PP24

puutepunkt

Kuidas

plaanib riik

muuta

erihoolekannet?

Kas sotsiaalteenused

võivad

osutuda

lõksuks?

Kellel on

õigus saada

hooldajatoetust?

Kas

valge kepiga

liikujat

tuleb tänaval

aidata?

Jaanuar 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 24

Foto: Mari Luud

Isiklik abistaja on

minu jaoks silmad

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Kuhu panna puuetega inimesed hooldekodude sulgemise järel?

Millist tuge vajaksid enneaegselt sündinute vanemad?

Kuidas edeneb puuetega laste jaoks hoiukodu loomine?


2 Idee

3

Pimedad

suusamäel

Üks mu tuttav, kes elab

Ameerikas, saatis mulle

foto, mille oli teinud

Washingtoni lähedal suusakeskuses,

kus ta oma lapsega vabal ajal

sportimas käib.

Ta teab, et tunnen huvi puuetega

inimeste eluolu vastu, ja seekord

olid tema fotokaamera ette jäänud

pimedad mäesuusatajad, kes harjutasid

koos tugiisikutega mäest

allalaskmist. Mägi polnud teab

mis kõrge ega järsk, paras keskmine,

aga koos lifti ja kõige vajalikuga.

Seal nad siis kõrvuti teistega

kaunist talvepäeva veetsidki.

„Kõigil kiivrid peas, pimedatel

ja nende tugiisikutel seljas oranžid

vestid kirjadega „Blind” (pime) või

„Guide” (instruktor). Kogu asi toimus

nagu juhtkoertegagi: instruktor

oli kogu aeg suusataja kõrval ja

koos nad seal siis vihisesidki,” kirjutas

mu tuttav.

Täpselt aasta tagasi oli ta mulle

saatnud samal suusamäel tehtud

pildi, kus spordiga tegelesid ratastoolilapsed.

Mäejalamil tõsteti nad

spetsiaalsetesse suuskadega toolidesse

ja treenerite juhendamisel

läkski sõit lahti.

Miks ameeriklased seda teevad?

Päris kindlasti on USA maa,

kus osatakse raha lugeda. Erinevalt

vana Euroopa heaoluriikidest

ei tehta seal üldiselt asju, mis end

„ära ei tasu”. On ilmselt leitud, et

kui tagada puuetega inimestele

võrdsed võimalused, siis toetab

see nende edasist iseseisvust

ja motivatsiooni tulla eluga toime

ning panustada ka omalt poolt

ühiskonda võrdväärselt teistega.

Riigile tähendab see tulevikus

maksutulu ja väiksemat sotsiaalabi

andmise koormust.

Loodetavasti avastame ka Eestis

peatselt võrdsete võimaluste tõelise

sisu.

Tiina Kangro

peatoimetaja

Üleriigiline

hoolde kodude päev

võib teoks saada

Eelmises ajakirjas

välja pakutud idee

hakata korraldama

üleriigilist hooldekodude

avatud uste

päeva sai üllatavalt hea

vastuvõtu. Tundub, et

teemegi selle nüüd teie

kõigiga koos teoks.

Kirjeldasime Suurbritannias

eelmise jaanipäeva paiku avalöögi

saanud algatust, mis läks igati korda.

Brittide mõte oli selles, et kui

anda avalikkusele võimalus osa

saada hooldeasutustes toimuvast,

hakkavad ka asutuste sees toimuma

muutused. Kõik algab ju suhtumisest.

Suhtumist mõjutavad

aga tihtipeale eelarvamused. Nii

võibki mõni meediasse sattunud

taunitav juhus muuta paljude inimeste

peas hooldekodude kuvandi

negatiivseks, kuigi tegelikult

tehakse enamikus asutustes suure

pühendumisega head tööd.

avatud uste

päev 2014

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Praeguseks on juba ligi 30 Eesti

hooldusasutust teatanud oma

soovist ja valmisolekust ühisel avatud

uste päeval kaasa lüüa. Ollakse

sama meelt, et iga kodu võib ju oma

avatud uste päevi korraldada, aga

siis ei levi sõnum eriti kaugele ning

ka külastajaid napib. Kui kuulutada

välja ühine üritus, oleks huvilisi äkki

hoopis rohkem!

Nüüd ongi vaja mõelda, millal see

päev olla võiks (ilmselt hiliskevadel

või varasuvel, mõnel pühapäevasel

päeval), ja asuda ettevalmistusi tegema.

Ootame kõikide ideid ja ettepanekuid.

Ning muidugi uusi kaasalööjaid

– teretulnud on nii tavalised

eakatekodud kui ka erihoolekandega

tegelevad asutused.

Ootame teateid Puutepunkti(de)

toimetusse, meiliaadressile info@

ehol.ee või Facebooki kaudu „Puutepunkti”

kodulehel.

Puutepunktide toimetus

Eesti Hooldajate Liit (EHOL)

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Võtame hooldeasutustelt

osa tööd ja raha ära

Eestis on riiklikud

hoolduse pearahad

mitu korda suuremad

kui kodus hooldamise

tasud. Vaba ettevõtlus

hooldusteenuste

osutamises võiks

süsteemi tervendada.

Hiiumaa naine Malle Kobin, kes

ühtlasi on Eesti Kasuperede Liidu

juht, paljulapseline ema ja pika

kogemusega kasulaste kasvataja,

tegi hiljuti läbi julge eksperimendi.

Kord on praegu selline, et kui pere

võtab enda juurde elama kasulapse,

toetab riik teda 192 euroga kuus.

Kui laps on aga hooldusel asutuses,

maksab riik lastekodule üle 700 euro

(puudega lapse eest ligi 1200 eurot)

kuus.

Malle aga uuris seadust, asutas

mittetulundusühingu ja taotles

maavalitsusest tegevusluba, et hakata

osutama oma kasulastele oma

kodus asenduskoduteenust. Nüüd

saavad ka Malle kasulapsed riigilt

sama suurt pearaha, kui nad saaksid

lastekodus elades. Malle ja tema abikaasa

on juba aastaid olnud nii oma

kui ka juurdevõetud lastele väga

head vanemad ning nüüd on nende

võimalused oma tööd teha veel

paremad.

Siit tekibki mõte, miks ei võiks

samal viisil lahendada osa puuetega

inimeste eest hoolitsemise.

Minikeskused

Kõige raskemad, keeruliste terviseriketega,

erilisi hooldustingimusi

ja tugevdatud järelevalvet vajavad

psüühikahäiretega inimesed peaksid

ilmselt jääma tulevikuski spetsialistide

hoole alla asutustes. Pisut

kergemate vaimse arengu häiretega

inimeste toetamise võiksid aga näiteks

kas või nende oma vanemad

korraldada hulgapeale nii, et mõni

(muidu näruse hooldajatoetusega

Mõte: Downi sündroomiga Sandri juures oleks ruumi veel paarile samasugusele

noorele. Koos oleks rõõmsam ja ka Sandri ema töö saaks nii

tasutud. Kaader saatest „Puutepunkt”

Mõistlik töö mõistliku tasu eest

Tavalise (eritingimusteta) erihooldekodu riiklik pearaha on kliendi kohta

419 eurot kuus. Kogukonnas elamise, toetatud töö või toetatud elamise

pearaha jääb 100 ja 225 euro vahele. Pearahale lisaks on igal sellisel inimesel

umbes 250-eurone töövõimetuspension.

Paindlikke skeeme rakendades võiks mõneski majas, korteris või talus tekkida

„minihoolduskeskus”, mille eelarveks kujuneks kahe-kolme inimese

peale 500–1500 eurot kuus, viie-kuue peale aga kuni 3000 eurot kuus. See sõltub

muidugi sellest, kas tegutsetakse päeval või ööpäev läbi.

Kui mõnel „hooldusettevõtjal” on näiteks väike äri (lillepood, talumajand,

käsitöökoda), saaksid hooldatavad seal abiks olla ja uusi oskusi omandada.

Peale selle võimaldaks teenitav raha palgata näiteks sotsiaaltööspetsialisti või

psühholoogi, kes käiks abiks, olgu või korra-paar nädalas.

Sellised projektid ei peaks tähendama, et inimesed antakse hooldusele

eluks ajaks. Võib ju leppida kokku näiteks aastaks ja siis vaadata, mis edasi

saab. Mida asjast arvate?

kodus istuv) lapsevanem saaks sellega

töö ja sissetuleku, mõned teised

aga oma hoolealustele hea koha, kus

olla ja tegutseda.

Selliseid väikesi, kahe-kolme või

nelja-viie tuge vajava puudega inimese

grupi- või tegevuskeskusi

võiks luua igale poole. Siis ei peaks

vanemad oma järeltulijat viima kaugel

asuvasse hooldekodusse või jääma

pärast lapse kooliaja lõppu igaüks

ühekaupa koju, vaesusse ja eraldatusse,

last hooldama.

Selliselt võiksid asju korraldada

eeskätt juba omavahel tuttavad

pered, kelle lapsed on koos koolis

käinud, kes üksteist tunnevad ja

omavahel sobivad. Miks mitte aga

otsida ka uusi kliente, keda oskaks

soovitada sotsiaalkindlustusamet

või kohalik omavalitsus.

Tiina Kangro

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 2012. aastal maksti Eestis hooldajatoetusteks 6 774 595 eurot.

Jaanuar 2014


4

Probleem

5

Kellel on õigus saada hooldajatoetust?

Paljud inimesed on segaduses,

kuna ei saa täpselt

aru, kellele ja millistel

tingimustel makstakse

hooldajatoetust ning

missuguste reeglite järgi

see käib. Paraku ei olegi

Eestis juba ligi kümme

aastat selle toetuse

jaoks ühtset korda.

Enne 2005. aastat oli hooldajatoetus

riiklik toetus, millel oli kindel

suurus ja maksmise kord. Seejärel

läks toetuse maksmine üle kohalikele

omavalitsustele. Leiti, et kuna

just omavalitsused peavad sotsiaalhoolekande

seaduse järgi pakkuma

oma piirkonnas abivajajatele sotsiaalteenuseid,

tuge ja rahalist abi,

siis on parem, kui n-ö komplekti

kuulub ka hooldajatoetus.

Sel otsusel oli selge põhjendus.

Nimelt oli hooldajatoetuse saajate

arv hakanud tormiliselt kasvama.

Arvati, et omavalitsused määravad

toetusi liiga kergekäeliselt, sest raha

tuli ju riigi taskust. Nii otsustatigi

anda toetusteks mõeldud raha omavalitsustele,

et nad vastutaksid kõige

eest ise. Kui rahakott on ühes kohas,

on võimalik paremini planeerida,

kuidas sotsiaaltööd teha.

Ehk polegi tark maksta hooldajatele

näpuotsast väikesi toetusi,

vaid panna ressursid kokku ja avada

hooldatavate jaoks hoopis päevahoide,

arendada invatransporti ja

muid teenuseid.

Omavalitsused otsustavad

Varasemate riiklike reeglite asemel

sai nüüd iga omavalitsus õiguse

koostada oma reeglid ja korraldada

toetuse maksmine just nii, nagu ta

õigeks peab. Kui varem võisid hooldajatoetust

saada vaid mittetöötavad

inimesed, siis nüüd see piirang

puudub: kui omavalitsus nii otsustab,

võib ta toetust maksta ka näiteks

puudega lapse emale, kes käib

tööl, kuid vajab siiski abi.

Ka siis, kui puudega lapse vanem käib tööl ega vormista end hooldajaks,

vajab ta tuge, sest hooldamisele võib kuluda kogu tööväline aeg.

Ja mida teha siis, kui laps haigestub? Kaader saatest „Puutepunkt”

Nii on näiteks mõned omavalitsused

otsustanud, et ei maksa pereliikmetele

üldse hooldajatoetust,

sest lähisugulastel on perekonnaseaduse

järgi niigi hoolduskohustus.

Mõned teised omavalitsused

on aga otsustanud maksta just puudega

last hooldavatele vanematele

varasemaga võrreldes neli-viis korda

suuremat toetust, sest on aru saanud,

et just perekondi on vaja päästa

muresse ja ülekoormusse uppumast.

Kui Tallinnas näiteks on puudega

lapse vanema hooldajatoetus

19 eurot kuus (ja seda ei maksta, kui

vanemal on mis tahes muu sissetulek,

olgu või lapsepuhkuse tasu), siis

Tartus ja Pärnus on see puude raskusest

lähtudes 60–100 eurot kuus.

Sotsmaksuga või ilma

Mõnes omavalitsuses on jällegi

kord, et täisealiseks saanud puudega

inimese hooldajale toetust ei maksta.

Mõnes lõpetatakse hooldatava

täisealiseks saamisega koos toetuse

saaja eest sotsiaalmaksu tasumine,

see toob aga kohe kaasa haigekassa

ja pensionikindlustuse lõppemise.

Kinni peetakse siiski tavast, et kui

puudega lapse vanem kvalifitseerub

oma omavalitsuse reeglite järgi

hooldajatoetuse saajaks ega ole

muul moel haigus- ja pensionikindlustusega

kaetud (selle tagab töötamine,

töötukassas arvel olek, lapsepuhkusel

olek), siis peab omavalitsus

koos hooldajatoetusega tasuma

tema minimaalse sotsiaalmaksu. Nii

tekibki olukord, kus inimene saab

toetust peaaegu olematu 19 eurot

kuus, aga omavalitsusele läheb see

maksma 125 eurot kuus (1500 eurot

aastas), sest minimaalne sotsiaalmaks,

mis annab ravikindlustuse, on

105,6 eurot kuus. See raha tagab siis

hooldamise tõttu töölt eemale jäänud

vanemale iga aasta eest ka pensionistaaži

miinimumi.

Lisada jääb nüüd vaid seda, et

kogu mäng käib küll omavalitsustes

kehtestatud reeglite järgi, aga ega

nende otsused ei tule siiski taevast.

Kohalikel on õigus oma soovi avaldada,

otsuste tegemisel kaasa rääkida

ja just nemad valivad ju ka omavalitsustele

juhid.

Tiina Kangro

7 miljonit

eurot aastas

2012. aastal maksid Eesti omavalitsused hooldajatoetust

14 095 inimese hooldajale. Umbes iga kuuenda hooldaja

eest maksti koos toetusega ka sotsiaalmaksu (tervise- ja

pensionikindlustus).

Toetused / Sotsiaalmaks

Laste hooldajad

485 241 € 616 982 €

44% 56%

toetused sotsiaalmaks

kokku 1 102 223 €

Täiskasvanute hooldajad

1 990 251 €

35%

sotsiaalmaks

3 682 121 €

65% toetused

kokku 5 672 372 €

Hooldatavate vanus,

kelle hooldajatele

maksti toetust

9661 2282 994 1158

Üle 65 aasta 40–64 aastat 18–39 aastat Kuni 18 aastat

Hooldajatoetuse

saajate arv väheneb

22 831

22 600

22 289

21 079

19 348

15 633

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Allikas: sotsiaalministeeriumi 2012. aasta andmed

14 566

14 095

Kuidas toimub

hooldaja määramine?

Omavalitsustes peab olema kehtestatud hooldaja määramise

kord, millega täpsustatakse, kellele hooldaja määratakse,

keda ei saa hooldajaks määrata, milliste dokumentide

alusel seda tehakse jms.

Kui hooldaja või hooldust vajav inimene pöördub hooldaja

määramise sooviga kohaliku omavalitsuse poole, on

sotsiaaltöötajal õigus hinnata hooldusvajadust (selleks on olemas

soovituslik juhend): milles hooldust vajav inimene abi vajab,

millega ise toime tuleb, millised on kodused tingimused jms.

Kui hooldusvajadus on täpsustatud, uurib sotsiaaltöötaja,

kas võimalik hooldaja jõuab, oskab ja soovib täita ülesandeid,

mida hooldamine kaasa toob.

Pärast kokkuleppele jõudmist määrab kohalik omavalitsus

õigusaktiga hooldaja kas tähtajaliselt või tähtajatult.

Kui hooldamist vajaval inimesel endal ei ole kedagi hooldajaks

pakkuda, otsib sobiva hooldaja omavalitsus. Juhul

kui hooldajat ei leita, tuleb hooldus korraldada teisiti, näiteks

päevases või ööpäevaringses hoolekandeasutuses.

Kui taotleja ei nõustu kohaliku omavalitsuse otsusega,

on tal õigus otsus vaidlustada. Selleks tuleb esitada vaie

maavanemale. Allikas: sotsiaalministeerium

Tööl käiv pereliige saab

haigekassa hooldushüvitist

Hiljuti lubas sotsiaalminister vähihaigete laste vanematele, et

algatab ravikindlustuse seaduse muutmise, tagamaks neile võimaluse

saada rahalist tuge kogu aja eest, mil nad last haiglas või

kodus hooldavad. Jääme huviga ootama, kas ministri lubatud

muudatus hakkab puudutama ka kõikide teiste raskete haiguste

ja puuetega lapsi.

Praegu näeb ravikindlustuse seadus tööl käivatele hooldajatele

ette järgmisi hooldushüvitisi:

kuni 12-aastase (terve või puudega) lapse põetamise korral

kodus või haiglas kuni 14 kalendripäeva eest;

üle 12-aastase haige perekonnaliikme kodus põetamise

korral kuni 7 kalendripäeva eest;

alla 3-aastase (terve või puudega) lapse või alla 16-aastase

puudega lapse hooldamise korral, kui hooldaja ise on

haige või saab sünnitusabi, kuni 10 kalendripäeva eest.

Kõigil neil puhkudel makstakse hooldushüvitist esimesest haiguspäevast

80 protsenti hüvitise saaja eelmise kalendriaasta

keskmisest töötasust. Kui haigus kujuneb pikemaks ja põetusvajadus

kestab, saab näidustuse korral alustada uut hoolduslehte.

Paljudele puuetega laste vanematele on suur probleem

see, et lapse 12-aastaseks saamise järel ei

luba seadus neil enam lapsega haiglas oleku aja

eest nn hoolduslehte saada. Seadus on arvestanud, et

12-aastane suudab juba üksi haiglas olla, kuid puuetega

laste kohta see tihtipeale ei käi.

Teine mure on selles, et mittetöötav hooldaja ei saa

hooldushüvitist (isegi kui ta eelmisel aastal töötas), koos

lapsega haiglas olles peab ta aga ikkagi maksma voodipäevatasu.

Veel üks mure on pere teiste laste eest hoolitsemine,

kui üks vanem peab veetma haige või puudega lapsega

pikki perioode haiglas. Praegu ei ole teisele vanemale

või hooldajale ette nähtud ühtki toetust. Puutepunktid

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Hooldajatoetust maksti 14 095 puudega inimese hooldajale. Jaanuar 2014


6

Elu lugu

7

Pime Varvara, kes

tahab saada kirjanikuks

Foto: Mari Luud

Varvara ja Aide tutvusid

kolm ja pool aastat

tagasi. Vastne Tartu

ülikooli eripedagoogika

tudeng Aide Tõnissoo

oli saanud ülesandeks

koostada ühe vabalt

valitud kooli tutvustus

ning tema valik langes

Tartu Emajõe koolile,

kus õpivad nägemispuudega

lapsed ja

noored. Sealt sai alguse

põnev rännak, mis on

praeguseks muutnud

mõlema noore inimese

elu.

“Ega see

tugiisiku pool

ei ole meie suhetes

üldse kõige

tähtsam. Ja mõnes

mõttes võib isegi

öelda, et Varvara

on hoopis mulle

tugiisikuks.

“Õppealajuhataja

hoiatas

ette, et tüdruk

on „iseloomuga”

ega klapi sugugi

kõigiga.

„Õppealajuhataja Ülle Veede võttis

mind sõbralikult vastu. Käisime maja

läbi, sain näha tehnilisi abivahendeid,

millega pimedad lapsed loevad, kirjutavad

jne. See kõik oli minu jaoks

nii põnev ja silmaringi rikastav, nii

uus ja huvitav, et mul tekkis tahtmine

nägemismeelest ilma jäänud inimeste

eluolu põhjalikumalt tundma

õppida,” räägib Aide.

„Küsisingi siis õppealajuhatajalt,

kas ma saaks äkki mõni teine kord

nende juurde tulla, näiteks vabatahtlikuna

praktikale. Ehk ta teab

soovitada mõnd õpilast, kellele võiksin

vabal ajal seltsiks olla või midagi

sellist. Temaga koos kas või õue

jalutama minna. Ta mõtles hetke ja

soovitas lõpuklassis õppivat Varvara

Kuritsinat. Kuigi hoiatas ette, et tüdruk

on „iseloomuga” ega klapi sugugi

kõigiga.”

Sõbrad esimesest hetkest

„Mäletan seda päeva väga hästi,”

meenutab Varvara aastatetagust

kohtumist Aidega. „Õppealajuhataja

tuli klassi minu juurde ja ütles:

üks inimene tahab sinuga tutvuda.

Tahab...!? No mis siis ikka, kui inimene

tahab! Tuleb talle see võimalus

anda. Läksin õppealajuhatajaga

koos tema kabinetti ja seal me esimest

korda kohtusimegi. Ajasime

pisut juttu, Ülle Veede rääkis Aidele

natukene sellest, kuidas pimedat

väljas liikudes abistada, ja järgmine

kord läksime juba koos jalutama.

Me sobisime teineteisega esimesest

hetkest ning meist said kiiresti parimad

sõbrad.”

Praeguseks on Aide ja Varvara ülikoolikaaslased.

Aide hakkab lõpetama

eripedagoogika bakalaureuseõpet

ja Varvara on vene filoloogia

esimese kursuse tudeng. Aidest on

saanud üks Varvara abistajatest, kes

aitab pimedat sõbrannat väljas liiku-

mise, kõikmõeldavate dokumentide

vormistamise ja asjaajamiste juures.

„Aga ega see tugiisiku pool ei ole

meie suhetes üldse kõige tähtsam.

See on ju loomulik, et sõbrad on teineteisele

toeks ja abiks. Ning mõnes

mõttes võib isegi öelda, et Varvara ...

on hoopis mulle tugiisikuks,” tunnistab

Aide üllatuslikult. „Oleme sõbrad,

see on igal juhul number üks,”

on ka Varvara Aidega ühte meelt.

Ei mäleta elu nägijana

Varvara jäi nägemisest ilma aasta

ja kahe kuu vanusena. Tal ei ole

eriti mälestusi sellest, kuidas maailm

nägijale paistab. Tüdruk haigestus

vähki, teda opereeriti ja pärast

seda nägemine kadus. Miks, ei tea

keegi. Pisike laps aga võtab elu nii,

nagu see on. Ja lepib tegelikkusega

ega muretsegi eriti. Varvara jaoks

oli kõige raskem pigem see, et tema

pereliikmetel läks leppimine palju

raskemalt.

Piiga mäletab, kuidas tema nägemist

üritati mitmesuguste ravimeetoditega

taastada. Lootusetu võitlus

vältas pea kümmekond aastat

ning kõik need dieedid, mähised ja

salvidega võidmised olid äärmiselt

piinarikkad. „Minu ainsaks relvaks

kõige selle vastu olid pisarad. Nutsin

tundide kaupa kummuli voodil.

Viimaks mind vabastati sellest ja vist

kõige rohkem põhjusel, et ka vanemad

said aru: nad olid jäänud petturi

küüsi,” räägib Varvara.

Koolitee algus oli pimedale tüdrukule

samuti vaevaline. Emajõe kooli

2. klassis jäi ta istuma, sest ei osanud

eesti keelt ega saanud tegelikult

üldse aru, mida temalt nõutakse, või

miks. Oma esimestest kooliaastatest

mäletab Varvara vaid kõikehaaravat

soovi, et teda ometi rahule jäetaks.

Ent 5. klassis tuli murrang. Õpingud

hakkasid justkui iseenesest edenema

ning tunnistusele ilmusid esimesed

viied. Pärast kooli lõpetamist

oli ülikool juba loogiline jätk. „Kuigi

mitte kerge, sest mul on see häda, et

ma kardan kõike uut palju rohkem

kui asi väärt,” täpsustab Varvara.

„Tegelikult oli gümnaasiumi lõpetamine

ikkagi väga pingutav ning

ma olin pärast seda nii väsinud, et

palusin vanematel lasta mul üks aasta

niisama kodus puhata. Kuigi kõik

püüdsid mind veenda, et kui ma

õpingutes aasta vahele jätan, siis ma

enam ülikooli ei lähegi. Nad muretsesid,

et see on siis juba palju raskem

kui otse koolist minnes. Nüüd võin

aga öelda, et see polnud sugugi nii

hirmus. Ja väike vahe järelemõtlemiseks

kulus tegelikult ära.”

Kursuse priimus

Tartu ülikooli slaavi filoloogia

osakonna juhataja Ljubov Kisseljova

tunnistab, et pime tudeng ehmatas

ka nemad esialgu ära. Polnud

ju kogemust, kuidas temaga suhelda

ja mil moel hakkama saada, kui

tudeng õppejõudu ei näe. Varvaraga

on aga kõik läinud üle ootuste hästi.

Just tema on kursusekaaslaste jaoks

eeskuju, mitte vastupidi.

„Ta on tublimast tublim! Võrratu

tüdruk!” kiidab Kisseljova oma õpilast.

„Varvara teadmised on sügavad

ja laiahaardelised, alailma üllatab

ta õppejõude ja kaasõpilasi oma

teadmistega. Ühes seminaris näiteks

lugesime Aleksandr Puškini „Boris

Godunovi”. Varvara esitas peast terveid

stseene! Teised tudengid jäid

lihtsalt tummaks. Nemad ei oska

seda raamatustki nii ilusasti ette

lugeda, nagu tema seda kõike peast

tegi,” meenutab õppejõud.

Jaanuar 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Sotsiaalmaksu tasuti 2368 hooldustoetuse saaja eest.

Jaanuar 2014


8

Elu lugu

9

Vastastikku

rikastav suhe

Aide Tõnissoo:

Varvara on õpetanud mulle

kannatlikkust. Et punktist A

punkti B jõudmine võib võtta aega

ja vaeva, aga kõige tähtsam on see,

et asud teele ja liigud oma eesmärgi

poole.

Ta on õpetanud mulle ka leplikkust.

Eks õhkab temagi ju mõnikord:

ah, miks ma pean olema pime?!

Aga mis teha, kui seda muuta ei saa?

Olen saanud süüvida pimeda

inimese sisemaailma ja see on

äärmiselt rikastav olnud. Väga põnev

on kogeda, kuidas ta pimedana tajub

seda, mida meie nii iseenesest mõistetavana

näeme. Näiteks värvid. Sinine

on tema jaoks taeva värv ja taevast

kujutab ta ette paljude sõnaliste kirjelduste

põhjal, mida ta on lugenud.

Roheline jälle on rohu värv. Ta teab,

kuidas rohi lõhnab, kuidas see tundub

talla all, kui paljajalu käia. Talle asendavad

nägemist teised meeled ja tema

teadmised.

Nägijale on pimedus hirmutav.

Aga Varvarale on hirmutav see,

kui ta ei saa mõnel hetkel ümbruse

tunnetamiseks infot teiste meelte kaudu.

Ta on rääkinud, et kord jätsid vanemad

ta üksi suvilasse ja tema jaoks oli

see väga hirmutav, sest seal valitses

täielik vaikus. Tal puudus võimalus

saada ümbritsevast vähimatki talle

arusaadavat infot oma olemasolevate

meelte abil.

Peamine on aga see, et Varvara

kõrval olen ka ennast rohkem

armastama hakanud. Olen avastanud,

kui tühiste asjade pärast olen vahel

pisaraid valanud ja õnnetu olnud.

Varvara on pannud mind mõtisklema

asjade üle, mille olemasolu ma varem

isegi ei märganud. Ta annab oma positiivsusega

mulle jõudu ja usku, et kõik

siin maailmas on võimalik.

Varvara Kuritsina:

Aidelt olen saanud abi ja toetust

igapäevaelus, aga mis veel

tähtsam – enesekindlust ja usaldust

iseenda vastu. Kinnitust sellele, et

tähtis pole see, kas sa näed või ei näe,

vaid kõige tähtsam on see, kes sa inimesena

oled.

Meil on Aidega alati millestki

rääkida ja millegi üle üheskoos

mõelda. Me rikastame teineteist vastastikku,

õpime teineteiselt.

Mõnikord arutleme, et võibolla

oleme juba eelmises elus

kohtunud. Aga äkki siis oli kõik hoopis

vastupidi – et mina olin terve ja Aide

mõne puudega.

“Tegelikult

oli gümnaasiumi

lõpetamine ikkagi

väga pingutav. ning

ma olin pärast

seda nii väsinud, et

palusin vanematel

lasta mul üks aasta

niisama kodus olla.

„Mõnikord on meil isegi mure,

et Varvara on teistest nii palju ees,

et jätab ülejäänud varju. Siis lihtsalt

laseme nimme teistel rääkida

ja palume Varvaral vakka olla.

Ütlemegi kohe nii, et Varvara teab

nagunii, aga nüüd kuulame, mida

teised räägivad. Igatahes on väga

tore, et nii andekas ja sealjuures nii

töökas neiu on meie keskel.”

Ka esimene eksamisessioon on

Varvaral läinud väga hästi. Kuigi ta

tunnistab, et närveerib enne eksameid

kõvasti: „Iga kord mõtlen, et

ju mul eelmistel eksamitel lihtsalt

vedas, et hea hinde sain. Et nüüd

on pea täiesti tühi ja kui saaks ainult

kuidagimoodi läbi! See ongi mu

suurim soov eksamipäeva hommikul

ülikooli poole astudes,” naerab

Varvara.

Tahab saada kirjanikuks

Varvara sõnul on elu pärast ülikooli

lõpetamist tema jaoks veel

nii kauge aeg, et konkreetsemaid

plaane ta selle jaoks praegu teinud

ei ole. Nagu Aidegi tahab ta esialgu

vaid edasi õppida. Kuigi, üldisemas

plaanis on tal oma tulevikuunistused

olemas. Varvara tahab nimelt

saada kirjanikuks. Ning samas tegeleda

ka ajalooga. Näiteks proovida

luua mingit süsteemi mütoloogias.

„Täpselt nii, nagu Aide tahab luua

süsteemi hoolekandes,” naerab Varvara

ise.

„Juba Emajõe koolis õppisin, et

eri rahvastel on erinevad müüdid.

Samas on mõned motiivid neis

väga sarnased. Neid motiive võiks

koguda ja süstematiseerida. Seda

ma juba teengi. Mis sest välja tuleb,

kes teab! Aga eks see saab selgeks

siis, kui töö on kunagi tehtud.”

Isikliku elu poole pealt on Varvaral

tulevik täpselt läbi mõeldud. Nii

ta vähemasti väidab. „Ma ei kavatse

abielluda. Mitte sellepärast, et

olen pime ja võib-olla keegi ei tahagi

mind. Põhjus on selles, et ma tahan

väga olla vaba. See on mulle kõige

tähtsam. Nagu Byron kirjutab: laske

mul olla prii! Aga laste mõttes –

ma tahaksin olla tädi. Ma unistan

Varvara ja Aide käivad pea igal koolipäeval koos

ka lõunat söömas. Iga selline käik on Varvarale

ühtlasi orienteerumistreening, kus ta sammhaaval

laiendab tuttavat ala. Foto: Mari Luud

sellest, et minu vanem vend saab

ükskord tütre, kellele saaksin käsitööd

õpetada ja muinasjutte jutustada.

Ma tean palju muinasjutte ja

ma õpin neid kogu aeg juurde. Just

selleks, et neid kunagi oma vennatütrele

jutustada. Kui ta on mul ükskord

olemas.” Anne Lill

Televaatajad olid

nördinud viletsast

ühiselamust

Pärast „Puutepunkti” saadet Varvarast ja Aidest küsisid

paljud vaatajad, miks peab pime tudeng elama ühiselamus,

mis asub kesklinnast kaugel ja on nii halvas seisukorras.

Kas Tartu ülikoolil pole siis tõesti võimalusi

erivajadustega tudengile sobivamat elamispinda leida?

Aide Tõnissoo:

„Põhjus, miks Varvara just sellesse üsnagi väsinud

välimusega ühiselamusse elama sattus, peitub selles, et

ta oli lihtsalt avalduse saatmisega pisut hiljaks jäänud.

Võib-olla oleksin ka mina pidanud teda õigel ajal rohkem

tagant torkima, aga minul lipsas see asi samuti silmist-kõrvust

mööda. Ülikoolis on selline kord, et kindlal

kuupäeval tuleb õhtul kella kaheteistkümneni üleval

püsida ja kui kell lööb uue kuupäeva algust, tuleb avaldus

ära saata. Tung ühikatesse on suur ja kes ees, see

mees – saab parema elamise.

Teiseks: ühiselamukohta taotledes ei andnudki Varvara

teada, et on pime. Ta ei oskagi nii mõelda, et tema erivajadus

on midagi sellist, mis peaks ta teistega võrreldes

eritingimustesse seadma.

Aga Varvara praegusel elamisel on kindlasti see pluss,

et see on odav. Ja ega Varvara ise oma elamise üle tegelikult

ei kurda. Kui kurdaks või käiks siin-seal palumas

ja nutmas, siis arvan, et ta oleks juba mujal parema toa

saanud. Aga tema ei palu ega nuta. Varvara mõtleb üldse

teistes kategooriates. Pigem olen mina teda utsitanud

vahetusvariante nõutama ja sellesama Narva maantee

maja juhataja juba tegelikult pakkuski Varvarale välja üht

teist tuba, mis asub esimesel korrusel. See oleks muidugi

mugavam kui praegune viies korrus. Aga kahjuks oli

see tuba veel kehvemas seisus ja enne kolimist tuleks seal

teha põhjalik remont. Selle taha esialgu vahetus jäigi.”

Varvara Kuritsina:

„Noh, selle kohta, et see maja nii kole välja näeb, et

seinad on täis soditud ja värv pudeneb, ütlen mina alati,

et mul on see pluss, et mina ju seda ei näe! Sellele

aga, et köök ja duširuum on kaugel ning sinna minek on

aeganõudev, vaidlen ma vastu. Nägijale inimesele võib

tunduda, et pime liigub kobamisi ja aeglaselt ning seetõttu

kulub tal iga vahemaa läbimiseks teistega võrreldes

kohutavalt palju aega. Tegelikult see nii ei ole. Kui

teekond on tuttav, liigun ma sama kiiresti kui nägijad.

Kes ei usu, võib järele proovida. Siduge sall silmadele ja

proovige liikuda. Näiteks magamistoast kööki. Kui te

seda näiteks 10. või 20. korda teete, läheb asi juba päris

libedalt!

Mulle on väga tähtis ka see, et maja juhataja võttis

mind väga hästi vastu ja on alati mulle toeks, kui mul on

mõni mure.”

Jaanuar 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Toetuste rahast 38 protsenti läks sotsiaalmaksu tasumiseks.

Jaanuar 2014


10

Elu lugu

11

Pimedana ülikoolilinnas

Varvara igapäevaelu

on ülikoolis õppides

viimse kui detailini

paika pandud. Ta elab

ülikooli ühiselamus,

käib loengutes ja

raamatukogus ning

teeb kõike muud, mida

inimesed ikka.

Tavaliselt tõuseb Varvara kell 7.

Seejärel soojendab kodust toodud

toitu ja keedab kõrvale teed. Ta räägib,

et pliidiga ta veel eriti toimetada

ei julge, aga elektrilist teekannu

enam ei pelga ning tee keetmine

raskusi ei valmista. Hommikusöök

söödud ja nõud pestud, on aeg riietuda.

Ning kui hästi läheb, jääb enne

väljaminekut veel hetk aega lihtsalt

olla ja mõtiskleda. Enne kui tuleb

abistaja ja viib Varvara ülikooli.

Päästev tugiisik

Varvaral on praegu Aide kõrval

veel teinegi tudengist abistaja, kes

tal hommikuti järel käib. Euroopa

Sotsiaalfondi programmi Primus

kaudu saab Varvara stipendiumi,

mis on mõeldudki erivajadustega

tudengitele nende puudest põhjustatud

lisakulude kompenseerimiseks.

Sellest rahast saab Varvara

maksta abistajatele ning ka taksosõitude

eest, mis on vahel paratamatud,

kui tal tuleb näiteks õhtul

hilja kuskilt koju tulla või liikuda

ajal, kus tugiisikud ei saa appi tulla.

„Sellest stipendiumist saan ka

mina nüüd Varvara abistamise eest

tasu,” kõneleb Aide. „Summa on 95

eurot kuus ja minu meelest on see

väga korralik raha. Muidugi abistasin

Varvarat enne stipendiumi saamist

lihtsalt niisama, vabatahtlikuna.

Aga eks teisest küljest – kui

tuleb minna kell kümme, kell kaks,

kell kuus –, see on ikkagi kohustus

ja ülesanne, mis on kogu aeg sinu

peal. Sa pole oma päeva planeerimisel

vaba, kui tead, et teine inimene

ootab sind ja sõltub sinust.

Ja ka Varvara poole pealt vaadates

jälle: eks tal on palju kergem abistajaid

endale appi paluda, kui saab

seda kas või osaliseltki kompenseerida.

Keegi ei taha ju olla lõpmatuseni

lihtsalt paluja ja abistatav.”

Tuleb treenida

Aide räägib, et esialgu vajab Varvara

linnas liikumiseks veel päris

Pimedana

ülikoolis

õppimine on

võimalik siiski

vaid juhul,

kui õppejõud

tudengi

erivajadusi

arvestavad

ja kaaslased

vajaduse korral

toetavad.

Õnneks see

nii ongi.

Kaader saatest

„Puutepunkt”

palju abi ja juhendamist. Ning treenimist.

Päris üksi ta veel Narva

maanteel asuvast ühiselamust loengusse

minna ei suuda. Rääkimata

teistsugust teed pidi toimuvatest

käikudest, näiteks kontserdile, juuksuri

või arsti juurde minekust.

Lõuna ajal käivad Aide ja Varvara

sageli koos kohvikus söömas. Iga

selline käik on samas õppetund, et

pime neiu võiks tulevikus linnas liikudes

üksi hakkama saada.

Kui inimesed valge kepi kandjat

näevad, kipuvad nad kohe appi tõttama,

kuid see võib teinekord kaasa

tuua rohkem kahju kui kasu. „Ühest

küljest muidugi teeb inimeste valmisolek

ja tahe aidata südame soojaks.

Aga väga hõlpsasti võib juhtuda,

et heasoovlik abistaja suunab pimeda

inimese pahaaimamata hoopis

valele teele. Tema ise ju näeb ja tema

jaoks on asjad lihtsad: mine siit, keera

sinna. Aga pimeda jaoks võib see

olla juba täiesti uus tee, kust ta ei leia

enam talle teada märke, mille abil ta

on õppinud orienteeruma. Inimesed,

kes aitama tõttavad, ei oska sellele

ilmselt lihtsalt mõelda,” räägib Aide.

„Meil on oma üks ja kindel tee,

mida mööda me alati kõnnime.

Aidel pole Varvaraga suhtlemisele

kulunud ajast kahju ja

tema arvates peaks iga sotsiaaltöö-

või eripedagoogikatudeng

endale sellise „õpetaja” otsima.

Kaader saatest „Puutepunkt”

Nagu suusarada. See on väga täpselt

valitud nii, et oleks võimalikult

vähe ohte ning võimalikult palju

äratuntavaid ja katsutavaid märke,

mille järgi aru saada, et püsitakse

ikka oma rajal,” selgitab Aide.

Segaduses abistajad

Ta toob näiteks, et Varvara

jaoks on üks selline ohukoht

Werneri kohviku esine. Pimeda

sõbranna paremaks treenimiseks

ei liigu Aide tuttavatel marsruutidel

alati Varvara kõrval, vaid

jälgib teda veidi eemalt. „Varvara

teab, et kui ta kuuleb muusikat,

on ta järelikult jõudnud Werneri

kohviku ette. Kuna seal tuleb

tal ülikooli jõudmiseks ületada

tee, peab ta peatuma, et enne

sõiduteele astumist kuulata, ega

mõni auto ei lähene. Ja siin juhtubki

väga sageli, et kui möödujad

leiavad valge kepiga tüdruku

kõnniteel seismas, tundub neile,

et ta on eksinud ja vajab abi. Aga

Varvara ei ole eksinud, ta lihtsalt

kuulab. Sellisel juhul ta hoopis

tänab neid ja ütleb, et ei vaja praegu

abi. See kõik on tegelikult hästi

normaalne.”

Ülikool peaks

nõudma

tudengitelt

rohkem praktikat

Aide meelest peaksid kõik

tema eriala – eripedagoogikat

õppivad üliõpilased

olema kohustuslikus

korras pikemat aega

mõne erivajadustega inimese

isiklikud abistajad

või tugiisikud.

Aide väitel on suhtlemine Varvaraga

määratult rikastanud tema

teadmisi ja arusaama õpitavast erialast.

„See on see tegelik elu, mida

pole võimalik õppida ühestki õpikust.

Ma võin ju pähe õppida kolm

punkti selle kohta, kuidas pimedat

liikumisel juhendada, ning võin

need punktid eksamil soravalt ette

vuristada ja hea hinde saada, aga ...

minu teadmised pimeda juhendamisest

on sel juhul ikkagi ümmargune

null. Kõik algab ju sellest, et iga

inimene on erinev. Ja elu ise on hoopis

mitmekesisem kui õpiku kolm

punkti. Võtame või selle õpikureegli,

mis ütleb, et kui jätad pimeda inimese

hetkeks üksinda, pead ta saatma

kuhugi seina äärde. No ei pea,

kui pime on õppinud kasutama

muid orientiire ja talle arusaadavad

märgid on käepärast,” räägib Aide.

Mida aga Aide täiesti valeks peab,

on see, et eripedagoogika bakalaureuseastmes

pole ette nähtud ühtki

tõsist praktikat, et tulevased eripedagoogid

saaksid end proovile

panna ja veenduda, kas nad üldse

sobivad töötama puuetega inimestega.

Praktika otsimine on vabatahtlik

ning paljud ei pea vajalikuks selle

peale aega raisata.

ei tunne elu

„Korra käisime õppekäigul ühes

intellektipuudega laste koolis ja vaatasime

seal kahte tundi. Üks oli käeline

tegevus ja teine eesti keel. Aga

kui tulevane eripedagoog ei julge

puuetega laste klassi ees sõnagi

lausuda ega aimagi, kes need lapsed

tegelikult on, kas ta siis on ikka

endale õige eriala valinud?” küsib

Aide.

Praegu ei tea Aide veel, millisele

eripedagoogika harule ta pärast ülikooli

lõpetamist suuna võtab. Mõtteid

on palju, hoolekandesüsteem

alles lapsekingades ja valdkondi,

mida oleks vaja arendada, on rohkesti.

Esialgu tahab Aide aga edasi

õppida ja tal ongi juba kindel plaan

jätkata õpinguid magistriastmes.

Kuidas Tartu ülikool toetab

erivajadustega üliõpilasi?

Tartu ülikoolis pakub erivajadustega õppijatele tuge õppeosakond ja sealne

nõustaja. Igaühe erivajadused on muidugi erinevad, aga püüame konkreetselt

igale inimesele siiski lahendused leida, kuidas õppetööd kohandada nii, et ta saaks

õppetöös osaleda ega jääks millestki ilma. Näiteks on võimalik kirjalikku eksamit teha

suuliselt, või vastupidi. Ja nii edasi.

Nägemispuudega tudengitele on abiks ekraanilugemise programmi sisaldav arvuti

ja lugemisteler, mis võimaldab suurendada teksti kuni 46 korda. Pimedate õppijate

jaoks loetakse sisse audio- ja digiõppematerjale.

Iga kord, kui mõni õppematerjal on valmis saanud, edastame selle ka pimedate raamatukogule,

et seda saaksid kasutada teiste õppeasutuste erivajadustega üliõpilased.

Lisaks on meil loodud tugitudengite süsteem, kus nad vabatahtlikena abistavad

erivajadustega kaasõppureid. Liana Martin, üliõpilasnõustaja

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Pool toetustest maksti välja Tallinnas, Harju- ja Tartumaal.

Jaanuar 2014


12

Erihoolekanne

13

Kuidas arendada erihoolekande

süsteemi?

Juba eelmisel kevadel asus sotsiaalministeerium välja töötama erihoolekande

arengukava aastateks 2014–2020 ning see pidi valmima detsembri alguseks.

Töö osutus aga keerulisemaks ja nüüd on uus tähtaeg pandud märtsi lõppu.

Palusime arengukava töögrupi juhil Bärbel Vapperil tutvustada tööde seisu.

Arengukava eesmärgiks on

koos eri pooltega kokku

leppida valdkonna arengusuundades

järgmiseks kuueks aastaks,

sõnastada eesmärgid ja kirjeldada

isikust lähtuva erihoolekande

põhimõtted. Peale selle on tarvis

kaardistada järgmiste aastate erihoolekande

teenuste vajadus.

See dokument on alus täiendavate

uuringute läbiviimiseks, tegevuskavade

koostamiseks ja hädavajalike

muudatuste väljatöötamiseks

erihoolekande valdkonda reguleerivates

seadustes. Arengukavas sätestatu

alusel hakkab järgmisel kuuel

aastal toimuma ka riigieelarve

vahendite, sealhulgas Euroopa Liidu

struktuurivahendite kasutamise

planeerimine.

Arengukava juurde kuulub rakendusplaan,

kuhu pannakse kirja täpsemad

tegevused aastate kaupa,

indikaatorid, tähtajad, vastutajad ja

rahastus.

Arengukava peaeesmärk on, et

psüühiliste erivajadustega täisealised

inimesed hakkaksid saama väga

kvaliteetset ja neile sobivat tuge, mis

soodustaks nende osalemist ühiskonnaelus.

Õpime maailmast

Et see teostuks, oleme püstitanud

neli alaeesmärki:

Psüühilise erivajadusega inimeste

toetamine tagab neile

võrdsed võimalused eneseteostuseks.

Erihoolekandeteenused on ala ti

kvaliteetsed ja lähtuvad deinstitutsionaliseerimise

põhimõttest.

Erihoolekandes töötavad asjatundlikud

ja kvalifitseeritud

teenuseosutajad.

Eestis on äkitselt avastatud, et psüühiliste erivajadustega inimeste jaoks

vajalikud sotsiaalteenused ei toimi piisavalt hästi.

Hulk hooldekodusid on küll eurorahadega kenaks tehtud, kuid neis toimuv

elukorraldus ei sobi siiski kaugeltki kõikidele abivajajatele.

Ka napib neis kohti ja on selgeks saanud, et ka kodudes üle Eesti elab

palju puuetega inimesi, kelleni toetavad teenused üldse ei jõua.

Vaja on uusi ja paremaid lahendusi, mis oleksid meile ka rahaliselt jõukohased.

Erihoolekanne on kättesaadav

ja jätkusuutlik.

Arengukava koostades lähtume

alusdokumentidest, mille osas

Eesti on kohustusi võtnud, sealhulgas

ÜRO puuetega inimeste õiguste

konventsioonist, mille artikkel 19

sätestab erivajadustega inimeste iseseisva

elu ja kogukonda kaasamise

põhimõtted. Läbivalt oleme keskendunud

ka Euroopa Komisjoni juhistele

deinstitutsionaliseerimise läbiviimiseks

liikmesriikides (deinstitutionalisationguide.eu)

– seda dokumenti

tõlgitakse praegu ka eesti

keelde.

Kaasame asjaosalisi

Arengukava koostamisse oleme

kaasanud ja kaasame ka viimases

faasis huvigruppe ning koostööpartnereid:

puuetega inimeste esindajaid,

teenuste osutajaid, erihoolekande

valdkonna töötajaid koolitavaid

asutusi jne.

Toimunud on mitu töörühmade

kohtumist, kus oleme kaardistanud

praeguse süsteemi kitsaskohad

ja saanud palju häid nõuandeid

inimestelt, kes valdkonda sügavuti

tunnevad.

Näiteks oleme praeguses rakendusplaanis

pööranud tähelepanu

järgmistele alateemadele:

Kas oleks otstarbekas erihoolekande-

ja rehabilitatsioonisüsteem

liita, et inimene saaks lihtsamalt

kõik vajaliku ühest kohast?

Kuidas tagada teenuste parem

kättesaadavus, muu hulgas

taskukohasus rohkematele inimestele?

Kas sellele aitaks kaasa isikukesksemate

lahenduste pakkumine,

näiteks nädala- ja päevahoid, võimalus

osaleda teenusel lühiajaliselt jne?

Kas abi oleks sotsiaalmajutuse paremast

korraldamisest?

Kuidas suurendada teenuste

järjepidevust ja seostatust

teiste teenustega?

Milliseid kvaliteedijuhtimissüsteeme

kasutada teenuste

tulemuslikkuse suurendamiseks?

Millisel moel koolitada ja

motiveerida personali (kutsestandardid,

koolituskavad jne)?

Kuidas laiendada erihoolekande

klientide töötamisvõimalusi?

Kuidas luua psüühiliste erivajadustega

inimestele kutse- ja elukestva

õppe võimalusi?

Kuidas muuta teenused läbipaistvaks,

kaasata töösse

kogukondi ja huvigruppe, innustada

laiemat avalikkust valdkonna

vastu huvi tundma? Kuidas soodustada

erihoolekandeteenuse kasutajate

huvikaitsetegevust?

Aasta alguse seisuga pakkus riik erihooldekodus elamise teenust 2636-le psüühilise erivajadusega inimesele,

kogukonnas elamise teenuse kohti oli 136. Peale selle pakuti igapäevaelu toetamise, töötamise toetamise

ja toetatud elamise teenust. Kaader saatest „Puutepunkt”

Lisaks tuleb meil teenuste piirkondlik

vajadus täpselt kaardistada,

et saaksime planeerida, milliseid

teenuseid, milliste vajadustega inimestele

ning kus Eestimaal on lähemas

ja kaugemas tulevikus tarvis.

Erihoolekande võrku planeerime

korrastada piirkondlikest vajadustest

ja järjekorra analüüsist lähtudes.

Bärbel Vapper

sotsiaalministeeriumi hoolekande

osakonna peaspetsialist

Sotsiaalteenuste 7 alustala

Sotsiaalministeerium püüab erihoolekande valdkonda arendades järgida peale

seaduste ja rahvusvahelistes lepetes sätestatu Euroopa sotsiaalkaitsekomitee*

soovitusi, mille kohaselt sotsiaalteenused peavad olema

kättesaadavad – inimesel on võimalik valida endale sobivaim teenus sobivas

kohas.

juurdepääsetavad – selle alla kuulub nii füüsiline juurdepääs, sealhulgas

abivahendid ja transport, kui ka sobivas vormis juurdepääs teabele.

taskukohased – hädavajalikud teenused peaksid olema tasuta või inimesele

ja tema perele taskukohase hinnaga.

isikukesksed – teenused on paindlikud, neid pakutakse õigel ajal ning

inimese ja tema pere vajadustest lähtudes.

terviklikud – sotsiaal-, tervishoiu-, tööturu-, haridus- ja eluasemeteenused

peavad olema paindlikult kombineeritavad nii, et inimene ei tunnetaks killustatust

ning puuduks ressursse raiskav dubleerimine.

järjepidevad – ühest süsteemist teise, ühest vanusegrupist teise liikudes

peaksid teenused jätkuma sujuvalt, kui inimese vajadus teenuse järele

kestab.

tulemusele suunatud – iga teenus on kasutaja elukvaliteedi seisukohalt eesmärgistatud

ja mõõdetav ning osutatud teenuse tulemust hinnatakse, mille

põhjal korrigeeritakse edasist tööd.

Need põhimõtted peaksid aitama tagada, et sotsiaalsfääris toimuv oleks psüühiliste

erivajadustega inimeste parimates huvides, riigis saada olevat ressurssi kasutataks

säästlikult, kuid parima tulemusega, ning teenusesaajad ja nende perekonnad oleksid

kaasatud protsessi arendamisse.

* Euroopa sotsiaalkaitsekomitee (SPC) on nõuandev poliitiline organ, kes jälgib liikmesriikide

sotsiaalsfääri arengut, jagab soovitusi ja ühtlustab poliitikaid.

Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteedi raamistik on komitees 2010. aastal

vastu võetud dokument, milles antakse liikmesriikidele soovitusi, kuidas arendada

hästi toimivaid ja pikas perspektiivis kulusäästlikke sotsiaalteenuseid.

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Keskmine hooldajatoetuse suurus oli 25 eurot kuus.

Jaanuar 2014


14 Kogemus

15

Niipea, kui inimesel õnnestub see

identiteet selja taha jätta, hakkavad

talle uksed avanema.

Uuringute järgi vajaks parema

sotsiaaltöö korral vaid kümnendik

praegustest erihooldekodude

elanikest ööpäevaringset järelevalvet.

Kaader saatest „Puutepunkt”

Praegused erihoolekande

teenused ainult süvendavad

toimetulematust

Samal ajal kui sotsiaalministeeriumis

töötatakse

välja uut erihoolekande

arengukava

järgmiseks kuueks

aastaks, on külalislektorina

tulnud

Tallinna ülikooli

sotsiaaltööd õpetama

üks selle ala asjatundjaid,

rahvusvahelise

psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni

võrgustiku

CARe Europe tegevjuht

Zsolt Bugarszki.

Ungarlane Zsolt Bugarszki õpetas

enne Tallinna tulekut üle kümne

aasta tudengeid Budapestis asuvas

Eötvös Lorándi ülikoolis (ELTE). Ta

on samas ülikoolis lõpetanud sotsiaaltöö

eriala, läbinud magistriõppe

sotsiaalpoliitika alal ja kaitsnud

doktorikraadi sotsioloogias. Zsolti

põhiline huvi aga on psüühiliste

erivajadustega inimesed ning nende

kaasamine ja rehabiliteerimine

kogukonnatöö kaudu nii, et seni

harjumuspäraseid hooldekodusid,

päevakeskusi ega kaitstud tööpaiku

enam eriti vajagi poleks.

„Meie kui spetsialistide jaoks on

praegu põnev aeg. Meie suur väljakutse

on selles, et kogu senine erihoolekande

teenuste süsteem on

vaja psüühiliste erivajadustega inimeste

jaoks ümber kujundada nii, et

nad saaksid tulla välja „lõksust”, mille

oleme neile oma seniste teenustega

ehitanud. Peame õppima neid

inimesi toetama sellisel moel, et nad

saaksid kõndida oma eluteel ja elada

oma elu. Peame hakkama täiesti

teistmoodi mõtlema,” ütleb ta.

Maailm on muutunud

Zsolt on juba aastaid nõustanud

Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riike

deinstitutsionaliseerimise küsimustes,

lahtiseletatult – üleminekul

psüühikahäirete ja vaimupuudega

inimesi „varjavast ja eraldavast” süsteemist

neid ühiskonda kaasavasse

süsteemi. Põnev on aga see, et Zsolti

ja tema mõttekaaslaste ideed ja

meetodid on järjest rohkem huvitama

hakanud ka vana Euroopa riike

– Hollandit, Norrat-Taanit, Itaaliat

ja isegi Euroopa südant Belgiat.

„Kui headel aegadel on rikkad

riigid ehitanud puuetega inimeste

jaoks üles turvalised ja kallid,

spetsialistikesksed abisüsteemid,

siis nüüd on hakatud aru saama, et

need pole jätkusuutlikud. Spetsialistikesksed

süsteemid tahavad üha

rohkem teenuseid osutada ja puuetega

inimesi lõa otsas hoida, see

aga võtab abistatavatelt iseseisvuse,

paneb nad abist sõltuma ja lõikab

ära võimaluse süsteemist väljuda,”

selgitab Zsolt.

Vaid väike osa puuetega inimesi,

võib-olla kümnendik, vajab tema

sõnul teenust, kus nende eest kantakse

hoolt ööpäev läbi. „Need on

väga raskete terviseprobleemidega,

eluohtlikus seisundis, aparaatide

küljes olevad inimesed. Kõikide teistega

tuleb töötada nii, et abi ja tugi

muudaksid nad iga päevaga iseseisvamaks,

et nad õpiksid probleemidega

elama, saavutaksid enesekindluse

ja avastaksid oma elutee. Osa

neist jääb küll abi vajama, aga see

vajadus võib olla mitu korda väiksem

kui praegu, kus me surume nad

näiliselt turvalisse sotsiaalsüsteemi

vangistusse,” räägib Zsolt.

Vanast hoitakse kinni

Ta lisab, et näiteks tema kodumaal

Ungaris kulutab sotsiaalsüsteem

endiselt 95 protsenti ressursist just

ööpäevaringsetele hooldekodudele

ega usalda kuidagi neist lahti lasta.

„Vaid kümme protsenti psüühiliste

erivajadustega inimestest, kellele

riik pakub majutusega teenust,

on saanud võimaluse elada kogukonnas.

See on vähe.” Ta märgib, et

nii on see kahjuks pea kõikjal Ida-

Euroopas, rääkimata Kesk-Aasia

endistest liiduvabariikidest.

„See aga on kõikide nende riikide

jaoks suur rahakadu, sest hooldekodudes

elamine, kus inimesed

ei muutu iialgi aktiivseks ja iseseisvaks,

on võimalikest kõige kallim

sotsiaalteenus. Seal parimal juhul

vaid mängitakse elanikega spetsialistide

rahuloluks töötegemist ja iseseisvust,”

lisab Zsolt.

Tiina Kangro

Lahendused peituvad

inimlikkuses,

paindlikkuses

ja leidlikkuses

Zsolt Bugarszki üks põnevaid plaane, mida ta tahab katsetada Tallinna

ülikoolis, on viia kokku sotsiaaltöö- ja majandusõppe tudengid, et juba

õppimise ajal algatada projekte, milles kaasataks erivajadustega inimesi

ettevõtlusse ja loodaks töökohti, kus rehabilitatsioon ning töö- ja

päriselu astuksid ühte jalga.

Enam kui 15 aastat tagasi, veel

sotsiaaltööd õppides asutas Zsolt

Ungari esimese mittetulundusühingu,

mis hakkas pakkuma kogukonnateenuseid

psüühiliste erivajadustega

inimestele.

Ettevõtmine läks hästi käima ja

nüüdseks on tema loodud Soteria

fondist saanud Budapesti suurim

teenusepakkuja sellele sihtgrupile.

Viimasel kümnel aastal on Zsolt

käinud abiks samasuguste projektide

käivitamisel Horvaatias, Rumeenias,

Bulgaarias, Kosovos, aga ka

Armeenias, Kõrgõzstanis, Kasahstanis

ja mujal. Nüüd siis on ta Eestis

ja valmis süvenema meie asjadesse.

Kuidas käib sotsiaaltöö tegemine

ettevõtluse ja päriselu vormis?

Vaadates tegelikkusele Ida-Euroopa

vaatenurgast, tuleb tunnistada, et siin

ei hakka asjad iialgi käima nii, nagu

teame Lääne-Euroopast või Skandinaaviast.

See lihtsalt ei ole mõeldav.

Ka mina kulutasin oma keskust

käivitades esiotsa mitu aastat selleks,

et pommitada keskvalitsust ja kohalikke

omavalitsusi, püüdes neid veenda,

et hooldekodude asemel on erivajadustega

inimestele tarvis luua kõrgetasemelised

vaimse tervise tugiteenused

nende kodukohas ning tagada

teenuste kättesaadavus ja rahastami-

Zsolt Bugarszki tunnistab, et kuna tema kodumaal Ungaris liikus kõik liiga

aeglaselt, huvitab nüüd teda, kas väikeses ja edukaks peetavas Eestis

võiks süsteemi reformimine minna otsustavamalt. Foto: Heiko Kruusi

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Hiiumaal sai toetust iga neljanda puudega inimese hooldaja.

Jaanuar 2014


16 Kogemus

17

ne. Mind ajasid meeleheitele summad,

mida riik raiskas ebainimlike

institutsioonide ülalpidamisele, ja

ahastama, et meile, kes me tahtsime

teenuseid osutada kogukonnas, raha

ei leitud. Tagasi vaadates on aga igal

halval asjal oma hea külg ja õnneks

moondus just meie meeleheide leidlikkuseks,

mis lükkas meid arenema

– meil ei jäänud üle muud, kui hakata

tegema asju teistmoodi.

Jätsime riigistruktuurid sinnapaika

ja asusime tegelema sellega, mida

nüüd nimetatakse sotsiaalseks ettevõtluseks.

Jaanuar 2014

Kuidas see mõte tuli?

Esimese eeskuju leidsime Prahast.

Praha on Budapestist ainult

kuuetunnise rongisõidu kaugusel ja

ma käisin sageli selles ilusas linnas

hulkumas. Ühel heal päeval tutvusin

seal noore psühhiaatriga, kes oli

paari inimesega koos lihtsalt huvi

pärast asutanud teistsuguse vaimse

tervise keskuse. Tol ajal oli kombeks,

et vaimse tervise probleeme

raviti kui kliinilist nähtust arsti juures

ja tingimata medikamentidega.

Nemad aga olid leidnud linnapargi

servast ühe vana ja lagunenud avaliku

käimla, selle endale küsinud,

korda teinud ja rajanud sinna kohviku,

kuhu nad kutsusid noori inimesi,

kes olid läbi teinud oma esimese

psühhoosi. Mõte oli selles, et neil

oleks koht, kuhu tulla ja kus olla,

kus proovida mitmesuguseid töid

ja tegeleda erinevate asjadega. Mitte

käia ravil ega sotsiaalteenust saamas,

vaid käia kohas, kus on päriselu

ja saab teha midagi asjalikku.

Päris kiiresti aga ilmnes, et kohvik

oli hiilgav idee nii ärilises mõttes

kui ka rehabiliteeriva toime poolest.

Kuna pargis toimusid suvi läbi kontserdid

ja rahvaüritused, läks äri õitsema.

Paari aastaga jõudis ettevõtmine

nii suurde kasumisse, et linnas

avati veel kaks kohvikut ja väike

pood. Keskus töötab siiani, selle

nimi on Green Doors Foundation

(www.greendoors.cz).

Mis aga peamine, niisuguses

vabas ja loomulikus, ainult pisut

psühhiaatri pilguga suunatud keskkonnas

õnnestus psüühiliste probleemidega

noori inimesi stabiliseerida

ja julgustada. Seal ei olnud nad

patsiendid ega kliendid, vaid toitlustusasutuse

õpipoisid ja -tüdrukud.

Ümbritsevate jaoks oli nende lugu

umbes niisugune: „Minu elus olid

mõned probleemid, aga tänu väiksele

toele sain ma neist üle ja nüüd

olen tööl populaarses kohvikus...”

Praegu on Praha selliseid kohvikuid-restorane,

hotelle ja muid väikesi

ettevõtteid täis. Seal ei ole vist

enam ühtki traditsioonilist vaimse

tervise teenuste pakkujat, kelle töö

ei oleks kombineeritud avalikult

tegutseva sotsiaalse ettevõtlusega.

See tagab ka lisaraha valdkonnale,

mis muidu vaevleks pidevas ressursinappuses.

Kui palju on taolistes ettevõtetes

sotsiaalteenuseid ja kui palju äri?

Üks oluline asi on, et neil ei ole

kunagi üleval silti „päevakeskus”,

„toetatud töö keskus” või „rehabilitatsiooniasutus”.

On lihtsalt „kohvik”.

Või „töökoda”. Väga tähtis on, et

psüühiliste probleemidega inimene

saab paika positiivse minapildi. Kui

talle kogu aeg meenutatakse, et ta

on probleemne inimene, keda spetsialistid

abistavad, ravivad ja rehabiliteerivad,

siis läheb eneseusu loomine

ja taastumine raskesti. Kui aga

see identiteet unustada ja olla lihtsalt

inimene, kel on oma käigud ja

tegemised, on olukord hoopis teine.

Miks vajame muutusi?

Selle asemel et abistades erivajadustega inimesi maksimaalsele iseseisvusele

äratada ja neid jõustada, hoiavad sotsiaalsüsteemid neid justkui kunstlikus

maailmas, pärssides nende tegelikku kaasamist.

On kurioosne, aga süsteemis tegutsevatele spetsialistidele see just tegelikult

meeldib, sest nii saavad nad endale tagada turvalised ja jätkuvad keskklassi

töökohad.

Kui spetsialistide töö sisuks oleks inimeste süsteemist väljaaitamine, muudaks

see nende töö kindlasti keerulisemaks ja vähendaks turvatunnet, et

neid ja nende oskusi on ka tulevikus vaja.

Just sel moel, tegelikult rahapuudusest,

ongi välja kujunenud täiesti uus

põlvkond vaimse tervise teenuseid,

mis aga üllatuseks annavad tihtipeale

isegi paremaid tulemusi kui Lääne-

Euroopa mudeli järgi pakutavad traditsioonilised

sotsiaalteenused.

Ka rikkamas Hollandis näiteks

olen kohanud väga põnevaid ja edukaid

sotsiaalseid ettevõtteid psüühikaprobleemidega

inimestele. Ainus

erinevus on see, et seal maksab palgad

kinni sotsiaalkindlustus. Prahas

ja mitmel pool mujal selline luksus

puudub ning sel juhul tuleb olla veel

leidlikum, et teenida ka raha.

Veel üks väga hea näide on Sloveeniast:

üks tavaline päevakeskus

(nimega Sent) otsustas proovida,

kas ta kliendid suudavad luua firma.

Nad avasid turismibüroo, mis hakkas

vahendama nn ligipääsetavaid

puhkusereise Sloveenias ja Horvaatias

puuetega inimestele üle kogu

Euroopa. Ja nad said väga hästi hakkama,

sest ettevõte tegutseb siiani.

Just seda pean ka mina silmas. Kui

lasta lahti traditsioonilisest spetsialisti-

ja teenuste osutamise kesksest

rehabilitatsioonisüsteemist, mille

jaoks ilmselt ka tulevikus iialgi piisavalt

raha ei jätku, muutuvad asjad

kohe lihtsamaks.

Kirjeldasite, kuidas Ungari ja paljud

teised riigid ei suuda hooldekodudest

loobuda. Kardetakse,

www.vedur.ee/puutepunkt

Kõrgõzstani mägede taustal. Zsolt räägib, et endistes Kesk-Aasia liiduvabariikides on muutuste tegemine

veel raskem, sest seal domineerib onupojapoliitika ja ka eurotoetusi pole. Foto: erakogu

et puuetega inimesed siiski ei saa

vähema järelevalvega hakkama?

Me muudkui räägime, et puude

ja vaimse tervise mõisted on vaja

ümber defineerida. On palju juttu,

et puuete ja psüühikaprobleemidega

inimestel on samasugune õigus

elada ühiskonnas ja tegutseda koos

teistega. See seisab meil juba ka

seadustes ja ilmselt isegi usume, et

see kõik on õige. Aga kui asi jõuab

tegudeni, siis tahame ikkagi osutada

kindlaid teenuseid ja loome süsteeme,

kus erivajadustega inimesed

on seatud suurde sõltuvusse sellest,

mida spetsialistid nendega teevad.

Selle asemel et abistades erivajadustega

inimesi maksimaalsele iseseisvusele

äratada ja neid jõustada,

hoiavad sotsiaalsüsteemid neid

justkui kunstlikus maailmas, pärssides

nende tegelikku kaasamist. On

kurioosne, aga süsteemis tegutsevatele

spetsialistidele see just tegelikult

meeldib, sest nii saavad nad endale

tagada turvalisi ja jätkuvaid keskklassi

töökohti.

Kui spetsialistide töö sisuks oleks

inimeste süsteemist väljaaitamine,

muudaks see nende töö kindlasti

keerulisemaks ja vähendaks turvatunnet,

et neid ja nende oskusi on

ka tulevikus vaja. Muidugi ei mõtle

nad seda halvasti ja see „lõks”, kuhu

puuetega inimesed langevad, on

tegelikult loodud parimate kavatsustega.

Saare- ja Ida-Virumaal toetati vaid iga 26. puudega isiku hooldajat.

Kas kaitstud töö keskusi on üldse

vaja? Arvatakse siiski, et päris

nendeta ei saa.

See on üsna keeruline teema.

Mind häirib kaitstud töö keskuste

juures taas nende taga tuntav mõttekäik,

et puuetega inimesed siiski

ei saa päristööga hakkama ja seepärast

peab nendega lihtsalt niimoodi

natuke mängima. Seda suhtumist

näeb ka muudes asjades: vaba

aja veetmiseks on vaja päevakeskust,

tööl käimiseks turvatud töökeskust.

Kõik sellised lähenemised kinnistavad

sõnumit, et need inimesed on

„puudega”. Inglise keeles tuleb see

veel paremini välja: disabled on vastand

sõnale „võimekas” (abled). Aga

see pole ju tõde. Võimed võivad olla

teistsugused ja avalduda muus.

Aga ärge mõistke mind valesti,

tegelikult ma ei ole sugugi ka kaitstud

ega toetatud keskuste vastu,

vaid ma näen ohtu, et neid kiputakse

kasutama valesti. Kui vaimse

tervise häirega inimene vajab mingil

ajal kohta, kus turvalistes tingimustes

arendada oma oskusi, koguda

meelekindlust ja eneseusku, harjutada

töövõtteid ja suhtlemist ... siis

on see õige asi omal kohal. Kuid igasugused

kaitstud paigad peavad jääma

vaid vahejaamaks inimese eluteel,

mis peab suunduma pärisellu

ja pärismaailma. Ühegi inimese elu

sisuks ei tohiks olla töötamine kaitstud

keskuses või oma elu möödasaatmine

päevakeskuses.

Ja jällegi tagasi tulles spetsialistide

juurde: olen väga tihti näinud igasuguseid

asutusi, mille personal on

selgelt huvitatud oma klientide süsteemis

hoidmisest, selle asemel et

anda neile oskusi, kuidas edasi liikuda.

Tuttava kliendiga on ju ka lihtsam

töötada – kui tuleb uus, on vaja

rohkem pingutada. Siin ma muidugi

ei pea silmas seda, et inimesi peaks

lihtsalt iga natukese aja tagant asutustest

minema, teadmatusse saatma.

Kedagi ei tohi ära saata enne, kui

on selge, et tal on koht, kuhu edasi

minna, ja et ta tiivad kannavad.

Millest üldse alustada, et tavaline

tööturg erivajadustega inimesed

vastu võtaks?

Kui rääkida rehabilitatsiooni mudelitest,

siis mina pean kõige tõhusamateks

tugevuste mudelit (strengths

model) ja taastumise mudelit (recovery

model).* Mõlemas keskendutak-

* Järgmises ajakirjas tutvustame rehabilitatsiooni

mudeleid ning räägime Zsolt

Bugarszkiga hooldekodude reformimisest

ja sellest, kuidas korraldada intellektipuude

või psüühiliste erivajadustega inimeste

elu kogukonnas.

Jaanuar 2014


Foto: Heiko Kruusi

18 Kogemus

Miks tulite

Eestisse tööle?

Sattusin Eestisse esimest korda

ühe koolituse tõttu 2002. aastal

ja mulle jäi silma, kui kiiresti teie

maa edeneb. Mul on töökogemusi

päris mitmest Ida-Euroopa riigist

ja ma tean, kui keeruline on

postkommunistlikul taustal teha

tarka poliitikat, et läbi viia ulatuslikke

struktuurseid reforme.

Kahjuks on paljud endised sotsialismimaad

väga korrumpeerunud,

halva juhtimise ja ebaeetilise

poliitikaga.

Kuigi ka Eesti elu on veel auklik

ja probleeme jagub, on asjad

siin siiski tuntavalt paremad. Kui

võrdlen Eestit näiteks Ungariga,

kus juba 15 aastat on räägitud

hooldekodude kaotamisest

ja puuetega inimeste kaasamisest

ühiskonda, aga ikka veel peaaegu

midagi ei toimu, siis mulle

tundub Eesti olukord natuke lootusrikkam.

Mind hakkaski huvitama,

kas siin sujuvad asjad paremini

seetõttu, et maa on väike ja

kommunikatsioon on lihtsam,

või tuleb see Skandinaavia mõjudest

või veel millestki, mida ma

veel ei tea.

See kõik mind huvitabki. Tulin

süvenema ja otsima detaile. Kui

ma sellega koos saan panustada

oma teadmiste ja kogemusega

Eesti sotsiaalsüsteemi arengusse,

siis on see minu jaoks topelt võit.

Plaanin jääda Tallinna ülikooli

tööle mitmeks aastaks. Õpetan

sotsiaaltööd kõigil kolmel õppetasandil:

bakalaureuse-, magistrija

doktoriõppes.

Jaanuar 2014

se inimese võimetele, mitte puudustele

ja vigadele.

Taastumise mudelis on väga tähtis

koht lootusel. See tähendab, et

isegi kui inimesel on probleemid,

siis on olemas lootus, et taastumine

ja toimetulek on võimalikud, ta

võib saada oma probleemidest üle.

Just psüühiliste probleemidega inimeste

jaoks ongi see fundamentaalne

lähtekoht.

Tegelikult ei ole keegi nii vilets,

kui on tema sümptomid. Ka vaimupuudega

inimestel on see samamoodi.

Isegi kui pole võimalik kõrvaldada

puudeid füsioloogilises

mõttes, on igas puudega inimeses

alati palju enam võimekust, kui oleme

harjunud arvama. Selles mõttes

on nii psüühikahäired kui ka puuded

pigem sotsiaalne konstruktsioon.

Me ise oleme need konstrueerinud,

see aga tähendab, et me

ise võime need ka tagasi lahti harutada.

Just seda teebki näiteks ÜRO

puuetega inimeste õiguste konventsioon.

Ka selle dokumendi alustala

on inimeste tugevused ning vaimne

ja psühholoogiline taastumine.

Kuidas hinnata, kas erivajadustega

inimestega töötatakse õigesti?

Oleme teinud mitmes riigis uurimistöid,

et saada teada, missugused

sekkumised suurendavad kõige

paremini psüühiliste probleemidega

inimeste võimalusi tavalises elus

ja avatud tööturul hakkama saada.

Ja alati oleme saanud vastuse, et kõige

suurem takistus on seesama kliiniline

identiteet („kroonilise psüühikahäirega

inimene”), mis võtab

mis tahes oskustega inimeselt pea

igasuguse lootuse leida tavatingimustes

tööd.

Aga niipea, kui inimesel õnnestub

see identiteet selja taha jätta, isegi

kui sümptomid ja probleemid jätkuvad,

hakkavad talle uksed avanema.

Nii ongi vastus selles, et taastumine

ja ühiskonda tagasitulek saavad

paraku toimuda vaimse tervise süsteemist

väljaspool, mitte selle sees.

Ehk teiste sõnadega, kui tahame

luua oma klientidele tegelikke võimalusi,

siis peame aitama nad psühhiaatriast

ja vaimse tervise teenuste

maailmast väljapoole.

Nii et vastus teie küsimusele on,

et meil on tarvis senised teenused

täiesti ümber kujundada ja hakata

senise töö asemel tegelema inimeste

enesemääramise ja eneseusu küsimustega.

Spetsialiste ja seniseid rehabilitatsioonikeskusi

pole enam tarvis?

Siin ongi konks. Meil on endiselt

vaja anda neile inimestele väga palju

abi ja pakkuda tuge. Võib-olla isegi

võime jätkata täpselt samade asjade

tegemist. Kuid me peame endile kui

spetsialistidele ja oma tööle seadma

uued sihid ja teistsuguse perspektiivi.

Spetsialistid peavad leidma võimaluse,

kuidas muutuda oma

oskustega klientidele saatjateks nende

teekonnal, kus neil on oma sihid,

soovid ja püüdlused. Tuleb loobuda

mõttest, et rehabilitatsioonispetsialistid

loovad oma töö jaoks raamistiku,

panevad inimesed sinna sisse ja

siis pakuvad neile teenuseid.

Aga kipub ikkagi nii olema, et

mida suurem on tööpuudus, seda

rohkem saavad tööandjad valida

ja seda väiksemad on erivajadustega

inimeste võimalused tööle

saada.

Kui ühiskonnas on suur tööpuudus,

siis see ei ole üldse sotsiaalsfääri

teema, vaid majanduse probleem,

mis vajab sekkumist majandussfäärist.

Kuid Eestis on ju probleem selles,

et erivajadustega inimeste hulgas

on töötus ja tööpuudus mitu

korda suurem kui puudeta inimeste

seas. See ei ole majanduse, vaid ligipääsetavuse

ja ühiskondliku aktsepteerimise

probleem.

Küsinud Tiina Kangro

“Niipea, kui

inimesel õnnestub

see identiteet

selja taha jätta,

hakkavad talle

uksed avanema.

www.vedur.ee/puutepunkt

eakate kodu

nüüd soodsam!

Majutus koos toitlustusega

ööpäevas kuus

al 24 €

al 720 €

70 lisakohta!

+372 674 4600

+372 518 0224

Benita Kodu AS • Valkse küla, Keila vald

76616 Harjumaa • info@benita.ee • www.benita.ee


20 Tegevusteraapia

21

Köök pakub võimalusi ja avardab maailmapilti

Fotod: Tiina Kangro

Tallinna tervishoiu

kõrgkool sai uue ja

Eestis ainulaadse tegevusteraapia

õppeköögi,

mis pakub mõtteainet.

Et eluga toime tulla, on vaja tegutseda.

Juhul kui haigus, trauma või

arenguprobleem on seadnud (või

ähvardab seada) tegutsemisele piiranguid,

on tarvis harjutada, treenida

ja vahel ka leidlike võtetega puudujääki

kompenseerida või loodust

üle trumbata.

Tegevusterapeudid on spetsialistid,

kes oma oskuste ja teadmistega

aitavad funktsioonihäiretega inimestel

igapäevaeluks vajalikke oskusi

taastada, arendada või säilitada.

Paljud tegevusterapeudid on tunnistanud,

et kõige meelsamini löövad

kliendid kaasa teraapiates, kus teemaks

on toiduvalmistamine. Eks see

ole ka ainus töö, mis toidab. Lisaks

saab salati hakkimise või õunakoogi

küpsetamise juures mõnusalt suhelda

ja end asjalisena tunda.

Terapeudi jaoks aga avaneb köögis

lausa unistuste treeningutanner:

pole liigutust ega võtet, mida harjutada

ei saaks. Eriti veel, kui on tegu

spetsiaalse õppeköögiga, kus on

läbimõeldud võimalusi iga liikumisprobleemi

ja terviseveaga harjutaja

jaoks.

Elektriliselt sõitvate kappide-riiulite

ja tööpindade ning abivahendite

täisvarustusega köök pole kindlasti

mõeldud selleks, et iga abivajaja sellist

koju tahtma hakkaks (see oleks

ka kättesaamatult kallis), kuid kindlasti

oskab seal väljaõppe saanud

spetsialist avaralt mõelda ja suudab

tulevikus igale konkreetsele abivajajale

soovitada sobivaid kohandusi

või töövõtteid.

Lisaks võiksid ehk selliseid sisseseadeid

lubada ravi- ja hooldusasutused

või sotsiaalmajad, kus erivajadustega

inimesi rohkem liikvel.

Tiina Kangro

Tallinna tervishoiu kõrgkool

ootab huvilisi uue õppeköögiga

tutvuma.

Tuleku soovist tuleks teada

anda telefonil 671 1732 või

meiliaadressil karit.kaasik@ttk.ee.

Lisainfot leiab lehelt www.ttk.ee.

Köögikapid ja -riiulid liiguvad nuppudele vajutades üles, alla ja ette.

Nii saab liikumistakistustega kasutaja neist asju kätte. Tööpindu

(koos valamu või pliidiga) saab samuti üles ja alla nihutada.

Söögiriistade port fellist saab konstrueerida sobiva lusika, kahvli või

noa. Söögiriista saab kinnitada käe külge. Paksem käepide sobib liigesehaigetele.

Kui kätes napib jõudu, võiks söögiriist olla kerge. Käte

värisemist saab vähendada, lisades raskema käepideme abil kaalu.

Spetsiaalne ratastool aitab ka istuval inimesel vajaduse korral

kõrgustesse küünitada. Koju ostmiseks on see ilmselt luksus, aga

sellisest võimalusest on hea teada.

Juhul kui sööjal on oht ennast

vigastada, siis on abi pehme

kattega lusikast.

Kui tööpind on alt vaba, saab ratastoolis

istuja sättida end mugavasti

töötama. Vähemalt varba jagu peaksid

alumised ääred olema tühjad.

Kui kinnitada kartul naelte külge,

saab seda hõlpsasti ühe käega koorida.

Sellise lõikelaua võib endale kerge

vaevaga ise meisterdada, kui puuplaadile

naelad sisse lüüa. Naelad

tuleks muidugi tömbiks viilida.

Lõikelaua küljes oleva vedruga kinniti

vahele pandud juurvilja või lihatükki

saab ühe käega viilutada. Nõnda

võib ka konservipurki avada.

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tallinnas maksti toetust 12 protsendile puudega isiku hooldajatest. Jaanuar 2014


22 Reform

23

Töövõimetoetuse seadus

alustas juriidilist rännakut

Kui esmase kava järgi pidi

töövõimereformi esimene

pääsuke – töövõimetoetuse

seaduse eelnõu

jõudma riigikokku juba

aasta lõpuks, siis tegelikkuses

nõudis see põhjalikumat

ettevalmistust.

Selle aasta alguses vahetas sotsiaalministeerium

välja ka reformi

töögrupi juhid. Uues redaktsioonis

saadeti töövõimetoetuse seaduse

eelnõu koos 83-leheküljelise

seletuskirjaga 17. jaanuaril kooskõlastusringile.

Ministeeriumidel ja

puuetega inimeste organisatsioonidel

on nüüd aega 7. veebruarini,

et dokumendid läbi töötada ning

oma „jah” või „ei” öelda, küsimusi ja

täiendusi esitada. Eelnõule võib esitada

ka avalikke kommentaare.

Töövõimetoetuse seadus on aga

vaid esimene osa ulatuslikust reformikavast.

Järgmisena muudetakse

rehabilitatsiooni, abivahendite ja

erihoolekande korraldust, töötervishoiu

ja tööohutuse korraldust

ning tööturuteenuste regulatsiooni.

Seaduse eelnõu ja seletuskirja

saab lugeda eelnõude

infosüsteemis, mis on avalik ja asub

aadressil www.eis.ee.

Eelnõule oodatakse sealsamas

avalikke kommentaare

kõikidelt huvilistelt.

Idee on õige

Eelnõu on sügisese versiooniga

võrreldes saanud mitmes lõikes uue

kuue. Põhimõte – töövõimetuspensionist

elatujate hulga vähendamine

ja inimeste tööleaitamine – on küll

samaks jäänud, aga nii mõnigi detail

on paremini läbi töötatud. Ilmselt

on sellele kaasa aidanud algse reformiplaani

tõenäoliste mõjude uurimine.

Uuringufirmalt Saar Poll tellitud

analüüs pole ministeeriumi sõnul

küll veel avalikkusele näitamiseks

küps, kuid eelnõu seletuskirjast on

selgelt näha, et uuringu tulemusi on

mitmes lõikes arvesse võetud.

Puuetega inimestele on kõige olulisem

ilmselt see, et algselt planeeritud

pensioni vähendamist kõikide

osalise töövõime(tuse)ga inimeste

jaoks 160 eurole on nüüd muudetud

nii, et vähemalt esialgu

ükski inimene

senist sissetulekut

ei kaota.

Inimestele

antakse

aega reformiga

kaasa tulla

ja alles hiljem,

kui nad juba on

süsteemis sees,

otsivad tööd või

on selle leidnud, asutakse nende sissetuleku

tingimusi üle vaatama.

Peale selle on suurendatud 1. juulist

2015 planeeritud osalise töövõime

korral makstavat toetust (uute

tulijate jaoks) seni mõeldud 160

eurolt 180 euroni. Täieliku töövõimetusega

inimeste toetuse suurus

on seaduses jäänud samaks – 320

eurot.

Järgmises ajakirjas uurime, kes

võiksid edaspidi olla need täiesti

töövõimetud ning mida on neil

uuest süsteemist loota. Tiina Kangro

Töövõime

skeemi

reformil

on kolm

eesmärki

Esmane eesmärk on

vähenenud töövõimega

inimeste tööturule tagasitoomine,

neile sobiva töö leidmine ja

selle säilitamine.

Teine eesmärk on töövõime

kaotuse ennetamine

ja inimeste motiveerimine

säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus

aktiivne olema.

Samuti on reformi eesmärk

aidata tööandjatel

töökeskkonda parandada ning

töövõime kaotusega inimesi

tööl hoida ja tööle võtta.

Mis muutub?

Praegu määrab inimesele

töövõime kaotuse protsendi

sotsiaalkindlustusamet. Kui

inimene soovib leida oma terviseseisundile

sobivat (uut) tööd,

pöördub ta töötukassasse. Töötukassal

paraku ei ole teavet ega

juhiseid, millised tööd on tema

terviseseisundile sobivad. Samuti

ei saa töötukassa abistada

rehabilitatsiooniteenusega, kui

seda töölesaamiseks vaja oleks.

Uue seadusega luuakse

kompleksne lähenemine, milles

nii töövõime hindamist, toetuse

maksmist kui ka pakutavaid teenuseid

koordineeritakse ühest

kohast.

Uues skeemis on tervisekahjustusega

inimeste õigused ja

kohustused rohkem tasakaalus.

Inimestele antakse rohkem õigusi

saada abi ja toetust, aga pannakse

ka kohustus olla aktiivne.

Aktiivsusnõudeid ei esitata

inimestele, kel töövõime puudub

või kelle tervist töötamine

halvendab.

Allikas: töövõimetoetuse seaduse

eelnõu seletuskiri (jaanuar 2014)

Jõulukuu kinnitas taas,

et puutepunkte on vaja

Jõulukuu tõi ajakirjale tavapärasest rohkem

toetust ja oleme teile kõikidele selle eest ülimalt

tänulikud. Meie jaoks on see kinnitus, et teeme

vajalikku tööd.

Südamliku üllatuse tegi Tallinna

Tondi põhikool, mille õpilased

kogusid ajakirja toetuseks raha jõululaadal,

kus toimuvatele ühistele

ettevõtmistele kutsusid kooli sõpru

ja linnarahvast ning kus müüsid

oma käsitööd ja jõulumaiustusi.

Toetuseks kogunes 100 eurot. Kooli

direktor Evi Kraan, kes jagab kooli

töötajatele ja lastevanematele igal

kuul laiali 150 ajakirja, ütles, et väljaandest

on nende töös tuntav kasu.

„See annab laiema maailmapildi.

Saame teada, milliste probleemidega

on perekonnad silmitsi, kuuleme

teiste asutuste kogemustest. Jagan

ajakirja alati ka praktikantidele ja

kooli külalistele,” lisas ta.

Samuti tegid ajakirjale jõuluannetuse

puuetega ujujaid treeniv spordiklubi

Meduus ja Tartumaal tegutsev

rehabilitatsioonikeskus AA-Lan.

Suur aitäh teile!

Rõõmustav on ka see, et mitu asutust

soovis selgi aastal tasuda ise

oma ajakirjade eest. Nende hulgas

olid näiteks õiguskantsleri kantselei,

poliitikauuringute keskus Praxis ja

teised.

Jõululaadad on Tondi põhikoolis

alati seotud heategevusega, sest

see teeb maailma paremaks.

Foto: Heiko Kruusi

Meie siht on jätkata ajakirja jagamist

tasuta, et kõik, kes seda vajavad,

saaksid rahalistest võimalustest

sõltumata selle tellida. Paraku

vajame ka alanud aastal nende lugejate

toetust, kellel see on võimalik.

Hasartmängumaksu nõukogu toetusest

(siinkohal väga suur tänu neile!)

saame tänavu katta pisut alla

poole ajakirja tootmis- ja levitamiskuludest.

Õnneks on lubanud Puutepunktide

toetamist jätkata ka SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.

Puutepunktide toimetus

Seda ajakirja toetasite teie

Kristiina Alunurm, Kalev Märtens, Monika Miller, Ksenia Haavistu, Tatjana Rein, Rika

Joala, Triin Mägi, Heldi Käär, Karolina Antons, Reet Jepisova, Kristel Laiuste, Katrin Liiv,

Eha Tannilson, Kaja Viira, Elle Vilpuu, Sirje Norden, Katti Aumeister, Helle Klükmann,

Külli Taremaa, Chris-Helin Loik, Anne Arula, Merje Sagor, Külliki Sarapuu, Kristi-Isabella

Kaldoja, Ester Vahter, Inta ja Ago Laur, Tiina Kotke, Elo Saue, Krislin Padjus, Tiina Tõnnson,

Ülle Alt, Eduard Välja, Külli Kaljapulk, Aire Bornschein, Helgi Vain, Lea Kermas, Ande

Etti, Iivi Kallaste, Vitali Madison, Elke Mäemurd, Imbi Suun, Ülla Hunt, Alo Suursild, Raul

Zeemann, Silvi Jänes, Vaike Pähn, Marii Malinen, Merle Lints, Maris Luik, Aivar Pärlijõe,

Renee Kukk, Sigrid Kristin, Külvi Raudsepp, Küllike Lain, Triin Pärnpuu, Ülle Urbanik, Raili

Veskilt, Kristel Krischka, Ere Tött, Ülle Väina, Maria Praats, Ketlin Ravel, Helen Mäevälja,

Kalev Märtens, Riho Leppoja, Talvi Kuimets, Kristiina Rääk, Evelin Ziugmann, Kajar Lember,

Helmen Kütt, üks anonüümne annetaja ja lisaks kollektiivselt Tondi põhikool, AS

AA-Lan ja spordiklubi Meduus. Annetustest tuli jõulukuul kokku 940 eurot.

Südamlik tänu!

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Enim hooldajaid (3599) oli Tartumaal, vähim (151) Saaremaal.

Jaanuar 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Eesti Hooldajate Liit kogub teavet inimeste kohta,

kes vajaksid abi erivajadustega pereliikme

hooldamise juures. Kasutame infot üksnes selleks,

et saada ülevaatlikku pilti, kui palju, millistes piirkondades

ja millist abi vajavaid perekondi võiks olla.

Kirjad on oodatud liidu meiliaadressile info@ehol.ee.

Lisainfot leiab kodulehelt www.ehol.ee.

Täname kõiki, kes eelmises ajakirjas avaldatud üleskutse

peale on juba ühendust võtnud.

Erihoolekande süsteemi arendades on selgunud, et mitte

keegi ei tea, kui palju on Eestimaa kodudes peidus psüühiliste

erivajaduste või vaimupuudega inimesi, kes pole päris

iseseisvalt võimelised eluga toime tulema, kelle eest praegu

hoolitsevad nende pered, kuid kes vajaksid kas juba nüüd

või edaspidi sotsiaalteenuseid: päevakeskust, nädalahoidu,

turvalist grupikodu,

tugiisikut, järelevalvega

sotsiaalmajutust, kohta

hooldekodus vms.

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

2013. aasta 1. jaanuarist on

MTÜ Puutepunktid riiklikus

tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute ja

sihtasutuste nimekirjas.

More magazines by this user
Similar magazines