VERELOOMEKOE HAIGUSTE PATOLOOGIA

biomedicum.ut.ee

VERELOOMEKOE HAIGUSTE PATOLOOGIA

VERELOOMEKOE HAIGUSTE

PATOLOOGIA

Ave Minajeva


müeloidne kude:

- luuüdi;

lümfoidne kude:

- tüümus,

- lümfisõlmed;

- põrn;

Vereloomekude

(lümforetikulaarne kude)

Hemopoeesi lähterakk = pluripotentne hemopoeesi tüvirakk


Videod

• http://www.youtube.com/watch?v=m6stmTtO6uI&NR=1


Luuüdi bioptaat:

tsellulaarsus vastsündinul 100%, keskeas ca 50%, vanas eas 20%.

Megakarüotsüüdid

(trombotsüütide

eelassrakud)

Rasvarakud

Hemato- ja

lümfopoeesi

tüvirakud


Vereloomekoe uurimine:

• - perifeerse vere uuring;

• - luuüdi punktsioon (crista iliaca,

sternaalpunktsioon);

• - luuüdi trepaanbiopsia;

• - lümfisõlmede

punktsioon/biopsia/eemaldamine;

• Hematoloogia


Erütrotsüütide hulga ja

funktsiooniga seotud häired


Täiskasvanute normväärtused

Näitaja Mehed Naised

Hemoglobiin, g/l 13,6-17,2 12,0-15,0

Hematokrit, % 39-49 33-43

Erütrotsüütide arv , 10 6 / l 4,3-5,9 3,5-5,0

Retikulotsüütide arv, % 0,5-1,5 0,5-1,5

Retikulotsüüdid=erütrotsüütide noored vormid.

Retikulotsüüdid vabanevad vereringesse normist suuremal hulgal:

viide intensiivsele erütropoeesile luuüdis (paisatakse ringlusse ka

noored vormid).


Aneemia

Aneemia e. kehvveresus (anaemia) on vere

hapnikutranspordivõime langus, mille põhjuseks on

enamasti erütrotsüütide hulga langus.

- hematokrit

- hemoglobiinisisaldus


Aneemiate jaotus erütrotsüütide morfoloogia alusel

suurus kuju Hemoglobinisatsiooni

aste

anisotsütoos

Anisocytosis

= er ebaühtlase kujuga

poikilotsütoos

Poikilocytosis

= er ebanormaalse

kujuga

normokroomsed

-Normotsüütsed hüperkroomsed

-mikrotsüütsed hüpokroomsed

-makrotsüütsed


Aneemiate klassifikatsioon

1. Posthemorraagilised=verkaotusega seotud aneemiad

2. Hemolüütilised aneemiad = vererakkude lagunemisega

seotud

3. Aplastilised aneemiad = vereloomehäiretest tingitud.


Posthemorraaglised aneemiad

anaemia posthaemorrhagica

Äge: kiire ja massiivse verejooksu korral

a) veremahu taastumine interstitsiaalse vedeliku arvel

hemodilutsioon hematokriti ;

- retikulotsüütide (polükromatofiilsete makrotsüütide) hulga

perifeerses veres;

- välise verjooksu korral rauavaegus;

b) Võimalik kardiovaskulaarne kollaps, shokk letaalne lõpe;

Morfoloogia: koolnu siseelundid ja nahk kahvatud,

koolnulaigud nõrgalt väljendunud


Posthemorraaglised aneemiad

anaemia posthaemorrhagica

Krooniline väikeste korduvate verekaotuste tagajärjel:

• - veritsevast maohaavandist;

• - laostuvast kasvajast seedekulglas jne;

aneemia tekib organismi rauadepoode väljakurnamisel:

Morfoloogia:

• - nahk ja siseelundid kahvatud;

• - toruluude diafüüsis rasvüdi asendunud punaüdiga (aktiivse

luuüdiga);

• - ekstramedullarse vereloome kolded maksas,

neerudes, nahaaluses koes;

• - rasvdegeneratiivsed muutused siseelundites;


Hemolüütilised aneemiad

(anaemia haemolytica)

1. Organismis erütrotsüütide suurenenud (enneaegne)

lagunemine = hemolüüs.

2. Organismis kuhjuvad hemoglobiini kataboliidid

(bilirubiinkonjugeeritud bilirubiinkollasus ehk ikterus).

3. Kompensatoorselt erütropoeesi


Hemolüütilised aneemiad jaotatakse:

1. Intravaskulaarne hemolüüs. Põhjused:

• - toksiinide toime (plii, maomürgid, põletuse puhul

• vabanevad toksilised ained);

• - nakkushaigused (klostridiaalne sepsis, malaaria,

• leptospiroos);

• - mittesobiva veregrupi ja reesusfaktoriga vere ülekanne

(transfusioonijärgne hemolüüs);

• - erütrotsüütide mehhaaniline kahjustus (südameklappide rikked,

maratonijooks)

vabaneb hemoglobiinhemoglobinogeensed pigmendid

(bilirubiin, hemosideriin) hemoglobineemia/hemoglobinuuria,

• ikterus,hemosideroos/hemosideruuria;


Hemolüütilised aneemiad

Ekstravaskulaarne hemolüüs

tingitud defektidest:

• - erütrotsüütide membraanides;

• - erütrotsüütide ensüümsüsteemides;

• - hemoglobiini struktuuris;

Hemolüüs: põrna, maksa, luuüdi, lümfisõlmedes, makrofaagides;

• erütrotsüüdid normist väiksemad (mikrotsütoos) või

• ebahariliku kujuga (ovaalsed, sirbikujulised);

• hemoglobineemiat ja hemoglobinuuriat ei esine;

• aneemia;

• Splenomegaalia.


Ekstravaskulaarne hemolüüs

Reaktiivsed muutused:

• luuüdis vereloomekoe hüperplaasia (toruluudes

rasvüdi asendunud aktiivse punaüdiga,

• vereloomekoes tõusnud erütropoeesirea küpsevaid

eellasrakke);

• - perifeerses veres retikulotsüüdid;

• - ekstramedullaarne vereloome

• (põrnas, lümfisõlmedes,

kohevas sidekoes);

• + ikterus, hemosideroos;


Ekstravaskulaarse hemolüüsiga seotud

haigused:

1. Erütrotsüütide membraani ja tsütoskeleti defektid:

hereditaarne sferotsütoos.

2. Erütrotsüütide ensüümidefektid

3. Hemoglobiini sünteesi häired: talasseemia, sirprakuline

aneemia.


Hereditaarne sferotsütoos

Autosoom-dominantne haigus.

Erütrotsüütide tsütoskeletivalkude defektid, mille tulemusena

häirub membraani seostumine tsütoskletiga erütrotsüüt

omandab sfäärilise kuju (normis kaksiknõgus-kergemini

deformeeruv mikroveresoonte läbimiseks). Sfäärilise kujuga

erütrotsüüdid lagunevad põrna läbides kiiremini kui

normaalsed.


Hereditaarne sferotsütoos

Kliiniline leid verieerub, olenevalt defekti

raskusest: aneemia, põrna suurenemine

(splenomegaalia), kollasus (ikterus).

Infektsioonide puhul võib tekkida

hemolüütiline kriis (ulatuslik hemolüüs).


G6PD defitsiit

Glükoos-6-fosfaadi dehüdrogenaasi ülesanne on kaitsta

erütrotsüüte oksüdatiivse kahjustuse eest. G6PD defitsiidi

puhul tekib osüdatiivse stressi ajal hemoglobiini

denaturatsioon. Denatureerunud Hb kleepub

rakumembraani sisepinnalemembraani deformeeritavus

langebrakud lüüsuvad põrnas kergemini. (muutunud

struktuuriga Hb on nähtav Heinzi kehakestena

rakumembraani sisepinnal).

X-liiteline pärilik haigus.


Sirprakuline aneemia

Pärilik hemoglobinopaatia, mille puhul valiin asendub glutamaadiga -

globiini molekulis. Mutantses HbS molekulis tekib agregatsioon ja

polümerisatsioon pikkadeks väätidekserütrotsüüdid piklikud,

sirbikujulised.


Sirprakuline aneemia

Muutunud kujuga erütrotsüüdid on

rigiidsed, ei deformeeru kapillaaride

läbimisellagunevad. Erütrotsüüdi

keskmine eluiga


Sirprakuline aneemia

Morfoloogia tuleneb:

• - kroonilisest hemolüüsist;

• - hüperbilirubineemiast;

• - staasist ja tromboosist:

hüperplastiline vereloomekude;

tromboos, infarktid ja fibroos põrnas jt elundites (autosplenektoomia);

pigmentsapikivid;

Kliiniline kulg: iseloomulikud vaso-okklusiivsed kriisid

erinevate elundite isheemiliste kahjustustega ja

sekvestratsioonikriisid;

+ krooniline hüpoksia kudede arengupeetus.


Talasseemia sündroomid

Mendeli seaduste alusel pärandatav haiguste rühm, millele on

iseloomulik globiini või ahelate sünteesi langus.

Erütrotsüütides on langenud hemoglobiini hulk (hüpokroomia).

-talasseemia: -globiini süntees, kuid -globiini

sünteesitakse ülemäärasellest moodustuvad agregaadid,

mis põhjustavad rakumembraani kahjustust. Ebanormaalsed

er lüüsitakse ja fagotsüteeritakseaneemia.


Välised hemolüütilised aneemiad

1. Immunohemolüütilised aneemiad. Põhjus:

erütrotsüütidevastased antikehad. Käivitud immunvastus,

fagotsütoos makrofaagide poolt. Kahjustunud erütrotsüüdid

lagunevad põrnaspõrn suureneb (splenomegaalia).

Ravimitest põhjustatud (näit penitsilliin, tsefalosporiin).

Ravim kinnitub er. Pinnalesellele lisandub antikehaAg-

Ak kompleksid er. Pinnal.

Külma-aglutiniinid: ak, mis seostuvad er temperatuuril


2. Erütrotsüütide traumast tingitud

hemolüüs, näit südameklapi proteesid

(turbulentne verevool),

mikrotsirkulatsiooni ulatuslik ahenemine

fibriinladestuse tulemusel (DIK)


Aplastilised aneemiad

(anaemia hypoplastica, aplastica)

Sageli seotud müelopoeesiks vajalike toitainete/vitamiinide

puudusega:

a) vit B12, foolhappe defitsiit (DNA sünteesi,

megaloblastilised aneemiad);

b) Rauavaegusaneemiad;

c) Aplastiline aneemia, tingitud luuüdi tüvirakkude

supressioonist või kadumisest.


Aplastilised aneemiad

(anaemia hypoplastica, aplastica)

1. Megaloblastiline aneemia: põhjus vitamiin B12 või folaadi

defitsiit.

Vitamiin B12 ja folaat on essentsiaalsed faktorid DNA sünteesis

süsinikjääkide ülekandes. RNA ja proteiinide süntees

normaalneluuüdi tüvirakud suured (megaloblastid), kuid

tuum ei küpse.

Aneemia põhjused: ebaküllaldane erütropoees ja

ebanormaalsete erütrots enneaegne lagunemine veres.


Megaloblastiline aneemia

B12 ja folaadi defitsiit kahjustavad kõikide kiirelt paljunevate

rakkude moodustumist nagu sooleepiteelirakud,

müeloidsed tüvirakudgranulopoees , trombopees

pantsütopeenia.

B12 vit leidub loomsetes toiduainetes.

Folaate leidub rohkelt teraviljas, pähklites ja rohelistes

aedviljades, kuid see hävib termilisel töötlusel.


Vit B12 imendumine

Toiduga saadud B12 vitamiini vabastamiseks proteiinidest: vajalik mao pepsiin ja

hape-HCl.

Maolimaskesta parietaalrakud toodavad koos HCl-ga ka seesmist faktorit (intrinsic

factor, IF).

Maos seostub B12 süljes leiduva R-valguga.

Peensooles laguneb R-B12 kompleks pankrease proetaaside toimel.

B12 seostub peensooles seesmise faktoriga (intrinsic factor, IF), mis pärines

maolimaskesta parietaalrakkudest.

IF-B12 kompl seostub IF retseptoriga peensoole-epiteelisB12 imendub.

B12 transport veres kudedesse kompleksis transkobalamiin II.


Vit B12 defitsiidi põhjused

Vit B12 defitsiit tekib imendumishäirete tõttu:

1. Aklorhüdria (HCl , vanemas eas): häirub B12 vabastamine

R-ga seotud kompleksist

2. Mao op eemaldamine (gastrektoomia): IF

3. Pernitsioosne aneemia: autoimmunrk ()

4. Peensoole resektsioon (IF-B12 imendumine )

5. Malabsorptsioon

6. Vit vajaduse , näit rasedus.

7. Ebaadekvaatne dieet (harva, kuna kehas on suured B12

varud).


Pernitsioosne aneemia

Autoimmunrk: mao parietaalrakkude kahjustus

autoreaktiivsete T-rakkude poolt IF

I tüüpi autoak: takistavad B12 seostumist IF.

II tüüpi autoak: soole IF retseptorite vastu: takistab IF-B12

seostumist.

Autoak mao parietaalrakkude prootonpumba vastu HCl .

Sageli kaasneb pernitsioosne aneemia teiste

autoimmuunhaigustega (kilpnäärme, neerupealiste).


Pernitsioosne aneemia: morfoloogia

1. Luuüdi: megaloblastiline hüperplaasia, suured müelotsüüdid

ja metamüelotsüüdid.

2. Seedetrakt: atroofiline glossiit: keel läikiv, sile, punane;

maos atroofiline gastriit.

3. Kesknärvisüsteem: seljaaju taga- ja külgväätide

demüelisatsioon: spastilised pareesid, sensoorne ataksia.

Põhjus ebaselge: esineb sõltumata veremuutustest.

Megaloblastid luuüdis


Rauavaegusaneemia

Väga sage. Toiduga saadakse ööpäevas rauda 10-20 mg: loomsetest

produktidest saadav Fe heemi vormis-otseselt imendub selelst 20%

kaksteistsõrmiksooles. Taimsetest toiduainetest saadav anorgaaniline Fe

imendub halvasti (1-2%), sest see tuleb eelnevalt taandada membraani

tsütokroom B toimel, ning siis transporditakse rakkudesse

transportvalgu DMT1 poolt.

Osa imendunud Fe seotakse epiteeli basaalsel pinnal plasma transferiiniga

ja transporditakse verega oragnanismis. Osa epiteelirakkudes sisalduvast

Fe läheb kaduma koos epiteelirakkude irdumisega.


Rauavaegusaneemia

Fe varud organismis naistel 2 mg, meestel 6 mg. Fe leidub

kõikides kudedes, eriti maksas, põrnas, luuüdis ja lihastes.

80% organismi Fe on hemoglobiini, müoglobiini ja Fe

sisaldavate ensüümide (katalaas, tsütokroomid) koostises.

Ülejäänu on säilitusvormides (seotud hemosideriini ja

ferritiiniga).


Rauavaegusaneemia etioloogia

1. Toiduga saadav raua hulk väike,

2. Malabsorptsioon (tsöliaakia)

3. Suurenenud vajadus (rasedus, lapseeas)

4. Krooniline verekaotus (mao-sooletrakti haavandid,

hemorroidid, naaskelsabad, günekol häired).


Rauavaegusaneemia kliiniline leid

Veri: er väikesed (mikrotsütaarsed), kahvatud (hüpokroomsed),

varieeruva kujuga (poikilotsütoos).

Luuüdi: nõrk hüperplaasia.

Teised organid: raskel juhul häiritud Fe sisaldavate ensüümide

funkts: juuste väljalangus, küünte moodust häire, keele ja

mao limaskesta atroofia.


Rauavaegusaneemia krooniliste haiguste korral

Aneemia kaasneb mitmete krooniliste põletikuliste haigustega.

Põletiku mediaatorid TNF ja IL-1 suurendavad maksas

heptsidiini produktsiooni. Heptsidiin on polüpeptiid, mis

blokeerib kaksteistsõrmiksoole epiteelis Fe imendumist,

inhibeerides ferportiini.

Põletikumediaatorid vähendavad ka eütropoetiini

produktsiooni.


Aplastilised aneemiad

(anaemia hypoplastica, aplastica)

Luuüdi pluripotentsete tüvirakkude supressioon või kadumine

luuüdi regeneratsioonivõime .

kõigi rakuvormide hulga langus e pantsütopeenia:

neutropeenia, aneemia, trombotsütopeenia Põhjused:

- idiopaatiline: primaarne tüvirakkude defekt või

immunoloogiline tüvirakkude kahjustus;

- eksogeensed faktorid (toksilised ained, ravimid,

kogu keha kiiritus, viirusinfektsioonid . hepatiit,

tsütomegaloviirus, EBV, Herpes-Varicella zoster

anaemia myelotoxica


Aplastilised aneemiad

(anaemia hypoplastica, aplastica)

Põhjused:

65% põhjus teadmata (idiopaatiline): primaarne tüvirakkude defekt või

immunoloogiline tüvirakkude kahjustus.

Müelotoksilised ravimid ja kemikaalid (benseen, alküleerivad ained), kogu

keha kiiritus, geneetiline (Fanconi aneemia), viirusinfektsioonid,

tsütomegaloviirus, EBV, Herpes-Varicella zoster

anaemia myelotoxica

Kahjustunud tüvirakkudes võimalik mutatsioonleukeemiad.


Morfoloogia:

- hüpotsellulaarne luuüdi (rasvarakud, vähesel hulgal

lümfotsüüte ja plasmarakke);

- kõigi 3 vereloomerea rakkude puudumine=

panmüeloftiis (panmyelophtisis)


Aplastiline aneemia - sekundaarsed

muutused:

• Granulotsütopeeniast mukokutaansed

infektsioonid, haavandilis-nekrootilised

protsessid kurgumandlites ja seedekulglas;

• Trombotsütopeeniast kalduvus veritsustele

(hemorraagiline diatees), ebanormaalsed

verevalandused;

• Rasvdegeneratiivsed muutused parenhümatoossetes

elundites (aneemia+hüpoksia);


Luuüdi supressiooni muud põhjused

1. vereloomekude infiltreerivad kasvajad

(metastaatiline kartsinoom, granulomatoossed

haigused) fibroos; idiopaatiline müelofibroos

(agnogeenne müeloidne metaplaasia)arhitektuuri

kahjustus.

2. Difuusne maksahaigus (toksiline, infektsioosne või

tsirootiline).

3. Krooniline neerupuudulikkus (ureemia) pärsitud

erütropoetiini produktsioon aneemia.


Polütsüteemia

Polütsüteemia on erütrotsüütide hulga tõus veres. Võib olla

absoluutne või suhteline (vereplasma hulga languse tõttu,

näit dehüdratatsiooni (veetustumise) puhul: vähene

vedeliku tarbimine, oksendamine, diarröa).


Polütsüteemia

Primaarne polütsüteemia: polycythemia vera: müeloidkoe

kasvaja: erütropoeesi tüvirakkude proliferatsioon, sõltumata

erütropoetiinist.

Sekundaarne polütsüteemia: er hulga tõus erütropetiini

sünteesi tõusu tõttu (norm sünteesitakse peamiselt

neerudes, ka maksas):

1) Füsioloogilised põhjused: kopsuhaigused, viibimie

merepinnast kõrgel, tsöanootiline südamehaigus.

2) Patofüsioloogiline: erütropoetiini sekreteerivad kasvajad.


Veritsushäired


Hüübimissüsteemi uuringud

Veritsusaeg: väike torge sõrme, mõõdeti aega veritsuse täieliku

peatumiseni. Tulemus varieeruv 2-8 min. Tänapäeval selle asemel

trombotsüütide funktsiooni analüsaator.

Trombotsüütide hulk (norm 150 000-300 000/mm 3 ).

Protrombiini aeg plasma hüübimise aeg pärast koe tromboplastiini ja

Ca 2+ lisamist (uuritakse koagulatsiooni välist ja ühist mehhanismi).

Osaline tromboplastiini aeg: Lisatakse kaoliini (aktiveerib faktor XII ja

tsefaliini (asendab tr fosfolipiide): (koagulatsiooni sisemine tee).

Eriuuringud (hüübimisfaktorite hulk)


Veritsushäired

Hemorraagiline diatees=kalduvus veritsustele.

Põhjused:

1. Haprad veresooned

2. Trombotsüütide hulga ja funktsiooni häired

3. Hüübimissüsteemi häired.


1. Veresoonte hapruse tõus

Enamasti ei põhjusta ulatuslikke verevalumeid, vaid petehhiaid

(naha verevalumid) ja väikesi hemorraagiaid. Veresoonte

haprus võib tõusta:

1. Infektsioonide puhul: menigikokk, riketsiavaskuliit ja DIK

(vt ),

2. Allergiliste reaktsioonide puhul (antigeen-antikeha

ladestused veresoonte seintes),

3. Veresoonte toestuse nõrkus (kollageeni sünteesihäire

Ehlers-Danlos sündroomi puhul).

4. Henoch-Schönleini purpura: süsteemne

ülitundlikkusreaktsioon.


2. Trombotsütopeenia

Trombotsütopeenia on trombotsüütide hulga langus veres (norm

150 000-300 000/mm 3 ).

Trombotsütopeenia peab olema väga väljendunud (10 000-20

000/mm 3 ), et kliiniliselt avalduks.

Petehhiad, enamasti väikeste veresoonte kahjustused.


2. Trombotsüütide funktsioonihäired

Trombotsüütide funktsioonihäire: geneetilised pinna

adhesioonimolekulide defektid.

Omandatud: aspiriin inhibeerib tsüklooksügenaasiTxA2

(tromboosi ja infarkti profülaktika).


3. Hüübimissüsteemi häired.

3.1. Omandatud: vit K defitsiitfaktorite II, VII, IX ja X

süntees maksas.

DIK: kulutab hüübimisfaktorid ära.

3.2. Pärilikud: Hemofiilia A: faktor VIII defitsiit. Faktor

VIII tsirkuleerib plasmas seotuna vonWillebrandi

faktoriga (vWF). vWF toodavad endoteelirakud ja

see on vajalik trombotsüütide adhesiooniks.


Von Willewbrandi haigus

1. ja 3. tüüpi haigus: vWF hulga .

1. Tüüpi haigus: autosoom-dominantne, esineb sagedamini,

kliiniliselt kerge.

3. tüüpi: autosoom-retsessiivne, esineb harva, kliiniliselt raske-

2. Tüüpi (autosoom-dominantne) haiguse puhul vWF suurte

multimeeride hulga . VWF üldhulk on normis, kuid kuna

puuduvad kõige aktiivsemad suure molekulmassiga

multimeerid, tekib funktsionaalne häire.


Von Willewbrandi haigus

Sageli kaasnevalt langenud faktor VIII hulk, kuna vWF

stabiliseerib faktor VIII veres.

Patsientidel on kombineeritud trombotsüütide funktsiooni ja

hüübimise häire. Hüübimisaja pikenemine (kuigi tromots

hulk normis), pikenenud osalise tromboplastiini aeg.

Iseeneselikud verejooksud limaskestadest, haavadest ja tugev

veritsus menstruats ajal.


Hemofiilia

Ulatuslikud hemorraagiad operatsiooni või traumade

järgselt

Spontaansed hemorraagiad kehapiirkondades, kus

loomulikult tekkivad traumad, eriti

liigestessehemartroosprogresseeruv liiteline

haigusliiheste jäikus.

Petehhiad (naha mikroverevalumid) ei ole

iseloomulikud.

Pikenenud partiaalne protrombiini aeg, normaalne

hüübivusaeg.


Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK)

= hüübimissüsteemi aktivatsioon kogu

vereringes, mille tulemusel tekib

mikrovereringes rohkelt mikrotrombe.

Sageli teiste haiguste tüsistus.

Kuna toimub ulatuslik hüübimine, kulutatakse

ära trombotsüüdid, fibriin ja

hüübimissüsteemi valgud. Seetõttu algul

tekib rohkelt mikrotrombe ja infarkte, millele

järgneb hemorraagiline diatees.


Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK)

DIK esilekutsuvad haigused:

50% seotud sünnituspatoloogiaga

(looteveed=tugev hüübimissüsteemi

aktiveeriv toime), 33% vähkkasvajatega,

ülejäänud sepsise, traumade jm.


DIK võib käivituda 2 teel:

DIK patogenees

1. Koefaktori (tromboplastilise aine) vabanemine verre

(platsentast, leukeemiarakkudest, mõnedest

adenokartsinoomidest vabanev lima, bakterid, bakterite

toksiinid, IL1 ja TNF koefaktori ekspressiooni

endoteelirakkude pinnal.

2. Endoteeli kahjustuse tulemusel (kõrge temperatuur,

põletused, lupus, infektsioonid)endoteelirakud

vabastavad koefaktoritrombotsüütide agregatsioon

hüübimissüsteemi aktivatsioon.


DIK morfoloogia

Paljudes organites mikrotrombid, infarktid ja hemorraagiad.

Neerudes: trombid päsmakestes, mikroinfarkid,

kortikaalnekroos

Kopsudes: mikrotrombid alveolaarsetes kapillaarides.

Peaajus: mikroinfarktid ja hemorraagiad.

Neerupealistes: näit meningokk-infektsiooni puhul massiivsed

neerupealiste verevalumidneerupealiste puudulikkus

(Waterhouse-Friedichseni sündroom).


DIK kliinilised sümptomid

Lootevee emboolia ja septilise šoki puhul väga äge kulg. Võib

olla krooniline kulg vähkkasvajate puhul: tromboosid.

Mikroveresoonte ulatuslikud oklsusioonid.

Hingamisraskused: hingeldus, sinakus.

Neuroloogilised nähud: krambid, kooma.

Ägeda neerupuudulikkuse tekke puhul oliguuria.

Tsirkulatoorne puudulikkus ja šokk.

Ravi individuaalne: antikoagulandid või koagulandid või

plasma.


MÜELOPROLIFERATIIVSED

PROTSESSID


Tuletame meelde perifeerse

valgevere põhilised muutused:


Leukopeenia: leukotsüütide hulga langus veres.

Neutropeenia (ehk granulotsütopeenia): neutrofiilsete

granulotsüütide Rakkude hulga hulga langus langus alla 1000/mm3 Agranulotsütoos: väga tugev granulotsüütide hulga langus

(


1. Ebaküllaldane granulopoees:

Luuüdi tüvirakkude supressioon kasvajate poolt, ravimite või

kemikaalide toimel.

Neutropeenia (agranulotsütoosi) põhjused

Megaloblastiline aneemia (vit B12 või folaatide defitsiit).

2. Neutrofiilide kiirenenud lagunemine või elimineerimine:

kahjustus immuunreaktsioonide poolt (lupus), ravimid,

lagunemine põrnas, suurenenud kasutus bakteriaalsete

infektsioonide puhul.


Luuüdi võib olla hüpertsellulaarne (granulotsüütide

tüvirakkude hulga tõus), juhul kui põhjuseks on küpsete

neutrofiilide kiirenenud ärakasutamine veres või kui tegemist

Neutropeenia (agranulotsütoos): reaktsioon luuüdi

on ebaefektiivse granulopoeesiga poolt (näit megaloblastiline

aneemia).

Luuüdi on hüpotsellulaarne, juhul kui põhjuseks on keemiliste

ainete ja ravimite toimekõigi tüvirakkude supressioon.


Kliinilised sümptomid on seotud korduvate raskete

bakteriaalste ja seeninfektsioonidega: halb

enesetunne,

Neutropeenia

vappekülm,

(agranulotsütoosi)

palavik, nõrkus.

kliinilised

Võivad

tekkida igemete,

avaldused

suulimaskesta, kurgu ja kõri

nekrotiseerivad põletikud. Sageli on võimalik

põletikukolletest välja külvata haigustekitaja.


Leukotsütoos on leukotsüütide hulga tõus veres.

Neutrofiilne granulotsütoos (neutrofiilia) on

polümorfonukleaarsete leukotsüütide hulga tõus veres. Sageli

kaasnev reaktsioon põletike, infektsioonide, sepsise korral.

Rakkude hulga tõus: reaktiivsed

(põletikulised) proliferatsioonid

Eosinofiilne leukotsütoos (eosinofiilia) on eosinofiilsete

granulotsüütide hulga tõus veres: esineb allergiliste haiguste

puhul (astma, heinapalavik, allergilised nahahaigused),

parasitaarsete infekts, ravimallergia, kollagenooside puhul.


Basofiilne leukotsütoos: harva esinev, viitab

müeloproliferatiivsele haigusele (leukeemia).

Rakkude hulga tõus: reaktiivsed

(põletikulised) proliferatsioonid

Monotsütoos: krooniliste infektsioonide (tuberkuloos,

malaaria) ja autoimmuunhaiguste (lupus) puhul.

Lümfotsütoos: kaasneb monotsütoosiga krooniliste

infektsioonide puhul (tuberkuloos, hepatiit A, Epstein-Barr’i

viirusinfektsioon, läkaköha).


Põletiku puhul vabanevad IL1 ja TNF toimel:

1.Küpsete neutrofiilide vabanemine luuüdi depoost;

2.Stimuleerivad Neutrofiilne kolooniaid granulotsütoos: stimuleeriva patogenees faktori (colonystimulating

factor) vabanemist luuüdi stroomast, mis

omakorda stimuleerib neutrofiilide tüvirakkude

proliferatsiooni.

Raske põletikureaktsiooni puhul tugev leukotsütoos, rohkelt

ebaküpseid vorme= leukemoidne reaktsioon.


Müeloproliferatiivsed protsessid:

- Äge müeloidne leukeemia;

- Müelodüsplastilised sündroomid

(müelodüsplaasia);

- Kroonilised müeloproliferatiivsed haigused.


Leukeemiad

Vereloomekoe süsteemne kasvajaline proliferatsioon, mille

puhul vohavad hemopoeesi mingi rea mitteküpsed blastsed

(äge leukeemia) või küpsed

rakuvormid (krooniline leukeemia).

Esmaselt infiltreeritud vereloomekude (luuüdi, põrn,

lümfisõlmed), hiljem hematogeenne levik ka teistesse

elunditesse leukeemiliste infiltraatide teke


Leukeemiate jaotus

• Perifeerse vere leiu alusel:

- leukeemiline leukeemia: kasvajarakke 25-100 ja enam x10 l;

- subleukeemiline leukeemia: kasvajarakke 15-25 ja enam x10 l;

- aleukeemiline leukeemia: kasvajarakud peifeerses veres puuduvad.

• Äge leukeemia: kiire ja pahaloomulisem kulg ilma ravita (ravile allub

sageli hästi);

• Krooniline leukeemia: aeglasem, healoomulisem kulg (kuid allub

rasekmini ravile)


Äge müeloidne leukeemia

Leucaemia myeloidea acuta

• iseloomustub müeloidse rea blastide kasvajalise

vohanguga; blaste vereloomekoes >20%.

• Patogenees:

geenidefektid: spetsiifilised kromosomaalsed

aberratsioonid:

• t(8;21)

• t(15;17)

• inv(16)

Fusioonproteiinide teke

• t(11q23;v)


AML klassifikatsioon (FAB)

• M0 minimaalselt diferentseerunud;

• M1 ilma diferentseerumiseta;

• M2 AML küpsemisega;

• M3 äge promüelotsütaarne;

• M4 äge müelomonotsütaarne;

• M5 äge monotsütaarne;

• M6 äge erütroleukeemia;

• M7 äge megakarüotsütaarne leukeemia;


Leukeemia morfoloogia

• - luuüdi infiltreeritud müeloblastidest;

• - müeloblast - mittediferentseerunud rakk

peensõmerja kromatiini, mitme nukleooli ja

üsna laia tsütoplasmaäärisega; Aueri

kehakesed;

• - perifeerses veres müeloblastid,

kuni 100 000 ja enam mikroliitris.


müeloperoksüdaas


CD 34


Leukeemia kliinilised ilmingud

• normaalne vereloomekude luuüdis asendunud blastidest koosneva kasvajalise

koega vereloomekoe defektsus erütropoeesi, granulopoeesi ja

trombotsütopoeesi osas.

• Tüsistused:

• - aneemia;

• - sekundaarsed infektsioonid (sh. seeninfektsioonid

suuõõnes, kopsudes, neerudes, kusepõies, jämesooles);

• - hemorraagiline diatees (verevalumid nahas, serooskelmetel, siseelundites,

igemetel);

• Võib esineda suuõõne ja kurgumandlite leukeemilist

• infiltratsiooni nekrootiline gingiviit (gingivitis

• necrotica);

• Pea- ja seljaajukelmete infiltratsioon leukeemiline meningiit (meningitis

leucaemica)


•Vahel koldelised pehmete kudede

müeloblastsed infiltraadid (granulotsütaarne

sarkoom, kloroom) ilma

luuüdi ja perifeerse vere haaratuseta, hiljem ikka

progressioon süsteemseks ägedaks leukeemiaks.

•Kliiniline kulg: allub ajutiselt kemoteraapiale,

kuid retsidiveerub.


Müelodüsplastilised sündroomid (MDS)

•Rühm klonaalseid tüvirakkude küpsemisdefektiga

haigusi, mis iseloomustuvad ebaefektiivse hematopoeesiga ja suurenenud

riskiga AML

Kujunemiseks:

• Idiopaatiline MDS;

• Sekundaarne, eelneva keemia- või kiiritusravijärgne MDS.

•Esineb vanuses > 60-a:

- pantsütopeenia, nõrkus, infektsioonid, hemorraagiad;


Morfoloogia ja kulg:

•vereloomekoe hüperplaasia või hüpoplaasia

(harvem);

•kõigi 3 vereloomerea mitteküpsete vormide hulga

(düsplaasia): megaloblastoidne punavereloome, hüpolobuleeritud

megakarüotsüüdid ja mikromegakarüotsüüdid, granulopoeesirea vahe- ja

blastoidsed vormid;

• Fe-sisaldavate ringsideroblastide esinemine;

• düserütropoees ja granulopoeesirea mitteküpsete

vormide paiknemine intertrabekulaarsel;

•Kulg: transformatsioon AML-ks või ägedaks müelomonotsütaarseks

leukeemiaks;


Kroonilised müeloproliferatiivsed haigused

• Krooniline müeloidne leukeemia;

• Tõeline polütsüteemia;

• Essentsiaalne trombotsütoos;

• Primaarne müelofibroos;


Krooniline müeloidne leukeemia

(leucaemia myeloidea chronica), KML

•Esinemine: vanuses 25-60 a. enam 4.-5.

Kümnendil,

•Iseloomulik translokatsioon t(9;22) BCR-ABL .

fusioongeen fusioonproteiin türosiinkinaasi

aktiivsusega (Philadelphia kromosoom);


Philadelphia kromosoom


In situ

hübridisatsioon


Morfoloogia

• Esimene järk (kestab aastaid):

- vereloomekoes müelotsütaarse rea küpsete

rakkude monoklonaalne vohang;

- domineerivad küpsed granulotsüüdid +

mitteküpsed vahevormid: metamüelotsüüdid,

müelotsüüdid, promüelotsüüdid;


•Teine järk e. terminaalne järk (kestab 3-6

kuud):

-küpsed rakud asenduvad mitteküpsete

müeloblastide ja mittediferentseerunud

blastidega = blastne kriis (crisis blastica).


Morfoloogilised muutused elundites KML korral:

Luuüdi: kõikjal, ka toruluudes halkjaskollane (püoidne),

sisaldab küpseid ja mitteküpseid müeloidse rea rakke;

Põrn: tugevasti suurenenud, kaalub 6-8 kg, folliiklid

asendnud leukeemilise infiltraadiga; nekroosikolded: leukeemilised infarktid;

Maks: suurenenud, 5-6 kg, lõikepind halkjaspruun,

infiltreeritud granulotsüütidest;

Lisaks:

- aneemiale iseloomulikud muutused;

- trombotsütopeeniast tingitud: hemorraagiline diatees;

- infektsioonid: põletikud: pneumoonia jt.

Surmapõhjused: koldeline pneumoonia, aneemia, ajuverevalum, põrnarebend;


Lümfoproliferatiivsete protsesside patoloogia

Lümfaatiline kude:

- lümfisõlmed ja seedetrakti limaskestade

lümfaatiline kude;

- põrn;

- tüümus;

- luuüdi;


Lümfisõlm


Lümfisõlm


Lümfoproliferatsioon = lümfoidkoe mahu reaktiivne või

kasvajaline suurenemine:

reaktiivne - healoomuline;

kasvajaline - pahaloomuline, leiab aset lümfoidrakkude

kasvajalise transformatsiooni teel, haarab enamasti

lümfaatilist kude süsteemselt, sageli infiltreerib ka teisi

elundeid/kudesid.


Reaktiivsed lümfoproliferatiivsed protsessid

1. Äge mittespetsiifiline lümfadeniit

makro: suurenenud kohevad roosakad

lümfisõlmed; nahapinnal ka punetus;

histol: folliiklite hüperplaasia, nekroos;

granulotsütaarne põletikuinfiltraat


2. Krooniline mittespetsiifiline lümfadeniit

Võib esineda paikselt (näit hamba põletike puhul üksikute regionaalsete ls

suurenemine) või süsteemselt (baktereemia, viirusinfektsioonid, eriti lastel).

Ls suurenenud, suured idutsentrid, võimalik granulotsütaarne infiltartsioon.

Ls follikulaarne hüperplaasia: säilub ls follikulaarne struktuur, puudub kapsli

invasioon.

parakortikaalne (T-tsoonide) hüperplaasia; siinushistiotsütoos;


Lümfoidkoe kasvajad

(maliigsed lümfoproliferatiivsed protsessid): lümfoidsed

leukeemiad ja lümfoomid

Üldised terminid:

• - leukeemia: kasvajarakud kliiniliselt veres,

enamasti haaratud ka luuüdi.

• - lümfoom: kasvaja lümfaatilises jt. kudedes, veres

kasvajarakke ei leidu.

• Lümfoom võib transformeeruda leukeemiaks

(leukemisatsioon).


Lümfoidkoe kasvajate etioloogia ja

patogenees

Kromosoomide translokatsioonid

Valgevererakkude kasvajates esineb sageli karüotüübi muutusi,

kõige sagedamini translokatsioone. Tagajärjeks on

normaalete proteiinide ebanormaalne süntees või

onkoproteiinide moodustumine.

Translokatsioonid on sagedased antigeeni retseptori geenis (Brakulised

lümfoomid)

Mõned mutatsioonid on tuumor-spetsiifilised ja kasutusel

diagnostiliste markeritena, näit t(15;17) ägeda

promüelotsüütilise leukeemia puhul.


Philadelphia kromosoom esineb mitme eri tüüpi

hematopoeetiliste ja lümfoidsete tüvirakkude kasvajate

puhul (äge lümfoblastiline leukeemia, müelogeenne

leukeema, krooniline müelogeenne leukeemia).

Pärilikud geneetilised tegurid

Genoomi ebastabiilsust soodustavad haigused, näit Downi

sündroom, Fanconi aneemia, ataksiateleangiektaasia:leukeemia

sageduse .


Viirused: HTLV-1 (Human T-lymphotropic Virus), Epstein-Barri

viirus (EBV), HHV8 (Herpesviiruse tüüp, mis põhjustab

Kaposi sarkoomi ja naha lümfoome).

Iatrogeensed tegurid: kasvajate kiiritus- ja keemiaravi.


Lümfoidkoe kasvajate üldine jaotus (WHO):

1. Mitte-Hodgkini lümfoomid:

a. B-lümfoidrakulised;

b. T-lümfoidrakulised;

2. Hodgkini lümfoom

kliiniliselt ja morfoloogiliselt erinevad

kasvajate rühmad;


WHO klassifikatsioon:

B-rakulised kasvajad

• I. Precursor B-cell neoplasm:

a. Precursor B-lymphoblastic leukemia/lymphoma

• II. Mature (peripheral) B-cell neoplasms

• B-cell chronic lymphocytic leukemia / small lymphocytic lymphoma

• B-cell prolymphocytic leukemia

• Lymphoplasmacytic lymphoma

• Splenic marginal zone B-cell lymphoma (+/- villous lymphocytes)

• Hairy cell leuekmia

• Plasma cell myeloma/plasmacytoma

• Extranodal marginal zone B-cell lymphoma of mucosa-associated lymphoid tissue type

• Nodal marginal zone lymphoma (+/- monocytoid B-cells)

• Follicle center lymphoma, follicular,

Mantle cell lymphoma

• Diffuse large cell B-cell lymphoma

• Mediastinal large B-cell lymphoma

• Primary effusion lymphoma

• Burkitt's lymphoma/Burkitt's cell leukemia


WHO klassifikatsioon:

T-rakulised ja NK-kasvajad

• I. Precursor T cell neoplasm:

a. Precursor T-lymphoblastic lymphoma/leukemia

• II. Mature (peripheral) T cell and NK-cell neoplasms

T cell prolymphocytic leukemia

• T-cell granular lymphocytic leukemia

• Aggressive NK-Cell leukemia

• Adult T cell lymphoma/leukemia (HTLV1+)

• Extranodal NK/T-cell lymphoma, nasal type

• Enteropathy-type T-cell lymphoma

• Hepatosplenic gamma-delta T-cell lymphoma

• Subcutaneous panniculitis-like T-cell lymphoma

• Mycosis fungoides/Sézary's syndrome

• Anaplastic large cell lymphoma, T/null cell, primary cutaneous type

• Peripheral T cell lymphoma, not otherwise characterized

• Angioimmunoblastic T cell lymphoma

• Anaplastic large cell lymphoma, T/null cell, primary systemic type


1. Mitte-Hodgkini lümfoomid:

klassifikatsioon lümfoidrakkude tüübi järgi:

a. B-eellasrakulised (mitteküpsetest B-lümfoidsetest

rakkudest);

b. Perifeersed B-rakulised (küpsetest B lümfoidsetest rakkudest);

c. T-eellasrakulised (mitteküpsetest T-lümfoidsetest rakkudest);

d. Perifeersed T-rakulised (küpsetest T-lümfoidsetest rakkudest);


Lümfoomide immuunfenotüüp:

positiivsus B- või T- lümfoidse rea markeritega;

Molekulaarne iseloom:

monoklonaalsus vastavalt B- või Tpinnaretseptorite

geneetiliste

ümberkorralduste (rearrangement) osas;


• 80-85% B-lümfoidsed;

• 15-20% T-lümfoidsed;

• Lümfoidkoe kasvajate histogenees


• Kasvajalised lümfoidrakud püüavad sageli

käituda nagu nende normaalsed prototüübid:

N. follikulaarsed lümfoomid vohavad lümfaatilise

koe B-aladel;

T-lümfoomid haaravad sageli parakortikaalseid

T-tsoone;


• Vormid leviku-ulatuse alusel:

1. Domineerivalt lümfisõlmede haaratusega

(haaratud ls-d;)

2. Primaarsed ekstranodaalsed lümfoomid (n.

MALT lümfoom, mucosa asoociated lymphoid

tissue);

3. Dissemineerunud lümfoom/leukeemia (luuüdi

ja soliidsete kudede . ls, põrn- haaratus)


A. Mitteküpsed vormid

• B- ja T- eellasrakulised kasvajad:

= ägedad B- või T-lümfoblastsed leukeemiad/lümfoomid

(ALL);

• B-ALL (ca 85%): käituvad sagedamini leukeemiana;

peamiselt lastel;

• T-ALL (15%): käituvad sagedamini lümfoomidena, st.

peamiselt lümfaatilist kude haaravana:

- tüümuse haaratus; peamiselt noortel meessoost

täiskasvanutel;


Äge lümfoblast-leukeemia

Kõige kõrgem haigestumus 4 a vanuses.

Väga järsk algus: sümptomid kujunevad päevade-näd jooksul.

Luuüdi supressioonist tingitud sümptomid: aneemia-väsimus, palavik,

küpsete leukots -infektsioonid, trombots -petehhiad, igemete

veritsus, ninaverejooksud.

Luude hellus ja valu, tingitud luuüdi proliferatsioonist ja periosti(luuümbris)

infiltratsioonist.

Lümfisõlmede, põrna ja maksa suurenemine kasvajalise infiltratsiooni tõttu.

Kesknärvistüsteem: ajukelmete ärritusnähud, oksendamine-kasvaja leviku

tõttu ajukelmetele.


Äge lümfoblast-leukeemia

Rakendatakse agressiivset kemoteraapiat: 90%

lastest saavutab täieliku remissiooni, 2/3

terveneb.


Morfoloogia:

B-lümfoblastsed: haaratud luuüdi (pantsütopeenia) ja

perifeerne veri; ilma ravita agressiivne kulg, letaalne lõpe;

Rakud: keskmise suurusega atüüpiliste tuumadega,

väikeste või märkamatute nukleoolidega; immuunhistokeemiliselt

positiivsed B-lümfoidse rea

märgistega CD79 ja CD 20.

T- lümfoblastsed: haaratud tüümus, harvem põrn,

maks, luuüdi ja perifeerne veri; agressiivsem kulg;

Rakud: väikeste või kesksuurte atüüpiliste tuumadega,

väikeste või märkamatute nukleoolidega;

immuunhistokeemiliselt positiivsed T-lümfoidse rea

märgistega CD3 ja CD 7 jt.;


Äge lümfoblastne leukeemia/lümfoom,

perifeerne veri


B. Küpsed vormid

1) Perifeersed B-lümfoidrakulised lümfoomid:

•Krooniline lümfoidne leukeemia/lümfotsütaarne

lümfoom

- sagedasim leukeemia vorm lääne-ühiskondades;

- generaliseerunud lümfisõlmede haaratus, sageli

luuüdi ja perifeerse vere haaratus, hepatosplenomegaalia (põrn kuni 1kg);

- indolentne kulg;

- võimalik transformatsioon B-suurerakuliseks lümfoomiks . nn. Richter´ i

sündroom;

morfoloogia:


Krooniline lümfoidne

leukeemia/lümfotsütaarne lümfoom

Infiltratsioon maksakoes


Follikulaarne lümfoom

- sagedasim lümfoomi vorm täiskavanutel lääneühiskondades

- kliinik: generaliseerunud lümfisõlmede haaratus (valutu lümfisõlmede

suurenemine), harvem ekstranodaalsed lokalisatsioonid;

- ainuke lümfoom, millel morfoloogilised maliigsusastmed:

– G1: vähe tsentroblaste;

– G2: mõõdukal hulgal tsentroblaste;

– G3: ülekaalus tsentroblastid;

- iseloomulik translokatsioon: t(14;18); Bcl2

(apoptoosi antagonist)

- kulg: Elulemus 7-9 a, ei allu tavapärasele kemoteraapiale. Vajalik

monoklonaalsete antikehade kasutamine.

- 30-50% transformeerub B-suurerakuliseks lümfoomiks elulemus


Follikulaarne lümfoom

põrna haaratusega


Follikulaarne lümfoom


Bcl-2

Follikulaarne lümfoom


Follikulaarne lümfoom

Vohab lümfisõlmedes või perifeersetes kudes, koosneb

tsentrotsüütidest ja tsentroblastidest.

Levib põrna, maksa ja luuüdisse.

Iseloomulik translokatsion (14;18)BCL2 proteiini

üleekspressioon.


Difuusne B-suurerakuline lümfoom

morfoloogiliselt heterogeenne rühm

- kliiniliselt: sageli ilmne ühe lümfisõlme või

ekstranodaalse loklisatsiooni haaratus; võib tekkida

kõikjal: seedetrakt, luu, peaaju;

- hilisfaasis luuüdi haaratus, leukemisatsioon;

- Agressiivne, kiirelt progresseeruv kuid allub hästi kemoteraapiale

(remissioon kuni 80%, tervenemine 50%).

Morfoloogia: varieeruvad suured vesikulaarsete

tuumade ja sageli prominentsete nukleoolidega

lümfoomirakud; tsentroblastsed ja immunoblastsed

kasvajarakud;


Difuusne B-suurerakuline lümfoom

põrna haaratusega


Difuusne B-suurerakuline lümfoom

CD20


Burkitti lümfoom

- B-suurerakulise lümfoomi variant;

- sage lastel ja noortel täiskasvanutel;

- seotud EBV-infektsiooniga;

- iseloomulik translokatsioon: t(8;14);

- endeemiline vorm : abdominaalsete/mesenteriaalsete

lümfisõlmede, ka neerude, munasarjade,

neerupealiste haaratus: abdominaalne tuumori mass;

- sporaadiline: ileotsökaalpiirkond, peritoneum;

- allub hästi keemiaravile;

Morfoloogia: keskmise suurusega atüüpilised

lümfoidrakud, “tähistaeva fenomen”.;


Burkitti lümfoom:

“tähistaeva” fenomen


Plasmarakulised kasvajad,

plasmatsütoom ja müeloomtõbi

Küpsetest plasmarakkudest lähtuvatele kasvajatele on

iseloomulik, et nad koosnevad ühest immuunoglobuliine

sekreteerivast plasmarakkude kloonist (gammapaatia).

Seetõttu tõuseb veres ühe monoklonaalse immuunglobuliini

või selle fragmentide kontsentratsioon (M-komponent:

müeloomtõbi).

M-komponent on tavaliselt terve Ig, kas kerge ahel (light chain)

või raske ahel (heavy chain). Kerge ahel on väike valk ja

eritub seetõttu neerude kaudu (Bence-Jones’ valk).

=Gammapaatia


Plasmarakuline müeloom (multiipelne

müeloom)

Kõige sagedasem gammapaatia, esineb vanemas eas

- hulgalised osteolüütilised kasvajakolded luudes; kasvajarakud sekreteerivad

tsütokiine (MIP1 ), mis aktiveerivad luukoe osteoklasteluudestruktsioonid.

patoloogilised murrud, luuvalud;

- hüperkaltseemia, aneemia;

- Kasvajarakud sekreteerivad Ig kerge ahela valke (monoklonaalne seerumproteiin:

erituvad neerude kaudu, osalt ladestuvad neerudesamüloidoos (ka uriinis, nn

Bence-Jonesi valk);

• - neerukahjustus:

“müeloomneer”: valgulised silindrid

neerutuubulites koos tubulo-interstitsiaalse

põletikuga;

amüloidoos (κ- või λ).


Plasmarakuline müeloom (multiipelne

müeloom)

osteolüütilised kolded koljus

plasmatsütoidsed

kasvajarakud


plasma cell

kappa


Plasmatsütoom

• Klonaalne plasmarakkude proliferatsioon, morfoloogia

ja immuunfenotüüp identne müeloomtõvega, kuid

esineb solitaarse koldena luus või pehmetes

kudedes;

- solitaarne luuplasmatsütoom: lülisammas, roie,

kolju, väikse vaagna luud, femur, clavicula, scapula;

- ekstraossaalne plasmatsütoom: ülemised hingamisteed (80%),

seedetrakt kusepõis, rinnanääre, peaaju jt.

Allub kiiritusravile, harva läheb üle müeloomtõveks;


Perifeersed T-lümfoidrakulised lümfoomid

• - perifeerne T-rakuline spetsifitseerimata lümfoom;

• - anaplastne T-suurerakuline lümfoom; ALK . geeni

ümberkorraldusega, eriti lastel ja noorukitel allub

hästi keemiaravile;

• - täiskasvanute T-rakuline leukeemia/lümfoom

(viirusinfektsioon HTLV-1);

• - mycosis fungoides / Sezary sündroom: naha T-rakuline lümfoom,

kasvajarakud ka perifeerses veres;


Naha T-rakuline lümfoom


CD3


Hodgkini lümfoom

varem ka: Hodgkini tõbi

Sagedasem pahaloomuline kasvaja noores eas: keskmine vanus 32 a.

Kliinik: lokaliseeritud lümfadenopaatia, palavikud, öine higistamine, kehakaalkaalu

;

- Erinevalt MHL-dest haarab ühte lümfisõlme või lümfisõlmede jada (sageli esmalt

kaelal) ja levib anatoomiliselt

ettearvatavatesse sõlmedesse põrna haaratus (splenomegaalia) maksa

haaratus (hepatomegaalia) luuüdisse (Diagn. trepaanbiopsia);

-Nahal petehhiad, kergesti tekivad verevalumid (tramobotsütopeenia).

-Anamneesis võimalik Epstein-Barri viirusinfektsioon või infektsioosne

mononukleoos.

Staadiumi määramine oluline ka ravi seisukohalt: allub

hästi lokaalsele kiiritus- ja kemoteraapiale.


Morfoloogia:

- lümfisõlme struktuur hävinud, infiltreeritud

kasvajast;

- diagnostilised rakud: Reed-Sternbergi rakud;

- lisaks ühetuumsed histiotsütaarsed nn. Hodgkini rakud +

histiotsüütide kogumikud;

+ segarakuline (plasmarakud, eosinofiilid,

lümfotsüüdid) foon;

• - nekroos;


Hodgkini lümfoom

Reed-Strenbergi rakud, CD30+, CD15+

Reed-Sternbergi

hiidrakud

Lähtuvad ls

idutsentrist


Staadium

Hodgkini lümfoomi staadiumid

Definitsioon

I Ühe lümfiregiooni või –sõlme haaratus

(põrn, tüümus, Waldeyeri ring)

II Mitme lümfiregiooni või -sõlme

haaratus ühel pool diafragmat (n. Kaela ja

mediastinaalsed lümfisõlmed)

III Mitme lümfiregiooni või -sõlme

haaratus mõlemal pool diafragmat

IV Ekstranodaalsete udede/piirkondade

haaratus (luuüdi jt.)


Hodgkini lümfoom, klassifikatsioon,

morfoloogia:

1. Lümotsüütide predomineerimisega Hodgkini lümfoom: nodulaarsed

lümfohistiotsütaarsete (L&H rakud “popkorn”-rakud) ja epitelioidsete

histiotsüütide infiltraadid ls-s; CD30-; CD15-, EMA+; EBV-

2. Klassikaline Hodgkini lümfoom (variandid) (CD30+,

CD15+, EBV+):

- segarakuline: kirjurakuline infiltraat, rohked RSrakud;

- nodulaarse skleroosiga: skleroos+akunaarsed RS-rakud;

- lümfotsüütiderikas: vähem klassikalisi RS rakke;

- lümfotsüütide depletsiooniga: domineerivad HRSrakud, vähe

lümfotsüüte;


Hodgkini lümfoom: segarakuline variant


Hodgkini lümfoom: nodulaarne skleroos


Hodgkini lümfoom: nodulaarne skleroos,

lakunaarsed Reed-Strenbergi rakud

More magazines by this user
Similar magazines