PP30

puutepunkt

Kes tagab

vaimupuudega

töötaja

ohutuse?

Mida sisaldab

uus sotsiaalhoolekande

seadus?

Kelle jaoks

on uus

rehasüsteem?

Kust saab

infot

töövõimereformi

kohta?

September 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 30

Mari Luud

Kas

töötab

või

ei tööta?

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Milliste eelduste loomisest võiks alustada töövõimereformi?

Kas töötukassa antud abivahend on ainult töötamise jaoks?

Kuidas näeb välja autistide klassiruum USA tavakoolis?


2 Petitsioon 3

Et tühjus

meid aitaks

Eesti ebaefektiivset ja

ressurssi raiskavat rehabilitatsioonisüsteemi

on

kirutud pikki aastaid. Need, kel

veel huumorimeelt jagub, on kutsunud

seda isegi rehabilitatsioonisüsteemituseks.

Nüüd siis lõpuks

on valminud uus süsteem, mis

plaanitakse koos töövõimereformiga

käivitada.

Esialgu on tegemist alles seaduseelnõuga

ja seepärast tasub asja

luubiga uurida. Teeme otsa lahti

uue süsteemi tutvustamisega.

Kuna aga materjal on väga mahukas

– ainuüksi muudetava seaduse

seletuskiri on ligi 100 lehekülge

pikk –, jagub meil juttu küllap terveks

sügiseks.

Uue rehasüsteemi alused on

valminud Astangu kutserehabilitatsiooni

keskuse ja paljude teise

ekspertide koostöös ning rahvusvahelist

praktikat kaasates. Selle

kavandi on omakorda aluseks võtnud

sotsiaalministeerium hoolekandeseaduse

muudatusi välja

töötades. Kõik kõlab uhkelt, aga …

süsteemi asemel on jälle välja kukkunud

süsteemitus!

Ressursi efektiivseks kasutamiseks

ja teenuse kasuteguri tõstmiseks

(nagu seisab eelnõus) hakkab

riik nüüd rehateenuse saajate ringi

otsustavalt piirama. Astangu spetsialistid

on oma kirjelduses väga

selgelt välja öelnud, et neil, kes uues

süsteemis rehabilitatsiooni saama

ei kvalifitseeru, peab olema võimalus

kasutada oma murede seljatamiseks

raviteenuseid (taastusravi,

hooldusravi) või muid sotsiaalja

tugiteenuseid (omavalitsustest).

Just selle olulise koha peal on aga

ministeerium töövõimereformi

seadusi kirjutades silmad kinni

pigistanud. Seega hakkab riigi tugi

paljude abivajajate jaoks uues süsteemis

põhinema tühjusel – nüüd

aga juba täiesti seaduslikult.

Tiina Kangro, peatoimetaja

30 numbrit

Puutepunkte

on ilmunud!

Kõik varasemad ajakirjad leiad internetist

www.vedur.ee

või oma kodukandi raamatukogust

Ajakirja saab lugeda

ka täiskujundusega

PDF-failina

6 Elu lugu

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Heiko Kruusi

Ellinor, kelle unistuseks on

elada tavalise inimese elu

Ellinor Roosimägi on

inimene, kelle kohta

tavatsetakse öelda:

uskumatult tubli! Kõike

jõuab, kõigega saab

hakkama! Kasvatab üksi

13-aastaseid kaksikuid

poisse, kellest üks on

sügava liitpuudega.

Ning jaksab olla toeks

ka täiseas tütrele. On

koristusfirma omanikuna

tööandja 60 inimesele

ning üritab pingelise

töö kõrvalt seista puuetega

laste hoolekande

arendamise eest.

Lisaks käib Ellinor kolm korda

nädalas spordiklubis trennis, on

kursis Eesti elu päevasündmustega

jne.

Ellinor ise nimetab oma tublidust

pigem tubliduseks jutumärkides,

sest tegelikult on see sundseis.

Karm ja halastamatu iseendale

antud käsk jalul püsida ja kohustusi

täita.

Number üks Ellinori elus on puudega

poja Mihkli vajadused, number

kaks terve poja Taneli vajadused.

Õnneks ei vaja 27-aastane Ethel

praegu enam palju muud, kui vahetevahel

ärakuulamist ja kinnitust, et

ema on siiski olemas, kui peaks tekkima

vajadus abi järele mõnes konkreetsemas

mõttes.

Ja töö – see on tegelikult hädavajadus,

millest tuleb kas või hambad

ristis kinni hoida, sest kõnetu,

lamaja, krambitava ning ööpäev läbi

hoolt ja jälgimist vajava lapse kasvatamine

on kulukas ning kui Ellinor

si, aga ta muudkui rääkis ja seletas.

jääks koju kasina hooldajatoetuse isiklik, igasugused tunded on välja aja. Aga kolm nädalat haiglas olla ei

on paigast ära. Laps viidi intensiivravipalatisse,

siis aga seiskus tal süda lastehaiglas ja kui hakati koju minesin

lõpuks Mihkli olukorda aduma.”

tab Ellinor. Kuu aega oli ta poistega Minu jaoks oli see väga tähtis, hakka-

peale, tähendaks see kriipsu pealetõmbamist

ka terve kaksiku elukulu.

Aga aina sagedamini on mul

ning teda tuli elustada. Tal tekkisid ma, küsis ta sealselt massöörilt, Visalt otsisid vanemad Mihkli-

lülitatud – see oleks liigne energia-

tuleks kõne allagi,” lausub ta.

kvaliteedile ja hobidele, eriti muusikakoolile.

Võimlemissaaligi ei lähe kokku,” ütleb Ellinor.

Ellinori elu muutus pöördu-

Tanel intensiivravisse jälgimisele, „Tema pakkus, et ehk see, kui poiss si. Kõik see käis muidugi oma raha

siiski tunne, et ma lihtsalt varisen Seljataga

krambihood. Igaks juhuks viidi ka mis võiks olla kõige hullem variant. le järjest uusi taastusravivõimalu-

Ellinor lõbu pärast, vaid kindla plaaniga

keha vormis hoida, et järjest raskekujulise depressiooni, mida 30.10.2000. Sel päeval sai temast

ei ilmnenud.

kaare suunas loperdades kõndima. USA professor konsulteerib Soo-

Psühhiaater on tal diagnoosinud matult ümmargusel kuupäeval –

aga temal õnneks ühtki terviseriket hakkab vaevaliselt, kõige nelja ilma-

eest. Juhuslikult saadi teada, et üks

suuremaks kasvava Mihkli tõstmise-tassimisega

hakkama saada. ravikuur kestab kolm nädalat. Mina sündisid 33.–34. rasedusnädala pai-

üsasisene hapnikupuudus. Ajupilt kui ta selliselt käiks,” ohkab Ellinor. mis sest, et Eesti inimese arusaama-

tavaliselt ravitakse haiglas. „Üks enneaegsete kaksikute ema. Poisid

„Ilmselt sai Mihklile saatuslikuks Nojah, nüüd oleksin küll üliõnnelik, mes tserebraalparalüüsiga lapsi ja

saaksin lapsehoidjate palkamise, ku ja esialgu näis nende tervis korras

olevat. Ent teisel elupäeval tekkis

temast saab, oli ebaselge. Vaata-

pärast haiglast lahkumist otsis ta le pääs üle mõistuse kallis, otsustati

näitas ulatuslikke kahjustusi. Mis Ent ta pole allaandja tüüp. Kohe de (ja rahakoti) järgi oli vastuvõtu-

Programm

oma 75-aastase isa ja kaksikute isa

„Olen nagu robot! Programm on abiga kombineerides endale kuidagi

ehk korraldada nädalase ravisid,

et vere elektrolüütide sisaldus

ki nii hull, kui esialgu näis,” meenutelt

hangitud teadmiste pinnal vähe-

„Tegime Mihklist filmid ja saat-

Mihklil paistetus ja analüüsid näitame,

ütlesid arstid, ehk pole asi siis-

massööre ning üritas enda ja tuttava-

Mihkliga siiski see ära teha.

sisse pandud ja muudkui edasi! Kõik

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 7% töövõimekaoga inimestest on kasutanud töötukassa teenuseid. Juuni 2014

Liitu „Puutepunkti”

sõpradega Facebookis

Tule Eesti Hooldajate Liidu

toetajaliikmeks www.ehol.ee

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

7

malt midagi Mihkli heaks ära teha.

„Tohtrite meelest sel suurt mõtet polnud.

Öeldi, et massaaž on passiivne

mõjutus ja ajukahjustusega last palju

ei aita, targem oleks talle pakkuda

füsioteraapiat,” meenutab Ellinor.

„Aga mina olin sel ajal neis asjus veel

nii roheline, et ma ei teadnud isegi

seda, kes see füsioterapeut on või

mida ta teeb. Ma polnud kuulnudki

asendiravist, mida tegelikult liikumisvõimeta

lapsele tuleks kohe tegema

hakata jne. Vaid seda olin kuulnud,

et nõrgukestele beebidele tehakse

massaaži, ja muidugi lasin siis

masseerida juba mõlemat last. Perearst

ka eriti midagi soovitada ei osanud.

Käisin igal kuul titasid näitamas,

aga tema aina kiitis, et oi kui pontsakad

põngerjad, oi kui tubli emme!”

Tõde

Kui kaksikud said pooleaastaseks,

oli selge, et Mihkliga on lood väga

halvasti. Terve lapse arengu mõõdupuu

oli Taneli näol ju kõrvalt võtta.

Kui Tanel hakkas kärmelt pead tõstma,

keerama-pöörama ja istuma,

siis Mihkli areng püsis nullis. Ta oli

spastiline ja krambitas. „Krampe oli

erinevaid ja mul oli esialgu keeruline

krambihooge äragi tunda. Mõnikord

ta käed lihtsalt tõmblesid veidi,

tuli välja, et seegi oli kramp,” räägib

Ellinor. „Epilepsia täpsemaks diagnoosimiseks

ja ravi korrigeerimiseks

soovitasid Tallinna arstid meil

minna Tartusse Inga Talviku konsultatsioonile.

Läksime ja jäimegi

aastateks Tartusse käima. Imetlen

siiamaani dr Talviku kannatlikkust:

kümneid ja kümneid kordi küsisin

tema käest ühtesid ja samu küsimu-

Pöördumine tööealiste puudega

inimeste, töövõimetuspensionäride

ja omastehooldajate kaitseks

töövõimereformi rakendumisel

12. september 2014

Head inimesed!

Puudega inimesed, nende perekonnad

ja neid esindavad

organisatsioonid on juba pikemat

aega tõsises mures Eestis läbiviidava

töövõimereformi pärast.

Muretseme selle pärast, et juba

teine valitsus püüab vildakatele alustele

rajatud ja terve ühiskonna jaoks

ohtlikke komistuskive sisaldavat

reformi jõustada liiga kiirelt ja läbimõtlemata.

Töövõimereformi läbiviimiseks

plaanib riik kulutada järgmisel kuuel

aastal üle 350 miljoni euro. Pool sellest

on Euroopa Liidu abiraha. Ülejäänu

võetakse töötukassa reservidest,

mida Eesti töövõtjad on sinna

kindlustusmaksete näol hoolega

kogunud. Reformikava on koostatud

pealiskaudselt ning kohati lausa

vastutustundetult.

Reformiga paisutatakse töötukassa

administratiivaparaati ning plaanitakse

juurutada mitmeid kulukaid

hindamis- ja kontrollimehhanisme

puudega inimestele. Eeldusi, mis

võimaldaksid reformil õnnestuda,

aga ei looda.

Eesti puudega inimesed, oma tervise

töökohale jätnud kutsehaiged,

noored ja eakad töövõimetuspensionärid,

aga ka omastehooldajad ja

puudega laste vanemad vajavad lihtsaid

asju – hästi toimivaid avalikke

teenuseid, rehabilitatsiooni ja taastusravi,

ligipääsetavat keskkonda ja

inimsõbralikku tööturgu.

Seepärast nõuame aja mahavõtmist,

reformikava uut ja süsteemset

läbitöötamist ning õigetele alustele

seadmist. Selleks on tarvis arvestada

järgmist:

Reformiga peavad kaasnema

puudega inimestele ja

neid hooldavatele perekondadele

kogu Eestis kättesaadavad sotsiaalja

tugiteenused. Nende tagamiseks

peab riik saavutama omavalitsustega

vettpidava kokkuleppe.

Tööandjatele tuleb luua asjakohased

soodustused ja stiimulid,

mis kompenseerivad erivajadustega

töötajate rakendamisega

seotud lisakulud. Sotsiaalse ettevõtluse

tekkeks on vaja tõukemeetmeid.

Ühe esmase prioriteedina

tuleb koduseinte vahelt

vabastada omastehooldajad, et nad

saaksid tööle naasta. Selleks tuleb

nende hoolealustele tagada vajalikud

hoolekandeteenused. Ka ülejäänud

sihtgrupp on vaja prioriteetideks

jagada. Tuleb tagada kooli

lõpetavate puudega noorte ligipääs

tööturule, samuti tõhustada juba

töötavate puudega inimeste kaitset

tervisevigade tõttu tööturult väljalangemise

vastu.

Töövõimereformile tuleb

koostada kulu-tulususe analüüs

ja rakenduskava ning teha riski-

ja finantsanalüüs. Vaja on lähtuda

reeglist, et kui süsteemi muuta,

tuleb seda teha informeeritult ja

teadlikke meetmeid valides.

Praegu kardame, et töövõimereformiga

luuakse vaid kuvand vilkast

tegutsemisest, mille efekt jääb

kasinaks ja mille juures võib paljude

puudega inimeste olukord isegi halveneda.

Töövõimereform on väga

suur riiklik projekt, mis puudutab

otseselt enamat kui 100 000

puude või püsiva terviserikkega

inimest. See puudutab ka nende

tulevasi saatusekaaslasi, hooldajaid,

lähedasi, pereliikmeid ja

nendega töötavaid spetsialiste.

Riigi majandusarengu ja finantsilise

jätkusuutlikkuse kaudu on

reform seotud meie kõikide elukeskkonna

ja elukvaliteediga.

Kutsume kõiki, kes jagavad

meie muret, liituma petitsiooniga,

mille anname üle Eesti Vabariigi

Valitsusele, Riigikogule ja

Eesti Vabariigi presidendile – taas

kord lootuses, et meie häält võetakse

kuulda ja seekord sellega ka

arvestatakse.

Eesti Hooldajate Liit

Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing

Eesti Kurtide Liit

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit

Eesti Nägemispuuetega Inimeste

Keskliit

Eesti Patsientide Esindusühing

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Eesti Vaegkuuljate Liit

Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit

Erakond Eestimaa Rohelised

Juht- ja Abikoerte Kool

MTÜ Händikäpp

MTÜ Pane oma meeled proovile

„Puutepunkt”/Puutepunktid

Tallinna Puuetega Inimeste Koda

Terviseleht

NB! Loetletud organisatsioonid

on petitsiooni algatanud. Üksikisikud

saavad toetust avaldada

veebilehel petitsioon.ee, aga ka

paberil (selle kohta saab täpsemat

infot aadressil toovoimereform@gmail.com

või telefonil

5383 7653)

September 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Töövõimereformiga suureneb töötukassa tegevuskulu 2,1-kordseks. September 2014


4 Probleem

5

Sotsiaalministeeriumis

on valminud uus

rehabilitatsioonisüsteem

Esialgu on uus süsteem kirjas vaid sotsiaalhoolekande

seaduse muutmise eelnõus. Kuna see on aga

töövõimereformi teine tähtis seadus, soovib riik

selle kiiresti vastu võtta. Kuigi üht-teist võib seaduse

menetlemise kestel veel muutuda, on ilmselt

tark kursis olla, mida plaanitakse.

Me kõik teame, et aastaid tagasi Eestis käivitatud rehasüsteem pole

soovitud tulemust andnud. Selle põhimõtteks on olnud, et kõigil puuetega

inimestel on võrdne õigus teenust saada ja ise tegevusloaga teenuseosutajate

seast valida, kelle juurde seda kasutama minna. Enne rehabilitatsioonini

jõudmist on aga tulnud läbida nii suur hulk bürokraatiat ja

järjekordades ootamist, et paljude puuetega inimeste jaoks on rehateenuse

saamine lõppenud üksnes rehaplaani kokkupanekuga. Paljusid on

keeruline süsteem ka hirmutanud ja nad on teenuse taotlemisest üldse

loobunud. Ja mis seal salata, kui rehameeskond pakub käeproteesi vajavale

lapsele igaks juhuks logopeediteenust, mida nende maja spetsialist

siis riigilt saadava raha eest osutaks, on ikka asjad sassis küll. Lisaks on

senise rehasüsteemi – või pigem süsteemituse – puuduseks vähese raha

killustamine paljude vahel nii, et inimene küll saab oma loetud teenusetunnid

kätte, aga mingit tulemust tihti ei järgnegi. Veel hullem on aga see,

et mitte keegi ka rehabilitatsiooni tulemuse eest ei vastuta, sest mõõdikuks

on olnud üksnes kliendile osutatud teenusetund.

Lühidalt – nüüd siis lõpuks, pärast aastaid kestnud kriitikat ongi otsustatud

süsteemi muuta. Uued põhimõtted on võetud nõuks jõustada koos

töövõimereformiga. Uue rehabilitatsioonisüsteemi alused on välja töötatud

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses.

Uurime, mis sotsiaalhoolekande seaduse muutmiseelnõus uue süsteemi

kohta kirjas on. Tiina Kangro

laura Oks, (Õhtuleht)

Kaks erinevat siht ­

gruppi ja kaks eesmärki

Kõige tähtsam muudatus

uues eelnõus on, et riigi

rahastatav rehabilitatsiooniteenus

jagatakse

nüüd kahte lehte: puuetega

lastele, eakatele ja

töövõimetutele pakutavaks

sotsiaalseks rehabilitatsiooniks

ning tööealistele

osalise töövõimega

inimestele pakutavaks

tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Tähtis on teada, et üks välistab

teise – ehk kel tekib õigus tööalasele

rehabiliteerimisele, see sotsiaalset

rehabilitatsiooni ei saa, ja vastupidi.

Riigikogu valmistub töövõimereformi

esimesi seadusi vastu

võtma ja puuetega inimesed

valmistuvad uuteks pikettideks.

Tööalane

rehabilitatsioon

Tööalase rehabilitatsiooni teenuse

üle hakkab otsustama (seda määrama

ja jagama) töötukassa. Tööalane

rehabilitatsioon on mõeldud tööealistele

inimestele, kel töövõime hindamise

käigus tuvastatakse osaline

töövõime. Õigus rehabilitatsiooniteenusele

ei teki aga automaatselt,

vaid üksnes siis, kui eelhindamise

ajal leitakse, et inimest on vaja rehabiliteerida,

parandamaks ta töövõimet

ja aitamaks tal kiiremini tööturule

jõuda. Seega on uues süsteemis

tööealiste inimeste jaoks rehabilitatsiooni

ainus eesmärk seostamine

tööeluga ja tööle aitamine.

„Kuna kõiki teisi töö leidmiseks

või töövõime säilitamise soodustamiseks

mõeldud teenuseid osutatakse

töötukassast, on põhjendatud,

et ka tööalane rehabilitatsioon

on meede, millega tegeleb töötukassa,”

seisab seletuskirjas. Niisiis jääbki

töötukassa kontaktisiku otsustada,

kellele ja millises mahus töölesaamist

toetavat rehabilitatsiooni määratakse.

Aluseks võetakse muidugi

ka töövõime hindamise kestel hindajate

tehtud soovitused.

Enam ei pea teenuse saamiseks

olema ilmtingimata puuet, piisab

ka terviserikkest, mis on töövõimet

vähendanud.

Tööalane rehabilitatsioon ongi

mõeldud eeskätt neile, kes tööle

minekuks valmistuvad ja vajavad

selleks paremasse vormi saamist.

Neile, kes juba töötavad (praegugi

käib tööl ligi 40 000 töövõimetuspensionäri),

on töövõimereformi

eelarves planeeritud vaid sümboolne

pool protsenti tööalase rehabilitatsiooniteenuse

mahust.

Ja veel. Tööealiste all nimetatakse

eelnõus 16-aastaseid kuni vanaduspensioniealisi

inimesi. See tähendab,

et ka paljud koolinoored hakkavad

kuuluma töötukassa alla, kuna

puuetega lapsed käivad koos lisaaastatega

vahel koolis ka 20 või 21

aasta vanuseni. Kuidas täpselt töötukassa

koolilaste tööalast rehabiliteerimist

läbi viima hakkab, eelnõus

veel ei seletata.

Kui palju raha?

Reformi eelarvest plaanitakse sellele

tööalasele rehabilitatsioonile

kulutada 3–4 miljonit eurot aastas –

see on euroraha. Töövõimereformi

startides kuulub teenuse sihtgruppi

Puuetega inimesed kingivad

kuldse reha poliitikule või erakonnale,

kes töövõimereformi

õigesse paika lükkab.

ilmselt 30 000 – 40 000 tööle pürgivat

ja teist samapalju juba tööl käivat

inimest. Nagu aga öeldud, pääseb

teenust kasutama vaid eelhindamise

tiheda sõela kaudu.

Võrdluseks: tänavu ehk siis veel

vanas süsteemis kulutab sotsiaalkindlustusamet

puuetega tööealiste

ja eakate rehateenuseks 3,5 miljonit

eurot. See eelarve hõlmab siis nii

töölesaamist kui ka kodust toimetulekut

toetavat rehabilitatsiooni.

Sihtgruppi kuulub ligi 125 000 inimest

(50 000 puudega töövõimetuspensionäri

ja 75 000 puudega eakat),

kellest aga jõuab mingitki teenust

kasutama alla 10 000.

Sotsiaalne

rehabilitatsioon

Sotsiaalset rehabilitatsiooni jääb

endiselt haldama sotsiaalkindlustusamet.

Sellele rehabilitatsiooni liigile

on uues süsteemis õigus kuni

16-aastastel puuetega lastel, puuduva

töövõimega täiskasvanutel, puuetega

vanaduspensionäridel, aga ka

alaealistel õigusrikkujatel.

Eelnõu alusel on sotsiaalse rehabilitatsiooni

teenus kompleksne teenus

ehk rehabiliteerivate tegevuste

kogum, mille kaudu püütakse saavutada

inimese elukvaliteedi muutus:

uute oskuste omandamine, toimetuleku,

tegevusvõime ja osalusvõime

paranemine. Teenust osutatakse

siis, kui inimene vajab mitme

valdkonna spetsialistide sekkumist,

näiteks sotsiaalsete oskuste ja

enese eest hoolitsemise õpetamist

tegevusterapeudi ja sotsiaaltöötaja

juhendamisel, paralleelselt sellega

psühholoogilist nõustamist puudest

tingitud toimetulekupiiranguga

kohanemisel jne. Eelnõu seletuskirjas

selgitatakse, et kui inimesel on

näiteks kroonilise haiguse leevendamiseks

tarvis üksnes üht konkreetset

protseduuri, näiteks soojavõi

külmaravi või massaaži, ei ole

see rehabilitatsiooniteenus, vaid siis

peaks inimest aitama raviteenus.

Kui puuetega lastel on ka uues

süsteemis õigus rehateenusele igal

juhul, ka puude tuvastamise käigus,

siis täisealistel muutub asi natuke

keerulisemaks. Eakatel tuleb kõigepealt

pöörduda oma kodukoha

sotsiaalkindlustusameti rehabilitat-

September 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Töötukassal on praegu 533 töötajat ja ligi 33 000 tööotsijast klienti.

September 2014


6

Probleem

7

sioonieksperdi poole, kes tuvastab,

kas neil üldse on rehabilitatsioonivajadus

olemas.

Kui ekspert leiab vastavaid kriteeriume

kasutades, et rehabilitatsiooniteenus

on just see, mida

eakas oma toimetuleku parandamiseks

vajab, tuleb läbida järgmine

faas – oodata, kas rehabilitatsioonikulude

hüvitamise taotlus

rahuldatakse. See tähendab, kas

või millal on riigil raha teenuse

kulusid katta. Seejärel soovitab

ekspert eakale sobivat rehabilitatsiooniprogrammi

või kui talle

vajalikud programmid puuduvad,

siis pöördumist mõne tegevusloaga

rehabilitatsioonimeeskonna

poole individuaalse tegevuskava

(rehabilitatsiooniplaani)

koostamiseks.

Töövõimetutel täisealistel käib

aga ka sotsiaalse rehabilitatsiooni

teenuse taotlemine siiski töötukassa

kaudu, kuigi teenust pakub

ka neile sotsiaalkindlustusamet.

Töötukassa suunab inimese sotsiaalkindlustusameti

eksperdi

poole, kes hindab töövõime

tuvastamise ajal saadud teabe ja

seaduses sisalduvate kriteeriumite

alusel ta rehabilitatsioonivajadust.

Teenuse hüvitamise taotluse

rahuldamise korral läheb

protsess edasi täpselt samamoodi

nagu eespool kirjeldatud eakate

puhul.

Kui palju raha?

Kui heldelt või kitsilt riik sotsiaalset

rehabilitatsiooni rahastama

hakkab, pole veel teada, sest

sotsiaalkindlustusamet saab raha

siis, kui riigieelarve on paika pandud.

Ka ühe inimese kohta aastas

maksimaalselt hüvitatava summa

fikseerib sotsiaalminister iga-aastaselt

oma käskkirjaga.

Võrdluseks võib tuua, et näiteks

laste rehateenuse eelarve on

tänavu 4,4 miljonit eurot ja puuetega

lapsi on pisut üle 10 000.

Laste rehabilitatsiooni eelarvet

on aastate jooksul õnneks siiski

suurendatud, mitte vähendatud.

Loodetavasti on see nii ka tulevikus.

Kuidas hinnatakse,

kas inimene vajab

rehabilitatsiooni?

Astangu kutserehabilitatsiooni keskus on välja töötanud juhendmaterjalid sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamiseks ning need on lisatud uue eelnõu seletuskirjale.

Tööalase rehabilitatsiooni vajaduse hindamine peaks käima samamoodi, üksnes

rehabilitatsiooni eesmärk on töötamiskeskne. Siin on sellest väike kokkuvõte.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on sotsiaalhoolekande seaduse alusel

reguleeritud riiklik sotsiaalteenus, mis on aktiivne, kindla alguse ja

lõpuga protsess, mille raames

• hinnatakse inimese ressursse ja vajadusi

• seatakse eesmärk konkreetsete muutuste saavutamiseks inimese elus

• planeeritakse ja viiakse läbi terviklikud sekkumised (tegevused, teenused)

• programmi lõpus hinnatakse eesmärgi saavutamist

• vajadusel korrigeeritakse tegevusi juba teenuste saamise ajal

Rehabilitatsioonivajaduse hindamine on inimese terviseolukorrast

põhjustatud tegevus- ja osalusvõime piirangute ning olemasolevate

ressursside hindamisele tuginedes tema rehabilitatsioonivajaduse

väljaselgitamine, mille juurde kuulub inimese seostamine

vajalike teenuste või tegevustega.

Hindamine käib nii:

• ekspert kohtub inimesega või ta eestkostjaga

• ekspert hindab inimese tegevus- ja osalusvõimet, selgitamaks välja, kas

rehabilitatsiooniteenus võiks ta toimetulekut (tööalase rehabilitatsiooni

korral töövõimet) parandada

• kui ilmneb rehabilitatsioonivajadus, sõnastab inimene ise koos eksperdiga

oma esmase rehabilitatsioonieesmärgi

• lähtudes inimese eesmärgist ning eksperdi hinnatud osalus- ja tegevusvõime

arendamise vajadustest seostatakse ta tema jaoks sobivaimate rehabilitatsiooni-

ja/või sotsiaalkaitsemeetmetega või muude osalus- ja tegevusvõimet

aktiviseerivate meetmetega, mis loovad eelduse püstitatud eesmärkide

täitmiseks.

• rehabilitatsiooni mittevajamise korral konkreetset eesmärki ei sõnastata,

vaid ekspert annab selgituse, miks rehabilitatsioon ei ole vajalik või otstarbekas

Rehabilitatsiooniprotsessi läbimise järel tuleb anda hinnang osutatud

sekkumiste tulemuste kohta. Niisuguse hindamise viib läbi rehabilitatsiooniteenuseid

pakkunud asutus, rehabiliteeritule peaks sellest sugenema

järgmine kasu:

• paraneb ta teadlikkus oma tegevus- ja osalusvõimest ning nende

arendamise võimalustest

• paraneb ta kaasatus ühiskonda, kuna ta saab just talle sobivaid ja vajalikke

teenuseid

Seega on rehabilitatsioonivajaduse hindamise otsesteks tegevusteks

• inimese vajaduste hindamine

• kaalutlusotsuse langetamine

• inimese seostamine meetmetega

Mida tähendab seostamine teenustega?

See tähendab kliendi kokkuviimist talle vajaliku teenuse ja meetmega. Selleks

võib olla vajalik näiteks teenuseosutajaga ühenduse võtmine, kontaktide

vahendamine, kliendi vajadustest info edastamine teenuseosutajale, vajadusel isegi

konkreetse aja paikapanemine, kokkuleppe korraldamine või veendumine, et klient

saab minna kokku lepitud teenusele.

Mille alusel

kaalutakse

sotsiaalse

rehabilitatsiooni

vajadust?

Teenuse sihtgruppi kuuluvad täisealised inimesed, kelle tegevus-

ja osalusvõime on olulisel määral piiratud ning piirangud

tulenevad terviseolukorrast, kusjuures lisanduda võivad

ajutine või püsiv töövõimekaotus, puude risk või puude raskusaste.

Mida tähendab aga „oluline” määr? Rahvusvaheliselt

kokku lepitud põhimõtete järgi tähendab „oluline määr”

seda, et inimene teeb igapäevaelulisi tegevusi või toiminguid

mõõdukate või tõsiste raskustega.

Teenuse kasutajateks ei kvalifitseeru inimesed, kelle tegevusvõime

piirangud tulenevad olukorrast, mis ei ole tervisega

seotud (näiteks isiklikud faktorid või ümbritsev keskkond).

Siinkohal tuuakse juhendmaterjalis kaks näidet:

• Näiteks võib inimene küll olla haigestunud (ta terviseolukord

on halvenenud), kuid see ei ole mõjutanud püsivalt ta

tegevus- ja osalusvõimet. Sel juhul vajab ta hoopis tervishoiuteenuseid,

mitte rehabilitatsiooni.

• Kui inimese sotsiaalne toimetulek ja osalusvõime on vähenenud

aga muudel, mitte terviseolukorrast tingitud põhjustel

(ta on teisest kultuurist, ta sotsiaalsete oskuste tase on ebapiisav,

ta on kaotanud töö, kuid tervis on korras), siis ei kuulu

ta rehabilitatsiooniteenuse sihtgruppi, vaid võib vajada muid

meetmeid.

Eelnõu materjalidest selgub, et rehabilitatsiooniteenusele

ei kvalifitseeru ka see puudega inimene, kelle hindaja on

hindamise käigus jõudnud järeldusele, et rehabiliteerimine

ei paranda ta toimetuleku-, tegutsemis-, osalus-, õppimisega

töövõimet. Sel juhul peaks ta saama abi hoopis mujalt,

näiteks tervishoiusüsteemist või hooldusteenustest.

Kasutatud materjalid: sotsiaalhoolekande seaduse,

tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu, seletuskiri ja selle lisad

Spordiklubi Meduus

kutsub erivajadustega lapsi,

noori ja täiskasvanuid ujuma

Treeningud toimuvad Tallinnas Õismäe ujulas

(Ehitajate tee 109A) ja Nõmme ujulas

(Vabaduse pst 156)

Info ja registreerimine

skmeduus@gmail.com, tel 514 3006

(Õnne Pollisinski), www.skmeduus.ee

Mati Hiis, Tiina Kõrtsini, Teet Malsroos (Õhtuleht)

Kes need on ja kuidas nad on seotud töövõimereformiga?

Saatke vastus info@vedur.ee – viiele

esimesele õigesti vastanule auhind!

Tööturuteenused

töövõimelangusega

inimestele

Pärast töövõimereformi käivitumist hakkab töötukassa

pakkuma reformi sihtgrupile järgmisi teenuseid:

• teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja

-toetustest

• töövahendus

• tööturukoolitus

• karjäärinõustamine

• tööpraktika

• avalik töö

• tööharjutus

• palgatoetus

• ettevõtluse alustamise toetus

• tööruumide ja -vahendite kohandamine

• töötamiseks vajaliku tehnilise abivahendi tasuta kasutada

andmine

• abistamine tööintervjuul

• tugiisikuga töötamine

• tööalane rehabilitatsioon

September 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Aastaks 2020 on töötukassal 1014 töötajat ja ligi 60 000 klienti.

September 2014


8

Elu lugu

9

Töövõimereform:

kas Argole või

tema vanematele?

Vanemate

kaitsva hoole

all toimetava

Argo töövõimekus

on praeguses

süsteemis

hinnatud

20-protsendiseks.

Kas uus

süsteem kuulutab

mehe töövõimetuks

või

paneb tööle?

Mari Luud

Argo on 38-aastane, vaimupuudega, praeguse süsteemi järgi 80-protsendise töövõimetusega

keskeale lähenev mees. Tal on jaksu ja rammu ja tegutsemistahet

ning päris töövõimetu ta küll välja ei näe. Aga oma vanemate jaoks on ta jätkuvalt

laps, vähemalt selles mõttes, et vajab enamiku tegemiste juures käest hoidmist

ja järelevaatamist. Mida toob Argole ja tema perekonnale kaasa lähitulevikus

startiv töövõimereform?

„Mis muud, kui et meie vanematena

saame jälle kohustusi juurde!”

vastab Argo isa Illart küsimuse peale,

kuidas võiks plaanitav töövõimereform

Argo ja terve nende pere elu

mõjutada.

„Argo on Argo. Mis tema sellest

aru saab, kas talle on määratud pension

või hüvitus või mis seos sel kõigel

üldse on sellega, kas ta kõht on

täis ja riie seljas. Aga kõik need uued

hindamised ja tõestamised ja aktiviseerimismeetmed

– eks meil tuleb

siis jälle poeg käekõrvale võtta ja ta

tirinal kohale viia, kuhu vaja. Mina

ilmselt pean teda siis edasi-tagasi

vedama hakkama, sest mina sõidan

autoga. Või siis läheb abikaasa bussiga.

Aga siit Võnnu tagant lähimasse

töötukassasse, Tartusse sõit võtab

ikka omajagu aega ja sekeldamist.

Ma ise käin ju veel tööl – ega ma ei

saa ju töötukassasse ka nädalavahetusel

minna, ma pean sinna ikka äripäeval

minema –, järelikult häirivad

need käigud ka minu tööd.”

Argo ema Aita tunnistab otsesõnu,

et teda hirmutab see, mida ta

on töövõimereformi kohta kuulnud

ja lugenud. „Püüan reformi arengutega

kursis olla ja jälgin hoolega

iga teadet ja uudist, mis selle kohta

tuleb. Muidugi vajame uut ja targemat

sotsiaalpoliitikat, aga tundub,

et töövõimereform praegusel kujul

“Kui õpilane

kooli nõudmistega

sammu ei pidanud,

hinnati ta

õpetamatuks.

küll vaid suurendab segadust. Segadust

on niigi palju, võtame kas või

praeguse rehabilitatsioonisüsteemi

selle plaanide ja olematute teenustega.

Ja kuidas Argo siit maalt kuhugi

töökohta käima hakkab? Teiseks –

temal peab ikka pidevalt olema kõrval

keegi, kes kontrollib ja korraldab,

suunab ja juhendab. Missugune tööandja

lepiks seesuguse töötajaga?

Või kust tekiks see tugiisik? Tugiisik

on ju ajutine. Aga kui inimese hallid

ajurakud on kord hävinud, ega ühegi

reformiga neid enam „kupli alla”

tagasi ei pane!”

Sünnitusel sai viga

Argo aju sai kahjustada vaevalise

ilmaletuleku käigus. Esimese lapse

sünniks valmistuv Aita läks haiglasse

neljapäeva hommikul, aga

emaks sai alles neli ööpäeva hiljem

– esmaspäeval. Esialgu ei avastanud

tohtrid beebil ühtki terviseviga ning

noored vanemad läksid kauaoodatud

pojaga õnnelikena koju. Ka Argo

esimestel elukuudel ei viidanud miski

hilisematele probleemidele.

See, kui laps normist kuu jagu hiljem

istuma tõusis ja roomama hakkas,

ei andnud samuti muretsemiseks

veel põhjust. „Ega ma siis nii

haritud neis asjus polnud ka nagu

nüüd,” räägib Aita. „Praegu tajuksin

pikaleveninud sünnituses, kus mulle

aina hapnikku anti ning liikumast

manitseti, hoopis tõsisemat ohumärki.

Aga tollal... Kui Argot asusid

esimese sünnipäeva eel kimbutama

igaõhtused palavikud, ikka nii

38–39 kraadi kandis, siis hakkasime

arstide vahet käima ja riburada tulid

siis ka diagnoosid. See mõjus šokina,

ma polnud kunagi sellise variandi

peale isegi mõelnud, et lapsel võiks

midagi viga olla.”

Aita meenutab, et pärast karmi

tõe teadasaamist oli ta nii endast

väljas, et ei suutnud haiglas last isegi

süles hoida. Ta on siiani tänulik lasteneuroloog

Tiina Talvikule, kes lapsega

tegelemise kõrval leidis mahti

emale toeks olla. „Kord ühe järjekordse

uuringu eel olin väga närvis

ja mäletan, et dr Talvik tuli, pani

käe mulle õlale ja ütles: ei ole midagi,

kõik läheb hästi, ema! Pisiasi, aga

teravalt on meeles, kui hingekosutav

võib selline pisiasi olla!”

Elu keerdkäigud

Argo hakkas kõndima aasta ja

kaheksa kuu vanuses. Tartu lastehaiglas

nähti kõvasti vaeva ta kõne

arendamisega, aga rääkima hakkas

ta alles neljaselt. Järgnesid taastuskuurid

Haapsalu haiglas. Oma tosin

korda oli Argo Haapsalus ja tänu

sellele on tema füüsiline seisund

praegugi üsna hea. Pisikesena astus

ta parema jalaga tugevalt sissepoole,

nii et kõik saapad-sandaletid olid

mõne nädalaga nässus ja vajasid väljavahetamist.

Poja eelkooliiga oli Aitale ja Illartile

pingeline aeg. Seda enam, et veidi

enne Argo kaheaastaseks saamist

sündis perre tütretirts. Õnneks kulges

teise lapse sünd vaevata ning

tervest ja tublist tüdrukust sirgus

õige pea Argole seltsiline ja „noorem

vanem õde”, kes vajadusel ka poisil

silma peal hoidis. Aga paratamatult

tuli kogu pere elu sättida Argo erivajaduste

järgi.

„Kolisime maalt Tartu külje alla

Luunjasse, sest Tartus oli erilasteaed,

kuhu oldi nõus Argo vastu võtma,”

meenutab Illart. „Pidin loobuma

oma tööst Ahja kolhoosi osakonnajuhatajana,

kus olin töötanud

ülikooli lõpetamisest alates.

Ka uue töökoha leidmisel oli kõige

tähtsam tingimus see, et saaksin

kolm korda nädalas poissi lasteaeda

viia. Õnneks leidus Luunja sovhoo-

September 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Töötukassa maakondlike töötajate arv kasvab 400-lt 800-le.

September 2014


10

Elu lugu

11

“Muidugi vajame

uut ja palju targemat

sotsiaalpoliitikat.

sis vaba töökoht ning ka juhtkonna

suhtumine minu erivajadusse oli

mõistev,” jätkab ta. „Mul vedas selle

elu- ja töökohavahetusega,” võtab

jutuotsa üle Aita. „Olen eluaeg töötanud

õpetajana ja see kortermaja,

kuhu elama asusime, oli Luunja

kooli külje all. Kui Argo üksi kodus

oli, jooksin söögivahetundide ajal

koju vaatama, kas kõik on korras,

ja vahel kasvatasin poega ka otse

klassist, näiteks hõigates talle, et ta

paneks kohe akna kinni.”

Ei sobi kuhugi

Argo koolitee algus oli väga vaevaline.

Aasta oli siis 1984. Poiss läks

kaheksa-aastaselt Tartu abikooli 1.

klassi, käis seal 1. klassis jutti kolm

aastat ja siis sai pere linna haridusosakonnast

kirja, et Argo on tunnistatud

õpetamatuks ning on alatiseks

õppetööst kõrvaldatud.

„Täpselt nii oligi kirjutatud: alatiseks

kõrvaldada! See oli üks väga

valus kiri. Meile mõlemale ja eriti

mulle kui õpetajale,” meenutab Aita

üht mustemat aega poja kasvatamisel.

„Olime ju alates sellest, kui Argo

ajukahjustuse olemasolu selgeks sai,

pidanud kõige tähtsamaks, et ta ei

jääks koju istuma, et ta saaks korralikku,

kohandatud haridust. Aga

mida teha, kui pea ei võta matemaatikat,

ei võta eesti keelt? Tol ajal ei

räägitud hariduslikest erivajadustest.

Kui õpilane kooli nõudmistega

sammu ei suutnud pidada, hinnati

ta õpetamatuks.”

Vanemad ei jätnud asja niisama

ning suure kauplemise hinnaga

õnnestus Argo lõpuks panna

Kroonuaia kooli, mõõduka vaimse

mahajäämusega õpilaste klassi. Siis

sai aga Argo täisealiseks ja sellega

lõppes kooliaeg. Edasi käis ta veel

lühikest aega toimetulekukursustel

Tartu vaimse tervise keskuses.

Ta osales puutöörühmas ning Aita

Kõikjalt, kuhu

vanemad

on püüdnud

Argot sobitada,

on alati tulnud

mõne aja

pärast vastus:

ta ei sobi meile!

Mari Luud

ja Illart elasid jälle lootuses, et ehk

ta elu kuidagi sujub. Kui koolitarkus

pojale pähe jääda ei tahtnud, ehk siis

õnnestub talle lihtsamaid töövõtteid

õpetada ja vahest saab Argost

nii veel töömeeski. Kuid needki lootused

ei kestnud kaua. Õige kärmelt

tuli keskusest teade, et Argo ei sobi

toimetulekukursustele.

„Nüüd jõuamegi töövõimereformini,

mille hüüdlause on, et kõik

osalise töövõimega inimesed mingu

tööle,” on Aita nõutu. „Me oleme

kõike proovinud. Nii palju, kui

neid variante üldse Argo-taolistele

inimestele olemas on. Ja ongi see elu

kulgenud nüüd nii, et alates 1997.

aastast, kokku juba üle 17 aasta, on

Argo olnud kodune.”

Tubli tegelane

Samas kinnitavad Aita ja Illart, et

lastevanematena on nad siiski väga

õnnelikud. „Puutepunkti” saadetestki

on jäänud neile mällu ja silme ette

sünnikahjustustega lapsi, kes jäävad

elu lõpuni voodisse, veedavad

oma päevi valus ja vaevas ning kellest

on raske aru saada, kuivõrd nad

üldse ümbritsevat tajuvad või sellest

aru saavad. Argo on rõõmsameelne

ja toimekas, ta käib ja räägib. Suudab

end ise riietada, pesta ja tualetis

käia. Muidugi peavad isa-ema tal

kogu aeg, kõigis toimingutes silma

peal hoidma ja kontrollima, kas see

või teine vajalik asi tehtud. Aita naerab,

et riietumise juures on Argol

see häda, et rõivad valib ta alati eelmise

päeva ilma või isegi eelmise

aastaaja järgi. Kui ilm kevadel järsku

soojaks läheb, tõttab Argo ikka

õue kasukaga. Ning esimest sügisjahedust

trotsib ta nii kaua kui vähegi

võimalik suviselt T-särgis ja põlvpükstes,

enne kui nõustub midagi

soojemat ülle võtma.

Kella Argo ei tunne. Isa-ema on

küll püüdnud kindlate tegevuste

kaudu õpetada teda ära tundma

vähemalt täistunde, näiteks et kell

üks süüakse lõunat, kell kolm tuleb

minna ja postkastist lehed ära tuua

jne, aga seosed aja kulu ja kella liikumise

vahel pole siiski temani jõudnud.

„Kui veel mõlemad tööl käisime

ja Argo paratamatult üksi koju

Kes kaitseb

ärakasutamise

ja ohtude eest?

Argo ema tõstatab probleemi, et töövõimereformi

aruteludest on seni

pea täiesti välja jäänud intellektipuudega

inimeste ohutuse tagamine

töötamise juures.

Need inimesed on väga erinevad. Igaüks neist on

täiesti isesugune sõltuvalt sellest, mis puuded tal on

ja mis on need puuded põhjustanud. Ka töö tegemise

juures vajab igaüks just oma erivajadustest lähtuvat

juhendamist ja ütleme otse välja – ka turvamist.

Argol on keskendumisvõime väga kehvakene. Kui

tahta teda pikemalt mõne pingutust nõudva või üksluise

tegevuse juures hoida, tuleb kogu aeg välja mõelda

nippe, kuidas ta tähelepanu töö küljes hoida. Sellega

ei pruugi isegi eripedagoog alati hakkama saada.

Viimase rehabilitatsiooniplaaniga nähti Argole ette

eripedagoogi teenus, tund aega korraga. Juba esimesel

korral talle pärast tundi järele läinuna leidsime aga

Argo eripedagoogi ukse tagant igavlemas. Spetsialist

põhjendas tunni varasemat lõppu sellega, et klient

pole suuteline üle 30 minuti sihipärasele tegevusele

keskenduma. Kas tugiisikud, kes tulevikus puuetega

töötegijaid töötamise juures abistama hakkaksid,

on selles suhtes ülikooli haridusega eripedagoogidest

suutlikumad?

Nõrk keskendumisvõime ning oskamatus jagada

tähelepanu olulise ja mitteolulise vahel ei põhjusta

aga üksnes seda, et Argol jääb käsil olev toimetus alailma

pooleli. See võib olla ka ohtlik. Argo on nagu

väike laps, kes jagab tähelepanu korraga nelja ilmakaare

vahel ning iga uus signaal ümbritsevast, olgu

selleks siis möödasõitev auto, kinga sisse pudenenud

liiv või kuurikatusel kätsatav harakas, kisub teda käsil

oleva tegevuse juurest eemale. Mis juhtub aga siis,

kui parasjagu on käsil puulõhkumine ja maanteele

ilmub võõras auto hetkel, kui kirves juba tõstetud?

Ohtlikke olukordi ja isegi päris ehmatavaid õnnetusi

on meil endilgi olnud Argoga küll ja küll. Ühest

õnnetust puulõhkumisest on käel suur arm, hea veel,

et pöial üldse külge jäi. Teine suurem õnnetus juhtus

aiaväravaga, mille Argo rapsakaga kinni lõi, nii et

nimetissõrm värava vahele jäi. Sel korral sai sõidetud

kiirabisse, sõrmejupp kilekotiga kaasas.

Tööl käimine nõuaks aga Argolt muidki oskusi ja

omadusi, mida senine elu hoolitsevas ja toetavas perekonnas

pole temalt nõudnud. Ilmselt ei tule ta selle

pealegi, et ühel päeval võiks tema kõrvale sattuda keegi,

kes tema lihtsat meelt ära kasutada tahab. Kas töövõimereformi

kavandajad on mõelnud selle peale, kuidas

Argo-taolisi inimesi, ka palju tublimaid, nii füüsiliste

kui ka vaimsete ohtude eest kaitsta? Aita Arjukene

September 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Töötukassa keskkontori töötajaskond kasvab 130-lt ligi 200-le. September 2014


12

Elu lugu

13

Töövõimeline

või töövõimetu?

Vanemate elu keerleb Argo vajaduste rütmis, sest koduvälist tegevust pole pojale leidunud. Aitat ja Illartit

huvitabki nüüd, kas töövõimereform toob leevendust ka süsteemi jaoks kõige tülikamatele. Mari Luud

jäi, jätsime talle lõunasöögi külmkappi

ja ütlesime, et selle sööb ta ära

kell üks,” räägib Aita. „Panime isegi

äratuskella selleks ajaks helisema. Et

kui kell heliseb, on õige aeg käes ja

siis söödki lõunat. Aga ka nii see asi

ei toiminud. Kui isa mingi ootamatu

asja pärast juba kell kümme koju

tagasi tuli, oli kella ühene lõunasöök

Argol kenasti söödud. Võib siis ette

kujutada, kui näljane see suur mees

oli kella kuueks, kui me töölt koju

jõudsime ja õhtusööki valmistama

hakkasime!”

Tugi on hädavajalik

Argo magamistuba on ülakorrusel

ja kui ta end ööunele asutab,

tuleb vanematel kindlasti kontrollida,

kas tal on hambad pestud ja tualetis

käidud. Ja oi kui palju on neid

kordi, kui pojal tuleb siis uuesti kolinal

trepist alla tulla.

Hullem on lugu siis, kui olulise

“Mis protsess

see on, kui ühe töö

eest tuleb välja käia

kaks palka?

toimingu unustamise tagajärg tabab

noormeest rahvarohkes paigas. Hiljaaegu

oli pere väljasõidul lähedalasuvasse

väikelinna ning poetrepile

hetkeks ootama jäetud Argo saabus

oma „hädateatega” ema juurde just

hetkel, kui Aita kassas ostude eest

maksis. Ema „Kannata natuke, kohe

tulen!” paraku seda ei leevendanud.

„Noh, kui poeuksest välja sain, ootas

ees hale pilt! Mis mul üle jäi, ümberpöörd

ja poodi tagasi: pojale uusi

pükse hankima,” naeratab Aita.

Illart lisab, et aastakümneid Argoga

koos elamine on õpetanud taolistes

olukordades rahulikuks jääma

ja kõrvalolijate kõõritavaid pilke

ignoreerima. Lahendad hädaolukorra

ja lihtsalt kõnnid rahulikult

edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Mõelgu siis igaüks asjast,

mida tahab. Kõige tähtsam on juhtunust

ehmunud Argot veel omakorda

mitte ärritada, sest see muudaks

asja üksnes halvemaks. „Argo

parimaid jooni ongi tegelikult sõbralikkus,

empaatia ja hea suhtlemisoskus,”

räägib Illart. „Ta oli näiteks

väga hea lapsehoidja meie nelja-aastasele

tütrepojale, kes tänavu

suvel mitu kuud meie juures suvitas.

Aga kui Argo ärritub, siis muutub ta

tõrksaks, hakkab oma „raiuma” ja

siis pole ta enam sugugi see sõbralik

ja koostöövalmis inimene kui muidu.

Abi on jällegi elust õpitud tarkusest:

jätad ta omaette pirisema, küll

ta peagi tujutsemisest tüdib ja jälle

sõbralikuna välja ilmub.” Anne Lill

Kümmekonna aasta eest

otsustasid Argo vanemad

uuesti maale kolida.

Elukohamuutuse taga

olid taas suuresti Argo

vajadused: maal leidub

ikka jõukohast toimetamist

mehekasvu, aga

vaimse suutlikkuse mõttes

väikelapse mõõtu

pereliikmele.

Tegutseda Argole meeldib. „Ma

ei hoia teda ühestki kodusest tööst

kõrvale,” räägib Aita. „Paar aastat

tagasi loobusin õpetajatööst täielikult

ning nüüd kulgebki meie elu

nii, et hommikul saadame isa tööle

ja siis küsib Argo: „Emme, mis me

täna teeme?” Siis hakkame siin maja

ümber ja aiamaal tatsama ja me tatsame

kogu päeva koos. Just nimelt

koos, sest see on möödapääsmatu

– tal peab kogu aeg suunaja ja vigade

parandaja kõrval olema. Kapsamaad

kõblates liigume alati „paarisrakendis”,

Argo ees ja mina paar

meetrit tagapool. Minu ülesanne

on siis need Argo kõplamata jäänud

alad üle kõblata. Tema on ju

nagu kolmeaastane – kärsitu, hakkab

vao otsast pihta ja juba on ta vao

lõpus, aga vahepeal rohetab umbrohi

meetriste juppide kaupa.”

Isegi selliseid asju tegema, mida

Argo hästi oskab, ja neid töid on

üsna palju, ei saa teda päris omapead

jätta. Kord pidi Aita kodust väljas

asjatoimetustel käima ja enne äraminekut

andis Argole korralduse vahepeal

lõunakartulid ära koorida. Kuigi

vajalik kartulikogus oli välja mõõdetud,

leidis Aita koju jõudes eest usinalt

kartulite kallal rassiva poja koos

... mitme suure kausitäie kooritud

kartulitega. „No kas täna hakkame

tervele külale kartuliputru keetma

või?” jäi emal üle vaid imestada.

Hea meelega käib Argo emal abiks

ka Luunja roosiaias, kus endine bioloogiaõpetaja

Aita nüüd pensionipõlves

aednikuametit peab. Ja sealgi

käib töö nii, et ema muudkui näitab

näpuga ja Argo aina teeb. Kui

ema ütleb: „Näe, lõika siit lehe juurest

kuivanud õisik ära!”, siis naksab

Argo kiiresti oksakääridega vajalikust

kohast. Kui ema ütleb: „Pane

siia väetist!”, siis Argo panebki. Roosiaia

teede pühkimisega kordub alati

üks ja sama: „Ütlen talle, et mingu

sinna tee otsa, alustagu sealt! Tema

kõnnib poole peale ja hakkab pühkima.

Igal sammul, sõna otseses mõttes

igal sammul tuleb tal kõrval olla.

Kellel peale oma ema veel selleks

kannatlikkust jagub?”

Töötu töövõimeline

Tõtt-öelda ei kujuta Aita ja Illart

oma poega palgatöö tegijana ette,

kuigi ... kui paljulubav reform seda

kuidagi teha suudaks, oleksid nad

nõus sotsiaalministrit kas või kättpidi

tänama sõitma. Praegu on aga

teada vaid see, et Argost saab töövõimereformi

jõustumise järel ilmselt

osalise töövõimega inimene,

kellest töötukassa hakkab oma imeliste

oskustega töötegijat vormima.

„Missugune tööandja tahab tööle

võtta inimest, keda tuleb minutist

minutisse jälgida, juhendada ja kelle

kehvasti tehtud tööd tuleb pidevalt

ringi teha?” imestab Illart. „Kusjuures

juhendaja või jälgija tahab ju ka

Argo juhendamise eest inimväärset

palka saada, ega siis mingi sümboolse

tugiisiku toetusraha eest nagu

praegu ei hakka keegi sellist tööd

tegema.”

„Aga see ei lähe ju kokku ühegi

majandusloogikaga, kui ühe tööoperatsiooni

tegemine läheb kahekordselt

kulukaks. Ma ei oska seda

sõnastadagi, mis protsess see siis

on, kui ühe töö eest tuleb välja käia

kaks palka. Töö see igatahes küll ei

ole! Pigem vaimupuudega inimese

erihoolekanne, mille siis nüüd peaksid

üle võtma firmad ja ettevõtted.

Aga see on ju hoopis teine teema –

seda poleks vaja seostada aktiivsusega

tööturul, töövõime hindamise

ja jumal teab veel missuguste tähtsa

nimetusega protseduuridega töötamise

valdkonnas,” on ka Aita hämmeldunud.

Tegutsev töövõimetu

Argo vanemate meelest võikski

riik selle asemel et aastakümneid

oma puudega last hooldanud vanemaid

läbimõtlemata reformidega

ärevusse ajada ning neile veel vanuigi

lisaülesandeid õlgadele laduda,

hoopis aidata neil nende kõige suuremat

muret lahendada. Töövõimereformiks

kuluva raha eest võiks

luua juurde inimväärseid, näiteks

Maarja küla sarnaseid ühiskodusid

ka ammugi täiseas, aga endiselt igal

sammul kõrvalabi vajavate poegade-tütarde

jaoks. Kuhu nad siis ükskord

panna, kui endal jaks otsas?

Seal võiks siis neile ka muu kõrval

aja sisustamiseks jõukohast tööd

pakkuda.

„Aina loeme lehest, et neile, kes

juba aastakümneid hooldekodus

elavad, ehitatakse uusi ja moodsaid

peremaju. Kus on Argo jaoks

see peremaja, kuhu ta kolida võiks,

kui meid enam ei ole? Oleme ju hulga

riigi raha kokku hoidnud sellega,

et pole oma puudega last riigi hõlma

sokutanud. Ja nüüd peame veel,

poeg näpus, töötukassa vahet jooksma

hakkama. Ega ma ei imestaks ka,

kui ühel päeval tehakse ettepanek

hakata koos pojaga kuskil tööl käima,

tema eest tööd tegema seal töötukassa

leitud töökohal!”

September 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Töövõime hindamiseks hakkab aastas kuluma 4 miljonit eurot.

September 2014


14

Haridus

15

Mida teha,

kui kodukoolis

pole

autismist

kuuldudki?

Eestis on võetud suund kaasavale haridusele ja ka

kooliseadus ütleb, et kõigile lastele on tagatud õppekoht

kodulähedases üldhariduskoolis. Puuetega lastele

leidub ka erikoole, kuid on vähe lootust, et kõik

hariduslike erivajadustega lapsed sünniksid nende

lähedusse. Paljud tavakoolid pole aga eritingimusi

vajavate õpilaste kaasamiseks kaugeltki valmis.

31. augusti hommikul postitas meeleheitel ema

Ennike „Puutepunkti” Facebooki lehele abipalve, et

hankida oma pojale kooliminekuks laud, paar tooli

ja tahvel.

Kaheksa-aastasel Sebastianil on sügav puue ja

autism, nõustamiskomisjoni otsusega on talle soovitatud

õpetamist väikelassis või isegi ühele õpilasele

keskendunud õpet, sest tal on väga suuri probleeme

keskendumise, pilkkontakti hoidmise, iseseisva töötamise

ja teistega suhtlemisega. Kuigi poiss arvutab

hästi, ei ole tähed tema sõbrad ning muusikatunnis

võib teda tabada hüsteeriahoog. Lasteaias käimist on

Sebastian aasta vältel katsetanud, aga nüüd on vanus

sealmaal, et paratamatult algab koolitee.

Perekond elab väikeasulas keset Eestit ja nii teataski

Ennike kevadel kodukoolile, et selliste erivajadustega

laps tuleb sügisel nende kooli. Ühtlasi sai kool

emalt hulga dokumente, milles Sebastianiga tegelenud

psühhiaatrid, eripedagoogid-logopeedid, tugiisikud

ja kasvatajad ta probleeme ja erivajadusi kirjeldavad.

Kolm päeva enne kooliaasta algust sai aga

Ennike teada, et kool siiski polnud koos Sebastianiga

saabuvat väljakutset õigesti mõistnud.

Edasi aga laseme Ennikesel endal jutustada. Olgu

siinkohal ka öeldud, et ootuspäraselt pani kodukool

tõrksale emale pahaks, et too oma muret sotsiaalmeedia

abil lahkama hakkas. Ennike jäi aga endale

kindlaks ning loodab, et avalikust arutelust sünnivad

mõtted ja kogemused, mis on abiks paljudele koolidele,

erivajadustega laste peredele ja isegi haridusministeeriumile,

kes töö tavakoolide ettevalmistamisel

puuetega laste kaasamiseks on tegemata jätnud.

Sebastian on tegelikult väga vahva laps

ja hästi hea laps. Ta on suur jutupaunik,

kui tal on hea ja turvaline olla. Tal

on oma kiiksud ja neid on palju, kuid meie

oleme kaheksa aastaga õppinud temaga

koos elama ja neid arvestama. Tema väga

suur puudus on aga sotsiaalne külg ehk

teiste sõnadega – ta on täiesti „asotsiaalne”.

Tema jaoks poleks vaja ühtegi inimest,

ei täiskasvanuid ega lapsi – lapsi veel kõige

vähem. Olen sellest kõigest palju kirjutanud

oma blogis ennike-eluonlill.blogspot.

com. Seal on juttu meie kohustuslikust lasteaias

käimisest, muudest veidrustest ja

muidugi jalgpallist.

Niisiis teatasime 3. aprillil kodukoolile, et

Sebastian on tulekul ja vajalik on luua väikeklass,

sest tavaklassi ta ei sobi ning koduõppele

ma ei ole nõus teda jätma. Juunis oli

meil kohtumine ja rääkisime veel kord üle,

et ta ei saa tavaklassis hakkama, tema sotsiaalsed

oskused on väga viletsad ja kuigi ta

on matemaatikas tugev, on ta keeleline tase

nõrk – ta ei oska jätkuvalt lugeda ning ajab

tähti segamini. Selleks ajaks oli ka nõustamiskomisjonis

käidud ja ka nende otsus oli

väikeklass.

Juunis leppisime kokku, et 22. augustil

on uus kohtumine, kus vaatame kõik üle

– klassi ja õpetaja, ja paneme paika, kuidas

õppetöö toimuma hakkab. 21. augustil teatati,

et kohtumine on lükatud 28. augustile.

Kohtumisel osalesid Sebastiani tulevane

õpetaja, õppealajuhataja, sotsiaalpedagoog

ja üks elukogenud

eas klassiõpetaja. Laps kästi ka kaasa võtta,

et ta saaks näha oma tulevast õpetajat ja

klassiruumi. Läksin siiras usus, et nüüd on

lahendused olemas. Meid juhatati söökla

taga asuvasse pimedasse nurka, kust pääses

2 × 3 ruutmeetri suurusesse ruumi, millel

polnud akent, mis oli ühtlaselt halli värvi.

Laes põles päevavalgusti, mis valgustas

äärmiselt viletsalt. Ruumi keskele oli pandud

viimase vaba pinnani täis soditud laud

ja tool, kõrval tool õpetajale. Ei tahvlit, ei

tähestikku… Sellest pidi saama meie poja

esimene klassiruum.

Õpetajaks sai tudeng, kes ütles: „Ma vajan

mõtlemisaega, ma ei tea midagi ei autismist

ega ka sellest, kuidas autismiga inimesi õpetada,

ma pole kindel, kas ma selle töö üldse

võtan!” – seda kolm päeva enne õppetöö

algust! Seal me siis seisime, selles luuakapis, ja

laps kükitas nurka ning sisises õppealajuhataja

suunas rea tobedaid küsimusi, näiteks laest

võetud lause: „Mis see sinu asi on?!” Õppealajuhataja

oli muidugi sellest häiritud ja vastas:

„Siin majas on kõik asjad minu ajada!” Järgmisel

päeval käis isa Sebastianiga perearsti juures

(see kohustuslik koolieelne tervisekontroll) ja

lugupeetud vallavolikogu liige ütles, et kõik on

hästi, kõik asjad on korraldatud.

Aga mina ei olnud nõus oma last viima

„luuakappi”. Just seda see ruum meenutaski

– Harry Potteri filmist tuttavat

luuakappi. Siis läksime koos abikaasaga

veel kord seda „tulevast klassiruumi” vaatama,

enne olin korralikult läbi lugenud internetist

leitava dokumendi „Tervisenõuded koolile”, ja

koos astusime ka õppealajuhataja juurde sisse.

Usun, ta ei tahtnud meid näha ... aga ma siiski

ütlesin, et me ei ole nõus selle ruumiga ega

selle ruumi sisustusega, kuhu meie laps peab

tulema 1. klassi, sest see on vastuolus seadusega.

Ja inimlikkusega. Ning siis ütles õppealajuhataja,

et mingu me siis Tartu Masingusse –

kaks päeva enne õppetöö algust!

Edasi otsisime ise oma lapsele ruumi. Ühe

sotsiaalasutuse juhataja eraldas meile toa maja

ülemisel korrusel, aknaga päikese poole. Suure

aknaga. Esmaspäeval, meie lapse esimesel

1. septembril, tühjendasime ruumi, värvisime

seinu, ostsime mööblit, pesime, kraamisime.

Facebookis esitatud abipalve tulemusena

saime vajalikke asju ja natuke raha, sest meil

endal nii suureks väljaminekuks varu ei olnud.

Head inimesed annetasid märksõnaga „Seebu

toetuseks”. Seebul on palju sõpru... Kuigi ta ise

seda ei tea.

Järgmisel hommikul, kui läksime esimesele

õppepäevale, ootasid meid Seebu uues klassis

ette hoiatamata kooli sotsiaalpedagoog ja

õppealajuhataja. Viimane nokkis Sebastiani

kallal, sest poiss ei tahtnud talle tere öelda

ja teatas siis, et „küll me selle asja talle selgeks

õpetame!”. Sotsiaalpedagoog ütles, et probleemid

tuleks lahendada ikkagi kooli sees, mitte

Facebookis. Aga kas mul oli mingeid võimalusi,

kui kool ei olnud 1. septembriks lahendusi

leidnud? Kui välja pakutud lahendus oli

Masingu kool? Ja luuakapp...

See kõik on niiiiiiiiiii väsitav... Nii kohutavalt

väsitav. Miks peab nii raskelt kõik

tulema? Niipea kui oled natukene normist

erinev, on su tee kohe kaikaid täis.

Ma tunnen end tegelikult väga viletsalt, et

pidin selle jama suure kella külge panema.

Kuid nad ei andnud mulle teist võimalust ... ei

kool ega vald. Praeguseks on tuldud välja juba

ka versiooniga, et ma ise olevat kevadel koolilt

nõudnud oma pojale aknata klassiruumi… Just

sellised on lood väikeses maakohas, kus erivajadusega

laps = ainuüksi perekonna mure.

Kuid hea on see, et Seebu sai oma õpetajaga

täna hästi hakkama. Otsustasime, et tuttav

logopeed käib lapsega koolis kaasas, ning tema

rahustas õpetaja maha ja ütles, et on nii kaua,

kuni vaja.

Seebul ongi nüüd väikeklass, ilus ja puhas,

ilusa mööbliga. Tänase tunniga sai selgeks,

et matemaatikas pole tal 1. klassi materjaliga

enam midagi teha, see on liiga lihtne. Eesti

keeles aga vajab ta suurt tähelepanu, kuigi

üllatuseks luges ta täna isegi kokku mõned

lihtsamad sõnad. Ingli pean veel tegema, et ta

valvaks... Ja tahvel saabub reedel. Tähestikku,

mis läheb seinale, juba teen. Olen koolis ja vallas

kindlasti halvas nimekirjas, kuid mida ma

tegin valesti?

Sebastiani ema Ennike

Uurime probleemi

laiemalt

Kuigi see lugu juhtus ühe konkreetse

perega ühes konkreetses koolis,

on Puutepunktide toimetuse arvates

tegemist olukorraga, mis võib juhtuda

igas Eestimaa nurgas.

Järgmises ajakirjas palume kommentaari

haridus- ja teadusministrilt. Jutuks

olevale koolile anname võimaluse kaasa

rääkida või varju jääda.

Sebastiani-vanuse autistist tütrega

välismaal elavalt Eesti emalt kuuleme

aga, kuidas on korraldatud õppetöö tema

lapse kodukoolis.

September 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Uued kliendid saavad aastas 36 miljoni euro eest tööturuteenuseid.

September 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Loe, uuri ja ole kursis!

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Riiklik töövõimereformi

veebileht asub siin:

toovoime.sm.ee

Töövõime

arendamisest ja

rehabilitatsioonist:

astangu.ee

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Mõttekäike reformi

telgitagustest leiab siit:

toovoime.wordpress.com

Täname kõiki toetajaid!

Suvekuudel olite need teie: Anne Toots, Maria Praats, Renee Kukk, Kaja Linder, Kristy Kalmus,

Ketlin Ravel, Minia Pääslane, Monika Miller, Kalev Märtens, Rika Joala, Sander Saat,

Heldi Käär, Karolina Antons, Reet Jepisova, Anne Arula, Chris-Helin Loik, Mari Nuut, Õie

Männik, Liina Rand, Kristi-Isabella Kaldoja, Anneli Trepp, Stella-Helena Kaasik, Tiina Miilpalu,

Kairi Tiikmann, Piibe Lõhmus, Leila Lahtvee, Eva-Ly Pärna, Imbi Suun, Kairi Rohtmets,

Ande Etti, Merle Lints, Aivar Pärljõe, Sigrid Kristin, Maris Luik, Tarmo Leheste, Anneli Saat,

Tiia Zeigo, Vitali Madison, Ere Tött, Küllike Lain, Katti Aumeister, Ülle Urbanik, Raili Veskilt,

Ülle Väina, Virve Kaasik, Imbi Rego, Marilin Prants, Kristel Krischka, Kairi Kippar, Triin Pärnpuu,

Liina Aavik, Sirje Peterson, Maris Tamm, Mare Oja, Evely Press, Evelin Peda, Ly Hollo,

Annely Akkermann, Kajar Lember, Helmen Kütt ja MTÜ Spordiklubi Meduus.

Annetusi kogunes 1184 eurot, millega on trükitud see ajakiri.

More magazines by this user
Similar magazines