PP28

puutepunkt

Mis hinnaga

pakub riik

koolidele

tugispetsialiste?

Kuidas

korraldatakse

HEV-haridust

Saksamaal?

Kuidas

hakkavad

tööle

Rajaleidja

keskused?

Miks

ei pääse

puuetega

noored

tööle?

Mai 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 28

mari Luud

Puuetega laste

kasvatamine on

nagu köielkõnd

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Kas riigikohtu otsus muudab toimetulekutoetuse maksmist?

Kuidas hakkab noortegarantii aitama puuetega noori?

Milline tuli välja puuetega laste abistamise sidustatud mudel?


2 Idee 3

Miljonid –

aga kellele?

Pealiskaudsus ja hoolimatus

võtavad Eestis

järjest rohkem võimust.

Lisaks kaasneb eurorahadega paaniline

soov need kiiresti „hakkama”

panna (tublidust mõõdetakse

ju Euroopa Liidus sageli abirahade

kasutamise võimekusega) ning

alati leidub neidki, kellele amet

annab eelise olla õigel ajal õiges

kohas, et vennasriikide kingitusest

„õiglast” osa saada.

Töövõimereform hakkab kriitika

kiuste seaduseks saama. Partnerid

ja huvigrupid on kaasamise

ürituste käigus saavutanud nipetnäpet,

näiteks ei peagi töötuna

arvele võetavad puuetega inimesed,

kellel liikumine raske, enam

kord kuus ise töötukassasse kohale

minema, vaid võivad selle asemel

tõendada oma aktiivsust telefoni

või meili teel. Tore!

Aga kui läheb tööl käimiseks, siis

kui paljudel tekib võimalus telefoni

või meili teel tööl käia? Kust

üldse tekivad puuetega inimestele

sobivad töökohad – osakoormusega

kohad, psüühikahäiretega

inimestele sobivad kohad? Ütleme

ausalt, selle peale pole ju mõeldud.

Mis mõte on läbi viia hirmkallist

töövõime hindamist neile 40 000

praegusele pensionisaajale, kes

juba töötavad? Kui töövõimetusprotsendi

hindamine sotsiaalkindlustusametis

on seni maksnud 10

eurot hindamise kohta, siis töövõime

hindamine hakkab maksma 25

korda rohkem – 250 eurot kord.

Kulutada 10 miljonit eurot nende

inimeste hindamiseks, kellelt võiks

selle asemel küsida, millist abi nad

vajavad, et töötamine oleks lihtsam

ja paremini õnnestuks! Ja see raha

siis töötervishoiuarstidele maksmise

asemel hoopis nende otseseks

abistamiseks kasutada.

Aga ei, reform on vaja kiiresti

ellu viia. Raha meil ju on!

Tiina Kangro, peatoimetaja

Põhjanaabrite

kogemus jättis

väga hea mulje

Sattusin lugema viimase ajakirja artiklit erivajadustega

õpilaste hariduse kohta. Kuna hiljuti

käisin Soomes külas ühes tavakoolis, kus erivajadustega

õpilased olid integreeritud, siis

mõtlesin, et jagan lühidalt oma kogemust.

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Postipuu koolis Espoos (350

õpilast) on kolm sektsiooni: soomekeelne

sektsioon, ingliskeelne

sektsioon ja erivajadustega õpilaste

sektsioon. Mis mulle ehmatavalt

sümpaatne tundus, oli see,

et klassid on seal küll erinevad –

erivajadustega õpilastel oma kuni

kaheksa õpilasega klassid (üks

õpetaja, kaks abiõpetajat) –, aga

klassiruumid paiknevad täiesti

segamini, nii et kõik õpilased

käivad kogu kooliaja vältel sõna

otseses mõttes külg külje kõrval.

Vahetunnis, sööklas ja õues mänguplatsil

ollakse alati koos. Kord

nädalas toimuvad kogu kooli

kogunemised võimlas, kus on

samuti kõik koos ja milleks üks

klass valmistab ette ettekande või

esinemise. Mina sattusingi nägema

kogunemist, mille oli ette valmistanud

üks erivajadustega õpilaste

klass (meie mõistes ilmselt

toimetulekuõpe), kes esines endale

jõukohasel moel ja terve kool

vaatas täiesti normaalselt.

Minu jaoks oligi eriliselt sümpaatne

mõte, et tavalapsed käivad

kogu kooliaja kõrvuti erivajadustega

õpilastega, nii et nende jaoks

tähendab ühiskond algusest peale

igasuguste inimestega kõrvuti eksisteerimist.

Õpetajad olid ausad ja

ütlesid, et muidugi on neil ka probleeme,

tuleb ette konflikte ja narrimist,

aga üldiselt töötab süsteem

hästi.

Võrreldes teiste sektsioonidega

toetab riik erivajadustega õpilaste

sektsiooni palju paremini. Kui ingliskeelse

sektsiooni õpetajad rääkisid,

kuidas neil on eelarvet tunduvalt

kokku tõmmatud, õppevahendite

ja ekskursioonide eest peavad

alati tasuma lastevanemad, siis erivajaduste

sektsiooni õpetajad ütlesid,

et nende eelarve on suurem.

Lisaks õpilaste/õpetajate suuremale

suhtarvule on nende laste jaoks

alati kaetud kõik õppevahendite,

õppekäikude ja väljasõitude kulud.

Erivajadustega õpilastel on hommikune

ja pärastlõunane programm,

täiendav toitlustamine ning tasuta

invatransport kooli ja koju.

Palju-palju jõudu teile teie tänuväärses

töös!

Mari Peets

8-aastase autistliku poja ema

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Inimesi saab päästa

südame ja mõistusega

Aastakümneid

tagasi tõdeti,

et puuetega

inimeste olukord

ei parane enne,

kui ületatakse barjäärid

ametkondade

vahel – et tuleb

teha valdkondadevahelist

koostööd, mille

keskmeks on abi ja

tuge vajav inimene. Nüüd

on jõutud teise äärmusse:

asutusi on tabanud valdkondadevaheliste

projektide

ja keskuste hullus. Varsti

on sidustatud ja lõimitud

projektidega täidetud kogu

maa. Kes aga lõhuks nüüd barjäärid

projektide, mudelite ja keskuste

vahel?

Esimesena tõstatasid 25 aastat

tagasi barjääride teema tollaste

puuetega laste vanemad. Nende lastel

puudus võimalus pääseda kooli

või lasteaeda – vähegi raskemate

puuetega lapsed arvati tollal sotsiaalsüsteemi

ja neile oli ette nähtud

ainuüksi hooldus. See tähendas

kohta puuetega laste lastekodus.

Järjekindla tööga hakati seinu lõhkuma.

Selleks pidid vanemad ise

asju ette näitama, nakatama oma

eeskujuga ärksamaid spetsialiste.

Nii tekkisid sotsiaal- ja haridussüsteemi

äärealadele „koolkodud” –

lastekodu moodi asutused, kus aga

puuetega lapsi ka õpetati. Seal said

lastekodulaste kõrval hakata (kooli)päevi

veetma ka kodus kasvavad

puuetega lapsed. Paljud praegused

30-aastased raske või sügava puudega

inimesed alustasidki kooliteed

10- või 12-aastaselt.

Sidustame

Praegu peetakse normaalseks, et

kõik lapsed käivad koolis. Võitlus

käib aga selle nimel, et erivajadustega

lapsed saaksid haridusasutuses

ka vajalikul määral tuge sotsiaal- ja

tervishoiusüsteemilt. Et vanemal

poleks tarvidust joosta lapsega tunnikest

rehabilitatsiooniteenust hankima

linna või riigi teise otsa. Ning

et hariduse omandamine ei jääks

invatranspordi või abiõpetaja puudumise

taha.

Nüüd on ametnikud ja entusiastid

hoogsalt töötanud ja sidustatud

projekte hakanud võrsuma kui seeni

sügiseses metsas: sidustatud keskused

õppenõustamist ja karjääritööd

vajavatele lastele, teised käitumishäiretega

laste rehabiliteerimiseks,

kolmandad psüühikaprobleemidega

laste abistamiseks, neljandad riskilastele,

viiendad sotsiaalsete raskuste

ja multiprobleemidega perede

aitamiseks, kuuendates tõhustab

riik nõustamise teel omavalitsuste

lastekaitsetööd – neil „kettidel”

kõigil kas juba on või kohe luuakse

15 maakondlikku või siis neli regionaalset

sidustamiskeskust.

Veel oleks muidugi tarvis

varajase märkamise

keskusi ja õigeaegse

sekkumise keskusi.

Lisame siia 120 juba

olemasolevat rehabilitatsioonikeskust,

mille tööks on vähemalt

viie erineva valdkonna

spetsialiste lõimides

kavandada ja toetada

puuetega inimeste ühiskonda

sulandamist. Ja muidugi

perearstid. Ning töötukassa,

mis asub töövõimereformi

abil multihindamist ja erinevaid

tugiteenuseid lõimides aitama

tööle terviseprobleemidega inimesi.

Ja sidustame veel

Et kõike veelkord valdkondadeüleselt

koordineerida, plaanitakse

nüüd puuetega laste ja nende perede

jaoks rajada igasse maakonda

täiesti uued „habilitatsioonikeskused”.

On mõeldud, et ka seal saavad

tööd arvukad koordinaatorid, juhtumikorraldajad

ja kõik vajalikud

spetsialistid, et aidata puuetega laste

peresid ja viia nad kontakti kõikide

õigete keskuste, teenuste ja spetsialistidega!

Arvate, et see on nali? Ei,

eurorahad on tulekul!

Mis oleks teine võimalus?

Võiksime leppida lihtsalt kokku,

et iga olemasolev abistaja – ametnik

või erialaspetsialist – hakkab südame

ja mõistusega ning vastutustundega

tegema oma tavalist igapäevast

tööd. Uskuge, kõik vajalik on tegelikult

juba praegu seadustes ja süsteemides

töötavate inimeste ametijuhendites

kirjas. Äkki asukski lihtsalt

tööle?! Ega lükkaks pendlit teise

seina, millele võib kuluda järgmine

25 aastat! Tiina Kangro

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ligi kolmandik puudega lapsi elab ühe vanemaga perekonnas.

Mai 2014


4 Elu lugu

5

Lapsed on toredad ja puuetega lapsed on sageli tavalistest oma siiruses ja avatuses toredamadki. Ka kestvate

kohustustega suudab vanem harjuda. Kui siia juurde saaks veel turvatunde, et kui midagi juhtub...

Täiesti normaalne elu

kahe puudega lapsega

Pärnumaal Vändra kandis elav Lii on kahe liitpuudega lapse ema. Tema hooldada

on suur maamajapidamine, lisaks käib ta täiskohaga tööl. Teisiti poleks

mõeldavgi, sest Lii on üksikema ja pere ainus toitja.

Lii on tegutseja tüüpi ning talle ei

meeldi kurta. Ta pole sedasorti inimene,

kes arvaks, et puudega lapse

vanema elu on rõõmutu ja hall nagu

hilissügisene taevas. Aga ta tunnistab,

et keeruline on see küll. Eriti

veel, kui kasvatada lapsi üksinda ja

elada maal.

„Taasiseseisvumise järel otsustati

ka meie riigis, et teeme nii, nagu

on tavaks Soomes, Rootsis ja veel

paljudes teistes Euroopa riikides –

et ka puudega lastel on õigus kasvada

kodus vanemate hoole all. Kärmelt

viidi perekonnaseadus nende

tegelikult ju läbinisti õigete ja inimlike

arusaamadega kooskõlla. Ainult

et paragrahvidele, millega vanemate

õlgadele kohustusi laotakse, ei lisatud

tingimusi ja võimalusi, mis arenenud

riikides on loodud selleks, et

pered erivajadustega lastega hätta ei

jääks,” arutleb Lii.

„Eestis on puudega lapse kasvatamine

siiamaani nagu takistusjooks.

Vaevalt saad ühest tõkkest üle, kui

silmapiiril terendab juba uus. Esmalt

sõdid ravi ja taastusravi eest, siis

otsid paaniliselt lasteaiakohta, seejärel

kooli. Need võitlused on minul

nüüd seljataga. Aga mis saab siis, kui

Mihkel ja Heliise koolieast välja kasvavad?

See aeg on meil kohe-kohe

käes. Need takistused tunduvad kõigist

senistest veel suuremad!”

Mihkel

19-aastase Mihkli erivajadustest

kõneledes nimetab Lii esimesena

kehvakest nägemist. Noore mehe

nägemisest on säilinud vaid 30 protsenti.

Mihkel liigub kergelt longates,

sest üks kehapool on tugevamas

toonuses kui teine. Seetõttu on ka

lülisammas kõverdunud ja pea ühele

poole viltu. Mihkli iseseisvusele

kujutab kõige suuremat takistust siiski

mõõdukas intellektilangus. Poiss

loeb ja kirjutab, toimetab osavalt

arvutiga, ent igapäevaste asjaajamistega

ei pruugi üksi hakkama saada.

„Dokumentatsioon, kõikvõimalikud

paberlikud asjaajamised – selle

juures peab tal tingimata keegi abiks

olema. Ja muidugi rahaasjad, majandamisega

ta ise toime ei tule. Kui talle

näiteks pensioniraha kätte anda,

võib ta selle vabalt päevaga laiaks

lüüa. Tema ei adu, et homme on

vaja ka elada. Poes käimisega saab

ta hakkama, aga ikka nii, et ostunimekiri

kaasas ja täpne raha peos. Ise

ta ostude maksumust kokku liita ei

suuda,” kirjeldab Lii.

Praegu õpib Mihkel esimest aastat

Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis

kodumajandust. Eriala valiti

rohkem olude sunnil, mitte tema

kindlast soovist just seda ala õppida.

„Maal elades peame kõigepealt

arvestama sellega, kuhu bussid liiguvad.

Sest kui buss ei liigu, siis laps

kooli ei pääse,” räägib Lii. „Teine piirang

on väga väike erialade valik toimetuleku

tasemel õppijatele. Sest

kui ikka aiandus ei meeldi, siis seda

sa ei õpi. Kui kokandus ei istu, siis

mis mõte on seda kolm aastat õppida.

Kodumajanduse valisimegi sellepärast,

et seal õpetatakse koristamist,

koduseid remonditöid, söögitegemist

– vähemalt midagi kasulikku.

Õpib see kolm aastat ära, eks me

siis vaatame, mis edasi saab.”

Heliise

Heliise terviseprobleemid ja erivajadused

on vanema vennaga võrreldes

tublisti keerukamad. Õigupoolest

on see üldse ime, et praegu

13-aastane piiga kõnnib, iseseisvalt

sööb ja üldse eluski on.

Lii kõneleb, et tütart sünnitama

minnes ta ei aimanudki, et beebil

võiks midagi viga olla. Ühegi rasedusaegse

uuringu tulemused ohumärke

ei näidanud. „Downi sündroom

oli muidugi kohe silmaga

näha, aga see polnud veel kõik.

Lisaks oli tal leukeemia, südamepuudulikkus,

põletik südameklapi

all. Verevähi ravi viis nulli ta

Algul tundus Liile mõte nädalakoolist vastuvõetamatu. Nüüd näeb ta

selles aga lapse jaoks mitmeid plusse. Kaader saatest „Puutepunkt”

immuunsuse, siis järgnes üks haigus

teisele – kopsupõletikud, viirused.

Esimesed neli kuud elasime haiglas.

Arst ütles, et Heliise-taolisi lapsi,

kel nii palju hädasid korraga välja

lööb, sünnib üks kümne aasta jooksul.

Sellise harulduse sain siis mina

endale,” naeratab Lii.

„Heliise esimene eluaasta oli minu

jaoks väga raske,” jätkab ta. „Laps

sõi ninasondi kaudu, sest südamepuudulikkuse

tõttu ei tohtinud ta

end imemisega koormata. Haiglas

näidati mulle, kuidas kontrollida,

kas sond on õigesti paigas. Seda

tuli teha nii, et tõmbad süstlaga

ja vaatad, kas piim tuleb sondi sisse.

Et siis on sond maos. Kui sond

on valesti pandud, võib piim halvemal

juhul kopsu joosta ja võid lapse

ära tappa. Nii et seda, kuidas sondi

asendit kontrollida, ma teadsin, aga

kõike muud sinna juurde … see oli

tõeliselt hirmutav! Aga pääsu polnud;

kui laps sondi kolm korda päevas

käega välja tõmbab, siis lihtsalt

tuleb õppida seda ise tagasi panema.

Ei saa ju ometi sondi pärast lapsega

kolm korda päevas Pärnusse haiglasse

sõita!”

Iga paari nädala tagant tehti beebile

vereülekandeid, aastaselt südameoperatsioon,

mille järel tekkis tal

veremürgitus. Järgnes adenoidide ja

mandlite lõikus. Siis tuli kaitsesüstide

aeg. Ning siis järsku tegi Heliise

areng tagurpidikäigu. „Kui ta nelja-aastasena

hakkas juba üksikuid

sõnu ütlema, siis viieaastaselt oli ta

täiesti kõnetu. On siiamaani. Sügava

vaimupuudega, kõnetu, autistlik

downikene,” lausub Lii.

Võrreldes aastatetaguste heitlike

aegadega sujub Heliise elu praegu

üsna hästi. Tüdruk õpib Pärnu toimetulekukooli

hooldusklassis. Õpetaja

Anne Tulver on teinud tüdrukuga

imelist tööd ning saavutused

ületavad ootusi. Näiteks oli Lii kindel,

et Heliise ei õpi kunagi trepist

üles-alla käima ja kodus, muide,

ei tee ta seda siiamaani. Kuid õpetaja

Tulveri käe all tuleb trepikõnd

väga hästi välja. Nüüd saabki Lii aru,

miks puudega laps tuleb usaldada

kodust välja, spetsialistide käe alla,

mitte jätta koju vati sisse. Ema võib

küll ka ise olla pühendunud õpetaja,

aga paljusid asju õpib laps väljaspool

kodu palju jõudsamalt.

“Vaevalt saad ühest tõkkest üle,

kui silmapiiril terendab juba järgmine.

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Puudega laste peredest 7%-s kasvab kaks puudega last.

Mai 2014


6

Elu lugu

7

Heliise on ka käeliste tegevuste

juures muutunud koolis oldud ajaga

palju osavamaks ning tema tähelepanu

ei haju tunnis enam nii kiiresti

kui varem. Tüdruku lemmikaine

on aga muusika, mida ta tõeliselt

naudib.

Lii ise

Lii on kindel, et tähtsate otsuste

tegemise juures tuleb arvestada kõigi

pereliikmete vajadustega, mitte

ainult puuetega laste erivajadustega.

See ongi kaht puudega last kasvatava

üksikema hakkama saamise

võti. Ning teiseks, vastu tuleb võtta

ka sellised abipakkumised, mis ehk

esmapilgul väga ei meeldigi.

„Selle nimel, et mina saaksin igapäevaselt

tööl käia, ööbib Heliise

esmaspäevast reedeni Pärnu lastekülas.

Kui peaksin teda iga päev Pärnusse

kooli ja tagasi sõidutama, ei

saaks ma tööl käia. Me ei ela ju Pärnust

kuue, vaid 60 kilomeetri kaugusel!

Lisaks, mis need igapäevased

edasi-tagasisõidud maksma läheksid?!

Ja pealegi – talvel on tuisud,

libe,” toob Lii näite ning tunnistab, et

esialgu elas ta tütre eemalviibimist

raskelt üle. Just laps ise, Heliise, leppis

eluga lastekülas aga väga kiiresti.

Praegu kulgebki pere elu nii, et

nädalavahetustel ollakse kolmekesi

koos ning nädala sees on lapsed

kodunt ära. Ka Mihkel elab koolinädala

sees Vana-Vigala ametikooli

õpilaskodus. Siis saab Lii igal nädalal

neljal õhtul rahulikult majapidamise

eest hoolitseda, pesu ära pesta ja

kodu laste saabumiseks ette valmistada.

Muidugi ka ise veidi puhata.

Lii töötab Vändras asuvas Wendre

vabrikus õmblejana. Oma töökohaga

on ta väga rahul. Norm tuleb ära

“Vastu tuleb

võtta ka sellised

abipakkumised,

mis esmapilgul

väga ei meeldigi.

Lii on lihtne inimene ning kõiki tema tegusid saadab kaine mõistus ja

maalähedane mõtlemine. Just see on lubanud tal oma ülisuure koormaga

imetabaselt hästi toime tulla. Kaader saatest „Puutepunkt”

täita ja töötunnid täis teha, see on

selge. Aga alati tullakse talle vastu,

kui tal on vaja näiteks mõnel päeval

Heliise kooliviimise pärast tunnike

hiljem tööle tulla või reedeti juba

lõunast talle Pärnusse järele minna.

Logistika

„Esmaspäeviti ja reedeti on kõige

olulisem sekundi pealt paika panna,

kes, mis kell ja kuhu läheb, ning siis

pöialt pidada, et hoolega koostatud

plaani miski uppi ei lööks. Logistika

on maal elades number üks,” räägib

Lii.

Mihkel peab esmaspäeva hommikuti

juba kell 6 Vändra bussijaamas

olema. Siis jõuab ta õigel ajal Pärnust

Vana-Vigalasse väljuvale bussile.

Kodu juurest väljub esimene buss

Vändra suunas alles kell 7 ja sellega

sõites jääks poiss Vana-Vigala bussist

maha. Õnneks läheb Lii õde samal

ajal tööle ja tema viibki Mihkli Vändrasse.

Muidu peaks Lii ise teda kohale

toimetama, aga kuhu siis Heliise

jääks? Tüdrukut ei või aga silmapilgukski

üksi jätta, sest kes teab, mis

tema väike peake pool tundi üksi

olles välja mõtleks! Eriti veel, kui

majas on puuküte, ahjud-pliidid.

Alates sellest aastast on Heliise

esmaspäeviti kooli sõidutanud valla

sotsiaaltöötaja. Nii on nüüd Lii hooleks

ainult laps koos nädalase riidepambu

ja muu vajalikuga õigel ajal

Vändrasse kokkulepitud kohta viia.

See kõik tehtud, jõuab Lii esmaspäeva

hommikul tööle tavalisest kaks

tundi hiljem – kella 8-ks. Aga eks

need hommikused ärajäänud tunnid

saab pärastlõunal tasa teha.

Lii kõige suurem hirm on see, et

tema paarkümmend aastat vana

auto ütleb ühel heal päeval üles:

„Siis on küll kõik! Elu maal sõltub

transpordist, aga bussidega me väga

arvestada ei saa. Meie kodu juurest

läheb päevas kaks bussi Vändra suunas

ja kaks bussi Rakvere suunas,

aga nende sõidugraafik ei sobi meist

kellelegi.” Anne Lill

Kõik toimib,

kuni auto liigub

Asjaliku naisena on Lii

suutnud välja töötada

vajaliku süsteemi ning

suutnud õnneliku saatuse

toel selle ka toimima

panna. Selle üle, mis

on praegu, ta ei nurise.

Kui lapsed on terved ja

auto liigub, saab ta kõigega

ilusasti hakkama.

Tuleviku pärast on naine aga üsna

suures mures.

Heliisest iseseisvat inimest ei kasva,

see on päris selge. „Kui mitu

aastat ta toimetulekukoolis käia

saab, pole veel teada, aga ühel päeval

lõpeb kooliaeg ikkagi. Mis edasi?

Lähikonnas pole ühtki päevakeskust,

kus Heliise võiks minu tööl

oleku ajal olla. Pärnus on, aga kas

seal on vabu kohti väljastpoolt linna

tulejatele? Ja kui on, siis palju see

maksma läheb? Ning kuidas Heliise

sinna ja tagasi pääseb? Koolikohustuse

täitjale on vald vastu tulnud,

aga täiskasvanud puudega inimest

päevakeskusse vedama ja selle eest

võib-olla hingehinda maksma ju

ükski seadus omavalitsust ei kohusta,”

muretseb Lii.

Õnnelik kooliaeg

Mihklil on ametikoolis veel kaks

koolitalve ees. Noormees on ise

mõelnud, et kooli lõpetamise järel

võiks ta näiteks mõnes hotellis toakoristajana

tööd teha. Lii aga ei usu,

et sellest plaanist asja saab. Maal

pole ühtegi hotelli, isegi Vändras

mitte. On paar asutust, kus personali

hulgas on ka koristaja ette nähtud,

aga need kohad on kõik täidetud.

Ja kui mõni vabanebki, miks peaks

tööandja palkama Mihkli moodi inimese,

kes vajab igal sammul näpuga

näitamist, ülekontrollimist ja juhendamist,

kes võib-olla vahel millegagi

eksib ning jaksab päevas vaid kolmneli

tundi tööd teha?

„Linna tööle minna? Aga selleks,

et Mihkli-taoline intellektipuudega

inimene omaette eluga toime tuleks,

vajab ta tugiisikut. Palju see maksab?

Ja kes selle eest tasub? Lisaks veel

eraldi elamine. Kas osaajaga tööd

teha suutev inimene suudab elamist

üürida? Samamoodi ei veaks ei rahalises

ega sõidugraafikute mõttes välja

iga päev 120 kilomeetrit bussidega

sõitmise plaan. Mulle on öeldud, et

ma müüks maja maha ja koliks kogu

perega Pärnusse. Aga kes ostab vana

ja viletsakest maamaja?! Ja mis minu

töökohast siis saab? Ning kas pisike

linnakorter oleks Heliisele vastuvõetav

elukoht, mis ta vaimset tervist ei

rikuks? Praegu ongi meil ainult küsimused,

aga mitte ühtki vastust,” tunnistab

Lii.

Uuele ringile?

Nii ongi tagataskus vaid üks, tõsi

– pisut imelik, kuid seadusega lubatud

variant. Kui ametikooli lõpetanud

noor inimene tööd ei leia, võib

olla väljapääs selles, et ta asub n-ö

uuele ringile. Õpib veel kolm aastat

mõnes teises kutsekoolis või ka

samas õppeasutuses mõnel järgmisel

erialal. Ka Mihkli emal on poja

õpetajatega sellest juttu olnud ja

kuuldavasti on ka mõni Vana-Vigala

kutseõppe läbinud noor seda teed

juba läinudki. Riigi haridusraha raiskamine

see küll justkui on, aga mis

sa hädaga teed, kui inimest mitte

kuhugi panna ei ole!

„Las ta siis õpib. Ikkagi kolm aastat

jälle sihipärast elu tagatud. Ja

mulle võimalus kolm aastat edasi

töötada, et pere ära elatada. Sest

maal ei ole ju töökohti isegi normintellektiga

inimestele, rääkimata

siis vaimupuudega inimestest.

Neid lihtsalt ei võeta tööle tavalistele

töökohtadele! Aga kui noor inimene

jääb pärast kooli lõpetamist

koju istuma, siis ta ju mandub ära ja

muutub probleemseks!”

Suurim mure

on lõpetanute

töölesaamine

Mihkel õpib meil kolme aasta

jooksul kõike, mida ühel inimesel

kodus vaja võiks minna: toiduvalmistamist,

küpsetamist,

puhastus-korrastustöid, remondi-

ja puutööd jne, ning lisaks

omandab oskused, millega võiks

edaspidi töö juures hakkama saada.

Peale selle saab Mihkel koolist

kaasa inimeseks olemise oskused.

Ta suhtleb teiste noortega,

teeb sporti, elab õpilaskodus iseseisvat

elu.

Kindlasti suudaks ta edaspidi

töötada abitöölisena puhastusteeninduse

alal või ka toitlustuses.

Aiahooldus ja muruniitmine

oleksid talle samuti jõukohased.

Meie toimetulekuõpilased

on tegelikult väga tublid. Kui üks

konkreetne oskus on omandatud,

siis nad on võimelised seda tööd

tehes kasutama.

Meie kooli kõige suurem mure

on lõpetanute tööle saamine.

Meie unistus on luua kooli juurde

toetatud töö keskus, kus õpilastel

oleks enne vabale tööturule

sisenemist võimalik harjutada

juba hommikust õhtuni töötamist.

See poleks enam õppetöö,

vaid päris töö tegemine. Loodame,

et kunagi on terves riigis

nii, et ametiõppe ja tööle mineku

vahel on noortele inimestele välja

pakkuda veel üks üleminekuetapp,

mis võimaldaks saada kogemusi

ja koguda enesekindlust.

Liina Kikas

Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli

eripedagoogika talituse mentor

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 41%-l puudega lastest ei ole õdesid ega vendi. Mai 2014


8

Elu lugu

9

Võrdsed võimalused tööle

saada tuleb Eestis alles luua

Toimetuleku tasemel

põhikooli lõpetanud

noortel on Vana-

Vigala tehnika- ja

teeninduskoolis olnud

võimalik kutseharidust

omandada 2008. aastast

alates. Kodumajanduse

erialal saab õppida

puhastusteenindajaks

ja kokaabiks. Nende

õppekavade eesmärgiks

on, et kooli lõpetanu

võib asuda iseseisvalt

töötama kas osalise

tööajaga või toetatud

tööl.

Peale koolitundide kuulub õppetöö

juurde praktika. Praktikakohad

leitakse kooli, lapsevanema ja kohaliku

omavalitsuse koostöös, sest

toimetuleku taseme õpilasel peab

praktikakoht asuma kodukandis. Nii

et päeval käib ta praktikal, kuid elab

kodus või äärmisel juhul sugulaste

juures, kes on valmis tal silma peal

hoidma. Seni oleme praktikakohtade

leidmisega hakkama saanud.

Kõige meeldivam on see, kui õpilane

tuleb praktikalt tagasi ja praktikatunnistusel

on tööandja märge, et

õpilane võetakse hea meelega praktikale

ka järgmisel aastal.

Kevadel lõpetab meie koolis toimetuleku

taseme kodumajanduse

eriala juba neljas lend – kokku

paarkümmend noort. Hoiame ka

vilistlastel silma peal ja täiesti tööta

pole meie andmetel praegu keegi

jäänud. Kõige töökindlam variant

on see, kui õpilase vanematel on

“Et võimalused tekiks, ei piisa

lihtsalt deklareerimisest: palun, teil on

võrdsed võimalused, hakake aga pihta!

Helgi Nööp

võitleb innustunult

puuetega

noorte võrdsete

võimaluste

eest. Ometi

tõrgub süsteem

tema ja ta kolleegide

ideedele

vastu.

Kaader saatest

„Puutepunkt”

oma ettevõte, kuhu meilt oskused

saanud noor tööle läheb. Väga paljud

on teinud ka ajutist tööd, näiteks

suviti muru niitnud, naabrite

juures puid teinud, olnud abitööline

mõnes suvel avatud toitlustuskohas

jne. Väga tore lugu oli meil ühe lõpetanuga,

kes kõndis 20 kilomeetrit, et

meile teatama tulla: ta sai töökoha

turismitalusse ja ongi nüüd seal juba

tükk aega töötanud.

Loomulikult on see väga kurb,

kui kutseõppe läbinud noor ei leia

tööd või leiab seda vaid paariks

kuuks aastas. Kui tema õpetamisele

on raha kulutatud, pole see ju üksnes

kutsetunnistuse pärast, millega

kodus diivani peal pikutada. Kuigi,

kui asjale teisest küljest vaadata,

siis vahel ei tule vaid kodus kasvanud

puuetega lapsed toime elementaarsegi

eneseteenindamisega, kuid

oma õpilastel tagame tõesti vähemalt

oskuse koduses majapidamises

kõige hädavajalikuga hakkama

saada.

Tegelikult tuleks haridus- ja sotsiaalministeeriumil

pead kokku

panna ja välja mõelda, kuidas ikkagi

toetada ettevõtjaid, et kasvaks nende

valmisolek erivajadustega inimesi

tööle võtta. Ka kohalikud omavalitsused

võiksid asjale õla rohkem alla

panna, sest mis siis lõpuks on õigem:

kas aina ja aina inimest toimetulekurahaga

toetada või teha pingutusi

ja ka investeeringuid, et inimene ise

end elatama hakkaks?

Väga inetu on kuulata, kui sageli

ka kõrgel tasemel räägitakse: meil

kõigil on võrdsed võimalused. Ei ole

neid võrdseid võimalusi kuskil! Erivajadustega

inimestel ei ole praeguses

Eestis võrdseid võimalusi tööle

pääseda ja et need võimalused

tekiks, ei piisa lihtsalt deklareerimisest:

palun, teil kõigil on võrdsed

võimalused, hakake aga pihta!

Nende võrdsete tööle pääsemise

võimaluste ülesehitamine on suur

riiklik „kellamehhanism”, mis vajab

aga palju tarkust ja põhjalikkust.

Helgi Nööp

Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli

eripedagoogika talituse juhataja

Mihkel:

mulle

meeldivad

kõik tööd

Uurisime Mihklilt, kuidas kutsekoolis

on korraldatud õpitu harjutamine

ja oskuste kinnistamine

igapäevaelus. Õpilaskodus elades

on ju noortel selleks võimalused

olemas.

Mida te siin koolis õpite?

Jalgratta remontimist, söögitegemist

… ruloode ülespanekut. Eile

panime lauda kokku. Kõike õpime.

Mis sulle kõige rohkem meelt

mööda on?

Koristamine.

Kas mõni töö ei meeldi ka?

Ei, sellist ei ole, mulle meeldib

kõik. Siis saab elamise korda.

Kas kodus ka koristad palju?

Jah, oma toa teen alati korda.

Kas muud ka koristad?

Ikka!

Kas koolitundides õpitut läheb

ka õpilaskodus elades vaja?

Läheb küll. Voodi teen ise üles ja

riided panen ilusasti kokku.

Kas teed õpilaskodus õhtuti

endale ise süüa ka ja pesed

nõud?

Ei tee ise. Seal antakse meile süüa.

Nõusid ka ei pese ise. Selleks on

eraldi inimesed.

Nüüd ma ei usu küll oma kõrvu,

õpid kodumajandust, aga

igapäevases elus tehakse kõik

ette-taha ära?!

Kui meil on kokandustund, siis

peseme ise nõud. Ja kui oleme

praktikal, siis peseme ise. Varsti

meil ongi praktika, siis peseme

ise kõik nõud ära.

Pahupidi välja

kukkunud

töövõimereform

Lii meelest peaks praegu

plaanitava töövõimereformiga

alustatama mitte

inimeste töövõime

ümberhindamisest, vaid

ettevõtluse ja erivajadustega

inimestele sobivate

töökohtade tekkimise

toetamisest, seda

just eriti maal.

Kõige tähtsam on see, et tekiksid

töökohad, kus ka Mihkli-sugused

inimesed rakendust leiaksid. Ilmselt

läheb tavaliste töökohtade kõrval

vaja ka toetatud ja kaitstud töö keskusi,

vähemalt üleminekuajaks. Lihtsalt

öelda, et sul on osaline töövõime

olemas ja ole hea, mine nüüd tööle –

sellest päris kindlasti ei piisa.

Teiseks peaks reformi raames Lii

arvates välja töötatama ühistranspordiskeemid,

et maal elavad erivajadustega

inimesed, kes autot juhtida

ei suuda või kel autot lihtsalt ei

ole, tööle ja tagasi pääseksid. Siitsealt

mõne asjapulga suust kuuldud

lootus, et küllap kohalik omavalitsus

erivajadustega inimestele tööl käimiseks

transpordi leiab – sest kohalik

omavalitsus ju peabki seda tegema

–, on tema meelest eluvõõras. „Ma ei

kujuta küll ette seda sotsiaaltöötajate

armeed, kes riigikogus läbi lükatud

seaduse jõustumise päevast sellise

töö enda kanda võtaks. Kui praegu

on vallas näiteks üks sotsiaaltöötaja,

kes peab hooldama vanureid, neile

koju süüa viima, aitama raskustes

peresid, nõustama ja õpetama inimesi

keerulise dokumentatsiooni

koostamise juures ning tegema veel

sadat asja! Kas see inimene suudab

siis veel kõik erivajadustega inimesed

tööle ja tagasi sõidutada? See on

ju utoopia,” leiab Lii.

„Ja kuidas hakkab välja nägema

näiteks Mihkli töötukassas käimine?”

jätkab Lii. „Eestkoste all oleval

vaimupuudega inimesel ei ole ju allkirjaõigust.

Kas siis mina kui eestkostja

pean iga kord temaga kaasas

käima allkirju andmas? Või kui töötukassa

pakub talle aktiivsusmeetmete

raames klubivormis tegevust,

mis ilmselt toimub Pärnus, või tööharjutust,

kas siis mina küsin enda

töölt vabaks ja läheme käsikäes? Ei,

ma ei kujuta ette, kuidas töövõimereform

tegelikus elus toimima hakkab.

Kas selle nimel, et töötukassa

saaks Mihkli arvelt erivajadustega

noorte töölerakendamise aruandesse

plusspunkti, pean mina oma töökohast

loobuma?”

Üks asi tundub Liile veel tööhõivepoliitikas

kummaline. Sihiks on võetud

juba tervise kaotanud inimeste

tööturule tagasi toomine, aga praegu

veel rivis olijate tervise säilimine on

jäänud inimeste endi hooleks.

„Minu selg on omal ajal Heliise

tassimisest pöördumatult kahjustatud.

See annab igapäevaselt tunda.

Kui olen neli tundi õmblusmasina

taga tööd teinud, hakkab selg valutama.

Muidugi proovin end lõunavaheajal

pisut sirutada ja teen võimlemisharjutusi,

aga tegelikult oleks

vaja vähemalt paari füsioteraapiakuuri

aastas. Aga füsioteraapiat saan

lubada vaid oma raha eest, sest mul

pole veel ametlikku diagnoosi ega ka

puuet. Koos Pärnusse ja tagasi sõiduga

läheksid aga taastusseansid nii

kalliks, et ma ei saa seda parimalgi

juhul lubada. Mis siis teha? Töötan,

kuni ühel päeval võib-olla täiesti ära

kukun! Ja siis avab töötukassa lahkelt

ka mulle oma kauka ja programmid,

et minusugust järjekordset õnnetukest

taas tööturukõlblikuks vormida.

Natuke nagu pahupidi see asi vist?”

püstitab Lii küsimuse.

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Iga viienda puudega lapse üks vanem on pidanud töölt koju jääma. Mai 2014


10

Haridus

11

Erivajadustega laste õpetamine õnnestub parimal moel seal, kus põhjalikele erialateadmistele lisandub

sügav kursisolek tegelikkusega. Heiko Kruusi

Kuidas hakkavad tööle

uued Rajaleidja

nõustamiskeskused?

Kui eelmine haridusminister

Jaak Aaviksoo

keelas koolidel palgata

riigi antavast haridusrahast

tugispetsialiste,

maandas ta pinged teatega,

et alates 1. septembrist

2014 hakkab riik ise

pakkuma kõikidele koolidele,

kus tugispetsialiste

tööl ei ole, vastavate

spetsialistide teenuseid.

Lubadus kirjutati ka seadusse ja

peatselt oligi kuulda, et uute, karjääri-

ja õppenõustamist lõimivate

keskuste loomise on ministeerium

usaldanud sihtasutuse Innove kätesse.

Seniste, samuti põhiliselt eurorahade

baasil tegutsenud maakondlike

nõustamiskeskustega, millega

enamik puuetega laste vanemaid ja

õpetajaid kokku on puutunud, sõlmiti

lepingud tänavuse aasta juuni

lõpuni.

Uusi keskusi luuakse 16, igasse

maakonda üks ja Tallinna kogu Harjumaa

jaoks kaks. „Rahaline kindlus

on meil aastateks 2014–2020. Riik

on planeerinud selleks perioodiks

35 miljonit eurot, mis tuleb Euroopa

Sotsiaalfondist,” jagas selgitusi SA

Innove juhatuse liige Robert Lippin.

Tööle plaanitakse võtta 167 spetsialisti

– 74 karjäärinõustamise ja 93

õppenõustamise alale. Juba aprillist

on ametis olnud ka kõik uute keskuste

juhid, nende seas paraku vaid

üksikud, kelle senine töö olnud ülekaalukal

määral seotud erivajadustega

laste õppenõustamis- või hariduslike

tugiteenustega. Küll aga

on juhtide hulgas noorsootöötajaid,

alaealiste komisjonide liikmeid,

tavakoolide õpetajaid ja karjäärinõustajaid,

kellest enamik lubab

enesetutvustuses panna rõhu koostööle,

säravatele silmadele ja tulemuslikkusele.

Parimatest parimad

Praegu otsitakse uutesse keskustesse

töötajaid. Lubatud on, et võimalust

pakutakse seniste maakondlike

nõustamiskeskuste kogemusega

spetsialistidele, nendest tühjaks

jäävad kohad aga täidetakse avalike

konkursside kaudu uutega – eripedagoogide-logopeedide,

psühholoogide

ja sotsiaalpedagoogidega,

karjäärinõustamise poolelt aga karjääriinfo

spetsialistide ja nõustajatega.

„Iga haridusasutus ja lapsevanem

võib pöörduda oma lapse õppimisvõi

töötamisvõimaluste uurimiseks

Rajaleidja keskusse. Keskus aitab

välja selgitada lapse võimalused ja

toetab teda ja ta peret karjäärialaste

sammude elluviimisel. Vajadusel

saame pakkuda pärast õppima või

tööle asumist järelnõustamist kuni

26. eluaastani kas noorele endale või

temaga tegelevatele spetsialistidele,”

vastas Innove poolelt uute keskuste

õppenõustamise valdkonda juhtiv

Ave Szymanel, kui uurisime, kas

Rajaleidja keskused hakkavad teenuseid

pakkuma ka kõige raskematele,

toimetuleku- ja hoolduskooli

tasemel õppivatele, liitpuuetega või

kõnetutele HEV-2 lastele. Ta lubas,

et keskustes asuvad tööle vaid parimatest

parimad ning kui nendegi

oskustest jääb väheks, tellitakse

spetsialist väljastpoolt või tehakse

koostööd kutseõppeasutuste, kõrgkoolide

ja tööandjatega.

Kahesugused teenused

Senisest erinev on uutes keskustes

aga see, et kui seni on peetud parimaks,

et õppenõustamist pakuvad

põhiliselt osakoormusega spetsialistid,

kes põhitöös tegelevad iga päev

hariduslike erivajadustega lastega,

siis uutesse keskustesse on plaanis

spetsialistid tööle võtta täiskoormusega,

erandkorras on lubatav 0,7

koormust. „Ka keskuses töötamine

aitab hoida sidet tegelikkusega ja

Millised tugiteenused

peab kool tagama?

Õpilasele tagatakse koolis tasuta vähemalt eripedagoogi (sh logopeedi),

psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi (edaspidi tugispetsialistid) teenus.

Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused kooli pidaja ning selle

korraldab direktor.

Direktor võib tugispetsialistide teenust tellida haridus- ja teadusministeeriumilt,

kes võib omakorda sõlmida selle teenuse osutamiseks halduslepingu

riigi sihtasutusega, kes pakub vähemalt igas maakonnas koolidele eripedagoogi ja

psühholoogi teenust.

Tugispetsialistide teenuse kirjelduse, selle teenuse riigi poolt osutamise ulatuse,

tingimused ja korra ning teenuste hinnad kehtestab haridus- ja teadusminister

määrusega.

Allikas: põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37

Milles seisneb tugispetsialistide

teenus?

Eripedagoogi (sh logopeedi) teenus koolis

Erivajadustega õpilase arengutaseme ja probleemide

väljaselgitamine

Õpiabirühma- või individuaaltundide ettevalmistamine ja

läbiviimine

Õpetajate juhendamine ja nõustamine erivajadustega õpilase õppe planeerimisel

ja läbiviimisel

Õpetajate ja tugispetsialistide koostöö korraldamine koolis, õpilasele rakendatud

tugimeetmete tulemuslikkuse analüüsimine, vajadusel ettepanekute

tegemine spetsialistide kaasamiseks väljastpoolt kooli

Lapsevanema nõustamine arenguliste erivajaduste ja lapse toetamisega

seotud küsimustes

Psühholoogi teenus koolis

Laste vaimsete võimete, isiksuse omaduste ja emotsionaalsete seisundite

väljaselgitamine ning arengut mõjutavate tegurite hindamine (testimine,

vaatlemine, intervjueerimine, hindamistulemuste analüüsimine jms)

Individuaalne ja grupiviisiline nõustamine, abistamaks õpilast õpi- ja karjäärivalikute

ja otsuste tegemisel, eneseteadvuse kujunemisel, isikliku elu

ja õppetööga seotud probleemide lahendamisel, suhtlemisoskuste omandamisel,

enesehinnangu korrigeerimisel, kriisisituatsioonist väljatulemisel jne

Lapsevanemate ja õpetajate nõustamine kasvatusvõtete ja lahenduste leidmisel

lapse normaalse isiksusliku arengu toetamiseks

Kui palju tugiteenused maksavad?

Tugispetsialisti teenuse ühe astronoomilise tunni hind on

27,90 eurot.

Väikevaldades, kus põhikooliõpilaste arv ei ületa 350, saavad koolid üleminekuperioodil

(2014. ja 2015. aastal) osta eripedagoogi teenust 40 protsenti

madalama hinnaga (16,74 eurot).

Väikevaldades, kus põhikooli- ja keskkoolitaseme õpilaste arv kokku ei ületa

350, saavad koolid osta üleminekuperioodil psühholoogi teenust 40 protsenti

madalama hinnaga.

Kool saab tugispetsialisti teenust tellida minimaalselt üheks õppeaastaks.

Spetsialisti töötundide arvuks nädalas saab valida 4–20, mis teeb ühe tugispetsialisti

võimalikuks hinnaks õppeaastas 3906 – 19 530 eurot (täishind).

Kuidas teenuse saamine käib?

Järgmisel õppeaastal tugispetsialisti teenuse saamiseks pidid koolid esitama

avalduse 15. maiks (järgnevatel aastatel 30. juuniks). Kui teenust soovitakse

tellima hakata käimasoleva õppeaasta teisest poolaastast või on tarvidus teenuse

mahtu suurendada, tuleb taotlus esitada 1. detsembriks.

Soodushinna saamiseks üleminekuperioodil võetakse aluseks õpilaste andmed

Eesti hariduse infosüsteemis taotluse esitamise ajale vastava õppeaasta

10. novembri seisuga.

Allikas: haridus- ja teadusministri määrus nr 7 (11.03.2014)

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Iga neljanda puudega lapse pere hindab toimetulekut väga heaks.

Mai 2014


12

Haridus

13

on seotud praktilise kompetentsuse

säilitamisega. Täiskoormus võimaldab

aga paremini tööd korraldada,

tegeleda ka muude ülesannetega,

näiteks paberimajanduse või enesetäiendamisega,”

põhjendas Ave Szymanel.

Keskuste teenused saab aga jagada

kaheks. Esiteks hakkavad seal toimuma

õppenõustamiskomisjonid,

kus vaadatakse laps üle ja antakse

soovitusi, millisesse kooli või lasteaeda

ta sobib ning millise õppekava

järgi ja millist tuge kasutades tuleks

teda õpetada – see tähendab ka suunamiskirjade

andmist erikoolidesse

mineku korral jms.

Teiseks hakkavad Rajaleidja keskused

täitma minister Aaviksoo

lubadust ehk rentima koolidele

tugispetsialiste, kui koolil neid palgal

ei ole.

Hingehinna eest

Ainult et siin on üks väike „aga”:

riigi pakutava tugispetsialisti tunnihind

on nimelt ligi 3,5 korda kõrgem,

kui läheks maksma kooli enda

palgale võetud spetsialist (27,9 eurot

7–9 euro vastu tunni eest).

Nii ongi omavalitsustel, kel pole

võimalik leida raha tugispetsialistide

palkamiseks, nüüd võimalus maksta

ikkagi sama palju, kuid märgatavalt

väiksema töömahu eest. Loodetavasti

kompenseerib hinna vähemalt

ülikõrge töökvaliteet.

Kui palju hakkavad koolid Rajaleidja

keskustest igapäevaseks õppetööks

tugiteenuseid tellima, ei osanud

Innove veel ka ise ette arvata.

Keerukus on selleski, et keskustest,

mille kohta pole praegu teada, kes

seal tööle hakkavad, tulnuks koolidel

tellida terveks järgmiseks õppeaastaks

tugispetsialistid ära (ja võtta

ka maksekohustus) juba 15. maiks.

Samas aga ei tea paljud koolid veel

täpselt isegi kõiki oma õpilasi, kellele

uuel kooliaastal tugiteenuseid vaja

minema hakkab.

Jääme siis üheskoos lootma, et

pisukeste segaduste näol on siiski

tegu vaid uue „lapsukese” ajutiste

arenguraskustega. Ja saab asja Innove

plaanist muuta Eesti suuremate

linnade kõige nähtavamatel fookuskohtadel

uksed avavad Rajaleidja

keskused tõesti piirkondlikeks lõimumispunktideks,

kus töötamisest

unistatakse ning kust saadakse abi,

tuge ja hingerahu. Tiina Kangro

Praktikud peavad uusi

keskusi pealiskaudseks

Tallinna õppenõustamiskeskuse

20 spetsialisti koostab

pöördumist haridus- ja

teadusminister Jevgeni

Ossinovskile, mis on

kantud murest, et

suures uutmistuhinas

võivad uued tegijad ise

ehk arugi saamata

tallata jalge alla seniste

õppenõustajate aastatega

tehtud suure töö.

„Olime esialgu optimistlikult

ootel ja valmis koostööks uute keskustega,

kuid esimesed kohtumised

uute juhtidega süütasid punase tule,

kuna tundub, et ei saada päris hästi

aru selle töö sisust ja oma vastutusest,”

rääkis Puutepunktidele Eesti

juhtivaid alternatiivse kommunikatsiooni

spetsialiste, igapäevatöös liitpuudega

laste koolis õppetööd juhtiv

logopeed ja eripedagoog Linnu-

Lydia Mae.

Esialgu andsid nad kollektiivse

pöördumise üle SA-le Innove. Praegustel

tingimustel on kõik 20 keeldunud

Rajaleidja keskustes oma

tööd jätkamast. Seda põhjendusel,

et ei peeta eetiliseks langetada oma

senise töö kvaliteeti tasemele, mida

näib silmas pidavat uus vastutaja.

Mida peab

kool tagama?

Kui kool ei tasu sihtasutuse

esitatud arveid õigel ajal,

siis kohustub ta tasuma maksmata

summalt 0,2 protsenti viivist iga tasumisega

viivitatud päeva eest. Pooled

vabanevad lepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest üksnes tõestatud

vääramatu jõu korral, milleks

aga ei loeta järgmisi asjaolusid: poole

majandusliku olukorra muutus, halvad

ilmastikuolud, hinnatõus, puhkus,

pankrot, pankrotihoiatus või hagi

tagamine.

Kool peab esitama sihtasutusele

dokumendid ja info, mis on

vajalikud teenuse osutamiseks.

Kool peab eraldama teenuste

osu tamiseks vajaliku ruumi või

ruumid, mis võimaldaks(id) sihtasutusel

pakkuda kvaliteetset teenust ning mis on

- minimaalselt 8-ruutmeetrine

- helikindlalt eraldatud muudest

kooli ruumidest

- sisustatud teenuse pakkumiseks

vajaliku mööbliga

- kooli üldise koristusrežiimi järgi

koristatav

- normaalses sanitaarses olukorras

Lisaks peab kool tagama spetsialistile

internetiühenduse.

Allikas: „Tugispetsialistide teenuse

osutamise näidisleping” (SA Innove)

Õppenõustamine ja kogu töö erivajadustega

laste hariduses vajab

väga sügavat arusaamist sellest valdkonnast

ja kogu süsteemi tundmist.

Päris kindlasti ei saa seda teha ka

ainult kabinetis, erialade lõikes spetsialiseerumata

ja eraldi kestvast igapäevasest

tööst erivajadustega lastega,

ükskõik kui moodne sülearvuti

või nutitelefon selleks antakse.

Järgmises ajakirjas uurime, kuidas

vaatab asjade arengule töö tellija

ehk haridus- ja teadusministeerium.

Ning anname teada, kui suurt huvi

tugispetsialistide teenuse tellimise

järele ilmutasid koolid.

Puutepunktide toimetus

Eesti peaks oma eeskujusid võtma eelkõige neist riikidest, kus panustatakse inimeste taastamisele,

rehabiliteerimisele ja iseseisva toimetuleku toetamisele ning osatakse raha lugeda.

Kuidas on eri vajadustega

laste haridus

korraldatud Saksamaal?

Uurime, kuidas lähenetakse

HEV­haridusele

riigis, mis on jõukas,

kuid panustab puuetega

inimeste vallas eelkõige

nende iseseisvale toimetulekule,

mitte Põhjamaadest

tuttavale-turvalisele

hooldamisele.

Saksamaal valitseb üldine põhimõte,

et laps võib asuda õppima

tavakooli, kui on olemas võimalus,

et ta suudab seal toime tulla ja piisavat

edu saavutada. Selle hindamiseks

võetakse arvesse lapse eripärasid,

terviseseisundit ja puudeid, kooli

valmisolekut teda õpetada ja tema

pere võimekust.

Kõikides piirkondades tegutsevad

ka erikoolid lastele, kel on kõne-,

arengu- või käitumishäire, kuulmisvõi

nägemispuue, liitpuue või krooniline

haigus, sageli koos võimalusega

ööbida kokku lepitud aegadel

õpilaskodus. Viimasel paarikümnel

aastal on aga erikoole vaadatud kui

üleminekuasutusi, kus õppides on

ülesandeks leevendada lapse puuet

eripedagoogilise abi ja interdistsiplinaarsete

tugiteenustega sedavõrd, et

ta suudaks esimesel võimalusel minna

(tagasi) tavakooli.

Seostatud mudel

Erivajadustega laste hariduse

juures on kõige tähtsam hariduse

ja eripedagoogika, õpiabi, rehabilitatsiooni

ja taastusravi ning hoolduselementide

(k.a abistajad-tugiisikud,

abivahendid, invatransport,

pereteraapiad jne) sidumine,

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 5% puudega laste peredel ei jätku raha isegi söögi jaoks.

Mai 2014


14

Haridus

15

toimugu õppetöö siis eri- või tavakoolis.

Võimalus, et puudega laps satub

õppima tavakooli, kus ei ole (veel)

oskusi ja tingimusi tema erivajadustega

tegelemiseks, on välistatud.

Saksamaa haridusseaduses on

punkt, et koolid võivad erivajadustega

lapsi vastu võtta vaid siis, kui on

läbinud vastava hindamise ja tõestanud

oma võimekust.

Loomulikult on ka Saksamaal

võetud suund kaasava hariduse

poole ja hariduspoliitiliselt on see

väga oluline plaan. Väga paljud erivajadustega

lapsed õpivadki kodulähedases

tavakoolis, sealhulgas tavaklassis.

Eeskätt käib see liikumispuudega

ja kergemate õpiraskustega

laste kohta, kes suudavad tavakooliprogrammiga

sammu pidada. Igal

juhul tagavad koolid neile koostöös

muude asutustega vajalikul määral

eriabi, keskkonnakohandusi, sujuvat

koostööd tervishoiu- ja sotsiaalasutustega

jne.

Koolide koostöö

Keerulisemate erivajadustega laste

jaoks on Saksamaal tavakoolides

sageli loodud erivajadustega laste

klassid. Kui HEV-laps õpib tavaklassis,

tagatakse talle vajadusel

tugiisik, abiõpetaja, sotsiaaltöötaja,

individuaaltundidega kombineeritud

õppeplaan või tasandusõpe. Eriklassid

komplekteeritakse arusaadavalt

lastest lähtudes, et tundides

saaks keskenduda õppimisele. Eriklassi

laps võib mõnedes tundides

käia tavaklassis.

Erivajadustega lapsi õpetav

tavakool teeb tihedat koostööd

erikooli(de)ga – sealt tuleb kompetents

ja tugi tavakooli pedagoogidele,

et nad suudaksid erivajadustega

lastega töötada.

Erivajadustega lapsi kaasavas koolis

on vältimatult vajalik, et kogu

meeskond teeks koostööd (selleks

on vaja tahtmist, koolitusi ja aega),

samuti tihedat koostööd perega.

Ollakse veendunud, et mida raskema

puudega laps tavaklassi õppima

asub, seda rohkem pühendumist

ja aega peab olema võimalik sellesse

pühendada perel. Kui pere hoolt

vajavad ka teised lapsed, vanemad

on tööga hõivatud, vanemate sotsiaalsed

oskused on nõrgad vms,

soovitatakse lapsele pigem erikooli.

Ühtsed alused

Erivajadustega laste koolieelse,

põhi- ja kutsehariduse alustalad

paneb kogu riigi jaoks paika haridus-

ja kultuuriministrite ümarlaud.

Esimene seesugune erihariduse

korralduse baasdokument võeti riigi

tasandil vastu aastal 1972, praegu

kehtib selle uuem, 1994. aasta versioon.

Aastal 1999 võtsid kõik liidumaad

kasutusele ühtse hariduslike erivajaduste

definitsiooni. HEV-i definitsioon

puudutab puuetega lapsi ja

selle põhisisuks on spetsiifiliste tugimeetmete

tagamine, et eri puuetega

lapsed saaksid haridust omandada.

Lisaks on olemas tasandushariduse

mõiste. See hõlmab tugimeetmeid

õpilastele, kel on muid probleeme,

näiteks kergemad õpiraskused

(aeglased õppijad, probleemid

lugemise, kirjutamise või matemaatikaga

jms), sotsiaalsed raskused

vms. Ka nende jaoks on loodud

laialdane tugimeetmete süsteem,

kus saavad abi kõik õpilased, kel

koolis käies ilmneb mis tahes õppimistakistus.

“Sellega on välistatud võimalus, et

puudega noor lõpetab kooli, kuid pole

selge, mida ta edasises elus tegema hakkab.

se haigusega õppijatele), siis peagi

sai selgeks, et enamikul juhtudel on

erivajadustega õppijatel liitprobleemid

ja seda tuleb hariduskorralduses

arvestada.

Nii loodigi uus ja tänapäeval suurim

kategooria – arenguliste erivajadustega

õppijad, kelle korral on

koolide ülesanne väga paindlikult

kombineerida eripedagoogilist tööd

muude teraapiate, tugiteenuste ja

programmidega, mida vajadusel

osutavad haridusvälised asutused.

Nii ongi koolide töö tihedalt põimunud

koolieelsete lasteasutuste, kutseõppeasutuste,

aga ka elukestva

õppe institutsioonide ja sotsiaalasutuste

või lastekaitse- ning noorsootöö

agentuuride tegevusega.

Fookus tulevikul

Jättes siit loost kõrvale kõige võimekamate

erivajadustega noorte

ülikooliõppe küsimused, milleks on

olemas spetsiaalsed tugiprogrammid,

pööratakse HEV-õpilaste juures

juba kooliaastail ülisuurt tähelepanu

kutseõppele, et tagada igaühele

neist koolist väljumiseks üks kolmest:

1) kutseõppe läbimine ametikoolis

noorele sobival tasemel (nn tavavõi

lihtsustatud tase), mille juurde

kuuluvad tööle asumise tugiteenused;

2) nõrgemate jaoks tuleb läbi viia

eriprogramm, kus puudega noor

omandab kas või lihtsad tööoskused,

mis võimaldavad tal siiski täiskasvanuellu

siseneda ja tööle asuda;

3) kui iseseisev tööle asumine

pole noorele usutavalt võimetekohane,

asutakse koostööd tegema

sotsiaalpartneri(te)ga, et valmistada

ta ette mõne lihtsa töö tegemiseks

mõnes kodulähedases puuetega inimeste

töökojas.

Sellega on välistatud võimalus, et

puudega noor lõpetab kooli, kuid

pole selge, mida ta edasises elus

tegema hakkab. On mõistetud, et

riigi jaoks kõige kulusäästlikum on

tagada igale puudega noorele sujuv

üleminek võimalikult tegusasse ja

iseseisvasse täiskasvanuellu, sest nii

hoitakse tulevikus kokku sotsiaalabikuludelt.

Tiina Kangro

Kompleksne vaade

Kui aastaid tagasi töötati spetsiifilised

tugiteenuste standardpaketid

välja erinevate erivajaduste kohta

(nägemispuudega, kuulmispuudega,

liikumispuudega, kõnepuudega,

intellektipuudega, õpiraskustega,

käitumisraskustega, kroonili-

Kompetentsikeskused

asuvad

erikoolides

Ka Saksamaal on eripedagoogilise abi

ja õppenõustamise jaoks olemas kompetentsikeskused.

Enamik neist on loodud

parimatesse erikoolidesse, sest on

leitud, et nii on kõige lihtsam tagada

kompetentsi, optimeerides samal ajal

nõustamisega seotud kulusid.

Kompetentsikeskused teenindavad oma linna,

regiooni või kogu liidumaad. Sagedasti keskenduvad

nad kitsamale valdkonnale, mis tuleneb erikooli spetsialiseerumisest.

Mõnedesse keskustesse on aga koondatud

väga laialdane kompetents ning osa neist töötab

regiooniüleselt. Liidumaade haridusametid sõlmivad

kompetentsikeskustega lepingud, andes neile konkreetsed

ülesanded ja volitused HEV-hariduse toimimise

toetamisel.

Kompetentsikeskuste tegutsemine just parimate erikoolide

baasil tagab selle, et nõustamine ja eripedagoogiline

abi on väga elulised. Kõik spetsialistid, kes nõustavad

ja probleeme lahendavad, on ise aktiivsed praktikud.

Igapäevatöö kaudu erivajadustega laste koolis on

neil ka suhtevõrgustik ja kontaktid, mida kasutada uute

abivajajate probleemide lahendamisel toe pakkumiseks.

Paindlikud lahendused

Kuna nõustamiskeskused asuvad erikoolides, siis on

kohapeal olemas praktikabaas. See loob hea aluse tavaja

erikoolide tihedale koostööle: võimalik on tavakooli

laps võtta näiteks nädalaks erikooli, et otsida sobivaid

eripedagoogikavõtteid, või saata erikooli töötaja tavakooli

tööd juhendama.

Niisuguste koostöösuhete põhjalt on aastakümnetega

välja arenenud nn kombineeritud koolid, kus osa erivajadustega

laste klasse tegutseb tavakoolis. Teine võimalus

on, et erikoolide lapsed käivad mõnede ainete tundides

(näiteks muusikat, kehalist kasvatust või tööõpetust

õppimas) lähedal asuvas tavakoolis koos tavaliste lastega.

Või siis korraldatakse ühiseid kooliväliseid üritusi,

levinud tavaks on ka ühised kutseõppetunnid ja karjäärinõustamine.

Peale selle töötavad kompetentsikeskused koolieelses

vanuses lastega, seda nii perede kui ka lasteaedade kaudu.

Väga suurt tähelepanu pööratakse varajasele märkamisele

ja sekkumisele, aga ka ennetavatele tugimeetmetele

kooliaja vältel, kui õpilasel ilmneb mõni õppimist

takistav asjaolu. Selle eesmärgiks on alati võtta õigel ajal

kasutusele parimad meetmed, et probleemist ei kujuneks

puue või et olemasolev puue ei süveneks.

Rännak kaasava

hariduse suunas

Saksamaa hakkas kaasava hariduse suunas

liikuma juba 1960. aastatel. Esimeseks suureks

muutuseks oli nihe mõtlemises: kui varem käis

puuetega laste kohta klausel „vajab õpet erikoolis”,

siis nüüd hakati rääkima „hariduslikest erivajadustest”,

mida on põhimõtteliselt võimalik rahuldada mis

tahes koolis, kus selleks on olemas vajalik keskkond

ja pedagoogilised oskused.

Kaheksakümnendatel muutusid populaarseks

koostööprojektid erikoolide ja tavakoolide

vahel, mis andsid tavakoolidele teadmisi, kogemusi

ja julgust erivajadustega lastega töötada, erikoolidele

aga avaramat pilku, et oma lastest „lahti lasta”.

Koos sellega hakkas arenema pedagoogikateadus,

kus asuti üles ehitama kaasava hariduse alustalasid.

Tänapäeval, kus tavakoolid on puuetega lastele

avatud, kuid erikoolid siiski alles, öeldakse

Saksamaal, et kaasava hariduse idee on muutnud kogu

koolisüsteemi määratult paindlikumaks, kuid kaasav

haridus ise ei saa kunagi valmis. Ei ole tähtis, kus koolis

laps õpib, vaid see, et temaga tegeletaks kooliaastail

nii, et ta täiskasvanuna oleks saavutanud oma looduse

poolt kaasa antud maksimumi. Ja see ei ole üksnes

hariduse küsimus kitsas mõttes. Kool peab andma inimesele

ka sotsiaalsed oskused – oma koha elus.

Mida siis täpsemalt on tavakoolid kaasava

hariduse arendamisest võitnud? Saksamaal

öeldakse, et muutunud on kogu arusaam õppimise

ja õpetamise sisust. Õppekavades jäetakse õpetajatele

järjest rohkem vabadust ja ruumi ise otsustada,

kuidas tunde läbi viia ning õppematerjaliga töötada

nii, et eri isiksusetüüpide ja erivajadustega õpilased

koolis käimisest maksimumi saaksid. Endisaegne

jäik formaalsus on kogu haridussüsteemis asendunud

vabama loomingulisusega.

Mai 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Puudega laste peredest 46% tunnistab, et vajaks rohkem abi.

Mai 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Eliise Puhkusepesa

ootab puuetega lapsi

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi

Lastefondi kampaania

„Unistuste puhkus” raames

valmiv Pärnu hoiukodu

avab uksed 27. juunil.

Tegutsema hakatakse

Pärnu toimetulekukooli

ruumides

aadressil Rõugu 8a.

Juuli lõpuni pakutakse

hoiuteenust reede

hommikust pühapäeva

õhtuni, augustist

aga juba igapäevaselt.

Lapsevanem võib lapse

tuua hoiule mõneks tunniks,

päevaseks ajaks või

ööpäevaringselt. Hoiukodus

on korraga ruumi neljale

lapsele.

Eliise Puhkusepesa on eeskätt

Pärnu ja lähivaldade raske

ja sügava puudega lastele. Vabade

kohtade korral võetakse vastu

kaugemalt tulijaid. Hoidu

võib tuua ka väga suure

hooldusvajadusega lapsi.

Registreerimine algab

26. mail.

Kõigest täpsemalt

www.puhkusepesa.ee.

Margit ja Eliise

ootavad teid!

Järgmised hoiukodud alustavad

tööd Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis.

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

See ajakiri on valminud teie abiga!

Puutepunktide mainumbrit toetasite teie: Maria Praats, Vitali Madison, Kalev Märtens,

Karolina Antons, Monika Miller, Rika Joala, Tatjana Rein, Heldi Käär, Helen Mäevälja, Reet

Jepisova, Leila Lahtvee, Chris-Helin Loik, Siivi Hansen, Tiia Zeigo, Marju Aasma, Kristi-Isabella

Kaldoja, Aili Varbe, Marianne Tobro, Anu Lepp, Karin Püll, Piibe Lõhmus, Merle Tekko,

Ande Etti, Iivi Kallaste, Aina Saarna, Imbi Suun, Anne Arula, Merle Lints, Maris Luik, Renee

Kukk, Anneli Tamela, Sigrid Kristin, Küllike Lain, Kristel Krischka, Sander Saat, Kristina Alunurm,

Ülle Urbanik, Kristi Kallas, Ave Tooming, Raili Veskilt, Külli Kaljapulk, Eduard Välja,

MTÜ Spordiklubi Meduus, Lääne-Viru rakenduskõrgkool, Kajar Lember ja Helmen Kütt.

Annetustest ja ajakirja tellimistasudest kogunes 510 eurot, millest on olnud suur abi ajakirja

postitamiskulude tasumisel. Suur aitäh teile kõikidele!

More magazines by this user
Similar magazines