastaspoolt, mõista ka siis,

kui on raske mõista.

Oma arvamuse juhtumi koh-

suudab esmasel kokkupuutel haridusliku

erivajadusega lapsega asjaajamise

korraldada nii, et osapooled

jäävad üksmeelselt rahule. Sest isegi

teoreetilise baasi olemasolul on

praktika see, mis annab kogemuse

ja lihvib oskusi.

Küll aga on mõistlik valmisoleku

poole püüelda, võimaldades õpetajatele

vajalikku täiendkoolitust ja

õpilastes jätkuvalt kujundada väärtushinnanguid

ning õpetada suhtlemisoskust

kõigis kooliastmeis. Nii

muudamegi elukeskkonna sõbralikumaks

ja sallivaks.

Lugupidamisega

Hille Ilves

Eesti Linnade Liidu nõunik

ta saan anda ainult artiklis esitatud

andmete põhjal. Igas konfliktis on

vähemalt kaks osapoolt. Teadmata

konkreetset olukorda kohapeal, on

väga keeruline olla kohtuniku rollis.

Samas loodame, et 27. veebruaril

2014 Kadrinas toimunud hariduskonverentsil

koostatud memorandum

erivajadustega laste hariduskorralduse

ja varajase märkamise

küsimustes ei jää pelgalt paberile,

vaid et memorandumile allakirjutanud

leiavad koostöös haridus- ja

teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumiga

hariduslike erivajadustega

õpilaste õppekorralduste

kitsaskohtadele lahendused.

Lugupidamisega

Taimi Saarma

Eesti Maaomavalitsuste Liidu nõunik

November 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Ligi 1,5 miljardit eurot kulub sel aastal pensionite maksmiseks.

November 2014


12

Haridus

Sotsiaaltöö

13

Mida tähendab

„kõige vähem piirav

õpikeskkond”?

„Puutepunkt”

Kogu maailm suundub

kaasava ühiskonna ja

kaasava hariduse poole.

Ka Eesti haridusseadus

ütleb, et puuetega lapsi

õpetatakse-kasvatatakse

üldjuhul tavakoolis,

kõrvuti tervete lastega.

Seadus lubab aga luua ka eriklasse

ja -rühmi, korraldada ühele lapsele

suunatud õpet ja jätta lapse koduõppele.

Lisaks on endiselt olemas

suur hulk puuetega laste erikoole.

Millistest põhimõtetest lähtudes

siis nende võimaluste vahel valida?

Soovitusi annab muidugi nõustamiskomisjon,

kelle suunamiseta erikooli

või suuremat pearaha nõudvasse

väikegrupi- või individuaalõppesse

ei pääsegi. Seaduse järgi teeb

lõpliku otsuse lapsevanem. Mille

alusel kaaludes?

Kui panna kõik puuetega lapsed

istuma tavakooli tavaklassi, võiksid

paljud neist haridusest ilma jääda.

Samas piirab erikool ja eriklass lapse

suhtlemist tavamaailmaga. Küsimus

on keeruline. Seepärast kasutatakse

paljudes riikides mõistet „kõige

vähem piirav õpikeskkond”.

Selle USA-s juba aastakümneid

tagasi sündinud mõiste all peetakse

silmas, et parim lahendus on

alati see, kui laps õpib võimalikult

tavapärases koolikeskkonnas koos

eakaaslastega, kui aga tema edasijõudmine

kooliprogrammis on

takistatud, tuleb otsida muid lahendusi.

Tähtis on, et need lahendused

oleksid täpselt selle piiri peal, kus

laps veel hakkama saab, ent ei kuku

oma võimetest allapoole. Lühidalt,

ühtki last ei tohiks ta puude või hariduslike

erivajaduste tõttu saata jalust

ära erikooli või koduõppele, kui on

olemas muid võimalusi osalemiseks

tavapärases koolielus, näiteks

• tugiteenuste toel tavaklassis,

• tavaklassiõpet ja individuaalõpet

kombineerides,

• tavakooli juurde loodud eriklassis

või -rühmas,

• erikoolis, mis teeb koostööd

tavakooliga jne.

Rõhutatakse, et isoleeritud individuaalõpe,

koduõpe või haiglaõpe

saavad olla üksnes ajutised lahendused.

Ning et sobilike üleminekuvõimaluste

puudumine kodukoolis ei

tohi olla põhjus, miks laps saadetakse

näiteks erikooli, kui ta tegelikult

saaks hakkama sobivas erirühmas

tavakooli juures.

Eestis on siinkohal veel palju avastada.

Jätkame selle teemaga Puutepunktide

järgmistes numbrites.

Tiina Kangro

USA puuetega

inimeste

haridusseadus

(IDEA) ütleb:

Puuete ja hariduslike erivajadustega

lapsed õpivad maksimaalsel

võimalikul määral tavalises koolikeskkonnas

koos tavaliste, puueteta

lastega. See hõlmab ka lapsi,

kes viibivad pidevalt või ajutiselt

hooldusasutuses. Erikoole,

eriklasse vm variante, kus puuetega

lapsed eraldatakse tavalisest

õpikeskkonnast, lubatakse

vaid siis, kui õpilase puudest ja/

või selle raskusastmest lähtudes

kahjustaks tavalises koolikeskkonnas

õppimine ta edasijõudmist

– seda ka olukorras, kus talle

on tavakoolis õppides tagatud

kõik vajalikud toetavad meetmed

ja tugiteenused.

Edasijõudmise juures täpsustatakse,

et silmas on peetud edasijõudmist

nii akadeemilise õppematerjali

omandamises (vastavalt

individuaalse õppekava eesmärkidele)

kui ka sotsiaalsete oskuste

ja käitumise edenemises.

Kaalumaks, kas õpilase jaoks

on parim lahendus õppimine

tavakoolis või eritingimustes,

kasutatakse kahe küsimusega

testi:

Kas laps suudab normaalsete

tulemustega omandada

ettenähtud teadmisi tavakooli

tavalise klassi tingimustes, kui

talle on tagatud vajalik õpiabi ja/

või tugiteenused?

Kui õppetööd viiakse läbi

suuremate piirangutega

õpikeskkonnas, siis kas on tagatud

lapse kaasamine eakohasesse

ühiskonnaellu tema jaoks maksimaalsel

sobival ja vajalikul moel?

Kas eakad või

puuetega inimesed?

Kolmandikule Eesti

vanaduspensionäridest

on vormistatud puue.

Puuetega eakaid on meil

juba üle 80 000. Kust aga

jookseb piir vananemise

ja invaliidsuse vahel?

Eakate tervist

tuleks toetada

Eakaid peaksid nende

mootori võimalikult hea

käimashoidmise juures toetama ka

perearstisüsteem ja kohaliku omavalitsuse

tõhusad sotsiaalteenused.

Kõige alus on aga tervislik

elukeskkond, kõrge töötervishoid,

õigeaegsed ja komplekssed

raviteenused ning hooliv

kogukond.

Eakatel võib sageli olla vaieldav,

kas tegemist on puude, süveneva

haiguse või lihtsalt vananemisega.

Kõikidel neil puhkudel vajab aga

inimene mingist hetkest alates rohkem

abi ja tuge. Kui meditsiini- ja

sotsiaalsüsteem hästi ei tööta ning

inimesed oma eakohastele muredele

lahendusi ei saa, hakataksegi otsima

muid võimalusi. Just seepärast

teevad ka paljud eakad läbi puude

määramise protseduuri. Võita on

igakuine kümmekond eurot pensionilisa

(puudest tekkivate lisakulutuste

katteks), aga lisaks on puue

senises süsteemis andnud eakale

inimesele õiguse taotleda rehabilitatsiooniteenust.

Rehateenustest on vanaduspensionärid

kõige enam kasutanud

füsioteraapiat. Kui luud ja liikmed

on kanged, varasemad traumad

vaevavad taas või kimbutab siin nii

tavaline liigesehaigus, võib ka nädalane

taastuskuur anda elule uue

jume. Liikumine on ju iseseisvuse ja

elukvaliteedi alus.

Nüüd on aga otsustatud rehabilitatsioonisüsteemi

töövõimereformiga

seoses muuta. Edaspidi tuleb

eakatel selle teenuse saamiseks läbida

esmalt eelhindamine, kus kodukoha

pensioniameti vastav spetsialist

otsustab, kas rehateenus on üldse

näidustatud. Rehabilitatsiooni

vaadeldakse nüüd kui kompleksteenust,

kuhu kuulub ka psühholoogi

või sotsiaaltöötaja nõustamine ning

muud teraapiad ning eakal peab olema

mõnesse rehabilitatsiooniprogrammi

saamiseks suuremaid toimetulekuprobleeme.

Üksikteenuseid,

nagu füsioteraapia, enam rehabilitatsiooni

alt saama ei hakkagi.

Bulls

Rahvusvahelise rehabilitatsiooniteenuse

definitsiooni järgi on see

igati õige. Küsimuseks aga jääb, kust

võiksid eakad saada professionaalset

tuge siis, kui tervis kipub aegamööda

käest minema ja üksnes

värskes õhus jalutamisest hakkab

nappima. Kust saaks tuge ja nõu, et

kauem tervena vastu pidada? Vastus

on muidugi, et abi annab meditsiinisüsteem,

minge ja küsige taastusravi.

Ainuke halb asi on, et taastusravi

mahte ja saamisvõimalusi riik uuele

rehasüsteemile üle minnes suurendada

ei plaani. Seega võib juhtuda,

et võimalusi oma tervist toetada

jääb eakate jaoks edaspidi veelgi

vähemaks. Tiina Kangro

November 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Töövõimetuspensioniteks kulub tänavu ligi 250 miljonit eurot.

November 2014


14

Sotsiaaltöö

15

Kõigil peaks olema õigus

väärikale eluõhtule

Oleme igavesti noored. Meiega ei juhtu kunagi midagi – need on ikka teised,

kellega juhtub. Meie oleme targad, terved ja edukad. Meie lapsed on targad,

terved ja edukad. Meie vanemad elavad tervena elu lõpuni ning selle lõpu peale

ei mõtle praegu veel keegi. Vanemad saavad endaga ise hakkama. Nad on toimekad,

naudivad elu ja võib-olla elavad igavesti.

Paljud inimesed meie ühiskonnas

vist elavadki sellises illusioonis. Isegi

kui ehk vanemate surm varases

nooruses üle elatud. Aga siis saabub

ootamatu pööre: pead äkki hakkama

hooldama ligi 90-aastast lähisugulast,

kellel pole mitte kedagi peale

sinu. Ta ainuke laps haigestus raskesse

haigusesse vaid aasta tagasi

ja suri pool aastat hiljem. Matused.

Ühel hetkel on üks eakas naine oma

tütrest ilma. Perekonda tütrel polnud,

nii et ka lastelaste ega väimehe

peale tal loota pole.

Ootamatu telefonikõne lööb

jalust nõrgaks ja igapäevase elu segi.

Ühtäkki leiad end jooksmas haiglate

ja oma eaka sugulase vahet. Mitte

midagi ei tea ega oska. Kas meil on

olemas mõni hädaabinumber nullist

alustavale omaksehooldajale?

Proovid hakkama saada tööga ja

oma eluga, aga päevas on endiselt

24 tundi ning pikemaks seda aega ei

venita. Lisaks kannatad unetuse all

ja mõtled paaniliselt sellele, mis saab

edasi. Loodad parimat, aga kardad

pidevalt hullemat. See aastates inimene,

kes nüüd minust sõltub, on

tegelikult ainus mu emapoolne lähisugulane,

kes mäletab veel mu lapsepõlve,

meie suguvõsa lugu, mu

vanavanemaid ja lapsepõlvekodu.

Ma saan mõistusega aru, et keegi

ei jää siia ilma igaveseks, aga nüüd,

lõpu eel, soovin ma veeta oma tädiga

nii palju aega kui vähegi võimalik.

Eesti pensionäre ootab haigepõli

65-aastased naised

Norra 16 86

Rootsi 15,4 86

Island 14,3 87

Iirimaa 12 86

Prantsusmaa 10,5 88

Holland 10 86

Bulgaaria 9,5 82

Palju mälestusi

Hea mälu, selge mõistus, kange

karakter, aga vilets füüsis ja suured

raskused iseseisva toimetulekuga.

Läbipõetud äge haigus on paratamatult

jälje jätnud. Eakas ei toibu

tõvest nii kärmelt kui noor. Aga

ükskõik kui viletsas seisus inimene

ka pole, on ta ikkagi inimene oma

mineviku, oma tehtu ja tegemist

ootavaga, oma saatusega.

Pärast haiglasse jõudmist sulab ta

ühtäkki haigevoodiga kokku. Sugulased,

kes tema juurde tulevad ja

voodi ääres arstiga kokku saavad,

kuulevad infot kolmanda isiku vormis.

Temaga on nii, temaga on naa –

kuigi mõistusel patsient lamab sealsamas.

Küsimusele haige prognoosi kohta

rehmatakse mokaotsast: ega

meist keegi nooremaks lähe! Selge

see, et ei lähe. Aga vanadus ja haigus

pole ju automaatselt üks ja seesama.

Enne haigestumist oli see eakas naine

ju tegus ja igati „rivis”. Inimese

eluiga pikeneb ja ka üle saja-aastane

mees või naine pole enam haruldus.

Miks peaks sünniaasta vähendama

üheksakümnese väljavaateid saada

vajalikku arstiabi?

Halb tunne on haiglast sugulast

vaatamast tulles mõelda mõtet, et

vist jätaks haiglapersonal ta kõige

meelsamini lihtsalt voodisse lamama.

Tõmbaks juba keskpäeval palatiaknale

kardinad ette ja paneks ta

pärast külastusaega rahustitega

ööunele. Kui küsisin õelt, mis ravimeid

haigele antakse, jäi vastus saamata.

Arst oli kogu aeg jooksus, nii

ülekoormatud, et kuigi mu sugulane

oli haiglas juba üle kuu aja, siis rahuliku

vestluseni arstiga mul jõuda ei

õnnestunudki.

Kuigi tegemist oli hooldus-taastusravihaiglaga,

siis hooldus oli, aga

taastusravi pidi ise tellima ja selle

eest juurde maksma. Mitte keegi

isegi ei pakkunud variante, kõik võimalused

Soome

Poola

9

8

87

85

tuli endal nahaalselt ja tut-

Saksamaa 7 86

tavaid tülitades välja uurida. Muide,

ka hooldushaigla omaosalus on

Läti 6,4 84

üsna kõrge hinnaga, päeva eest tuli

maksta 7,38 eurot, kuuga üle 200

Leedu

Eesti

6

5,5

84

85

euro. Käisin kord Pühajärve spaas

Slovakkia 3 84

ning nägin seal hulgaliselt soome

ja rootsi vanureid. Küll ratastoolide,

65-aastased mehed

käimisraamide, karkude-keppi-

Norra 15,4 83

dega. Neil on muidugi aega ja raha,

Island 15 85

et oma tervise säilimise eest hoolt

Rootsi 14 84

kanda. Aga seda peetakse ka oluliseks.

Inimesi julgustatakse ja õpetatakse

Iirimaa 11 83

seda tegema. Miks jäetakse

Prantsusmaa 10 84

meil isegi haiglas raskest haigusest

Holland 10 83

taastuv vanainimene lihtsalt voodisse

lamama? Ei pakuta rulaatoritki, et

Bulgaaria 9 79

ta saaks omal käel mõne sammugi

Soome 8,4 83

liikuda.

Poola 7,4 81

Saksamaa 6,7 83

Voodisse hääbuma

Leedu 5,6 79

Minu sugulane ütles pärast

kuuajalist haiglas viibimist, et tahab

Eesti 5,4 80

koju, sest muidu läheb ta peast segaseks.

Viisingi ta seejärel koju – tagasi

tema oma elu, asjade ja harjumuste

Läti

Slovakkia

5,3

3,5

79

80

juurde.

65 75 85

Minu tädil on „vedanud”. Kuna ma

ei ole tema laps ja otseseid sugulasi

tal pole, siis hoolitseb linnaosava-

161 000

Tervena elada Oodatav

jäänud

eluiga

aastaid

litsus selle eest, et tema juures käiks

hooldaja. See on teatud (soodus)-

tasu eest. On võimalik tellida punane

häirenupp käele – see teenus on

tasuta. Probleemiks võib osutuda

Eesti eakad

aga see, et häire saanud päästemeeskonnal

peavad olema lepinguga seo-

242 000 vähemalt

81 000

Praegu elab Eestis

tud inimese võtmed. Mingil hetkel

65-aastast inimest.

on eakal kontroll oma elu üle kadunud

– tema võtmed on hooldajal,

54 000 25 000

sh puudega sh puudega

naabril, sugulasel, päästjatel, pere- Allikas: Eurostat 2012

naised mehed

arsti õel. Kui paljud meist oleksid

nõus oma koduvõtmeid nii levitama,

et iga võtme omanik võib suvalisel

hetkel koduuksest sisse astuda?

Minu tädil on seda psühholoogiliselt

väga raske aktsepteerida.

See on meie kätes

Vanadus on paratamatus. Aga ka

meie eluõhtu peaks olema väärikas,

turvaline ja ennekõike inimlik. Just

inimlikkusest on minu meelest puudu

eelkõige meedikutel, kellega olen

tädi hooldades viimastel aastatel

kokku puutunud. Kas nad on kalestunud,

et säilitada kõige selle häda

ja viletsuse keskel mõistus ja vastupanuvõime?

Või on nad ükskõiksed

ja liiga harjunud oma tööga? Kas see

on vastus liiga suurele töökoormusele

või halvale tervishoiukorraldusele?

Või on hoolimatus saanud normiks

kogu meie ühiskonnas?

Teeme innukalt maha eelmist riigikorda

(ja andku jumal, et see ei

korduks), aga arstiabi poolelt on

minul sellest ajast positiivsemadki

mälestused. Olin väga noor, kui

mu ema haigestus verevähki. Kolmkümmend

aastat tagasi ei olnud

keegi isegi kuulnud luuüdi siirdamisest.

Mu emal oli Tallinna keskhaiglas

suurepärane arst, kes võttis aega

ning rääkis ka minuga kaua ja südamest.

Ta ei andnud tühje lootusi, aga

ta sisendas usku ja usaldust. Meenutan

seda arsti siiani sooja tundega.

Mulle tundubki, et kõige enam

on meil puudus just samasugusest

soojusest, heatahtlikkusest ja inimlikust

kontaktist, mille aluseks on

usaldus. Seda napib nii meditsiinikui

ka hoolekandeasutustes. Meedikud

ja sotsiaaltöötajad kaitsevad

end läbipõlemise eest, aga tegelikult

põletavad nad nii iseennast kui ka

oma kliente ja patsiente just sellesama

kalkusega, tehes oma tööd raskemaks

ja töö tulemusi kehvemaks.

Ka omastehooldajad vajaksid palju

enam tuge, infot ja head suhtumist.

Mitte keegi ei võida, kui inimestelt

võetakse õigus väärikale eluõhtule.

Toimetusse helistanud naise jutustuse

põhjal kirja pannud Anne Lill

November 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Pensionikulud moodustavad riigieelarvest 18,2 protsenti.

November 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Hoiukodusid saab

toetada, helistades

annetustelefonidele

900 5025 (kingid 5 €)

900 5100 (kingid 10 €)

900 5500 (kingid 50 €)

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Lastefondi abiga

tegutseb Eestis juba

neli hoiukodu!

Tartu hoiukodu töötab Maarja tugikeskuses

Eliise puhkusepesa töötab Pärnu toimetulekukooli ruumes

Jõhvis pakub hoiuteenust puuetega laste tugikodu Päikesekiir

Võrus tegutseb hoiukodu Võru Järve koolis

Hoiukodudes saab kasutada riiklikku lapsehoiuteenuse

raha, kuid lisaks toetab SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond annetustest

hoiu- ja tugiteenuste maksmist ühele

lapsele kuni 30 päeva aastas. Lapsehoidu

võib kasutada ka näiteks paar tundi päevas,

vastavalt sellele, kuidas perele sobib.

Puuetega laste vanemale pakutakse

hoiukodudes ka rutiinist väljatulekuks

tegevusi enda arendamiseks ja lõõgastumiseks.

Lastefondi koostööpartnerid on

välja pannud teatri- ja restoranikülastusi,

puhkekeskuste teenuseid jne.

Lastehoid on mõeldud raske ja sügava

puudega kuni 18-aastastele lastele. Kui

soovid ka oma last hoiule tuua, võta ühendust

hoiukodudega või uuri lähemalt lehelt

www.lastefond.ee.

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Selle ajakirja valmimist

toetasite teie!

Anneli Trepp, Maria Praats, Kristel Krischka, Kristina Alunurm, Kalev Märtens, Monika Miller, Ketlin

Ravel, Rika Joala, Heldi Käär, Karolina Antons, Sander Saat, Anne Helme, Reet Jepisova, Ingrit Haavistu,

Liivi Vallimäe, Chris-Helin Loik, Kristi-Isabella Kaldoja, Agnes Pihlak, Triin Mägi, Mall Põder,

Maie Ründva, Piibe Lõhmus, Milvi Tõlk, Ursi Joost, Eerika Õun, Ivi Ubei-Kon, Maie Haugjärv, Helena

Smitt, Ande Etti, Imbi Suun, Dagne Kodu, Merje Lints, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda,

Siivi Hansen, Külli Taremaa, Sigrid Kristin, Küllike Lain, Ülle Urbanik, Kaia Kingo, Triin Pärnpuu,

Agnessa Naarme, Piret Tõruke, Katrin Rogenbaum, Leelo Märtens, Kaja Linder, Marko Andrejev,

Amme-Ly Tomson, MTÜ Spordiklubi Meduus ning Tartu abilinnapea Kajar Lember ja sotsiaalkaitseminister

Helmen Kütt – teie kõigi annetustest kogunes 788,5 eurot. Lisaks tegid seekord toreda

üllatuse Toila valla Meelteaia sõidust osavõtjad, kes kogusid reisil ajakirjale annetusi 78 eurot.

Raha kasutasime sellesama ajakirja trükkimise katteks. Aitäh kõikidele!

More magazines by this user
Similar magazines