Kristel Pappel. „Eneseleidmise aeg. Intervjuu Mihkel ... - Muusika

sed tahavad võimalikult lihtsalt võimalikult palju, pingutamist
püütakse pigem vältida. Nii et rõõm tööst või tööga saavutatust
muutub üha vähem tähtsaks. Ka vanemate poolt ei ole enam nii
suurt huvi ja panust lapse muusikaõpingutesse kui varem.
Kui vanalt sina hakkasid klaverit õppima?
Olin kuueaastane.
Kes selle otsuse tegi? Kas ema ja isa?
Kuna isa Siim Poll on pianist ning ema Kadri Hunt on koorijuht
ja laulja, siis kujunes nagu iseenesest, et õde õppis viiulit, mina
klaverit. Õppisime algul Nõmme Muusikakoolis. See oli mugav,
sest elasime seal kandis, isa töötas selles koolis. Et ema oli käinud
Inglise Kolledžis, siis oli plaan ka mind sinna õppima panna, sest
erilisi muusikalisi andeid ma algul ei ilmutanud. Olin palju haige,
mul ei olnud head lauluhäält. Ma ei püsinud hetkegi paigal, klaverimäng
oli selle poolest hea, et sundis end mobiliseerima.
Nõmme Muusikakoolis õpetas mind Helve Kuuskmann, väga
lahke ja kannatlik inimene, keda ma arvatavasti tohutult tüütasin
– tahtsin tundides muudkui “Koerapolkat” mängida, kuni lõpuks
jõudsime kokkuleppele, et kui olen tunnis hea poiss, võin tunni
lõpus ühe korra seda lugu esitada.
Kas “Koerapolka” meeldis sulle siis nii väga?
Nojah, ju see on vist üldse lastele intrigeeriv lugu, mustad klahvid
ja puha... Eks mulle meeldisid ikka teised lood ka, mäletan
näiteks “Indiaanlaste tantsu” ja “Lõbusaid oravaid”. Ja õpetaja
Kuuskmann ilmselt leidis, et minu tüütu ja püsimatu loomus
võib hiljem kajastuda loomingulises lähenemises muusikale, ning
ta leppis Maigi Pakriga kokku, et tema võtab mind Tallinna
Muusikakeskkoolis oma õpilaseks. Pakri oli hästi autoriteetne
isiksus ja väiksele poisile sisendas niisugune vanem range pikka
kasvu daam kohusetunnet. Kaheksa-aastaselt osalesin konkursil
Jūrmalas, ja kuigi ma ei saanud teise vooru (vanuserühm oli kuni
11. aastani), tõdesin sealt alates, et tahan pianistiks saada, ning
nii see kuidagi läks. Harjutasin püüdlikult ja tahtsin mängida
võimalikult keerukaid lugusid.
“Meid ei lastud finaali”. Õpetaja Ivari Iljaga.
FOTOD ERAKOGUST
Näiteks milliseid?
Kümneaastaselt andis õpetaja Pakri mulle Mendelssohni “Rondo
capriccioso”, Chopini Teist ballaadi mängisin, kui olin 13-aastane.
Muidugi, laps on laps, ei tea, kuivõrd ma sisuliselt nendega
hakkama sain, aga mängu poolest tuli ikka enam-vähem välja.
Kas see oli sportlik huvi või tahtmine ennast proovile panna?
Nii ja naa. Kümneaastaselt mängisin üht pala, mille pealkiri oli
“Nõidade tants”, autor ameerika romantik ja klaverivirtuoos
Edward MacDowell. See oli põnev ja raske muusika, tekitas tunde,
et pianistlik raskus on kooskõlas romantilise muusikaväljenduse
intensiivsusega. Seejärel tahtsingi võimalikult ägedat muusikat
mängida. Võib-olla on seal ka mingi eneseületuse moment,
tahad latist üle hüpata. Või püüdlikkus, sest ma tahtsin üldse kõike,
mida nõuti, hästi teha. Raske lugu motiveerib pingutama, nii
tehniliselt kui ka muusikaliselt. Maigi Pakri sai minust aru ja üritas
repertuaarivalikul laveerida eneseületuse ja mõistlikkuse vahel.
Kui ma sain mingi uue loo, küsisin ikka, kas see on piisavalt raske,
mille peale ta muigega kinnitas, et on küll. Käisin päris palju laste
konkurssidel, kord edukalt, kord mitte, nagu see ikka on.
Kui sa ei olnud edukas, kuidas sa sellesse suhtusid?
Üldiselt halvasti. Ma olen üritanud ennast õpetada ja muidugi
elu õpetab ka aru saama, et kunstis, eriti muusikas, objektiivsust
ei ole. Mäletan “Eurovisiooni” noorte muusikute konkurssi
Berliinis: ma ei saanud finaali ja olin väga pahur. Professor Ivari
Ilja suhtus asjasse seevastu ülima huumoriga. Käisime Berliinis
ringi ja nägime keelumärki, Ilja ütles: “Nii, nüüd teeme pildi
“meid ei lastud finaali””. Olin sunnitud fotole minema. Konkurssidel
on kõik suhteline. Ühele meeldib üks, teisele teine, ühele
kapsas, teisele porgand, ei saa öelda, et üks on parem. Aga ikka
tahad ju, et tulemus peegeldaks tehtud tööd ja õnnestunud esinemist.
Kahjuks see pahatihti nii pole. Peab õppima võitma ja peab
õppima kaotama, mida varem, seda parem. See karastab ja õpetab
vaatama ebaõnnestumistele pigem analüüsiva ja kogemusest
õppiva pilguga. Muusikule on konkursid tegelikult ainult üks läbiminev
etapp.
muusika 1/2010 5