PP29

puutepunkt

Kuidas

asub

riik aitama

puuetega

lapsi?

Kus elavad

Eesti

töövõimetuspensionärid?

Mida

hakkab

pakkuma

Euroopa

noortegarantii?

Kuidas

muutub toimetulekutoetuse

saamine?

Juuni 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 29

Mis

põletab

emad

läbi?

Heiko Kruusi

NB! Järgmine ajakiri ilmub septembris

Kui vahetate elukohta, teatage uus aadress info@vedur.ee

Ootame teie kaastöid, mõtteid, ettepanekuid ja soovitusi

Soovime teile kõigile ilusat suve ja kosutavat puhkust!


2 Idee 3

Heiko Kruusi

Kelle jaoks on

erihoolekanne?

Kohtulahendid on vajalikud

Juuni algul tutvustas

sotsiaalministeerium

uut erihoolekande arengukava,

mis on viimases valmimisjärgus.

Selle dokumendiga seab

riik endale eesmärgid ja planeerib

rahakasutuse psüühikahäiretega

inimestele eluliselt vajaliku toe

osutamiseks kuni aastani 2022.

Praegu saab riigilt sellist tuge ligi

5000 inimest. Neist pool elab erihooldekodus,

teine pool saab n-ö

toetavaid teenuseid (elamise toetamine,

töötamise toetamine jne).

Arengukava järgi hakatakse

hooldekodude asukaid järk-järgult

„deinstitutsionaliseerima”,

mis tähendab, et neid püütakse

viia kombinaat-hooldekodudest

üle peremajadega küladesse, tublimaid

ka kogukonnas elamise teenusele.

Võib loota, et kaheksa aastaga

tekib umbes tuhande inimese jaoks

elamise ja töötamise tugiteenuste

pearaha samuti juurde. Lisaks on

ministeerium võtnud plaani 200

psüühilise erivajadusega või intellektipuudega

inimesele päevahoiu

võimaluse loomise. Kokku plaanitakse

aastaks 2022 suurendada erihoolekande

teenuste saajate arvu

7137-ni. Inimesi võib aga selle taga

olla ligi 6000, sest paljud kasutavad

samal ajal toetatud elamise, töötamise

või päevahoiuteenust.

Erihoolekande järjekorras ootab

praegu ligi 1000 inimest.

Arengukava töörühm on ka välja

arvutanud, kui palju on praegustele

teenuse saajatele ja järjekorras

ootajatele lisaks Eestis erihoolekannet

saama õigustatud inimesi

– neid on 12 417. Aastaks 2020

lisandub praeguste lapseealiste

arvelt sellele veel ligi 1100. Seega

jätab riik tähelepanuta 13 500

puudega inimese ja nende perede

olukorra. Kas me oleme sellega

nõus?

Tiina Kangro, peatoimetaja

Ilusat sooja suve,

kallid lugejad!

Puhake hästi ja kõikide

takistuste kiuste, sest just

teie vajategi puhkust kõige enam!

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Koguge jõudu ja mõtteid,

et sügise saabudes taas üksteist

toetada võitluses puuetega inimeste

eluõiguse ja võrdsete võimaluste

eest. Me kõik vajame paremat

ja tervemat ühiskonda, kus austatakse

ka nõrgemate ning haavatavamate

õigust elada inimväärselt ja

olla kaasatud ühiskonnaellu. Seejuures

ei tohi aga unustada, et õigustega

käivad alati kaasas kohustused:

kohustus kaasa rääkida, osaleda maailma

parandamisel ja anda endast

parim ka ümbritseva heaks.

Ajakirjaga seoses aga palume

kõikidel, kes suve jooksul

elukohta vahetavad, sellest meile

teada anda aadressil info@vedur.ee.

Siis saame teie tellimuse ümber suunata

ja värske ajakiri jõuab ka septembrist

teie postkasti.

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Eestlased on tagasihoidlikud

ning enda või oma

lähedase kaitseks kohtusse

pöördumine tundub

enamikule absurdne.

Ometi on meie noore

ja kohati pisut hoolimatu

riigi arenguks kohtu

kaalutletud otsuste

lisandumine hädavajalik.

Sügava puudega poega hooldava

Heli Madisoni kohtusaaga, mis

algas vapra naise soovist tõestada,

et koduseinte vahele lõksu jäänud

eestkostjale tuleb maksta toimetulekutoetust,

saigi mai algul märgilise

lahendi riigikohtust. Nüüd on teada,

et kohalikud omavalitsused ei tohi

invaliidsuspensioni ja hooldajatoetust

automaatselt kokku liita, et nii

saada summa, mis välistab perele

toimetulekuabi andmise.

Aga ega asi sellega veel lõppenud

ole. Sotsiaalministeerium on nüüd

andnud omavalitsustele vihje, et nad

võivad paluda eestkostjal pöörduda

kohtusse, nõudmaks endale elatist

teovõimetu hoolealuse pensionist.

Kuna eestkostjaiks on enamasti

emad, tähendaks see, et emal tuleks

minna kohtusse oma haavatavas seisus

lapse vastu, et tema arvelt endale

leivapalukest saada.

Ilmselt saab enamik emasid juba

niisugusest mõttest šoki. Kohtusse

jääb minemata ja omavalitsus, kes

korraks hakkas toimetulekutoetust

maksma, võib (soovi korral) paari

kuu pärast toetuse maksmise taas

lõpetada – eestkostja pole ju vaevunud

kasutama seaduslikku võimalust

elatise saamiseks.

“Põhjuseid

kohtusse minekuks

on teisigi kui

toimetulekutoetus.

Tegelikult oleks see aga asjatu loobumisvõidu

andmine ja kes vähegi

suudab, võiks sellises olukorras

kohtusse siiski minna. Siin ka põhjus,

miks.

Eestkostja aruanded

Omavalitsuse survel kohtusse

pöördudes tuleks tuua välja põhjendused,

miks hooldatava pension

kulub tema enda hädavajaduste

rahuldamiseks. Tegelikult jääb ju

sügava puudega inimese hädavajaduste

rahuldamiseks sellest isegi

väheks: kui elamiskulud ja toit maha

arvata, jääb hooldusvahendite, ravimite,

taastusravi, rehabilitatsiooni,

tugiteenuste ja ühiskonnaelus osalemise

jaoks üle vaid naeruväärne

summa. Ilmselt ei saa ühegi Eestis

elava puudega inimese hooldaja

hoobelda, et tasuta sotsiaalteenused

jõuavad täies mahus tema pereni

ja katavad kõik vajadused just nii,

nagu põhiseaduses ja rahvusvahelistes

konventsioonides puuetega inimeste

elutingimusi kirjeldatakse.

Enamik eestkostjaid ei pea tegelikult

seda isegi eraldi tõestama. Igaaastastes

aruannetes, mida nad niikuinii

kohtule oma hoolealuse vara

kasutamise kohta esitavad, peaks

tõestusmaterjal juba kirjas olema.

Lisaks seadustele

ja rahvusvahelistele

lepetele lähtutaksegi

halduspraktikas

sageli

olemasolevatest

kohtulahenditest.

Bulls

Niisiis ongi väheusutav, et mõni

kohtunik teeb otsuse, kus oleks must

valgel kirjas, et puudega inimesele

makstavast pensionist jääb üle piisav

summa, mida ta ei vaja ning mille

võib ära võtta inimväärset elu kahjustamata.

Kui aga juhtub, et mõni selline

otsus tuleb, võiks selle ju edasi

kaevata ja taas riigikohtuni välja minna,

et teema põhjaliku analüüsi saaks.

Saaksime teada

Just niisugused kohtulahendid,

eriti kui neid tekiks rohkem, hakkaksid

sotsiaalsüsteemi arengut

edasi viima. Seepärast olekski hea,

kui inimesed ebanormaalse olukorra

tekkides kohtutee siiski ette

võtaksid. Põhjuseid, muide, on teisigi

kui toimetulekutoetus. Vähese

sissetulekuga inimestel on võimalik

selliste juhtudel saada riigilt tasuta

õigusabi. Muidugi oleks tore, kui

tekiks suure südamega advokaate,

kes tahaksid, kas või erialasest

hasardist, kohtusse minejatele appi

tulla. Vahel saab juriidilise nõuga

abiks olla patsientide esindusühing.

Ka Eesti Hooldajate Liit plaanib

hakata seda valdkonda toetama, kui

tal õnnestub lisaks oma vabatahtlikult

tegutsemisele mõningast ressurssi

leida. Tiina Kangro

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tööl käivatest töövõimetuspensionäridest 60% töötab täiskohaga. Juuni 2014


4

Seadus

5

Kas eestkostjad

hakkavad nüüd

saama omavalitsustelt

kohtusse mineku käske?

Mai alguses andis riigikohus

välja otsuse, mille

järel pole omavalitsustel

enam mõeldav liita

toimetulekutoetuse

saamise üle otsustamisel

kokku eestkostja ja tema

hoole all elava puudega

inimese sissetulekut. Kuidas

siis asi nüüd käima

hakkab?

Seni on eestkostjal puudunud igasugune

võimalus toimetulekutoetust

saada isegi siis, kui ta ainsaks

elatusallikaks on paarikümneeurone

hooldajatoetus. Kui ta elab oma

hoolealusega koos, on kohalikud

omavalitsused pidanud sotsiaalministeeriumi

juhiste järgi hooldajatoetuse

ja eestkostetava töövõimetuspensioni

kokku liitma. Nii on

leibkonna sissetulek alati tulnud

suurem kui toimetulekupiir ning

alust toimetulekutoetust maksta

pole olnud.

Samas aga kohustab perekonnaseadus

teovõimetu inimese eestkostjat,

hoolimata ühtses leibkonnas

elamisest, hoidma enda ja oma hoolealuse

raha rangelt eraldi ega luba

tal end eestkostetava pensionist elatada.

Kuidas aga nii ellu jääda?

Täpselt kaks aastat tagasi käsitlesime

seda teemat Puutepunktides ja

lõpuks pöördusime selgituse saamiseks

õiguskantsleri poole. Vastuses

julgustas ta sellises olukorras inimesi

kohtusse minema, sest üks lahendusi

oleks eestkostetava pensioni

arvelt elatise väljanõudmine puuduses

elavale eestkostjale.

Aastake tagasi otsustaski visa hingega

nelja poja ema ja neist noorima

eestkostja Heli Madison minna

kohtusse, kuid siiski mitte oma poja,

vaid koduvalla vastu. Sest talle tundus

täiesti vale, et vald keeldub talle

maksmast toimetulekutoetust, kui

sügava puudega poja pensionist ei

jätku isegi poja enda hädavajaliku

hoolduse jaoks.

Keeruline juriidika

Sellest sai vajalik kohtusaaga, mis

jõudis välja riigikohtuni. Tulemusi

oli riigikohtu otsusel aga lausa kaks.

Esiteks sai lõplikult selgeks, et

omavalitsused ei saa jätkata eestkostetava

pensioni automaatset

arvamist leibkonna ühise sissetuleku

hulka. Nad peavad eestkostja sissetulekut

vaatama eraldi ning kui

leibkonnas pole rohkem liikmeid ja

eestkostja saab üksnes toimetulekutoetust,

mis jääb eluasemekulude

mahaarvamise järel alla toimetulekupiiri,

tuleb omavalitsusel maksta

toimetulekutoetust.

Samas seisab ka riigikohtu otsuses

must valgel, et perekonnaseaduse

alusel on perekonnal kohustus oma

abi vajavate liikmete eest hoolitseda.

Ja et see võib tähendada ka teovõimetu

poja kohustust pidada üleval

oma eestkostjast ema, kel pole piisavalt

elatusvahendeid, kui teovõimetul

pojal on see võimalik. Sest

põhiseadusest lähtudes tekib emal

võimalus nõuda abi riigilt alles siis,

kui perekonnaliikmetel abi andmise

võimalus puudub.

Nüüd siis ongi küsimus: kui hooldajast

ema sissetulek on paarkümmend

eurot ja teovõimetu poja oma

paarsada, siis kas on õige, et poeg

maksaks oma emale elatist, kui ema

ei saa tema hooldamise tõttu ise teenida?

See kõlab keeruliselt ja imelikult,

aga paneme siia kõrvale ühe pisut

teist laadi olukorra. Oletame, et töövõimetuspensionärist

poeg saab rikkalt

Ameerika onult kopsaka päranduse

– kas siis oleks mõeldav ja

mõistlik, et ta peab ema üleval?

Inimväärne elu

Seda, kas kohus mõistaks Heli

Madisonile välja elatise tema sügava

puudega poja pensionist, seekordsest

kohtusaagast siiski teada ei saa,

sest riigikohtu otsus ei käinud mitte

konkreetse pere kohta, vaid selles

analüüsiti probleemi üldiselt.

Küll aga on põhjust olla riigikohtu

kolleegiumile tänulik selle eest,

et otsusesse lisati täiesti uus teema:

riikliku toimetulekupiiri piisavus.

Kohus juhtis nimelt tähelepanu suurele

erinevusele riigikogu kehtestatud

toimetulekupiiri ja statistikaameti

arvestatava elatusmiinimumi vahel.

Näiteks mullu oli esimene neist

76,6 eurot, teine aga 186 eurot (pere

esimese liikme kohta). „Põhiseaduse

aluspõhimõtetest tuleneb riigi

kohustus anda kodanikele abi,

mis tagaks hädavajalikud vahendid

inimväärseks äraelamiseks,” seisab

riigikohtu otsuses. Ka Euroopa sotsiaalharta

järgi peab riik tagama, et

iga piisavate elatusvahenditeta inimene,

kes pole suuteline oma tööga

või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi

hüvitiste kaudu

elatusvahendeid hankima, saab küllaldast

abi. Otsuses märgitakse ka,

et Euroopa sotsiaalõiguste komitee

(sotsiaalharta kontrolli organ) on viimases

aruandes sedastanud, et Eesti

olukord ei ole kooskõlas harta artikkel

13 lg 1 nõuetega, kuna elatusvahenditeta

inimestele antav sotsiaalabi

ei pruugi tagada inimväärset elu.

Ministeeriumi soovitus

Seadmaks toimetulekutoetuse

maksmise süsteem uutele alustele,

saatis sotsiaalministeerium eelmisel

nädalal omavalitsustele uued soovitused.

Neis rõhutatakse, et omavalitsuste

ülesanne on nüüd jälgida,

et toimetulekutoetuse taotluste

menetlemisel ei satuks toetuse taotlejate

pereliikmete hulka täisealisi

eestkostetavaid, seda välja arvatud

juhul, kui eestkostetavalt on juba

kohtuotsusega mõistetud välja elatis

või tasu eestkoste teostamise eest.

Rõhutatakse, et omavalitsustel

tuleb hakata tegema igal üksikul

juhul kaalutletud otsuseid.

Samas antakse ka vihje, et omavalitsus

võib eestkostjal soovitada

pöörduda kohtusse, taotlemaks toimetulekutoetuse

asemel elatist oma

eestkostetavalt. Sellisel juhul tuleb

Heli Madison

teab omast

käest, et riigi

makstavast

pensionist

sügava liitpuudega

inimese hädavajaduste

rahuldamiseks

ning selle

kõrval veel

inimväärseks

eluks ei piisa.

Andres Putting

(Delfi/Eesti Ajalehed)

Omavalitsused

peavad

ministeeriumi

soovitust

küüniliseks

Eesti Maaomavalitsuste Liidu õigusja

sotsiaalvaldkonna nõunik Mailiis

Kaljula kommenteeris teemat Puutepunktidele

järgnevalt.

„Kohalik omavalitsus saab lähtuda ainult seadusest

ja kasutada kaalutlusõigust siiski ainult seadusega

lubatud piires. Soovituslikud juhised on head, aga

samuti vaid teatud piirides. Kujutan ette, et valla sotsiaaltöötajal

on väga raske rakendada ministeeriumi

selgitust ja soovitada eestkostjast omaksehooldajale,

et ta peab oma hoole all oleva eestkostetava vastu

kohtusse pöörduma. See on väga küüniline soovitus.

Juriidiliselt võib ju kõik õige olla, aga mida peavad

inimesed tundma, kui väikese rahalise abi saamiseks,

mida neil on põhiseaduse järgi õigus riigilt loota, tuleb

minna oma haavatava lähedase vastu kohtusse?!

Samuti on riigist väga ebaõige tekitada olukord, kus

puudulike seaduste ja segaste tõlgenduste tõttu jääb

vastutajaks omavalitsus. Kohalikud omavalitsused on

seetõttu n-ö kahe tule – abivajajate ja segaste seaduste

vahel.

Veel halvem on aga see, et riigikohtu lahendi selgitamisel

on sotsiaalministeerium jätnud kahjuks hoopis

tähelepanuta otsuse selle osa, mis räägib puudust

kannatavate inimeste õigusest riigi piisavale abile. See

puudutab teemat, et isegi toimetulekutoetust saades

ei ole hätta sattunud inimestele tihtipeale tagatud

inimväärne toimetulek.

Eestkostega seonduvate probleemidega oleks tarvis

lõpuks ometi hakata tegelema terviklikult.”

Eesti Linnade Liidult saime vastuse, et liit arutab

teemat koos ministeeriumi esindajaga oma volikogu

istungil 17. juunil.

inimesele anda kohtusse pöördumiseks

kindel aeg, mille vältel ei saa

toimetulekutoetuse maksmisest

keelduda.

„Alles siis, kui inimene ei ole

kohaliku omavalitsuse seatud

perioodi jooksul (näiteks 2–3 kuud)

esitanud dokumenti elatise saamise

või elatise sissenõudmise kohta,

võib kohalik omavalitsus jätta toimetulekutoetuse

edaspidi määramata,”

seisab ministeeriumi soovitustes.

Nii et nüüd on siis pall omavalitsuste

poolel.

Teades, et oma puudega lähedase

vastu ei minda naljalt kohtusse, võivad

kohalikud omavalitsused soovi

korral ka uue otsuse valguses vabaneda

toimetulekutoetuse maksmisest

paari kuuga. Loodame siis, et

neil sellist rehepaplikku soovi siiski

ei teki. Tiina Kangro

Juuni 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

31% tööl käijatest tunnistab, et vajaks tegelikult osakoormusega tööd.

Juuni 2014


6 Elu lugu

7

Ellinor Roosimägi on

inimene, kelle kohta

tavatsetakse öelda:

uskumatult tubli! Kõike

jõuab, kõigega saab

hakkama! Kasvatab üksi

13-aastaseid kaksikuid

poisse, kellest üks on

sügava liitpuudega.

Ning jaksab olla toeks

ka täiseas tütrele. On

koristusfirma omanikuna

tööandja 60 inimesele

ning üritab pingelise

töö kõrvalt seista puuetega

laste hoolekande

arendamise eest.

Lisaks käib Ellinor kolm korda

nädalas spordiklubis trennis, on

kursis Eesti elu päevasündmustega

jne.

Ellinor ise nimetab oma tublidust

pigem tubliduseks jutumärkides,

sest tegelikult on see sundseis.

Karm ja halastamatu iseendale

antud käsk jalul püsida ja kohustusi

täita.

Number üks Ellinori elus on puudega

poja Mihkli vajadused, number

kaks terve poja Taneli vajadused.

Õnneks ei vaja 27-aastane Ethel

praegu enam palju muud, kui vahetevahel

ärakuulamist ja kinnitust, et

ema on siiski olemas, kui peaks tekkima

vajadus abi järele mõnes konkreetsemas

mõttes.

Ja töö – see on tegelikult hädavajadus,

millest tuleb kas või hambad

ristis kinni hoida, sest kõnetu,

lamaja, krambitava ning ööpäev läbi

hoolt ja jälgimist vajava lapse kasvatamine

on kulukas ning kui Ellinor

jääks koju kasina hooldajatoetuse

peale, tähendaks see kriipsu pealetõmbamist

ka terve kaksiku elukvaliteedile

ja hobidele, eriti muusikakoolile.

Võimlemissaaligi ei lähe

Ellinor lõbu pärast, vaid kindla plaaniga

keha vormis hoida, et järjest

suuremaks kasvava Mihkli tõstmise-tassimisega

hakkama saada.

Programm

„Olen nagu robot! Programm on

sisse pandud ja muudkui edasi! Kõik

Heiko Kruusi

Ellinor, kelle unistuseks on

elada tavalise inimese elu

isiklik, igasugused tunded on välja

lülitatud – see oleks liigne energiakulu.

Aga aina sagedamini on mul

siiski tunne, et ma lihtsalt varisen

kokku,” ütleb Ellinor.

Psühhiaater on tal diagnoosinud

raskekujulise depressiooni, mida

tavaliselt ravitakse haiglas. „Üks

ravikuur kestab kolm nädalat. Mina

saaksin lapsehoidjate palkamise,

oma 75-aastase isa ja kaksikute isa

abiga kombineerides endale kuidagi

ehk korraldada nädalase raviaja.

Aga kolm nädalat haiglas olla ei

tuleks kõne allagi,” lausub ta.

Seljataga

Ellinori elu muutus pöördumatult

ümmargusel kuupäeval –

30.10.2000. Sel päeval sai temast

enneaegsete kaksikute ema. Poisid

sündisid 33.–34. rasedusnädala paiku

ja esialgu näis nende tervis korras

olevat. Ent teisel elupäeval tekkis

Mihklil paistetus ja analüüsid näitasid,

et vere elektrolüütide sisaldus

on paigast ära. Laps viidi intensiivravipalatisse,

siis aga seiskus tal süda

ning teda tuli elustada. Tal tekkisid

krambihood. Igaks juhuks viidi ka

Tanel intensiivravisse jälgimisele,

aga temal õnneks ühtki terviseriket

ei ilmnenud.

„Ilmselt sai Mihklile saatuslikuks

üsasisene hapnikupuudus. Ajupilt

näitas ulatuslikke kahjustusi. Mis

temast saab, oli ebaselge. Vaatame,

ütlesid arstid, ehk pole asi siiski

nii hull, kui esialgu näis,” meenutab

Ellinor. Kuu aega oli ta poistega

lastehaiglas ja kui hakati koju minema,

küsis ta sealselt massöörilt,

mis võiks olla kõige hullem variant.

„Tema pakkus, et ehk see, kui poiss

hakkab vaevaliselt, kõige nelja ilmakaare

suunas loperdades kõndima.

Nojah, nüüd oleksin küll üliõnnelik,

kui ta selliselt käiks,” ohkab Ellinor.

Ent ta pole allaandja tüüp. Kohe

pärast haiglast lahkumist otsis ta

massööre ning üritas enda ja tuttavatelt

hangitud teadmiste pinnal vähemalt

midagi Mihkli heaks ära teha.

„Tohtrite meelest sel suurt mõtet polnud.

Öeldi, et massaaž on passiivne

mõjutus ja ajukahjustusega last palju

ei aita, targem oleks talle pakkuda

füsioteraapiat,” meenutab Ellinor.

„Aga mina olin sel ajal neis asjus veel

nii roheline, et ma ei teadnud isegi

seda, kes see füsioterapeut on või

mida ta teeb. Ma polnud kuulnudki

asendiravist, mida tegelikult liikumisvõimeta

lapsele tuleks kohe tegema

hakata jne. Vaid seda olin kuulnud,

et nõrgukestele beebidele tehakse

massaaži, ja muidugi lasin siis

masseerida juba mõlemat last. Perearst

ka eriti midagi soovitada ei osanud.

Käisin igal kuul titasid näitamas,

aga tema aina kiitis, et oi kui pontsakad

põngerjad, oi kui tubli emme!”

Tõde

Kui kaksikud said pooleaastaseks,

oli selge, et Mihkliga on lood väga

halvasti. Terve lapse arengu mõõdupuu

oli Taneli näol ju kõrvalt võtta.

Kui Tanel hakkas kärmelt pead tõstma,

keerama-pöörama ja istuma,

siis Mihkli areng püsis nullis. Ta oli

spastiline ja krambitas. „Krampe oli

erinevaid ja mul oli esialgu keeruline

krambihooge äragi tunda. Mõnikord

ta käed lihtsalt tõmblesid veidi,

tuli välja, et seegi oli kramp,” räägib

Ellinor. „Epilepsia täpsemaks diagnoosimiseks

ja ravi korrigeerimiseks

soovitasid Tallinna arstid meil

minna Tartusse Inga Talviku konsultatsioonile.

Läksime ja jäimegi

aastateks Tartusse käima. Imetlen

siiamaani dr Talviku kannatlikkust:

kümneid ja kümneid kordi küsisin

tema käest ühtesid ja samu küsimusi,

aga ta muudkui rääkis ja seletas.

Minu jaoks oli see väga tähtis, hakkasin

lõpuks Mihkli olukorda aduma.”

Visalt otsisid vanemad Mihklile

järjest uusi taastusravivõimalusi.

Kõik see käis muidugi oma raha

eest. Juhuslikult saadi teada, et üks

USA professor konsulteerib Soomes

tserebraalparalüüsiga lapsi ja

mis sest, et Eesti inimese arusaamade

(ja rahakoti) järgi oli vastuvõtule

pääs üle mõistuse kallis, otsustati

Mihkliga siiski see ära teha.

„Tegime Mihklist filmid ja saat-

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 7% töövõimekaoga inimestest on kasutanud töötukassa teenuseid. Juuni 2014


8 Elu lugu

9

Väsimusest hoolimata käib Ellinor mitu korda nädalas jõusaalis, et

hoida end vormis järjest raskemaks mineva lapse tõstmiseks. Heiko Kruusi

sime need hindamiseks ette. Saime

asjalikku nõu, üksipulgi näidati ette,

joonistati suisa paberile, missuguseid

harjutusi teha. Ehitasime koju

kolmemeetrise treeningurenni, kus

Mihklit mitu korda päevas „piinasime”.

Laps röökis kõigest väest, ei tea,

mis naabrid meist mõelda võisid.

Kas sellest kõigest kasu oli? Eks kindlasti

oli, kuigi ... läbimurdelise tulemuseni,

mida ju ikkagi vargsi lootsime,

me ei jõudnud. Järgmisel aastal

professori juurde minekust loobusime,

sest see oli ikka tõesti üle mõistuse

kallis.”

Ja veel

Ellinor tunnistab, et esimesed aastad

olid kohutavalt rasked. Magamatus

kurnas ning vahel ei saanud

ta arugi, kus parasjagu viibib, ta oli

kogu aeg justkui hallis aurus. Mihklile

lisaks vajas ju ka Tanel pidevalt

hoolt ja tähelepanu. Õige varakult

läks Ellinor ka tagasi tööle, sest firma

käekäik oleks ühe eestvedaja

pika äraoleku tõttu kannatanud.

Ellinor pidas õigeks palgata kaks

lapsehoidjat ning asuda ise ametisse

siiski režiimil 8 tundi ametitööd

ja 16 tundi hooldustööd. Uus hoop

tabas Ellinori sealt, kust ta seda kõige

vähem oodata oskas – ta perekond

lagunes.

See on üsna tavaline lugu puudega

lapse peres – naine on ülepeakaela

uppunud emakohustustesse ning

mehe jaoks ei jagu tal enam lihtsalt

aega ega tähelepanu. Ning eks alati

ole käepärast võtta keegi teine, kel

“Nii sügavate

puuetega laste

korral peaks

kool olema koos

nädalahoiuga.

seda kõike jagub.

„Minu jaoks tegi asja talumatult

raskeks see, et kõik toimus sõna

otseses mõttes minu silme all. Asutasime

ju koristusfirma abikaasaga

üheskoos ja töötasime ühes kabinetis.

Töötame siiamaani tegelikult,

aga nüüd tema isiklik elu ja suhted

mind enam ei riiva, oleme läinud

kumbki oma teed ja kui nii, siis olgu

nii. Olen talle tänulik, et ta poisse

rahaliselt toetab ning on alati valmis

Tanelit või Mihklit mõne aja valvama,

kui mul on hädasti vaja kodust

ära käia,” lausub Ellinor.

Nüüd

Juuni algul lõpetas Mihkel Käo

põhikoolis hooldustaseme 6. klassi.

Ta on endiselt kõnetu ja lamaja laps,

kes vajab kõiges kõrvalabi. Teda tuleb

sööta, pesta, riietada, kärusse istuma

tõsta ja voodisse pikali panna. Kui

poiss on õues, tuleb jälgida, et sääsedkärbsed

talle liiga ei teeks, sest ta ei

suuda tahtlikult oma käsi liigutada, et

kiusajat eemale peletada.

Mihkli õpetaja sõnul on poisi

arengutase püsinud aastaid ükssama.

Koolis tegeletakse Mihkliga

individuaalse arengukava alusel, ent

suurim eesmärk on tema seisundi

halvenemise vältimine. Hommikupoolikul

on Mihklil tunnid ja pärastlõuna

veedab ta pikapäevarühmas.

Septembrist mai lõpuni, kui poisid

koolis käivad, on ka Ellinori päevarütm

minuti pealt paigas. Kell 6.30

on äratus, siis iseenda jalule ajamine

kange kohviga. Kell 7 tuleb Tanel

voodist välja meelitada ja meelepärase

suupistega üles äratada. Kell

7.30 astub Tanel täies varustuses

uksest välja ja järg on Mihkli käes.

Poiss sülle ja vannituppa, hambapesu,

mähkmevahetus, riietamine

jne. Kell 8.20 saabub invabuss ja viib

Mihkli Käo kooli. Ellinor ise tõttab

seejärel tööle.

Töö

Konkurentsis läbilöömiseks ja

ettevõtte arendamiseks on vaja nii

füüsilist kui ka vaimset vormisolekut,

värskust ja erksust. Aga Ellinor

tunnistab, et tal jagub täies mahus

töövõimet tavaliselt vaid kella 15-ni.

See tähendab, et kõik kõige olulisem

tuleb hommikupoolikul ära teha.

Aastatega on naine oma töö nii

filigraanselt paika sättinud, et ei tee

ühtki kõrvalist ega ebavajalikku liigutust.

Sihikindlus ja keskendumine

on edukuse võti ning tagab selle,

et juba kella 16-ks on päevatöö tehtud

ning siis võib endale enne poiste

kojusaabumist lubada tunnikese

puhkust. „Sätin telefoni kella 17-ks

äratuse peale, uinun nagu käsu peale

ja tavaliselt lihtsalt magangi selle

aja,” räägib ta.

Oma aeg

„Unevõlg on nii suur, et see on

südamele mõjunud. Mihklil tuleb

öö jooksul kolm-neli korda asendit

vahetada, aga alailma ajab see iseenda

unerütmi sassi, nii et muudkui

käin – kell 2 lähen rõdule ja teen

ühe suitsu, kell 3 lähen rõdule ja teen

suitsu, kell 4 jälle sama jne,” tunnistab

naine. „Päeva parim aeg saabub

minu jaoks kell 21, kui tõstan Mihkli

voodisse ööunele. Siis on minu

aeg. Siis lähen vaatan, mis FB-s sünnib,

otsin telekast mõne filmi. Alailma

läheb küll nõnda, et jõuan kümmekond

minutit seda vaadata, kui

juba pea vajub tonksti rinnale ja läbi

mu „oma aeg” sellega ongi. Keskööl

pean nagunii tõusma, sest siis tuleb

Mihklil jalgadelt ortoosid ära võtta

– neid üle kolme tunni järjest hoida

ei saa. Ja just see kesköine voodist

väljatulek on minu jaoks tinaraske.

Nagu peaks end mitmekümnemeetrise

vatikihi alt välja kaevama!”

Koolivaheaegadel on Ellinori argielu

veel keerukam. Siis püüab ta

hakkama saada Käo keskuse intervallhoiu

ja palgatud lapsehoidjate

abiga. Üle kolme päeva nädalas ta

Mihklit seni intervallhoidu jätnud

pole. Kuigi seal on äärmiselt hooliv

personal, ei taha kodus elama harjunud

Mihkel siiski leppida sellega,

et ta õhtuks koju ei pääse. „Augusti

lõpus õhkan alati: ometi sai see

suvevaheaeg jälle läbi!” lisab Ellinor

mõrult muiates.

Edasi

Kui Ellinor Mihkli kuus aastat

tagasi Käo põhikooli pani, küsis ta

ühe sealse eripedagoogi käest, kas

koolil pole nädalahoiu võimalust. Ja

sai küsimusele kiirelt nipsaka vastuse,

et lapse kasvatamine on ikka

vanemate kohustus, kool pole hotell,

vaid haridusasutus.

Tegelikult arvab aga Ellinor siiamaani,

et nii sügavate puuetega laste

korral nagu Mihkel peaks kool olemagi

koos nädalahoiuga. Esmaspäeval

läheb laps kooli ja reedel tuleb

koju pere juurde nädalavahetust

veetma.

See on hädavajalik nii selleks, et

perekond ei murduks, kui ka selleks,

et puudega laps ise harjuks arusaamaga,

et tal ongi kaks kodu – üks

on vanematekodu ja teine ühiskodu,

kus ollakse koos omaealistega.

Mihkel sooviks veeta kogu kodus oleku aja Ellinori küljes. Mis juhtub

aga siis, kui ühel päeval tuleb minna hooldekodusse? Erakogu

Kui lapse kodust võõrutamine jätta

täiskasvanuikka, ei pruugi ta sellega

enam kohaneda, leiab Ellinor, kuid

nii raske lapse paratamatu saatus

tulevikus on ju siiski hooldeasutus.

Ja mis veelgi hullem, ka ema kasvab

aastatega lapsega nii kokku, et ei

suudagi enam temast lahti lasta.

Süsteem

„Alailma kurdetakse meil, et emad

on oma puuetega lapsed liiga ära

nunnutanud. Aga praegune elukorraldus,

kus peabki puudega lapsega

suure osa ööpäevast, kui mitte isegi

24 tundi ööpäevas olema vahetus

kontaktis – ta on kas lausa süles või

siis käe- ja nägemisulatuses, soosibki

seda. See on täiesti ebanormaalne

olukord tegelikult! Loodus on ju asjad

nii sättinud, et beebiga on ema vahetus

füüsilises kontaktis, see on loomulik

ja rahuldust pakkuv. Aga kui

minu 13-aastane „beebi” mul aina

süles istub, peakene tihedasti vastu

mu kaela surutud, tunnen, et see hakkab

mind kurnama. Ning kui olen

Mihkli lõpuks kärusse või voodisse

tõstnud ning siis tuleb Tanel ja tahab

ka mulle kaenlasse pugeda, pean end

mõnikord lausa jõuga taltsutama, et

olukorda mõista ja teda mitte eemale

tõugata,” tunnistab Ellinor.

Praegu on Ellinori lootus, et kunagi

ehk ikka valmib praegu vaid lastevanemate

helesinise unistuse seisus

olev Käo kodu ja Mihkel pääseb sinna

elama. Võib-olla on ka sotsiaalsüsteem

selle aja peale juba nii arenenud,

et pärast ülipingelist keskiga saab ka

puudega lapse ema nautida rahulikku

pensionipõlve. Saab öösiti rahulikult

magada, aiamaal sõrmed mulda pista

ja oma tervete laste ilmale toodud

lapselapsi kantseldada.

„Normaalne ja tavaline elu on

minu suurim unistus. See, mis praegu

on minu jaoks täiesti kättesaamatu,”

lausub Ellinor. „Nii kättesaamatu,

et kui ma ausalt ütlen, siis olen

hakanud isegi inimestega suhtlemist

vältima, et mitte seda teiste inimeste

tavalist elu näha. Hiljaaegu läksin

suure klunimise peale oma parima

sõbranna juubelile. Olin seal paar

tunnikest ... ja tulin ära. Tundsin end

teiste seas valge varesena.” Anne Lill

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Neljandik tööandjaid ei tea sotsiaalmaksu tagastamise võimalusest. Juuni 2014


10 Elu lugu

11

Mis siis ikkagi kurnab

puudega lapse ema läbi?

Olen kuulnud arvamust,

et kõige hullemini räsib

ema see, kui ta ei suuda

leppida, et ta laps on puudega.

Kahtlemata on puudega lapse

sünd emale šokk, aga sellest

saadakse lühema või pikema aja

jooksul enamasti siiski üle. Mina

pöörasin Mihkli sünniga saadud

šoki üsna kiirelt tegutsemisse –

laps vajas ju abi!

Muidugi mõtlen ka mina tavalapsi

vaadates vahel, et näe, Mihkel

ei saa kunagi niimoodi palli

mängida, puu otsa ronida jne.

Aga see on rohkem hetkevilksatus

– mõttekild, mis tuleb ja

läheb!

Puudega lapse ema kurnab läbi

see, et puudega last kasvatades

jääbki ta šokke ja šokikesi saama.

Toon näite. Mihklil on tugev spastika

ja seetõttu ka kõige raskemas

järgus skolioos, mis on juba muutunud

eluohtlikuks. Aasta alguses

olin silmitsi vajadusega teha

otsus, kas saata poiss operatsioonile

ja lasta paigaldada lülisambale

metallist toed või jätkata asendiravi

ja füsioteraapiaga lootuses,

et äkki olukord siiski pole nii

hull. Tallinna arstid veensid mind,

et operatsioonita ütlevad lapse

kopsud ja süda ehk nelja-viie aasta

jooksul üles ning ta võib surra.

Haapsalu arstid, kelle juures Mihkel

on aastaid taastusravil käinud,

aga arvasid, et operatsioon on liiga

suur risk, mida ta ei pruugi üle

elada. Mille järgi oleksin ma pidanud

otsuse tegema, ma pole arst?!

Loobusin operatsioonist. Mõtlesin,

et 13 aastat olen suutnud

Mihklit elus hoida. Aga kas see

elu, mida tema elab, on täisväärtuslik?

Las ta siis elab oma kodus

õnnelikult nii kaua, kuni päevi

jagub. Milleks talle veel valu ja

vaeva valmistada. Aga siis käis emainstinkt

tervest mõistusest üle ning

kogu kevade praadisin nagu pannil.

Kujutasin ette, kuidas pojake mu

käte vahel sureb. Süüdistasin end,

et olin otsust langetades mõelnud

ka enda „huvidele”. Et äkki ma vabanengi

nelja-viie aasta pärast?!

Mais õnneks tuli dr Valentin Sander

Tallinna lastehaiglast välja ideega

paigaldada Mihklile baklofeeni

pump. See on üks uus ravimetoodika

spastilisuse vähendamiseks. Ehk

saame sel moel ka skolioosi veidigi

kontrolli alla.

Abi on lihtsalt vähe

Muidugi oleneb ema koormus

kõige rohkem lapse puude raskusest.

Ja kurnatus kujuneb välja siis,

kui abi on liiga vähe. Sotsiaalabi

põhimõte peaks olema, et abi sõltub

ikka vajadusest, mitte nagu meil, et

kõigile ühe mõõdu järgi. Võtame

kas või lapsehoiuteenuse. Norm on

selline, et igale „paberitega” puudega

lapsele on sel aastal ette nähtud

lapsehoiuteenust 402 euro eest.

Külli Urb Tallinna puuetega inimeste

kojast kutsus mind möödunud

aasta hakul ühele koosolekule,

kus linna ja ministeeriumi spetsialistid

arutasid lastevanematega

puuetega lastele pakutavat abi. Seal

oli ka juttu, et lapsehoiuteenus jääb

suures osas kasutamata ning sellest

tekivad omavalitsuse eelarvesse jäägid,

mille arvel võiks raskemas seisus

lastele võimaldada rohkem lapsehoidjat.

Keegi emadest polnud

sellest kuulnudki! Lärm läks nii suureks,

et linna esindaja lubas pikemata:

pöördugu nad individuaalselt ja

nende probleemid lahendatakse!

Pöördusin. Saingi aastaks Mihklile

neljakordses mahus lapsehoidu.

See oli väga suur abi ja ma kasutasin

seda nii, et kolmest kahenädalasest

taastuskuurist Haapsalus oli

poiss seal iga kord ühe nädala minu

asemel lapsehoidjaga. Alates lapse

12-aastaseks saamisest ei anta ju

emale enam temaga haiglas olekuks

haiguslehte ning kui mul poleks

olnud lapsehoidja võimalust, oleksin

pidanud võtma poja hooldamiseks

iga kord kaks nädalat palgata puhkust.

See aga, tunnistan päris ausalt,

oleks mind majanduslikult rivist välja

löönud.

Jaanuari alguses saatsin linnavalitsusse

koos selgituste ja põhjendusega

uue taotluse, et ka tänavu saada

neljakordses mahus lapsehoidu. Sain

positiivse vastuse. Aga koos ametniku

kaaskirjaga, milles mulle koputati

südamele, et sellises mahus teenuseraha

eraldamine on äärmiselt erandlik

ning linna ja linnaosa erakordne

vastutulek. Et ma ikka teaksin, kui

palju olen tänu võlgu heldeile ametnikele.

Et ma seda abi vastu võttes,

millest ju aasta lõikes minu olukord

ikkagi eriti ei muutu, ennast võimalikult

halvasti tunneksin. Miks meil

need asjad sel viisil peavad käima?!

Muide, see kõige esimene nädal

eelmisel aastal, mil ma Mihkli lapsehoidjaga

Haapsallu jätsin ja tulin

koju oma „unistuste puhkust” nautima

(nagu nüüd hoiukodude kogumiskampaania

reklaamidel öeldakse),

möödus mul puruhaigena. Olin

plaaninud pühendada need viis päeva

oma tervele pojale, aga selle asemel

olin voodis, üle keha valudes,

oksendasin, pea lõhkus... Vaat sellisel

hetkel taipad, mis jõuga sa oma

„äärmiselt erandlikus” olukorras

tegelikult püsti püsid. Kohustus on

see kest, mis sind jalul hoiab. Kui see

ümbert ära kukub, jääb sinust järele

vaid märg plekk põrandal.

Ma ei tea, miks meil paljud ametnikud

pigem tõukavad, kui toetavad

inimesi, kelle abistamine on ju nende

otsene töö. Miks kiputakse

ikka vihjama, et abi küsima tulnu

ju käib tööl, tal on kena kodu,

neil on vaesemaidki!? Kas ametnikud

tõesti peavad õigeks, et

puudega lapse olemasolu peakski

pere vaesusse tõukama? Minu

meelest peaks hoolekanne tegelema

sellega, et pere suudaks ka

pärast puudega lapse sündi säilitada

endise elukvaliteedi.

Asi algab suhtumisest

Äkki kasvabki nõukaaegne

mentaliteet alles põlvkondi hiljem

välja? Nüüd olen sattunud

lapsevanemana osalema puuetega

laste perede abistamise uue,

sidustatud mudeli väljatöötamise

töörühmas. Selle kallal on tööd

tehtud juba üle poole aasta. Kuid

mina tunnen hirmu, et kogu see

suurepärane ja uhke mudel võib

jällegi jääda pidama just sotsiaaltöö

spetsialistide eluvõõruse ja

abistajate suhtumise taha.

Tänapäevane võlusõna on

„juhtumikorraldaja”. Et kui igal

lapsel on oma juhtumikorraldaja,

kes töötab mingis uues keskuses,

siis tema suudab arstid-õpetajadtaastusspetsialistid

ja kõik muu

vajaliku ühte liita ning lapse huvides

tegutsema panna. Ma suhtun

sellesse skeptiliselt. Kui mina, kes

ma tunnen häda sunnil kogu süsteemi

ja samuti suhtlen kõikide

saadaolevate spetsialistidega, ei

ole 13 aasta jooksul oma lapse

jaoks suutnud seda mudelit tööle

saada, siis äkki on probleem siiski

kuskil mujal? Kuidas suudab

seda imet hakata esile kutsuma

üks esmaspäevast reedeni üheksast

viieni töötav uus ametnik?

Ellinor Roosimägi

kolme lapse, sh sügava liitpuudega

lapse ema, ettevõtja

Juuni 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Kolmandik töövõimetuspensionäre pole kasutanud lisapuhkuse nädalat.

Juuni 2014


12

Elu lugu

13

Ettevõtjana on Ellinor õppinud kalkuleerima, nägema seoseid ja ka kaudseid kulusid. Eesti sotsiaalsüsteem

ei ole tema meelest sugugi targalt korraldatud ega juhitud. Heiko Kruusi

Ka teised lapsed

saavad tabamuse

Taneli ja Mihkli sündides

oli Ellinori vanem

tütar Ethel 13-aastane.

Enne kaksikute sündi oli

tal olnud ideaalne ema,

kes püüdis talle parimat

pakkuda, temaga maailma

asjust rääkida, temaga

koos olla ja temaga igal

pool käia.

Kaksikvendade saamise järel

aga Etheli elu muutus. Nüüd neelas

Mihkel kogu ema aja ja energia.

„Ethel sulgus oma tuppa ja kasvatas

end seal ise. Kõik puberteediea

valud ja kasvuraskused tuli tal üksi

lahendada, sest minu tähelepanu oli

mujal,” tunnistab Ellinor ajas tagasi

vaadates avameelselt.

Ta lisab, et ta vältis samas põhimõtteliselt

ja teadlikult Etheli osalemist

Mihkli eest hoolitsemises. Selles

suhtes oli ta eriarvamusel poiste

isaga, kes soosis igati Etheli ja Mihkli

tihedamat suhtlemist. „Kui kasuisa

julgustas tüdrukut, et tule laula

Mihklile, ole tema seltsis, siis mina

olin selles suhtes üsna jäik. Panin

kohe käe vahele ja ütlesin, et laula

Tanelile, mängi Taneliga, aga Mihkliga

tegelen ma ise.”

Ellinoril on hea meel, et Ethelist

on sirgunud iseseisev ja tubli inimene.

Ent ta tajub, et mingi jälje on

ebatavaline lapsepõlv temasse siiski

jätnud. „Eneseusaldust, enesekindlust

napib. Kuigi, eks ole inimese

puhul väga raske inventuuri teha,

millest see või teine lähtub.”

Kaksikvenna pantvang

Terve kaksik Tanel on aga puudega

kaksikvenna kõrval kasvades

päris kindlasti viga saanud. „Kogu

oma elu on ta olnud justkui haige

venna pantvang. Alati number

kaks, see, kellel tuleb tähelepanu

saamiseks järjekorras oodata,” lausub

Ellinor.

Ta tunnistab, et isegi ei mäleta

sellist aega, kui ta oleks istunud

Taneliga põrandal ja näiteks mänguautosid

sõidutanud. Kui ta töölt

tuli, haaras ta instinktiivselt sülle

Mihkli. „Haige laps oli see, keda

tuli päästa! Aga Taneliga ... oli ju

kõik korras, teda polnud vaja päästa,

tema võis oodata,” ütleb Ellinor.

Ta ütleb ausalt välja, et loomulikult

ei osanud ta siis isegi aimata, millise

jälje niisugune elu terve kaksiku

hinge jätab. „Tõtt-öelda pole see veel

praegugi täiesti selge.”

Tanel oli esialgu üks suur rõõmupall

ja ülitubli, ent aastate pärast

muutus ta järsku üliaktiivseks, isegi

hüperaktiivseks. Siis hakkas ta tahtmatult

silmi pilgutama ja see oli juba

tõsine signaal, et lood pole päris korras.

„Tikid on viimasel ajal tunduvalt

süvenenud. Lisaks haige vennaga

seotud pingetele on teda räsinud

muidugi isa kodust äraminek. Nüüd

on tema omakorda murdeeas, see

on nii ehk teisiti igale lapsele pingerohke

aeg. Mai lõpus olid tal muusikakoolis

eksamid – ta õpib saksofoni

– ja mis hääli ma siis sealt kõrvaltoast

kuulsin, kui ta eksamiks valmistus!

Ärevust on viimasel ajal temasse

väga palju tulnud. Õnneks hakkasin

temaga juba aastaid tagasi psühholoogi

juures käima ning mis on päris

üllatav ühe teismelise noormehe juures

– talle näib see meeldivat ja tundub

ka, et pisut on sellest abi.”

Tanel on väga tubli ja mõistev nagu kõik raskete

puuetega laste õed-vennad. Nende saatus on olla

alati teine – see, kes ootab. Erakogu

Mis on pildil

valesti?

Teeme nüüd mõned arvutused. Kui

palju on Ellinor riigile raha säästnud?

Kui Mihkel elanuks 13 aastat lastekodus, oleks riigil tema

hooldamisele ja kasvatamisele kulunud 182 988 €.

Riik rahastab puudega lapse elamist lastekodus 1173 € kuus

• 13 aastat × 12 kuud × 1173 € = 182 988 €

Kodus kasvades on riik sama ajaga panustanud Mihkli

hooldamisse 24 698 €.

Ellinor on saanud puudega lapse toetust 80 € kuus

• 13 aastat × 12 kuud × 80 € = 12 480 €

Viimasel 3 aastal on Mihkel saanud olla intervallhoius

1178 € eest aastas

• 1178 € × 3 aastat = 3534 €

Viimasel 4 aastal on Ellinor saanud kasutada riiklikku lapsehoiuteenust

371 € eest aastas

• 371 € × 4 aastat = 1484 €

Omavalitsusest on Ellinor saanud 10 aasta jooksul isiklikku abistajat

40 tundi kuus (tunnihind 1,5 €)

• 10 aastat × 12 kuud × 40 tundi × 1,5 € = 7200 €

Mõlemal juhul lisanduvad hinnale samaväärselt ravi- ja taastusravi,

rehabilitatsiooniteenuse, kooli ja lasteaia ning nendega

seotud invatranspordi jms kulud.

Järeldus

Tuleb välja, et Mihkli kasvatamine kodus on juba praeguseks

säästnud riigile üle 158 000 €.

Lisaks on Ellinor sel ajal käinud tööl, teeninud Eesti keskmist

palka ning maksnud riigile tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu

kokku üle 100 000 €.

Riik on võitnud 260 000 €.

Mõte

Kui see võidetud raha jagada 13 aastaga, saanuks riik panustada

Ellinori hoolduskoormuse kergendamisse ligi 1500 €

kuus, mis targalt kasutades taganuks kogu perele normaalse

elu. Ellinor oleks sel juhul ilmselt teeninud veel rohkem ja maksnud

ka rohkem makse. Ellinori ja Mihkli õe-venna tervis poleks

kannatada saanud. Mihkli jaoks oleks tulemus olnud sama hea

ja kaudselt (pereliikmete parem vaimne tervis) isegi parem.

Nüüd on aga võit üksnes riigi poolel. Ellinor on tasuta

hooldaja tööga säästnud riigile praeguseks summa, mis kulub

12 000 miinimummääras hooldajatoetuse (19 €) maksmiseks.

Ja vaatame nüüd veel tulevikku

Kuni Mihkli täisealiseks saamiseni suureneb riigi mõtteline

sääst Ellinori pealt 360 000 €-ni. Kui Mihkel jääb pere hoole

alla ka täiskasvanueas, säästab riik järgneva viiekümne aastaga

tema hooldekodu pearaha arvelt veel 400 000 €.

Seega on raske puudega inimese perekonnas hooldamine praeguses

süsteemis riigi jaoks ligi 800 000 € säästmise projekt. Seda

aga paraku ainult võhiku pilguga vaadates. Koos kaudsete kuludega

(pereliikmete tervis, teenimata palk, maksmata maksud,

elukvaliteet) kaupleb riik siiski suure tõenäosusega kahjudega.

Juuni 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

12% töövõimetuspensionäre töötab tervishoius ja hoolekandes. Juuni 2014


14

Koostöö

15

Ministeeriumid loovad

mudelit puuetega laste

perede toetamiseks

Mõte luua mahuka hooldusvajadusega

puuetega laste perede jaoks

hästi töötav ja sidustatud teenuste

mudel tekkis juba enam kui aasta

tagasi. Ka eri valdkondade spetsialistidele

ja ametnikele oli selgeks

saanud, et kui puuetega last koolis

vaid õpetada, rehabilitatsioonikeskuses

rehabiliteerida ning kohalikus

omavalitsuses sotsiaalteenustega

toetada, ei tule asjast midagi välja.

Siis langebki kogu koormus perele,

kes lapse hooldamise kõrval peab

olema nagu logistikaettevõte, kes

kõik otsad ise üles otsib, kokku sõlmib

ja mis kõige keerulisem – eri

saarekestel asuvate tervishoiu-, sotsiaal-

ja haridusteenuste pakkujate

vahele sillad ehitab.

Kuna igal saarekesel asuvad teenuseosutajad

on harjunud ajama

vaid oma asja ega pea teistel saartel

toimuvat oma tööga seotuks, siis

polegi tihti kedagi peale pere, kes

puudega lapse olukorra ja tuleviku

eest vastutaks.

Sillad saarte vahel

Samuti on saarekeste süsteemis

halb see, et ressurss on killustatud.

Kui laps käib kord nädalas kõneravi-

või füsioteraapiatunnis rehabilitatsioonikeskuses,

kuid sealne

logopeed või füsioterapeut ei suhtle

tema õpetajate-kasvatajatega koolis,

ei saa nad koordineerida lapsega

tehtavat tööd ega võimendada nii

lapse arendamise mõjusid.

Ilmekas näide ebatulusast rahakasutusest

on ka aastaid pakutud riiklik

lapsehoiuteenus, mida vaid ülivähesed

pered on kasutanud, sest

pole suutnud leida sobivas paigas

nõuetekohast teenuseosutajat. Kuigi

mõni naabritädi valvanuks selle

raha eest last võib-olla hea meelega.

Puudega lapse

kasvatamine

peaks võimaldama

perel

jätkata normaalset

elu.

autismspeaks.org

Nüüd siis ongi sotsiaal- ja haridusametnikud

koos puuetega laste

vanemate, õpetajate ja isegi arstidega

üle poole aasta ümber erinevate

laudade istunud ning uut mudelit

koostanud. Mudel pidi valmima

juba 30. maiks – sestap lubasimegi

eelmises ajakirjas, et seekord tutvustame

seda. Kui tegijaile esimeste

soojade ilmade saabudes tundus, et

asi ongi paberil ja selle võib ministritele

kinnitamiseks saata, siis selgus,

et osa tähtsaid küsimusi oli ikkagi

kahe silma vahele jäänud.

Põhiline mure tekkis asjaolust,

et mudeli juurde polnud tehtud

arvutusi ja just töögrupis osalenud

puuetega laste vanematele (kaasa

arvatud eelmistel lehekülgedel

oma loo jutustanud Ellinorile)

hakkas tunduma, et mudeliga võidakse

küll luua uued keskused, kus

asub tööle hulk uusi spetsialiste,

kes korraldavad ja koordineerivad,

ent tekib küsimus, kui palju jääb

ressurssi selleks, et suure hoolduskoormusega

pere ka senisest suuremat

abi tunda saaks.

Kellel, mida ja kuidas?

Mudeli sihtrühm on mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega

(sealhulgas kaasneva puudega) lapsed

ning raske ja sügava psüühikahäirega lapsed. See hõlmab

nii koduseid väikelapsi kui ka lasteaias ja koolis käivaid lapsi.

Eesti ligi 10 000-st puudega lapsest kuulub seega mudeli

siht rühma umbes 4500. Mudelit saab aga vajadusel kohendada

teistele suure abivajadusega lastele.

Algne mõte oli koondada kõik vajalikud teenused

lapse ümber seal, kus ta veedab suurema osa oma

päevast, näiteks kooli või lasteaeda. Laps saaks siis õppetööga

integreeritult ka rehabilitatsiooniteenust ja vajadusel taastusravi,

talle oleks tagatud invatransport, tugiisik ja lapsehoid,

kättesaadav oleks ka ööpäevaringne hoid kas töönädala

lõikes või vanemate vajadustest lähtudes kokkuleppelistel

aegadel.

Samas oleks lapsel ja perel oma kontaktisik (juhtumikorraldaja),

kes jagab infot, tutvustab võimalusi, mida

pere pole veel märganud, aitab korraldada hooldust, suhtlemist

õppenõustamiskeskuse, huvikoolide, noortekeskuste,

karjääritöö või muude vajalike instantsidega. Juhtumikorraldaja

jälgib ka lapse pere ehk ta vanemate ja õdede-vendade

vajadust tugimeetmete järele.

Kui laps on alles väike ega käi asutuses, saaks ta ikkagi

juhtumikorraldaja, kes teda toetab ja aitab korraldada

abi saamise kodus või vajalikes asutustes.

Iga puudega lapse perega hakkaks seega töötama

informeeritud ja toetav inimene, kes koordineerib abiandmist

ja moodustab lapse tugimeeskonna. Lapsevanem

on last toetava meeskonna aktiivne liige.

Kust tuleks raha?

Järgmiseks kuueks aastaks eraldatakse sidustatud

mudeli arendamiseks 37,5 miljonit eurot Euroopa

Liidu raha.

Sellele lisanduks rehabilitatsiooniraha, riikliku lapsehoiuteenuse

raha (mis jääks kohalike omavalitsuste

käsutusse teenuste arendamiseks) jne.

Väike arvutus näitab, et 45 juhtumikorraldaja palgal

hoidmine (näiteks üks 1000-eurose palgaga multispetsialist

100 lapse kohta + töökoht ja transpordiraha ringiliikumiseks)

läheks kuue aastaga maksma 7–8 miljonit eurot.

Iga pere kohta panustataks siis juhtumikorraldaja töösse 300

eurot aastas. Kas see oleks mõistlik rahakasutus?

Kui sihtgrupi lapsi on 4500, jääks eurorahast igale lapsele

siis veel ligi 1100 eurot aastas teenuste saamiseks

(90 eurot kuus). Kas seda oskuslikult kõige muu juba olemasolevaga

kombineerides oleks võimalik puuetega laste perede

elu märgatavalt kergendada?

Nii otsustatigi materjal veelkord

läbi töötada. Kuna ajakirja trükkiminekuks

polnud uusi teateid saabunud,

kirjeldame seekord lühidalt

senist tööd. Arvestage siis palun, et

järgnev on alles „poolfabrikaat”, kuid

olete kutsutud sellele kaasa mõtlema.

Tiina Kangro

Kas igasse

maa konda uus

habilitatsioonikeskus?

Teemaga tegeledes hakkas mudeli

koostajatele tunduma, et kõige parem

oleks lapse ja perega tehtavat tööd

koordineerida spetsiaalsete keskuste

kaudu, kus töötaksid juhtumikorraldajad

ja kõik vajalikud spetsialistid.

Nii sündis habilitatsioonikeskuste

idee.

Kui sõna „rehabilitatsioon” tähendab taastamist, siis

leiti, et maailmas on kasutusel veel teinegi sõna – „habilitatsioon”

ehk uute oskuste, võimete ja teadmiste arendamine.

Järgnev on lühikokkuvõte mudeli töögrupi esmasest

raportist.

Habilitatsioonikeskused (HK) hakkaksid tööle sotsiaalkindlustusameti

alluvuses ja oleksid tulevikus ilmselt

seotud uue lastekaitseseadusega loodavate regionaalsete

lastekaitsekeskustega. Sidustatud mudeli käivitamisega

korraldataks ümber ka kogu senine laste rehabilitatsioonisüsteem,

kus vanem peab ise valima sadakonna

rehabilitatsioonikeskuse vahel, kuhu laps teenust

saama viia. Uue mudeli järgi kaoksid lastele teenuseid

pakkuvad rehabilitatsioonikeskused järk-järgult ning

nende asemel tekiksid HK-d, kuhu koonduksid ka parimate

rehameeskondade spetsialistid.

Uutes keskustes töötaksid peale juhtumikorraldajate

(nagu senise rehameeskonna sotsiaaltöötaja) spetsialistidest

eripedagoog, tegevusterapeut, füsioterapeut,

logopeed ja psühholoog. Juhtumikorraldaja tegeleks

korraga kuni 100 lapsega. Ta korraldaks lapsele ja perele

tugiteenuste osutamist sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusvaldkonna

vahel juhtumi tasandil ühtse ja kõikehõlmava

plaani alusel (kaoks vajadus koostada omaette

arenguplaane koolis, hoolekandes jm).

HK-d tekiksid igasse maakonda või piirkonda, kus

on vähemalt 200 raske või sügava puudega last (näiteks

Hiiu- ja Läänemaa võiksid olla üks piirkond). HK-d töötaksid

stabiilsete meeskondadena ja keskust rahastataks

teeninduspiirkonnas elavate sihtrühma laste arvust,

mitte teenustepõhisusest lähtudes.

Teenuste sidustatud mudel peaks olema paindlik

ning meeskonnad kasutaksid raha vajadustest lähtudes

just nii, nagu lastel ja peredel on vaja.

Mudeli koostamist juhtisid sotsiaalministeeriumi hoolekande

osakonna peaspetsialist Pille Vaiksaar (alates

maist töötab haridus- ja teadusministeeriumis) ning

mittekoosseisuline projektijuht Reet Rääk.

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Avalikus halduses töötab 6% töövõimetusega inimestest.

Juuni 2014


16 Noored

17

Kas Euroopa Noortegarantiist on abi ka puuetega noortel?

Euroopa Noortegarantii on uus programm noorte töötuse probleemi lahendamiseks,

millega tagatakse, et kõik alla 25-aastased noored saavad kvaliteetse

töö-, õpipoisi- või praktikakoha pakkumise hiljemalt nelja kuu jooksul pärast

ametlike õpingute lõpetamist või töötuks jäämist.

Kas see võiks aidata ka puuetega

noori? Eestis on ju puuetega noorte

puhul päris tavaline, et põhi- või kutsekooli

lõpetamise järel ei tulegi mitte

midagi. Eriti puudutab see neid noori,

kelle õpingud on toimunud lihtsustatud,

toimetuleku- või hooldusõppekava

alusel. Kuid Puutepunktidele

on teada ka kõrgharidusega noori

spetsialiste, kes näiteks liikumispuude

või vähenenud töövõime tõttu

ei leia bakalaureuse- või magistrikraadist

hoolimata rakendust.

Kui töö ja rakenduseta jääb varasema

töökogemusega inimene, on

asi ehk pisut lihtsam. Noortele, eriti

puuetega noortele mõjub ühiskonnaelust

kõrvale jäämine aga iseäranis

kiirelt ja laastavalt. Nende elu

võib ummikusse joosta ning hiljem

neid rehabiliteerida võib osutuda

ülimalt kalliks ja keerukaks.

Just seepärast Euroopa Noortegarantii

käivitatigi. Kui noorele tehtav

pakkumine ei ole töökoht, võib

seda asendada edasiõppimine, mõni

lühem koolitus, tööpraktika või

rakendus vabatahtlikul tööl. Keelduda

noorega tegelemast aga Noortegarantiiga

liitunud riigid ei tohi.

Euroopa Sotsiaalfondist jagatakse

riikidele selle jaoks järgmisel kuuel

aastal välja 6 miljardit eurot.

Igaühele võimalus

Ent kuidas see toimima hakkab?

Kuhu pöörduda ja kust täpselt abi

loota?

Protsess käib nii, et kõigil liikmesriikidel

tuleb välja töötada Euroopa

Noortegarantii rakenduskava.

Euroopa Komisjonil on selleks

koostatud näidis. Selles, muide, on

tavaliste noorte kõrval asetatud selge

rõhk puuete ja terviseprobleemidega

noortele, kellega soovitatakse

tegeleda sobilike eriprogrammide

kaudu.

Eesti Noortegarantii rakenduskava

võttis valitsus vastu mai lõpus ja

see jõustub tuleva aasta 1. jaanuaril.

Kava on koos lisadega kaheksa

lehekülge pikk. Sõna „puudega”

või „erivajadustega” pole aga selles

kasutatud kordagi.

Öeldud on, et Noortegarantii

rakendamise ja haldamise eest vastutavad

sotsiaalministeerium ning haridus-

ja teadusministeerium üheskoos

ning et esimesse luuakse programmi

haldamiseks vastav töögrupp.

Kõige tähtsam lõik selles dokumendis

kõlab aga nii: Noortegarantii,

lähtudes 2013. aasta aprillis vastu

võetud Euroopa Liidu Nõukogu

soovitusest, tagab riikliku kava alusel

kuni 25-aastasele noorele teenused,

mida kasutades on noorel võimalus

jõuda nelja kuu jooksul pärast

töötuks jäämist või koolist lahkumist

tagasi kooli, õpipoisiõppesse,

kvaliteetsele praktikakohale või

sobiva tööpakkumiseni. Tiina Kangro

Kallid lugejad!

Me ei oska öelda muud, kui et uuel aastal on teil

kõigil õigus nõuda oma täisikka jõudnud puuetega

lastele Euroopa Noortegarantiid. Mitte ühelgi ametnikul

pole õigust öelda: ei saa, ta ei sobi meile, me

ei oska temaga midagi peale hakata. Tehke see läbi!

Nõudke oma lapsele võrdseid võimalusi!

Eesti Noortegarantiis puuetega noori ei nimetata

Puuetega noored vajavad

eriti suurt tähelepanu

Eurofound* tuvastas kaheksa põhinäitajat, mis mõjutavad

noore inimese kõrvalejäämist töötamisest ja ühiskonnaelus

osalemisest:

• puue

• sisserändaja taust

• madal haridustase

• elamine kõrvalistes piirkondades

• väikese sissetulekuga majapidamisest pärinemine

• töötuks olemise kogemusega vanemad

• madala haridustasemega vanemad

• lahutatud perest pärinemine

Need näitajad, eriti kui need kombineeruvad, võivad muuta

noorte edasised sammud eriti keeruliseks.

Seepärast soovitatakse Noortegarantii raames pöörata eriti

suurt tähelepanu just neile noortele, kes ei pruugi koolist

lahkudes olla veel tegelikuks tööpakkumiseks valmis ning

võivad vajada spetsiifilisi koolituspakkumisi, tugiteenuseid ja

intensiivset juhendamist.

* Eurofound on Euroopa Liidu sotsiaal- ja tööturupoliitikate

arendamise agentuur

Uurisime mitme riigi

Noortegarantii rakenduskava

ning leidsime

neis hulgaliselt viiteid

ja erilähenemisi puuetega

noortele.

Väga põhjalik rakenduskava oli

Soomel, kus sõna „puue” või „erivajadus”

oli kasutatud koguni 46

korral. Ka Läti kavas oli arvestatav

koht puuetega ja terviseprobleemidega

noortega tegelemisel. Näiteks

oli neile ette nähtud eriprogramme,

kus kooli lõpetanud noored osalevad

n-ö ringpraktikal, käies nädala

kaupa eri firmades õpipoisiks. Seejuures

oli korraldatud ka transport

ja majutus. Programmis olid ette

nähtud ka pikemad praktikad, kus

tööandjaile kompenseeritakse puudega

noorega tegelemise kulud.

Kuna me ei leidnud Eesti rakenduskavast

spetsiaalset selgitust

puuetega noorte kohta, siis uurisime

selle põhjust sotsiaalministeeriumis

Noortegarantii programmiga

tegelevalt tööturuosakonna nõunikult

Karin Kuumalt.

Millistel kaalutlustel ei ole selles

programmis puuetega noortele

Kas Euroopa

Noortegarantii

pakub lahendusi

ka neile peatselt

toimetulekukoolist

välja

kasvavatele

noortele inimestele?

„Puutepunkt”

eritähelepanu pööratud?

Noortegarantii tegevustes saavad

osaleda ka puuetega noored ning

Noortegarantii tegevuskava raames

eraldi meetmeid spetsiaalselt puuetega

noortele ei ole.

Noortegarantii eesmärk on tagada,

et alla 25-aastased noored saaksid

hiljemalt nelja kuu järel töötuks

jäämisest või formaalharidusest lahkumisest

kvaliteetse töö-, haridustee

jätkamise või koolituspakkumise.

Noortegarantii meetmed on kavandatud

noorte töötuse ennetamise ja

vähendamise eesmärki silmas pidades.

Noortegarantii tegevuste juures

on oluline eri meetmete koosmõju

suurendamine ja nõrgematele sihtgruppidele

keskendumine. Seega

lähtutakse nii noorsootöös pakutavate

teenuste kui ka tööturuteenuste

juures noore individuaalsest vajadusest.

Kui puudega noor sooviks osa

saada Noortegarantii programmist,

siis mida ta peaks tegema,

kuhu pöörduma?

Kui puudega noor soovib abi saada

Noortegarantii raames pakutavatest

teenustest, võib ta pöörduda

töötukassasse ja kohalikku noortekeskusse.

Enne meetmete käivitamist

on kavas teavitada noortega

töötavaid spetsialiste (töötukassa,

noortekeskuste, Rajaleidja keskuste

töötajaid, kohaliku omavalitsuse

sotsiaaltöötajaid) käivitatavatest

meetmetest. Nii on tagatud, et iga

noortega tegelev spetsialist on teadlik

noortele suunatud teenusest.

Mida noorel on sealt lootust

saada?

Ühe probleemina on nii noored

ise kui ka noortega töötavad spetsialistid

välja toonud noorte vähese

kokkupuute tööeluga. Siin on kindlasti

abiks noorsootöö raames pakutavad

vabatahtlik töö ja malevates

osalemine. Töötukassa teenustest

aitab töökogemust ja -oskusi omandada

tööpraktikal osalemine.

Lisaks on puudega noorel võimalik

saada tööturuteenuseid. Töötuks

registreerimise ajal koostatakse inimesele

individuaalne tegevuskava

ning kavandatakse temaga koos

tööturuteenused, mille abil ta leiaks

sobiva töö. Erivajadustega inimestel

võiks olla abi järgmistest tööturuteenustest:

abistamine tööintervjuul,

tööruumide ja -vahendite

kohandamine, tööks vajaliku tehnilise

abivahendi tasuta kasutada

andmine, tugiisikuga töötamine ja

tööandjale tööturukoolituse hüvitamine.

Peale tööturuteenuste on puuetega

noortel võimalik abi saada sotsiaalteenustest

ja rehabilitatsiooniteenustest.

Täiskasvanuks saades

on noorel võimalik vajadusel taotleda

erihoolekandeteenuseid. Õpingute

jätkamisel võib taotleda näiteks

õppetoetust, mida makstakse

igakuiselt mittetöötavale puudega

õppurile jne.

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 77% tööandjatel on töövõimetusega inimeste palkamise kogemus. Juuni 2014


18 Reform

19

Töövõimereformi komistuskivid

Uuringufirmas Saar Poll

valmis juba detsembris

töövõimereformi

mõjuanalüüs, milles

osutatakse barjääridele,

millega tegelemata

jätmine võib takistada

reformi õnnestumist.

Osaliselt sotsiaalministeerium ka

soovitusi arvestas (senise pensioni

säilitamine, kui uus töövõimetoetus

oleks väiksem jne), kuid mitmed

analüüsis osutatud probleemkohad

on endiselt teravalt üleval. Toome

need siin lühidalt ära, kuna juuni

alguses tutvustati analüüsi ka riigikogu

sotsiaalkomisjonile.

Järsu ülemineku asemel võiks kaaluda

järkjärgulist üleminekut uuele

töövõimetoetuse süsteemile.

Kõikide töövõimekaoga inimestega

samaaegne ja samalaadne tegelemine

võib osutuda ebatõhusaks.

Selle asemel võiks panustada esmalt

neile, keda on lihtsam ja kiirem tööturule

tuua. Esimesest lainest võiks

kõrvale jätta näiteks aastakümneid

tööta olnud ja vanaduspensionieale

lähenevad inimesed, kelle rehabiliteerimine

nõuaks palju aega ning

väga suuri kulutusi.

Sotsiaalsete turvavõrkude loomine

nõrgemas positsioonis olevatele

töövõimekaoga inimestele.

Reformiga seatakse ohtu vanemad

ja ulatuslikuma töövõimekaoga

inimesed, kes elavad keskustest

kaugemal, samuti psüühiliste häiretega

inimesed ja noored. Noortel on

sagedasti võetud finantskohustused

eluasemelaenu näol, mistõttu töövõimetuks

jäämine võib kaasa tuua

ka kodust ilmajäämise. Turvavõrkude

loomiseks oleks esmalt vaja kaardistada

praeguste töövõimetuspensionäride

probleemid ja nende tööle

pääsemise võimalused, arvestades

tegelikku tööturu olukorda ning

töökohtade iseloomu. Nõnda saaks

eristada riskirühmad, kelle jaoks

saab välja töötada erimeetmed toimetuleku

tagamiseks.

Vajalik oleks ka toetused töövõimekaotuse

määrast lähtudes diferentseerida.

Näiteks võiks kaaluda

osalise töövõimega inimeste jaotamist

kahte rühma, kel on erinevad

toetusmäärad, sest suurema töövõimekaoga

inimestel on tööd leida

siiski palju keerulisem.

Töövõimekaoga inimestele sobivate

töökohtade probleemi lahendamine.

Oleks hea luua meetmed, et toetada

puuetega inimestele töötamiseks

mõeldud ettevõtteid, aga ka töövõimekaoga

inimestele sobivate töökohtade

loomist. Töövõimekaoga

inimeste töökohtade loomisel võiks

eeskuju näidata avalik sektor nii riiklike

asutuste kui ka kohalike omavalitsuste

näol. Samuti saaks töövõimekaoga

inimesi rakendada asutustes,

mille peamiseks sihtrühmaks on

töövõimekaoga inimesed.

Töökohtade pakkumise parandamist

keskustest eemal võib soodustada

riiklike maksusoodustustega.

Oma roll võiks olla ka kohalikel

omavalitsustel. Tuleks välja selgitada

kohalike omavalitsuste võimekus

töökohti luua ning motiveerida ja

vajadusel abistada neid.

Üheks võimaluseks on soodustada

tööandjatele töötajate transpordi

korraldamist, aga mõelda tasuks

ka transpordi kompenseerimisele

üldiselt.

Kus elavad Eesti

töö võimetud?

Eesti ligi 800 000 tööealisest elanikust oli

1. jaanuari seisuga töövõimetuspension määratud

94 325-le. Lisaks neile oli 6000-l tuvastatud

pisem töövõimelangus (10–30 protsenti),

mille korral pensioni ei maksta. Seega osaline

või täielik töövõimetus on 12 protsendil tööealistest.

Arenenud riikide ehk OECD-sse

kuuluvate maade keskmine

on 6,6 protsenti.

töötab

ei tööta

34%

28%

Hiiumaa

TVP 534

(149)

10%

Saaremaa

TVP 2222

(756)

12%

32 850 saab

pensioni ja

töötab täisvõi

osaajaga

(34,8%)

Lisaks elab 1472 Eestist

töövõimetuspensioni

saavat inimest alaliselt

välismaal.

61 475 saab

pensioni

ning ei tööta

(65,2%)

Töövõime hindamisega seotud

probleemide lahendamine.

Hindamismetoodikat välja töötades

tuleks silmas pidada, et hinnates

lähtutaks tööturu olukorrast. Vastasel

korral hinnatakse inimene osaliselt

töövõimeliseks, kuid reaalset

töökohta talle pakkuda siiski pole.

Lisaks tuleks hindamise juures välistada

töövõimekaoga inimeste tööle

sattumine kohtadele, mis kahjustavad

nende tervist.

Täispikkuses leiab 230-leheküljelise

mõjuanalüüsi sotsiaalministeeriumi

veebilehelt.

34,4%

Allikas: statistikaameti

andmed

(1. jaanuar 2014)

Läänemaa

TVP 1597

(549)

11%

Harjumaa

TVP 23 216

(8970)

6,5%

38,6% 37,9%

38,1%

Raplamaa

TVP 2016

(698)

9%

Pärnumaa

TVP 5847

(2230)

12%

LUGEMISE VÕTI:

MAAKOND

TVP – töövõimetuspensionäre

(neist töötab)

töövõimetusega

inimeste osakaal

tööealistest (%)

sh Tallinnas

TVP 17 154

(6506)

6,5%

Järvamaa

TVP 2299

(775)

13%

Viljandimaa

TVP 5042

(1679)

18%

Kui palju töövõimetusega

inimesi töötab?

Kokku 100 379 töövõimetusega

inimest, kellest töötab 34 943 (34,8%)

Allikas: sotsiaalkindlustusameti

andmed (jaanuar 2014)

6054

34,6%

17 772

13 517

16 111

33,7%

33,3%

8685

25 092

34,6% 50% 50% 42,4% 37,7% 23,3%

Töövõimekao protsent

10–30* 40 50 60 70 80

32,6%

35,7%

3868

Lääne-Virumaa

TVP 4271

(1382)

12%

Jõgevamaa

TVP 3820

(1297)

21%

Valgamaa

TVP 3301

(1184)

19%

töötab

ei tööta

15,4% 5,9%

90 100

*Alla 40-protsendise töövõimekaoga inimesed ei saa töövõimetuspensioni

34%

43,3%

Tartumaa

TVP 11 627

(5040)

12%

9280

32%

Töövõimetuspensionäride osakaal:

33,7%

Võrumaa

TVP 3668

(1175)

19%

20%

39,8%

Ida-Virumaa

TVP 19 184

(7635)

21%

Töövõimetuspensionäride

hulk kasvab

Protsent 1.04.2012 1.04.2014

40 13 898 17 772

50 11 192 13 517

60 14 541 16 111

70 8686 8685

80 24 965 25 092

90 4368 3868

100 10 510 9280

Põlvamaa

TVP 4209

(1420)

26%

Tööl käivate

pensionäride

hulk suureneb

Protsent 1.04.2012 1.04.2014

40 5559 8884

50 4617 6725

60 5519 6835

70 2829 3277

80 5111 5835

90 699 746

100 556 548

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Viiendik töövõimetusega inimesi pole leidnud erialast tööd.

Juuni 2014


20 Reform

21

Eesti Hooldajate Liidu avaldus

töövõimereformi teemal

Eesti Hooldajate Liit saatis 28. mail

välja märgukirja, et juhtida valitsuse,

riigikogu ja avalikkuse tähelepanu

ebasihipärasele tegevusele ning riigieelarveliste

ja Euroopa Liidu toetuste

süsteemist saadavate ressursside läbimõtlemata

ja pillavale kasutamisele

töövõimereformiga seoses. Avaldame

siinkohal selle täisteksti, sest hoolimata

konstruktiivsest kriitikast saatis

valitsus küsitavusi täis töövõimetoetuse

seaduse eelnõu siiski riigikokku

vastuvõtmisele.

lisi eritingimusi vajavatele töötajatele,

kui tööandjatele pole seatud vastavaid

kohustusi ega pakutud pädevaid

stiimuleid (töökohtade loomise

programm).

Neljandaks jäämegi imestama

töövõimekaoga inimeste hoogsa

juurdevoolu üle, kuni riik ei näe

töövõimetuses süsteemi ega tegele

ennetavate meetmetega (tööõnnetus-

ja kutsehaiguste kindlustus,

noorte sihtprogrammid jne).

Just neil põhjustel osutub ilmselt

võimatuks, hoolimata ressursside

mastaapsest kulutamisest, saavutada

reformi kõlavalt sõnastatud eesmärke.

Seepärast on vajalik reformikava

enne käikuandmist veelkord

läbi töötada, seekord süsteemselt.

Järgnevalt kirjeldame põhilisi

korrigeerimist vajavaid probleeme

detailsemalt, tuues välja ka ettepanekud

asjakohasteks lahendusteks.

1.

Reformi fookus

tuleb tuua süsteemi

paisutamiselt erivajadustega

inimeste toetamisele.

Praegusel kujul on reform ebaproportsionaalselt

kaldu administreerimise

ja haldamise suunal. See

kulutab ära suure osa vahenditest,

millega oleks otstarbekas toetada

erivajadustega inimeste iseseisvust.

Reformi teostamiseks plaanitakse

luua 500 uut töökohta töötukassa

ametnikele. Lisaks hakatakse hiigelsummade

eest töötukassasse sisse

ostma rutiinseid ja korduvaid töövõime

hindamise ekspertiise, seda

isegi nende inimeste puhul, kes juba

töötavad ja võiksid ise öelda, millist

tuge ja abi nad töötamise hõlbustamiseks

vajaksid.

Algaval eurotoetuste perioodil

plaanitakse nii suunata hindamist

tegevatele töötervishoiuarstidele

(hiljem ilmselt perearstisüsteemi)

72 miljonit eurot töötukassa vahendeid

(ühe hindamise maksumuseks

on arvestatud umbes 250 eurot). Nii

muudetakse reform ülimalt kulukaks.

Eurotoetuste lõppemise järel

saab ehitatud süsteemi jätkuvast kinnimaksmisest

koormus töötuskindlustusmaksete

maksjate õlgadel.

Mõtteainet võiks esmalt otsida

ebaõnnestunud, kuid juba üle kümne

aasta vapralt kestvast rehabilitatsiooniteenuse

süsteemist: kui paljudel

teenusesaajail on olnud kasu

192-eurosest rehabilitatsiooniplaanist?

Miks inimesed pole süsteemis

rehabiliteerunud? Kuigi pole veel

andmeid selle kohta, kas töövõime

hindamise metoodika üldse töötab

või kuidas hindamistulemus aitab

inimesi töölesaamisel, kiirustatakse

seadust vastu võtma.

Selle asemel et vaadelda kogu sihtgruppi

kui kõnetuid ja tahteta objekte,

keda tuleb kohustada, õpetada ja

karistada, tuleks panustada nüüdisaegse

sotsiaaltöö põhimõtetest lähtudes

inimeste omaalgatusele, motiveerida

juba tööl käivaid puuetega

inimesi ja toetada muid iseregulatsioonil

põhinevaid mehhanisme.

2.

Reformi eeltingimusena

tuleb erivajadustega

inimestele

tagada võrdsed võimalused

ühiskonnaelus osalemiseks.

Eesti invapoliitika alustalaks kinnitas

valitsus oma otsusega juba

1995. aastal ÜRO puuetega inimestele

võrdsete võimaluste loomise

standardreeglid (nüüd on sellele

lisandunud ÜRO puuetega inimeste

õiguste konventsioon). Mõlemas

rõhutatakse, et erivajadustega inimeste

edukaks kaasamiseks ühiskonnaellu

tuleb neile esmalt teha

kättesaadavaks taastusravi ja rehabilitatsioon

ning sotsiaalteenused

(ühis- ja eri transport, tugiisikuteenus,

abivahendid jne), mis annavad

võimaluse pääseda liikuma ja saada

vajalikku tuge tegutsemisel. Tugiteenused

peavad olema kättesaadavad

ka maapiirkondades ja omavalitsuste

üleselt.

Eestis on selliste sotsiaalteenuste

osutamine seaduse järgi kohalike

omavalitsuste kohustus, kuigi

kõigile teadaolevalt nad neid teenuseid

vajalikul määral ei taga. Kuna

reform selle küsimusega ei tegele,

ongi ette näha, et suur osa sihtgrupist

võib küll hakata täitma aktiivsusnõudeid

töötukassaga suhtlemisel

(mida eelnõu viimaste paranduste

järel lubatakse vastutulekuna

puuetega inimestele teha ka telefoni

või e-posti teel), kuid reaalselt tööl

käima nad ikkagi ei pääse, kui pole

tagatud liikumisvõimalused elu- ja

töökoha vahel.

Praegu on aktiivsed puuetega inimesed

hankinud hädavajalikke sotsiaalteenuseid

omal kulul, kasuta-

Esindades tuhandeid omastehooldajaid,

puuetega inimesi, hoolekande-,

tervishoiu- ja haridustöötajaid

ning vastavate sihtgruppide ühendusi,

juhime tähelepanu, et mahukas

struktuurne reform, mis mõjutab

otseselt sadade tuhandete tervisehäiretega

inimeste ja nende lähedaste

ning hooldajate elu, aga ühtlasi

riigi majanduslikku ja finantsolukorda,

põhineb kohati valedel alustel

ja lisaks mitmel vääral arusaamal

ühiskonna toimimisest.

Esiteks on jäetud arvestamata, et

puuetega inimeste võimalused ühiskonnaelus

osaleda ja tööl käia sõltuvad

omavalitsuste väga erinevast

tahtest ja võimekusest osutada sotsiaalteenuseid,

nagu ühis- ja eritransport

jne (haldusreform).

Teiseks sõltub terviseriketega inimeste

töövõime taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste,

aga ka erihoolekande

teenuste kättesaadavusest,

mida pole mõeldav asendada tööturuteenuste

pakkumisega (sotsiaalteenuste

killustatus).

Kolmandaks ei eksisteeri isegi teoreetilist

võimalust, et tööturg hakkab

iseregulatsiooni teel pakkuma

kümneid tuhandeid töökohti keerudes

selleks põhiliselt töövõimetuspensioni.

Lisakulutused suurenevad

järsult just tööl käimisega seoses.

Kuigi puude raskusastet omavatele

inimestele (umbes pool praegustest

töövõimetuspensionäridest) makstakse

lisakulutuste katteks ka spetsiaalset

toetust sotsiaalkindlustussüsteemis,

on selle suurus vaid paarkümmend

eurot kuus, millest abi

reaalselt ei ole. Juriidiliselt on kõik

korras, ent toimida süsteem ei saagi.

Uues süsteemis, kus pension

asendub madalama töövõimetoetusega,

mis hakkab vähegi normaalse

teenistuse juures kiiresti vähenema,

kuni kaob üldse, satuvad paljud erivajadustega

inimesed olukorda, kus

nad küll töötavad, kuid üksnes selleks,

et tasuda tööl käimisega seotud

lisakulutuste eest. Vastavalt majandamisloogikale

muutub aktiivsus

ja tööl käimine sellistel tingimustel

paljude jaoks ebamõistlikuks ja see

võib sundida inimesi, vastupidiselt

reformi eesmärkidele, esilekutsutud

passiivsusele.

Seega tuleb reformi õnnestumiseks

lahendada puudega seotud lisakulutuste

kompenseerimine erivajadustega

inimestele, olgu siis kättesaadavate

teenuste või (tööl käimisega

seotud) kulutuste hüvitamise

teel.

“Mõtteainet võiks esmalt

otsida ebaõnnestunud, kuid juba

üle kümne aasta vapralt kestvast

rehabilitatsiooniteenuse süsteemist.

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 40% tööl mittekäijatest pole leidnud sobiva koormusega tööd.

Juuni 2014


22 Reform

23

3.

Puuetega inimestele

sobivate töökohtade

loomiseks tuleb

käivitada riiklik programm.

Töövõimetoetuse seaduse eelnõu

seletuskirjas viitavad reformi autorid

ka ise uuringutele, mille kohaselt

paljud langenud töövõimega

inimesed suudavad tööl käia vaid

osakoormusega. Tööandjad osutavad

puuetega inimeste palkamisega

seoses tekkivatele lisakuludele,

mida oleks asjakohane kompenseerida

maksusoodustuste või muude

motivatsioonisüsteemidega.

Ometi on reformikavas jäetud

mõlemad teemad tähelepanuta

ning töökohtade tekkimise osas

loodetakse vaid tööandjate teadlikkusele

ja soovile erivajadustega inimesi

palgata.

Lisaks on reformi koostades peetud

põhiliselt silmas somaatiliste

haiguste või väiksemate takistustega,

varasema töökogemuse ja korras

vaimse tervisega inimesi. Selliste

inimeste korral ei ole tööandjal

vajadust tööprotsesside suurel määral

kohandamise, mahuka ja kestva

juhendamise ja püsivate kontrollsüsteemide

järele. Samuti puudub

nende inimeste tööprotsessis osalemisel

ettearvamatute olukordade

tekke oht.

Paraku näitavad statistilised andmed,

et niisugused inimesed praegu

juba ülekaalukalt töötavad. Praegustest

mittetöötavatest tervisehäiretega

inimestest on ligi poolel töövõime

vähenemise põhjuseks psüühikahäired,

intellektipuue või käitumis-

ja suhtlemisprobleemid. Nendele

inimestele sobivate töötamisvõimaluste

pakkumist pole mõeldav

jätta üksnes tööandjate initsiatiiviks,

sest suure tõenäosusega

eelistavad ettevõtjad palgata sellisel

juhul terveid inimesi.

Et erivajadustega inimesed leiaksid

tööd, on riigil tarvis sihiteadlikult

panustada asjakohase motivatsioonisüsteemi

käivitamisse, mis

toetaks osakoormusega ning juhendatud

töökohtade teket. Panustada

tuleks samuti kogukonnapõhiste

tööhõivet toetavate teenuste arendamisse

ja spetsiaalsete, puuetega

inimeste vajadusi rahuldavate tööhõiveprogrammide

(eritöökojad,

sotsiaalsed töökohad jne) algatamisse,

seda kõikjal Eestis. Unustada

ei tohi ka seda, et juba tööl käiv

puudega inimene vajab tähelepanu:

taastusravi ja võimalust panustada

tervise hoidmisse (sportimisvõimalused

jms).

Puuetega inimeste rakendamisel

peaksid aga reformi raames esimesena

eeskuju näitama riigiasutused

ise: Eesti suurima tööandjana

peaks riik looma soodsad tingimused

puuetega inimeste rakendamiseks

avalikus sektoris, et kujundada

kõigile nähtav praktika puuetega

inimeste tööhõivest.

4. Töövõimereformis

tuleks panustada

ennetusele ja luua

tõhusad eriprogrammid

puuetega noortele ja

omastehooldajatele.

Vastupidiselt asjatundjate soovitustele

on reformikavast süstemaatiliselt

tõrjutud kõrvale töötervishoiu,

tööõnnetuste ja kutsehaiguste teema.

See loob olukorra, kus tööandjatel

pole erikohustusi panustada

töötajate tervise säästmisse ja töövõimekaoga

inimesi jääbki süsteemi

pidevalt lisanduma.

Ka on reformis seni jäetud eritähelepanuta

noored puuetega inimesed,

kes alles sisenevad tööturule

pärast põhikooli või kutseõppeasutuse

lõpetamist. Kuigi reformijate

tähelepanu on korduvalt juhitud

ülisuurele ressursside raiskamisele,

mis tekib, kui puuetega noored jäävad

pärast kooliaja lõppu kuudeks

Ja lõpuks reformi

alustalade küsimus.

Kui sihtgrupi tööle saamise ja süsteemist

väljumise tase jääb madalaks

(mida kinnitab ka mõjuanalüüs),

jääb suur osa töövõimekaoga

inimesi töötukassa süsteemi haldusalasse

aastakümneteks või kogu

eluks.

Kui valitsus plaanib töövõimereformiga

viia märkimisväärse osa

puuetega inimeste hoolekandega

seotud püsivaid kulutusi lihtsalt üle

töötukassasse, pannes eurotoetuste

järgsel perioodil töötuskindlustusvõi

aastateks arendava rakenduseta,

käsitletakse reformis praegu noorte

sihtgruppi võrdselt kõikide teistega:

süsteemi sisenetakse vastavalt

oma töövõime(tuse) korduvmääramise

tsüklile. Puuetega noored on

aga selleks ajaks tihti juba kaotanud

suure osa koolis õpitud oskustest ja

tegutsemisjulgusest.

Seepärast peaks reformi üks tähtsamaid

ja tulemuse saavutamise seisukohalt

lihtsamini saavutatavaid

ülesandeid olema haridus-, sotsiaalja

tööturusüsteemi koostöös kõikidele

haridussüsteemist väljakasvavatele

puuetega noortele automaatse

tööellu ülemineku kindlustamine,

olgu siis avatud, toetatud või kaitstud

töö vormis.

Ka siin on vaja otsustavalt ületada

halduslõhe riigi ja omavalitsuste

osutatavate sotsiaalteenuste (kogukonnas

elamine, töötamise ja elamise

toetamine, tugiisikud, päeva- ja

töökeskused) vahel. On kahetsusväärne,

et paar nädalat tagasi kinnitas

valitsus sotsiaalministeeriumis

koostatud Euroopa Noortegarantii

tegevuskava (igale noorele sobiv

töö-, praktika- või edasiõppevõimalus

maksimaalselt nelja kuuga!), milles

aga, erinevalt Euroopa Liidu soovitustest

ja paljude teiste riikide eeskujudest,

pole puuetega noori sõnagagi

mainitud.

Eraldi sihtgrupina tuleks reformi

raames käsitleda omastehooldajaid,

kelle tööturule toomine (kuni nad ei

ole veel kaotanud oma tervist) peaks

olema üks lihtsamini saavutatavaid

prioriteete. Selleks on aga tarvis

garanteerida perekondades elavatele

puuetega inimestele sotsiaalteenuste

kättesaadavus omavalitsuste

ja riigi koostöös kõikides Eesti piirkondades.

“Eesti suurima tööandjana peaks

riik esmalt ise looma soodsad

tingimused puuetega inimeste

rakendamiseks avalikus sektoris.

Lisaks kaks üldist

laadi märkust.

Mastaapset struktuurset reformi

pole võimalik edukalt läbi viia,

kui ei arvestata valdkonna erinevate

alasüsteemide omavahelisi seoseid.

Töövõimereformi üritatakse

aga vägisi jõustada enne, kui sotsiaalministeeriumis

on valminud

reformi õnnestumise jaoks kriitilise

tähtsusega uus rehabilitatsiooni- ja

abivahendite süsteem, erihoolekande

arengukava ja omastehooldajate

tugisüsteemi arengukava.

Ka haldusreformi pole seni peetud

reformi õnnestumisega seotud

teemaks, kuigi kohalike omavalitsustega

teenuste kohustuslike standardite

ja rahastamise osas kokkulepete

saavutamine on puuetega

inimeste probleemide lahendamise

võtmeküsimus.

Küsitav on ka reformi finantsanalüüsi

ja mõjude hindamisega seoses

toimuv. Kuigi aasta alguses saadeti

reformi käivitav seaduseelnõu

esimesele kooskõlastusringile veel

enne, kui oli valminud mõjuanalüüs,

ei takistanud see enamikku

sidusasutusi eelnõu kooskõlastamast.

Nüüdseks on mõjuanalüüs

olemas, kuid selgusetuks jääb, kuidas

on tagatud mõjude analüüsi

tõsiseltvõetavus, kui sidustatud

valdkondade (rehabilitatsioonisüsteem,

erihoolekanne jne) arengu- ja

rakenduskavasid, mis reformi tulemusi

otseselt mõjutavad, pole veel

olemaski.

“Kui riik soovib käsitada

töötuskindlustusmakseid

täiendava sotsiaalmaksuna,

tuleks see töötajate ja

tööandjatega esmalt läbi

rääkida ja kokku leppida.

maksete maksjaile kohustuse hakata

panustama riigi sotsiaalkulutuste

katmisse miljoneid eurosid (praeguste

prognooside kohaselt umbes

40 miljonit eurot aastas), tuleks selles

osas kõigepealt saavutada laiapõhjaline

ühiskondlik kokkulepe.

On kuulda olnud ka plaanidest

viia edaspidi töötukassasse üle ka

haiguslehtede hüvitamine, kaugemas

tulevikus isegi töövõime(tuse)

toetuste maksmine, seega muutub

probleem veelgi teravamaks.

Töötuskindlustusmaksed on kehtiva

definitsiooni kohaselt olnud

kindlustusmaksed, mida palgatöötajad

(mitte poliitikud ega ettevõtjad)

koguvad töötukassa reservidesse,

et kindlustada end töötuks jäämise

puhul. Invaliidsuse käsitamine

töötusena on äärmiselt meelevaldne.

Kui riik soovib aga käsitada niisugust

sihtotstarbelist kindlustust

täiendava sotsiaalmaksuna, tuleks

töötajate, aga ka tööandjatega see

teema läbi rääkida.

Riigi sedalaadi vildakad ja isekad

käigud võivad pikemas perspektiivis

veelgi õõnestada Eesti ühiskonnas

viimastel aegadel niigi hapraks

kulunud usaldust.

Me nõuame, et reformi ei käivitataks

enne, kui reformikava on süsteemselt,

riikliku vastutustundega

ja sihtgruppe kaasates läbi töötatud.

Avaldusega on liitunud

Eesti Patsientide Esindusühing

Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit

MTÜ Eesti Omastehooldus

Eesti Hooldajate Liidu avaldus

töövõimereformi teemal

Juuni 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 42% pensionäre ütleb, et neil pole tööl käimisel mingeid takistusi. Juuni 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Eesti Hooldajate Liit

kutsub ühinema!

Eesti Hooldajate Liidu toetajaliikmeks oodatakse

kõiki, kes jagavad liidu püüdlusi ja soovivad

olla toeks inimsõbralikuma ja tulemuslikuma

sotsiaalsüsteemi arendamisel.

Partnerina on oodatud liiduga ühinema samu

eesmärke jagavad organisatsioonid ja asutused.

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Vaata infot lehtedelt

www.ehol.ee ja

www.vedur.ee.

Kontakt: info@ehol.ee.

Eesti Hooldajate Liit (EHOL) ühendab vabu

kodanikke: puuetega inimesi ja nende pereliikmeid,

sotsiaaltöö-, tervishoiu-, rehabilitatsioonija

haridusspetsialiste ning nende liite, et

koondada oma teadmised, oskused ja jõud Eesti

sotsiaalpoliitika suunamisel inimväärsema

ühiskonna ja mõistlikuma riigikorralduse poole.

Liit tegutseb möödunud sügisest survegrupi ja

koostööpartnerina riigiasutustele ning poliitikutele.

Koos oleme

tugevamad!

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Puutepunktide juuninumbrit

toetasite teie!

Karolina Antons, Kalev Märtens, Ülle Väina, Maria Praats, Monika Miller, Rika Joala, Reet

Jepisova, Tatjana Rein, Ere Tött, Heldi Käär, Aivar Pärljõe, Chris-Helin Loik, Kristi-Isabella

Kaldoja, Vaike Pähn, Ursi Joost, Külli Taremaa, Elo Saue, Piibe Lõhmus, Anneli Tamela,

Silvia Kalam, Imbi Suun, Ande Etti, Aino Toome, Maret Kivisaar, Vitali Madison, Ene Eigo,

Merle Lints, Maris Luik, Sigrid Kristin, Siivi Hansen, Anneli ja Silvi Tamela, Ülle Väina, Küllike

Lain, Kristel Krischka, Ülle Urbanik, Kristi Kallas, Kajar Lember, Helmen Kütt ja lisaks kaks

anonüümset annetajat. Täname annetuse eest ka MTÜ-d Omastehooldus ja spordiklubi

Meduus. Teie annetustest kogunes seekord 548 eurot.

Selles nimekirjas on inimesi, kes on juba aastaid teinud igakuiselt 1- või 2-eurose

annetuse (tasudes sel moel oma ajakirjanumbri eest), on neid, kelle pisike panus on ühekordne,

ning neid, kelle annetus on suurem. Nimekirjas ei ole nad reastatud panuse järgi.

Mõned inimesed on palunud, et nende nime ei trükitaks, ning nii me oleme ka talitanud.

Paljud jälle ütlevad, et neil on rõõm olla ajakirja toetaja – nende panusest tahame teada

anda. Oma erisoove võite meile julgelt lisada ülekande seletuses või e-kirjaga. Kui aga

soovite saada annetuselt maksusoodustust, lisage ülekandele oma isikukood.

Teie kõikide abiga oleme suutnud Puutepunkte juba kolm hooaega välja anda!

More magazines by this user
Similar magazines