Seletuskiri

koda.ee

Seletuskiri

Tööstusheite seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Tööstusheite seadus (edaspidi THS) sätestab nõuded, mis esitatakse peamistes tööstusvaldkondades

tegutsemiseks, et vähendada ja vältida tööstusest pärinevat saastet. THS eelnõu koostamise alus on

Euroopa Liidu direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja

kontroll) – (ELT L 334 17.12.2010, lk 17–119, edaspidi THD), mis koondab endasse kuus

varasemat seda probleemi käsitlevat EL direktiivi, et tegeleda tööstusheite küsimustega

kompleksselt, mitte üksnes eri valdkondade või ainult välisõhu, vee või pinnase saastamise

vältimise seisukohalt. Teatud künnisvõimsustest alates on keskkonda saastavates

tegevusvaldkondades tegutsejatel kohustus taotleda keskkonnakompleksluba. Samuti kehtestatakse

nõuded suurte põletusseadmete, jäätmepõletustehaste ja koospõletustehaste, titaandioksiidi tootvate

käitiste ning orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste käitlejatele. Kehtestatavad nõuded hõlmavad

nii heite piirväärtusi kui kohustusi heite seiramisel ja heite vähendamise organisatoorseid meetmeid.

Kuna THD ei kehtestata täiesti uusi nõudeid, vaid pigem koondab varasematest EL direktiividest

tulenevad nõuded ühte õigusakti, lisades neile karmistavaid täiendusi, on enamik eelnõukohase

seadusega kehtestatavaid nõudeid juba olemas ka kehtivas õiguses. Seni on need nõuded

reguleeritud mitmetes eri õigusaktides – nii seadustes kui ka määrustes. Eelnõu kohaselt

koondatakse kõik tööstusheidet käsitlevad nõuded ühte seadusesse, ehkki tegevusvaldkondadele

kohalduvad endistviisi ka muud seadused (nt jäätmeseadus, välisõhu kaitse seadus, veeseadus).

Seega tuleb uue seadusega sätestatut käsitleda kui erinõudeid suure mahuga tööstustegevuseks,

milles tekkivate saasteheidete künnisvõimsused on määratud kas seaduse või selle alusel

kehtestatavate määrustega.

Eelnõukohase seadusega ühtlustatakse ja korrastatakse kehtiva õiguse sätteid, kasutatakse ühtsemat

mõistete süsteemi ning kõrvaldatakse vastuolud EL õigusega. Sisulistest muudatustest on olulisem

nõue, et keskkonnakompleksloa kohustusega käitistes kasutataks parimat võimalikku tehnikat.

Samuti sätestatakse riskihindamise põhine keskkonnaalase kontrolli süsteem ja avalikkuse

suuremad võimalused komplekslubade menetluses osalemiseks. Eelnõu kohaselt kehtestatakse

seadusega või seaduse alusel vastu võetus määrustega heidete piirväärtused, mis THD lisadest

tulenevalt on mõnes osas varasemast rangemad. Seega on seadusel selgelt positiivne mõju

keskkonnale, aga suureneb mõningal määral ametnike halduskoormus ja suurenevad ettevõtjate

kohustused tagada tööstusheite vähenemine. Viimane aga tingib keskkonnatehnoloogiasse

investeerimise vajaduse, mille kulud jäävad käitajate kanda.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud SA Keskkonnaõiguse Keskus juristid Kärt Vaarmari, Siim

Vahtrus ja Jane Adler koostöös järgmiste Keskkonnaministeeriumi spetsialistidega:

Jüri Truusa – keskkonnakorralduse osakonna nõunik (tel 626 2981, juri.truusa@envir.ee);

Kadri Tubli – õigusosakonna jurist (tel 626 0751, kadri.tubli@envir.ee);

Alla Romanova – välisõhu osakonna peaspetsialist (tel 626 2979, alla.romanova@envir.ee).

Keskkonnaõiguse Keskuse poolt juhtis tööd Kärt Vaarmari (tel 742 4524, kart@k6k.ee). Eelnõu

ettevalmistamise käigus on konsulteeritud ka teiste Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse

osakonna, välisõhu osakonna ja jäätmeosakonna spetsialistidega, samuti Keskkonnaameti,


Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnateabekeskuse ametnikega.

Eelnõu keeletoimetaja oli Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist Enel Ormus (tel

626 2906, enel.ormus@envir.ee).

1.3. Märkused

Eelnõukohase seadusega võetakse üle THD-st tulenevad nõuded.

THS eelnõu ei ole seotud muude praegu Eesti riigisiseses menetluses olevate eelnõudega, küll aga

on seotud mitme ettevalmistamisel oleva seaduseelnõuga, samuti veel jõustumata

keskkonnaseadustiku üldosa seadusega (edaspidi KSÜS) ja korrakaitseseadusega.

KSÜSi on Riigikogu vastu võtnud 16. veebruaril 2011, ent see ei ole veel jõustunud. KSÜS jõustub

selle § 63 kohaselt koos keskkonnaseadustiku eriosa seaduste (edaspidi KSES) jõustumisega. KSESi

eelnõud on käesoleval ajal Keskkonnaministeeriumis väljatöötamisel. Eelduste kohaselt saab üheks

KSESi osaks ka tööstusheite seadus (THS), ent kuna KSÜSi jõustumise aeg ei ole veel teada, aga

THD ülevõtmise tähtaeg on 7. jaanuar 2013, on THSi eelnõu koostamisel lähtutud eeldusest, et

sellele KSÜSi sätted veel ei kohaldu. KSÜSi sätteid on eelnõukohases seaduses arvestatud mõistete

määratlemisel ja kasutamisel ning lubade menetlust (näiteks avalikkuse teavitamist) käsitlevates

sätetes. Kuna kogu KSÜSi mõistesüsteemi (nt mõistete keskkonnahäiring, keskkonnarisk ja

keskkonnaoht, mis on määratletud üksnes KSÜSis) kasutamine ei ole enne KSÜSi jõustumist

võimalik, tuleb KSÜSi jõustumisel teha THSis veel muudatusi.

Korrakaitseseadus on Riigikogus vastu võetud 23.02.2011, ent analoogiliselt KSÜSiga ei ole veel

jõustunud, kuna selleks on ette nähtud eraldi rakendusseaduse koostamine. Kuna korrakaitseseaduse

rakendusseadus oli veel eelnõu staadiumis käesoleva seletuskirja valmimise ajal, tuleb

korrakaitseseaduse jõustumisel arvatavasti muuta THSi eelnõu riikliku järelevalvet ja vastutust

käsitlevaid peatükke.

THSi eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Tööstusheite seaduse (THSi) eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle THD nõuded. THD võeti vastu

24. novembril 2010. a, et vähendada tööstustegevusest põhjustatud saastet ning võimaluse piires see

likvideerida kooskõlas põhimõttega „saastaja maksab“ ja saastuse vältimise põhimõttega. THD

regulatsioon ei ole täiesti uus – sellesse on kokku liidetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (edaspidi IPPC-direktiiv) ja kuue muu

direktiivi sätted, et kehtestada ühtne tööstusheidete regulatsioon. THD kohaldub suure

saastepotentsiaaliga tööstuslikule tegevusele, mis on määratud kui keskkonnakompleksloa

kohustusega tegevus suurte põletusseadmete, jäätmepõletus- ja koospõletustehaste, orgaanilisi

lahusteid kasutavate käitiste ning titaandioksiidi tootvate käitiste kohta.

Tööstustegevusvaldkondade ühtse reguleerimise eesmärk on tagada õhku, vette ja pinnasesse

juhitava heite vältimise ja kontrollimise, jäätmekäitluse, energia tõhusa kasutamise ja õnnetuste

vältimise kompleksne käsitlus. Valitsusvälise organisatsiooni European Environmental Bureau

andmetel on Euroopas 52 000 suurt tööstusettevõtet, millest keskkonda heidetavast viiest

saasteainest tekib iga aasta tervisekahju, mille heastamiseks kulub kuni 164 miljardit eurot

(rääkimata keskkonnale tekitatud kahjust), mistõttu senise õigusliku regulatsiooni tugevdamine on

ilmselgelt vajalik. Aruanne „New features under the Industrial Emissions Directive” (European


Environmental Bureau, 2011) on kättesaadav aadressil http://www.eeb.org/?

LinkServID=290B7936-ADF0-4AD8-D16350AB49EE7DFC&showMeta=0&aa

Kuna tegemist on eri valdkondi liitva direktiiviga, on selle sätted suures osas Eesti õigusesse juba

üle võetud, ent need paiknevad eri õigusaktides. Suuremahulist tööstustegevust reguleerib SVKS

kuid arvestusega, et suurte põletusseadmete ning orgaaniliste lahustite kasutamisega seonduvat

reguleerib välisõhu kaitse seadus (edaspidi VÕKS), jäätmepõletus- ja koospõletustehastega

seonduvat jäätmeseadus (edaspidi JäätS). Lisaks on seniste direktiivide sätted mitme tegevuse osas

üle võetud Vabariigi Valitsuse või keskkonnaministri määrustega. THSi eelnõu koostamise eesmärk

on koondada tööstustegevusvaldkondi reguleerivad sätted kokku ning sätestada käitistele

analoogiliselt THD sätetega ühtsed nõuded.

Lisaks sätete ühtlustamisele on vaja üle võtta Eesti õigusesse ka THD varasema regulatsiooniga

võrreldes tehtud sisulised muudatused, millest olulisemad on:

1) suurte põletusseadmete ning jäätmepõletus- ja koospõletustehaste, samuti titaandioksiidi tootvate

käitiste heidete uued piirväärtused;

2) parima võimaliku tehnika (edaspidi ka PVT) rakendamine kompleksloa kohustusega käitistes

konkreetsete nõuete kohaselt, mis sisalduvad Euroopa Komisjoni poolt parima võimaliku tehnika

järeldustes (PVT järeldused) ning parima võimaliku tehnika viitedokumentides (PVT

viitedokument);

3) kompleksloa kohustusega käitise uus kohustus koostada tegevuskoha lähteolukorra aruanne ning

rakendada tegevuse lõpetamisel järelhooldusmeetmeid;

4) keskkonnaalase kontrolli süsteemi rakendamine, et keskkonnakompleksloaga käitiste mõju oleks

korrapärase jälgimise all, mis võimaldaks luba vajaduse korral ajakohastada.

Eelnõu ettevalmistamise eel ei olnud vaja koostada seaduse väljatöötamiskavatsust ega

kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

1. peatükk – Üldsätted

Eesimeses peatükis on esitatud üldsätted, kogu eelnõukohases seaduses kasutatavate mõistete

määratlused ning üldkohustused, mis laienevad kõigile käitajatele, kellele THSist tulenevad nõuded

kohalduma hakkavad.

1. jagu – Seaduse reguleerimisala ja kohaldamisala

Paragrahvides 1 ja 2 on esitatud seaduse reguleerimisala ja kohaldamisala. Kuna seaduse

kohaldamisalasse kuuluv tegevus on määratletud eri tegevusvaldkondade ja künnisväärtuste kaudu

(analoogiliselt THD regulatsiooniga), on võimalik seaduse kohaldamisala esitada vaid viidetena

asjaomastele valdkondadele ja künnisväärtustele, mis omakorda on sätestatud igas THSi peatükis

eraldi. Laias plaanis kohaldub seadus keskkonnakompleksloa kohustusega käitistele (millega

seonduvat reguleerib kehtivas õiguses SVKS ja THSi eelnõus 2. peatükk koos seaduse alusel

kehtestatud määrusetega), suurtele põletusseadmetele (millega seonduvat reguleerib kehtivas

õiguses VÕKSi 5. peatükk ja THSi eelnõus 3. peatükk koos seaduste alusel kehtestatud

määrustega), jäätmepõletustehastele ja koospõletustehastele (mille osas on kehtivas õiguses

erisätted kehtestatud JäätSis koos seaduse alusel kehtestatud määrustega, THSi eelnõus reguleerib

seda 4. peatükk), orgaaniliste lahustite kasutamisele (mille osas tulenevad kehtivas õiguses nõuded

VÕKSist koos seaduse alusel kehtestatud määrustega, THSi eelnõus 5. peatükist) ning

titaandioksiidi tootvatele käitistele (millega seonduvat reguleerib THSi eelnõus 6. peatükk. Eesti

kehtivas õiguses selle tegevusvaldkonna täpsem regulatsioon puudub sellise tootmise täieliku


puudumise tõttu).

Paragrahvi 2 lõikes 2 esitatud välistus THSi kohaldamisalast (teadusuuringud, uute toodete ja

protsesside väljatöötamine) on sisuliselt sätestatud ka kehtivas õiguses (SVKSi § 7 lg 7), ent THSi

eelnõus on selle kohaldamine piiratud tegutsevate käitistega. Kui erandit laiendada kõigile

teadusuuringutega ja uute toodete ning protsesside väljatöötamisega tegelevatele isikutele, oleks

esiteks nende ringi keeruline piiritleda ja teiseks on selle erandi eesmärk soodustada uuringuid ja

uute protsesside väljatöötamist just tegutsevates ettevõtetes, kus muus osas juba täidetakse

tööstusheite regulatsioonist tulenevaid nõudeid.

Paragrahvis 3 on viide haldusmenetluse seaduse kohaldamisele seaduses ettenähtud

haldusmenetlusele. See puudutab eelkõige keskkonnakomplekslubade menetlemist, mis on

sätestatud 2. peatükis ning milles on sätestatud eraldi viide avatud menetluse sätete kohaldamisele

(§ 34).

2. jagu – Mõisted

Teises jaos on sätestatud mõistete definitsioonid, mida kasutatakse kogu seaduses. Lisaks on iga

peatüki alguses esitatud selliste mõistete definitsioonid, mida kasutatakse vaid selles peatükis ja

mida seetõttu ei ole otstarbekas paigutada kogu seaduse üldsätetesse.

Mõistete määratlemisel ning direktiivi sätete ülevõtmisel on eelnõus mitmel juhul kasutatud THD

eestikeelsest tõlkest mõneti erinevat sõnastust, kuna tõlkes ei kasutata paljudel juhtudel korrektseid

vasteid direktiivi ingliskeelsele tekstile või Eesti kehtivas õiguses juba kasutusel olevaid sama sisu

kandvaid termineid.

THD eelnõus on kasutatud mõisteid, mis on seotud keskkonnale negatiivse mõju avaldumisega

(kehtivas õiguses negatiivne keskkonnamõju, keskkonnale avalduv oht, keskkonnale tekitatud kahju,

keskkonnakahjustus) ja on viidud kooskõlla KSÜSi mõistesüsteemiga. Mõisteid keskkonnahäiring,

keskkonnarisk ja keskkonnaoht otseselt ei kasutata, asendavad nende määratlused varasemaid

keskkonnale avalduva ohuga seotud mõisteid ja olukordi. Näiteks keskkonnaoht on KSÜS § 5

kohaselt olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus, keskkonnahäiring omakorda on

KSÜSi § lõike 1 kohaselt inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale,

sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või

kultuuripärandile. Näites mainitud mõisted THD ei sisalda

Paragrahvis 4 on sätestatud mõiste aine üldmõistena, välistades seejuures aine mõistest

radioaktiivsed ained, geneetiliselt muundatud organismid ja geneetiliselt muundatud

mikroorganismid. Seega on THDs kasutatud määratlus võetud võimalikult täpselt üle. Aine mõistet

kasutatakse kõigis eelnõu peatükkides läbivalt. Lisaks aine mõistele on § 4 lõikes 2 viide REACHmääruse

segu mõistele (analoogiliselt THD artikli 57 lõikega 5), sest kehtivas kemikaaliseaduses

segu mõistet ei määratleta.

Paragrahvis 5 on sätestatud mõisted saastamine, saastatus, heide ja heite piirväärtus. Need on

mõisted, mida samuti kasutatakse kõikides eelnõu peatükkides läbivalt.

Mõiste saastamine (§ 5 lõige 1) on määratletud suures osas analoogiliselt kehtiva SVKSi § 2 lõikes

1 esitatud saastuse määratlusega, ent saastuse mõiste on asendatud saastamisega, kuna selle sisu

viitab tegevusele (heite väljutamine), mitte tulemusele. Samuti on määratluse teise osa (kehtivas

õiguses „nii, et see võib ohustada inimeste tervist või keskkonda, põhjustada varalist kahju või

kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist”) sõnastamisel

võetud eeskujuks KSÜSis sätestatud keskkonnaohu mõiste .


Mõiste saastatus (§ 5 lõige 2) on uus ning selle määratlemisel on eeskujuks võetud KSÜSi § 7

lõikes 5 esitatud saastuse mõiste. KSÜSis kasutatud saastuse mõiste asemel on eelnõus tervikuna

kasutatud saastatuse mõistet, kuna viimane kirjeldab paremini saastamise tagajärjel tekkivat

seisundit.

Mõiste heide (§ 5 lõige 3) määratlemisel on aluseks võetud kehtiva SVKSi § 2 lõike 2 sõnastus, ent

heitena määratlemine ei sõltu THSi mõiste kohaselt enam sellest, kas see on väljutatud käitise

saasteallikast või mujalt. Heite väljutamine on võimalik ka mujalt kui käitise saasteallikast, nt

lenduvate orgaaniliste ühendite kontrollimatu heide võib väljuda ka ustest, akendest jm. Pealegi on

THSi eelnõus heide määratletud väljutamise objektina, mitte tegevusena nagu SVKSi § 2 lõikes 2.

Tegelikkuses kasutatakse ka SVKSi sätetes heite mõistet mitte väljutamise, vaid selle objekti

tähenduses, mistõttu tegemist ei ole olulise muudatusega.

Mõiste heite piirväärtus (§ 5 lõige 4) määratlemisel on aluseks võetud kehtiva SVKSi § 5 sõnastus.

Heite piirväärtusvõib olla esitatud saasteaine kontsentratsioonina, kaakuühikutes ajaühiku kohta või

kui tegemist on näiteks lõhna ja müraga, siis muudes ühikutes või koguni tasemena. Heite

piirväärtuste määramise kord tuleneb peatükkidest, kus on antud volitusnormid neid piirväärtusi

sätestavate määruste kehtestamiseks THD rohkeid arvväärtusi, arvutusvalemeid, meetodite

kirjeldusi sisaldavatest lisadest tulenevalt.

Paragrahvis 6 sätestatakse mõisted käitaja ja käitis. Käitise mõiste (§ 6 lõiked 1 ja 2) määratlemisel

on aluseks võetud kehtiva SVKSi § 3 lõige 1, ent lisaks keskkonnakompleksloa kohustusega

tegevusliikidele loetakse THD artikli 3 lõikest 3 tulenevalt käitiseks ka üksust, kus kasutatakse

orgaanilisi lahusteid (olenemata sellest, kas nende osas ületatakse keskkonnakompleksloa künnist

või mitte). Oluline on veel silmas pidada, et THD loeb käitajaks küll kõiki THD kohaldamisalasse

kuuluva tegevuse elluviijaid (käitamisega tegelejaid), ent käitiseks loetakse vaid neid tehnilisi

üksusi, kus toimub keskkonnakompleksloa künnist ületav tegevus või kus kasutatakse orgaanilisi

lahusteid. Suured põletusseadmed kuuluvad käitiste hulka, sest nende keskkonnakompleksloa

kohustuse künniseks on nende nimisoojusvõimsuse miinimum 50 MW. Jäätmepõletustehased on

nimetatud eraldi THD eeskujul, mille koosseis moodustati 7 direktiivist. Ühendatute hulka kuulus

ka Jäätmepõletusdirektiiv.

Eelnõus sätestatud käitise mõiste erineb KSÜSis sätestatud käitise mõistest (KSÜSi § 6 lõige 1),

mille kohaselt käitis on igasugune paikne või liikuv tehniline üksus, milles toimub tootmistegevus,

millega kaasneb saastamine või saastus. See erinevus peab jääma kehtima ka KSÜSi jõustumisel

kuna THS reguleerimisalasse ei saa kuuluda liikuvad saasteallikad. THSi eelnõus kasutatav käitise

mõiste on kasutusel ainult THSi tähenduses.

Käitise tegevuse hulka arvatakse § 6 lõike 2 kohaselt lõikes 1 nimetatud tegevusega samas

tegevuskohas toimuv, sellega otseselt liituv ja sellega tehnilist seost omav tegevus, mis võib

mõjutada heite ja saastatuse hulka või saastamise määra.

Mõiste käitaja lähtub THD artikli 3 lõikes 15 sätestatud määratlusest, kuna kehtivas õiguses ei ole

seda THD-le vastavalt määratletud. Sõnastuses on kasutatud KSÜSi § 6 lõikes 2 sätestatud käitaja

määratlust, arvestades THD artikli 3 lõikes 15 sätestatud määratlusest tulenevaid piiranguid (säte ei

sea erinevalt KSÜSi § 6 lõikest 2 tingimuseks, et käitaja vastutab käitise keskkonnanõuete täitmise

eest, samas on seatud lisatingimuseks, et käitajaks võib olla isik, kellel on otsustusõigus käitise või

tehase tehnilise toimimise suhtes).

Paragrahvis 7 on sätestatud mõisted „luba“ ja „keskkonnakompleksluba“. Loa mõistet

kasutatakse analoogiliselt THD regulatsiooniga üldmõistena kõikide THSiga reguleeritavate


tegevusvaldkondade lubade tähistamiseks, mis hõlmavad Eesti õiguse kontekstis nii

keskkonnakompleksluba (kompleksloa kohustusega tegevustel, mille alla kuuluvad THSi

kohaldamise ja kompleksloa künnisväärtuste kattumise tõttu ka suured põletusseadmed) kui ka

jäätmepõletusluba ning välisõhu saasteluba jäätmepõletus- või jäätmekoospõletustehastel või

välisõhu saasteluba orgaaniliste lahustite kasutamisel alla kompleksluba nõudva piirmäära. Loa

määratlemine ühtse mõistena lihtsustab loaga seonduvat regulatsiooni iseäranis nendes

tegevusvaldkondades, kus tegevuste jaoks nõutava loa iseloom sõltub tegevuse mahust (nt

jäätmepõletus- või jäätmekoospõletustehaste käitamisel ja orgaaniliste lahustite kasutamisel on

teatud piirist alates nõutav kompleksluba, alla selle piiri aga jäätmeluba, välisõhu saasteluba või vee

erikastusluba). Samuti kasutatakse luba üldmõistena 1. peatüki 3. jaos kõigile käitajale seatud

üldkohustuste sätestamisel. Kuna välisõhu saastelubade, jäätmelubade ning vee erikasutuslubadega

seotud regulatsioon tuleneb jätkuvalt välisõhu kaitse seadusest, jäätmeseadusest ja veeseadusest, ei

ole nende mõisteid vaja eelnõus sätestada. Küll on eelnõu § 7 lõikes 2 sätestatud

keskkonnakompleksloa mõiste. THS § 7 lõikes 3 on selguse huvides eraldi märgitud, milliseid lube

konkreetses peatükis mõiste luba all silmas peetakse.

Lisaks mõistele luba kasutatakse eelnõu tekstis ka mõistet loa andja. Kuna loa andja isik sõltub

sellest, millise loaga on tegemist, eri lubade andmise menetlus omakorda tuleneb eriseadustest, siis

ei ole loa andja mõistet üldsätetes täpsustatud. Tegelikult on kehtiva õiguse kohaselt kõigi lubade

andja Keskkonnaamet (Keskkonnaamet on sätestatud ka kompleksloa andjana vastavalt THSi §-le

29).

Paragrahvis 8 on sätestatud parima võimaliku tehnika mõiste (§ 8 lõiked 1 ja 2) ning sellega seotud

PVT viitedokumendi (§ 8 lõige 3) ja PVT järelduste (§ 8 lõige 4) mõisted. PVT mõiste on sisuliselt

muutmata kujul üle võetud kehtiva SVKSi § 4 lõigetest 1 ja 2. PVT viitedokumendi ja PVT

järelduste mõisted on uued ning tulenevad THD-ga sätestatud olulistest muudatustest tööstusheite

regulatsioonis. Määratlused on üle võetud THD artikli 3 lõigetest 11 ja 12. PVT viitedokumendiga

seonduv on täpsemalt reguleeritud THD artiklis 13 – tegemist on liikmesriikide, asjaomaste

tööstusharude, keskkonnakaitset edendavate valitsusväliste organisatsioonide ja Euroopa Komisjoni

vahelise teabevahetuse tulemusena koostatavate dokumentidega. PVT viitedokumendi alusel

kujundatakse PVT järeldused, mis võetakse THD artikli 13 lõike 5 kohaselt vastu THD artikli 75

lõikes 2 viidatud regulatiivkomitee menetluses. Niisiis on tegemist dokumentidega, milles lepitakse

kokku või mis võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ja seega nende vastuvõtmise korda THSi

eelnõus ei reguleerita.

Paragrahvides 9 ja 10 on sätestatud põhjavee ja pinnase ning ohtlike ainete mõisted. Põhjavee

mõiste osas (§ 9 lõige 1) viidatakse kehtiva veeseaduse § 2 punktis 6 kehtestatud määratlusele, kuna

puudub vajadus seda eraldi THD tähenduses määratleda. Ohtlike ainete mõiste (§ 10) tuleneb juba

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1272/2008/EÜ artiklist 3, mis on otsekohaldatav

ega vaja seetõttu uuesti määratlemist. Pinnase mõiste (§ 9 lõige 2) on Eesti õiguses määratletud

esmakordselt ning on üle võetud THD artikli 3 lõikest 21.

Paragrahvis 11 on sätestatud mõiste biomass, mida kasutatakse nii 3. peatükis suurte

põletusseadmete regulatsioonis kui ka 4. peatükis seoses jäätmepõletus- ning

jäätmekoospõletustehastega. Mõiste on määratletud lähtuvalt THD artikli 3 lõikest 31.

Paragrahvis 12 sätestatakse vastavuses THD artkli 3 lõigetega 44, 45 ja 46, mõisted orgaaniline

ühend, lenduv orgaaniline ühend ja orgaaniline lahusti. Mõisted vastavad sisuliselt

keskkonnaministri 7. septembri 2004. a määruses nr 114 „Lahustite kasutamisel välisõhku

eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piirväärtused, saasteallikatest eralduvate

saasteainete heitkoguste seirenõuded ja heitkoguste piirväärtuste järgimise hindamise kriteeriumid“

sätestatud mõistetele (lenduv orgaaniline ühend – määruse nr 114 § 2 punkt 11, orgaaniline lahusti –


määruse nr 114 § 2 punkt 18 ning orgaaniline ühend – määruse nr 114 § 2 punkt 20). Orgaaniliste

lahustite kasutamist reguleerib eelnõu 5. peatükk, ent nende kasutamiseks võib olla nõutav ka

kompleksluba vastavalt 2. peatüki sätete alusel kehtestatavatele kompleksloa kohustuse

künnisväärtustele. Lõikes 4 on sätestatud halogeenorgaanilise lahusti mõiste vastavalt määruse nr

114 § 2 punktile 1.

Paragrahvis 13 sätestatakse mõisted kütus ja korsten. Kütuse mõiste on välisõhu kaitse seaduses

sätestatud, ent ei vasta sellisel kujul THD artikli 3 lõikes 24 sätestatud määratlusele. Oluline on

silmas pidada, et kütuse määratluses esitatud põlevmaterjali mõiste ei hõlma jäätmeid, mille

põletamine on eraldi reguleeritud. Korstna mõistet ei ole kehtivas õiguses määratletud ning see on

üle võetud THD artikli 3 lõikest 26. Kütuse ja korstna mõisteid kasutatakse nii seoses suurte

põletusseadmetega (eelnõu 3. peatükk) kui ka jäätmepõletus- ja koospõletustehastega (4. peatükk),

samuti seoses orgaaniliste lahustite kasutamisega (5. peatükk).

Paragrahvis 14 on sätestatud mõisted põletusseade ja suur põletusseade. Kehtivas õiguses

põletusseadme määratlus puudub, ent selle määratlemine on vajalik THD artikli 3 lõike 25

ülevõtmiseks ning kogu põletusseadmetega seotud regulatsiooni jaoks (eelnõu 3. peatükk).

Põletusseadme mõiste on määratlenud Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna spetsialistid.

Suure põletusseadme defineerimisel on võetud aluseks kehtiva VÕKSi §-s 92 sätestatud määratlus,

mida on muudetud ja täpsustatud. THD suure põletusseadme mõistet ei sätesta, ent kuna kogu

põletusseadmetega seotud regulatsioon kohaldub põletusseadmetele vaid alates teatud

künnisväärtusest (millega ongi määratletud suured põletusseadmed), võimaldab selle mõiste

kasutamine regulatsiooni lihtsustada ja muudab selle arusaadavamaks.

3. jagu – Käitaja üldkohustused

Eelnõu 1. peatüki kolmandas jaos on sätestatud käitaja üldkohustused, mis kehtivad kõigi seaduse

kohaldamisalas olevate tegevusliikide rakendajatele (st nii kompleksloa kohustusega tegevusele

vastavalt 2. peatüki kohaldamise künnisväärtustele ning vastavalt 6. peatüki kohaldamise

titaandioksiidi tootvatele käitistele kui ka kompleksloa kohustuseta jäätmepõletus- ja

koospõletustehaste käitajatele ja orgaaniliste lahustite kasutajatele vastavalt 4. ja 5. peatüki

kohaldamise künnisväärtustele). Tegemist on kohustustega, mida on täpsemalt sätestatud

vastavasisulistes peatükkides (nt loakohustus), ent mida on THD-s niivõrd oluliseks peetud, et neid

on eraldi käsitletud üldsätetes. Seetõttu on ka THSi eelnõus kasutatud sama lähenemist.

Paragrahvis 15 on sätestatud üldine loakohustus, mille eesmärk on tagada, et ükski käitis,

põletusseade, jäätmepõletustehas ega -koospõletustehas ei tegutseks ilma loata. Kohaldamisala

täpsemad nõuded ning tegevuse mahtude künnisväärtused tulenevad juba vastavasisulistest

peatükkidest ja nende alusel sätestatud rakendusaktidest. Orgaaniliste lahustite kasutamise osas on

eelnõukohases seaduses ette nähtud registreerimismenetluse kohustus juhuks, kui

tegevusvaldkonnas tegutsejal ei ole kohustust taotleda välisõhu saasteluba või

keskkonnakompleksluba (vt THS eelnõu § 141), sest kasutatavate orgaaniliste lahustite ja õhku

eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite aastakogused on väga väikesed.

Eelnõu § 15 lõige 2 võimaldab anda luba ühele või mitmele samas kohas paiknevale sama käitaja

käitisele või käitiseosale, mis on analoogiliselt sätestatud kehtiva SVKSi § 6 lõikes 2. Eelnõu § 15

lõiked 3 ja 4 reguleerivad olukordi, kus luba hõlmab kaht või enamat käitist, või ühe käitise mitut

osa, mida käitavad eri käitajad. Sellistel juhtudel tuleb tagada kõikide käitiste tegevuse vastavus

nõuetele või kõikide käitajate kohustuste täitmine ning käitajale või käitise kohta antavas loas tuleb

sätestada asjakohased tingimused. Oluline on silmas pidada, et lõiked 3 ja 4 käsitlevad ainult käitisi,

mitte muid THS kohaldamisalasse kuuluvaid üksusi (vt selle kohta seletuskirjas § 6 kohta esitatud

selgitust).


Paragrahvis 16 on sätestatud käitaja kohustused vahejuhtumite ja avariide korral. Säte võtab

üle THD artiklis 7 kehtestatud nõuded. Pädevaks asutuseks, keda tuleb vastavalt § 16 lõikele 1

õnnetuste ja vahejuhtumite korral informeerida ning kes võib nõuda käitajalt meetmete rakendamist

vastavalt § 16 lõikele 3, on eelnõukohase seadusega määratud Keskkonnaamet, kuna

Keskkonnaamet on pädev asutus ka keskkonnavastutuse seaduse rakendamisel, mis tegeleb

analoogiliste olukordadega (ka keskkonnavastutuse seaduse rakendamisel tuleb teatud juhtudel

kohaldada keskkonnakahju või selle ohu vältimise meetmeid jm). Tegemist on üldsättega, mis

kehtib lisaks muudele nõuetele, mida käitajad peavad eelnõu eri peatükkide sätete kohaselt

õnnetuste ja vahejuhtumite korral järgima. Oluline on, et lisaks vahejuhtumitest ja õnnetustest

teatamisele ning vajalike meetmete rakendamisele peab käitaja teavitama Keskkonnaametit ka

rakendatud meetmetest. See on vajalik nõuete täitmise tagamiseks – peab olema selge ülevaade, kas

ja milliseid meetmeid tegelikult on rakendatud.

Paragrahvis 17 on sätestatud käitaja kohustused nõuete täitmata jätmise korral. Selle sättega on

üle võetud THD artiklis 8 sätestatud nõuded. Need kohustused kehtivad lisaks muudele THS-st

tulenevatele kohustustele ning lisaks üldisele keskkonnajärelevalve regulatsioonile, mis tuleneb

keskkonnajärelevalve seadusest. Keskkonnainspektsioon, kellel on ka keskkonnajärelevalve

seaduse (edaspidi KeJS) § 22 alusel õigus teatud juhtudel peatada keskkonda kahjustav tegevus,

saab seda teha ka THS §17 alusel. Lisaks Keskkonnainspektsioonile (edaspidi KKI) on peatamise

õigus antud ka Keskkonnaametile. Oluliseks erisuseks võrreldes KeJSi sätetega on THSi eelnõu §

17 lõikes 3 sisalduv tingimus, et juhul kui loa nõuete rikkumine kujutab endast vahetut ja olulist

kahjulikku mõju keskkonnale või inimese tervisele, ei ole tegevuse peatamata jätmine lubatud.

Ehkki kehtiva KeJSi § 22 lõikes 2 on sätestatud võimalus jätta keskkonda kahjustav tegevus

peatamata, ei ole THD artiklis 8 sellist erandit ette nähtud. Oluline on, et see nõue kehtib vahetu ja

olulise kahjuliku mõju korral, mil seadusandja peab keskkonda kahjustava tegevuse peatamata

jätmise keeldu õigustatuks.

Paragrahvis 18 on sätestatud kasvuhoonegaaside heite määramisega seonduv. Analoogilised sätted

on kehtivas õiguses kehtestatud SVKSi § 20 lõigetes 2 1 ja 2 2 , ent eelnõu kohaselt hakkavad

kasvuhoonegaaside heite piirväärtuse seadmise erisused kehtima kõigile käitistele (tulenevalt THD

artiklist 9). Eelnõu § 18 lõikes 1 on sätestatud, et kui käitaja kuulub kasvuhoonegaasidega

kauplemise süsteemi, ei kehtestata loas kasvuhoonegaaside heitele piirväärtust, välja arvatud juhul,

kui see on vajalik kohalikul tasandil olulise saastatuse tekke ärahoidmiseks. Erinevalt kehtivast

õigusest (SVKSi § 20 lõige 2 1 ) ei tule loas piirväärtuste kehtestamisel kohaliku saastatuse

ärahoidmiseks lähtuda mitte kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustest, vaid loa andjal endal tuleb

piirväärtuste kehtestamisel hinnata, millised piirväärtused oleks olulise saastatuse tekke kohalikul

tasandil ära hoidnud.

2. peatükk – Kompleksloa kohustusega käitised

Keskkonnakompleksloa kohustusega käitistega seonduv on kehtivas õiguses reguleeritud SVKSis

ning selle alusel antud määrustes, mille aluseks on IPPC-direktiiv. Kompleksloa kohustusega on

hõlmatud selline tegevus, mis avaldab olulist mõju mitmele erinevale keskkonnaelemendile

(välisõhule, veele, pinnasele) või tekitab suurtes kogustes jäätmeid. Tulenevalt olulisest ja mitmes

valdkonnas avalduvast keskkonnamõjust, ei reguleerita sellisele tegevusele esitatavaid nõudeid

mitte üksikutes keskkonnalubades (nt vee erikasutusloas või välisõhu saasteloas) vaid ühes,

kompleksset lähenemist võimaldavas loas.

Regulatsiooni suurimaks põhimõtteliseks muutuseks on kompleksloa nõuete aluseks oleva PVT

määramise korra muutmine. Kehtivas õiguses määratakse PVT kindlaks tegevusalast ja

konkreetsest üksikjuhtumist lähtuvalt, võttes aluseks EL PVT viitedokumendid. THSi eelnõu


kohaselt tuleks PVT kindlaksmääramisel lähtuda Euroopa Komisjoni kehtestatud PVT järeldustest

ning nendes kirjeldatud PVT-st. Heite piirväärtuste osas on PVT järeldused siduvad.

1. jagu – Üldsätted

Paragrahv 19 reguleerib 2. peatüki nõuete kohaldamisala. Analoogiliselt SVKSi §-ga 7 on THSi

eelnõus loetletud valdkonnad, mille tegevuseks on vaja taotleda kompleksluba juhul, kui tegevus

kuulub olulise keskkonnamõjuga alltegevusvaldkonda ja selle maht ületab kindlaks määratud

künnisväärtust. Alltegevusvaldkondade hulgas on ka selliseid (nt mitmed keemiatööstuse

alltegevusvaldkonnad), mille jaoks ei ole kehtestatud künnisväärtust, st kompleksluba on vajalik

sõltumata tegevuse mahust. Sarnaselt kehtiva õigusega määratakse täpsemad alltegevusvaldkonnad

ning künnisväärtused Vabariigi Valitsuse määrusega (§ 19 lg 3).

Võrreldes kehtiva õigusega lisatakse alltegevusvaldkondade hulka bioloogiliste tootmismeetodite

kasutamine keemiatööstuses, puidu ja puidutoodete keemiline töötlemine, CO2 kogumine,

loomasööda tootmine ja kompleksloa kohustusega käitistest pärineva reovee iseseisev puhastamine,

välja arvatud juhul, kui reovett puhastatakse ühiskanalisatsiooni reoveepuhastis koos olmevetega.

Tegemist on valdkondadega, kus Eesti kehtiva õiguse ega ka IPPC-direktiivi kohaselt varem

kompleksloa kohustust ei olnud.

Eelnõu kohase seaduse §-des 20–26 on sätestatud peatükis kasutatavad mõisted. Paragrahvides 20–

24 sätestatud määratlused pärinevad THD-st, §-des 25 ja 26 kasutatavad mõisted on seevastu

kehtivas õiguses määratletud keskkonnaministri 20. jaanuari 2006. a määruses nr 6

“Keskkonnakompleksloa sisu täpsustavad nõuded ja keskkonnakompleksloa vormid” ning ei tulene

EL õigusest. Kuna tegemist on mõistetega, mida kasutatakse ka eelnõu 2. peatüki sätetes,

määratletakse need mõisted eelnõu kohaselt vastava peatüki üldsätete hulgas.

Paragrahvis 20 sätestatakse võrreldes kehtiva õigusega uuena parima võimaliku tehnikaga

saavutatava heitetaseme mõiste. Tegemist on heitetasemega, mis on saavutatav tavapärastel

käitamistingimustel PVT järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnika või selliste tehnikate

kombinatsiooni kasutamisel.

Paragrahvis 21 sätestatakse võrreldes kehtiva õigusega uuena keskkonna kvaliteedinormatiivi

mõiste. Ka praegu kehtivas SVKSis kasutatakse seda mõistet, ent selle sisu ei ole ei SVKSis ega

üheski teises õigusaktis määratletud. Keskkonna kvaliteedinormatiiv on eelnõu kohaselt mistahes

õigusaktist tulenev nõue, millele keskkond või selle osa vastama peab. See võib olla väljendatud kas

mingisuguse arvulise (piir-)väärtusena (nt saasteainete kontsentratsioon välisõhus) või olla

hinnanguline (nt veekogu hea seisund).

Paragrahvis 22 sätestatakse lähteolukorra aruande mõiste, mis kehtivas õiguses puudub. Selle

dokumendi koostab käitaja, kes esitab nimetatud dokumendis andmed käitise tegevuskohas

pinnase ja põhjavee ohtlike ainetega saastatuse kohta. Lähteolukorra aruanne on uue, kavandatava

käitise üheks kompleksloa taotlemise või olemasoleva käitise keskkonnaloa regulaarse järjekordse

läbivaatamise käigus esitatav dokument, mille eesmärk on fikseerida käitise tegevuskoha pinnase ja

põhjavee olukord tegevuse alustamise ajal. See on aluseks nii uue kui ka olemasoleva käitise

tegevuse täieliku lõpetamise korral võetavate järelhooldusmeetmete määramisel. Täpsemalt

sätestatakse lähteolukorra aruande koostamise kohustuse tekke eeldused ja selle koosseisu

kuuluvate andmete loetelu THSi eelnõu §-s 58.

Paragrahvis 23 sätestatakse olulise muutuse mõiste. Mõiste on sätestatud THD art 3 lõikes 9 ja on

muutus käitise, põletusseadme, jäätmepõletus- või koospõletustehase laadis või toimimisviisis või

nende laiendamine, kui sellega kaasneb märkimisväärne negatiivne mõju inimeste tevisele ja


keskkonnale. Mõiste on seotud eelkõige eelnõu §-ga 57.

Paragrahvis 24 on sätestatud kujunemisjärgus tehnika mõiste, mida kehtivas õiguses ei ole

kasutatud. Kujunemisjärgus tehnika on selline uudne tehnika, mis arendamistegevuse tulemusena

võiks võrreldes olemasoleva PVT-ga tagada kas keskkonnakaitse kõrgema taseme või vähemalt

keskkonnakaitse sama taseme ja suurema kulude kokkuhoiu.

Paragrahvides 25 ja 26 on sätestatud toorme, abimaterjali, pooltoote, äkkheite ja omaseire mõisted,

mis on seotud kompleksloa sisuga. Omaseire mõistet on võrreldes kehtiva õigusega täiendatud,

kuna THD kohaselt sätestatakse käitise loas ka nõuded pinnase ja põhjavee saastatuse seire kohta.

Täpsemad käitise omaseire nõuded on THSi eelnõu §-s 48.

2. jagu – Keskkonnakompleksluba

Eelnõu 2. peatüki teine jagu on peatüki mahukaim osa, mis reguleerib kompleksloa kohustusega

käitajate üldisi kohustusi, kompleksloa menetlemist, nõudeid, läbivaatamist, muutmist, kehtivuse

peatamist, kehtetuks tunnistamist, käitise muutmist ja tegevuse lõpetamist ning teabe säilitamist,

esitamist ja avalikustamist.

1. jaotis – Käitaja kohustused

Paragrahv 27 põhineb kehtiva SVKSi § 7 lõigetel 1, 2, 5 ja 6. Paragrahvi 27 lõige 1 keelab

kompleksloata tegutsemise juhul, kui käitis kuulub 2. peatüki kohaldamisalasse ehk on

kompleksloa kohustusega. Lõikes 2 sätestatakse sarnaselt kehtiva õigusega, et kompleksloaga

kehtestatakse nõuded käitise või tegevuskoha kui terviku käitamise kohta ning kompleksluba

asendab üksikuid keskkonnalubasid (vee erikasutusluba, jäätmeluba ja välisõhu saasteluba). Lõige 3

sätestab nn liitmisreegli, mille kohaselt tuleb kompleksloa kohustuse üle otsustades samasse

alltegevusvaldkonda kuuluvate tegevusliikide tootmisvõimsused liita. Kehtiva õigusega võrreldes

sisaldub uus norm lõikes 4, mille kohaselt ei kohaldata liitmisreeglit kõigile

jäätmekäitlusvaldkondadele ja see erisus tuleneb THD I lisast. Lõike 5 kohaselt võib isiku taotlusel

anda kompleksloa ka tegevuseks, mille suhtes see nõutav ei ole. Sätet võrreldes kehtiva õigusega

sisuliselt muudetud ei ole.

Paragrahvis 28 sätestatakse üldpõhimõtted, mida käitajatel tuleb käitise käitamisel järgida.

Mõningate põhimõtete järgimiseks (nt jäätmetekke vältimiseks, energia tõhusaks kasutamiseks,

avariide vältimiseks) seatakse kompleksloas täpsemad tingimused. Lõigetes 2 ja 4–9 on sätestatud

THD artiklis 11 loetletud põhimõtted. Lõikes 3 on sätestatud käitaja kohustus likvideerida tekkinud

saastus viivitamatult ning Keskkonnainspektsiooni volitused kohustuse rikkumise korral on

sisuliselt samamoodi reguleeritud kehtivas õiguses (SVKSi § 35 lõigetes 1 ja 2). Lõikes 10

sätestatud kohustus teavitada loa andjat olulisest keskkonnamõjust ka juhul, kui loa nõudeid on

järgitud, on kehtivas õiguses reguleeritud SVKSi § 23 lõikes 1 1 ja THSi eelnõu kohaselt sisulisi

muudatusi ette ei nähta. Et käitajad järgiksid kõiki põhimõtteid, on THSi eelnõu § 43 lõike 2

punktis 19 ette nähtud võimalus kehtestada selleks loas täiendavaid meetmeid.

2. jaotis – Kompleksloa menetlemine

Paragrahvis 29 määratakse kompleksloa andja, kelleks on (analoogiliselt kehtiva õigusega)

Keskkonnaamet.

Paragrahvis 30 sisalduvad nõuded kompleksloa taotluse kohta. Erinevalt kehtivast SVKSi §-st 9

sätestatakse, et taotlus oleks esitatud eelistatavalt elektrooniliselt. Kuna kõik loa jaoks esitatavad

andmed ei ole igas käitises asjassepuutuvad (nt mõnes käitises ei teki heitvett), on ette nähtud


võimalus loobuda teatud andmete esitamisest ning esitada selle kohta kirjalik selgitus. Kui loa andja

peab teatud andmete esitamist siiski vajalikuks, on tal võimalik neid küsida taotluse läbivaatamise

või menetlemise käigus.

Paragrahvis 31 määratakse kompleksloa taotlusele lisatavate dokumentide loetelu. Lisaks kehtiva

SVKSi § 9 nõuetele sätestatakse § 31 punktis 3 kohustus lisada taotlusele kavandatava tehnoloogia,

meetodite ja meetmete peamiste alternatiivide lühikirjeldus, punktis 4 dokumendid, mis tõendavad

käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas

loa alusel, punktis 5 kohustus esitada taotluses käsitletavate andmete mittetehniline kokkuvõte ja

punktis 6 riigilõivu tasumist tõendav dokument. Muus osas on nõuded analoogilised kehtiva

õigusega.

Paragrahvis 32 sätestatakse nõuded kompleksloa taotluse menetlusse võtmise kohta. Selle

paragrahvi sisu on analoogiline SVKSi §-ga 11, parandatud on peaasjalikult sätete sõnastust. Lõikes

2 sätestatud loa andja kohustus teatada taotlejale taotluse vastuvõtmisest kirjalikult on vajalik, kuna

THSi kompleksloa taotluse menetlemise algatamise sätted ei täienda haldusmenetluse seaduse

(edaspidi HMS) § 47, vaid on selle suhtes erinormiks, st asendavad neid nõudeid.

Paragrahvi 32 lõiked 3 ja 4 sisaldavad põhimõttelisi muudatusi. Taotluse tagastamise ja uue taotluse

esitamise ning läbivaatamisega kaasneva halduskoormuse vältimiseks, nähakse analoogiliselt

HMSiga ette vaid puudustele osutamine ja nende kõrvaldamise tähtaja määramine. Lisatud

täpsustuse kohaselt on loa andjal sõltumata puudustele osutamisest õigus lisaks taotlusele nõuda

selle läbivaatamise käigus ka täiendavate tõendite ja andmete esitamist (vt ka THSi eelnõu § 39

lõiget 3).

Paragrahvis 33 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse arvamusega seonduv. Lõigete 1–3

eeskujuks on KSÜSi § 43. Erinevalt n.-ö tavalistest keskkonnalubadest jääb kompleksloa taotluse ja

kompleksloa eelnõu valmimise vahele üldjuhul pikem ajavahemik ning sellest tulenevalt

teavitatakse avalikkust menetluse etappidest eraldi. Seetõttu on paragrahvile lisatud ka lõige 4

kohaliku omavalitsuse üksuse teavitamise kohta eelnõu valmimisest, mis on vajalik ka selleks, et

kohaliku omavalitsuse üksus saaks täita kohustust avaldada teade eelnõu valmimise kohta oma

veebilehel.

Paragrahvi 34 järgi kohaldatakse kompleksloa andmise menetlusele avatud menetluse sätteid,

arvestades peatükis sätestatud erisusi. Sama põhimõtet kehtivas õiguses kajastab SVKSi § 1 lõige 2.

Paragrahvid 35 ja 36 sätestavad nõuded kompleksloa taotluse esitamisest ja loa eelnõu

valmimisest avalikkuse teavitamise kohta. Sätted põhinevad kehtiva SVKSi §-l 29, ent sisaldavad

olulist muudatust. Kehtiv õigus näeb ette nõuded vaid kompleksloa taotluse saamisest teavitamise

kohta. Samas on kompleksloa taotluse menetlemiseks ette nähtud pikk ajavahemik (180 päeva,

mida võib pikendada ühe aastani), mistõttu periood loa taotluse saamisest kompleksloa eelnõu

valmimiseni võib olla väga pikk. Seetõttu ei taga loa taotluse teate avaldamine, et avalikkus loa

koostamisel aktiivselt osaleda saab, kuna taotluse saamise ajal ei ole veel teada, millal ja kuhu on

võimalik loa eelnõu suhtes seisukohti esitada. Kompleksloa eelnõu valmimise järel on juba

võimalik viidata aktiivse menetluses osalemise võimalustele. Seetõttu nähakse ette selle kohta

eraldi teate avaldamine. Loa taotleja ja loa andja teadete avalikustamisega kaasnevate kulutuste

vähendamiseks on kaotatud nõue, et teate peab avaldama ka kompleksloa andmise kohta. Teate loa

taotluse saamise kohta võib avalikustada koos keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH)

algatamise teatega, kui kompleksloa taotluse menetlemisel osutub KMH vajalikuks.

Kehtiva õigusega võrreldes on loa eelnõu valmimisest teavitamiseks kasutatavaid kanaleid

täiendatud. THD artikli 24 lõige 1, mille see THSi säte üle võtab, nõuab avalikkusele otsuse


tegemises osalemiseks varajase ja tõhusa võimaluse andmist. Seni kasutusel olnud kanalid ei ole

praktikas avalikkuse tõhusat teavitamist taganud. THSis on eeskuju võetud KSÜSi

keskkonnalubade taotluse esitamisest teavitamise sätetest. Üheks muudatuseks on ajaleheteate

avaldamise kohustuslikuks muutmine (THSi eelnõu § 35 lõige 4 ja § 36 lõige 3). Kehtiva õiguse

kohaselt avaldatakse ajaleheteade loa andja kaalutlusotsusel. SVKSi kehtivad sätted näevad ette

teate avaldamise vaid kohalikus lehes. Nüüd tuleb üldjuhul avaldada teade kohalikus või maakonna

ajalehes, olulise regionaalse või üleriigilise mõju korral keskkonnale aga üleriigilises lehes.

Leheteate avaldamise kulud peab THSi eelnõu kohaselt kandma kompleksloa taotleja.

Võrreldes kehtiva õigusega on kohalikul omavalitsusel nüüd kohustus avaldada kompleksloa

taotluse saamise ja eelnõu valmimise teated viitega loa taotlusega seotud andmete avaldamisele

Keskkonnaameti kodulehel. Eeskujuks on siin KSÜSi § 47 lõige 4.

Täiendatud on ka teadetes märgitavate andmete koosseisu, lähtudes nii THD-s nõutavast kui ka

KSÜSi § 47 lõikest 1.

Erinevalt kehtivast õigusest ei käsitle THSi eelnõu § 35 enam teadete vormide kehtestamist

keskkonnaministri määrusega, kuna enamik teateid avaldatakse kanalite kaudu, kus kindla vormi

kasutamine ei ole võimalik ega põhjendatud (ajaleheteade, Ametlikud Teadaanded, loa andja ja

kohaliku omavalitsuse üksuse veebilehed).

Paragrahvides 37 ja 38 on toodud sätted avalikkuse seisukohtade esitamise ja avaliku arutelu

korraldamise kohta. Eelnõust on võrreldes kehtiva õigusega (SVKS § 32 lg 1) välja jäetud

tingimus, mille kohaselt isikutel on õigus esitada seisukohti vaid enne loa eelnõu käitajale seisukoha

võtmiseks esitamist. Kehtiva õiguse sõnastus tekitab probleeme eelkõige siis, kus loa eelnõu

muudetakse Keskkonnaameti ja käitaja vahelise hilisema suhtluse käigus. Ainsaks õiguspäraseks

lahenduseks oleks selles olukorras loa eelnõu uus avalik väljapanek, mis tooks kaasa täiendava

ressursikulu. Ökonoomsem on saada käitaja seisukoht loa nõuete osas juba enne loa avalikkusele

esitamist või küsida käitaja ja avalikkuse seisukohti samal ajal, et loa andja saaks otsuse

langetamiseks vajalikud kaalutlused kätte koos. Veel on kaotatud tingimus, et seisukohti ja küsimusi

võib esitada vaid kirjalikult. Lähtuvalt HMSi § 49 lõikest 5 suuliselt esitatud seisukohad

protokollitakse.

Uutmoodi on THSi eelnõus sätestatud ka avaliku väljapaneku kestus, mis peab olema vähemalt 3

nädalat ja võib vajaduse korral olla ka pikem. Avaliku väljapaneku kestuse kohta teeb loa andja

kaalutlusotsuse, arvestades iga üksikjuhtumiga seotud asjaolusid, näiteks taotluse ja loa eelnõu

tehnilist keerukust, eeldatava avalikkuse huvi suurust jne. Kuna kompleksloa materjalid on märksa

mahukamad kui paljudes teistes avatud menetlustes, on ka lühima võimaliku avalikustamise tähtaja

osas põhjendatud HMSi § 49 lõikes 2 sätestatust pikem tähtaeg. Õigus esitada kirjalikke seisukohti

hõlmab ka seisukohtade esitamist e-posti teel.

Paragrahvi 38 lõige 1 sätestab, et isikute taotlusel või loa andja initsiatiivil korraldatakse

kompleksloa taotluse ja loa eelnõu avalik arutelu. Sõnastust on muudetud selliselt, et asja õigeks

otsustamiseks on avaliku arutelu korraldamine vajalik. Oluline erisus puudutab juhtumeid, kus tuleb

korraldada KMH. Sellisel juhul on avalikkusel loataotluse menetluse suhtes eeldatavalt kõrgendatud

huvi. Oluline on rõhutada, et KMH aruande ja loa eelnõu avalikud arutelud ei saa toimuda samal

ajal, kuna KMH aruande ja selle avalikustamise tulemusi peab loa andja arvesse võtma eelnõu

koostamisel enne selle avalikustamist.

Paragrahvis 39 sätestatakse kompleksloa taotluse läbivaatamise kord. Säte põhineb SVKSi

§-l 14, millega võrreldes on HMSi § 38 lõike 3 eeskujul lisatud § 39 lõige 5, mille kohaselt loa

andjal on õigus jätta taotlus läbi vaatamata juhul, kui loa taotleja ei esita vajalikke andmeid või

lisateavet määratud tähtajaks. Muudatus on vajalik võimalike kuritarvituste ärahoidmiseks. Kuna

kompleksloa taotluse menetlemise ajal kehtivad edasi käitisele varem antud keskkonnaload (SVKSi


§ 39 lõige 11, THSi eelnõu § 39 lõige 8), siis võimaldab kehtiv õigus menetlustähtaja piiramatu

pikendamise lubamisega jätkata käitise käitamist ilma selleks nõutava kompleksloata piiramatu aja

jooksul. Lisaks SVKSi § 14 sätetele on §-le 39 lisatud ka taotluse läbivaatamise korda reguleerivad

sätted, mis tulenevad kehtiva SVKSi § 39 lõigetest 10 ja 11. Eelnõu § 39 lõige 7 reguleerib

olukorda, kus käitaja soovib kompleksloa taotluse menetlemise ajal käitise tegevust muuta selliselt,

et tuleks muuta käitise tööks vajaliku loa tingimusi. Kehtivas õiguses (SVKSi§ 39 lõige 10) ei ole

reguleeritud, millised tagajärjed on loa muudatuste olulisuse hindamisel. Eelnõu § 39 lõikes 7 on

sätestatud, et loa andja teeb muudatuste olulisuse hindamise järel otsuse, kas loa andmiseks on vaja

muuta kompleksloa taotlust, esitada täiendavaid andmeid või esitada täiesti uus taotlus.

Paragrahvis 40 sätestatakse kompleksloa andmise otsustamisel arvesse võetavad andmed ja

kaalutlused ning otsuse sisu. Kehtiva õiguse sätted näevad ette, et kompleksloa andmise otsus on

osa kompleksloast (kompleksloa vormid sisaldasid vajalikke lahtreid, nt otsuse andmise põhjenduse

jaoks). THSi eelnõu kohaselt vormistatakse loa andmise või muutmise otsus eraldi dokumendina,

mis sisaldab § 40 lõikes 3 loetletud andmeid, sealhulgas ja eelkõige loa andmise põhjendusi.

Muudatus on vajalik, et hiljem oleks võimalik tuvastada nii loa andmisel kui ka selle muutmisel

tehtud kaalutlusi.

Ka parima võimaliku tehnika kasutamise nõude järgimine on loa andmise otsustamisel oluline.

KSÜSi § 55 eeskujul selgitatakse, milline haldusakt tuleb käitise tegevuseks anda detailplaneeringu

kehtestamise vajaduse korral: THSi eelnõu kohaselt tuleb enne kompleksloa andmist kehtestada

detailplaneering.

Sarnaselt loa taotlusele tuleb ka loa andmise otsuse ja loa vormistamisel eelistada digitaalformaati.

Kehtiva SVKSi § 15 lõike 2 järgi on võimalik luba välja anda ainult paberil.

Paragrahvis 41 on sätestatud kompleksloa andmisest keeldumise alused. Võrreldes kehtiva

SVKSi § 16 lõikega 1 on parandatud sõnastust ning lisatud uus keeldumise alus. Parima võimaliku

tehnika tähtsust rõhutades on keeldumise alusena eraldi märgitud käitise mittevastavust parimale

võimalikule tehnikale, mis on kindlaks määratud THSi eelnõu §-s 44. KSÜSi §-s 52 on

keskkonnaloa andmisest keeldumise aluste loetelu spetsiifilisem, mistõttu KSÜSi jõustumisel tasub

kaaluda ka kompleksloa andmisest keeldumise aluste loetelu täiendamist või seal leiduvale loetelule

viitamist.

Paragrahvis 42 sätestatakse kompleksloa andmise või sellest keeldumise kohta tehtud otsuse

avalikult teatavaks tegemise nõuded. Avalikustamise kulude vähendamise nimel on loobutud

ajaleheteate avaldamise kohustusest. Teated on olulised kompleksloa taotluse menetlemisel

avalikkuse varajase ning tõhusa osalemise tagamiseks. Seega on oluline teavitamine etappides, mil

aktiivne menetluses osalemine on võimalik. Analoogiliselt kompleksloa taotluse ja eelnõu

avalikustamisega on reguleeritud kohaliku omavalitsuse kohustus avalikustada oma veebilehel

teade loa andmise või sellest keeldumise kohta. Teates tuleb märkida loa andja kontaktandmed ja

teave selle kohta, kus saab tehtud otsusega või antava loaga tutvuda.

THSi eelnõus on ette nähtud komplekslubade avalikustamine Keskkonnaameti veebilehel, mis

sisaldab peale lubade rohkelt andmeid lubade taotlemise, üle vaatamise, kontrollimise tulemusi,

linke PVT viitedokumentidele ja muud vajalikku teavet nii käitajatele, keskkonnaametnikele kui

avalikkusele. See on vajalik, kuna keskkonnalubade andmebaas (klis.envir.ee/klis) sisaldab vaid

väljastatud keskkonnalube.

3. jaotis – Kompleksloa nõuded

Paragrahvis 43 loetletakse kompleksloa koosseisu kuuluvad andmed, nende kohta esitatavad


nõuded ning nende esitamise olulisemad põhimõtted. Lõige 1 annab loa andjale kaalutlusõiguse

otsustada kompleksloa koosseisu üle, arvestades tegevusvaldkonna ja käitise asukoha iseärasusi.

Paragrahvi 43 lõike 2 punktides 1–5 on loetletud loas esitatavad andmed käitaja, käitise ning

kasutatava tehnika kohta. Lõike 2 punktid 1–4 on võrreldes kehtiva õigusega jäänud põhimõtteliselt

samaks, täpsustatud on vaid sõnastust. Loetellu on lisatud käitise tegevuse algusaeg. Sellel on

oluline praktiline tähendus, kuna § 55 lõike 1 punkti 2 kohaselt tunnistatakse kompleksluba

kehtetuks, kui käitaja ei ole alustanud kompleksloaga lubatud tegevust 12 kuu jooksul loas märgitud

tegevuse algusajast või esitanud taotlust selle muutmiseks. KSÜSi § 42 lõike 1 punkti 5 eeskujul on

lisatud käitise tegevuse eesmärk. Punktis 4 on seaduse tasandil nõutud, et käitise asukoha

kirjeldusele tuleb lisada ka tegevuse asukoha kaart ning käitise asendiplaan. Kehtivas õiguses on

selliste dokumentide esitamise kohustus sätestatud vaid kompleksloa nõudeid täpsustavas määruses.

Punktis 5 on uue normina viide PVT järeldustele; seda IPPC-direktiivil põhinevas kehtivas õiguses

ei eksisteeri (vt PVT järelduse mõiste kohta käivat).

Eelnõu § 43 lõike 2 punktid 6–10 on aluseks käitise tegevuses mitmesuguste ainete kasutamise ning

käitlemise, heite ja jäätmete tekitamise, pinna-, põhjavee ja pinnase kaitsega otseselt seotud nõuete

määramisele. Punkt 6 koondab SVKSi § 17 lõike 1 punktid 7, 8 ja 14. Punkti 7 aluseks on SVKSi §

17 lõike 1 punkt 10, täpsustatud on vaid sõnastust. Punkt 8 vastab peaaegu täielikult SVKSi § 17

lõike 1 punkti 15 sõnastusele. Punktis 9 on võrreldes SVKSi § 17 lõike 1 punktiga 9 lisatud pinna-,

põhjavee ja pinnase kaitse meetmete järelevalve nõuded, muudatus tuleneb THD artikli 14 lõike 1

punktist e. Punkt 10 põhineb SVKSi § 17 lõike 1 punktil 13, ent selles esitatud

jäätmekäitlusmeetmete loetelu on muudetud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile

2008/98/EÜ (uuele jäätmedirektiivile).

Paragrahvi 43 lõike 2 punktid 11–19 sisaldavad muid nõudeid, mis on olulised saastuse

komplekssel vältimisel ja kontrollimisel. Punktid 11–14 ja 16–17 vastavad üldjoontes SVKSi § 17

lõike 1 punktidele 16–19 ja 20–21, mõnede punktide sõnastust on täpsustatud. Punktis 11 on eraldi

sätestatud, et loas määratakse kindlaks pinnase ja põhjavee saastatuse omaseire nõuded, mis on

THD artikli 14 lõike 1 punktist e tulenev uus nõue. Punkt 15 näeb uue nõudena ette, et loas peab

sisalduma ka lähteolukorra aruanne (vt ka selle mõiste kohta §-s 22). Punkti 18 aluseks on SVKSi §

17 lõike 1 punkt 23, sätte sõnastust on täpsustatud. Punkti 19 kohaselt kuuluvad loa sisu hulka ka

täiendavad meetmed käitises rakenduvate üldpõhimõtete, nt saastatuse vältimise elluviimiseks.

Tulenevalt loa andmise otsuse vormistamisest eraldi dokumendina ei kuulu menetluse käigus

esitatud seisukohtade arvessevõtt ja loa andmist põhjendavad andmed enam loa sisu hulka.

Paragrahvi 43 lõike 3 kohaselt on heite piirväärtuste asemel võrdväärsete parameetrite või tehniliste

meetmete kasutamise eelduseks, et nende abil tagatakse vähemalt sama kõrge keskkonnakaitse tase

kui piirväärtuste seadmise abil. Heite piirväärtuste asendamine võrdväärsete parameetrite või

tehniliste meetmetega võib piirduda ka vaid üksikute saasteainetega ja teiste saasteainete suhtes

kohaldatakse sellisel juhul ikkagi heite piirväärtusi.

Paragrahvi 43 lõikes 4 sätestatakse analoogiliselt SVKSi § 17 lõikega 3, et kui keskkonna

kvaliteedinormatiivide täitmiseks ei piisa parima võimaliku tehnika kasutamisest, kohustatakse

käitajat kompleksloa alusel võtma täiendavaid meetmeid. Paragrahvi lõikes 5 on esitatud

volitusnorm keskkonnaministrile loa sisu täpsustatud nõuete ja loa vormide kehtestamiseks

analoogiliselt SVKSi § 17 lõikega 7.

Paragrahvis 44 on sätestatud parima võimaliku tehnika kasutamise nõude kohaldamise

tingimused. Kehtiva õigusega võrreldes on see uus säte, mis reguleerib parima võimaliku tehnika

kasutamise nõude täitmise võimalusi seoses PVT järelduste kasutuselevõtuga. THSi eelnõu § 44

lõikes 1 sätestatu ja THD artikli 14 lõike 3 kohaselt tuleb käitistes kasutada parimat võimalikku


tehnikat, mida on kirjeldatud PVT järeldustes. Paragrahvi 44 lõike 2 kohaselt võib loa andja

määrata loas rangemad nõuded kui need, mis on saavutatavad parima võimaliku tehnika

kasutamisega. Seejuures tuleb lähtuda ka keskkonna kvaliteedinormatiividest ja määrata vajaduse

korral nende täitmiseks vajalikke meetmeid.

Paragrahvi 44 lõiked 3 ja 4 reguleerivad olukorda, kus käitaja soovib kasutada sellist parimat

võimalikku tehnikat, mille kirjeldust ei ole tema tegevusele kohalduvates PVT järeldustes esitatud.

Lõike 3 kohaselt peab selline tehnika võimaldama järgida PVT järeldusi nendes sätestatud

heitetasemete osas ning seejuures tuleb lähtuda järgmise paragrahvi kriteeriumidest. Juhul, kui PVT

järeldustes ei ole parima võimaliku tehnikaga saavutatavat heitetaset sätestatud, kohaldub lõige 4,

mille kohaselt peab käitaja pakutav tehnika võimaldama saavutada vähemalt samaväärse

keskkonnakaitse taseme kui PVT järeldustes kirjeldatud tehnika.

Paragrahvi 44 lõige 5 reguleerib olukorda, kus käitises toimuvale tegevusele või tootmisprotsessi

liigile ei kohaldu ükski kehtiv PVT järeldus või ei käsitle kehtivad PVT järeldused tegevuse või

protsessi kogu keskkonnamõju. Sel juhul määrab käitise jaoks parima võimaliku tehnika loa andja,

lähtudes seejuures järgmise paragrahvi kriteeriumidest ning konsultatsioonidest käitajaga.

Paragrahvis 45 on sätestatud parima võimaliku tehnika määramise alused. See on oluline juhul

kui käitaja soovib kasutada tehnikat, mida ei ole PVT järeldustes kirjeldatud või ei ole tegevuse või

protsessi kohta kehtivaid PVT järeldusi veel olemas. Kriteeriumide loetelu vastab üldjoontes

kehtiva SVKSi §-s 18 sätestatud loetelule, ent mitmete punktide sõnastust on THD sõnastuse

kohaselt täpsustatud.

Paragrahvis 46 sätestatakse heite piirväärtuste ja nende asemel kasutatavate võrdväärsete

parameetrite või tehniliste meetmete määramise kord. Regulatsioon on võrreldes kehtiva

õigusega oluliselt muutunud seoses uudsete PVT järelduste kasutuselevõtuga.

Eelnõu § 46 lõike 1 kohaselt peavad heite piirväärtused või nende asemel kasutatavad parameetrid

või tehnilised meetmed põhinema parimal võimalikul tehnikal. Lõike 2 kohaselt tuleb nende

määramisel rakendada sarnaselt kehtiva õigusega (SVKSi § 20 lõikega 1) kompleksset lähenemist –

arvestada ainete olemust ja nende põhjustatava saastatuse võimalikku kandumist ühest

keskkonnaelemendist teise.

Paragrahvi 46 lõiked 3–5 käsitlevad heite piirväärtuste kohaldamise reegleid juhul, kui tegevuse või

protsessi kohta on Euroopa Komisjon vastu võtnud PVT järeldusi sisaldava otsuse. Sellisel juhul

määratakse loas heite piirväärtused, mis tagavad tavapärastel käitamistingimustel PVT järeldustes

kirjeldatud parima võimaliku tehnikaga saavutatava heitetaseme järgimise (lõige 3). Heite

piirväärtused määratakse üldjuhul sama või lühema ajavahemiku kohta ja samadel

võrdlustingimustel, mida kasutatakse PVT järeldustes kirjeldatud tehnikate korral (lõige 4). Loa

andja võib määrata ka kirjeldatud tehnikatest tulenevatest erinevad heite piirväärtused, pikemad

ajavahemikud või võrdlustingimused, ent sellisel juhul tuleb kord aastas hinnata heiteseire tulemusi

ning kontrollida väljutatava heite parima võimaliku tehnikaga saavutatava heitetaseme piiresse

jäämist (lõige 5). Regulatsioon põhineb THD artikli 15 lõikel 3.

Paragrahvi 46 lõiked 6 ja 7 käsitlevad kohalduvate PVT järelduste olemasolu korral erandkorras

leebemate heite piirväärtuste rakendamise eeldusi ning erandi rakendamise lisatingimusi. Erandi

eelduseks on ebaproportsionaalselt suured kulud keskkonnalase kasuga võrreldes, mis tulenevad

käitise geograafilise asukoha eripärast, kohalikest keskkonnatingimustest või käitise tehnilistest

näitajatest (lõige 6). Erandi kohaldamisel on loa andja kohustatud esitama kompleksloa andmise

otsuses erandi kohaldamise põhjendused, kontrollima igal kompleksloa nõuete läbivaatamisel, kas

eeldused on endiselt täidetud ning tagama, et leebemate heite piirväärtuste kohaldamine ei tekitaks


olulist saastust ja keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase oleks saavutatud. Igal juhul ei tohi

ületada õigusaktides kehtestatud heite piirväärtusi, nt suurtest põletusseadmetest väljuvate gaaside

kohta kehtestatud heite piirväärtusi (lõige 7). Regulatsiooni aluseks on THD artikli 15 lõige 4.

Paragrahvi 46 lõikes 8 sätestatakse THD artikli 15 lõike 5 ülevõtmise uus erand, mis kohaldub

kujunemisjärgus tehnika katsetamisele. Sellisel juhul võib teha erandi parima võimaliku tehnika ja

selle alusel määratud heite piirväärtuste või selle alternatiivide kohaldamisest kuni üheksaks kuuks.

Lisatingimuseks on, et seejärel kujunemisjärgus tehnika kasutamine kas lõpetatakse või vähemalt

jõutakse parima võimaliku tehnikaga saavutatavale heitetasemele vastavale heitetasemele.

Paragrahvi 46 lõiked 9 ja 10 vastavad SVKSi § 19 lõigetele 3 ja 4, lõikesse 10 on kehtiva õigusega

võrreldes THD artikli 15 lõike 1 täielikuks ülevõtmiseks lisatud, et reoveepuhasti mõju võib heite

piirväärtuste määramisel arvestada siis, kui lisaks muudele eeldustele tagatakse ka keskkonna kui

terviku kaitstuse samaväärne tase. Juhul, kui reoveepuhasti mõju mingisuguse saasteaine sisaldusele

ei ole teada või seda ei ole võimalik kindlaks määrata, ei tohi seda heite piirväärtuste määramisel

arvesse võtta.

Paragrahv 47 sisaldab heite piirväärtuste määramisel arvesse võetavate ainete loetelu, mis

vastab täielikult THD II lisa loetelule ja peaaegu täielikult kehtiva SVKSi § 20 lõigetes 2 ja 3

esitatud ainete loetelule. Õhkuheite koostises määratavate ainete osas on täpsustatud lõike 1 punkti

6, milles on THD II lisa eeskujul eraldi märgitud, et tolmu hulka kuuluvad ka peened tahked

osakesed. Veeheite koostises määratavate ainete loetellu on lisatud prioriteetsed ained ja

prioriteetsed ohtlikud ained, mille täielik loetelu on esitatud keskkonnaministri 21. juuli 2010. aasta

määruses nr 32 „Veekeskkonnale ohtlike ainete ja ainerühmade nimistud 1 ja 2 ning prioriteetsete

ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja nende ainete rühmade nimekirjad“. Nimetatud määrus võtab

üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ (vee raamdirektiivi) X lisa. Parandatud

on ka lõike 2 punkti 5 sõnastust (veeseaduses – edaspidi VeeS – kasutatakse väljendit toksilised

ained).

Paragrahv 48 sätestab käitiste omaseire nõuded. Tegemist on sätetega, mis on hädavajalikud THD

artikli 16 ülevõtmiseks. Nagu ka heite piirväärtused, määratakse omaseire tingimused

kompleksloale kohalduvate PVT järelduste alusel, kui need on välja töötatud (lõige 1). Lõiked 2–5

sisaldavad põhjavee ja pinnase saastumise omaseire nõudeid – põhjavee seire toimub vähemalt kord

viie ja pinnase seire kord 10 aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui see põhineb saastumise ohu

süstemaatilisel hindamisel (lõiked 3–5). Lõige 2 annab keskkonnaministrile volituse kehtestada

vajaduse korral pinnase ja põhjavee seire täpsustatud nõuded.

Paragrahv 49 käsitleb ka kehtivas õiguses (SVKSi §-s 21) sätestatud olulist põhimõtet, mille

kohaselt kompleksloa kehtivus ei ole ajaliselt piiratud. See erineb nii kehtivas õiguses kui ka

KSÜSis vee erikasutusloa, välisõhu saasteloa jt erilubade regulatsioonist. Nn lihtload on praegu

tähtajalised, ka KSÜS näeb küll ette, et keskkonnaload on üldjuhul tähtajatud, kuid samas

võimaldab anda neid siiski tähtajaliselt, kui on ette näha tegevuse, sh kasutatava tehnoloogia või

keskkonnaseisundi muutumist. Komplekslubade erisus seisneb selles, et need vaadatakse

regulaarselt läbi ja nendes nõuete muutmine on seotud muutustega PVT viitedokumentides ja PVT

järeldustes, aga vajadusel ka kontrolli tulemuste põhjal.

4. jaotis – Kompleksloa läbivaatamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine

Paragrahvis 50 sätestatakse kompleksloa nõuete läbivaatamise alused ja kord. Tegemist on

suures ulatuses uue regulatsiooniga. Kehtiva SVKSi kohaselt vaadatakse kompleksloa nõuded läbi

vaid käitise regulaarse kontrolli käigus (SVKSi § 22 lõige 1). Paragrahvi 50 lõike 1 punkti 1

kohaselt on see üks kompleksloa nõuete läbivaatamise alustest, ent lõike 1 punktid 2–8 sisaldavad


täiendavaid aluseid, mille kehtestamine on vajalik THD artikli 21 ülevõtmiseks. Seejuures on

läbivaatamise aluste hulka arvatud ka seni SVKSi §-s 24 loetletud loa muutmise alused, kuna THD

artikli 21 kohaselt peab loa andja suurema osa asjaolude ilmnemisel esmalt vaatama läbi loa nõuded

ja hindama muutmise vajadust ning alles hinnangu põhjal tegema loa muutmise lõpliku otsuse.

Lisaks regulaarsele kontrollile, mida teostab Keskkonnainspektsioon, vaatab loa andja kompleksloa

nõuded läbi ka pärast käitise peamist tegevusvaldkonda hõlmavate PVT järelduste avaldamist (loa

muutmise korral kohustab loa andja käitajat täitma uued nõuded nelja aasta jooksul – lõike 1 punkt

2 ja lõige 3). Kui käitise tegevuse suhtes ei kohaldu ükski kehtiv PVT järeldus, vaatab loa andja loa

nõuded läbi ja muudab neid juhul, kui parima võimaliku tehnika areng võimaldab heidete kogust

või ohtlikkust oluliselt vähendada (lõike 1 punkt 3), analoogiline alus on kehtiva SVKSi § 24

punktis 3. Ka juhul, kui Euroopa Komisjon ei ole mingi tegevusvaldkonna kohta vastu võtnud PVT

järeldusi sisaldavat otsust, on tööstusharus kasutatavate tehnikate põhjal võimalik välja selgitada,

milline on parim võimalik tehnika, ning jälgida selle arengut aja kestel. Lõike 1 punktid 4–8

sisaldavad kokku viit nõuete läbivaatamise alust, millest sisuliselt uus on vaid üks – keskkonna

kvaliteedinormatiivi muutumine või uue kvaliteedinormatiivi kehtestamine. Ülejäänud nõuete

läbivaatamise alused on loetletud ka kehtivas õiguses, loa muutmise alustena (SVKS § 24 punktid

1, 2, 4 ja 6 ning § 25 lõige 5).

Paragrahvi 50 lõige 4 selgitab, et loa nõuete läbivaatamisel toimub käitise tegevuse võrdlemine

PVT järeldustes kirjeldatud soovitusliku parima võimaliku tehnikaga ning selle kasutamisel

saavutatava heitetasemega. Lõige 5 sätestab, milliseid andmeid peab sisaldama otsus kompleksluba

muuta või jätta kompleksluba muutmata. Parima tehnikaga võrdlemisel tuleks kindlasti pöörata

tähelepanu loas sätestatud heite piirväärtuste vastavusele heitetasemele, mis saavutatakse

kirjeldatud parima võimaliku tehnikaga või muu käitaja valitud tehnikaga. Paragrahvi 50 lõikes 1

toodud loetelu pärineb THD artikli 24 lõikest 2. Tehtud otsus ja muudetud kompleksluba

avalikustatakse eelnõu § 61 lõike 2 kohaselt Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti

veebilehel ning muudetud kompleksluba keskkonnalubade infosüsteemis.

Paragrahvis 51 sätestatakse kompleksloa muutmise alused. Loa nõuete muutmise alused võrreldes

kehtiva õigusega muutnud ei ole ja on sätestatud analoogiliselt SVKS §-ga 24.

Paragrahvis 52 sätestatakse nõuded kompleksloa muutmise menetluse kohta. Paragrahvi lõige 1

reguleerib olukorda, kus loa muutmist taotleb käitaja; sarnaselt kehtiva õigusega (SVKSi § 25

lõikega 1) kohaldatakse sellisel juhul sätteid, mis käsitlevad uue loa taotluse menetlemist. Lõige 2

reguleerib olukorda, kus muutmise algatab loa andja. Analoogiliselt kehtiva SVKSi § 25 lõike 2

regulatsiooniga teavitab loa andja sellisel juhul käitajat loa muutmise põhjustest, nõuab muutmiseks

vajalike andmete esitamist ning määrab andmete esitamise tähtaja. Eelnõu § 52 lõige 3 vastab

kehtiva SVKSi § 25 lõikele 3 ning sätestab, et kui kompleksloas tehtavate muudatuste rohkus ei

võimalda tootmist tõhusalt kontrollida, võib loa andja kohustada käitajat esitama taotluse uue

(muudatusi arvestava) loa saamiseks. Seega, kui loa koosseisu kuuluvates vormides tuleks käitise

tegevuslaadi ulatusliku muutmise tõttu teha suur hulk muudatusi ning ei ole tagatud saastamise

vältimisele ja kontrollile tegelik kompleksne lähenemine, tuleb käitajal esitada uus täiemahuline

loataotlus. Sellise taotluse põhjal saab loa andja leida optimaalseima lahenduse, mis tagab, et käitis

avaldab keskkonnale vähimat kahjulikku mõju. Kehtiva õigusega võrreldes on uued THSi § 52

lõiked 4–7. Lõikes 4 sätestatakse, et loa muutmisel tuleb arvestada ka loa saaja õigustatud ootusega.

Säte on analoogiline KSÜSi § 59 lõikega 3, selle tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb aga silmas

pidada kompleksloa ja nn erilubade erisust. Erinevalt teistest keskkonnalubadest, on kompleksluba

tähtajatu, ent selle nõuded vaadatakse regulaarselt üle. Seetõttu on isiku ootus, et luba muutumatuna

kehtima jääb, väiksem, kui teiste keskkonnalubade korral. Kuna kõigil kompleksloa muutmise

juhtudel ei ole mõistlik nõuda avalikkuse kaasamist avatud menetlusse (THSist tulenevate


erisustega), loetleb lõige 5 juhtumeid, kus loa muutmiseks siiski avatud menetlus läbi viiakse.

Eelnõu § 52 lõiked 6 ja 7 kohalduvad kõikidele loa muutmise juhtudele. Lõike 6 kohaselt teeb loa

andja kompleksloa muutmisel kompleksloa andmise otsusega (eelnõu § 40) analoogse otsuse, mis

lõike 7 kohaselt ka analoogselt (vastavalt eelnõu § 42 nõuetele) avalikustatakse. Mõlemad sätted on

vajalikud THD artikli 24 lõike 2 täielikuks ülevõtmiseks Eesti õigusesse.

Paragrahv 53 reguleerib käitaja andmete muutmist kompleksloas. Kuna tegemist on formaalse

muutusega, siis analoogiliselt kehtiva õigusega (SVKSi § 25 lõikega 4) ei kohaldata sellisele loa

muutmise juhule tavapäraselt kohalduvaid menetlusnõudeid. Paragrahvi 53 lõige 2 rõhutab, et

sellisel juhul ei tehta ka loa andmise otsuse nõuetele vastavat otsust ega avaldata teadet vastavalt

eelnõukohase THSi § 42 nõuetele.

Paragrahvis 54 sätestatakse uus võimalus peatada keskkonnakompleksloa kehtivus ajutiselt. Säte on

sõnastatud KSÜSi § 61 eeskujul.

Paragrahvid 55 ja 56 loetlevad kompleksloa kehtetuks tunnistamise alused ja reguleerivad

kehtetuks tunnistamise menetlust. Sätted vastavad suures osas kehtivale õigusele (SVKSi § 26

lõikele 1 ja §-le 27). Kehtetuks tunnistamise alused on erinevalt kehtivast õigusest jagatud KSÜSi §

62 eeskujul kaheks: alusteks, mille esinemise korral tunnistatakse luba kehtetuks ilma

kaalutlusotsust tegemata, ning alusteks, mille korral teostab loa andja kehtetuks tunnistamise suhtes

diskretsiooniõigust, st loa võib kehtetuks tunnistada üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. SVKSi § 26

lõike 1 punktis 3 sisalduvad loa kehtetuks tunnistamise alused on jagatud kahe eri punkti vahel,

kuna tegu on sisuliselt kolme erineva alusega, millest viimane kujutab endast üht loa või

õigusaktiga sätestatud nõude rikkumise erijuhtumit (seega on kehtetuks tunnistamise aluseks lõike 2

punkt 2). SVKSi § 26 lõikele 2 vastavat sätet ei ole eelnõukohase seaduse selles osas esitatud, kuna

vaadeldava jao 5. jaotise nõuded käitise tegevuse lõpetamise korral võetavate meetmete kohta

kehtivad ka loa kehtetuks tunnistamise korral. Samal põhjusel on kehtiva SVKSi § 27 lõikest 2 välja

jäetud ka järelhooldusmeetmete määramist puudutav osa. THSi § 55 lõike 1 punktis 7 on

täpsustatud, et luba tunnistatakse kehtetuks, kui käitaja on pankrotistunud või likvideeritud ning

enne järgmist korrapärase kontrolli raames tehtavat kontrollkäiku sama kompleksloa alusel ei

jätka tegevust teine käitaja(vastasel juhul ei ole kontrollkäik võimalik) või tegevus ei jätku

pankrotihalduri kontrolli all. Lõige 2, mis annab kaalutlusõiguse kompleksloa kehtetuks

tunnistamiseks, vastab KSÜSi § 62 lõikele 2. Lõike 2 punkti 2 kasutatav sõnastus „ei täida nõudeid“

viitab sellele, et rikkumine peab kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise ajal olema kestev.

Paragrahv 56 muudab seniseid kehtetuks tunnistamise menetluse sätteid. Menetlusosalistel ning

Keskkonnainspektsioonil on nüüd küll õigus kehtetuks tunnistamise algatamist taotleda, ent

menetluse algatamise otsuse teeb siiski loa andja. Halduskoormuse vähendamiseks on välja jäetud

nõue, et käitaja peab tagastama loa originaali – kui antud luba on digitaalformaadis, on see

võimatu.

5. jaotis – Käitise muutmine ja tegevuse lõpetamine

Paragrahvis 57 sätestatakse käitise laadi või toimimisviisi muutusi käsitlev regulatsioon.

Paragrahv põhineb suuresti kehtiva õiguse sätetele, koondades kokku kehtiva SVKSi eri osades

paiknevad, ent sisuliselt omavahel seotud nõuded. Lõiked 1 ja 2 vastavad täielikult kehtiva õiguse

sätetele – SVKSi § 34 lõike 2 punktile 3 ja SVKS § 23 lõikele 1. Lõike 3 sõnastus põhineb küll

suures osas SVKSi § 23 lõikel 3, ent sisaldab olulist sisulist erinevust. THD sätetega on kooskõlas

eelnõukohases THSis esitatud sõnastus, mille kohaselt oluline on iga muutus või laiendamine, mille

maht ületab künnisvõimsusi. Lõige 4 sätestab, et muudatuse käitise laadis või toimimisviisis võib

ellu viia alles siis, kui loa andja on teatanud, et loa nõudeid ei ole vaja muuta, või loa nõudeid on

muudetud. Sätte sõnastuse eeskujuks on SVKSi § 34 lõige 3.


Paragrahvis 58 reguleeritakse lähteolukorra aruande koostamise kohustust. Lähteolukorra

aruanne on dokument, mille käitaja lisab, kui see on nõutav, loa taotlusele, ning mis kuulub ka

kompleksloa sisu hulka. Lähteolukorra aruande eesmärk on fikseerida käitise tegevuskoha põhjavee

ja pinnase seisund enne käitise tegevuse alustamist. Nende andmete põhjal on võimalik algset

olukorda võrrelda tegevuse täielikul lõpetamise ajal valitseva keskkonnaseisundiga ning hinnata

järelhooldusmeetmete rakendamise vajadust.

Paragrahvi 58 lõikes 1 nähakse kooskõlas THD artikli 22 lõikega 2 ette, et lähteolukorra aruande

koostamine on nõutav, kui käitise tegevus on seotud ohtlike ainete kasutamise, tootmise või

keskkonda viimisega. Kuna see on uus nõue, sätestab lõige 1, et THSi jõustumise ajal tegutsevate

käitiste käitajad on kohustatud koostama lähteolukorra aruande ja esitama selle loa andjale alles siis,

kui käitise luba pärast THSi jõustumist esmakordselt muudetakse. Uute käitiste jaoks tuleb see

koostada enne käitise tegevuse alustamist (kui osa kompleksloa taotlusest).

Lõikes 2 sätestatakse, et lähteolukorra aruanne peab sisaldama andmeid põhjavee ja pinnase kohta,

mis võimaldavad määrata nende saastumist käitise tegevuse kestel ja tegevuse täieliku lõpetamise

korral. Täpsemad nõuded aruande sisu kohta sätestatakse lõikes 3. Lähteolukorra aruanne peab

sisaldama andmeid käitise asukohal varem toimunud ja kaasajal toimuva tegevuse kohta (kui need

on kättesaadavad) ning võimaluse korral pinnase ja põhjavee saastatuse mõõtmiste tulemusi

aruande koostamise ajal. Lõikes 4 rõhutatakse, et uute mõõtmiste kavandamisel ja tegemisel tuleb

pöörata tähelepanu käitisega seotud ohtudele (pinnase ja põhjavee saastamisele käitises

kasutatavate, toodetavate või keskkonda viidavate ohtlike ainetega). Lõike 5 kohaselt juhul, kui

vajalikud andmed sisalduvad mõne muu õigusakti kohaselt koostatud dokumendis (nt

keskkonnamõju hindamise aruandes), võib selle dokumendi lähteolukorra aruandele lisada.

Paragrahvis 59 reguleeritakse käitise tegevuse täieliku lõpetamise korral rakendatavaid

meetmeid. Lõige 1 kohaldub olukorras, kus käitise kohta on koostatud lähteolukorra aruanne.

Sellisel juhul võrreldakse tegevuse lõpetamisel esinevat pinnase ja põhjavee saastatust lähteolukorra

aruandes kirjeldatuga ning saastumise olulise suurenemise tuvastamisel võetakse meetmeid esialgse

olukorra taastamiseks. Järelhooldusmeetmete valikul on käitaja kohustatud kasutama vaid tehniliselt

teostatavaid meetmeid.

Lõike 2 punktid 1 ja 2 reguleerivad kahte erinevat olukorda, millel on järelhooldusmeetme võtmise

kohalt ühesugused tagajärjed. Esimesel juhul on käitaja küll kohustatud koostama lähteolukorra

aruande, ent on pinnase või põhjavee saastatuse põhjustanud enne aruande koostamise kohustuse

tekkimist loa alusel lubatud tegevusega. Teisel juhul ei ole käitaja küll kohustatud lähteolukorra

aruannet koostama, ent on siiski tekitanud pinnase või põhjavee olulise saastatuse. Mõlemal juhul

on käitaja kohustatud rakendama järelhooldusmeetmeid, kui käitise tegevuskoht kujutab endast

tegevuse lõpetamisel määratud või tulevast kasutamisviisi arvestades ohtu inimese tervisele või

keskkonnale. Meetmed peavad tagama ohu kõrvaldamise, meetmete määramisel võetakse arvesse

ka kompleksloas sisalduvat käitise asukoha kirjeldust, st ka tegevuskohta ümbritsevate alade

kasutust, nt tegevuskoha kaugust inimasustusest.

Kuigi järelhooldusmeetmete vajaduse hindamine ning rakendamine on THD kohaselt käitaja

ülesanne, tuleb õiguslike vahendite abil tagada käitaja tegevuse nõuetekohasus. Selleks kohustab

lõige 4 käitajat teavitama loa andjat viivitamata olukorra hindamise tulemustest ja rakendatavatest

meetmetest. Kui loa andja leiab, et meetmed on ebapiisavad, võib ta teha ettekirjutusi ja rakendada

nende täitmata jätmise korral asendustäitmist või sunniraha. Sätted tagavad pinnase ja põhjavee

saastatuse likvideerimise ka juhul, kui käitaja oma seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt

täita ei soovi.


6. jaotis – Teabe säilitamine, esitamine ja avalikustamine

Paragrahvis 60 on reguleeritud käitaja kohustus säilitada käitise ja kompleksloa kohustusega seotud

dokumente ja esitada teavet. Lõigete 1 ja 2 sisu vastab sõna-sõnalt kehtiva SVKSi § 34 lõikele 1 ja

seab kohustuse säilitada teatud dokumente kompleksloa kehtivuse ajal ning vähemalt viie aasta

jooksul pärast loa kehtetuks tunnistamist. Lõige 3 reguleerib, mida käitaja loa andjale teatama peab,

ning põhineb SVKSi § 34 lõike 2 punktidel 1 ja 4. Kehtiva õiguse sätte ülejäänud kahe punkti sisu

on reguleeritud THS eelnõu 1. peatükis avariidest ja vahejuhtumitest teavitamise korra sättes § 16

lõike 2 punktis 2 ning käitiste olulist muutmist käsitlevates sätetes (§ 57 lõikes 1).

Paragrahvi 60 lõikes 4 sätestatakse käitaja kohustus esitada teatud juhtudel andmeid loa andja või

keskkonnainspektori nõudmisel.

Paragrahv 61 reguleerib käitise kohta käiva teabe avalikustamist. Lõige 1 loetleb dokumendid,

andmed ja materjalid, mis on avalikud. Sätte eeskujuks on SVKSi § 31 lõige 1. Tulenevalt THD

artikli 24 lõikest 3 on avalikuks peetavate andmete loetelu täiendatud. Olulisemad otsused –

kompleksloa andmise otsus, kompleksloa muutmise otsus ja kompleksloa läbivaatamisel tehtud

otsus loa nõuete muutmata jätmise kohta tehakse kättesaadavaks ka internetis –

Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti veebilehel ning keskkonnalubade infosüsteemis (lõige

2). Keskkonnaameti veebilehel tehakse kättesaadavaks ka teave käitise tegevuse lõpetamisel

võetavate järelhooldusmeetmete kohta, Keskkonnaministeeriumi veebilehel avaldatakse kõik PVT

järeldused (lõiked 3 ja 6).

Erandid teabe avalikustamisest on eelnõu § 61 lõigetes 4 ja 5. Esmalt võib käitaja esitada taotluse

eri osana andmed, mis võivad olla ärisaladus, ning need sellekohaselt märgistada. Loa andja

otsustab, kas tegemist on ärisaladusena käsitletavate andmetega, ning kui ta peab seda põhjendatuks

ja lubatuks, siis ta avaldab need andmed vaid seaduses sätestatud juhtudel või käitaja nõusolekul.

Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus

kohtu poole pöördumise konventsiooni (Aarhusi konventsiooni) artikli 4 lõike 4 punkti d alusel ei

tohi olulist infot heidete kohta ärisaladuseks lugeda. Vajaduse korral võib kohaldada andmetele

juurdepääsupiiranguid avaliku teabe seaduse 5. peatüki kohaselt.

3. jagu – Piiriülese mõjuga käitised

Teise peatüki 3. jao kolm paragrahvi võtavad üle THD artiklis 26 sätestatud regulatsiooni, mis on

seotud erisustega, mida kohaldatakse ühe EL liikmesriigi territooriumil asuva, ent vähemalt üht

muud liikmesriiki mõjutava käitise (piiriülese mõjuga käitise) jaoks loa taotlemisele või käitise

olulisele muutmisele. Sätete regulatsioon katab nii juhtumeid, mil selline käitis asub Eestis, kui ka

neid juhtumeid, mil mujal asuv käitis avaldab Eesti keskkonnale olulist mõju. Kehtivas õiguses on

küll üksik säte (SVKSi § 13) piiriülese mõjuga käitiste kohta, ent see ei vasta oma sisult THD artikli

26 nõuetele, mistõttu on vajadus täiesti uue regulatsiooni järele. Eeskuju on võetud KeHJS

piiriülese keskkonnamõju hindamise sätetest (KeHJSi § 30).

Paragrahvis 62 käsitletakse piiriülese mõjuga käitisele loa andmise menetlusse avalikkuse

kaasamist. Lõigetes 1 ja 2 sätestatakse Keskkonnaameti kohustus edastada teave

Keskkonnaministeeriumile ning ministeeriumi kohustus juhul, kui piiriülese mõjuga käitis asub

Eesti territooriumil, teavitada teist liikmesriiki. Teise liikmesriigi pädevale asutusele tuleb esitada

samad andmed, mis kohalikule avalikkusele suunatud teates (THSi eelnõu § 35 nimetatud andmed).

Teise liikmesriigi pädev asutus korraldab sellisel juhul selle riigi avalikkuse kaasamise vastavalt

riigisisestele sätetele. Lõike 3 kohaselt peab Keskkonnaamet piiriülese mõjuga käitistega seotud

menetlustähtaegade määramisel arvestama teise liikmesriigi avalikkuse kaasamise vajadust, mis


võib eelkõige loataotluse menetlust pikendada.

Eelnõu § 62 lõigetes 4–6 käsitletakse vastupidist olukorda, kus teise liikmesriigi territooriumil

rajatav või oluliselt muudetav käitis võib oluliselt mõjutada Eesti keskkonda. Sellisel juhul nõuab

Keskkonnaministeerium THSi eelnõu § 35 lõikes 3 ja § 36 lõikes 2 nimetatud andmete esitamist

(kui teise liikmesriigi pädev asutus neid juba esitanud ei ole) ning teavitab ja kaasab avalikkuse

samal viisil, kui loa andja Eestis tegevust alustada sooviva käitise või käitise olulise muutmise

korral. Kogutud seisukohad edastab Keskkonnaministeerium teise EL liikmesriigi pädevale

asutusele.

Paragrahvis 63 käsitletakse piiriüleseid konsultatsioone. Lisaks eelmises paragrahvis käsitletud

avaliku arvamuse talletamisele ja edastamisele konsulteerib Keskkonnaministeerium teises riigis

rajatava või asuva käitiste asjus teise liikmesriigi asjaomase asutusega vajaduse korral ka oma

initsiatiivil. Eestis rajatava või oluliselt muudetava käitise osas edastab Keskkonnaministeerium

teise liikmesriigi asutusega peetud konsultatsioonide ja seal toimunud avalikustamise tulemused loa

andjale, kes peab neid loa andmisel arvesse võtma.

Paragrahv 64 reguleerib käitaja taotluse asjus tehtava otsuse avalikustamist. Eestis asuva käitise

kohta tehtud otsusest peab Keskkonnaamet teavitama Keskkonnaministeeriumi ja edastama talle

eelnõu § 40 lõikes 1 ja 3 loetletud andmed. Keskkonnaministeerium edastab need teise liikmesriigi

pädevale asutusele. Teises riigis asuva ja Eesti keskkonda oluliselt mõjutava käitise andmed

avalikustab Keskkonnaministeerium samal viisil, kui see toimub Eestis tegevust alustava või

oluliselt muudetava käitise korral.

3. peatükk – Suured põletusseadmed

Suurteks põletusseadmeteks, mille käitamise täpsustatud nõudeid eelnõu 3. peatükk ja selle alusel

antavad rakendusaktid käsitlevad, loetakse tulenevalt THSi eelnõu § 14 lõikest 2 põletusseadmeid,

mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 50 megavatti. Kuna sarnast künnisväärtust

kasutatakse ka kompleksloa kohustusega käitiste määratlemisel, on ühtlasi tegemist kompleksloa

kohustusega käitistega. Kehtivas õiguses on see regulatsioon esitatud peaasjalikult VÕKSi

5. peatükis ja keskkonnaministri 2. septembri 2004. a määruses nr 112 „Saasteainete heitkoguste

piirväärtused suurtest põletusseadmetest väljuvate gaaside mahuühiku kohta“ (edaspidi KKM

määrus nr 112).

Võrreldes kehtiva õigusega on THSi lisatud täpsemad heite piirväärtuste kohaldamise reeglid

põletusseadmete kohta, mis kasutavad mitut kütust või ühist korstnat. Eelnõuga täpsustatakse ka

mitmeid nõudeid, mis olemasolevas õiguses juba leiduvad, nt väävliärastuse astmete kasutamise

kohta. Mõned seni heite piirväärtusi käsitlevas keskkonnaministri määruses reguleeritud küsimused

on olulisuse tõttu toodud seaduse tasandile.

1. jagu – Üldsätted

1. jaotis - Kohaldamisala

Paragrahvis 65 sätestatakse peatüki kohaldamisala. Lõikes 2 loetletakse suurte põletusseadmete

tüübid, millele peatükki ei kohaldata. Kehtivas õiguses on analoogiline loetelu esitatud heite

piirväärtusi käsitlevas rakendusaktis (KKM määruses nr 112). THSi eelnõus on nimekiri 3. peatüki

kohaldamisala käsitlevas sättes, kuna nimekirja määruses esitamine tooks kaasa mitmete

kõnesolevast peatükist tulenevate sätete kohaldamise seadmetele, milleks THS kohustust ette ei näe.

Selliste kohustuste (nt saasteainete pideva seire nõude) täitmisega võivad ettevõtjatele kaasneda

olulised kulutused, mistõttu ei ole nende kehtestamine kõigi sama tüüpi seadmete jaoks

põhjendatud. Vajaduse korral on võimalik selliseid nõudeid määrata põletusseadmete käitamise


lubades.

Erandeid sisaldavas nimekirjas on kehtiva õigusega võrreldes olulisimaks muudatuseks loetellu

jäätmeid põletavate põletusseadmete lisamine. Jäätmeid põletavate põletusseadmete suhtes

kohaldatakse eelnõu 4. peatüki ja selle alusel antud rakendusaktide sätteid, sealhulgas saasteainete

heite piirväärtusi.

2. jaotis. Mõisted

Paragrahvis 66 sätestatakse olemasoleva ja uue suure põletusseadme mõisted. Eelnõu määratlus

erineb välisõhu kaitse seaduse määratlusest (VÕKSi § 93), määrava tähendusega kuupäevaks on

vastavalt THD artikli 30 lõigetele 2 ja 3 varasema asemel 7. jaanuar 2013 (see on päev, mil

liikmesriikidel peab suurem osa THD sätteid olema üle võetud). THD-s neid mõisteid ei kasutata,

ent mõistete määratlemine on vajalik seaduse teksti suurema selguse saavutamiseks. Mõiste

nõuetekohane loataotlus all on silmas peetud sellist loataotlust, mis on piisav loa andmise

otsustamiseks, ilma et käitajal oleks vaja esitada täiendavaid andmeid.

Paragrahvis 67 sätestatud põletusseadmete töötundide arvu mõiste on oluline eelkõige nende

peatükiga seotud üleminekusätete seisukohalt, mille kohaselt ei nõuta heite piirväärtuste järgimist

põletusseadme piiratud tööaja jooksul kasutamise korral (lähemalt vt THSi eelnõu § 174 kohta

käivat). Määratlus põhineb THD artikli 3 lõikel 27.

Paragrahvis 68 sätestatakse väävliärastuse astme mõiste, mida määratluseta kasutatakse ka

kehtivas õiguses. Väävliärastuse astmete kohaldamine on alternatiiviks kohalikku tahket kütust

kasutavate seadmete juures vääveldioksiidi heite piirväärtuse järgimise nõude järgimisele, mis on

Eesti õiguses väga oluline seoses põlevkivil töötavate põletusseadmetega. Väävliärastusastmete

kohaldamise täpsemad reeglid on sätestatud §-s 83. Väävliärastuse astme määratlus põhineb THD

artikli 3 lõikel 28.

Paragrahvis 69 esitatakse kohaliku tahke kütuse mõiste; Eestis on selliseks kütuseks põlevkivi.

Paragrahvis 70 esitatud mitme kütuse põletusseadme mõiste on seotud erireeglitega, mida

kohaldatakse sellistest põletusseadmetest pärineva heite piirväärtuste arvutamisele (THSi eelnõu §

80). Kehtivas õiguses seda mõistet defineeritud ei ole, ehkki seda kasutatakse. Määratlus põhineb

THD artikli 3 lõikel 32.

Paragrahvis 71 esitatud väikese eraldatud võrgu mõiste on sarnaselt §-s 67 esitatud töötundide

arvuga oluline vaadeldava peatükiga seotud üleminekusätete seisukohalt (vt THSi eelnõu § 175).

Määratlus põhineb THD artikli 3 lõikel 36.

Paragrahvis 72 esitatud gaasimootori ja gaasiturbiini mõisteid kasutatakse ka tööstusheite

seaduses, ent mõiste omab praktikas suuremat tähtsust teatud kindla heite piirväärtuste kontekstis,

mida reguleeritakse kõnesoleva peatüki alusel antava määrusega. Määruses nähakse

gaasimootoritele ja gaasiturbiinidele kohalduvate heite piirväärtuste osas ette terve hulk erisusi.

Mõistete määratlused põhinevad THD artikli 3 lõigetel 33 ja 34.

Paragrahvis 73 sätestatakse 3. peatüki viimase mõistena normaalkuupmeetri mõiste. Ka selle

mõiste tähendus praktikas on seotud eelkõige heite piirväärtusi sisaldava rakendusaktiga, kuna

tegemist on seal kasutatava mõõtühikuga (saasteainete sisaldust mõõdetakse milligrammides

normaalkuupmeetri kohta). Mõiste vastab üldiselt VÕKSi §-s 105 sätestatule, lisatud on vaid sõna

kuiva, mis viitab sellele, et ühiku kasutamisel võetakse arvesse mõõdetava gaasi veeaurusisaldust.


3. jaotis - Üldnõuded

Paragrahvis 74 sätestatud nõue uurida elektri ja koostootmise võimalusi ning valida

nõuetekohane käitise asukoht tuleneb kehtivast õigusest ning selle aluseks olevast Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2001/80/EÜ teatavate suurtest põletusseadmetest õhku

eralduvate saasteainete piiramise kohta (EÜT L 309, 27.11.2001, lk 1–29 – LCP-direktiiv). Kuigi

sellist erisätet THD-s ei leidu, on see Eesti õiguses põhjendatud. Tegemist on nõudega, mis

muuhulgas aitab tagada THD artikli 11 punktis f sätestatud tõhusa energiakasutuse põhimõtte

järgimist, mis suurtele põletusseadmetele kui kompleksloa kohustusega käitistele samuti kohaldub.

Paragrahvis 75 sätestatakse, millistel tingimustel tuleb põletusseadmeid käsitleda ühe seadmena.

Põletusseadme ühe seadmena käsitlemisel on kahesugune praktiline tähendus. Esmalt sõltub sellest

põletusseadmete kuulumine suurte põletusseadmete hulka. Näiteks kolme 30 megavatise

võimsusega katla korral, mille jaoks on tehnilisi ja majanduslikke tegureid arvesse võttes võimalik

kasutada (heitgaaside ärajuhtimiseks) ühist korstnat, käsitletaks neid ühe suure põletusseadmena ja

järelikult kuuluks nad vaadeldava peatüki kohaldamisalasse, hoolimata sellest, et katlad üksikult

jäävad alla 50 megavati suuruse künnisvõimsuse. Teiseks on praktiline tähendus sellel, et

suurematele põletusseadmetele kohalduvad rangemad heite piirväärtused (selles osas vt ka eelnõu §

78). Seadmete ühe põletusseadmena käsitlemise tingimused on reguleeritud ka kehtivas õiguses

(VÕKSi §-s 94), ent THD regulatsioonile tuginevad eelnõu sätted on varasemast märksa täpsemad.

Paragrahvis 76 esitatud nõuded suure põletusseadme korstna kohta täiendavad erinormina

VÕKSi § 66 regulatsiooni. Erisätte kohaldamisala on kitsam, käsitleb üksnes korstnaid, mitte muid

saasteallikaid ja heite väljutamise avasid. Korstna kõrguse arvutamisel THD artikli 30 lõike 1

kohaselt tuleb lisaks inimese tervise kaitseks kohaldatavatele saastatuse taseme piirväärtustele

tagada ka kinnipidamine ökosüsteemide kaitseks VÕKSi § 26 punkti 7 alusel kehtestatud saastatuse

kriitilisest tasemest.

2. jagu – Saasteainete heite piirväärtused

1. jaotis - Saasteainete heite piirväärtuste kohaldamise üldnõuded

Paragrahvi 77 kohaselt kehtestab suurtele põletusseadmetele kohaldatavad heite piirväärtused

keskkonnaminister määrusega.

Paragrahv 78 sätestab reeglid heite piirväärtuste kohaldamiseks juhul, kui mitmest

põletusseadmest väljuvad gaasid juhitakse välisõhku ühise korstna kaudu. Lõike 1 järgi

kohaldatakse sellisel juhul heite piirväärtusi liitmisreegli (§ 75 lõige1) alusel arvutatud mitme

põletusseadme nimisoojusvõimuste summale. Kui ühisesse korstnasse juhitakse näiteks nelja 30-

megavatise nimisoojusvõimsusega katla heide, siis kasutatakse selle juures 120-megavatise

nimisoojusvõimsusega põletusseadmele kohalduvaid heite piirväärtusi.

Lõige 2 sätestab eeltoodu suhtes erireegli. Kui mõnele ühist korstnat kasutavale suure

põletusseadme osale, näiteks ühele kateldeste kohaldatakse piiratud tööaja jooksul leebemaid heite

piirväärtusi, siis need piirväärtused kehtivad selle katla võimsuse kohta. Sel juhul arvutatakse heite

piirväärtus ühiskorstnast väljutatavale gaasile lähtudes kogu suure põletusseadme

nimisoojusvõimsusest. Näiteks kui põletusseadme üks osa on 100-megavatise

nimisoojusvõimsusega katel, millele kohaldatakse leebemaid heite piirväärtusi, ja ülejäänud

põletusseadme osade nimisoojusvõimsus on 350 megavatti, kohaldatakse tekitatavale heitele

piirväärtusi, mis kehtiksid piiratud tööaja jooksul kasutatavale 450-megavatisele katlale.

Paragrahvis 79 on heite piirväärtuste kohaldamise reeglid suure põletusseadme laiendamise ja

muutmise korral. Seadme laiendamise korral kohaldatakse uue osa suhtes uutele suurtele

põletusseadmetele kohalduvaid heite piirväärtusi, lähtudes analoogiliselt eelmises paragrahvis


sätestatuga kogu põletusseadme nimisoojusvõimsusest, st uue ja vana osa võimsuste summast (lõige

1). Kui põletusseadme vähemalt 50-megavatise nimisoojusvõimsusega osa muudetakse oluliselt – st

selliselt, et see võib tekitada tagajärgi keskkonnale, kohaldatakse lõike 2 kohaselt muudetud osa

suhtes uutele suurtele põletusseadmetele kohalduvaid heite piirväärtusi, lähtudes samuti kogu

põletusseadme nimisoojusvõimsusest.

Paragrahvis 80 on erireeglid mitut kütust kasutavatele põletusseadmetele kohalduvate heite

piirväärtuste arvutamiseks. Lõige 1 sisaldab üldreeglit, mis vastab täielikult kehtivas õiguses

sätestatule (KKM määruse nr 112 § 4 lõige 1). Lõiked 2–6 sätestavad detailsed erireeglid

olemasolevate suurte põletusseadmete jaoks, kus kasutatakse omatarbeks nafta rafineerimisel

tekkivaid destilleerimis- või töötlemisjääke.

2. jaotis - Erandid saasteainete heite piirväärtuste kohaldamisest

Paragrahvis 81 on käsitletud kahte põletusseadmete tüüpi, millele kohaldatakse küll teisi 3.

peatükist tulenevaid nõudeid, ent mitte keskkonnaministri määruse alusel kehtestatud heite

piirväärtusi.

Paragrahvis 82 sätestatakse reeglid eriolukordade kohta, mil heite piirväärtusi ei järgita.

Mõlemas lõikes sätestatud erandid on põhimõtteliselt olemas ka kehtivas õiguses (VÕKSi §-s 102).

Gaaskütust kasutavate seadmete osas on regulatsiooni oluliselt täiendatud. Kehtiva õiguse kohaselt

on energiavarustuse säilitamise põhjendatud vajaduse korral käitajal õigus heite piirväärtusi mitte

järgida ka enam kui 10 päeva, selleks eelduste tekkimisest peab ta viivitamata teavitama loa andjat

ja Keskkonnainspektsiooni. THSi eelnõu § 82 lõike 2 teine lause on mõeldud olukorraks, kus

vajadus ei ole põhjendatud.. Lõige 3 vastab peaaegu täielikult VÕKSi § 102 lõikele 2, sätte

sõnastust on ühtlustatud ülejäänud seaduse tekstiga (põletusseadme valdaja mõiste asemel

kasutatakse mõistet käitaja).

Paragrahvis 83 sätestatakse väävli ärastamise nõuete kohaldamise eeldused ja nende kohaldamise

täiendavad tingimused. Võrreldes kehtiva õigusega (VÕKSi §-d 103 ja 104) on regulatsiooni

oluliselt täpsustatud. Põletusseadme käitajale seatakse varasemaga võrreldes täiendav kohustus

esitada tehniline põhjendus selle kohta, miks ei ole võimalik järgida vääveldioksiidi heite

piirväärtusi ning esitada aastaaruandes andmed kasutatava kütuse väävlisisalduse ja tegeliku

väävliärastuse astme kohta. Vastavate käitaja kohustuste sätestamise vajadus tuleneb THD artikli 31

lõikest 1 ja artikli 72 lõikest 4. Olemasolevate suurte põletusseadmete suhtes kohaldatakse

nimetatud kohustusi tulenevalt seaduse rakendussätetest alates 1. jaanuarist 2016.

3. jagu – saasteainete heite seire nõuded ja piirväärtuste järgimine

Paragrahv 84 sätestab nõuded käitiste omaseire kohta, mis kohalduvad põletusseadmetele

nimivõimsusega 100 megavatti ja rohkem. Vastavad nõuded leiduvad ka kehtivas õiguses (VÕKSi

§-s 96), ent regulatsiooni on THD-st tulenevalt oluliselt täiendatud. Sarnaselt kehtiva õigusega on

teatud juhtudel lubatud pidevseire asemel teha perioodilisi mõõtmisi, need juhud on põhimõtteliselt

samad, mis kehtivas õiguses. Perioodiliste mõõtmiste asemel võib kasutada ka loa andja

heakskiidetud määramismeetodeid, ent erinevalt kehtivast õigusest on see eelnõus lubatud vaid

vääveldioksiid ja lämmastikoksiidide heite osas. Heite määramiseks sobivad meetodid sisalduvad

keskkonnaministri 2. augusti 2004. a määruses nr 99 „Põletusseadmest välisõhku eralduvate

saasteainete heitkoguste määramise kord ja määramismeetodid“. Sarnaselt kehtiva õigusega

reguleeritakse heiteseire osas ka seireseadmete kontrolli. Kontrollinõuded kehtivad eelnõu kohaselt

automaatsete mõõteseadmete, mitte pidevmõõteseadmete suhtes, nagu kehtivas õiguses. Erinevus

on oluline, kuna ka perioodiliseks mõõtmisteks kasutatavad seadmed võivad põhimõtteliselt olla

automaatsed, THD kohaselt tuleb kontrollinõuded sätestada ka nende suhtes. Kehtiva õigusega

samad on mõõtmistel kontrollitavad tööparameetrid, ent THSi eelnõus on täpsustatud, et loetletud


parameetreid mõõdetakse vaid pidevate mõõtmiste korral.

Varasemaga võrreldes on olulisimaks uuenduseks kohustus teostada süsinikoksiidi (CO) pidevseiret

gaaskütust kasutavate põletusseadmete juures. Saasteaine sisaldust mõõdetakse sel juhul eraldi iga

põletusseadme heites. Uued on ka erireeglid pruun- või kivisütt kasutavate põletusseadmete ja

kohalikku tahkekütust kasutavate põletusseadmete kohta, millele kohaldatakse väävliärastusastmete

nõudeid (lõiked 6 ja 10).

Paragrahvi 84 lõiked 3 ja 9 seovad heiteseire nõudeid loa nõuetega – suure põletusseadme käitamise

loas määratakse andmete esitamise kohustuse tingimused. Kütuseliigi või tööviisi olulise muutmise

korral tuleb teavitada loa andjat, kes võib sellest tulenevalt muuta seiretingimusi. Väiksemate kui

50-megavatise nimisoojusvõimsusega põletusseadmete suhtes seaduses heite seirenõudeid ei

sätestata, ent ka nende jaoks määrab loa andja loas vajalikuks peetavad omaseire nõuded.

Paragrahvis 85 sätestatakse tingimused, mille täitmise korral loetakse heite piirväärtuste nõuded

täidetuks. Regulatsioon põhineb osaliselt kehtiva õiguse sätetel, ent erinevalt VÕKSi sätetest ei

kohaldata uuemate ja vanemate põletusseadmete suhtes enam eraldi reegleid. THSi eelnõu järgi

kohaldatakse kõigile suurtele põletusseadmetele neid reegleid, mis VÕKSi § 98 kohaselt kehtisid

n.ö uuemate põletusseadmetele st neile, mis on saanud ehitusloa pärast 27. novembrit 2002.

Võrreldes kehtiva õigusega on oluliseks lisanduseks see, et heite piirväärtuste nõuete täitmise

hindamisel arvestatakse nüüd pidevseire teostamise korral ka kalendrikuu mõõtetulemuste keskmist.

Uus on ka erireegel kivisütt kasutavate, mitmest väiksemast katlast koosnevate põletusseadmete

kohta, mis on § 85 lõike 1 punktis 3.

Lõige 2 sätestab nn usaldusvahemiku kohaldamise reegli ning usaldusvahemiku suuruse eri

saasteainete jaoks; lisatud on süsinikoksiidi pidevseirele kohalduv usaldusvahemik, mis tuleneb

selle saasteaine pidevseire uuest nõudest gaaskütust kasutavate põletusseadmete korral. Lõikes neli

on täpsustatud seaduse sõnastust – kehtetuks tunnistamise reeglid kehtivad THD sõnastuse kohaselt

automaatsete, mitte pidevmõõteseadmete suhtes. Erisus on oluline, kuna ka perioodilisteks

mõõtmisteks kasutatavad seadmed võivad olla automaatsed, seega ei ole kehtiva õiguse säte

direktiiviga kooskõlas (nõude kohaldamisala on kitsam).

Täiesti uus on kehtiva õigusega võrreldes paragrahvi lõikes 3 esitatud reegel, mis selgitab, milliseid

mõõtetulemusi heite piirväärtuste järgimise hindamisel arvesse ei võeta. Samuti ei ole kehtivas

õiguses reguleeritud, millistel tingimustel loetakse heite piirväärtusi järgituks juhul, kui

perioodiliste mõõtmiste asemel kasutatakse määramismeetodeid. Reegel sisaldub eelnõu § 85

lõikes 6.

4. jagu – Nõuded püüdeseadme avarii korral

Paragrahv 86 reguleerib käitaja kohustusi suure põletusseadme püüdseadme avarii korral, säte

vastab peaaegu täielikult VÕKSi §-le 99. Lõike 2 sõnastust on muudetud vastavalt THD artikli 37

lõikele 2, mille kohaselt ei ole seadme käitamine vähemsaastava kütusega mitte käitaja valik, vaid

üks võimalike nõudmisi, mida loa andja saab avarii korral käitajale esitada.

Paragrahv 87, mis reguleerib, kui pikalt võib põletusseadet avarii korral käitada kestvama

ajaperioodi vältel, põhineb VÕKSi §-l 100. Võrreldes kehtiva õigusega on täiendatud 120-tunnisest

üldreeglist erandi kohaldamise tingimusi. Lisaks põhjendatud vajadusele säilitada energiavarustus

võib põletusseadet ilma püüdeseadmeta käitada pikemalt ka juhul, kui selle asendamine teise

põletusseadmega tooks kaasa suurema saasteainete heite, kui põhiseadme kasutamine ilma

püüdeseadmeta. Täpsustatud on ka sätte sõnastust, kuna VÕKSi §-s 100 kasutatavat sõna aastas

võib tõlgendada ka kui kalendriaastat, selline tõlgendus aga ei vastaks sätte aluseks olevale THD


artikli 37 lõikele 2.

4. peatükk – Jäätmepõletus- ja koospõletustehased

Eelnõukohase THSi 4. peatükis reguleeritakse jäätmepõletus- ja koospõletustehaste tegevust ning

sellele kohalduvaid reegleid. Tegemist on erinõuetega, mis võivad sõltuvalt käitises põletatavate

jäätmete kogusest kohalduda lisaks 2. peatüki sätetele. THD I lisa ja seda ülevõtva Vabariigi

Valitsuse eelnõukohase määruse järgi on kompleksloa kohustusega jäätmepõletus- või

koospõletustehased, kus põletatakse kas päevas rohkem kui 10 tonni ohtlike jäätmeid või tunnis

rohkem kui 3 tonni tavajäätmeid. Nimetatud künnisvõimsustest väiksema tegevusmahu korral on

käitiste kasutamiseks vajalik jäätmepõletusluba, väliõhu saasteluba ning vee erikasutusluba juhul,

kui jäätmepõletamistehasest väljuvate gaaside puhastamisel tekib reovesi ning sellise tegevuse

suhtes 2. peatüki sätteid ei kohaldata. Jäätmeluba jäätmete põletamiseks antakse käitisele JäätSi

alusel. Välisõhu saasteluba antakse vastavalt VÕKSis sätestatule. Vee erikasustusloa väljastamise

aluseks on VeeSi sätted. Võrreldes teiste jäätmeloa liikidega sätestatakse JäätSis eelnimetatud

jäätmeloa suhtes mõningaid THD-st tulenevaid erisusi.

Võrreldes 2. ja 3. peatükiga on THD koostamisel jäätmepõletuse osas tehtud kehtiva regulatsiooni

osas vähem muudatusi. Arvesse on võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu jäätmepõletusdirektiivi

2000/76/EÜ nõudeid.

1. jagu – Üldsätted

Paragrahvis 88 reguleeritakse peatüki kohaldamisala. Kohaldamisala üldreegel ning erandid on

põhimõtteliselt samasugused, nagu on kehtivas õiguses (KKM määruse "Jäätmepõletustehase ja

koospõletustehase rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded" nr 66 lõiked 2–4). Tulenevalt THD

artikli 42 lõikest 2 on erandite all täiendavalt märgitud ka ainult radioaktiivseid jäätmeid termiliselt

töötlevad tehased. Kehtivas õiguses ei ole see vajalik, kuna valdkonda reguleeriv määrus on antud

JäätSi alusel ning viimase kohaldamisalast on radioaktiivsed jäätmed välja arvatud juba JäätSi § 1

lõike 1 1 punkti 3 kohaselt. Kehtiva õigusega võrreldes on uus ka lõikes 2 toodud erand, mis käsitleb

gaasistamise ning pürolüüsi meetodeid kasutavaid tehaseid.

Paragrahvis 89 sätestatakse jäätmepõletustehase ja koospõletustehase mõiste, mis vastab

põhimõtteliselt JäätSi § 37 sõnastusele. Määratluses on tehtud mõningad sõnastuslikud muudatused,

et ühtlustada mõistekasutust teiste peatükkidega (nt kasutatakse mõiste seadmed heitgaaside

puhastamiseks asemel mõistet väljuvate gaaside püüdeseadmed).

Paragrahvis 90 on esitatud olemasoleva ja uue jäätmepõletustehase mõisted, mis põhinevad

KKM määruse nr 66 § 22 määratlustel. Määratlused erinevad küll THD VI lisa 1. osa määratlustest,

ent tulenevad asjaolust, et Eesti on pärast seal nimetatud kuupäevi liitunud Euroopa Liiduga. Eelnõu

koostamise käigus konsulteeriti Justiitsministeeriumi ametnikega, kelle hinnangul on põhjendatud

järgida põhimõtteliselt sama määratlust, mis on esitatud KKM määruses nr 66.

Paragrahvis 91 on sätestatud jäägi mõiste, mille aluseks on THD artikliga 43 sätestatu. Sõnastust on

teiste peatükkide mõistekasutusest lähtuvalt muudetud, ent sisulisi erinevusi kehtiva õigusega

võrreldes ei esine.

Paragrahvis 92 sätestatakse segaolmejäätmete mõiste, mida kehtivas õiguses kasutatakse, ent mida

üheselt määratletud ei ole. Tegemist on olmejäätmetega JäätSi tähenduses ehk

kodumajapidamises tekkinud jäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud

oma koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed, välja arvatud oma tekkekohas liigiti

kogutud fraktsioonid ning aia- ja pargijäätmed.


Paragrahvis 93 sätestatakse nimivõimsuse mõiste, mida on tulenevalt THD artikli 3 lõike 42

määratlusest kehtiva õigusega võrreldes oluliselt muudetud. Lisatud on, et nimisoojusvõimsuse

määrab ühelt poolt jäätmepõletusseadme valmistaja ning teiselt poolt selle käitaja. Mõiste on

oluline üldsuse teavitamise kontekstis, kuna § 117 kohaselt kehtivad andmete avalikustamise osas

jäätmepõletus- ja koospõletustehaste kohta nimivõimsusega enam kui 2 tonni tunnis oluliselt

teistsugused reeglid kui väiksemate tehaste kohta.

2. jagu – Nõuded jäätmepõletus- ja koospõletustehase rajamise ja käitamise kohta

Paragrahvid 94 ja 95 reguleerivad jäätmepõletus- ja koospõletustehase rajamisega ja asukoha

valikuga seotud põhimõtteid, mis vastavad ka sõnastuse osas täielikult kehtiva õiguse sätetele

(KKM määruse nr 66 §-dele 3 ja 4). Põhimõtete järgimine aitab tagada jäätmepõletusega kaasneva

negatiivse mõju minimeerimist ning THD aluspõhimõtte – saastuse kompleksse vältimise ja

vähendamise - realiseerimist. Jäätmepõletus- ja koospõletustehaste asukoha valikul tuleb arvestada,

et JäätSi § 19 lõike 5 kohaselt määratakse asukoht planeerimisseaduses sätestatud korras. Seega on

§ 95 toodud kriteeriumid eelkõige kohased tehase asukohta kindlaks määrava planeeringu

menetlemisel.

Paragrahvi 96 lõigetes 1–3 on jäätmepõletustegevuse üldisemat laadi põhimõtted, mis põhinevad

kehtival õigusel (KKM määruse nr 66 § 6 lõigetel 8–10). Põhimõttelisi sisulisi muudatusi võrreldes

kehtiva õigusega tehtud ei ole, muudetud on vaid sõnastust tulenevalt teiste peatükkide

mõistekasutusest ning normitehnika nõuetest. Täpsemad nõuded tehaste käitamise kohta, nt

temperatuurid, mis tuleb seadmes saavutada põletamisprotsessi käigus, reguleeritakse eraldi

keskkonnaministri määrusega, mille andmiseks on volitusnorm eelnõu § 96 lõikes 4.

Paragrahvis 97 reguleeritakse tehaste käitamise tingimustest erandite lubatavust ning nende

tegemise korda. Põhimõtteliseks erinevuseks võrreldes kehtiva õigusega on erandite lubamine

teatavat liiki jäätmeid või soojustöötlust kasutavas tehases, mis tuleneb THD artikli 51 lõike 1

sõnastusest. Kehtiv õigus (KKM määruse nr 66 § 6 lõige 7) näeb ette, et erandeid võib teha üht liiki

jäätmete põletamisel, mis on põhimõtteliselt erinev direktiivi sõnastusest. Jäätmete etteandmist

peatavate automaatsüsteemide korral on erandeid võimalik teha vaid temperatuuride osas, mis

määravad automaatsüsteemi töösse rakendumise, mis tähendab et automaatsüsteem ise peab igal

juhul olemas olema ning siin erandeid teha ei saa. Sellist täpsustust kehtivas õiguses sätestatud ei

ole.

Kehtiva õigusega võrreldes uued on ka eelnõu § 97 lõigetes 4–6 on sätestatud täiendavad eeldused,

mis peavad olema täidetud selleks, et loa andja saaks määrata §-s 96 ning selle alusel antud

määruses sisalduvatest nõuetest erinevaid nõudeid.

Paragrahvis 98 esitatud pinna- ja põhjavee kaitse nõuete sisu vastab põhimõtteliselt KKM määruse

nr 66 §-le 10, vähesel määral on korrigeeritud sõnakasutust. Samas kohalduvad THSi nõuded

senisest laiemale alale – mitte üksnes jäätmete ladustuskohale, vaid kogu jäätmepõletus- või

koospõletustehase territooriumile. Muudatus on vajalik THD art 46 lõike 5 täielikuks ülevõtmiseks.

Paragrahvis 99 reguleeritakse tehaste käitamist eriolukordades. Selles regulatsioonis puuduvad

põhimõttelised muudatused KKM määruse nr 66 § lõigetega 2–4 võrreldes, vähesel määral on

muudetud sättes kasutatavat sõnastust.

Paragrahvides 100 ja 101, mis käsitlevad jäätmete üleandmist ja vastuvõtmist ning jäätmete

vastuvõtmisest keeldumise aluseid ja selle korda, on parandatud kasutatavat sõnastust, ent

põhimõttelisi muudatusi kehtiva õigusega võrreldes tehtud ei ole. Sätetele vastavad kehtivas õiguses


KKM määruse nr 66 § 5 lõiked 10 ja 11. Mõiste hais on asendatud VÕKS-s kasutatava väljendiga

ebameeldiv või ärritav lõhn (nt VÕKSi § 34), et mõisteid ühtlustada.

Võrreldes kehtiva õigusega on uus paragrahvi 102 regulatsioon, mis võtab üle THD artikli 52

lõike 5. Viimase kohaselt võib teha jäätmete vastuvõtmise ja üleandmise nõuetest erandeid juhul,

kui kompleksloa alusel tegutseva käitise territooriumil põletatakse selles tekkinud jäätmeid. Erandi

tegemisel tuleks loa andjal eelnevalt veenduda, et kompleksloa tingimused ja käitaja tegevus

tagavad jäätmete ohutu käitlemise.

Paragrahvis 103 on jääkide tekke ja käitlemisega seotud regulatsioon. Põhimõttelisi muudatusi

võrreldes KKM määruse nr 66 §-ga 11 tehtud ei ole, muudatused on sõnastuslikku laadi ja on

vajalikud THD artikli 53 nõuetekohaseks ülevõtmiseks.

Paragrahvis 104 on toodud erireegel, mis puudutab vaid kompleksloa kohustusega jäätmepõletus- ja

koospõletustehaseid st neid, mis ületavad eelpool viidatud künnisväärtusi. Siin loetakse igal juhul

oluliseks muudatuseks see, kui seni tavajäätmeid põletanud tehases soovitakse asuda põletama

ohtlikke jäätmeid. Sellisel juhul tuleb käitajal teavitada asjaoludest loa andjat, kes otsustab loa

muutmise vajaduse üle. Muudatust ei tohi tulenevalt § 57 lõikest 4 ellu viia enne, kui loa andja on

loa tingimusi muutnud või otsustanud, et see ei ole vajalik.

3. jagu – Heitekontroll

Neljanda peatüki 3. jagu puudutab jäätme- ja koospõletustehaste heite kahte liiki – väljuvates

gaasides sisalduvat saasteainete heidet ning heitvett, mis tekib väljuvate gaaside puhastamisel.

Tegemist on heite liikidega, mida reguleeritakse nii kompleksloas kui ka välisõhu saasteloas ning

vee erikasutusloas. Mõlema heite liigi täpsemad piirväärtused ning reeglid selle kohta, millistel

tingimustel loetakse heite piirväärtused järgituks, kehtestab keskkonnaminister määrustega, mille

volitusnormid on sätestatud käsitletavas jaos.

Paragrahv 105 sisaldab lisaks kahele volitusnormile ka üldist jäätmepõletustehase rajamisele ja

kasutamisele kohalduvat põhimõtet, mis sisu poolest vastab KKM määruse nr 66 § 8 lõigetes 1 ja 2

sätestatud põhimõttele. Lõikes 4 sisalduv reegel, mille alusel määratakse, millistel tingimustel

kohaldatakse ohtlikke jäätmeid põletavale koospõletustehasele jäätmepõletustehaste heitele

kohaldatavaid piirväärtusi, on identne KKM määruse nr 66 § 8 lõikes 4 sätestatud põhimõttega.

Kehtivast õigusest oluliselt erinev on aga lõikes 5 sätestatud reegel, mille kohaselt

segaolmejäätmete koospõletamisele kohaldatakse jäätmepõletustehastele kohalduvaid heite

piirväärtusi. KKM määruse nr 66 § 8 lõige 6 näeb ette vastupidist, st koospõletustehaste heite

piirväärtuste kohaldamist. Muudatuse aluseks on THD artikli 46 lõige 2.

Paragrahv 107 sisaldab lisaks volitusnormidele väljuvate gaaside puhastamisel tekkiva reovee

käitlemisel saadud heitevees sisalduvate saasteainete heite piirväärtuste osas veel kahte olulist

põhimõtet (heitvee suublasse juhtimise piiramist ja lahjendamise keeldu), mis mõlemad leiduvad ka

juba kehtivas õiguses – KKM määruse nr 66 § 9 lõigetes 1 ja 8. Võrreldes kehtiva õigusega on

täpsustatud sõnastust, et oleks selge, millist heitvett sätted puudutavad.

Paragrahvid 106 ja 108 sisaldavad mõlemad volitusnorme keskkonnaministrile heite piirväärtustele

vastavuse hindamise kriteeriumide määramiseks. Need kriteeriumid kujutavad endast sisuliselt

reegleid, milliste tingimuste täitmise korral loetakse heite piirväärtused järgituks.

4. jagu – Heiteseire

Paragrahvis 109 sätestatakse nõuded jäätmepõletustehase- ja koospõletustehase omaseire kohta.


Nõuded vastavad üldiselt kehtivas õiguses sätestatud nõuetele (KKM määruse nr 66 § 12 lõigetele

1–4). Olulise muudatusena võrreldes kehtiva õigusega tuleb käitajatel senisest sagedamini teostada

mõõteseadmete taatlemist paralleelmõõtmiste teel. THD VI lisa 6. osa punkti 1.2 üle võtvate

uuenenud nõuete kohaselt korraldatakse taatlemist kord aastas, kehtiva õiguse (KKM määruse nr 66

§ 12 lõike 2) kohaselt oli käitajatel taatlemiskohustus vaid kord kolme aasta jooksul.

Paragrahvis 110 esitatud nõuded seireandmete salvestamisele, töötlemisele, vormistamisele ja

säilitamisele vastavad täielikult KKM määruse nr 66 § 12 lõikele 3 ka sõnastuse osas.

5. jagu – Nõuded jäätmepõletus- ja koospõletustehase sulgemise ja järelhooldamise kohta

Neljanda peatüki 5. jagu kohaldub vaid teatud liiki jäätmepõletus- ja koospõletustehastele – neile,

mis jäävad alla kompleksloa kohustuse aluseks oleva künnisväärtuse (10 tonni ööpäevas ohtlike

jäätmete, 3 tonni tunnis tavajäätmete põletamisel). Kompleksloa kohustusega käitiste suhtes

kohaldub THSi eelnõu 2. peatükis (§-s 59) sätestatud järelehooldusmeetmete režiim, mis on oma

olemuselt oluliselt teistsugune ning potentsiaalselt enam koormav kui THSi eelnõu §-des 111–116

esitatu. Ettevõtjate halduskoormuse vähendamise huvides ei ole 4. peatükis reguleeritud meetmete

rakendamine kompleksloa kohustusega käitiste suhtes seetõttu põhjendatud.

Paragrahvid 111–116 vastavad sisu ja sõnastuse poolest peaaegu täielikult KKM määruse nr 66 §-

dele 15–20, sõna Keskkonnaamet on läbivalt asendatud väljendiga loa andja. Tulenevalt

elektrooniliste kommunikatsioonivahendite laiemast kasutusest nähakse uuena ette ka täiendav

teavitaminetehase sulgemise menetluse algatamisest ja sulgemisotsusest ametlikus väljaandes

Ametlikud Teadaanded ning Keskkonnaameti veebilehel.

6. jagu – Avalikkuse teavitamine

Paragrahv 117 reguleerib üldsuse teavitamist jäätmepõletustehaste ja koospõletustehaste tegevusest.

Suurema võimsusega (enam kui 2 tonni jäätmeid tunnis põletavate) tehaste käitajad teevad

üldsusele kättesaadavaks aastaaruande, Keskkonnaamet peab iga aasta uuendatavat ning

Keskkonnaameti kodulehel kättesaadavat väiksemate tehaste nimekirja. Keskkonnaameti veebilehel

avalikustatakse ka eespool nimetatud suurema võimsusega tehaste käitajate koostatud

aastaaruanded. Andmete avalikustamise korras ei ole võrreldes kehtiva õigusega (KKM määrus nr

66 § 21 lõigetega 1, 2 ja 4) põhimõttelisi muudatusi tehtud, uus on vaid käitaja koostatava

aastaaruande Keskkonnaameti veebilehel avalikustamise kohustus, mis võimaldab selle aruandega

senisest hõlpsamalt tutvuda.

5. peatükk – Orgaanilisi lahusteid kasutavad käitised

Eelnõu 5. peatükis on sätestatud nõuded orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste kohta. Lenduvate

orgaaniliste ühendite (edaspidi LOÜ) kasutamise reguleerimise eesmärk on vältida või vähendada

nende heite otsest või kaudset mõju, kui need satuvad keskkonda, peamiselt õhku, et vältida osooni

kõrgete kontsentratsioonide tekkimist troposfääris LOÜ-de, päikesevalguse ja lämmastikoksiidide

koosmõjul.

THD-s reguleerib orgaaniliste lahustite kasutamist 5. peatükk, millesse olid varem koondatud sätted

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 1999/13/EÜ teatavates toimingutes ja seadeldistes

orgaaniliste lahustite kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste

piiramise kohta (edaspidi lahustite direktiiv). Valdav osa lahustite direktiivi regulatsioonist on

jäänud sisuliselt samaks ka THD-s; suurem osa sätteid on varasemaga identsed.

Lisaks THD-le (varem lahustite direktiivile) reguleerivad LOÜ-de kasutamist ka teised direktiivid,


millest kõige olulisem on esile tõsta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/42/EÜ

teatavates värvides, lakkides ja sõidukite taasviimistlustoodete orgaanilistes lahustites kasutamise

tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta (edaspidi värvide

direktiiv). Selle direktiivi erinevus lahustite direktiivist seisneb peamiselt selles, et direktiiv

2004/42/EÜ reguleerib LOÜ-de sisaldust toodetes, samas kui lahustite direktiiv ning nüüdsest THD

käsitlevad LOÜ-de heidet orgaaniliste lahustite kasutamisest kui tegevusest. THSi eelnõu kohaselt

võetakse üle vaid THD sätted; värvide direktiivi sätted on üle võetud muudes riigisisestes

õigusaktidest (VÕKSis ja selle alusel sätestatud määrustes).

Kehtivas Eesti õiguses on THD-s käsitletav orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste ehk orgaaniliste

lahustite kasutamise kui tegevuse regulatsioon sätestatud peamiselt VÕKSi § 47 lõike 2 ja § 48

punktide 1 ja 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri 7. aprilli 2004. a määruses nr 114 (edaspidi

KKM määrus nr 114); üksikud küsimused on reguleeritud ka VÕKSi §-s 49 (lenduvate orgaaniliste

ühendite heitkoguste vähendamise kavas) ning VÕKSis ja SVKSis käitise aruandlust käsitlevas

osas. THSi eelnõus on kehtiva õiguse seniste sätete struktuuri muudetud ning suur osa seni määruse

tasandil (KKM määrusega nr 114) reguleeritud küsimustest reguleeritakse eelnõukohase seaduse

tasandil (mõisted, THSi kohaldamisalasse kuuluvate tegevusalade kirjeldused ja nende kohaldamise

künnisväärtused, heite piirväärtuste järgimise hindamise kriteeriumid jpm). Määruse tasandil

kehtestatakse konkreetsed (numbrilised) heite piirväärtused, nõuded ja heite piirväärtused sõidukite

tööstuskatmise kohta, nõuded heitkoguste vähendamise kava ning lahustite kasutuskava kohta.

Kehtiva õigusega võrreldes on tehtud ka mitmeid sisulisi muudatusi, kuna ehkki THD regulatsioon

ei ole võrreldes lahustite direktiiviga märkimisväärselt muutunud, ei vasta kehtiv Eesti õigus

mitmes olulises küsimuses EL õiguse (varasema lahustite direktiivi ning kehtiva THD) nõuetele.

See puudutab näiteks orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste loakohustust, aga ka tegevusalade

kirjeldusi ja künnisväärtusi, millele kohalduvad THD-st tulenevad heite piirväärtused.

Käitiste tegevuse ühtne reguleerimine THD-s ning sellest tulenevalt ka THSis on tinginud kehtiva

õigusega võrreldes 5. peatükis osa mõistete kasutamise muutmise. Kehtivas õiguses läbivalt

kasutatud mõistete seade ja käitis kohta kasutatakse THSis läbivalt mõistet käitis. Mõiste

saasteallika valdaja on asendatud mõistega käitaja, kuna THD-s saasteallika ega saasteallika

valdaja mõistet ei kasutata ning THSi eelnõu üldsätetest (§ 6) tulenevalt hõlmab käitaja mõiste ka

saasteallika valdajat. Lisaks on kehtivas õiguses kasutatav mõiste heitkoguse piirväärtus asendatud

mõistega heite piirväärtus, mida kasutatakse sellisel kujul kogu eelnõus läbivalt (vt heite

piirväärtuse mõiste osas selgitust eelnõu § 5 juures).

1. jagu – Üldsätted

1. jaotis - Kohaldamisala

Viienda peatüki 1. jaos on sätestatud peatüki kohaldamisala, mõisted ning kohaldamisala

tegevusalade kirjeldused.

Paragrahvis 118 on esitatud 5. peatüki kohaldamisala. Peatüki sätteid kohaldatakse selles

paragrahvis loetletud tegevusvaldkondadele vastavalt sättes esitatud künnisväärtustele analoogiliselt

kehtiva õigusega (KKM määruse nr 114 § 1 lõikega 2).

Oluline on THD-st tulenev nõue, et nende künnisväärtuste korral vajavad käitised saasteluba või

registreerimist. Kehtiva õiguse kohaselt peab orgaanilisi lahusteid kasutavatel käitistel olema kas

kompleksluba (kui ületatakse THD lisa I künnised) või välisõhu saasteluba. Välisõhu saasteluba on

nõutav kui ületatakse künnised, mis on sätestatud kas keskkonnaministri 2. augusti 2004. a

määruses nr 101 „Saasteainete heitkogused ja kasutatavate seadmete võimsused, millest alates on

nõutav välisõhu saasteluba ja erisaasteluba“ (edaspidi KKM määrus nr 101) ja vähemalt üks

käesoleva seaduse § 118 nimetatud künnistest. Käitistes, mille tegevus jääb alla ühe eelnimetatud


künniseliigiid ületab teist, on käitajal kohustus tegevus registreerida (vt lähemalt THSi eelnõu

§ 141). Paragrahvi 118 kontekstis on seega oluline, et kogu selle künnisväärtusi ületav tegevus on

kas loakohustusega või registreerimiskohustusega.

Paragrahvis 118 esitatud tegevusalade loetelu jääb suures osas samaks, mis kehtivas õiguses (KKM

määruse nr 114 § 1 lõikes 2), välja arvatud uute sõidukite pindade katmise ning sõidukite

taasviimistlemise eristamine eelnõu § 118 lõike 1 punktides 2 ja 3 (varem käsitletud ühe

tegevusalana määruse nr 114 § 1 lõike 2 punktis 2) ning trükkimisega seotud alltegevusvaldkondade

ning neile sätestatud künnisväärtuste eraldi nimetamine § 118 lõike 1 punktides 12-14, tulenevalt

THD VII lisa 1. osa punktist 9 ning 2. osa punktidest 1–3 (määruse nr 114 § 1 lõike 2 p 11 määratles

tegevusalana vaid trükkimise). Samuti ei määratleta tegevusvalana enam toodete pindade

puhastamist üldiselt (KKM määruse nr 114 § 1 lõike 3 punkt 2), vaid pindade puhastamine

tootmisprotsessis, kuivõrd see määratlus vastab täpsemini THD VII lisa 1. osa punktile 11 (pindade

puhastamine tootmisprotsessis hõlmab ka tootepindade puhastamist).

2. jaotis - Mõisted

Paragrahvides 119–125 on esitatud THSi eelnõu 5. peatükis kasutatavad mõisted.

Paragrahvis 119 esitatud mõisted liim, trükivärv, lakk ja pinnakattevahend on muutmata kujul üle

võetud kehtivast õigusest (vastavalt KKM määruse nr 114 § 2 punktidele 13, 24, 7 ja 10), välja

arvatud laki määratluses mõiste kattekiht asendamine mõistega pinnakattevahend (vt mõistete

kattekiht ja pinnakattevahend asjus ka §127 kohta esitatud selgitust).

Paragrahvis 120 on sätestatud mõisted väljuv gaas, kontrollimatu heide ning summaarne heide.

Väljuva gaasi mõistet (§ 120 lg 1) kasutatakse läbivalt eelnõus ka mujal (mistõttu on põhjendatud

sellise termini kasutamine), ent siin sättes määratletakse see 5. peatüki ehk orgaaniliste lahustite

kasutamise kohaselt. Väljuva gaasi määratlus on põhimõtteliselt võetud üle kehtivast õigusest

(KKM määruse nr 114 § 2 punktist 26), kuid sõnastusest on välja jäetud väljuva gaasi mahtkiiruse

väljendamise tingimused, mis THD artikli 57 lõike 2 kohaselt ei ole nõutav.

Kontrollimatu heide (eelnõu § 120 lõige 2) on uus mõiste, mida kasutatakse seni kehtivas õiguses

kasutatud mõiste lenduva orgaanilise ühendi lenduv osa asemel. THD kasutab ingliskeelset mõistet

fugitive emission, mis viitab just kontrollimatule heitele, mida mingitelgi tingimustel ei ole võimalik

kinni püüda. Kehtivas õiguses praegu kasutatav väljend lenduva orgaanilise ühendi lenduva osa

heitkogus on sisult ebaselgem, kuna ei näita, et heitkogus peaks olema kontrollimatu. Samuti on

mõistet sisulises osas muudetud, et see THD sätetega kooskõlla viia. THD artikli 57 lõike 3 kohaselt

arvestatakse saaduses sisalduv lahusti reeglina kontrollimatu heite hulka. Kehtiv õigus (KKM

määruse nr 114 § 2 punkt 21) lähtub vastupidisest eeldusest: saadustes sisalduvat lahustit üldjuhul

orgaanilise ühendi lenduva osa heitkoguse hulka ei arvata.

Paragrahvis 121 on esitatud mõiste kontrollitavad tingimused, mille sõnastamisel on aluseks võetud

KKM määruse nr 114 § 2 punkti 3 sõnastus, ent seda on täpsustatud, et viia see kooskõlla THD

artikli 57 lõikes 12 sätestatuga. Kehtivas õiguses on see sätestatud ringmääratlusena, samuti on

sõnastust muudetud seoses mõiste kontrollimatu heide kasutuselevõtmisega.

Paragrahvis 122 määratletakse orgaanilise lahusti taaskasutamine, mis on põhimõtteliselt üle

võetud kehtivast õigusest (KKM määruse nr 114 § 2 punktist 19).

Paragrahvis 123 määratletakse lahusti sisend, mille osas on sõnastuse aluseks võetud kehtiv õigus

(KKM määruse nr 114 § 2 punkt 8), ent seda on täiendatud, lähtuvalt THD artikli 57 lõikes 10

sätestatud määratlusest (lisatud on tingimused käitises ja väljaspool seda ringlusse võetud lahustid


kehtivas õiguses kasutatud taaskasutatavad lahustid asemel ning mida arvestatakse iga kord

toimingu teostamisel).

Paragrahvis 124 on määratletud mõiste lahusti kasutamine, mis on peaaegu muutmata kujul üle

võetud kehtivast õigusest (KKM määruse nr 114 § 2 punkt 9). Sõna "tarbimine" on asendatud

sõnaga "kasutamine".

Paragrahvis 125 on määratletud käivitamine ja seiskamine, mille sõnastus vastab enamjaolt

kehtivas õiguses sätestatule (KKM määruse nr 114 § 2 punktile 7), ent täpsustatud on olukorrad,

mida THD artikli 57 lõike 13 kohaselt ei loeta käivitamiseks ega seiskamiseks (korrapäraselt

vahelduvad tegevusfaasid tootmisprotsessis ehk eelnõu sõnastuse kohaselt perioodilise

tehnoloogilise protsessi alustamise ja lõpetamise etapid).

3. jaotis - Tegevusalad

Paragrahvides 126–140 on esitatud täpsem sisu tegevusalade jaoks, mis on loetletud eelnõu§-s 118

ja milles tegutsemisele kohalduvad eelnõu 5. peatüki nõuded (vastavalt §-s 118 sätestatud

künnisväärtustele). Nende sätete sisu on enamjaolt analoogiline kehtivas õiguses sätestatuga (KKM

määruse nr 114 §-d 5–23), olulisemad sisuliselt ja sõnastuslikud muudatused puudutavad pindade

katmist, sõidukite taasviimistlust, jalanõude tootmist ja trükkimist.

Paragrahvis 127 sätestatud mõiste pindade katmine asendab kehtivas õiguses kasutatavat mõistet

kattekihiga katmine, kuna viimase kasutamine kehtivas õiguses on ebajärjekindel ja ebaselge

eelkõige küsimuses, millal loetakse kattekihiga katmiseks pindade katmist pinnakattevahendiga,

ning millal ka muude vahenditega (nt liimi, trükivärviga). Mõiste kattekihiga katmine asemel

kasutatakse eelnõus ka väljendit pinnakattevahendiga katmine, kui see on THD sõnastusest

tulenevalt asjakohane (ehk kui THD-s on silmas peetud pinnakattevahendiga katmist). Lisaks

mõiste muutumisele on oluliselt täiendatud ka tegevusala sisulist kirjeldust, lähtuvalt THD VII lisa

1. osa punktist 3 (täpsustatud on juhi majutuskohaks olevate veoautode kabiinide ning lisatud N2- ja

3-kategooria sõidukite tehnilise varustuse juurde lahutamatu osana kuuluva katte

pinnakattevahendiga katmine, lähtuvalt THD VII lisa 1. osa lõike 3 punktist a).

Paragrahvis 130 sätestatud mõiste sõidukite taasviimistlus asendab kehtivas õiguses kasutatud

mõistet sõidukite uuesti viimistlemine, vastavalt eelnõu koostamise käigus Keskkonnaministeeriumi

esitatud ettepanekule. Tegevusala kirjeldust on võrreldes kehtiva õigusega (KKM määruse nr 114 §

7 lõikega 1) ka sisuliselt täpsustatud, et viia see kooskõlla THD VII lisa 1. osa punktiga 13.

Paragrahvis 131 sätestatud tegevusala jalanõude tootmine on võrreldes kehtiva õigusega (KKM

määruse nr 114 § 17 lõikega 1) täiendatud – kui kehtivas õiguses on jalanõude tootmise produkt on

valmis jalanõud, siis THD VII lisa 1. osa punkti 6 kohaselt loetakse jalanõude tootmiseks ka

jalanõude osade valmistamist.

Paragrahvis 133 sätestatud tegevusala trükkimine on kehtiva õigusega (KKM määruse nr 114 § 19

lõikega 1) võrreldes oluliselt täiendatud, kuna THD VII lisa 1. osa punkti 9 kohaselt on trükkimine

tegevusalana jagatud mitmeks eri alltegevusvaldkonnaks (millele kohalduvad THD VII lisa 2. osast

tulenevalt erinevad heite piirväärtused).

2. jagu – Käitaja kohustused

1. jaotis -Registreerimismenetlus loakohustuseta käitaja puhul

Viienda peatüki teises jaos reguleeritakse loakohustuseta käitiste registreerimise kohustust,

orgaaniliste lahustite kasutamisel kohalduvaid heite piirväärtusi ja nendele kohalduvaid erandeid,

samuti heite vähendamise kava. Lisaks on sätestatud heite kontrollimise erinõuded teatud ainete või


tegevuse mahtude korral, heiteseire nõuded ja nõuded orgaaniliste lahustite kasutamise aruandluse

kohta.

Nagu eelpool märgitud, orgaaniliste lahustite kasutamiseks eelnõu §-s 118 sätestatud tegevusaladel

ja mahus on THSi eelnõu §-de 7 ja 15 kohaselt vajalik kompleksluba, kui tegevus ületab THSi

eelnõu 2. peatüki § 19 alusel sätestatud määruses kehtestatud künnisväärtusi, või välisõhu

saasteluba, kui tegevus vastab saasteloa kohustuslikele piirmääradele, mis tulenevad VÕKSi § 68

lõike 1 alusel kehtestatud KKM määruse nr 101 § 2 punktist 8 (pinnatöötlusel või -viimistlemisel

orgaaniliste lahustite kasutamisega alates lahustite kulust 5 tonni lahusteid aastas; pinna

puhastamisel, sealhulgas rasvaärastusel 1 tonn lahusteid aastas ühel tootmisterritooriumil) või § 3

lõike 3 punktist 2 (lenduvate orgaaniliste ühendite korral, v.a merkaptaan ja metaan, algab

loakohustus 0,01 tonnist saasteallikast eralduvast heitkogusest aastas). Seega on kehtiva õiguse

kohaselt võimalik olukord, kus orgaanilisi lahusteid kasutavale käitisele kohalduvad küll KKM

määrusest nr 114 tulenevad heite piirväärtused, ent käitisel ei pea olema välisõhu saasteluba. Selline

olukord ei ole kooskõlas ei varasema lahustite direktiiviga ega THD-ga, kuna mõlema direktiivi

kohaselt peab nende kohaldusalasse kuuluvatel käitistel olema tegutsemiseks kas luba või peavad

need käitised end vastavalt riigisiseses õiguses määratud nõuetele registreerima. THD näeb üldise

loakohustuse ette artiklis 4, mille esimeses lõikes on analoogiliselt lahustite direktiiviga jäetud

liikmesriikidele valikuvõimalus, kas orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste jaoks kehtestada

registreerimismenetlus, loakohustus või mõlemad kohustused sõltuvalt kasutatud orgaaniliste

lahustite aastakulust ja nende kasutamisest tekkinud aastasest heitekogusest õhku. Eelnõus on

sätestatud loakohustuseta käitajate jaoks registreerimiskohustus, mis on oluliselt lihtsam kui loa

taotlemine, samuti ei määra Keskkonnaamet käitise registreerimisel lisanõudeid.

Viiendas peatükis kasutatakse käitamise lubade kohta läbivalt üldmõistet luba, mille all tuleb

vastavalt § 7 lõikele 3 mõista kas keskkonnakompleksluba või välisõhu saasteluba (sõltuvalt sellest,

kumb luba on käitise tegevuse mahust tulenevalt nõutav). Peatükis endas orgaanilisi lahusteid

kasutavatele käitistele lubade andmise menetlust, lubade muutmist ja kehtetuks tunnistamist ei

reguleerita; regulatsioon tuleneb välisõhu kaitse seadusest (saasteloa kohustusega käitistel) või

eelnõu 2. peatükist (kompleksloa kohustusega käitistel).

Eelnõus ei eristata nõuete kohaldamisel enam olemasolevaid käitisi ja uusi käitisi (varem olid need

eristatud KKM määruse nr 114 jõustumisaja järgi (KKM määruse nr 114 § 2 punkt 17), vaid

5. peatüki nõuded kohalduvad kõigile käitistele. Praktikas ei ole sel muudatusel otseseid tagajärgi,

kuna KKM määruse nr 114 § 27 lõike 2 kohaselt pidid olemasolevad käitised juba 2007. aasta

31. oktoobriks täitma uutele käitistele seatud nõudeid, mis olid varem kehtestatud lahustite

direktiivi alusel. Kuna heite piirväärtusi ei ole võrreldes lahustite direktiiviga ning KKM määrusega

nr 114 muudetud, peavad kõik käitised juba täna lähtuma samadest heite piirväärtustest, mille THD

on määranud uutele käitistele.

Paragrahvis 141 on sätestatud käitise registreerimise kohustus ja kord. THD artikli 4 lõike 1

kohaselt peab registreerimismenetlus olema sätestatud siduva õigusaktiga ning menetluse käigus

peab käitaja vähemalt teavitama pädevat asutust oma kavatsusest käitist käitada. Eelnõus sätestatud

registreerimismenetlus vastab nendele nõuetele; see on kavandatud võimalikult lihtsa menetlusena,

mis võimaldaks riigil omada selget ülevaadet orgaanilisi lahusteid kasutavatest käitistest ning nende

tegevuse nõuetele vastavust vajadusel kontrollida. Samuti tuleb selliste käitiste andmed

avalikustada keskkonnalubade infosüsteemi veebilehel vastavalt THSi eelnõu §-le 156.

Registreerimismenetluse sätete osas on eeskuju võetud JäätSi §-st 74, milles on sätestatud

jäätmekäitleja registreerimise kord. Lõikes 2 sätestatud andmete osas on lisaks võetud eeskujuks

keskkonnaministri 22. septembri 2004. a määrusega nr 119 sätestatud välisõhu saasteloa taotluse

vormis sätestatud kohustuslikud andmed orgaaniliste lahustite kasutamise kohta.


Paragrahvis 142 on sätestatud erisused seoses THSi sätete kohaldumisega

registreerimiskohustusega käitistele. Kuna nende käitiste jaoks ei ole võimalik sätestada loas

eritingimusi, on kõige otstarbekam sellistele käitistele heite piirväärtustega seotud erandeid mitte

kohaldada (sellistele käitajatele heite vähendamise kava nõuete seadmine oleks keeruline). Samas

peavad registreerimiskohustusega käitajad järgima heite piirväärtusi ning muid THS-st tulenevaid

nõudeid.

2. jaotis -Heite piirväärtused ja vähendamise kava

Paragrahvis 143 on sätestatud käitaja põhikohustusteks orgaaniliste lahustite kasutamisel järgida

kas heite piirväärtusi või heite vähendamise kava nõudeid, millega saavutataks sama tulemus, mis

heite piirväärtuste järgimisel (heite vähendamise kavaga seonduv on reguleeritud §-s 145).

Samasisulised kohustused tulenevad käitajale ka kehtivast õigusest (KKM määruse nr 114 § 4

lõikest 1), sisulisi muudatusi ei ole tehtud. Oluline on see, et käitaja peab täitma kas üht või teist

kohustust – kas järgima heite piirväärtusi või täitma heitkoguste vähendamise kava nõudeid.

Paragrahvis 144 sätestatakse heite piirväärtustega seonduv. Lõikes 1 antakse keskkonnaministrile

volitusnorm heite piirväärtuste kehtestamiseks (piirväärtuste kehtestamisel tuleb aluseks võtta

THD VII lisa 2. osas sätestatud piirväärtused). Lõigetes 2 ja 3 reguleeritakse piirväärtustest erandite

tegemise võimalusi analoogiliselt kehtiva õigusega (VÕKSi § 49 lõike 5 ning KKM määruse nr 114

§ 9 lõikega 3); muudatuste tegemisel on järgitud THD artikli 59 lõigetes 2 ja 3 sätestatut.

Paragrahvis 145 reguleeritakse LOÜ-de heitkoguste vähendamise kavaga seonduvat. Eelnõu§ 143

kohaselt on käitajal nõuete täitmiseks kaks võimalust: ta võib järgida heite piirväärtusi või

rakendada LOÜ-de heitkoguste vähendamise kava. Heitkoguste vähendamise kava töötatakse välja

ja esitatakse välisõhu saasteloa või kompleksloa taotlemisel koos LHK projektiga, mille alusel

vähendamismeetmed kehtestab loa andja loa tingimustena. Sarnaselt kehtivale õigusele kehtestab

keskkonnaminister määrusega nõuded heite vähendamise kava kohta ning loaga määratakse kava

täpsemad tingimused. Pinnakattevahendi, laki, liimi või trükivärvi pinnale kandmisel peavad need

tingimused vastama § 145 lõike 4 alusel antavas KKM määruses sätestatud nõuetele; muudes

valdkondades nõuete kehtestamise volitus on antud keskkonnaministrile lõikes 5. Kehtivas õiguses

reguleerib vähendamiskavaga seonduvat VÕKSi § 49, mis tunnistatakse eelnõu rakendussätetega

kehtetuks. THSi eelnõus on kehtiva õigusega võrreldes muudetud heitkoguste vähendamise kava

mõistega seonduvat. KKM määruse nr 114 lisas 15 kasutatakse mõisteid LOÜ-de heitkoguse

vähendamise skeem ning LOÜ-de heitkoguse vähendamise kava, VÕKSis mõistet tegevuskava.

THSi eelnõus on mõistete kasutust ühtlustatud ja kasutatakse vaid mõistet kava. Sätte sisuline

erinevus kehtivast õigusest seisneb selles, et THSi kohaselt ei ole vähendamise kava eesmärgiks

anda võimalust heitkoguste vähendamiseks, vaid heitkoguste vähendamine samal määral nagu

piirväärtuste kohaldamisel. See sisuline muudatus järgib THD artikli 59 lõike 1 sõnastust. Erinevalt

kehtivast õigusest ei seata ka tähtaega heite vähendamise kava rakendamisel tulemuse

saavutamiseks (määruse nr 114 § 4 lõike 1 kohaselt oli selleks 2007. aasta 31. oktoober), kuna

lahustite direktiivist erinevalt THD sellist tähtaega ette ei näe ning praeguseks on tegemist juba

aegunud sättega. Heitkoguste vähendamise kava saab seega kohaldada kõigile käitajatele.

Paragrahvis 146 sätestatakse volitusnorm keskkonnaministrile heite piirväärtuste täitmise

hindamise kriteeriumide kehtestamiseks määrusega, mis kehtivas õiguses on sätestatud KKM

määruse nr 114 §-s 25.

Paragrahvis 147 on ette nähtud ohtlike ainete asendamise kohustus analoogiliselt KKM määruse

nr 114 § 4 lõikes 4 sätestatuga. Eelnõus on kehtiva õigusega võrreldes täpsustatud, et ohtlike ainete

asendamise kohustus on käitajal (KKM määruses nr 114 on see jäetud umbisikuliseks).


3. jaotis - Heitekontroll

Paragrahvis 148 sätestatakse nõuded heite kontrollimise kohta ohjeldatud tingimustel.

Analoogilised nõuded on sätestatud kehtivas õiguses (KKM määruse nr 114 § 4 lõikes 7), ent

muudetud on sõnastust. KKM määrus nr 114 näeb sättes nimetatud ainerühmade heite korral ette, et

„rakendatakse samasuguseid meetmeid nagu kontrollitavatel tingimustel töötavates käitistes“. THD

artikli 59 lg 5 seevastu seab nõudeks, et tuleb rakendada kontrollitavaid tingimusi, niivõrd, kuivõrd

see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav. Seetõttu täpsustati sätte sõnastust selliselt, et see

vastaks THD-le.

Paragrahvis 149 on sätestatud nõuded käitistele, mis ületavad vähemalt kahe tegevusala

künnisvõimsust. Kehtivas õiguses tulenevad analoogilised nõuded KKM määruse nr 114 § 4

lõikest 3. Eelnõus on sellega võrreldes ühtlustatud mõiste tegevusala kasutamine – kehtivas õiguses

kasutatakse mõisteid protsess ja tegevusala kohati sünonüümidena, THSi eelnõus kasutatakse vaid

üht terminit tegevusala.

Paragrahvis 150 on sätestatud käivitamise ja seiskamise ajal miinimumheite tagamise nõue.

Tegemist on nõudega, mis kehtivas õiguses puudub, ehkki see oli ette nähtud ka lahustite direktiivi

artikli 5 lõikes 10. THD-s on see nõue kehtestatud artikli 59 lõikes 7. Et THSi eelnõu § 150 lõikes 1

esitatud nõue oleks ka tegelikult rakendatav, on paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõue, et

asjakohaste ettevaatusmeetmete kirjeldus tuleb käitajal esitada loa andjale juba loa taotlemisel või

registreerimismenetluses koos tegevusest teatamisega.

4 . jaotis - Heiteseire

Paragrahvis 151 on sätestatud heite seirenõuded analoogiliselt KKM määruse nr 114 § 24 lõikes 1

sätestatuga. Erinevalt kehtivast õigusest kohalduvad need nõuded kõigile, mitte ainult uutele

käitistele, kuna THD (artikli 60, 62 ja VII lisa 6. osa) ei piira nõude kohaldamist vaid uute

käitistega.

5. jaotis - Vastavustõnedamine

Paragrahvis 152 on sätestatud käitaja kohustused nõuete täitmise tõendamisel. Põhimõtteliselt

tuleneb analoogiline kohustus ka kehtivast õigusest (KKM määruse nr 114 § 24 lõikest 2), ent

erinevalt KKM määruse nr 114 nõuetest tuleb käitajal THSi eelnõu kohaselt tõestada loa andjale

piirväärtuste jm nõuete täitmist mitte ainult loa taotlemisel, vaid loa andja nõudmisel ka igal muul

ajal. Rregisteerimiskohustusega käitistele ongi lõikes 3 seatud kohustus tõendada nõuete täitmist

Keskkonnaameti igakordsel nõudmisel nagu näeb ette THD artikkel 62 .

Paragrahvis 153 reguleeritakse lahustite kasutuskavaga seonduvat. Lahusti kasutuskava osas on

THD artiklis 62 sätestatud, et see võib olla osa aruandlusest, mille käitaja on kohustatud pädevale

asutusele esitama. Kuna lahusti kasutuskava annab nii loa andjale kui avalikkusele täpsemat infot,

milliste protsesside juures lahusteid kasutatakse ning milliste protsesside juures on võimalik

lenduvate orgaaniliste ühendite heidet vähendada, on lahusti kasutuskava koostamise kohustuse

nõude kehtestamine vajalik. Analoogiline nõue tuleneb ka kehtivast õigusest (KKM määruse nr 114

§-st 24 ning lisast 16), millest ei selgu küll üheselt, kellele ja millistel juhtudel asjaomase kava

koostamise kohustus kohaldub.

Lisaks juba praegu kehtivast õigusest tulenevatele nõuetele (KKM määruse nr 114 § 24 lõigetele 3

ja 4) on lahusti kasutuskava eesmärkide hulka lisatud THSi eelnõu § 153 lõike 2 punktis 3 lahusti

kulu, lahusti heitkoguste ning nõuete täitmise kohta käiva teabe avalikustamine. See nõue tulenes

juba lahustite direktiivi III lisa punktist 2, ent on kehtivas õiguses kajastamata. Lahusti kasutuskava

sisu nõuete osas on § 153 lõikes 3 antud volitusnorm keskkonnaministrile määruse kehtestamiseks.

Erinevalt kehtivast õigusest on lõikes 1 sätestatud, et lahusti kasutuskava tuleb käitajal esitada loa


andjale koos loataotlusega ning hiljem tuleb kasutuskava perioodiliselt uuendada. Selle põhjuseks

on praktikas selgunud probleem, et kehtiva õiguse sätted ei võimalda täpselt aru saada, kes ja millal

peab lahusti kasutuskava koostama ning kas seda tuleb uuendada. Uuendamise sagedus määratakse

lõike 3 kohaselt loas eritingimusena, välja arvatud registreerimiskohustusega käitajate jaoks.

Täiendavad nõuded lahustite kasutuskava, selle koostamise ja uuendamise korra kohta kehtestab

lõike 4 kohaselt keskkonnaminister määrusega.

6. jaotis -Käitise oluline muutmine

Paragrahvis 154 on sätestatud käitise olulise muutmise mõiste tulenevalt THD artiklist 63. Selle

praktiline tähendus THS rakendamisel seisneb eelkõige §-s 155 sätestatus, mille kohaselt tuleb

pärast käitise olulist muutmist käitise vastavust nõuetele loa andjale uuesti tõestada. Samuti tuleb

käitise olulisel muutmisel muuta välisõhu saasteluba vastavalt VÕKSi § 85 lõike 1 punktile 4 (loa

kohustusega käitistel) või kompleksluba vastavalt THSi eelnõu §-le 57 (kompleksloa kohustusega

käitistel). Samuti on käitise oluline muutmine VÕKSi § 86 lõike 1 punkti 4 kohaselt saasteloa

kehtetuks tunnistamise aluseks, kui sellest loa andjat ei teavitatud. Seega on oluline panna paika,

millistel tingimustel loetakse orgaanilisi lahusteid kasutav käitis oluliselt muudetuks. Kehtivas

õiguses on käitise olulise muudatuse definitsioon sätestatud KKM määruse nr 114 § 2 punktis 6,

väikekäitise mõiste § 25 punktis 25. Need sätted on eelnõusse üle võetud sisuliselt muutmata kujul;

ent tegevusalad ja künnisväärtused, millele väikekäitise mõistet kohaldatakse, on lahti kirjutatud,

kuna neile ei ole võimalik KKM määruses nr 114 kasutatud viisil viidata.

Lõikes 2 on sätestatud olulisest muudatusest teavitamise kohustus, et loa andjal oleks võimalik

nõuetele vastavust kontrollida; lõikes 3 on ette nähtud analoogiline kohustus

registreerimiskohustusega käitistele, et Keskkonnaametil oleks võimalik kontrollida, ega käitis ole

olulise muudatuse tõttu loakohuslaseks muutunud.

3. jagu – Juurdepääs teabele

Eelnõu 5. peatüki 3. jaos on sätestatud erinõuded, mis käsitlevad orgaaniliste lahustite kohta käiva

info avalikustamist ja kättesaadavust. Tegemist on erinõuetega üldistest teabe kättesaadavuse

nõuetest, kuna on ette nähtud avalikustada enam andmeid kui üldreeglite järgi. Andmete

avalikustamise nõue tuleneb THD artiklist 65. Et mitte dubleerida 2. peatüki ja VÕKSi sätteid, on

teabele juurdepääsu osas esitatud vaid viited muudele sätetele, ning 5. peatükis esitatud vaid

orgaaniliste lahustite kasutamist käsitlevat teavet käsitlevad erisätted.

Paragrahvis 156 sätestatakse kohustus avalikustada teatud laadi info orgaanilisi lahusteid kasutavate

käitiste kohta. Kehtiv õigus (VÕKSi § 83 lõige 3) nõuab üksnes kehtivate saastelubade avalikkusele

kättesaadavaks tegemist Keskkonnaministeeriumi kodulehel. THSi eelnõus sätestatakse erinõue

orgaanilisi lahusteid kasutavatele käitistele, mille järgi tehakse ka selliste käitiste saastelubade

muudatused avalikkusele kättesaadavaks keskkonnalubade infosüsteemi kodulehel, samuti tuleb

THD-st tulenevalt avalikuks teha andmed registreerimiskohustusega käitajate kohta.

Lõikes 2 sätestatakse orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste jaoks erinõue seoses nende heiteseire

tulemuste avalikustamisega. Kuigi kehtiva õiguse järgi peavad välisõhu saasteluba omavad käitised

oma aastaaruandes samuti esitama andmeid tegelikult õhku paisatud heitkoguste ning teostatud

mõõtmiste kohta, ei ole see info avalikult kättesaadav. Eelnõu kohaselt avalikustatakse heiteseire

tulemused Keskkonnaameti kodulehel.

Paragrahvis 157 seatakse dokumentide säilitamise ja informatsiooni esitamise kohustus kõigile

orgaanilisi lahusteid kasutavatele käitistele. Kehtivas õiguses (SVKSi § 34 lõikes 1) on see nõue

esitatud üksnes kompleksloa kohustusega käitistele. Säte ei kohaldu registreerimiskohustusega


käitistele, kuna registreeringul ei ole tähtaega ning seega puuduks ajaline piir, mille ulatuses või ka

milliseid dokumente peaks säilitatama.

6. peatükk – Titaandioksiidi tootvad käitised

Eelnõu 6. peatükk sisaldab titaandioksiid tootvatele käitistele kohaldatavaid erisätteid, millega

võetakse üle THD 6. peatükk. Kuna tegemist on keemiatööstuse valdkonda kuuluvate käitistega,

kohaldub nende suhtes kogu 2. peatüki regulatsioon (eelkõige kompleksloa kohustus) ning siinkohal

reguleeritakse vaid nende käitiste suhtes kohalduvaid erisusi.

Paragrahvis 158 esitatakse peatüki kohaldamisala – sätteid kohaldatakse kõigile titaandioksiidi

tootvatele käitistele, sõltumata nende tootmisvõimsusest.

Paragrahvis 159 sätestatakse titaandioksiidi tootvatest käitistest pärinevate jäätmete detailne loetelu.

Selliste jäätmete heide ükskõik millisesse veekogusse on täielikult keelatud. Säte on erinormiks

VeeSi § 25 suhtes, mille kohaselt võib veekogusse uputada või põhjavette paigutada vaid selliseid

jäätmeid, milles toimuvad muutused või mille mõjutamine veest ei suurenda keskkonna reostust ega

kahju inimese tervisele. Nimetatud üldnormi kohaldatakse kõigi THSi eelnõu §-s 159 nimetamata

jäätmete suhtes, mis tekivad titaandioksiidi tootvates käitistes.

Paragrahv 160 on aluseks titaandioksiidi tootvatest käitistest lähtuva heite kontrollimisele,

sätestades volitusnormid keskkonnaministrile nii heitvee kui ka väljuvate gaaside saasteainete

sisalduse piirväärtuste kehtestamiseks. Samuti sätestatakse THD artikli 69 lõikest 1 tulenevalt, et

käitaja on kohustatud vältima happeosakeste heidet välisõhku.

Paragrahvis 161 sätestatakse reeglid kompleksloas heiteseire nõuete kehtestamiseks; väljuvate

gaaside heiteseire osas täpsustatakse heiteseire nõudeid keskkonnaministri asjaomase määrusega.

7. peatükk – Riiklik järelevalve

Eelnõu 7. peatükis reguleeritakse riikliku järelevalvega seonduvat. Kuna tegemist on keskkonna

valdkonna õigusaktiga, on selle järgimise üle järelevalve teostaja Keskkonnainspektsioon. Oluline

on silmas pidada, et THSi regulatsioon ei võta järelevalveorganitelt õigusi teostada järelevalvet

välisõhu kaitse seaduse alusel (näiteks saab Terviseamet teostada VÕKSi alusel järelevalvet

müranõuete täitmise üle, mistõttu puudub vajadus sätestada selleks THSis erisätteid).

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on eelnõus THD eeskujul oluliselt muudetud kompleksloa

kohustusega käitiste keskkonnaalase kontrolli süsteemi. Uudsena koostatakse THSi eelnõu kohaselt

2. peatüki kohaldamisalasse kuuluvate käitiste keskkonnaalase kontrolli üleriigiline kava ning

käitiste korrapärase keskkonnaalase kontrolli programm. Uus on ka nõue, et korraldataks

keskkonnale avaldatava mõju uurimist.

Paragrahvis 162 reguleeritakse keskkonnaalase kontrolli teostamine ja Keskkonnainspektsiooni roll

kompleksloa kohustusega käitiste suhtes.Keskkonnainspektsioon kontrollib käitiste tegevuse

õiguspärasust, vastavust loas määratud ning õigusaktidest tulenevatele nõuetele, jälgib käitiste

tegevuse mõju keskkonnale, võtab oma kontrollkäigul vajaduse korral kontrollproove ja teeb

kontrollmõõtmisi ning hindab käitaja tegevust varasemate kontrollimiste tulemustele reageerimisel

ning käitises kasutatava tehnika ja käitise keskkonnajuhtimise süsteemi sh käitise omaseire nõuetele

vastavust. Keskonnainspektsioon kaasab oma kontrollkäigule loa andja.

Paragrahvis 163 sätestatakse kompleksloa kohustusega käitiste keskkonnaalase kontrolli üleriigilise

kava sisu. Üleriigiline kava on uus dokument, mis on sisuliselt Keskkonnainspektsiooni ametnikele


ja ka käitajatele suunatud juhend. Kava koostamise kohutus THD artikli 23 lõikest 2. Kavas

antakse juhised korrapärase kontrolli programmide koostamiseks ning kompleksloa kohustusega

käitiste keskkonnaalaseks kontrollimiseks. Kava eesmärk on viia kontrolli teostamine senisest

selgematele alustele. Kuna tegemist on dokumendiga, mis sisaldab peaasjalikult

Keskkonnaministeeriumi allasutuse töö juhiseid, on kava koostamise algatamine, koostamise

korraldamine ja kinnitamine Keskkonnainspektsiooni pädevuses. Käitajatel võib samuti olla

põhjendatud huvi selliste juhistega tutvumise vastu, seepärast avaldatakse kava nii

Keskkonnainspektsiooni kui ka Keskkonnaministeeriumi veebilehel. THD näeb ette ka kava

regulaarse ajakohastamise, eelnõu kohaselt toimuks see iga nelja aasta järel. Ajakohastamise käigus

hinnatakse, kas kavas sisalduvad juhised on endiselt sobivad ja asjakohased ning vajadusel kava

muudetakse. Kompleksloa kohustusega käitiste keskkonnaalane kontroll jaguneb korrapäraseks ja

erakorraliseks kontrolliks. Korrapärase kontrollimise alusena näeb THD artikli 23 lõige 4 ette

keskkonnaalase kontrolli programmide koostamist.

Paragrahv 164 reguleerib keskkonnaalase kontrolli programmi koostamist, sätestab selle sisu ning

koostamise reeglid. Programmi koostab Keskkonnainspektsioon koostöös Keskkonnaametiga.

Programmi koostamisel on lauseks keskkonnaalase kontrolli üleriigiline kava.

Programm sisaldab nimekirja kontrollitavatest käitajatest ja seal määratakse käitistesse

korraldatavate kontrollkäikude sagedus. Samuti määratakse programmis käitise kontrollimisel

võetavad meetmed nagu käitise kohapealne ülevaatus, käitaja omaseire andmete võrdlemine

keskkonnaseire andmetega ning nendevaheliste seoste analüüs. Erinevalt kehtivast regulatsioonist

(SVKSi § 36 lõige 1) ei toimu kontrollkäigud käitiste tegevuskohta enam kord aastas, vaid

lähtuvalt THS § 164 lõikest 3 riskipõhiselt üks kord ühe kuni kolme aasta jooksul. Nagu eespool

mainitud kaasab Keskkonnainspektsioon prorammi koostamisse Keskkonnaameti. Täpne

kontrollkäikude sagedus määratakse iga käitise jaoks tulenevalt konkreetse käitise tegevusega

seotud asjaoludest. Paragrahvi 164 lõige 3 sätestab selliste asjaolude loetelu, mida tuleb

kontrollkäikude sageduse määramisel arvesse võtta. Riskipõhisel hindamisel, millest sõltub

kontrolli sagedus, arvestatakse käitise tegevuse võimalikku ja tegelikku mõjule inimese tervisele ja

keskkonnale, võttes eelkõige arvesse heitetasemeid ja –liike, tegevuskoha keskkonnatundlikkust ja

avariide esinemise ohtu, kompleksloa nõuete varasemat täitmist käitaja poolt ja käitise

keskkonnajuhtimissüsteemi vastavust standardile ISO 140001 või EMAS sertifikaadi nõuetele või

käitises kasutatava keskkonnajuhtimisüsteemi põhinevust standardiseeritud

keskkonnajuhtimissüsteemidel.

Korrapärase kontrolli programm ajakohastatakseja muudetakse iga kolme aasta järel. Nii on kolme

aasta jooksul on Keskkonnainspektsioon koostöös Keskkonnaametiga kõiki kompleksloa

kohustusega käitisi vähemalt korra kontrollinud ning võib olla selgunud vajadus muuta

programmis kas kontrolli käigus võetavaid meetmeid või käitise tegevuskoha kontrollkäikude

sagedust.

Paragrahvis 165 sätestab kompleksloa kohustusega käitiste keskkonnaalase korrapärase kontrolli

sageduse, vajadusel ettekirjutuste tegemise ja järelkontrolli, mis võib aset leida kuue kuu jooksul

arvates ettekirjutuse tegemisest. Kontrolli teostab Keskkonnainspektsioon kes kogutud teabe põhjal

otsustab meetmete võtmise vajaduse üle ja koostab kontrolliaruande. Kontrollaruande esitab

Keskonnainspektsioon käitale ja avalikustamiseks Keskkonnaministeeriumile.

Paragrahv 166 sisaldab viidet keskkonnajärelevalve seadusele seoses käitiste erakorralise

kontrolliga. Erakorraline keskkonnaalane kontroll ei ole ette planeeritav ja selle viib läbi

Keskkonnainspektsioon, et selgitada tõsiste keskkonnaalaste kaebuste, avaiide või vahejuhtumite

või kompleksloa nõuete põhjuseid.

Paragrahvis 167 sätestatakse käitaja kohustused, mis seisnevad kontrolli teostavatele ametnikele


juurdepääsu võimaldamises käitise tegevuskohale ja igakülgse abi osutamises teabe kogumisel

THS-es sätestatud nõuete täitmise kohta ja kontrollproovide võtmisel. Üldjoontes vastab säte

kehtiva SVKSi § 34 lõike 4 punktile 1. Eelnõu kohaselt on laiendatud kontrolli teostavate ametnike

õigust liikuda käitise tegevuskohas – see ala ei ole enam piiratud vaid proovivõtu- ja

seirepunktidega. Tõhusa kontrolli teostamiseks võib proovide võtmine olla vajalik kus tahes käitise

tegevuskohas, eelnõu kohaselt antakse kontrolli teostavatele ametnikele ka see õigus.

Paragrahvis 168 on sätestatud riikliku järelevalve teostaja, kelleks on Keskkonnainspektsioon,

viidatud § 164 korrapärase keskkonnaalase kontrolli programmile kui riikliku järelevalve

plaanilisele alusele ja sätestatud, et tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunniraha ülemmääraga 32 000 eurot.

8. peatükk – Vastutus

Eelnõu 8. peatüki kolmes paragrahvis reguleeritakse vastutust eelnõus sätestatud nõuete rikkumise

eest.

Paragrahvis 169 on eraldi väärteokoosseisuna välja toodud kompleksloa kohustuse või

kompleksloa nõuete rikkumine. Kehtiva õigusega võrreldes on oluliselt tõstetud juriidilisele isikule

kohalduva trahvi maksimummäära (3200 eurolt 32 000 eurole), et tagada paremini THSi nõuete

täitmine ning võtta arvesse THD artikli 79 nõuet, et karistused peavad olema efektiivsed ja

hoiatavad .

Paragrahvis 170 sätestatakse trahvimäärad avariist, mis võib keskkonada oluliselt mõjutada,

teatamata jätmise eest. Kui sellina õigusrikkumine aset leiab on trahvi maksimaalsed määrad 200

trahviühikut füüsilisele isikule ja 20 000 eurot juriidilisele isikule

Paragrahvis 171 sätestatakse, et väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon ja

menetlusele väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku

sätteid.

9. peatükk – Rakendussätted

Eelnõu 9. peatüki esimeses jaos on esitatud üleminekusätted THS sätete kehtivuse piiramiseks

teatud perioodil või edasilükkamiseks. Üleminekuperioodid aitavad käitajatel kohaneda

laiaulatuslikumate kohustustega ning viia oma tegevus nendega kooskõlla.

Paragrahvis 172 nähakse ette erisused käesoleva seaduse sätete kohaldamisest teatud

alltegevusvaldkondadele ja käitistele. Lõike 1 kohaselt ei kohaldata 2. peatüki sätteid enne selle

seaduse jõustumist kompleksloa alusel tegutsevate käitiste suhtes enne 7. jaanuari 2014. Kuni selle

ajani kohaldatakse nende käitiste suhtes hetkel kehtivat saastuse kompleksse vältimise ja

kontrollimise seadus. Lõike 2 kohaselt antakse käitistele, kelle ei olnud enne THS seaduse

jõustumist kompleksloa kohustust, üleminekuaeg 2,5 aasta, see tähendab, et neile hakkavad THS

seaduse 2. peatüki sätted kohalduma alates 7. juulist 2015. Säte põhineb THD artikli 83 lõigetel 1

ja 2, mille kohaselt tegutsevate käitiste suhtes ei kohaldata kohe direktiivseid nõudeid, st nende

käitiste suhtes kohaldatakse varasemate EL direktiivide nõudeid. Seega on käitajatele otsest mõju

avaldavad THSi nõuded on ülalmainitud ülemineku perioodi vältel samad mis kehtivas õiguses.

Sisuliselt täiesti uued ja olulise mõjuga on üksikud 2. peatüki nõuded nagu pinnase ja põhjavee

omaseire korraldamine, pinnase ja põhjavee lähteolukorra aruande koostamise ja käitise tegevuse

täielikul lõpetamisel vajalike järelhooldusmeetmete ette nägemine . Ülemineku perioodi kuni

7.juulini 2015 nagu juba eelpool mainitud kohaldatakse nende käitiste suhtes, kellel ei olnud enne


käesoleva seaduse jõustumist kompleksluba nõutav, aga pärast THS jõustumist selline kohustus

reguleerimisala laiendamise ja süvendamise tõttu tekkis.

Lõikes 3 sätestatakse olulise praktilise tähendusega üleminekuperiood olemasolevate suurte

põletusseadmetele kuni 2016. aasta 1. jaanuarini. Samaks ajaks lõpeb ka Eesti liitumislepingus

Euroopa Liiduga antud üleminekuaeg Narva Elektrijaamadele. Seega uusi nõudeid nagu

süsinikoksiidi pidevmõõtmine gaaskütust kasutavate vähemalt 100-megavatise

nimisoojusvõimsusega põletusseadmetes ning täiendavad kohustused, mis kohalduvad juhul, kui

kohalikku tahket kütust kasutava põletusseadme suhtes rakendatakse vääveldioksiidi heite

piirväärtuste asemel väävliärastuse astme nõudeid.

Lõike 4 järgi rakenduvad THS nõuded §-s 141 nimetatud orgaanilisi lahusteid kasutava

registreerimiskohustusega käitaja suhtes alates 2014. aasta 7. jaanuarist. Nimetatud üleminekuaeg

on vajalik, kuna kehtiv õigus sellistele käitajatele registreerimiskohustust ette ei näe. Samuti

suureneb antud kohustusega Keskkonnaameti halduskoormus.

Paragrahvis 173 on parima võimaliku tehnika rakendamise nõude seisukohast oluline reegel, mille

kohaselt kasutatakse seni, kuni Euroopa Komisjon ei ole THD alusel PVT järeldusi sisaldavaid

otsuseid vastu võtnud, nende asemel varasemaid PVT viitedokumente.

Paragrahvis 174 sätestatakse erand suurte põletusseadmete heite piirväärtuste kohaldamisest, mis

kohaldub juhul, kui põletusseadet kasutatakse perioodil 2016. aasta 1. jaanuarist kuni 2023. aasta

31. detsembrini mitte üle 17 500 töötunnil. Säte võtab üle THD artikli 33. Sisult sarnane erand

leidub ka kehtivas õiguses (VÕKSi §-s 101), ent selle alusel saadud erandiga käitajad võivad jätkata

heite piirväärtusi järgimata vaid kuni 31. detsembrini 2015. Seejärel on nad kohustatud järgima

uutele suurtele põletusseadmetele kohalduvaid piirväärtusi. ning nende suhtes ei saa lõike 4 järgi

kohaldada ka selles paragrahvis nimetatud erandit.

Paragrahvis 175 sätestatakse erisused väikese eraldatud võrgu jaoks, millega võetakse Eesti

õigusesse üle THD artikkel 34.

Paragrahvis 176 sätestatakse erandid heite piirväärtuse ja väävliärastuse astme nõuete järgimise

nõudest kaugküttekäitiste puhul, millega võetakse Eesti õigusesse üle THD artikkel 35.

Eelnõu 9. peatüki teises jaos on esitatud teiste seaduste muutmisega seotud sätted.

Paragrahvi 177 kohaselt tunnistatakse JäätSi § 33 lõike 1 punktid 2 ja 3, § 33 lõike 2 punktid 2 ja 3

ning § 37 kehtetuks ja muudetakse jäätmepõletusloaga seonduvat reguleerivaid JäätSi §-e 95 ja 96.

JäätS § 33 lõike 1 punktid 2 ja 3 ning lõike 2 annavad volitusnormi jäätmepõletustehase ning

koospõletustehase rajamise, kasutamise, sulgemise ning ohutuse tagamise nõuete kehtestamiseks,

ent eelnõu kohaselt kehtestatakse need nõuded THSi alusel. Volitusnormid selleks on sätestatud §

96 lõikes 4, § 105 lõigetes 1 ja 2, §-s 106, § 107 lõigetes 1, 4 ja 5, §-s 108 ja §-s 109 lõikes 3 ning

nõuded kehtestatakse asjaomastes määrustes. JäätSi § 37 sätestab jäätmepõletustehase ja

koospõletustehase mõisted, mis on üle toodud THSi eelnõusse (§ 89). JäätSi §-s 95 sätestatud

andmete loetelu, mida käitaja peab jäätmepõletustehase käitamise loa saamiseks esitama, on

täiendatud seoses THD artiklist 44 tulenevate nõuetega; JäätSi § 96 muutmine on vajalik THD

artikli 45 lõikest 1 tulenevate nõuete ülevõtmiseks. Oluline on siinkohal märkida, et

jäätmepõletustehaste või koospõletustehaste käitamiseks vajalike keskkonnalubade hulka kuuluvad

jäätmeluba jäätmete põletamiseks ja välisõhu saasteluba ning vee erikasutusluba koos õhu- ja

veeheite piirväärtuste ning heiteseire nõuete üksikasjadega.


Paragrahvi 178 kohaselt muudetakse riigilõivuseaduse 3. jao 1. jaotise pealkirja ja §-i 93 tekstist

jäetakse välja sõna "iga-aastase". Muudatus tuleneb sellest, et eelnõu 2. peatükis §-s 50 sätestatud

kompleksloa nõuete läbivaatamine ei toimu enam iga-aastase läbivaatusena, vaid selle toimumise

sagedus ja täpsem korraldus määratakse kontrolli programmis.

Paragrahvi 179 kohaselt tunnistatakse kehtiv saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli seadus

(SVKS) kehtetuks alates 7. jaanuarist 2014.

Paragrahvi180 punktides 1 - 25 sätestatakse välisõhu kaitse seaduse muudatused. VÕKS kohaldub

välisõhu kaitset käsitlevas osas kõigile THSi kohaldamisalasse kuuluvatele tegevusliikidele, välja

arvatud THSi välisõhu saasteluba puudutav osa, mis kohaldub vaid orgaaniliste lahustite

kasutamisele, põletusseadmetele nimisoojusvõimsusega alla 50 MW ja jäätmepõletus- ning

jäätmepõletustehastele, mille võimsus on alla tööstusheite seadusega kehtestatud künnisvõimsuse.

Paragrahvi 180 punkti 1 kohaselt muudetakse § 17 teksti. Arvestades seda, et jäätmeluba jääb

jäätmeseaduse reguleerimisalasse, on lõige uuesti sõnastatud vastavalt normitehnika eeskirjale.

Paragrahvi 180 punkti 2 kohaselt muudetakse § 43 lõike 2 teksti eesmärgiga tagada ühtlane

mõistekasutus.

Paragrahvi 180 punkti 3 kohaselt muudetakse VÕKSi § 47 teksti. Muudatus on vajalik, et näidata,

et saastet, mis lähtub paiksetest saasteallikatest, mis on väljaspool tööstusheite seaduse

kohaldamisala, reguleeritakse VÕKSi alusel.

Paragrahvi 180 punkti 4 kohaselt tunnistatakse VÕKSi § 48 kehtetuks. Selle alusel on kehtivas

õiguses kehtestatud vaid KKM määrus nr 114, mille sätted on osaliselt integreeritud THSi eelnõusse

ning osaliselt jäävad THSi alusel kehtestatavatesse rakendusaktidesse. Seetõttu edaspidi puudub

VÕKSi §-s 48 sätestatud volitusnormi järele vajadus.

Paragrahvi 180 punkti 5 kohaselt tunnistatakse VÕKSi § 49 kehtetuks. See paragrahv reguleerib

lahustite kasutamisel eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heite piirväärtuste järgimise

nõudeid, peaasjalikult võimalust asendada heite piirväärtuste järgimise kohustus LOÜ-de

heitkoguste vähendamise tegevuskavaga ning heite piirväärtuste järgimisest erandite tegemise

korda. Selles paragrahvis sisalduvad nõuded on reguleeritud THSi eelnõu §-des 144–145.

Paragrahvi 180 punkti 6 kohaselt muudetakse VÕKSi § 51 lõike 1 teksti. Arvestades, et jäätmeluba

jääb jäätmeseaduse reeerimisalasse, on lõige uuesti sõnastatud vastavalt normitehnika eeskirjale.

Paragrahvi 180 punkti 7 kohaselt jäetakse VÕKSi § 66 lõikest 5 välja sõnad keskkonnakompleksloa

ja jäätmepõletamist käsitleva jäätmeloa, kuna kompleksloa korral on käitise olulisel muutmisel

tekkivad tagajärjed reguleeritud THSi eelnõu §-s 57.

Paragrahvi 180 punkti 8 kohaselt muudetakse VÕKSi § 67 lõiget 2 ja jäetakse sellest välja tingimus,

et jäätmepõletusloa kohustusega saasteallika valdajal ei ole vaja saasteluba ja erisaasteluba. Selle

põhjenduseks on asjaolu, et jäätmepõletusloas ei reguleerita kõike välisõhu saastamisega seonduvat,

mistõttu ka jäätmepõletusloa kohustusega käitis võib vajada välisõhu saasteluba.

Paragrahvi 180 punkti 9 kohaselt muudetakse VÕKSi §73 lõiget 2, lisades välisõhku suunatavate


saasteainete mõõtühikute hulka heite tasemed.

Paragrahvi 180 punkti 10 kohaselt muudetakse VÕKSi § 79 lõike 1 punkti 3., mis sätestab, et

välisõhu saasteloa andmisest keeldutakse ka juhul kui uuel paiksel saasteallikal saasteaine heite

piirväärtuse järgimine ei ole tagatud.

Paragrahvi 180 punkti 11 kohaselt täiendatakse VÕKSi § 80 lõikega 1 1 , millega sätestatakse

lisanõuded saasteloa jäätmepõletustehase või jäätmekoospõletustehase kohta, mis oma võimsuse

järgi jäävad THSi reguleerimisalast välja.

Paragrahvi 180 punkti 12 kohaselt täiendatakse § 80 lõikeid 2 ja 3, kuna THSist tulenevad mitmed

volitusnormid heite piirväärtuste kehtestamiseks, sh orgaaniliste lahustite kasutamisel,

jäätmepõletustehaste või jäätmekoospõletustehaste käitamisel, mille jaoks on kohustuslik välisõhu

saasteluba.

Paragrahvi 180 punkti 13 kohaselt muudetakse VÕKSi § 85 lõike 1 punkti 1., et välisõhu saateluba

muudetakse ka siis kui õigusaktides sätestatud ja saasteloa aluseks olnud välisõhu saastatuse taseme

piirväärtused ja saasteainete heite piirväärtused on muutunud. Seni oli muutmise aluseks heitkoguse

piirväärtus.

Paragrahvi 180 punkti 14 kohaselt täiendatakse VÕKSi § 88 lõiget 2 selliselt, et rikkis

püüdeseadmega töötamine on lubatud vaid õigusaktides sätestatud tingimustel. Selle muudatuse

põhjuseks on erandid THSi kohaldusalasse kuuluvatele käitistele, mis kehtivad seadmete avariide

korral.

Paragrahvi 180 punkti 15 kohaselt muudetakse VÕKSi § 89 lõike 1 punkti 1 sätestades käitaja

kohustused tagada välisõhku suunatud heite ja saasteainete heitkoguste ohutu taseme keskkonnale

ja inimtervisele nii tootmisterritooriumi piiril kui sellest väljaspool;

Paragrahvi 180 punkti 16 kohaselt muudetakse § 89 lõike 1 punkte 3 ja 4 sätestades käitaja

teavituskohustuse kavandatavatest tootmistehnoloogia või saasteallikate parameetrite muudatustest

ning kohustuse kasutada saasteainete püüdmiseks paigaldatud seadmeid, kontrollida perioodiliselt

nende efektiivsust ja pidada kontrollimise dokumenteeritud arvestust.

Paragrahvi 180 punkti 17 kohaselt muudetakse § 89 lõike 1 punkte 5–8. Arvestades, et jäätmeluba

jääb jäätmeseaduse reguleerimisalasse, on punktide tekst uuesti sõnastatud vastavalt normitehnika

eeskirjale.

Paragrahvi 180 punkti 18 kohaselt täiendatakse § 89 lõigetega 1 1 ja 1 2 . Paragrahvile lisatud

lõigetega sätestatakse saasteallika käitaja kohustused juhul, kui käitaja ei saa tehnilistel või

majanduslikel põhjustel tagada VÕKSi kõnesoleva paragrahvi lõike 1 punktis1 nimetatud nõuete

täitmist kindlaks määratud tähtajaks.

Paragrahvi 180 punkti 19 kohaselt muudetakse § 89 lõiget 3. Arvestades, et jäätmeluba jääb

jäätmeseaduse reguleerimisalasse on lõige uuesti sõnastatud vastavalt normitehnika eeskirjale.

Paragrahvi 180 punkti 20 kohaselt täiendatakse VÕKSi § 89 lõikega 4, mille kohaselt paiksete

saasteallikate valdajatele kohaldatakse lisaks selles paragrahvis sätestatud nõuetele ka THSist

tulenevaid nõudeid. Kuna VÕKSi § 89 lõikes 4 sätestatud nõuded lähtuvad välisõhu kaitse


vajadusest, ent THSi eelnõust tulenevad nõuded igasuguse heite kompleksse vältimise või

vähendamise vajadusest, on VÕKSis sätestatud kohustused niivõrd erinevalt struktureeritud, et ei

ole võimalik sätestada, milliseid konkreetseid nõudeid tuleb rakendada THSi alusel ning milliseid

VÕKSi alusel. .

Paragrahvi 180 punkti 21 kohaselt muudetakse paragrahvi 90 lõike 1 sissejuhatavat osa vastavalt

normitehnika eeskirjale, võttes arvesse, et jäätmeluba jääb jäätmeseaduse reeerimisalasse.

Paragrahvi 180 punkti 22 kohaselt tunnistatakse VÕKSi 5. peatükk kehtetuks, kuna selle sätted on

sisuliselt sätestatud eelnõu 3. peatükis (arvestades THD-st tulenevaid vajalikke muudatusi ja

täpsustusi).

Paragrahvi 180 punktide 23 ja 24 kohaselt tunnistatakse VÕKSi §-d 146 ja 147 kehtetuks, kuna

need on aegunud.

Paragrahvi 180 punkti 25 kohaselt muudetakse VÕKSi § 148. Arvestades, et jäätmeluba jääb

jäätmeseaduse reeerimisalasse, on lõige uuesti sõnastatud vastavalt normitehnika eeskirjale.

Paragrahvis 181 sätestatakse muudatused veeseaduses, mis on seotud kompleksloa kohustuseta

jäätmepõletustehaste ja koospõletustehaste tegevuse reguleerimisega vee erikastusloaga vette

suunatud heite osas lisaks jäätmeloas jäätmete põletamiseks ja välisõhu saasteloas sätestatule.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu sisaldab suure hulga THD mõisteid, et oleks võimalik näidata direktiivi mõistetesüsteemi

ülevõtmist. Kuna suur osa neist mõistetest ei erine sisuliselt varem Eesti keskkonnaõiguses

kasutusel olnutest, kujutavad endast tuntud tehniliste terminite sõnalist väljendust või on üldiselt

arusaadavad, siis on selles seletuskirjas välja toodud vaid need mõisted, mis on täiesti uued.

1) PVT järeldused ja PVT viitedokument – need mõisted tähistavad Euroopa Liidu tasandil

koostatavaid dokumente, mille alusel saab komplekslubade nõuetena määrata edaspidi määrata,

milline on parim võimalik tehnika. Dokumentide koostamise kord on reguleeritud THD artiklis 13,

ent see ei puuduta riigisisest õigust;

2) Pinnas käesoleva seaduse tähenduses on maakoore pindmine kiht, mis asub aluspõhja ja

maapinna vahel. Pinnas koosneb mineraalide osakestest, orgaanilisest ainest, veest, õhust ning

elusorganismidest.

3) Parima võimaliku tehnikaga saavutatav heitetase on heitetase, mis on saavutatav tavapärastel

käitamistingimustel PVT järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnika või parimate võimalike

tehnikate kombinatsiooni kasutamisel, väljendatuna teatava ajaperioodi keskmise väärtusena

kindlaksmääratud võrdlustingimustes.

4) Lähteolukorra aruanne – tegemist on uut laadi dokumendiga, mille keskkonnakompleksloa

kohustusega käitaja, kelle tegevus on seotud ohtlike ainete kasutamise, tootmise või keskkonda

viimisega, peab koostama enne tegevuse alustamist ja juba olemasolevad käitajad enne käitise loa

esmakordset muutmist pärast THSi jõustumist ning milles tuleb kirjeldada käitise tegevuskoha

põhjavee ning pinnase seisundit;

5) Kujunemisjärgus tehnika on uudne tehnika, mis arendamistegevuse tulemusena võiks võrreldes

olemasoleva parima võimaliku tehnikaga tagada kas keskkonnakaitse kõrgema taseme või vähemalt

keskkonnakaitse sama taseme ja suurema kulude kokkuhoiu.

6) Olemasolev suur põletusseade on põletusseade, mille käitamiseks on luba välja antud enne 2013.

aasta 7. jaanuari või mille kohta on nõuetekohane loa taotlus esitatud enne 2013. aasta 7. jaanuari,

tingimusel, et põletusseade on käiku antud hiljemalt 2014. aasta 7. jaanuaril.

7) Mitme kütuse põletusseade on põletusseade, milles saab samal ajal või vaheldumisi kasutada


kaht või enamat liiki kütust.

8 ) Kontrollimatu heide – see uus termin asendab kehtivas õiguses orgaaniliste lahustite

kasutamisega seonduvalt kasutatavat mõistet lenduva orgaanilise ühendi lenduva osa heitkogus“,

kuna vastab paremini THD-s kasutatavale mõistele fugitive emissions.

9) Keskkonnaalane kontroll – keskkonnaalase kontrolli mõiste tähistab keskkonnakompleksloaga

käitiste kontrollimise kompleksset süsteemi, milles on Keskkonnaametil ja

Keskkonnainspektsioonil eri rollid ning mida teostatakse lähtuvalt üleriigilisest keskkonnaalase

kontrolli kavast ja selle alusel koostatavast keskkonnaalase kontrolli programmist. Kontrollisüsteem

hõlmab käitiste kontrollkäike, lubade nõuete läbivaatamist jms;

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on koostatud THD nõuete ülevõtmiseks ja selle direktiiviga vastavuses.

Direktiivi ja seaduse eelnõu võrdlustabel on esitatud seletuskirja lisas 1.

6. Seaduse mõju

Üldist

THSi eelnõu koostamise peamine eesmärk on saavutada negatiivse keskkonnamõju vähenemine,

mistõttu THSi rakendamise eelduslikult olulisim mõju on tööstusettevõtetest tuleneva saastuse

vähenemine, millest tulenevalt omakorda vähenevad negatiivsed mõjud inimeste tervisele. See

saavutatakse heidete rangemate piirväärtuste, senisest rangemalt kohalduvate PVT

viitedokumentides sisalduva parima võimaliku tehnika kasutamisega ja eriti PVT järelduste

kehtestamisega ning keskkonnaalase kontrolli süsteemse teostamisega. Positiivne on ka avalikkuse

suurem juurdepääs käitiste tegevusega seotud andmetele ning suuremad võimalused osaleda

sellistele käitistele lubade andmise menetluses, kuna eelduste kohaselt võimaldab avalikkuse

osalemine teha kvaliteetsemaid otsuseid ja arvestada paremini keskkonnakaitse ning inimtervise

kaitse vajadustega.

THSi eelnõul on positiivne mõju ka mitmete õigusaktide ühtlustamise seisukohalt. Kehtiva õiguse

killustatus ei võimalda seda saavutada üksnes THSiga, ent eri tööstusvaldkondade reguleerimine

ühes õigusaktis võimaldab nendega seotud erinõudeid paremini silmas pidada ja neile

süsteemsemalt läheneda.

Seaduse rakendamine lisab tõenäoliselt halduskoormust eelkõige Keskkonnaametile ja

Keskkonnainspektsioonile, ent teisalt võib keskkonnaalase kontrollsüsteemi selgem regulatsioon

halduskoormust pärast korrapärase keskkonnaalase kontrolli programm juurdumist vähendada.

Riigi esitatavate aruannete rohkus ning nende detailsuse suurenemine suurendab üldist

halduskoormust samuti, kuid mitte niivõrd, et see tingiks aruandlusega seotute isikute arvu

suurenemise.

Ettevõtjatele lisandub täiendav töömaht ja rahakulu seoses rangemate nõuete täitmisega, mida on

koos muu mõjuga täpsemalt kirjeldatud peatükkide kaupa allpool.

2. peatükk

THSi 2. peatüki mõju kompleksloa kohustusega ettevõtjatele on osaliselt seotud täiendava aja- ja

ressursikuluga, mis tuleneb muudatustest võrreldes kehtiva õigusega. Peatüki kohaldamisalasse

kuuluvad eelnõu kohaselt uued tegevusvaldkonnad: bioloogiliste meetodite kasutamisel


keemiatööstuses, CO2 kogumine teatavate tingimuste olemasolul, teistest kohaldamisalasse

kuuluvatest käitistest pärinev reovee puhastamine eraldiseisvates reovee puhastusjaamades (välja

arvatud sellise reovee puhastamine ühiskanalisatsiooni käitistes) ning puidu ja puidutoodete

keemiline töötlemine, vahesaaduste tootmine farmaatsiatööstuses ja loomasööda tootmine.

Muudatused on ette nähtud ka kompleksloa kohustusega alltegevusvaldkondade loetelus

jäätmekäitluse alal, selle alusel laienevad kompleksloakohustus ja sellega seotud nõuded

mõningatele jäätmekäitlusettevõtetele, kellel seni sellist kohustust ei olnud.

Alltegevusvaldkondadele, mille suhtes kompleksloakohustust kehtiva õiguse kohaselt ei olnud,

kohaldatakse nõudeid alates 7. jaanuarist 2015..

Ettevõtjate täiendav aja- ja ressursikulu on seotud eelkõige kompleksloa taotlusega ja tegevuse

täielikul lõpetamisel võetavate meetmetega, mis tagavad tegevuskoha keskkonnaseisundi vähemalt

pinnase ja põhjavee lähteolukorra aruandes kirjeldatud tasemel. Kompleksloa taotlemisel tuleb

esitada kehtiva õigusega võrreldes mõningaid täiendavaid andmeid: esitada andmete mittetehniline

kokkuvõte ning võimaliku alternatiivse tehnoloogia lühikirjeldus.

Kompleksloa taotlemisel või olemasoleva käitise kompleksloa muutmisel suurendab kulutusi ka

käitise tegevuskoha lähteolukorra aruande koostamise kohustus, mis kohaldub ettevõtjatele, kes

kasutavad, toodavad või viivad keskkonda ohtlikke aineid. Kulutused on eelkõige seotud

lähteolukorra aruande koostamiseks vajalike pinnase ja põhjavee proovide võtmisega. Teisalt aitab

lähteolukorra aruanne selgelt piiritleda ettevõtja vastutust käitise tegevuse lõpetamisel ning välistab

olukorra, kus ettevõtja on kohustatud likvideerima saastuse, mida ta oma tegevusega põhjustanud ei

ole. Ettevõtjate otsesed rahalised kulutused kompleksloa taotluse menetlemisel kaasnevad

ajaleheteadete avaldamise kohustusega loa eelnõu valmimisel ja loa andmisel.

Varasemast selgemalt on reguleeritud järelhooldusmeetmed käitise tegevuse täielikul lõpetamisel ja

nende meetmete rakendamine võib tuua käitajatale olulisi kulutusi. Samas on kulutused „saastaja

maksab“ seisukohast põhjendatud, kuna käitaja on kohustatud likvideerima vaid saastuse, mis on

tekkinud tema kontrolli all oleva käitise tegevuse tagajärjel.

Lähteolukorra aruande koostamise ja järelmeetmete rakendamise osas näeb THS tegutsevate käitiste

jaoks ette üleminekuperioodi – mõningates valdkondades rakenduvad kohustused 7. jaanuarist

2014, teiste jaoks 7. jaanuarist 2015. Varasemaga võrreldes sätestatakse kompleksloas uuena ka

pinnase ja põhjavee seire meetmed, ka nende nõuete täitmine toob käitajatele kaasa mõningaid

täiendavaid kulutusi. Täpne kulutuste suurus sõltub üksikjuhtumil loas määratavatest täpsematest

seirenõuetest, aga ka käitise konkreetsest alltegevusvaldkonnast, paiknevusest tegevuskoha

pindalast ja kanaliseerituse tasemest. Olemasolevate käitiste suhtes on analoogiliselt

järelhooldusmeetmete ja tegevuskoha lähtearuandega seotud kohustustega ette nähtud

üleminekuperiood.

Peamine majanduslik mõju, käitajatele avaldub parima võimaliku tehnikaga saavutatavate

heitetasemete ja erikulude kehtestamine Euroopa Komisjoni otsusega kinnitatavate PVT järelduste

kohaselt või nende valmimise viibimisel PVT viitedokumentide alusel.. Reeglina ei ole nii

nõudlikud heite piirväärtused ja erikulud saavutatavad ilma suuremahuliste investeeringuteta

tootmissüsteemi moderniseerimiseks sh heite lõpp-puhastusseadmetesse. Tegemist on siiski THSiga

kaasneva mõjuga, mille täpne suurus ja laad sõltuvad Euroopa Komisjonis vastuvõetavate otsuste

sisust ja vastuvõtmise ajast. Seetõttu jaotuvad investeeringukulud juba tegutsevates kompleksloa

kohustusega käitistes vähemalt 4 aastasele perioodile. Uued käitised aga peavad vastama kõikidele

nõuetele nende käivitamishetkest alates.

Mõnevõrra vähendavad käitajate halduskoormust ning kulutusi muudatused käitiste


keskkonnaalase kontrolli süsteemis. Käitise senise iga-aastase külastamise asemel külastatakse

käitise tegevuskohta kord ühe kuni kolme aasta jooksul. Selline lähenemine avaldab positiivset

mõju eelkõige väiksema keskkonnamõjuga käitistele, mida hakatakse kontrollima t sagedusega üks

kord kolme aasta jooksul. Endiselt tuleb käitajatel tasuda riigilõivu kompleksloa nõuete

läbivaatamise eest. Riigilõivu määrasid ei ole muudetud, see on endiselt 319,55 eurot..

Riigiasutuste jaoks kaasneb ka loataotluse menetlemisega mõningane täiendav halduskoormus

seoses teadete avaldamise ning avaliku arutelu korraldamise kohustusega neil juhtudel, mil tuleb

korraldada loa eelnõu avalik arutelu (KMH korral). Kuna avalikkuse kaasamine on ette nähtud ka

kompleksloa oluliselmuutmisel eelnõu § 52 lõikes 5 loetletud juhtudel, kaasneb ka sellega täiendav

halduskoormus. Kompleksloa andmisel tuleb teha eraldi loa andmise otsus, ent see halduskoormust

ei suurenda, kuna kõik asjaolusid tuleb käsitleda ka kehtiva õiguse kohaselt loa osana ja praktikas

on juba praegu otsuste koostamine ja avalikustamine levinud.

Riigiasutuste ja ka ettevõtjate jaoks vähendab oluliselt koormust uus keskkonnaalase kontrolli

süsteem, mis toob kaasa regulaarsete kontrollkäikude sageduse vähenemise. Teisalt tuleb

Keskkonnainspektsioonil koostada keskkonnaalase kontrolli üleriigiline kava ning selle alusel

korrapärase kontrolli programm,milleks jaoks on vaja ette näha täiendavaid ressursse.

Ka Keskonnaameti koormus kasvab mõnevõrra, sest Keskkonnainspektsiooni kaasamisel osaleb ta

dokumentide väljatöötamisel ja kontrollkäikudel.

Piiriülese mõjuga käitiste regulatsiooni põhjalik muutmine võib teoreetiliselt suurendada

Keskkonnaameti halduskoormust, ent kuna see kehtib vaid teiste EL liikmesriikide suhtes, kellest

Eestil on maismaapiir vaid Lätiga, siis on piirülene mõju eeldatavasti väikese ulatusega. Teiste

liikmesriikide asutustega konsulteerimiseks, avalikkuse kaasamiseks ja teadete avaldamiseks

võiksks täiendavad ressursse siiski ette näha.

Positiivseks nii haldusorganite kui ettevõtjate jaoks saab pidada muudatusi lubade kehtetuks

tunnistamise regulatsioonis, mis võimaldavad varasemast paindlikumalt läheneda olukordadele, kus

käitaja on loa nõudeid või andmete esitamise kohustust korduvalt eiranud.

THSi eelnõu vastuvõtmisega kaasneb vähene halduskoormuse suurenemine käitiste

asukohajärgsetele kohalikele omavalitsustele, kes on seotud kohustusega avalikustada oma

veebilehel teated loa eelnõu valmimise ja loa andmise kohta.

Eespool mainitud ettevõtjate ja riigiasutuste halduskoormuse suurenemisega kaasneb oluline

positiivne mõju avalikkuse õigeaegsele teavitamisele ja avalikkuse kaasamisele, mis aitab kaasa

osalusdemokraatia edendamisele ning huvide tasakaalustamisele keskkonnakomplekslubade

andmisel ja olulisel muutmisel. Avalikkuse teavitamisel on tähtis, et teateid avaldataks varasemast

rohkemates kanalites: eelkõige kohalike omavalitsuste veebilehtedel ja igal juhul ajalehtedes.

Avalikkust aitavad tõhusalt kaasata materjalide tavapärasest pikem avaliku väljapaneku aeg ning

arutelude korraldamine olulise keskkonnamõjuga käitiste asjus, samuti ka mõningatel loa muutmise

juhtudel. Kompleksloa andmise ja igakordse olulise muutmise otsuse vormistamine eraldi

dokumendina tõhustab avalikkuseosalust loa andja otsuste kontrollimisel. Oluline on ka avalikkusel

avanev võimalus kaasa rääkida piiriülese mõjuga käitiste kompleksloa menetlemisel.

3. peatükk

Eelnõu 3. peatükk suurendab kehtiva õigusega võrreldes mõningal määral teatud põletusseadmete

käitajate kohustusi ning seeläbi ka nende halduskoormust ja kulutusi. Suurte põletusseadmete

käitajad, kes soovivad, et nende suhtes kohaldataks erandkorras vääveldioksiidi heite piirväärtuste

asemel väävliärastusastmeid, peavad esitama esmalt tehnilise põhjenduse, miks heite piirväärtusi ei

ole võimalik kohaldada. Lisaks sellele peavad nad mõõtma kasutatava kütuse väävlisisaldust ning


esitama loa andjale mõõtmiste tulemused koos andmetega saavutatud väävliärastuse astme kohta.

Nõue tagab tõhusama järelevalve ning on vajalik selleks, et loa andja saaks need andmed edastada

Euroopa Komisjonile (see kohustus tuleneb THD artikli 74 lõikest 2).

THSi jõustamisega kaasnevad täiendavad kulutused gaasikütust kasutavate enam kui 100

megavatise nimisoojusvõimsusega põletusseadmete käitajatele, kes on kohustatud teostama heites

CO sisalduse pidevseiret. Mõõtmised on vajalikud heite piirväärtuste järgimise kindlakstegemiseks.

Paragrahv 77 on aluseks suurte põletusseadmete saasteainete heite piirväärtusi käsitleva määruse

andmiseks. Selle määruse kehtestamisega kaasneb samuti oluline mõju käitajatele, kuna THD-st

tulenevalt tuleb ette näha eriti uutele suurtele põletusseadmetele varasematest rangemate heite

piirväärtuste kohaldamine. Olemasolevate põletusseadmete jaoks on ette nähtud üleminekuperiood;

uusi piirväärtusi kohaldatakse nende suhtes alates 1. jaanuarist 2016.

Loa andja halduskoormus suureneb seoses aruandlusega THD artikli 72 kohaselt. Lõikest 3 tuleneb

kohustus koostada suurte põletusseadmete kohta põhjalik andmekogu, milles on iga põletusseadme

kohta andmed selle summaarse nimisoojusvõimsuse, põletusseadme liigi, kastutatava kütuse liigi,

soojussisendi, käitamise alguskuupäeva, vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu aastase

heitkoguse ja põletusseadme aastase töötundide arvu kohta. Sama artikli lõikest 4 kohaselt tuleb

alates 1. jaanuarist 2016 igal aastal komisjonile esitada andmed põletusseadmete kohta, kus

kasutatakse kohalikku tahkekütust, märkides ära kütuse väävlisisalduse ja saavutatud väävliärastuse

astme koos tehniline põhjendusega selle kohta, miks ei ole võimalik täita artikli 30 lõigetes 2 ja 3

osutatud heite piirväärtusi. Põletusseadmete kohta, mille aastane töötundide arv ei ole üle 1 500

tunni aastas esitatakse aastane töötundide arv.

Tuleb märkida, et selline andmebaas on Eestis olemas, pealegi on igas suurtele põletusseadmetele

väljastatud kompleksloas vajalikud andmed olemas. Lisandub vaid aruandlus kohalikku tahket

kütust st põlevkivi kasutatavate elektrijaamad kohta. Sedagi vaid seni, kuni nendes jaamades

reguleeritakse õhkuheidet väävliärastusastmeid , mitte heite piirväärtusi, kasutades.

4. peatükk

Mõningal määral suurenevad jäätmepõletustehaste ja koospõletustehaste ettevõtjate kohustused.

Kehtivas õiguses reguleeritud pinnase ja põhjavee kaitse nõuded laienevad ohtlike jäätmete

ladustamiskoha asemel kogu tehase territooriumile, mistõttu seal võib osutuda vajalikuks võtta

lisameetmeid pinnase ja põhjavee kaitseks.

Kohustus varasemast sagedamini taadelda automaatseireseadmeid, mida tuleb teha nüüd kord aastas

senise kolme aastase taatlemistsükli asemel, on lisandunud. Sagedasema taatlemisega kaasnevad

täiendavad kulutused, ent selle tulemusena muutuvad omaseire andmed usaldusväärsemaks.

Ettevõtteid mõjutab majanduslikult ja tehniliselt ka muudatus, mille kohaselt segaolmejäätmete

koospõletamisel kohaldatakse jäätmepõletustehastele rakendatavaid heite piirväärtusi. Praeguse

regulatsiooni kohaselt rakendatakse koospõletustehastele kohalduvaid piirväärtusi, mis pole

kaugeltki nii nõudlikud. Kuna jäätmepõletustehaste heite piirväärtused on fikseeritud,

koospõletustehastele kohaldatavad heite piirväärtused aga sõltuvad seadme spetsiifikast ning

arvutatakse valemi abil välja, siis sõltub mõju ulatus ja laad käitise tehnilistest üksikasjadest.

Jäätmepõletustehaste heite piirväärtused kehtestatakse määrustes, mille annab keskkonnaminister

THSi §-de 113 ja 115 alusel. Heite piirväärtused seni kehtivatest ei erine, kuid erinevalt

varasemast tuleb eraldi reguleerida suurte põletusseadmete hulka kuuluvate koospõletustehaste

heite piirväärtused.


Tulenevalt THS § 90 sätetest on määratletud olemasoleva ja uue jäätmepõletustehase mõiste, kuid

selle muudatuse mõju on siiski piiratud. THSi kohaselt kõik jäätmepõletustehased uued ja nendele

kohalduvad varasemast rangemad lämmastikoksiidide õhuheite piirväärtused ning nende osas ei saa

erandkorras loobuda lämmastikoksiidide pideva seire nõudest.

Positiivselt mõjutab mõningaid ettevõtjaid THSi säte, mille kohaselt võib loas ette näha erandeid

jäätmete vastuvõtmise ja üleandmise kehtestatud korrast, kui kompleksloaga hõlmatud käitise

territooriumil põletatakse käitises tekkinud jäätmeid.

Vähesel määral suurendab Keskkonnaameti halduskoormust tehase sulgemise menetluse

algatamise ja tehase sulgemisotsuse kohta täiendava teabe avalikustamise kohustus väljaandes

Ametlikud Teadaanded ja oma veebilehel. Samuti tuleb eelnõu kohaselt avaldada Keskkonnaameti

kodulehel jäätmepõletus- ja koospõletustehaste, kus põletatakse enam kui kaks tonni jäätmeid

tunnis, tegevuse aastaaruanne. Täiendav andmete avalikustamine tagab avalikkuse parema

tealikkuse otsustest ning andmetest.

5. peatükk

Orgaaniliste lahustite kasutamise regulatsioon on suures osas analoogiline kehtiva regulatsiooniga,

mis sisaldub peaasjalikult KKM määruses nr 114. Kuna kehtivas õiguses on puudusi lahustite

direktiivi üle võtmisel, tulenevad THSist kehtiva õigusega võrreldes mitmed muudatused. Kõik

peavad kõik orgaanilisi lahusteid kastavad käitised peavad käitised omama kompleksluba, välisõhu

saasteluba või olema registreeritud. Seega on uudne registreerimiskohustuse sisseseadmine

käitistele, kes jäävad THSi kohaldusalasse, ent kes ei vaja tegutsemiseks keskkonnakompleksluba

või välisõhu saasteluba lähtuvalt tegevuse mahust ja vastavate lubade kohustuslikkuse künnistest.

Kui käitises kas orgaaniliste ainete kasutamise aastamaht ületab ühe THS §118 sätestatud

künnistest või lenduvate orgaaniliste ühendite heide on suurem kui 0,1 tonni aastas, siis on sellise

käitajal registreerimiskohustus. Registreerimiskohustusega käitajate arv kasvab, kuid kuna

registreerimismenetlus on oluliselt lihtsam ja vähem koormav alternatiiv kui oleks kohustus

taotleda luba, siis väikeste orgaanilisi lahusteid kasutavate käitajate halduskoormus kahaneb.

Täpsustatud on seonduvat lahusti kasutuskava ning lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste

vähendamise kava koostamisega (sh koostamise kohustuslikkusega), mis eeldatavasti parandab

regulatsioonist arusaamist ja muudab selle rakendamise lihtsamaks ning võimaldab vähendada

lenduvate orgaaniliste ühendite heidet.

6. peatükk

Titaandioksiidi tootvate käitiste osas on THSi ning selle alusel antavate keskkonnaministri määruste

regulatsioon täiesti uus. Samas ei ole praegu ega rajata lähitulevikus Eesti territooriumile ühtegi

käitist, mis tegeleks titaandioksiidi tootmisega. Seetõttu on ei kaasne peatükki jõustumisega mitte

mingit mõju keskkonnale, majandus- ja sotsiaalsfäärile, ettevõtjatele, riigiasutustele ega

avalikkusele.

7. Rakendusaktid

7.1. Uued rakendusaktid

Eelnõus on järgmised volitusnormid rakendusaktide kehtestamiseks:


Volitusnorm Vabariigi Valitsusele määruse andmiseks:

§ 19 lg 3 – Alltegevusvaldkondade loetelu ning künnisväärtused, mille korral on nõutav

kompleksluba.

Volitusnormid keskkonnaministrile määruste kehtestamiseks:

1) § 30 lg 6 – Kompleksloa taotluse ja selle lisade vormid ning nende täitmise juhis;

2) § 43 lg 5 – Kompleksloa sisu täpsustavad nõuded ja kompleksloa vormid;

3) § 77 – Suurte põletusseadmete saasteainete heite piirväärtused;

4) § 83 lg 3 – Väävliärastuse astme nõuded;

5) § 96 lg 4 – Täpsemad tingimused jäätmepõletus- ja koospõletustehase käitamiseks;

6) § 105 lg 1 – Saasteainete heite piirväärtused jäätmepõletustehastest ja koospõletustehastest

väljuvates gaasides;

7) §106 – Välisõhku jäätmepõletustehastest ja koospõletustehastest väljutatava heite piirväärtustele

vastavuse hindamise kriteeriumid;

8) § 107 lg 1ja 4 – Jäätmepõletustehaste ja koospõletustehaste väljuvate gaaside puhastamisel

tekkinud heitvees sisalduvate saasteainete heite piirväärtused ja suublasse juhtimise kord;

9)§ 105 lõike 2 ja § 107 lõike 5 - Jäätmepõletustehastest ja koospõletustehastest väljuvates gaasides

ja nende puhastamisel tekkiva reovee käitlemise tulemusena tekkivas heitvees sisalduvate

dioksiinide ja furaanide samaväärsuskordajad

10) § 108 – Suublasse juhitava heite piirväärtustele vastavuse hindamise kriteeriumid;

11) § 109 lg 3 – Nõuded saasteainete sisalduse regulaarse mõõtmise korrale jäätmepõletustehaste ja

koospõletustehaste väljuvates gaasides ning heitvees ;

12) § 141 lg 4 – Orgaanilisi lahusteid kasutava käitise registreerimise teate ja registreerimistõendi

vormid;

13) § 144 lg 1 – Lahustite kasutamisel välisõhku eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heite

piirväärtused;

14) § 145 lg 4 – Lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste vähendamise kava koostamise nõuded

pinnakattevahendi, laki, liimi või trükivärviga katmise tegevusvaldkonnas tegutseva käitaja jaoks;

15) § 146 – Lenduvate orgaaniliste ühendite heite piirväärtuste järgimise hindamise kriteeriumid;

16) § 153 lg 4 – Nõuded lahustite kasutuskavale ja juhised selle rakendamiseks;

17) § 160 lg 2 – Titaandioksiidi tootvatest käitistest väljuvates gaasides sisalduvate saasteainete

heite piirväärtused;

18) § 160 lg 3 – Saasteainete heite piirväärtused titaandioksiidi tootvate käitiste heitvees;

19) § 161 lg 3 – Täpsustatud nõuded titaandioksiidi tootvate käitiste väljuvate gaaside seire kohta.

Volitusnormide alusel antavate rakendusaktide eelnõud või nende kavandid on käesolevale

seletuskirjale lisatud.

7.2. Võimalikud uued rakendusaktid

Eelnõuga antakse võimalus vajadusel kehtestada järgmised rakendusaktid:

1) § 48 lg 2 – keskkonnaministri määrus § 43 lõike 1 punktis 11 nimetatud pinnase ja põhjavee

saastatuse seire täpsustatud nõuete kehtestamiseks;

2) § 97 lg 3 – keskkonnaministri määrus, millega kehtestatakse täpsustatud tingimused ja nõuded

jäätmepõletustehaste ning koospõletustehaste käitamistingimuste suhtes erandite kohaldamisele;

3) § 145 lg 5 – keskkonnaministri määrus, millega kehtestatakse lenduvate orgaaniliste ühendite

heitkoguste vähendamise kava koostamise nõuded § 153 lõikes 4 nimetamata tegevusvaldkonnas

tegutseva käitaja jaoks.


7.3. Muutmist vajavad rakendusaktid

Seoses THSi jõustumisega vajab muutmist

keskkonnaministri 26. aprilli 2004. a määrus nr 26 „Jäätmeloa andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise menetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingute tähtajad ning jäätmeloa

taotlemiseks vajalike andmete täpsustatud loetelu ja jäätmeloa taotluse vorm ning jäätmeloa vorm“

Määruse muutmine on vajalik seoses jäätmeloa jäätmete põletamiseks taotluses esitatavate andmete

täiendamisega.

7.4. Kehtetuks muutuvad rakendusaktid

Seoses SVKSi kehtetuks tunnistamisega 7.01.2014, VÕKS osade sätete kehtetuks tunnistamisega

ning JäätSi § 33 lõike 1 punktid 2 ja 3 kehtetuks tunnistamisega lähevad kehtetuks järgmised

rakendusaktid:

1) Vabariigi Valitsuse 07. mai 2002. a määrus nr 150 „Keskkonnakompleksluba nõudvate

alltegevusvaldkondade ja künnisvõimsuste kehtestamine ning olemasolevate käitiste käitajate poolt

kompleksloa taotluste esitamise tähtaegade kehtestamine”,

https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011053;

2) keskkonnaministri 09. veebruari 2006. a määrus nr 10 „Keskkonnakompleksloa taotluse lisade

vormid ja nende täitmise juhis”, https://www.riigiteataja.ee/akt/994371;

3) keskkonnaministri 20. jaanuari 2006. a määrus nr 6 “Keskkonnakompleksloa sisu täpsustavad

nõuded ja keskkonnakompleksloa vormid”, https://www.riigiteataja.ee/akt/986507;

4) keskkonnaministri 19. märtsi 2007. a määrus nr 24 “Keskkonnakompleksloa taotluse esitamise,

keskkonnakompleksloa taotluse saamise, keskkonnakompleksloa andmise või sellest keeldumise

teatevormide kinnitamine”, https://www.riigiteataja.ee/akt/13132870;

5) keskkonnaministri 07. septembri 2004. a määrus nr 114 „Lahustite kasutamisel välisõhku

eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piirväärtused, saasteallikatest eralduvate

saasteainete heitkoguste seirenõuded ja heitkoguste piirväärtuste järgimise hindamise kriteeriumid”,

https://www.riigiteataja.ee/akt/108072011066;

6) keskkonnaministri 4. juuni 2004. a määrus nr 66 „Jäätmepõletustehase ja koospõletustehase

rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded”, https://www.riigiteataja.ee/akt/101072011023.

7) keskkonnaministri 2. septembri 2004. a määrus nr 112 „Saasteainete heitkoguste piirväärtused

suurtest põletusseadmetest väljuvate gaaside mahuühiku kohta”,

https://www.riigiteataja.ee/akt/797559 .

8. Seaduse jõustumine

THSi eelnõu seadusena jõustumise tähtpäevaks on määratud 2013. aasta 7. jaanuar, mis on THD

artikli 80 lõike 1 kohaselt enamiku THD sätete ülevõtmise tähtaeg.

Muude THD sätete ülevõtmiseks on direktiivi artiklis 82 ette nähtud üleminekuajad, millest

lähtuvalt on osale käitajatest määratud THSist tulenevate kohustuste hilisem jõustamine.

9. Eelnõu kooskõlastamine,

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Põllumajandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Rahandusminsteeriumile,

Justiitsministeeriumile eelnõude kooskõlastamise infosüsteemi EIS kaudu ja antakse eelnõu

avaldamisest kirjalikult teada Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule, Eesti Keemiatööstuse

Liidule, Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidule., Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile,


Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte ühingule, Eesti Linnade Liidule ja Eesti

Maaomavalitsuste Liidule.

Keit Pentus

Minister

Seletuskirja lisad:

Seletuskirja lisa 1 Euroopa Liidu õigusallikate ja tööstusheite seaduse eelnõu võrdlustabel;

Seletuskirja lisa 2 Rakendusaktide 1-7 kavandid.

Seletuskirja lisa 3 Rakendusaktide 8-15 kavandid.

More magazines by this user
Similar magazines