Seletuskiri

koda.ee

Seletuskiri

Riigilõivuseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

SELETUSKIRI

26.01.2012

1. Sissejuhatus

Kõnesoleva eelnõu väljatöötamise ajendiks on ühelt poolt Euroopa riikide hulgas

silmatorkavalt kõrgete riigilõivude alandamise ja kohtutoimingute lõivustamise süsteemi

lihtsustamise vajadus ning teisalt soov tõhustada tsiviilkohtumenetlust. Riigilõivuseaduse

muutmiseks on analüüsitud kehtivaid tsiviilkohtumenetluse riigilõive võrdluses teiste

riikidega ja arvestatud Riigikohtu õigusteabe osakonna 2011. a analüüsi „Kõrge riigilõiv kui

õigusemõistmisele juurdepääsu takistus“ esitatud ettepanekuid. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku muudatustes on keskendutud eelkõige menetlusseadustike normidele ja lünkadele

ning on töötatud välja menetluste tõhusamaks ja ökonoomsemaks muutmiseks.

Eelnõu sisaldab ka halduskohtumenetluse seadustiku, kohtutäituri seaduse ja täitemenetluse

seadustiku muudatusi, mis seonduvad eelkirjeldatud muudatustega. Kohtutäituri seaduses

tehakse ka kaks riikliku järelevalve pädevust täpsustavat muudatust.

Seaduseelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Justiitsministeeriumi asekantsler Marko

Aavik (tel 680 3105, e-post marko.aavik@just.ee). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt

toimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Helin Roosileht

(tel 680 8270, e-post helin.roosileht@just.ee).

Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi põhiseadus) § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt on eelnõu

vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, s.o 51 poolthäält.

2. Seaduse eesmärk

Riigilõivuseaduse [RT I, 30.12.2011, 52] muudatuste eesmärk on kehtivate

riigilõivumäärade korrigeerimine, riigilõivude arvestamise süsteemi lihtsustamine ja

menetlusosalistele mõeldud avaliku e-toimiku infosüsteemi (edaspidi AET) kasutamise

soodustamine. Eelnõu eesmärk on samuti viia Eesti hagihinnast sõltuvate riigilõivude tase

võrdlusaluste riikide keskmisele lähemale.

Eeltoodud eesmärgid haakuvad menetlusökonoomia printsiibiga, kuna uute riigilõivumäärade

kehtestamisega saavutatakse eeldatavalt nii kohtusse pöörduja kui kohtu ressursside

kokkuhoid. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel on põhjendatud riigilõivude arvestamise

lihtsustamine, eelkõige vähendades riigilõivu arvestamise astmeid ning ühtlustades erinevaid

sarnase suurusjärgu kohtumenetluse riigilõive. Kuigi eelnõu eesmärk on alandada riigilõive

eeskätt suurema hinnaga asjades, mille puhul kohtusse pöördumist takistav riive on tugevam,

on korrigeeritud ja lihtsustatud ka madalama määraga riigilõive.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku [RT I, 28.12.2011, 44] muudatuste eesmärk on toetada

ülalnimetatud riigilõivuseaduse muudatusi ning paljud muudatused on tehtud

riigilõivuseaduse muudatustega seonduvalt (eelkõige hagihinna arvestamisega seotud


muudatused). Eelnõu eesmärk on ka riigilõivude olulise alandamisega riigieelarvele kaasneva

negatiivse mõju mõistlik vähendamine, mille üheks näiteks võib tuua hagihinna arvestamine

ka kõrvalnõuete alusel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatuste eesmärk on tõhustada ka kohtumenetluse

läbiviimist, milleks peamiselt:

a) kõrvaldatakse seadustikust kitsaskohad, mida kasutatakse menetluse venitamiseks;

b) parendatakse ja täiendatakse menetlusedokumentide kättetoimetamise regulatsiooni nii

kohtu kui ka kohtutäituri vahendusel kättetoimetamise tõhustamiseks;

c) soodustatakse rohkemal määral lihtmenetlusi, sh maksekäsu kiirmenetlust;

d) vähendatakse kohtumenetlusega kaasnevat bürokraatiat ja lihtsustatakse nõudeid, mis

praegu sunnivad kohtuid tegema sellist tööd, millel on asja lahendamise seisukohalt

vähene sisuline tähtsus, ent mille peale kulutatakse märkimisväärselt ressurssi.

Eelnõus esitatud lahenduste lähtekoht on tähelepanek, et kehtiv tsiviilkohtumenetluse

seadustik on koostatud Eesti olukorda ja võimalusi suuresti arvestamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju on olnud Saksamaal kehtiv Zivilprozessordnung,

kuid arvesse ei ole seejuures võetud asjaolu, et Saksamaal panustatakse õigusemõistmisse (sh

avalik süüdistus ja riigi õigusabi) Eestiga võrreldes ühe elaniku kohta ligi neli korda rohkem

ja kui Saksamaal on 100 000 elaniku kohta umbes 24 kohtunikku, siis Eestis on see arv umbes

17 1 . Seetõttu ei pruugi Saksamaal toimivad menetluslikud lahendused ainuüksi suure

ressursierinevuse tõttu Eestis toimida. Lisaks tuleb tähele panna, et konkreetsete menetluslike

lahenduste sobivusele avaldab mõju ka see, kuidas riigis on korraldatud näiteks

elanikeregister, sotsiaalhoolekandesüsteem, advokatuur jne.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooni

muudatuste tõttu vajavad muutmist ka halduskohtumenetluse seadustik [RT I, 28.12.2011],

täitemenetluse seadustik [RT I, 21.03.2011, 35] ning kohtutäituri seadus [RT I,

21.03.2011, 16]. Kohtutäituri seaduse muudatuste eesmärk on ka riikliku järelevalvepädevuse

täpsem reguleerimine.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Paragrahv 1 – riigilõivuseaduse [RT I, 30.12.2011, 52] (edaspidi RLS) muudatused

• Riigilõivude korrigeerimine

Kõrge riigilõivu kui õigusemõistmisele juurdepääsu takistuse kohta on analüüsi teinud ka

Riigikohtu kohtupraktika analüütikud 2 . Ühe osana analüüsist on esitatud ka teiste Euroopa

Liidu riikide riigilõivumäärade ja lõivustamise põhimõtete võrdlus. Nimetatud võrdluse

andmed riigilõivumäärade kohta pärinevad analüüsist, mille koostas 2007. aastal Jean Albert’i

juhitud töögrupp tsiviilkohtumenetluse kulude ja nende läbipaistvuse kohta Euroopa Liidu

1 European Judicial Systems. 2008 Edition. CEPEJ Studies No. 11COE Publishing: Strasbourg, 2008.

2 Analüüs arvutivõrgus kättesaadav aadressil http://www.riigikohus.ee/vfs/1121/RiigiLoivud.pdf.


liikmesriikides 3 . Seega pärinevad analüüsi andmed 2007. aastast ning erinevad seetõttu

Justiitsministeeriumi poolt käesolevas seletuskirjas esitatud uuematest andmetest, mis

pärinevad liikmesriikide pädevate ametiasutuste vastustest Justiitsministeeriumi küsitlusele.

Euroopas rakendatakse kahesuguseid riigilõivumäärade kehtestamise süsteeme. Esiteks

fikseeritud riigilõivumäärade kehtestamise süsteem ja teiseks vara väärtusest (asja hinnast)

tulenevate riigilõivumäärade kehtestamise süsteem. Allolevas tabelis on esitatud

Justiitsministeeriumi küsitlusele vastanud ja vara väärtusest (asja hinnast) tuleneva

riigilõivumäära süsteemiga riikide antud andmete põhjal esitatud riigilõivude suurused, mis

on viidud vastavusse Eesti tsiviilasja hindade alusel nõutavate riigilõivumääradega

riigilõivuseaduse lisa 1 järgi. Riigilõivuseaduse muutmist analüüsides ei ole Eestis kehtivaid

riigilõive võrreldud eelnimetatud riikide seast nende riikide riigilõivudega, kus kehtib vaid

fikseeritud riigilõivumäära süsteem. Sellisteks riikideks on Rootsi, Belgia, Soome ja

Suurbritannia osaks olev Šotimaa.

Kehtiva riigilõivuseaduse lisa 1, milles on riigilõivumäärad sätestatud tsiviilasja hinna järgi,

on allolevas tabelis esitatud ülevaatlikul lühendatud kujul. Kõnesolev tabel algab kõige

väiksema tsiviilasja hinnaga riigilõivust ning seejärel on esitatud igale teisele tsiviilasja

hinnale vastavad andmed. Tabelis on esitatud võrdlusaluste riikide riigilõivumäärad

eraldiseisvalt, samuti küsitlusele vastanud riikide riigilõivmäärade keskmised. Näidatud on ka

Eestis kehtivate riigilõivude ja võrdlusaluste riikide riigilõivude protsendilised erinevused.

Eesti kehtivate ja kavandavate riigilõivude kõrvutamisel erinevate Euroopa riikide

kohtuasjade riigilõivudega ei ole arvesse võetud kahte äärmust – kõige kõrgemate

riigilõivumääradega Poola ja kõige madalamate riigilõivumääradega Sloveenia riigilõivusid.

Eelkõige moonutaksid just Poola riigilõivumäärad Euroopa riikide keskmist riigilõivu

tegelikkusest olulisest kõrgemaks ning see ei annaks eelnõu eesmärgi saavutamiseks

adekvaatset võrdlusmaterjali.

Eesti

Läti

Poola

Sloveenia

Portugal 4

Austria

Inglismaa

Itaalia

3 Uuring arvutivõrgus kättesaadav aadressil:

http://ec.europa.eu/civiljustice/publications/docs/costs_civil_proceedings/cost_proceedings_final_report_en.pdf.

4 Käesolevas tabelis toodud Portugali lõivude määrad on n-ö üldreegli järgi makstavad. Lisaks üldreeglile on Portugalis määratud eraldi

lõivude kordajad teatud eriasjade puhul ning väga keerukate asjade puhul.


VALITUD

KESKMI Eesti ja keskmise lõivu VAHE

NE 5

Asja hind Lõiv

kuni, k.a (€)

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõiv

(€)

Lõivude

vahe

(%)

319,55 63,91 70,42 15,98 31 102 55 34,8 30 58,44 9,35%

447,38 89,47 70,42 22,37 31 102 55 52,2 30 61,92 44,48%

639,11 127,82 70,42 31,96 38 102 55 75,4 30 66,56 92,03%

1 597,53 319,55 352,11 79,88 37 102 92 87 70

4 793,37 543,24 352,11 239,67 67 204 271 125,28 70

9 586,74 958,67 690,14 479,34 107 306 641 261 170

14 380,12 1 438,01 690,14 719,01 97 306 641 261 170

19 173,49 1 917,34 690,14 958,67 129 408 641 417,6 170

28 760,24 2 876,02 1 816,90 1 438,01 137 510 641 417,6 340

44 738,15 3 834,14 1 816,90 2 236,91 197 714 1 258 417,6 340

63 911,64 4 793,37 1 816,90 3 195,58 352 816 1 258 730,80 500

159 779,127 349,83 3 507,04 7 988,96 754 1 224 3 778 939,60 500

255 646,5910 225,86 3 507,04 12 782,33 917 1 530 5 037 1 357,2 500

383 469,8914 060,56 3 507,04 19 173,49 1317 1 836 6 701,64 1 774,8 800

575 204,8317 895,26 3 507,04 25 251,68 1217 2 040 9 002,46 1 774,8 1 100

140,62

204,48

413,63

413,63

465,35

745,10

909,30

1024,34

1989,73

2386,25

2923,90

3484,86

127,24

%

165,67

%

131,77

%

247,66

%

312,02

%

285,99

%

321,66

%

367,95

%

269,39

%

328,53

%

380,88

%

413,51

%

KESKMIN

E

1019,21 334,93%

Tabelit analüüsides saab järeldada, et väiksema hinnaga tsiviilasjade puhul, kuni 639,11 euro

suurused nõuded, ei ole riigilõivude suurused võrreldes küsitlusele vastanud riikidega

5 Keskmise riigilõivu arvutamisel ei ole arvesse võetud Eesti riigilõive, vaid võrreldavate riikide riigilõive maksimaalsel võimalikul määral.

Samuti on moonutamata keskmise tulemuse saavutamise huvides võrdlusest jäetud välja kõige kõrgemate riigilõivudega riik (Poola) ja kõige

madalamate riigilõivudega riik (Sloveenia).


märkimisväärselt erinevad. Seevastu näiteks tsiviilasja avalduse esitamise eest, mille hind on

kuni 28 760,24 eurot, on nõutav riigilõiv Eestis 2876,02 eurot, samas kui võrdlusaluste riikide

keskmise lõivu suurus on 745,10 eurot. Seega on nimetatud hinnaga asja avalduse esitamiselt

nõutav riigilõivude vahe Eesti ja võrdlusaluste riikide vahel 285,99%.

Tabelis ülevalt allapoole suuremate nõuete poole liikudes on näha, et Eesti ja teiste

võrdlusaluste riikide riigilõivude vahe suureneb. Kõige rohkem erinevad tabeli keskmisesse

osasse jäävate asja hindadega avalduste esitamisel (19 173,49 – 63 911,54 eurot) nõutavad

riigilõivud. Riigilõivude vahe nimetatud avalduste esitamise korral on 312–367%. Tabeli

alumisse osasse jäävate nõuete puhul suureneb erinevus aga veelgi, jäädes 328–413% vahele.

Keskmiselt on riigilõivude vahe Eesti ja võrdlusaluste riikide vahel 334,93%.

Allolevas tabelis on näidatud tsiviilasja hinnast sõltuvate kehtivate riigilõivumäärade erinevus

võrreldes kõnealuses eelnõus kavandatavate riigilõivudega.

KEHTIVAD

riigilõivumäärad

ASJA HIND või

NÕUDE

SUURUS (kuni

kaasaarvatud)

EELNÕU

Maksekäsu-menetluse

läbimise kaudu

hagiavalduse esitamisel

3%, min 45 eurot

EELNÕU

Riigilõiv avalduse

elektroonilisel esitamisel

AET-i kaudu

EELNÕU

Riigilõiv avalduse

esitamisel muul

seadusega lubatud

viisil ehk

PABERIL

63,91–76,69 350 45 60 75

89,47–102,25 500 45 75 100

115,04–191,73 750 45 100 125

255,64 1 000 45 125 175

319,55 1 500 45 150 200

383,46–479,33 2 000 60 175 225

479,33 2 500 75 200 250

479,33 3 000 90 225 275

543,24 3 500 105 250 300

543,24 4 000 120 275 325

543,24 4 500 135 300 350

639,11 5 000 150 325 400

639,11 6 000 180 350 425

798,89 7 000 210 375 450

958,67 8 000 240 400 475

958,67 9 000 270 425 500

1 118 10 000 300 450 550

1 278 12 500 - 500 600

1 438–1 597 15 000 - 550 650

1 757 17 500 - 600 700

1 917–2 236 20 000 - 650 750


2 556 25 000 - 750 900

2 876–4 154 50 000 - 850 1 000

4 473–5 432 75 000 - 950 1 100

6 391 100 000 - 1 000 1 200

7 349 150 000 - 1 300 1 500

8 308–9 267 200 000 - 1 600 1 800

10 225 250 000 - 1 900 2 100

11 184 – 14 060 350 000 - 2 500 2 700

15 338 – 16 617 500 000 - 3 200 3 400

17 895 – 19 173 639 116 Elektrooniliselt AET-i kaudu 3200 eurot + 0,25%; paberil 3 400 eurot +

3% kuni 95 867 >500 000

0,25%

Kui võrrelda teiste riikide riigilõivude keskmist eelnõu riigilõivudega, siis võib järeldada, et

eelnõu eesmärk kaotada märkimisväärsed erinevused riigilõivude suuruses on üldjoontes

saavutatud. Eelnõuga väljapakutud riigilõivud on vara väärtusest lähtuvalt arvestatavate

riigilõivudega Euroopa riikide keskmiste riigilõivude lähedased.

Võib öelda, et kehtiv lõivustamise poliitika on lisaks kõrgetele riigilõivumääradele isikute

jaoks raskesti hoomatav ning keeruline, samuti on ebamõistlikud ümardamata

riigilõivumäärad, kuna komakohtades esitatud riigilõivud muudavad kohtusse pöördujate

jaoks riigilõivu õiges summas tasumise raskesti kontrollitavaks. Samuti on kohtuametnikel

riigilõivu korrektset tasumist sedavõrd raskem kontrollida. Eelnõu eesmärk on ka riigilõivude

ümardamine. Eelnõuga vähendatakse oluliselt lisa 1 tabelis toodud lõivustamise samme, mille

tõttu on nii kohtusse pöördujal kui ka kohtuametnikul lihtsam nõutava riigilõivumäära

arvestada ja kontrollida.

• Riigilõivu soodusmäär avalduse elektroonilisel esitamisel

Üks suurim muudatus riigilõivumääradega seonduvalt eelnõus on tsiviilasjade puhul ette

nähtud põhimõte, et esitades avalduse AET-i kaudu, kehtivad soodsamad riigilõivumäärad

võrreldes teiste avalduse esitamise viisidega. Eeltoodud muudatus motiveerib menetlusosalisi

suuremal määral kasutama võimalust kohtusse pöördumisel AET-i kasutada, mis omakorda

piisava arvukuse korral vähendab kohtute koormust tehnilise töö vähenemise tõttu. AET-i

kaudu avalduse esitamisel täidavad menetlusosalised ära kohtute infosüsteemi andmestiku

ning süsteem saab teha mitmeid automaatkontrolle (nt allkiri ja riigilõivu tasumine).

Nimetatud ülesandeid täidavad praegu kohtuametnikud, seega väheneb selle tulemusena

kohtute töökoormus. Lisaks saadetakse kohtutele infosüsteemi kaudu elektroonilised

menetlusdokumendid, mida on lihtne ilma lisatööülesanneteta (nt skaneerimine) teistele

menetlusosalistele elektrooniliselt kättesaadavaks teha ning milles esitatud teksti kasutades on

hõlpsam koostada kohtulahendeid. Eeltoodud põhjustel on AET-i kaudu kohtusse pöördumine

isikute jaoks tsiviilasjades soodustatud, kuna selleks, et saavutada olukord, kus esimese

võimalusena esitatakse avaldus läbi kõnesoleva portaali, on oluline, et ka vastavad riigilõivud

oleksid kohtusse pöördujate jaoks motiveerivad.


Tuleb märkida, et juba praegu on paljudele menetluses osalejatele pandud kohustus AET-i

kasutamiseks (näiteks advokaadid) ning samuti kasutavad AET-i tavakodanikest kohtusse

pöördujad. Sellest hoolimata on infosüsteemi kasutajate arv suhteliselt väike ning AET-i

kaudu avalduse või kaebuse esitamisel ette nähtud soodsamad riigilõivud motiveeriksid

isikuid portaali kasutama.

Soodusmääraga riigilõivuga menetlustoimingu tegemine on vastavate tsiviilkohtumenetluse

seadustiku muudatuste tõttu (TsMS § 139 täiendamine) võimaldatud ka isikutele, kellel

eeldatavalt ei ole mõjuval põhjusel võimalik taotlust infosüsteemi kaudu esitada. Muu hulgas

on mõjuvaks põhjuseks avalduse esitaja kõrge iga või puue. Kohtul on eelnõu kohaselt

võimalik menetlustoimingu taotlemist soodusmääraga lubada ka omal algatusel. Kui

nimetatud asjaoludel ei oleks võimalik soodusmääraga menetlustoimingu tegemist

võimaldada neil isikutel, kes objektiivsetel põhjustel ei saa avaldust AET-i kaudu

elektrooniliselt esitada, võiks kavandatud riigilõivu soodusmäärade regulatsioon kujuneda

põhiseaduses sätestatud võrdsuspõhimõtte vastaseks. Riive võiks põhiseadusevastaseks

kujuneda eeskätt olukorras, kus teatud isikud peaksid tasuma kõrgemat riigilõivu seetõttu, et

neilt ei saa eeldada avalduse elektroonilist esitamist, mitte seetõttu, et isikud ei soovi avaldust

elektrooniliselt esitada olukorras, kuigi see oleks võimalik.

AET-i kaudu avalduse esitamisel soodsamate riigilõivude põhimõtet ei rakendata kõnealuse

eelnõu kohaselt haldusasjade suhtes, eelnõu eesmärk on AET-i rakendamine tsiviilasjades.

AET-i kaudu avalduste esitamise soodusmäärade põhimõtte rakendudes hinnatakse sellega

kaasnevaid mõjusid ning seejärel otsustatakse, kas sama põhimõtte rakendamine oleks

otstarbekas ja efektiivne ka halduskohtumenetluses.

Eeltoodud eesmärgid haakuvad menetlusökonoomia printsiibiga, kuna uute riigilõivumäärade

kehtestamisega saavutatakse eeldatavalt nii kohtusse pöörduja kui kohtuametniku ressursside

kokkuhoid.

• Muudatuste selgitused

Punkt 1 – RLS-i § 22 lõike 1 punkti 9 kehtetuks tunnistamine

RLS-i § 22 lõike 1 punkt 9 sätestab, et riigilõivu ei võeta ühenduse kaubamärgi ja ühenduse

disainilahenduse kasutamise keelamise nõude läbivaatamise eest. Arvestades selles asjas

kohtumenetlusega kaitstavat ja eeldatavat hüve, mida kohtusse pöördumisel soovitakse, ei ole

riigilõivu tasumisest vabastamine põhjendatud. Samuti on tegemist keeruliste vaidlustega,

mille lahendamiseks kulub kohtul oluliselt ressurssi.

Punkt 2 – RLS-i § 22 täiendamine

RLS-i § 22 lõiget 1 täiendatakse punktiga 10 1 selliselt, et notari tasu maksmisest vabastamise

taotluse läbivaatamine ja selles asjas määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba. Kehtivas

riigilõivuseaduses nõutakse notari tasu maksmisest vabastamise taotluse läbivaatamise eest

riigilõivu 0,63 eurot, määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu üldises korras 25,56 eurot.

Kehtiva regulatsiooni järgi on notari tasu maksmisest vabastamise taotluse läbivaatamise eest

nõutav riigilõiv väga väike. Eeskätt on notari tasu maksmisest vabastamist taotlevate isikute

puhul tegemist majanduslikes raskustes olevate isikutega, kes pöörduvad notari poole vaid

äärmise vajaduse esinemisel. Kuna eeltoodud isikutel ei ole võimalik notari tasu maksta,

taotletakse tasu maksmisest vabastamist. Selline menetlusabi taotluse lahendamine on aga

kohtu jaoks kallim ning ressursimahukam kui kehtiva seaduse järgi nõutav riigilõiv seda


kataks. Samas ei ole põhjendatud ka riigilõivumäära tõstmine, kuna sisuliselt on notari tasu

maksmisest vabastamise taotluse läbivaatamise puhul tegemist menetlusabi ühe liigiga. Kuna

kõikide teiste menetlusabi taotluste läbivaatamine on kehtiva seaduse järgi riigilõivuvaba,

peaks ka kõnesoleva taotluse esitamine riigilõivuvaba olema. Kuna eelnõuga muudetakse

riigilõivuvabaks notari tasu maksmisest vabastamise taotluse läbivaatamine, peab olema

riigilõivuvaba ka selles asjas määruskaebuse esitamine. Eelnõuga tehtud muudatuse eesmärk

on eeskätt lõivustamise süsteemi ühtlustamine ning ka võimaliku kohtu ressursi kulutamise

ärahoidmine menetlusabi taotluste ja määruskaebuste lahendamisel.

Punkt 3 – RLS-i § 25 lõike 2 punkti 3 muutmine

Eelnõu § 1 punktis 3 sisalduva muudatuse kohaselt on valla- ja linnavalitsused lisaks

tagastatud maa kinnistusraamatusse kandmise avalduse esitamisele vabastatud riigilõivu

tasumisest ka munitsipaalmaa kinnistamisel. Muudatus on seotud Riigikontrolli poolt 2010.

aastal koostatud ülevaatega valdadele ja linnadele kuuluvast maast, ülevaates jõuti järeldusele,

et kohalikele omavalitsusüksustele kuuluv maa tuleks parema ülevaate ja selguse huvides

kanda kinnistusraamatusse, soodustades valdade ja linnade omandis oleva maa kandmist

kinnistusraamatusse. Praeguseni on valdav praktika, mille kohaselt esitavad vallad ja linnad

kinnistamisavaldusi munitsipaalmaa kinnistusraamatusse kandmiseks ainult juhul, kui

kõnealuse maatükiga soovitakse teha tehinguid, sest sageli on munitsipaalmaa kinnistamisel

takistuseks ebamõistlikult kõrge riigilõiv.

Seisuga 09.06.2010 kuulus kohalikele omavalitsusüksustele 5008 kinnistusraamatusse

kandmata katastriüksust kogupindalaga 8971,7 ha, nende kinnistamisel laekuks riigilõivuna

ca 160 000 eurot. Kuna kohalikel omavalitsusüksustel ei ole kohustust oma maad kinnistada,

millest nad on ka sellega kaasnevate kulude tõttu hoidunud, siis võib asuda seisukohale, et

muudatuse tulemusena ei jää laekumata arvestatavas ulatuses riigilõiv.

Punkt 4 – RLS-i § 44 muutmine

RLS-i § 44 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse teisiti. Eelnõu kohaselt ei võeta riigilõivu

kohtuasjade toimingutega seonduvalt seaduses nõutava teadaande avaldamise eest. Kehtivas

seaduses on teadaande avaldamise eest riigilõivu tasumisest vabastamine ette nähtud RLS-i §-

s 22 nimetatud toimingutega seonduvalt. Kuna kohus avaldab RLS-i § 44 tähenduses

Ametlikes Teadaannetes ainult seaduses nõutavaid teadaandeid, ei ole seetõttu põhjendatud, et

kohus oleks vabastatud riigilõivu tasumisest, avaldades teadaandeid RLS-i § 22 lõikes 1

nimetatud toimingute tõttu, samas kui teiste seaduses nõutavate teadaannete esitamise eest

riigilõivu tasumisest vabastamist ette nähtud ei ole. Seega on muudatuse kujul eeskätt

tegemist lõivustamise poliitika ühtlustamise põhimõtte järgmisega.

Punkt 5 – RLS-i 5. peatüki 1. jao muutmine

RLS-i 5. peatüki 1. jagu muudetakse. RLS-i §-s 57 sätestatakse tsiviilkohtumenetluse

toimingute eest ette nähtud riigilõivud. RLS-i täiendatakse §-ga 57 1 , kus sätestatakse

halduskohtumenetluse toimingutega seonduvad riigilõivud. Selline muudatus teeb kohtusse

pöördujate jaoks seaduse paremini mõistetavaks, kuna kehtivas seaduses on nii

tsiviilkohtumenetluse kui ka halduskohtumenetluse riigilõivud sätestatud §-s 57, mis võib

tekitada kohtusse pöörduja ja teiste menetlusosaliste jaoks menetlustoimingute lõivustamise

osas arusaamatusi.

RLS-i § 57 lõikes 1 sätestatakse üldprintsiip, mille kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel

riigilõivu lähtuvalt hagihinnast RLS-i lisa 1 järgi, kui RLS-i §-s 57 ei ole sätestatud teisiti.

Võrreldes kehtiva seadusega seda põhimõtet ei muudeta.


RLS-i § 57 lõikes 2 sätestatakse, et hagiavalduse esitamisel abielu lahutamiseks ja lahutusega

seotud asjaolude üle oleva vaidluse lahendamiseks, välja arvatud perekonnaseaduse alusel

soetisvara tasaarvestamiseks või ühisvara jagamiseks, tasutakse riigilõivu üldmääras 100

eurot. Kui eelnimetatud hagiavaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse

riigilõivu 75 eurot. Abielulahutuse avalduse esitamisel ilma vara jagamise taotluseta on

kehtiva TsMS-i § 132 lõike 1 ja RLS-i lisa 1 koosmõjus nõutav riigilõiv 319,55 eurot. Kehtiva

seaduse järgi nõutav riigilõiv on nimetatud isiklikku laadi õigussuhte lahendamiseks mõeldud

menetlusliigi puhul ebamõistlikult kõrge ja põhiseadusevastaseks takistuseks kohtusse

pöördumisel. Abielu lahutamine ei tohi olla takistatud liialt kõrge riigilõivu tasumise

kohustusega. Ministeeriumisse on esitatud arvukalt arupärimisi abielulahutuse kõrge riigilõivu

tõttu, see viitab sellele, et kehtiva seaduse järgi nõutav abielulahutuse riigilõivu peetakse liialt

kõrgeks.

RLS-i § 57 lõike 3 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel kaasomandi lõpetamiseks ja

asja jagamiseks, perekonnaseaduse alusel soetisvara tasaarvestamiseks või ühisvara

jagamiseks, samuti hüpoteegi enda nimele kandmiseks või kustutamiseks vajaliku puudutatud

isiku nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks riigilõivu üldmääras 300 eurot. Kui

eelnimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 250 eurot.

Kõnesolevas seaduses on kaasomandi lõpetamise nõudes avalduse esitamisel nõutav riigilõiv

minimaalselt 31,95 eurot, maksimaalselt 1597,79 eurot. Praegu kehtiva seaduse alusel on

kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise hagi hind üldjuhul seotud vara väärtusega, samuti

nõusoleku andmise kohustuse tuvastamine seotud hüpoteegisummaga, kuid eelnõus

käsitletakse nimetatud nõudeid mittevaralisena. Hagiavalduse esitamisel perekonnaseaduse §

37 lõikes 1 sätestatu alusel soetisvara tasaarvestamiseks või sama seaduse § 53 lõikes 1

sätestatu alusel ühisvara jagamiseks tasutakse praegu riigilõivu lähtuvalt hagihinnast, kuid

mitte rohkem kui 639,11 eurot. Eelnimetatud muudatused on põhjendatud, kuna sisuliselt on

tegemist omandikorralduse muutmisega, millest menetlusosalisele tulenevat varalist

lisaväärtust on küllaltki problemaatiline kindlaks määrata.

RLS-i § 57 lõike 4 alusel muutub paljudel juhtudel soodsamaks hagiavalduse esitamine

juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja otsuse tühisuse tunnustamiseks.

Eelnõu kohaselt on nimetatud avalduse esitamisel nõutav riigilõivu üldmäär 300 eurot. Kui

eelnimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 250 eurot.

Praegu on osaühingu või aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse

tunnustamise hagi puhul hagihind 1/10 aktsia- või osakapitalist (vt TsMS-i § 131). Osaühingu

või aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi

puhul ei loeta hagihinda väiksemaks kui 1595 eurot ja suuremaks kui 31 955 eurot. Muu

juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi hind

on 1595 eurot. Seega peaks kehtiva seaduse järgi juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks

tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul riigilõivu tasuma minimaalselt 319,55

eurot ning maksimaalselt 3195,58 eurot. Juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamine

loetakse eelnõuga mittevaraliseks nõudeks, kuna iga juriidilise isiku organi otsus ei pruugi

omada ka otsest majanduslikku tagajärge. Fikseeritud riigilõivu kehtestamine on põhjendatud

ka menetlusökonoomiliselt, kuna osakapitali järgi riigilõivu arvestamine teatud konkreetsel

ajahetkel ei pruugi anda õiget tulemust ning omakapitali igakordne väljaselgitamine oleks

kohtule ressursimahukas, keeruline ja aeganõudev ehk menetlusökonoomiliselt ebaefektiivne.

RLS-i § 57 lõikes 5 sätestatakse hagiavalduse või kaebuse esitamisel tööstusomandi

apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamiseks riigilõivu üldmäär 300 eurot. Kui eelnimetatud


kaebus või avaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 250 eurot.

Kehtiva seaduse järgi tasutakse tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamiseks

kaebuse või hagiavalduse esitamisel riigilõivu 319,55 eurot.

RLS-i § 57 lõike 6 kohaselt on avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluse korras

läbivaadatavas asjas, samuti avalduselt kohtualluvuse kindlaksmääramiseks tasutav riigilõivu

üldmäär 50 eurot, kui RLS-i §-s 57 ei ole sätestatud teisiti. Kui nimetatud avaldus esitatakse

elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 25 eurot. Kehtiva seaduse järgi tasutakse

hagita asjas avalduse esitamisel riigilõivu 63,91 eurot, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

RLS-i § 57 lõikes 7 sätestatakse, et avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas

tasutakse riigilõivu kolm protsenti nõudelt, kuid mitte alla 45 euro. Kehtivas seaduses on

maksekäsu kiirmenetluse asjades nõutava riigilõivu puhul sätestatud alampiiriks 47,93 eurot

ning ülempiiriks 1278,23 eurot. Eelnõuga muudetakse riigilõivumäär maksekäsu

kiirmenetluse asjades ümaramaks ning lihtsamini kontrollitavaks nii kohtusse pöörduja kui

kohtuametniku jaoks. Võrreldes kehtiva seadusega kaotatakse eelnõuga

maksekäsukiirmenetluse asjade riigilõivu ülemmäär, kuna kehtivas seaduses sätestatud

ülemmääraga võrdset riigilõivu ei ole reaalselt maksekäsu kiirmenetluse nõude piirmäära tõttu

võimalik nõuda. Ülemmäära välja jätmine ei muuda samas maksekäsu kiirmenetluses

lubatava nõude piirmäära tõttu kohtusse pöördumist kulukamaks ega mõjuta riigilõivu suurust

maksekäsumenetluses lubatava nõude piirmäära tõttu.

RLS-i § 57 lõike 8 kohaselt tuleb avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud

teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas riigilõivu tasuda üldmäära järgi 10

eurot. Kui eelnimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 5

eurot. Kehtiva seaduse järgi tasutakse eelnimetatud avalduse esitamisel riigilõivu 12,78 eurot.

Nende lõivumäärade muutmisel on riigilõivude ühtlustamise ja ümardamise eesmärk.

Riigilõivude alandamise põhjuseks on ka asjaolu, et hagita perekonnaasjade lahendamine

peab isikute jaoks olema praktiliselt piiranguteta kättesaadav. Samuti peab ilma probleemideta

olema kättesaadav eestkostja määramise võimalus piiratud teovõimega täisealisele isikule.

RLS-i § 57 lõige 9 näeb ette, et võlgade ümberkujundamise avalduse ning võlgniku, tema

surma korral pärandvara suhtes pärija või pärandi hooldaja pankrotiavalduse või tööandja

suhtes töötaja pankrotiavalduse esitamisel tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tasutakse

riigilõivu üldmääras 10 eurot. Kui eelnimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i

kaudu, tasutakse riigilõivu 5 eurot. Kehtiva seaduse järgi tasutakse võlgniku, tema surma

korral pärandvara suhtes pärija või pärandi hooldaja pankrotiavalduse esitamisel riigilõivu

9,58 eurot. Samas peab töötajast võlausaldaja tööandja suhtes pankrotiavalduse esitamisel

tasuma kehtiva seaduse järgi riigilõivu samaväärselt muu võlausaldaja pankrotiavalduse

esitamisele 383,46 eurot. Tööandja suhtes töötaja pankrotiavalduse esitamisel tööõigussuhtest

tuleneva nõude alusel on kehtivas seaduses ette nähtud põhjendamatult kõrge riigilõivumäär.

Töötaja eesmärk antud avalduse esitamisel on üldjuhul saamata jäänud töötasu kättesaamine

Töötukassast. Kuna töötajal tõenäoliselt ei ole avalduse esitamise eest võimalik tasuda nii

kõrget riigilõivu nagu kehtivas seaduses ette nähtud, esitatakse kohtusse riigilõivu tasumisest

vabastamise taotlus, mis omakord pikendab kohtumenetluse aega, pärsib menetlust ega mõju

seetõttu positiivselt menetlusökonoomia põhimõtte rakendamisele.

RLS-i § 57 lõike 10 alusel peab saneerimisavalduse ja võlausaldaja pankrotiavalduse

esitamisel tasuma riigilõivu üldmääras 300 eurot. Kui eelnimetatud avaldus esitatakse

elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 250 eurot. Kehtiv seadus näeb võlausaldaja


pankrotiavalduse esitamisel ette kohustuse tasuda riigilõivu 383,35 eurot.

RLS-i § 57 lõike 11 kohaselt tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse ja notari

ametitoimingu tegemise taotluse esitamisel või kõnesoleva paragrahvi lõigetes 11 ja 12

nimetamata pankrotimenetlusega seotud avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluses

riigilõivu üldmääras 15 eurot. Kui eelnimetatud avaldus, kaebus või taotlus esitatakse

elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 10 eurot. Kehtivas seaduses tuleb muu

pankrotimenetlusega seotud avalduse või kaebuse esitamisel (peale võlgniku, tema surma

korral pärandvara suhtes pärija või pärandi hooldaja pankrotiavalduse esitamise; võlausaldaja

pankrotiavalduse esitamise) riigilõivu tasuda 15,97 eurot. Kohtutäituri otsuse peale kaebuse

esitamisel ning taotluse esitamisel notari ametitoimingu tegemiseks tuleb kehtiva seaduse

järgi riigilõivu tasuda 63,91 eurot. Õiguskantsler on viidanud, et kohtutäituri otsuse peale

kaebamise ning notari ametitoiminguks kohustamise taotluse esitamise toimingud peavad

olema võrreldavad halduskohtusse kaebuse esitamisega, kuna sisuliselt on kohtutäituri ja

notari puhul tegemist eriliste haldusorganitega, kes viivad läbi ühte haldusmenetluse eriliiki.

Muu pankrotimenetlusega seonduva avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluses

nõutava riigilõivumäära korrigeerimine on eeskätt põhjendatud lõivustamise poliitika

ühtlustamise ja lihtsustamise põhjusel.

RLS-i § 57 lõige 12 näeb avalduse esitamisel äriühingu osanikele ja aktsionäridele hagita

menetluses hüvitise suuruse määramiseks ette riigilõivu 300 eurot, avalduse elektroonilisel

esitamisel 250 eurot.

RLS-i § 57 lõike 13 kohaselt tuleb avalduse esitamisel juriidilise isiku erikontrolli

läbiviimiseks ja läbiviija määramiseks tasuda riigilõivu üldmääras 300 eurot. Kui

eelnimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 250 eurot.

TsMS-i § 475 lõike 1 punkti 11 kohaselt loetakse eeltoodud avaldused hagita asjadeks. Hagita

asjade eest kehtiva seaduse järgi üldises määras nõutav riigilõiv on 63,91 eurot. Äriseadustiku

§ 191 kohaselt peab kohus sellise menetluste puhul läbi viima sisulise hindamise erikontrolli

läbiviimise aluseks oleva mõjuva põhjenduse kohta ning samuti kuulama võimaluse korral ära

osaühingu juhatuse ja nõukogu liikmed. Kohus kuulab erikontrolli läbiviija asendamise korral

ära ka osanike nimetatud erikontrolli läbiviija. Eeltoodu tõttu on tegemist sisuliste ja

ressursimahukate menetlustega, mille kohta kehtiva seaduse alusel nõutav riigilõivumäär ei

vasta kohtu töö- ning ressursimahule. Samuti on riigilõivumäära korrigeerimise eesmärk

vältida olukordi, kus omavahel lahkarvamusel olevad aktsionärid või osanikud kasutavad

omavaheliste vaidluste lahendamiseks võimalust kohtu kaudu erikontrolli läbiviimiseks ja

läbiviija määramiseks.

RLS-i § 57 lõikega 14 nähakse ette, et Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmiseks

avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu üldmäära järgi 50 eurot. Kui eelnimetatud avaldus

esitatakse elektrooniliselt AET-i kaudu, tasutakse riigilõivu 30 eurot. Kehtiva seaduse järgi

tuleb Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmiseks avalduse esitamisel riigilõivu tasuda

63,91 eurot. Täitekorralduse tõendi väljaandmine tähendab kohtu jaoks formaliseeritud ja

lihtsat menetlust ning seetõttu alandatakse ka vastava avalduse esitamisel nõutavat

riigilõivumäära. Avalduse menetlemine ei too kohtu jaoks reaalselt kaasa sellisel määral

kulusid nagu on kehtiva seaduse järgi nõutav riigilõivumäär.

RLS-i § 57 lõike 15 kohaselt tuleb vahekohtumenetluse tõttu avalduse või taotluse kohtule

esitamisel tasuda riigilõivu 50 eurot senise 63,91 euro asemel. Muu hulgas tasutakse RLS-i §

57 lõike 15 kohaselt 50 eurot riigilõivu, kui kohtult taotletakse vahekohtuniku määramist või


taandamist; vahekohtuniku pädevuse lõppenuks tunnistamist; vahekohtu otsuse tühistamist;

vahekohtu otsuse tunnustamist või täidetavaks tunnistamist; hagi tagamist, selle muutmist või

tühistamist; vahekohtu pädevuse kohta tehtud otsuse muutmist; tõendamis- või muude

kohtutoimingute tegemist. Muudatusega alandatakse riigilõivumäärasid.

RLS-i § 57 lõike 16 kohaselt tuleb kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda

riigilõivu üldmääras 75 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 17 ei ole sätestatud teisiti. Kui

eelnimetatud määruskaebus esitatakse elektrooniliselt AET-i kadu, tasutakse riigilõivu 50

eurot. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb tsiviilasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse

esitamisel tasuda riigilõivu 25,56 eurot. Määruskaebuse esitamise eest tasumisele kuuluvat

riigilõivu tõstetakse, kuna menetlus viiakse ringkonnakohtus statistika järgi läbi enamjaolt

kolmeses koosseisus (hagi menetlusse võtmata jätmise, hagi läbi vaatamata jätmise või

menetluse lõpetamise määruse või kaja alusel menetluse taastamata jätmise määruse peale

esitatud määruskaebus, samuti hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale

esitatud määruskaebus). Määruskaebuse lahendamine ringkonnakohtus on oluliselt kulukam

kui praegu kehtiva seaduse järgi nõutav riigilõiv seda katab. Ka kannab muudatus

menetlusökonoomilist eesmärki, kuna määruskaebuse esitamine peab olema menetlusosalisele

sedavõrd oluline, et menetlusosaline oleks nõus kandma menetlusega seonduvaid kulusid.

Eelnõuga püütakse takistada põhjendamatute määruskaebuste esitamist pelgalt menetluse

pärssimise eesmärgil ning vähendada kohtute töökoormust menetlusökonoomilistel

kaalutlustel, tagades sellega kohtupidamise efektiivsuse ning kohtupidamise mõistliku aja

jooksul. Statistika alusel pikendab iga põhjendamatu määruskaebuse esitamine esimese astme

kohtumenetlust vähemalt 60 päeva.

RLS-i § 57 lõike 17 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel, samuti hagita menetluse

lahendi peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasuda sama palju, kui tuleb tasuda hagi või

muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust ja seda, kas kaebus

esitatakse elektrooniliselt. Kehtiva seaduse regulatsiooni apellatsioonkaebuse esitamisel ei

muudeta. Hagita menetluse lahendi peale määruskaebuse esitamisel ringkonnakohtusse

tasutakse kehtiva seaduse järgi riigilõivu 25,56 eurot.

RLS-i § 57 lõikega 18 määratakse kaja esitamisel nõutav riigilõiv. Kaja esitamise riigilõiv on

vajalik selleks, et kohtulahendiga sisuliselt nõustuv pool ei taastaks kergekäeliselt menetlust

eesmärgiga venitada otsuse täitmisega või esitada põhjendamatut kaja. Kautsjoni asemel on

riigilõivu instituut põhjendatud, kuna ka juhul, kui menetlus kuulub taastamisele (need

võimalused eelnõuga avarduvad), on kaja esitav pool põhjustanud kohtule lisatööd ning aja- ja

ressursikulu seetõttu, et kaja esitaja ei ole üldjuhul kohaselt täitnud rahvastikuregistri

seadusest tulenevat elukoha registreerimise kohustust.

RLS-i § 57 lõikega 19 nähakse hagi tagamise või eeltõendamismenetluse taotluse esitamisel

riigilõivuna ette 50 eurot. Kehtiva seaduse järgi tasutakse hagi tagamise avalduse esitamisel

riigilõivu 28,76 eurot. Nimetatud riigilõivumäärasid korrigeeritakse kohtumenetluse

riigilõivude kulupõhisuse põhimõtte tagamiseks, kuna hagi tagamise puhul ei kata üldine

riigilõivumäär üldjuhul menetluse käigus taotletavate ajamahukate lisatoimingute kulu,

seetõttu korrigeeritakse kõnesolevat riigilõivumäära ka menetlusökonoomia põhimõtte

tagamiseks. Eeltõendamisemenetluse puhul muudetakse eelnõuga riigilõivumäär ümaramaks

ning lihtsamini kontrollitavaks nii kohtusse pöördujate kui kohtuametnike jaoks. Taotluse

esitamine elektrooniliselt AET-i kaudu ei ole hagi tagamise puhul seadusest tulenevate

piirangute tõttu lubatud.


Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõuga välja jäetud eraldi sätted tööstusomandiõiguse

vaidlustamise ja sordikaitse vaidluste kohta (kehtiva seaduse § 57 lõiked 9 ja 11). Kehtiva

seaduse järgi tasutakse nende asjade vaidlustamisel riigilõivu tsiviilasja hinna järgi. Kui

tsiviilasja hinda ei ole võimalik määrata, tasutakse tööstusomandiõiguse vaidlustamisel

riigilõivu 319,55 eurot ning sordikaitse vaidluste puhul 159,77 eurot. Eelnõu kohaselt

tasutakse riigilõivu alati tsiviilasja hinna järgi. Kui tsiviilasja hinda ei ole võimalik määrata,

arvestatakse riigilõivu mittevaralise nõude eeldatava hinna järgi, milleks eelnõu kohaselt on

3500 eurot, mille puhul nõutav riigilõiv on avalduse elektroonilisel esitamisel AET-i kaudu

250 eurot, üldmäär 300 eurot. Tööstusomandiõiguse ja sordikaitse vaidluste riigilõivumäärade

eristamine võrreldes teiste hagimenetluse liikidega ei ole põhjendatud. Seega ei ole õigustatud

ka riigilõivu madalam määr juhul, kui asja hinda ei ole võimalik määrata. Kohtumenetluse

riigilõivud nendes asjades peavad sarnaselt teiste hagimenetluse liikidega olema võimalikult

kulupõhised.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõuga välja jäetud RLS-i § 57 lõige 25, mis käsitleb

avalduse esitamisel kokkuleppe täidetavaks tunnistamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

62 1 . peatükis sätestatud korras või lepitusseaduse §-s 26 sätestatud lepitaja vahendusel

sõlmitud kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks nõutavat riigilõivu. Kehtiva seaduse alusel

nõutakse selles asjas avalduse esitamisel riigilõivu 63,91 eurot. Samuti on kehtiva seadusega

võrreldes jäetud eelnõuga välja erisuse tegemine avalduse esitamisel asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 12 lõike 5 alusel kaasomandi lõpetamise nõudes. Eeltoodud avalduse

esitamisel nõutav riigilõiv on kehtiva seaduse järgi 31,95 eurot. Eelnõu kohaselt tuleb nende

asjade puhul, kuna tegemist on hagita asjadega, tasuda riigilõivu üldmäära järgi 50 eurot,

avalduse elektroonilisel esitamisel AET-i kaudu 25 eurot. Riigilõivud ühtlustatakse eelnõus

teiste hagita menetluse liikide riigilõivumääradega, kuna erisuse tegemine nende vahel ei ole

põhjendatud ning lõivustamise süsteem soovitakse eelnõuga muuta võimalikult ühtlaseks ja

arusaadavaks. Samuti soovitakse soodustada dokumentide elektroonilist esitamist AET-i

kaudu.

RLS-i § 57 1 sätestab halduskohtumenetlusega seonduvate toimingute eest nõutavad

riigilõivumäärad. Halduskohtumenetlusega seonduvate toimingute puhul ei ole eelnõuga

riigilõivumäärasid ulatuslikumalt alandatud, kuna see ei oleks põhjendatud. Eelnõu koostajad

peavad kehtivaid riigilõivumäärasid optimaalseks, nad täidavad oma eesmärki, kuid ei piira

kohtusse pöördumise õigust. Riigilõiv täidab halduskohtumenetluses eeskätt põhjendamatute

kaebuste esitamise vältimise eesmärki. Samuti ei ole riigilõivud halduskohtumenetlusega

seonduvate toimingute puhul põhjendamatult kõrged ega kohtusse pöördumise õigusi

riivavad.

Eelnõuga soovitakse riigilõivumäärasid korrigeerida eeskätt ümardamise ja lihtsustamise

eesmärgil, muutes sellega riigilõivumäärad võimalikult kergesti kontrollitavaks nii kohtusse

pöördujate kui kohtuametnike jaoks. Riigilõivumäärade lihtsus tagab omakorda nii

menetlusosaliste kui kohtuametnike ajalise ressursi kokkuhoiu riigilõivude tasumise ja

tasumise kontrollimisel. Samas muutuvad halduskohtumenetlusega seonduvate toimingute

eest nõutavad riigilõivud madalamaks nendes asjades, mille riigilõivu ülemmäär on seotud

riigilõivuseaduse lisa 1 tabeliga ehk tsiviilasja hinnaga, kuna eelnõuga alandatakse olulisel

määral tsiviilasja hinna järgi nõutavate riigilõivude määrasid.

Muudatusena võib välja tuua halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele

kuuluva riigilõivumäära, milleks kehtiva seaduse kohaselt on 12,78 eurot, kuid eelnõu

kohaselt 15 eurot. Ka see muudatus tehakse riigilõivumäärade ümardamise ja lihtsustamise


eesmärgi tõttu, teisalt peab kohus sellise taotluse läbivaatamisel andma hinnangu vaidluse

sisule. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et kui taotluse esitaja ei suuda seaduses sätestatud

riigilõivu tasuda, on kohtul kohustus esialgset õiguskaitset vajaduse korral omal algatusel

rakendada ning sel juhul on see isikule tasuta.

RLS-i § 58 sätestab menetlusdokumentide ärakirjade väljastamise ja väljatrükkide tegemise

eest nõutavad riigilõivud. Kohtuotsuse või -määruse kordusärakirja väljastamise eest, samuti

kohtumenetluse muu dokumendi või elektroonilise dokumendi väljatrüki väljastamise eest

tasutakse riigilõivu 0,3 eurot iga lehekülje eest. Kehtiva seaduse järgi tasutakse riigilõivu

eelnimetatud toimingute puhul 0,63 eurot lehekülje eest. Eelnõu kohaselt ei võeta riigilõivu

elektroonilise dokumendi elektroonilise väljastamise eest, samuti kohtu algatusel menetluse

läbiviimiseks menetlusosalisele elektroonilise dokumendi väljatrüki esmakordse väljastamise

eest, mille puhul tuleb kehtiva seaduse järgi tasuda riigilõivu 0,31 eurot iga lehekülje eest.

Selle muudatusega kaotatakse ebamõistlik riigilõiv elektroonilise dokumendi elektroonilise

väljastamise eest. Samuti on muudatuse eesmärk riigilõivumäärade võimalikult lihtsalt ning

kergesti kontrollitavaks muutmine nii kohtusse pöördujate kui kohtuametnike jaoks.

RLS-i § 58 1 sätestab kohtu tõlgi poolt võõrkeelse dokumendi ja kohtuistungi tõlkimise tasud.

Nimetatud säte on eelnõusse sisse toodud 1. jaanuaril 2012. a jõustunud

halduskohtumenetluse seadustiku rakendussätetest, seega ei kehtestata kohtu tõlgi poolt

võõrkeelse dokumendi ja kohtuistungi tõlkimise puhul eelnõuga uusi riigilõive, vaid neid

ümardatakse.

Punktid 6 ja 9 – RLS-i §-de 79 ja 80 ning RLS-i lisa 2 pealkirja muutmine

Kehtiva seaduse järgi määratakse abieluvararegistri toimingute eest tasutava riigilõivu suurus

kindlaks kas tehinguväärtusest RLS-i lisa 2 järgi või kindla summana (RLS-i § 81). Eelnõu

kohaselt seda põhimõtet muudetakse ning riigilõivu võetakse kindla summana. Eelnõuga

kaotatakse abieluvararegistri toimingute eest tasutava riigilõivu suuruse määramine

tehinguväärtuse järgi, sest selline lähenemine ei ole põhjendatud ning võib pärssida

abikaasade otsust esitada kandeavaldus abieluvararegistri registrikaardi avamiseks. RLS-i §

80 lõiked 1–3 muudetakse selliselt, et abieluvararegistri kande tegemise eest tasutakse

riigilõivu 25 eurot ning kande muutmise ja kustutamise eest 10 eurot. 2010. aastal sõlmiti 665

abieluvaralepingut (avati 665 abieluvararegistri registrikaart) ning abieluvararegistri

toimingutelt laekus riigilõivu kokku 39 368,80 eurot. See tähendab, et ühe toimingu eest

makstavaks keskmiseks riigilõivuks oli 59,20 eurot. Eelnõu kohaselt abieluvararegistri

toimingute eest tasutavad riigilõivud vähenevad, st muutuvad kulupõhiseks.

Abieluvararegistri kande eest tasutava riigilõivu vähenemist toetab elektroonilisele

abieluvararegistri infosüsteemile üleminek, mis võimaldab optimeerida seni paberregistri

ülalpidamiseks tehtud kulutusi. Lisaks muudetakse lõivustamise süsteem kodanikele

lihtsamaks ning kergemini arusaadavaks ja kontrollitavaks.

Eelnimetatud muudatuse tõttu jäetakse RLS-i lisa 2 pealkirjast välja viide abieluvararegistrile.

Punkt 7 – RLS-i §-i 242 lõike 2 muutmine

Muudetakse viidet tulenevalt viidatud normi paiknemise muutumisega.

Punkt 8 – RLS-i lisa 1 muutmine

RLS-i lisa 1 muudetakse ja sõnastatakse teisiti. Võrreldes kehtiva lisaga 1 vähendatakse

oluliselt riigilõivumäärasid. 43 astmega süsteem muudetakse 30 astmega süsteemiks. Seega

muudetakse hagihinna ja nõude suuruse järgi määratavate riigilõivude süsteem ka lihtsamaks

ning kergemini arusaadavaks ja kontrollitavaks.


3.2. Paragrahv 2 – tsiviilkohtumenetluse seadustiku [RT I, 28.12.2011, 44] (edaspidi

TsMS) muudatused

Punkt 1 – TsMS-i § 49 lõike 2 muutmine

Muudatusega on jäetud kohtunikule sekretäri juhendamise kohustus, ent olukorras, kus

sekretär protokolli koostamisega jooksvalt ka ilma kohtuniku dikteerimiseta toime tuleb, ei

ole kohtunikul kohustust protokolli minevat teksti dikteerida.

Punkt 2 – TsMS-i § 61 muutmine ja täiendamine

Praegu puudub täpne kord toimikute hävitamiseks. Arvestades toimikutes sisalduvaid

delikaatseid dokumente ja konfidentsiaalseid andmeid, volitatakse justiitsministrit määrusega

kehtestama toimikute hävitamise täpsema korra.

Punkt 3 – TsMS-i § 67 täiendamine lõikega 1 1

Eelnõuga täiendatakse paragrahvi lõikega 1 1 ja sätestatakse, et menetlustähtja ennistamise

aluseks ei saa olla asjaolu, et menetlusosalisel ei olnud võimalik temale kättetoimetamiseks

kasutatavat sidevahendit seitsme päeva või pikema ajavahemiku jooksul kasutada ja kui ta

mõjuva põhjuseta kohut sellest ei teavitanud ning ei edastanud uut aadressi ega sidevahendi

andmeid. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus menetlusosalised lihtsalt jätavad teatama

kohtule oma sidevahendi andmete muutumisest, samuti asjaolust, kui menetlusosalisel ei ole

võimalik seda ajutiselt kasutada – näiteks menetlusosaline sõidab pikemale reisile.

Punkt 4 – TsMS-i § 108 muutmine

Alates 2009. aastast kui mindi üle täielikule maksekäsu elektroonilisele menetlusele, lahendab

maksekäsu kiirmenetluse asju üksnes Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja.

Punkt 5 – TsMS-i § 126 lõike 2 1 kehtetuks tunnistamine

Eelnõu kohaselt loetakse nõue mittevaraliseks ja lisatakse TsMS-i § 132 lõikes 4 esitatud

loetellu.

Punkt 6 – TsMS-i § 126 lõike 3 muutmine

Eelnõu kohaselt loetakse nõue mittevaraliseks ja lisatakse TsMS-i § 132 lõikes 4 esitatud

loetellu.

Punkt 7 – TsMS-i §-de 130 ja 131 kehtetuks tunnistamine

Eelnõu kohaselt loetakse nõuded mittevaraliseks ja lisatakse TsMS-i § 132 lõikes 4 esitatud

loetellu.

Punkt 8 – TsMS-i § 132 lõike 1 muutmine

TsMS-i § 132 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse teisiti. Mittevaralise nõude puhul on eelnõu

järgi eeldatavaks hagihinnaks 3500 eurot. Kehtiva seadustiku järgi on mittevaralise nõude

eeldatavaks hagihinnaks 1595 eurot. Praeguseks on keskmise vaidluse eeldatav väärtus

menetlusosalise jaoks eelduslikult oluliselt suurem võrreldes kunagi kehtestatud eeldatava

hagihinnaga ning seega viiakse mittevaralise nõude eeldatav hagihind eelnõus esitatud uue

määraga rohkemal määral muutunud tegelikkusega vastavusse. Kui kehtiva seaduse järgi on

mittevaralise nõude eest tasutav riigilõiv 319,55 eurot, siis eelnõu järgi oleks vastavaks

riigilõivumääraks avalduse AET-i kaudu esitamisel 250 eurot, riigilõivu üldmääraks 300

eurot. Seega vaatamata hagihinna tõstmisele alaneb sellelt arvestatav riigilõiv võrreldes tänase


iigilõivuga.

Punkt 9 – TsMS-i § 132 lõike 4 muutmine

Sättega muudetakse mitmed nõuded mittevaraliseks. Tegemist on vaidlustega, mille tulemi

lisaväärtust, varalist väärtust, on menetlusosaliste jaoks üldjuhul äärmiselt problemaatiline

õigesti ja õiglaselt kindlaks määrata. Oluline aspekt muudatuse sisseviimisel on ka asjaolu, et

nimetatud vaidluste puhul ei ole sisuliselt tegemist mitte vara väljamõistmisega, vaid

omandikorralduse muutmisega, millest menetlusosalisele tulenevat varalist lisaväärtust on

küllaltki problemaatiline kindlaks teha.

Ka näiteks juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse

tunnustamise nõue loetakse mittevaraliseks. Aktsia- või osakapitali järgi hagi hinna

arvutamise õigsuse lükkab ümber ka asjaolu, et aktsia- või osakapitali suurus ei ole seotud

üldjuhul ühingu väärtusega ega tegevuse ulatusega. Teisest küljest oleks jällegi omakapitali

järgi hagi hinna arvutamine ja omakapitali igakordne väljaselgitamine kohtu jaoks liialt

ressursimahukas, keeruline ja aeganõudev. Samuti on juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks

tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise nõude mittevaraliseks lugemine põhjendatud

asjaoluga, et juriidilise isiku otsus ei pruugi omada otsest majanduslikku tagajärge ning

võimalikku tulemi lisaväärtust menetlusosalise jaoks on üldjuhul äärmiselt problemaatiline

õigesti ja õiglaselt kindlaks määrata.

Punkt 10 – TsMS-i § 132 lõike 5 muutmine

Muudatus on seotud TsMS-i § 132 lõike 1 muudatustega, mille kohaselt loetakse mittevaralise

nõude hagihinnaks 3500 eurot senise 1595 euro asemel. Kuna kehtivas seaduses oli

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna ülemmäär ligi kaks korda suurem kui

mittevaralise nõude hagi hind, siis tõstetakse eelnõuga senine ülemmäär 3000 eurot 6000

euroni, et säilitada samaväärne proportsioon.

Punkt 11 – TsMS-i § 133 muutmine

Kehtiva seadustiku kohaselt arvutatakse hagihinda ainult põhinõude järgi. Muudatuse

kohaselt määratakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Nõuete eristamine tekkealuse

järgi ei ole lõivustamise seisukohalt põhjendatud, kuna kohtu ajakulu ning vaidlus

kõrvalnõuete põhjendatuse väljaselgitamisel võib olla ja on tihti keerukam ja

ressursimahukam kui vaidlus põhinõude üle.

Punkt 12 – TsMS-i § 136 lõike 5 muutmine

Muudatus põhineb Riigikohtu ettepanekul. Kaotatakse tsiviilasja hinna määramise peale

eraldi määruskaebuse esitamine menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Seda on jätkuvalt

võimalik vaidlustada menetlust lõpetava lahendi vaidlustamisega.

Punkt 13 – TsMS-i § 139 lõike 2 muutmine

Kaotatakse toimingute loetelu, millelt tuleb riigilõivu tasuda. Uue sõnastuse kohaselt tuleb

riigilõivu tasuda riigilõivuseaduses sätestatud menetlustoimingutelt riigilõivuseaduses

sätestatud määras.

Punkt 14 – TsMS-i § 139 täiendamine lõigetega 2 1 ja 2 2

TsMS-i § 139 täiendatakse lõigetega 2 1 ja 2 2 ning nähakse ette võimalus riigilõivu

soodusmääraga menetlustoimingute tegemiseks ka isikutele, kellel ei ole võimalik taotlust

esitada elektrooniliselt AET-i kaudu. Kui nimetatud asjaoludel ei oleks võimalik

soodusmääraga menetlustoimingu tegemist taotleda, võiks see olukord kujuneda vastuolus


olevaks põhiseaduses sätestatud võrdsuspõhimõttega. Riive võiks põhiseadusevastaseks

kujuneda eeskätt olukorras, kus teatud isikud peaksid tasuma kõrgemat riigilõivu seetõttu, et

neilt ei saa eeldada avalduse elektroonilist edastamist, mitte seetõttu, et isikud ei soovi

avaldust elektrooniliselt esitada olukorras, kus see oleks võimalik.

Punkt 15 – TsMS-i § 139 lõigete 3 ja 4 kehtetuks tunnistamine

TsMS-i § 139 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna eelnõuga määratakse sama

paragrahvi lõikes 2, et riigilõivu tuleb tasuda riigilõivuseaduses sätestatud

menetlustoimingutelt ning riigilõivuseaduses sätestatud määras.

Punkt 16 – TsMS-i § 140 lõike 2 muutmine

TsMS-i § 140 lõike 2 muudatusega tõstetakse kautsjoni alammäära 25 eurolt 100 eurole,

hagita asjades 50 eurole. Menetlus kassatsiooniastmes on oluliselt kulukam kui esimese ja

teise astme kohtumenetlus, kuna menetlus kassatsiooniastmes viiakse läbi vähemalt kolmeses

kohtukoosseisus kõige kõrgemalt tasustatud kohtunike poolt. Uued riigilõivumäärad on

mõistlikus proportsioonis muude riigilõivudega – näiteks varalise nõudega hagi madalaim

riigilõiv esimese astme menetluses on 60 eurot, hagita menetluse üldlõiv esimeses astmes on

50 eurot.

Punkt 17 – TsMS-i § 142 muutmine

TsMS-i § 142 lõike 1 sõnastusest jäetakse välja kaja, kuna sellelt tuleb tasuda riigilõivu.

Eelnõu paragrahvi lõike 2 kohaselt tasutakse menetluse taastamise ja teistmisavalduse

kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 50 eurot

ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tasutakse menetlustähtaja

ennistamise avalduselt kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule 1/4 hagihinnast, kuid mitte

vähem kui 50 eurot (hagita menetluses 25 eurot) ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Alammäära

korrigeerimine on vajalik menetlusökonoomilistel kaalutlustel, et ei esitataks liiga

kergekäeliselt põhjendamatuid avaldusi. Samuti ei kata praegu kehtiv alammäär avalduse

menetlemise kulusid.

Punkt 18 – TsMS-i § 143 punkti 5 kehtetuks tunnistamine

Väljaandes Ametlikud Teadaanded kutse või teate avaldamine on muudetud riigilõivuvabaks

ja seega sellega kulusid ei kaasne.

Punkt 19 – TsMS-i § 147 lõike 5 muutmine

Eelnõu kohaselt ei tasuta maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral

täiendavalt riigilõivu. Kehtiva seadustiku järgi peab maksekäsu kiirmenetluse

hagimenetluseks ülemineku korral tasuma hagilt täiendavat riigilõivu ulatuses, mis ei ole

kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivuga. Eelnõu ja

regulatsiooni muutmise eesmärk on eeskätt maksekäsu kiirmenetluse kohtusse pöörduja jaoks

atraktiivsemaks muutmine. Samuti vähendatakse muudatusega riigilõivukoormust, mis

motiveerib menetlusosalisi suuremal määral maksekäsu kiirmenetlust kasutama. Kuigi

maksekäsu kiirmenetluse puhul ei ole tegemist kohustusliku eelmenetlusega, on tegemist

kiirema, odavama ja efektiivsema menetlusega kui hagimenetlus. Eesmärk on saavutada

olukord, kus kohtusse pöördujad eelistaks hagimenetlusele maksekäsu kiirmenetlust, kuna

tegemist on võrreldes hagimenetlusega kohut vähem koormava menetlusega, millega samas

saavutab kohtusse pöörduja tulemuse tõenäoliselt kiiremini ja odavamalt kui hagimenetluses.

Samuti lihtsustab muudatus kohtute töökoormust maksekäsumenetluse hagimenetlusse

üleminekul. Nõude suurendamise korral pärast maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks

üleminekut tasutakse täiendavat riigilõivu hagihinna suurenemise järgi.


Punkt 20 – TsMS-i § 148 lõike 2 kehtetuks tunnistamine

Nimetatud paragrahv tunnistatakse kehtetuks menetlusökonoomilistel kaalutlustel seonduvalt

muudatusega, mille kohaselt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise eest riigilõivu ei

nõuta, seega ei kaasne enam ka kulu.

Punktid 21 ja 22 – TsMS-i § 149 lõike 1 kehtetuks tunnistamine ja lõike 2 muutmine

TsMS-i § 149 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, kuna viidatud lõikes sisalduv on reguleeritud

sama paragrahvi teises lõikes ning tegemist on tarbetu kordamisega. TsMS-i § 149 lõige 2

muudetakse ja sõnastatakse teisiti. Muudatus on eeskätt tingitud asjaolust, et

tsiviilkohtumenetluse seadustik sätestab otsesõnu menetlustoimingud, mille eest tuleb tasuda

kautsjoni. Samuti muudetakse lõiget 2 põhjusel, et eelnõu alusel ei nõuta kaja esitamisel

kautsjoni, vaid riigilõivu.

Punkt 23 – TsMS-i § 149 lõike 5 muutmine

TsMS-i § 149 lõikest 5 jäetakse välja sõna „kaja“, kuna kaja esitamine on eelnõu kohaselt

maksustatud kautsjoni asemel riigilõivuga.

Punkt 24 – TsMS-i § 152 lõike 2 muutmine

Teine lause tunnistatakse kehtetuks tulenevalt asjaolust, et koosseisulise tõlgi kasutamise eest

on alates 01.01.2012. a kehtestatud riigilõiv.

Punkt 25 – TsMS-i § 174 1 lõike 2 muutmine

Muudatusega soovitakse kõrvaldada maksekäsu kiirmenetluse senine puudus, nimelt ei

saanud erinevalt hagi menetlusest maksekäsu kiirmenetluses esindaja kulusid menetluse

kuludena arvestada ja nende hüvitamist taotleda. Eelnõuga nimetatud võimalus luuakse,

arvestades menetluse formaliseeritust, kehtestatakse maksekäsu kiirmenetluses

menetluskulude fikseeritud määraks 20 eurot. Nimetatud summa peaks olema piisav

menetluskulude hüvitamiseks, katmaks massavaldaja juristi ja ka füüsilise isiku avalduse

täitmisele kulunud aja.

Punkti 26 – TsMS-i § 175 lõike 1 muutmine

Olukorras, kus kohus saadab menetluskulude kindlaksmääramise avalduse vastaspoolele

tutvumiseks ja seisukoha avaldamiseks ning vastaspool kulutustele vastu ei vaidle, on

põhjendamatu kohtu koormamine sellega, et ta peaks eraldi hakkama hindama lepingulise

esindaja kulude põhjendatust. Kohus kontrollib vaid, et menetluskulud ei oleks suuremad, kui

Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäär. Vastuväite esitamise korral tuleb kohtul kontrollida

vastuväite alusel ja selle ulatust arvestades ka kulude põhjendatust ja vajalikkust ning see

määruses lahti kirjutada. Kui aga vastuväidet ei esitata, on muudatuse kohaselt kohus

kohustatud vaid kontrollima, et lepingulise esindaja kulud jääksid valitsuse määrusega

kehtestatud piirmäärade piiresse.

Punkt 27 – TsMS-i § 177 täiendamine lõigetega 4 ja 5

Olukorras, kus kohus saadab menetluskulude kindlaksmääramise avalduse vastaspoolele

tutvumiseks ja seisukoha avaldamiseks ning vastaspool kulutustele vastu ei vaidle, puudub

vajadus kohtul täiendavalt kaaluda kulude põhjendatust ja ulatust, kui lepingulise esindaja

kulud pole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast ja menetlusosalise

kättetoimetamise kulud ebamõistlikult suured. Seetõttu puudub ka sisuline vajadus teha

põhjendatud määrus. Menetluskulude kindlaksmääramine ei tohi jääda venima, mistõttu tuleb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus lahendada 60 päeva jooksul arvates avalduse


esitamisest.

Punkt 28 – TsMS-i § 178 täiendamine lõikega 2 1

Kui menetlusosaline õigel ajal vastuväiteid ei esita ja kohus rahuldab menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse, ei saa menetlusosaline menetluskulusid enam vaidlustada.

Samas jääb loomulikult alles võimalus vaidlustada menetluskulud juhul, kui mingil põhjusel

vastaspoole avaldusele vastuväite esitamise võimalust ei olnudki, samuti juhul, kui kohus

peaks vastuväitest hoolimata avalduse siiski rahuldama.

Punktid 29 ja 30 – TsMS-i § 194 lõike 3 muutmine ja täiendamine lõikega 4

TsMS-i § 194 lõige 3 annab justiitsministrile volituse sätestada oma määrusega täpsemalt

kohtudeposiiti hoiustamise kord. Hoiustamise viisid ja tagatise suuruse määrab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt kohus oma määrusega. Deposiitkontole

sissemaksete ja väljamaksete tegemise aluseks on kohtumäärus, sissemaksete ja väljamaksete

tegemise täpsem kord on sätestatud kohtute raamatupidamise sise-eeskirjas. Seega ei ole

vajalik täiendavalt täpsema hoiustamise korra kehtestamine justiitsministri määrusega.

Eelnõuga reguleeritakse hoiustamiseks vajaminevate kohtu deposiitkonto ja viitenumbrite

andmete avaldamise koht, milleks on ka praegu kohtu veebileht.

Punkt 31 – TsMS-i § 200 lõike 4 muutmine

Seadustikku täpsustatakse menetlusosalise kohustusega teavitada kohut hagimenetluses ja

maksekäsu kiirmenetluses ka oma pikemaajalisest eemalviibimisest, mil menetlusosaline ei

saa kohtumenetluses osaleda. Sellisel juhul on kohtul võimalik menetluse planeerimisel ja

menetlusdokumentide kättetoimetamisel sellega arvestada, mis vähendab menetluse

põhjendamatud venimist ning tagab õigel ajal menetlusosalise informeerituse.

Punkt 32 – TsMS-i § 216 lõike 1 muutmine

Kehtiva seaduse kohaselt võib kolmanda isiku kaasamist taotleda kuni asjas kohtulahendi

jõustumiseni. See tekitab aga olukorra, kus kohtul puudub võimalus menetlust ja selle kestust

planeerida ning menetlust ohjata, kuna menetlusosalised ei esita vastavaid taotluseid

menetluse ettevalmistavas etapis. Eelkõige annab see kostjale võimaluse menetlust

pahatahtlikult venitada. Tegemist on menetluse venitamise eesmärgil ühe enim kasutatava

kitsaskohaga seadustikus, mis eelnõuga kõrvaldatakse. Eelnõu kohaselt muudetakse kolmanda

isiku kaasamise korda selliselt, et kolmanda isiku kaasamist võib taotleda kuni eelmenetluse

lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni.

Punktid 33–42 ja 71 – kättetoimetamise regulatsiooni muutmine

• Olemasoleva regulatsiooni ja sellel põhineva korralduse problemaatika

Lisaks õiglase kohtulahendi saamisele on kohtusse pöördunud isiku jaoks oluline ka õiglane,

minimaalselt kulukas ja kiire ehk tõhus menetlus. Riigikohus viis 2008. a sügisel läbi

küsitluse eri õigusalal töötavate isikute hulgas, selgitamaks välja kohtukorraldusega

seonduvaid probleeme kohtusüsteemis. Küsitluse eesmärk oli uurida kohtunike, prokuröride

ja advokaatide arvamusi tsiviilkohtumenetluse ebaefektiivsuse põhjuste kohta. Erinevate

õiguskutsete esindajad leidsid, et üheks peamiseks tsiviilkohtumenetluse ebaefektiivsuse

põhjustajaks on menetlusdokumentide kättetoimetamine, millega esineb väga palju probleeme

ja mis põhjustab menetluste venimist.


Eesti esimese astme kohtutes on dokumentide kättetoimetamise staadiumis hinnanguliselt

kolmandik kuni pool kõigist menetluses olevatest tsiviilasjadest, mis tähendab seda, et nendes

asjades seisab menetlus kuni kostja leidmiseni. Sama probleemi otsa põrkub ka 2006. a

loodud maksekäsu kiirmenetlus, mis oli mõeldud lihtsamatele nõuetele, kus võlgnikul ei ole

esitatud nõude vastu ühtegi sisulist õiguslikku vastuväidet (nt kommunaal- ja sideteenuste jms

kohustused). Riigikohus on alates 2006. aastast, mil vastav instituut seadusesse praegusel

kujul sisse viidi, teinud üle 40 menetlusdokumentide kättetoimetamist käsitleva lahendi, mis

näitab, et tegemist on massiliselt esineva probleemiga. Menetlusdokumentide

kättetoimetamise raskused on seotud nii õiguslike kui sotsiaalmajanduslike probleemidega.

Õiguslikud probleemid seonduvad eelkõige sellega, kuidas on esiteks reguleeritud ja teiseks

praktikas korraldatud kostjate leidmine ja neile menetlusdokumentide kättetoimetamine.

Kehtiva seaduse kohaselt on kohus sageli pandud olukorda, kus temal lasub ainuvastutus

dokumentide kättetoimetamise eest ning menetlusosaline, kelle huvides peaks olema

menetluse kulgemine ning kes pärast võib kohtu aeglase ja ebaefektiivse tegutsemise peale

kaevata, ei pea omalt poolt midagi tegema. Niisugune olukord ei sobi kokku ei võistleva

menetlusega ega kohtu funktsiooniga õigust mõistva riigivõimuna ja vajab korrigeerimist.

Arvestades, et rahvastikuregistri mittevastavus tegelikkusele muudab kättetoimetamise väga

töömahukaks ülesandeks, kulutavad kohtunikud ja nendega koos töötavad ametnikud

ebaproportsionaalselt suure osa oma ajast dokumentide kättetoimetamise teostamisele (sh

kostjate otsimisele).

2009. aasta novembris kiideti heaks projekt „Menetlusohje rakendamine Eestis“, mida

rahastas 90% ulatuses Euroopa Sotsiaalfond ning Eesti poolt Justiitsministeerium ja

Riigikohus kumbki viieprotsendilise omafinantseeringuga. Projekt viidi Eesti kohtusüsteemis

läbi 2010. aastal. Projekti aruande nr I kohaselt (lk-d 24–25):

„SOOVITUS CB4:

Menetlusdokumentide kättetoimetamise osas kehtivat regulatsiooni tuleks täiendada, lubades

ükskõik millise menetlusdokumendi toimetada „poole tavalisele või viimasele teadaolevale

aadressile" ning lugeda niisugune kättetoimetamine nõuetekohaseks.

CB4.1. Soovituse eesmärk:

Võimaldada kiiret menetlusdokumentide (sh hagiavalduste) kättetoimetamist mis vähendaks

märkimisväärselt viivitusi kohtumenetluses, iseäranis olukorras, kus pool tahtlikult väldib

menetlusdokumentide kättesaamist.

CB4.2. Märkused:

Kõik kohtunikud kõigis külastatud kohtutes kinnitasid, et tegu on väga tõsise probleemiga,

mis on üheks peamiseks viivituste tekke ja kohtuistungite edasilükkamise põhjuseks. Samuti

on selle tagajärjel kohtud sunnitud kohtusse mitteilmunud pooli taga otsima. Kõik nimetatud

probleemid laheneksid, kui käesolev soovitus ellu viia.

CB4.3. Küsimus sellest, mis juhtub, kui kostja ilmub pärast tagaseljaotsuse tegemist kohtusse

ja ütleb, et tema pole hagi kunagi kätte saanud, ning taotleb otsuse tühistamist, on tõusetunud

mitmel korral. Inglismaa ja Wales'i apellatsioonikohus on leidnud, et kui

menetlusdokumendid on nõuetekohaselt toimetatud tavalisele või viimasele teadaolevale

aadressile, siis ei või isik väita, et ei ole neid kätte saanud ning üksnes sel alusel asjaomast

kohtuotsust tühistada ei tohi. Inglismaal ja Wales'is toimetatakse seetõttu valdav enamik

menetlusdokumente menetlusosalistele kätte posti teel.“.


Seega on eelnõuga täiendavalt reguleeritud ka kohtumenetluse olulisimat kitsaskohta,

menetlusdokumentide kättetoimetamist, eesmärgiga seda tõhustada. Kättetoimetamine

mõjutab oluliselt efektiivse, sh mõistliku aja jooksul toimuva õigusemõistmise saavutamist ja

peab kaasa aitama nimetatud eesmärkide saavutamisele.

Eelnõu koostamisel on lähtutud eeldusest, et hagimenetlus on võistlev menetlus, milles võib

kättetoimetamisega seotud riske ja ka koormust praegusega võrreldes oluliselt suuremal

määral kanda menetlusosaline.

– TsMS-i täiendamine §-ga 311 1

Paragrahvis reguleeritakse kohtute ja menetlusosaliste jaoks täpsemalt ära infotehnoloogia

võimalustele vastav elektrooniline kättetoimetamine ning luuakse paremad regulatiivsed

eeldused kättetoimetamiseks loodud infosüsteemi (AET) võimalikult tõhusaks rakendamiseks.

Samuti piiritletakse kohtu jaoks selgelt ja ammendavalt ära see mõistlik tegevuste ring, mida

elektrooniliseks kättetoimetamiseks (sh selleks andmete leidmiseks) kohtult nõutakse (lõike 1

p-d 1–5, lõiked 2 ja 4). Tänapäeva globaliseerumise tingimustes, kus inimesed liiguvad palju

ringi ja seetõttu ei pruugi neil olla kindlat elukohta, mis ei mõjuta aga kindla

elektronpostiaadressi olemasolu ega suhtlusportaali liikmeks olemist, on elektrooniline

kättetoimetamine muutunud väga aktuaalseks. Menetlusdokumentide elektrooniline

kättetoimetamine on soodsam ja kiirem võrreldes posti teel kättetoimetamisega, mistõttu

tuleks kohtumenetluse kiirust silmas pidades elektroonilise kättetoimetamise mahtu ka

suurendada ja näha ette lisavõimalusi elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Kuna

elektrooniline kättetoimetamine ei ole rahaliselt ega ajaliselt kulukas ja aitaks muuta

kättetoimetamist efektiivsemaks, tagades isikule õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures,

on eelnõus võetud samme elektroonilise kättetoimetamise edendamiseks.

Eelnõu kohaselt peab kohus menetlusosalisele infosüsteemi vahendusel tegema viivitamata

kättesaadavaks kõik menetlusdokumendid sõltumata sellest, kuidas toimub nende

kättetoimetamine, ning justiitsministrile nähakse ette õigus kehtestada selleks üleminekuaeg

sõltuvalt kohtute tehnilisest valmisolekust. See tähendab, et menetlusosalisel peab tulevikus

olema igal hetkel võimalus kõigi menetlusdokumentidega infosüsteemi vahendusel tutvuda.

Sellega astutakse edasi oluline samm digitaalse toimiku loomise suunas.

– TsMS-i § 314 muudatus

Paragrahvi muudetakse, sest sellest regulatsioonist on eraldatud elektroonilise

kättetoimetamise regulatsioon, mis sisaldub eraldi paragrahvi (TsMS-i § 311 1 ).

– TsMS-i täiendamine §-ga 314 1

Paragrahvis reguleeritakse eraldi ja põhjalikumalt menetlusdokumendi kättetoimetamist

saatmisega, mille tulemusel laiendatakse ja lihtsustatakse selle kättetoimetamisviisi

kasutamise võimalusi kohtu jaoks. Kui isikule on juba menetlusdokument korra teatud

aadressi või muu sidevahendi kaudu kätte toimetatud, saadetakse edaspidi kõik

menetlusdokumendid samale aadressile ning need loetakse saatmisest seitsme päeva

möödumisel menetlusosalisele kättetoimetatuks. Lisaks on lubatud menetlusdokumente või

teavet nende kättesaadavaks tegemise kohta toimetada menetlusosalisele kätte mõnes teises

käimasolevas menetluses või eelnenud maksekäsumenetluses teada saadud aadressile või

sidevahendi andmete kaudu. Eelnimetatud säte annab kohtule suuremad võimalused

kasutamaks kohtute infosüsteemi ja seal olevaid andmeid menetlusosaliste kohta.

Eelnõu näeb ette, et kui menetlusdokumendi adressaat on avaldanud kohtule enda või oma

esindaja aadressi või sidevahendi andmed, saadetakse kõik menetlusdokumendid või teave


nende kättesaadavaks tegemise kohta eelnimetatud aadressile ja need loetakse viie päeva

möödumisel saatmisest kättetoimetatuks.

Erisus on sätestatud menetlusdokumendi posti teel saatmisega kättetoimetamisele välisriigis.

Sel juhul loetakse menetlusdokument kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel

menetlusdokumendi saatmisest.

– TsMS-i täiendamine § 315 lõikega 1 1 ja §-ga 315 1

Eelnõu kohaselt toimub hagimenetluses ja maksekäsu kiirmenetluses menetlusdokumendi

kättetoimetamine kohtutäituri kaudu menetlusosalise korraldamisel. See tähendab seda, et

nendes menetlustes ei vahenda kohus enam suhtlust ja kohtutäituri tasu maksmist

kohtutäiturile. Sellega vähendatakse oluliselt praegu kehtiva seadusega kohtule pandud

ebavajalikku bürokraatiat. Lisaks võib kohus juriidilisele isikule, kelle majandustegevusega

kaasneb püsivalt palju vaidlusi, teha ülesandeks toimetada kätte tema esitatud

menetlusdokument, sõltumata tema nõusolekust. Dokumendi kättetoimetamiseks edastab

kohus menetlusosalisele kättetoimetatava dokumendi kohtu pitseeritud ümbrikus. Seejärel

valib menetlusosaline ise kohtutäituri ja suhtleb vahetult kohtutäituriga.

– TsMS-i § 317, 318 lõike 2 ja § 483 lõike 3 muudatused ja täiendused (avalik

kättetoimetamine)

TsMS-i § 317 lõike 1 punkti 1 muudatusega kaotatakse kohtu ja kohtutäituri poolt

kättetoimetamiseks tehtavate tegevuste dubleerimine. Muudatuse kohaselt võib kohus

menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada ka juhul, kui varem on menetlusdokumenti

proovinud kätte toimetada kohtutäitur ning kohtutäituril on kättetoimetamine vaatamata

mõistlikele pingutustele ebaõnnestunud.

Sama paragrahvi lõikega 2 1 lihtsustatakse juriidilistele isikutele avaliku kättetoimetamise

standardit. Seda põhjusel, et neilt võib eeldada ja nõuda kõrgendatud kohustust ja hoolsust

dokumentide kättesaamisel võrreldes füüsiliste isikutega. Põhiseaduse § 9 järgi on juriidiliste

isikute puhul nende olemuse ja eesmärgi tõttu selline intensiivsem põhiseaduse § 24 lõike 2

sätestatud põhiõiguse riive lubatav olukorras, kus juriidiline isik või tema juhtorgani liikmed

on ise oma hoolsuskohustust (seadusega sätestatud aadressi registreerimise ja sideandmete

registripidajale esitamise kohustust) rikkunud. Eelnõu kohaselt piisab juriidilisele isikule

avalikuks kättetoimetamiseks, kui elektrooniline kättetoimetamine (ammendav loetelu

tegevustest TsMS-i § 311 1 lõike 1 p-id 1–5, lõiked 2 ja 4) ja juriidilise isiku kohta peetavasse

registrisse kantud aadressile tähitud kirjaga kättetoimetamine ei ole tulemust andnud. Kui

juriidiline isik on esitanud registripidajale dokumentide kättesaamiseks pädeva isiku Eesti

aadressi, tuleb enne menetlusdokumendi avalikult kättetoimetamist üritada dokumenti kätte

toimetada ka sellele aadressile. Muudatusega seondub ka § 318 lõike 2 muudatus.

Ülalnimetatud kaalutlustel lubatakse TsMS-i § 484 lõike 3 muudatusega avaliku

kättetoimetamist juriidilisest isikutest võlgnikele ka maksekäsu kiirmenetluses.

TsMS-i § 317 lõike 2 2 muudatus seondub TsMS-i § 486 lõike 1 punkti 2 muudatusega, mis

näeb ette, et maksekäsumenetlus läheb automaatselt üle hagimenetluseks, kui

maksekäsumenetluses kättetoimetamine ebaõnnestub, see vähendab oluliselt

menetlusosalistele kohtuga suhtlemisel kaasnevat bürokraatiat. Maksekäsu kiirmenetluse

üleminekul hagimenetluseks võib toimetada hagiavalduse kohe kätte avalikult, kui

makseettepaneku koostanud kohus ei ole vaatamata mõistlikele pingutustele suutnud

makseettepanekut võlgnikule kätte toimetada või kui kohtutäituril on makseettepaneku

võlgnikule kättetoimetamine vaatamata mõistlikele pingutustele ebaõnnestunud. Muudatuse

kohaselt ei pea kohus enam kohtu tehtud perspektiivituid tegevusi dubleerivalt läbi viima.


Juhul kui menetlusdokument toimetatakse kätte avalikult või see loetakse kättetoimetatuks

sellises kohas, kuhu menetlusdokumentide saatmine pole mõistlik, toimetatakse edasised

menetlusdokumendid kätte avalikult (TsMS-i § 317 lõike 2 3 ).

Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt loetakse dokumendid avalikult kättetoimetatuks kümne

päeva möödumisel avaldamisest, mis vähendab 20 päeva võrra seda aega, mil menetlus

seisab.

Punkt 42 – TsMS-i § 320 lõigete 3–5 kehtetuks tunnistamine

Nimetatud punktid tunnistatakse kehtetuks TsMS-i täiendamise tõttu §-ga 314 1 .

Punkt 43 – TsMS-i § 334 ja 335 muutmine

Eelnõuga tehtavate muudatuste kohaselt esitatakse kõik menetlusdokumendid arvutikirjas A4-

formaadis. Võimaluse korral esitatakse kõik menetlusdokumendid elektrooniliselt ja juhul kui

menetlusdokument esitatakse siiski paberil, tuleb see hiljem esitada ka elektrooniliselt.

Sellisel juhul ei pea aga elektrooniliselt esitatud dokument olema digitaalselt allkirjastatud ega

esitatud infosüsteemi vahendusel. Advokaadid ja muud lepingulised esindajad, notarid,

kohtutäiturid, pankrotihaldurid, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused ning muud

juriidilised isikud esitavad dokumendid kohtule elektrooniliselt, kui ei ole mõjuvat põhjust

esitada dokument muus vormis. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige infosüsteemi rike.

Muudatusega eraldatakse elektrooniline dokumendi esitamine faksi teel dokumendi

esitamisest. Oluline on siinjuures asjaolu, et dokumendi originaal tuleb kohtule esitada

viivitamata pärast dokumendi koopia saatmisest kohtule, kuid mitte hiljem kui viie päeva

pärast.

TsMS-i § 336 muudatuse kohaselt loetakse menetlusdokument esitatuks alates selle

elektroonilisest esitamisest, sh ei ole vajalik ka selle varustamine digitaalallkirjaga. Seetõttu ei

ole vajalik kõnesolevas paragrahvis seda enam korrata ega luua elektroonilise esitamise

dubleerivat sisutühja alternatiivregulatsiooni, mis põhjustaks ainult segadusi.

Punkt 44 – TsMS-i § 336 muutmine

Muudatusega kehtestatakse täpsem kord elektroonilise dokumendi esitamisele. AET

võimaldab esitada enamikku menetlusdokumente infosüsteemi kaudu ja nimetatud võimaluse

ka konkreetselt sätestab. Elektrooniline dokument ei pea olema digitaalselt allkirjastatud, kui

see esitatakse AET-i kaudu. Samuti ei pea nimetatud nõue olema täidetud dokumendi

elektronposti vahendusel esitamisel, kui kohtul ei ole kahtlust saatja isikus ja dokumendi

saatmises, sealhulgas kui kohus on nõustunud, et talle võib avaldusi või muid dokumente

esitada ka sellisel viisil. Seega võib kohus aktsepteerida digitaalselt allkirjastamata dokumente

või käsitleda neid puudustega esitatud dokumentidena ning võimaldab hiljem puudused

kõrvaldada.

Kehtivas TsMS-s sisaldus lõikega 6 osalt samas sõnastuses volitusnorm § 336 lg-s 3, seega on

tegemist volitusnormi asukoha muutmisega. Volitusnormi ei tunnistata kehtetuks ja

volitusnormi asukoha muutumise tõttu tuleb teha asjakohased muudatused volitusnormi alusel

kehtestatud määrusesse.

Punkt 45 – TsMS-i § 337 muutmine

Eelnõu muudatuste kohaselt ei pea advokaat saatma menetlusdokumenti enam elektronposti


teel ka teiste menetlusosaliste esindajatele juhul, kui ta esitab menetlusdokumendi kohtule

infosüsteemi vahendusel. Seda seetõttu, et dokumendi esitamisest saab süsteem teisi

menetlusosalisi automaatselt teavitada.

Punkt 46 – TsMS-i § 340 lõike 2 1 muutmine

Elektroonilisest dokumendist saab kohus saata ärakirju teistele menetlusosalistele ise ning see

ei põhjusta kohtule olulisi kulutusi. Samuti edastatakse üldjuhul menetlusdokumendid

menetlusosalistele elektrooniliselt.

Punkt 47 – TsMS-i § 352 täiendamine lõikega 1 1

Nimetatud sättega luuakse kohtule võimalus välistada olukord, kus menetlusosaline või tema

esindaja taotleb kohtult korduvalt kohtuistungi edasilükkamist, kusjuures seda tihti

pahatahtlikult menetluse venitamise eesmärgil. Kui seaduses on sätestatud, et kohtuistungi

korduvalt edasilükkamine ühe poole tõttu ei ole lubatud, hõlbustab see oluliselt ka kohtuniku

võimalusi nimetatud käitumise suhtes reageerida, jätta kohtuistungi edasilükkamise taotlus

rahuldamata ning seeläbi menetlust ohjata, kaitstes samal ajal ka teise poole huve.

Punkt 48 – TsMS-i § 373 lõike 1 muutmine

Muudatusega sätestatakse, et kostja võib esitada vastuhagi kuni eelmenetluse lõppemiseni või

kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Kehtiv korraldus andis kostjale

võimaluse menetlust pahatahtlikult venitada, jättes vastuhagi esitamise menetluse viimasesse

faasi. Tegemist on menetluse venitamise eesmärgil ühe enim kasutatava kitsaskohaga

seadustikus, eelnõuga see kõrvaldatakse.

Punkt 49 – TsMS-i § 385 täiendamine

Kehtiv õigus näeb ette võimaluse asendada hagi tagamise abinõu kohtu deposiiti raha

maksmisega või pangagarantii andmisega. Samas ei ole üheselt selge TsMS-i § 385 ja

§ 386 lõike 2 suhe. Lisaks on hoolimata pangagarantii andmisest või rahasumma maksmisest

hagi tagamise abinõu tühistamiseks kostjal vaja kohtule eraldi taotlus esitada. Muudatusega

need mitmetimõistetavused lahendatakse ja liigne bürokraatia kaotatakse. Kui kostja tasub

rahasumma, mille kohus oli rahalise nõudega hagi tagamise määruses märkinud, tühistab

kohus ise viivitamata kohaldatud abinõu ja asendab hagi tagamise raha maksmisega

(eelduseks on, et kostja teavitab raha maksmisest kohut). See lihtsustab menetlust, kuna ära

jääksid järgmised toimingud:

1) kostja taotlus hagi tagamise tühistamiseks (TsMS-i § 385);

2) kohtu poolt selle taotluse saatmine hagejale teadmiseks (TsMS-i § 386 lg 3);

3) hageja vastus (TsMS-i § 386 lõike 3 kohaselt on hagejal õigus vastuväiteid esitada).

Punkt 50 – TsMS-i § 398 täiendamine lõikega 4

Eelistungil peab kohus muu hulgas kindlaks määrama hagi või kaebuse aluseks olevad

asjaolud, mille üle toimub poolte vahel vaidlus, ja asja lahendamiseks tähtsust omavad

tõendid.

Punkt 51 – TsMS-i § 403 kehtetuks tunnistamine

Nimetatud paragrahv tunnistatakse kehtetuks, kuna kirjaliku menetluse läbiviimise

põhimõtteid muudetakse eelnõu § 2 punktiga 52 (TsMS-i § 404).

Punktid 52–55 – TsMS-i § 404 ja § 405 lõike 1 muutmine, § 405 täiendamine lõikega 1 1 ja

lõike 3 muutmine


Eelnõu muudatuste kohaselt laiendatakse kohtu võimalusi lihtmenetluse, sh kirjaliku

menetluse läbiviimiseks ja tõstetakse lihtmenetluse hagihinda 6000 euroni. Kuigi kehtiv

hagihinna piirmäär on 2000 eurot, ei ole muudatuse kujul siiski tegemist piirmäära

kolmekordse tõstmisega. Seda seetõttu, et samal ajal muutub ka hagihinna määramise loogika.

Vana hagihinna määramise loogika kohaselt võis kohus menetleda lihtmenetluses 4000-eurost

nõuet vaatamata 2000-eurosele piirmäärale, kuna põhinõude ulatuses kõrvalnõuet ei loetud

hagihinna osaks. Kuna eelnõu kohaselt loetakse kõrvalnõuded alati täies ulatuses hagihinna

osaks, siis tegelikult tõstetakse eelnõuga lihtmenetluse piirmäära kehtiva piirmääraga

võrreldes ainult poole, st 2000 euro võrra.

Punkt 56 – TsMS-i § 412 täiendamine lõikega 1 1

Muudatus sätestab, et olukorras, kus hageja on tõenäoliselt kaotanud asja lahendamise vastu

huvi, sealhulgas kui hageja ei ole vastanud kohtu pöördumisele või kui kohtul ei ole võimalik

hagejaga ühendust saada hageja poolt enda kohta avaldatud sidevahendi andmete abil, jätab

kohus hagi läbi vaatamata.

Punkt 57 – TsMS-i § 414 lõike 3 muutmine

Parandatakse sõnastust, uue sõnastuse kohaselt võib kohus asja sisuliselt lahendada ka siis kui

pool ilma mõjuva põhjuseta puudub.

Punktid 58 ja 59 – TsMS-i § 415 muutmine

Nimetatud muudatused seonduvad kättetoimetamise regulatsiooni muudatustega ning nendega

täpsustatakse kajaga menetluse taastamise regulatsiooni. Muu hulgas vähendatakse võimalusi,

et menetlusosalised saavad pahatahtlikult kaja institutsiooni kasutades menetlust venitada.

Vaadata ka TsMS-i § 67 lõike1 1 (p 3) täienduse selgitusi.

Punkt 60 – TsMS-i § 423 lõike 1 täiendamine

Loetelu täiendatakse nii, et hagi jäetakse läbi vaatamata ka siis, kui hageja ei teavita kohut

talle menetlusdokumentide kättetoimetamiseks määratud tähtaja jooksul kättetoimetamise

tulemustest, kuna sellisel juhul on hageja eeldatavalt oma hagi menetlemise vastu huvi

kaotanud.

Punkt 61 – TsMS-i § 441 muutmine

Kõnesoleva muudatusega kehtestatakse digitaalse lahendi vormistamise kohustus

senise võimaluse asemel, et oleks võimalik edaspidi lihtsamini üle minna digitaalsele

kohtutoimikule. Praegu on juba kohtuid, kes edukalt kasutavad digitaalsete lahendite

tegemise võimalust. Digitaalne lahend on mõistlik jätk praeguseks loodud

infotehnoloogilistele arendustele kohtusüsteemis, aitab muu hulgas kokku hoida riigi

kulusid paberil toimikute arvelt ning on tõhusam ja mugavam ka menetlusosalistele.

Punktid 62–64 – TsMS-i §-de 444, 448 ja 452 muutmine

Muudatus toob rohkemal määral tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni kriminaal- ja

väärteomenetluse regulatsioonis seni valdavalt rakendamist leidnud otsustega kaasneva

ebavajaliku bürokraatia vähendamise, andes ka tsiviilkohtumenetluses kohtule suuremad

võimalused lihtsustatud nõuetega otsuste tegemiseks. Siiski võib otsusest kirjeldava ja

põhjendava osa täielikult välja jätta lihtmenetluse asjades ning muudel juhtudel üksnes

menetlusosaliste nõusolekul.


Punkt 65 – TsMS-i § 481 lõike 2 muutmine

Hagita menetluses maksekäsu asjades tekitab võlgnike paljusus probleemi menetluskulu

väljamõistmisel, samuti makseettepanekute kättetoimetamisel, sest automatiseeritud menetlus

väljub lihtsa ja kiire menetluse raamidest. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus avaldajal on

palju laenulepinguid kümnete inimestega erinevate võlasummade kohta, kuid ta soovib kõiki

nõudeid sisse nõuda ühe maksekäsu kiirmenetluse avaldusega, hoides nii kokku riigilõivu

tasumise arvelt ja koormates maksekäsuosakonda. Elektroonilise maksekäsu kiirmenetluse

olemusega ei sobi kokku võimalus, kui üks avaldaja esitab ühes avalduses erineval alusel

nõuded mitme võlgniku vastu.

Punkt 66 – TsMS-i § 481 lõike 2 2 muutmine

Muudatusega tõstetakse maksekäsu kiirmenetluses nõude piirmäära 10 000 euroni.

Punkt 67 – TsMS-i § 482 lõike 2 muutmine

Parandatakse viga, et maksekäsule vastuväite esitamise korral menetlus lõpetataks.

Punkt 68 – TsMS-i § 483 lõike 1 muutmine

On selge, et avaldaja jaoks on oluline, et tema avaldus lahendatakse ehk makseettepanek

tehakse võimalikult kiiresti. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on maksekäsu kiirmenetluse

avalduse lahendamise tähtaeg seitse päeva avalduse saamisest. Senise regulatsiooni kohaselt

sätestatud tähtajast jääb maksekäsu kiirmenetluse avalduse lahendamiseks maksekäsukeskuse

ametnikele avalduse menetlemiseks vaid viis tööpäeva. Maksekäsukeskuse tööprotsess on

jaotatud etappideks ning enne makseettepaneku tegemist läbib iga avaldus mitu

menetlusetappi: riigilõivu kontrollimine, avalduse andmete ja menetlusosaliste andmete, sh

sidevahendi andmete kontroll ja parandamine. Samuti parandatakse avaldustes esinevaid vigu.

Arvestades, et maksekäsu kiirmenetluse avaldusi lahendavale Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakonnale Haapsalus laekub sadu avaldusi päevas – avaldusi on võimalik avaliku

e-toimiku ja X-tee kaudu esitada ööpäev läbi ja X-tee kaudu ka kümneid avaldusi korraga –,

on menetluse paremaks ja õigemaks läbiviimiseks vaja sätestada avalduse lahendamiseks

senisest pikem tähtaeg. Loodava regulatsiooniga sätestatakse maksekäsu kiirmenetluse

avalduse lahendamise tähtajaks kümme tööpäeva avalduse saamisest.

Punkt 69 – TsMS-i § 483 lõike 2 punkti 3 muutmine

Muudatus seondub TsMS-i § 486 muudatusega, millega nähakse ette, et kui maksettepanekut

ei ole õnnestunud võlgnikule kätte toimetada, läheb maksekäsu kiirmenetlus üle

hagimenetluseks. Kõnesoleva muudatusega välistatakse see olukorras, mil avaldaja on

selgesõnaliselt väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada ehk on

hagimenetluse välistanud.

Punkt 70 – TsMS-i § 483 lõike 2 täiendamine punktiga 3 1

Muudatusega nähakse ette menetluse lõpetamise alus juhuks, kui avaldaja ei teavita kohut

talle menetlusdokumentide kättetoimetamiseks määratud tähtaja jooksul kättetoimetamise

tulemustest. Sellisel juhul tuleb eeldada, et avaldaja on oma menetluse vastu huvi kaotanud.

Punkt 71 – TsMS-i § 484 lõike 3 muutmine

Vaadata TsMS-i § 317 muutmise selgitusi.

Punkt 72 – TsMS-i § 485 täiendamine lõikega 4

TsMS-i § 468 muutmise tõttu tõstetakse lõpetamise alus sellesse paragrahvi.


Punktid 73 ja 74 – TsMS-i §-de 486 ja 487 muutmine

Normide muutmisega luuakse lisaalused maksekäsu kiirmenetluse automaatseks

hagimenetluseks üleminekuks, et vähendada nii kohtu kui ka menetlusosaliste bürokraatiat

olukordades, kus selline üleminek on valdavatel juhtudel mõistlik. Samuti läheb menetlus

hagimenetluseks üle, kui makseettepanekut ei ole õnnestunud võlgnikule kätte toimetada

(praegu menetlus lõpetatakse ja seetõttu eelistavad paljud kohe hagimenetlust, kus saab

kohaldada avalikku kättetoimetamist) ning kui on sõlmitud maksemenetluse ajal kompromiss.

Üsna tihti esineb maksekäsumenetluses selliseid olukordi, kus võlgnik vaidleb

makseettepanekule vastu selgelt piiritletult osaliselt, peamiselt ollakse nõus põhinõudega ja

vaidlustatakse kõrvalnõuded või siis ollakse kõrvalnõuetega nõus üksnes osaliselt. TsMS-i

§ 487 täiendamisega vähendatakse sellistel juhtudel nii kohtu kui ka menetlusosaliste

bürokraatiat sellega, et kohus lahendab asja maksekäsuga selles osas, milles selgelt vaidlus

puudub, ning seejärel lahendatakse ülejäänud osa vaidlusest hagimenetluses.

Punkt 75 – TsMS-i § 489 lõike 2 1 muutmine

TsMS-i § 489 lõikes 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei ole tasunud makseettepanekus

nimetatud summat ja ei ole õigeaegselt esitanud vastuväidet, teeb kohus määrusena

maksekäsu summa sissenõudmise kohta. Eeltoodust tuleneb, et maksekäsuga kinnitatav

maksegraafik ei tohi olla summa poolest suurem kui makseettepanek. Täpsustatakse, et

maksegraafik peab sisaldama tasumise tähtpäevi, osamaksete suurusi.

Punkt 76 – TsMS-i § 490 1 lõike 2 muutmine

Muudatusega parandatakse ilmne ebatäpsus. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, artikli 16 kohaselt saab Euroopa

maksekäsule esitada vastuväite, mitte vaidlustada seda määruskaebuse korras nagu sätte

praegune sõnastus ette näeb. Kui vastuväidet määruse artikli 16 punktis 2 sätestatud tähtaja

jooksul ei esitata, tunnistab kohus Euroopa maksekäsu täidetavaks. Pärast artikli 16 lõikes 2

sätestatud tähtaja möödumist on teatud erandjuhtudel võimalik täidetavaks tunnistatud

Euroopa maksekäsku vaidlustada. TsMS-i § 490 1 lõike 2 muuutmisega täpsustataksegi, et

täidetavaks tunnistatud Euroopa maksekäsku saab vaidlustada TsMS-i §-s 489 1 sätestatud

korras määruskaebuse esitamisega.

Punkt 77 – TsMS-i § 563 muutmine

Kehtiv seadus ei tunnista lapsevanemate vahel varem sõlmitud lapsega suhtlemise

korra kokkuleppeid. Seega kui kumbki vanematest rikub vanemate vahel kokkulepitud

korda, tuleb kõigepealt pöörduda kohtusse, et kohus määraks suhtlemiskorra. Juhul kui

vanem ka kohtu määratut rikub, tuleb vanemal, kelle õigusi rikuti, pöörduda uuesti

kohtusse, paludes täitmist. Selline menetlus on aga veniv ja koormav nii süsteemile,

vanemale, kelle õigusi rikutakse, kui ka lapsele, kelle huvides selline bürokraatlike

menetluste paljusus kindlasti ei ole.

Muudatusega ühendatakse eelkirjeldatud menetlused ühte menetlusse ning antakse

kohtule võimalus pöörata täitmisele ning vajaduse korral kujundada selle käigus ümber

ka vanemate vahel varem kokku lepitud või pikema aja jooksul väljakujunenud

suhtlemiskorrad, välistades selliselt kehtiva seadusega kaasneva n-ö topeltmenetluse.

Kohtul on võimalus otsustada, kas senist suhtlemiskorda tuleks muuta, täpsustada või


on mõistlik jätkata sama suhtlemiskorraga.

Lapse huvides nähakse selle menetluse läbiviimiseks ette kohtule ka tähtaeg, millega

seadusandja selgelt osundab lapse huvidega otseselt seotud kohtumenetluse kiire

menetlemise tähtsusele. Pikalt kestvad vanemate ja laste vahelised suhtlemishäired

ning selliste menetluste pikad lahendamised kohtu poolt ei saa kuidagi olla lapse

huvides.

Punkt 78 – TsMS-i § 637 lõike 2 1 muutmine

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse juhul, kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja kui see võis oluliselt

mõjutada lahendit. Muudatuse kohaselt kohaldatakse seda alati kõikidele lihtmenetluse alla

kuuluvatele asjadele sõltumata sellest, mida maakohus on otsusesse märkinud.

Punkt 79 ja 80 – TsMS-i § 663 muutmine

Täpsustatakse sõnastust. Muudatuse kohaselt ei pea menetlusosaline määruskaebusele

vastama, talle antakse võimalus seda teha seitsme päeva jooksul. Määruskaebuse esitamine ja

selle lahendamine ringkonnakohtus ei too aga kaasa menetluse seiskumist maakohtus, kuna

toimikut ringkonnakohtusse ei saadeta.

Punkt 81– TsMS-i § 667 muutmine ja täiendamine

TsMS-i § 667 lõike 1 täiendamine annab ringkonnakohtule võimaluse kirjeldava ja

põhjendava osata määruse tegemiseks, kui määruskaebust ei rahuldata ja ringkonnakohtu

määruse peale ei saa edasi kaevata Riigikohtusse. Puudub mõistlik vajadus, miks peaks

ringkonnakohus tegema täiendava määruse, milles nõustub esimese astme kohtu

seisukohtadega ja jätab määruskaebuse seeläbi rahuldamata.

Punkt 82 – TsMS-i § 717 lõike 2 muutmine

TsMS-i § 717 lõike 2 muutmisega täpsustatakse vahekohtu kokkuleppe regulatsiooni.

Sõnastuse täpsustamise eesmärk on vältida asjatuid vaidlusi kehtiva range sõnastuse pinnalt.

Eelnõus pakutud täpsustatud sõnastus ei piira vahekohtu kokkuleppe sõlmimise viisi, samas

jätab kohtule piisava vabaduse vahekohtu kokkuleppe olemasolu kindlakstegemiseks. Pakutud

regulatsioon vastab 1958. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i

konventsiooni artikli 2 lõikele 2 ning on vastavuses tsiviilkohtumenetluse seadustiku

vahekohtumenetluse peatüki koostamisel eeskujuks olnud UNCITRAL mudelseaduses

sätestatuga.

Punkt 83 – TsMS-i § 730 lõike 6 esimese lause muutmine

Muudatusega täpsustatakse kohtu pädevust TsMS-i § 730 lõike 5 alusel vahekohtu pädevuse

kohta tehtud otsuse vaidlustamise korral. Otsuse muutmist võib TsMS-i § 755 lõike 4 kohaselt

taotleda ringkonnakohtult. Muudatuse eesmärk on tagada õiguskindlus.

Punkt 84 – TsMS-i § 756 lõike 4 teise lause muutmine

TsMS-i § 756 lõike 4 teise lause muudatusega täpsustatakse vahekohtumenetluse asjade

edasikaebe korda. Vahekohtu pädevuse otsuse vaidlustamise avalduse lahendamine allub

maakohtule. Süsteem, mille kohaselt ei saa TsMS-i § 730 lg 6 alusel tehtud määruse peale

vahekohtu pädevuse kohta edasi kaevata, vastab vahekohtumenetluse peatüki koostamisel


eeskujuks olnud UNCITRALi mudelseadusest tulenevale vahekohtumenetluse efektiivsuse

tagamise süsteemile – mudelseaduse kohaselt ei ole menetluse algstaadiumis vahekohtu

pädevuse otsuse kontrollimisel tehtav kohtulahend apelleeritav. Selline oli seadusandja tahe

ka senikehtinud regulatsiooni loomisel.

3.3. Paragrahv 3 – halduskohtumenetluse seadustiku [RT I, 28.12.2011] (edaspidi

HKMS) muudatused

- HKMS-i §-de 53 ja 73 muutmine

Elektroonilise esitamise ja kättetoimetamise regulatsioon ühtlustatakse TsMS-iga, kuna

mõlemas menetluses kasutatakse elektrooniliseks esitamiseks ja kättetoimetamiseks

sama infosüsteemi (AET). Vaadata tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta esitatud

selgitusi.

3.4. Paragrahv 4 – kohtutäituri seaduse [RT I, 21.03.2011, 16] (edaspidi KTS) muutmine

Punkt 1 – KTS-i § 6 lõike 1 punkti 2 muutmine

Punkti täpsustatakse nii, et kohtutäituri ametitoiminguks on kohtumenetluse

menetlusdokumentide kättetoimetamine ja kuna kättetoimetamise sätted tuuakse ka

täitemenetluse seadustikku, siis täpsustatakse, et kohtutäitur toimetab dokumendid kätte

täitemenetluse seadustiku alusel.

Punkt 2 – KTS-i § 23 lõike 3 muutmine

Muudatusega kõrvaldatakse seaduse sõnastusest viga. Kohtutäituri büroo töötaja on pädev

toimetama kätte kõiki dokumente, mitte ainult täitemenetluse dokumente.

Punkt 3 – KTS-i § 48 muutmine

Praegu kasutatakse kohtutäitureid menetlusdokumentide kätte toimetamiseks vähe, sest

kohtutäiturid ei tunne selle vastu huvi, kuna kättetoimetamise eest ettenähtud tasu ei kata

kättetoimetamiseks tehtud kulutusi. Seni kuni ei ole kehtestatud motiveerivat tasusüsteemi

kättetoimetamise eest, pole ka põhjust loota kohtutäiturite kasutamise suurenemist

kättetoimetamisel.

Eeltoodu tõttu on eelnõuga reguleeritud kohtutäiturite menetlusdokumentide kättetoimetamise

tasu, et tõhustada kohtumenetluses dokumentide kättetoimetamist. Tasusüsteem on

kehtestatud sellisena, et tasu suurus sõltub eeldatavast töö hulgast. Näiteks on kohtutäituril

õigus nõuda lisatasu üksnes juhul, kui adressaat hoiab kättetoimetamisest kõrvale ning ei ole

esitanud kättetoimetamist võimaldavaid andmeid seaduses sätestatud korrale riigi

andmekogudesse. Sellistel juhtudel tuleb kohtutäituril tavaliselt teha palju tööd ja kulusid

isiku leidmiseks ja talle dokumendi kättetoimetamiseks.

Punktid 4 ja 5 – KTS-i § 55 muutmine

Muudatustega täpsustatakse riikliku järelevalve pädevuse piire, et kõrvaldada praktikas

esilekerkinud kehtiva regulatsiooni tõlgendamise probleemid, mille tõttu on tekkinud ka

kohati heitlik ja väär kohtupraktika.


3.5. Paragrahv 5 – täitemenetluse seadustiku [RT I, 21.03.2011, 35] (edaspidi TMS)

muutmine

Punktid 1 ja 2 – TMS-i § 2 lõike 1 täiendamine punktiga 20 1 ja punkti 21 muutmine

Muudatuste eesmärk on tagada, et avalik-õiguslike juriidiliste isikute juhtorganite või

järelevalveorganite otsused liikmemaksu, trahvi ja viivise tasumiseks oleksid

täitedokumentideks. Selliselt on võimaldatud, et näiteks kodade liikmemaksude, mida õigeks

ajaks ei tasuta, sissenõudmiseks ei pea pöörduma kohtusse, vaid neid on võimalik kohe

täitmisele pöörata. Sisuliselt on tegemist haldusaktidega, mis peaks olema kohe

sundtäidetavad.

Samuti laiendatakse nende haldusaktide ringi, millega võimaldatakse avalik-õiguslike

rahaliste kohustuste täitmist. Kõik haldusaktid peavad olema vahetult sundtäidetavad, sest

nendest tekivad vahetud õiguslikud tagajärjed, mida on võimalik vaidlustada haldusmenetluse

ja halduskohtumenetluse korras. Olemasolev TMS regulatsioon ei ole kooskõlas eelnimetatud

haldusmenetluse põhimõttega.

Punkt 3 – TMS-i § 23 täiendamine

Eelnõuga määratakse, et avalik-õiguslikud nõuded esitatakse täitmiseks elektrooniliselt, riik

peab nõuded suunama täitmiseks elektroonilisi kanaleid pidi ning justiitsminister võib

vajaduse korral määrusega nõuete elektroonilise esitamise korda täpsemalt reguleerida.

Punkt 4 – TMS-i § 26 lõike 4 muutmine

Muudatuse eesmärk on kehtiva regulatsiooni täiendamine selliselt, et kohtutäituril oleks

võimalik võlgniku isikusamasuse tuvastamiseks saada ka võlgniku isikut tõendava dokumendi

andmeid.

Punktid 5 ja 6 – TMS-i § 26 1 muutmine

Kõrvaldatakse seadusest viga, mille kohaselt on sunniraha alt väljas täitemenetlusele

kaasaaitamise kohustused (täituri nõudel vajalike andmete esitamine). Sama paragrahvi lõikes

5 sätestatakse, et sunniraha määramise otsuses tuleb märkida ka pangakonto number ja

viitenumber. Küsimus on praegu reguleerimata ja põhjustab segadust.

Punkt 7 – TMS-i § 84 lõike 2 1 muutmine

Kehtiva praktika kohaselt otsivad potentsiaalsed ostjad infot üksnes Internetist ja regulatsioon

ei täida eesmärki ning toob kaas põhjendamatuid kulutusi. Ajalehes kohustuslik avaldamine

tekitab võlgnikule ebamõistlike täitekulusid ja tegelikult ei aita müügile kaasa.

Punkt 8 – TMS-i 6. osa muutmine

Muudatus on seotud tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtutäituri vahendusel

kättetoimetamise regulatsiooni muutmisega (toimub menetlusosalise korraldamisel) ning

toetab seda. Kättetoimetamist on kohtutäiturite jaoks põhjalikumalt reguleeritud ka

täitemenetluse seadustikus eesmärgiga aidata kaasa kättetoimetamise tõhustamisele. Otseselt

ei ole siin midagi sellist reguleeritud, mida kohtutäitur ei oleks pidanud menetlusdokumentide

kättetoimetamiseks ka kehtiva korra kohaselt tegema tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus on kasutatud omakeelseid termineid. Õigusterminoloogia vastab muudetavate

seaduste kehtivale terminikasutusele.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.


6. Seaduse mõjud

Riigilõivuseaduse muudatustega vähendatakse isikute riigilõivukoormust kohtusse

pöördumisel. See toob ühelt poolt kaasa kohtuasjade riigilõivulaekumiste märgatava

kahanemise (arvestuslikult kuni kolm miljonit eurot aastas), kuid teisalt suureneb eelduslikult

tsiviilasjades kohtusse pöördumiste arv ning see toob kaasa kohtute suurema töökoormuse.

Kuigi eelduslikult suureneb kohtute töökoormus sissetulevate asjade arvu kasvu tõttu, siis

teisalt peaks mõistlik riigilõiv vähendama menetlusabi taotluste läbivaatamisele kuluvat aega.

Samuti väheneb eelnõu mõjul kohtu töö menetlust lihtsustavate ja tõhustavate muudatuste

tõttu – võimalus senisest rohkem kasutada lihtsustatud ja kirjalikku menetlust, toimetada

dokumente kiiremini kätte ning vormistada lihtsustatud nõuetega kohtulahendeid.

Eelduslikult suureneb oluliselt maksekäsu kiirmenetluste arv, seda nii piirmäära tõstmise kui

ka ilma täiendavat riigilõivu maksmata hagimenetlusse ülemineku võimaldamise tõttu. See

aga peaks vähendama mujal kohtus töökoormust ning see võimaldab maksekäsumenetlusele

kulutavat ressurssi suurendada.

Kohtutäiturite poolt menetlusdokumentide kättetoimetamiste arv eeldatavasti suureneb

märgatavalt ning eelduslikult kasvab ka oluliselt kättetoimetamise edukus.

Eelnõu koostajate arvates peaks eelnõuga tehtavate muudatuste mõjul keskmine menetlusaeg

mõnevõrra lühenema, kui kohtud eelnõuga loodavaid võimalusi oskuslikult kasutama

hakkavad.

7. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulud ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud

Riigilõivuseaduse muudatuste tulemusena jääb riigikassasse laekumata arvestuslikult kuni

kolm miljonit eurot aastas.

8. Rakendusaktid

Seaduseelnõu kohaselt on justiitsministril õigus anda eri küsimuste täpsemaks reguleerimiseks

või üleminekuaja kehtestamiseks määrusi (nt AET-i rakendamiseks üleminekuaja

kehtestamine, õigus kehtestada avalik-õiguslike nõuete esitamise kord).

Muutmist vajavad justiitsministri määrused:

Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrus nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 1 ning § 2 punktid 4–24, 53 ja 66 jõustuvad 2012. aasta 1. juulil. Seda seetõttu, et

2012.a riigieelarve planeerimisel on arvestatud tsiviilkohtumenetluse riigilõivude muutmisega

alates 2012. aasta 1. juulist.

Eelnõu § 2 punktid 1–3, 25–52, 54–65 ja 67–84 ning §-d 3–5 jõustuvad 2013.aasta 1.

jaanuaril. Seda seetõttu, et nendega tutvumiseks ja praktikute koolitamiseks jääks mõistlik

aeg.

Kristen Michal

Justiitsminister

More magazines by this user
Similar magazines