PP25

puutepunkt

Mis juhtuks

hooldekodude

sulgemise

järel?

Kas reform

aitab ka

psüühikahäiretega

inimesi?

Millal

avab uksed

puuetega laste

hoiukodu?

Kes peaks

hakkama

autistide eest

võitlema?

Veebruar 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 25

Siin ma olengi –

enneaegne laps

Foto: Iruté Jaruševičiūtè (Wellmark)

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Mida tähendab kogemusnõustamine ja kuidas see töö käib?

Mil moel hakkab töötukassa hindama inimeste töövõimet?

Milliseid puuetega laste õigusi riik ja pered rikuvad?


2 Idee

3

Foto: Tairo Lutter (Õhtuleht)

Mida teha

autistidega?

Eestis näib sotsiaalprobleemidega

tegelemine

olevat justkui tuule

tiibadesse saanud. Ei lähe mööda

päevagi, kui ka meedias poleks

jutuks töövõimereform, hoolekandeküsimused,

lastetoetused või

erivajadustega laste haridus. Üksjagu

põhjust on kindlasti kopsakatel

eurorahadel, mida on oodata

peatselt avanevast toetuste voorust

ja mille mõistlik kasutamine

on tegelikult suur väljakutse. Kuidas

kulutada sadu miljoneid eurosid

nii, et aastal 2021 võiksime öelda:

jah, me seljatasime minevikust

kaasa saadud probleemid, tegime

tarku otsuseid, õppisime ja arenesime

ning nüüd on meie riik, kus

alles hiljuti oli liiga palju vaesuses

lapsi, ühiskonnaelust kõrvale jäänud

puuetega inimesi ja tööturult

välja langenud omastehooldajaid,

taas elujõuline.

Üks valdkond, mille tõsidust ja

millega koos vallanduvaid vältimatuid

kulutusi veel tugevalt alahinnatakse,

on autistid. Hiljutises

vestluses haridusministriga

sain teada, et tema isiklikult peab

sedalaadi problemaatikat pigem

moodsa maailma poolt ülepaisutatuks.

Ehk tekib neid juurde seepärast,

et me otsime neid, arvas

ta. Sotsiaalministeerium on ses

küsimuses pisut ees – juba sügisel

hakkas seal koos käima täisikka

jõudnud autistide emade algatatud

ümarlaud, kus otsitakse vastust

küsimusele, mis saab neist inimestest

edasi.

Kui koolid võivad tülika autisti

lihtsalt minema saata (mida üha

sagedamini ka juhtub), siis hoolekanne

peab siiski lõpuks midagi

vettpidavat välja mõtlema. Päevpäevalt

saab aga kõigile selgemaks,

et lihtne see ei ole.

Tiina Kangro

peatoimetaja

Puuetega inimesed

võiksid minna

presidendi peole

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Ka riigijuhid teavad, et Eestis

on üle 100 000 puudega inimese,

aga kuni see jääb nende

jaoks vaid arvuks paberil, pole

teadmisest palju kasu.

„Puutepunkti” toimetusse helistas mees, kes

pakkus välja mõtte, et puuetega inimesed võiksid

minna vabariigi aastapäeva vastuvõtu õhtul

peo toimumispaiga lähedale ja ääristada alleena

teelõigu, mida mööda tähtsad külalised riigi

esipaari vastuvõtule suunduvad.

Ega selles oleks midagi inetut,

kõik oleks viks ja viisakas. Puuetega

inimesed paneksid korralikud

riided selga, saatjad ja hooldajad

lööksid end pisut üles ning nii nad

siis seal lihtsalt oleksid pidulikule

üritusele vaikivateks tunnistajateks.

Liikumispuudega inimesed

istuksid oma ratastoolis või seisaksid

karkude najal, omastehooldajad

sõidutaksid üle keha halvatud

lamajad kohale rataskärudes,

pimedad tuleksid juhtkoera, valge

kepi või tugiisikuga. Need, kel

puue välja ei paista, seisaksid niisama

ja vaataksid. Keegi ei lärmaks

ning isegi lippe ega loosungeid

poleks vaja. Ei mingeid kõnesid

ega märgukirju – puuetega inimesed

lihtsalt oleksid seal ja teeksid

sellega enda nähtavaks. Eestis

on 140 000 puuetega inimest, vähemalt

teist sama palju hooldajaid. See

on 200 korda rohkem kui neid, kes

lähevad ballile.

Helistaja ütles, et tema ise pole

puudega inimene ega ka omaksehooldaja.

Ka ei kavatse ta seda üritust

ise eest võtta, aga ta lihtsalt soovis

pakkuda välja idee. Tema kui

terve inimene arvas, et sellest võiks

ühiskonnale kasu olla. Mida teie

arvate?

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Tänavuse Puutepunkti

medaliga tunnustatakse

Põlva haigla tööd

Veebruaris jagatakse

Eestis tänu ja tunnustust.

Juba teist aastat

anname ka meie välja

tänumedali, millega

tunnustame asutust

või inimest, kes on

teinud ära midagi suurt

selleks, et erivajadustega

inimesed ja nende

pered tunneksid end

meie ühises maailmas

paremini.

Läinud aasta 1. detsembri „Puutepunkti”

saates näitasime lugu Sole-

Marist, kes sai 12-aastaselt uppumise

tagajärjel ränga ajukahjustuse.

Praegu on ta 19-aastane, viimased

kuus ja pool aastat on ta koduks

olnud Põlva haigla.

Sole-Mari heitlikumad ja mahukat

intensiivravi vajavad ajad on

nüüdseks möödas ja tema seisund

stabiilne. Teda on aga endiselt tarvis

ööpäev läbi jälgida ja hooldada. Ta

on lamaja, vajab mõne tunni tagant

asendivahetust ja tihedat aspireerimist.

Et kopse paremini puhastada,

on talle paigaldatud trahheostoom.

Toidu saab Sole-Mari gastrostoomi

kaudu otse makku.

„Meil on olnud palju üliraskes

seisundis patsiente, aga et üks haige

meie juures suureks kasvab, on

esmakordne,” lausub Põlva haigla

ülemarst Margit Rikka. „Kui Sole-

Mari siia saabus, oli ta veel laps, aga

nüüd on temast sirgunud noor naine,

kõigi oma rõõmude ja muredega.

Ainuke asi, et ... me ei saa temaga

kontakti.”

Normaalne elu

Tänu sellele, et Põlva haigla on

olnud valmis aastaid pakkuma Sole-

Marile taastusravi ja tipptasemel

Eelmine medal

Esimene Puutepunkti tänumedal

läks aasta tagasi Tartusse

Aura veekeskusele, mis osutus

ainsaks ujulaks kogu Eestis, kus oli

mõeldud erivajadustega inimeste

peale ja seatud sisse spetsiaalne

riietus- ja pesuruum, mida puudega

inimene saab kasutada koos oma

(teisest soost) saatjaga. Lisaks pääseb

puudega ujulakülastaja tugiisik

veekeskusse piletita.

hooldust, on ta perekond saanud

jätkata tavapärast elu. Kuigi hoolduse

eest tuleb ka perel maksta (lisaks

haigekassa ja koduvalla osalusele),

on Sole-Mari ema saanud kogu selle

aja käia tööl, olla abikaasa ja ema

pere noorematele lastele.

„Puutepunkti” toimetuseni on

jõudnud ridamisi lugusid, kuidas

meditsiiniasutustes saab raske ajukahjustusega

patsientidele osaks

tõrjuv suhtumine. Nende hooldamine

on ju vaevarikas, tervenemise

väljavaated tihti suure küsimärgi

all. Põlva haigla arstid ja õed on teinud

aga valiku olla hoolivad ja väga

inimlikud. Imetlusväärne on doktor

Margit Rikka oskus mures lähedastele

isegi halbu teateid edastades

hoida alles usk ja lootus.

Lähedastel on luba käia Sole-

Mariga tegelemas nii sageli ja nii palju,

kui vaid tahtmist ja jaksu on. Olla

tema seltsis, pesta ja kammida teda,

turgutada eri viisil piiga meeli. Vanaema

Astrid on otsinud taastusspetsialiste,

ning neidki on haigla lubanud

neiu juurde. Näiteks on Astrid

juba aastaid toonud ülepäeviti palatisse

massööri, kes tegeleb tüdrukuga

mitu tundi. Tänu sellele on ta üle

saanud ülitugevast spastikast.

Astrid tunnistab, et eks ole ta teinekord

teinud mõttetusigi. Kutsunud

näiteks lapselapse juurde sensitiive.

Aga mure sunnib tegutsema.

Ja tegutsedes on kergem. Ka selle

eest pole ta tohtrite käest pragada

saanud. Margit Rikka sõnul on

nende haigla põhimõte see, et kõik,

mis haiget ei kahjusta, on lubatud:

„Me ju tegelikult ei tea, mis veel võib

aidata. Inimaju on siiamaani arstiteadusele

üks suur mõistatus. Selles

mõttes toimib meie koostöö Sole-

Mari perekonnaga suurepäraselt.

Meie saame pakkuda tõenduspõhist

meditsiiniabi. Ja kui perelt tuleb

sellele lisa, olgu rahvameditsiini või

veel millegi poolelt, on väga hea.

Kui mu enda laps siin voodis lebaks,

võib-olla teeksin samuti.”

Vaja taastuskodu

Seda, et nii raskes seisundis haige

hooldamine jääks üksnes perekonna

õlule, nagu see Eestis tihti juhtub,

ei pea Margit Rikka normaalseks.

Nende jaoks tuleks luua rehabilitatsioonikeskus

või taastuskodu. Seal

võiksid siis oma elupäevade lõpuni

elada ka püsivalt vegetatiivses seisundis

inimesed. Anne Lill

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Eestis sünnib ligi 80 protsenti lastest peresünnitusel.

Veebruar 2014


4

Reform

5

Töövõimereformis

on vist

unustatud

psüühikahäired

Sel ajal, kui töövõimereform kogub tuure, kasvab

päev-päevalt tõsiste psüühikahäirete tõttu parimas

eas töövõime kaotanud inimeste meeleheide. Järgnev

artikkel on veebifoorumi „Sa ei ole üksi” liikmete

ja kogemusnõustajate ühine arvamusavaldus.

Tegu on Eesti suurima vaimse tervise foorumiga, mis

koondab inimesi, kel on probleeme depressiooni,

ärevushäirete või teiste psüühikahäiretega.

Eestis räägitakse töövõimetuse

põhjustajana eelkõige füüsilistest

puuetest. Kajastatakse probleeme,

kuidas liikumisvõimetud inimesed ei

saa tööl käia ning ei leidu ka ettevõtteid,

kes tahaksid just neile sobivaid

töökohti pakkuda. Sujuvalt unustatakse

aga ära, et 10 kõige enam töövõimetust

põhjustava haiguse hulgas

on viis psühhiaatrilised: depressioon,

bipolaarne häire, alkoholi kuritarvitamine,

skisofreenia ja sundhäire.

Sotsiaalkindlustusameti registri

andmete järgi on Eestis praegu

registreeritud ligi 23 000 püsiva

töövõimetusega inimest, kel on selle

peamiseks põhjuseks psühhiaatriline

diagnoos. See on rohkem kui iga

viies töövõimetu. Nendele lisanduvad

inimesed, kel selline diagnoos

on kaasuv probleem. Need probleemid

puudutavad tihti täies elujõus

inimesi, sest psüühikahäired vallanduvad

sageli noores eas – noortel on

töövõimetuse põhjuseks psüühikahäired

70 protsendil juhtudest.

Foto: Bulls

Kitsas vaade

Kui üldse vaimsest tervisest räägitakse,

siis Eestis seostatakse seda

ainult skisofreeniaga. Ometi on selle

levimus vaid ühe protsendi ligi. Ärevushäirete

all kannatab aga üheksa

protsenti, meeleoluhäirete all

umbes 11 protsenti inimestest (aasta

prevalents).

Võib tunduda uskumatu, aga depressioon

on maailmas puuet põhjustavate

haiguste pingereas teisel

kohal. Tegemist on epideemiaga,

mis nõuab palju rohkem tähelepanu,

kui sellele pööratakse.

Praegu käib töövõime hindamine

depressiooni või ärevushäirega inimese

jaoks absurdselt. Tuleb täita

ekspertiisitaotlus, mille küsimused

puudutavad ainult kehalisi probleeme:

nägemist, kuulmist, rääkimist,

liikumist jne. Küsimused selle kohta,

kuidas inimene saab hakkama igapäevaeluga,

annaksid justkui võimaluse

rääkida raskustest, mis tekivad

väsimuse, apaatia, ärevuse või tähelepanuhäirete

korral … kuid ankeedis

olevaid küsimusi vaadates jääb

vastustest väga erinev mulje. Näiteks

kui küsimusele „Kas te tavaliselt

suudate kasutada telefoni ilma

spetsiaalse abivahendi ja/või teise

inimese abita?” vastata eitavalt, sest

inimene ei suuda suure ärevuse tõttu

telefonikõnesid teha, võib sattuda

olukorda, kus ametnik teeb suured

silmad: „Mis mõttes te ei saa telefoni

kasutada – käed on ju otsas?”

Raskesti nähtav

Praegu päästab see, et ekspertiisi

jaoks küsitakse hinnang ka raviarstilt.

Psühhiaater on kursis sellega,

milliseid raskusi igapäevaelu psüühikahäirega

inimesele tekitab, ning

tänu sellele hinnatakse töövõimetuse

protsenti ja/või puudeastet asjatundlikult.

Muude ametnikega asjaajamine

ja neile oma haiguse tõestamine

võib olla aga keerulisem ülesanne.

Kui inimene on ratastoolis, on

ühiskond empaatiline, probleem on

nähtav ja siililegi selge, et tal on abi

vaja. Kroonilise depressiooni korral

ei ole aga kellelegi otsaette kirjutatud

„depressioon”. Meie inimesed on

isegi arstidelt saanud kommentaare

„sa näed ju täitsa normaalne välja”.

Justkui depressiooni või ärevushäirega

peaks ringi käima salkus juuste

ja määrdunud riietega.

Kui töövõime hindamisest saab

töötukassa kohustus, siis huvitab

meid väga, kuidas lahendatakse

psüühikahäiretega inimeste töövõimelisuse

hindamine ja kas töötukassal

on üldse olemas kompetents.

Praegused klienditeenindajad

tunnevad ära sellised psüühikaprobleemid,

mis kohe silma hakkavad.

Kui vanamemm ikka räägib, et lähe-

dased teda mürgitavad ja valitsus ta

järele luurab, tekib kahtlus, et midagi

on korrast ära. Aga kui tuleb keegi,

kel on justkui haridus ja töökogemus

olemas, aga igal kohtumisel on

näha, et ta on olnud passiivne, pole

ise tööd otsinud, CV kirjutamise

kohta ütleb, et ei jaksanud, ning kui

spetsialist pakub talle ametit, mis ta

võimetele ja taustale justkui peaks

sobima, käitub ta tõrkuvalt ja igasuguse

entusiasmita, mida siis arvata?

Simulant!

Vääriti mõistmine

Töövahendaja lükkab ta samuti

mõttes manipulaatorite ja „elukutseliste

aidatavate” hulka, kes lihtsalt

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 1992. aastal sündis peresünnitusel vaid iga kaheksas laps.

Veebruar 2014


6

Reform

7

ei taha töötada. Tegelikult võib tegu

olla raskes depressioonis inimesega,

kelle suurimaks võimetekohaseks

pingutuseks ongi kord kuus end

püsti ajada ja töötukassasse vedada.

Töötukassa spetsialistidel ei ole

meie teada psüühikahäirete hindamise

oskust, praegu õpetatakse

neile seda ainult skisofreenia võtmes.

Sotsiaaltöötaja haridus (isegi

magistritasandil) ei anna pädevust

hinnata psüühikahäirete olemasolu,

nende mõju ega raskusastet. Väline

mulje aga on psüühikahäiretega

inimesel sageli väga eksitav – tal

on käed-jalad küljes ja riided puhtad.

Kuid tegelikult peitub selle taga

inimene, kes ehk tõesti ei suuda 80

protsenti ajast tööülesandeid täita.

Kui vaadata reformi koostamisel

abiks olnud töörühmi, selgub,

et koos pole käinud ühtegi vaimsele

tervisele spetsialiseerunud rühma.

Tekib suur kahtlus, et selle sihtrühma

vajadustele pole reformi ette valmistades

mõeldudki.

Siit tekibki küsimus: kas osatakse

sedalaadi probleeme õigesti hinnata

ja näiteks aktiivsuse nõuet (osaleda

aktiviseerivates meetmetes, õppida,

töötada) juhtumist lähtudes kohandada?

Kasu asemel kahju

Raske depressioon võib kaasa

tuua passiivsuse, apaatsuse, alanenud

energiatasemest tingitud suutmatuse

n-ö normaaltasemel igapäevaselt

toime tulla.

Sotsiaalfoobia või Aspergeri sündroomi

/ autismi diagnoosiga kaasneb

omaette hoidmine, piiratud sotsiaalsus,

teistest inimestest füüsiliselt eraldatud

olemine (kollektiivtöö on välis-

Foto: Bulls

tatud). Neid probleeme mitte delikaatselt

arvestav sundus võtta osa

„aktiviseerivatest meetmetest” võib

vaimset tervist hoopis kahjustada.

Teame ka näiteid, kuidas töötukassa

survestas inimest vastu võtma

ebasobivat tööd (valvuriamet öisel

ajal), mille tagajärjel tal vallandus

lisaks oma muudele probleemidele

tõsine paanikahäire. Kuidas on sellised

riskid maandatud?

Palju leidub ka inimesi, kes hakkavad

saama uuest reformist kasu

asemel hoopis suurt kahju. Näiteks

on absurdne, et sama suurt toetust

hakatakse maksma nii 40- kui ka

80-protsendise töövõimekaotusega

inimestele, kellest mõlemal on uue

süsteemi järgi eristamatu osaline töövõimekus.

Miks diskrimineeritakse

suurema töövõimekaoga inimesi, kel

on niigi raskem, samal ajal kui väiksema

töövõimekaoga inimesed saavad

uues süsteemis raha juurde?

Kaotajad

See probleem puudutabki eelkõige

just psühhiaatrilise diagnoosiga

inimesi. Sest andmeid vaadates selgub,

et kõige sagedamini (64 protsendil)

on psühhiaatrilise diagnoosi

tõttu töövõimekaoga inimestele

määratud töövõimetuse protsendiks

just 80.

Töövõimetoetuse summade

vähendamisega 180 ja 320 eurole

kaotavad lisaks need inimesed, kes

on raskustele vaatamata olnud nii

tublid, et on suutnud luua või leida

töökoha, mis vastab nende vajadustele.

Elu aga näitab, et enamasti on

sissetulek madal ja selle juurde nad

vajavadki pensionit, et erivajadustest

tingitud lisakuludega siiski ära

elada.

Milliseid teenuseid pakutakse neile

uues süsteemis, et kaotatud väärtust

tasa teha? Reformi pakutavad

teenused, mille ülesandeks on töövõimet

suurendada, on sätitud nende

suunas, kes vastavad kindlatele

kriteeriumitele (töökoha puudumine,

aktiivsussoov, soov liikuda ja

töötada väljaspool kodu jne). Ülejäänud

(ka meelitamise peale ei suuda

oma häire tõttu kodust välja tulla)

ei saa midagi – kulud jäävad, oma

eluga peab edasi võitlema, aga nüüd

siis lihtsalt väiksema igakuise summaga.

Kaotavad ka need, kes terviseprobleemidest

hoolimata pingutavad

tööd teha ja teenivad keskmise

palga või üle selle. Nad lihtsalt võrdsustatakse

tervete inimestega, kuigi

nende terviseprobleem võib olla

väga kulukas ja elu piirav.

Veebifoorumi „Sa ei ole üksi” kasutajad

Lisaprobleem:

kust tulevad töökohad?

Õhku jääb rippuma ka

küsimus, kuidas erivajadustega

inimestele

kavatsetakse leida sobivad

töökohad – milliseid

samme on kavas

astuda, et kohti luua?

Erivajadustega inimestele on

enamasti jõukohane töötada osakoormusega

ja nad vajavad oma

vajadustele kohandatud tingimustega

töökohti, paljud on võimelised

töötama üksnes kodus. Kuidas

on plaanis ettevõtteid motiveerida

selliseid kohti looma? Isegi Tallinna

tingimustes on see olnud üsna

keeruline, rääkimata maapiirkondadest,

kus juba praegu töötamise

võimalusi napib.

Tekib hirmutav mõte, et töökohtade

kohandamisest võiksid olla

huvitatud peamiselt ettevõtted,

kus on juba praegu probleeme töötajate

leidmisega (peamiselt viletsa

palga ja kehvade töötingimuste

tõttu) ning kes seega peavad kasutama

iga võimalust, et kas või ajutiselt

töökäsi leida.

Kui aga tööd otsiv inimene on

omandanud kutse- või kõrghariduse

(tõenäoliselt riikliku tellimuse

alusel) ja tahaks rakendada erialaseid

teadmisi, kuidas plaanib

töötukassa lahendada olukorra

siis? Riigi seisukohalt üsna kasutu

ja surnud ring, kui koolitada inimesed

välja ja siis loobuda nende

teenustest õpitud erialal (sest neil

on erivajadused), suunates nad

töötukassa kaudu näiteks puhastusteenindajaks

(lihtsalt üks näide,

sest sel alal on alati töökäsi vaja ja

enamasti võimalik töötada osalise

koormusega).

Tundub, et see, võib-olla isegi

kõige tähtsam samm reformi

õnnestumiseks on jäetud tegemata.

Ehk siis – kus on analüüsid,

projektsioonid ja arvutused?

Lubadusi, et kõikidel aidatakse

leida soovitud töökoht, võiks jagada

alles siis, kui on, mida jagada.

Praegu tundub, et need on tühjad

lubadused ja reaalsuses plaanitakse

inimesi survestada ebasobivatele

töökohtadele asuma või siis jäävad

nad töötuks edasi, kuid peavad

hakkama nüüd toime tulema palju

väiksema rahaga.

Psüühikahäired

võtavad enamasti

80 protsenti

töövõimest

Eestis on 23 038 inimest, kellele on töövõimetus

määratud psühhiaatrilise haigestumise tõttu.

Neist 64 protsendile on määratud 80-protsendine

töövõimekadu.

Allikas: sotsiaalministeeriumi andmed (1.01.2013)

Inimeste arv 0 4 17 219 194 1545 1360 14 666 1670 3363

Töövõimetuse

protsent 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100

Kuidas lahendab töötukassa minu juhtumi?

Naine (34). Omandatud

kutseharidus ja

omandamisel kõrgharidus

erialal, mida

saaks realiseerida riigiasutuses.

Depressioon,

sotsiaalfoobia, 80-protsendine

töövõimekaotus,

keskmine puue.

Tervisliku seisundi tõttu suudan

tööd teha olenevalt perioodist

0–50-protsendise koormusega. Et

töötamine jätkuvalt võimalik oleks,

on vaja paindliku graafikuga osalise

koormusega tööd (mida saaks vähemalt

mingil määral teha kodus) ja

töökohas kohandatud tingimusi, st

eraldatud töönurka, kuna ma ei suuda

töötada avatud kontoris.

Kroonilise depressiooni tõttu on

töövõime kõikuv, tihti on see parem

õhtusel ajal. Otsene suhtlus on raskendatud,

suurem osa suhtlust

peaks käima interneti kaudu.

Olen arvel töötukassas, kus konsultant

arvas, et kui tahan osalise

koormusega töötada, peaksin minema

tööle koristajana, sest midagi

muud neil pakkuda ei ole. Mina

sooviksin töötada õpitud alal. Praegu

majandan ära, kuna saan toetust

isalt (millega tasun üüri), töövõimetuspensioni

ja hetkel ka töötuskindlustust

(varem sain väikest palka).

Mõne aasta pärast aga jääb mu isa

pensionile, seega tema mind enam

toetada ei saa. Seega on eluline vajadus

edaspidi kompenseerida puudu

jääv osa (lisaks uue reformi raames

vähenev pension) palgaga, mida

tuleb hakata mingil moel teenima.

Infoks lisan, et elan üksi, seega

kulud elamispinnale (korteri üür ja

kommunaalkulud) tuleb üksi tasuda.

Siiski tahaks ellu jääda.

Pikkade otsingute tulemusena on

mul õnnestunud leida psühhiaater,

kel on detailne ülevaade mu seisundist

ja sellest lähtuvast töövõime

kaotusest. Diagnoosi selgitamiseks,

täpsustamiseks ja lahenduste leidmiseks

oleme koostööd teinud viis

aastat. Häire tõttu ei ole ma eriti hea

eneseväljendaja ja isiklikel teemadel

suudan rääkida vaid usaldusisikutega

(lähedased, terapeut, psühhiaater).

Kõige paremini väljendan end

kirjalikult ja siis, kui vastamiseks

on antud piisavalt aega. Inimene,

kes mind ei tunne ja mu probleeme

sügavuti ei tea, hindab mind enamasti

vaikseks ja tagasihoidlikuks

inimeseks, kel pealtnäha pole suurt

midagi viga. Paratamatult tekib

küsimus, missugune hakkab välja

nägema töö juhtumikorraldajaga:

kuidas suudab ühe või paari vestluse

järel hinnata mu töövõimet inimene,

kel pole psühhiaatrilist haridust

ega kogemust?

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Suurhaiglates toimub peresünnitusi maakonnahaiglatest enam. Veebruar 2014


8 Elu lugu

9

800-grammisena

sündinud Marten

tõukas käima

vanemate liikumise

Miks rääkida enneaegsetest lastest? Et sellele küsimusele vastata, otsustas

noor ema Kristel Kukk rääkida Puutepunktidele oma lapse loo. Kolm ja pool

kuud enne õiget aega sündinud Marten on äsja saanud kaheaastaseks. See on

piisav aeg, et teha läbielatust mõned järeldused ja ettepanekud.

Kristeli jaoks said poja sügavalt

enneaegne sünd, seda saatnud

halastamatu teadmiste puudus

ja haiglasüsteemi vähene

sõbralikkus põhjusteks, miks ta

otsustas asuda võitlema muutuste

eest. Foto: Heiko Kruusi

Minu laps otsustas sündida 25(+3)

rasedusnädalal. See +3 tähendab

päevade arvu, mis näidatud nädalat

ületas. Miks laps tuli nii vara, sellele

ei osanud ükski arst põhjust öelda.

Lihtsalt sünnitegevus hakkas peale

ning enam ei olnud midagi teha.

Enne sünnitust

2. veebruaril 2012 kella 22 ajal läksin

tugevate toonuste ja verejooksu

pärast Pelgulinna sünnitusmaja erakorralisse

vastuvõttu. Loomulikult

jäeti mind kohe sisse ja hakkas pihta

valvearstide rahmeldamine. Valvearst

rääkis, et sellise rasedusnädalaga

kaalub laps vaevu 500 grammi ja

ellujäämise tõenäosus on väga-väga

väike...

Nii ma siis olingi pisarates, voodis

pikali ning koos mehega teadmatuses.

Öeldi ainult, et mina jään haiglasse,

kuid mees minu juurde jääda

ei saa ning peab koju minema. Mind

pandi tilgutite alla, tehti kopsusüste

ja palju muud, mida ma enam ei

mäleta. Meeles on vaid see, et olin

šokis, nutsin ja tundsin end väga

üksikuna. Abituna ja teadmatuses.

Tahtsin olla mehega koos, turvaliselt

ja kindlalt. Paitasin siis kõhtu

ja rääkisin lapsega: palun püsi veel

kõhus, ära veel tule, liiga vara on...

Paari tunni pärast läksid valud veel

tugevamaks ja mind otsustati siiski

sünnitusosakonda viia. Lõpuks

lubati ka mehel tagasi tulla. Nii ma

lebasin kogu öö sünnitusosakonnas

pidevate valudega, mees hoidis käest

kinni ja kordas pidevalt, et kõik saab

korda, ärgu ma muretsegu.

Hommikul tuli uus arst ja rääkis,

milline on elulootus ja mis edasi

saab. Sünnitusosakonna juhataja

tuli minu juurde ning ütles, et tema

soovitaks erakorralist keisrit, kuna

siis on suurem tõenäosus, et laps

jääb ellu.

Samuti rääkis ta, et on ilmale aidanud

ühe sama sügavalt enneaegse,

kes nüüd on juba viie-kuueaastane

tubli laps. See lohutas mind väga. Et

ma ei ole tõesti ainukene, tõesti on

veel emasid, kes sünnitavad lapse

enneaegselt. Ma ei olnud ju varem

kuulnudki väljendit „enneaegne

laps”. Mis mind ees ootab? Kas mu

laps on terve? Oi kui palju oli peas

küsimusi! Aga vastuseid ja vastajaid

polnud.

Lapse sünd

Umbes kella 13 ajal otsustati erakorraline

keiser teha ja rasedus lõpetada.

3. veebruaril kell 13.55 sündis

800-grammine poiss.

Mina last ei näinudki, sest ta viidi

kohe minema, kuulsin vaid väikest

piuksu. Nii oleks tahtnud teda kas

või korrakski näha.

Pärast sündi ei rääkinud minuga

lapsest mitte keegi. Olin täielikus

teadmatuses. Mehele öeldi, et ei teata,

kas laps üldse elab öö üle. Mees

mulle loomulikult sellest siis ei rääkinud,

vaid alles järgmisel päeval, kui

öö oli möödas. Tagantjärele mõeldes,

võib-olla oligi parem, et ta mulle

ei öelnud, sest olin niigi väga segaduses

– sünnitasin, aga last ei ole...

Palatis oli minu kõrval teine ema

koos oma vastsündinuga. See suurendas

mu segadust ja üksindustunnet

veelgi: nemad olid koos, mina ...

mina aga isegi ei teadnud, kas...

Kahju, et ei ole sellist võimalust,

et enneaegse lapse ema saaks olla

teistest sünnitajatest eraldi, sest teine

vanem koos terve lapsega muudab

olukorra veelgi raskemaks. Peas

tiirlesid mõtted, et ma ise olen kõiges

süüdi. Et ma ei saanud hakkama.

Mina olen süüdi, et laps kannatab.

Reanimatsioon

Last nägin alles kolmandal päeval.

Ma vaevu kõndisin, kanüül oli

veel küljes, aga pidin oma last nägema.

Mina olin Pelgulinnas ja laps oli

Mustamäel lastehaiglas. Miks ei või

olla reanimatsioon ja intensiivravi

sünnitusmajaga koos? Miks lapse

ema peab lapsest nii kaugel eemal

olema? See raskendab kogu olukorda

ju veel rohkem! Mina eemaldusin

Veebruar 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

2011. ja 2012. aastal sündis Eestis 150 alla 1500-grammist last.

Veebruar 2014


10

Elu lugu

11

“Mehele öeldi,

et ei teata, kas

laps üldse elab öö

üle. Mees mulle

loomulikult sellest

siis ei rääkinud.

täielikult kõigist ja kõigest ning süüdistasin

end pidevalt. See oli kohutav

ahastus.

Jõudsime mehega Mustamäele

Tallinna lastehaiglasse. Reanimatsiooniosakond

ehk kõrgema astme

intensiiv (ametlikult anestesioloogia-intensiivravi

osakond) on kogu

lastehaigla peale üks ja seal viibivad

kõik kõige raskemas seisundis

lapsed kuni 16 või 18 aastani välja.

Sõitsime liftiga neljandale korrusele,

kuid reanimatsiooniosakonda

sisenenuna ei suutnud ma enam

kuidagi olla: värisesin üleni, hoidsin

pisaraid tagasi ... aga kui ma siis

oma pisikest nägin seal kuvöösis,

hakkasid pisarad ainult voolama...

Poiss oli nii tillukene, tema küljes

oli nii palju juhtmeid, aparaadid

piiksusid jne. Meil lubati seal esimestel

päevadel olla ainult viis minutit...

Aga see ei ole ju normaalne! Kolm

päeva on möödas ja viis minutit?!

Esimestel päevadel me lastearstidega

üldse ei kohtunudki, ainult

õde ütles, et seisund on väga raske,

aga stabiilne. See oligi kogu meie

info.

Ma olin jätkuvalt teadmatuses.

Kas mu lapsest kasvab terve inimene?

Kas mu laps jääb ikka ellu? Mis

mind ees ootab? „Enneaegne laps”

oli minu jaoks täiesti uus termin.

Kuidas oli võimalik, et ma ei olnud

sellest varem mitte kui midagi kuulnud?!

Poisil oli reanimatsioonis kolmneli

arsti. See ajas kohati segadusse,

sest iga arst rääkis erinevalt, raske

oli aru saada. Väga tihti oli olukordi,

kus pidime ise paberitelt vaatama,

mis lapsega toimub, sest meile

nii vajalik info oli suhtluses mitme

arstiga läinud kaduma. Oleks tahtnud,

et meil olnuks kindel arst, kelle

Väike „kängurupoeg” Marten. Kui aastakümneid usuti, et enneaegsete

laste parimad päästjad on üha võimekamad aparaadid, siis nüüd ollakse

tagasi inimlike väärtuste juures. Foto: erakogu

poole oma muredega alati pöörduda.

Küsimusi oli palju, aga vastuseid

vähe. Arstide ja õdede töö reanimatsioonis

on aga täielikult kiitust väärt,

sest nende silmist on näha, et tööd

tehakse südamega ning laste päästmiseks

antakse endast kõik.

Känguruasend

Lapse sain känguruasendisse esimest

korda siis, kui ta oli 18-päevane.

See oli ikka veel reanimatsiooniosakonnas.

See tunne on kirjeldamatu!

Ma istusin ja silitasin oma

pisikest ja pisarad aina voolasid.

Mees võttis poisi tillukesest käest

kinni ja nii me siis olimegi. Olime

mõlemad väga emotsionaalsed sel

hetkel.

Nüüd sain tulla iga päev ja hoida

kaks-kolm tundi oma last põues,

riiete all, oma keha vastas. See oli

võimalik kella 12 ja 19 vahel, kui oli

külastusaeg.

Nii möödus kolm kuud, kolm rasket

kuud olime suurema osa ööpäevast

teineteisest eemal. Probleeme

ja keerulisi olukordi tekkis palju, neil

kuudel põdes laps läbi ka enamiku

enneaegsete haigusi.

Lahusolek lapsest mõjus mulle kurnavalt.

Nutsin end igal õhtul magama,

helistasime vahel haiglasse ka

öösiti, et teada saada, kas kõik on ikka

hästi. Stress oli suur. Kui keegi küsis

minult, kuidas läheb, vastasin alati

„hästi”, sest ei tahtnud rohkem ei mingeid

küsimusi ega ka kellegagi rääkida.

Ma tahtsin olla üksinda ja omaette.

Usun, et mehele mõjus see kõik

samuti väga raskelt, aga nagu mehed

ikka, nemad seda välja ei näita.

Olen väga tänulik oma mehele,

kes selle kõik vankumatult üle elas ja

mulle tohutult suureks toeks oli. Ta

mõistis minu eemalolekut ja süstis

minusse pidevalt positiivsust.

Intensiivosakond

3. mail, Marteni kolme kuu sünnipäeval

(õigeaegse sünni korral

oleks siis jäänud ikka veel kaks nädalat

kõhus kasvamist) viidi mu laps

täiesti ootamatult teise osakonda.

Ma teadsin, et ühel päeval see juhtub,

aga keegi ei osanud öelda, millal.

Siirdusime mehega siis taas järgmisse

kohta – seekord lastehaigla

väikesesse majja, enneaegsete ja haigete

vastsündinute osakonda. Seal

olid jälle uued õed, uued arstid, kuid

mis kõige tähtsam, nüüd sain lõpuks

ometi jääda oma lapse juurde haiglasse.

Siin pääsesid emad oma laste

juurde ööpäev läbi, kuigi palatid, kus

emad magasid, olid eraldi. Ka isad

said tulla, kuid külastusaegadel.

Esimene päev intensiivosakonnas

oli totaalne šokk. Alguses ei pääsenud

ma kuidagi oma lapse juurde,

sest arvati, et ma tulin kellelegi külla.

Siin pidin hakkama ka esimest korda

oma lapse eest ise hoolitsema, talle

sondiga süüa ja ravimeid andma,

teda pesema jne. Kuidas seda teha,

“Ma olin jätkuvalt

teadmatuses.

Kas mu lapsest

kasvab terve inimene?

Kas ta jääb

ikka ellu? Mis mind

ees ootab?

Kuidas tagada parim

abi enne aegsetele?

Kõik suurel määral enneaegsed

lapsed peaksid ilmale tulema

sellele spetsialiseerunud keskustes –

Eestis Tallinnas või Tartus. Eesti suurust

arvestades peaks kummaski linnas olema

üks kõrgtasemel perinataalkeskus.

Kuna uuringute tulemuste põhjal

on maakonnahaiglates sündinud

enneaegsete tervisenäitajad ja

ravitulemused märgatavalt kehvemad,

tuleks igal võimalikul juhul transportida

laps enne sündi (emaüsas) kõrgema

etapi perinataalkeskusse.

Regionaalsetes perinataalkeskustes

peaksid vastsündinute

intensiivravipalatid asuma sünnitusosakonna

vahetus läheduses, et äsja sünnitanud

ema saaks olla lapse juures ja raskes

seisundis vastsündinut poleks vaja

transportida teise haiglasse (nn ukselt

uksele ravi). Uuringutes on selgunud, et

transporditud haigetel vastsündinutel

Enneaegsed lapsed

kaheaastaselt

on ligi kaks korda suurem komplikatsioonide

ja hilisemate tervisekahjustuste

tekkimise oht.

Perinataalkeskustes tuleb enneaegse

lapse vanematele tagada

perekeskse ravi ja hoolduse võimalused

isegi siis, kui laps on raskes seisundis

ja vajab intensiivravi. Varem arvati, et

enneaegse lapse jaoks on parim ravikeskkond

kuvöösis, aga nüüd on leitud

kinnitust, et „känguruasend” oma ema

või isa põues on veel parem. Kindlasti

vajab enneaegne laps rinnapiima.

Haiglad peavad astuma samme,

et vähendada aparaatide abil

tehtavat agressiivset intensiivravi ja

asendada see nn pehme, lapse individuaalsusest

lähtuva, kombineeritud

intensiivraviga.

Allikad: maailma terviseorganisatsioon

(WHO), UNICEF, Liis Toome et al.,

Eesti Perinatoloogia Selts

Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja Liis Toome, kelle

hoole alt käib läbi enamik Põhja- ja Lääne-Eesti sügavalt enneaegseid vastsündinuid,

on teadustöödes uurinud enneaegsete elulemuse ja edasise elukvaliteedi seoseid.

Tabelis olevad tulbad näitavad, milliseks oli kujunenud 2007. aastal Eestis enne 32.

rasedusnädalat ilmale tulnud beebide elu kaks aastat pärast sündi.

%

100

80

60

40

20

0

Surnud

Raske või

sügav puue

22–23 24–25 26–28 29–31

Rasedusnädalaid

Allikas: Toome et al., Acta Paediatrica 2013

Kerge puue

Terve

Veebruar 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Enne 32. rasedusnädalat sünnib Eestis ligi 170 last aastas.

Veebruar 2014


12

Elu lugu

13

näidati ette ainult esimesel söögikorral,

teisel pidin juba kõigega ise

hakkama saama… Ma kartsin meeletult,

äkki teen midagi valesti, mis

siis saab? Hiljem arst seletas, et nii

see ongi mõeldud, et sinna jõudnuna

harjuksid emad lastega kiiresti ära.

Vastsündinute osakonna intensiivpalatis

oli suur pluss see, et Martenil

oli nüüd ainult üks arst, kes temaga

tegeles ja tema kohta iga päev selget

ja arusaadavat infot andis. Ma teadsin

iga päev, kuidas lapsel läheb ning

mida temaga tehakse.

Endiselt rõhutan seda, et vanem

peaks saama olla lapsega koos sünnist

saadik. Marteni olukord hakkas

silmanähtavalt paremuse poole

liikuma sellest ajast, kui hakkasime

koos haiglas olema. Reanimatsiooniosakonnas

oli ta kolm kuud

CPAP-i (hingamisaparaadi) all ja oli

lisahapniku sõltuvuses, aga intensiivis

loobus lisahapnikust paari päevaga.

Ma olin nii-nii õnnelik. Mees

võttis sel ajal uuesti puhkuse, küll

tasustamata, aga siiski – ta tahtis

olla meiega ja me veetsime haiglas

koos terve päeva.

Olime poisiga kolm nädalat intensiivosakonnas.

Siis järsku läks kõik

nii kiiresti ülesmäge, Marten hakkas

praktiliselt kohe rinnast ilusti

sööma, sõi alati isegi rohkem, kui

“Marteni

olukord hakkas

silmanähtavalt

paremuse poole

liikuma sellest

ajast, kui hakkasime

koos haiglas

olema.

oli määratud kogus, ja lõpuks hakkas

kaal samuti korralikult suurenema.

Intensiivosakonnas sain arstidelt

küll nüüd rohkem ja põhjalikumat

teavet, aga igatsenuks ka teiste

vanemate kogemusi. Oleksin tahtnud

rääkida mõne emaga, kes on

samasuguse teekonna juba läbi käinud

ja oskaks anda nõu, mis edasi

tuleb ja milleks valmistuda. Enneaegseid

sünnib ju pidevalt, aga mina

ühtki sellist inimest, kellelt küsida, ei

tundnud. Haiglas oli küll teisi emasid,

aga me olime kõik ühetargad

ehk siis – ühesuguses teadmatuses.

Tavaosakond

Pärast kolmandat nädalat intensiivis

liikusime uuesti edasi, järgmisse

osakonda. Nüüd pääsesime lapsega

ühte palatisse. Lõpuks sain oma lapse

eest täielikult ise hoolitseda, kuid

veelkord tuli harjuda uue olukorraga,

uued õed jne. Uues palatis sai

siiski olla veidi privaatsemalt. Palat

oli kahele emale ja kahele lapsele.

Ja oh seda rõõmu, sinna jäime vaid

nädalaks, mille järel saime lõpuks

haiglast välja – koju!

Kristel Kuke arvates peab enneaegsetest

lastest rääkima selleks,

et enneaegse lapse vanematel oleks vähem hirmu ja teadmatuses olekut;

et oleks vähem eelarvamusi ja rohkem tuge ühiskonna poolt;

et oleks natuke rohkem sotsiaalset tuge riigi poolt;

et meie, enneaegsete laste vanemad ja pered, suudaksime anda endast parima;

et meie lastest kasvaksid tublid ilmakodanikud.

Tagasi kodus

Neli pikka kuud haiglates oli möödas

ja me olime oma kodus! Õigel

ajal sündinuna oleks Marten nüüd

olnud ühekuune. Nii minu kui ka

mehe sugulased olid kõik nii õnnelikud

– ka nemad olid olnud kogu

aja suures mures ja stressis. Kohe

esimesel päeval oli näha, et poisile

meeldis kodus väga. Ta hakkas aina

rohkem kaalus juurde võtma, iga

päevaga kasvas ja arenes.

Nüüd asusid ka kaugemad tuttavad

vaikselt uurima, kuidas meil

läheb ja kuidas kasvame. Neil oli

suur uudishimu, kuna nende arvates

oli enneaegne laps kuidagi teistmoodi

laps. Et ta ei ole selline nagu

kõik teised, vaid erineb millegi poolest

ja tal on midagi viga. Kui pahane

ja solvunud ma olin... See, et mu

laps sündis enneaegsena, ei tähenda

sugugi, et ta on teistsugune. Olgugi

et ta on pisem, aga ega ta elu lõpuni

nii väikeseks ei jää. Pidevalt kuulsin:

„Appi, kui pisikene… Kuidas sa

ta üldse sülle julged võtta…?” Nii ma

siis korrutasin pidevalt, et Marten

on nagu laps ikka, aga kes teab, mida

kõike mu selja taga ei räägitud.

Seepärast ongi minu jaoks äärmiselt

tähtis rõhutada, et enneaegne

laps ei ole tegelikult õigeaegsetest

nii erinev. Tõsi, ta vajab kauem

haiglaravi ja on pisem. Samuti mäletan,

kui näiteks tuttavate seltskonnas

räägiti rasedusest ja sünnitusest

ning kui mina oma sõna sekka julgesin

öelda, siis nähvati mulle selle

peale, et mida mina ka sellest tean.

No kuulge... Ega siis kurg ei toonud

mulle seda last.

Miks rääkida?

Eks ikka selleks, et inimestele

anda rohkem infot. Enneaegse lapse

sündimiseks ei saa keegi valmistuda

– see toimub ikka ootamatult –,

aga kui see kellegagi juhtub, siis on

abiks, kui ollakse natukenegi rohkem

enneaegsusest kuulnud ega

satutaks nii suurde paanikasse kui

näiteks mina.

Teiseks tuleks kindlasti ühiskonnas

vähendada eel- ja valearvamusi

enneaegsetest lastest. Enneaegsete

laste vanematena kohtame ikka

veel suhtumist, et enneaegne laps

võrdub kindlasti puudega lapsega ja

midagi on seal väga viltu. Arvatakse,

et enneaegne laps ei ole mingil

juhul teiste, õigel ajal sündinud lastega

võrdväärne.

Kolmandaks on hästi oluline, et

värsketele enneaegsete laste vanematele

oleks saadaval palju teavet.

Et kohe haiglas, juba esimestel päevadel

oleks keegi, kes neid nõustab,

vastab mingilgi moel kõikidele

küsimustele, mis peas keerlevad. Et

oleks keegi, kes aitab toime tulla kõigi

nende segaste tunnetega.

Abi oleks psühholoogist või teisest

lapsevanemast, kes on ise kõik

selle läbi teinud ja oskaks aidata oma

kogemustele tuginedes. See annaks

lootust ja tuge, et kõik saab siiski

korda, ühel või teisel moel. Samuti

oleks abi teatmikest, mida juba haiglas

uurida ja lugeda.

Ja lõpuks, kõige tähtsam, miks

rääkida enneaegsest sünnist: on vaja

teadvustada, kui oluline on, et kogu

pere saaks sel keerulisel ajal koos

olla. Mitte ainult ema, vaid ka isa

tahab olla oma lapsega koos. Selleks

Praeguseks

on meil

kõik hästi

Minu väike kangelane sai 3. veebruaril kaheaastaseks.

Tervis on äärmiselt tugev, oleme selle aja jooksul vaid

paar korda haiged olnud.

Marten on küll teistest omavanustest pisem, aga

samas ka me ise mehega oleme mõlemad väiksemat

kasvu.

Areng on lapsel hilisem olnud, aga see vastab „korrigeeritud

vanusele” – kui lahutada tema vanusest need

kuud, mis ta sündis enne õiget aega, on areng normis.

Aru saab ta kõigest, aga eelistab rääkida esialgu oma

keeles. „Emme” oskab ta öelda ning väljendada ja ennast

mõistetavaks teha oskab ta igal juhul väga hästi.

Ta on tegelikult hästi rõõmsameelne ja tubli poiss.

Mina ja mees kutsume teda vahel ka Chuck Norriseks

(kes teatavasti saab absoluutselt kõigega hakkama)!

Isegi kui tullakse välja võitjana, on väga vajalik, et

keerulise sünni läbi elanud laste jaoks jätkuks arstidel,

aga ka kasvatajatel-õpetajatel edaspidistel

eluaastatelgi tähelepanelikke silmi. Foto: Heiko Kruusi

peavad isad olema haiglatesse teretulnud.

Ja sotsiaalkindlustus peaks

nägema ette raskes seisundis haiglas

viibivate laste isadele võimaluse

töölt kas või kõige keerulisemaks

ajaks puhkust saada.

Emal aitaks see natukenegi vähendada

stressikoormust. Aga ka lapsele

on hea, kui tema juures on kaks

armastavat vanemat. Ja mis veel rääkida

sellest, kui ema peaks lapsega

haiglasse jääma kuudeks, kuid kodus

ootab õdesid-vendi... Isasid on sellistel

hetkedel vaja ka muuks ja hoopis

tähtsamaks kui üksnes tööl käimine.

Ma arvan, et räägin kõigi enneaegsete

laste vanemate eest, kui ütlen, et meie

südamesoov on, et Eesti vabariigi seadusandluses

oleks säte, mis kaitseks

enneaegsete laste ja ka enneaegsete

laste vanemate õigusi.

Kristel Kukk,

enneaegselt sündinud Marteni ema

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Üle poole sügavalt enneaegsetest sünnib Ida-Tallinna keskhaiglas. Veebruar 2014


14

Elu lugu

15

Miks rääkida enneaegsetest

lastest?

Eestis sünnib aastas

umbes 700 last enneaegselt

– see tähendab enne,

kui saab täis vähemalt

37 nädalat emaüsas.

Umbes 160–170 neist aga

tuleb ilmale sügavalt

enneaegsena.

Sügavalt enneaegseteks loetakse

inimesehakatisi, kes on emaüsas

püsinud alla 32 nädala ja kelle sünnikaal

jääb alla 1500 grammi. Need

on kaks kuni neli kuud enne õiget

aega sündinud lapsed.

Kui veel mõnikümmend aastat

tagasi jäid nii pisikestest beebidest

ellu vaid üksikud, siis nüüd suudab

meditsiin paljusid neist aidata. Laste

„järelküpsemist” osatakse toetada

nii, et enamikust neist tulevadki

tublid ja terved ilmakodanikud.

Lootus, et arstide abiga saab kõik

korda, on seda suurem, mida rohkem

nädalaid on rasedus jõudnud

kesta.

Kõrge elulemus

Eesti meedikud on viimase kümne

aastaga tõusnud maailma tippu

oskustega aidata enneaegseid beebisid

elule – vaid kaheksa sajast enneaegsest

sureb sünni järel. Nüüd seisab

aga meditsiini ja sotsiaalsfääri

ees järgmine väljakutse: kuidas

arendada ravimeetodeid, haiglakeskkonda

ja hilisemat tuge nii, et

enneaegsena elama jäänud lapsed

paraneksid võimalikult kiiresti ning

teeksid arengus võimalikult hästi

tasa selle aja, mis neil jäi emaüsas

puudu.

Kogu maailmas on siin jõutud

ühtsele arusaamisele, et aparaatidesse

uskumise peab vahetama

humaansuse ja peresõbralikkuse

vastu. Laste tuleviku huvides tuleb

haiglate reanimatsiooni- ja intensiivraviosakonnad

ümber kujundada

nii, et ka keerulises seisundis

vastsündinute emad saaksid

kohe esimestest hetkedest olla

oma lapsega kontaktis, hoida

neid oma soojas põues (mis on ju

looduslik kuvöös) ja toita rinnapiimaga

(kas või sondi kaudu, kui

laps veel imeda ei suuda). Ja tegelikult

ei sega siinjuures ka hapnikujuhtmed

ega muu vajalik – see

on suhtumise ja põhimõtete küsimus.

Väiksemad riskid

Oluline on, et lähedaste juures

saaksid neil keerulistel aegadel

olla ka isad. See mõjub turvaliselt

emale-lapsele ning vähendab

kindlasti riski, et perekond

puruneb, mida stressi ja närvipinge

olukorras kergesti juhtuma

kipub.

Kuigi beebi oma hirmudest

ja ängist rääkida ei oska, näitavad

uuringute tulemused, et

vanematega lähedases kontaktis

olev ja vähem agressiivset aparaadiravi

saav haige beebi paraneb

kiiremini ja jõudsamalt. Nii

lüheneb haiglas oleku aeg, tänu

sellele säästetakse perekonda,

aga vähendatakse ka arstiabi

kulusid.

Selle kasuks räägib aga veel üks

argument. Teadlased on tõestanud,

et peresõbralikus haiglas,

ema põues ja rinnapiimaga üles

kasvatatud enneaegsetel tekib

edaspidi hoopis vähem sotsiaalse

ja emotsionaalse arengu häireid.

Just need mured – keskendumis-

ja käitumishäired, autismispektri

häired, õpiraskused jne

kipuvad sagedasti avalduma lasteaia-

ja koolieas ka neil enneaegselt

sündinuil, kes esialgu näivad

hästi paranevat.

Nii lihtne see ongi – emalähedase

ja peresõbraliku meditsiiniga

saab neid riske suuresti vähendada.

Tiina Kangro

Enneaegsete

vanemad

lähevad saatusekaaslastele

appi

Sedamööda, kuidas

Kristeli põnn kasvas ja

taastus, suurenes noore

ema südames soov teha

midagi selleks, et teistel,

kes tulevikus samasse

olukorda satuvad, oleks

kergem.

Kristel oli kogenud, kuidas mõjub

lapse tervenemisele kontakt ema ja

isaga. Miks siis tõrjutakse praeguses

haiglasüsteemis väetilt sündinud

beebide vanemaid eemale ja lubatakse

neid oma lapse juurde alles

siis, kui kõige hullem möödas?

Juba paarkümmend aastat on

õigeks peetud peresünnitust ja vastsündinu

kohest kontakti emaga, aga

miks see ei kehti enneaegselt sündinud

laste kohta, kes vajavad ebaküpsuse

tõttu ju ema lähedust veel enam?

Ootamatu sünnituse ja imetillukese

beebi nelja kuu peale veninud

haiglaravi kestel saadud hingehaavad

ja kogutud mõtted ei lubanud

toimunut niisama unustada.

Infomaterjalid

Kristel tutvustas oma mõtet veel

paarile emale, kellega ta oli haiglas

tutvunud. Et kui äkki ühendaks

jõud ning teeks ära midagi suurt ja

vajalikku. „Rääkisin sellest Marianne

Tobrole, kes elab Pärnus. Temaga

koos asutasimegi MTÜ Enneaegsed

Lapsed. Meiega liitus kohe neli ema

ja veel paar ema on liitumas,” selgitab

Kristel.

Eelmise aasta lõpus sai ettevõtlikel

emadel valmis ühingu koduleht

enneaegsedlapsed.ee, kust leiab

juba üksjagu teavet. Veebilehel on

ka enam kui kolmekümne perekonna

lood. Nende hulgas on õnnelikke

lugusid, aga selliseidki, mille peategelasi,

väikesi võitlejaid,meie hulgas

enam ei ole.

Lugude tähtsaim külg on see, et

neis kirjeldatakse üksikasjaliselt, mis

ja kuidas toimus – sellest on uutel

„tulijatel” palju teada saada ja õppida.

Kogemusnõustamine

„Loodan, et saame sel aastal veebilehe

ka vene keelde tõlkida. Praegu

koostame voldikuid. Tahame need

välja anda kolmel teemal: enneaegse

lapse sünd ja emotsioonid, lapse

MTÜ Enneaegsed

Lapsed

www.enneaegsedlapsed.ee

Toetused on oodatud kontole

EE492200221058793779

(selgitusse märkida „toetus”).

Küsimusi võib esitada aadressile

kiri@enneaegsedlapsed.ee.

surm ning ka materjali isale/vanavanematele

ja teistele lähedastele. Oleme

alustanud annetuste kogumist,

et kõik need mõtted teoks teha,” kirjeldab

Kristel plaane.

„Lisaks plaanime käima lükata

kogemusnõustamise, esialgu Tallinnas.

Täpsem info selle kohta jõuab

peatselt kodulehele. Praegu ootame

koolitust, mida saame Tartu ülikooli

kliinikumi lastefondilt, kellel juba on

kogemusnõustamise alal oskusi. Kui

oleme saanud väljaõppe, hakkame

pakkuma tuge emadele, kes Tallinna

haiglates sünnitavad enneaegse lapse,”

lisab ta.

Õnneks on noorte emade ettevõtmisest

huvitatud ka arstid. Kogu maailmas

räägitakse järjest enam perekesksest

ravist ning siinsetes haiglates

on samuti mõistetud, et perekonna

lähedus ja ema-isa toetavad suhted

aitavad haiglasse sattunud laste ravi

tulemuslikumaks muuta.

„Plaanime jätkata ka laiema avalikkuse

teavitamisega, et selgitada

probleemi ja muuta teadmatusest

tekkinud võõristavat suhtumist.

Lisaks plaanime nüüd juba teist korda

tähistada rahvusvahelist enneaegse

sünni päeva – tänavu on see

17. novembril. Ja meil on üllatusi

veel varuks,” räägib Marteni ema

Kristel. Tiina Kangro

Kuulsaid

enneaegseid

Isaac Newton

(sünd. 1642, elas 84-aastaseks)

Üks maailma mõjukamaid

teadlasi, gravitatsiooniseaduse

formuleerija, kelle IQ oli väidetavalt

170. Sündis enneaegsena, kaaludes

vaid 1350 grammi. Ema sõnul olnud

laps nii väike, et mahtunuks liitrisesse

piimakannu. Esiotsa ei uskunud keegi,

et ta üldse ellu jääb.

Mark Twain

(sünd. 1835, elas 74-aastaseks)

Tuntud Ameerika kirjanik, Tom

Sawyeri ja Huckleberry Finni

seikluste autor. Sündis kaks kuud

enneaegsena ja kaalus 2200 grammi.

Naabrinaine olevat teda pärast sünnitust

nähes emalt küsinud, ega ta ometi

ei looda sellest olevusest last kasvatada.

„Ma igatahes proovin,” olevat tulevase

kirjaniku ema vastanud.

Winston Churchill

(sünd. 1874, elas 90-aastaseks)

Briti poliitik, kahekordne Suurbritannia

peaminister ja Nobeli

kirjanduspreemia laureaat. Sündis

kaks kuud enneaegsena.

Anna Pavlova

(sünd. 1885, elas

49-aastaseks)

Maailmakuulus

vene priimabaleriin.

Sündis

kaks kuud enne

õiget aega ja oli

nii väike, et veel

kolmandal elupäeval olid vanemad

kindlad, et ta sureb. Esimesed elukuud

veetis ta vati sisse pakituna.

Stevie Wonder

(sünd. 1950, praegu 63-aastane)

Pime lapstäht, mitmekülgne

muusikageenius ja armastatud

poplaulja, kes on võitnud hulgaliselt

auhindu. Sündis kuus nädalat enneaegsena,

kaotades nägemise esimestest

elupäevadest.

Enneaegsena on elu alustanud

ka väejuht Napoleon Bonaparte,

kirjanik Victor Hugo, filosoofid

Jean-Jacques Rousseau ja Voltaire,

maalikunstnik Pierre-Auguste Renoir,

poeet Johann Wolfgang von Goethe

ning paljud teised tuntud ja tunnustatud

inimesed.

Veebruar 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Vaid neljandik väga enneaegseid sünnib Tartu ülikooli kliinikumis.

Veebruar 2014


16 Probleem

17

Autism – kas Eesti jaoks endiselt utoopia?

Kuigi pered ning haridus-

ja sotsiaalsfäär on

iga päevaga üha enam

hädas autistidega, ei

õnnestu selle valdkonnaga

ikka veel edasiviivalt

tegelema hakata.

Meedias kajastatakse üha uusi

lugusid teismelise- või täiskasvanuikka

jõudnud autistidest, kelle seisund

on muutunud juba nii keeruliseks,

et nendega ei saa enam hakkama

ei pered ega hoolekandeasutused.

Samas jätkavad perearstid ja

lasteaiaõpetajad järjekindlalt varajase

märkamise ignoreerimist, koolid

pusivad raskete lastega omapäi

ega nõua haridusjuhtidelt lahendusi

sobiva metoodika ja õppetingimuste

kohta, sotsiaalasutused aga lihtsalt

keelduvad viimases hädas „liiga

raskeid” kliente vastu võtmast, visates

nad perede rüppe tagasi või soovitades

pöörduda kohtusse, et nad

sealtkaudu kinnisesse hooldekodusse

luku taha saata.

Samal ajal kohandab suurem osa

maailmast, teiste hulgas enamik

Euroopa riike, oma haridus- ja sotsiaalsüsteemi

ning harib avalikkust,

et autismispektri häiretega lapsi võimalikult

vara õige pedagoogilise

sekkumisega rehabiliteerima asuda,

ning osaleb riike ühendavates

teadusprojektides lootusega töötada

kunagi välja ravimid, mis aitaksid

„autismiepideemiat” taltsutada.

Üks laps sajast

Kuigi kogu maailmas sünnib

umbes üks laps sajast autismiga,

on Eesti haridusminister väljendanud

usku, et ehk on hirmul suured

silmad ja nii hull see asi siiski pole.

Ka kaks aastat tagasi „Puutepunkti”

algatatud Eesti võimalik liitumine

maailma suurima autismiorganisatsiooniga

Autism Speaks, mis jõudis

USA Eesti saatkonna kaudu isegi

rahvuslike kontaktisikute määramiseni

välis-, sotsiaal- ja haridusministeeriumis,

on nüüdseks külmutatud,

kuna vajalikul hetkel ei ilmutanud

Eesti riiklikku huvi.

Mida me maailmaorganisatsioonilt

saanud oleksime, olnuks just

ligipääs teadmistele ja meetoditele,

mis on teaduslikult tõestatult tulemuslikud.

Lisaks andnuks see kogu

Eestile signaali, et autism on valdkond,

millega tuleb tegeleda, kui

me ei taha, et järjest rohkem inimesi

(autiste ja nende lähedasi) satuks

probleemidesse, inimvara nõrgeneks

ja sotsiaalsüsteemi kulutused

suureneksid.

Eelmisel kevadel Tallinnas ja

nüüd, 1. veebruaril Tartus pidasid

mures lastevanemad, mõned pedagoogid

ja ametnikud „Autismutoopia”

pealkirja kandnud mõttetalguid,

et üritada ka Eestis autismi

temaatikat liikuma lükata. Räägiti

oma muredest, vajadusest teavitamise

ja juhendmaterjalide järele,

aga sellestki, et ehk õnnestub Norra

rahadega koostada kooliga suhestatud

rehabilitatsioonimudel, mis vastaks

autistide vajadustele ja mida siis

riik edaspidi rakendada saaks.

On kuulda, et autismi teemal plaanib

kokkusaamisi korraldada veel

mitu muretsevate kodanike ringi.

See kõik on tore, aga tegelikult oleks

tarvis ühtset ja selge sihiga tegutsemist,

milles osaleks ka riik. Mis jõud

selle käima lükkaks? Tiina Kangro

Asjaosaliste

ühingud

Eesti Autismiühing

(asutatud 1991, tegutseb Tartus)

www.autismeesti.ee

Ühing toetab autismispektri

häiretega inimesi ja nende

peresid, kaitseb nende õigusi, koolitab

ja nõustab ning on piirkondlike

organisatsioonide katusorganisatsioon.

Põhja-Eesti Autismi Liit

(asutatud 2010, tegutseb Tallinnas)

www.autism.ee

Eelkõige lastevanemate

organisatsioon on kutsutud

ellu selleks, et pakkuda üksteisele

tuge, abi ja teavet.

Tallinna ja Harjumaa

Autismiühing

(asutatud 2013, tegutseb Tallinnas)

Tegeleb teavitamisega, aitab

korraldada autismispektri

häiretega inimestele sotsiaalabi,

arendab tugigruppe ja liikmete

seltsielu.

Rapla autismiühing

(asutatud 2013, tegutseb Raplamaal)

autism.rapla@gmail.com

Ühendus teavitab vanemaid,

vahendab kogemusi

ja püüab olla abiks võimaluste loomisel

autistlike laste kasvatamisel.

Kaks suunda autismiga tegelemisel

Rikastes heaoluühiskondades on aastaid keskendutud sellele, et pakkuda

toimetulekuprobleemidega autistidele turvalist hooldust nagu teistele

puuetega inimestele. Viimasel aastakümnel on aga ka enamik Euroopa riike muutnud

kurssi ning hakanud otsima ja rakendama metoodikaid, mille abil varajase sekkumise

ja spetsiifilise rehabilitatsiooniga suur osa autiste „elule tagasi” võita.

Kuna üha suureneva hulga autistide päevakeskustes või hooldekodudes

hooldamine ja tööturult väljaarvamine pole enamikule maailma riikidest

jõukohane ega ka majanduslikult mõttekas, soovitavad ÜRO ja maailma terviseorganisatsioon

panustada just autismispektri häiretega inimeste sihiteadlikule,

teaduspõhiste meetoditega rehabiliteerimisele. Sama tee tuleks võimalikult

kiiresti valida ka Eestil.

kliinilised põhitunnused

kaasnevad neuroloogilised

sümptomid

kaasneda võivad

tervisemured

Epilepsiaravimid

Seedesüsteemi

häired

Krambid

Rahustid ja unerohud

Intellektipuue

Immuunsüsteemi

nõrkus

Kõne- ja

keeleprobleemid

Unehäired

Sotsiaalse

suhtlemise

probleemid

Meeleoluhäired

Ärevushäired

Stereotüüpne

käitumine

(korduvliigutused,

nn kajakõne)

Enesevigastamine

Antidepressandid

Hüperaktiivsus

Turtsakus

Agressiivsus

Stimulandid

Tähelepanuhäired

Ärrituvus

Allikas: Autism Speaks / Rob Ring

Autismispektri häireid osatakse praegu vaid leevendada

Autism ja autismispektri häired on keeruliste, arvatavalt geneetilise

eelsoodumuse põhjal vallanduvate arenguhäirete grupp,

mille korral lapsel ei arene normaalseks peetaval moel välja

oskus suhelda, võtta vastu ja töödelda infot. Autistid võivad olla

kõnetud (vanasti nimetati neid tummadeks), probleemse kõneja

keelekasutusega või osata ka ladusalt rääkida, ilmutades puudujääke

käitumises, tähelepanu jagamises ja empaatiavõimes.

Autistidel esineb (vähemalt lapsepõlves) sundliigutusi ja piiratud

stereotüüpset käitumist (kõigutamine, käte lehvitamine,

rusikasse surumine jne). Nad jäävad tugevalt kinni mõne tegevuse

või mõtte juurde, korrates seda aina ja uuesti.

Spektrihäireid saab tuvastada juba 18–24 kuu vanuses ning

siis on ka õige aeg hakata lapsega tegelema, et eripedagoogiliste

võtetega võimalikult hästi korrigeerida tema arengu ja

käitumise puudujääke ning õpetada ja treenida teda maailmaga

suhtlema.

Kuna kõrvalekaldeid ajurakkudes, mis autismi tekitavad, ei

osata veel mõjutada, siis on spektrihäirete korral peale pedagoogilise

sekkumise ravimitest abi vaid kaasnevate neuroloogiliste

sümptomite leevendamiseks: krambiravi, sundliigutuste

ohjeldamine, ärrituvuse vähendamine, obsessiiv-kompulsiivse

ehk sundhäire kontrollimine, unehäirete leevendamine jne.

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Halvimad on maakonnahaiglates sündinud enneaegsete ravitulemused. Veebruar 2014


18 Kogemus

19

Saadame hooldekodud laiali,

kuid mis tuleb nende asemele?

Tallinna ülikooli on tulnud külalislektorina

tööle sotsiaaltööd õpetama Zsolt Bugarszki, kes

on rahvusvahelise rehabilitatsioonivõrgustiku

CARe Europe tegevjuht. Eelmises ajakirjas vahetasime

temaga mõtteid psüühiliste erivajadustega inimeste

rehabiliteeriva tööhõive teemal. Nüüd arutleme,

kuidas oleks mõistlik korraldada intellektipuude

ja psüühikahäiretega inimeste elukorraldust.

Zsolt Bugarszki on pühendanud

selle valdkonna uurimisele pea 20

aastat ning ta on vankumatul seisukohal,

et erivajadustega inimeste

jaoks loodud hooldekodude süsteem

tuleks lammutada. „Ei ole olemas

sellist asja nagu hea hooldusasutus.

See on fiktsioon. Ka parim

hooldusasutus ei saa iialgi olla koht,

kus õnnestuks vaimse tervise probleemidega

inimesi rehabiliteerida.

Asutuses hooldamine tähendab

haavatavate inimeste jaoks alati

nende väljaarvamist ühiskonnast,”

ütleb ta.

Selle väite tõestuseks toob Zsolt

lihtsa näite: „Hooldekodusid on

tavaks nimetada puuetega inimeste

eest hoolitsemise ja rehabiliteerimise

süsteemi osaks, kuid ükski

hooldekodusse paigutatud inimene

ei välju sellest süsteemist taastununa.

Kas olete Eestis kuulnud mõnest

inimesest, kes on pandud hooldekodusse

ja kes siis mõne aja pärast –

pool aastat või aasta hiljem – astub

sealt välja ja ütleb: „Tänan, nüüd

olen ma mulle osutatud kõrgetasemeliste

hooldus- ja rehabilitatsiooniteenuste

tulemusena taastunud

ja suudan jätkata oma elu juba palju

väiksema sotsiaalsüsteemi toega

oma kodus või sotsiaalmajutusüksuses”?

Kui te ei ole ühestki sellisest

inimesest kuulnud, siis see ongi

tõestus, et hooldusasutuste eesmärk

ei ole ka tänapäeval inimesi aidata,

vaid endiselt neid päriselust välja

arvata.”

„Mis on aga eriti julm,” jätkab

Zsolt, „selle kõige juures valetatakse

avalikult. On väga küüniline jätta

mulje, et asutused on erivajadustega

inimeste abistamiseks, kui tegelikult

ju neile abi ei anta – inimesi

lihtsalt hoitakse seal. Süsteem raiskab

ära suure hulga raha, kuid keegi

ei tervene ega taastu. Asutustesse

suunatakse üha rohkem inimesi

ja nad kõik jäävadki sinna. Kuhu me

niiviisi välja jõuame?”

* Deinstitutsionaliseerimine tähendab

varem vaimuhaiglate kinnistes osakondades

ja erihooldekodudes hoitud vaimse

tervise probleemide ja arenguhäiretega

inimeste tagasitoomist ühiskonnaellu, kus

neile pakutakse vajalikku abi ja sotsiaalteenuseid

kodukohas.

Hiljuti ütles sotsiaalministeeriumi

kõrge esindaja riigikogu sotsiaalkomisjoni

koosolekul, et

Eesti puuetega inimesed ei ole

veel valmis deinstitutsionaliseerimiseks*.

Ja et parim, mida saame

praegu teha, on rajada suurte

hooldekodude asemele peremajadega

puuetega inimeste külasid.

Minu kodumaal Ungaris kestis

jutt, et veel on liiga vara hooldusasutustest

loobuda, me pole veel selleks

valmis, lausa 15 aastat. Vastan sellistele

küsimustele tavaliselt poolnaljatades,

et asutusi sulgeda pole mitte

liiga vara, vaid vastupidi – liiga hilja.

Lootusetult hilja oli käes juba siis,

kui esimesed erihooldekodud üldse

ehitati.

Nii Ungari kui ka Eesti ja kõik teised

normaalsed riigid on ühinenud

ÜRO puuetega inimeste õiguste

konventsiooniga, mille artikkel 19

ütleb, et kõigil inimestel on õigus

elada kogukonnas. Sellest tulebki

meil lähtuda. Ma ei soovitaks Eestil

jääda järgmiseks 15 aastaks sel

teemal rääkima, nagu tegi Ungari.

Odavam ja tulemuslikum on hakata

tegutsema.

Mis aga puutub peremajadega

küladesse, kus elab koos 50–60

puuetega inimest, siis see ei ole

deinstitutsionaliseerimine.

Miks mitte? Meil kulutati just äsja

sellele suur hulk euroraha.

Peremajades on muidugi paremad

elutingimused, aga asi ei ole ju selles.

Sellises külas ei muutu sisulises

mõttes midagi võrreldes suurte asutustega.

Muutused on vaid kosmeetilised.

Väiksemates majades elades

küll mängitakse natuke enam iseseisvat

elu, aga see pole tegelik iseseisvus

ja sellega ei kaasata inimesi

ühiskonnaellu. Oht ongi selles, et

aetakse segi vorm ja sisu. Muudame

geograafilist asukohta, teeme midagi

natuke ilusamaks või paigutame

mõned asjad ümber, aga mentaalses

mõttes võtame uude keskkonda

kaasa kõik oma vanad suhtumised.

Elanikud on ka uutes külades

ikka „kliendid”, kellele küla töötajad

osutavad „teenust”, ja mingist oma

elu elamisest või iseseisvuse tekkest

pole juttugi. Just neid vääritimõistmisi

näen ka Eestis.

See, et õppida puuetega inimesi

mõistma ja usaldama ning nende

sisemist võimekust toetama, eeldab

mõtlemise muutust. Uusi maju ehitada

on selle kõrval väga lihtne.

Oleme siis valel teel?

Toon näite Rootsist. Kui seal

hakati 1990. aastate algul hooldusasutusi

likvideerima, arvati ka

esmalt, et need inimesed ei ole veel

Ööpäevaringset

hooldust, mis

on kõige kallim

hoolduse liik,

vajab uuringute

järgi vaid

umbes kümnendik

neist

inimestest,

keda praegu

hooldekodudes

hoitakse.

Foto: Arno Saar

(Õhtuleht)

valmis tulema pärisühiskonda. Et

seal on nende jaoks ohtlik ja nad ei

saa hakkama. Tehti nagu siin praegu

– neile rajati külakogukonnad. Mis

juhtus, oli see, et mõne aja pärast

tuli Rootsil teha läbi teine detsentraliseerimise

laine – küladest pärisellu.

Riik pidi detsentraliseerimise

kinni maksma kaks korda, sest

iga ümberkorraldamine nõuab ressurssi.

Rootsi oli tollal väga rikas

riik ja nad võisid ka kaks korda selle

eest raha välja käia, et oma vigadest

õppida. Eesti aga vist ei tahaks

topelt hinda maksta?

Meil arvatakse samuti, et asju

tuleb teha tasa ja targu ning et ka

“Ka parimas

hooldekodus ei

õnnestu inimesi

rehabiliteerida.

Nad ei välju sealt

iialgi taastununa.

ühiskond pole veel valmis psüühikahäiretega

inimesi vastu võtma.

Kõigis sotsialismijärgsetes riikides

on puuetega inimeste suhtes palju

halvustamist ja eelarvamusi. Kõige

visamalt taanduvad väärarusaamad

psüühiliste erivajadustega inimeste

kohta. Usutakse, et nad on ohtlikud

ja mida kõike veel. See tuleb minevikupärandist.

On tehtud uuringuid,

kus on võrreldud, kui palju kuritegusid

sooritavad arenguhäirete

ja psüühikaprobleemidega inimesed

ning kui palju n-ö normaalsed

inimesed. Tulemused näitavad, et

psüühiliste erivajadustega inimesed

ei vägivallatse grammigi rohkem.

Otse vastupidi, sageli on nad väga

tagasihoidlikud ja arglikud, vajades

pigem julgustamist ja kaitset. Ainus

lõige, kus tekivad probleemid, on

siis, kui psüühikahäiretele lisanduvad

meelemürgid. Neid juhtumeid

siis võimendataksegi ja sellest omakorda

tehakse järeldusi, nagu oleksid

kõik psüühikaprobleemidega

inimesed ohtlikud. Alkohol ja narkootikumid

põhjustavad aga probleeme

ka „normaalsetel” inimestel.

Avalikkuse hoiakuid saavad muuta

vaid reaalsed kokkupuuted.

Ainult tegelikud kohtumised puuetega

inimestega saavad muuta kaaskodanike

suhtumist.

Eestis on olnud juhtumeid, kus

inimesed korjavad allkirju, et

takistada näiteks intellektipuudega

noorte küla rajamist oma asula

lähedusse jne. Nad ei soovi kohtuda.

Täpselt samasugune juhtum oli

Ungaris 1997. aastal, kui tegime esimesi

katsetusi hakata puuetega inimesi

hooldekodudest välja tooma.

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Enneaegse sünnijärgne transport suurendab komplikatsioonide ohtu. Veebruar 2014


20

Kogemus

21

Üks hooldusasutus otsustas proovida,

kuidas õnnestuks aidata kümnel

intellektipuudega inimesel asuda

elama eraldi majja ühe väiksema

külakese serval. Kui kohalikud sellest

kuulsid, tulid nad loosungitega

tänavale protestima ja lõpuks korraldasid

isegi rahvahääletuse. Õnneks

kuulutas kohus selle õigustühiseks,

sest põhiseaduse järgi on Ungaris

igal inimesel õigus omada või rentida

kinnisvara ja elada seal, kus ta

soovib.

Tegelikult oli see siiski hirmuäratav,

et 90 protsenti kohalikest oli

hääletanud selle poolt, et takistada

puuetega inimesi nende külla tulemast.

Õnneks ei jätnud hooldusasutus

plaani pooleli ja viis mõtte ellu.

Need kümme inimest asusid sellesse

külla elama. Loomulikult said nad

päris hästi hakkama, sest ega neid ka

sinna päris saatuse hooleks ei jäetud,

nad said vajalikul määral tuge.

Me jälgisime, kuidas asjad arenevad.

Olukord hakkas muutuma

juba mõne kuuga. Kuna nad ei

elanud suletud alal, vaid võrdsetena

teiste seas, liikusid iga päev ringi,

käisid poes, kohtusid paratamatult

kohalikega, siis varsti saadi nendega

tuttavaks. Üks juhtus rääkima

ühega, teine puutus kokku teisega.

Kui kümme aastat hiljem läks sellesse

külla televisiooni võttegrupp

saadet tegema, leidsid nad eest juba

kolm maja, kus elas kokku 30 puudega

elanikku. See oli umbes 2000 elanikuga

küla, kus nüüd olid kõik inimesed

harjunud puuetega inimeste

olemasoluga. Reporter usutles saates

ühte külaelanikku, kes, nagu enamik

teisi, oli referendumil hääletanud

puuetega inimeste vastu. Nüüd

ta vastas umbes nii: „Jah, muidugi

hääletasin ma tookord nende vastu.

Tookord arvasime kõik, et puuetega

inimesed on ettearvamatud ja ohtlikud.

Me olime kuulnud palju selliseid

lugusid nende kohta ja kartsime

neid. Me arvasime, et nad rikuvad

ära meie rahu. Aga tegelikult on vastupidi.

Nad on lahedad, ei tee midagi

halba ja meie poolest nad võivad küll

siin elada.”

Sellepärast ma ütlesingi, et asjad

hakkavad muutuma alles siis, kui

“On väga

küüniline öelda, et

asutus on inimeste

aitamiseks, kui

tegelikult neid

vaid hoitakse seal.

tavalised inimesed hakkavad erivajadustega

inimestega kokku puutuma.

Kuni need inimesed istuvad

hooldekodudes, oma külades või

sotsiaalasutustes, on see kõik vaid

teooria ja midagi ei muutu. Sellepärast

on vaja deinstitutsionaliseerimist.

Zsolt Bugarszki plaanib Eestisse

jääda mitmeks aastaks. Loodetavasti

tunnevad tema teadmiste

vastu huvi ka meie sotsiaalvaldkonna

juhid. Foto: Heiko Kruusi

Kui puuetega inimesed panna elama

väiksematesse grupikodudesse,

kas see ei lähe siis veel kallimaks

kui suures hooldeasutuses

– personali on vaja ju rohkem –

ning selleks meil ei ole raha. Inimesi

ei saa jätta ka järelevalveta.

Vastan jälle ühe looga, mis kirjeldab,

kuidas me mõnesid asju tegime

siis, kui meil peaaegu üldse raha

ei olnud. Tol ajal ei olnud eurofondid

Ungari ja lähinaabrite jaoks veel

avanenud, aga kõik riiklikud ressursid

kulutati asutusehoolduse peale.

Meie, algajad sotsiaaltöötajad,

aga tahtsime pakkuda abivajajatele

inimlikke teenuseid kogukonnas.

Õnneks ei olnud meil tookord ka

seadusi ega regulatsioone – olime

vaesed, aga vabad. Vabad mõtlema

ja tegutsema.

Meil ei olnud päevakeskusi, kus

klientidega töötada, seepärast saime

nendega kokku kohvikutes või

kultuurikeskustes, kus iganes ruume

leidsime. Meil polnud ka spetsialiste

peale meie endi, aga kuna inimesi oli

vaja, siis hakkasime otsima lihtsalt

vabatahtlikke, kes said tulla ja tahtsid

kas või huvi pärast natuke asja

uurida. Hiljem, kui tekkisid väikesed

rahad, saime just neid inimesi

appi palgata.

Mingil ajal töötasin Horvaatias

koos ühe väga loomingulise mittetulundusühinguga.

Nemad olid võtnud

nõuks aidata inimesi hooldekodudest

välja kolida. Nad ei kartnud

isegi neid, kes olid elanud asutuses

20 või 30 aastat. Töö käis nii, et nad

rentisid Zagrebis väikesi ja odavaid

kortereid, kuhu tõid elama kolmneli

inimest.

Ja kes siis nende järele vaatas?

Arusaadavalt tekkis küsimus, kui

ei olnud arste, hooldajaid ega tegevusjuhendajaid

ning raha nende

palkamiseks kõikidesse korteritesse

samuti mitte. Kui näiteks Hollandis

või Rootsis olen näinud samasuguseid

grupikortereid, kus koos klientidega

on ööpäev läbi tööl psühholoogid

ja kõrgharitud sotsiaaltöötajad,

siis Zagrebis läksid nad teist

teed. Nad lugesid raha kokku ja palkasid

psühhiaatri neljaks-viieks tunniks

nädalas. Arusaadavalt ei jõudnud

psühhiaater kõikidesse korteritesse

klientidega töötama. Nad

otsustasid kutsuda väikese raha eest

abiks kohalikud „vanaemad”. Selgus,

et hea otsimise peale leidus igal pool

töötuid ja kodus istuvaid 50- või

60-aastaseid naisi, ka värskeid pensionäre,

kes hea meelega tulid natuke

appi.

Selgus, et suurema osa selle töö

tegemiseks, mida hooldekodudes

teevad eriharidusega inimesed, polnud

tegelikult eriharidust tarviski.

Nendele inimestele oli vaja õpetada

söögivalmistamist, poes käimist,

hügieeni eest hoolitsemist, tubade

koristamist, arvete maksmist, naabrite

vastu viisakas olemist jne. Sellel

kõigel pole aga vähimatki pistmist

kliinilise psühholoogia või psühhiaatriaga,

mille eest makstakse teenuseosutajatele

asutustes.

Niisiis hakkasidki igapäevaselt

tööle vanaemad. Kord nädalas

külastas inimesi psühhiaater ja

uuris, kuidas asjad laabuvad, vajadusel

andis nõu või tegeles mõne

elanikuga. Vanaemad võisid ka võtta

ühendust sotsiaaltöötajaga, kes

andis nõu või tuli kohale.

Hooldekodude personal kurdab

raske töö üle. Kuidas need vanaemad

vastu pidasid?

Alguses olid nad muidugi väga

mures ja istusid korterites isegi öösiti.

Nad ei uskunud, et hoolealused

saavad ise hakkama. Üsna kiiresti

aga hakati kohanema, elanikud

omandasid uusi oskusi ja vanaemad

lõdvendasid haaret. Selgus, et veel

hiljuti ööpäev läbi valvatud inimesed

olid võimelised palju enamaks,

kui keegi oleks arvanud. Vanaemade

töötunnid muudkui vähenesid ning

kolme-nelja aasta pärast ei olnudki

enam iga korteri jaoks vaja eraldi

järelevaatajat.

Tulemuseks oli, et viie korteri peale,

kus elas kokku 20 elanikku, piisas

ühest täiskohaga sotsiaaltöötajast ja

ühest neli kuni kuus tundi nädalas

töötavast psühhiaatrist. Ülejäänud

töö tegid ära ümbruskonnast pärit

vanaemad ning nad ei istunud hoolealuste

juures päevad läbi. Nad olid

oma töö ära teinud, hoidsid nüüd

ainult silma peal ja lahendasid uusi

olukordi.

Mis edasi sai?

See oli tosin aastat tagasi ja ma

olen uurinud, mis neist inimestest

nüüdseks on saanud. Nad elavad

ikka samas kohas, aga neil on tekkinud

oma elu. Mõned käivad tööl,

mõned on läinud kooli, neil on tekkinud

sõbrad ja tuttavad. On olnud

ka probleeme, aga üsna suure osa

sellest tööst, mida klassikaliselt peetakse

päevakeskuste ja kaitstud töö

keskuste ülesandeks, on võtnud üle

loomulik elukeskkond. Pole vist vaja

lisada, et nad tunnevad end ka asjalikumalt

ja on oma eluga rohkem

rahul.

Nii et rohkem leidlikkust ja

paindlikkust?

Kui käin nõu andmas riikides, mis

pole väga rikkad, siis püüangi alati

pakkuda niisuguseid loomingulisi

lahendusi. Tegelikult ongi kummalisel

kombel vaesematel riikidel see

eelis, et seal on asjad sageli paindlikumad.

Kesk-Aasias ja Kaukaasias

on veel see hea, et kogukonnad on

väga tugevad ja kaasamine läheb

kergemini. Vanas Euroopas, kus inimesed

on väga heal järjel, iseseisvad

ja üksikud, tuleb kogukondadega

nende jõustamiseks palju tööd teha.

Seda püütakse nüüd teha Hollandis,

Inglismaal ja mujal.

Kogukonnatöö kõige tähtsam

külg on aga see, et tegelikult meeldib

erivajadustega inimestele – kes on

enamasti lihtsad ja siirad inimesed

– palju enam suhelda lihtsate kaaskodanikega

kui kõrgesti haritud ja

ennast tähtsaks pidavate spetsialistidega.

Seega on siin korraga kaks

võitu: tavaliste inimeste kaasamine

hoolekandesse on odavam, aga ka

palju tulemuslikum. Ühiskondlikud

vanaemad ja igas eas vabatahtlikud

teevad enamikul juhtudel iga kell silmad

ette mis tahes spetsialistidele,

sest nad võidavad kergemini puuetega

inimeste usalduse. Tiina Kangro

ÜRO puuetega

inimeste õiguste

konventsioon

Artikkel 19 „Iseseisev elu ja

kogukonda kaasamine”

Konventsiooni osalisriigid tunnistavad

kõigi puuetega inimeste

võrdset õigust elada kogukonnas ja

omada teistega võrdseid valikuid ning

rakendavad tõhusaid ja asjakohaseid

abinõusid, et võimaldada puuetega

inimestel seda õigust teostada ning

soodustada nende kaasamist kogukonda

ja selles osalemist, tagades muu

hulgas, et

a) puuetega inimestel on teistega

võrdsetel alustel võimalus valida

elukohta ning seda, kus ja kellega

nad elavad, ning neil ei ole kohustust

järgida teatud kindlat elukorraldust;

b) puuetega inimestel on juurdepääs

mitmetele kodustele, elukohajärgsetele

ja muudele kogukonna

tugiteenustele, kaasa arvatud

elamise toetuseks vajalik kõrvalabi

ning kogukonda kaasamine, et

vältida isolatsiooni ja kogukonnast

eraldamist;

c) kogu elanikkonnale mõeldud

ühiskondlikud teenused ja rajatised

on võrdsetel alustel kättesaadavad

ka puuetega inimestele ja arvestavad

nende vajadustega.

Riigikogu ratifitseeris

konventsiooni 2012. aasta 21. märtsil

88 poolthäälega ja see hakkas Eestis

seadusena kehtima 29. juunil 2012.

Järgmises ajakirjas

jätkame Zsolt

Bugarszkiga arutelu

turvalisuse teemal.

Uurime tema

mõtteid ja kogemusi,

kuidas tagada

asutusehooldusest

palju vabamate

kogukonnateenuste

juures erivajadustega

inimeste turvalisus.

Veebruar 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Enneaegsetele on parim, kui sünd ja intensiivravi on samas majas.

Veebruar 2014


22 Omastehooldus

23

Puuetega laste hoiukodud

peaksid tekkima üle kogu Eesti

Oleks normaalne, et kõigi

järelevalvet ja pidevat

abi vajavate puuetega

laste peredel oleks koht,

kuhu laps vahel hoiule

viia. Praegune riiklik

puuetega laste lapsehoiuteenuse

rahastus

on aga vaid sümboolne.

Tartu ülikooli kliinikumi

lastefond on otsustanud

riigile appi minna.

Aasta alguses asuti koguma annetusi,

rajamaks puuetega laste hoiukodu

algatuseks kolme-nelja linna.

„Tegelikult peaksid need olema

vähemalt igas maakonnas, aga nii

suurelt me praegu plaane teha ei julge.

Alustame Tartust, läheme edasi

Pärnuga, neis paikades on juba

projektide vedajadki olemas,” rääkis

Puutepunktidele lastefondi juht Küllike

Saar. Ta rõhutas, et kõik sõltub

sellest, kui palju raha kampaania kestel

laekub. „Tegelikult on meie mõte

siiski näidata ette ja tõestada, et niisugustest

hoiukodudest on kasu –

ning siis loodame, et riik võtab nende

rahastamise üle. Praegune riikliku

lapsehoiuteenuse süsteem ei tööta ju

päris laitmatult ja meie meelest on ka

ministeeriumis aru saadud, et hoiuvõimalused

tuleb muuta puuetega

laste peredele palju käepärasemaks.”

Tõepoolest, praegu on lapsehoiuteenuse

saamine perede jaoks üks

kolgatatee. Kust leida litsentsiga

teenuseosutajat, kes tuleks kuhugi

Eestimaa nurka lapse juurde vaid

mõneks päevaks – kuid rohkemaks

ju aastaks antavast rahast ei jätkugi.

Võib-olla ei harju laps võõra hoidjaga

selle lühikese ajaga äragi ning

vanem ei pääsegi oma asju ajama.

Annetusraha toel startiv esimene

hoiukodu avatakse ülikoolilinnas

Tartus. Kuna raha on juba kogunenud

ligi 10 000 eurot, on otsustatud,

et Käopesa perekodu ruumes tegutsema

hakkav hoiukodu võtab esimesed

kuus puudega last vastu kevadisel

koolivaheajal. „Hiljemalt vabariigi

aastapäevaks, 24. veebruariks paneme

Käopesa kodulehele üles taotlusvormi,

mille saavad täita ja meile

saata pered, kes sooviksid lapse meie

juurde hoida tuua. Ootame lapsi

Tartust või ka kaugemalt,” tutvustas

suvel Käopesa uueks juhatajaks valitud

Sirli Peterson. Kuna lastekodulapsed

kolisid hiljuti uutesse peremajadesse,

on Käopesa peamajas

nüüd ruumi uusi tegevusi arendada.

Kuue lapsega, kes saavad jääda

hoiukodusse ööpäevaringsele hoiule,

hakkavad tegelema praegu konkursiga

otsitavad kasvatajad, aga

lisaks on kohal loovterapeut, füsioterapeut

ja massöör. „Püüame sisustada

päevad laste huvidest ja vajadustest

lähtudes, et oleks tore olla ja

nad tahaksid teinekordki tagasi tulla,”

rääkis Peterson. „Oleme lastefondiga

mõelnud, et edaspidi võiks

iga laps saada aasta jooksul võimalu-

se olla meie juures kuni 30 ööpäeva.

Võib-olla suudaksime nii olla abiks

kuni sajale perekonnale. Täpsemalt

saame otsustada siis, kui näeme, milliste

soovide ja ootustega on pered.

Ja muidugi kui selgub, kui palju laekub

fondile annetusi,” lisas ta.

Abiks vanematele

„Kuid meie mõtted liiguvad veel

selles suunas, et sooviksime pakkuda

midagi toredat ka lastevanematele.

Me väga tahaksime, et lapsi tooksid

hoiule ka sellised vanemad, kes polegi

ehk hooldamise kõrvalt eriti kodust

välja pääsenud. Kui neil siis tekib

enda jaoks aega, tahaksime pakkuda

võimaluse minna teatrisse, abikaasaga

restorani õhtusöögile, seiklusparki

või spaasse. Meil on tekkimas koostööpartnereid,

kes niisuguseid kingitusi

välja paneksid. Kvaliteetaeg ka

enda jaoks võiks olla märksõna,” lisas

fondi juht Küllike Saar. Peale selle

tulevad vanematega suhtlema lastefondi

kogemusnõustajad.

„Oleme ise samuti põnevil, kuidas

ettevõtmine minema hakkab. Loodame,

et kõik sujub,” rõõmustas Saar.

Ta on pisut kurb vaid selle pärast, et

fondi Facebooki lehele üles pandud

hoiukodu rajamise plakat, millel on

Puutepunktide lugejaile tuttava Eliise

pilt, sai mitmelt kommenteerijalt

vastiku reaktsiooni osaliseks. „Teadagi

miks need puudega lapsed sünnivad,”

olevat üks noor naine kirjutanud.

Ja teine lisanud, et kui juba

nende vanemad ise neist lahti saada

tahavad, et hoiukodu vaja, siis milleks

peaks võõrad nende hoidmise pärast

muretsema. „Kust küll tulevad ikka

veel sellised inimesed, kes asjadest

üldse aru ei saa,” oli ta nördinud.

Tiina Kangro

Hoiukodu avatakse 17. märtsil.

Uuri asja lehelt www.kaopesa.ee.

Küsi lisa info@kaopesa.ee.

Tallinnas töötab

lastehoid juba

kaheksa aastat

Tallinna lastekodu

Lasnamäe korpus hakkas

puuetega laste

intervallhoidu pakkuma

juba 2006. aastal.

Kolmandat aastat töötab

seal ka nädalahoid

sügava puudega lastele.

„Intervallhoidu pakume puuetega

lastele kuni 30 ööpäeva aastas

ja seal tuleb perel tasuda ka

väike omaosalus. Nädalahoiuga,

mis töötab pühapäeva õhtust reede

õhtuni, alustasime 2011. aastal

eurorahadega ning projekti

lõppemise järel võttis linn rahastamise

üle. Teenus on peredele

täiesti tasuta,” rääkis Tallinna lastekodu

juhataja Leena Masing.

Kui intervallhoid käivitati, oli

see algul enamasti lastest tühi.

„Emad ei julgenud lapsi tuua, sest

arvasid, et võõrad hooldajad ei saa

nendega hakkama. Nüüd on aga

huvi plahvatuslikult kasvanud ja

viimastel aastatel on tulnud oma

soovist juba varakult teada anda,

muidu on kohad lihtsalt täis,” lisas

Masing.

Puuetega laste pered on muutunud

julgemaks ja kasutavad

seda võimalust kas endale väikese

puhkuse lubamiseks või siis, kui

on tarvis kuhugi sõita või suuremaid

asjatoimetusi teha.

Nädalahoid on aga Tallinnas mõeldud

just neile vanematele, kes töötavad

või valmistuvad tööle minema.

„Kui see europrojektina käivitus, oli

rahastaja nõue, et lapse hoiule toomiseks

peab vanem vormistama

end töötukassas tööotsijaks. Pärast

seda, kui linn rahastamise üle võttis,

otsustasime seda tava jätkata, sest

peame samuti õigeks, et last püsivalt

nädalahoidu tuues ei tohiks vanem

jääda niisama koju, vaid tal peaks

olema motivatsioon hakata tegutsema,”

selgitas Leena Masing.

„Vahel on lapse hooldamise pärast

nelja seina vahele jäänud ema nii arglikuks

muutunud ja eneseusu kaotanud,

et tal lihtsalt ei tohi lasta üksinda

edasi istuma jääda, sest siis ta ei tulegi

enam välja. Siin on käinud vanemaid,

keda oleme veennud ja utsitanud ka

aasta või poolteist, et nad läheksid

uuesti õppima või prooviksid mõnd

tööd, õpiksid ümber või jätkaksid

sealt, kus enne puudega lapse sündi

pooleli jäi. Mitu ema on lõpuks tänamas

käinud, et me olime julgustanud

neid uut algust leidma.”

Nädalahoius on paar kohta praegu

veel vabad. Uue arendusena saavad

vanemad jätta lapse hoiule kaks

korda kuus ka nädalavahetuseks.

Riigi rahastatav puuetega

laste lapsehoiuteenus

Raske või sügava puudega lapse vanem (või ametlik hooldaja) võib tänavu

saada riigilt kuni 402 eurot aastas lapsehoiuteenuse eest maksmiseks.

Rahastamise määr tõusis 1. jaanuaril 31 euro võrra (varem oli summa 371 eurot

aastas).

Rahastuse saamiseks peab vanem leidma seaduses sätestatud nõuetele

vastava lapsehoiuteenuse osutaja (firma või FIE) ja sõlmima teenuse kasutamiseks

lepingu kohalikus omavalitsuses. Turuhindu uurides (6–8 €/h) jätkub sellest

rahast umbes nädalaseks päevahoiuks või kaheks-kolmeks ööpäevaks.

Teenust rahastatakse puuetega lastele kuni selle kalendriaasta lõpuni, mil

nad saavad 18-aastaseks.

Võrdluseks:

Lastekodus elava puudega lapse hooldamise eest tasub riik 14 076 eurot

aastas (1173 eurot kuus). Allikas: sotsiaalhoolekande seaduse § 12

Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Eestis tuleks luua riiklik vastsündinute ravikvaliteedi statistika baas. Veebruar 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Ajakirja kõiki varasemaid

numbreid saab

lugeda ka internetis,

kui avad Puutepunkti kodulehel

www.vedur.ee

esilehe horisontaalmenüüst

jaotuse „Ajakiri Puutepunktid”.

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Ajakirja saab lugeda

ka täiskujundusega

PDF-failina

Liitu „Puutepunkti”

sõpradega Facebookis

Tule Eesti Hooldajate Liidu

toetajaliikmeks www.ehol.ee

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Seekord toetasite

Puutepunkte teie!

Monika Miller, Tatjana Rein, Rika Joala, Karolina Antons, Reet Jepisova, Helen

Mäevälja, Katti Aumeister, Aino Kruus, Chris-Helin Loik, Kristi-Isabella Kaldoja,

Virge Hiir, Ande Etti, Imbi Suun, Ene Soidla, Õie Männik, Viive Tenson, Külli Kaljapulk,

Eduard Välja, Helju Volmer, Merly Paltser, Alo Suursild, Janne Mänd, Margot

Volbrück, Külli Taremaa, Merle Lints, Kadri Kiis, Maris Luik, Aivar Pärlijõe,

Renee Kukk, riigikogu liige Helmen Kütt, puuetega ujujate treenimisega tegelev

MTÜ Spordiklubi Meduus ja üks anonüümne annetaja. Teie annetustest kogunes

veebruari ajakirja väljaandmise toetuseks 324 eurot – selle rahaga saame saata ajakirja

enam kui tuhande perekonna postkasti üle kogu Eesti.

Suur-suur tänu teile selle eest!

More magazines by this user
Similar magazines