Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

elulood
Aleksander Niine
EAM FK255F
Aleksander Niine
Maastikuarhitekt Aleksander Niine on läinud Eesti maastikuarhitektuuri ajalukku
peamiselt oma pikaajalise praktiseerimise ning erialaste kirjutistega. Ta kasutas
1965 kaitstud põllumajandusteaduse kandidaadi väitekirjas „Maastikuarhitektuuri
probleeme Eesti NSV-s” esimesena maastikuarhitektuuri mõistet ning selgitas
maastikuarhitektuuri kui omaette valdkonna olemust ja tähtsust.
Aleksander Niine (sünnijärgne perekonnanimi Spuhl) sündis 10. augustil 1910
Läänemaal Lääne-Nigula kihelkonnas Keediku külas aedniku perekonnas. Kooliaeg
möödus Haapsalus, kus ta 1929 lõpetas Läänemaa Ühisgümnaasiumi. 1929–1931
õppis ta Vahi aiandus-mesinduskoolis (kool tegutses Tartu vallas Vahi külas aastatel
1918–1944). Peale Vahi kooli lõpetamist töötas ta aasta jagu Tartus Eerika puukoolis
ja aiaäris ning 1932–1933 teenis kaitseväes. 1934 hakkas ta tööle Haapsalu
linnaaednikuna.
1936 taotles Aleksander Spuhl presidendi stipendiumi õppimiseks Inglismaal
Readingi ülikoolis ning sai selle tingimusel, et vahetab nime eestipärasema vastu.
Nii õppis ta Readingi ülikoolis kuni 1939. aastani juba Aleksander Niinena. Peale
Readingist naasmist asus ta Maarjamaa ainsa kõrgharidusega iluaiandusspetsialistina
tööle Tallinnas Loodushoiu ja Turismi Instituudis.
Aastatel 1940–1950 töötas Aleksander Niine Tallinna linna aiandusosakonna
juhatajana, säilitades oma koha kõigi üksteisele järgnenud erinevate riigivõimude
ajal. Üks tema olulisi ülesandeid oli juhtida sõjajärgsel Tallinna taastamisel
haljastustöid.
1950–1975 oli Niine ametis Eesti NSV Teaduste Akadeemias ning kuulus 1955–
1975 ka selle looduskaitse komisjoni. Peale Tallinna Botaanikaaia asutamist 1961
oli ta tegev Vello Veski juhitud dekoratiivaianduse sektoris (nimetati 1979 ümber
maastikuarhitektuuri sektoriks).
1942–1974 oli Aleksander Niine Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) õppejõud,
sh 1944–1950 dotsendi kohusetäitja. 1944–1955, kui ERKI-s anti aiaarhitektuurialast
õpet, omandas aia- ja pargikujunduse kunstniku diplomi kokku 11
lõpetajat.
Kuigi Aleksander Niine alustas aedade kavandamist juba Haapsalu linnaaednikuna
töötades, valmis enamik tema kavandeist Nõukogude ajal. Niine on projekteerinud
Eestis ligikaudu 40 haljasala. Tema tuntuimad tööd on 1945 kavandatud
Viru tänava nurga skväär ja 1959–1968 Tallinna Botaanikaaias tehtu (botaanikaaia
planeering, rosaariumi kavandid jne). Vähem teatakse 1959 projekteeritud Tõravere
observatooriumi haljasalasid. Niine kavandatud oli ka Moskvas Üleliidulise Põllumajandusnäituse
Eesti paviljoni aed (1953). Mitu tema projekti viidi ellu osaliselt
(nt Jägala looduspark, projekteeritud 1969, ja Tartu ülikooli peahoone ümbrus,
1966) või jäid üldse realiseerimata (Tallinna Polütehnilise Instituudi õppehoonete
ümbrus Mustamäel, 1966).
Niine loomingut iseloomustab vormilihtsus ja looduslähedus. Ta rõhutas oma
kirjutistes, kui oluline on kasutada looduslikke liike, ja eelistas kodumaiseid liike
ka oma kavandeis. Esteetilisus, funktsionaalsus ja ökonoomsus – need kolm Niine
sõnastatud maastikukujundamisprintsiipi on ajatud. Tema mõtteviisi headeks näideteks
on Tallinna Botaanikaaia ja Jäneda pargi rosaarium, kus lihtsate geomeetriliste
vormidega mängides on saavutatud uudne ja tollasest pargikunstist selgelt
eristuv tulemus.
Ilmselt on Aleksander Niine olulisim panus Eesti aiakunsti edendamisse tema
kirjutised – ta on avaldanud üle 60 teadusartikli ning hulga populaarteaduslikke
kirjutisi. Esimesed artiklid avaldas ta juba 1930. aastate alguses ajakirjas Aed,
oma mõtete ajakirjanduses avaldamist jätkas ta edaspidigi. 1965 väitekirjana valminud
ja hiljem raamatuna ilmunud „Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSVs”
ei ole üldpõhimõtetes minetanud aktuaalsust tänini. 1950. aastatel ilmusid
82