õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
Oma järjekordses (25.10.2007) vastuses samal teemal teatas kultuuriminister, et soome ja rootsi vähemusrahvuste
rahvusnimekirjade koostamiseks esitatud taotluste läbivaatamine võttis mõlemal juhul 2–3 kuud. Minister selgitas,
et tema 04.07.2007 planeeritud kohtumine avaldajaga jäi ära avaldaja soovil. Avaldaja taotlusele vastamata jätmist
põhjendas minister taas kord asjaoluga, et MTÜ Vene Kultuuriautonoomia ei ole esitanud Kultuuriministeeriumile
täiendavat informatsiooni oma senise tegevuse ja tulevikuplaanide kohta kultuurivallas. Samas märkis minister, et
Kultuuriministeerium on oma seisukoha loa andmise kohta juba võtnud. Kultuuriministri kirjast selgus, et tal on
kavas mitte anda MTÜ-le Vene Kultuuriautonoomia luba vene vähemusrahvuse rahvusnimekirja moodustamiseks.
Ühtlasi teavitas minister, et tal on kavas ette valmistada vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise eelnõu,
et sätestada vähemusrahvuse rahvusnimekirja moodustamiseks vajaliku loa andmisest keeldumise alused.
(3) Põhiküsimuseks on, kas kultuuriminister järgis MTÜ Vene Kultuuriautonoomia vene vähemusrahvuse rahvusnimekirja
koostamiseks esitatud taotluse menetlemisel haldusmenetluse seadust ja hea halduse põhimõtet.
(4) PS § 50 järgi on vähemusrahvustel õigus luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuse kultuurautonoomia
seaduses (VRKAS) sätestatud tingimustel ja korras. VRKAS § 2 lg 2 järgi võivad vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusi
moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvusest isikud ja need vähemusrahvustest isikud,
kelle arv on üle 3000. Eelnevast nähtub, et vene vähemusrahvusel on õigus moodustada Eestis kultuuriomavalitsus.
VRKAS § 7 lg 1 järgi on vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse taotlemise aluseks vähemusrahvuse rahvusnimekiri.
Vähemusrahvuste rahvusnimekirjade pidamise ja kasutamise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 01.10.1996
määrusega nr 238 “Vähemusrahvuse rahvusnimekirjade pidamise ja kasutamise kord” (edaspidi vähemusrahvuse rahvusnimekirjade
pidamise ja kasutamise kord).
4. OSA 3. OSA 2. OSA
Nimetatud korra p 1 järgi on vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse taotlemise aluseks vähemusrahvuse rahvusnimekiri.
Rahvusnimekirjade koostamise õigus on vähemusrahvuste kultuuriühingutel või nende liitudel. Vähemusrahvuste
rahvusnimekirjade pidamise ja kasutamise korra punktist 2 tuleneb, et taotlus rahvusnimekirja koostamiseks tuleb esitada
kultuuriministrile, kes avalikustab selle vähemalt ühes eesti- ja venekeelses päevalehes ning annab teada, et kõik
antud vähemusrahvuse ühingud võivad ühe kuu jooksul teatada Kultuuriministeeriumile oma soovist teha koostööd
initsiatiivi ülesnäidanud ühinguga.
Kõnealuse korra punktide 3 ja 4 järgi moodustab kultuuriminister taotluste läbivaatamiseks vähemusrahvuse kultuuriühingute,
Kultuuriministeeriumi ja Siseministeeriumi esindajatest komisjoni. Komisjon tutvub esitatud taotlustega
ning teeb kultuuriministrile ettepaneku anda konkreetsele ühingule volitus rahvusnimekirjade koostamiseks.
Komisjoni ettepanekud kultuuriministrile on soovitusliku iseloomuga. Volitus rahvusnimekirja koostamiseks antakse
kultuuriministri käskkirjaga.
Eelnevast nähtub, et otsustuspädevus rahvusnimekirja koostamise õiguse andmise küsimuses on kultuuriministril.
Vähemusrahvuse rahvusnimekirja koostamise taotluse menetlemine lõppeb kultuuriministri käskkirjaga. Minister
võib oma käskkirjaga anda rahvusnimekirja moodustamiseks loa või sellest keelduda.
Kuna vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduses ega vähemusrahvuse rahvusnimekirjade pidamise ja kasutamise
korras ei ole ette nähtud, millise aja jooksul peab kultuuriminister rahvusnimekirja koostamiseks esitatud taotluse läbi
vaatama, tuleb taotluse läbivaatamise tähtaja määratlemisel lähtuda haldusõiguse printsiipidest ja haldusmenetluse
seadusest (HMS).
Riigikohus on seisukohal, et hea halduse tava tuleneb PS §-st 14, mille järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku,
täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. 411 Samas lahendis leidis Riigikohus, et
erimenetlus peab vastama haldusõiguse printsiipidele, mis tulenevad õigusest heale haldusele, õiguse üldpõhimõtetest
ja põhiseaduse printsiipidest. 412 Seega on hea halduse põhimõte üheks põhiseaduse põhimõtteks, mida tuleb igasuguses
haldusmenetluses järgida.
Riigikohus leiab, et õigus kiirele haldusmenetlusele on üks osa õigusest heale haldusele. 413 Õigus kiirele haldusmenetlusele
on sätestatud ka HMS § 5 lõikes 2: “Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti
võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.” Kiire haldusmenetluse põhimõtet
on täpsustatud HMS § 5 lõikes 4, mis sätestab: “Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui
seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul.” Olenemata sellest, kas seadus või määrus sätestab menetluse teostamise
tähtaja, tuleb menetlus teostada alati HMS § 5 lõikest 2 tulenevat kiiruse nõuet järgides. 414
Kiiruse nõudest ei tulene aga halduse kandjale kohustust kiire menetlemise nõuet järgides jätta ära menetluse seisukohalt
olulisi toiminguid. 415 Seega tuleb menetluse kiiruse hindamisel lähtuda mõistlikkuse põhimõttest, st menetluse
152
411 RKPJKo 17.02.2003, nr 3-4-1-1-03, p 16. Hea halduse tava põhimõtte kohta Euroopa õigusruumis vt Euroopa põhiõiguste harta art 41.
– EÜT C 364, 18.12.2000, lk 0001–0022.
412 Samas, p 18.
413 RKPJKo 17.02.2003, nr 3-4-1-1-03, p 23.
414 I. Pilving. Menetlustähtajad. – A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004, lk 122.
415 I. Pilving. Menetlus mõistliku aja jooksul. – A. Aedmaa jt. (viide 414), lk 124.