2. 2. NAKKUSHAIGUSED 3. VAKTSINATSIOONID JA ...

medicina.bestit.ee

2. 2. NAKKUSHAIGUSED 3. VAKTSINATSIOONID JA ...

2. NAKKUSHAIGUSED

Tõlkija: Leelo Moosar

Keeletoimetaja: Vilma Parbo

2.10 Pikaleveninud palavik täiskasvanul ............................................................................... 11

2.13 Immunosupressioon ja vähihaigete infektsioonid ......................................................... 13

2.14 Infektsioonide ennetamine ja ravi põrna eemaldamise järel ......................................... 14

2.15 Sepsis ............................................................................................................................ 14

2.20 Täiskasvanute ülemiste hingamisteede nakkused ......................................................... 15

2.22 Kurguvalu ja tonsilliit ................................................................................................... 16

2.23 Bakterite külv neelust ................................................................................................... 17

2.24 Kurgupaise (peritonsillaarse abstsessi) avamine ........................................................... 18

2.25 Streptokokkepideemiad ................................................................................................ 18

2.26 Mükoplasmainfektsioonid ............................................................................................. 19

2.27 (Streptokokiline) Nekrotiseeriv fastsiit ja Fournier’i gangreen .................................... 20

2.28 Metitsilliinresistentne staphylococcus aureus (MRSA) ................................................ 20

2.30 Infektsioosne mononukleoos ......................................................................................... 22

2.35 Gripp ............................................................................................................................. 22

2.41 Toksilise šoki sündroom ............................................................................................... 23

2.45 Herpes zoster ................................................................................................................ 24

2.50 HIV-infektsioon ............................................................................................................ 25

2.60 Naaskelsabatõbi (enterobiaas) ...................................................................................... 27

2.61 Solgetõbi (askaridiaas) .................................................................................................. 27

2.62 Paelusshaigused (difüllobotriaas, taenia saginata-teniaas) ........................................... 28

2.64 Keeritsusstõbi (trihhinelloos) ........................................................................................ 28

2.65 Järvekihelus (skistosomiaas) ......................................................................................... 29

2.66 Põistangtõbi (ehhinokokkoos) ...................................................................................... 29

2.67 Toksoplasmoos ............................................................................................................. 29

2.68 Giardiaas (lamblioos) .................................................................................................... 30

2.69 Krüptosporidioos .......................................................................................................... 31

2.70 Listerioos ...................................................................................................................... 32

2.71 Teetanus ........................................................................................................................ 32

2.72 Tulareemia (jänesekatk) ................................................................................................ 32

2.73 Lyme’i tõbi (puukborrelioos) ........................................................................................ 33

2.74 Difteeria ........................................................................................................................ 35

2.75 Sigade punataud (erüsipeloid) ...................................................................................... 35

2.77 Gaasgangreen ................................................................................................................ 36

2.79 Jersinioos ...................................................................................................................... 36

2.80 Näriliste palavik (nephropathia epidemica) .................................................................. 37

2.85 “Liigeserõuged” (pogosta tõbi) ..................................................................................... 38

2.86 Raabiese kahtlus ........................................................................................................... 39

2.87 Soojakliimaliste maade bakteriaalsed infektsioonid ..................................................... 40

2.88 Soojakliimaliste maade viirusinfektsioonid .................................................................. 42

2.89 Soojakliimaliste maade parasiithaigused: algloomad ja helmindid .............................. 44

2.90 Reisijate nakkusekaitse ................................................................................................. 46

2.91 Turistide kõhulahtisuse profülaktika ja kiired ravivõtted ............................................. 47

2.93 Troopilise haiguse kahtlus ............................................................................................ 48

2.94 Malaaria diagnoos ja profülaktika ................................................................................ 48

2.96 Nakkushaigustest teatamise kord .................................................................................. 50

2.97 Vabatahtlik tervisekontroll nakkushaiguste avastamiseks ............................................. 52

2.98 Nakkushaiguste-alane selgitus tööandjale ..................................................................... 53

2.99 Elukutsega seonduv nakatumise risk ............................................................................. 54

3. VAKTSINATSIOONID JA IMMUNOLOOGIA

Tõlkija: Leelo Moosar

Keeletoimetaja: Vilma Parbo

3.10 Vaktsinatsioonid ............................................................................................................ 55

9

2.


2. NAKKUSHAIGUSED

10


2.10 PIKALEVENINUD PALAVIK

TÄISKASVANUL

Toimetus

Põhimõtted

– Üldlevinud haiguste (pneumoonia, sinuiit, urotrakti

infektsioon) diagnostiline väljalülitamine

enne laialdaste uuringute alustamist.

– Uuringute ajastatud planeerimine, arvestades

patsiendi üldseisundit, võimalikke riskifaktoreid

(immunosupressioon) ning läbivaatuse kliinilist

leidu.

Pikaleveninud palavik täiskasvanul – diagnostilised viited

Viide Võimalik etioloogia

11

Tabel 2.10a

Varasem läbipõetud bakteriaalne Ägeda nakkushaiguse järgne ‘’vegetatiivne’’ kerge

või viirusinfektsioon, millest paranetud palavik isegi 1–2 kuu kestel on talitlushäire

(‘’termostaadipalavik”)

Tegemist on termoregulatsiooni häirega pärast

kõrget palavikku ja kehatemperatuur võib ajutiselt

püsidagi vääral regulatsioonitasemel. Ka stress ning

üleväsimus võivad kerget palavikku alal hoida

Lööve Vt. ptk. 31.12

Kurgu- ja kaelapiirkonna valud Subakuutne türeoidiit, retrofarüngeaalne

abstsess, mononukleoos

Segasus Vanureil palavikuga seoses, nooremate patsientide

puhul mõelda entsefaliidile või mis tahes

septilisele infektsioonile (vt.ptk.2.15)

Varem teadaolev südameklapirike Endokardiit

või sellele viitavad kahinad

Soolestiku vaevused Crohni tõbi, ultseroosne koliit, apenditsiit,

kõhuõõne abstsessid, jersinioos

Patoloogiline uriinisademe leid Urotrakti infektsioon, epideemiline nefropaatia, neeruvähk

Troopikamaadest saabunu Vt. ptk. 2.93 troopikast saabunud palavikuhaige

Põllumees Hallitustolmkops (“farmeri kops”)

Mädanev sääsehammustus või haav Tulareemia

Palpeeritavad lümfisõlmed Mononukleoos, Hodgkini tõbi, lümfoom

Ravi neuroleptiliste preparaatidega Pahaloomuline neuroleptiline sündroom

Pikaaegne antibiootiline ravi Ravimipalavik, Clostridium difficile

Immunosupressiivne patsient Vt. ptk. 2.13

Peavalu Temporaalarteriit

Lihasevalud Polymyalgia rheumatica (võib olla palavikuga seoses)

Luuvalud Müeloom, metastaas

Seljavalu Spondüliit, lülisambareuma

Seljapiirkonna perkutoorne valulikkus Põletikukolle

Objektiivse leiu ja anamneesi Agravatsioon

mittesobivus

Kursiivitud haiguste diagnoosiga ei tohiks viivitada.

2.10

– Anamneesi ja staatuse uuesti hindamine enne

uuringute kordamist.

Diagnostiline strateegia

1. Mõelda järgmistele tavalisematele haigustele enne

lisauuringuid.

– Pneumoonia (rindkere röntgeniülesvõte ja

kopsude auskultatsioon)

röntgeniülesvõttelt võib lisaks ilmneda tuberkuloos,

sarkoidoos, alveoliit, kopsuinfarkt

või lümfoom.

– Urotrakti infektsioon (keskmise joa uriini

analüüs + uriinikülv)


2. NAKKUSHAIGUSED

Pikaajalise palaviku diagnoosimise taktika

Õige taktika Väär taktika

uriinipatoloogia alusel võib lisaks saada

viiteid epideemilise nefropaatia või neerutuumori

kohta.

– Põskkoopapõletik (ultraheliuuring või röntgeniülesvõte

ninakõrvalkoobastest).

2. Diagnostilised viited ja võimalikud etioloogilised

tegurid.

– Vt. tabel. 2.10a

3. Uuringud.

– Esmajärgulised

Keskmise joa uriini analüüs, uriinikülv

CRV ja SR

Hgb, leukotsüütide üldarv, (hemogramm ja

trombotsüüdid)

ASAT

Võimalusel vereseerum, mis külmutatakse

hilisema serodiagnostika tarvis

Rindkereröntgen

Põskkoobaste ultraheli- või röntgenoloogiline

uuring.

– Teisejärgulised

Kõhukoopa sonograafia

Luuüdiuuring

Antikehade uuring allpool nimetatud haigustel:

jersinioos

tulareemia

HIV-infektsioon

borrelioos

viirused

hepatiidi markerid (HBs-Ag, HCV- Ak)

Tuumavastased antikehad

Verekülv.

4. Kaalu taktikat enne uuringute jätkamist.

– Vt. tabel 2.10b

5. Vaata läbi palavikupõhjuste etioloogia võimalused.

Millele sa pole veel mõelnud?

Pikaajalise palaviku põhjused

(etioloogia järgi)

– Tuberkuloos

12

Tabel 2.10b

Võta anamnees uuesti Korrata laboratoorseid või röntgenoloogilisi

uuringuid

Hinda staatus uuesti Alustada või lisada ravi

Tööta haiguslugu uuesti läbi Soovitada kirurgilist interventsiooni

Konsulteeri

Varu endale aega probleemi üle mõtisklemiseks

Tavapäraste haiguste atüüpiline avaldumine on tõenäolisem, kui haruldaste haiguste tüüpiline

avaldumine.

– Bakteriaalne infektsioon

Sinuiit

Urotrakti infektsioon

Kõhuõõne infektsioonid (koletsüstiit, apenditsiit,

abstsessid)

Perianaalabstsess

Rindkere abstsessid (kopsudes, mediastiinumis)

Bronhektaasiad

Salmonelloos, šigelloos

Osteomüeliit.

– Bakterieemia selge koldeta (tavaliselt äge protsess,

harva pikaajalise palaviku põhjus)

– Intravaskulaarsed infektsioonid

Endokardiit

Veresooneproteesi infektsioon.

– Viiruslikud ja muud nakkused

Mononukleoos

Adeno-, tsütomegalo- või coxsackie B- viirused

Hepatiit

HIV-infektsioon

Klamüüdiainfektsioon (psittakoos, ornitoos)

Toksoplasmoos

Lyme’i tõbi

Tulareemia.

– Infektsioonide järgne kerge healoomuline subfebriliteet

– Sarkoidoos

– Müksoomid

– Subakuutne türeoidiit

– Hemolüütilised haigused

– Türeotoksikoos

– Traumaatiline sügav koekahjustus ja hematoom

– Kawasaki tõbi

– Erythema nodosum

– Ravimipalavik

– Pahaloomuline neuroleptiline sündroom

– Allergilised alveoliidid

Hallitustolmkops.

– Sidekoehaigused


Polymyalgia rheumatica

Liigesereuma

SLE (süsteemne lupus erythematosus)

Stilli tõbi täiskasvanul

Reumapalavik

Vaskuliit

Periarteritis nodosa

Wegeneri granulomatoos.

– Soolepõletikud

Regionaalne enteriit (Crohni tõbi)

Haavandiline koliit.

– Pahaloomulised haigused

Leukeemia

Neerukartsinoom (hüpernefroom)

Sarkoomid

Hodgkini tõbi, muud lümfoomid

Metastaasid (neerudest, melanoomist, sarkoomist).

Ebaselge etioloogiaga palavik

– Diagnoosi febris e causa ignota (ebaselge etioloogiaga

palavik; fever of undetermined origin,

FUO) kasutatakse juhul, kui üle 38 ºC palavik

vältab rohkem kui 2–3 nädalat.

– Tõenäoliselt on tegemist raske, kuid sageli ravitava

haigusega – seega etioloogilise diagnoosini

tuleks pürgida intensiivselt ning tavaliselt haiglatingimustes.

Lõplikuks diagnoosiks osutub u. 35%-l patsientidest

infektsioon, 20%-l haigetest pahaloomuline

kasvaja, 15%-l kollagenoos, 15%-l

aga muud haigused.

15%-l juhtudest jääbki palaviku põhjus ebaselgeks.

2.13 IMMUNOSUPRESSIOON JA

VÄHIHAIGETE

INFEKTSIOONID

Toimetus

Immunosupressiooni põhjustavad

järgmised haigused ja ravimid

– Pahaloomulised hematoloogilised haigused

– HIV- infektsioon ARC- ja AIDS- staadiumis

– Tsütostaatikumid (s.h. ka reuma ravis kasutatavad

asatiopriin ja metotreksaat)

– Tsüklosporiin

– Prednisoloon, kui annused ületavad 0,3 mg / kg

Palavikus immunosupressiivne

patsient

– Näidustatud võimalikult kiire (ka valveolukorras)

vere granulotsüütide taseme kontroll. Kui

vastav näit on suurem kui 1x10 9 /l, suhtutakse

sellisesse patsienti nagu tavalisse palavikuhai-

13

2.13

gesse, kui vastav näit on väiksem kui 1x10 9 /l,

tuleb haige hospitaliseerida võimaliku septilise

infektsiooni kahtlusel.

– CRV-näit reageerib tavaliselt tõusuga, kui immunosupressiivne

patsient on saanud bakteriaalse

infektsiooni. Vähemalt 12 t. väldanud palaviku

puhul räägib negatiivne CRV-näit bakteriaalse

infektsiooni vastu. Absoluutne granulotsüütide

arv on CRV-näidust olulisem, otsustamaks, kas

haiglaravi on vajalik.

Infektsioossed agensid vähihaigetel

– Neutropeenia korral

Gramnegatiivsed bakterid

Stafülokokid

Staphylococcus epidermidis (tsentraalveresoonte

kateetrid)

Pärmseened

Aspergillus.

– Humoraalse immuunsüsteemi häired (müeloom)

Kapsliga bakterite poolt põhjustatud infektsioonid

(pneumokokk, Haemophilus influenzae).

– Splenektoomia

Pneumokokk, hemofiilus.

– Rakulise immuniteedi kahjustus

Mükobakterid

Listeria

Salmonellad

Herpes

Toksoplasma

Pneumocystis carinii

Cryptococcus.

Vähihaigete infektsioonid, mis pole

seotud sügava neutropeeniaga

– Neutrofiilide tase on suurem kui 0,1x10 9 /l.

– Infektsioonid kaasnevad sageli obstruktsiooni,

anatoomiliste piiride purunemise, invasiivsete

protseduuride või kasvajast tingitud kärbusega.

– Tekitajateks on tavapärased virulentsed bakterid.

– Infektsioonide ravisuunad on samad, kui teistel

immunosupressiivsetel haiglapatsientidel.

– Lokaalne kiiritusravi ei suurenda infitseerumisvalmidust.

Vöötohatis

– Atsükloviirravi on vähihaigele põhjendatud ka

situatsioonis, kus lööbimise algusest on möödunud

rohkem kui 3 ööpäeva ning uusi nahamanifestatsioone

juurde ei teki.

Tuberkuloos

– Profülaktiline isoniasiidravi on põhjendatud,

kui patsiendi tuberkuloosi pole pikemat aega

medikamentidega ravitud

tuberkuloosi ravi on rakendatud enne 1970.

aastat


2. NAKKUSHAIGUSED

samas perekonnas on patsiendi lapsepõlves

aset leidnud ilmne lahtise tuberkuloosi juh–

tum.

Pneumocystis carinii

– Sekundaarne või primaarne profülaktika viiakse

läbi haige immunosupressiooni etioloogiat arvestavalt.

– Profülaktilises ravis kasutatakse sulfa-trimetoprimi

või inhaleeritavat pentamidiini.

Lööbelised viirusnakkused

– Tuulerõugete profülaktikaks soovitatakse 3 ööpäeva

vältel varicella-zoster hüperimmunoglobuliini.

– Leetrite ärahoidmise või haiguse leevendamise

eesmärgil soovitatakse tavalist immunoglobuliini

lihasesse.

2.14 INFEKTSIOONIDE

ENNETAMINE JA RAVI

PÕRNA EEMALDAMISE

JÄREL

Toimetus

Üldandmed

– Põrna eemaldamine annab eluaegse tõsiste infektsioonide

ohu. Infektsioonidega kaasneb märkimisväärne

suremus, pneumokokkinfektsioonide

korral isegi 60%.

– Tavalisemad tõsiste infektsioonide tekitajad on

pneumokokk, Haemophilus influenzae B ja meningokokk.

– Suurenenud infektsioonioht on peale splenektomeeritud

patsientide veel neil, kel põrna puudulikkus

kaasneb nt. sirprakulise aneemia, talasseemia,

essentsiaalse trombotsütopeenia, luuüdi

siirdamise või lümfoproliferatiivse haigusega.

Vaktsineerimised

– Põrna puudumine ei ole vastunäidustuseks tavapärastele

vaktsineerimistele.

– Pneumokokivaktsiin

Soovitatakse kõigile splenektomeeritud patsientidele.

Vaktsinatsioon tuleks läbi viia 2 nädalat enne

elektiivset põrna eemaldamist.

Revaktsineeritakse 5 aastase vahega.

– Haemophilus influenzae B- vaktsiin

Soovitatakse, kui patsienti ei ole lapseeas vastavalt

vaktsineeritud.

– Meningokokivaktsiin

Meningokokivaktsiin ei anna kaitset meningokokk

B vastu ning tagab suhteliselt lühiajalise

protektsiooni A- ja C-tüübi vastu. Briti inst-

14

ruktsioonide järgi ei ole see rutiinne vaktsineerimine

põrna eemaldamisega seoses, kuid

igati põhjendatud reisimisel A-meningokoki

ohupiirkonda. Soome instruktsioonides soovitatakse

ühekordset vastavat vaktsineerimist.

– Gripivaktsiin

Gripivaktsinatsiooni soovitatakse põrna eemaldamise

järel teha igal aastal, sest see vähendab

sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide

ohtu.

Tegutsemisjuhendid

– Patsiendid peaksid õnnetusjuhtumite puhuks

kandma kaasas andmeid, et põrn on eemaldatud.

– Kui tekib palavik ja külmavärinad või halb enesetunne,

tuleb patsiendil kohe pöörduda arsti

poole.

– Looma hammustushaava korral soovitatakse 5ööpäevast

amoksitsilliinravi.

– Kui splenektomeeritud patsiendil oletatakse

tõsist infektsiooni, võib ka ambulatoorsetes tingimustes,

enne haiglasse transportimist, alustada

parenteraalse penitsilliiniannusega. Veri külviks

tuleks võtta enne ravimi manustamist, kui see

õnnestub viivitamatult.

– Malaaria ohupiirkonda reisijaid tuleb informeerida

suuremast tõsise haigestumise riskist ja

garanteerida neile korralik malaariaprofülaktika.

2.15 SEPSIS

Toimetus

Eesmärgid

– Kahtlustada kõikidel raske üldseisundi foonil

ebatavaliselt ägedalt ning palavikuga kulgevate

haigusjuhtude puhul.

– CRV tuleb määrata valveolukorras ka nendel

patsientidel, keda kohe haiglaravile või uuringutele

ei suunata.

– Mõelda nahainfektsiooni korral streptokokksepsisele

ning ühtlasi arvestada toksilise šokisündroomi

võimalust (ptk. 2.41) tupesisest menstruaaltampooni

kasutavate naispatsientide puhul.

– Hinnata meningeaalnähte ja teadvust meningiidi

diagnoosimiseks igal tõsise infektsiooni kahtlasel

juhul.

Sepsisele viitavad sümptomid

– Üldine haiglane olek

– Palavik

– Vappekülm

– Jõuetus ja nõrkus

– Iiveldus

– Oksendamine

– Tahhükardia

– Tahhüpnoe


– Nahanähud (sagedamini petehhiad)

– Hüpotoonia.

Laboratoorsed uuringud

– Seerumi- CRV on parim septilise protsessi uuring,

kui haigusnähud on kestnud vähemalt 12 t.

Alla selle aja võib CRV-tase ka sepsise puhul

olla normis.

– Vere leukotsüütide üldarv võib olla suurenenud

juba enne CRV-näidu reageerimist (määrata eriti

siis, kui haiguse algusest on vähem kui 12 t.).

Madal leukotsüütide arv ei eita veel sepsist.

– Madal trombotsüütide tase toetab sepsise või

muu tõsise infektsiooni diagnoosi (vt. epideemiline

nefropaatia ptk.2.80).

– Verekülvi tehakse 2 korral enne ravi algust.

Ravi alustamine

– Veenisisest vedelikravi füsioloogilise keedusoolalahusega

šoki korrektsiooniks alustatakse

juba esimeses ravietapis, tarve võib olla liitreid.

Kui vererõhku ei õnnestu tõsta, võib proovida

plasmaasendajaid ja dopamiini suurenevates

annustes.

– Kliiniliselt tüüpilise meningokokksepsise korral

või kui haige on raskes seisundis ja transport

põhilisse ravietappi vältab üle tunni,

manustatakse deksametasooni 0,15 mg/ kg (5–

10 mg) i.v.. Kui oluline efekt puudub,

alustatakse antibiootilist ravi (nt. G-penitsilliini,

tsefuroksiimi või tsefotaksiimi) aeglase

infusioonina (nt. G-penitsilliini annuses 0,5–1

milj. ühikut/t.).

Teatada ette haigla intensiivravi osakonda

ning võtta enne antibiootikumravi alustamist

veri külviks. Kui spetsiaalseid külvipudeleid

pole käepärast, võib steriilse süstlatäie verd

transportida soojas keskkonnas, näit. põuetaskus.

– Granulotsütopeeniaga haigele (tsütostaatikumide

saajale) alustatakse alati palavikuga infektsiooni

ravi vere külviks võtmise järel III põlvkonna tsefalosporiinidega

(nt. tseftriaksoon) + aminoglükosiid

(nt. tobramütsiin). Neutropeeniaga haige

võib surra sepsisesse mõne tunniga, kui ta ei saa

antibakteriaalset ravi.

– Transportimisel olgu kaasas arst.

2.20 TÄISKASVANUTE ÜLEMISTE

HINGAMISTEEDE

NAKKUSED

Toimetus

Eesmärgid

– Ülemiste hingamisteede viirusliku põletiku diagnoosimine.

Selleks tuleb välistada

15

streptokokktonsilliit (vt.ptk.2.22) (30–65-l

1000 haige kohta aastas)

põskkoopapõletik (vt.ptk.38.55) (15–35-l

1000 haige kohta aastas)

muud bakteriaalsed infektsioonid (otiit, pneumoonia,

gingiviit jne.).

– Asjatu antibakteriaalse ravi vältimine.

Köha või kopsude limaräginad (bronhiidi vaevused

ja leid) ei ole veel antibiootikumravi

aluseks (6. 47).

– Pöörata tähelepanu korduvatele või kroonilistele

infektsioonidele.

– Soovitada suitsetamisest loobuda.

Haige läbivaatus

Anamneesis jälgitakse

– Varasemaid sinuiite ja bronhiite

– Suitsetamist

– Palavikku

2.20

Kopsude osas

– Auskulteeritavad räginad või vilinad, rögaleid

– Raskendatud või vilinatega väljahingamisel

mõõdetakse tippvool ja vajadusel tehakse bronholüütiline

test.

Suu ja neel

– Peritonsillaarne turse kujuneva abstsessi tunnusena

(u. 2 juhtu 1000 kurguvalutaja kohta).

– Muu leid ei aita eristada viiruslikku protsessi

bakteriaalsest.

– Streptokokkinfektsiooni kahtlusel võetakse neelust

külvimaterjal.

Kael

– Suurenenud lümfisõlmed (adenoviirus, mononukleoos,

streptokokk)

– Tundlik kilpnäärmepiirkond (türeoidiit on harva

kaelavalu põhjuseks, vt. ptk. 24.41).

Põskkoopad

– Paikne valu, selle pikaaegsus või varasem teada

olev sinuiit on ultraheliuuringu näidustuseks.

– Vastava uuringu võib hingamisteede haigustega

patsientidel sõelkontrollina sooritada ka väljaõppinud

keskastmepersonal.

Kõrvad

– Täiskasvanuid kontrollitakse ainult kaebuste

puhul.

– Sagedasim valupõhjus on kiirguv valu lõualuunurkmistest

lümfisõlmedest.

Laboratoorsed uuringud

– Teosta uuringud ainult siis, kui tulemus võiks

olla sinu raviskeemi määrav.

– Tonsilliidi kahtlusel kindlasti neelust külvimaterjal

(2.23).

– Mononukleoosi kahtlusel EBV-antikehade määramine,

Monosticon test (vt.pt. 2.30).


2. NAKKUSHAIGUSED

Ravi

– Viirusliku etioloogia korral sümptomaatiline.

– Bakteriaalse etioloogia korral antibiootikumid,

mille valikut mõjutavad:

epidemioloogilised andmed ravitava infektsiooni

etioloogiast

ravimi hind

ravimi toimespekter ja kõrvalnähud.

– Enamasti on täiskasvanuil esmajärgulisteks preparaatideks

penitsilliin, ampitsilliini rida või

erütromütsiin.

– Lisaks antiinflammatoorsed analgeetikumid (paratsetamool

on turvalisim).

Järelkontroll

– Neelukülvi puhastumist pole vaja kontrollida.

– Kui haigusnähud ei taandu või korduvad, on

näidustatud arstlik järelkontroll.

– Kroonilistele haigetele (korduvad sinuiidid)

kavandatakse järelravi.

2.22 KURGUVALU JA TONSILLIIT

Marjukka Mäkelä

Eesmärgid

– Antibakteriaalse ravi rakendamine A-streptokokilise

põletikuprotsessiga alati ja vajadusel Gja

C-rühma sümptoomsete streptokokiliste põletike

korral, muudel juhtudel vaevustele vastavalt.

– Peritonsillaarse abstsessi äratundmine ja selle

erakorraline ravi.

– Mononukleoosi ja neelutripperi äratundmine,

diagnoosimine.

– Türeoidiidi äratundmine.

– Granulotsütopeenia sedastamine (luuüditoksilisi

preparaate saavad patsiendid).

– Korduvate tonsilliitide korral nakkusallika väljaselgitamine.

– Epideemia äratundmine ja selle leviku tõkestamine

(ka teised kui A-rühma streptokokid).

Tonsilliitide etioloogia

– A-rühma streptokokk 5–20%, epideemiate korral

ad 40% juhtudest, suviti kõige vähem.

– Teised streptokokid võivad põhjustada puhanguid,

muudel juhtudel väheolulised.

– Gonokokk alla 1%-l täiskasvanud kurguvalutajaist.

– Mükoplasmat ja klamüüdiat on võrdselt nii tervetel

kui ka sümptomitega haigeil, pole mõtet

otsida.

– Mononukleoos 1–2%-l juhtudest.

– Arcanobacterium alla 1%-l, haiguspilt on sarlakite

taoline. Ravi ei vaja.

16

– Viirused annavad üle 50% kurguvalust, ka

viirusliku etioloogia korral võib esineda kõrget

palavikku, eksanteemi ja neelus kattusid.

Riskirühmad

– Streptokokk: üle 3-aastased lapsed ja noored

täiskasvanud (15–24 aastat).

– Gonokokk: seksuaalselt aktiivne kontingent.

– Mononukleoos: lapsed ja noored täiskasvanud.

Läbivaatus ja uuringud

– Neelu staatus (peritonsillaarne turse, katud, lõua

“lukustumine”)

– Kaela palpatsioon

Suurenenud lümfisõlmed mujal kui lõualuunurkades

– mononukleoos?

Suurenenud valulik kilpnääre – türeoidiit?

– Lööve (viirused, erütrogeensed A-rühma streptokokid,

arcanobacter?)

– Teised põletikukolded (siinused, kõrvad, hambad,

alumised hingamisteed)

– Neelulima külv Streptocult ® söötmele või kiirtest

on tähtsaim laboratoorne uuring, kliiniline

hinnang on ebaloodetav.

Neelulima külv on parim ja odavaim meetod,

kui vaid vastuse teatamine ja arstiretsepti apteeki

toimetamine on hästi korraldatud, vt.

juhendit neelukülvide kohta (ptk. 2.23).

Külvi abil on sedastatavad ka muud kui Arühma

beetahemolüütilised streptokokid (ei

teki pärssivat rõngast).

Kui tehakse kiirtest, siis tuleks negatiivne

tulemus tõestada neelust külvianalüüsiga (alla

3-aastastel esineb streptokokktonsilliiti nii

harva,et selles vanuses ei tarvitse negatiivset

kiirtesti kontrollida).

– Gc-streptokoki külv ja Monosticon-test, kui

vaja.

Ravi organiseerimine

– Arsti vastuvõtule kõik lapsed ja need täiskasvanud,

kel on põhihaigus, põskkoopa- või kõrvavalu,

limane köha, lõua “lukustumine”.

– Täiskasvanuid võib läbi vaadata ka tervisekeskuse

medõde, kes võtab ühtlasi neelust külvimaterjali

ning määrab järgmiseks päevaks vastuse

küsimiseks telefoniaja.

– Antibakteriaalset ravi rakendatakse nende patsientide

puhul, kelle bakteranalüüsis ilmnes

A- rühma streptokoki leid või

väljendunud vaevuste puhul mis tahes streptokokk,

eriti epideemia ajal.

– Kui haigel on tugevad sümptomid, võib neelust

külvimaterjali võtmise järel anda patsiendile

kaasa ühe päeva antibiootikumiannuse. Kui

bakterite külv neelust osutub negatiivseks, siis

ravi ei jätkata.


Streptokokkinfektsiooni ravi

– V-penitsilliin (fenoksümetüülpenitsilliin) 1,5

milj. RÜ x 2 x 10 ööp.

– Penitsilliiniallergia korral peroraalne tsefaleksiin

(või tsefadroksiil) 500 mg x 2 x 10.

– 1–3-päevane raviga viivitamine ei suurenda

tavaliselt tüsistuste ohtu ega pikenda ägedast

haigusest paranemist.

– Valuvaigisti (paratsetamool ja ibuprofeen on turvalisimad)

vähendab haige vaevusi tõhusamalt

kui antibiootikum, tugeva neelamisvalu korral

soovitatakse lidokaiinaerosooli.

– Teised streptokokid: selgete sümptomite või epideemia

korral sama ravi kui A-rühma streptokokkinfektsiooniga

patsientidele.

– Kliinilise paranemise järel pole vajadust kontrollida

bakterierituse lõppu.

– 1 ööpäev peale ravi alustamist pole patsient

enam nakkusohtlik.

Teised tonsilliiditekitajad

– Gonokoki puhul suhteliselt tagasihoidlikud neelupõletiku

nähud. Uuri ka nakkusallikat.

– Mononukleoosi korral EI OLE näidustatud

antibakteriaalne ravi, eriti ampitsilliiniga (lööve!).

Neelupaise e. peritonsillaarne

abstsess

– Lõua “lukustumine” (suu avamine raske ja valulik

).

– Sageli neelamisraskusi, sülg valgub suunurgast.

– Turse tonsillide ümber ja ülalpool, uuvula deviatsioon,

kurgukaarte ebasümmeetrilisus.

– Ravi: paise avamine ja antibakteriaalne ravi (vt.

ptk. 2.24).

Korduv tonsilliit

– Retsidiveeruv kurguvalu, neeluproovist korduv

A-rühma streptokoki leid.

– Tavaliselt on tegemist reinfektsiooniga.

– Uurida neelust külvianalüüse nii haigel kui ka

lähikondlastel.

– Hambaharjade läbikeetmine või väljavahetamine.

– Selgitada, kas nt. töökohal on teisi selliste sümptomitega

haigeid.

– Vahel on põhjuseks neelu muu floora beetalaktamaasaktiivsus.

Kui lähiümbruses ei ole haigusjuhtumeid,

ravitakse klindamütsiiniga 150

mg x 4.

– Kui haigel on aastas korduvaid palavikuga Astreptokokist

põhjustatud angiine või tonsilliidi

komplikatsioonist nt. peritonsillaarne abstsess,

sepsis jne., tuleb kaaluda tonsillektoomia vajadust.

LOR-arsti saatekirjale lisatakse bakterikülvide

aeg ja analüüside tulemused.

17

Streptokokkepideemia

– Vt. ptk. 2.25

– Streptokokkepideemia kahtlus, kui

esineb mitmeid samaaegseid haigusjuhtumeid

VÕI

samal patsiendil on korduvalt streptokokkinfektsioon.

– Mononukleoos: ptk. 2.30

2.23 BAKTERITE KÜLV NEELUST

Marjukka Mäkelä

2.23

Eesmärgid

– A-rühma streptokoki tõestamine või välistamine.

– Epideemiaolukorras tehakse ka teiste streptokokkide

(C, G) uuringud.

– Muid mikroobe otsitakse ainult kliinilise pildi

alusel (tripper, läkaköha, mononukleoos; klamüüdiat

ja mükoplasmat pole mõtet neelust külvata).

Organiseerimine

– Tutvu eelnevalt analüüsi võtmise tehnika ja selle

tõlgendamisega.

– Kõik töövahendid peaksid olema kergesti kättesaadavad,

ka valveolukorras.

– Ühesuguse külvamistehnika kasutamine tervisekeskuses

kergendab töötamist.

– Näidu võtmise võib delegeerida medõele, laboratooriumitöötajale

jne.

Materjali võtmise tehnika

– Kasuta otsmikulampi, seljatoega tooli, abilist

lapse fikseerimiseks.

– Kasuta külvamisel süsinikutikku, kiirtesti korral

pakenditikku.

– Suru keel sügavale keelespaatli abil.

– Võta proov reipa liigutusega mõlemalt tonsillilt

või kurgukaartelt, soovitatavalt kattudega aladelt.

– Ära unusta materjalile kaasa panemast andmeid

patsiendi kohta.

Külvamine

– Külva instruktsioonile vastavalt Streptocult ® -

alusele (ära unusta batsitratsiinketast) või saada

Stuart-katseklaasis.

– Külvianalüüsi hoitakse termostaadis 18–24 t.

Positiivne tulemus on sageli näha varemini (õhtusel

vastuvõtul käinud patsient võib helistada

juba järgmisel hommikul).

– Beetahemolüütiliste streptokokkide puhul tekib

bakteripesade ümber hele läbipaistev tsoon (mitte

rohekas).

– A-rühma streptokokid annavad hemolüüsi pärs-


2. NAKKUSHAIGUSED

siva rõnga batsitratsiinketta ümber (hemolüüs

puudub).

Kiirtestid

– Instruktsioonide kohaselt.

– Vajalik regulaarne positiivse tulemuse kontroll.

– Võimalik diagnoosida vaid A-rühma streptokokke.

Muud tekitajad

– Gonokoki kahtlusel: spetsiifiline külv.

– Mononukleoosi kahtlusel: Monosticon test,

EBV-antikehad või verepilt (lümfotsütoos, atüüpilised

lümfotsüüdid).

– Läkaköha kahtlusel: spetsiaalne külv, eelnevalt

konsulteerida mikrobioloogia laboriga .

2.24 KURGUPAISE

(PERITONSILLAARSE

ABSTSESSI) AVAMINE

Antti Mäkitie

Üldandmed

– Peritonsillaarne abstsess on tavaliselt väga ägedakululise

tonsilliidi komplikatsioon. Kurgupaise on

alati erakorraline juhtum. Abstsessi võib avada ka

üldvõrgus. Eriarsti juurde saadetakse, kui

patsient on laps

haige on raskes üldseisundis

patsiendil on hingamishäired

haigel on mõlemapoolne paise

protsess on ulatuslik (neelu luumen peitunud

või oletatakse parafarüngeaalset abstsessi)

kui piirkonnahaiglas tehakse tonsillektoomiat

ka “kuumas staadiumis”

kui paise avamine ei õnnestu või lõua liikuvus

ei taastu.

Töövahendid

– Otorinolarüngoloogiline tool või abiline, hoidmaks

selja tagant patsiendi pead paigal.

– Anesteetilised ained (1%-line lidokaiin-adrenaliin).

– Keelespaatel, jämedam nõel ja süstal, väikese teraga

skalpell, tampoonitangid.

– Imur.

Protseduur

1. Patsient paigutatakse operatsioonitooli, kaelatugi

reguleeritakse sobivaks, suu fikseeritakse avatuks.

Kõripeegli abil teostatakse kaudne larüngoskoopia

ja kontrollitakse, et paise ei ulatuks

alaneelu ega ahendaks hingamisteid.

2. Neelu limaskest tuimastatakse lidokaiinaerosooliga

kõige väljakummuvamast kohast.

3. Anesteetikumi infiltreeritakse kurgukaarde abstsessipiirkonda,

algul intraepiteliaalselt limaskes-

18

ta ja siis sügavamale. Aspireerimisel kontrollitakse,

et nõel ei satuks veresoonde. Ühtlasi püütakse

leida abstsessikoobas.

4. Abstsessikoobast võib primaarselt tühjendada,

imedes mäda hoolikalt jämeda nõelaga kolmest

eri kohast. Patsient peab tulema arsti kontrolli

juba järgmisel päeval, mil toimingut korratakse.

Selle protseduuri ebapiisavusel tehakse avaram

intsisioon (vt.järgmine lõik).

5. Anesteetikumi toimides avatakse skalpelli abil

limaskest paise kõige väljakummuvamalt kohalt

1–1,5 cm lõikega.

6. Edasi prepareeritakse nürilt tampoonitangidega

piki tonsilli kapslit, kuni satutakse mädakoopasse.

Tangide haarad avatakse alles koopa sees.

Tähtis on sattuda tonsilli taha, mitte eksida tonsillikoesse.

Tuleb ettevaatlik olla sisemise kaelaarteri

suhtes, töötades vertikaalselt neelu tagaseina

suunas.

7. Koobas imetakse mädast tühjaks ja võetakse

külvimaterjal.

8. Patsient istub ettekummardunult, kuni verejooks

lõpeb, ning loputab suud jaheda suuveega.

9. Piisav valuvaigistamine (nt. ibuprofeeniga 400–

600 mg x 3 vajaduse järgi).

10. Piisavas doosis antibakteriaalset ravi: täiskasvanutele

penitsilliini 1,5 milj. RÜ x 2 x 10,

võib alustada bensüülpenitsilliinprokaiiniga

(Procapen) 0,9–1,2 milj. RÜ i.m.

11. Haiguspuhkuse pikkuseks tavaliselt 1 nädal.

12. Patsient palutakse kontrolli paari päeva pärast,

mil abstsessikolle avatakse uuesti tampoonitangide

abil ning imetakse vahepeal kogunenud

mäda välja. Kui tarvis, korratakse sama protseduuri

veel kahe päeva pärast. Punkteeritud

haigeid peab jälgima tihedamini, nt. algul iga

päev. Vajaduse korral intsiseeritakse.

Tonsillektoomia

– Peritonsillaarne abstsess on kurgumandlite eemaldamise

näidustuseks, kui patsiendil on retsidiveeruvad

tonsilliidid. Haigele tuleb planeerida

vastav lõikus, kui abstsess kordub või peritonsilliit

jätkub ka intsiseerimise järel.

– Lastele tehakse tonsillektoomia tavaliselt kohe

(“kuumas staadiumis”).

– Üle 40-aastastele, kel pole olnud korduvaid

tonsilliite, pole tonsillektoomia vältimatult vajalik,

sest kurgupaise kordub selleealistel harva.

2.25 STREPTOKOKKEPIDEEMIAD

Marjukka Mäkelä

Eesmärk

– Epideemilise situatsiooni kiire äratundmine ja

tõkestamine.


Etioloogia

– Peamiselt A-rühma streptokokid, kuid arvestatavad

on ka C- ja G-rühma vastavad bakterid.

– Võib levida toidu kaudu.

– Kui epideemia on plahvatuslik, on põhjust arvata,

et infektsioon on levinud toidu kaudu.

Diagnoos

– Tavaliselt esineb lastepäevakodudes, koolides

või sõjaväes.

– Oletada, kui

ühes kollektiivis on lühikese ajaga mitmeid

haigusjuhtumeid VÕI

samal patsiendil on streptokokkinfektsiooni

korduvalt.

Ravi

– Epideemiakoldes võetakse külvimaterjal nii

sümptomitega kui ka vaevusteta patsientidelt.

– Kõiki streptokokkpositiivseid ravitakse samaaegselt

ning isoleeritakse kollektiivist üheks ööpäevaks,

alates ravi algusest, hoolimata sellest,

kas sümptomeid oli või ei (haigusnähtudega patsiente

tarbe korral pikemalt).

– Vajaduse järgi kontrollitakse ka haige perekonda

ning positiivseid ravitakse.

– Toiduga leviva epideemia korral

on haiguspildiks tavaliselt tonsilliit

kogu köögitoimkonnalt võetakse kontrollanalüüsid

ning positiivseid ravitakse.

– Raviks on penitsilliin või esimese põlvkonna tsefalosporiin

10-päevase kuurina (2.22).

2.26 MÜKOPLASMA-

INFEKTSIOONID

Marjaana Kleemola

Diagnoos

– Mycoplasma pneumoniae – bakter (Mp) võib olla

hingamisteede infektsiooni tekitaja eriti siis, kui

käigus on epideemiline aasta

lähiümbruses on juba tõestatud Mp-infektsiooni

juhtumeid

patsient on sobivas vanuses (noor).

– SR, seerumi CRV, leukotsüütide üldarv ja röntgeniülesvõte

rindkerest näitavad varieeruvaid

muutusi, mis on ebaspetsiifilised.

Laboratoorsed uuringud

– Tõhusat kiirtesti ei ole ning serodiagnostikal on

omad piirangud. Seroloogiliste testide kasutamine

on küll näidustatud kahel juhul:

epideemia algfaasis mõnede eriti “tüüpiliste”

juhtumite diagnoosimiseks, mil ka tagantjärele

saabuvad andmed on kasulikud

19

2.26

raskete ja komplitseeritud pneumooniajuhtude

korral.

– Variandid:

Spetsiifilised antikehad paarisseerumitest (CFvõi

EIA-meetodil):

– On kasutusel olevaist võimalustest siiani kindlaim,

kuid nõrgaks küljeks on vastuse viibimine

ning võimalikud ebaspetsiifilised reaktsioonid.

– Proovimaterjal

I seerum võetakse haiguse algetapis

II seerum 10–20 ööpäeva hiljem.

– Tulemuse tõlgendus

Diagnostiline on mitmekordne tiitri tõus

paarisseerumite vahel.

EIA-meetodil tasub uurida vähemalt kahe

immunoglobuliini klassi antikehi diagnostilise

efektiivsuse eesmärgil (eelist. IgG +IgM või

IgG +IgA või kõik kolm).

Spetsiifiline IgM

– Tõus tähendust omavale tasemele võtab umbes

nädala; tiiter võib aga jääda kõrgele tasemele

mitmeks kuuks.

– Reinfektsioonide puhul IgM tavaliselt ei reageeri.

Primaarinfektsiooni korral, nagu tavaliselt

(väikestel) lastel, saab IgM-näidu määramisest

kõige enam diagnostilist abi.

– Kiired latekstestid võivad põhjustada tõlgendamisraskusi

ja nende suhtes tuleks arvestada, et

negatiivne tulem ei eita veel Mp-infektsiooni,

kui sümptomite algusest on möödas vähem kui

nädal.

Külmaglutiniinid (CA):

– Vähetundlik ja ebaspetsiifiline test.

Mp-antigeeni tuvastamine hingamisteede

eritisest

– Annab võimaluse kiirdiagnostikaks (samal päeval!).

Soomes on kasutatud ensüümiimmunoloogial

põhinevat Mp-antigeenitesti. Rögatesti

tulemus on arvestatav, kuid test ninaneelu eritisest

diagnoosimiseks aga ebapiisava tundlikkusega.

Muu

– Kultiveerimine sobib oma töömahukuse ja ajakulu

tõttu kasutada rohkem teaduslikes uurimustes.

– PCR-meetodi sobivus praktilises diagnostikas on

veel ebaselge.

Mycoplasma pneumoniaeinfektsiooni

ravi

– Õige ravitaktika lühendab haigust ja selle vaevusi,

kuid ei hävita alati mükoplasmat neelust.

Soovitatakse

erütromütsiini või tetratsükliini 30–50 mg /kg /

ööp., 10 ööpäeva kestel või

doksütsükliini 100–150 mg /ööp. (täiskasvanute

annus), rakendada sama aja kestel.


2. NAKKUSHAIGUSED

uuematest makroliididest nt. roksitromütsiini

150 mg x 2 (10 ööp.) või azitromütsiini 5 päeva.

Prognoos

– Mp-infektsioon paraneb üldiselt hästi, kergematel

juhtudel ka ilma ravita.

– Kopsupõletiku järgne üldine nõrkus ning köha

võivad väldata veel nädalaid, ka röntgenoloogiline

leid võib taanduda pikaldaselt. Üksikjuhtudel

on leitud kopsufunktsiooni langust veel

mitmete kuude kestel.

– Surmajuhtumeid esineb väga harva.

2.27 (STREPTOKOKILINE)

NEKROTISEERIV FASTSIIT JA

FOURNIER´I GANGREEN

Toimetus

Eesmärgid

– Nekrotiseeriva fastsiidi äratundmine väga ägedakululise

ja valuliku roosi korral.

– Verekülvi analüüs võetakse alkohoolikult, kel on

palavik ja infitseerunud haav.

Epidemioloogia

– Teatud A- streptokoki serotüübid annavad invasiivset

infektsiooni (eriti T1M1).

– Ligi pooltel juhtumeist jääb etioloogia ebaselgeks.

– Iga kolmas haige on alkohoolik.

– Liigesereuma, neerupuudulikkus, diabeet, varane

sünnitusjärgne periood, vastsündinuiga, immuunpuudulikkus

ja tuulerõuged on soodustavaks

fooniks.

Sümptomid ja leiud

– Toksilise šoki sündroom (palavik, kõhulahtisus,

lööve ja madal vererõhk) (2.41), mida ei pea ravima

nagu oleks see palavikuga “gastroenteriit”.

– Nekrotiseeriv fastsiit algab väikesest traumast

või lõikusjärgsest haavainfektsioonist.

Sümptomiteks on kiiresti arenev turse, punetus

ja eriti tugev valu.

Nahk kattub villidega ja muutub lillakaks.

Nahaalune kude on kärbumas.

– Fournier’i gangreen on skrootumist või perineumi

piirkonnast algav nekrotiseeriv fastsiit,

mille põhjustab sageli segainfektsioon (sh. Bacteroides,

E.coli, Streptococcus faecalis).

Ravi

– Laiatoimeline antibiootikum (nt. imipeneemi 1g

x 3) i.v. (sama tüüpi haiguspildi võivad anda

Staph. aureus ja Clostridium perfringens), strep-

20

tokokilise etioloogia tõestamise järel aga Gpenitsilliini

2 milj. ühikut x 6 i.v.

– Nekrotiseeriva fastsiidi raviks on kiire kirurgiline

infitseerunud kudede eemaldamine.

– Baroteraapia koos kirurgilise ning antibiootikumraviga

on tõenäoliselt kasulik Fournier’i

gangreeni puhul.

2.28 METITSILLIINRESISTENTNE

STAPHYLOCOCCUS AUREUS

(MRSA)

Jaana Vuopio-Varkila, Pirkko Kotilainen

Määratlus

– MRSA-tüved on Staph.aureuse tüved, millesse

beetalaktamaas-resistentsed stafülokokipenitsilliinid

(kloksatsilliin ja dikloksatsilliin) ja beetalaktaamantibiootikumid

(tsefalosporiinid ja imipeneem)

ei toimi.

– Lisaks on MRSA- tüved sageli hulgiresistentsed,

nii et ka näiteks klindamütsiini, erütromütsiini,

aminoglükosiidide ja fluorokinoloonide toime

on vähene.

Epidemioloogia

– Soomes on olnud aastaid värskeid MRSA- juhtumeid

ligi 140, valdavalt on tegemist asümptoomse

pisikukandlusega. Vaid 10% juhtumeist

on olnud kliinilised infektsioonid.

– Paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Ühendriikide,

Aasia ja Lähis-Ida haiglates on olukord halb

(koguni 40% Staph.aureuse kandlusest moodustab

MRSA).

– 1992. aastast alates on Soomes registreeritud 11

MRSA-haiglaepideemiat maa eri paigus.

Haigused

– MRSA põhjustab tavaliselt haiglasiseseid kirurgilisi

haava- ja luuinfektsioone ning septilist üldhaigestumist.

– Ambulatoorses praksises on MRSA-infektsioonid

harva esinevad.

– Haigusnähtudelt ja protsessi raskuselt võrduvad

MRSA-infektsioonid Staph. aureuse juhtudega.

Miks MRSA tõrjeprogramm on tähtis

– MRSA ravi on komplitseeritud, sest ainsaks

võimaluseks raskete infektsioonide korral on

intravenoosne vankomütsiin. Selle suurenev

kasutamine viib omakorda vankomütsiinresistentsete

mikroobitüvede lisandumiseni, nagu on

juhtunud enterokokkidega.

– MRSA-epideemia tekke ja leviku tõkestamiseks

tuleb katkestada nakkusahel. Iga värske MRSAjuhtum

tähendab haiglale lisakulutusi.


Eristamine (haigete isoleerimine kontaktnakkuse

riski arvestavalt)

Laialdane MRSA-kolonisatsioonianalüüside

kogumine

Nakkuse saanud patsientide ravi pikenemine

Personalile tööd juures.

Diagnostika

– MRSA-tüvede leviku tõkestamiseks tehakse

kindlaks kõik infitseerunud või MRSA-kandlusega

isikud võimalikult kiiresti pärast haiglasse

jõudmist.

Väljaspool Põhjamaid varem haiglaravil olnud

patsiendid isoleeritakse kontaktnakkuse

riski tõttu, kuni võimalik MRSA on välistatud

bakteri külvianalüüsiga.

MRSA-külvianalüüsi soov märkida selgesti

laboratooriumi saatekirjale.

– MRSA-sõeluuringud ja vastavate bakterikülvide

võtmine toimub vajadusele vastavalt. Soovitatav

on külvide võtmise tehnika ja ajastatuse suhtes

konsulteerida infektsionistiga või mikrobioloogia

laboratooriumiga.

Ninalima analüüs võetakse vatitampoontiku

abil pöördliigutustega kummastki ninasõõrmest

ja asetatakse seejärel rikastuslihapuljongisse

või transportsöötmesse (näit. Transpocult

® ).

Nakatumine

– Tähtsaim nakkusallikas on MRSA-ga infitseerunud

või koloniseerunud haiged.

– Haiglatingimustes võivad MRSA-tüved levida

kiiresti ühelt haigelt teisele otsese puutenakkuse

teel, seda sageli hoolduspersonali vahendusel.

– Meditsiinipersonal võib koloniseeruda MRSApositiivsete

haigete ravimisel ja hooldamisel.

Selline kolonisatsioon on oluline nakkusallikas

üksnes siis, kui selle saanul on nahahaigus või

kahjustunud nahapiirkondi.

– Haiglapatsientidel jääb MRSA-nakkus sageli

algul sümptomiteta kandluseks. Tavalisemad kolonisatsioonipiirkonnad

on nina, neel, perineumi-

ja kubemepiirkond, kaenlaalused ning nahadefektide

alad (nt. ekseemid).

Profülaktika

– Hoolikas kätepesu ja desinfektsioon on tähtsaim

profülaktiline meetod haiglatingimustes.

– MRSA-haiged isoleeritakse kontaktnakkuse riski

arvestavalt teistest haigetest, mis toimub olukorrale

vastavalt.

– Kui statsionaaris olevalt haigelt leitakse MRSA,

tuleb rakendada palatikaaslastele vastavad kontrolluuringud.

Kui selles osakonnas leiab lühikese

aja vältel aset uus MRSA-juhtum, soovitatakse

bakterikülvi analüüse osakonna kõigile

haigetele ning meditsiinipersonalile.

21

2.28

– Riskitsoonis, nagu näiteks intensiivravi ja dialüüsi

osakondades, on kõikide patsientide ja meditsiinipersonali

uurimine põhjendatud juba ühe

ainsa MRSA-juhtumi puhul.

– Varemini kindlaks tehtud MRSA-kandlus või

vastav infitseeritus peaks olema haiguslool väljatoodud

erimärkega.

– Haigete üleviimisega seoses tuleb hoolitseda

selle eest, et vastuvõtuüksus saaks andmed haige

varasemast MRSA-nakkusest.

Ravi ja jälgimine

– Statsionaaris MRSA-ga infitseerunud või koloniseerunud

patsiendid isoleeritakse teistest haigetest.

– MRSA-infektsioon pikendab sageli ravikuuri,

sest kliinilist infektsiooni püütakse ravida ja

kolonisatsioonigi ravi on sageli põhjendatud.

Eristamine, bakterikülvide läbiviimine jm. pikendavadki

ravil viibimist. Koju kirjutatakse aga

kohe, kui see on patsiendi seisundi ja muu raviga

lubatav.

– MRSA-infektsioone ja vastavat pisikukandlust

ravitakse kooskõlastatult infektsionistidega.

Kandlus

– Ambulatoorsel patsiendil MRSA-kandlust ei

ravita.

– Haiglatingimustes võib pikaravihaigete sümptomiteta

pisikukandluse ravi vajalikuks osutuda.

– Meditsiinipersonali pisikukandlust ravitakse.

– Kui pisikukandlus piirdub nt. ninalimaskestaga,

saab rakendada lokaalset ravi.

Mupirosiinsalvi (Bactroban ® ) määrida õhukeselt

kolmel korral päevas viie ööpäeva kestel.

– Kui pisikukandlus on laialdasem või haigel on

raske nahahaigus, siis bakteri eradikatsioon tavaliselt

ei õnnestu. Ka meditsiinilised abivahendid

(põiekateeter, trahheostoomiakanüül, ninamaosond

ning mitmesugused dreenid) on mikroobist

puhastumisele sageli takistuseks.

– Süsteemsed antibiootikumid mõjuvad pisikukandlusele

üsna puudulikult, sest need erituvad

limaskestadele vähesel määral. Nende kasutamine

on mõeldav, kui MRSA-kandlus on tunduvalt

laialdasem, või on levinud piirkondadeni,

kuhu lokaalne ravi ei ulatu.

– Desinfitseerivate (nt. kloorheksidiini sisaldavate)

pesuainete kasutamisega püütakse vähendada

naha ja limaskestade bakterite hulka. Pisikukandluse

ravi tõhususel puudub kindel garantii.

– Patsienti võib lugeda pisikukandlusest vabanenuks,

kui kõik kolm nädalase vahega võetud

bakterikülvi analüüsi on negatiivsed.

– Relapsid on ikkagi levinud, eriti kui patsient on

saanud antimikroobset ravi mingi muu infektsiooni

tõttu. Et relapsid on võimalikud isegi mitme

aasta pärast, tuleb varemini koloniseerunud


2. NAKKUSHAIGUSED

patsientide MRSA-näitu uuesti haiglatesse sattumisel

alati kontrollida.

– Hoolduspersonali kuuluv MRSA-kandja tagandatakse

vastavalt töölt, kuni kontrollanalüüsid

on negatiivsed.

Infektsioonid

– Praegusel momendil on ainus kindlalt toimiv

antibiootikum vankomütsiin, mida kasutatakse

kõikide tõsiste MRSA-infektsioonijuhtude raviks.

– Rifampitsiini, fluorokinoloone, fusidiinhapet ja

sulfatrimetoprimi võib tundlikkuse alusel erijuhtudel

kasutada kergemate infektsioonide ravimisel.

– Antibiootikumi valikut arvestamata ravitakse

MRSA- infektsioone, järgides tavapäraseid stafülokokiliste

infektsioonide ravipõhimõtteid.

2.30 INFEKTSIOOSNE

MONONUKLEOOS

Toimetus

Eesmärgid

– Haiguse kliinilise avaldumise äratundmine ja

eristamine nt.streptokokktonsilliidist.

– Antibiootikumravi vältimine mittekomplitseeritud

juhtudel.

Epidemioloogia

– Tekitaja on Epstein-Barr’i viirus (EBV); nakatumiseks

on vajalik tavaliselt orofarüngeaalne

limaskestade kontakt (“kissing disease”).

– Inkubatsiooniaeg varieerub, on 7 kuni 50 ööpäeva.

– Soomes on u. pooltel alla 5-aastastel lastel ja

praktiliselt kõigil täiskasvanuil olemas laboratoorselt

diagnoositavad vastavad antikehad, mis

tõendavad läbipõetud infektsiooni.

Sümptomid ja haiguse kulg

– Koolieelsetel lastel võib infektsioon kulgeda

kerge palavikulise haigusena või olla subkliiniline.

– Kliiniline pilt võimendub vanusega: kõrge palavik,

tonsilliit, lümfisõlmede ja põrna suurenemine,

hepatiit. Haiguse alguses võib esineda silmalaugude

tursumist.

– Punakas peenetäpiline lööve (u. 10%-l haigetest)

tekib enamasti amoksitsilliinravi kasutamisel

haiguse ajal.

– Tavaliselt paranetakse spontaanselt paari nädalaga.

Statsionaarse ravi näidustuseks on raskekululine

haigus või tüsistused (üldiselt harva):

müokardiit, autoimmuunne hemolüütiline aneemia

(AIHA), veritsused (trombotsütopeenia),

22

glomerulonefriit, artriit, meningiit või entsefaliit;

pareesid või polüradikuliit, psüühikahäired.

– Mõnikord on EBV-infektsioon krooniline või

retsidiveeruv.

Laboratoorne diagnostika

– Mononukleoosi kahtlusel uuritakse haige verepilti

ja teostatakse Paul-Bunnell’i reaktsioonil

põhinevaid teste (nt. Monosticon ® ). Kliinilise

pildi sobides on selline diagnoos usaldatav.

Probleemjuhtudel võiks määrata EBV-IgM-kl.

antikehad (enamasti piisab ühest kontrollist).

– Verepildis on tüüpilise leiuna mononukleaaride

kõrge tase. Perifeerses veres on atüüpilisi lümfotsüüte

üle 10% lümfotsüütide üldarvust. Sageli

esineb trombotsüto- ja granulotsütopeeniat.

– Muud laboratoorsed uuringud on vajalikud vaid

diferentsiaaldiagnostikat tehes. SR on mõõdukalt

kiirenenud, CRV on praktiliselt normi piires,

ALAT võib olla tõusnud. Tonsilliidi tunnustega

haigeilt tuleks võtta neelust külvimaterjal.

Sageli on koos mononukleoosiga ka streptokokkinfektsioon.

Mononukleoosihaige ambulatoorne

jälgimine

– Täiskasvanul on haigus sageli pikema kuluga

ning rohkete sümptomitega. Vajalik koduse ravi

pikkus oleks algul 1 kuni 2 nädalat.

– Diferentsiaaldiagnostikas tuleb arvestada streptokokktonsilliiti,

teisi palavikuga kulgevaid haigusi,

hepatiiti, isegi lümfoomi.

– Jälgida maksa ja põrna suurust ning vältida füüsilist

ülekoormust eriti splenomegaalia puhul

(põrna rebenemise oht).

– Väljendunud tonsilliidi ja neelukülvis kasvava

A-gr. streptokoki korral alustatakse penitsilliinraviga.

Ka mononukleoosi puhul on võimalik

peritonsillaarse abstsessi teke.

– Haiget ei tarvitse nakkusohu tõttu isoleerida

(kuid informeerida nakatumisviisist). Verd ei

loovutata doonorluse korras enne 6 kuu möödumist.

2.35 GRIPP

Toimetus

Eesmärgid

– Raviasutused peavad teadma piirkonna epidemioloogilist

situatsiooni.

– Riskikontingendi õigeaegne vaktsineerimine

enne oodatava epideemia puhkemist.

– Antibiootikumravi vältimine mittekomplitseeritud

juhtudel.

– Komplikatsioonide varajane diagnoosimine ja

ravi.


Epidemioloogia

– Gripihaige eritab viirust köhides, aevastades või

süljepiiskadega saastunud esemete kaudu.

– Inkubatsiooniaeg on 1 kuni 4 päeva.

– Epideemiad levivad Soomes enamasti talvel ja

kevadtalvel.

– Suuremaid puhanguid põhjustavad gripp A

alatüübid H3N2 ning H1N1, samuti gripp B.

Kliiniline pilt

– 3 kuni 7 päeva vältav ägeda algusega palavikuhaigus,

mille üldnähtudeks on lihasevalud, peavalu,

külmavärinad, halb enesetunne, higistamine

ja väsimus. Lisaks eelnevale täheldatakse

veel kuiva köha, neelamisvalu, silmade valguskartust

ja liigesevalusid. Nohu pole tavaliselt

keskne kaebus.

– Komplikatsioonideks on tavaliselt bronhiit või

pneumoonia. Kopsupõletik võib olla nii viirusliku

kui ka bakteriaalse etioloogiaga (enamasti

pneumokokk; vahel stafülokokk või hemofiilus).

Haruldasem on südamelihase kahjustus

(kardiit) või kesknärvisüsteemi tüsistus (entsefaliit).

Gripi profülaktika

– Riskirühmade vaktsineerimine (vt.ptk.3.10). Riskivabadele

patsientidele võib soovitada apteegis

saada olevat gripivaktsiini, selgitades, et see ei

kaitse iga gripi vastu.

– Amantadiini kasutamist profülaktilisel eesmärgil

piiravad tema kõrvaltoimed (uimasus, unetus,

urineerimishäired harvemini), vajalik pikk kasutamisaeg

ja võimalik resistentsuse teke. Preparaat

on tõhus ainult gripp A vastu. Amantadiinravi

võiks kaaluda patsiendile, kel on vaktsineerimine

kas vastunäidustatud, hiljaks jäänud või

kel spetsiifiliste antikehade teke on epideemia

ajal puudulik immunosupressiooni tõttu.

Annustamine

- 15–65-aastased Atarin ® 100 mg 2 x 1

- Üle 65-aastased ja 10–15-aastased 100 mg

1 x 1

- 2–10-aastased ½ x 1 (50 mg x 1 )

Gripihaige ambulatoorne jälgimine

– Diagnoosimiseks piisab tüüpilisest kliinilisest

pildist epideemia ajal.

– Haige läbivaatusel pöörata tähelepanu võimalikele

komplikatsioonidele: kopsude tähelepanelik

auskulteerimine, otoskoopia lastele, EKG südame

kaebuste puhul.

– Rutiinsed laboratoorsed- ja röntgeniuuringud on

tarbetud.

– Lastele palaviku alandamiseks mitte anda atsetüülsalitsüülhapet

Reye sündroomi riski tõttu.

– Vajalik koduse ravi pikkus on nädala piires.

23

2.41 TOKSILISE ŠOKI SÜNDROOM

Toimetus

2.41

Eesmärk

– Arvestada šokisündroomi võimalust raskes üldseisundis

palavikuhaigel, kui tegemist on:

tupesisest menstruaaltampooni kasutava naispatsiendiga

haavainfektsiooniga.

Etioloogia

– Põhjustajaks on Staphylococcus aureus, mille

toksiinid vallandavad haigusprotsessi.

– Ka tõsise streptokokkinfektsiooniga võib kaasneda

toksiline šokk.

Vaevused algfaasis

– Kõrge palavik

– Peavalu, müalgiad, kõhuvalu

– Vesine diarröa

– Limanahkade põletikulisus (suu, neel, konjunktiivid).

Kriteeriumid

Põhikriteeriumideks on

1. Palavik üle 38,9 ºC.

2. Punetav, päikesepõletust meenutav laiguline

eksanteem hilisema ketendusega.

3. Hüpotensioon (süstoolne rõhk alla 90 mm Hg).

– Lisaks loetletule vähemalt kolme järgneva elundkonna

häirunud talitlus:

oksendamine ja kõhulahtisus

lihasevalud või suurenenud S-CK e. seerumi

kreatiinkinaasi (5 x norm)

punetavad limaskestad neelus, tupes, sidekestadel

neerude või maksa talitlushäired

trombotsütopeenia

kesknärvisüsteemi, südame ja kopsude talitlushäired.

– Välistada, et haigel pole samaaegselt teisi infektsioone.

Ravi

– Tampoon eemaldatakse otsekohe tupest.

– Transpordil haiglasse rakendatakse:

veenisisene infusioon kolloidlahuse või albumiiniga,

kui need on saadaval, muidu füsioloogilise

keedusoolalahusega

(hüdrokortisooni 100 mg i.v).

hapnikravi.

– Haiglas:

normaalne šokiravi

stafülokokiantibiootikum.

Järelravi

– Mõneks kuuks keelatakse tampooni kasutada.


2. NAKKUSHAIGUSED

Vajaduse korral õpetatakse asjakohast kasutamistehnikat.

2.45 HERPES ZOSTER

Jaakko Karvonen

Eesmärgid

– Herpes zosteri äratundmine juba algfaasis ning

tarbetute uuringute vältimine.

– Kiire atsükloviirravi alustamine immunosupressiivsetele

haigetele ja trigeminuspiirkonna herpes

zosteri korral.

– Atsükloviirravi alustamine teistele haigetele, kui

haigus on väga ägedaloomuline ning lööbimisest

on möödunud kuni kolm ööpäeva. Immunosupressiivsuse

korral on põhjendatud ka hilisem

ravi algus.

Tekitaja

– Varicella – zoster-viirus, mis persisteerib närvijuurte

ganglionides tuulerõugete läbipõdemise järel.

Vöötohatise korral tavaliselt retsidiive ei teki.

Sümptomid ja leiud

– Ühe kehapoolega piirduv vöötjas äge villiline

lööve, tavaliselt kehatüvel või näol, harvemini

jäsemetel.

– Nahapiirkonna paikne valu, kõrvetustunne või

puutehellus võib tekkida mitu päeva enne lööbimist.

Mõtle herpes zoster-infektsioonile ka rinnavalude

diferentsiaaldiagnostikas ja kontrolli patsiendi

nahka.

– Kui palavikuhaigel ei paikne villiline lööve ühepoolselt

1 kuni 2 dermatoomi piires, võib olla tegemist

primaarse herpes simplex-infektsiooniga.

Viiruse medikamentoosne ravi

Antiviirusliku ravi efektiivsus

– Varakult alustatuna:

lüheneb haiguse kestus

väheneb eksanteemi haavandumise võimalus

leevendub ägeda faasi valu

väheneb valuvaigistite tarvitamise vajadus

näol, silmade lähedal paikneva vöötohatise

korral väheneb silmakomplikatsioonide oht

tõenäoliselt väheneb ja leevendub postherpeetilist

neuralgia.

Kindlad ravinäidustused

– Järgmiste haiguste või ravimite kasutamise tõttu

immunosupressiooniga vöötohatise haigeid peab

ravima viirusravimitega:

luuüdi depressioon (leukeemia, granulotsütopeenia)

immuunpuudulikkus

24

AIDS või kindlaks tehtud HIV- kandlus

mis tahes tõsine üldhaigestumine

raskelt korrigeeritav suhkurtõbi

tsütostaatikumid

pikaaegne peroraalne steroidravi.

– Trigeminuspiirkonna zoster vajab igal juhul ravi

võimalike silmakomplikatsioonide ohu tõttu.

Ninalähedased lööbed on silmadele ohtlikud.

Silma tugeva punetuse korral, kui sarvkesta

puutetundlikkus nõrgeneb või viisus langeb

(uveiit), tuleb patsient saata kiiresti silmaarsti

juurde. Alusta samas ka viirusvastast ravi.

Suhtelised näidustused

– Üle 60-aastastel võib zoster-infektsioon kulgeda

raskelt.

– Ravi tasub rakendada ka nooremale kontingendile

raskematel, haiglaravi vajavatel juhtudel.

Annused

– Atsükloviir 800 mg x 5 x 7 p.o.

– Famtsükloviir 250 mg x 3 x 7 või 500 mg x 2 x

7 p.o.

Toimib ka pentsükloviir.

– Valatsükloviir 1 g x 3 x 7 p.o.

laguneb soolestikus atsükloviiriks ja valiiniks

imendub paremini kui atsükloviir.

– Immunosupressiivsetele isikutele soovitatakse

intravenoosset atsükloviirravi.

– Lokaalne ravi (atsükloviirsalvi kasutamine) ei

anna vöötohatise korral olulist efekti.

Kõrvaltoimed

– Atsükloviir, famtsükloviir ja valatsükloviir on

üldiselt hästi talutavad preparaadid. Osal juhtudel

on siiski täheldatud

seedetrakti korratusi

allergilisi lööbeid

peavalu

transitoorset maksaensüümide arvu tõusu.

Nakkavus ja isoleerimise vajadus

– Viirus nakkab põhiliselt villide staadiumis olevast

vöötohatisest.

– Haige peaks vältima kontakte tsütostaatilist ravi

saavate lastega, kellele herpese-nakkus võib ohtlik

olla. Kui kokkupuude on olnud, manustatakse

lapsele zoster-hüperimmunoglobuliini.

Postherpeetiline neuralgia

– Peaaegu kõigil haigeil esineb vastava nahapiirkonna

valulikkust või hüperesteesiat ka lööbest

paranemise järel. Vanuritel kestavad sellised nähud

isegi aastaid.

– Ägedas faasis viiruse vastane ravi tõenäoliselt vähendab

ja leevendab postherpeetilist neuralgiat.

– Valude leevendamiseks sobivad algul antiinflammatoorsed

analgeetikumid. Nende mittemõjumisel

soovitatakse äkiliste ja kõrvetavate neuralgiade

puhul karbamasepiini, alates annusest 100


mg x 2. Annust võib tõsta kahe nädala järel kuni

200 mg x 3. Kui täisannusega ei saavutata soovitavat

efekti nädala jooksul, pole mõtet sellega

jätkata.

– Tritsüklilist antidepressanti (nt.amitriptülliini

25–50 mg x 1 õhtuti), võivad kasutada hüperesteesiate

või pidevate valude all kannatavad

haiged.

2.50 HIV-INFEKTSIOON

Juhani Lähdevirta

Eesmärgid

– Võimaliku HIV-infektsiooni väljaselgitamise

sõeluuringud tehakse Soomes esmajärjekorras

homo- või biseksuaalsetele meestele

heteroseksuaalsetele isikutele, kel on rohkesti

seksuaalpartnereid

veenisiseste narkootikumide kasutajaile.

Patsiendil on õigus olla informeeritud HIV-näidu

võtmisest ning tal on võimalus sellest keelduda.

– HIV-infektsiooni oletatakse ennekõike

eelmainitud rühmadesse kuuluvail isikuil, kel

esineb esmasnakkusele e. primaarinfektsioonile

viitavaid sümptomeid

etioloogiliselt ebaselgetel immunosupressiivsetel

juhtudel, mis on seotud noore inimese

kahheksia ja dementsuse väljakujunemisega,

ebaselge seenösofagiidi, trombotsütopeenia

või aneemiaga.

– Seroloogilised uuringud HIV-infektsiooni kahtlusel

tehakse 1 kuni 3 nädala möödumisel esmassümptomitest

ja edasi 2 kuni 3-kuulise vahega

poole aasta jooksul.

– Salastatus ja diskreetsus olgu tagatud.

Epidemioloogia

– Soomes oli 1997. aasta jaanuarikuu seisuga registreeritud

kokku 259 AIDSi juhtumit ja 795

HIV-positiivset, neist 37% olid infitseerunud heteroseksuaalsel

teel. Patsientidest oli välismaalasi

23% ja naisi 19%.

– 203 AIDSi haiget on surnud.

– Nakatunuist elab ligikaudu 2/3 pealinna ümbruses.*

AIDS ja sellele eelnevad staadiumid

Primaarinfektsioon

– HIV-infektsiooni esmasnakkus kujuneb kolman-

Tõlkija märkus: Eestis on HIV-nakkuse seis 15.09.98 järgmine:

avastatud alates aastast 1988 81 HIV-positiivset isikut

(neist 7 aastal 1998), mehi 73 ja naisi 8. Diagnoos AIDS on

püstitatud 19 juhul, praegu on elus neist 3 isikut. Ülalmainitud

seisuga elab Eestis 52 HIV-positiivset ning meilt on mujale

elama asunud 11 HIV-nakkusega isikut. Nakatunutest põhiline

osa elab pealinnas.Viimaste aastatega on suurenenud heteroseksuaalide

osakaal.

25

2.50

dikul nakatunuist 1 kuni 8 nädala jooksul. Kolmandikul

nakatunuist on sümptomid kerged või

praktiliselt tähelepandamatud ja ülejäänuil jääb

primaarinfektsioon täiesti subkliiniliseks. Selles

staadiumis esinevad mööduvad, tavaliselt 1 kuni

4 nädalat vältavad üldnähud (üks või mitu sümptomit)

palavik

kurguvalu

lümfisõlmede suurenemine (mööduv)

lihasevalud

lööve (morbilliformne eksanteem)

liigesepõletik

peavalu ja mõnikord aseptiline meningiit.

– Esmasnakkus meenutab sageli infektsioosset

mononukleoosi.

– Diagnoosimist raskendab selles staadiumis esinev

HIV-antikehade negatiivsus ELISA-testides

üle 50% haigeil. HIV-antigeenitest või PCR- test

on enamasti positiivsed.

Asümptoomne staadium

– Vältab 1–15 aastat (keskmiselt 4 aastat).

– Nimetatud staadiumi kriteeriumiks on see, et

HIV-positiivsusele lisaks ei konstateerita LASega

ARC-järgu vaevusi või iseloomulikke kliinilisi

või laboratoorseid tunnuseid.

– Patsient on selles staadiumis töövõimeline.

LAS (Lymphadenopathy-associated syndrome)

– Staadiumi kriteeriumiks on suurenenud lümfisõlmed

vähemalt kahes või enamas ekstraingvinaalses

piirkonnas, ning vähemalt 3 kuu kestel.

Lümfisõlmede läbimõõt peab olema vähemalt 1

cm.

– Lümfisõlmede kontrollimisel tuleb meeles pidada,

et ka tervel inimesel võib esineda üksikult

suurenenud mitmesuguse läbimõõduga lümfisõlmi

ning ka HIV-patsiendil ei tähenda selline

leid veel alati LAS-diagnoosi. LAS-staadiumis

on enamasti palju lümfisõlmi üsna ühesuguselt

suurenenud, need on valutud ja peaaegu liikumatud.

– Üldseisund on siin rahuldav, töövõime säilinud.

ARC (AIDS-related complex)

– Selles staadiumis esinevad patsiendil üldhaigusnähud

ja praktiliselt on ta haige. Eel-AIDS-i

staadiumi kaugemale arenenud vormi eristab

AIDS-ist vaid see, et haiguse kriteeriumiks määratud

oportunistlik haigus puudub.

– Kliinilises praktikas kasutatav määratlus: CD4rakkude

arv on alla 0,3 x 10 9 /l ja üks kliiniline

sümptom (taastuv palavik, kõhulahtisus, üle

10%- line kaalulangus, ebanormaalne väsimus,

öine higistamine) ning üks laboratoorne kõrvalekalle

(sh. trombotsütopeenia, suurenenud seerumi

immunoglobuliini sisaldus).

AIDS

– Tegemist on väljakujunenud omandatud im-


2. NAKKUSHAIGUSED

muunpuudulikkusega, mil ARC-patsiendil tekivad

oportunistlikeks tunnistatud kaashaigused.

– Oportunistlikest haigustest on Soomes levinuimad

kandida ösofagiit või kandida stomatiit

atüüpiliste mükobakterite põhjustatud infektsioonid

(M. avium-intracellulare)

Pneumocystis carinii-kopsupõletik

Kaposi sarkoom.

– Mujal maailmas on laialdaselt tuberkuloosi.

Millistel juhtudel kontrollida HIVinfektsiooni

olemasolu?

– Kliinilised näidustused:

Kaposi sarkoom (veinpunased või violetsed

laigud või tuumorid pehmel suulael, igemetel,

nahal).

Noorte või keskealiste tuberkuloos.

Atüüpiline pneumoonia või palavikuhaigus

koormusdüspnoega (Pneumocystis carinii).

Seletamatu trombotsütopeenia.

Laialdane suu kandidoos, millele lisandub

neelamisraskus või -valu (söögitoru kandidoos).

Kõik ebaselged palaviku-, kõhulahtisuse-,

kõhnumise- ja dementsuse juhud.

Anamneesis veenisiseste narkootikumide kasutamine.

HIV-näitu tuleb alati kontrollida patsiendi

enese palvel.

– Patsiendile selgitatakse eelnevalt testi kontrollimise

vajalikkust. Haige keeldumisel tuleb veenvalt

põhjendada, milliseid hilinemisest tingitud

probleeme võib tekkida patsiendile enesele, temaga

tegutsevale meditsiinipersonalile (lisauuringud

ja ilmne ravi pikenemine) ning teistele

inimestele (nakkusoht).

– Testi tulemuse teatamisel tuleb valmis olla hingelise

toetuse andmiseks, kui vastus on positiivne,

seega ei tohi seda teha telefonitsi, reedeti või

pühade eel.

Ravi

– Kuigi HIV-infektsiooni spetsiifiline ravi on

viimase 1,5 aastaga märgatavalt edasi arenenud,

on siiani tähtis oportunistlike nakkuste ravi ja

profülaktika.

– HIV-positiivseks osutuv patsient saadetakse

täiendavateks uuringuteks või raviks haiglasse.

– HIV-infektsiooni oportunistlike nakkuste profülaktikas

lähtutakse CD4-rakkude väärtusest ja

selle muutumisest. CD4-rakkude arvu jälgitakse

ka sümptomiteta juhtudel vähemalt 6 kuu tagant.

– Pneumocystis carinii- infektsiooni profülaktikat

inhaleeritava pentamidiiniga 4-nädalaste vahedega

tuleb alustada CD4-rakkude arvu langusel

0,2-ni x 10 9 /l. Sulfatrimetoprimile siirdutakse

väärtusel 0,07 x 10 9 /l.

26

– Zidovudiinraviga õnnestub sageli tõkestada viiruse

levikut ema organismist lootesse. Raviga

peaks alustama 3–4 kuud enne sünnitustähtaega.

– Silmapõhjade kontroll alati (vajadusel pupille

laiendada) HIV-patsiendi arsti külastusel tsütomegaloviirusliku

retiniidi kindlaks tegemiseks.

Seda saab ravida gantsükloviiriga.

– Peavalu, halvatuse või teadvushäirete tavalisim

põhjus on aju toksoplasmoos.

– HIV-infektsiooni spetsiifilises ravis on käesoleval

hetkel praktilises kasutuses viis pöördtranskriptaasi

ensüümiinhibiitorit, millised on

zidovudiin (ZVD e. AZT), zaltsitabiin (ddC),

didanosiin (ddT), lamivudiin (d4T) ja stavudiin

(3TC) kui ka kolm proteaasiinhibiitorit,nimelt

sakvinaviir, ritonaviir ja indinaviir. Praegusel

momendil kasutatakse enamasti kahe preparaadi

kombinatsioone, kuid siirdumine kolme ravimi

kombinatsioonile on alanud. Ravis lähtutakse

plasma viiruskoopiate väärtusest (PCR-meetod).

Sümptomitega haigete ravi alustatakse siis, kui

viiruskoopiaid on 5000–10 000/ml või enam.

Sümptomiteta ja LAS- staadiumi patsientidel

alustatakse aga ravi näidu 30 000–50 000/ml

juures ning CD4- rakkude tasemega alla 0,5 x

10 9 /l. Kui viiruskoopiaid on sümptomitetagi juhtudel

üle 100 000/ml, alustatakse ravi CD4rakkudest

sõltumata.

– Levinuima preparaadi zidovudiini (Retrovir ® )

ööpäevane annus on 500–600 mg. Selle ravi

probleemiks on verepildi muutused (aneemia,

leukotsütopeenia, trombotsütopeenia), peavalu

ja lihasmassi kadu.

– Spetsiifilised HIV-preparaadid ja oportunistlike

infektsioonide ravimid ning haiglaravi on patsiendile

tasuta.

HIV-kontakt töökohal

– HIV-näit tuleb võtta vahetult, järgmised kontrollid

2-kuulise vahega 6 kuu kestel.

– Kondoomi kasutamine jälgimisperioodil.

– Tööõnnetusest teatada kindlustusfirmale.

– Selge penetratsiooni korral, mil nakataja on

kindlalt HIV-positiivne, soovitatakse zidovudiini,

stavudiini ja indinaviiri kombineeritud ravi

28 ööp. vältel. Raviga tuleks alustada kahe tunni

jooksul. Väheulatuslike naha ja limaskestade

kontakti korral soovitatakse zidovudiini ja lamivudiini

kombinatsiooni. Tänapäeva seisukoha

alusel vähendab vastav profülaktika nakatumist

töökohal isegi 80%.

HIV-infektsioon ja üldarst

– Üldarsti ülesanded.

HIV-patsiendi, tema omaste ja lähikondlaste

nõustamine, samuti piirkondliku raviasutuse

informeerimine.

HIV-patsiendi ja tema perekonna igakülgne


psühhosotsiaalne toetamine, informeerimine

ja suunamine kohalikku HIV-tugikeskusesse.

Haige saladuse ja usalduse hoidmine.

Tarbe korral, kohalikke olusid (nt. pikad vahemaad

ja patsiendi soov) arvestades haige jälgimine

ja ravi koostöös spetsiaalse eriüksusega,

näiteks nii, et osa uuringutest ja kontrollist

teostataks kohapeal. Peale selle võib kokku

leppida, et tavalisemate probleemidega saab

isik pöörduda kõigepealt kohalikku tervisekeskusesse

ja üldarsti poole, kes konsulteerib

(kui vaja) eriarstiga.

Näiteks HIV-patsiendi grippi suhtutakse algul

nii nagu teistegi haigete puhul. Kui haigusnähud

aga pikenevad üle 3–5 päeva kestvateks

või on mingil viisil ebatüüpilised, tehakse

üldine vereanalüüs, CRV ja rindkere röntgenipilt

(Pneumocystis carinii- infektsioon on

algul näha õrna uduvarjuna; hapnikuga küllastatus

ülekoormusel väheneb juba enne kopsupildi

muutust). Konsulteeritakse igal juhul

telefonitsi raviga tegeleva eriüksusega (isegi

siis, kui tulemused olid praktiliselt kõrvalekalleteta).

HIV-kandlus ja patsiendi töövõime

– Primaarinfektsiooni, ARC- ja AIDS-staadiumis

on haige töövõime langenud, kuid asümptoomses

ja LAS-järgus enamasti normaalset tööd

võimaldav.

– Primaarinfektsiooni korral on töövõime langus

mööduv nähtus; ARC-i ja AIDS-i puhul häirub

aga püsivalt (võib olla seejuures vahelduv, mis

sõltub kaasnevatest haigustest). Nendel juhtudel

hinnatakse patsiendi töövõimet töö kvaliteedi ja

kliinilise seisundi alusel. Kogemus on näidanud,

et teatud erialadel töötamine on võimalik ka

väljakujunenud AIDS-iga.

– Nakatamisrisk ümbrusele nii HIV-viirusest kui

ka oportunistlikest infektsioonidest on tõkestuseks

vaid üksikute elukutsete puhul.

Hügieeninõuded HIV-patsientidega

töötavale personalile

– Õnnetusjuhtumi korral kasutatakse kummikindaid

ja näokaitset ning välditakse torkehaavu.

– Vereanalüüsi võtjal peavad olema käes kummikindad,

näokaitse pole vajalik (kui kasutatakse

vaakumkatseklaasi).

2.60 NAASKELSABATÕBI

(ENTEROBIAAS)

Toimetus

Tekitaja ja nakatumine

– 8–12 mm pikkune ning ligi millimeetrise läbi-

27

mõõduga valge naaskelsaba Enterobius vermicularis

parasiteerib inimese jämesoole distaalses

osas. Parasiteerib ainult inimestel.

– Laialt levinud helmintiaas, eriti lastekollektiivides.

– Nakatumine toimub helmindi munade vahendusel.

Emased parasiidid roomavad öösiti pärakuümbrusele

munema.

– Munad säilitavad oma invasiivsuse nt. voodiriietes

nädalaid.

– Nakatumisest on vaevuste ilmnemiseni ligikaudu

kaks kuud.

Sümptomid

– Tugev kihelemine anaalpiirkonnas, eriti öösiti.

– Sekundaarne lööve tuharatel.

– Harva esinevateks komplikatsioonideks on pimesoolepõletik

ning tütarlastel põletikuprotsess

munajuhas või alumistes kuseteedes.

Diagnoos

– Naaskelsabasid näeb väljaheite pinnal.

– Helmindimunade leid roojast (õnnestub alla

10%-l).

– Naaskelsabade “püüdmine” kiudkangatükikesega,

mis asetatakse umbes 5 cm pikkuselt ööseks

lapse pärakule piki tuharate pilu. Eemaldatakse

paari tunni möödudes või hommikul.

– Perianaalkaapepreparaat võetakse parafiinvaseliinpulgaga.

Ravi

– Rakendatakse samaaegselt kogu perele, ka vaevusteta

pereliikmetele.

– Ravi korratakse 1–2 nädala möödudes.

– Pürviinembomaatmikstuur 7,5–10 mg / kg ühekordse

annusena või mebendasool (Vermox ® )

100 mg ühekordse annusena. Alla 2-aastaste

annuseks on piisav 50 mg .

– Voodilinad kloppida ja vahetada ravi ajal sageli.

Laste küüned lõigata lühikeseks.

Profülaktika

– Pesta hoolikalt käsi ja jälgida WC hügieeni.

– Hoida lastel küüned lühikesed.

– Vältida haigega samade voodilinade vahel magamist.

2.61 SOLGETÕBI (ASKARIDIAAS)

Toimetus

2.60

Üldandmed

– Ascaris lumbricoides on 20–35 cm pikkune

valkjas ümaruss.


2. NAKKUSHAIGUSED

– Nakatutakse harilikult pinnases laialt levinud

solkmemunade allaneelamisel. Vastsete vabanemine

leiab aset inimese soolestikus, ebaküpsed

vormid kanduvad verevooluga kopsudesse kasvama

ja roomavad neeluruumi, kust neelatakse

jälle seedekulglasse.

Vaevused

– Sagedamini kergekujulised.

– Kõhuvalud kergetest kramplike kokkutõmmeteni.

– Veres eosinofiilia. Ig E-väärtuse tõus.

– Massilisest solkmete kogunemisest võib sugeneda

pneumoniit, sooltesulgus või hepatiit.

Diagnoos

– Solkmemunade esinemine roojapreparaadis.

Ravi

– Mebendasool (Vermox ® ) 100 mg x 2–3 ööp. vältel.

Preparaadi rasedusaegne kasutamine on vastunäidustatud.

– Kui patsiendil on mitmesuguseid helminte, ravitakse

ta solkmeist kõigepealt.

2.62 PAELUSSHAIGUSED

(DIFÜLLOBOTRIAAS, TAENIA

SAGINATA-TENIAAS)

Toimetus

Üldandmed

Laiuss (Diphyllobothrium latum)

– Vaheperemehed on vähilised ja kalad.

– Kalades on vastsed mõne sentimeetri pikkused

ja neid leidub kõigis tema elundeis.

– Täiskasvanud isend parasiteerib põhiperemehe

peensooles, kasvades isegi üle 10 m pikkuseks

ja omades läbimõõtu 1–2 cm.

– Skandinaaviamaades levinud helmintiaas, esineb

ka Põhja-Ameerikas ning Kesk-Euroopas.*

Nudipaeluss (Taenia saginata)

– Soomes esineb haigusvorm, kus vaheperemeheks

on veis.

– Nakatumine toimub halvasti küpsenud, pooltoore

veiseliha kaudu.

– Helmintiaas on laialt levinud Lähis-Idas, Kesk-

Aafrikas, Lõuna-Ameerikas.

Vaevused

Laiussi korral

– B12-hüpovitaminoos on tähtsaim, esineb ka

muude B-grupi vitamiinide ning eriti foolhappe

defitsiiti. Väga vähestel on:

* Tõlkija märkus: Eestis on laiusstõbi levinud Peipsi-äärsetes

maakondades ja Saaremaal.

28

makrotsütaarne aneemia (15.24)

siledapinnaline keel

neuroloogilised häired (ataksia, jäsemete paresteesiad).

Nudipaelussi korral

– Tavaliselt kergemad haigusvormid: kõhuvalu ja

eosinofiilia.

– Sooltesulgus on harv tüsistus.

Diagnoos

– Vastavate munade leid roojapreparaadis.

Ravi

– Niklosamiid täiskasvanule 2 g ühekordse annusena.

Üle 35 kg kaaluvatele lastele on annus 1,5

g ja 11–34 kg kaaluvatele lastele 1,0 g.

– Ravi tõhustab samaaegselt antav kõhulahtisti.

– Kolme kuu möödudes kontrollitakse väljaheitest

parasiidi mune.

Profülaktika

– Kala, kalamarja ja loomaliha korralik läbiküpsetamine,

soolamine või külmutamine (vähemalt 48 t.)

– Liha veterinaarsanitaarne kontroll.

2.64 KEERITSUSSTÕBI

(TRIHHINELLOOS)

Toimetus

Tekitaja ja nakatumine

– Inimese nakatumine “lihasööjate parasiidiga”

(Trichinella spiralis) toimub kontrollimata, vastseid

sisaldava liha söömisel. Inimene nakatub

enamasti ebapiisavalt termiliselt töödeldud sealihast,

vorstist või karulihast.

– Keeritsussi vastsed vabanevad ja arenevad peremeesorganismi

peensooles ning siirduvad verega

kõikjale lihaskoesse.

– Lihastes moodustavad parasiidi vastsed mõne

kuuga lubjastuvaid tsüste, millede invasiivsus

vältab aastaid.

Vaevused

– Sooleinfektsioon on latentne.

– Nädal peale nakatumist, vastse rändamisjärgus,

tekivad palavik, veres eosinofiilia, müalgiad,

vaskuliit, silmade ümbruse turse, urtikaaria, vahel

köha, transaminaaside tõus.

– Kolmandal nädalal, lihaseisse siirdumise staadiumis,

on iseloomulikud tugevad lihastevalud,

silmamunades rõhu- ja valutunne, küünte all ja

sidekestadel verevalumid.

Diagnoos

– Põhineb peamiselt anamneesil ja kliinilisel pildil.


– Anamneesis andmeid kontrollimata liha söömisest

(kodusea või karuliha).

– Eosinofiilia ilmneb umbes 10 ööpäeva pärast

nakatumisest ja vastavate antikehade tiiter tõuseb

2–3 nädalaga. Lihaseensüümid CK (kreatiinkinaas)

ja LD (laktaatdehüdrogenaas) võivad

olla tõusnud.

– Vastsete sedastamine lihasbioptaadist (m.deltoideus,

m.gastrocnemius) eriti neljandal haigusnädalal.

Ravi

– Infektsionistiga kooskõlastatult.

– Kui on kindlalt teada või on alust oletada, et patsient

on söönud keeritsussi vastseid sisaldavat

liha, võib 24 tunni kestel anda tiabendasooli

(vajalik eriluba) 25 mg x 2 x 7. Hiljem alustatult

on kasutatud suurtes annustes mebendasooli

pikkade kuuridena nt. 400 mg x 3 kümne ööpäeva

vältel. Ägedas faasis soovitatakse voodire•iimi

ja antiinflammatoorseid analgeetikume, tõsistel

juhtudel kortikosteroide.

Profülaktika

– Liha veterinaarkontroll.

– Liha piisav termiline töötlus (küpsetamine, külmutamine),

trihhinellad säilivad suitsutatud ja

soolatud toodetes.

2.65 JÄRVEKIHELUS

(SKISTOSOMIAAS)

Toimetus

Tekitaja ja nakatumine

– Dermatitis schistosomica tekitajaks on imiuss,

kelle looduslikeks põhiperemeesteks on veelinnud

ning vaheperemeesteks molluskid.

– Inimene ei toimi peremeesorganismina, kuid parasiidi

ebaküpsed vormid (tserkaarid) on võimelised

tungima inimese nahasse, tekitades ülitundlikkuse

reaktsioone.

Vaevused

– Tavaliselt jalgadele lokaliseeruv (järvevees kahlamine

!) kihelev peenpapuloosne lööve.

Diagnoos

– Anamnestiline.

– Vahel leiab lööbeelementidest mikroskoobi abil

peaaegu millimeetrise tserkaaria-vastse.

– Antikehadest ei ole abi.

Ravi

– Antihistamiinsed preparaadid p.o., löövet soovitatakse

määrida rasvaste kreemidega. Haigus paraneb

iseenesest.

29

Profülaktika

– Naha hoolikas kuivatamine järveveest.

2.66 PÕISTANGTÕBI

(EHHINOKOKKOOS)

Toimetus

Üldandmed

– Echinococcus granulosus on paeluss. Põhiperemeesteks

on koerlased. Täiskasvanud põistangpaeluss

on 3–9 mm pikkune. Inimesele lisaks on

vaheperemeesteks nt. lammas, põder, põhjapõder.

Soomes leitakse ehhinokokkoosi põdrakasvatajatel.

– Nakatutakse helmindi munade allaneelamisel,

mis vaheperemehe soolestiku seina läbides siirduvad

verega põhiliselt maksa ja kopsudesse,

arenedes seal hüdatiiditsüstideks. Tsüst sisaldab

rohkesti vastseid ja võib suureneda mitmesentimeetrise

läbimõõduni. Haigusnähud tulenevad

eri organites asetsevaist tsüstidest ja võivad

avalduda alles aastate pärast.

Vaevused

– Sõltuvalt tsüstide paiknemisest

Maksatsüstide korral: kõhuvalud, iiveldus,

võimalik sapiteede sulgus.

Kopsutsüstide korral: röntgenkontrastne varjustus

kopsukoes, harva köha või veriköha.

Häired teiste organite talitluses: eelkõige

kesknärvisüsteemis ja luustikus.

– Tsüstiruptuur võib põhjustada anafülaktilise šoki

või urtikaarse reaktsiooni ja kõrge eosinofiilia.

Diagnoos

– Spetsiifiliste antikehade määramine.

Ravi

– Kirurgiline: tsüstide eemaldamine.

– Raviks kasutatakse albendasooli.

2.67 TOKSOPLASMOOS

Maija Lappalainen

Tekitaja

– Algloom – Toxoplasma gondii.

2.67

Epidemioloogia

– Fertiilses eas naiste toksoplasmainfektsiooni

seroprevalentsus on Soomes u. 20%.

– Raseduseaegne ilmnevus on 2,4/1000 seronegatiivset

rasedust, nende andmete põhjal võiks esi-


2. NAKKUSHAIGUSED

neda u. 130 primaarset rasedusaegset toksoplasmoosi

aastas.

– Kaasasündinud toksoplasmoosiga lapsi sünnib

Soomes 50–60 aastas.

– Toksoplasma antikeha-positiivsetest AIDSi- haigetest

u. 30% haigestub toksoplasmaentsefaliiti.

Nakkusallikad

– Koetsüstid

Toit (toores või pooltoores liha)

Elundite siirdamine.

– Kassi ekskrementide ootsüstid

Kassi väljaheide

Pinnas (nt. nakatumine aiatöödel)

Pesemata või koorimata puu- ja juurvili.

– Takütsoiidid

Siirdatud organid ja veri

Infitseerunud eritised.

– Raseda nakatumisel võib toksoplasma takütsoiidivorm

kanduda transplatsentaarselt lootesse

parasiteemia faasis. Loodet ohustab ema primaarinfektsioon,

mitte protsessi reaktivatsioon.

Transmissioonirisk on keskmiselt 40%.

Sümptomid ja leiud

– Valdavalt subkliinilised vormid.

– Tavalisim avaldumisvariant on lümfadenopaatia.

– Üldnähtudest: palavik, väsimus, öine higistamine,

kurguvalu, müalgia.

– Võimalik hepatosplenomegaalia ja makulopapuloosne

eksanteem.

– Perifeerses veres atüüpilised lümfotsüüdid.

– Immuunpuudulikkuse korral on haigus tavaliselt

äge. Haigel võib tekkida entsefaliit, pneumoonia

või müokardiit ja haigus võib lõppeda surmaga.

– Vastsündinu kaasasündinud toksoplasmoos on

generaliseerunud üldinfektsioon, millega kaasnevad

põletikulised protsessid kesknärvisüsteemis.

Haigus on krooniline ning annab 85–90%-le

nägemise ja kesknärvisüsteemikahjustuse.

– Kroonilise aktiivse toksoplasmoosi vaevused

vältavad kuid, isegi aastaid. Toksoplasma või

selle DNA on leitav vereringest.

– Okulaarne toksoplasmoos avaldub tavaliselt

retinokorioidiidina, mida peetakse kaasasündinud

infektsiooni tagajärjeks. Ka ägeda infektsiooniga

kaasnevat silmatoksoplasmoosion kirjeldatud.

Ravi

– Võimalik iseeneslik paranemine mõne päeva

kuni mõne nädala möödudes. Ravimpreparaatide

kasutamine on põhjendatud

erakordselt tormilise haiguskuluga

immuunpuudulikkuse korral

raseda primaarinfektsiooni puhul

kaasasündinud toksoplasmoosi korral.

30

– Preparaatidest soovitatakse pürimetamiini ja

sulfoonamiidi kombinatsiooni või spiramütsiini

või mõlemat. Ravi määramine ja sellekohane

jälgimine kuulub üldjuhul eriarstide kompetentsi,

arvestades toksiliste kõrvaltoimete riski pürimetamiini

rakendamisel (luuüditoksiline).

Diagnostika

– Primaarinfektsiooni korral on diagnoos seroloogiline.

Ühest seeruminäidust (1–2 ml) määratakse algul

toksoplasma spetsiifilised IgG antikehad.

IgG-de tulemusele toetudes määratakse juba

IgG-de aviditeedid, IgM või mõlemad ning

vajaduse järgi (imikuealistel) IgA.

Kaasa anda saatekiri, millel kliinilised andmed,

eriti juhul, kui rasedusaegse toksoplasmoosi

võimalus on reaalne.

– Erijuhtudel tehakse veel vere, liikvori, amnionivedeliku

või koenäidu toksoplasma PCR-uuring.

Seroloogia on alati esmajärguline uuring.

Profülaktilised meetmed

– Hoolikas lihasaaduste termiline töötlemine.

– Vältida toore liha paljakäsi puudutamist.

– Käed pestakse ja lauapinnad puhastatakse hoolikalt

toore lihaga kokkupuutumise järel.

– Juur- ja puuviljad pestakse hoolikalt ja soovitatavalt

kooritakse.

– Takistada putukate pääsu toiduainetele.

– Mitte puudutada kassi ekskremente ja nendega

reostunud aineid (nt. kassiliiv) paljakäsi. Kui see

ei ole võimalik, kasutada kummikindaid ja kassi

väljaheited hävitatakse võimalikult kiiresti.

– Vältida reisimist toksoplasmoosi ohupiirkonda

raseduse ajal.

– Immuunpuudulikkusega patsientide toksoplasma

infektsioonid on enamasti latentse haiguse reaktivatsiooniks.

Haige toksoplasma seropositiivsus

tuleb välja selgitada võimalikult vara.

2.68 GIARDIAAS (LAMBLIOOS)

Anssi Jokipii, Liisa Jokipii

Tekitaja

– Giardia lamblia (Mastigophora) -algloom.

– Nakatumine toimub haige väljaheitest lamblia

tsüstide vahendusel

söögi ja joogi kaudu

otsese puutenakkusena.

Haiguspilt

– Mitmekesine: sümptomiteta parasiidikandlusest

kuni ägeda gastroenteriidi ja kroonilise malabsorptsioonini.

Prevaleeruvad erineva intensiivsusega

kõhuvalud.


Ägeda giardiaasi vaevused

– Ülakõhus spasmid, iiveldus.

– Väljaheide suuremahuline, vinava haisuga, värvuselt

hele, õõtsuv, konsistents poolpehmest vedelani.

– Sagenenud ja kiireloomuline roojamistarve, eriti

hommikuti ja söömisega seoses.

– Kõhupuhitus, gaasid, isutus, kehakaalu langus.

Kroonilise giardiaasi vaevused

– Samad nähud nõrgemini väljendunult.

– Laineline kulg ägenemistega.

– Võimalikud komplikatsioonid: sekundaarne malabsorptsioon,

laktoosiintolerantsus, isegi subtotaalne

villusatroofia, sapipõie- ja kõhunäärmepõletik,

reaktiivne artriit, urtikaaria, silmapõletik.

– Spetsiifilist diagnoosi ei saada kliinilise pildi

põhjal.

Diferentsiaaldiagnoos

– Muud seedeinfektsioonid – ühe tekitaja leid ei

välista veel teist.

– Koletsüstiit, haavandtõbi ja malabsorptsioon.

Spetsiifiline diagnoos

– Seisneb alglooma leidmises.

– Värske rooja natiivpreparaadist (s.o.formaliiniga

fikseeritud – eeter kontsentreeritud) leitakse

mikroskopeerimisel algloomi tsüstivormis (laboratoorselt:

sooleparasiitide uuring).

– Duodeenumi või jejuunumi limast otsitakse trofosoitvorme.

Limaskesta biopsiamaterjali võtmisel

tehakse proovitüki villuspoolega puutepreparaat

puhtale mikroskoobiklaasile. Klaasil

lastakse kuivada enne parasitoloogia laboratooriumisse

saatmist (uuringute nimistu: giardiatrofosoidid,

värvimine). Kroonilist giardiaasi

võib diagnoosida juhuslikult gastroskoopia käigus

võetud duodeenumibiopsiast.

– Giardiainfektsiooniga seostub nn. prepatentsiaeg,

s.t. algloomad ilmuvad väljaheitesse nakatumisest

arvates suhteliselt hilja; seega on haiguse

algetapis oodata negatiivseid roojaproove.

– Kroonilise giardiaasi korral on algloomi vähem

ja tsüste eritub aeg-ajalt.

– Seega on täpse diagnoosi eelduseks sage roojaproovide

kontrollimine, isegi 3–4-päevaste vahedega.

Ravi, jälgimine, prognoos

– Ravi eesmärgiks on haiguslike vaevuste lõpetamine

ning lambliate eemaldamine organismist.

Sümptomiteta patsiendi raviga tahetakse

elimineerida nakkusallikas

takistada retsidiivide teket.

– Ravimpreparaatidest on autorite andmetel tõhusaim

(90% juhtudest) tinidasool annuses 1,5–2

g ühekordselt.

31

– Nädalased raviskeemid ja metronidasoolravi on

selgelt vähemefektiivsed.

– Vaevustega relaps võib tekkida paar nädalat pärast

ravi või kujuneda veel mitu kuud hiljemgi.

– Samas võib retsidiiv olla ka sümptomiteta. Seega

peaks kontrolluuringuid tegema ühe ja kahe kuu

möödumisel pärast ravi.

– Giardiaasi prognoos on hea ja komplikatsioonidestki

paranetakse algloomadest vabanemisel.

2.69 KRÜPTOSPORIDIOOS

Anssi Jokipii, Liisa Jokipii

2.69

Tekitaja

– Cryptosporidium parvum (Sporozoa) – algloom

on enamiku loomaliikide parasiit. Arengutsükkel

toimub sooleepiteelis ning eritub väljaheitesse

ootsüstidena, mille abil levib nakkus uude organismi

fekaaloraalsel teel (söök, jook, puutekontakt).

Sümptomid

– Vaevused ei erine teiste patogeenide poolt esilekutsutud

ägedatest gastroenteriitidest, kuid haigus

vältab pikalt, keskmiselt 12 ööpäeva (2

ööp.–1 kuu).

– Lõimetusaeg on umbes 1 nädal.

– Haigusnähud algavad vesise diarröa ja kõhuvaludega,

osal patsientidest on ööpäeva vältav

palavik.

– Enamasti iiveldus, vahel ka oksendamine.

– Varem tervetel isikutel paraneb haigus iseenesest,

immuunpuudulikel võib olla aga parandamatu

ja fataalnegi.

– Ootsüste eritub väljaheitega keskmiselt nädal,

vahel isegi kaks nädalat peale haigusnähtude

vaibumist. Sümptomiteta krüptosporidioosi on

harva ja tavaliselt haigestuvad kõik nakatunud.

Diagnoos

– Vastavate ootsüstide leid roojast.

– Cryptosporidium-värvimine tuleb eraldi tellida.

Selle võib teha ka parasitoloogilisest uuringumaterjalist,

formaliin-eeterkonsentreerimisega,

selle lisauuringuna. Sobib ka natiivmaterjal.

– Spetsiifiline diagnoos võib osutuda vajalikuks

pikale veninud, kuigi iseeneslikult paraneva

gastroenteriidi prognoosi selgitamisel.

– Ootsüste eritub rohkesti ja neid leiab kindlamini

haiguse algfaasis, mil kahest uuringust piisab.

Ravi ja profülaktika

– Sümptomaatiline, spetsiifilist ravi ei ole.

– Profülaktika on nakatumise vältimine, mis jällegi

eeldab nakkusallikate teadmist kui ka krüptosporidioosi

diagnoosimist.


2. NAKKUSHAIGUSED

2.70 LISTERIOOS

Toimetus

Epidemioloogia

– Listeeria-kepikesed esinevad pinnases, erinevatel

loomadel ja soolestiku normaalfloora koostises.

Infektsioon võib levida ka saastunud toidu

vahendusel.

– Listeerioosile on vastuvõtlikud rasedad, looted

ja vastsündinud kui ka immunosupressiivsed

isikud.

Sümptomid

– Varem terve organismi primaarinfektsioon on

tavaliselt subkliiniline või kergekujuline hingamisteede

põletik või kõhulahtisus. Meningiiti on

üksikjuhtudel.

– Loote infitseerumisele järgneb abort, intrauteriinne

surm või vastsündinu septiline infektsioon.

– Vastsündinute listerioos avaldub tavaliselt meningiidina,

mis võib vastsündinute osakondades

ka levida.

– Immunosupressiivseid patsiente ohustavad sepsis

ja meningiit.

Diagnoos

– Värvitud preparaadi kontroll ja külvamine. Otsida

spetsiaalselt listeeriat, et asi oleks kindel.

– Seroloogiast on vähe abi.

Ravi

– G-penitsilliinid või ampitsilliin veeni suurtes

annustes on esmajärguline ravi. Nende kombinatsioon

aminoglükosiidiga võib osutuda tõhusaks

võtteks.

– Penitsilliiniallergikutele sobib sulfa-trimetoprim,

kergematel juhtudel erütromütsiin.

– Tsefalosporiinid listeeria korral ei mõju.

– Ravi pikkus on vähemalt 2 nädalat.

2.71 TEETANUS

Toimetus

Eesmärgid

– Spetsiifiline profülaktika vaktsineerimistega;

saastunud haavade hoolikas korrastamine ja

ravi.

– Haiguse võimalikult kiire äratundmine mittevaktsineeritud

kontingendil.

Määratlus

– Teetanus on hulgaliselt pinnases ja soolestiku

normaalflooras leiduvate klostriidide poolt te-

32

kitatav raske üldinfektsioon vaktsineerimata isikutel.

Kliinilised sümptomid

– Algul paikne haavainfektsioon, toimub bakterite

paljunemine ja toksiini produktsioon.

– Päevade või nädalate möödudes vallandub üldhaigus

vöötlihaskonna krampidega, tüüpiliselt

mälumislihastest alates (lõuakramp).

– Suremus on märkimisväärne ka intensiivraviosakonnas.

Diagnoos

– Anamnees, iseloomulik kliiniline pilt, külv haavamaterjalist

(pole hädavajalik).

Ravi

– Intensiivraviosakonnas; vaevustele vastav sümptomaatiline

ravi.

Profülaktika

– Plaaniline vaktsineerimine kehtib aastast 1957,

tõhustavalt immuniseeritakse (revaktsineeritakse)

10-aastaste intervallidega.

Td-vaktsiiniga samaaegne difteeria revaktsineerimine.

– Saastunud haavade puhul järgmine profülaktika:

tõhustav vaktsineerimine.

- Vaktsineeritud patsiendile, kui eelmisest immuniseerimisest

on möödunud üle 10 aasta.

- Suure koetrauma korral võib tõhustava

vaktsinatsiooni teha ka 5 aasta möödudes.

- Mittevaktsineeritule manustatakse teetanusimmunoglobuliini

ning alustatakse vaktsineerimiste

sarjaga.

Vajaduse järgi penitsilliini või erütromütsiini 6

kuni 7 ööpäeva tavalistes annustes.

2.72 TULAREEMIA (JÄNESEKATK)

Toimetus

Eesmärgid

– Infektsiooni oletatakse haigel, kel esineb palavik,

lümfadenopaatia ning putuka (sääse) hammustuse

või mõne nahavigastuse kohale tekib

haavand.

– Ravi tuleb alustada juba tüüpilise haiguspildi

alusel. Diagnoosi võib tõestada seroloogiliselt.

Nakatumine

– Nakkuse looduslikeks kandjateks on närilised.

– Nakkuse levitajad ja levik

sääsed (tähtsaim)

parmud, puugid või kihulased

haige looma hammustus või kriimustus


saastunud tolmu sissehingamine

saastunud toit või vesi

saastunud loomaliha söömine (ka külmutatud

liha).

– Peiteaeg on 1 kuni 14 (4) ööpäeva.

– Esineb epideemiatena Kesk- ja Põhja-Soomes

juunist septembrini.

Kliiniline pilt

– Erinevad haiguse variandid

Ultseroglandulaarne vorm (75–85% juhtudest):

väike infitseerunud haavand kohaliku

lümfisõlme valuliku tursega.

Glandulaarne vorm (5–10% juhtudest): palavikuline

lümfadenopaatia, nahanähtudeta.

Tüfoidne vorm (5–15% juhtudest): prevaleeruvad

üldnähtudest palavik, väsimus, kaalulangus.

Maks ja põrn võivad suureneda.

Okuloglandulaarne vorm: sidekestade granulomatoosne

põletik ja lokaalne lümfadenopaatia.

Orofarüngeaalne vorm (2–4% juhtudest):

tonsilliit, farüngiit, kaela lümfinäärmed suurenenud.

– Subkliinilist nakkust on küllaltki palju (u. 50%

juhtudest).

– Löövet on 20%-l haigetest.

– Kopsupõletik areneb 15%-l ultseroglandulaarse

vormiga haigetest ning on põhimõtteliselt võimalik

ka teiste vormide puhul.

– Maksaensüümide väärtuse tõus, maksa suurenemine.

– Harvadel juhtudel peritoniit, meningiit või osteomüeliit.

– CRV mõõdukas tõus, SR kiirenemine.

– Aneemia.

Diagnoos

– Tüüpiline kliiniline pilt, mille alusel alustatakse

ravi.

– Spetsiifiliste antikehade määramine; soovitatakse

teha korduvalt (2–3 korda) 2-nädalase

vahega. Värsket infektsiooni kinnitab antikehade

tiitri tõus.

Ravi

– Varem terveile täiskasvanuile soovitatakse doksütsükliini

150 mg x 1 x 10–14. Relapsid on

võimalikud.

– Väga ägedate sümptomitega haiged saadetakse

infektsionisti konsultatsioonile. Ravis võib kasutada

ka tsiprofloksatsiini, streptomütsiini, gentamütsiini

või netiilmütsiini.

– Laste ravi toimub pediaatri kontrolli all.

Profülaktika

– Spetsiifiline vaktsiin on olemas, kuid rakendatakse

erandjuhtudel (nt. endeemilistes kolletes).

33

2.73 LYME’I TÕBI

(PUUKBORRELIOOS)

Peter Wahlberg

2.73

Eesmärk

– Haiguse primaarlesiooni äratundmine ning antibiootilise

ravi rakendamine hilissümptomite ärahoidmiseks.

– Puugihammustus, millele ei järgne nahalöövet

või üldhaigusnähte, ei vaja antibiootikumravi.

Rasedal võiks kaaluda antibiootikumprofülaktikat

(konsulteeri infektsionistiga).

– Hilissümptomeid tuleks arvestada diagnostilisest

aspektist.

Tekitaja

– Borrelia burgdorferi-spiroheet. Inimene nakatub

puugihammustuse vahendusel. Spiroheedid võivad

levida ka raskesti avastatavate puuginümfide

ja -vastsete kaudu.

Esinemus Soomes

– Inimverd imevad ja borreelia-spiroheete kandvad

puugid on levinud Soomes Pietarsaari-

Joensuu joonelt lõuna poole. Neid leidub paiguti

ka põhjapoolsematel aladel.

– Haigusjuhtumeid esineb kogu maal, mis on seotud

turismi ja infektsiooni hilisvormide pika

inkubatsiooniajaga.

– Puugihammustuse oht on suurim niiskes rohustikus.

– Soomes on umbes 10% puukidest borreeliakandjad,

mõnedes maakohtades isegi ligi 50%.

– Soomes haigestub infektsiooni primaarstaadiumisse

umbes 2000 inimest aastas, hilisvorme

diagnoositakse aga üle 500 haigel aastas.

Kliiniline pilt

Primaarinfektsioon

– Erythema migrans-lööve (EM), mis tekib ja

levib edasi üle nädala puugihammustusest ning

imendub ravimata juhtudel enamasti 2–4 nädalaga,

kuid võib püsida ka pikemalt. Samaaegselt

esineb haigel mõningast palaviku tõusu ning

väsimustunnet, kuid selline üldreaktsioon võib

ka puududa. Tegelikult eksisteerib mitmeid eksanteemi

variante. Sageli, kuid mitte alati, on see

rõngasjas, perifeeriasse laienev. Kui puugihammustuse

kohal on üle 5 cm läbimõõduga punetav

lööve, mis on tekkinud või suureneb enam kui

nädala möödudes puugihammustusest, tuleb seda

pidada EM-ks. Tuleb siiski arvestada, et infektsiooni

korral võib EM puududa näiliselt

(hammustus kehal on raskesti avastatavas kohas)

või isegi tõeliselt.


2. NAKKUSHAIGUSED

Hilisborrelioos

– Ravimata nahalööbestaadiumi järel võivad u.

50%-l haigetest tekkida hilisnähud. Need võivad

areneda nädalaid ja kuid, avaldudes vahel isegi

aastaid hiljem.

– Tähtsamad hilisborrelioosi avaldumise variandid

Soomes on järgmised

Pareesid: kraniaalnärvide pareesid, eriti näohalvatust

esineb küllaltki sageli (n. facialise

parees). Facialis-pareesi haigel tasub alati

kontrollida Borrelia-antikehi, kui on vähegi

alust kahtlustada vastavat infektsiooni.

Kesknärvisüsteemi tabatusel: lümfotsütaarse

pleotsütoosiga meningiit ja entsefaliit.

Suurte liigeste kahjustus: artriit ja hüdrops.

Südame kahjustus: müokardiit, juhtehäired.

Nahanähud: acrodermatitis atrophicans.

– Hilisborrelioosi tuleks arvestada, kui patsiendil

on seletamatult tekkinud mõni ülalmainitud

kaebus, eriti, kui ta on liikunud puugipiirkondades.

Diagnoos

Primaarinfektsioon

– Laboratoorseid uuringuid pole selles staadiumis

enamasti põhjust teha, vaid ravida tuleb kõiki

haigeid, kel on üle 5 cm läbimõõduga nahareaktsioon

puugihammustuse kohal veel nädal pärast

hammustust.

Hilisborrelioos

– Määratakse Borrelia flagella antikehad. Neuroborrelioosi

korral õnnestub antikehi vahel

kindlaks teha liikvorist ja liigeseborrelioosi

korral liigesevedelikust, kuigi neid ei leita seerumist.

– IgM-kl. flagella antikehade sisaldus suureneb u.

3 nädalat pärast hammustust ja püsib kõrgena u.

6 nädalat, misjärel näit hakkab langema. Kõigil

haigeil ei tekigi IgM-kl. antikehi.

– IgG-kl. flagella antikehade väärtus hakkab suurenema

u. 6 nädalat pärast nakatumist ja püsib

kõrgena vahel isegi aastaid.

– Laboratoorsete analüüside kordamine 3–4 nädala

möödudes võib olla abistav, kui vastuseks tuli

piirväärtus, kuid kliiniliselt oli alust oletada haigestumist.

Immunoblot/ Western Blot-analüüsi

kasutatakse Soomes piirväärtusliku ELISA-IgGtulemuse

kontrollimiseks.

– Spiroheedi geeni avastamine PCR-meetodil võib

olla abistav erijuhtudel.

– Hilisborrelioosi diagnoosimist ilma laboratoorse

tõestuseta ei soovitata ilmse ülediagnoosimise

ohu tõttu.

– Samamoodi ei tuleks uurida Borrelia-antikehi

kliinilise sümptomatoloogia puudumisel.

34

Ravi

Puugihammustus ilma Lyme’i tõvele viitavate

haigustunnusteta

– Ei vaja antibakteriaalset ravi.

Anamnestiline EM

– Kui patsiendil on anamneesis tõenäoliselt ravimata

EM, kuid see pole arsti vastuvõtul enam

sedastatav, siis ravi ei määrata ega antikehi kontrollita.

Haigel palutakse pöörduda arsti poole

mis tahes haigusnähtude tekkel.

Primaarstaadium

– Normaalne ravi pikkus on 15 ööpäeva, see võib

pikeneda kolme nädalani, kui haigusnähud nimetatud

ravipikkusega ei taandu.

– Esmajärguline ravim on amoksitsilliin

täiskasvanuile: 1g kaks korda ööpäevas.

lastele: 50 mg /kg ööpäevas kaks korda.

– Amoksitsilliinallergiaga täiskasvanule soovitatakse

doksütsükliini 100 mg x 2

lastele aga erütromütsiini 30 mg /kg /ööp.,

jaotatuna kolmeks annuseks.

– Rasedatele: rasedusaegsest Lyme borrelioosist ei

ole kindlalt tõestatud lootekahjustusi, enamasti

aga soovitatakse rasedate ravi.

Soovitatakse amoksitsilliini 500 mg x 4 30

ööpäeva

Infektsionisti konsultatsioon on alati vajalik!

Hilisborrelioos

– Ravi on pikk ja tüsilik, toimub kogenud eriarstide

kontrolli all. Tulemused vahelduvad piirkonniti,

mis on tingitud spiroheedikandluse erinevusest.

– Soomes on saadud häid tulemusi, kasutades i.v.

tseftriaksooni 2 g päevas 14 ööpäeva ning jätkatud

amoksitsilliini-probenesiidi kombinatsiooniga

või tsefadroksiiliga 100 ööpäeva.

Lyme tõve profülaktika

– Parim ennetamine on puugihammustuste vältimine.

Kivisel, kuival pinnasel olla on ohutu. Puugid

viibivad niiskes rohustikus. Seal liikujaile

soovitatakse pikasäärelisi heledaid pükse kanda,

nii et sokisäärte otsad käänatakse püksisäärte

peale.

– Iga päev tuleks oma nahka kontrollida ja puugid

eemaldada. Kinnitunud puugi saab naha küljest

mehhaaniliselt lahti, kui teda niiskete sõrmeotstega

pöörata või pintsettidega välja keerata. Väljatõmbamist

tuleks vältida, sest puugi pea võib

sisse jääda.

– Küünelakki või kemikaale mitte kasutada, ärritus

Tõlkija märkus: Eestis on diagnoositud puukborrelioosi kõikjal

üle maa ning registreeritud järgmiselt: a. 1993 – 149 juhtumit,

1994 – 167, 1995 – 262 juhtumit, 1996 – 358 ning 1997 – 404

juhtumit (Tervisekaitseameti andmed).


võib vallandada puugi sülgamisreaktsiooni ja

lisada nakatumise riski.

2.74 DIFTEERIA

Matti Jahkola

Epidemioloogia

– Eluohtlik infektsioonhaigus, mille vastu rakendatakse

plaanilist immuniseerimist lapseeast.

– Levib õhu kaudu piisknakkusena (ninalima,

sülg), kuid ka haava jm. eritiste vahendusel.

– Inkubatsiooniaeg on 1 kuni 7 ööpäeva.

– Soomes ei registreeritud ühtegi juhtumit aastatel

1965–1992. Aastail 1993–1996 diagnoositi

ühtekokku 10 juhtumit, millest 3 olid kliiniliselt

rasked (vajasid intensiivravi). Sügisel 1996 üks

nakatunutest suri. Kõik olid nakkuse saanud Venemaalt

või Venemaad külastanud pereliikmetelt.

– Venemaal ja teistes endistes Nõukogude Liidu

vabariikides on olnud epideemiaid aastast 1990

peale, haigestumise kõrgpunkt oli a. 1995, mil

avastati 50 000 juhtumit. Aastal 1996 oli neid

poole vähem. Soome lähialadel (Murmansk,

Karjala, Peterburg) on nakkust rohkem kui Venemaal

keskmiselt.

– Epideemia on levinud ka Baltimaadele, aastal

1996 oli Eestis 14 juhtumit (enim Narvas), Leedus

11 ja Lätis 104.

Sümptomid

1. Paikne põletik, mille puhul neelus rohke eksudaat,

hallikad (või verevalumite tõttu pruunikad)

aluskoele tihedalt kinnitunud paksud limaskestakatud

ja pehmete kudede turse. Selles staadiumis

võib hingamisteede obstruktsiooni tõttu tekkida

lämbumisoht, eriti lastel.

2. Bakteri eritatud toksiin põhjustab üldhaiguse,

mis avaldub 1–2 nädalat paiksest põletikust hiljem.

Toksiline südamelihase kahjustus (müokardiit,

rütmihäired teisel haigusnädalal), kesknärvisüsteemi-poolse

tüsistusena halvatused, neuriidid

2–7 nädala jooksul. Ägeda perioodi üleelamisel

tavaliselt haigusnähte ei jää.

Diagnoos

– Algul kliiniline (raske, kattudega kurgupõletik,

eriti kui patsient on käinud Venemaal 1–3 nädalat

enne haigestumist).

– Külvianalüüs eksudaadist, mis võetakse Stuartkatseklaasi

kattude aluskoelt (konsulteeri labora-

Tõlkija märkus. Difteeriasse haigestumine Eesti Tervisekaitseameti

andmetel: 1990 – 1 juhtum, 1991 – 7 haigusjuhtumit,

1992 – 3 juhtumit, 1993 – 11, 1994 – 7, 1995 juba 19, 1996 –

14 ning 1997 – 3 haigusjuhtumit.

35

tooriumiga enne ärasaatmist – vajalikud eritingimused).

Ravi

– Sümptomitega haiged ravitakse infektsionisti juhendamisel

haiglas, sümptomiteta saavad enamasti

ambulatoorset ravi.

– Lastel on ägedas faasis vajalik tagada avatud

hingamisteed.

– Antibiootikumid (penitsilliin, roksitromütsiin või

erütromütsiin, algul parenteraalselt) määratakse

kõigile, antitoksiini võimalikult vara eriarsti

soovituse järgi.

– Haigega lähikontaktis olnuilt võetakse neelust

külvimaterjal, edasi määratakse

antibiootikum (bensatiinpenitsilliini 600 000–

1,2 milj. RÜ ühekordselt lihasesse või erütromütsiini

kuur per os 7–10 ööp.) JA

vaktsinatsioon.

Profülaktika

– Vaktsineerimine kaitseb toksiliste komplikatsioonide

eest, mitte aga infektsiooni vastu.

– Revaktsineerimised soovitatavalt 10-aastase

intervalliga kõigile üle 30-aastastele isikutele.

Revaktsinatsioon on liidetud teetanuse vaktsiiniga.

– Revaktsineerimisele tuleks mõelda kõigil üle 30aastastel

isikutel eriti reisimisel difteeriaohu

tsooni,Venemaale ja mujale endise Nõukogude

Liidu maadesse.

2.75 SIGADE PUNATAUD

(ERÜSIPELOID)

Toimetus

2.75

– Erüsipeloid on koduloomade hulgas levinud infektsioon.

Inimene võib nakatuda nahadefektide

kaudu.

– Haigusjuhtumeid on rohkem suve teisel poolel ja

loomakasvatajatel ning lihatöötlejate hulgas.

Sümptomid

– Tavaliselt kätel paiknev turseline, lillakassinine

ja kindlapiiriline lööve.

– Üldiselt vähevalulik, sageli esineb sügelemist

või torkeid.

– Vahel esinevad üldnähud; sepsist või endokardiiti

on üksikjuhtudel.

– Tavaliselt taandub haigus iseenesestki mõne päevaga;

vastav nahapiirkond pigmenteerub ning

mõnikord ka ketendab.

Diagnoos

– Kliinilisest diagnoosist harilikult piisab. Värvi-


2. NAKKUSHAIGUSED

tud preparaadi kontroll, koebioptaadi või -aspiraadi

külv tehakse vajadusele vastavalt.

Ravi

– Penitsilliin 1,5 milj. RÜ x 2 (10 ööpäeva) lühendab

haiguse kestust.

Profülaktika

– Kummikinnaste kasutamine käehaavade kaitseks.

2.77 GAASGANGREEN

Toimetus

Eesmärgid

– Kiire kliiniline diagnoosimine.

– Kahjustatud nekrootiliste koeosade kirurgiline

eemaldamine.

– Ravi intensiivravi osakonnas.

Epidemioloogia

– Pinnases ja sooleflooras levinud Clostridiumbakterite

poolt tekitatav eluohtlik koepõletik.

– Üksikuid kergemaid haigusjuhtumeid esineb

Soomes igal aastal, raskeid 1–5 viie aasta kohta.

Kliinilised sümptomid

– Nekrootilise haava äärmiselt valulik, krepiteeriv

turse.

– Põletik areneb kiiresti (mõne tunniga).

Diagnoos

– Kliiniline.

– Koepreparaadi värvimisel leitavad suured grampositiivsed

kepikesed. Analüüsimaterjal anaeroobide

külviks (asetatakse sügavale Stuarti katseklaasi

või spetsiaalsesse anaeroobide pakendisse).

Ravi

– Kogu põletikulis-nekrootilise koe kirurgiline

eemaldamine.

– Suurtes annustes penitsilliini.

– Baroteraapia eelmainitu kõrval on ilmselt kasulik.

Profülaktika

– Rebenenud haavade ravis nekrootilise koe resektsioon.

2.79 JERSINIOOS

Rauli Leino

Eesmärgid

– Mõelda jersinioosile, kui haigel esineb:

36

äge kõhuvalu

äge kõhulahtisus

ebaselge palavik

Reiteri sündroom:

- artriit

- uretriit

- konjunktiviit

sõlmeline erüteem

infektsiooniga kaasnev seletamatu uriinisademe

muutus; maksa- või kõhunäärmepõletiku

tunnused

hüpersedimentatsioon.

Etioloogia

– Soomes on enamasti tekitajaks Yersinia enterocolitica

3.

– Haruldasemad on Y. enterocolitica 9, Y. pseudotuberculosis

1A ja 3.

– Konkreetset tekitajat pole kliinilise pildi põhjal

võimalik eristada.

Sümptomid ja kliiniline leid

Äge infektsioon

– Palavik.

– Kõhulahtisus. Lastel sageli väljaheites verekiude

ja lima.

– Kõhuvalud. Lastel ja noortel kalduvad lokaliseeruma

paremale hüpogastriumi. Opereerimisel

leitakse tihti mesenteriaalne lümfadeniit, äge

terminaalne ileiit või tõeline apenditsiit.

Postinfektsioosne patoloogia

– Reaktiivne artriit

1 kuni 3 nädalat soolepõletiku järel

sümptomid kergekujulisest artralgiast raske

polüartriidini, vahel Reiteri sündroom

vähestel muutub protsess krooniliseks

tugev HLA-B 27 assotsiatsioon.

– Silmanähud

iriit

konjunktiviit.

– Kuseteedes

uretriit

balaniit

glomerulonefriit.

– Nahalesioonid

tavaliselt sõlmeline erüteem (10% -l yersinia

tekitatud), see võib olla jersinioosi ainsaks

avalduseks.

– Südamenähud

transitoorsed muutused EKGs

reumaatilist tüüpi klapirikkeid ei kujune.

– Muu patoloogia

hepatiit, pankreatiit või türeoidiit.

Diagnostika

Roojakülv

– Sobib uuringuks ägedas faasis.


– Enteriidi raugedes kahaneb selle diagnostiline

väärtus.

Antikehad

– Esmajärguline diagnostiline menetlus eriti postinfektsioossete

protsesside (artriidid) korral.

– ELISA- meetod on spetsiifiliseim.

Värske nakkuse diagnoosimiseks piisab ühest

näidust.

IgM- kl. antikehad tekivad mõne päevaga ja

püsivad mitu kuud.

IgG- kl. antikehad säilivad aastaid.

IgA- kl. antikehade reaktsiooni seostatakse

põhiliselt artriitidega.

Arvestada Y. enterocolitica 9 ja Brucella ristreaktsiooni

võimalust, mis ELISA-meetodiga

on inhibeeritav.

– Aglutinatsioonitest on antikehade määramise

teine diagnostiline menetlus

positiivne diagnostiline tiiter on 1: 320

soovitatav seerumi paarisnäitude uuring.

Ravi

– Tavaliselt iseeneslik paranemine.

– Kroonilist mikroobikandlust ei teki.

– Antibiootikumiravi kasulikkusest pole täielikku

selgust, pole kindel, kas see mõjub nt. postinfektsioossete

häirete arenemisele.

Motiveeritud antibakteriaalne ravi

– Sepsis.

– Ägedaloomuline haigus, tõsised postinfektsioossed

tüsistused (artriit).

Preparaadi valik ja annustamine

– Tsiprofloksatsiin annuses 500 mg x 2 (7 kuni 10

päeva).

– Valikuvariandiks on tetratsükliinid.

– Lastele sulfatrimetoprimi eakohases doosis.

Eriarsti juurde saatmise kriteeriumid

– Ägeda kirurgilise patoloogia kahtlus.

– Tõsiste postinfektsioossete tüsistustega vastava

eriala spetsialisti kompetentsi.

2.80 NÄRILISTE PALAVIK

(NEPHROPATHIA

EPIDEMICA)

Jukka Mustonen

Epidemioloogia

– Infektsioon kuulub neerusündroomiga hemorraagiliste

palavike rühma.

– Soomes on haiguse tekitajaks Puumala-viirus,

mida närilised levitavad lähiümbrusse.

– Soomes diagnoositakse üle 1000 haigusjuhtumi

aastas.

37

2.80

– Enam levinud Kagu-, Kesk-Soomes ja Pohjanmaal.

– Haigestuvad valdavalt mehed, lapsed üsna harva.

Haigussümptomid ja kliiniline leid

Tavalisemad haigussümptomid ja kliiniline leid

(esinemise pingereas) > 30% juhtudest:

– äkiline palavik

– iiveldus või oksendamine

– peavalu

– seljavalud

– kõhuvalud

– oliguuria.

Harvemini esinevad sümptomid ja leiud

< 30% juhtudest:

– mööduvad nägemishäired

– verevalumid silmade sidekestadel, limaskestadel,

nahal, ninaverejooks

– nähtav hematuuria

– peapööritus

– hüpotoonia, vahel šokk

– kõhulahtisus

– köha

– kurguvalu

– artralgiad

– tursed.

Laboratoorne leid

– Vereanalüüsides

Kreatiniin on tõusnud 90%-l juhtudest haiguslugude

andmetel.

Trombotsütopeeniat on ägedas faasis 75%-l

haigetest.

Leukotsütoosi on 50%-l haigetest (keskmiselt

11,0 x 10 9 /l).

SR on kiirenenud 80%-l haigetest (keskmiselt

40 mm/t.).

CRV tõusu on 90%-l haigetest (keskmiselt 50

mg/l).

Osal juhtudel ägedas faasis suurenevad Hgb ja

Hkr hemokontsentratsiooni tõttu, hiljem anemiseerutakse.

Vedelikutasakaalu näitudest: hüpoproteineemia,

hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpokaltseemia.

Maksaensüümide kerge tõus, nt. ALAT 80%-l

juhtudest.

– Uriinileiud

Paljudel proteinuuria ägedas faasis.

Hematuuria 50%-l haigetest, enamasti vaid

mikroskoopiline.

Püuuriat või glükosuuriat leitakse harva.

– Rindkere röntgenoloogiline uuring

Enamasti normaalne.

Patoloogilised kõrvalekalded tulenevad kapillaaride

kahjustusest ja vedeliku retentsioonist:


2. NAKKUSHAIGUSED

kopsude paisveresus, kopsuturse, pleuravedelik,

atelektaas, perikardi eksudaat.

– EKG

Sageli kergekujulised ebaspetsiifilised muutused:

ST-segmendi depressioon, T-saki inversioon.

Diagnostika

– Kliiniline pilt.

– Laboratoorsed uuringud

Ambulatoorse etapi uuringud: Hgb või Hkr,

SR või CRV, trombotsüüdid, seerumi kreatiniin,

keskmise joa uriini analüüs.

– Puumala-viiruse antikehade seroloogiline määramine.

Immunofluorestsentsmeetodiga saab tõestada

Puumala-viiruse antikehi.

Aviidsusuuringuga saab määrata antikehade

iga ehk seda, kas tegemist on värske infektsiooniga.

Diagnoosida võib ägeda staadiumi

ühe seeruminäidu põhjal, teistkordne kontroll

pole enamasti vajalik.

Võib uurida ka IgM klassi antikehi kasutades

ELISA- meetodit.

Diferentsiaaldiagnoos

– Muud ägedad viirusinfektsioonid.

– Ägedad bakteriaalsed infektsioonid (sepsis, urotrakti

infektsioon).

– Teised ägedad nefriidid.

– Äge kõht.

– Meningiit.

Haiguse kulg

– Erinevate staadiumidena, mida ei esine kaugeltki

kõikidel patsientidel:

1. Palavikustaadium (valud, üldnähud).

2. Hüpotooniline staadium (hemokontsentratsioon,

šokk).

3. Oliguuria staadium (neerupuudulikkus, vedelikuretentsioon).

4. Polüuuria staadium (kehakaalu langus keskmiselt

3 kg).

5. Paranemise staadium (päevadest–nädalateni).

– Soomes saadetakse sellised haiged statsionaarsele

ravile keskmiselt 5. haiguspäeval ja haiglas

viibitakse keskmiselt 11 ööpäeva.

– Tehisneeru vajadus tekib vähestel haigetel ja

kroonilist neerukahjustust enamasti ei teki.

Ravi

– Kergemaid juhtumeid võib ravida ambulatoorselt

või tervisekeskuse voodiosakonnas

vedelikravi

Tõlkija märkus. Ka Eestis on hakatud haigust diagnoosima,

nt.a. 1993 registreeriti 3, 1994–3 ning 1995–5 seropositiivset

juhtu.

38

valuvaigistid

diferentsiaaldiagnostika.

– Statsionaarne ravi on vajalik, kui haigel on

raske üldseisund

selge dehüdratatsioon

vedeliku retentsioon

neerupuudulikkus (kreatiniin >150 µmol/l),

anuuria

diferentsiaaldiagnostilised raskused.

Järelkontroll

– Ambulatoorne järelkontroll tehakse u. 1 kuu hiljem

haige kojusaamisest. Selleks ajaks peaksid

haige seisund ja laboratoorsed analüüsid olema

normaliseerumas või normaliseerunud.

Prognoos

– Puuduvad andmed kroonilise neerukahjustuse

kujunemisest.

– Haiguse läbipõdemisele järgneb eluaegne immuunsus.

– Surmajuhtumeid esineb väga harva.

2.85 “LIIGESERÕUGED”

(POGOSTA TÕBI)

Markus Brummer-Korvenkontio

Eesmärk

– Haiguse äratundmine kliinilise pildi ja serodiagnostika

põhjal, et vältida asjatuid lisauuringuid.

Epidemioloogia

– Tekitajaks on arboviiruste rühma kuuluv Sindbis-viirus,

mis levib hilissuviste sääskede vahendusel.

– Kohalikke epideemiaid esineb augusti-septembrikuus,

rohkem Ida- ja Kesk-Soomes, aastate

lõikes on suuri erinevusi (10–2000 juhtumit

aastas).

– Valdavalt kerged või subkliinilised haigusvormid

esinevad peamiselt lastel, kel liigesevaevused

puuduvad.

– Peale Soome on haigust Rootsis (Ockelbosjukan),

Vene-Karjalas (Karelian fever)

Sümptomid

– Kogu kehal makulopapuloosne, vahel vesivillidega

lööve, mis tihti sügeleb.

– Liigesevalud ja -turse tekivad peaaegu ühel ajal

lööbega.

– Tavaliselt mono-, vahel polüartriit, haaratud on

eelkõige hüppeliigesed (70%), põlved (30%),

randmed (20%).

– Enamikul juhtudel näib liiges terve, vahel esineb

turset.


– Mõnel juhul palavik, peavalu ja müalgiad, mis

kestavad paar päeva.

Diagnoos

– Seroloogiline diagnoos seerumi paarisnäitude

tõusu alusel (vähemalt 10–14 päevase intervalliga)

võimalikult varases staadiumis.

– Tiitritõus või positiivne IgM on diagnoosimisel

otsustav (esimene näit on sageli negatiivne).

– Üksik seronegatiivne hilisstaadiumi näit on

haigust välistav, kuid seropositiivne vastava

staadiumi näit ei kinnita veel värsket infektsiooni.

– Liigesevedelik on mononukleaarne või vähese

ülekaaluga polünukleaarne; leukotsüütide üldarv

on enamasti < 10 000.

– Diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada tuulerõugeid,

punetisi, liigesereumat.

Ravi ja prognoos

– Sümptomaatiline, antiinflammatoorsed preparaadid

vajadusel.

– Eksanteem taandub tavaliselt paari päevaga, liigesevaevused

võivad sageli püsida 2 kuni 4

kuud.

2.86 RAABIESE KAHTLUS

Pentti Kuusela, Juhani Lähdevirta

Eesmärgid

– Kontaktijärgne vaktsineerimine kõikidel põhjendatud

marutõvekahtlastel juhtudel.

– Valikuline raabieseimmunoglobuliini rakendamine.

Levitajad

– Inimene nakatub marutõbise looma hammustusest

või tema sülje sattumisel naha või limaskestade

defektidele (nt. noolimisel). Soome oludes

on nakkuse tõenäolisteks levitajateks metsloomadest

rebane, hunt, kährikkoer, mäger, isegi

nahkhiir; koduloomadest aga koer, kass ja veis.

– Närilistest on orav, hiir, rott, jänes või merisiga

tavaliselt ohutud.

Inkubatsiooniaeg

– Inimesel vältab lõimetusaeg keskmiselt 20–90

ööpäeva, kuid see võib varieeruda 10 ööpäevast

mitme aastani.

Esmalt selgitatakse

1. Kas on tegemist hammustushaavaga, arvatav

haige loom on noolinud või esineb mõni muulaadne

koetrauma?

2. Milline loom selle tekitas?

39

2.86

3. Kas kahtlane loom õnnestus kinni püüda, et tema

tervislikku seisundit jälgida?

4. Mida arvab veterinaararst antud juhul raabiese

võimalusest?

Ravi

– Marutõveviirus tekitab meningoentsefaliiti, mis

väljakujunenult on praktiliselt ravimatu ning lõpeb

surmaga. Seega on kontaktijärgse vaktsineerimise

eesmärgiks blokeerida viiruse levimist

närvikoesse, kui see on inimorganismi sattunud.

Esmaabi

– Esmaabi antakse juba kohapeal.

– Haav puhastatakse ning pestakse võimalikult kiiresti

rohke seebivahu ja jooksva veega.

– Tervisekeskuses korratakse eelnevat, kui vaja, ja

haav desinfitseeritakse. Haava ei suleta revideerimise

järel. Rakendatakse teetanuse profülaktikat

ja alustatakse vajaduse korral antibiootilise

raviga.

Vaktsineerimine

– Raabiese vaktsiini võib manustada ambulatoorselt

(nt. tervisekeskuses) või statsionaarsetes

tingimustes.

– Kontaktijärgse vaktsineerimisega alustatakse viivitamatult

(s.o.pärast kahtlaselt loomalt võimaliku

nakkuse saamist).

– Vaktsineerimine koosneb viiest õlavarre lihasesüstest

(s. o. 0.; 3.; 7.; 14.; 30. päeval). Kuues

vaktsiiniannus (90. p.) tehakse vajaduse korral.

Immunoglobuliinravi

– Immunoglobuliinravi rakendatakse soovitatavalt

alla 24 t. kontakti möödumisest või vähemalt

enne kolmandat vaktsiinisüstet (s.o. 7. p.). Raabieseimmunoglobuliini

annus on 20 RÜ/ kg,

millest pool süstitakse haava ümbrusesse ja ülejäänu

lateraalselt reielihasesse.

Vaktsineerimise ja

immunoglobuliinravi näidustused

Vaktsineerimist ei rakendata, kui

– Looma vaid silitati või loom noolis ainult tervet

nahapiirkonda või kui looma kraapejäljele ei

sattunud tema sülge.

– Hammustus või muulaadne kontakt leidis aset

koduloomaga, kel puuduvad marutõve tunnused.

Kui jälgitaval loomal 10 ööpäeva jooksul siiski

tekivad kahtlased tunnused, alustatakse kiiresti

inimese vaktsineerimisega.

Vaktsineerimine on vajalik, kui

– Marutõvekahtlane vaktsineerimata koduloom

või mõni metsloom on

tekitanud küünistuse või kraapehaava, millele

sattus looma sülge

noolinud nahadefektide piirkonda

tekitati väiksem hammustushaav mujale kui

pähe, kaelale või sõrme.


2. NAKKUSHAIGUSED

– Vaktsineerimise võib katkestada, kui jälgitav

loom osutub 10 päeva kestel normaalseks. Kui

kahtlast looma ei õnnestu jälgida, vaktsineeritakse

täieliku skeemi kohaselt. Immunoglobuliinravi

vajaduse üle konsulteeritakse infektsionistiga.

– Kui purenud koduloom on vaktsineeritud, jälgitakse

ka seda looma 10 ööpäeva. Kui koduloomal

ilmnevad haigustunnused, alustatakse viivitamatult

inimese vaktsineerimisega.

Vaktsineerimine ja immunoglobuliinravi on

motiveeritud, kui

tegemist on ulatusliku koedefektiga

hammustusi on rohkem kui üks

hammustati pähe, kaelapiirkonda või sõrme

nooliti limaskestasid.

– Vastava ravi eelduseks on, et kahjustuse põhjustanud

koduloom on marutõbine või tõsise kahtluse

all; kui kahtlast looma ei õnnestunud jälgida

või tema aju kontrollida. Kõik see kehtib ka

metsloomahammustuse kohta.

– Vaktsineerimise katkestamise kohta on antud

selgitused ülalpool. Alustatud vaktsineerimisest

informeeritakse tervisekaitsetalitlust.

2.87 SOOJAKLIIMALISTE MAADE

BAKTERIAALSED INFEKT-

SIOONID

Toimetus

Põhimõtted

– Üldarst peab arvestama allpool kirjeldatud bakteriaalseid

nakkushaigusi ilmselt vaid turistide

nõustamisel ja soojakliimalistes maades praktiseerimisel.

– Haigusi tuleks arvestada ka nt. sisserändajate või

turistide “ebatüüpiliste” haigusnähtude korral.

– Näiteks importnahkade töötlemisel nakkav siberi

katk on põhimõtteliselt võimalik ka läänemaades.

– Soomes registreeritakse mõni leptospiroosijuhtum

igal aastal.

Põrnatõbi (antraks e. Siberi katk)

Tekitaja

– Bacillus anthracis-kepikujuline bakter

Levik

– Arengumaades

Nakatumine

– Esineb peaasjalikult mitmesugustel rohusööjatel

kariloomadel, kes saavad infektsiooni pinnasespooride

kaudu.

– Inimene võib nakkuda villa, naha, jõhvide, luude

vahendusel või kontamineerunud loomaliha söömisel.

40

Ülemaailmne tähendus

– Haigus on levinud paljudes arengumaades.

– Võib olla keemiarelv.

– Soomes on leitud loomadel viimase kahekümne

aasta jooksul kahel korral, viimati 1988.

Sümptomid

– Levinuim vorm on nahaantraks. Haigus algab

paapulist, mis laieneb vesiiklitest ümbritsetuna

mõne sentimeetri suuruseks valutuks haavandiks.

Hiljem nekrotiseerub haavand keskkohast.

– Bakterispooride sissehingamisele järgneb kahefaasiline

haigus, algul gripitaoliste vaevustega.

Haiguse teine faas on tormiline, sageli fataalne

kopsuinfektsioon.

Diagnoos

– Bakterikülv ja grampositiivsete bakterite sedastamine

haavandist.

Ravi

– G-penitsilliin, erütromütsiin, tetratsükliinid.

Profülaktika

– Loomade infektsioonide jälgimine, haigete loomade

korjused põletatakse.

– Vaktsiin on olemas.

Katk

Tekitaja

– Yersinia pestis

Levik

– Esineb üsnagi harva ümber maailma: juhtumeist

on 80-ndail teateid nt. Tansaaniast, Zairist, Botsvanast,

Ugandast, Madagaskarilt, Brasiiliast, Peruust,

Boliiviast, Vietnamist, Myanmarist ja

Ameerika Ühendriikidest.

Nakatumine

– Haiguskandjateks on närilised, kellest tuntuim

on must rott.

– Infektsioon levib peaasjalikult rotikirpude vahendusel.

– Haigus on eriti kontagioosne.

Ülemaailmne tähendus

– Katkul on olnud ajalooliselt suur tähendus massiepideemiate

tekitajana.

– Tänapäeval raporteeritakse ligikaudu 1000. juhtumist

aastas, tegelikult esineb seda haigust ilmselt

mitmekordselt sagedamini.

Sümptomid

– Paisevormil areneb pärast 2–8 päevat inkubatsiooniaega

lümfisõlmede turse ja kõrge palavik.

Haigus võib lõppeda surmaga 2–4 päevaga.

– Katkubakteri sissehingamisest võib saada ka kopsupõletiku,

mis on sageli fataalne (kopsukatk).

Diagnoos

– Kliinilisel kahtluse põhjal alustada vältimatult

raviga.

Ravi

– Esmajärguline preparaat on streptomütsiin.


Prognoos

– Ravita juhtudel sureb üle poole nakatunuist.

Profülaktika

– Vektornäriliste hävitamine.

– Head vaktsiini ei ole.

Brutselloos

Tekitaja

– Brucella-bakter on gramnegatiivne kepike.

Levik

– Vahemeremaad, Araabia poolsaar, India ning

Kesk- ja Lõuna-Ameerika.

Nakatumine

– Inimesele on olnud tähtsaim nakkusallikas piim.

Nakatuda on praegugi võimalik, eriti termiliselt

töötlemata kitsepiimast.

Ülemaailmne tähendus

– Varem küllaltki levinud, kuid piima pastöriseerimisega

on esinemus vähenenud.

– Soomes tuleb arvesse reisijate puhul.

Sümptomid

– Võivad olla väga erinevad ja haigust on raske

eristada teistest pikale veninud üldinfektsioonidest.

Osa juhtumeist on subkliinilised.

– 2–8-nädalase inkubatsiooniaja järel tekivad

palavik, higistamine, peavalu, seljavalu ja üldine

halb enesetunne. Osa patsiente kurdab halba

maitset suus. Lisaks võib esineda masendust,

lümfisõlmede turset, põrna ja maksa suurenemist.

Vaevusi võivad anda ka seedetrakt, luud ja

liigesed, kesknärvisüsteem, süda, kopsud ja kuseteed.

Diagnoos

– Kliinilise kahtluse alusel. Brutsellat saab külvata

verest ja koeproovist.

Ravi

– Doksütsükliini ja rifampitsiini kombinatsioon,

lastele sulfatrimetoprimi gentamütsiiniga.

Prognoos

– Ravita juhtudel on suremus 2%.

Profülaktika

– Loomade hulgivaktsineerimine endeemilistes

piirkondades.

Taastuv palavik (febris recurrens,

relapsing fever)

Tekitaja

– Epideemilise taastuva palaviku tekitaja on Borrelia

recurrentis.

– Endeemilist taastuvat palavikku tekitavad teised

borreeliad.

Levik

– Epideemilist taastuvat palavikku on Aafrikas ja

Lõuna-Ameerikas, endeemilist aga suuremas

osas maailmas.

41

Nakatumine

– Borreeliad nakkuvad ainult vere kaudu. Epideemiline

vorm levib täidega ühelt inimeselt teisele,

endeemilise vormi korral kandub haigus puukide

vahendusel väikeimetajatelt inimesele.

Ülemaailmne tähendus

– Haigus on üsna levinud.

– Soomes on arvestatav turistidel.

Sümptomid

– Nädalase inkubatsiooniaja järel tekib malaariataoline

palavik, tugev peavalu, lihase- ja liigesevalud,

silmade valguskartlikkus ja köha. Esimene

palavikuperiood vältab 3–6 päeva.

– Nädalapikkusele palavikuta perioodile järgneb

2–3-päevaseid relapse, mida epideemilise vormi

korral on 1–5, endeemilise korral enamgi.

– Palavikuperioodi lõpul on võimalikeks komplikatsioonideks

spleno- ja hepatomegaalia, ikterus,

lööbed, kraniaalnärvide halvatused, meningiit,

hemipleegia, epilepsiahood.

Diagnoos

– Verepreparaadi mikroskopeerimine palavikuperioodi

ajal.

Ravi

– Epideemilise vormi korral üks annus 500 mg-st

tetratsükliini, endeemilise vormiga aga tetratsükliini

500 mg x 4, 5–10 päeva.

Prognoos

– Epideemilise vormi puhul on suremus 4–40%,

endeemilise puhul 2–5%.

Profülaktika

– Hügieenitingimuste parandamine, puukide vältimine.

Leptospiroos

Tekitaja

– Leptospira interrogans-spiroheet

– Ka teised leptospiirad.

2.87

Nakatumine

– Inimene nakatub haige looma hammustusest või

uriiniga saastunud vee ja pinnase kaudu.

Ülemaailmne tähendus

– Maailmas suhteliselt laialdaselt registreeritav.

– Soomes esineb mõni juhtum aastas.

Sümptomid

– Ligikaudu pooltel haigetest areneb “aseptiline”

meningiit.

– Muudeks sümptomiteks on oksendamine, lihasevalud,

peavalu, silmade valguskartlikkus, sugillatsioonid,

lümfisõlmede turse, splenomegaalia,

kardiit, ikterus.

– Komplikatsioonina võib kujuneda dialüüsi vajav

neerukahjustus ja kardiogeenne šokk.

Diagnoos

– Põhineb tavaliselt seroloogial.


2. NAKKUSHAIGUSED

– CK(kreatiinkinaasi)-väärtus võib võimsalt suureneda

lihaskahjustuse tõttu.

Ravi

– Raskete vormide korral penitsilliin või ampitsilliin

veeni, kergematel juhtudel doksütsükliin või

amoksitsilliin per os.

Prognoos

– Ikterusega vormi korral on suremus 5–10%.

Profülaktika

– 200 mg doksütsükliini kord nädalas.

– Vaktsinatsioon.

Leepra

Tekitaja

– Mycobacterium leprae

Levik

– Endeemiline subtroopikast troopikani

Nakatumine

– Vajalik pikemaajaline kontakt haigusekandjaga

Ülemaailmne tähendus

– Endeemilistes maades märkimisväärne probleem

– Soomes on arvestatav immigrantidel

Sümptomid

– Tuberkuloidleepra

Healoomuline kulg, kaasnevad mononeuropaatia,

tundlikkushäired ja depigmenteerunud

nahalesioonid.

– Lepromatoosne leepra

Laialdased infektsioosse kahjustusega kehapiirkonnad

ja haavandid

Tüüpiline on näo ja sõrmede patoloogiline

moondumine.

Diagnoos

– Kliiniline pilt, mikroskoopiline biopsialeid, bakteri

värvimine.

Ravi

– Dapsoon, klofazimiin, rifampitsiin

Prognoos

– Õigeaegselt ravituna prognoos on soodne.

– Ravi tõkestab haiguse edasiarenemist ja nakkavust,

kuid kosmeetilised defektid jäävad.

Profülaktika

– Nakkusohtlike haigete ravimine.

Riketsioosid: tähnilised tüüfused

ja Q-palavik

Tekitaja

– Epideemilise tähnilise tüüfuse tekitaja on R.

prowazekii.

– Teised riketsioosid on roti tähniline tüüfus ja

Kaljumäestiku tähniline palavik.

– Q-palaviku tekitaja on Coxiella burnetti.

Levik

– Epideemilist vormi on rohkesti Etioopias ja

Ruandas.

42

– Rotiriketsioosi ja Q-palavikku on üle maailma.

– Muud tähnilised tüüfused esinevad endeemilistes

piirkondades.

Nakatumine

– Epideemilist tähnilist tüüfust levitavad täid ja

rotiriketsioosi kirbud.

– Q-palaviku tekitajad on lammaste, kitsede ja

lehmade eritistes. Haigestutakse ka hingamisteede

kaudu.

– Kaljumäestiku tähnilist palavikku levitavad puugid.

Ülemaailmne tähendus

– Epideemiline tähniline tüüfus levib halbades

hügieenitingimustes ja sellest tulenenud suremusel

on olnud inimkonna ajaloos keskne tähendus.

– Soomes esineb tänapäeval vaid reisijatel.

Sümptomid

– Inkubatsiooniaeg on 1–2 nädalat, mille järel

tekivad hüpertermia, peavalu ja lihasevalud.

– Palaviku ajal tekivad nahamuutused: heledad

maakulid, mis algul vajutamisel kaovad. Lööve

algab ülakehalt, nägu jääb tavaliselt puhtaks.

Edasi tähnid tumenevad, kerkides nahapinnast

veidi kõrgemale, osa võib muutuda hemorraagiliseks

ja konflueeruda.

– Muude riketsiooside haiguspilt on sarnane, kuid

näiteks roti tähnilise tüüfuse puhul märgatavalt

kergem.

– Q-palaviku tavalisim haigusvorm on 2–14 ööpäeva

vältav ning iseeneslikult mööduv palavikuline

haigus. Kopsupõletik ja hepatiit tulevad

arvesse.

Diagnoos

– Seroloogiline: spetsiifiliste antikehade tiitri tõus

(IgG–kl.) ja Weil-Felixi test.

Ravi

– Doksütsükliin

Prognoos

– Tänu antibakteriaalsele ravile on haigus harva

fataalne.

– Q-palavik paraneb tavaliselt spontaanselt ja võib

kulgeda latentselt.

Profülaktika

– Hügieen, puugihammustuste vältimine

– On olemas tähnilise tüüfuse vastane vaktsiin, mis

kergendab haigust.

2.88 SOOJAKLIIMALISTE MAADE

VIIRUSINFEKTSIOONID

Toimetus

– Viirushepatiitide ravist ja profülaktikast on omaette

peatükk (9.25).


Põhimõtted

– Üldarstil tuleks arvestada allpool kirjeldatavaid

viirushaigusi nähtavasti vaid turistide nõustamisel

ja soojakliimaliste maade ohutsoonis töötamisel.

– Soovitada kollapalaviku ja Jaapani entsfaliidi

vastast vaktsineerimist endeemilisse piirkonda

reisijaile.

Kollapalavik ja dengue

Tekitaja

– Flaviviiruste rühma kuuluv viirus

Levik

– Kollapalavikku esineb troopilises Lõuna-Ameerikas

ja Aafrikas Saharast lõunapoole, Aasias

aga mitte.

– Dengue palavik on laialdaselt levinud troopikas,

tõsisema haigusvormina Kagu-Aasias ja Kariibi

piirkonnas.

Nakatumine

– Sääsehammustuse vahendusel

Ülemaailmne tähendus

– Annavad aegajalt laialdasi epideemiaid.

– Kollapalaviku epideemia ajal surevad kümned

tuhanded inimesed.

– Soomes tuleks arvestada reisijatel.

Sümptomid

– Kollapalaviku lõimetusaeg on 3–6 ööpäeva.

Haiguspilt vaheldub kergest palavikuhaigusest

raskete vormideni, kus on peavalu, müalgiaid,

maksa- ja neerude talitlushäireid ning verejookse.

– Denguega kaasnevad palavik ja lööve. Hemorraagiline

dengue palavik võib tekkida immunoloogiliselt

lühikese aja möödumisel aset leidva

reinfektsiooni tõttu.

Diagnoos

– Anamnees ja kliiniline pilt

– Antikehade määramine

Ravi

– Spetsiifilist ravi ei ole.

Prognoos

– Kollapalaviku puhune üldine suremus on 5%,

ikterusega juhtudel 20–50%.

– Dengue hemorraagilise palavikuga on suremus

ilma haiglaravita 50%.

Profülaktika

– Tõhus ja turvaline kollapalaviku vaktsiin on

olemas. Alati soovitada vaktsineerimist endeemilisse

piirkonda reisijaile.

– Dengue palaviku vastast vaktsiini ei ole.

Jaapani entsefaliit

Tekitaja

– Flaviviirus

43

2.88

Levik

– Laialdaselt Aasias, Indiast Koreani

– Haigust on enam Indias ja Kagu-Aasias.

Nakatumine

– Sääsehammustuse vahendusel

Ülemaailmne tähendus

– Endeemilistes piirkondades Taimaal on haigestumine

3–5 juhtu/ 10 000 elaniku kohta aastas.

– Soomes arvestatakse reisijail.

Sümptomid

– Peiteaeg on 4–15 ööpäeva.

– Haiguse raskus vaheldub peavaludega palavikuvormist

meningoentsefaliidini.

Diagnoos

– Anamnees ja kliiniline pilt

– Spetsiifiliste antikehade määramine

Ravi

– Spetsiifilist ravi ei ole.

Prognoos

– Suremus on koguni ad 20%.

– Valdaval osal ellujäänuist esineb mitmesuguseid

neuropsüühilisi häireid.

Profülaktika

– Tõhus inaktiveeritud viirusvaktsiin

– Vaktsineerimisega kaasnevat ülitundlikkuse

reaktsiooni esineb 1–100/10 000 vaktsinatsiooni

kohta.

Hemorraagilised palavikud: Lassa

palavik, Ebola palavik, Marburgi

tõbi, Kongo-Krimmi hemorraagiline

palavik

– Soomes esinevast näriliste palavikust on omaette

peatükk (2.80).

Tekitajad

– Haiguse nimetust kandvad viirused.

Levik

– Lassa palavikku on leitud Nigeerias, Sierra Leones

ja Libeerias.

– Marburgi tõbe kirjeldatakse ainult ühe ahvide

kaudu Marburgi ja Belgradi levinud epideemiana.

– Ebola palavikku on esinenud epideemiatena

Sudaanis ja Zairis, viimati a.1995.

– Kongo-Krimmi hemorraagilist palavikku esineb

laialdaselt Ida- Euroopas, Kesk- ja Lääne-Aasias

ning Aafrikas.

Nakatumine

– Lassa viiruse peremeesorganismiks on rott, Ebola-

ja Marburgi viirusel ilmselt ahv, Kongo-

Krimmi viirusel mõned kodu- ja metsloomad

(vektoriks on puuk).

Ülemaailmne tähendus

– Haigustel ei ole praegu rahvatervishoius suuremat

tähtsust, kuid nende nakkavus ja kõrge mor-


2. NAKKUSHAIGUSED

taliteet (Ebola) on pälvinud avalikkuse tähelepanu

epideemiate tõttu.

– Kongo-Krimmi palavikku võib Soome sissetooduna

pidada tõenäoliseks.

Sümptomid

– Lassa palavik on enamasti kerge palaviku ja

valudega kulgev haigus, suremus u. 2%.

– Ebola ja Marburgi tõve poolt esilekutsutud verejooksudesse

sureb mitukümmend protsenti.

– Kongo-Krimmi hemorraagilise palaviku puhul

on suremus 10–15%.

Diagnoos

– Kliiniline pilt

– Spetsiaalsed viiruste külvid vajavad turvalaboratooriumit,

neid aga Soomes pole.

Ravi

– Sümptomaatiline

Profülaktika

– Ohupiirkondade vältimine

– Vere jt. eritistega kokkupuute vältimine

2.89 SOOJAKLIIMALISTE MAADE

PARASIITHAIGUSED:

ALGLOOMAD JA

HELMINDID

Toimetus

– Malaariast (2.94), giardiaasist (2. 68), krüptosporidioosist

(2.69) ja toksoplasmoosist( 2. 67)

on omaette peatükid.

Põhimõtted

– Üldarstil tuleb arvestada alltoodud parasiithaigusi

tõenäoliselt turistide nõustamisel ja töötamisel

soojakliimalistes maades.

– Haigusi tuleks meeles pidada ka immigrantide

või reisijate “ebatüüpiliste” vaevuste korral.

Leišmaniaasid

Tekitajad

– Loomsete parasiitidena eksisteerivad Leishmania-nugilised

Levik

– Vistseraalne leišmaniaas (kala-azar)

Vahemere piirkond (endeemiline Hispaania

idarannikul), Lähis-Ida, Kesk-Aasia, India,

Hiina, Aafrika, Lõuna-Ameerika.

– Nahaleišmaniaas

Vahemereäärsed maad, Väike-Aasia, India,

Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika

– Limaskestade ja nahaleišmaniaas

Lõuna-Ameerika.

Nakatumine

– Nakkus levib inimesele moskiitode vahendusel

närilistelt ning koertelt.

44

Ülemaailmne tähendus

– Endeemilistel aladel põeb seda haigust 12 milj.

inimest ja igal aastal haigestub 600 000 inimest.

– Soomes on mõeldav turistidel.

Sümptomid

– Vistseraalse leišmaniaasi inkubatsiooniaeg on

tavaliselt 2–4 kuud, kuid see võib vahelduda 3

nädalast 2 aastani. Haigus võib olla asümptoomne.

Tüüpilisteks vaevusteks on palavik, kaalulangus

ja lümfisõlmede suurenemine. Maks ja

põrn augmenteeruvad, esineb kõhulahtisust. Nahale

tekib tumedaid pigmentatsioone. Verejooksud

võimalikud.

– Nahavormi korral tekib mitmekuulise inkubatsiooniaja

järel nahapaapul, millest areneb 2 cm

või suurema läbimõõduga haavand. Haavand

paraneb mõne aastaga, kuid vastav piirkond jääb

pigmendituks.

– Mukokutaanne leišmaniaas algab näopiirkonnast

nahalesioonina, mis paraneb. Kuude või aastate

järel ilmuvad haavandid, mis võivad hävitada

nina vaheseina tervenisti ja ka suu ning nina

pehmed osad.

Diagnoos

– Leishmania-nugiliste leid kudedest: vistseraalse

vormi korral võetakse tavaliselt ka luuüdist uuringumaterjali,

nahavormi korral aga nahalesioonist.

Ravi

– Pentavalentsed antimoniühendid

Prognoos

– Ravita lõpeb Kala-azar sageli surmaga. Ravile

alluvus on üldiselt hea, kuid mukokutaanne

vorm paraneb aeglaselt.

– Nahaleišmaniaas paraneb ka spontaanselt, vajadusel

kosmeetiline kirurgia ja ravimid.

Profülaktika

– Vaktsiini või ravimprofülaktikat ei ole.

– Moskiitohammustustest hoidumine.

Trüpanosomiaas

Tekitaja

– Trüpanosoomid parasiteerivad vereringes ja

kudedes.

Levik

– Aafrika unitõbi on endeemiline troopilises Aafrikas.

Epidemioloogiliselt eristatakse kahte vormi:

krooniline lääne-aafrika (Gambia) ja äge idaaafrika

(Rodeesia) vorm.

– Ameerika trüpanosomiaasi e. Chagasi tõbe esineb

Kesk- ja Lõuna-Ameerika maapiirkondades

ja äärelinnades.

Nakatumine

– Aafrika unitõbi nakkab tsetsekärbse hammustusest,

ameerika vorm aga lutika pistest, mil nakkusallikateks

on haiged inimesed või loomad

(nt. veised).


Ülemaailmne tähendus

– Aafrikas registreeritakse 20 000 juhtumit aastas.

– Chagasi tõbe põeb 16–18 milj. inimest ja see on

paiguti tähtsaim noorte ja keskealiste surma

põhjus.

– Soomes on võimalik turistidel.

Sümptomid

– Kroonilisel lääne-aafrika vormil on kolm staadiumi.

1. Umbes nädal pärast tsetsekärbse hammustust

tekib valulik punetav šanker, mis kaob mitme

nädala kestel.

2. Nädalaid või kuid hiljem tõuseb palavik ja

suurenevad lümfisõlmed, tekivad ka lööve ja

tursed. Võib kujuneda kardiit.

3. Kuude või aastate pärast kujunevad kesknärvisüsteemi

häired: kõrgenenud ärrituvus,

apaatia (unitõbi). Ida-aafrika haigusvormi

kulg on praktiliselt samasugune, kuid kiirem.

– Chagasi tõve alguses tekib samuti putukapiste

kohale nahapaise ning 1–2 nädalat hiljem palavik

ja lümfadenopaatia. Võib areneda müokardiit

või meningoentsefaliit. Haigus vaibub nädalate

möödudes iseenesest, kuid krooniliseks

muutumisega võib põhjustada südamepuudulikkuse.

Muudeks tüsistusteks on megaösoofagus

või megakoolon.

Diagnoos

– Ägedas staadiumis põhineb trüpanosoomide

leiul šankrist (paisest) või verest.

– Hilisjärgus on serodiagnostika ebakindlam.

Ravi

– Varases faasis on aafrika unitõbi ravitav suramiini,

pentamidiini, eflornitiiniga. Eflornitiin aitab

ka selle haiguse kroonilises kesknärvisüsteemi

kahjustuse faasis.

– Chagasi tõve ravimid ei väldi haiguse krooniliseks

muutumist ja neil on rohkesti kõrvaltoimeid.

Prognoos

– Aafrika unitõve algstaadium on medikamentoosselt

ravitav, ravita jäänud haiged sageli surevad.

Kesknärvisüsteemi kahjustusega on suremus

ligi 10% ka ravi saanutel.

– Chagasi tõve subakuutses staadiumis on suremus

5–10%, 20–30%-l haigetest tekivad hilistüsistused.

Profülaktika

– Vaktsiini ei ole.

– Putukahammustustest hoidumine.

Helmintiaasid

– Levinud kõikides maades. Ligi viiendikul maakera

rahvastikust esineb vähemalt ühe sooleparasiidi

kandlust, sageli on ühel tõvestatul teisigi

helminte.

– Inimesel levinud helmindid on ümarussid (Ne-

45

2.89

matoda), imiussid (Trematoda) või paelussid

(Cestoda).

– Enamikul juhtudel on helmintiaasid kergete vaevustega

kroonilised infektsioonid. Haigusnähud

avalduvad alles pikemaajalise endeemilises piirkonnas

viibimisel järel, kui parasiite on palju.

– Endeemilises piirkonnas pole mõtet ravida

sümptomiteta isikuid. Soomes ravitakse kõiki

parasiidikandjaid teoreetilisegi nakkusriski ärahoidmiseks.

Levik

– Ümarussidest on Enterobius vermicularis (naaskelsaba)

ja Ascaris lumbricoides (solge) levinud

ka Soomes ja Eestis. Trihhuriaas, ankülostomiaas,

strongüloidiaas on tavalisemad troopiliste

ja subtroopiliste alade ümarusstõved. Ankülostomiaasi

esineb ka Lõuna-Euroopas.

– Koeümarussidest trihhiine leitakse Soomes harva.

Drakunkuliaasi esineb paiguti Aafrikas,

Lähis-Idas ja Indias. Filariaaside rühma kuuluv

lümfaatiline filariaas levib laialdaselt troopikas

ja subtroopikas, onkotsertsiaasi esineb troopilises

Aafrikas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kui ka

Jeemenis ja loiaasi endeemilised piirkonnad on

Lääne- ja Kesk-Aafrika sademetsad.

– Imiusstõvest on tähtsaim skistosomiaas, mida

esineb Aafrikas ja Lähis-Idas, Kesk- ja Lõuna-

Ameerikas kui ka Aasia ida- ja kaguosas. Fastsioliaasi

e. maksaimiusstõbe leidub Hiinas ja

mujal ümber maailma lambakasvatuspiirkonnis.

Soomeski esinev skistosomiaas (järvekihelus)

on iseeneslikult paranev imiusstõbi.

– Paelussidest esineb Soomes kui ka Eestis laiusstõbe

(difüllobotriaasi), harvemini aga nudipaelusstõbe

või ehhinokokkoosi. Hümenolepiaas on

soojakliimaliste maade paelusstõbi. Tsüstitserkoos

on endeemiline piirkondades, kus süüakse

sealiha: Mehhiko, Lõuna-Ameerika, Indoneesia,

Lõuna- Aafrika. Larva migransi all mõeldakse

inimese organismis parasiteeriva helmindi rändevastset,

mis ei arene inimeses suguküpseks

vormiks. Sellistest esineb Toxocara’t ka Soomes.

– Müiaas on kärbsevastsetetõbi. Tüüpiliseks leiuks

on nahapaised, kust tungib välja elus tõuk.

Nakatumine

– Inimene nakatub fekaaloraalselt (levinuim), vastsevormi

tungimisel läbi naha (ankülostomiaas,

strongüloidiaas, skistosomiaas) või putukahammustuse

vahendusel (loiaas, onkotsertsiaas, lümfaatiline

filariaas).

– Enamasti ei levi sooleparasiidid ühelt inimeselt

teisele (erandiks on naaskelsabad, strongüloidid,

Hymenolepis ja tsüstitserkoosi tekitaja).

– Inimorganismis on võimelised paljunema vaid

strongüloidid ja ehhinokokid.

Ülemaailmne tähendus

– Askaridiaasi ja ankülostomiaasi põeb ligi miljard


2. NAKKUSHAIGUSED

inimest, skistosomiaasi 200 miljonit ja filariaasi

90 miljonit inimest.Troopilises Aafrikas jääb

onkotsertsiaasi tõttu pimedaks u. 300 000 inimest.

Sümptomid

– Aneemia

ankülostomiaas, trihhuriaas

– Kõhulahtisus

trihhuriaas, strongüloidiaas

– Pärakuümbruse kihelus

enterobiaas

– Kopsude kahjustus

askaridiaas, strongüloidiaas

– Lihasevalud

trihhinelloos

– Nahka läbiv vastne

Kärbsevastsed, drakunkuliaas (pahkluust kõrgemal,

lausa meetri pikkune)

– Lümfisoonte ummistus (elefantiaas)

Lümfaatiline filariaas

– Soolestiku ja sapi vaevused, maksa ja põrna suurenemine

Askaridiaas, maksaimiusstõbi, skistosomiaas

– Nahasügelus

Loiaas, skistosomiaas, larva migrans ja onkotsertsiaas,

kus silmade kahjustus viib pimeduseni

– Verikusesus

Skistosomiaas

– Epilepsia ja muud kesknärvisüsteemi nähud

Skistosomiaas, tsüstitserkoos

– Maksa- või ajutsüstid

Ehhinokokkoos.

Diagnoos

– Ümarusstõve ja paelusstõve diagnoos põhineb

helmindi või vastavate munade leiul väljaheitest.

– Lümfaatilisi filaariaid leitakse vere paksutilgapreparaadis

ja onkotseere nahabiopsiast.

– Skistosoome ja teisi imiusse võib leida väljaheitest,

uriinist või kudedest.

– Tsüstitserkoosi ja ehhinokokkoosi leiab sageli

peaaju tomograafilisel uuringul ning ehhinokoki

hüdatiiditsüste ultraheliuuringul.

– Eosinofiilia ja kõrge IgE on helmintiaasidega

tüüpilised muutused.

Ravi

– Ümarusside korral on mebendasool erinevates

annustes, strongüloidiaasi korral tiabendasool

või albendasool.

– Lümfaatilise filariaasi ja loiaasi raviks on dietüülkarbamasepiin,

onkotsertsiaasi puhul ivermektiin.

– Skistosoome ja teisi imiusse, nagu ka paelusse,

ravitakse pratsikvanteeliga, ehhinokokkoosi albendasooliga.

Prognoos

– Ravitud juhtudel hea.

46

– Ravimata lümfaatilise filariaasi korral jäsemeid

moondav ja genitaalide turse.

– Skistosomiaas ja tsüstitserkoos on paikkonniti

epilepsia põhjuseks.

– Onkotsertsiaasiga võib kaasneda pimedaks jäämine.

Profülaktika

– Üldiste hügieeniharjumuste parandamine, vektorite

vältimine, liha kontrollimine, veekontakti

vältimine endeemilistel aladel.

2.90 REISIJATE NAKKUSEKAITSE

Toimetus

Eesmärgid

– Tagada küllaldane haiguskaitse.

– Edastada asjakohast informatsiooni tervise kaitsmisest

üldse.

– Pikka aega troopikas töötavate isikute immuniseerimise

alustamine varakult, s.o. vähemalt 3

kuud enne sihtkohta suundumist.

Reisijate rühmitamine

– Reisi sihtkoha alusel:

Euroopa ja Põhja-Ameerika maad

organiseeritud turismigruppide reisid

muud variandid.

– Reisi kestuse ja laadi alusel:

lühiaegne (ad 1 kuu) või pikem reis

puhkuse- või tööreis

reisimine linnades, maapiirkondades või

d•unglis.

Kaitse teatud nakkushaiguste vastu

– Euroopa ja Põhja-Ameerika:

põhivaktsinatsioonid

vajadusel gammaglobuliin.

– Turismigruppide reisid sihtmaast olenevalt:

põhivaktsinatsioonid

neis maades ja riikides vajalikud lisavaktsinatsioonid

vajaduse järgi malaariaprofülaktika (üldiselt

harva)

valikuvariandina gammaglobuliin või hepatiit-

A-vaktsinatsioon.

– Muu:

individuaalselt planeeritud vaktsineerimine

reisi sihtkohale ja reisiviisile vastavalt.

Põhivaktsinatsioonid

– Polio (poliomüeliit) ja teetanus + difteeria (Td)

– Lastele läkaköha ja hemofiilus.

– Lastele alati, kuid täiskasvanuile tarviduse järgi:

leetrid, mumps, punetised.

– Difteeriavastast revaktsineerimist soovitatakse


kõigile üle 30-aastastele, kes reisivad Venemaale

ja Balti riikidesse e. ohupiirkonda.

– Pikaajaliselt sihtkohas (vastavas riigis) viibivate

laste vaktsineerimiskalendrit võib arsti äranägemise

järgi ettepoole nihutada.

Gammaglobuliin

– Kaitseb vaid alimentaarselt nakkuva hepatiidi

vastu 3 kuni 4 kuud.

– Soovitatav järgmistes maades: Põhja-Aafrika,

Iisrael, Türgi ja troopikamaad; korduval külastusel

ka Baltimaad, Venemaa ja endised Ida-

Euroopa riigid.

– Täiskasvanuile annuses 2 ml, alla 12-aastastele

lastele annuses 1 ml.

– Pikaajaliselt (üle 1 kuu) kohapeal viibivatele või

sageli reisivatele turistidele oleks sobiv valikuvariant

hepatiit-A-vaktsiin.

Üle 15-aastastele tehakse vaktsiini (720 ELISA

U/ml) kaks annust kuuajalise vahega ja tõhustavat

revaktsineerimist 6–12 kuu möödudes,

tugevamat vaktsiini (1440 ELISA-U/ml) aga

kahe annusena 0 kuul ja 6.–12. kuul.

1–15-aastastele tehakse kolm 0,5 ml vaktsiiniannust

720 ELISA-U/ml 0 kuul,1. kuul ja

6.–12. kuul.

Malaaria profülaktika

– vastavalt skeemile (vt. ptk. 2.94) ja jätkata preparaadist

sõltuvalt 1–4 nädalat pärast reisi.

Lisavaktsinatsioonid

– (vt. ptk. 3.10)

– Vaktsinatsioone on üle 40 variandi – igal eri juhul

tehakse neist vaid vajalikud.

– Kaalutleda:

kollapalavik (nõutav paljudes ekvatoriaalmaades)

Jaapani entsefaliit (Kaug-Idas)

hepatiit B (HBs-Ag- positiivsed endeemilised

piirkonnad)

meningokokk (Aafrika endeemilised piirkonnad)

oraalne vaktsiin tähnilise tüüfuse vastu (nõutav

mõnedes maades)

oraalne koolera vaktsiin (nõutav mõnedes

maades)

rabies (arengumaadesse köögitöölisteks minejaile)

puukentsefaliit (endeemilised piirkonnad on

Euroopas ja Siberis)

– Esmalt tehakse pikaajalist, siis lühiajalist kaitset

tagavad vaktsiinid, kõige lõpuks gammaglobuliin.

Muu kaitse

– Kirjalikud instruktsioonid toidu ja hügieeni

kohta.

47

– Soovitused valida sobiv reisiriietus ja -jalatsid.

– Kondoom kaasa (suguhaiguste preventsiooniks).

– Kõhulahtisuse profülaktika (vt. ptk. 2.91) – alkoholist

pole siin abi.

– Kaitsevahendid päikesekiirguse eest.

2.91 TURISTIDE KÕHULAHTISUSE

PROFÜLAKTIKA JA KIIRED

RAVIVÕTTED

Tapio Pitkänen

2.91

Toitumisjuhendeid

– Turistil on kahtlases reisisituatsioonis mõttekas

eelistada termiliselt hästi läbitöödeldud toitu,

kooritud puuvilja ja keedetud või hermeetiliselt

suletud jooke.

– Sageli hoiatatakse salatite söömise eest. Salatite

puhul tuleks meeles pidada, et nende esimese

roana söömine vallandab tühjas maos happerünnaku,

mis toimib bakteritsiidselt.

– Maohappesust langetavate ravimite tarvitajal

tuleks aga olla väga tähenepanelik toitu valides.

– Keetmata või poolküps koorikloom on võimalik

A-hepatiidi allikas, eriti kui nende viljelemine

või püük on toimunud asulate kanalisatsioonisüsteemide

lähistelt.

Joogivee puhastamine

– Kindlaim moodus on vee keetmine vähemalt 5

minutit. Sellest piisab tavalisemate soolebakterite,

hepatiit-A-viiruse ning parasiitide hävitamiseks

(ka mägedes, kus vesi keeb alla 100°- sena).

– Liitri vett saab keemiliselt puhastada 2 tilga 2%lise

joodtinktuuriga; aega kulub pool tundi.

Rp: Joodtinktuuri 2%–10 ml + pipettkork DS.

2 tilka segada 1 liitri vee hulka. Desinfektsioon

on valmis 30 minutiga.

– Kloramiintabletid kipuvad niiskuses paakuma.

Vee puhastamiseks kuluks sel meetodil 30 minutit.

Meeldivama maitse saamiseks võib töödeldud

veele lisada tiosulfaati.

– Üksnes vee kurnamine või filtreerimine pole turvaline

joogivee saamise viis. Küllaltki hea tulemuse

saab Nerox ® -veefiltriga, mille kasutamine

on odav.

Antibiootikumprofülaktika

Rakendatakse riskikontingendile, kui on

tegemist

– mao alahappesusega

H 2 -blokaatoreid, omeprasooli ja antatsiide

kasutavad haiged

opereeritud mao puhul

– pahaloomulise kasvajaga


2. NAKKUSHAIGUSED

– probleemse suhkurtõve juhtumiga

– raske südamepuudulikkusega

– immuunpuudulikkusega patsientidele

hüpogammaglobulineemia, tsütostaatiline ravi

prednisolooni tarvitaja, kes saab üle 20 mg /ööp.

– ägedakujulist sooltehaigust põdevaga (Crohni

tõbi, haavandiline koliit)

– reaktiivset liigesepõletikku põdevate, Reiteri

tõvega isikutega (HLA B27)

– Õppejõududele või kaubandustegelastele on

soovitatav antibiootikumprofülaktika 4–14 ööpäeva

vältaval reisil, kes suunduvad suure kõhulahtisuse

riskiga maadesse.

Teostus

– Sobivaim preparaat oleks norfloksatsiin 200 mg

/ööp. p.o. Preparaat ei kaitse teatavasti lamblioosi

ega amöbiaasi eest. Valikuvariandiks on

doksütsükliin või sulfatrimetoprim.

Kiired ravivõtted

– Vedelikukadude asendamine on esmatähtis.

– Palavikuta kõhulahtisuse korral sümptomaatiline

ravi ja nt. Imodium ® .

– Palavikulise soolepõletiku ravis soovitatakse

täiskasvanuile lisaks antibakteriaalseid preparaate,

u. 6 kuni 24 t. väldanud kõhulahtisuse algusest

norfloksatsiini 400 mg x 2 või

tsiprofloksatsiini 500 mg x 2

ravida 3 päeva või vähemgi, kui sellega nähud

mööduvad.

– Selliseid ravimeid tasuks matkaapteeki varuda,

kui reis kestab üle kahe nädala kõhulahtisuse

riskitsoonis.

2.93 TROOPILISE HAIGUSE

KAHTLUS

Toimetus

Põhimõtted

– Troopikamaadest saabunu palavikuhaigust tuleb

pidada malaariaks, kuni seda haigust eitava tõestuseni.

– Üldarst peab teadma oletada võimalikke troopilisi

haigusi patsiendil ilmnevate haigusnähtude

ning eelandmete põhjal. Vastavate haiguste lõplik

diagnostika ja ravi on Soomes tsentreeritud

sisehaiguste üksusesse Helsingis, kust võib saada

asjakohast konsultatsiooni või kuhu saata

haigeid kogu maalt.

– Kaugreisil võib nakatuda ka haige elukohas levinud

infektsioonhaigustesse. Diferentsiaaldiagnostilisi

võimalusi on reisija puhul palju, seega

olgu diagnoosimine täpne (mitte pimesi rakendada

antibiootikume) ja haige jälgimine tähele-

48

panelik, eriti kui nakkushaigust ravitakse mittestatsionaarselt.

Turisti palavikuhaiguse

väljaselgitamine

– Esiteks selgitatakse, kas on tegemist septilise

haigega, kas tal on dehüdratatsioon või ta on nii

raskes üldseisundis, et vajab paigutamist intensiivravi

osakonda. Alustatakse veenisisese vedelikraviga

ning laboratoorselt määratakse esmase

informatsiooni tarvis üldine vereanalüüs ja CRV.

– Kui haige seisund võimaldab, selgitatakse edasi

täpne reisi anamnees (sihtkoht ja aeg) vähemalt

eelneva 2 kuu kohta ja pikalt kestnud haigusnähtude

korral isegi viimaste aastate ajast

milliste haiguste vastu oli patsient reisi puhuks

immuniseeritud või saanud profülaktilist ravi

haigusnähtudest põhjalikumalt ning nende

ajaline seos reisiga

kas reisijate seas esines veel teisi haigusjuhtumeid.

– Esmajärjekorras tehtavad uuringud:

üldine vereanalüüs + verepilt ja CRV

vere äigepreparaat ja preparaat nn. paksu tilga

meetodil malaaria või trüpanosomiaasi sedastamiseks

(mõlemaid 2–3 klaasil) parasitoloogia

laboratooriumis

keskmise joa uriini analüüs

roojakülvid ja roojast parasiitide uuring, näidustatud

rohkem seedehäirete korral.

– Tabelis 2.93 on esitatud reisijate mitmesuguste

vaevuste väljaselgitamiseks arvestatavad haigused

sümptomite järgi. Kursiivkirjas on esitatud

tõenäoline põhjus, mis võib olla ka midagi muud

kui troopiline haigus.

2.94 MALAARIA DIAGNOOS JA

PROFÜLAKTIKA

Hannu Kyrönseppä

Põhimõtted

– Troopikamaadest saabunud palavikuhaigesse

turisti tuleb suhtuda kui potentsiaalsesse malaariahaigesse,

kuni tõestatakse vastupidist.

– Tsüklilisele palavikule lisaks võib haigel olla

kõhulahtisust, ikterust või teadvushäirena segasust;

verepildis on tüüpiline leid normaalne vöi

madal leukotsüütide arv ja trombotsütopeenia.

– Malaariajuhtumi korral on oluline diagnoosimise

kiirus (ka valveolukorras).

– Malaariaprofülaktika on troopilistesse maadesse

reisimisel esmajärgulise tähtsusega.

Epidemioloogia

– Malaaria on globaalselt olulisim infektsioonidega

seotud probleem. Sellesse haigestub igal


Kliinilise sümptomatoloogia viited troopilise haiguse etioloogiale

Kliinilised viited Diagnoosi kinnitav leid

Nahapaise

– Putukahammustused Haige on heas seisundis

– Nahaleišmaniaas Pikk anamnees

– Mukokutaanne leišmaniaas Pikk anamnees

– Trüpanosomiaas Hiljem järgnevad üldnähud

– Siberi katk e. põrnatõbi Lühike inkubatsiooniaeg

– Leepra Heledad nahalaigud, pikaajaline viibimine

haiguspiirkonnas

Tugevalt väljendunud kopsuinfektsioon

– Kopsupõletik

– Q-palavik Palavik, pea- ja lihasevalud

– Siberi katku kopsuvorm

– Katk

Üldnähud, “ haiglane olek”

– Brutselloos Lümfadenopaatia, hepatomegaalia

– Vistseraalne leišmaniaas Tume nahapigmentatsioon

– Trüpanosomiaasi II staadium Anamneesis šanker

– Äge skistosomiaas

Palavik, raske üldseisund

– Malaaria

– Taastuv palavik Malaaria ei kinnitunud

– Riketsioos Lööve

– Kollapalavik

Meningiit / entsefaliit

– Herpesentsefaliit

– Kumlinge tõbi

– Leptospiroos

– Jaapani entsefaliit

– Chagasi tõbi Putukahammustus anamneesis

Verikusesus

– Skistosomiaas

Kõhulahtisus

– Seedeinfektsioonid

Salmonella, shigella, campylobacter jt.

– Malaaria

– Hepatiit, eriti A- ja E- hepatiit

– Amöbiaas, giardiaas, krüptosporidioos

Ikterus

– Hepatiit

– Malaaria

Segasus

– Mis tahes septiline haigus

– Malaaria

– Jaapani entsefaliit (Kaug-Ida)

– Muud entsefaliidid või meningiidid

– Meflokiini kasutamine malaaria profülaktikas

Kalduvus verejooksudele

– Kollapalavik (Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika)

– Troopilised hemorraagilised palavikud

(Kongo- Krimmi hemorraagiline palavik)

aastal 200–300 miljonit inimest ning sureb u. 1,5

kuni 2,5 milj. last.

– Impordituna on malaaria Soomes probleemiks

laieneva turismi ja ravimresistentsete haigusvor-

49

2.94

Tabel 2.93

mide tõttu. Soomes tehti viimastel aastatel kindlaks

30–50 juhtumit.

– Reisijaid nõustavatel arstidel tuleks olla kursis

pidevalt muutuva malaariasituatsiooniga ja


2. NAKKUSHAIGUSED

vastavate profülaktiliste meetmetega. WHO

avaldab igal aastal vaktsineerimiste ja profülaktikameetmete

juhendi (International Travel

and Health. Vaccination Requirements and

Health Advice), mille põhjal koostatakse oma

maale sobiv versioon.

Vereanalüüsi võtmine malaaria

kahtlusel

– TÄHELEPANU – erakorralisena!

– Kapillaarveri palavikuhoo ajal (vajaduse korral

mitu näidist).

3–4 äigepreparaati, millest üks fikseeritakse,

värvitakse May-Grünwald-Giemsa või lihtsalt

Giemsa järgi (mis on parem) ning mikroskopeeritakse

kohe suurendusel 1:1000.

3–4 paksu tilga preparaati: alusklaasile tilgutatakse

2–3 tilka kapillaarverd, mida levitatakse

klaaspulgaga 30 sekundi vältel 2 x 2 cm

läbimõõduga alaks. Preparaat lastakse korralikult

kuivada, ei fikseerita ega värvita.

– Saatekirjas tuleb ära märkida reisianamnees,

saadud malaariaravi ja haige andmed. Uuritakse

parasitoloogia laboratooriumis.

Sääsehammustuse vältimine

malaaria ohutsoonis

– Mehhaaniline tõkestamine

Akna-, ukse-, voodivõrkude (soovitatavalt

permetriiniga töödeldud) kasutamine, servad

keerata padja alla

Sääskede mürgitamine siseruumides, eriti

magamistoas

Kinnine riietus pimedal ajal, õhtul ja öösel heledad

riided; ka riideid võib töödelda permetriiniga

(aine säilib mitu pesukorda ega riku riiet).

– Sääsetõrjemäärde (dietüültoluamiidi) kasutamine

riietest kaitsmata nahaalal.

Ravimite annustamine täiskasvanute

profülaktikas

– Meflokiin (Lariam ® ) 250 mg tabletis: 1 tbl./

nädalas

– Proguaniil (Paludrine ® ) 100 mg tabletis: 2 tbl./

ööpäevas

– Klorokiin (Heliopar ® ) 250 mg tabletis: 2 tbl./

nädalas.

Laste malaaria profülaktika

50

– Raviga alustatakse nädal (proguaniili–24 t.) enne

reisile minekut ja jätkatakse veel 4 nädalat pärast

malaaria ohupiirkonnast lahkumist (meflokiini

puhul piisab 3 nädalast).

– Raseduse ajal on turvalised klorokiin ja klorokiini-proguaniili

kombinatsioon. WHO-d järgides

võib ka meflokiini kasutada 4. raseduskuust

alates, ent kuna kogemusi on vähe, oleks siiski

mõttekam vältida meflokiini raseduse ajal.

Laste profülaktika

– Vt. tabel. 2.94b

– Laste malaariaprofülaktika on tähtis, sest neil

omandab haigus raske kulu tavalisest kiiremini.

– Sääsetõrjevahendid võivad ärritada ihu ja neid ei

soovitata alla 3-aastastele.

– Klorokiin ja proguaniil sobivad malaaria raviks

alates 1.elukuust.

– Meflokiini soovitatakse (kui see malaariaohu

tõttu oleks vajalik) alles üle 5-kilostele lastele.

– Halvamaitselised malaariatabletid tuleks purustada

ja segada väga magusa morsiga vm. ning

kasutada doseerimissüstalt. Välismaal on saada

lastele mõeldud klorokiinsiirupit.

Lõpetuseks

– Turisti tuleb siiski hoiatada, et malaaria eest pole

ükski profülaktika täiuslik. Kui kodumaale naasnul

tekib palavik, tuleb kohe pöörduda arsti poole.

2.96 NAKKUSHAIGUSTEST

TEATAMISE KORD

Juhani Eskola

Nakkushaiguste seadus

– Viimane uuendatud programm kehtib Soomes 01.09.92.

– Sotsiaal- ja tervishoiuministeerium koos Rahvaterviseameti

ja nakkushaiguste nõunikega organiseerib nakkushaiguste

ennetamise ja tõrje programmi. Ministeerium väljastab vastavad

määrused ja instruktsioonid. Rahvaterviseameti ülesandeks

on nn. riikliku nakkushaiguste registri uuendamine

ja pidamine.

– Raviteeninduse piirkonnas vastutavad infektsioonide registreerimise

eest kohapealsed meditsiiniasutused. Neil olevate

andmete alusel saab paremini organiseerida nakkushaiguste

tõrjet ning anda kohalikku koolitust.

Annustamine (tablettides) alla 1a 1–4a 5–8a 9–15a

Tabel 2.94b

Klorokiin 1/4 1/2 1 1 1/2 nädalas

Proguaniil 1/4 1/2 1 1 1/2 ööpäevas

Meflokiin 1/4 (mitte anda 1/4 1/2 3/4 nädalas

alla 5 kilosele!)


Malaariaprofülaktika soovitused (lühemal viibimisel), 1997

Maa (piirkond) Profülaktika Ravim 4)

A-piirkond

Põhja-Aafrika maad: Egiptus, Mauritius. 1. Klorokiin

Lähis-Ida: Türgi, Süüria, Iraak, Lääne-Iraan

Saudi-Araabia, Ühendatud Araabiaemiraadid.

Kesk-Aasia, Hiina, Kesk-Ameerika, Kariibiala,

Lõuna-Ameerika (Amazonase piirkond välja arvatud)

– Nakkushaiguste seaduste ja määruste järgi jaotatakse infektsioonid

järgmiselt: ohtlikud, teatamist vajavad ja muud

nakkushaigused. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi määruses

on loetletud haigused, millede kohta tehakse teatis.

Olenevalt haigusest peab ka selle teatise sisu vastama määratud

vormile.

– Ohtlike ja teatatavate nakkushaiguste puhul sisaldab teatis

ka haige isikut puudutavaid andmeid, muude nakkuste puhul

peetakse oluliseks üksnes registreerimist (isiku andmeteta).

– Teatamise kohustus hõlmab nii arste kui ka mikrobioloogia

laboratooriume.

Arstide teatised

– Arstide teatistest kogutakse andmeid elanike

tervisekaitseks oluliste, kuid harvemini esinevate

nakkushaiguste kohta, mille diagnoosimine

põhineb kas kliinilisel leiul või kus vajatakse

teatud taustandmeid, mida laboratooriumide

kaudu pole võimalik saada.

51

Tabel. 2.94a

B-piirkond

Lõunapoolne Aasia Saudi-Araabiast 1. Klorokiin Meflokiin või

Filipiinideni, C-piirkonnad ei lähe siin pürimetamiinarvesse

sulfadoksiin

C-piirkond

C1. Troopiline Aafrika 1. Klorokiin + Meflokiin või

proguaniil ja kaasa pürimetamiinravipreparaat

sulfadoksiin

2. Meflokiin 1)

C2. Aasia:

Vietnam, Laos, Kambod• a, 1. Meflokiin 1) Meflokiin või

Taimaa, Birma, Bangladesh, 2. Klorokiin 2) ja kaasa pürimetamiin-

Ida-Malisia (Sabah), ravipreparaat sulfadoksiin

Osa Indoneesia maa-aladest väljaspool 3. Mitte midagi 3)

linnu (Kalimantan, Timor, Irian Jaya)

C3. Lõuna-Ameerika: 1. Meflokiin 1) Pürimetamiin-

(Amazonase piirkond Boliivias, 2. Klorokiin 2) ja sulfadoksiin

Brasiilias, Kolumbias, Peruus, Surinamis, kaasa ravipreparaat

Guayanas, Venetsuelas)

1) Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas on malaariaprofülaktika vajalik siis, kui ööbitakse malaaria

ohupiirkonnas.

2) Kui meflokiin ei sobi ( anamneesis on krambid või depressioon).

3) Suurtes linnades ja tavalistes puhkerajoonides pole profülaktika vajalik.

4) Varuks iseravimisel, kui malaariakahtlus on tugev ning arstiabi pole saadaval. Tuleb kõne alla üle

kahe nädala vältava reisi korral. Täiskasvanute annused on iseravimisel meflokiini 3 + 1 tbl.

8 tunni jooksul ja pürimetamiin–sulfadoksiini 3 tbl. ühekordselt.

2.96

Oletatavast nakkushaigusest teatamine

– Sellistest kuuluvad teatamisele:

uuringutele suunatavad suguhaiguste juhtumid

vaktsineerimiseni viinud marutõve oletamine

selline põhjendatud tuberkuloosi kahtlus, mille

puhul rakendatakse täiemõõduline tuberkuloosi

ravi.

Laboratooriumide teatised

– Suuremast osast juhtudest saadakse teada laboratooriumide

kaudu.

– Laboratoorium teeb meeldetuletuse raviarstile

juhul, kui on leitud tekitaja või infektsioon, millest

teatamine kuulub arsti kompetentsi.

Teatiste liikumine ja nakkushaiguste

registrid

– Laboratooriumide teadaanded edastatakse arvu-


2. NAKKUSHAIGUSED

tiprogrammide abil kohalikku piirkonnaregistrisse,

sealt edasi Rahvaterviseameti riiklikku

süsteemi.

– Arsti teatis saadetakse piirkondliku tervisekeskuse

peaarstile ja kohalikku nakkushaiguste registreerimise

üksusesse, kust edastatakse teade

jällegi Rahvaterviseametisse.

– Oletatava epideemia puhkemisest teatatakse

tervisekeskuse nakkushaiguste vastutavale arstile.

Toiduainetega levivate infektsioonide või

zoonooside korral teatatakse tervisekaitse eest

vastutavale veterinaararstile.

– Telefoniteadet raviteeninduspiirkonna nakkushaiguste

vastutavale arstile või Rahvaterviseametile

soovitatakse varakult, kui esineb

Siberi katku (põrnatõve), koolera, difteeria,

hemorraagilise palaviku, katku, poliomüeliidi,

kõhutüüfuse ning marutõve kahtlus

meningokokknakkus, mis vajab laialdase epideemiatõrje

organiseerimist

salmonelloos, šigelloos ja EHEC- infektsioon,

kui on ebaselge epideemiatõrje planeerimise

suurus (inimeste grupiliste haigestumiste korral

– tõlk.)

– Raviteeninduse piirkonna meditsiiniasutuste teatistest

moodustatakse kohalikud nakkushaiguste

registrid; ühtlasi kontrollitakse teate õigsust ja

selle registreerimise kordsust. Nakkushaiguste

registreerimise üksusesse laekub niisiis pidevalt

värsket informatsiooni ühe teeninduspiirkonna

nakkushaiguste kohta.

– Rahvaterviseamet kogub piirkondlikud registrid

riiklikusse andmetepagasisse, kus neid iga nädal

analüüsitakse ja hetkeseis telegrafeeritakse registrit

kasutavatele ametiisikutele, haiglatele,

tervisekeskustele ja arstidele. Nendele tabelitele

lisaks saab arvutiprogrammi kaudu välja tuua

täiendavat materjali endale huvipakkuva kohaliku

või üldriikliku seisu kohta.

– Rahvaterviseamet avaldab reeglipärastele raportitele

lisaks infolehte üks kord kuus. Selles on

asjakohane analüüs, kommentaarid ja infektsioonprobleemide

lahendamise soovitused.

Ohtlikud nakkushaigused

– Siberi katk (anthrax)

– Koolera

– Difteeria

– Kollapalavik (febris flava)

– Hemorraagiline palavik (febris haemorrhagica)

– Paratüüfus (febris paratyphoides A, B, C)

– Kõhutüüfus (febris typhoides)

– Hepatiit A

– EHEC-infektsioon (enterohemorraagiline Escherichia

coli)

– Meningokokknakkus (meningiit või sepsis)

– Katk (pestis)

– Poliomüeliit

52

– Salmonelloos

– Šigelloos

– Süüfilis

– Tuberkuloos

Registreerimisele kuuluvad

nakkushaigused

– Ehhinokokkoos

– Taastuv palavik (febris recurrens)

– Gonokokknakkus (gonorrhoea)

– Granuloma inguinale

– Hepatiit B

– Hepatiit C

– HIV-infektsioon

– Haemophilus influenzae-infektsioon (meningiit

või sepsis)

– Suguliselt levivad klamüüdiahaigused (k.a.

Lymphogranuloma venerum)

– Legionelloos

– Listerioos

– Malaaria

– Muud mükobakternakkused (k.a.leepra)

– Leetrid (morbilli)

– Mumps (parotitis epidemica)

– Marutõbi (rabies)

– Punetised (rubella)

– Ulcus molle.

Tõlkija märkus. Eestis toimib uus nakkushaiguste

registreerimise juhend vastavalt Sotsiaalministri

määrusele nr. 25 (12.06.97)

“Nakkushaiguste registreerimise korraldamine”.

2.97 VABATAHTLIK

TERVISEKONTROLL

NAKKUSHAIGUSTE

AVASTAMISEKS

Juhani Eskola

Määrused

– Soome Sotsiaal- ja Tervishoiuministeeriumi

poolt väljastatud määruses (nr.70/02/93) “Tervisekontrollist

nakkushaiguste ennetamiseks”

kohustatakse tervisekeskusi pakkuma elanikkonnale

igakülgset arstlikku konsultatsiooni, vastavate

uuringute ja ravi võimalusi.

Tuberkuloos

– Sõelkontrolli kogu elanikkonna tasemel ei peeta

enam vajalikuks. Kopsude röntgenoloogiline

kontrollimine on kohustuslik immigrantidele

maadest, kus tuberkuloos on aktuaalne. Tarbe

korral võidakse selliseid uuringud korraldada

tihedalt kooselavatele isikutele (näit. vanglates,

sõjaväeosades jms. – tõlk.)


Viiruskontakt töökohal

Viirus Nahka Hammustus Infektiivne materjal

läbiv

torge

HIV-infektsioon

– Kergendatakse uuringute igakülgset kättesaadavust,

milles isik saab osaleda vabatahtlikult või

arsti soovitusel. On olemas võimalus tähistada

testid salastatud kodeeringuga ning teostada

need soovi korral väljaspool elukohta. Uuringute

tulemuse peab andma uuritule isiklikult.

Rasedad

– Rasedate kontrolli eesmärgiks on vastsündinutel

nakkushaiguste ennetamine. Igale rasedale tehakse

uuring süüfilise antikehade ja hepatiit-B

antigeeni suhtes, et nakkust avastada. Analüüse

uuritakse Rahvaterviseameti vastavas üksuses.

Rahvaterviseamet kasutab neid andmeid ka teiste

nakkushaiguste epidemioloogilise olukorra

väljaselgitamiseks ning uute profülaktikameetmete

kavandamiseks. Rasedatele pakutakse ka

HIV-infektsiooni testimise võimalust, eelnevalt

selgitades uuringu vajalikkust ja eesmärki. Selleks

uuringuks võetakse proov eraldi.

2.98 NAKKUSHAIGUSTE-ALANE

SELGITUS TÖÖANDJALE

Juhani Eskola

Üldandmed

– Nakkushaiguste seaduses kohustatakse tööandjat

regulaarselt kontrollima selliseid tööülesandeid

täitvaid isikuid, kelle pisikukandlus või haigus

võiks tõsiselt ohustada elanikkonna tervist. Prae-

53

Tabel 2.99

kindel tõenäoline ebatõene

HBV 2–40 % on veri, sperma, uriin,

leitud verepreparaadid keha eritised, väljaheide

tupesekreet,

sülg

HCV 3–10 % ei ole veri verepreparaadid, sülg,

leitud verised eritised, uriin

sperma,

tupesekreet

HIV 0,2–0,5 % on leitud veri, sperma, tupesekreet, sülg,

(2 juhtumit) verepreparaadid liikvor, rinnapiim, uriin,

eksudaat, seroosne väljaheide

vedelik looteveed,

sülg hambaravis

2.98

guses situatsioonis pööratakse põhitähelepanu

salmonelloosile ja tuberkuloosile.

– Seaduse poolt määratud aruande teeb arst või

medõde. Selle aluseks on harilikult küsitlus ja

kliiniline läbivaatus, salmonellabakterite külv

või kopsude röntgenoloogiline uuring.

– Kontrolliga kaasneb tervisekasvatus koos õigete

töövõtete õpetamisega.

Salmonelloos

– Salmonelloosi kindlakstegemiseks

uuritakse vastsündinute osakonna meditsiinipersonali

ja piimaköögi toimkonda

kergesti riknevate toiduainetega paljakäsi töötavaid

isikuid.

– Toiduainetetööstuses piirdub kontroll nendega,

kes käsitlevad termilise töötlemiseta pakutavaid

produkte ja kelle tööleping kestab eeldatavasti

vähemalt 3 kuud ja rohkem.

– Töölevärbamisel toimub kontroll põhiliselt küsitluse

alusel ning tarbe korral tehakse salmonellabakterite

uuring. Laboratoorne kontroll on

oluline ka sel juhul, kui töötaja on viibinud pikemalt

välismaal.

Tuberkuloos

– Tuberkuloosi sedastamiseks uuritakse töötajaid

kopsuhaigete, sünnitus- ja vastsündinute osakondades

töötavaid isikuid

koolieelsetes lasteasutustes otseselt lapsi hooldavaid

või õpetavaid. Kontroll koosneb küsitlusest

ja (vajadusel) kopsude röntgenoloogilisest

uuringust.


2. NAKKUSHAIGUSED

2.99 ELUKUTSEGA SEONDUV

NAKATUMISE RISK

Toimetus

Kontaktijärgne infitseerumisrisk

– Vt. tabel 2.99

HIV kontakt töökohal

– HIV-näit võetakse otsekohe, jälgitakse 2 kuulise

vahega pool aastat.

– Jälgimise ajal kasutab võimalik infitseerunu kondoomi.

– Tööõnnetuse teade kindlustusfirmale.

54

– Kui kontakt oli ilmne, pakutakse profülaktilist

ravi (2. 50).

Hügieenieeskirjad HIV-patsiendiga

töötavaile

– Õnnetusjuhtumi esmaabil kasutada kindaid, näokaitset,

vältida torkehaavu.

– Vereproovi võtjal peavad olema kindad, näokaitset

pole vaja (suletud vaakumkatseklaasi korral).

Hepatiit C kontakt

– Vastava viirusega kokkupuutunul tuleb peagi

kontrollida HCV-Ak, uus kontroll tehakse 6–9

kuud hiljem.


3.10 VAKTSINATSIOONID

Juhani Eskola

Eesmärk

– Kogu elanikkonna või teatud riskirühma kaitsmine

tähtsamate nakkushaiguste eest.

Probleemid

– Täielikku kaitset kõikidele pole võimalik tagada.

– Võimalikud on vaktsineerimiste kõrvaltoimed,

kuid elanikkonna immuniseerimisest tulenev

kasu ületab alati selle puudused.

Ajakava

Põhimõtted

– Varajane kaitse lastenakkuste eest.

– Vaktsineerimisi alustatakse kohe, kui organism

on võimeline immuunvastuseks.

– Kõrvaltoimete risk on vanusega muutuv ja seda

on arvestatud ka vaktsineerimiskalendris.

– Püütakse haarata kas kogu või riskiohus elanikkond.

Erandid vaktsineerimise plaanis

– Poolelijäänud vaktsineerimisseeriat jätkatakse,

mitte ei alustata otsast peale.

Soome vaktsineerimiskalender *

55

– Manustamise vaheaegu pole põhjust lühendada.

– Kui laps on soovitatud vaktsineerimisvanusest

tunduvalt üle, võib anda teise vaktsiiniannuse

lühemagi aja järel.

– Kahe vaktsiini manustamise vahe on alati vähemalt

üks kuu.

– Mitmeid vaktsiine võib manustada üheaegselt:

eri kehapiirkondadesse – panna tähele lokaalset

reaktsiooni

immunoglobuliini ei rakendata üheaegselt viirusvaktsiiniga

(LMP): vaktsinatsioon – < 2

nädalat > – immunoglobuliin – < 6 nädalat > –

vaktsinatsioon.

Hepatiit B-vaktsiin

– HBs Ag-kandjate emade lapsed, kohe sünni järel

ja 1, siis 2 ning 12 kuu vanuselt.

– Alla 7-aastased kindlaks tehtud HBsAg-kandjad

ja ägedat B-hepatiiti põdejate perekonnaliikmed.

– Avastatud HBsAg kandjate ja ägedasse Bhepatiiti

haigestunute kindlad seksuaalpartnerid.

– Regulaarset ravi saavad hemofiiliahaiged.

– Veenisse süstitavate narkootikumide kasutajad.

– Elukutselised prostituudid.

– Narkopolikliinikute ravipersonal.

Tabel. 3.10a

Immuniseeritava vanus Vaktsinatsioon Vaktsineerimise koht

< 7 ööp. BCG sünnitusmaja

3 kuud DTL lastenõuandla

4 kuud DTL, Hib lastenõuandla

5 kuud DTL lastenõuandla

6 kuud polio, Hib lastenõuandla

12 kuud polio lastenõuandla

14–18 kuud LMP, Hib lastenõuandla

20–24 kuud DTL, polio lastenõuandla

6 aastat LMP, polio lstenõuandla

11 aastat Td, polio, LMP* kool

16 aastat polio kool

sõjaväelased Td, polio, meningokokk LMP sõjaväes kohapeal

täiskasvanud

(10-a. intervallidega) Td, polio tervisekeskus

riskirühmad (vt. tekstist)

(igal aastal) gripp tervisekeskus

riskirühmad (vt. tekstist) hepatiit B sünnitusmaja,

tervisekeskus

riskirühmad

(5 a. intervallidega) pneumokokk tervisekeskus

* LMP-vaktsiin jäetakse 11-aastastele andmata, kui seda on eelnevalt antud kahel korral.

Tähiste seletusi: BCG – tuberkuloosivaktsiin

DTL – difteeria-teetanus-läkaköha

LMP – leetrid-mumps-punetis

Td – teetanus-difteeriavaktsiin

Hib – Haemophilus influenzae tüüp b

3.10


3. VAKTSINATSIOONID JA IMMUNOLOOGIA

– Peaasjalikult pagulastega tegelevad meditsiinitöötajad.

– Hüperendeemilisse piirkonda (Hbs Ag-kandlusega

8% elanikest) pikaaegsele tööle suunduvad

tervishoiutöötajad.

Gripivaktsiin

– Kroonilised südame-, kopsu- ja suhkurtõvehaiged,

kelle haigus vajab pidevat arstlikku kontrolli

ja ravi.

– Neerupuudulikkusega patsiendid (S- kreatiniin

on püsivalt üle 150 µmol/l).

– Steroidravi saavad patsiendid.

– Immuunpuudulikkusega ja immunosupressiooniga

patsiendid, vaktsineerida püütakse ravi

vaheaegadel või vähemalt 1–2 nädalat enne tugevat

tsütostaatilist ravi.

– Pikaajalist salitsülaatravi saavad lapsed ja noorukid.

Pneumokokivaktsiin

– Ei kuulu tavalisse vaktsineerimise programmi,

aga kasu on vaieldamatu.

– Tagab kaitse 50–80%.

– Revaktsineerimine 5-aastaste vahedega.

– Ei rakendata alla 2-aastastele lastele nõrga efektiivsuse

tõttu.

– Sobib samaaegselt gripivaktsiiniga, kuid eri süstekohtadesse.

Esmajärgulised riskirühmad (soovitatakse

vaktsineerida)

– Patsiendid, kel on põrna puudulikkus või kes on

splenektomeeritud (vaktsineeritakse juba 2

nädalat enne põrna eemaldamist).

– Liikvorifistuliga patsiendid.

– Lümfoomihaiged.

– Patsiendid, kel on multiipelne müeloom.

– Nefrootilise sündroomiga haiged.

– HIV- infektsiooniga haiged.

– Kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkusega

patsiendid (mitte aga agammaglobulineemiat).

Vaktsineerida 2 nädalat enne immunosupressiivse

ravi algust.

Teised riskirühmad

– Patsiendid, kel on

südamepuudulikkus

krooniline kopsuhaigus

suhkurtõbi

maksa puudulikkus

neeru puudulikkus.

– Üle 65-aastased.

– Alkohoolikud.

Väljaspool tavalist vaktsineerimiskalendrit

kasutatavad vaktsiinid

Hib-vaktsiin

– Splenektomeeritud patsiendid.

56

Hepatiit A-vaktsiin

– Reisijaile, kes viibivad korduvalt või pikemalt

kui 1 kuu hepatiidi kõrge esinemissagedusega

maades.

Jaapani entsefaliidi vaktsiin

– Ohupiirkonda (Kagu-Aasia maades, Indiast ida

poole) pikaajalisele viibimisele (üle 1 kuu)

suundujad.

Kollapalavikuvaktsiin

– Ekvatoriaal-Aafrikasse või Kesk- ja Lõuna-

Ameerikasse suundujad.

Puukentsefaliidivaktsiin

– Viirust levitavate puukide endeemilistele aladele

minejad, kui kontakti tõenäosus on suur (nt.

Soomes Ahvenamaa, Turu saarestik; Põhja-,

Kesk- ja Ida-Euroopa ).

Tüüfusevaktsiin

– Endeemilistele aladele reisivad isikud, kui

kohapealne toiduhügieen on puudulik.

Kooleravaktsiin

– Koolera endeemilistele või epideemilistele aladele

reisijad, kui hügieenitingimused on ilmselt

puudulikud.

Meningokokivaktsiin

– Meningokokkinfektsiooni epideemiapiirkonda

minejad.

– Splenektomeeritud patsiendid.

Raabiesevaktsiin

– Marutõve vältimiseks isikuile, kes haiguskoldes

töötavad metsloomadega või on arengumaades

pikaajalisel tööl.

– Marutõbise looma hammustuse järgse ravimise

osana (2. 86).

Tuulerõugete vaktsiin

– Vaktsiini koostises on nõrgestatud viirused.

– Tervetele seronegatiivsetele lastele õnnestub

tuulerõugete vaktsinatsioon praktiliselt alati ühe

ainsa korraga.

– Tuulerõugete õnnestunud vaktsinatsioon annab

hea kaitse kliinilise infektsiooni vastu, kuid ei

takista päriselt viiruse levikut lähikontaktis.

– Osadel juhtudel ilmneb vaktsineerituil ka kliiniliselt

reinfektsiooni tunnuseid, tavaliselt mõned

vesivillid või paapulid, mis ei arenegi villideni.

Palavikku enamasti ei ole.

– Riskirühmad

Haiged, kellele tuulerõugetesse haigestumine

on suureks riskiks. Siia kuuluvad leukeemiaga

ja vähihaiged lapsed, siirdeelundiga isikud,

süsteemset kortisooniravi saavad haiged ja

mõningaid kroonilisi haigusi põdevad lapsed.

Riskikontingendi terved lähikontaktid, nagu

näiteks immuunpuudulike lastega töötav personal

ja riskilaste õed-vennad ning vanemad,

kes pole varem seda haigust põdenud ning on

viiruse suhtes vastuvõtlikud.


Soomes üldkasutusel olevad vaktsiinid

Arsti otsuse alusel terved, tuulerõugeid mittepõdenud,

üle 12 kuu vanused lapsed ja noored.

Riskikontingendi vaktsineerimisel on mitmeid

arvestatavaid seiku, mille kohta annab andmed

pakendi instruktsioon. Vastava kontingendi

lähisugulaste ja kontaktide vaktsineerimisel

ei ole erilised ettevaatusabinõud tarvilikud.

Riskirühmade ja 13- aastaseks saanud

nooret ja täiskasvanute vaktsineerimisel antakse

kaks vaktsiiniannust kolmekuulise vahega.

Vaktsineerimise tehnika

– S.c. (nahaalune) vaktsineerimine

Välimise reielihase esiülaossa või õlavarde.

– I.m. (lihasesisene) vaktsineerimine

Reielihasesse, tuhara ülemisse välimisse

neljandikku või deltalihasesse.

– I.d. (nahasisene) vaktsineerimine (BCG)

Vasema reie ülaväliskülg (BCG)

Nahale peab kerkima kahvatu paapul.

Soomes üldkasutatavad vaktsiinid

– Vt.tabel 3.10 b.

57

Tabel. 3.10b

Vaktsiin Vaktsiinitüüp Annus(ml) Manustamise viis

BCG elus bakterpreparaat 0,05 (< 3 kuud) i.d.

0,1(vanemad lapsed)

DTL inaktiveeritud bakter

ja toksoid 0,5 i.m.

Hib komponentvaktsiin 0,5 i.m./s.c.

Poliomüeliit inaktiveeritud viirus annus sõltub preparaadist s.c.

LMP elus viirusvaktsiin 0,5 s.c.

Td toksoid 0,5 i.m.

Gripp komponentvaktsiin 0,5 s.c.

Pneumokokk komponentvaktsiin 0,5 i.m./s.c.

Meningokokk komponentvaktsiin 0,5 s.c.

B-hepatiit komponentvaktsiin 0,5 ( 1–15-aastased)

1,0 ( >15-aastased) i.m.

A-hepatiit inaktiveeritud viirus annus sõltub preparaadist i.m.

Puukentsefaliit inaktiveeritud viirus 0,5 i.m.

Jaapani entsefaliit inaktiveeritud viirus 0,5 (1–3-aastased) s.c.

1,0 (> 3-aastased)

Raabies inaktiveeritud viirus 1,0 i.m.

Tüüfus elus bakter ja 3 kapslit p.o.

komponentvaktsiin 0,5 i.m./ s.c.

Kollapalavik elus viirus 0,5 s.c.

Koolera inaktiveeritud bakter, 2 annust p.o.

elus bakter 1 annus p.o.

3.10

Kõrvaltoimed

Lokaalsed reaktsioonid

– Punetus, süstekoha hellus.

– Enamasti toksilised, rohkem kolmikvaktsiini

(DTL) kasutamisel.

– Ravi: vaktsineerimiskoha (süstepiirkonna) immobilisatsioon

(nt. mähise asetamine).

– Sümptomaatilised vahendid (valuvaigisti, antihistamiinikum).

Üldreaktsioon

– Palavik, sügelev nahalööve, lapse ärritunud olek

Sümptomaatiline ravi.

– Anafülaktiline reaktsioon

1. Adrenaliin, süstituna lahjenduses 1:1000 i.m.

0,1 ml /10 kg

2. Seisundi jälgimine.

Kõrvaltoimete vältimine

– Tõsiste kõrvaltoimete hoolikas registreerimine.

– Anamneesist: ülitundlikkus antibakteriaalsete

ravimite, kanamuna või vaktsiinikomponentide

suhtes (14.10).

– DTL-vaktsiini jätkamine divaktsiinina (Td).

– Arvestada ka vastunäidustusi.

– Teatada tõsistest kõrvaltoimetest kirjalikult või

telefonitsi rahvatervisekeskusele.


3. VAKTSINATSIOONID JA IMMUNOLOOGIA

Eesti vaktsineerimiskalender

Immuniseeritava vanus Vaktsinatsioon ja manustamise kord

3–5 päeva BCG 1

3 kuud PDT 1 + OPV 1

4,5 kuud PDT 2 + OPV 2

6 kuud PDT 3 + OPV 3

12 kuud MMR 1

2 aastat PDT 4 + OPV 4

7 aastat dT 5 + OPV 5

8 aastat BCG 2

12 aastat dT 6

13 aastat MMR 2

17 aastat dT 7

Tähised: BCG – tuberkuloosivaktsiin

PDT – difteeria-teetanus-läkaköha

dT – divaktsiin (difteeria- teetanus)

OPV – poliomüeliidi elusvaktsiin

MMR – leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin

Reisimeditsiinilist nõustamist ja vastavat vaktsineerimist tehakse meil Tallinnas Merimetsa Haiglas ja

Eesti Meremeeste Haiglas ning Tartus Maarjamõisa Polikliinikus ja Rait-Teraapias.

Detailsemat informatsiooni vaktsineerimise ja vaktsiinide kohta saab “Vaktsineerija käsiraamatust”,

kirjastus “Medicina”1994. Reisijate vaktsineerimise juhendi saab “Reisimeditsiini teatmikust”, kirjastus

“Medicina”1998.

Vastunäidustusteks EI OLE

– Varem põetud vastav haigus

– Nakkushaiguse peiteperiood

– Kergekujuline infektsioonhaigus (palavikuta

nohu või kõhulahtisus)

– Antibakteriaalne ravi

– Kortikoidravi lokaalselt või väikestes süsteemsetes

annustes

– Atoopilised haigused (allergiline nohu, astma,

ekseem)

– Nahalööbed, piirdunud nahainfektsioonid

– Perekonna või sugulaste krambianamnees

– Stabiilne neuroloogiline haigus

– Downi sündroom

– Krooniline südame-, maksa-, kopsu- või neeruhaigus;

reuma või suhkurtõbi

– Vastsündinu kollatõbi

– Enneaegsus, small-for-date-situatsioon

– Alatoitlus

– Rinnaga toitmine

– Ema rasedus (raseda ema last võib vaktsineerida)

Tõlkija täiendus. Kaitsepookimiste riiklik arengukava nakkushaiguste

vältimiseks on kinnitatud Eesti Vabariigi määrusega

nr. 171 (18.07.96), ning laste uus kaitsepookimise ajakava on

kinnitatud vastavalt sotsiaalministri määrusele nr. 28 (30.10.96).

Eesti vaktsineerimiskalendris on kasutatud uusi lühendeid (vrdl

DTL=PDT jne)

58

Vaktsineerimise vastunäidustusteks

ON:

– Palavikuga kulgev infektsioon: kõik vaktsinatsioonid

Vaktsineeritakse võimalikult kiiresti pärast

paranemist.

Epideemiaolukorras pole palavikuga infektsioon

vastunäidustuseks.

– Immuunsüsteemi häired: elus vaktsiinid.

– Immunosupressiivsed haigused

Pahaloomulisest kasvajast tingitud immuunpuudulikkus

Immunosupressiivne ravi (tsütostaatikumid,

kiiritusravi, süsteemne kortikoidravi, nt. prednisolooni

60 mg /ööp. täiskasvanutel, lastel 2

mg /kg /ööp. > 7 ööp.).

– HIV-infektsioon

LMP-tehakse vajaduse korral ka HIV-infektsiooni

sümptomitega patsientidele

BCG-d ei rakendata ka sümptomite puudumisel.

– Raskekujuline reaktsioon eelnevale vaktsineerimisele:

sama vaktsiin

Kui esines anafülaksia, šokk, entsefaliit, entsefalopaatia,

krambid.

Varasemad febriilsed krambid ei ole vastunäidustuseks,

vaktsinatsiooni järel tuleb anda

palavikualandajaid.


– Diagnoosimisjärgus olev, krampidega kulgev

haigus: pertussise vaktsinatsioon

Vaktsineerimist võib jätkata, kui progresseruv

kesknärvisüsteemi haigus on välistatud.

– Rasedus: kõik vaktsinatsioonid

Esimesel rasedustrimestril eriti vältida.

Võib vajaduse järgi epideemiaolukorras, välja

arvatud elus vaktsiinid (teetanus, gripp, pneumokokk).

Kogemuste kohaselt pole elus vaktsiinidestki

saadud lootekahjustusi (nt. oraalsest poliovaktsiinist

või LMP-st).

Ekslikult vaktsineeritud LMP rasedale ei ole

abordi indikatsiooniks!

59

3.10

– Tugev ülitundlikkus vaktsiini komponentide suhtes

Tugev kanamunaülitundlikkus: juba muna

sisaldavast toidust (nt. saiast) tekib urtikaaria,

kurgus kihelustunne või tugev üldreaktsioon.

Sel juhul on keelatud : gripi-, kollapalaviku-,

puukentsefaliidi vaktsiinid.

Nõrgema ülitundlikkuse korral võib mainitud

vaktsiine kasutada, olles vajadusel valmis

esmaabiks.

– Ülitundlikkus antibiootikumide suhtes:

neomütsiin: keelatud LMP, kollapalavik, raabies.

polümüksiin: keelatud kollapalaviku vaktsinatsioon.

More magazines by this user
Similar magazines