Reformikiri sügis 2011(pdf, 7.7 MiB) - Reformierakond

PERSOON
PERSOON
Kui suurt mõnu
pakub hästi töötada,
mõistavad ainult
need, kes oskavad
hästi töötada /Uno Mereste/
Tekst: Annika Arras
Fotod: erakogu ja Reformierakonna arhiiv
nud tehnikahuvilise noorema venna Mihkliga elas üheksakorruselise
maja kooperatiivkorteris. „Vennal oli nutti reaalainete
peale ikka mehiselt, mina näiteks matemaatikas tugev
polnud ja pole siiamaani. Tema oli rohkem nuputaja, mina
pigem seiklesin õues ringi,” jutustab Kristen, pikkides vahele
ka värvika loo sellest, kuidas nad vennaga koos panid ükskord
kondensaatori külge kaks juhet ning neid ühendades käis
üllatuslikult kõva pauk ja ootamatult oli kõik must.
„Viieline ma ei olnud, kuigi kindlasti oli ka viisi. Üldiselt olin
ma täiesti tavaline sell, Harju keskmine. Isegi märkusi sain,”
meenutab Jevgeni Nikonovi nimelise 17. keskkooli vilistlane
koolitarkuste omandamise aegu. Ühte viit mäletab Kristen
selgelt. Lugemishuvilise noorena luges ta peaaegu kõike, mis
kätte sai, ja nii juhtuski, et kui tunnis küsiti, kuidas Nikonov
õpetajaga, kes klassi ees talle muu hulgas teatas, et poisid
laulavad, ära sina laula. „Temaga meil oli pingeline suhe, tema
pärast olin ma väga lähedal sellele, et keskkool oleks jäänud
lõpetamata,” vaatab ta nüüd kerge muigega sellele tagasi.
Ühel hetkel oli arusaamine, et ma nii
väga teisi inimesi ei huvitagi, tohutu
kergendus.
„Renoveerisime kooli raadiovõrgu ja hakkasime kooliraadiot
tegema. Copyright, mida me nüüd siin hoolega seadustame,
ei huvitanud tollal kedagi, lindistasime telekast muusikat ja
lasime raadiosse,” meenutab justiitsminister oma DJ-aegu.
6
K
ui Eestis võisteldaks selles, kes suudab
kõige kiiremini eraldada terad sõkaldest,
siis võidumehes ei peaks publik kahtlema.
Praegune justiitsminister, pool aastat tagasi Reformierakonna
peasekretäri rollist välja astunud Kristen Michal (36)
võidaks ülekaalukalt.
suri, oskas ta rääkida kangelasliku loo mehest, kelle fašistid
kinni võtsid ja puu külge seotuna ära põletasid. „Aastaid hiljem
selgus siiski, et Nikonov oli tol ajal täies elujõus. Tavaline nõukogude
jamps!” naerab ta.
Kõikides ainetes aga nii sujuvalt ei läinud. End iseloomustades
ütleb Kristen, et ta pole kunagi kannatanud ebaviisakust enda
suhtes, siis ta kas ütleb vastu või läheb ära. Seega võib ehk
mõista, miks kooliaja teravaimad konfliktid tekkisid muusika-
„Raadiotegemine oli kõva valuuta, sest raadioruum kulus
pidude ajal ikka marjaks ära,” ütleb ta ning pajatab loo,
kuidas jäi kord klapid peas muusikat lastes direktorile
suitsetamisega vahele. Erilist skandaali sellest ei tulnud,
üldiselt oligi tal läbisaamine õpetajatega hea ning märksa
suuremaid probleeme valmistas talle pubekaeas tüüpiliselt
hoopis see, mida arvavad temast kõik teised. „Ühel hetkel
oli arusaamine, et ma nii väga teisi inimesi ei huvitagi, tohutu
kergendus,” pole Kristen kitsi oma noorpõlve tundeid jagama.
7
Aastate jooksul, nii pingelistel kui ka vähem pingelistel aegadel
läbitöötatud infohulk ei mahuks just igaühe „kõvakettale” ära,
varem või hiljem oleks mahulimiit ületatud ja võime eristada
olulist ebaolulisest, väärtuslikku väärtusetust kadunud. Aga
Michali pea on mitu korda töökindlam kui tema nutitelefon,
mida erakonnakaaslased kutsuvad naljatlemisi tema parimaks
sõbraks. Kaheksa aastat ööpäev läbi valmisolekus Reformierakonna
juhtimist pole temast siiski sugugi kõiki mahlu välja
pigistanud. „Elurõõmu kaotada ei tasuks, küll neid kuivikuid
tuleb ja läheb, aga mina ei ole see,” ütleb ta.
Kristeni nägu on teleekraanilt tuntud paljudele. Kui uurida, kui-
saamist. Kõik muu, ja seda muud on rohkelt, on Reformierakonna
esindamise tööst, puhtalt poliitilised sõnumid.
Saame siis tuttavaks. Kes on Kristen Michal? Kuidas ta mõtleb?
Miks ta teeb seda, mida ta teeb? Ja üleüldse, miks me
temast nii vähe teame? „Mind huvitab töö sisu, mitte Kroonikas
esinemine,” annab ta lühidalt ja konkreetselt mõista, millistes
piirides kulgeb järgnev mõttevahetus.
Kohtume roheliste torude juures!
Vennad Mihkel ja
Kristen (paremal)
Õismäel.
Kolm lugu teejoomisest
Ärge üllatuge, kui satute mõnes Tallinna söögikohas Kristen
Michali ja tema kaaslaste lõunalauas peale vaatepildile, kus
pärast söögi tellimist Kristen ise enam sõna ei saa ja mõni
sõpradest vuristab kiirelt teenindajale: „Härrale palun roheline
tee piparmündi ja meega!”, millele järgneb loomulikult naerupahvak.
Sõbralik tögamine on tasu selle eest, et aastate jooksul
koos lõunatades pole kaaslased eriti kuulnud teda muud
jooki tellimas.
das suhtuvad temasse inimesed, kes teda isiklikult ei tunne,
siis on nende toon selline, justkui räägiksid nad oma naabrimehest:
kui linnas kokku juhtud, siis ikka tervitad ja küsid, kuidas
läheb. Kui proovida meediakajastustest leida selgitust, millest
selline oma poisi tunne tuleb, jääb see saamata. Leidub vaid
üks üsnagi pealiskaudselt tema persooni puudutav artikkel
Eesti Ekspressis möödunud kevadel vahetult peale ministriks
„Ega tollal ei helistatud, lihtsalt saadi roheliste torude juures
kokku. Minu maja otsas olid torud, igal õhtul jõlkusid kõik seal.
See oli kindel värk, et sealt leidsid alati mõne sõbra,” räägib
põline õismäelane Kristen nostalgianoodiga hääles. Tema sünni
ajal Õismäe küll veel rõngaslinnak polnud, olid kraavid ja põllud,
sekka paneelmajad. Kristen koos insenerist isa, majandusõpingud
lõpetanud ema ning matemaatikageeniga sündi-
Pisut lapsepõlves ringirändamist ja teejoomise armastus saab
selguse. Kristeni ja Mihkli vanemad Heini ja Viiu viisid lapsi
Nõukogude Liidus, igale poole kuhu vähegi sai – käidi Krimmis,
Karpaatias, Leningradis ja mujalgi. „Ma hindan väga oma vanemaid
selle eest, käisime huvitavates kohtades, üritan nüüd
isegi samast loogikast lähtuda ja poisse (pojad Karl ja Magnus) põnevatesse
paikadesse viia.” Reisimine nüüd ja toona pole aga võrrelda-