Maailmataju 2017

Joonis 18 Suur ime seisneb meie olemasolus. Selle
võlgneme me teadvuse olemasolule, kuid teadvuse
eksisteerimiseks on vaja loodusseadusi.
http://assets4.bigthink.com/system/idea_thumbnails/47672/original/brain%20internet%20SS.jpg?1348433212
Inimese teadvuse päritolu on looduslik, mitte tehislik. Kuid kui inimese taju tunnetab enda
teadvuse seost Universumi reaalse olemusega, siis sellest tekibki tal uus ja imetabane
teadvuslik seisund, millest on täpsemalt kirjas Unisoofia valdkonnas. See on üldine
„armastuse ja õndsuse seisund“, mille üheks esinemisvormiks on meditsiinis teada ja tuntud
surmalähedased kogemused. Esmapilgul tundub, et see sarnaneb Jumala armastusega, mida
on kirjeldatud Piiblis. Õndsaks saamisest ja nö. „teadvuse kõrgematest tasemetest“ on
maailma religioonides üks peamisi teemasid. Piibli evangeeliumid jutustavad üsna palju
Jumala armastusest inimese vastu. Näiteks Johannese evangeeliumis 15:12 ütleb Jeesus
Kristus inimestele nõnda: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“. See
tähendab seda, et kui lased Jeesusel ennast armastada on inimesel iseenesest lihtne teisi
armastada. 1 Johannese 4:16 on kirjas: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis
Jumalal on meie vastu. Jumal ON armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal
püsib temas.“ 1 Johannese 4:8: „Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal ON
armastus.“ Armastus on Jumala kõige selgem loomujoon. Johannes esimeses kirjas ütleb, et
Jumalas ei ole mingit pimedust. Ta ON valgus. Sest Tema ON armastus. Jumalat saab tundma
õppida siis, kui õpid tundma Tema armastust. Jumala armastus on ühesuunaline. Tingimusteta.
Armastus lähtub Temast, Ta lihtsalt armastab. Isegi kui inimesed teevad vigu ja ei oska kõike.
Piibli evangeeliumites on kirjeldatud Jumala armastust ainult verbaalselt, kuid Maailmataju (
täpsemalt Maailmataju unisoofiline psühholoogia ) näitab selle kui erakordse teadvusseisundi
tekkimist ehk selle psüühika seisundi psühholoogilist võimalikkust. Kuid nagu juba varem
öeldud tekib see armastus arusaamast ( tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse
olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas
loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. Loodusseadused ise on
tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused on pärit olematusest ), sest
nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast, millest
järeldub see, et Universumit ei olegi tegelikult olemas.
25