Aedniku aasta (Karel Chapek)

AEDNIKU JUUNI
Juunikuu on kõige kibedam heinaaeg, aga kuna jutt on meist, linna aednikest, siis palun
ärge kujutlege asja nii, et me ühel kastesel hommikul pinnime vikati ja kukume seejärel,
särk eest valla, kastes sädelevat rohtu võimsa kaarega sihinal-sahinal maha vuhtima,
lauldes sealjuures vanu rahvalaule. See asi näeb meil hoopis teisiti välja. Meie, aednikud,
tahame ennekõike, et meil oleks inglise muru, roheline nagu piljardikalev ja tihe nagu
pärsia vaip, igati laitmatu muru, haljasala ühegi veata, rohuplats nagu samet, läkk nagu
laud. Nojah, kevadel märkame, et too inglise muru koosneb mingitest paljakutest,
võililledest, ristikupuhmastest, mullast, samblast ja mõnest kõvast ning kuletunud
tarnatutist. Kõigepealt tuleb see kõik välja rookida. Me kükitame maha ja tirime murust
välja kõik nurjatud umbrohud, jättes enda järele tühja, äratallatud ja nii palja maa, nagu
oleksid seal tantsinud müüriladujad või kari sebrasid. Siis kastetakse plats üle ja jäetakse
päikese kätte pragunema. Seejärel aga otsustame, et ikkagi tuleks niita.
Kogenemata aednik võtab säärase otsuse järel kätte ja kõnnib lähemasse ümbrusse, kuni
leiab puhtaks nälbitud ja paljal põllupeenral vanaeide koos kiitsaka kitsega, kes järab
lämmepuud või tenniseplatsi võrku.
"Vanaema," ütleb aednik viisakalt, "kas te ei tahaks oma kitsekesele toredat rohtu?
Võiksite minu juures niita, nii palju kui süda lustib."
"Aga mis te mulle selle eest maksate?" küsib vanaeit mõninga arupidamise järel.
"Kakskümmend krooni," vastab aednik ja läheb tagasi koju, et oodata vanaeite kitse ja
sirbiga. Kuid vanaeit ei tule.
Siis ostab aednik sirbi ja luisu ning kuulutab, et ta ei hakka mitte kedagi paluma ja pügab
oma muru ise. Ainult kas on sirp nii nüri või linna rohi nii räik või mine tea mis veel -
sirp ei lõika. Igal rohukõrrel tuleb otsast kinni võtta, ta pingule tirida ja siis alt kõigest
jõust sirbi-teraga nüsida, kusjuures harilikult tulevad ka juured välja. Rätsepakääridega
läheb see töö hulga rutemini. Kui aednik on viimaks muruplatsi oma oskust mööda
paljaks püganud, siledaks nvidinud, lagedaks katkunud, on tal kogunenud mingi väike
labu heina ning ta võtab kätte ja läheb jälle kitsega eite otsima.
"Vanaemake," ütleb ta mesimagusalt, "kas te ei tahaks oma kitsekesele minu juurest
korvitäit rohtu viia? Väga ilus puhas rohi..."
"Aga mis te mulle selle eest maksate?" küsib eit pärast pikka arupidamist.
"Kümme krooni," teatab aednik ja ruttab koju eite ootama, kes peab tulema rohu järele;
säärast ilusat heina on ju kahju minema visata, eks ole?
Viimaks vabastab teid sellest rohust prahivedaja, kuid nõuab krooni. "Saate aru, pan
peremees," ütleb ta, "meil ei ole lubatud säärast rämpsu peale võtta."
*
Kogenum aednik ostab lihtsalt muruniitja. See on säherdune ratastega riistapuu, täriseb
teine justkui kuulipilduja, ja kui te tiirutate temaga mööda muru, siis rohulibled muudkui
lendavad. Ma ütlen - lausa rõõm. Kui te sihukese niidumasina koju toote, lähevad kõik
perekonnaliikmed vanaisast pojapojani selle üle vaidlema, kes hakkab muru niitma;
mäherdune huvi kõigil käristada ja lopsakat rohtu niita! "Pidage!" hüüatab aednik, "ma
näitan, kuidas seda teha tuleb." Ja sõidab siis mööda muru, ühtaegu masinamehe ja
põlluharija võidurõõmus ilme näol.