Reformikiri sügis 2011(pdf, 7.7 MiB) - Reformierakond

HOBI
HOBI
Valdo Randperele meeldib
oma kätega asju teha
Tekst: Peep Lillemägi
Fotod: erakogu
Riigikogu liikme Valdo Randpere kodus on palju omatehtud
mööblitükke. Hobitisleritööd peab ta heaks vahelduseks
poliitikuametile.
O
skusele oma kätega asju teha pani aluse asjaolu,
et okupatsiooniajal ei olnud suurt midagi saada,
kuid oli aega tegutseda – meelelahutusvõimalusi
oli palju vähem kui praegu. Nii tehtigi kõik ise. „Vanemad ehitasid
ise suvila, kõik tehti oma kätega, loomulikult olin neil
abis,” meenutab Randpere. Ka kooliajal olid Valdol tööõpetuse
tunnis vineerisae ja muude toonaste tööriistadega head suhted.
„Minu haamer oli alati kooli kevadnäitusel väljas,” räägib ta.
Nii oli loomulik, et Nõukogude Liidust Rootsi kolimise järel tegi
Randpere oma majja ise põrandad. Tõsisemalt hakkas mööblitegemine
hobiks kujunema Eestisse naasmise järel, kui lapsel
oli vaja kirjutuslauda. „Ehitasin laua valmis, aga see polnud
päris selline, nagu soovisin. Tegin siis mõne aja pärast teise
veel. See sai super hea. Esimese vead olid ära nähtud ja oskasin
neid vältida. On väga hea tunne näha, et oled oma kätega
midagi valmis teinud ja see on saanud selline, nagu soovitud.”
Seejärel hakkas majas mööbel tasapisi vahetuma. „Ma ei
ole kunagi võtnud eesmärki, et teen kogu maja mööbli ise
valmis. See eesmärk oleks liiga suur ja pelutav. Aga kui mõni
mööblitükk enam ei meeldinud, tegin selle asemele uue:
söögilaua ja kapid, kirste, köögilaua ja muid väiksemaid asju,”
loetleb Randpere.
Pingete maandaja
Hobide kohta küsivad teised inimesed ikka, et miks. „Ühest
küljest on mööblitegemine väga erinev tööst, mida teen iga
päev. Teisalt on see jälle väga hea vaheldus ja võimalus maandada
tööpinget. Mõte töötab, käed teevad midagi muud. Samal
ajal tuleb muidugi olla väga tähelepanelik ja keskendunud, et
saaks tulemusega pärast rahul olla, ja ka ohutusreegleist kinni
pidada.”
Randpere esimene ja peamine soovitus teistele puutöötegijatele
on olla ettevaatlik. „Aastaid läks mul saagimine
ja hööveldamine viperusteta. Sellel kevadel juhtus aga
esimene õnnetus. Sõrmed on siiski alles, ainult ühest küünest
jäin mõneks ajaks ilma. Õnnetuste põhjuseks on tähelepanematus
ja hooletus. Lähed rutiini, mõtled vaid muudele asjadele ja
unustadki ohutuse. Nüüd olen üliettevaatlik, võib isegi öelda,
et üleliia ettevaatlik. Aga parem karta kui kahetseda.”
Puidul ja puidul on suur vahe
Parim aeg tisleritööd teha on talv, mil väljas on külm ja pime.
„On päevi, mil tulen koju, vahetan riided, söön väheke ja kaon
keldrisse, kus mul on väike puutöökoda sisse seatud. Kõige
paremad mõtted tulevadki siis, kui saen midagi.”
Tööriistu on 21. sajandi vabas Eestis saada muidugi igasuguseid
ja need ei ole ka üle mõistuse kallid. Randpere kinnitab, et
on suur vahe, kas lõigata tugevat tammepuud saega, mis võtab
seda nagu nuga võid, või nüsida puitu vaevaliselt ja kaua.
„Põhiliselt olengi mööblitükke teinud tammest. Selle kõrval
olen saanud kasutada ka mahagoni, tiikpuud ja veel mõnd
väärispuitu, mida mujalt maailmast Eestissegi tuuakse. Puit on
väga erinev. Kanada tamm on väga kvaliteetne, Eesti tamm aga
okslikum ja seda pole pealegi üldse saada. Vanasti oli trend, et
oksakohti ei tohtinud mööblis olla, nüüd on vastupidi. Samuti
enam asju ei lakita, vaid õlitatakse. See on hästi naturaalne ja
kena vaadata,” jutustab Randpere.
Hobi ainult iseendale
Poliitikutöö ja mööblitegemine on Valdo Randpere sõnul täiesti erinevad.
„Laua ehitamine on selline mõnus omaette nikerdamine.
Ise tead, mida ja kuidas teha. Kui valmis saab ja ei meeldi, siis kas
või põletad ära ja alustad otsast peale uuega. Seaduste tegemine
nõuab aga selgitamist, mõttekaaslaste leidmist. Ja vastuvõetuna
mõjutavad seadused paljude inimeste elu.”
Teistele Randpere laudu ega riiuleid ei tee. „Vahel olen ära andnud
mõne asja, mida endal enam vaja pole, kuid seda
juhtub harva.”
Ja tellimise peale? „No
ei. Ei kujuta ette, mis
see rahasumma peaks
olema, et võtaksin tellimuse
vastu. Ei oska nii
suurt numbrit nimetadagi ja
ega seda ju keegi ei maksaks
ka. Mööblitegemine on ikka
hobi iseendale.”
Mitu korda küsimise ja uurimise peale meenub Randperele
teistele tehtud asjadest siiski tammepuust koerakuut, mille sai
Rootsis juubelikingituseks üks sõber. „Sai väga uhke, aga nii
raske, et transpordiga oli tükk tegu. See-eest käis pärast kogu
küla vaatamas, kui uhkes majas kutsu elab.”
Tulevikuplaanidest rääkides mõlgutab Reformierakonna
saadikurühma aseesimees mõtet teha ise endale kabinetti
mööbel. „See on nii suur töö, et olen seni peljanud seda ette
võtta. Loodan, et äkki leian mõne valmis lahenduse. Mida
aeg edasi, seda enam kahtlustan aga, et ei leia. Eks siis tuleb
kunagi tulevikus tegema hakata,” lausub mees, kes armastab
ja oskab asju teha nii käte kui ka peaga.