Alberti ja Leonardo-Pauli ema õpetas õpetajat. Seitse aastat ... - Tartu

tartu.ee

Alberti ja Leonardo-Pauli ema õpetas õpetajat. Seitse aastat ... - Tartu

Alberti ja Leonardo-Pauli ema õpetas õpetajat.

Seitse aastat tagasi tuli mu uude rühma väike poiss Albert, täitsa tavaline väike mees:

blondide juuste ja suurte siniste silmadega, tegutsemislusti täis. Õige pea selgus aga, et

Albertist ja ta emast saavad mu õpetajad.

Jah, just nii, sest Alberti ema on kurt, pere suhtleb omavahel viipekeeles. Taevake, ma ei oska

ju viipekeelt, kuidas ma emaga suhtlen, küsisin endalt. Uurisin esmalt Alberti esimestelt

õpetajatelt, kuidas nad emaga suhtlesid. Selgus, et eriti ei suheldudki, kui lasteaias olid

üritused, panid õpetajad teated välja.

Ma ei olnud kunagi selle peale tulnud, et näiteks bussi-, rongi- või lennujaamas teatatakse

infot valjuhääldist, aga kurdid peavad otsima kirjalikke teateid. Mõtlesin sellele, millest mina

rõõmu tunnen ja kuidas kurt inimene saaks samu asju nautida. Eks ole ju vana tõde see, et kui

ise puutud sellise probleemiga kokku, alles siis hakkab mõte liikuma.

Astu ise esimene samm

Murdsin pead, kuidas saan perekonnale teatada lapse rõõmudest, muredest ja hetkeolukorrast?

Tavaliselt tuligi Albertile järele ema. Ta seisis kannatlikult uksel, kuni mina või lapsed teda

märkasid. Kui olime seljaga ukse poole, siis ta plaksutas. Pärast seda keeras ema aga kiiresti

ümber ja läks kapi juurde toimetama.

Nii kestis see mitu nädalat. Ühel päeval võtsin end kokku: läksin talle järele, panin käe õlale

ning küsisin, kas ta saab minust aru. Alberti ema noogutas. Julgustasin teda, et ta võib minuga

rääkida täpselt samamoodi nagu oma lapsega räägib, sest olin kuulnud, kuidas ta suhtles

Albertiga. Ema ütles, et ma räägiksin aeglasemalt, sest ta oskab mu huultelt lugeda. Heldeke,

ma polnud kunagi selle peale tulnud, et kui inimene ei kuule, siis oskab ta teiste huultelt

lugeda!

Tegelikult oli Alberti ema mu esimese sammu pärast väga tänulik: ta kallistas mind kõvasti ja

ma sain aru, kui vajalik inimene tema jaoks on lasteaia õpetaja. Ema ütles, et tal puudub oma

lapse õpetajaga rääkimise kogemus, sest eelnevalt ei suhelnud temaga keegi ning ta arvas, et

nii peabki olema. Samas vaevas teda, kas ja kuidas oskab Albert rääkida täiskasvanutega.

Nii meie suhtlus algas. Kui ema tõi lasteaeda tagasi tavapärase koduste andmetega ankeedi,

oli ta sinna kirjutanud: palun teateid saata SMS-iga. Olin nagu puuga pähe saanud, vaat alles

nüüd tekkisid mul küsimused: kuidas saada infot Alberti pere kohta, kuidas anda emale

tagasisidet lapse arengu ja ja tegemiste kohta, kuidas kaasata seda peret ühistesse

ettevõtmistesse?

Küsi abi, loe, ole avatud

Piltlikult öeldes tõmbasin kopsud õhku täis ja otsustasin: õpetaja peab olema aktiivsem pool.

Kindlasti tuleb abi küsida, lugeda ja olla ise avatud. Kaalusin ühel aastal isegi viipekeele

õppimist, aga juhtus nii, et kui seda teha soovisin, polnud vastuvõttu. Aga tean, et 2009. aastal

võetakse taas huvilisi viipekeelt õppima – kes soovib ja kellel on vaja koostööd teha

kuulmispuudega vanematega, saavad tänavu seda head võimalust kasutada.

Mis viipekeelde puutub, siis emaga suheldes sai mulle ruttu selgeks, et meie, kuuljate, arvates

väga kujundlikud žestid, ei pruugi viipekeeles sama tähendada. Kuulmispuudega inimesega

suheldes on väga oluline jälgida ta kehakeelt.

Igapäevaselt me ei mõtlegi sellele, kui palju me tegelikult žeste, kehakeelt ja viipekeelt

kasutame – noogutamine, lehvitamine, osutamine, mängijate ja treenerite omavaheline

sõrmedega suhtlemine pallimatšide ajal... Sageli saame inimese käeliigutustest aru, et ta on

erutatud, vihane või väsinud. Selliseid lihtsaid asju tasub kindlasti tähele panna, ka kuuljate

puhul. Ja kõige tähtsam on, et kuulmispuudega inimest ei tohi haletseda. Ta on võrdväärne

partner, kellele tuleb suhelda samamoodi nagu kuulvate emade-isadega. Teda ei tohi ka


ületähtsustada. Meie rühmas läks nii, et kõigi laste vanemad ei märganudki, et Alberti ja

Leonardo-Pauli ema on kurt.

Kui Albert kooli läks, tuli mu rühma ta vend Leonardo-Paul. Ja nagu Alberti rühmas, nii ka

Leonardo-Pauli rühmas küsisid mudilased minult alguses, et mis keeles Leonardo-Pauli ema

räägib. Vastasin alati, et eesti keeles. Üks nutikas tüdruk ütles selle peale: «Väga imelik eesti

keel, see võib olla mingi murre, minu mamma räägib ka imelikult.» Siiski jäi ta vastusega

rahule, rohkem pole enam küsinud.

Poiste ema kartis alguses teisi vanemaid, ta hoidis neist eemale, ei võtnud ühistest üritustest

osa. Hiljem sain teada, kuuljad-rääkijad olid talle oma tahumatuses haiget teinud. «Ma ei

kuule ju oma häält, ma ei tea, kuidas see kõlab,» ütles ema mulle vabandavalt. Rahustasin ta

maha ja ütlesin, et see, kuidas sa seni oled rääkinud, sobib mulle, räägi nii edasi. Ema näole

tuli väga soe naeratus.

Siis hakkasin rääkima, mis meil rühmas kõik tulemas on, ning et kõik pered on neile

ettevõtmistele oodatud. Ema küsis pidevalt, et kas ta ikka peab tulema, mina vastasin ikka

jaatavalt ja andsin sõna, et kui on vaja rahulikult midagi üle korrata, siis teen seda.

Sportimisel oli see pere väga nutikas: nad jälgisid, kuidas teised ees tegid ja tegid siis sama.

Kui ema meie ümarlauda tuli, siis ütles ta mulle kohe: «Ly, istu suuga minu poole ja ära liiga

kiiresti räägi». Hiljem küsis ta, et kas ümarlauda võib tulla tõlgiga. Kuidas ma küll ise selle

peale ei tulnud!

Lase end õpetada

Nii muutus Alberti ja Leonardo-Pauli ema üha avatumaks, ta ei pööranud enam uksel kohe

ringi, vaid küsis, kuidas täna läks? Mida julgemaks ema muutus, seda rohkem ta mulle

vaikuses elavate inimestega suhtlemist õpetas. Alguses ei saanud ma aru, miks ta mind

pidevalt pööras. Kui taipasin seda küsida, oli selgus majas: kuulmispuudega inimesele on

väga tähtis, et valgus langeks rääkija suule. Meeles tuleb pidada ka seda, et kui mõne

vanainimesega tuleb kõvema häälega rääkida, kuid kurtidega räägi tavalise hääle tooniga.

Alberti ja Leonardo-Pauli ema õpetas mulle sedagi, et kuulmispuudega inimesega suheldes ei

tohi unustada pisiasju. Kui läksin kaugõppes nädalaks kooli, ütlesin kõigile, kuhu lähen ja

miks, see oli nii tavaline. Kui tagasi tulin, oli ema minu pärast mures. Ta kallistas mind ja

päris: miks sind ei olnud nädal aega, mis sinuga juhtus, ja mis peamine – MIKS MA TALLE

EI ÖELNUD, KUHU LÄHEN. Sellest oli vähe, et Albert ja teine õpetaja ütlesid, et Ly läks

kooli. Sain veel kord kinnitust, kui tähtis on lasteaia õpetaja kurtide perekonnale ja et pean

alati arvestama EMA tunnetega. Vabandasin ja andsin sõna, et edaspidi ütlen talle selliseid

asju alati isiklikult. Muide: Alberti ema huvitus lastevanematest kõige aktiivsemalt, kuidas

mul koolis läheb ja mida uut õppisin!

Olen Alberti ja Leonardo-Pauli emale väga tänulik, sest ta lasi mul heita pilgu nende inimeste

maailma, kes erinevalt meist ei kuule. Ta õpetas mulle kannatlikkust, oskust näha maailma ka

teiste inimeste silmade läbi ning mis peaasi – ma ei karda enam kurtide iniemstega suhelda.

Kord Tallinna sõites sattusin bussi, kus viis last rääkis omavahel viipekeeles. Ühe kurdi

väikse poisi kõrvale läks istuma pime poiss, kes tahtis suhelda. Aga oh häda: üks

vestluskaaslane ei kuulnud ja teine jälle ei näinud, et midagi on teistmoodi. Istusin nende taga

ja ütlesin pimedale poisile, et ta ei kuule sind. Selle peale ütles poiss: «Siis räägib tema

minuga!» Huvitav oli see, et need kurdid lapsed ise otsisid rääkijatega kontakti: algul lihtsalt

vaatasid teisi, siis kirjutasid oma jutu paberile ja saatsid kirjad bussis laiali. Kõige positiivsem

oli minu jaoks see, et kenad rääkijad tüdrukud kirjutasid neile vastu ja nii terve bussisõidu aja.

Alberti ja Leonardo-Pauli ema õpetas mulle, et nii nagu iga ema ja isa, nii hoolivad ka kurdid

vanemad oma lastest väga ning nende lapsed peavad oma ema ja isa maailmas kõige

kallimaks.


Väike näide: Alberti ja Leonardo-Pauli pere sattus mõni aeg tagasi autoavariisse. Albertit

seekord autos ei olnud . Väike Leonardo-Paul, autos olnud ainus rääkija, tegutses nagu suur

mees: võttis telefoni ja kutsus oma perele abi.

Meie, kuuljad, saame kuulmispuudega inimesi väga lihtsalt aidata. On vaja vaid inimlikku

toetust, märkamist ja mõistmist, sest nad saavad neist meie silmis väikestest asjadest suurt

emotsionaalset tuge.

Ly Grišakov

Tartu Rukkilille Lasteaia

vanempedagoog

More magazines by this user
Similar magazines