2. 2. NAKKUSHAIGUSED 3. VAKTSINATSIOONID JA ...

2. NAKKUSHAIGUSED
patsientide MRSA-näitu uuesti haiglatesse sattumisel
alati kontrollida.
– Hoolduspersonali kuuluv MRSA-kandja tagandatakse
vastavalt töölt, kuni kontrollanalüüsid
on negatiivsed.
Infektsioonid
– Praegusel momendil on ainus kindlalt toimiv
antibiootikum vankomütsiin, mida kasutatakse
kõikide tõsiste MRSA-infektsioonijuhtude raviks.
– Rifampitsiini, fluorokinoloone, fusidiinhapet ja
sulfatrimetoprimi võib tundlikkuse alusel erijuhtudel
kasutada kergemate infektsioonide ravimisel.
– Antibiootikumi valikut arvestamata ravitakse
MRSA- infektsioone, järgides tavapäraseid stafülokokiliste
infektsioonide ravipõhimõtteid.
2.30 INFEKTSIOOSNE
MONONUKLEOOS
Toimetus
Eesmärgid
– Haiguse kliinilise avaldumise äratundmine ja
eristamine nt.streptokokktonsilliidist.
– Antibiootikumravi vältimine mittekomplitseeritud
juhtudel.
Epidemioloogia
– Tekitaja on Epstein-Barr’i viirus (EBV); nakatumiseks
on vajalik tavaliselt orofarüngeaalne
limaskestade kontakt (“kissing disease”).
– Inkubatsiooniaeg varieerub, on 7 kuni 50 ööpäeva.
– Soomes on u. pooltel alla 5-aastastel lastel ja
praktiliselt kõigil täiskasvanuil olemas laboratoorselt
diagnoositavad vastavad antikehad, mis
tõendavad läbipõetud infektsiooni.
Sümptomid ja haiguse kulg
– Koolieelsetel lastel võib infektsioon kulgeda
kerge palavikulise haigusena või olla subkliiniline.
– Kliiniline pilt võimendub vanusega: kõrge palavik,
tonsilliit, lümfisõlmede ja põrna suurenemine,
hepatiit. Haiguse alguses võib esineda silmalaugude
tursumist.
– Punakas peenetäpiline lööve (u. 10%-l haigetest)
tekib enamasti amoksitsilliinravi kasutamisel
haiguse ajal.
– Tavaliselt paranetakse spontaanselt paari nädalaga.
Statsionaarse ravi näidustuseks on raskekululine
haigus või tüsistused (üldiselt harva):
müokardiit, autoimmuunne hemolüütiline aneemia
(AIHA), veritsused (trombotsütopeenia),
22
glomerulonefriit, artriit, meningiit või entsefaliit;
pareesid või polüradikuliit, psüühikahäired.
– Mõnikord on EBV-infektsioon krooniline või
retsidiveeruv.
Laboratoorne diagnostika
– Mononukleoosi kahtlusel uuritakse haige verepilti
ja teostatakse Paul-Bunnell’i reaktsioonil
põhinevaid teste (nt. Monosticon ® ). Kliinilise
pildi sobides on selline diagnoos usaldatav.
Probleemjuhtudel võiks määrata EBV-IgM-kl.
antikehad (enamasti piisab ühest kontrollist).
– Verepildis on tüüpilise leiuna mononukleaaride
kõrge tase. Perifeerses veres on atüüpilisi lümfotsüüte
üle 10% lümfotsüütide üldarvust. Sageli
esineb trombotsüto- ja granulotsütopeeniat.
– Muud laboratoorsed uuringud on vajalikud vaid
diferentsiaaldiagnostikat tehes. SR on mõõdukalt
kiirenenud, CRV on praktiliselt normi piires,
ALAT võib olla tõusnud. Tonsilliidi tunnustega
haigeilt tuleks võtta neelust külvimaterjal.
Sageli on koos mononukleoosiga ka streptokokkinfektsioon.
Mononukleoosihaige ambulatoorne
jälgimine
– Täiskasvanul on haigus sageli pikema kuluga
ning rohkete sümptomitega. Vajalik koduse ravi
pikkus oleks algul 1 kuni 2 nädalat.
– Diferentsiaaldiagnostikas tuleb arvestada streptokokktonsilliiti,
teisi palavikuga kulgevaid haigusi,
hepatiiti, isegi lümfoomi.
– Jälgida maksa ja põrna suurust ning vältida füüsilist
ülekoormust eriti splenomegaalia puhul
(põrna rebenemise oht).
– Väljendunud tonsilliidi ja neelukülvis kasvava
A-gr. streptokoki korral alustatakse penitsilliinraviga.
Ka mononukleoosi puhul on võimalik
peritonsillaarse abstsessi teke.
– Haiget ei tarvitse nakkusohu tõttu isoleerida
(kuid informeerida nakatumisviisist). Verd ei
loovutata doonorluse korras enne 6 kuu möödumist.
2.35 GRIPP
Toimetus
Eesmärgid
– Raviasutused peavad teadma piirkonna epidemioloogilist
situatsiooni.
– Riskikontingendi õigeaegne vaktsineerimine
enne oodatava epideemia puhkemist.
– Antibiootikumravi vältimine mittekomplitseeritud
juhtudel.
– Komplikatsioonide varajane diagnoosimine ja
ravi.