PDF 2,45 MB - Põllumajandusministeerium

agri.ee

PDF 2,45 MB - Põllumajandusministeerium

EESTI MAAELU

ARENGUKAVA

2014–2020

Eelnõu, 21.06.2013

0


Sisukord

Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 4

1. Eelhindamine ................................................................................................................................... 6

1.1 Eelhindamise protsess …… ............................................................................................................ 6

1.2 Eelhindaja soovitused …….. ......................................................................................................... 10

2. Olukorra analüüs ........................................................................................................................... 11

2.1 Üldine sotsiaalmajanduslik olukord ............................................................................................ 11

2.2 Prioriteet 1: teadmussiire põllumajanduses, metsanduses ja maapiirkonnas ............................ 26

2.2.1 Innovatsioon ja teadmistebaas maapiirkondades................................................................ 26

2.2.2 Põllumajanduse, toidutootmise ja metsanduse ning teadus- ja arendustegevuse seosed . 29

2.2.3 Elukestev õpe ja kutseharidus põllumajandus- ja metsandussektoris ................................. 32

2.3 Prioriteet 2: põllumajanduse konkurentsivõime ja põllumajandusettevõtete elujõulisus ......... 39

2.3.1 Põllumajanduse struktuur .................................................................................................... 39

2.3.2 Põlvkondade vahetus põllumajandussektoris ...................................................................... 52

2.4 Prioriteet 3: toidutarneahel ja riskijuhtimine .............................................................................. 54

2.4.1 Põllumajandustootjate integreerimine ................................................................................ 54

2.4.2 Riskijuhtimine ....................................................................................................................... 65

2.5 Prioriteet 4: ökosüsteemid .......................................................................................................... 66

2.5.1 Elurikkus ja maastikud .......................................................................................................... 66

2.5.2 Veemajandus ........................................................................................................................ 74

2.5.3 Mullastik ............................................................................................................................... 79

2.6 Prioriteet 5: ressursisääst ja keskkonnasäästlik majandus ......................................................... 82

2.6.1 Veekasutuse tõhustamine .................................................................................................... 82

2.6.2 Energiakasutuse tõhustamine .............................................................................................. 83

2.6.3 Taastuvate energiaallikate, kõrvalsaaduste, jäätmete, jääkide ja muude mittetoiduliste

materjalide kasutamine ................................................................................................................. 84

2.6.4 Põllumajandustegevusest tingitud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine ........... 86

2.6.5 CO 2 heite vähendamine, sidumise edendamine põllumajanduses ja metsanduses ............ 87

2.7 Prioriteet 6: maapiirkonna areng ja elukvaliteet ........................................................................ 89

2.7.1 Ettevõtluskeskkond ja ettevõtluse arendamine ................................................................... 89

2.7.2 Maapiirkondade kohaliku arengu edendamine ................................................................... 99

2.7.3 Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia maapiirkonnas ..................................................... 110

2.8 SWOT-tabel................................................................................................................................ 111

3. Strateegia ........................................................................................................................................ 114

1


3.1 Eesmärgid sihtvaldkondade kaupa ............................................................................................ 114

3.2 Sihtvaldkondade jaoks olulised meetmete kombinatsioonid ................................................... 117

3.2.1 Prioriteet 1: Teadmussiirde ja innovatsiooni parandamine põllumajandus- ja

metsandussektoris ning maapiirkondades ................................................................................. 117

3.2.2 Prioriteet 2: Kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime ning põllumajandusettevõtete

elujõulisuse edendamine............................................................................................................. 118

3.2.3 Prioriteet 3: Toiduahela ja muu kui toiduahela korraldamise ja riskijuhtimise edendamine

põllumajanduses ......................................................................................................................... 120

3.2.4 Prioriteet 4: Põllumajanduse ja metsandusega seotud ökosüsteemide ennistamine,

säilitamine ja parandamine ......................................................................................................... 122

3.2.5 Prioriteet 5: Loodusvarade tõhusama kasutamise edendamine ja üleminek vähem CO 2 -

heiteid tootvale ja kliimamuutuste suhtes vastupidavale majandusele põllumajanduses ning

toiduainete- ja metsandussektoris .............................................................................................. 124

3.2.6 Prioriteet 6: Sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise ja maapiirkondade majandusliku

arengu edendamine .................................................................................................................... 126

3.3 Strateegia horisontaalsete vajadustega tegelemiseks .............................................................. 128

4. Eeltingimuste täitmise analüüs ....................................................................................................... 129

4.1 GAEC, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded, asjakohased riiklikud

miinimumnõuded ............................................................................................................................ 129

4.2 Juurdepääs EAFRD-le ................................................................................................................. 133

5. Tulemusraamistik ............................................................................................................................ 135

6. Meetmed ......................................................................................................................................... 136

6.1 Maapiirkonna määratlus ........................................................................................................... 136

6.2 Rahastamisvahendid ................................................................................................................. 138

6.3 Meetmete kirjeldus ................................................................................................................... 140

Teadmussiire ja teavitus (art 15) ..................................................................................................... 140

Nõuandeteenuste toetamine (art 16) ............................................................................................. 142

Kvaliteedikavades osalemine ja kvaliteedikavade raames toodetud toodete edendamine (art 17)

......................................................................................................................................................... 146

Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks (art 18(1)(a))................. 147

Investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks (art 18(1)(b)) .................... 152

Põllu- ja metsamajanduse taristu arendamine ja hoid (art 18(1)(c)) .............................................. 155

Noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine (art 20(1)(a)(i)) ............................................ 158

Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku

tegevuse suunas (art 20(1)(b)) ........................................................................................................ 160

Metsa majandusliku ja ökoloogilise elujõulisuse parandamine (art 25 ja 27) ................................ 163

2


Metsandussaaduste töötlemine ja turustamine (art 27) ................................................................ 166

Tootjarühmade loomine (art 28) ..................................................................................................... 168

Põllumajanduslik keskkonnatoetus (PKT) (art 29) ........................................................................... 173

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus (art 29) .......................................................................... 174

Piirkondlik mullakaitse toetus (art 29) ............................................................................................ 177

Keskkonnasõbraliku aianduse toetus (art 29) ................................................................................. 181

Kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus (art 29) ...................................................................... 185

Ohustatud tõugu looma pidamise toetus (art 29) .......................................................................... 189

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus (art 29) ...................................................................... 192

Mahepõllumajandus (art 30) ........................................................................................................... 195

Natura 2000 toetus põllumajandusmaale (art 31) .......................................................................... 199

Natura 2000 toetus erametsamaale (art 31) .................................................................................. 200

Loomade heaolu toetus (art 34) ...................................................................................................... 202

Üleminekukord ................................................................................................................................ 207

Koostöö (art 36) ............................................................................................................................... 208

LEADER kohalikuks arenguks (art 42-45) ......................................................................................... 213

Tehniline abi .................................................................................................................................... 218

7. Hindamisplaan ................................................................................................................................. 220

8. Rahastamiskava ............................................................................................................................... 222

9. Indikaatorite kava ............................................................................................................................ 227

10. Täiendav riiklik rahastamine.......................................................................................................... 249

11. Riigiabi skeemid ............................................................................................................................. 249

12. Täiendavus muude poliitikatega ................................................................................................... 250

13. Rakendamise kord ......................................................................................................................... 255

13.1 MAKi rakendamise eest vastutavad asutused......................................................................... 255

13.2 Seire ja hindamine ................................................................................................................... 256

13.3 Kommunikatsioonipõhimõtted ja -strateegia ......................................................................... 257

13.4 Teavitus- ja avalikustamistöö tegevuskava ............................................................................. 259

13.5 Nõuete kontrollitavus .............................................................................................................. 261

14. Kaasamine ..................................................................................................................................... 262

15. Riikliku maaeluvõrgustiku tegevuskava ......................................................................................... 265

Lisa 1 - Looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade määratlemine ......................................... 267

3


Sissejuhatus

Maaelu arengu poliitika on osa Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast ning seda rahastatakse

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). Maaelu arengu poliitika eesmärkideks on

põllumajanduse konkurentsivõime, loodusvarade jätkusuutlik majandamine ning maapiirkondade

tasakaalustatud territoriaalne areng. EAFRD toimib liikmesriikides maaelu arengu programmide

kaudu. Eestis koostatakse Põllumajandusministeeriumi koordineerimisel EAFRD vahendite

kasutamiseks Maaelu arengukava 2014–2020.

Maaelu arengu poliitika on 2014-2020 programmiperioodil koos struktuurifondide ning Euroopa

Merendus- ja Kalandusfondiga kaasatud ühtsesse strateegilise planeerimise protsessi. Selle tulemusel

on maaelu arengu poliitikasse senisest tugevamalt integreeritud Euroopa Liidu majanduskasvu ja

tööhõive eesmärgid ning peaks paranema erinevate poliitikate koosmõju.

Samas peab maaelu arengu poliitika aitama leida lahendusi mitmetele ühise põllumajanduspoliitika

väljakutsetele – kuidas tagada toiduga varustatus, tugevdada loodusressursside jätkusuutlikku

majandamist, vähendada kliimamuutuste survet põllumajandustootmisele ja põllumajanduse mõju

keskkonnale, suurendada konkurentsivõimet, kasutada ära põllumajanduse struktuuri mitmekesisus,

suurendada maapiirkondade tasakaalustatud arengut.

Arvestades põllumajanduse ja maapiirkondade ees seisvaid väljakutseid, on Maaelu arengukava

2014-2020 raames kavas keskenduda järgmistele valdkondadele – teadmussiire, konkurentsivõime,

toidutarneahela toimimine, keskkond ning maaettevõtlus ja kohalik algatus.

Maaelu arengukava 2014-2020 eesmärkideks on:

• Toimiv tootja, töötleja, nõustaja ja teadlase vaheline koostöö, ajakohane teadus- ja

arendustegevus ning teadmussiire.

• Elujõulisele ja jätkusuutlikule toidutootmisele suunatud põllumajandussektor on

konkurentsivõimeline, ressursitõhus ja jätkusuutliku vanuselise struktuuriga.

• Põllumajandussaaduste tootmise ja töötlemisega tegelevad ettevõtjad omavad turujõudu

ning nende vahel toimub koostöö põllumajandussaaduste tootmisel, töötlemisel ja

turustamisel.

• Põllumajandusmaa kasutamine on keskkonnasõbralik ja piirkondlikke eripärasid arvestav,

tagatud on elurikkuse, traditsiooniliste maastike ja kõrge loodusväärtusega põllumajanduse

ja metsanduse säilimine.

• Maamajandus ja maapiirkonna elukeskkond on mitmekesised, pakuvad alternatiivseid

tööhõivevõimalusi põllumajandusest vabanevale tööjõule ning tuginevad kohalikul ressursil

ja potentsiaalil põhinevatele lahendustele.

Maaelu arengukava 2014-2020 rakendatakse läbi meetmete, mille valik põhineb arengukava

koostamise käigus kindlaks tehtud vajadustel ja eesmärkidel. Kokku on 2014-2020 perioodil kavas

rakendada üle 20 erineva (ala) meetme. Meetmete arv võrreldes käesoleva programmiperioodiga

väheneb, tulenevalt vajadusest keskenduda suurima mõjuga ning enim tulevikuvalmidust

suurendavatele tegevustele ning lihtsustada olemasolevat rakendussüsteemi. Arvestades vahendite

piiratust, siis on olulise arenguna 2014-2020 perioodil osa toetustest plaanis anda tagastatava abi

vormis läbi finantsinstrumentide.

EAFRD rahastamise maht 2014-2020 programmiperioodiks on 84,8 miljardit eurot, millest Eesti saab

721 miljonit eurot. Osa vahenditest kasutatakse vastavalt Ülemkogu kokkulepetele ühise

põllumajanduspoliitika I samba otsetoetuste 2014. ja 2015. aasta vähenemise kompenseerimiseks

(hinnanguliselt 19 miljonit eurot). Seega on eeldatav Maaelu arengukava 2014-2020 Euroopa Liidu

poolne kaasrahastamine 702 miljonit eurot, mis koos Eesti poolse osalusega annab arengukava

rahastamise tervikmahuks 936 miljonit eurot.

Maaelu arengukava 2014–2020 koostamise osas partneritega konsulteerimiseks on moodustatud

juhtkomisjon, kuhu kuulub 29 erinevat organisatsiooni, kes esindavad põllumajandust, keskkonda,

metsandust, ettevõtlust, kohalikke omavalitsusi, külaliikumist, kohalikku algatust jm valdkondi.

4


Ministeeriumidest on juhtkomisjonis esindatud Rahandusministeerium, Keskkonnaministeerium,

Siseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Haridus- ja

Teadusministeerium. Maaelu arengukava 2014-2020 meetmete väljatöötamine on toimunud

nõuandva rolliga valdkonnapõhistes ekspertgruppides. Lisaks juhtkomisjonis esindatud

organisatsioonidele on ekspertgruppidesse kaasatud eksperte ja esindajaid täiendavalt u 30

organisatsioonist. Maaelu arengukava 2014-2020 koostamise käigus on toimunud üle 70

juhtkomisjoni ja ekspertgruppide kohtumise.

5


1. Eelhindamine

1.1 Eelhindamise protsess

Tulenevalt määruse (EL) [ÜSR/2012] artikli 48 lõikest 1 on eelhindamine programmperioodi 2014-

2020 ettevalmistamise kohustuslik osa. Eelhindamise eesmärgiks on parandada arengukava

väljatöötamise ja rakendamise kvaliteeti, toimivust ja tõhusust läbi sõltumatu hindaja antavate

objektiivsete hinnangute ja soovituste ja seejuures optimeerides eelarvevahendite jaotamist.

Eelhinnangu andmine on laiema ühise seire- ja hindamisraamistiku alguspunkt, mille tulemusel

defineeritakse selged, saavutatavad ja kvantifitseeritud eesmärgid ja sihttasemed, mida kogu

arengukava rakendamise perioodil jälgida. Määratletud eesmärgid ja sihttasemed peavad jooksvalt

võimaldama jälgida arengukava rakendamise edukust, sh vahemikku soovitud sihttaseme ja

hetkeolukorra vahel.

Maaelu arengukava 2014-2020 eelhindamine teostatakse Põllumajandusministeeriumi vastutusel, kes

on arengukava eelhindamise Tellija. Eelhindamine teostatakse hindaja poolt tihedas koostöös

Põllumajandusministeeriumi, uue perioodi ettevalmistamisega seotud töörühmade/ komisjonidega ja

maaelu arengukava perioodi 2007-2013 püsihindajate Eesti Maaülikooli ja Põllumajandusuuringute

Keskusega. Eelhindamine viiakse läbi paralleelselt maaelu arengukava 2014-2020 koostamisega,

võimaldades arengukava iga osa koostamisel ja kujundamisel arvesse võtta eelhindamisest saadavat

sisendit.

Perioodi 2014-2020 eelhindamist teostab Ernst & Young Baltic AS, kes leiti riigihanke korras. Leping

hindajaga sõlmiti 23. aprillil 2012. a, mille kohaselt on hindaja ülesandeks läbi viia maaelu arengukava

2014-2020 eelhindamine koos keskkonnamõju strateegilise hindamisega. Keskkonnamõju strateegilist

hindamist teostab Hendrikson & KO OÜ, kellega Ernst & Young Baltic AS esitas riigihankel

ühispakkumise.

Eelhindamise käigus uuritavad teemad on jagatud neljaks peamiseks grupiks:

• Üldküsimused;

• Seire ja hindamine;

• Meetmed ja nende administreerimine;

• Rahastamiskava.

Üldküsimused

Antud teemabloki hindamisküsimused on MAK 2014-2020 koostamise käigus läbivalt olulised

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr [ÜSR/2012] artikkel 48 lõikele 3. Selles

grupis hinnatakse arengukava vastavust vajadustele ja panust Euroopa Liidu, riiklike ja piirkondlike

prioriteetide saavutamisse. Hinnatakse ka arengukava terviklikkust, sisemist sidusust ning seost teiste

asjakohaste programmide ja meetmetega. Üldküsimuste teemabloki raames käsitletakse seega

hinnanguid olukorra kirjeldusele, kuidas MAK aitab kaasa konkurentsivõime, majanduskasvu ja

töökohtade loomisele, keskkonnasõbralikuma elukeskkonna eesmärkidele, bioloogilise mitmekesisuse

ja keskkonnasõbralike põllumajandus- ja metsandussüsteemide ning traditsiooniliste

põllumajandusmaastike säilitamiseks ja arendamiseks, samuti vee ja kliimamuutusega seotud

eesmärkide integreerimiseks jms. Samuti vaadeldakse, kuidas see toetab ühenduse horisontaalseid

eesmärke nagu säästev areng, võrdsete võimaluste loomine ning diskrimineerimise ennetamine.

Seire ja hindamine

6


Selle teemabloki all hinnatakse kuivõrd hästi potentsiaalselt toetab loodav seire- ja hindamissüsteem

arengukava elluviimist. Analüüsitakse, kas arengukava tulemuste hindamiseks kasutatavad mõõdikud

on määratletud selgelt ja arusaadavalt, kas need on asjakohased arengukava seisukohalt (st aitavad

mõõta seatud eesmärkide täitmist) ning kas mõõdikute sihttasemed on realistlikud ehk saavutatavad

kogu arengukava konteksti silmas pidades. Lisaks mõõdikute seotusele arengukava eesmärkidele,

peavad olema mõõdikud ka omavahel loogilistes seostes. Seetõttu on mõõdikutesüsteemi hindamisel

oluline silmas pidada ka indikaatorite hierarhilisi seoseid. Väljundindikaatorid, mis mõõdavad

konkreetseid tegevusi, peavad olema seotud tegevusega saavutatud otseseid tulemusi näitavate

tulemusindikaatoritega. Tulemusindikaatorid peavad olema loogilises seoses mõjuindikaatoritega, mis

viitab tegevuse pikemaajalistele mõjudele.

Samuti hinnatakse selle hindamisbloki all seire- ja hindamissüsteemi kui tervikut, st analüüsitakse kas

seire- ja hindamissüsteem võimaldab koguda kõiki Euroopa Komisjoni poolt nõutud ja siseriiklikult

vajalikke indikaatoreid, kas indikaatorite maht on optimaalne, kas andmete kogumise viis ja meetodid

on sobilikud arengukava järelevalvemenetluse ja hindamiste teostamiseks. Antud teemabloki all

hinnatakse ka MAK 2014-2020 oodatavat mõju sotsiaalmajandusele, majandusele, keskkonnale ja

regionaalarengule, mõjude avaldumist ajas, mõjude omavahelist kooskõla ja võimalikke vastuolusid

ning sihtgruppe, keda arengukava positiivselt/ negatiivselt mõjutab.

Meetmed ja nende administreerimine

Selle teemabloki all hinnatakse arengukava eesmärkide elluviimiseks planeeritud meetmeid ja nende

rakendamiseks loodud administratiivsüsteemi. Teemabloki juures antakse hinnang, millist

informatsiooni on meetmete ülesehitamisel arvesse võetud ning kas valitud meetmed ja nende

sekkumisloogika aitavad seatud eesmärke saavutada. Samuti hinnatakse, kas meetmed on

eesmärkide suhtes tasakaalus.

Administreerimise osas antakse hinnang, kuivõrd hästi toetab kavandatav rakendusskeem arengukava

eesmärkide saavutamist. Hinnatakse arengukava elluviimiseks vajaliku personali ja haldussuutlikkuse

piisavust ehk teisisõnu erinevate arengukava rakendamisega seotud institutsioonide valmisolekut ja

muude ressursside (nt andmebaaside) olemasolu arengukava eduka elluviimise administreerimiseks.

Hinnatakse, kas administratsiooni kulusid oleks võimalik vähendada, st saavutada tulemusi ja

eesmärke väiksemate kuludega. Toetuse pakutud vormi all mõistame meetme ülesehitust.

Antud teemabloki all vaadeldakse ka huvigruppide kaasamist programmi väljatöötamisele.

Analüüsitakse seda, kas, kuidas ja millised huvigrupid olid kaasatud arengukava väljatöötamisele ning

mil määral ja milliste huvigruppide seisukohtadega arvestati ning millistega mitte.

Rahastamiskava

Rahastamiskava teemabloki all antakse hinnang arengukava eelarveliste vahendite planeerimisele.

Eelhindamise käigus analüüsitakse ühelt poolt, kas valitud prioriteetide ja toetusmeetmete

rahastamine on põhjendatud ning teiselt poolt, kas eelarveliste vahendite eraldamine on kooskõlas

arengukava eesmärkidega. See tähendab, et hinnatakse rahaliste vahendite ja eesmärkide vastavust.

Lisaks analüüsitakse toetuse potentsiaalset mõjusust ja tõhusust. Hinnatakse, kas rahastamiskava

tagab potentsiaalselt maksimaalse mõju ning kas seda tehakse toetusrahasid maksimaalselt tõhusalt

ära kasutades või oleks võimalik planeeritavaid tulemusi saavutada ka väiksemate kuludega.

Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH)

KSH läbiviimisel lähtutakse strateegilise arengudokumendi spetsiifikast (arengukava) ning kaasaegse

keskkonnakorralduse põhimõtetest.

Vastavalt KeHJS´le ja välja kujunenud tavale viiakse keskkonnamõju strateegiline hindamine läbi

järgmiste etappidena:

7


• Keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi koostamine ja selle sisu kohta seisukoha

küsimine (vastab üldjoontes rahvusvahelises praktikas inglisekeelsele terminile „scoping“),

mis sisaldab järgmist:

o Arengukavas käsitletavate olulisemate strateegiliste tegevuste kirjeldamine

o Olemasoleva olukorra kirjeldamine ja sellest tulenevalt KSH olulisemate

o

keskkonnavaldkondade/ probleemide määratlemine

Tulenevalt arengukava tegevustest ja üldistusastmest, keskkonnaprobleemidest ning

metsanduse valdkonna Eesti vabariigi poolt ratifitseeritud rahvusvahelistest lepetest

ning siseriiklikest säästva metsanduse valdkonna juhend-dokumentidest tulenevate

Kava ja selle KSH keskkonnaeesmärkide määratlemine.

• Keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi avalikustamine.

• Keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine, mõjude prognoosimine ja hindamine,

alternatiivsete võimaluste selgitamine (tulenevalt arengukava täpsusastmest), kirjeldamine,

hindamine ja võrdlemine ning keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande koostamine.

• Strateegilise planeerimisdokumendi eelnõu ja KSH aruande avalikustamine.

• Keskkonnamõju strateegilise hindamise ja selle avalikustamise tulemuste arvessevõtmine

strateegilise planeerimisdokumendi koostamisel.

Hindamine toimub kahes osas:

Vastavusanalüüsi käigus hinnatakse arengukava eesmärkide vastavust ja kooskõla antud sektori

riiklike ja rahvusvaheliste keskkonnaeesmärkidega.

Välismõjude analüüsi käigus hinnatakse arengukavas sätestatud eesmärkide elluviimisega kaasnevaid

mõjusid alljärgnevatele loetletud keskkonnakomponentidele:

• Mõju looduskeskkonnale

• MAK elluviimisega kaasnev mõju erinevatele sotsiaalsetele gruppidele

• Institutsionaalsed mõjud

• Majanduslik mõju

Keskkonnamõjude strateegiline analüüs moodustab eelhindamise aruandes eraldi peatüki.

8


Arengukava koostamise ja KSH hindamise ajakava etapid.

Arengukava etapp

Olemasoleva olukorra hinnang

Eesmärgid ja SWOT-analüüs

Keskkonnamõju strateegilise

hindamise etapp

KSH algatamine

Etapi toimumise aeg

Detsember 2011-jaanuar

2013

Põllumajandusministeeriumi

ministri käskkiri nr 188,

5.november 2012.

KSH programmi koostamine November 2012

Meetmete väljatöötamine Mai 2012-jaanuar 2013

KSH programmi kohta seisukoha

küsimine, KeHJS § 36 lg 3

KSH programmi avalik arutelu ja

sellest teavitamine (14 päeva

programmiga avalikult

tutvumiseks, KeHJS § 37 lg 3)

November 2012

Jaanuar 2013

Avalik arutelu 29. jaanuar

2013

Meetmelehtede kinnitamine.

Arengukava esimene terviktekst

Jaanuar-märts 2013

KSH programmi läbivaatamine

ja heakskiitmine

Keskkonnaameti poolt (14

päeva jooksul pärast KSH

programmi esitamist, KeHJS §

39 lg 2)

Veebruar 2013

KSH aruande koostamine Märts-aprill 2013

Arengukava põhimõtteline

heakskiit valitsuskabinetis

KSH aruande avalik arutelu ja

sellest teavitamine (21 päeva

aruandega avalikult

tutvumiseks)

Juuni 2013

Juuni 2013

9


Arengukava etapp

KSH tulemina vajalikuks osutuvad

muudatused viiakse

arengukavasse ning Põllumajandusministeerium

esitab

lõpliku arengukava Vabariigi

Valitsusele heakskiitmiseks

Vabariigi Valitsus kiidab

arengukava heaks

Keskkonnamõju strateegilise

hindamise etapp

KSH aruande esitamine

Keskkonnaametile

heakskiitmiseks

Keskkonnaamet teeb otsuse

KSH aruande heakskiitmise

kohta (30 päeva jooksul

aruande saamisest arvates,

KeHJS § 42 lg 2)

Etapi toimumise aeg

Juuni-juuli 2013

Juuli 2013

Juuli-august 2013

August-september 2013

1.2 Eelhindaja soovitused

Antud alapeatükk lisatakse pärast eelhindamise raporti valmimist ning enne arengukava Vabariigi

Valitsusele lõplikuks heakskiitmiseks ja Euroopa Komisjonile esitamist.

10


2. Olukorra analüüs

2.1 Üldine sotsiaalmajanduslik olukord

Rahvastik

2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis püsivalt 693 929 naist ja 600 526 meest. Eestis kokku

on 1000 naise kohta 865 meest, 2000. aastal oli neid vastavalt 856. Võrreldes 2000. aasta

loendustulemustega on naiste arv vähenenud rohkem kui meestel.

Eesti rahvaarvu vähenemine on viimastel aastatel pidurdunud. 2001. a 1. jaanuari seisuga oli Eestis 1

367 000 elanikku, 2012. a alguses aga 1 339 700 (vähenemine aastas keskmiselt 0,2%).

Tabel 1. Rahvastik, 1. jaanuari seisuga aastatel 2005-2012 (tuhat elanikku)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kogu Eesti 1347,5 1344,7 1342,4 1340,9 1340,4 1340,1 1340,2 1339,7

Vallad 449,3 477,7 476,0 474,6 473,9 473,3 473,2 472,8

Linnad 898,1 866,9 866,4 866,3 866,5 866,8 867,0 866,9

Maaelanikkonna

osatähtsus, % 33,3 35,5 35,5 35,4 35,4 35,3 35,3 35,3

Allikas: Eesti Statistikaamet

Tõmbekeskuses Tallinnas elab ligilähedale sama palju inimesi kui maal. Kui Tallinnas elab 400 292

elanikku (30% kogu elanikkonnast), siis Eesti maapiirkonnas elab kokku kõigest 472 800 elanikku

(35,3% kogu elanikkonnast).

Rahvastiku vanuseline struktuur

Eesti elanike keskmine vanus on 2011. aasta loenduse andmetel 40,8 aastat, meestel 37,7 ja naistel

43,4 aastat. Keskmisest nooremad on Harju ja Tartu maakonna valdade elanikud –keskmine vanus

vastavalt 36,3 ja 38,1 aastat.

Laste ja noorukite ehk kuni 17-aastaste osatähtsus rahvastikus moodustab 18,4%. 2011. aasta

rahvaloenduse andmetel on 18–64-aastaste osatähtsus rahvastikus 63,9%. Keskmisest rohkem on

selle vanuserühma esindajaid Harju maakonnas.

Tabel 2. Rahvastiku vanuseline struktuur, 2007-2012

2007 2008 2009 2010 2011 2012

Rahvaarv 1 327 484 1 325 408 1 324 260 1 323 323 1 320 976 1 318 005

Vanus teadmata 156 131 120 111 94 88

Rahvastik vanuses 0-14 198 335 197 382 199 164 201 603 204 308 206 130

Rahvastik vanuses 15-64 900 773 898 283 896 336 893 581 889 289 882 289

Rahvastik vanuses 65 ja enam 228 220 229 612 228 640 228 028 227 285 229 498

Ülalpeetavate määr 47,4 47,5 47,7 48,1 48,5 49,4

Allikas: Statistikaamet

Kui hinnata ülalpidamiskoormust, siis 2000. aastal moodustasid kuni 14-aastased 18% rahvastikust.

2012. aastaks oli nende osatähtsus vähenenud 15,6%-ni. Samas oli vähemalt 65-aastaste ja vanemate

osatähtsus tõusnud 17,4%-ni (2000. aastal oli neid 15%).

Tööealiste (vanus 15–64 aastat) osatähtsus rahvastikus oli jäänud 2000. aasta tasemele (67%).

11


Kui linnades on noori vanuses 15-24 kokku 106 421, siis valdades on samas vanuses noori kõigest

73 621. Tulenevalt demograafilistest trendidest on prognoositud, et aastaks 2018 väheneb 15-24-

aastaste noorte arv üleriigiliselt ligi 40% ning reas ääremaalistes valdades ja asulates väheneb noorte

arv koguni alla poole praegusest 1 .

Tabel 3. Rahvastiku vanuseline struktuur 2012, (NUTS 2 3 piirkondade lõikes)

Rahvaarv,

1. jaanuar

Vanus

teadmata

Rahvastik

vanuses 0-14

Rahvastik

vanuses 15-64

Rahvastik

vanuses 65 ja

enam

Ülalpeetavate

määr

Kogu Eesti 1 318 005 88 206 130 882 289 229 498 49,4

Põhja-Eesti 562 566 58 90 965 385 321 86 222 46,0

Kesk-Eesti 128 074 0 20 008 84 113 23 953 52,3

Kirde-Eesti 153 662 14 21 275 103 456 28 917 48,5

Lääne-Eesti 151 638 2 22 631 99 135 29 870 53,0

Lõuna-Eesti 322 065 14 51 251 210 264 60 536 53,2

Allikas: Statistikaamet

Territoorium

Eesti moodustab tervikuna nii NUTS I kui ka NUTS II piirkonna. Eesti NUTS 3 piirkondlikud üksused on:

• Põhja-Eesti: Harju maakond (sh Tallinn);

• Kesk-Eesti: Järva, Lääne-Viru, Rapla maakond;

• Kirde-Eesti: Ida-Viru maakond;

• Lääne-Eesti: Hiiu, Lääne, Pärnu, Saare maakond;

• Lõuna-Eesti: Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi, Võru maakond.

Tabel 4. Piirkondade pindala ja osatähtsus, 1. jaanuar 2012

Riik, piirkond Pindala, km2 Osatähtsus, %

Eesti 45 227,6 100

Põhja-Eesti 4 333,1 9,6

Kesk-Eesti 9 067,1 20,0

Kirde-Eesti 3 364,1 7,4

Lääne-Eesti 11 135,3 24,6

Lõuna-Eesti 15 799,0 34,9

Allikas: Statistikaamet

Rahvastik piirkondades ja tihedus

Viimaste aastate jooksul ei ole toimunud suuri muutusi linna- ja maaelanike rahvastikus. Linnades (sh

vallasisesed linnad ja alevid) elab 2011. aasta loendusandmetel 67,9% Eesti püsielanikest. 2000.

aastal elas seal 69,2% püsielanikest. Rahvaarv on suhteliselt rohkem vähenenud eemal suurematest

linnadest ja hõredama asustusega maakondade äärealade valdades.

Tabel 5. Rahvaarv piirkonniti, 2005-2012 (tuhat elanikku)

Piirkond 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kogu Eesti 1327,5 1325,4 1324,3 1323,3 1321,0 1318,0

Põhja-Eesti 538,6 543,0 547,5 552,3 558,0 562,6

Kesk-Eesti 134,8 133,6 132,6 131,4 129,6 128,1

Kirde-Eesti 164,7 162,4 160,3 158,5 155,9 153,6

1 Uuringu „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“ lõpparuanne, Siseministeerium, lk 159

2 NUTS – statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuur

12


Lääne-Eesti 157,1 156,3 155,5 154,6 153,1 151,6

Lõuna-Eesti 332,3 330,1 328,3 326,6 324,4 322,1

Allikas: Statistikaamet

Põhja-Eesti (Harju maakond koos Tallinnaga) rahvastiku osatähtsus on suurenenud ja moodustab

42,7% Eesti elanikkonnast. Kõigis ülejäänud piirkondades on rahvaarv aastatel 2007-2012 vähenenud

keskmiselt 4,1% võrra, sealhulgas Kirde-Eestis 6,7% ja Kesk-Eestis 5%.

Loendusandmetel on 76% valdadest alla 3000 elanikuga. Mõnes vallas on rahvaarv kahe loenduse

vahelisel ajal suurenenud üle kahe korra. Näiteks Viimsi valla rahvaarv on suurenenud 18 533-ni

(2000. aastal oli seal 7978 elanikku), Rae vallas 15 721-ni (2000. aastal 7979 elanikku) ja Harku vallas

14 181-ni (2000. aastal 6617 elanikku).

Eesti on Euroopas üks hõredamalt asustatud alasid, siin elab keskmiselt vaid 30 inimest

ruutkilomeetri kohta. Enamik Eesti elanikke elab linnades ja neis on asustustihedus märksa suurem –

keskmiselt 1300–1400 elanikku ruutkilomeetri kohta. Maapiirkonnas on aga Eestis iga ruutkilomeetri

kohta keskmiselt vaid 11 inimest.

Tabel 6. Rahvaarvu suhe piirkonna pindalasse, 1. jaanuar 2012 (elanikku km² kohta)

Riik, piirkond Pindala, km 2 Rahvaarv Asustustihedus

Eesti 45 227,6 1 318 005 30,3

Põhja-Eesti 4 333,1 562 693 129,9

Kesk-Eesti 9 067,1 128 005 14,1

Kirde-Eesti 3 364,1 153 649 45,7

Lääne-Eesti 11 135,3 151 589 13,6

Lõuna-Eesti 15 799,0 322 069 20,4

Allikas: Statistikaamet

Tööhõive

Pikemas perspektiivis on Eesti tööjõuturu arengusuunad oluliselt mõjutatud demograafilistest

protsessidest. Iibe kõrval tööturgu otsesemalt puudutav rahvastiku vanuseline struktuur on

probleem, mille aktuaalsus lähiaastatel suureneb järsult. Eesti rahvastiku kiirenev vananemine

tähendab lisaks tervishoiu- ja pensionisüsteemi kasvavale koormale tööealiste inimeste arvu langust.

Olukorda tööjõuturul saab hinnata tööturusurve indeksi abil. Demograafiline tööturusurve indeks

saadakse rahvastiku vanuses 5-14 jagamisel rahvastikuga vanuses 55-64. Demograafiline

tööturusurve indeks näitab, et Eesti rahvastik vananeb pidevalt ja üsna kiiresti. 2000. a võrreldes on

indeks langenud 1,19-lt kuni 0,78-ni 2012. a (-34,4%). Maapiirkonna analoogne näitaja vähenes 1,34-

lt kuni 0,83-ni (-38,1%). Keerulisem on olukord linnades, kus demograafiline tööturusurve indeks on

vähenenud 0,75-ni, langedes 33,2%.

Tabel 7. Demograafilise tööturusurve indeksi dünaamika, 2004-2012

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kogu Eesti 0,96 0,91 0,88 0,85 0,81 0,79 0,78 0,78

Vallad 1,11 1,05 1,00 0,96 0,88 0,83 0,85 0,83

Linnad 0,89 0,84 0,82 0,79 0,77 0,75 0,74 0,75

Allikas: Eesti Statistikaamet

Tööturule saabujate vähenemine on järgnevate aastate jooksul veelgi kiirenemas, kuna avalduma

hakkab üheksakümnendatel järsult vähenenud sündivuse mõju.

15-74-aastaste tööjõus osalemise määr kasvas 61,5%-st 2006. aastal 62,6%-ni 2008. aastal. Kuid

seoses majanduslangusega 2009. ja 2010. aastal on tööjõus osalemise määr vähenenud vastavalt

13


61,4% ja 62%-ni. Tänu majanduse taastumisele 2011. ja 2012. aastal kasvas tööjõus osalemise määr

vastavalt 64,4% ja 67,9%-ni.

15-74-aastaste tööhõive määr oli 2006. a 57,7%, mis kasvas 2008. a 59%-ni ning seejärel 2009. ja

2010. a seoses töötute arvu suurenemisega vähenes vastavalt kuni 53,6% ja 52,4%-ni. 15–74-aastaste

maaelanike viimase üheksa aasta kõige madalam tööhõive määr oli 2004. a (52,2%). Tööhõive määr

suurenes 2011. aastal maapiirkonnas 57%-ni ja 2012. aastal 61%-ni.

Joonis 1. Tööhõive arengud 15-74-aastaste hulgas, 1998–2012

Allikas: Statistikaamet

Aastate 2004–2008 jooksul on Eestis 15-74-aastaste hõivatute arv kasvanud 595 500-lt kuni 656 500-

ni (kasv 10,2%), samal ajal aga on primaarsektoris hõive vähenenud 34 700-lt kuni 25 300-ni (-27,1%),

sekundaarsektoris hõivatute arv suurenes 24 100 võrra ehk 11,6% ja tertsiaarsektoris 46 400 hõivatu

võrra (13,2%).

2010. a on tööga hõivatute arv alanenud 570 900-ni, mis on võrreldav 2000. a tasemega. Hõive

langust mõjutas nõudluse vähenemisest tingitud töömahtude kahanemine ning ettevõtjatepoolne

kulude optimeerimine. 2011. aastal olukord tööturul paranes ning hõivatute arv suurenes 6,7% võrra

jõudes 609 100-ni ning 2012. aastal 624 400-ni (+2,5%).

Analoogselt on toimunud hõivatute arvu muutused 15-64-aastaste arvestuses, seejuures on 2011.

aastal jõutud tagasi 2005. aasta tasemeni.

Tabel 8. Hõivatute arv, 15-64-aastased 2005-2011, (tuhat)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Kokku 586.3 621.1 630.7 633.5 575.8 551.8 588.2

..mehed 290.7 310.8 319.2 320.2 278.6 267.0 293.7

..naised 295.5 310.3 311.6 313.2 297.2 284.8 294.5

Allikas: Eurostat

Tabel 9. 15-64-aastased hõivatud linnastumise astme järgi, 2005-2011 (1 000)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Kokku 586,3 621,1 630,7 633,5 575,8 551,8 588,2

..tiheasustusega 289,4 303,5 306,8 296,3 269,4 260,0 275,6

..keskmise 11,5 13,5 20,9 21,0 18,5 17,2 19,1

..hõreasustusega 285,4 304,1 303,0 316,2 287,8 274,7 293,6

Allikas: Eurostat

14


Seoses asjaoluga, et tabelis 9 toodud jaotuse järgi andmed tööhõive määra kohta puuduvad, on

alljärgnevalt esitatud Eesti Statistikaameti andmed 20-64-aastaste lõikes piirkonniti.

Tabel 10. Tööhõive määr piirkonniti, 2005–2011, 20–64-aastased

Aasta Põhja-

Eesti

Lääne-

Eesti

Kirde-

Eesti

Kesk-

Eesti

Lõuna-

Eesti

Eesti

kokku

Kokku

..mehed

..naised

Kokku

..mehed

..naised

Kokku

..mehed

..naised

Kokku

..mehed

..naised

Kokku

..mehed

..naised

Kokku

..mehed

..naised

Kokku

..mehed

..naised

Allikas: Statistikaamet

2005 71,6

74,6

68,9

2006 81,1

85,3

77,4

2007 81,2

85,9

77,2

2008 81,6

86,3

77,5

2009 74,2

75,9

72,7

2010 71,0

72,6

69,6

2011 75,3

78,4

72,6

68,6

70,1

67,2

73,2

72,6

73,8

76,9

79,4

74,3

77,5

79,7

75,4

70,9

69,0

72,7

65,3

64,5

66,1

69,1

71,5

66,7

65,7

69,9

61,8

70,8

78,1

64,7

70,4

77,6

64,5

68,2

74,6

62,0

62,4

62,8

62,1

55,4

57,7

53,3

61,5

68,9

55,2

73,6

76,5

70,9

74,6

77,1

72,2

74,4

80,8

67,9

74,5

81,6

67,9

67,5

70,1

64,9

67,1

70,0

64,2

69,7

73,9

65,5

67,5

70,5

64,5

70,5

73,5

67,7

72,1

75,1

69,2

73,3

76,2

70,7

65,9

66,5

65,5

64,8

63,9

65,7

66,9

67,1

66,7

71,6

74,6

68,9

75,5

79,0

72,3

76,4

80,8

72,4

76,6

81,0

72,7

69,5

70,3

68,8

66,4

67,2

65,6

70,1

73,0

67,5

Füüsilisest isikust ettevõtjad

Tabel 11. Ise-enesele tööandjate arv ja osatähtsus, 2007-2012 (tuhandetes)

2007 2008 2009 2010 2011 2012

Enesele tööandjad 58,5 50,3 47,4 45,9 50,0 53,2

% hõivatutest (15-64) 9,3 7,9 8,2 8,3 8,5 8,8

..s.h primaarsektor 10,6 8,5 6,2 6,4 8,2 7,7

% hõivatutest 36,0 34,3 27,7 27,9 31,5 27,5

..tööstus (v. a ehitus) 5,8 4,0 4,4 4,4 4,0 4,3

% hõivatutest 4,0 2,7 3,4 3,6 2,9 3,2

..töötlev tööstus 5,7 3,6 4,0 4,4 4,0 4,1

% hõivatutest 4,4 2,7 3,6 4,2 3,4 3,6

..ehitus 12,6 7,7 6,0 4,9 7,3 7,6

% hõivatutest 16,7 10,6 12,0 13,2 15,9 16,2

Allikas: Eurostat

Kui 2007. aastal oli iseendale tööandjaid 58 000 (9,3% hõivatutest), siis 2012. aastal on nende

arvukus vähenenud 5 300 võrra (-9,1%) ja osatähtsus koguhõives 8,8%-ni.

Suurim osatähtsus on primaarsektoris, kus enesele tagab tööd 27,5% kõigist sektoris hõivatutest.

Seejuures on nende arvukus aastatel 2007-2012 vähenenud 2 900 võrra (-27,3%).

15


Töötuse määr

Aastate 2006-2012 jooksul on Eestis hõivatute arv vähenenud 646 000-st kuni 624 400-ni (-3,4%).

Tööhõive kõrgperiood aga langes ajale (2008), mil majandusaktiivsus eelneva aastaga võrreldes oli

juba languses ning 2009. aasta jooksul vähenes hõivatute arv 60 700 töötaja võrra (-9,2%).

Joonis 2. Tööhõive ja töötus 2005-2012, kvartalite lõikes

Allikas: Statistikaamet

Kui 2009. aasta I kvartalis oli töötuid 79 000, siis 2010. aasta samal perioodil juba 136 900 ehk 1,7

korda rohkem. Töötuse määr tõusis 2009. aasta I kvartali 11,4 protsendilt 2010. aasta esimeses

kvartalis 19,8 protsendini.

Töötute arv vähenes 2011. aasta I kvartalis 99 000-ni ja töötuse määraks kujunes 14,4%. 2010. aastal

kiiresti vähenema hakanud töötus 2011. aasta I kvartalis veidi kasvas. 2010. aasta alguses 19,8%-ni

tõusnud töötuse määr vähenes aasta lõpus 13,6%-ni, mis 2011. a esimeses kvartalis tõusis 14,4%-ni.

Töötuse määr 2012. aasta IV kvartalis (9,3%) oli madalam kui eelmistes kvartalites ning

märkimisväärselt väiksem kui eelmise aasta samas kvartalis (siis oli töötuse määr 11,4%).

Tabel 12. Töötuse määr 2005-2012, vanusegrupi ja soo lõikes (%)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kokku 7.9 5.9 4.6 5.5 13.8 16.9 12.5 10.2

alla 25 16.1 11.9 10.1 12.1 27.5 32.9 22.3 20.9

25-74 7.0 5.1 3.9 4.6 12.0 15.0 11.3 8.9

Mehed 8.9 6.1 5.4 5.7 16.9 19.5 13.1 11.0

alla 25 16.9 10.0 12.0 12.7 31.7 35.2 23.7 23.4

25-74 7.7 5.6 4.4 4.7 14.7 17.4 11.8 9.5

Naised 7.0 5.6 3.8 5.3 10.6 14.3 11.8 9.3

alla 25 15.0 14.6 7.3 11.3 22.0 30.0 20.7 18.0

25-74 6.2 4.7 3.5 4.6 9.4 12.7 10.9 8.4

Allikas: Eurostat

Tabeli 12 andmetest on näha, et kõige madalam töötuse määr oli majandustõusu perioodil (2007-

2008), kui aasta keskmiseks töötuse määraks oli vastavalt 4,6% ja 5,5%. Järgnenud majanduslanguse

aastatel jõudis töötuse määr 2010. aastal 16,9%-ni, mis majanduse elavnedes langes 2012. aastal

10,2%-ni.

16


Analoogsed muutused on toimunud nii vanusegruppide, kui ka sugude lõikes. Samas saab märkida, et

kui 2007. aastaga võrreldes on 2012. aasta töötuse määr 2,2 korda kõrgem, siis vanuses alla 25 aasta

on see 2 korda ja vanuses 25-74 2,3 korda kõrgem. 2012. aastal oli naiste töötuse määr (9,3%)

meeste omast (11%) märgatavalt väiksem.

Maa-asulates olid parimad hõivenäitajad 2008. aastal, kui aastakeskmine tööhõive määr oli 59% (sh

meestel 62,5% ja naistel 55,5%).

Tabel 13. Maa-asulate 15-74-aastaste hõiveseisund soo lõikes, %

2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Mehed ja naised

Tööjõus osalemise määr, % 61,5 61,8 62,6 61,4 62 64,4 64,6

Tööhõive määr, % 57,7 58,6 59 53,6 52,4 57,0 58,6

Töötuse määr, % 6,2 5,1 5,7 12,8 15,5 11,4 9,2

Mehed

Tööjõus osalemise määr, % 65,3 66,3 66,9 66 66,1 66,6 67,8

Tööhõive määr, % 61,2 62,3 62,5 55,3 54,6 59,0 60,6

Töötuse määr, % 6,2 5,9 6,5 16,2 17,4 11,5 10,6

Naised

Tööjõus osalemise määr, % 57,6 57,3 58,3 57 57,8 62,1 61,2

Tööhõive määr, % 54,1 54,9 55,5 51,9 50,1 55,0 56,6

Töötuse määr, % 6,1 4,2 4,8 9 13,3 11,4 7,6

Allikas: Statistikaamet

Süveneva majanduslanguse tagajärjel alanes tööhõive määr 2009. aastal 53,6%-ni ning 2010. aastal

52,4%-ni, millele järgnes majanduse taastumine ja tööhõive määra mõningane kasv 2011-2012.

aastatel ning aastakeskmiseks kujunes vastavalt 57% ja 58,6%. 2010. aastaga võrreldes on 2012.

aastal keskmine tööhõive määr suurenenud 6,2, sealhulgas naistel 6,5 ja meestel 6 protsendipunkti.

Joonis 3. Maa-asulate 15-74-aastaste hõiveseisund 2006-2012, %

Allikas: Statistikaamet

Kui 2006. aastal oli maa-asulate 15-74-aastaste töötuse määraks 6,2% ning naiste ja meeste omad

võrreldavad (vastavalt 6,1% ja 6,2%), siis 2010. aastal olukord muutus märgatavalt ning keskmise

15,5%-lise töötuse määra juures oli naiste määraks 13,3% ja meestel 17,4%. 2011. aastal töötuse tase

17


soo lõikes võrdsustus ja oli keskmise tasemel (11,4%), kuid 2012. aastal oli meeste töötus (10,6%)

märgatavalt kõrgem naiste omast (7,6%).

Tööhõive struktuur

2005.–2007. a olid kiire hõive kasvuga aastad, mis tõid kaasa hõivatute arvu olulise suurenemise.

2008. a negatiivne majanduskasv (-3,6%) ei avaldanud veel mõju tööhõivele, küll aga avaldas töötuse

kasvule ja hõivatute arvu langusele otsustavat mõju 2009. a järgnenud suurem majanduslangus (-

14,1%). Eelneva aastaga võrreldes hõivatute arv vähenes 10,3% võrra.

Hõivatute arvu vähenemine jätkus ka 2010. a ja jõudis 550 900-ni, mis on 25 600 võrra ehk 4,4%

vähem kui aasta varem. Paranenud majandusolukorra tõttu kasvas 2011. aastal hõivatute arv Eestis

589 300-ni ehk 38 400 võrra (+6,9%) ning 2012. aastal 602 500-ni ehk 13 200 võrra (+2,2%).

Tabel 14. Hõivatute arv ja osatähtsus hõivesektorite lõikes, 2007-2012, (1000)

2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kokku 641,8 642,9 576,5 550,9 589,3 602,5

..primaarsektor 29.4 24.8 22.4 22.9 26.0 28.0

% kogu hõivest 4,6 3,9 3,9 4,1 4,4 4,6

..tööstus 145.5 149.5 128.7 123.7 137.4 132.4

% kogu hõivest 22,7 23,2 22,3 22,4 23,3 22,0

..töötlev tööstus 129.1 133.2 112.2 105.8 119.2 114.6

% kogu hõivest 20,1 20,7 19,5 19,2 20,2 19,0

..ehitus 75.6 72.6 50.1 37.0 45.8 46.9

% kogu hõivest 11,8 11,2 8,7 6,7 7,8 7,8

Allikas: EUROSTAT

Aastate 2007-2012 jooksul on primaarsektori hõive vähenenud 1 400 hõivatu võrra (-4,8%), kuid

säilitanud oma osatähtsuse koguhõives (4,6%). Tööstusvaldkonna hõive on kahanenud sama aja

jooksul 13 100 võrra (-9%), ümbertöötleva tööstuse oma vähenes 14 500 hõivatu võrra (-11,4%).

Kõige suurem hõive langus on toimunud ehituses, kus 2012. aastal oli 28 700 hõivatut vähem (-38%).

Ehitusvaldkonna osatähtsus koguhõives on vähenenud 11,8%-st kuni 7,8%-ni.

Tööviljakus

Lisandväärtuse loomise seisukohalt jagunevad Eesti ettevõtted majandusharude lõikes väga

erinevalt. Vaid vähestes sektorites nagu telekommunikatsioon, finantsvahendus, õhutransport,

elekter, gaas ja veevarustus ning kinnisvara on loodav lisandväärtus oluliselt üle Eesti keskmise.

Tabel 15. Tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel 2005-2010, tuhat eurot

2005 2006 2007 2008 2009 2010

Tegevusalad kokku 14,7 17,4 19,3 18,7 17,4 19,6

Primaarsektor 12,6 13,9 22,9 19,9 18 24,2

Töötlev tööstus 12,1 14,4 17,3 17,8 16 19,9

Elektrienergia, gaasi, auru ja

konditsioneeritud õhuga

varustamine

42 63,8 48,9 47,5 72 78,5

Info ja side 32,1 33,4 36 37,1 34,6 34

Kinnisvaraalane tegevus 24,7 27,4 29 28,5 31,1 30,5

Majutus ja toitlustus 8,1 8,7 9 8,7 7,5 8,2

Hulgi- ja jaekaubandus 14,1 17,4 19,7 17,4 13,5 15,7

Ehitus 15 17,9 19,3 16,5 13,6 13,1

Veevarustus; kanalisatsiooni, jäätmeja

saastekäitlus

21,8 24,4 28,8 29,7 34,1 38,3

18


Haridus 9,3 9,5 10 12 11,3 12,4

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne 10 11,1 13,8 15,2 13,7 13,9

Allikas: Statistikaamet.

Aastate 2005-2010 jooksul on tegevusalade keskmine tööviljakus kasvanud 14 700 kuni 19 600

euroni (+33,3%). Märkimisväärne kasv on toimunud primaarsektoris (+92,1%), mis on otseselt seotud

struktuursete muutustega ja efektiivsuse ning intensiivsuse suurenemisega selles sektoris.

Joonis 4. Tööviljakus lisandväärtuse alusel, 2005-2010, tuhat eurot

Allikas: Statistikaamet.

Tootlikkus on meil veel kordades madalam kui Euroopa Liidu edukamates riikides – näiteks on

tootlikkus töötlevas tööstuses Soomes 6,9, Rootsis 5,5, Sloveenias 2,2 ja Poolas 1,6 korda kõrgem kui

Eestis. Lisandväärtuse kasv töötlevas tööstuses on seotud selle sektori struktuuriga, kus vaatamata

kiirele arengule domineerivad valdavalt võrdlemisi madala lisandväärtusega allhankele keskendunud

ettevõtted. Eestil on nõrk tootmise struktuur, mis ei võimalda suurt lisandväärtust toota.

Väljapääsuks oleks kõrgema lisandväärtusega tootmise juurde suundumine.

Tootlikkus on aastatega kasvanud, jõudes Euroopa Liidu keskmisele lähemale. Majanduse langusfaas

andis Eesti tööjõu lisandväärtusele hõivatu kohta mõningase tagasilöögi, kuna toodangu ja

müügimahud kahanesid kiiremini kui vähenes hõive, mistõttu 2009. aastal oli see 65,8% EL27

keskmisest, kuid 2010. aastal suurenes 69,2%-ni (SKP hõivatu kohta ostujõu standardi (PPS) järgi) 3 .

Majandustegevus

Aktiivsem majandustegevus koondub kahte suuremasse linnapiirkonda, kuid majanduskasvu

piirkondlikud erinevused on mõnevõrra vähenenud. Arenguid jälgides on näha, et Põhja-Eesti

sisemajanduse koguprodukti (SKP) osatähtsus on 2000. aastate esimesel poolel liikunud kasvutrendis,

kuid seejärel on kasv pidurdunud ning aastatel 2006–2008 on see näidanud juba kerget langustrendi,

3 Eurostat

19


(vähenemine 60,5%-st 59,6%-ni kogu Eesti SKP-s). 2009. aastal oli Põhja-Eesti osatähtsus 61,1% Eesti

SKP-st. Aastatel 2005-2008 kasvas maakonna SKP igal aastal keskmiselt 0,3 protsendipunkti, kuid

2009. aastal vähenes 0,4 protsendipunkti. Tootlike töökohtade vähesus ja madal ettevõtlusaktiivsus

väljaspool Tallinna ja Tartut on kitsaskohaks riigi majandusarengule tervikuna, kuna muude

piirkondade panus riigi SKP-sse ja eksporti on jäänud tagasihoidlikuks.

Allikas: Statistikaamet

2005

2006

2007

2008

2009

58,5

60,6

59,7

59,7

61,1

8,8

8,4

8,4

8,2

7,9

8,1

7,5

7,7

8,1

7,6

6,6

6,4

6,7

6,3

6,0

Tabel 16. Regionaalne sisemajanduse koguprodukti osatähtsus 2005-2009, %

Aasta Põhja-

Eesti

Lääne-

Eesti

Kirde-

Eesti

Kesk-

Eesti

Regiooni

osatähtsus, %

Lõuna-

Eesti

18,0

17,1

17,5

17,7

17,4

Eesti

kokku

100,0

100,0

100,0

100,0

100.0

Aastate 2005-2009 jooksul on kasvanud ainult Põhja-Eesti (+2,6 protsendipunkti) osatähtsus ning

vähenenud ülejäänud piirkondade oma – Lääne-Eesti (-0,9), Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti (-0,6) ning

Kirde-Eesti (-0,5). Piirkondlikud erinevused sisemajanduse koguprodukti osas on eelnimetatud

aastatel sisuliselt säilinud. Kui 2005. aastal moodustas Põhja-Eesti SKP 58,5% riigi SKP-st, Lääne-Eesti

SKP 8,8%, Kirde-Eesti SKP 8,1%, Kesk-Eesti SKP 6,6% ja Lõuna-Eesti SKP 18% riigi SKP-st, siis 2009.

aasta vastavad näitajad olid 61,1%, 7,9%, 7,6%, 6,0% ja 17,4%.

Joonis 5. Regionaalse SKP osatähtsus 2005-2009, %

Allikas: Statistikaamet

Statistikaameti andmetel loodi 2008. aastal Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonnas 78% ja 2009. aastal

78,8% kogu Eesti SKP-st. Nende kolme maakonna summaarne osatähtsus kogu Eesti SKP-st on aastaaastalt

kasvanud.

Maakondade elu- ja ettevõtlustingimustes toimunud muutused (sealhulgas põllumajanduse

osatähtsuse langus) ning linnaliste piirkondade kiire areng on põhjustanud nii rahvastiku kui

majandustegevuse koondumise suurematesse keskustesse ja nende lähitagamaadele. Piirkondliku

sisemajanduse koguprodukti geograafiline jaotus näitab, et intensiivsem ja tootlikum

majandustegevus on ettearvatult koondunud piirkondadesse, kus paiknevad suuremad linnad ja on

suurem elanike kriitiline mass.

20


SKP ühe elaniku kohta on aastate 2005-2008 jooksul kasvanud keskmiselt 1,45 korda. Kasv on olnud

regiooniti ühtlane: Põhja-Eestis ja Kirde-Eestis 1,5, Lõuna-Eestis, Lääne-Eestis ja Kesk-Eestis 1,4 korda.

Põhja-Eestis ületas SKP elaniku kohta riigi keskmist näitajat 1,5 korda.

Tabel 17. Piirkondade SKP elaniku kohta, 2005-2009

Aasta Põhja-

Eesti

Lääne-

Eesti

Kirde-

Eesti

Kesk-

Eesti

Lõuna-

Eesti

Eesti

kokku

Aastakeskmine

Rahvaarv

2005

2006

2007

2008

2009

521 176

521 730

522 712

524 107

525 721

162 477

161 877

161 333

160 921

160 617

173 276

172 262

171 233

170 204

169 172

141 366

140 863

140 449

140 113

139 816

347 802

346 815

345 945

345 330

344 945

1 346 097

1 343 547

1 341 672

1 340 675

1 340 271

SKP elaniku 2005 12 555 6 040 5 229 5 238 5 780 8 307

kohta, eurot 2006

2007

2008

2009

15 534

17 849

18 363

16 097

6 957

8 169

8 243

5 875

5 841

6 997

7 709

6 185

6 095

7 411

7 251

5 091

6 619

7 921

8 263

6 039

9 967

11 648

12 110

10 326

2009/2005, % x 128,2 97,3 118,3 97,2 104,5 124,3

SKP elaniku

kohta, % Eesti

keskmisest

Allikas: Statistikaamet

2005

2006

2007

2008

2009

151,1

155,9

153,2

152,8

155,9

72,7

69,8

70,1

68,6

56,9

62,9

58,6

60,1

64,2

59,9

63,1

61,1

63,6

60,3

49,3

69,6

66,4

68,0

68,8

58,5

100,0

100,0

100,0

100,0

100,0

Kui 2005. aastal oli Põhja-Eestis SKP elaniku kohta 151,1% Eesti keskmisest, siis 2009. aastal 155,9%.

Kirde-Eesti vastavad arvud olid 62,9% ja 59,9%. Ülejäänud piirkondades on sama aja jooksul SKP

elaniku kohta (mõõdetuna protsentides Eesti keskmisest) langenud Lääne-Eestis 15,8

protsendipunkti, Kesk-Eestis 13,8 ja Lõuna-Eestis 11,1 protsendipunkti, moodustades 2009. aastal

vastavalt 56,9%, 49,3% ja 58,5% Eesti keskmisest.

Tallinnas 2009. aastal loodud vastav näitaja oli aga 171% Eesti keskmisest. Harju maakonnale

(155,9%) järgnesid Tartu linn, Tartu, Saare ja Pärnu maakond, kus SKP elaniku kohta oli vastavalt

104%, 91,1%, 67,7% ja 67,5% Eesti keskmisest. Kõige väiksem SKP elaniku kohta oli 2009. aastal

Jõgeva, Põlva ja Valga maakonnas, vastavalt 44,2%, 48,4% ja 49,3% Eesti keskmisest.

Majandusstruktuur

Eesti piirkondade majanduses on toimumas teine suurem struktuurimuutus pärast 1990-ndate

üleminekuperioodi, mis väljendub primaarsektori osatähtsuse vähenemises ning sekundaar- ja

tertsiaarsektori osatähtsuse suurenemises majanduse struktuuris.

Tabel 18. SKP baashindades, 2007-2012, mln eurot

2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kokku 14, 083 14, 440 11, 900 12,483 13,900 14,738

..primaarsektor 493,4 404,7 315,7 413,6 495,5 540,7

..tööstus (v.a ehitus) 2, 866 2,918 2,374 2,812 3,277 3,286

..töötlev tööstus 2,249 2,269 1,694 1,992 2,400 2,357

..ehitus 1,511 1,421 858,0 736,0 893,7 1097,0

Allikas: Eurostat

21


SKP baashindades on 2012. aastal ületanud kriisieelse (2007) taseme 4,6% võrra. Primaarsektori

analoogne näitaja on 9,6%, tööstuses 1,5%, ümbertöötlevas tööstuses 4,8%. Ehituse tegevusala ei ole

suutnud taastada oma 2007. aasta mahtu ning 2012. aasta näitaja jäi 1,4 korda väiksemaks.

Tabel 19. SKP piirkondade lõikes, 2007-2010, mln eurot

2007 2008 2009 2010

Kokku 14 083 14 440 11 900 12 483

Põhja-Eesti 8 435 8 604 7 263 7 454

Lääne-Eesti 1 184 1 186 944 5 1 005

Kesk-Eesti 935,1 914,4 707,8 804,3

Kirde-Eesti 1 072 1 172 903 1 032

Lõuna-Eesti 2 457 2 564 2 081 2 187

Allikas: Eurostat

Majanduslangusest tingituna on Eesti SKP 2007-2010 aastate jooksul vähenenud 1 128,2 miljoni euro

võrra (-8%), suurema SKP-ga Põhja-Eesti piirkonna majanduslangus ulatus seejuures 981 miljonini (-

11,6%). Kõige väiksema SKP-ga Kesk-Eestis vähenes SKP 130,8 miljoni euro võrra (-14,%). Seevastu

Kirde-Eesti majandus taastas oma SKP 2010. aastal.

Peaaegu kaks kolmandikku kogu lisandväärtusest toodetakse teeninduses, 26,8 protsenti tööstuses ja

ehituses ning 2,8 protsenti põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis.

Tabel 20. Lisandväärtuse osatähtsus sektorite lõikes jooksevhindades, 2005 ja 2009

2005 2009

Lisandväärtuse Osatähtsus, % Lisandväärtuse Osatähtsus, %

suurus, miljonit

eurot

suurus, miljonit

eurot

Kogu Eesti 9 895,53 100,0 11 947,23 100,0

Primaarsektor 349,01 3,53 332,27 2,78

Sekundaarsektor 2 829,69 28,59 3 196,12 26,75

Tertsiaarsektor 6 716,82 67,88 8 418,83 70,47

Allikas: Statistikaamet

Võrreldes 2005. aastaga on esmasektori lisandväärtus 2008. aastal kasvanud 47,1 miljoni euro võrra

(13,5%), kuid osatähtsus riigi SKP-s on vähenenud (vähenemine 0,8 protsendipunkti) ja teeninduse

lisandväärtus suurenenud 3 027,7 miljoni euro võrra (45,1%), kuid osatähtsuse kasv moodustas ainult

0,19 protsendipunkti.

Joonis 6. Regionaalse lisandväärtuse osatähtsus jooksevhindades majandussektorite järgi, 2005-2009,

%

Allikas: Statistikaamet.

22


Statistikaameti andmetel on Eestile iseloomulik, et neis maakondades, mille SKP osatähtsus riigi SKPs

on suur, on põllumajanduse osatähtsus väga väike. Neis maakondades aga, mille SKP osatähtsus riigi

SKPs on kõige väiksem, on olukord vastupidine.

Kolme suurema SKP-ga piirkonna hulka kuuluvas Põhja-Eestis ja Kirde-Eestis toodeti 2009. aastal üle

poole lisandväärtusest (vastavalt 76,4% ja 53%) tertsiaarsektoris. See peegeldab teenindussektori

olulist rolli nende piirkondade majandustegevuses. Primaarsektori osatähtsus oli Põhja-Eestis ja

Kirde-Eestis tagasihoidlik (vastavalt 0,8% ja 1,5%).

Eesti majanduskasv sõltub oluliselt välisnõudlusest, kusjuures peamised eksportijad on töötleva

tööstuse ettevõtted. Eelmisel kahel aastal oli kõige tähtsamaks SKP kasvu eestvedajaks töötleva

tööstuse tegevusala lisandväärtuse suurenemine. 2012. aastal pidurdas töötlev tööstus aga SKP

kasvu oluliselt, olles enim mõjutatud arvutite, elektroonika ja optikaseadmete ning toiduainete

tootmise tegevusalade lisandväärtuste kahanemisest. Kui veel mõned aastad tagasi iseloomustas

Eesti piirkondade majandust väljaspool Tallinna ja Tartut eeskätt industrialiseerimine 4 , siis nüüdseks

on sellele enamasti iseloomulik hoogne liikumine teenindusmajanduse suunas. Vaid Põlva, Jõgeva ja

Viljandi maakonnas on sekundaarsektori hõive viimasel kümnel aastal kasvanud mõnevõrra kiiremini

kui tertsiaarsektori oma. 2010. aastaks oli ainult Viljandi maakonnas hõivatud tertsiaarsektoris alla

50% töötajatest, Harju ja Tartu maakonnas ulatub hõivatus juba üle 70%. Sekundaarsektori hõive on

ootuspäraselt suurim Ida-Viru maakonnas (ligikaudu 50% töötajatest) ning primaarsektori hõive

Jõgeva, Järva ja Hiiu maakonnas (üle 10% töötajatest).

Vaesusrisk ja suhtelise vaesuse määr

Eestis on välja kujunenud selgepiiriline ja mitmetasandiline keskus—perifeeria (linn—maa, põhja—

lõunapiirkond) regionaalne jaotus. Ääremaadel võib juba täheldada ulatuslikku sotsiaalmajanduslikku

marginaliseerumist (s.t. mittetöötava ja abimajapidamises hõivatud tööealise

elanikkonna keskmisest kõrgemat taset). Peamised vaesuse regionaalsed riskid on madalapalgaliste

töökohtade domineerimine ning kõrge tööpuudus. Elamine madala toimetulekuressursiga regioonis

tähendab olulist leibkondliku ja indiviidivaesuse riski.

Tabel 21. Vaesusriskis oleva elanikkonna osatähtsus, 2005-2011, (% elanikkonnast)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Kokku 25,9 22 22 21,8 23,4 21,7 23,1

..mehed 24,3 20 19,4 18,9 21,1 21,5 23,2

..naised 27,3 23,7 24,2 24,3 25,5 22 22,9

..tiheasustusega 22,3 18,3 18,9 17,9 19,9 18,2 20,9

..keskmise 25,2 23,2 15,2 19,5 14,7 25,9 23,7

..hõreasustusega 29 25,2 25,2 25,6 27,3 24,5 25

Allikas: EUROSTAT

Tabeli 21 andmete alusel saab järeldada, et 2005-2011. aastate jooksul on vaesusriskis oleva

elanikkonna osatähtsus vähenenud 25,9%-st kuni 23,1%-ni (-2,8 protsendipunkti), sealhulgas meeste

osas 1,1 ja naiste osas 4,4 protsendipunkti võrra. Seejuures on vaesusriskis olevate naiste osatähtsus

vähenenud 27,3%-lt kuni 22,9%-ni, mis on vaesusriskis meeste osatähtsusest (23,2%) väiksem.

Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr ligi kolm korda kõrgem kui

Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maaelanikel vaesuses elamise risk oluliselt suurem (1,3 korda) kui

linnaelanikel.

4 Raagmaa, 2009

23


Suhtelise vaesuse piiriks, mida mõõdetakse sissetulekutaseme järgi, on võetud 60%

leibkonnaliikmete aasta netosissetuleku mediaanist (pärast sotsiaalseid siirdeid). Suhtelise vaesuse

määr on aastatel 2005-2010 vähenenud Eestis 0,8 protsendipunkti ja EL27 riikides keskmiselt 0,1

protsendipunkti võrra.

Parem oli olukord 2009. aastal kui suhtelise vaesuse määr alanes eelneva aastaga võrreldes 3,9

protsendipunkti võrra. 2010. aastal suurenes suhtelise vaesuse määr kuni 17,5%-ni, suurenedes 1,7

protsendipunkti.

Põhja-Eestis oli paremal järjel olevate inimeste kontsentratsioon elanike seas kõrgeim — suhtelise

vaesuse määr, mis näitab isikute osatähtsust, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse

piirist madalam, on 2005. aasta 11,9%-st vähenenud 2009. aastal 10,1%-ni, mis 2010. aastal suurenes

10,4%-ni.

Tabel 22. Suhtelise vaesuse määr, 2005–2010, %

2005 2006 2007 2008 2009 2010

Kogu Eesti 18,3 19,4 19,5 19,7 15,8 17,5

Põhja-Eesti 11,9 11,1 11,1 11,3 10,1 10,4

Kesk-Eesti 22,9 22,7 23 24,3 18,3 23,1

Kirde-Eesti 27,9 32,6 31,6 30,8 24,6 29,7

Lääne-Eesti 19,6 21,6 23,8 24,1 19,2 15,9

Lõuna-Eesti 20,8 23 22,8 23,2 17,7 20,8

Linnaline asula 15,5 16,5 16,9 17,5 13,8 15,8

Maa-asula 24,7 25,8 25,3 24,7 20,5 21,3

EL27 16,5 16,6 16,7 16,4 16,3 16,4

Läti 19,8 22,9 20,9 25,6 25,7 21,3

Leedu 20,7 20,0 19,1 20,0 20,6 20,2

Soome 11,7 12,6 13,0 13,6 13,8 13,1

Allikas: Statistikaamet, EUROSTAT.

Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus, olles 2005. aastal 19,6 ja 22,9%

vahel ning 2010. aastal 15,9 ja 23,1% piirides. Kõige suurem vaesuse määr oli 2006 ja 2007. aastal

Kirde-Eestis – vastavalt 32,6 ja 31,6%, mis 2009. aastal vähenes 24,6%-ni, kuid oli ka 2010. aastal

ülejäänud piirkondade omast kõrgem (29,7%).

Madalama suhtelise vaesuse määra poolest järgnes Põhja-Eestile Lääne-Eesti, kus vaesuse määr oli

2010. aastal 15,9% (vähenemine 3,3 protsendipunkti). Kõige madalam suhtelise vaesuse määr oli

samal ajal Tallinnas (9,5 ja 10,3%), Harjumaal (10,1 ja 10,4%) ja Tartumaal (11,9 ja 16%). 2010. aastal

lisandus siia Lääne maakond (12,7%).

2009 ja 2010. aastal oli vaeseid rohkem Valga-, Ida-Viru- ja Jõgevamaal, kus suhtelise vaesuse määr

oli vastavalt 24,7 ja 25,8%, 24,6 ja 29,7% ning 23,9 ja 25,4%. 2010. aastal lisandus vaesemate hulka ka

Põlva maakond (25,8%).

Joonis 7. Suhtelise vaesuse määr, 2005–2010, %

24


Allikas: Statistikaamet.

Linnalistes asulates oli vaeste proportsioon aastatel 2005-2008 suhteliselt ühtlaselt alla riigi

keskmise, olles 15,5....17,5% piirides. Kõrgem vaeste osatähtsus (17,5%) oli 2008. aastal, mis 2009.

aastal alanes 13,8%-ni, kuid järgneval aastal suurenes 15,9%-ni.

Maa-asulates oli vaesemaid inimesi märksa enam – suhtelise vaesuse määr aastatel 2005-2008 oli

24,7.... 25,8% vahel, mis 2009. aastal küll vähenes 20,5%-ni, kuid jäi riigi keskmisest 4,7

protsendipunkti võrra suuremaks. 2010. aasta vastavad maa-asulate näitajad olid 21,3% ja 3,8

protsendipunkti.

EL27 keskmine suhtelise vaesuse määr on vaadeldava perioodi jooksul olnud stabiilselt 16,3...16,7%

piirides. Naaberriikidest on parem olukord Soomes, kus on vaesuse määr suurenenud 2005. aasta

11,7%-lt kuni 13,8%-ni 2009. aastal, mis seejärel 2010. aastal vähenes 13,1%-ni. Leedus oli suhtelise

vaesuse määr kogu perioodi jooksul ühtlane, kõikudes 19,1 ja 20,7% vahel. Lätis on vaesuse määr

suurenenud 2005. aasta 19,8%-lt kuni 25,7%-ni 2009. aastal, mis edaspidi vähenes järgmisel aastal

21,3%-ni.

Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal olid vaesemad inimesed enamuses. Vähese

majandusaktiivsuse ja elanikkonna madala maksejõuga kaasnevad teenuste kättesaadavuse

halvenemine ja infrastruktuuride ebarahuldav olukord on peamiselt maapiirkondades.

25


2.2 Prioriteet 1: teadmussiire 5 põllumajanduses, metsanduses ja maapiirkonnas

2.2.1 Innovatsioon 6 ja teadmistebaas maapiirkondades

Eesti siht on liikumine innovaatilise teadmusmajanduse suunas, kohandades vastavalt ka oma

majandusstruktuuri. Majanduse uuenemine eeldab haritud eestvedajaid ning tänapäevaselt

ettevalmistatud tööjõudu, et välja arendada terviklik ja jätkusuutlik Eesti 7 .

2010. aastal moodustas teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste nominaalmaht 232,8 miljonit

eurot, mis on Eesti läbi aegade suurim. Kasv võrreldes eelmise aastaga oli 18%, tõstes kulutused

1,63%ni SKP-st (0,81% avalik sektor, 0,82% erasektor) (0). Kasumitaotluseta sektorite kulutuste kasv

oli 6%. Teadus- ja arendustegevuse arengut on märgatavalt toetanud ettevõtted. Esmakordselt

ületasid erasektori kulutused kasumitaotluseta sektori kulutusi, ulatudes 50,2%ni kogukulutustest.

Selline struktuurimuutus lähendas Eestit arenenud tööstusriikidele. Eesti teadus- ja arendustegevuse

intensiivsusnäitaja absoluutväärtus oli 2010. aastal EL keskmisest (2,0%) madalam, ületas siiski

märgatavalt Lätit (0,6%) ja Leedut (0,79%), jäädes alla Soome (3,87%) ja Rootsi (3,42%) vastavatele

näitajatele. 8

Joonis 8. Teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus SKP-s aastatel 2000-2010 (%)

Allikas: Eurostat (27.07.2012)

Kulutused teadus- ja arendustegevusele on avalikus ja mittetulundussektoris kokku 11 aasta jooksul

kasvanud neli korda (0). 2000. aastal olid kulutused teadus- ja arendustegevusele 28,7 miljonit eurot

ja 2010. aastal 116 miljonit eurot. Kulutused põllumajandusele on kasvanud küll ligikaudu 2,5 korda,

kuid võrreldes teiste valdkondade teadus- ja arendustegevuse kulutustega on kulutused

5

Teadmussiire on teadmiste siirdumine väljatöötajalt kasutajale või ühelt kasutajalt teisele, ühes riigis ja/või

organisatsioonis loodud teadmiste rakendamine teistes organisatsioonides ja/või riikides uute toodete, tehnoloogiate ja

teenuste evitamiseks. Allikas: Teadmistepõhine Eesti, Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–

2013

6 Innovatsioon on uute ideede ja teadmiste kasutamine uudsete lahenduste rakendamiseks, mis hõlmab toodete ja

teenuste väljatöötamist ning uuendamist (tooteinnovatsioon); vastavate turgude hõivamist ja laiendamist

(turuinnovatsioon); uute tootmis-, tarne- ja müügimeetodite loomist ning juurutamist (protsessiinnovatsioon); uuendusi

juhtimises ja töökorralduses (organisatsiooniinnovatsioon) ning töötingimuste ja personali oskuste arendamist

(personaliinnovatsioon). Allikas: Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus

7 Eesti hariduse viis väljakutset. Eesti haridusstrateegia 2014-2020 projekt.

[http://www.elu5x.ee/public/documents/materjalid/Haridusstrateegia_PROJEKT_8_lk.pdf]. 12.12.2012

8 Eesti. Arve ja fakte. 2012. Statistikaamet, 2012. 56 lk

26


põllumajandusteadustele olnud kõige madalamad. Loodusteaduste valdkonnas on kulutused teadusja

arendustegevusele tõusnud 130,5% alates 2005. aastast. Põllumajandusteaduste valdkonda on riik

võrreldes eelmiste aastatega enam toetanud. Põllumajandusteaduste valdkonnas tõusid kulutused

teadus- ja arendustegevusele kasumitaotluseta institutsionaalsetes sektorites aastatel 2005-2010

57,6%, s.o 4,9 miljonilt eurolt 2005. aastal 7,7 miljoni euroni 2010. aastal.

Joonis 9. Kulutused teadus- ja arendustegevusele kasumitaotluseta institutsionaalsetes sektorites

aastatel 2000-2010 (tuhat eurot)

Allikas: Statistikaamet (15.06.2012)

2010. aastal oli T&A kulutuste kogumaht teadus- ja arendustegevusele kõrgharidus-, riiklikus ja

kasumitaotluseta erasektoris põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse rakendusvaldkonnas 9,8

miljonit eurot (0), kusjuures riik rahastas kulutusi summas 8,2 miljonit eurot. Enim tehti kulutusi

kõrgharidussektoris, 7 miljoni euro eest (riigi panus 6 miljonit eurot). Alates 2000. aastast on

kulutused nimetatud rakendusvaldkonnale suurenenud 199,9%.

Joonis 10. Kulutused teadus- ja arendustegevusele kasumitaotluseta institutsionaalsetes sektorites

põllumajandusele, metsandusele ja kalandusele aastatel 2000-2011 (tuhat eurot)

Allikas: Statistikaamet (15.06.2012)

27


Innovatsioon on investeeringu- ja teadmismahukas valdkond ning ettevõtetes toimuvat innovatsiooni

kajastavad tehtud investeeringud põhivarasse. Innovatsiooni osas teevad suurettevõtted Eestis

ülikoolide ja riigiga tunduvalt rohkem koostööd kui väikese või keskmise suurusega ettevõtted.

Väikese või keskmise suurusega ettevõtete võimekus teadus- ja arendustegevust teha on nõrk, seda

tuleb teha koostöös teiste ettevõtete, avaliku sektori ning teadus- ja arendusasutustega nii, et see

suunaks ettevõtteid teadus- ja arendustegevuse edendamisele ja innovatsiooni arendamisele. Eesti

ettevõtted tegid 2011. aastal investeeringuid materiaalsesse põhivarasse 2 365 miljoni euro ulatuses

(0), millest 233 miljonit eurot suunati investeeringutena põllumajandusse, metsamajandusse ja

kalapüüki. Nimetatud tegevusalal tehti suurim osa investeeringutest masinate ja seadmete

soetamiseks (92 miljonit eurot), mis on vajalikud kõrgema lisandväärtusega tootmiseks.

Joonis 11. Ettevõtete investeeringud materiaalsesse põhivarasse (tuhat eurot)

Allikas: Statistikaamet (12.12.2012)

Teadus- ja arendustegevus on konkurentsivõime seisukohalt olulise tähtsusega. Uuenduslikkusest,

tootearendusest ja uutest teaduslahendustest sõltub ekspordivõimekus ja lisandväärtuse kasv. Eesti

toiduainetööstuses on seni teadus- ja arendustegevus tihti seisnenud tootearenduses, millega

tehakse olemasolevates toodete sisus küllalt vähetähtsaid muudatusi või uuendatakse peaasjalikult

vaid selle pakendit. Tulevikus tuleks enam tähelepanu pöörata organisatsiooni- ja

protsessiinnovatsioonile ning keskenduda tooteinnovatsioonile.

Oluliseks ohuks põllumajanduse jätkusuutlikkuse seisukohast on teadus- ja arendustegevuse alase

informatsiooni vähene levik ning vähene koostöö erinevate osapoolte vahel, et edendada

innovatsioonitegevust. Nii siseriikliku kui rahvusvahelise koostöö arendamiseks on uueks

programmperioodiks välja pakutud Euroopa Innovatsioonipartnerlus (EIP), mis läbi töörühmade

tegevuse annab võimaluse soodustada uuenduslike lahenduste kiiremat ja ulatuslikumat ülevõtmist

praktikasse ning aitab kaasa innovatsiooni tekkele maamajandusvaldkonnas. EIP julgustab erinevatel

institutsioonidel, geograafilistel tasanditel ning valdkondades tegutsevaid partnereid tegema

koostööd ja kasutama ära sünergia pakutavaid võimalusi sh teadmiste kasutajate, teaduse, hariduse

ja nõuande vahelise kommunikatsiooni parandamiseks. Senisest tõhusam koostöö teadlaste ja

konsulentide vahel parandab teadusinfo kättesaadavust. Koostöö edendamine on oluline, et aidata

luua seos tipptasemel teadusuuringute ja tehnoloogia ning põllumajandustootjate, ettevõtjate ja

nõustamisteenuste osutajate vahel.

28


2.2.2 Põllumajanduse, toidutootmise ja metsanduse ning teadus- ja arendustegevuse seosed

Teadus- ja arendustegevus

Tegevusvaldkonnapõhised teadusuuringud aitavad siduda maamajandussektorit otse tarbijate

vajaduste ja nõuetega tõstes sealjuures ka kohalike toodete väärtust, parandades ühiskonna

suhtumist põllumajandusse ja metsandusse ning õpetades inimesi hindama maamajanduse rolli

loodusressursside jätkusuutlikul kasutamisel ning puhtama keskkonna ja inimese hea tervisliku

seisundi säilitamisel. Ajakohasel tasemel teadustöö tegemiseks ja rahvusvahelises koostöös

osalemiseks on vajalik konkurentsivõimeline teadus- ja arendustegevus, sh infrastruktuuri

kaasajastamine, teadustöötajate olemasolu ja nende professionaalsuse arendamine. Majandusliku

lisandväärtuse loomisele suunatud rakendusuuringute kvaliteeti ja mahtu ning ettevõtluse

vajadustele orienteeritud teadus- ja arendustöötajate arvu ja nende mobiilsust ettevõtjate ja

teadusasutuste vahel aitavad suurendada ülikoolide ja ettevõtete pikaajalisele koostööle

orienteeritud tehnoloogia arenduskeskused 9 .

Eesti riigieelarves teadus- ja arendustegevusele ettenähtud vahendid jagunevad kaheks:

struktuuritoetused Euroopa Liidust ning teadus- ja arendustegevuse rahastamisvahendid

(baasfinantseerimine, institutsionaalne ja personaalne uurimistoetus, ministeeriumite riiklikud

programmid). Oma valitsemisala poliitika kujundamiseks ja eesmärkide täitmiseks tarviliku teadus- ja

arendustööga tegelevad kõik ministeeriumid, kuid riigieelarves teadus- ja arendustegevusele

ettenähtud vahenditest 82,5% eraldatakse läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve.

Põllumajandussektori kui ka põllumajandusteadus- ja arendussektori ees seisavad sel sajandil

mitmed täiendavad väljakutsed – toidu ja energiaga varustatus, kliimamuutused, urbaniseerumine,

ressursside efektiivne kasutamine, elurikkuse säilitamine ning muutused inimeste

tarbimisharjumustes. Konkurentsivõime kava Eesti 2020 koostamisel korrigeeriti Eesti teadus- ja

arendustegevuse sihttasemeid: 2015. a 2% SKP-st ning 2020.a 3% SKP-st 10 , mis on saavutatavad, kui

ettevõtete teadus- ja arendustegevus kasvab märkimisväärselt ja Eesti suudab ligi meelitada rohkem

teadus- ja arendustegevuse poolest intensiivseid otseseid välisinvesteeringuid. Sihttaseme täitmiseks

tuleb ka põllumajanduslikku teadus- ja arendustegevusse enam panustada.

Põllumajandusministeerium koordineerib põllumajanduslikku teadus- ja arendustegevust vastavate

riiklike programmide kaudu.

Riikliku programmi Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2009-2014

eesmärk on aidata kaasa põllumajandustootmise ja –töötlemise konkurentsivõime tõusule, tagada

selle jätkusuutlikkus, analüüsida põllumajandustootmise ja toodanguga kaasneda võivaid riske

tarbijale ja keskkonnale ning töötada välja neid riske vähendavaid lahendusi kogu tootmis- ja

töötlemisahelas. Programmi eesmärkide täitmine tekitab sünergia Eesti maaelu arengukava

meetmetega 1.1 Koolitus- ja teavitustegevused ning 1.7.1 Põllumajandus- ja toidusektoris ning

metsandussektoris uute toodete, töötlemisviiside ja tehnoloogiate alane koostöö. Programmi raames

uuritakse muuhulgas taimekaitse- ning väetamistehnoloogiate täiustamist, loomatervise,

toiduohutuse ja -kvaliteediga ning taastuvenergia ja säästliku majandamisega seonduvaid teemasid

ning tehakse agrometeoroloogilisi prognoose ja kokkuvõtteid.

Põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamine ja säästev kasutamine on eluliselt tähtis

nii sordiaretusele kui ka põllumajandusteadusele ja põllumajanduslikule tootmisele üldiselt, et

tagada selle areng ja säilitada bioloogiline mitmekesisus. Antud tegevusi täidetakse arengukava

9 Tehnoloogia arenduskeskus on keskus, mille tegevus on põhiliselt orienteeritud rakendusuuringutele,

arendustegevusele ja ülemaailmse oskusteabe rakendamisele ning nende baasil oma valdkonna ettevõtete

konkurentsivõime suurendamisele. Allikas: Teadmistepõhine Eesti, Eesti teadus- ja arendustegevuse ning

innovatsiooni strateegia 2007–2013

10 Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007-2013 Teadmistepõhine Eesti. Aruanne

strateegia eesmärkide ja rakendusplaani täitmisest 2010. ja 2011. aastal. Haridusministeerium

[http://www.hm.ee/index.php?03242]. 12.12.2012

29


Põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine aastateks 2007-2013 raames.

2011. aasta lõpuks oli ex situ geenipangas pikaajalisel säilimisel 2 735 teraviljade, heintaimede,

köögiviljade ja õlikultuuride säilikut, in vitro geenipangas 1 410 kartuli ja aiakultuuride säilikut.

Kollektsioonistandikes on pikaajaliseks säilitamiseks 1 171 puuvilja- ja marjaliigi säilikut ning 627

ravim- ja maitsetaimede säilikut.

Riikliku programmi Sordiaretusprogramm aastatel 2009-2019 eesmärgid on Eesti sordiaretuse

jätkusuutliku arengu ja olemasolevate sortide säilitusaretuse tagamine, Eesti põllumajandussektori

konkurentsivõime tõstmine, tervislik ja ohutu toit, loodus- ja keskkonnaressursside säästlik

kasutamine, geneetilise ja maastikulise mitmekesisuse säilitamine ning kliimamuutustest tingitud

ohtude vähendamine. Sordiaretus nõuab suure hulga aretusmaterjali mitmekülgset hindamist ja

analüüsimist agronoomiliste, resistentsuse, kvaliteediomaduste ja bioloogiliste tunnuste osas.

Sordiaretusprogrammi raames on mitmed uued sordid saanud ühiskonnale kättesaadavaks.

Põhilised probleemid avaliku sektori põllumajanduslikus teadus- ja arendustegevuses on väikesed

teadusrühmad ning kaasaja nõuetele enamasti mittevastav taristute olukord, samuti ebapiisav

patentide ning rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldatud artiklite ja eelretsenseeritud teaduslike

monograafiate arv viimase viie aasta jooksul. Põllumajanduslikul teadus- ja arendustegevusel on kaks

eesmärki: uurida ettevõtjatele olulisi teemavaldkondi ning tegeleda rahvusvahelisele standardile

vastava teadustegevusega. Rakendusuuringuid ei hinnata teadusmaastikul kõrgelt (puudub võimalus

rahvusvaheliseks publitseerimiseks), mistõttu otsivad teadlased uurimisvaldkondi, mis kindlustavad

publitseerimise ja teaduse kestliku rahastamise. Mitmete taristute, seadmete ja tegevuste

planeerimised tuleb korralikult läbi mõelda ja eesmärgiks seada koostöö erinevate asutuste vahel.

Jätkusuutlike uurimisrühmade vähesuse tõttu tekib oht, et teadustöö on takerdunud uutes ja

olulistes suundades ja valdkondades.

Üha suuremaks probleemiks muutub noorteadlaste osakaalu vähesus teadlaskonna hulgas.

Vaatamata sellele, et teadusprojektidesse on kaasatud mitmeid noorteadlasi, on

põllumajandusteaduses jätkuvalt probleeme teadlaste järelkasvu tagamisega, eriti taime- ja

loomakasvatuse valdkonnas. Hetkel puuduvad meetmed ergutamaks noori valima

põllumajandusteadlase elukutset, mis tagaks põllumajandusteaduse ja -hariduse jätkusuutlikkuse.

Põllumajandusteaduses on oluline samuti rahvusvahelises koostöös osalemine. Erinevates

rahvusvahelistes võrgustikes osalemine annab teadlastele, tootjatele, nõustajatele ja töötlejatele

kogemusi ja teadmisi, mida saab võtta kasutusele ja edasi arendada. 7. raamprogrammis on Eesti

hetkel partner ja koordineerija 150 projektis, alaprogrammis “Toit, põllumajandus ja biotehnoloogia“

on Eesti kaasatud partnerina 15 projekti läbiviimisesse. Riiklike teadusprogrammide integreerimiseks,

ühiste prioriteetide kujundamiseks ja edendamiseks ning ühiste projektikonkursside

väljakuulutamiseks on algatatud üle-euroopalised teadusvõrgustikud ERA-NETid.

Põllumajandusministeerium on ühinenud kolme põllumajandusvaldkonna teadusvõrgustikuga:

mahepõllumajandusteaduse, taimetervise ning jätkusuutliku toidutootmise ja heaolu

teadusvõrgustikuga. Lisaks osaleb Põllumajandusministeerium aktiivselt Euroopa Liidu

põllumajandusteaduskoostöös ja on rahvusvahelise organisatsiooni (Standing Committee on

Agricultural Research (SCAR)) liige. Üheks tähelepanuväärseks protsessiks Euroopa teadusmaastikul

on Euroopa Liidu teaduse ühiskavandamine. Nende peamine eesmärk on reageerida ühiskondlikele

probleemidele ja uutele katsumustele. Põllumajandusministeerium osaleb teaduse ühiskavandamise

initsiatiivis “Põllumajandus, toiduga varustatus ja kliimamuutused” (Joint Programming Initiative on

Agriculture, Food Security and Climate Change (FACCE – JPI)), mille eesmärgiks on edendada

koostööd, koostegevust ning teadlaskonna võrgustiku loomist põllumajanduse, toiduga varustatuse

ja kliimamuutuste valdkonnas.

Teadus- ja arendusasutused

30


Innovatsiooni ja teadmistebaasi arengule maapiirkonnas aitavad kaasa mitmed ülikoolid (Eesti

Maaülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool) ja teadusasutuste (Jõgeva Sordiaretuse Instituut,

Eesti Maaviljeluse Instituut) juures asuvad keskused, katsejaamad, -farmid.

Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse puuviljade ja marjade tootearenduskeskus on õppe-

, katse- ja arendustöö laboratoorium, mis pakub aiasaaduste tootmise ja töötlemisega alustavatele

või tegelevatele väikeettevõtjatele ning samuti õpilastele ja teadlastele võimalust tegeleda

tootearendusega. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskusesse luuakse ka teadmistepõhine

tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskus, mille eesmärgiks on taimsetest materjalidest kõrge

lisaväärtusega toidu ja toiduks mitte kasutatavate tervisetoodete arendus ja taimse materjali

täielikum ärakasutamine tõstes nende kvaliteeti, funktsionaalsust ja säilivust.

Eesti Maaülikooli taastuvenergia keskuse eesmärgiks on algatada, koordineerida ja arendada

interdistsiplinaarset taastuvenergiaalast teadus- ja arendustegevust. Alates 2008. aastast tegutseb

taastuvenergia keskus SPINNO+ projekti all, kus panustab oluliselt tehnoloogiasiirdele. Eesti

Maaülikooli agrobiotehnoloogia arenduskeskus on tugiüksus, mis toetab ja kiirendab

agrobiotehnoloogiaga seotud ideede rakendamist, kaasates selleks ettevõtjaid, teadlasi,

keskkonnaspetsialiste ja üliõpilasi.

Eesti Maaülikooli teadustöö ja praktilise õppebaasina tegutseb Märja veisekasvatuse katsefarm.

Mikromeierei on Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi toiduteaduse ja

–hügieeni osakonna õppe-, katse- ja arendustöö laboratoorium, mida arendatakse koostöös

Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega. Tootearenduse, rakenduslike uurimis- ja

üliõpilastööde kaasabil saab mikromeiereis lahendada Eesti piimatöötlejate probleeme.

OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskus uurib teadusasutuste ja ettevõtluspartnerite

koostöös piima kui tervisliku ja asendamatu toiduaine ja kõrgväärtusliku biotoorme biotehnoloogilisi

tootmis- ja töötlemisvõimalusi. Kavandatud uurimis- ja arendustööde tulemuste rakendamine aitab

tõsta Eesti piimatööstuse ja piimatoodete konkurentsivõimet ning innovaatilisust.

Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus (TFTAK) tegeleb mikroorganismide uute

kultivatsioonitehnoloogiate arendusega ning fermentatsiooni tehnoloogiaga ja protsesside

modelleerimisega. TFTAK pakub ettevõtetele põhjalikku teavet ja oskusi toidu biotehnoloogia alal.

Tallinna Tehnikaülikooli Toiduainete Instituut koordineerib toidualast õppe-, teadus- ja arendustööd,

kus koolitatakse üliõpilasi toidutehnika ja tootearenduse erialal ning viiakse läbi ka täiendkoolitusi

toiduhügieeni ja toidu sensoorika alal.

Jõgeva Sordiaretuse Instituut on loomas nüüdisaegset seemnekeskust, mille eesmärk on

seemnekasvatus koostöös Eesti ülikoolide ja sordiaretusfirmadega.

SA Järvselja Õppe ja Katsemetskonna suuremaks tööde valdkonnaks on hallatavatel aladel EMÜ ja ka

teiste õppe- ja teadusasutuste praktilise õppetöö ja teadusliku uurimistöö toetamine ning selleks

vajaliku taristu hooldamine.

Puidutöötlemise kompetentsikeskuse eesmärk on juurutada teadusmahukamat tootmist. Keskusest

saavad ettevõtjad abi ja teadlased uurimistööd teha, kasutades seadmeid, mida väiksem

puiduettevõte endale lubada ei saa.

31


2.2.3 Elukestev õpe ja kutseharidus põllumajandus- ja metsandussektoris

Tööjõu vajadus põllumajandussektoris

Kõrge tööhõive on majanduskasvu ja sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks

möödapääsmatu vajadus. Eesti tulevased demograafilised trendid sarnanevad Euroopa üldiste

trendidega. Eesti tööturgu mõjutavad vananemine, madal sündivus ning väljaränne, mille

loomulikuks tagajärjeks on tööealise elanikkonna vähenemine. Rahvastiku vähenemine toimub

põhiliselt tööealiste inimeste (15-64-aastaste) arvelt ning 20 aasta pärast elab Eurostati prognooside

kohaselt Eestis üle 100 000 tööealise inimese vähem. Sarnaselt paljude Euroopa riikidega on Eestis

täheldatav aktiivses tööeas inimeste ümberpaiknemine keskustesse ja jätkuv eeslinnastumine.

Inimesed suunduvad maa-asulatest kiiremalt arenevatesse keskustesse ja suurema sissetulekuga

sektoritesse.

Praktiliste kogemustega majapidamiste juhtide arv on perioodil 2001-2010 kahanenud 3,4 korda,

põllumajandusliku põhiettevalmistusega (nt kutsekeskharidus või kutseõpe põhihariduse baasil)

juhtide arvukus vähenes 2,6 korda (Tabel 23). Täieliku põllumajandusliku ettevalmistusega

majapidamiste juhtide arvukus vähenes 2001. aasta 5 839-st kuni 4 422-ni 2010. aastal (vähenemine

1,3 korda), kuid nende kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala kasvas 0,6 korda.

Tabel 23. Majapidamiste juhtide põllumajanduslik ettevalmistus, 2001-2010

Näitaja Praktilised

kogemused

Põllumajanduslik

põhiettevalmistus

Täielik

põllumajanduslik

ettevalmistus

Põllumajanduslike

majapidamiste arv

Hõivatute arv

(põllumajandus,

metsamajandus,

kalapüük)

2001 42706 7203 5839 55 748 39 800

2003 26856 4287 5716 36 859 37 000

2005 18613 2920 6214 27 747 31 300

2007 15460 3167 4709 23 336 30 300

2010 12452 2739 4422 19 613 24 100

Allikas: Statistikaamet, 12.12.2012

2010. aasta tööjõu ja –turu uuringust 11 järeldus, et kõikides uuritud sektorites, sõltumata ettevõtte

suurusest, suureneb oskustööliste ja juhtide/spetsialistide vajadus ning väheneb lihttööliste ja „kõikühes”

töötajate järgi. Kõige enam muret tekitav on tööjõu vananemine.

Tegutsevates põllumajandusettevõtetes püsib tööjõuvajadus aastani 2020 praegusel tasemel, üldine

hõive vähenemine toimub ettevõtluse lõpetajate arvelt, keda aastaks 2013 võib võrreldes 2010.

aastaga olla kuni 3% ja aastaks 2020 kuni 10%. Põllumajandussektoris tunnevad tööjõupuudust kuni

50% ettevõtetest oskustööliste osas ning kuni 17% juhtide ja spetsialistide osas. Toiduainetööstuses

tunneb üle 60% ettevõtetest suuremal või vähemal määral tööjõupuudust ning napib pea kõiki kõrgja

kutseharidusega erialaspetsialiste, alates tehnoloogidest ja tootearendajatest ning lõpetades

meistrite ja tootevalmistajatega.

Tootlikkuse kasvu ja kõrge tööhõive saavutamiseks tuleb jätkata ja edasi arendada tegevusi nii

töötajate oskuste taseme tõstmiseks, tööjõu pakkumise suurendamiseks, erasektori teadus- ja

arendustegevuse mahtude suurendamiseks, kui ettevõtlust toetava infrastruktuuri arendamiseks 12 .

Haridus

11

Tööjõu kompetentside ja oskuste taseme ning tööturu vajaduste väljaselgitamine põllumajandus-, toidu- ja

metsandussektoris. Kera OÜ, DevelopDesign, 2010 [http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TEADUS-

ARENDUS/T66jou_vajaduse_uuring_sektoris_2010.PDF], 12.12.2012

12 Konsurentsivõime kava „Eesti 2020“ [http://ec.europa.eu/europe2020/pdf/nrp/nrp_estonia_et.pdf]. 12.12.2012

32


Üha enam globaliseeruva majanduse puhul on tööjõu haridus ja kvalifikatsioon keskse tähtsusega

küsimusi. Hariduslik ebavõrdsus 13 on regionaalse arengu peamine pidur ning on kooskõlas

majandusarengu, töö iseloomu ning haridusteenuse pakkumise regionaalse iseloomuga. Eestis on

kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal viimase 5 aastaga stabiilselt kasvanud 14 . Kui 2009.

aastal oli vanusegrupis 30-34 kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal 35,7%, siis 2011. aastal

juba 40,2%. Oluline kasv toimus 2010. aastal, kui kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal

jõudis 39,7%ni (Euroopa Liidu keskmine 31%). Põllumajandussektoris hõivatute kolmanda taseme

hariduse osatähtsus on viimaste aastatega samuti kasvanud: 2010 aastal 22,7% (2004 aastal 17,5%).

Hariduse omandamine, sh elukestva õppe põhimõtete ellurakendamine ning valmisolek muutuvate

oludega kohanemiseks on muutunud tööturul üha olulisemaks. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt

tingib vajaduse uut laadi töökohtade järele, kus töötamiseks tuleb omandada üha uusi teadmisi,

oskusi ja hoiakuid. Seni kehtinud riiklikud koolitustellimused ei ole enam kooskõlas vajadustega.

Koolitustellimuste planeerimise lähteandmed on pigem hinnangulised (nt erialaliidud saadavad

tellimuse planeerimiseks oma arvamuse), mis ei põhine põhjalikel taustauuringutel. Seetõttu pole nt

inseneride ja tehnoloogide ettevalmistusele pööratud piisavat tähelepanu vaatamata sellele, et need

valdkonnad saaksid anda olulise panuse innovatsiooni. Praktika seostamiseks teooriaga peavad

ülikoolid suurendama õppetöös ettevõtjate ja praktikute kaasatust.

Igal aastal asub tuhatkond noort kutseõppesse põllumajanduse-, metsanduse- ja toiduainetööstuse

õppekavadele. Lõpetajate arv on viimasel neljal aastal olnud 500-600 inimest aastas, kelledest ainult

kolmandik lõpetab vaadeldavate sektorite jaoks nn. kriitilistel erialadel. Reaalselt sisenevad

vaadeldavate sektorite tööturule neist hinnanguliselt 30-40% ehk siis kokku ca 50-70 inimest aastas.

See on peaaegu kümme korda vähem, kui oleks vaja täielikuks toimetulekuks aastal 2020 eesootava

tööjõunõudlusega. Möödapääsmatu tõsiasi on laste arvu vähenemine ja sellega seoses ka

gümnaasiumis õppivate ja lõpetajate arvu järsk kahanemine. Kui näiteks 2006/07 õppis

üldhariduskoolide 10.-12. klasside päevaõppes enam kui 36 000 õpilast, siis 2013. aastaks on see arv

prognooside kohaselt vähenenud 42% võrra ehk jääb veidi alla 21 000 (EHIS 2010).

Kõrghariduse bakalaureuseõppes on põllumajandus- ja metsanduserialadel viimasel neljal aastal

lõpetajaid üle 400, lisaks ligi 70 veterinaari. Toiduainetetöötluse erialadel on nelja aastaga lõpetanud

165 noort. Erialasele tööle asunuid on oluliselt vähem, kui oleks vaja ainuüksi vanaduse tõttu hõivest

lahkujate asendamiseks, kuid võrreldes teise haridustaseme puudujäägiga ei ole erinevus nii suur.

Maamajanduslikku (sh toidutehnoloogia alast) kõrgharidust on võimalik omandada Eesti

Maaülikoolis. Ülikoolil on võtmeroll andmaks kvalifitseeritud tööjõule vajalikke kompetentsusi

säästvate tehnoloogiate kasutamiseks ning hoiakuid jätkusuutlikuks ning keskkonda vähim haavavaks

professionaalseks tegevuseks. Lisaks saab põllumajandust toetavaid ja keskkonna-alaseid erialasid

õppida Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonnas ning toidutehnika ja tootearenduse

erialasid Tallinna Tehnikaülikooli Toiduainete Instituudis. Kutseõpet pakub Eestis 20 kutsekooli,

nendest põllu-, metsa- ja maamajanduslikke erialasid õpetatakse 8 kutseõppeasutuses.

Täiskasvanute täiendõpe

Eesti inimarengu aruandest 15 selgub, et ehkki Eesti tööjõud on kõrgelt kvalifitseeritud, siis elukestva

õppe süsteemi puuduste ja kiiresti areneva majanduse olukorras inimkapital deformeerub ehk

vananeb kiiresti. Eesti kulutab töötajate täiend- ja ümberõppele kordi vähem kui arenenud

tööstusriigid. Madalama ja kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate osalemises elukestvas õppes on meil

vahe kaheksakordne, mis on Euroopa suurim erinevus. Samas pole majanduses kõrgema tootlikkuse

saavutamine ilma olemasoleva tööjõu täiend- või ümberõppeta võimalik.

13 Eesti inimarengu aruanne 2009, Eesti Koostöö Kogu. Tallinn: AS Eesti Ajalehed, 2010, 180 lk.

14

Ülevaade „Vabariigi valitsuse tegevusprogrammi 2011-2015“ eesmärkide täitmisest 2011. aastal

[http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/tegevusprogramm/Tegevusprogrammi%20t%C3%A4itmine%202011-

2015/%C3%9Clevaade%20valitsuse%20eesm%C3%A4rkide%20t%C3%A4itmisest_kodulehele.pdf]. 12.12.2012

15 Eesti inimarengu aruanne 2009, Eesti Koostöö Kogu. Tallinn: AS Eesti Ajalehed, 2010, 180 lk.

33


Eestis on 25–64-aastaste täiskasvanute osalemine elukestvas õppes 16 aastatel 2001–2006 olnud

ühtlaselt vahemikus 4-7%. 2008. aastal toimus murrang ning Eesti täiskasvanute elukestvas õppes

osalemine (9,8%) ületas EL-27 keskmist taset (9,4%) 17 . 2011. aastal tõusis elukestvas õppes osalejate

osakaal 12%-ni, mis on seni kõigi aegade kõrgeim tulemus. See annab tunnistust täiskasvanute

enesetäiendamise jätkuvalt tõusvast trendist.

Oluline lahendus sektorile oleks ümberspetsialiseerumine, nt tööotsijaid võiks suunata õppima

sektorile vajalikke erialasid, mille eelduseks on tihe koostöö erinevate organisatsioonide ja

sotsiaalpartneritega. Ettevõtjate arvates 18 vajaks ligikaudu kolmandik töötajatest osalist ümberõpet.

Tööandjatepoolse oskuste nõudluse ja vanema elanikkonna oskuste taseme vahel valitseb ebakõla,

mistõttu on vajalik ka töötavate inimeste teadmiste ajakohastamine elukestva õppe käigus.

Peamiseks kvalifitseeritud tööjõuga kindlustamise võimaluseks peetakse täiendkoolitusi ning 75%

ettevõtetest on töötajad viimase aasta jooksul täiendkoolitustel ka osalenud. Kõige olulisemaks

täiendkoolitusvaldkonnaks peeti erialast koolitust, millele järgnesid majandus ja müük.

Põllumajandus-, kalandus-, toidu- ja metsandusküsimustega tegelevatele täiskasvanutele on vaja

laiendada võimalusi koolitustel osalemiseks, et parandada seeläbi sektori töötajaskonna

konkurentsivõimet tööturul.

Põllu- ja maamajanduse valdkonnas peaksid erinevad koolitus- ja teavitustegevused mh hõlmama nii

majandamise kui ka maade hooldamise ja põllumajanduskeskkonnaga seotud küsimusi. Kõigis kolmes

sektoris tuleks koolitussuundadena enam tähelepanu pöörata nii päevakajalistele koolitustele, mis

kajastaksid olulisi seadusemuudatusi, toetustega seonduvat ning uusi suundi, kui baaskoolitustele,

mis annavad teavet sektorite põhitegevuste kohta 19 . Vajadust tuntakse koolituste järgi vähemlevinud

tegevussektorites (nt küüliku-, kitse- ja linakasvatus) ning jätkuvalt oodatakse ettevõtluskoolitusi. Kui

põllumajandussektoris on palju erinevate vajadustega tootjaid, samas ka palju tugevaid ja aktiivselt

tegutsevaid organisatsioone, siis toidusektoris peaks tähelepanu toitlustamisteemadega kõrvuti

pöörama töötlejatele-käitlejatele suunatud koolitusinfole ning metsandussektoris tuntakse enim

puudust praktilistest koolitustest.

Üks vähetähtsustatud täiendõppe valdkond, mis võiks kaasa aidata tööjõuprobleemide lahendamisel

oleks juhtimiskoolituste osatähtsuse suurendamine pakutavate koolituste hulgas. Siin saaks pakkuda

ettevõtjatele tuge tööjõu leidmise ja kasutamise paremaks korraldamiseks. Samuti oleks oluline

ettevõtjate julgustamine aktiivsemalt erinevate meetmete kasutamiseks, et kindlustada ennast

tööjõuga, näiteks läbi noorte õppima suunamise ning oma ettevõtete tutvustamise koolides, koolide

karjääriteenistuste paremat ärakasutamist jne. 20

Nõuandesüsteem

Euroopa Liidu liikmesriikidele on kohustuslik tagada nõuandesüsteem põllumajandustootjate

nõustamiseks 21 . Eestis on avatud nõuandeteenuste turg. Tänase seisuga tegutseb Eestis mitmeid

16

Ülevaade „Vabariigi valitsuse tegevusprogrammi 2011-2015“ eesmärkide täitmisest 2011. aastal

[http://www.valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm/tegevusprogrammi-taitmine/tegevusprogrammi-aruanded].

12.12.2012

17

Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ rakendamise ülevaade [http://www.valitsus.ee/et/riigikantselei/eesti2020].

12.12.2012

18

Põllumajandustootjate teabe-, koolitus- ja nõustamisvajadus“ Maaelu Arengu Instituut, 2007

[http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TEADUS-ARENDUS/P_llumajandustootjate_vajaduse_uuring_Lopparuanne.pdf],

12.12.2012

19

Koolituse korraldus toidu-, metsandus- ja põllumajandussektoris“ Eesti Konjunktuuriinstituut, 2008.

[http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TEADUS-

ARENDUS/Koolituse_korraldus_toidu_metsandus_ja_pollumajandussektoris.pdf], 12.12.2012

20

Tööjõu kompetentside ja oskuste taseme ning tööturu vajaduste väljaselgitamine põllumajandus-, toidu- ja

metsandussektoris. Kera OÜ, DevelopDesign, 2010. [http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TEADUS-

ARENDUS/T66jou_vajaduse_uuring_sektoris_2010.PDF], 12.12.2012

21

Nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 kohaselt on EL liikmesriikidel kohustus tagada nõuandesüsteem

põllumajandustootjate nõustamiseks põllumajandusmaaga ja ettevõtte juhtimisega seotud küsimustes

34


erinevaid nõuandeorganisatsioone. Maaelanikele pakuvad nõuannet mitu erinevat

nõuandevõrgustikku, kusjuures igal neist on oma eripära ja pakutav nõuanne on sihtrühmale vajalik.

Lisaks põllu- ja maamajanduslikule nõuandesüsteemile on organiseerunud Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse maakondlike arenduskeskuste võrgustik, metsaühistud, liikumise Kodukant

nõuandevõrgustik ja ettevõtlike naiste nõuandevõrgustik. Lisaks koostöö tegemisele on oluline ka

motiveeriva, järjest paremini tegutsema sundiva konkurentsi olemasolu. Tihedam konkurents nii

nõuandesüsteemis kui võrgustike vahel mõjutab ka pakutavate nõuandeteenuste kvaliteeti.

Nõuande kvaliteedi tagamiseks korraldatakse kutse andmist kutsekvalifikatsiooni raamistiku ja

konsulendi kutsestandardi alusel. 1. jaanuari 2013. a. seisuga oli Eestis kutsetunnistust omavaid

konsulente 168, kellest osa on omandanud kutse kahes või enamas valdkonnas. Erinevate

uuringute 22 tulemused on näidanud, et probleemiks on kujunemas nõuandeturul tegutsevate

konsulentide vanus: 18 % kehtivat kutsetunnistust omavatest konsulentidest on üle 60 aasta

vanused. Konsulendi kutset taotleb esmakordselt aastas keskmiselt 20 isikut. Selleks, et nõustaja

saaks oma klientidele kasulik olla, peab ta reeglina omama märkimisväärset teadmiste ning

pikaajaliste ja mitmekesiste praktiliste kogemuste pagasit. Seetõttu ei saa nõustajate juurdekasvu

osas lootma jääda ülikoolide lõpetajatele, vaid suurema osa vajalikest teadmistest ja eeskätt

praktikast peab juurdetulejatele kättesaadavaks tegema nõuandesüsteem ise, nii spetsiaalsete

koolituste kui praktika ja mentorluse abil, kaasates ka teadlaseid ja praktikuid.

Eestis on maakondlikult tunnustatud nõuandekeskused, mis vajavad jätkuvalt arendamist.

Nõuandekeskuste eesmärgiks on pakkuda kvaliteetset, nõudlusele orienteeritud nõuandeteenust, et

teenuse tarbijad saaksid tootmisotsuseid tehes arvestada kehtivaid majanduslikke, keskkonna- ja

sotsiaalseid nõudeid. Nõuandekeskused tagavad nõuande kättesaadavuse maakonnas, pakkudes

nõuandeteenust ning viies läbi koolitusi ja infopäevi. Nõuandesüsteemi koordineeriva keskuse

ülesandeks on põllu-, metsa- ja maamajandusliku nõuande, teabelevi ja koolituse valdkonna

arendamine ja korraldamine. Üksikud nõuandekeskused ei saa tööle rakendada nõustajaid riigi jaoks

vajalikes, kuid uutes valdkondades, millel oleks piirkonnas vähe kliente või mille jaoks on vaja

inimesed nõustajaks koolitada-meelitada (näiteks kliimamuutused), samuti korraldada

nõuandetoodete väljatöötamist või tihedat koostööd geograafiliselt kaugemal asuvate teadusarendusasutustega.

Üldistel hinnangutel on teave erinevates valdkondades kättesaadav asjahuvilistele, kes seda otsida

tahavad. Põllumajandusteaduse uurimistulemustest on hästi informeeritud ainult üksikud tootjad. Et

põllumajandusteadus saaks pakkuda oma täielikku väärtust, on vaja hästitöötavat nõuandesüsteemi

ning et nii ettevõtjad kui teadlased süsteemi usaldaks ning kasutaks. Oluliseks tuleb pidada

kolmepoolset koostööd tootja, konsulendi ja teadlase vahel, et tootjate vajadused ja probleemid

jõuaksid konsulentide ja teadlasteni ning viimaste välja töötatud erialane nõuanne baseeruks nii

teadustulemustel kui ka reaalsetel vajadustel. Praegu on kolmepoolne koostöö nõrk ja see vajab

arendamist. Tähelepanu tuleb pöörata ka rahvusvahelisele koostööle, mis võimaldab tutvuda teiste

riikide põllumajanduslike koolitus- ja teavitustegevustega, nõuandesüsteemide ning –lahendustega.

Eesti osaleb alates 2009. aastast rahvusvahelistes Läänemere äärsete riikide koostööprojektides.

Projekti lõpptulemusena peaks olema loodud kõikide Läänemere piirkonna riikide koostööl ühine

lähenemine keskkonnakaitseks põllumajanduses ning kõikide osalevate riikide tihe koostöö põllu- ja

maamajanduslike nõuandesüsteemide vahel.

Nõuandesüsteemi võimekusest sõltub palju, samas individuaalse nõuandeteenuse kasutamist

soodustava nõuandetoetuse aastane maht moodustab 1,2% otsetoetuste summast.

Eesti ligi 20 000 põllu- ja metsamajandusettevõttest peetakse nõuandeteenuse esmaseks sihtgrupiks

ca 6 000 ettevõtet, nendest kasutavad nõuandesüsteemi umbes pooled. Nõuandetoetuse

kasutajatest ca 55% on füüsilisest isikust ettevõtjad ning ca 40% osaühingud. 2008-2011 aastatel on

toetust saanud 1 887 põllumajandustootjat ja 44 erametsavaldajat, kasutatud nõuandetoetuse maht

22 Eesti nõuandesüsteemi arenguvõimalused. Uuringu lõppraport. Kera OÜ, 2009 (lk 28) ning Eesti nõuandesüsteem ja selle

sobivus Eesti maaelu arengu strateegia 2007-2013 eesmärkide täitmiseks. Uuringu lõppraport. Kera OÜ, 2008 (lk 28)

35


suureneb iga aastaga (Tabel 24). Erametsavaldajate nõuandeteenuse vähene kasutamine tuleneb

sellest, et metsamajandamise nõuannet pakutakse peamiselt metsaühistutes tegutsevate

konsulentide kaudu, mille tegevust koordineerib ja toetab SA Erametsakeskus (Tabel 25).

Tabel 24. Nõuandeteenuste toetamine Eesti maaelu arengukava 2007-2013 vahenditest

Näitaja/ aasta 2008 2009 2010 2011 2012

Taotluste arv 899 955 749 1084 916

Lõppkasusaajate arv 801 850 678 946 831

Nõustamiste kestvus (h) 16 061 16 779 13 814 22 676 18 832

Toetuse summa 349 184 428 976 512 647 693 814 799 603

Allikas: PRIA, 02.01.2012

Aastatel 2008-2012 on toetuse abil enim kasutatud finantsmajanduse nõuannet (0). Enamasti on nii

looma- ja taimekasvatuse kui ettevõtte majandamise alane nõuanne tihedalt kombineeritud

erinevate keskkonnaaspektidega, samas oli keskkonna ning nõuetele vastavuse nõuete teemalist

nõuandeteenust toetatud kõigest 5,3% ulatuses. Kvaliteetse, tasakaalustatud ja arenguvõimelise

nõuandesüsteemi funktsioneerimise tagamiseks on ka lähikümnendil vajalik finantseerimise mõistlik

kombineerimine nii erasektori poolt kui riiklikest ja EL vahendite arvelt. Erialase nõuande pakkumise

suurendamiseks tuleb nõuandesüsteemi kaasata erialaorganisatsioonid ja ühistud; komplekssete

nõuandetoodete ja nõustamispakettide rakendamine aitaks parandada infovoogu ning muuta

nõuandesüsteemi töö efektiivsemaks.

Joonis 12. Toetatud peamised nõuandevaldkonnad teenuse maksumuse järgi (eurot)

Allikas: PRIA; Põllumajandusministeerium, 2013

Toetatava nõuandeteenuse mittekasutamise peamised põhjused on teenuse kallidus,

nõuandetoetuse taotlemise keerukus ja ajanõudlikkus 23 . Samas oli 95% nõuandetoetuse saajatest

rahul nõuandeteenuse kvaliteediga ning nõuanne oli täies ulatuses rakendatav 63% toetuse

saajatele. Korduvad tootjate teabevajaduse uuringud (1994-2002, 2007, 2012) on näidanud, et

konsulendiga suhtlemise (nõuande) kogemusega tootjatel on usaldus konsulendi suhtes tõusnud.

2007-2010 aastatel kasutasid 71% toetuse saajatest lisaks nõuandetoetusele ka muid nõuannet

23 Nõuandeteenuste mõju põllumajandus- ja metsandussektorile. Uuring Eesti maaelu arengukava 2007-2013 meetme 1.3

Nõuandesüsteemi ja –teenuste toetamine tarbeks. Uuringu aruanne, Eesti Maaülikool, 2010

[http://ms.emu.ee/userfiles/MSI%20failid/Uuringud/Meetme%201.3%20uuringu%20aruanne_18112010.pdf] 12.12.2012

36


pakkuvaid allikaid. Ehkki olemasolevate nõuandeteenuste kasutajate uuringud on näidanud kõrget

rahulolu nõuandeteenuste kvaliteediga, on nõuandesüsteemis veel olulist arenguruumi.

Praeguse nõuandesüsteemi üks olulistest vigadest on kompleksse, kogu ettevõtte arengut haarava

lähenemise puudumine, peamiselt osutatakse nõuannet üksikprobleemide lahendamiseks.

Põllumajandussektoris aset leidvaid muudatusi arvestades võib prognoosida, et järgnevatel aastatel

vajavad põllumajandustootjad üha rohkem üldisi- ja ristoskusi. Kindlasti suureneb ettevõtluse-,

inimressursside-, innovatsiooni-, turundamise jms juhtimise alane nõustamisvajadus 24 . Olukorda

aitaks parandada mentorlus-süsteemi ehk juhtimise alase nõuandeteenuse rakendamine.

Metsanduse arengukava 2020 kohaselt on metsanduslik nõuandesüsteem jagatud kaheks.

Metsaomanike teavitamine metsade õiguspärasest majandamisest ning metsa majandamise headest

tavadest on maakonna keskkonnateenistuste korraldada. Majandusliku sisuga nõustamist nii

metsakasvatuslikes kui metsamajanduslikes küsimustes korraldab Sihtasutus Erametsakeskus

lepinguliste nõustajate abil, kelle tegevust toetatakse siseriiklike toetusmeetmetega. Aastatega

nõustatud metsaomanike arv kasvab (Tabel 25), kuigi toetatud nõuannet on saanud vaid 6% kõikidest

füüsilisest isikust erametsaomanikest.

Tabel 25. Metsanduse valdkonnas nõuandeteenuste toetamine

Näitaja/ aasta 2007 2008 2009 2010 2011

Taotluste arv 29 38 178 236 224

Lõppkasusaajate arv 200 229 2112 3502 5416

Nõustanud konsulentide arv 19 19 53 64 61

Nõustamiste kestvus (h) 1846 2141 8550 13177 16680

Toetuse summa 28580 41060 216424 331024 433069

Allikas: SA Erametsakeskus, 21.08.2012

Kuigi Keskkonnameti ülesandeks ei ole pakkuda maaomanikele nõuandeteenust, pöördutakse

ametnike poole praktiliste küsimustega eelkõige pool-looduslike koosluste majandamise teemadel.

Sarnaselt pöörduvad põllumajandustootjad ka teiste ametiasutuste, laborite ning teadusasutuste ja

ülikoolide töötajate, teadurite ning õppejõudude poole ning kuni sealt antakse tasuta nõuannet, on

nõuandesüsteemil keeruline arendada välja nii vastavat kompetentsi kui teenusvaldkonda.

2011. aastal valmis nõuandesüsteemi arendamiseks ühise tegevuse kokkuleppega liitunute poolt

nõuandesüsteemi arengukava 25 . Kaasaja põllumajandustootja vajab hästi toimivat, tugevat ja

professionaalset nõuandesüsteemi, mis suudab nõustada nii suur- kui väikeettevõtjaid ja juba

toimivaid ning alustavaid ettevõtteid. Eesti lähiaja suundumuseks on valitud üle-eestilise, konsulente

ja nõuandekeskuseid ühendava nõuandeorganisatsiooni väljaarendamine. Keskset rolli selle ülesande

korraldamisel täidab nõuandeteenistuse koordineeriv keskus, mida opereerib Maaelu Edendamise

Sihtasutus. Nõuandeorganisatsioon vastutaks nõuandeteenuse ja kompetentsete konsulentide

kättesaadavuse eest.

Nõuandesüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb arvestada mitmete ohtude ja probleemidega,

mis võivad takistada üldist arengut. Osa tootjaid ei leia talle vajalikku kvaliteetset infot/nõuannet üles

või pole pakutav nõuanne vastavuses tootja ootustega. Nõuandesüsteem ei suuda pakkuda piisavalt

nõuandeteenust toidu esmase töötlemise, põllumajandustootmise mitmekesistamise,

mahepõllumajanduse, ühistegevuse jm. vajalikes valdkondades. Maamajandusliku nõuandesüsteemi

arendamisel tuleb silmas pidada, et olemasolevad nõuandekeskused teeksid põhjalikumat koostööd

24

Eesti nõuandesüsteemi arenguvõimalused. Uuringu lõppraport. Kera OÜ, Tartu, 2009

[http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TEADUS-ARENDUS/nouanne/Nouandesysteemi_uuring_2009_RAPORT.pdf]

12.12.2012

25 Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandesüsteemi arengukava aastateks 2012-2020. Maaelu Edendamise Sihtasutus. 2011.

[http://www.pikk.ee/upload/files/N%C3%B5uandeteenistus/Arengukava%202012-2020.pdf] 12.12.2012

37


nii omavahel kui koordineeriva keskuse, teadus- ja arendusasutuste ning erinevate erialaliitudega.

Oluline on mõlemapoolne tagasiside, et info jõuaks tootjalt nõustajale ning nõutajalt teadlastele.

Tugeva nõuandeorganisatsiooni tagamiseks tuleb muuhulgas tõsta juhtimissuutlikkust, arendada

koostööd igapäevaste tegevuste kaudu. Vaja on tugevdada ühtsustunnet koordineeriva keskusega.

Sõltumata nõuandesüsteemi struktuurist tuleb jätkata tegevusi uute, aktiivselt tegutsevate

konsulentide leidmiseks ning konsulentide koolitamiseks, sh uutes valdkondades nagu

kliimamuutustega kohanemine või innovatsiooni edendamine. Kui senini keskendus nõuandesüsteem

ettevõtete majanduslikule jätkusuutlikkusele ning nõuetele vastavuse nõuete täitmise alasele

nõuandele, tuleb lähiaastatel tegeleda rohkem proaktiivselt ja konkreetsetest nõuetele vastavuse

nõuetest kaugemale.

38


2.3 Prioriteet 2: põllumajanduse konkurentsivõime ja põllumajandusettevõtete elujõulisus

2.3.1 Põllumajanduse struktuur

Põllumajandusliku ettevõtluse positsioon majanduses

Aastatel 2002–2008 mõjutas põllumajandust kõige rohkem ELiga liitumine ning sellega kaasnenud

senisest enam reguleeriva ning ka toetava ELi ühise põllumajanduspoliitika rakendumine, mille olulist

mõju võis märgata juba mõned aastad enne liitumist. 2009. aastal alanud perioodi jäävad

„toidukriisina“ tuntud hinnahüpped maailmaturul, üle-ilmne finantskriis, majanduskriis, suurenenud

toorainehindade volatiilsus ning suhteliselt suur üldine ebakindlus tuleviku suhtes. 26

Põllumajanduse osatähtsus Eesti majandustegevusalade loodud lisandväärtuses on vaadeldaval

ajavahemikul (2005-2011) olnud ca 2% tasemel. On märkimisväärne, et peale osatähtsuse ajutist

vähenemist majandussurutise aastail 1,5% tasemele, on põllumajanduse osakaal taastunud 2011.

aasta andmetel uuesti 2,0%-ni. Ka põllumajanduse tööhõive on pikema trendina vähenenud, kuid

peale kriisiaastaid mõnevõrra suurenenud. 2010. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli hõivatuid

19 400. Samas on põllumajanduse keskmine brutokuupalk aastatel 2008-2011 püsivalt moodustanud

vähemalt ¾ Eesti keskmisest palgast, viimaste aastate andmed näitavad erisuse jätkuvat vähenemist.

See näitab, et põllumajanduse suutlikkus konkureerida teiste tegevusaladega on paranemas.

Tabel 26. Ettevõtete lisandväärtus ja tootlikkus, aastatel 2005-2011

Ettevõtete Töötajate

arv arv

Lisandväärtus,

tuhat €

Tööviljakus

hõivatu kohta

müügitulu alusel,

tuh €

2005

Tegevusalad kokku 42 225 424 224 6 397 987,4 72,1

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

829 11 919 135 280,6 29,0

neid teenindavad tegevusalad

2006

Tegevusalad kokku 47 507 450 215 8 061 102,9 81,2

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

848 11 378 147 275,9 33,3

neid teenindavad tegevusalad

2007

Tegevusalad kokku 53 012 470 377 9 366 502,9 92,2

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

979 11 220 210 575,5 43,3

neid teenindavad tegevusalad

2008

Tegevusalad kokku 55 653 461 750 8 897 328,3 93,6

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

1 060 10 604 186 798,5 51,9

neid teenindavad tegevusalad

2009

Tegevusalad kokku 56 095 400 644 7 264 327,1 81,2

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

1 116 9 811 155 593,2 45,4

neid teenindavad tegevusalad

2010

Tegevusalad kokku 58 347 400 127 7 832 385,8 95,4

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

neid teenindavad tegevusalad

1 153 9 932 203 196 ,1 53,1

26 Maaelu arengu aruanne, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut, Tartu 2011, lk 86

39


2011

Tegevusalad kokku 61 983 414 456 9 428 048,9 112

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

neid teenindavad tegevusalad

1 288 9 628 245 219,2 64,6

Muutus 2005-2011,%

Tegevusalad kokku 146,8 97,7 147,3 155,3

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja

neid teenindavad tegevusalad

155,4 80,8 181,3 2,2 korda

Allikas: Statistikaamet

2009. aasta andmetel on EL-27 liikmesriigi keskmine põllumajandusliku tööhõive määr 5,4% üldisest

tööhõivest ja loodud lisandunud väärtus osatähtsus 1,6%. Keskmine töötasu aga moodustas 2008.

aastal 58% tegevusalade keskmisest. 27 Seega võrreldes EL keskmisega on Eesti põllumajanduse

tootlus hõivatu kohta suurem, ning oluliselt suurem on ka põllumajanduses hõivatute keskmise palga

osakaal majandusvaldkondade keskmisest.

Lisaks väiksematele põllumajanduslikele majapidamistele tegutsevad põllumajandussektoris ka ca 1

000 suurt ettevõtet, kes toodavad kolmveerandi kogu põllumajandustoodangust. Nende ettevõtete

kohta kogub Statistikaamet andmeid sarnaselt teiste tegevusalade ettevõtetega. Võrreldes nende

põllumajandussektori ettevõtete arengut teiste tegevusalade ettevõtetes toimunud arenguga

(aastatel 2005-2011) saab nentida, et samaaegselt ettevõtete arvu kasvuga on oluliselt tegevusalade

keskmisest kiiremini kasvanud ka tööjõu tootlikkus taime- ja loomakasvatuse ning neid teenindavate

ettevõtetes. Sektori kui terviku iseloomustus on esitatud tabelis 27.

Tabel 27. Põllumajanduse osatähtsus lisandväärtuses ja tööhõives 2005-2011

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Põllumajanduse ja jahinduse

lisandväärtus jooksevhindades (mln €) 212,5 237 298,2 223,6 178,6 236,4 284,5

Osatähtsus tegevusalade kogu

lisandväärtuses (%) 2,1 2,0 2,1 1,5 1,5 1,9 2,0

Hõivatud põllumajanduses ja

jahinduses (tuh) 22,6 22,6 20,4 17,2 17,4 17,2 19,4

Osatähtsus tegevusalad kogu

tööhõives (%) 3,7 3,5 3,1 2,6 2,9 3,0 3,2

Põllumajanduse majandusharu

kogutoodang (mln €) 542,9 570,9 698,8 667,6 569,7 668,2 810,6

Keskmine

brutokuupalk

põllumajanduses, € 360 435 550 635 636 657 715

Palk tegevusalade keskmisest, %

Põllumajandussaaduste

tootjahinnaindeksi muutus (%,

võrreldes eelmise aastaga)

Tootjahinnaindeksi muutus (%,

võrreldes eelmise aastaga)

Allikas: Statistikaamet

69,7 72,4 75,9 77,0 76,0 78,2 81,1

2,4 2,5 16,7 4,5 -22,4 20,9 18,3

4,0 6,0 9,0 10,4 -7,3 2,0 11,7

27 Commission staff working paper, Impact assessment: Common Agricultural Policy towards 2020, Annex1:Situation and

prospects for EU agriculture and rural areas, Brussels, 20.10.2011, SEC(2011) 1153 final/2

40


Põllumajanduse majandusliku arvestuse kohaselt oli põllumajanduse majandusharu toodangu

väärtus 2011. aastal 810,6 mln eurot, mis on 49,3% suurem kui 2005. aastal, kuid kogutoodangu

väärtuses sisaldub muuhulgas ka oluline põllumajandussaaduste hindade volatiilsus. Lisandväärtuse

ja tootluse kasvu mõjutas oluliselt põllumajandussaaduste hinnatõus, kuid samaväärselt tuleb

arvestada ka asetleidnud tootmissisendite hinnatõusu mõju.

0 kajastab põllumajandussaaduste tootjahinnaindeksi ja põllumajandussaaduste tootmise vahendite

ostuhinnaindeksi muutust viimase viie aasta jooksul kvartalite lõikes. Ka põllumajandussaaduste

tootmise vahendite ostuhinnaindeks on peale majandussurutise aegset hinnalangust alates 2009.

aasta teisest poolest kindlalt tõusutrendil, suurendades oluliselt tootmiskulusid. Kui EL-27 moodustas

2009. aastal sisendite koguväärtus keskmiselt 60,0%, siis Eestis oli see näitaja 66,8%. Seega on

ettevõtete majandustulemused ja konkurentsivõimeolulisus olulises sõltuvuses hindade

muutlikkusest.

Joonis 13. Põllumajandussaaduste tootmise vahendite ostuhinnaindeksite ja põllumajandussaaduste

tootjahinnaindeksite muutus aastatel 2006-2011 kvartalite lõikes

Allikas: Statistikaamet

Põllumajandustoodangu struktuur

Oluline osa põllumajandustoodetest toodetakse spetsialiseeritud taimekasvatus- või

loomakasvatusettevõtetes.

Joonis 14. Põllumajanduslike majapidamiste spetsialiseerumine EL-27, 2007. aastal

41


Allikas: EUROSTAT, Statistics Explained Archive - Vol. 4 - Agriculture, environment, energy and

transport statistics - May 2012, joonis 6, lk 27

2010. aasta Eesti põllumajandusloenduse andmetel tegeleb 35% majapidamisi

põllumajanduskultuuride kasvatamisega ja 24% karjakasvatusega, samas standardkogutoodangut

toodavad need ettevõtted vastavalt 22% ja 48%. Seega on Eestis toodetud põllumajandustoodangu

loomisel suurim osakaal loomakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtetel.

Läbi aegade on Eesti põllumajanduse kõige olulisem toodang olnud piim, mis ka pärast ELiga liitumise

perioodi on moodustanud kogu põllumajandustoodangust kolmandiku. Piimatootmine ja

teraviljakasvatus kokku moodustavad poole Eesti põllumajandustoodangust, mille struktuuris

aastatel 2005-2011 väga olulisi muutusi toimunud ei ole, siiski on märgata tehniliste kultuuride

osatähtsuse suurenemist ja kartuli osatähtsuse vähenemist.

Põllumajandussektori konkurentsivõimet ühisturul iseloomustab ka isevarustatuse tase, st kui palju

kodumaine põllumajandus suudab koduturu vajadust katta. Piima isevarustatuse tase 2011. aastal oli

166%. Liha isevarustatuse tase oli 2011. aastal sealiha osas 106%, veiseliha osas 80%, lamba- ja

kitseliha osas 100% ja linnuliha osas 59%. Teravilja isevarustatuse tase 2010/2011 saagiaastal oli

105%, köögiviljal 61%, puuviljal ja marjadel 8%, kartulil 92%. Seega suuremad puudujäägid elanike

varustamisel kohalike põllumajandussaadustega on aiandussektoris.

Joonis 15. Põllumajandussaaduste toodangu väärtuse struktuur aastatel 2005-2011

Allikas: Statistikaamet

Mahepõllumajandussaaduste tootmisega tegelevate ettevõtete arv ja mahepõllumajandusliku maa

suurus on viimastel aastatel pidevalt suurenenud. Kui 2005. aastal tegeles Eestis

mahepõllumajandussaaduste tootmisega 1 013 ettevõtet, kelle kasutuses oli 59 742 ha

mahepõllumajandusmaad, siis 2010. aastal oli ettevõtete arv 1 356 (kasv 33,9%) ja

mahepõllumajandusmaad 121 815 ha (kasv 103,9%). Mahepõllumajandusmaa koos üleminekuajal

oleva maaga moodustab ligi 13% Eestis kasutatavast põllumajandusmaast.

42


Taimekasvatus

Põllukultuuride kasvatamisega tegelevaid majapidamisi oli 2005. aastal 21 901 ja 2010. a 12 951 ehk

41% võrra vähem kui 2005. aastal. 2010. a. oli kõige enam vähenenud majapidamiste arv, kus

kasvatati söödajuurvilja ja katmikköögivilja. Samal ajal oli suurenenud majapidamiste arv, kus

kasvatakse tehnilisi kultuure (53%) ja avamaaköögivilja (17%). Kui 2005. aasta struktuuriuuringu

andmetel oli Eestis 10 417 teraviljakasvatajat, siis 2010. a vaid 5 728. Üha enam koondub

teraviljakasvatus suurematesse majapidamistesse – 2005. aastal moodustasid 6%

teraviljakasvatajatest majapidamised, kus teravilja kasvupind ületas 100 ha ning nende

majapidamised moodustasid 68% teravilja kasvupinnast. 2010. a moodustasid 11%

teraviljakasvatajatest majapidamised, kus teravilja kasvupind ületas 100 ha ning nende

majapidamised moodustasid 73% teravilja kasvupinnast. Alla 10 ha kasvupinnaga

teraviljakasvatusega tegelevate majapidamiste arv moodustas 2005. a koguni 71%, kuid nende

kasutatav kasvupind moodustas ainult 7% kogu teravilja kasvupinnast. 2010. a olid samad protsendid

56 ja 4.

2011. aasta põllukultuuride kasvupind Eestis oli Statistikaameti andmetel 585 300 ha, mis on

võrreldes 2005. aastaga 4,4% suurem. Viimase seitsme aasta jooksul on põllukultuuride kasvupind

püsinud vahemikus 539-602 000 ha. Teravilja kasvupind oli 2010. a 297 000 ha, mis on 5,3% rohkem

kui 2005. a, kuigi aastatel 2008-2009 oli teravilja kasvupind üle 300 000 ha. Enim kasvatatakse

põllukultuure (teravili, õliseemned, proteiinkultuurid, lina ja kanep) Lääne-Viru, Tartu ja Viljandi

maakonnas. Nendes piirkondades, lisaks Järva- ja Jõgevamaale, asuvad taimekasvatuseks kõige

sobivamad ehk kõige viljakamad mullad.

Teravilja keskmine saagikus Eestis on olenevalt ilmastikust suhteliselt kõikuv. 2011. aastal oli

keskmine teravilja saagikus Eestis 2 598 kg/ha. EL keskmine oli 5 192 kg/ha. 2012. a esialgsete

andmete alusel oli keskmine teravilja saagikus Eestis 3 528 kg/ha; EL vastavaid andmeid Eurostatis

veel ei ole). Sama tase oli ka 2005. aastal. Kuid 2007. aastaga võrreldes, kui koristati rekordilised

3 009 kg/ha (EL-is keskmisena 4 550 kg/ha), jäi tulemus 18% madalamaks.

Võrreldes Eesti keskmist teravilja saagikust EL keskmisega on meil veel arenguruumi. Samas on Balti

riikides saagikuse keskmine kasvutempo olnud EL-12 riikide ja Soome vastavast näitajast kiirem. ELiga

liitumise järel on Eestis teraviljade keskmine saagikus kasvanud keskmiselt 2,8% võrra aastas, EL-12

riikides oli kasv samal ajal 1,3% aastas 28 . Eesti kiirema kasvutempo taga on mitmeid tegureid, millest

võiks välja tuua taimekaitsevahendite oskuslikuma kasutamise (kättesaadavust on parandanud ka

otsetoetuste kasv), investeeringud kaasaegsesse tehnoloogiasse ning paranenud oskusteave.

Avamaaköögiviljade kasvupind 2011. aastal oli 3 000 ha. Kolm suurima kasvupinnaga

avamaaköögivilja Eestis on kapsas, porgand ning söögipeet. Kapsa saagikus 2011. aastal oli 35 037

kg/ha, mis jääb EL keskmisele saagikusele alla 22% võrra (EL keskmine 45 100 kg/ha). Porgandi

saagikus 2011. aastal oli 39 416 kg/ha, mis on viimase viie aasta kõrgeim ning on võrdne EL keskmise

saagikusega (39 903 kg/ha). Söögipeedi saagikus 2011. aastal oli 24 251 kg/ha, mis on 29% kõrgem

kui 2011. aastal ning jääb EL keskmisele alla 36% (EL keskmine 2011. aastal 32 961 kg/ha) Sarnaselt

teraviljatootmisele on avamaaköögiviljade saagikused kõikuvad ning sõltuvad kasvuaegsetest

ilmastikutingimustest. Saagikuse stabiliseerumisele ning suurenemisele aitaks kaasa

tootmistehnoloogiate täiustumine.

Tabel 28. Põllukultuuride kasvupind aastatel 2005-2011 (tuhat ha)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Muutus

2011/2005, %

Põllukultuuride

kasvupind kokku 560,7 539 579,6 577,4 566,6 602 585,3 4,4

28 Maaelu arengu aruanne, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut, Tartu 2011, lk 94

43


Teravili 282,1 280,3 292,3 309,3 316,4 275,3 297 5,3

Kaunvili 4,4 4,6 5,7 4,8 4,9 7,3 8,5 91,2

Tehnilised kultuurid 47,1 62,9 74,7 78,5 83,4 99,3 90 91,1

Avamaaköögivili 3 2,8 2,8 2,4 2,8 2,8 2,9 -3,4

Kartul 14 11,5 11,1 8,7 9,1 9,4 9,2 -34,3

Söödajuurvili 0,2 0,1 0,2 0,1 0,1 0,1 0,1 -50,0

Ühe- ja mitmeaastased

söödakultuurid 206,9 173 187,7 168,8 146 204,5 175,2 -15,3

Söödakultuuride

seemnekasvatus 3,1 3,8 5,1 4,8 3,9 3,3 2,2 -29

Allikas: Statistikaamet

Võrreldes teiste taimekasvatussaadusi tootvate ettevõtetega on aiandussektoris suurem ressursining

sisendimahukus. Aiandusettevõtete kuludest moodustab suure osa energia. Kulutused

seemnetele on aiandussektoris FADN 2010. aasta andmetel 3,4 korda suuremad hektari kohta kui

taimekasvatussektoris. Katmikalade toodangu tootmishinnast moodustab keskmiselt 78% valgusening

soojaenergia. Aiandustootmise teeb ressursimahukamaks ka taimede ettekasvatamise vajadus

ning suurem käsitsi tehtavate tööde osakaal, mis osaliselt tuleneb investeerimisvahendite nappusest.

Mahepõllumajanduslikku taimekasvatust iseloomustab rohumaade suur osatähtsus (ligi 80%

mahepõllumajandusmaast). Teravilja kasvatas 2010. aastal 612 ettevõtet 19 271 hektaril. Teravilja

pind on viie aastaga (võrreldes 2005. a) suurenenud 2,8 korda. 2009. aastal toodeti üleminekuaja

läbinud maal kokku üle 17 000 tonni teravilja, mis moodustas ca 2% teravilja kogusaagist.

Maheköögiviljakasvatus on 2010. aastal võrreldes 2005. aastaga küll laienenud (2005. a 48,7 ha,

2010. a 103 ha), kuid praegune kvaliteetse toodangu maht ja valik nõudlust rahuldada ei suuda.

Oma osa etendavad siin maheköögivilja väike saagikus ja rohke käsitsitöö vajadus.

Loomakasvatus

Loomakasvatusega tegeles 2005. aastal 18 417 majapidamist, 2010. aastaks oli loomakasvatusega

tegelevaid majapidamisi 9 679 moodustades 53% aastal 2005 tegutsenud majapidamistest. Kõige

enam ehk üle poole oli majapidamisi, mis loobusid või lõpetasid tegevuse sea- (67%), küüliku- (64%),

piimakarja- (62%) ja kodulinnukasvatuses (60%).

Loomakasvatuses on aastatel 2005-2009 veiste arv pidevalt vähenenud piimalehmade arvelt.

Sarnane tendents on ka EL-is tervikuna – 2010. aastal oli piimalehmi 8% vähem, kui 2005. aastal.

2010. aasta veiste arvu kasvatas lihaveiste arvu kasv. Sigade arvu mõjutavad idaturul toimuvad

muudatused. Lammaste ning kitsede arv on pidevalt suurenenud (68% võrreldes 2005. a), mille

põhjuseks on erinevate toetuste maksmine ning ka looduslikult sobivate rohumaade olemasolu.

Lindude arvu osas toimus 2005-2007. aastatel langus, mille üheks põhjuseks haiguspuhangud. Kolmel

viimasel aastal on lindude arv aga jõudsalt kasvanud ja ületanud 2005. a taseme.

Tabel 29. Loomade ja lindude arv aastatel 2005-2011, seisuga 31. detsember (tuhandetes)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Muutus

2011/2005, %

Veised 249,5 244,8 240,5 237,9 234,7 236,3 238,3 -4,5

..piimalehmad 112,8 108,4 103,0 100,4 96,7 96,5 96,2 -14,7

Sead 346,5 345,8 379,0 364,9 365,1 371,7 365,7 5,5

Lambad ja kitsed 52,4 66,0 76,4 81,8 80,4 82,7 88,2 68,3

Linnud 1878,7 1638,7 1477,6 1757,3 1792,2 2046,4 2032,90 8,2

Allikas: Statistikaamet

44


Piimatootmises on vähenenud piimalehmadega majapidamiste arv. Kui 2005. aastal peeti 9 210

majapidamises piimalehmi, siis 2010. aastal oli selliseid majapidamisi 3 520. Ligi pool piimakarjast

peeti 2010. aastal majapidamistes, kus oli rohkem kui 300 piimalehma. Piimalehmade osatähtsus 1-

50 lehmaga majapidamises on aastatega langenud 26%-lt (2005. aastal) 17%-ni (2010. aastal). Kuigi

lehmade arv on viimastel aastatel vähenenud, on piima kogutoodang tänu lehmade keskmisele

produktiivsuse tõusule pidevalt suurenenud. Kui 2005. a toodeti 670 400 tonni piima ja keskmine

piimatoodang lehma kohta oli 5 886 kg, siis 2010. a oli piimatoodang tõusnud 676 000 tonnini ja

keskmine piimatoodang lehma kohta 7 021 kg-ni. Kokkuostetava piima osatähtsus kogu Eestis

toodetud piimast moodustas 2010. a 91,9%.

Veisekasvatus on peamiselt koondunud Järvamaale, Lääne-Virumaale ja Pärnumaale, kus

kasvatatakse kokku 35% kogu Eesti veistest. Piimatõugu lehmi on kõige rohkem Järvamaal, Lääne-

Virumaal ja Pärnumaal, kus kasvatatakse kokku 37% kogu Eesti piimatõugu lehmadest, ka kõige

suurem piimakvoot oli Järvamaal. Aastate võrdluses on näha, et piimatootmises on toimunud

piirkondlik koondumine Kesk- ja Ida-Eestisse.

Kuigi Eesti piimalehmade produktiivsuse kasvutempo on olnud muljetavaldav ja ületab ELi keskmist,

ei järeldu sellest üheselt, et Eesti piimatootjate konkurentsivõime on väga hea. Kuigi aastatel 2004–

2008 ehk pärast ELiga liitumist piimatoodang kasvas 6,4% võrra, on see aastatel 2009 ja 2010 olnud

2008. aasta tasemest mõne protsendi võrra väiksem. Oluliseks mõjuriks on seejuures olnud samasse

perioodi jäänud piimahindade madalseis ning majanduskriis. Kui vaadelda perioodi 2004–2010, siis

on Eestis piimatoodang kasvanud 3,6% võrra ning EL-12 riikides 1,4% võrra.

Suuri edusamme on Eesti piimatootjad teinud tootmise moderniseerimises. Kui veel aastatuhande

vahetuse paiku pärinesid praktiliselt kõik suuremad piimakarjalaudad 1960. kuni 1980. aastatest, siis

EL liitumiseelse abiprogrammi SAPARD-i, RAK 2004-2006 ja MAK vahendite kaasabil oli 2011. aasta

lõpuks rekonstrueeritud ja ehitatud uusi piimakarjalautu 182 tootmisüksuses kokku 53 000

loomakohaga. Piimakarjalautu rekonstrueerinud ja ehitanud ettevõtetes on piimalehmade

produktiivsus keskmisest kõrgem – kuigi neile ettevõtetele kuulus veidi üle poole lehmadest, omasid

nad kogu Eestis tootjatele väljajagatud piima tootmiskvoodi kogusest 63,8%. Samas viitavad

eeltoodud numbrid ka sellele, et veel küllaltki suur osa piimatootmisüksustest on käesolevaks

hetkeks kas täielikult amortiseerunud või sellisesse seisu varsti jõudmas ning et sektor vajab

investeeringute tegemisel toetamist ka edaspidi.

Seakasvatuses on sigade arv suurenenud, kuid sigu kasvatavate majapidamiste arv vähenenud 2005.

aasta 4 707 majapidamiselt 2010. aasta 1 549 majapidamiseni. Samas on keskmine sigade arv

majapidamise kohta suurenenud 75 sealt 2005. aastal 251 seani 2010. aastal. Enamik sigadest (91%

aastal 2010) kasvatatakse majapidamistes, kus on 2000 või rohkem siga.

Lihaveisekasvatuses on lihaveiseid kasvatavate majapidamiste arv pidevalt suurenenud. Kui 2005.

aastal peeti PRIA põllumajandusloomade registri andmetel lihatõugu lehmi 612 majapidamises, siis

2010. aastal 1 108 majapidamises. Suurenenud on ka lihatõugu veiste üldarv, 2005. aastal oli

loomade registris 14 266 lihatõugu ja lihatõu ristand veist. 2010. aastal 39 214 veist. Eestis on

sobilikust põllumajandusmaast lähtuvalt lihaveisekasvatusega tegelemiseks arengupotentsiaali.

Lihatõugu lehmi kasvatavateks piirkondadeks on välja kujunenud Lääne- ja Saaremaa kus on kokku

26% kogu Eesti lihatõugu lehmadest. Läänemaal on suurimad lihaveiste karjad, kuid

lihaveisekasvatajaid on kõige arvukamalt Saaremaal.

Lamba ja kitsekasvatuses on lammaste arv oluliselt suurenenud, kuid lambaid pidavate

majapidamiste arv vähenenud. 2005. aastal peeti lambaid 3 185 majapidamises, 2010. aastal

ligikaudu ⅓ vähem 1 950 majapidamises. Ligi pooled lammastest kasvatakse üle 100-pealistes

karjades. Vähenenud on kitsi pidavate majapidamiste ja ka kitsede arv. Kui 2005. aastal oli 1 164

majapidamist, kus peeti 5 132 kitse, siis 2010. aastal oli 592 majapidamist, kus peeti 3 669 kitse.

Lambaid kasvatatakse kõige rohkem Saaremaal (18% kogu Eesti lammastest), aga ka Valga-, Tartu- ja

Harjumaal. Lambakasvatajad olid 2011. aastal võrreldes 2004. aastaga karju oluliselt suurendanud.

Kui 2004. aastal oli keskmises karjas 26 utte, siis 2010. aastal juba 49 utte. Kitsekasvatus on enim

45


levinud Pärnumaal, kus kasvatatakse 20% kogu Eesti kitsedest, suuremad karjad on ka Lääne- ja

Saaremaal.

Linnukasvatuses on majapidamiste arv viimastel aastatel samuti vähenenud. 2005. aasta 12 511-lt,

2010. aasta 4 973 majapidamisele.

Kuigi loomakasvatusega tegelevate majapidamiste arv on vähenenud, on lihatoodang samal ajal

suurenenud. See on peamiselt tingitud linnuliha toodangu kasvust. Prognooside kohaselt linnuliha ja

sealiha tootmismahud kasvavad EL-is lähiaastatel 3,6%, mis suurendab ka nimetatud lihaliikide

tarbimist; veiseliha ja lamba-ja kitseliha toodangud aga vähenevad vastavalt 1,3% ja 7,9%. Viimasel

paaril aastal on suurenenud ka lambaliha tootmine, kuid mahud on püsinud endiselt väikesed.

Statistikaameti andmetel toodeti 2011. aastal Eestis kokku 80 603 tonni liha, millest 62% moodustas

sealiha, 15% veiseliha, 22% linnuliha ning 1% lamba- ja kitseliha. 2011. aastal toodeti 1 elaniku kohta

60 kg liha, tarbiti aga 73 kg inimese kohta. EL keskmine tarbimine inimese kohta samal aastal oli 83

kg. Vaatamata kogu lihatoodangu kasvule ei ole siseturu vajadused kaetud. Kodumaine lihatoodang

kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal.

Maheloomakasvatusega tegeles 2010. aastal ligi kaks kolmandikku mahetootjatest (848 tootjat).

Kasvatatakse eelkõige lambaid (42 464 looma) ja veiseid (25 174). Viimastel aastatel on laienenud

lamba- ja lihaveisekasvatus, teiste loomade arv on püsinud enam-vähem sama.

Mahepõllumajanduslikult peeti 2010. aastal 202 ettevõttes kokku 3 275 piimalehma. Mahetootjate

piimakarjad on enamasti väikesed. Suurimas karjas on 307 lehma, veel kolmes karjas on üle 100

lehma. Rohkem kui 30 lehmaga karju oli kokku vaid 25. Nii piimakarja pidajate kui ka lehmade arv on

viimastel aastatel vähenenud. Mitmed piimakarjakasvatajad on üle minemas lihaveisekasvatusele või

lõpetavad üldse loomakasvatuse. 2009. aastal toodeti kokku 10 598 tonni mahepõllumajanduslikku

piima (1,6% piima kogutoodangust). Mahepõllumajanduslik seakasvatus on üsna tagasihoidlikult

arenenud. Kui 2005. aastal peeti Eestis mahepõllumajanduslikult 348 siga, siis 2010. aastal on sigade

arv suurenenud 1 104-ni. Mahelammaste ja –kitsede arv on viimase 5 aastaga kiiresti kasvanud,

jõudes 2010. a mahelammaste osas 42 500-ni ja mahekitsede osas 798-ni. Väärib märkimist, et

umbes pooled kõigist Eesti lammastest peetakse mahepõllumajanduslikult. Mahepõllumajanduslikest

kodulindudest moodustavad enamiku munakanad, kelle arv on kasvanud alates 2005. aastast 4 097-lt

kuni 8 151-ni 2010. aastal.

Eesti on piima, teravilja ning õliseemneid eksportiv riik. Et Eesti põllumajandustootjad oleksid nende

kaupadega maailmaturul konkurentsivõimelised, tuleb neil jätkuvalt tõsta oma tootlikkust.

Piimatoodang lehma kohta ning teravilja saagikus iseloomustavad osatootlikkust. Nende näitajate

areng on Eestis viimase 20 aasta jooksul olnud EL-12 riikidega võrreldes mõnevõrra kiirem, kuid mitte

palju. Eesti keskmine piimatoodang lehma kohta on ELi riikide võrdluses samal tasemel, kuid teravilja

saagikused on ELi keskmisest kaugel ning jäävad alla ka Läti, Leedu ja Soome näitajatele. Kõrget

piimakust ja teraviljade saagikust ei saa aga seada eesmärgiks omaette, eelkõige tuleks silmas pidada

tootmise keskkonnasäästlikkust. Samas aga ka kuluefektiivsust, kalkuleerides seda, kui kallis on

täiendav piima- või teraviljakilogramm. Seega on oluline panustada teadustöösse ning nõuandesse,

mis aitaksid tõsta põllumajandustootjate tootlikkust.

Põllumajanduslike ettevõtete maakasutuse muutused

Eduka põllumajandustootmise aluseks on peamiste tootmisvahendite olemasolu, kaasaegsete

tehnoloogiliste võtete kasutamine, looduslike ressursside säästlik kasutus ja toimetulek volatiilsetest

maailmaturu hindadest tingitud muutliku turukonjunktuuriga.

Põllumajandusmaa pindalalt elaniku kohta (0,69 ha elaniku kohta) on Eesti Euroopa riikide (EL-27

riikides keskmiselt 0,37 ha elaniku kohta) seas esimeste hulgas, kuid selle kasutamise tulusust on seni

oluliselt mõjutanud EL-15 riikidest rakendatavast erinev otsetoetuste süsteem, mis piiras

toetusõigusliku põllumajandusmaa 2003. a referentsiga ning oluliselt madalam toetuste tase.

Sama piiratud tulusust iseloomustab ka põllumajanduse lisandväärtuse (sh toetused) loomine

põllumajandusmaa hektari kohta. Eurostati 2010. a struktuuriuuringu andmetel on EL-27 vastav

46


näitaja 782 eurot/ha kohta, kuid Eestis vaid 253 eurot/ha kohta. Ka põllumajanduses hõivatu kohta

loodud lisandväärtuse osas jääb Eesti vastav näitaja 12 421 eurot hõivatu kohta siiski veel oluliselt

maha EL-27 keskmisest (13 749 eurot hõivatu kohta). Võrreldes eeltoodud näitajaid samades

klimaatilistes tingimustes olevate lähimate naabritega, saab tõdeda et Lätit ületame oluliselt mõlema

positsiooni osas (Lätis vastavalt 143 eurot/ha kohta ja 4 241 eurot hõivatu kohta). Soomega võrreldes

kasutame maad ligi 2,5 korda madalama efektiivsusega, kuid hõivatu kohta ületab põhjanaaber meie

tootlust vaid 10% võrra (vastavalt 634 eurot/ha kohta ja 13 607 eurot hõivatu kohta).

Eestis kasutuses olevast põllumajandusmaast, mida on 2010 aasta seisuga 940 930 hektarit, on väga

suure osakaaluga püsirohumaa (31,5%, võrdlusena haritavat maad on 68% ja püsikultuuride all 0,3%),

sealhulgas rohumaa, mida ei kasutata aktiivselt põllumajandustootmiseks, vaid hooldatakse vastavalt

headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele. Sellist olukorda on soosinud ühtse pindalatoetuse

nõuded. Seetõttu käsitletakse järgnevas ettevõtete analüüsis eelkõige tegelikult tootvaid ettevõtteid

ja nende tootmise kitsaskohti, et toetada selliseid muutusi järgneval perioodil, mis parandavad

põllumajandussektori tootlikkust, meelitavad sektorisse investeeringuid ning pidurdavad

püsirohumaa hooldajate osatähtsuse suurenemist otsetoetuse saajate hulgas.

Põllumajanduslike majapidamiste arv

Statistikaamet käsitleb põllumajandusliku majapidamisena neid majapidamisi, mis kasutavad

vähemalt 1 ha põllumajandusmaad või kus toodetakse põllumajandussaadusi peamiselt müügiks.

Selliste põllumajanduslike majapidamiste arv on vähenenud aastatel 2005-2010 29%. 2005. a oli ehk

põllumajanduslikke majapidamisi 27 747 ja 2010. aastal 19 700.

Põllumajanduslikest majapidamistest oli äriregistris 2011. aasta 1. jaanuari seisuga registreeritud 16

364 põllumajandus-, jahindus- ja metsamajandusettevõtet, sh füüsilisest isikust ettevõtjaid 12 307

(75%), juriidilisi isikuid 3 769, mittetulundusühistuid 285 ja sihtasutusi 3.

Lisaks iga-aastasele põllumajanduslike majapidamiste statistilisele vaatlusele viiakse üle kahe aasta

läbi ka majapidamiste struktuuri uuringuid, kus andmete kogumise objektiks on nö professionaalsed

ettevõtjad. 2010. a põllumajandusloenduse andmeil oli selliseid ettevõtjaid 7 301, kes põhilise osa

oma sissetulekutest said põllumajanduslikust tootmisest.

Tootmistüüpidest tegeles 39,4% ettevõtetest taimekasvatusega, 26,6% piimatootmisega, 19%

segatootmisega ning ülejäänud 15% aianduse, püsikultuuride, loomakasvatuse ning sea- ja

linnukasvatusega.

Põllumajandusmaa kasutus

Kuigi vaadeldud perioodil on majapidamiste arv vähenenud 29%, on kogu põllumajandusmaa kasutus

samal ajal suurenenud 13%. Sellise muutuse tulemusel on keskmise majapidamise maakasutus

suurenenud 2005. aasta 29,9 hektarilt 2010. aastal 47,6 hektarile ehk 59%.

Kui vaadata majapidamiste arvu ja nende maakasutust erinevates suurusklassides ha arvu alusel, siis

ilmneb, et Eesti põllumajanduslike majapidamiste struktuuris on kaks olulist ettevõtete gruppi. Kuni

10 ha suuruse maakasutustega majapidamisi on arvuliselt üle poole (54%) majapidamistest, kuid nad

kasutavad ainult 5% kogu põllumajandusmaast. Samal ajal üle 100 ha suurusega majapidamisi on ligi

kümnendik (9%) ja nad kasutavad 73% kogu põllumajandusmaast. Võrreldes lähimate naabritega

(Balti riigid ja Soome) on Eestis põllumajandusmaa jaotus kõige ebavõrdsem, seega on vaja poliitika

kujundamisel arvestada eri tootjagruppide vajadustega.

Joonis 16. Põllumajanduslikud majapidamised ja nende põllumajandusmaa kasutus erinevates

põllumajandusmaa suurusklassides aastatel 2001-2010, %

47


Allikas: Statistikaamet

Põllumajandusliku majapidamise keskmise suuruse järgi on Eesti ühes grupis selliste EL

liikmesriikidega nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia. EL-27 keskmiselt vähenes aastatel

1995-2007 majapidamiste arv 2,2% aastas, kuigi maakasutus vähenes EL-15 riikides, kus paikneb 70%

kasutatavast põllumajandusmaast, vaid 0,3% aastas, viidates sarnasele kontsentreerumisprotsessile.

Eestis on põllumajanduslike majapidamiste arv vähenenud kiiremini kui ELis keskmiselt ning ka

kiiremini kui Lätis ja Soomes. Tootjate arv on vähenenud ühelt poolt peamiselt nende majapidamiste

arvelt, mis ei suuda oma põllumajandusliku tegevusega pakkuda ka ühele pereliikmele piisavat

sissetulekut, ning teiselt poolt nende majapidamiste arvelt, kes tegelikult ei olnud professionaalsed

põllumajandustootjad. See omakorda võimaldab põllumajanduslike majapidamiste arvu vähenemist

vaadata positiivse külje pealt – põllumajanduslike majapidamiste struktuur on korrastunud ning

majanduslikult jätkusuutmatud üksused on sektorist lahkunud. Sellega on sektorisse alles jäänud

efektiivsemad tootjad ja on kasvanud ka põllumajandussektori konkurentsivõime tervikuna.

Kuigi suuremate majapidamiste osakaal põllumajanduslikus tootmises on oluline, ei saa tähelepanuta

jätta väiksemaid majapidamisi, kes tagavad maapiirkondade asustatuse ja põllumajandusmaa

kasutamise ja põllumajandusliku tegevuse jätkumise ka vähem viljakatel ja äärealadel ning vajavad

selle olukorra jätkumiseks sihipäraseid toetusmeetmeid. Põllumajandusliku majapidamise

jätkusuutlikkusele hinnangut andes tuleb analüüsida, kui suur osa majandustegevuse tulemusest

saadakse toodetud saaduste müügist turult st netolisandväärtust ilma toetusteta ning kui suur on

ettevõtte investeerimisvõime, et tagada tootmistehnoloogiliste uuenduste rakendamine ja seeläbi

tootlikkuse edasine kasv.

Põllumajandusettevõtete majandustulemused

Põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse analüüsimisel on olulisel kohal tootlikkuse analüüsimine.

Üheks tootlikkuse näitajaks on kogutoodangu väärtuse suhe kogukuludesse, mille järgi saab anda

hinnangu ettevõtte tegevuse kohta tervikuna. Kogutoodangu väärtuse ja kogukulude suhtarv näitab,

mitu eurot kogutoodangut tootis iga tootmisesse kulutatud euro. Kui kogutoodangu ja kogukulude

suhe jääb alla ühe siis aruandeaastal toodetud toodangu väärtus ei katnud selle tootmiseks tehtud

kulutusi.

48


FADN andmetel oli 2006. aastal Eesti põllumajandustootjatel keskmiselt põllumajandusettevõtte

kohta kogutoodangu väärtuse suhe kogukuludesse 0,96 29 . Seega toodangu väärtus ei katnud selle

tootmiseks tehtud kulutusi. 2007. aasta oli põllumajanduse jaoks veidi parem ning kogutoodangu

vääruse suhe kogukuludesse suurenes keskmiselt põllumajandustootja kohta 1,08-le. Järgneva kahe

aasta jooksul, mil võrreldes 2007. aastaga teravilja kokkuostuhinnad langesid ning

põllumajandussaaduste tootmise vahendite ostuhinnaindeks omakorda kasvas (2,3%), vähenes

kogutoodangu väärtuse suhe kogukuludesse oluliselt. 2008. aastal oli kogutoodangu väärtuse suhe

kogukuludesse 0,89, 2009. aastal 0,83 ning 2010. aastal 0,90. 2011. aastal kogutoodangu väärtuse

suhe kogukuludesse küll suurenes võrreldes 2008. aastaga, kuid jäi ikka alla ühe (0,95), mis näitab, et

ilma toetusteta ei kata põllumajanduses toodangu väärtus tootmiseks tehtud kulutusi.

Arvestades kogutoodangu väärtuse hulka ka toetused (v.a investeeringutoetused), on antud näitaja

olnud üle ühe kõigil vaadeldavatel aastatel, kõige kõrgem (1,33) 2007. aastal. Seega kattis ainult

2007. aastal kogutoodangu väärtus tootmiseks tehtud kulutused, kuid tänu toetustele jõudsid

põllumajandustootjad positiivse tulemuseni ka teistel analüüsitavatel aastatel.

Toetuste (va investeeringutoetused) osa kogutoodangu väärtuses on väiksematel

põllumajandustootjatel (standardkogutoodangu 30 väärtus 4000-8000 eurot) suurenenud 2006 aasta

33,9%-lt 2011 aastaks 41,2%-ni. Põllumajandustootjate, kelle standardkogutoodangu väärtus on 500

000 eurot ja enam, kogutoodangu väärtus on jäänud samaks.

Põllumajandustootmises tuleb arvestada ka erinevustega toodangule tehtavates kulutustes mahe- ja

tava toomises. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt 2011. aastal läbiviidud uuringu kohaselt on

mahetoomine nii taime- kui loomakasvatuse valdkonnas võrreldes tavatootmisega vähem

efektiivne 31 . Uuringu kohaselt oli mahepiimakasvatuses kattetulu vahe võrreldes tavatootmisega ühe

looma kohta ligi 521 eurot mahetootja kahjuks, lambakasvatuses 19 eurot ute kohta mahetootja

kahjuks. Mesilaste pidamisel oli kattetulu vahe võrreldes tavatootmisega mesilastaru kohta 70-75

eurot mahetootja kahjuks võrreldes tavatootmisega. Samuti on ka maheteraviljakasvatus võrreldes

tavateraviljakasvatusest vähem kasumlikum (kattetulu vahe on kuni 550 eurot hektari kohta

mahetootja kahjuks). Avaldunud efektiivsuse vahe kompenseeritakse mahepõllumajandustoetuse

abil.

Majandusliku suuruse gruppide lõikes on kogutoodangu väärtuse suhe kogukuludesse olnud

väiketootjate grupis suhteliselt kõrgem kuna väiketootjatel puudub enamasti tööjõukulu. Samuti on

väike- ja keskmise suurusega tootjate hulgas palju mahetootjaid, kellel on toetuste tase kõrgem kui

tavatootjatel. Perioodil 2008-2011 on kogutoodangu väärtuse suhe kogukuludesse ilma toetusteta

olnud enam-vähem võrdsel tasemel (alla ühe) kõigis suurusgruppides, kuid koos toetustega on

suurtootjatel vastav näitaja aga olnud tunduvalt madalam kui väiksematesse suurusgruppidesse

kuuluvatel tootjatel.

Ettevõtte elujõulisuse seisukohalt on üheks määravaks teguriks võime investeerida tootmise

arendamisse ning investeeringuid mõjutavad ettevõtte olemasolevad kohustused. FADN andmetel

moodustas 2011. a võõrkapitali osakaal koguvara väärtusest keskmiselt põllumajandusettevõtte

kohta 28%, mis on võrreldav 2006. a seisuga, mil võõrkapitali osakaal oli keskmiselt

põllumajandusettevõtte kohta 27%. Sõltuvalt tootmistüübist on kohustuste osakaal ettevõtetes

erinev. Piimatootmise ettevõtetes moodustas võõrkapital osakaal 2011. aastal keskmiselt 38%,

taimekasvatuses 22%, aianduses 12%, loomakasvatuses 18%, segatootmisettevõtetes 23% ja

püsikultuuride kasvatamisega tegelevates ettevõtetes 29% koguvara väärtusest.

29 Kogutoodangu väärtus ei sisalda investeeringutoetusi.

30 Põllumajandusettevõtte majanduslik suurus määratakse standardkogutoodangu väärtusena vastavalt maakasutusele ja

kasvatatavate põllumajandusloomade arvule antud ettevõttes. Standardkogutoodangu arvutamisel kasutatakse

standardtoodangu koefitsiente, mis on arvutatud viie aasta keskmisena vastavalt Eesti keskmistele saagikus- ja

produktiivsusnäitajatele ning hindadele vaatlusalustel aastatel.

31 Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse uuring “ Mahetootmisele ülemineku ja mahetoetuse mõju põllumajandusettevõtete

tootmis- ja majandusnäitajatele“ (Tartu 2011)

49


Põllumajandusettevõtete majandusliku olukorda ning investeerimisvõimet saab hinnata ka

netolisandväärtuse 32 (NLV) kaudu. Mida suurem on netolisandväärtus, seda rohkem jääb ettevõttele

vahendeid töötasude maksmiseks, investeeringute tegemiseks ja ettevõtjatuluks.

Võrreldes ELi keskmisega on Eestis NLV nii ettevõtte kui ka tööjõu aastaühiku 33 (TJÜ) kohta madalam.

Kui EL FADN andmebaasi alusel oli 2009. a keskmine NLV põllumajandusettevõtte kohta ELis 22 695

eurot ning põllumajandustöötaja kohta 13 873 eurot, siis Eestis olid vastavad näitajad EL FADN

andmebaasi alusel 20 542 eurot põllumajandusettevõtte kohta ning 8 360 eurot

põllumajandustöötaja kohta ehk tulemuslikkus TJÜ kohta moodustas 2009. aastal ligi 60% ELi

keskmisest ning NLV keskmiselt ettevõtte kohta oli ligi 10% võrra väiksem ELi keskmisest. FADN

andmetel oli Eestis 2011. a NLV TJÜ väärtus 16 376 eurot, mis võrreldes 2009. aastaga (13 873 eurot)

on kasvanud 18%.

Kui 2011. aastal on võrreldes 2006. aastaga Eestis NLV nii keskmiselt ettevõtte kui TJÜ kohta

suurenenud, siis samas on ka see näitaja teinud aastatel 2008-2009 läbi suure languse, mis oli

otseselt seotud põllumajandussektoris toimunud üldiste muutustega (saagikuse kõikumised,

sisendite hindade kallinemised jpm). NLV kasvu TJÜ kohta on mõjutanud oluliselt tööjõu efektiivsem

kasutamine. Kui 2006. aastal oli põllumajandusettevõttes keskmiselt 2,76 TJÜ, siis 2011. aastal oli

põllumajandusettevõttes keskmiselt 2,01 TJÜ.

Kõige rohkem tööjõudu kasutati sea- ja linnukasvatusega tegelevates ettevõtetes 34 , kus oli 2011.

aastal keskmiselt 5,2 TJÜ (sh 0,65 TJÜ oli tasustamata). Piimatootmisega tegelevates ettevõtetes oli

keskmiselt 4,3 TJÜ. Taimekasvatusega tegelevates ettevõtetes oli keskmine tööjõu ühikute arv 1,3 ja

loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes 1,4. Aianduses oli vastav näitaja 1,5 TJÜ. Suur osa sellest

oli tasustamata (eriti just väiksemates ettevõtetes). Reeglina tasustatud tööjõu osakaal kasvab koos

ettevõtte mahu kasvuga. Tööjõu kasutamise efektiivsus mõjutab mõjutas ka NLV taset tööjõu

aastühiku kohta.

Põllumajandustootjate majandusnäitajate alusel on tootmistüüpide lõikes viimastel aastatel kõige

edukam olnud taimekasvatus, kus NLV tööjõu aastaühiku kohta 2010. aastal võrreldes 2009. aastaga

tõusis 2,6 korda ehk 18 851 euroni ning 2011. aastal NLV tööjõu aastaühiku kohta kasv jätkus,

ulatudes 23 404 euroni. Kolme aastaga kasvas seega taimekasvatusettevõtetes NLV tööjõu

aastaühiku kohta üle kolme korra. Kolme aastaga on NLV tööjõu aastaühiku kohta kasvanud

piimatootmises 2,1 ning segatootmises 1,8 korda. Sea- ja linnukasvatuses oli 2011. aastal NLV tööjõu

aastaühiku kohta näitaja osas tagasiminek nii 2010. kui ka 2009. aastaga võrreldes. Aianduses oli

2011. a seisuga NLV tööjõu aastaühiku kohta alates 2008. aastast vähenenud 25% (8 338 eurolt 2008.

aastal 6 214 eurole 2011. aastal). Loomakasvatuses saavutati 2011. aastal sama näitaja osas 2010.

aasta tasemest kõigest 82%.

Majandusliku suuruse gruppide lõikes olid tulemused väga erinevad. 2011.a oli ettevõtjatel, kelle

standardkogutoodangu väärtus oli vahemikus 4000 kuni 8000 eurot NLV/TJÜ 5497 eurot,

suurusgrupis 8000–25 000 eurot 6505 eurot. Kõige suurem oli NLV/TJÜ kohta grupis 100 000 – 500

000 eurot, kus NLV/TJÜ oli 26 622 eurot. Suurusgrupis 500 000 ja üle oli NLV/TJÜ kohta 21 778 eurot.

Arvestades, et suuremates ettevõtetes on hõivatud rohkem töötajaid (suurusgrupis

standardkogutoodangu väärtusega rohkem kui 500 000 eurot oli tasustatud tööjõudu 24,1 TJÜ, kuid

suurusgrupis 100 000 kuni 500 000 eurot oli tasustatud tööjõudu 2,7 TJÜ), moodustab töötajate

palgakulu olulise osa ettevõtjatulust.

Maaparandus

Eesti paikneb kliimavööndis, kus sademete hulk ületab oluliselt auruvuse. Eesti Meteoroloogia ja

Hüdroloogia Instituudi andmetel on meil sademete keskmine aastahulk 520–820 mm. Auruvuse

32 Netolisandväärtuse (NLV) leidmiseks liidetakse kogutoodangu väärtusele toetused (v.a investeeringutoetused) ning

lahutatakse eri- ja üldkulud ning põhivara kulum.

33 Tööjõu aastaühik (TJÜ) on arvestuslikult 2200 töötundi aastas.

34 Põllumajandustootjate majandusnäitajad 2011, Maamajanduse infokeskus 2012. a

50


suuruseks hinnatakse keskmiselt 360-440 mm aastas. Niiske kliima, tasandikuline reljeef, hõre

looduslik hüdroloogiline võrgustik ja vett halvasti läbilaskvad pinnased põhjustavad ulatusliku

soostumise. Mullastiku suuremõõtkavalisel kaardistamisel saadud andmetel on üle poole (56-57%)

Eestist kaetud märgade st. glei-, turvastunud ja turvasmuldadega. Sood katavad 23% maismaast.

55% (522 000 ha) kasutuses oleva põllumajandusmaa ja 698 000 ha metsamaa sihipärane kasutamine

on võimalik ainult juhul, kui sellel maal tagatakse maaparandussüsteemide nõuetekohane toimimine.

See toimub vahepeal kasutamata ja parandamist vajava maa arvelt. Korras maaparandussüsteemid

loovad eelduse põllumajandusmaa kasutamiseks ja leevendavad põllumajandustootmisel kahjulikult

toimivaid ilmastikunähtusi – liigseid sademeid ja põuda. Samuti aitavad investeeringud maa

taristusse kaasa ettevõtte konkurentsivõime kasvule läbi tootmistõrgete vähenemise ning

tootmiskindluse tõstmise.

Enamik olemasolevatest kuivendussüsteemidest on enam kui 30 aastat vanad ja vajavad uuendamist

ning rekonstrueerimist. Maaparandussüsteemid on valdavalt 60–400 ha suurused ja paiknevad

üldjuhul mitme maaomaniku maal. Maaparandussüsteeme ja eelkõige eesvoole on aga võimalik

korras hoida vaid ühistööna, paraku on maaparandusalane ühistegevus keerukas ja aeganõudev töö.

Eestis oli 2011. aasta lõpu seisuga kokku 193 maaparandusühistut ning nende tegevuspiirkonnas

asuvate eesvoolude pikkuseks on 2 207 km ja reguleeriva võrgu pindalaks 130 900 ha.

Maaparandustööd, mis on Eestis maatulundusmaa kasutamise eelduseks vajalikud, kuid otsest ega

olulist puhast tulu ettevõttele ei too ning selle investeeringu tasuvusaeg on ca 10 aastat hakatakse

tegema viimases hädas või kui muude ettevõtte jätkusuutlikkuseks vajalike investeeringute esmane

vajadus on täidetud.

Samuti pidurdab maapandussüsteemi tervendusööde tegemist Eestile iseloomulik suur rendimaade

osakaal ja lühiajalised rendilepingud, mistõttu ei ole rentnikud huvitatud pikaajalise mõjuga ja mitte

kiiret tulutoovate investeeringute tegemistest. Seetõttu on maaparandustööde tegemine

maakasutajale kulukas ja keerukas lisakohustus, ning käib enamikule maaomanikest ilma toetuseta

üle jõu. Eespool nimetatud põhjused halvendavad maaparandussüsteemide seisukorda veelgi, mis

võib tingida maa kasutusest väljaminemise.

2011. aastal Põllumajandusameti poolt vesikondade maaparandushoiukavade jaoks läbi viidud

uuringu kohaselt oli puudulikus kuivendusseisundis 29% maaparandussüsteeme, 2005. aastal oli

vastav näitaja 26%. Aastatel 2004-2013 makstud MAK toetuste abiga oli võimalik põllumajandusmaal

rahuldada maaparandussüsteemide rekonstrueerimisvajadusest umbes 15% ja uuendamise

vajadusest umbes 25%.

Joonis 17. Maaparandusühistute arv ja maaparandusühistu liikmete arv maaparandusega seotud

katastrite arvust maakonniti seisuga 31.12.2012

51


Allikas: Põllumajandusamet

2.3.2 Põlvkondade vahetus põllumajandussektoris

Kuigi aastaid tootmises tegutsenud põllumajandustootjad omavad suurt pädevust ja kogemust, on

oluline kaasata sektorisse noori, uutele tehnoloogilistele vahenditele enam avatud tegijaid.

Traditsioonilises põllumajandustootmises on meil hulk väiketootjaid ja suhteliselt väike hulk suuri

põllumajandustootjaid. Viimaste aastate trendiks on väiketootjate arvu pidev vähenemine, kuid

sektori jätkusuutlikku arengut silmas pidades oleks vaja leida võimalusi selle protsessi pidurdamiseks.

Eesti majapidamiste omanike vanuseline struktuur oli 2005. aastal EL27 keskmisega võrreldes parem

(alla 35-a ja 65-a ning vanemate suhe oli vastavalt 0,23 ja 0,20), mis 2007. aastal oli nooremate arvu

kiire vähenemise tõttu mõnevõrra kehvem (vastavalt 0,17 ja 0,18). 2010. aastaks oli toimunud

nooremate omanike osatähtsuse kasv nii Eestis, kui ka EL27 keskmisena ning suhtarvuks kujunes

vastavalt 0,24 ja 0,25.

Tabel 30. Majapidamiste omanike vanuselise struktuuri muutused, 2005, 2007 ja 2010

Alla 35-a ja 65-a ning vanemate suhe

2005 2007 2010

EL (27 liikmesriiki) 0,20 0,18 0,25

Eesti 0,23 0,17 0,24

Läti 0,27 0,24 0,18

Leedu 0,16 0,10 0,17

Poola 0,74 0,76 1,75

Rootsi 0,26 0,25 0,18

Saksamaa 1,26 1,03 1,34

Soome 1,47 1,47 0,90

Taani 0,39 0,29 0,25

Allikas: Eurostat, Statistikaamet

2010. aastal oli võrreldes 2007. aastaga Eesti majapidamistes suurenenud noorte majapidamisjuhtide

ja vähenenud vanemate juhtide arvukus, mistõttu on nende vanusegruppide suhe kasvanud 0,17-st

kuni 0,24-ni, ehk on võrreldav Taani (0,25), Ungari (0,24) ja EL27 keskmise tasemega (0,25), kuid on

endiselt ebarahuldav ja jääb Soome (0,90), Saksamaa (1,34) ja Poola (1,75) tasemest kordades

madalamaks.

65-aastaste ja vanemate majapidamiste juhtide osatähtsus on Eestis 2005-2007. aastate jooksul

suurenenud 28,4%-lt kuni 31,1%-ni, mis 2010. aastal alanes 28,3%-ni. Alla 35-aastaste majapidamiste

juhtide osatähtsus oli ajavahemikul 2005-2007 vähenenud üle 1,3 korra (7,0%-lt kuni 5,2%-ni), mis

viitas juba tookord vajadusele jätkata noorte ettevõtjate toetamist suuremas ulatuses. EL27 vastav

noorte osatähtsuse keskmine näitaja 2007. aastal oli 6,0%, mis 2010. aastaks suurenes 7,5%-ni.

2010. aastaks on noorte majapidamiste juhtide osatähtsus Eestis kasvanud 6,9%-ni, mis on võrreldav

2005. aasta omaga (7,0%). Oluline osa selles on MAK 2007-2013 raames rakendatud noorte

põllumajandustootjate toetusmeetmel. 2012. aasta lõpuks oli toetust saanud 520 põllumajandusliku

eriharidusega ja töökogemusega noort ettevõtjat, kes moodustasid üle ⅓ alla 35-aastastest

majapidamiste juhtidest.

MAK 2007-2013 vahehindaja hinnangul 35 on noorte põllumajandustootjate toetusmeede

soodustanud erialase pädevusega ja töökogemusega noorte siirdumist põllumajandusettevõtlusesse.

Tänu toetusele on toodud põllumajandussektorisse täiendavat teadmist, kompetentsi ning

35 Eesti maaelu arengukava 2007-2013 vahehindamine. Ernst & Young Baltic AS, Tallinn, 2010

52


ettevõtlusinitsiatiivi, mis mõjutab positiivselt põllumajandussektori struktuurset kohanemist ja

arengut.

Arvesse võttes, et senised noorte põllumajandustootjate toetusmeetme rakendamise tulemused on

positiivsed, kuid noorte majapidamisjuhtide osakaal on siiski veel ebapiisav, tuleb senisest suuremal

määral soodustada põllumajandusalase pädevusega ja töökogemusega noorema juhtide põlvkonna

osalemist põllumajandustootmises.

53


2.4 Prioriteet 3: toidutarneahel ja riskijuhtimine

2.4.1 Põllumajandustootjate integreerimine

Toidusainetööstus

Toiduainetööstus on põllumajandustootjate jaoks olulise tähtsusega, kuna pakub neile turgu oma

toodangu turustamiseks ja toodangule lisandväärtuse andmiseks. Tegemist on jätkuvalt ühe

olulisema töötleva tööstuse valdkonnaga Eesti majanduses, andes ligikaudu 2% kogu Eesti

sisemajanduse koguproduktist ja moodustades enam kui 8% kogu Eesti tööstustoodangu ekspordist.

Kogu töötleva tööstuse toodangu mahust on toiduainetööstus viimaste aastate jooksul moodustanud

keskeltläbi 16-17%, tõustes 20%-ni vaid 2009. aastal, kuid seda ennekõike teiste töötleva tööstuse

valdkondade tootmismahu suure languse tõttu. 36 Samas on ka toiduainetööstuses majanduskriisi

tõttu tootmismahud vähenenud, nii moodustas 2010. aasta tootmismaht Eurostati andmetel vaid

91,7% 2005. aasta tootmismahust, mis on üks suuremaid languseid EL-s. Eesti toiduainetööstuse

toodangumahust moodustavad valdava osa piima-, liha- ja joogitööstus, mis annavad kokku peaaegu

60% kogu toiduainetööstuse toodangumahust, piimatööstus üksi moodustab seejuures veidi alla 30%

kogu toiduainetööstuse toodangumahust. 37

Kogu töötleva tööstuse hõivatutest moodustasid toiduainetööstuse töötajad 2010. aastal ligikaudu

15%. Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal toiduainetööstusettevõtetes hõivatud keskmiselt 13

907 inimest. Kõige rohkem oli töötajaid pagari- ja makaroni- (22%), liha- (20%) ning piimatööstuses

(16%).

Toiduainetööstuse sektorite lõikes tegutses 2010. aastal enam ettevõtjaid pagaritoodete töötlemise

valdkonnas (100), järgnevad kalatööstused (58), muude toiduainete töötlejad (58) ja lihatööstused

(57). Kõige vähem on ettevõtjaid tegutsemas õli-, jahu ja tangainete ning valmis loomasööda

töötlemise valdkondades. 38 Vaatamata küllalt suurele ettevõtjate arvule on peamiste

toiduainetööstuse sektorite turud Eestis käesolevaks ajaks tugevasti kontsentreerunud. Näiteks

andsid piimasektoris 2010. aastal 6 suuremat ettevõtjat ligikaudu 80% kogu piimatööstuste

müügitulust ja ostsid kokku ligikaudu 90% Eestis kokku ostetavast piimast. Samamoodi andsid

põhilise osa (70%) pagari- ja makaronitoodete müügitulust selle valdkonna 12 suuremat ettevõtjat

ning lihatöötlemise valdkonnas moodustas kümne suurema ettevõtja müügitulu hinnanguliselt 80-

39; 40

90% kogu valdkonna müügitulust.

Toiduainetööstuse müügitulu maht on aastatel 2005-2010 näidanud küllalt stabiilset kasvutrendi,

ainus tagasilöök toimus seoses majanduskriisiga aastal 2009. Sellegipoolest oli toiduainetööstuse

2010. aasta müügitulu maht 1,3 miljardit eurot, mis on ligikaudu 22% kõrgem võrrelduna 2005.

aastaga. Seejuures ulatus piimatoodete müügitulu 2010. aastal 338,1 miljoni euroni, mis moodustas

enam kui veerandi kogu toiduainetööstuse müügitulust.

Joonis 18. Toiduainetööstuse tööjõukulu, lisandväärtus ja müügitulu töötaja kohta EL liikmesriikides

(2010)

36 Statistikaamet 30.04.2012

37 Statistikaamet 22.04.2012

38 Statistikaamet 16.07.2012

39 Statistikaameti ja Äriregistri andmetel

40 Toiduainetööstuses tegutsevate ettevõtjate arv on viimase kuue aasta jooksul näidanud mõõdukat langustendentsi. Kui

2005. aastal tegutses sektoris 448 ettevõtjat, siis 2010. aastaks oli nende arv vähenenud 361-ni. Vähenemine on seejuures

toimunud pea kõigis ettevõtjate suurusgruppides, välja arvatud kõige suuremate, enam kui 100-le inimesele tööd andvate

ettevõtjate seas, mis on märk sellest, et sektoris toimub kontsentreerumine.

54


Allikas: Eurostat

Eesti toiduainetööstuste tööjõukulud töötaja kohta on Eurostati andmetel EL-s ühed madalamad,

moodustades 2010. aastal vaid ligikaudu poole EL-27 keskmisest. Samas tõusid tööjõukulud aastatel

2005-2010 küllalt kiiresti, tööjõukulud töötaja kohta tõusid nimetatud aastate jooksul tervelt 4 100

euro, so 56% võrra (0).

Kiire tööjõukulude kasvuga ei ole kaasnenud samaväärset tootlikkuse kasvu. Eesti toiduainetööstuste

efektiivsusnäitajad jäävad siiski veel EL-27 keskmisele tugevasti alla. Kui müügitulu näitaja töötaja

kohta oli EL-i toiduainetööstuse keskmisena 2010. aastal 213 000 eurot töötaja kohta, siis Eestis oli

see vaid 98 000 eurot (0). 41 Efektiivsuse osas valitsevad toiduainetööstuse sektorite seas ka küllalt

suured erinevused, mis tulenevad eelkõige erinevast tehnoloogilisest tasemest ja toodetavate

toodete erinevast töötlemisastmest ning hinnast. Näiteks piimatööstuste müügitulu töötaja kohta on

olnud toidutööstuse keskmisest oluliselt kõrgem, ulatudes 2008. aastal ligikaudu 163 000 euroni.

2009. aastal oli antud näitaja seoses majanduskriisi mõjuga langes 141 000 euroni, kuid 2010. aastal

tõusis taas 156 000 euroni. Ka Eesti toiduainetööstuses loodav lisandväärtus töötaja kohta jääb EL

riikide keskmisega võrreldes oluliselt väiksemaks. Kui Eesti vastav näitaja oli 2010. aastal ligikaudu 19

000 eurot, siis EL-i keskmine ületas 45 000 eurot.

Eesti toiduainetööstuse investeeringute maht materiaalsesse põhivarasse on võrreldes EL-i

keskmisega samuti suhteliselt madal. Kui EL-s keskmisena investeerisid toidutööstused 2010. aastal

materiaalsesse põhivarasse ligikaudu 7 000 eurot töötaja kohta, siis Eestis vaid 5 000 eurot.

Investeeringute kogumaht kasvas perioodil 2005-2007 84,1 mln eurolt 105,7 mln euroni.

Majanduskriisi tulemusel investeeringud aastatel 2008-2009 vähenesid, kuid 2010. aastal hakkas

uuesti suurenema. 2010. aastal investeerisid toidutööstused materiaalsesse põhivarasse 73,9 mln

eurot.

Eesti toiduainetööstuse investeeringute määr (investeeringud materiaalsesse

põhivarasse/lisandväärtus) oli 2010. aastal keskmiselt 28,4%. Võrreldes toiduainetööstuse

keskmisega oli nimetatud näitaja kõige kõrgem kalatööstuses (43,5%) ning kõige madalam valmis

loomasööda tööstuses (17,7%). Piima- ja lihatööstuste näitajad jäid ligikaudu 30% tasemele.

Seejuures on reeglina kõrgema tööviljakusega sektorites on investeeringute tase kõrgem.

Suurusgrupiti investeerisid kõige enam 250 ja enama töötajaga (29,5% kogu toiduainetööstuse

investeeringutest) ning 1-9 töötajaga (13,7%) ettevõtjad.

Kuigi võrdlus EL-i keskmisega viitab, et potentsiaalne investeeringuvajadus on Eesti

toiduainetööstuses suur, viitavad madalad efektiivsusnäitajad vajadusele olemasolevaid

töötlemisvõimsuseid efektiivsemalt kasutada. Selleks on muuhulgas vaja parandada koostööd nii

41 Eurostat (22.11.2012)

55


töötlemisettevõtete kui ka töötlejate ja põllumajandustootjate ühistute vahel. Töötlejate ja

põllumajandustootjate ühistute vahelise koostöö raames on näiteks põllumajandustootjate ühistutel

võimalik oma liikmete toodetud toodangule lisandväärtuse andmiseks toiduainetööstustel

töötlemisteenuse sisse ostmine, mis võimaldab vähendada ühistute investeerimisvajadust ning

samas tagada töötlemisseadmete efektiivsem kasutamine.

Madala üldise investeerimisvõimekuse tõttu on tootjad ja töötlejad senini peamiselt tähelepanu

pööranud investeeringutele materiaalsesse põhivarasse. Piisavalt tähelepanu ei ole pööratud

investeeringutele turundus- ja müügitegevusse, mis on takistanud ennekõike kõrgema

lisandväärtusega toodete tarbijateni jõudmist nii Eesti kui eksportturgudel. Müügi- ja

42; 43

turundusvaldkonna väheseid oskuseid kinnitavad ka mitmed uuringud.

Tulenevalt siseturu väiksusest ja piiratud ostujõust sõltub Eesti toiduainetööstuse areng paljuski

ekspordist – kas suudetakse suurendada eksporttoodangu mahtu ja siseneda uutele turgudele.

Toiduainetööstus eksportis 2010. aastal 448,2 miljoni euro eest toodangut ning ekspordi osatähtsus

toodangus oli 40,2%. 44 See näitab Eesti toiduainetööstuse konkurentsivõimet võrreldes välisturul

tegutsevate konkureerivate ettevõtjatega. Kõige suurem osatähtsus toiduainetööstuse toodangu

ekspordis oli piimasektoril (33%), järgnes kalasektor (21%). Kõige väiksema panuse toiduainetööstuse

eksporti andsid pagaritööstus (2%) ning valmis loomasööda tootjad (1%).

Käesoleval ajal ületavad piima ja teravilja tootmismahud Eesti sisevajaduse, liha tootmismahud on

samuti jõudmas sisevajaduse rahuldamise piirile (Lõik 0). Seega on eeskätt nendel

põllumajandustoodetel eeldusi kujuneda põllumajandussektori peamisteks ekspordiartikliteks.

Eesti toidutoodete eksporti soodustavad pikaajalised traditsioonid toiduainete tootmisel ning

loodusliku ja ökoloogiliselt puhta toorme kasutamine, samuti paiknemine peamiste eksportturgude

läheduses. Toidukaupade ekspordi peamised sihtriigid on lähinaabrid - Leedu, Läti, Venemaa ja

Soome. 2011. aastal moodustas eksport nendesse riikidesse üle 50% kogu toidukaupade ekspordi

kogusummast (0). Ekspordimahtude suurendamisel ja uutele turgudele sisenemisel on oluline teha

ettevõtjate vahel senisest enam koostööd, mis võimaldab pakkuda suuremaid tootekoguseid ja

vähendada riske.

Joonis 19. Riikide osatähtsus Eesti toidukaupade ekspordis, 2011

Allikas: Statistikaamet, 09.11.2012

42 “Eesti ettevõtete ekspordiprobleemid”, Eesti Kaubandus- Tööstuskoda 2010

43 Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused“, Praxis 2012

44 Statistikaameti andmed 30.04.2012, Põllumajandusministeeriumi arvutused

56


Eesti toiduainetööstuse efektiivsusnäitajate madal tase võrreldes EL-i keskmisega ning oluliselt

väiksemad investeeringumahud viitavad, et senisest kiirest arengust hoolimata vajab

toiduainetööstuse kaasajastamine jätkuvat tähelepanu.

Eesti toidutoomise ahel lõppeb liialt suures osas madala lisandväärtusega toodetega, mille hinnad ei

taga ahela lülidele turult piisavalt kõrget sissetulekut. Samuti on madala lisandväärtusega toodete

hinnad maailmaturul pidevalt suures ulatuses kõikuvad, mis toob endaga tihti kaasa ka siseriiklike

kokkuostuhindade languse. Seega tuleb ennekõike tähelepanu pöörata jaekaubandusele suunatud

kõrgema lisandväärtusega toodete tootmise osakaalu suurendamisele, mis tagab turult kõrgema ja

stabiilsema sissetuleku kõigile tarneahela lülidele. Samas on efektiivsust vaja siiski parandada ka

nende toodete tootmisel, mis on madalama lisandväärtusega. Seda eriti selliste toodete osas, mis on

tooraineks edasistele töötlemisetappidele (nt piimapulbrid).

Senisest enam tähelepanu tuleb pöörata ka valmisolekule seista vastu võimalikele välismõjudest

tekkinud kriisidele. Üldise majanduskriisi tingimustes võivad korraga esineda tooraine kiire hinnatõus

ja turunõudluse vähenemine, mis toovad endaga kaasa kõigi toidutarneahela lülide majanduslikud

raskused. Selliste mõjude vältimiseks on vaja senisest enam tegeleda toidutarneahela lülide parema

integreerituse, ahela läbipaistvuse ja hindade sujuva ülekandumise tagamisega.

Põllumajandustoodete turustamine ja jaekaubandus

Jae- ja hulgikaubandus on toiduahela lülidest enim kontsentreerunud ja sellega seoses omab reeglina

ka suurimat turujõudu. Suuremaid jaekaubanduskette on Eesti turul käesoleval ajal 6. 45 Võrdlusena,

2011. aastal 1. jaanuari seisuga oli äriregistris registreeritud 16 364 põllumajandus-, jahindus- ja

metsamajandusettevõtjat. Kui jaesektori kontsentreerumist jälgida viie suurema jaeketi turuosa

suurusena, siis Eesti kontekstis oleks trend järgmine: 1998. aastal 11%, 2003. aastal 68% ning 2005.

aastal 78,8%. Tootjate ja töötlejate killustatus võimaldab jaekaubandussektoril suurendada oma

turujõudu ja läbirääkimisvõimet, mis realiseerub jaekaubandusele soodsamates lepingutingimustes,

kokkuostuhindades jms.

Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud uuringust 46 selgub, et 2005. aastaga võrreldes on tarbijate

harjumustes ja ostueelistustes toimunud mõningad muutused, mis viitab ka erinevate jaekaubanduse

tüüpide turuosade muutumisele. Kui 2005. aastal ostis 65% Eesti tarbijatest oma toidukaubad

peamiselt suurtest toidukauplustest, 25% väikestest toidukauplustest ja 6% turult, siis 2010. aastaks

on suurte toidukaupluste osakaal kerkinud 80%-ni, väikeste kaupluste osakaal langenud 19%-ni ning

turu osakaal 1%-ni. Kui veel 2005. aastal ostis kuni 2% tarbijatest oma toitu hulgiladudest,

autokauplustest, otse talunikult või tootjalt ja interneti kaudu, siis 2010. aastaks ei omanud need

kohad tarbimisstruktuuris enam olulist rolli.

Jae- ja hulgikaubanduse kontsentreerumine tähendab, et nii põllumajandustootjate kui

toidutööstuste turujõud on vähenenud. Üks võimalus teiste ahela lülide läbirääkimisvõime

tugevdamiseks on soodustada nende omavahelist koostööd ja ühistegevust ning seeläbi aidata kaasa

tootmismahtude kontsentreerumisele nendes sektorites.

Kohalike põllumajandustoodete turustamise peamisteks takistavateks asjaoludeks on ettevõtete

väiksus ja killustatus, millega kaasneb tootmise väike maht, toodangu ebaühtlane kvaliteet ja

problemaatiline tarnekindlus. Suuremad põllumajandusettevõtted, kes suudavad pakkuda piisava

mahuga tooteid, turustavad enda toodangu peamiselt toorainena tööstustele või vahendajate kaudu.

Samas paljude väiksemate tootjate tootmismahud ei ole piisavad kontsentreerunud töötleva

tööstuse ja kaubandussektoriga hinnaläbirääkimiste pidamiseks. Väikemate põllumajandustootjate

võimaluseks oma konkurentsivõimet tõsta on spetsialiseeruda ja keskenduda nišitoodete tootmisele,

mis ei eelda suuri tootmismahtusid, kuid võimaldab tulenevalt toodete kõrgemast hinnast saavutada

45 Allikas: MTÜ Eesti Kaupmeeste Liit (Toidukettide kahjumid ning käibed, Delfi Majandus, 10.07.2012,

http://www.kaupmeesteliit.ee/et/uudised-2012/2540-toidukettide-kahjumid-ning-kaeibed) ja Äriregister

46 Elanike toitumisharjumused ja toidukaupade ostueelistused 2010, aprill 2011

57


siiski piisav sissetulek. Sellega kaasnevad loomulikult ka riskid – hooajalisusest ja ebaühtlasest

saagikusest tulenevad võimalikud ohud ning potentsiaalsete klientide leidmine, kuivõrd valdavalt on

tegemist toodetega, mis on mõeldud otse tarbijale turustamiseks ja mitte tööstustele tooraineks.

Tarbijate ostujõud erineb ka Eesti piirides küllalt märkimisväärselt ning nišitoodete tarbijaskond asub

valdavalt Eesti suuremates linnades. Arvestades nišitoodete väikeseid tootmismahtusid ja nende

transpordikulusid, samuti tarbijate soovi saada kõik vajalikud toiduained võimalikult kiiresti ja

mugavalt, on toodete turustamine tihti raskendatud.

Nimetatud takistuste ületamiseks on üks võimalus algatada erinevaid põllumajandustoodete

otseturustamisele suunatud tegevusi, nagu näiteks toiduvõrgustikud, taluturud vms. Selliste

tegevuste kaudu on võimalik anda tootjatele võimalus end tarbijatele tutvustada ning tarbijate jaoks

muuta kohalike toodete tarbimine oluliselt lihtsamalt kättesaadavaks. Seeläbi on kohalike toodete

tootjatel võimalik edukamalt konkureerida jaekaubanduskettide poolt tarbijatele pakutavate

võimalustega. Samuti on mitmeid tootjaid hõlmavate turustustegevuste korral lihtsam selliste

tegevuste algatamiseks vajalikeks investeeringuteks (näiteks toodangu hoidlate ehitamine,

veebipõhiste müügikeskkondade loomine, müügikohtade sisustamine, kaupluste ehitamine,

müügiautomaatide ostmine ja paigaldamine, toodangu eripära arvestavate transpordivahendite

hankimine jne) vahendite leidmine.

Viimastel aastatel on tekkinud mitmeid taolisi algatusi, mis on kaasa aidanud kohalike toodete (nt

talutoodete) turustamisele – Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik, elavtoit.com, TÜ Eesti Mahe, Põlvamaa

Rohelisem Märk, Uma Mekk, Tagurpidi Lavka jpt. Sellest hoolimata on otse talunikelt ning tootjatelt

ostetavad toidukogused kuni käesoleva ajani olnud niivõrd väikesed, et uuringutes ei oma nad veel

statistilist tähendust.

Otseturustuse ja lühikeste tarneahelate arenguks on vaja senisest enam ühistegevust, nii toodangu

ühisel turustamisel kui ka lisandväärtuse andmisel, lisaks vajavad parandamist tootjate turundus- ja

müügioskused. Samuti on oluline sobivate logistiliste lahenduste välja töötamine ning vajadusel ka

investeeringud nii hoiutingimuste tagamisse kui logistikasse.

Lisaks toodete turule viimise parandamisele on oluline pöörata enam tähelepanu ka oma toodete

eristamisele teistest sarnastest toodetest ja oma toodete erilisuse paremale tutvustamisele

tarbijatele. Üks võimalus selleks on välja töötada kvaliteedikava, millega liitunud tootjad toodavad

turule teatavate eriomadustega tooteid. Toodete erilised omadused tulenevad tavatoodetega

võrreldes kõrgematest tootmisnõuetest ja/või erilistest tootmisviisidest, mida kavaga liitunud tootjad

on otsustanud rakendada, et oma tooteid seeläbi turul muudest samalaadsetest toodetest eristada.

Kvaliteedikava väljatöötamine võimaldab sellega liitunud tootjatel anda tarbijatele kindlustunde, et

kava raames toodetud tooted on toodetud vastavate nõuete kohaselt ja sellest tulenevalt on

tegemist tavatoodetest kõrgema kvaliteediga toodetega, mis võimaldab neid tooteid ka kõrgema

hinnaga turustada.

Praeguseks hetkeks ei ole samas ühtki siseriiklikku toidukvaliteedikava Eestis tekkinud. See viitab

asjaolule, et toidukvaliteedikava välja töötamine ja selle raames toodete turule toomine ei ole

põllumajandustootjate silmis atraktiivne võimalus oma toodete eristamiseks ja müügi- ning

turundustegevuse parandamiseks. Tagamaks kõrgekvaliteediliste, mahe- ja nišitoodete turulepääsu

tuleb senisest suuremat tähelepanu pöörata põllumajandustootjate aktiivsemale osalemisele

toidukvaliteedikavades.

Mahepõllumajandusliku tootmisviisi näol on tegemist Euroopa Liidu ülese toidukvaliteedikavaga.

Vaatamata mahesaaduste populaarsuse kasvule tarbijate seas on takistuseks mahetöötlemise ja

turuarenduse mahajäämus. Hoolimata sellest, et Eestis moodustab mahepõllumajandusmaa ligi 13%

kogu põllumajandusmaast, on mahetoodete osakaal jaekäibest siiski väga tagasihoidlik (0,36%) 47 .

Eestis tegutses Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) andmetel 2012. aasta augusti seisuga 147

tunnustatud mahetoidu käitlemisega tegelevat ettevõtet, neist 61 tegelesid mahetoidu töötlemisega.

47 ibid

58


Ülejäänud 86 ettevõtet tegelesid vaid mahetoidu ladustamisega ja turustamisega. Kõige enam oli

2012. aastal tunnustatud teravilja ning puu- ja köögivilja töötlemis- ja turustamisega tegelevaid

ettevõtjaid, vähem oli mahepiima ja –liha käitlejaid. Valdavalt on seejuures tegemist väikeste

ettevõtjatega, kes töötlevad enda kasvatatud saaduseid, kuid kellel omakorda on väikeste mahtude

tõttu sobivate turustuskanalite leidmine keeruline.

Mahetoidu töötlemisega tegelevate ettevõtjate majandusnäitajate kohta eraldi riiklikku statistikat ei

koguta. Samuti on tegemist väga eriilmeliste ettevõtjatega, kellest paljude puhul on mahetoidu

töötlemine vaid üks tegevusaladest. Seega on mahetoidu töötlemise majandusliku efektiivsuse kohta

keeruline usaldusväärseid andmeid koguda ja järeldusi teha. Võrreldes äriregistrile esitatud

suuremate mahetoidu töötlemisega tegelevate ettevõtjate majandusnäitajaid vastava sektori

keskmiste näitajatega võib siiski teha järelduse, et valdavalt on mahetöötlejate tootlikkuse ja

efektiivsuse näitajad oluliselt madalamad kui on kogu sektori keskmised tulemused. See võib olla

seotud muuhulgas ettevõtjate tootmismahtude väiksusega, mis ei võimalda piisavalt investeerida

tootmistehnoloogiasse. Seega on mahetoidu töötlemise efektiivsuse suurendamiseks vaja

suurendada mahetoidu tooraine kättesaadavust, mis annab töötlejatele võimaluse oma

tootmismahtu suurendada ja seeläbi parandada efektiivsust ja majanduslikku jätkusuutlikkust.

Nii toidukvaliteedikavades osalemine kui lühikese tarneahela ja otseturustuse projektid on heaks

võimaluseks ennekõike väiksematele ja nišitooteid tootvatele tootjatele anda tarbijale tagatis, et

toode või tootmisprotsess on kvaliteetne, saavutada põllumajandussaaduste lisandväärtus ja

suurendada turustamisvõimalusi. Et sellistes tegevustes osalemine võib tekitada lisakulutusi ja

kohustusi, mida turg esialgu täielikult ei kata, tuleks põllumajandustootjaid julgustada sellistes

kavades osalema. Samuti on vajalik põllumajandussaaduste tootjate ja -töötlejate koostööna

tarbijate ja avalikkuse senisest aktiivsem teavitamine kohalikest toodetest ning nende toodete

edendamine.

Põllumajandustootjate ühistegevus põllumajandussaaduste tootmisel, töötlemisel ja turustamisel

Toidutootmise tarneahela teiste lülidega võrreldes on põllumajandustootjate ettevõtted reeglina

väiksemad ja enam killustatud. Põllumajandustootjad üksikuna ei ole võrdsed partnerid

kontsentreerunud töötleva tööstuse ja ketistunud kaubandussektoriga hinnaläbirääkimiste

pidamisel. Samuti ei jaotu lõpptarbija poolt makstav hind tarneahelas tootjate, töötlejate ja

kaubanduse vahel tihti mitte vastavalt tehtud kulutustele, vaid kasumimarginaali jaotumist

mõjutavad enam ahela tugevamad lülid. Lisaks otseturustuse ja kvaliteedikavade väljatöötamise

eesmärgil tehtavale koostööle on ühistegevus oluline ka teise põllumajandustootjate jaoks, kes

turustavad oma toodangu kokkuostjatele või toiduainetööstusele. Seega on põllumajandustootjate

turujõu suurendamisel oluline tootjate omavaheline koostöö ja ühistegevus, mis võimaldab pakkuda

turule korraga suuremaid tootekoguseid ja tugevdada seeläbi oma läbirääkimisvõimet võrrelduna

teiste turuosalistega.

Sobivaimaks põllumajandusliku ühistegevuslikuks ettevõtlusvormiks Eestis on tulundusühistu, mis

pakub liikmetele võrdset kohtlemist ja õigust osaleda kasumi jaotamisel vastavalt oma panusele

majandustegevuses. Äriregistri andmetel on perioodil 1995 kuni 12. juuli 2012 registreeritud kokku

299 põllumajandustootjate tulundusühistut 48 . Neist võib klassikalises mõttes ühistulisteks pidada

vaid 161 tulundusühistut (s.o 85 ühismajandite baasil ja hiljem loodud põllumajanduslikke

abiteenuseid pakkuvat tulundusühistut, sh 5 aretusühistut, 52 põllumajandussaaduste hulgimüüjat ja

48

Põllumajandustootjate tulundusühistutena on vaadeldud tulundusühistuid, kes vähemalt mingil perioodil oma

eksisteerimise jooksul on olnud tegevad kas otseselt põllumajandussaaduste tootmisega, liikmetele põllumajanduslike

teenuste pakkumisega või siis liikmete toodetud põllumajandussaaduste ühisturustuse ja töötlemisega. Kaasatud on ka

need, kes on eelnimetatud tegevusi kavandanud, kui kes ei ole veel jõudnud tegevust alustada või siis on mingil põhjusel

lõpetatud enne kavandatud tegevuse alustamist. Täpsemat ülevaadet põllumajandustootjate tulundusühistutest vaata:

„Ülevaade põllumajandustootjate tulundusühistutest Eestis, 2005-2009“, 2011. a, Põllumajandusministeerium,

http://www.agri.ee/public/Tulundusuhistud_2011.pdf.

59


24 põllumajandussaaduste töötlejat). Ülejäänud ühismajandite baasil loodud põllumajandussaadusi

tootvad tulundusühistud toimivad pigem sarnaselt aktsiaseltside või osaühingutega.

Kõik registreeritud ühistegevuse põhimõtete järgi loodud tulundusühistud ei alusta

majandustegevust ja mitte kõik tegevust alustanud ei osutu elujõuliseks. Nii oli seisuga 12. juuli 2012

neist registrist kustutatud 80 tulundusühistut (49,7%). 2010. aastal omas ühistegevuse põhimõtete

järgi loodud tulundusühistutest müügitulu (tegeles majandustegevusega) vaid 54, sh 26 hulgimüüjat,

23 abiteenuste pakkujat ja 5 töötlejat.

26-st 2010. aastal majanduslikult aktiivsest hulgimüügiga tegelevast tulundusühistust kauplesid 11

toorpiimaga, 9 teravilja ja õlikultuuridega, 2 sigadega, 1 köögiviljaga (peamiselt sibulatega), 1

kartulitega, 1 mahetoodetega ja 1 loodussõbralikult kasvatatud talutoodetega. Hulgimüügiga

tegelevate tulundusühistute liikmete arv (2009. a 797 liiget; 2010. a 812 liiget) ja müügitulu (2009. a

90,1 mln eurot; 2010. a 124,5 mln eurot, sellest piimasektor 70,5%, teraviljasektor 17,9%, lihasektor

10,1%) on aastatel 2000-2009 olnud kasvava trendiga. Tulundusühistute müügitulu osatähtsus

põllumajandustoorme ja elusloomade hulgimüügis kokku on üsna suur (2009. a ~50%; 2010. a ~80%)

ning osatähtsuse langustrend on viimastel aastatel pöördunud tõusule. Samas võivad

piimandussektori ühistute edasisele laienemisele ja koondumisele takistuseks saada

konkurentsireeglid, mis seavad piirangud ühe ühistu poolt kontrollitavale turuosale.

Vähem levinud tootmisvaldkondade ja nišitoodete puhul on ühistegevuse käivitamiseks raske leida

piisavalt palju sama suuruse ja huviga põllumajandustootjaid. Samas võiks toodangumahtude

koondamisest saadav kasu olla suurem just neis valdkondades ning seetõttu tuleks ühistegevust

soodustada.

2010. aastal 23-st aktiivsest abiteenuseid pakkuvast tulundusühistust olid 8 kuivatiühistud, 12

masinaühistud, 2 tõuaretusühistud (veised ja sead) ja üks veterinaarteenuseid pakkuv ühistu.

Abiteenuse pakkujate müügitulu on vaatamata nende arvu kiirele vähenemisele perioodil 2000-2009

siiski tulundusühistu kohta keskmiselt kasvanud, mis näitab, et alles jäänud ühismajandite baasil

loodud ja hiljem põllumajandustootjate initsiatiivil registreeritud tulundusühistud on

majandustegevust aktiviseerinud. Abiteenuseid pakkuvad tulundusühistud võiksid olla oluliseks abiks

tootmise moderniseerimisel just väiksematele põllumajandustootjatele, kuid seni on seda võimalust

kasutatud väga tagasihoidlikult. Viimase 10 aasta jooksul (perioodil 2001 - 2011) on loodud vaid 6

abiteenuseid pakkuvat tulundusühistut. Selliste tulundusühistute potentsiaali näitab aga asjaolu, et 5

neist olid seisuga 1. jaanuar 2012 majanduslikult aktiivsed ja vaid üks oli liikmete otsusel tegevuse

lõpetanud. Edukalt on toiminud ka tõuaretusühistud, kes näevad vajadust oma tegevuse

laiendamiseks ning uute ühistuliste aretusfarmide loomiseks. Abiteenuseid pakkuvad

tulundusühistud võiksid põllumajandustootjatele suuremat tuge pakkuda ka tootmise

mitmekesistamise suunal (eelkõige kütuste ja elektrienergia tootmisel aga potentsiaalselt ka

materjali- ja keemiatööstusesse sisenemisel).

Viis aktiivset põllumajandussaaduste töötlemisega tegelevat tulundusühistut jagunesid 2010. aastal

sektorite vahel järgmiselt: 3 piimasektorist, 1 kartuli ja köögivilja sektorist ning 1 lihasektorist.

Seisuga 12. juuli 2012 oli neist aktiivselt tegutsemas vaid kaks. Mõlemad ühistulised piimatööstused

kuuluvad Eesti 5 suurema piimatööstuse hulka, neist üks omab 49 aktsiaseltsi vormis tegutsevat

piimatööstust ja teine kavandab tööstuse osa aktsiaseltsi vormi üle viimist.

Üldise tendentsina on perioodil 2000-2009 töötlemisvaldkonna tulundusühistute liikmete arv

vähenenud ja müügitulu (2009. a 59,9 mln eurot; 2010. a 64,7 mln eurot) püsinud sama. Ühistuliste

tööstuste müügitulu osatähtsus toiduainete tootmise tegevusala müügitulus kokku on väga väike

(alla 6%) ja väheneb aasta-aastalt. Samas on just töötlemine see valdkond, kus kõrgemat

lisandväärtust luuakse ja mis võiks olla väga oluline põllumajandustootjate sissetulekute

suurendamisel. Tööstuse käivitamine eeldab väga suuri investeeringuid ja valmidust suurema kasu

nimel panustada ka liikmetelt. Arvestades töötlemise alustamisega kaasnevaid suuri kulusid ja riski,

49 Tulundusühistule kuulub 100% piimatööstuse aktsiatest

60


on liikmete ettevaatlikkus ühisinvesteeringutel osalemisel ootuspärane. Positiivne on, et perioodil

2008-2009 on siiski registreeritud ka 2 uut tulundusühistut, kes soovivad käivitada ühistulist meiereid

ning samuti see, et mahetoodete hulgimüügiga tegelev tulundusühistu omab enamusosalust ka ühes

osaühingu vormis tegutsevas lihatööstuses.

Majandusliku ühistegevuse areng Eesti põllumajandussektoris on mitmete teiste EL-i liikmesriikidega

võrreldes tagasihoidlik. Ühistegevus on enam arenenud piimasektoris ja teraviljasektoris, teistes

põllumajandusvaldkondades on ühistegevus seni olnud passiivsem. Maamajanduse Infokeskuse ja

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) poolt 2008. aasta lõpus ja 2009. alguses ühistegevusega

tegelejate seas läbi viidud uuringu 50 kohaselt takistasid ühistegevuse arengut Eesti

põllumajandustootjate hulgas eelkõige ettevõtjate usaldamatus üksteise vastu ning ettevõtjate

eelistus tegutseda individuaalselt. Lisaks toodi välja, et puuduvad eestvedajad, kes ühistu loomist ja

selle tegevust juhiksid, ning ettevõtjate puudulikud teadmised ja kogemused ühisturustamisest.

Seega on vaja panustada nii alles tekkivatele kui juba tegutsevatele ühistutele asjakohase

nõustamisteenuse pakkumisele. Kolmanda peamise probleemina toodi välja turu olukord. Nimelt

leiti, et ühistud ei suuda konkureerida väliskapitalil põhinevate äriühingutega, samuti et turg on juba

jaotatud, mis teeb ühistute turule sisenemise keeruliseks, ning et ettevõtjad eelistavad pikaajalisele

kasule kiiret kasumit. Lisaks leiti, et toiduainetööstused takistavad põllumajandustootjate ühinemist.

2011. aastal EPKK poolt läbiviidud järelküsitlus 51 näitas aga, et vastajate hinnang ühistegevuse

olukorrale on võrreldes 2008-2009 läbi viidud küsitlusega paranenud ning ühistegelikes

organisatsioonides on toimunud positiivsed muutused (lisandunud on uusi liikmeid, käive on

kasvanud, usaldus liikmete vahel on suurenenud, palgatud on uusi töötajaid, avatud kontoreid ja

virtuaalse müügi keskkondi jne). Samas mainiti arengut takistavate teguritena endiselt pädevate

inimeste ja rahaliste vahendite nappust (probleeme on partnerite ja liikmete finantsdistsipliiniga,

omakapital on väike ning seetõttu investeeringuks laenude ja toetuste saamine peaaegu võimatu).

Üks ühistegevust takistavatest teguritest on ka tootjate paiknemine, mis eriti väiksemate

tootmismahtude juures muudab transpordikulud tihtipeale ebamõistlikult suureks ja toote lõpphinna

seega tarbijale vastuvõetamatult kõrgeks. Seega on vaja tähelepanu pöörata logistika alasele

ühistegevusele ja ka väiketöötlemise edendamisele.

Ka on tootjate ja nende ühistute aktiivsus tootmisahela järgmisele astmele liikumisel, so oma

toodetele lisandväärtuse andmisel ja töötlemisega alustamisel seni olnud liialt madal. Valdav osa

tegutsevatest ühistutest tegeleb oma liikmete toodangu vahendamisega, kuid sellele lisandväärtuse

andmisega tegelevad vaid üksikud ühistud. See on tihti seotud töötlemisega alustamiseks vajalike

investeeringute suure mahu ja ühistu võimetusega selliste investeeringute rahastamiseks vahendeid

leida. Üks võimalus nimetatud takistuste ületamiseks on kaaluda ühistute ja kapitaliettevõtjate

omavahelise koostöö edendamist, ennekõike ühistute välise kapitali kaasamise näol ühistute

valitseva mõju all olevatesse töötlemisettevõtetesse investeerimisel. See võimaldab suurendada

ühistute investeerimisvõimet ning samas tagada jätkuvalt tootjatele kasu ühistegevuses osalemisest.

Kuigi ühistute loomine on hoogustunud, on paljud nendest siiski liialt väikese turujõuga, et olla

võrdväärsed partnerid teistele turuosalistele. Selleks on vaja veelgi suurendada ühistute poolt turule

vahendatavate toodete koguseid, mis võimaldab saavutada suuremat mastaabiefekti ja turujõudu.

Seega on oluline ühistutel teha omavahel koostööd. Väiksemate ühistute omavaheline koostöö ja

keskühistute areng ei ole seni olnud piisavalt kiire. Keskühistutest on edukamalt toimima hakanud

vaid TÜ EPIKO piimatootmise valdkonnas ja tootmissisendite sisseostu vallas on tegevust alustanud

TÜ Farm In, mille liikmeteks on põllumajandusvaldkonna tulundusühistud ja MTÜ-d. Ühistute

omavaheline erinevates vormides koostöö ja keskühistute areng võimaldab ühistute liikmetel

50 “Põllumajandussaaduste ja –toodete ühisturustuse praktilised näited”, EPKK, 2009

51 Uuringu „Põllumajandussaaduste ja -toodete ühisturustamise praktilised näited" järelküsitlus, 2011. a, MTÜ Eesti

Põllumajandus-Kaubanduskoda,

http://www.epkk.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=5296/lopparuanne_yhistute+jarelkysitlus_kodukale.pdf

61


ühistegevusest enam kasu saada, kuna mitme ühistu tootemahtude koondamine suurendab tootjate

turujõudu ja võimalusi oma toodetele lisandväärtuse andmiseks.

Sektori esindusorganisatsioonid on senisest aktiivsemalt hakanud tegelema ühistegevuse arengu

toetamisega. Nii on näiteks Eestimaa Talupidajate Keskliit algatanud ühistegevuse tugikeskuse

tegevuse, mille eesmärk on anda nõu ja tuge alles alustavatele ühistutele. Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskoda on algatanud ühistegevuse toimkonna tegevuse, mis koondab Põllumajandus-

Kaubanduskoja ühistulisi liikmeid ja tegeleb ühistegevuse arendamisega põllumajandustootjate seas.

Ühistegevus finantssektoris

Üheks majandusliku ühistegevuse valdkonnaks on maapiirkondades ka hoiu-laenuühistud, mis

osutavad oma liikmetest eraisikutele ja ettevõtjatele finantsteenuseid, hoiustades liikmete raha ja

andes neile laenu. Selliste piirkondade hoiu-laenuühistud on oma liikmetele pakkunud ka muid

klassikalisi pangateenuseid, näiteks maksete vahendamist, valuutavahetust, võimalust kanda oma

palk hoiu-laenuühistus olevale arvele jms teenuseid.

Erinevalt kommertspankadest ei ole hoiu-laenuühistud kasumi teenimisele orienteeritud, eesmärk on

võimalikult soodsama teenuse osutamine oma liikmetele. Teiseks hoiu-laenuühistute eeliseks

pankade ees on laenuotsuste tegemise kiirus. Kasumi teenimise korral jagatakse see liikmete vahel

või siis pakutakse liikmetele edaspidi veelgi soodsamaid teenuseid.

Eesti Panga poolt koostatud hoiu-laenuühistute 2010. aasta koondbilanss sisaldab 17 hoiulaenuühistu

andmeid. Koondbilansi järgi oli hoiu-laenuühistute bilansimaht 11,1 miljonit eurot,

omakapital 5,5 miljonit eurot, laenud moodustasid 7,8 miljonit eurot ja hoiused 2,7 miljonit eurot.

Viimase 7 aasta suurim bilansi maht oli 2008. aastal 12 miljonit eurot. Samas kõigi krediidiasutuste

koondbilansi maht oli 2010. aastal 19,6 miljardit eurot, omakapital 1,8 miljardit eurot, laenukäive 3,6

miljardit eurot ning hoiusejääk 10,5 miljardit eurot. 52 Liikmete arv hoiu-laenuühistutes on tasapisi

kasvav, kokku oli 2010. aastal 3 144 liiget, mis on 5,3% enam kui aasta tagasi.

Ühistegevus metsandussektoris

Sihtasutuse Erametsakeskus andmetel oli Eestis 2010. a novembri seisuga 97 272 erametsaomanikku,

kellest ligi 96% on füüsilised isikud, metsaühistutega on nendest ühinenud ca 4 500 ehk 4,5%

metsaomanike üldarvust. Seevastu ühistutesse koondunud metsaomanike omandis oleva

erametsamaa pindala on üle 280 000 ha ehk üks viiendik erametsamaa kogupindalast.

Keskkonnateabe Keskuse poolt väljaantud aastaraamatu „Mets 2010“ kohaselt on kogu metsamaa

pindala Eestis 2 212 000 ha ning erametsaomanike valduses on sellest 1 405 900 ha. Metsaühistuid

on kokku 47, kellest 34 on liitunud 1992.a asutatud erametsaomanike esindusorganisatsiooniga MTÜ

Eesti Erametsaliit . Metsaühistutest valdav enamus tegutseb MTÜ vormis, tulundusühistuid on vaid 5.

Lisaks nõustamisele, koolitamisele ja esindamisele abistavad Eesti metsaühistud metsaomanikke ka

puidu müügil ja laiemalt metsade majandamisel. Kuna enamus väiksemaid erametsaomanikke ei müü

metsa igal aastal, pigem kord elus, siis ei ole nad sageli kursis ei turuhindadega ega seadustega.

Ühistute kaudu saab nii infot kui ka abi konkreetse metsamajanduslike toimingute (sh

müügitehingute) kordaajamisel.

Erametsaomanike metsamaterjali ühiseks turustamiseks asutasid aktiivsemad metsaühistud 2009.

aastal üle-eestilise TÜ Keskühistu Eramets. Väikeste puidukoguste koondamine ühte

turustuskanalisse võimaldab saada konkurentsivõimelisemat hinda. Keskühistu liikmeks võivad saada

metsamajandusvaldkonnas tegutsevad Eestis registreeritud metsaomanikke koondavad

tulundusühistud või mittetulundusühingud, so kohalikud metsaühistud.

Keskühistu liikmete arv (2011. a lõpuks oli liikmeid kokku 13), vahendatava puidu kogus (2011. a 95

000 tm) ja müügitulu (2011. a 4,6 mln eurot) on aasta-aastalt kasvanud. Arvestades, et SA andmetel

52 Eesti Panga koduleht, 11.12.12

62


oli Eestis raiemaht erametsades 2010. aastal 7,0 miljonit m3 ja 2011. aastal 6,9 miljonit tm, siis on

ühistulise müügi osatähtsus veel kaduv-väike.

Kuna puidu kokkuostu ja töötlemise turud on Eestis jaotatud tugevate ja sageli ka väliskapitalil

tuginevate ettevõtjate poolt, siis on ühistulises vormis tarneahelas ülespoole liikumine väga

keeruline. Siiski, ühistute turujõu kasvades, pole seegi võimatu, eriti arendades näiteks mõnda

alternatiivset ja innovatiivset suunda. Seega on ühistulise tegevuse areng oluline metsaomanike

integreerimiseks kõrgematesse tarneahela lülidesse.

Metsaomanike oma turustusorganisatsioon omab positiivset mõju Eesti puiduturu suurendamisele,

sest kasutusse võetakse rohkem seni kasutamata püsinud pere- ja väikemetsaomanike metsi. Eesti

erametsaomanike struktuuris domineerivad väikemetsaomanikud, kellel reeglina puuduvad kindlad

partnerid puiduturul ning hirm äris petta saada on suur. Kui neid teenindab metsaomanike endi

turustusorganisatsioon, siis on nad hoopis altimad tegema puidumüügiotsuseid. Samuti võetakse

kasutusele kehvemaid lanke, mis puidufirmadele seni vähe huvi on pakkunud.

Lisaks ühistegevusele koolituste ja turunduse valla on metsaomanikud aktiivselt ühistegevust

alustanud ka finantssektoris. 2008. aastal asutasid 42 metsaomanikku Metsa Hoiu-Laenuühistu

osakapitaliga 33 000 eurot, mille tegevuspiirkond hõlmab suurt osa Eestimaast ja võtab liikmeks

eelkõige erametsaomanikke. Metsa Hoiu-Laenuühistu loomise siht oli aidata kaasa erametsanduse

arengule ja suurendada erametsaomanike iseseisvust. Vajadus oma hoiu-laenuühistu asutamiseks

tulenes sellest, et kommertspankadest oli metsandusse investeerimiseks laenu saada väga keeruline.

Loomade heaolu

Eesti on ühinenud Euroopa põllumajandusloomade kaitse konventsiooniga. Eesti seadusandlusesse

on üle võetud, lisaks Euroopa nõukogu loomakaitse direktiividest tulenevale, ka konventsiooni lisade

soovitused. 2000. aastal vastu võetud loomakaitseseadusele on järgnenud põllumajandusministri

määrused, mis käsitlevad täiskasvanud veiste, vasikate, sigade, kanade, broilerite, lammaste, kitsede

ja karusloomade pidamistingimusi ning heaolu. 2013. aastal rakenduvad nõuetele vastavuse

süsteemis nõuded loomade heaolule.

Seadusandlike loomakasvatusnõuete täitmist kontrollivad regulaarselt veterinaarametnikud ja

volitatud veterinaararstid. 2011. a kontrolliti ca 3 000 loomakasvatusettevõtet, neist ca 6%-l leiti

rikkumisi, sigalate puhul oli rikkumistega ettevõtete protsent suurem, kontrollitud 32 sigalast leiti

eksimusi üheksas, mis moodustab 28% kontrollitud sigalatest. VTA andmetel oli levinumateks

rikkumisteks loomade pidamine mittenõuetekohastes amortiseerunud ehitistes, esinesid probleemid

loomade liikumisvabadusega (loomadel oli ebapiisavalt ruumi, vasikaid peeti lõas), loomade seisundit

ei jälgitud küllaldaselt, sigadel puudus tuhnimismaterjal.

Üldine olukord on aastate jooksul paranenud eelkõige tänu vanade lautade rekonstrueerimisele ja

uute kaasaegse sisseseadega loomakasvatushoonete ehitamisele. Uutes lautades on üle mindud

veiste vabapidamisele, üha enam võetakse kasutusele lüpsiroboteid. Majandusliku ökonoomsuse

saavutamiseks koondatakse loomad üha enam suurfarmidesse. Suurtootjad on reeglina

seadusandlikest regulatsioonidest teadlikumad ja nende võimekus investeerida tootmistingimuste

nõuetele vastavusse viimiseks on olnud suurem, väiketootjate arv aga aasta-aastalt väheneb.

Tootmise intensiivistumisega kaasneb omakorda oht, et suurema produktiivsuse ja kuluefektiivsuse

nimel hakatakse tegema järeleandmisi loomade heaolus. Näiteks on suuremad tootjad loobunud

piimaveiste karjatamisest, sigadele allapanu kasutamisest jmt.

Seadusandlusest tulenevalt peavad põllumajandusloomadega vahetult tegeleval isikul olema

teadmised loomade anatoomiast, füsioloogiast, loomaliigile omastest käitumisharjumustest ja

loomakaitsenõuetest. Loomade heaolu edendamiseks on EMÜ korraldanud tootjatele

loomakasvatusalasid täiendkoolitusi. Koolituste maht ja erialakirjanduse tiraažid on olnud siiski

väikesed, mis näitab, et huvi uuemate teadmiste ja valdkonna arendamise vastu on tootjati küllalt

erinev. Arvestades, et seadusandlus täieneb pidevalt, tehnoloogia areneb kiirelt ning tootmine

intensiivistub aasta-aastalt, on uute väljakutsetega toimetulemiseks ning laiema hulga tootjateni

63


jõudmiseks oluline jätkata loomakaitsealast teavitustööd. Kõiki loomapidamistingimusi ei ole

seadusandlikult reguleeritud ning kokkuvõttes oleneb loomade heaolu ettevõttes suuresti sellest,

kuivõrd teadlikud on tootjad loomade heaolu mõjutavatest teguritest, kui oluliseks peetakse

loomade pikemat karjas püsimist, nende tervise ja heaolu tagamist ning kuivõrd osatakse seda oma

majapidamises korraldada.

Aastal 2006 Eurobaromeetri poolt läbiviidud uuring näitas, et Eesti elanike teadlikkus loomade

heaolust on väiksem, kui EL keskmine ja ka huvi, saada täiendavat infot, jäi EL keskmisele alla.

Loomade kohati kehvadele pidamistingimustele on tähelepanu juhtinud

loomakaitseorganisatsioonid, kes on algatanud kampaaniaid, kutsudes üles eelistama

loomasõbralikumal viisil toodetud tooteid. Tarbijate teadlikkuse tõstmiseks tuleks neile anda rohkem

teavet loomapidamistingimustest põllumajandusettevõtetes, sellest, kuivõrd mõjutavad

loomapidamistingimused toodangu kvaliteeti ning millised tooted on toodetud loomade heaoluga

enam arvestades.

Teadlikkuse tõus loomade heaolust loob võimaluse arendada välja kvaliteettooteid, mille

lisandväärtuseks on kõrgemate loomapidamisstandardite järgimine. Loomasõbralikumate

tootmissüsteemide rakendamisel on toote omahind kallim (näiteks mahetoodangu puhul). Kuna

paljud Eesti tarbijad on hinnatundlikud ja eelistavad odavamaid tooteid, siis ei pruugi kõrge

kvaliteediga, ent kallimale tootele olla piisavalt turgu. MAK meetmete abil on vaja propageerida ja

toetada seadusandlusest kõrgemate loomapidamisstandardite järgimist.

64


2.4.2 Riskijuhtimine

Põllumajandustootjatel on erinevad riskid sõltuvalt piirkonnast, toodangust ja tootmisviisist ning iga

tootja peaks iseseisvalt vastu võtma oma riske vähendavaid otsuseid. 2010. aastal viis OECD läbi

uuringu teraviljatootjate riskikeskkonna hindamiseks, kus uuringusse haaratud 7 riigi seas oli ka Eesti.

Uuringust selgub, et Eestis varieerub teravilja saagikus enam kui teistes uuringus osalenud Euroopa

riikides ja keskmisest kõrgem või madalam saagikus esineb samaaegselt enamikul riigi

teraviljakasvatajatel. Eesti ei suuda mõjutada ka maailmaturu hindasid, mis tähendab seda, et kui

põllumajandustootja kannatab kehva saagikuse tõttu, siis hinnad võivad maailmatasemel jääda

endisele madalale tasemele ning Eesti tootjat mõjutavad kaks riski samaaegselt. Põhiliseks riski

allikaks taimekasvatuses on saagi varieeruvus ilmastikuolude tõttu, loomakasvatuses võivad

suurimaid kahjusid põhjustada loomataudide puhangud. Väga oluliseks riskiks kõigile

põllumajandustootjatele on ka tootmissisendite (nt kütus, elekter, väetised, sööt) suured

hinnatõusud ja kokkuostuhinna suur langus madala hinna tõttu maailmaturul.

OECD määratleb põllumajanduses kolme erinevat tüüpi riske: 1) tavapärane risk; 2) kindlustatav risk;

3) katastroofi risk.

Tavapärane risk ehk korduv risk on majandustegevusega kaasnev normaalne risk, mis ei too kaasa

suuri kahjusid ja on tavaliselt juhitav põllumajandustootja enda poolt. Tavapäraseks riskiks võib

pidada hindade või saagikuse varieerumist vähesel määral, töötajate haigestumine jms. Toodangu

mitmekesistamine on ajalooliselt on olnud kõige tähtsam riskijuhtimise strateegia. Lisaks vähendab

ka põllumajandustoetusest saadav tulu tootja riskitundlikkust ja võimaldab tal rakendada kõrgemat

sissetulekut toovaid, kuid suurema riskiga seotud tootmisplaane.

Kindlustatavad riskid ilmuvad keskmise sagedusega ja põhjustavad keskmise suurusega kahjusid (nt

saagi hävimine rahe tõttu, loomade haigestumine). Alates 2008. aastast on Eestis võimalik taotleda

kindlustustoetust. Toetuse eesmärgiks on pakkuda põllumajandustootjale tootmisteguritest, loomaja

taimehaigustest ning kahjurite levikust tulenevate riskide vähendamist, mille läbi tõuseb sektori

krediidivõimelisus. Riik hüvitab kuni 50%-80% ulatuses põllumajandustootjale kindlustusmaksed, mis

ta on tasunud kindlustusandjaga sõlmitud kindlustuslepingu alusel kindlustustoetuse perioodil. Lisaks

pakuvad suuremad kindlustusseltsid põllumajandusloomade kindlustamist. Kindlustusriskideks on

tulekahju, õnnetusjuhtum, haigus, vargus või röövimine.

Põllumajandustootjate huvi kindlustamise vastu on olnud väike ning aastate lõikes vähenenud. Kuigi

suuremate kindlustusseltsid on pakkunud võimalust ka saagi kindlustamiseks, pole seni

saagikindlustuse lepinguid sõlmitud.

Eestis on rapsi- ja teraviljakasvatajatel võimalus sõlmida ka foward - lepinguid, millega tootja

kohustub müüma tulevikus lepingus kindlaksmääratud hinnaga kindla koguse. Tulenevalt

Looduskaitseseadusest ja kooskõlas EL õigusaktidega on hüvitatud põllumajandustootjatele

kaitsealuste liikide, sh pruunkaru, hundi ja ilvese tekitatud kahjusid ja kahjustuste vältimise

abinõudele tehtud kulutusi. Näiteks hüvitas riik 2010. aastal loomakasvatajatele hundi tekitatud

kahjusid kokku 43 350 euro ulatuses.

Katastroofirisk on harva esinev, kuid suure ulatusega kahjusid põhjustav risk, nt üleujutus, põud,

loomataudide puhang. Turg ei suuda sellises olukorras ise kohaneda ja võib tekkida turutõrge (vaba

turu tingimustes toimuvad tehingud ei anna ühiskondlikult soovitud lõpptulemust). Erakorralist abi

looduskatastroofist ülesaamiseks antakse EL riikides väga erinevatel alustel ja erinevad on ka riikide

võimalused abi andmiseks. Looduskahjutoetust on Eestis makstud aastatel 1993, 1998, 2002, 2006.

Looduskahjutoetust on makstud enim liigsademete põhjustatud kahju hüvitamiseks.

65


2.5 Prioriteet 4: ökosüsteemid

2.5.1 Elurikkus ja maastikud

Looduskaitse arengukava aastani 2020 paneb paika Eesti loodushoiuga seotud valdkondade

olulisemad arengusuunad. Selle üheks põhieesmärgiks on tagada liikide ja elupaikade soodne seisund

ning maastike mitmekesisus, nii et elupaigad toimivad ühtse ökoloogilise võrgustikuna.

Elurikkus on eluvormide ohtrus maal. Elurikkus on miljonite aastate evolutsiooni vili, mida on

muutnud looduslikud protsessid ning üha rohkem ka inimesed. Elurikkus hõlmab geneetilist, liigilist ja

ökosüsteemide mitmekesisust 53 .

Liigiline mitmekesisus

Enamasti räägitakse elurikkusest, pidades seejuures silmas liigilist mitmekesisust. Võrreldes teiste 57.

paralleelist põhja poole jäävate aladega on Eesti taimestik ja loomastik mitmekesisuselt üks maailma

rikkamaid. Eestis on teada 26 600 liiki, tegelik liikide arv võib küündida 40 000-ni. Umbes poole Eesti

liikidest moodustavad putukad, ämblikulaadsed ja teised selgrootud.

2007. a hinnati Eestis leiduvate 96 EL-is ohustatud taime- ja loomaliikide seisundit. Halvas või

ebapiisavas seisundis on neist ligi 50% ja nende hulgas on ka mitmed põllumajandusest mõjutatud

liigid nt juttselg-kärnkonn, harivesilik, rukkirääk, põldtsiitsitaja, niidurüdi jt. Nende liikide

elutingimuste parandamine läbi elupaikade taastamise ja hoidmise on esmane prioriteet, kuna EL-i

elurikkuse strateegia 2020 54 kohaselt tuleb aastaks 2020 saavutada üle-euroopalise tähtsusega liikide

50%-line seisundi paranemine (võrreldes 2007. a aruandluse tulemustega 55 ).

Põllumajandusmaa üldise liigilise mitmekesisuse seisundi hindamisel on leitud, et tolmeldajate (sh

kimalaste) liigirikkuse ja arvukuse hoidmiseks tuleb säilitada maastikulist mitmekesisust

metsakoosluste, poollooduslike ja looduslike niitude ja neid ühendavate looduslike koridoridega.

Uuringud on näidanud, et isegi Eesti suhteliselt liigirikkas ja mitmekesises põllumajandusmaastikus

on näiteks tolmeldajate liikide arv põldudel tunduvalt väiksem kui kõrval paiknevatel poollooduslikel

ja looduslikel aladel.

Põllulindude indeks (Farmland Bird Index - FBI, mis arvestab Eestis 12 enamlevinud põllulinnuliigi

isendite arvu muutumist ajas) on Eestis ajavahemikul 1988-2011 küll kõikunud, kuid üldise trendina

siiski ligikaudu 11% langenud (aastal 2011 oli indeksi väärtus 89). Põllumajandusuuringute Keskuse

(PMK) poolt 2012. a läbiviidud analüüs näitas, et muutused indeksi väärtuses on seostatavad nii

maakasutuse muutustega (teraviljade suurenenud kasvupindalaga) kui ka väetiste kasutamisega.

Võrreldes 1980. aastaga on kõige tavalisemate põllulindude arvukus langenud kogu Euroopas ~48%.

Seega on Euroopa kaotanud 30 aasta jooksul peaaegu pooled oma põllulindudest. Euroopa Liidu nö

vanades liikmesriikides oli vastaval perioodil langus 47% ning nö uutes liikmesriikides 29%.

Regionaalsel tasandil Kesk- ja Ida-Euroopas (kuhu kuulub antud klassifikatsiooni järgi ka Eesti) oli

tavalisemate põllulindude arvukuse langus 36%. Eelnev viitab sellele, et põllulindudele on vaja

pöörata kõrgendatud tähelepanu. 56

Uurimise tulemused näitavad, et maastike lihtsustumine, iseäranis just looduslike ja poollooduslike

kasvukohtade osakaalu kahanemine on vähendanud põllumajanduspiirkondade taimestiku liigirikkust

ja muutnud tugevasti liigilist koosseisu. Maakasutuse ja maastiku struktuuri muutuse mõju on

liigirühmiti erinev.

53 http://biodiv.dev.automatweb.com/368335

54 EL-i elurikkuse strateegia aastani 2020 (Brussels, 3.5.2011 COM(2011) 244 final).

55 http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2009:0358:FIN:ET:PDF

56 Eesti maaelu arengukava 2007 – 2013 2. telje püsihindamisaruanne 2011. aasta kohta,

Põllumajandusuuringute Keskus, 2011

66


Looduskaitse arengukava 2020 kohaselt on kõige suurem oht liikidele neile sobivate elupaikade

pindala vähenemine, elutingimuste halvenemine ja killustumine, sh levikuteede kadumine. Ka

muutunud maakasutus (näiteks niitude võsastumine) vähendab elupaikade sobivust paljudele

liikidele. Liigikaitse eesmärgid Eestis on tagada kõikide siin looduslikult esinevate liikide soodne

seisund sh alamliikide ja populatsioonide tasemel ja säilitada liigiline mitmekesisus kõikides selle

avaldumisvormides (kaasa arvatud geneetiline mitmekesisus).

Geneetiline mitmekesisus

Geneetiline mitmekesisus on liigisisene mitmekesisus, mis põllumajanduses seondub sordiaretusega

taimekasvatuses ja tõuaretusega loomakasvatuses. Looduslike taime- ja loomaliikide kõrval on

oluline säilitada ka kultuurtaimede sortide ja koduloomade tõugude geneetilist mitmekesisust. See

on oluline nii bioloogilisest, kultuurilisest kui ka majanduslikust seisukohast, kuna mitmekesiste

tunnustega heterogeensed populatsioonid kannavad endas omadusi, mida saaks edukalt kasutada ka

kultuursortide ja -tõugude aretamisel ja ka nn nišitoodete tootmisel. Olemasolevad geneetilised

ressursid on hea võimalus keskkonnasõbraliku ettevõtluse arendamiseks maapiirkondades ning

tervisliku toidulaua mitmekesistamiseks.

Tänapäeval on Euroopa põllumajanduses valdav intensiivtootmine, kus kasutatakse vaid vähest arvu

suurema tootlikkusega sorte ja tõuge. Kohalikud tõud ja sordid on kaotanud praegustes majandus- ja

tootmistingimustes oma konkurentsivõime, muutunud väikesearvuliseks ja paljudel juhtudel juba

täielikult hävinud, seda ka Eestis. Loomatõud, taimesordid, aretusmaterjal ja rahvaaretised on loodud

pikaajalise töö tulemusena ning neid tuleb säilitada ka kui kultuuriväärtust. Ohustatud on eelkõige

kohalikud väikesearvulised tõud, kes on madalama jõudlusega, kuid paremini kohastunud antud

piirkonna keskkonnatingimustele, viljakad, vastupidavamad ja haiguskindlamad. Ohustatud tõu

säilitamise eesmärk on säilitada tema eristumine teistest tõugudest. Eesti põliste koduloomade

populatsioonides on veel säilinud geneetiline mitmekesisus koos tuleviku põllumajanduse (aretustöö)

seisukohalt ülioluliste geenivariantidega, seepärast tuleks nad säilitada võimalikult autentsetena,

hävitamata populatsioonisisest mitmekesisust. Eestis on ametlikult tunnustatud viis kohalikku

ohustatud tõugu – maatõugu veis, eesti hobune, eesti raskeveo hobune ja tori hobuse

universaalsuuna populatsioon ning eesti vutt. Neist esimesed neli on olnud toetatavad MAKist alates

2004. aastast, kuid on jätkuvalt ohustatud tõugude staatuses. Kultuuripärandi ja geneetilise

mitmekesisuse säilitamiseks on oluline jätkata ohustatud tõugude toetamist kuni nende arvukuse

suurenemiseni ja väljasuremisohu vähenemiseni.

Eestis käsitleb põllumajanduskultuuride geneetilise mitmekesisuse säilitamist arengukava

„Põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine aastateks 2007–2013“ ning

selle jätkukava aastateks 2014–2020. EL-i elurikkuse strateegia 57 kohaselt tuleb paremini kasutada

põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmeid põllumajanduse geneetiliste ressursside

säilitamiseks. MAK 2007-2013 raames toetati olulise kohaliku taimesordi, rukkisordi “Sangaste”

säilimist 2012. aastal 1 130 hektaril, kuid saavutustaset 10 000 ha ilmselt ei täideta.

Põllumajanduskultuuride kogumise, säilitamise ja hindamiskomisjon on teinud ettepaneku täiendada

MAK-i kohalikku sorti taimede kasvatamise toetuse sortide loetelu.

Põllumajandusmaa ökoloogiline mitmekesisus

Vahelduv mitmekesine maastik ja Eesti geograafiline asend on aluseks siinsele elupaikade suurele

mitmekesisusele ning kõrgele loodusväärtusele. Tänu sajandeid kestnud pikaajalisele

põllumajanduslikule tegevusele, eeskätt niitmisele ja karjatamisele, ilmestavad Eesti maastikku

looduse mitmekesisuse ja kultuuripärandi poolest väärtuslikud poollooduslikud kooslused ehk

pärandkooslused. Tegemist on äärmiselt elurikaste elupaikadega ja seetõttu on nende soodsa

seisundi säilitamine oluline nii Eestis kui ka kogu Euroopas.

57 EL-i elurikkuse strateegia aastani 2020 (Brussels, 3.5.2011 COM(2011) 244 final)

67


Poollooduslike koosluste, sealhulgas aga näiteks rannaniitude kinnikasvamine põhjustab tänapäeval

lisaks väärtuslike elupaikade kadumisele majanduslikku kahju ka põllumajandustootjatele, sest linnud

lähevad tavaliste toitumiskohtade puudumisel toitu hankima orasepõldudele.

Erinevates andmebaasides sisalduva info ja eksperthinnangute alusel on Eesti looduslike niitude

pindalaks hinnatud u 118 000 ha, millest kaitse all on ligi 70%.

Tabel 31. Loodusdirektiivi niiduelupaikade levik Eestis

Loodusdirektiivi elupaigatüüp

Eestis kokku

(ha)

Kaitstavatel

aladel (ha)

Kaitsealune %

kogupindalast

6450 – lamminiidud 26 000 17 800 68

1630* – rannaniidud 22 700 20 900 92

6280* – lood (alvarid) 19 800 12 000 61

6270* – liigirikkad niidud lubjavaesel mullal 10 100 5 100 50

6530* – puisniidud 8 200 4 600 56

6510 – aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud 8 000 3 700 46

6210* – kuivad niidud lubjarikkal mullal 7 250 4 500 62

9070 – puiskarjamaad 4 700 3 250 69

5130 – kadastikud 4 000 3 250 81

6430 – niiskuslembesed kõrgrohustud 3 750 2 050 55

6410 – sinihelmikakooslused 1 750 1 600 91

4030 – kuivad nõmmed 1 050 975 93

2320 – kuivad liivanõmmed kanarbiku ja kukemarjaga 150 70 47

8240* – plaatlood 110 80 73

KOKKU 117 560 79 875 68

Allikas: Eesti looduse kaitse aastal 2011, Keskkonnateabe Keskus

Tänu erinevatele pindalatoetustele on poollooduslikke kooslusi hakatud 21. sajandi esimesel

kümnendil tasapisi taas varasemast enam kasutusele võtma. Rannaniidud ja alvarid sobivad näiteks

lihaveiste ja lammaste karjatamiseks. Natura 2000 alal asuvate poollooduslike koosluste hooldamist

toetatakse 2007. a alates peamiselt EAFRD vahenditest, 2012. a hooldati u 26 500 ha. Selleks, et

vähendada elupaikade killustumist, sh liikide levikuteede kadumist, tuleks edaspidi toetada

poollooduslike koosluste hooldamist ka väljapool kaitsealasid.

Peale otseselt kasutatava põllumajandusmaa (põllud, rohumaad) ning metsatukkade võib tänapäeva

põllumajandusmaastikus leida mitmesuguseid sekundaarseid ehk hiljuti tekkinud põllulähedasi

poollooduslikke kooslusi, mis omandavad üldise elurikkuse kahanedes üha suuremat tähtsust.

Sellisteks poollooduslike koosluste liikide jaoks asendusena toimivateks elu- ja kasvukohtadeks on

kujunenud eri laadi põlluservad, kraavid, tee- ja metsaservad ning väikesepinnalised biotoobid, nagu

kivikuhjad ja põlluvahe-metsatukad. Sellised asenduskooslustega maastikuelemendid moodustavad

rohevõrgustikke, mis võiksid toimida ka levikukoridoridena. Püsikoosluste ja -elupaikade vähesus on

kõige kriitilisemaks probleemiks just suurte põllumassiivide keskel, kus on säilinud vaid väikesed

püsitaimestikuga elupaiga fragmendid. Näiteks on Eesti põllumaade taimestiku mitmekesisuse

uuringutest selgunud, et mitmes intensiivsemalt majandatud piirkonnas pakuvad just need vähesed

kitsad ja avatud ning poolavatud põlluservad ainsat kasvukohta tavalisematele niiduliikidele, mis on

hakanud kaduma poollooduslike heina- ja karjamaade pindala drastilise vähenemise tõttu. 58

58

Eesti maaelu arengukava 2007 – 2013 2. telje püsihindamisaruanne 2011. aasta kohta,

Põllumajandusuuringute Keskus, 2011

68


Euroopa elurikkuse säilitamise eesmärke ei ole võimalik täita ainult konkreetsete elupaikade või

liikide kaitsmise läbi või näiteks konkreetse majandamisega määratletud alade kaudu (nt Natura 2000

alad). Seetõttu on nö tavaliikide kaitseks kõrge loodusväärtusega põllumajandustegevuse

määratlemine ja selle toetamine eriti oluline 59 . Eestis tegeleb kohalikele oludele sobiva

kontseptsiooni laiendamise ning väljatöötamisega Põllumajandusuuringute Keskus. Kõrge

loodusväärtusega põllumajanduse määratlemisel defineeriti esmalt põllumajandusmaa väärtused

ning nende sõltuvus põllumajandustegevusest. Väärtuste all käsitletakse nii loodus-, kultuuriloolisi

kui ka põllumajandusmaa majanduslikke väärtusi.

Kaitstavate loodusobjektide kaitse korraldamine ja Natura 2000 võrgustik

Looduskaitse on Eestis õiguslikult reguleeritud looduskaitseseadusega. Selle alusel loetakse

kaitstavateks loodusobjektideks muuhulgas kaitsealad, hoiualad, kaitsealused liigid, püsielupaigad,

kaitstavad looduse üksikobjektid ning kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

Kokku on 2012. aasta lõpu seisuga Eestis 3 786 pindalalist kaitstavat loodusobjekti. Kaitsealused liigid

jaotatakse nende ohustatuse ja kaitse ranguse järgi kolme kategooriasse. Kõige rangema kaitsega I

kategooriasse kuulub 66, II kategooriasse 262 ja III kategooriasse 243 liiki. Metsamaa kogupindalast

on kaitstavaid metsasid 25,4%, nendest hoiumetsad 9,8, kaitsemetsad 15,4 ja vääriselupaigad 0,3% 60 .

Kaitsealad ja hoiualad võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse määrusega, püsielupaigad ja looduse

üksikobjektid keskkonnaministri määrusega. Kaitsealade, püsielupaikade ja kaitstavate looduse

üksikobjektide kaitsekord kehtestatakse kaitse-eeskirjadena, millega pannakse paika kaitseeesmärgid

ja nende saavutamiseks vajalikud meetmed (sh piirangud vööndite kaupa). Hoiualadel

lubatud tegevused ja kehtivad piirangud on sätestatud looduskaitseseaduses. Põllumajandusmaal

võivad kehtida piirangud maaparandussüsteemide rajamisele ja uuendamisele, väetamisele,

taimekaitsevahendite ja biotsiidide kasutamisele. Metsamaal kehtivad piirangud metsa

majandamisele, maaparandussüsteemi rajamisele ja uuendamisele. Liikide elupaikade kaitseks

moodustatakse lisaks traditsioonilistele kaitsealadele ka püsielupaiku, mille kaitse-eeskirjad

koostatakse liikide vajadusi silmas pidades.

Natura 2000 võrgustiku näol on tegemist EL-i kaitstavate alade võrgustikuga, mille eesmärgiks on

tagada või taastada EL-s ohustatud taime- ja loomaliikide ning ohustatud elupaigatüüpide soodne

seisund. Natura 2000 võrgustik baseerub kahel EL-i direktiivil. Linnualad valitakse vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitsest (linnudirektiiv),

loodusalad vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

taimestiku ja loomastiku kaitsest (loodusdirektiiv). Natura 2000 alad on siseriiklikult kaitse all

kaitstavate loodusobjektidena, kuid samas ei kuulu kõik kaitstavad loodusobjektid Natura 2000

võrgustikku. Koos Natura 2000 aladega on kaitse alla võetud 18% Eesti maismaast ja 31% veealast.

Natura 2000 alasid on Eestis 2012. aasta augusti seisuga kokku 1 475 000 ha, sellest maismaal on 801

800 ha ehk 16,5% Eesti pindalast. Maismaa Natura 2000 aladest umbes pool on kaetud metsaga

(metsamaad 355 000 ha, Natura 2000 aladel on kokku 16% Eesti metsadest, erametsamaid on u 85

000 ha), 7% (55 000 ha) Natura 2000 maismaaaladest moodustavad põllumajandusmaad. Suures osas

on Eesti Natura 2000 võrgustiku alade valik lõppenud (teatud elupaikade kaitseks esitatakse

täiendavaid alasid). Eestis on Natura 2000 võrgustiku linnualasid 66 ja Natura 2000 võrgustiku

loodusalasid 542.

59

Koorberg, P (2009) „Kõrge loodusväärtusega põllumajandus Eestis: situatsioonianalüüs”

http://pmk.agri.ee/pkt/files/f17/magistritoo_koorberg_2009.pdf

60

Aastaraamat Mets 2010, Keskkonnateabe Keskus, Tartu 2012.

[http://www.keskkonnainfo.ee/failid/aastaraamat_2010a_parandatud.pdf]. 07.05.2013, lk 142.

69


Kaart 1. Natura 2000 võrgustiku alad

Allikas: Keskkonnaregister

EL-i elurikkuse strateegia 2020 61 kohaselt tuleb aastaks 2020 saavutada üle-euroopalise tähtsusega

elupaikade 100 %-line ja liikide 50%-line seisundi paranemine (võrreldes 2007. a aruandluse

tulemustega 62 ). Eestis on Natura 2000 alad siseriiklikult kaitstud looduskaitseseaduse alusel kas

kaitsealana, hoiualana, püsielupaigana või kaitstava looduse üksikobjektina - maaomanikele kehtivad

kaitse korrast tulenevad kitsendused, mis osalt hüvitatakse maamaksu vähendamisega. Lisaks sellele

on hüvitatud piiranguid Natura 2000 alade põllumajandusmaa, poollooduslike koosluste hooldamise

ja erametsamaa toetuste kaudu. Siiski on kaitsekorrast tulenevad kitsendused üheks peamiseks

põhjuseks, miks on vähenenud huvi hooldada poollooduslike kooslusi.

Maastikud

Maastik on inimese eluruum, mille moodustavad pinnavormid, taimestik, veestik jm looduslikud

komponendid, mida kasutavad loomad, linnud, putukad jm elusorganismid, mida vormib maakasutus

ja muu inimtegevus ning mida inimesed erinevalt näevad ja kogevad 63 . Maastik, kaasaarvatud

põllumajandusmaastik, on seega sümbioos loodusest ja kultuurist, mis suuresti väljendub

maakasutuses ja maastikuelementides. Kuni viimase ajani on põllumajandusmaastikku väärtustatud

lihtsalt kui ressurssi põllumajandustegevuseks. Nüüdseks on aru saadud, et põllumajandusmaastikul

on ka muid olulisi funktsioone – ökoloogilisi, looduskaitselisi, kultuurilisi või muinsuskaitselisi,

esteetilisi ning puhkeotstarbelisi jne, mida samuti tuleb väärtustada ja hoida.

61 EL-i elurikkuse strateegia aastani 2020 (Brussels, 3.5.2011 COM(2011) 244 final)

62 Elupaigatüüpide ja liikide kaitsestaatust käsitlev ühendaruanne vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17 (Brüssel,

13.7.2009 KOM(2009) 358 lõplik).

63 Hellström, K. (2010) „Maastikuhooldus”

70


Maastik koos kõigi oma komponentidega on pidevas muutumises, põllumajanduslik tegevus on

põllumajandusmaastikke kõige enam mõjutav protsesside kogum. Vahetuid muutusi maastikes

kutsuvad esile kõik põllumajanduspoliitilised otsused. Samuti mõjutavad maastikupilti eri

toomistüüpidele seatavad nõuded ja piirangud. Seega tuleks poliitikameetmete väljatöötamisel

arvestada väljakujunenud maastikustruktuuri ja looduslike eeldustega, samuti tuleks lähtuda

piirkondlikest eripäradest.

Maastik on meie ajaloo peegel, kus on talletunud nii looduslikud protsessid kui tänane

põllumajanduspoliitika jm tegurid. Tänapäevase maastiku ilme on valdavalt kujundanud

nõukogudeaegne ”kolhoosimaastik”, mille tagant aimub veel varasemate faaside – talu- ja

mõisamaastiku fragmente 64 . Nõukogude aja intensiivse põllumajanduse ja ulatusliku maaparanduse

tagajärjel maastik polariseerus ja sellega hävitati paljudele põllumajandusmaastike liikidele sobivad

elupaigad ning kahanes maastike esteetiline väärtus 65 . Kraavkuivenduse asendamine drenaažiga

vähendab erosiooni, kuid negatiivse küljena väheneb ka looduslik mitmekesisus ja suureneb

lämmastiku väljakanne. Kuivenduse otsene positiivne mõju maaharija seisukohast on Eesti

tingimustes olnud aga väga oluline – kuivendussüsteemide ehitamine on võimaldanud kasutada

alaliselt liigniiskeid muldasid.

Üha rohkem tähelepanu, ka toetuste näol, on suunatud maastiku väärtuste säilitamiseks ja

taastamiseks nii Euroopas kui ka Eestis 66 . Vaatamata sellele, et Eesti on üks vähestest riikidest, kes ei

ole veel Euroopa maastikukonventsiooniga ühinenud, kajastuvad mitmed maastike kaitse

põhimõtted erinevates strateegiates ja arengukavades.

Eesti põllumajanduses peaks olema ruumi nii industriaal- kui ka „maastikuhoolduslikule“

põllumajandusele. Vanade tehnoloogiate kasutamine on nii mõnegi looduskaitseliselt väärtuslikuks

tunnistatud maastiku säilimise eelduseks – niitmine ja karjatamine puisniitudel, rannakarjamaadel

jne. Selliste tegevuste jätkamisele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata, sealjuures tuleb soodustada

loomade karjatamist rohumaadel ja teistel loodusväärtuslike alade hooldamisel.

Pärandkultuur on eelmiste põlvkondade tegutsemise jäljed maastikul, osa meie kultuurist ja

rahvuslikust pärandist. Selleks, et unustuse hõlma vajunud kultuurimärgid (põlised talukohad, veskid,

puud ja kivid, kõrtsid, keldrid, punkrid, vanad kohanimed ja muud pärandkultuuri objektid) uuesti

tähelepanu alla tuua, viis Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) läbi ulatusliku pärandkultuuri

objektide inventeerimise. RMK on metsandusliku pärandkultuuri inventeerimisega tegelenud alates

2005. aastast, selle aja jooksul on kaardistatud kokku ca 35 000 mälestusväärset talukohta, kiviaeda,

vana metsateed, mälestuskivi, hiiepuud jm eelmiste põlvkondade tegutsemisjälge maastikul.

Kaardistatud objektide andmed on kantud ka avalikult kasutatavasse Maa-ameti geoportaali

http://xgis.maaamet.ee. Pärandkultuuri on väärtustatud ka maaelu arengukavades, mille kaudu on

toetatud vanade kiviaedade taastamist ning väärtuslike maastikuelemente säilimist

keskkonnatoetuste kaudu.

Maastike kultuuri- ja loodusväärtused oma mitmekesisuses on osa Eesti kultuuripärandist, seega

tuleb riigil korraldada nende väärtuste hoidu ja strateegilist planeerimist. Loodus- ja kultuurmaastike

mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine ning toimivus läbi traditsioonilise asustuse ja

maakasutuse tagab kultuuripärandi säilimise, eelkõige maapiirkondades, loob eelduse maastikulise ja

bioloogilise mitmekesisuse ning ökoloogiliste funktsioonide säilimiseks.

Mets kui ökosüsteem 67

Mets on Eestis valdav ökosüsteem ja taastuv loodusressurss, mille kasutamisel tuleb arvestada nii

loodusliku mitmekesisuse säilitamise vajadust kui ka sotsiaalset ja majanduslikku jätkusuutlikkust.

Seetõttu lähtutakse metsade majandamisel jätkusuutliku metsamajanduse kontseptsioonist, mille all

64 ibid

65 R.Marja, J.Elts; Eesti Loodus

66 Eesti Maaülikool (2007) „Põllumajandusmaastike seire, aruanne Põllumajandusuuringute Keskusele”

67 Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 (eelnõu) alusel

71


mõistetakse metsade majandamist sellisel viisil ja ulatuses, mis tagab nende elustiku mitmekesisuse,

tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu ja võimaldab ka tulevikus teisi

ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul,

riigi ja maailma tasandil.

Viimase neljakümne aasta jooksul on Eesti territooriumi metsasus kasvanud 10% võrra ning tänaseks

on ligikaudu pool (50,6%) 68 Eesti maismaast kaetud metsaga, kusjuures kasvava metsa osakaalu

poolest on Eesti Euroopas Soome, Rootsi, Sloveenia ja Läti järel viiendal kohal. Eesti metsade pindala

on viimase neljakümne aasta jooksul kasvanud 1,77-lt miljonilt hektarilt 2,2 miljoni hektarini; suur

osa kiirest juurdekasvust tuleneb 1990-ndatel aastatel endiste karja- ja rohumaad metsastumisest

ning seetõttu on isetekkeliselt kasvanud hulgaliselt noorendikke.

Joonis 20. Metsamaa jaotus omandivormiti

Allikas: aastaraamat “Mets 2010”

Keskmiselt on füüsilisest isikust erametsaomaniku omandis 8 ha metsamaad ja juriidilise isiku

omandis 66 ha metsamaad. Metsade majandamise eelduseks on metsa inventeerimine ja

inventeerimisandmete kandmine metsaressursi arvestuse riiklikkusse registrisse. Andmed

eraomandisse kuuluva metsa kohta on nimetatud registris 75% ulatuses, millest võib järeldada, et

umbes veerand erametsast on aktiivsest majandamisest väljas.

Metsa majanduslikku- ja ökoloogilist elujõudu ja jätkusuutlikkust saab oluliselt mõjutada õigeaegsete

metsamajanduslike võtete rakendamise kaudu. Metsa kasvatatakse ja selle koosseisu kujundatakse

majandusliku tulu saamise eesmärgil tulenevalt turul valitsevast nõudlusest teatud puidu

sortimentide järele. Eesti metsanduse arengukavas aastani 2020 on märgitud, et Eestis on

pikaajaliselt jätkusuutlik kasutada 12–15 miljonit m 3 metsamaterjali aastas. Hinnanguliselt kasvab

selline kogus puitu igal aastal metsa juurde. Metsanduse arengukava näeb ette, et metsa tootlikkuse

säilitamiseks tuleb metsauuendustöid teha vähemalt poolel uuendusraiealadest–piisav hooldusraiete

maht tagab metsamajanduse pikaajalise ühtlase arengu ning puidutööstuse varustamise kvaliteetse

toorainega. Valgustus- ja esmase harvendusraiega, mille iga-aastane vajadus erametsades on kuni 30

000 ha on metsaomanikel võimalik kujundada uuendusraiesse jõudva puistu koosseisu ja juurdekasvu

ning sellega suurendada metsa majandamise pikaajalist tulukust ja süsinikusidumist.

Põllumaade isetekkelise metsastumise tulemusena on metsaressursi hulgas üle 177 000 hektari halllepikuid.

69% hall-lepa enamusega puistutest kasvab laane- ja salumetsades, kus on kõige

68

Aastaraamat Mets 2010, Keskkonnateabe Keskus, Tartu 2012.

[http://www.keskkonnainfo.ee/failid/aastaraamat_2010a_parandatud.pdf]. 07.05.2013, lk 3.

72


produktiivsemad Eestile omaste kuusikute kasvukohatüübid. Neid alasid on hoopis otstarbekam

kasutada majanduslikult ja ökoloogiliselt väärtuslikumate kuuse ja laialehiste puuliikide

kasvatamiseks.

Enamus metsatulekahjudest (97%) on saanud alguse inimese otsesest või kaudsest tegevusest, sellest

valdava osa moodustavad hooletud ja ettevaatamatud metsa külastajad suitsetamise või

tuletegemise tagajärjel. 2008. aastal toimunud metsatulekahjude läbi keskkonnale tekitatud kahju

suuruseks on hinnatud 14,2 miljonit eurot; hilisematel aastatel on vihmaste suvede ja metsatulekahju

ennetavate tegevuste rakendumise tulemusena hävinud aga metsa suhteliselt vähe. Eeltoodu tõttu

on oluline pöörata tähelepanu metsatulekahjude ennetamisele.

Eesti kliimale on iseloomulik, et sademete hulk ületab aurumist, mistõttu on mullakvaliteedi ja

kasvutingimuste parandamiseks ning metsadele ligipääsu loomiseks vajalikud kuivendussüsteemide

olemasolu. Metsamulla mittekülmumine viimastel aastatel seoses kliimamuutusega raskendab

metsamaterjali väljavedu niiskematest kasvukohatüüpidest, kus seda on traditsiooniliselt tehtud

külmunud pinnasega. Sellega võib kaasneda metsamulla kahjustamine. Mullakvaliteedi säilitamiseks

ning metsadele ligipääsu säilitamiseks on vajalik tagada kuivendussüsteemide ja metsateede

säilimine ja toimimine.

73


2.5.2 Veemajandus

Eesti üldine põhjavee seisund on hea, erandiks on Ida-Virumaa põlevkivikaevanduste piirkond.

Põllumajanduse suhteliselt madala intensiivsuse tõttu ei ole põhjavee nitraatioonidega reostumine

Eesti jaoks tervikuna suur probleem. Suurenenud nitraatioonide sisaldus esineb Pandivere ja

Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal. 2004. aastal moodustatud Pandivere ja Adavere-Põltsamaa

nitraaditundliku ala (NTA) pindala on 3 250 km 2 ja see hõlmab 7% Eesti kogupindalast. NTA asub

maakondades, kus paiknevad Eesti viljakaimad mullad ja suur osa intensiivsest põllumajandusest on

koondunud just sinna. Põllumajandusmaa osakaal ja põllumajandusloomade arvukus NTA-l ületab

Eesti keskmisi näitajaid ning põhjavesi on kohati kaitsmata või nõrgalt kaitstud. Nitraatioonide

sisaldus nitraaditundliku ala maapinnalähedases põhjavees langes 1990. aastate alguses ja seejärel

püsis stabiilsena. Vahemikus 2007-2008. a hakkas nitraatide sisaldus põhjavees tõusma, põhjuseks

intensiivsema põllumajandustootmise taastumine ja lumevaesed talved, mis soodustasid nitraatide

kandumist põhjavette. Mitmetes vaatluskaevudes ületas nitraatide sisaldus Euroopa Liidu

Põhjaveedirektiiviga kehtestatud kvaliteedistandardi (50 mg/l). Aastatel 2009 – 2010 nitraatide

sisaldus põhjavees veidi langes tingituna tõenäoliselt mineraalväetiste kasutamise vähenemisest ja

püsiva lumekattega talvedest 69 , kuid 2011. aastal on nitraatide sisaldus põhjavees taas tõusnud.

2009. ja 2011. aastal läbiviidud seire näitas, et ka mitmes seirekohas väljaspool NTA-d oli nitraatide

sisaldus üle 50mg/l. 70

Põllumajanduspiirkondades on viimastel aastatel 20-40% seirekaevudest leitud taimekaitsevahendite

jääke, kuid jääkide sisaldused on jäänud alla lubatud piirnormide. Euroopa Liidus kehtestatud

põhjavee kvaliteedistandardi ületamine on tuvastatud vaid korra 2007. aastal, mil leiti piirnormi (0,1

µg/l) ületavas koguses glüfosaadi lagunemisjääki. 71

Eesti rannikumere seisund on üldiselt kesine, seisundit mõjutavad nii jõgede valgalast tulenev

saastekoormus kui ka Läänemere üldine eutrofeerumise tase 72 .

Eestis eristatud 639 vooluveekogumist on 9 (1%) väga heas seisundis, 469 (74%) on heas, 143 (22%)

kesises ja 21 (3%) halvas seisundis. Ühtki vooluveekogumit ei ole hinnatud väga halvas seisundis

olevaks. Reoveepuhastuse tõhustamisest tingituna on punktreostus pidevalt vähenenud ja jõgede

fosfori ning lämmastikusisaldus sõltub peamiselt hajukoormusest. Põhjaloomastik on tundlik eelkõige

orgaanilise reostuse ja maaparandusest ning hüdroelektrijaamadest mõjutatud veetaseme

kõikumiste suhtes. Kalastiku seisundit halvendavad jõgedel olevad paisud, mis takistavad pääsu

kudemispaikadele, aga ka maaparandustööde käigus jõgede õgvendamine ja veetaseme alandamine,

mille tõttu on muutunud veerežiim, kudealad on jäänud kuivaks või mattunud setete alla. Kesiste ja

halvas seisundis vooluveekogumite osakaal on kõige kõrgem Pandivere alamvesikonnas, kus

peamiste survetegurite nagu põllumajandus, heitveelasud, maaparandus ja paisud, mõju on

tugevaim. 73 Perioodi 2008-2011 keskmine nitraadisisaldus ületas 10 mg NO 3 /l ligikaudu veerandis

seiratavates jõgedes, jäädes vahemikku 10–20 mg/l. Enamik 10 mg NO 3 /l ületavaid seirekohti asub

NTA-l või seal algavatel jõgedel 74 . Taimekaitsevahendite jääke ei ole pinnaveekogudest seirega

tuvastatud 75 .

69 Keskkonna ülevaade 2010, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2010

70 Nõukogu direktiivi 91/676/EMÜ, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest, täitmine

Eestis 2008-2011, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2012

71 Keskkonna ülevaade 2010, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2010

72 Keskkonna ülevaade 2009, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2009

73 Keskkonna ülevaade 2009, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2009

74 Nõukogu direktiivi 91/676/EMÜ, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest, täitmine

Eestis 2008-2011, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2012

4 Keskkonna ülevaade 2010, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2010

74


Viimastel aastatel on reostuskoormus järvedele vähenenud ja järvede seisukord paranenud. Siiski on

ligi 40% järvede seisund keskmine või halb, ka sinivetikate hulk on mitmes järves tõusnud. Põhjuseks

võivad olla järvedesse varasematel aastatel kogunenud liigsed toitained 76 .

Suur osa Eesti veekogudest on maaparandussüsteemide eesvoolud. Oluline osa haritavalt maalt

väljakantavast toitainekoormusest on tingitud halvast kuivenduse seisundist. Kui kuivendus ei toimi

hästi, siis taimede kasvuvõime halveneb, toitaineid ei seota, suureneb pindmise äravoolu osatähtsus,

mis lõppkokkuvõttes suurendab biogeenide väljakannet eesvooludesse, jõgedesse ja järvedesse ning

merre. Protsessi tulemusena suureneb veekogude eutrofeerumine. Üleujutused ei sõltu mitte ainult

lumehulgast ja temperatuuritõusust, aga ka sellest, kui järsku temperatuur tõuseb. Kõige suuremad

üleujutused juhtuvad kevadel siis, kui maapind on külmunud. Eesvoolude ja suublate kinnikasvamise

ja risustumise tulemusena suureneb suve teisel poolel ja sügisel veekogude sängide karedus, mis

omakorda põhjustab täiendavaid üleujutusi ja raskendab saagi koristamist.

Nõukogude ajal põllumajandustootmine intensiivistus ja kasvas mineraalväetiste ja

taimekaitsevahendite kasutamine. Pärast Eesti taasiseseisvumist langesid põllumajanduse

tootmismahud 1990. aastate keskpaigaks 1980. aastatega võrreldes oluliselt. Väetiste kasutamine

haritava maa hektari kohta vähenes samuti. 1996. aastal saavutas väetiste kasutamine oma

miinimumi (Joonis 21) ning pärast seda on väetiste kasutamine olnud kasvutrendiga, kuid jäänud

siiski kordades väiksemaks kui nõukogude ajal. Eelkõige on vähenenud mineraalväetisega antava

fosfori ja kaaliumi kogus.

Joonis 21. Aastate lõikes Eestis mineraalväetistega pinnasesse viidud toitainete kogused kokku ja

mineraalväetistega väetatud pind

*Mineraalväetiste korral on toitained arvestatud oksiididena

Allikas: Statistikaamet

Aastatel 2006-2011 on mineraalväetistega pinnasesse viidud igal aastal keskmiselt 28 000 tonni

lämmastikku ja 7 000 tonni fosforit, sealjuures on väetatud pinna hektari kohta kasutatud keskmiselt

69 kilo lämmastikku ja 17 kilo fosforit. 77 Mineraalväetiste kasutust on mõjutanud nii ilmastik kui ka

üldine majanduslik olukord. Nii vähenes mineraalväetiste kasutamise märgatavalt 2009. aastal,

76 Keskkonna ülevaade 2009, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2009

77 Statistikaamet

75


languse taga oli üldisest majanduslangusest tulenevate rahaliste vahendite nappus. Seoses

majanduslanguse peatumisega Eestis on mineraalväetistega pinnasesse viidud toitainete kogused

2010. aastast taas tõusnud.

Loomade arvukus langes 90-ndate alguses ja vähenes ka orgaanilise väetisega (loomasõnnikuga)

väetatav pind. 2000-st aastast on orgaanilist väetist kasutatud keskmiselt 2 000 000 tonni aastas,

väetatud pind on olnud keskmiselt 65 000 ha ja hektarile on orgaanilist väetist antud keskmiselt 32

tonni. Aastatel 2006 - 2011 on orgaaniliste väetistega pinnasesse viidud igal aastal hinnanguliselt ca

10 000 tonni lämmastikku ja 4 000 tonni fosforit, sealjuures on väetatud pinna hektari kohta

kasutatud keskmiselt 135 kilo lämmastikku ja 55 kilo fosforit. 78

Tulenevalt suhteliselt heast majanduslikust olukorrast oli taimekaitsevahendite kasutamine aastatel

2006-2007 Eestis kasvutrendiga. Selle taga oli loomulik soov saada suuremat ja kvaliteetsemat saaki

ning selle kaudu ka suuremat tulu. Vaatamata sellele, et 2008. aastal kasvasid veel maakasutus ja

investeeringud hektari kohta 79 , taimekaitsevahendite kasutus võrreldes 2007. aastaga vähenes. Selle

põhjuseks võib lugeda 2008. a suve erakordselt vihmaseid ilmasid, mis ei võimaldanud kasutada

taimekaitsevahendeid optimaalses koguses. Aastal 2009 toimus taimekaitsevahendite kasutuses

oluline vähenemine. Nii suure taimekaitsevahendite kasutuse vähenemise peamiseks põhjuseks oli

majanduskriis, mis saavutas oma tipu just samal aastal, majanduslanguse mõju võimendas ka 2008.

aasta saagist saadud väiksem tulu. 2010. aastal on taimekaitsevahendite kasutamine taas

suurenenud.

Tabel 32. Eestis kasutatud taimekaitsevahendite kogused (preparaadi põhjal) aastatel 2006-2011

Aasta 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Taimekaitsevahendite kasutamine

kokku (tonnid)

774 897 864 685 811 765

Taimekaitsevahendite kasutamine

haritaval maal (kg/ha)

1,39 1,55 1,44 1,15 1,26 1,21

Allikas: Statistikaamet

PMK taimekaitsevahendite kasutuskoormuse 2006-2010. aasta seiretulemuste põhjal võib väita, et

võrreldes teiste EL riikidega on meil kasutatud taimekaitsevahendite kogused töödeldud pinna

(toimeaine kogus pritsituna pinna kohta oli 0,67 kg/ha) ja põllumajandusmaa kohta (0,35 kg/ha)

väikesed ja koormus keskkonnale suhteliselt madal 80 . Enim tarbitakse üldhävitava toimega herbitsiidi

– glüfosaati. 2010. aastal Eestis turustatud 515,2 tonnist taimekaitsevahenditest oli 55% glüfosaat 81 .

Statistikaameti esialgsetel andmetel oli Eesti lämmastiku (N) kogubilanss aastatel 2004-2009

positiivne, kuid fosfori (P) bilanss negatiivne (vt Joonis 22).

Joonis 22. Lämmastiku ja fosfori kogubilanss Eestis (kg/ha) aastatel 2004-2009

78 ibid

79 Matveev, E. (2010). Muutused Eesti põllumajanduses viimasel viiel aastal. Majandus 4, 18-21

80 Eesti maaelu arengukava 2007 – 2013 2. telje püsihindamisaruanne 2011. aasta kohta, Põllumajandusuuringute Keskus,

2011

81 Põllumajandusamet

76


Allikas: Statistikaamet

Tallinna Tehnikaülikooli poolt 2010. aastal tehtud uuringu 82 kohaselt oli kogu hajukoormus

siseveekogudele 2009. aastal hinnanguliselt 29 700 tonni lämmastikku ja 710 tonni fosforit, millest

põllumajanduskoormus, sh kaod sõnnikuhoidlatest, moodustas 89% lämmastiku ja 66% fosfori

inimtekkelisest koormusest ning vastavalt 59% ja 30% kogu lämmastiku ja fosfori hajukoormusest

siseveekogudele.

Tabel 33. Siseveekogude lämmastiku ja fosfori hajukoormuse jagunemine erinevate allikate vahel,

2009. aastal

CORINE maakattetüüp N, t/a P, t/a

Mets (sisaldab ka foonikoormust põllumajanduslikelt maakattetüüpidelt) 9802 371

Lageraie 158 5

Märgalad 1276 38

Turbakaevandamisalad 84 7

Põllumajanduslikud maakattetüübid 17405 215

Sademete koormus siseveekogudele 995 69

Asula kanaliseerimata sademevesi 67 11

Kaod sõnnikuhoidlaist 934 26

KOKKU hajukoormus 29703 710

Allikas: Tallinna Tehnikaülikool

Veeseaduse kohaselt peab kõigi loomakasvatushoonete juures, kus peetakse rohkem kui 10

loomühikule vastaval hulgal põllumajandusloomi, olema lekkekindel sõnnikuhoidla, mis mahutaks

loomakasvatushoones peetavate loomade 8 kuu sõnniku. 2009.-2010. aastal nitraaditundlikul alal

läbiviidud sõnnikuhoidlate inventuuri 83 käigus selgus, et 21% nitraaditundlikul alal asuvatest

loomakasvatushoonetest, mille juures pidanuks olema nõuetekohane sõnnikuhoidla, see kas puudus

või ei vastanud nõuetele. Eelkõige ei vastanud nõuetele väiketootjate tahesõnnikuhoidlad. Suuremad

loomakasvatusettevõtted on keskkonnakompleksloa kohuslased ning allutatud perioodilisele

82

Fosfori- ja lämmastikukoormuse uuring punkt- ja hajureostuse allikatest. Fosforväetistes kaadmiumi

reostusohu hindamine, Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika Instituut, 2010

83 NTA üle 10 LÜ farmide sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate inventuur, Keskkonnaministeerium, ELLE OÜ,

2010

77


kontrollile. Väiksemate tootjate üle on puudunud piisav kontroll. Sõnnikuhoidlate nõuetele vastavuse

üle-Eestilist inventuuri tehtud ei ole, kuid hinnanguliselt võib nõuetele mittevastavate

sõnnikuhoidlate osakaal väljaspool nitraaditundlikku ala olla veelgi suurem.

Põllumajanduslikku hajukoormust mõjutab oluliselt sõnniku laotamise aeg ja meetod. Suuremad

loomakasvatusettevõtted on üle läinud vedelsõnnikutehnoloogiale ning vedelsõnniku osatähtsus on

Eestis hinnanguliselt juba ca 70% 84 . Vedelsõnnikut on soovitatav laotada kevadel, kuid kevadtööde

tegemise lühike aeg ja piiratud ressursid seda alati ei võimalda. PMK uuringud on välja toonud, et

vedelsõnniku sügisese laotamisega kaasneb suur nitraatide leostumine. Lisaks näitavad PMK

uuringud, et kohati kasutavad tootjad lämmastikväetisi rohkem kui taimik suudab ära kasutada ning

tagajärjeks on lämmastiku märgatav leostumine 85 .

Põllumajandustegevust reguleerivad veekaitsemeetmed tulenevad eelkõige nitraadidirektiivist

(91/676/EMÜ), veepoliitika raamdirektiivist (2000/60EÜ) ja HELCOMi III lisa soovitustest ning on

Eestis sätestatud Veeseaduses ja selle rakendusaktides. Lisaks on põllumajanduslikke

veekaitsemeetmeid rakendatud MAK ja nõuetele vastavuse süsteemi raames, veekaitsemeetmeid

sisaldavad Läänemere tegevuskava rakendusplaan, Nitraaditundliku ala tegevuskava, Hea

Põllumajandustava ja veemajanduskavad.

Eesti territoorium jaguneb kolmeks vesikonnaks (Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikond), mis

omakorda jagunevad kaheksaks alamvesikonnaks (Harju, Läänesaarte, Matsalu, Pärnu, Viru, Peipsi,

Võrtsjärve, Pandivere põhjavee alamvesikond). Veeseadusest ja veepoliitika raamdirektiivist lähtuvalt

on koostatud vesikondade veemajanduskavad. Veemajanduskavadesse on integreeritud MAK 2007–

2013 hajukoormust piiravad keskkonnameetmed. Mitmete veemajanduskavades toodud meetmete

nagu sõnnikuhoidlate, laotustehnika ja silohoidlate korrastamine ning põllumajandustootjate

koolitus, elluviimiseks on olnud võimalus taotleda MAK 2007–2013 toetusi.

EL veepoliitika raamdirektiiv seab veekaitseeesmärgiks veekogude hea seisundi saavutamise 2015.

aastaks. HELCOMi eesmärkide kohaselt tuleb saavutada Läänemere hea ökoloogiline ja keskkonna

seisund aastaks 2021. Põllumajandusest tulenev suur keskkonnakoormus, põllumajandustootmise

intensiivistumine viljakamatel aladel, ressursipuudus parima võimaliku tehnoloogia rakendamiseks ja

ebapiisav keskkonnaalane teadlikkus tingivad jätkuva vajaduse põllumajanduslike

veekaitsemeetmete järele. Senisest enam tuleks tähelepanu pöörata sõnnikuhoidlate kordategemise

kõrval ka hajureostuse ohjamisele. Oluline on jätkata mahepõllumajanduse toetamisega.

Mahetootmise korral on lämmastiku leostumine ja sattumine pinna- ja põhjavette väike kuna

sisendeid kasutatakse vähesel määral, see omakorda parandab vee kvaliteeti. Keemiliste

taimekaitsevahendite mittekasutamisel mahetootmisel puhastuvad mullad aja jooksul

taimekaitsevahendite jääkidest, mis parandab samuti vee kvaliteeti.

84 Sõnnikukäitluse olukord Läänemere piirkonnas, Allan Kaasik, Argo Normak,Veefoorum 2012, 20. november

2012, Põltsamaa

85

Eesti maaelu arengukava 2007 – 2013 2. telje püsihindamisaruanne 2011. aasta kohta,

Põllumajandusuuringute Keskus, 2011

78


2.5.3 Mullastik

2006. aastal võeti vastu ühine Euroopa Liidu mullakaitse strateegia dokument (The Soil Thematic

Strategy), milles on kirjeldatud liikmesriikide olulisemad muldi kahjustavad probleemid ja mis annab

suunised mullakaitsega tegelemiseks. Senised tegevuskavad näevad mullakaitset enamasti kui

ressursi kaitset. Peamised muldi kahjustavad protsessid Eestis on mulla orgaanilise aine vähenemine,

mulla erosioon, muldade saastumine, muldade hapestumine, muldade tihenemine, mulla bioloogilise

mitmekesisuse vähenemine, turvasmuldade kasutamine ning muldade katmine.

PMK MAK 2007–2012 püsihindamisaruandes 2011 aasta kohta 86 on analüüsitud eri tasandite

maafondi sobivust põllumajandustegevuseks mullaliikide alusel. Analüüsist järeldub, et praegusest

ÜPT pinnast sobib hästi põllumajandustegevuseks 78% pinnast, viljeluspõldudel oli vastav näitaja ligi

90%. Põllumajandustegevuseks halvasti sobivaid muldi on ÜPT pinnast ~2,6% ehk ca 25 000 ha.

Muldade viljakus

Mulla seisukohalt on oluline tagada põllumajanduslike muldade viljakus. Samas vahendab muld

põllumajanduse võimalikku kahjulikku mõju veekeskkonnale. Suurt tähelepanu tuleb pöörata

muldade orgaanilise aine sisalduse säilitamisele, et vältida mulla väljakurnamist.

Põllumuldadel on probleemiks orgaanilise aine ja toitainetevaru vähesus mullas (ca 45%

põllumuldadest kannatab kaaliumi ja ca 20% fosfori puuduses), mida põhjustab klassikaliste

külvikordade puudumine, toitainete bilansiandmete ja väetusplaanide puudumine, monokultuuride

kasvatamine ja tahke sõnniku ning mineraalväetiste piiratud kasutamine.

Mahepõllumajanduses on olukord mullaviljakusega veelgi teravam, sest kasutatava sõnniku kogus on

isegi väiksem kui tavatootjatel ja seega peaks olema mullaseisundi hindamine veelgi olulisem.

Ligikaudu 80% kogu mahepõllumajandusmaast on püsi- või lühiajalised rohumaad, kus kasvatatakse

suhteliselt palju liblikõielisi. PMK andmetel on võimalik liblikõieliste või kõrreliste heintaimede ning

nende allakülvide kasvatamisel põllukülvikorras ja püsirohumaadel säilitada ja parandada mulla

orgaanilise aine sisaldust, mullastruktuuri ja elurikkust ning oluliselt takistada mullaerosiooni.

Aeglustub ka kasvuhoonegaaside emissioon, kuna nende alusel pinnal mulda ei harita. Mullaviljakuse

säilitamise ja suurendamisega on raskusi ainult taimekasvatusega tegelevatel mahetootjatel, sest

Eestis ei toodeta piisavalt sõnnikut ning puudub sageli fosfori ja kaaliumi põldudele andmise võimalus

kuna Eestis pole saadaval piisaval hulgal looduslikku päritolu mineraalseid fosforit ja kaaliumi

sisaldavaid väetusaineid. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse alusel maal on viimasel paaril

aastal täheldatav mustkesa osakaalu mõningane suurenemine. Mustkesa liiga sage kasutamine

maheettevõtte külvikorras võib mullaviljakust järsult vähendada, kuna kiirendab oluliselt orgaanilise

aine mineraliseerumist ja soodustab mullaerosiooni.

Mullaviljakuse ja keskkonna seisukohast on oluline kergesti liikuvate toitainete leostumise

minimeerimine. Parimateks meetmeteks on kasutada nii talivilja kui heintaimi talvise taimkattena

ning tuleks piirata vedelsõnniku andmist sügiskünni alla. Viimane on väga oluline meede leostumise

vähendamiseks.

Oluline põllumajanduslik keskkonnaprobleem on seotud turvasmuldade kasutamisega –

turvasmuldade harimisel turvas laguneb ja mineraliseerub, mistõttu tuleks vältida või vähendada

turvasmuldade harimist ja soodustada turbaalade viimist püsirohumaade alla. Vastavalt PRIA

maakasutuse andmetele kasutati 2010. aastal põllumajandusmaadel 110 823 ha turvas- ja

turvastunud muldi (9,2% kogu kasutusel olevast maast). PMK poolt läbi viidud uuringust selgus, et

uuritud turvastunud muldadest 93% ja turvasmuldadest 53% oli orgaanilise aine sisaldus väiksem kui

86

Eesti maaelu arengukava 2007 – 2013 2. telje püsihindamisaruanne 2011. aasta kohta,

Põllumajandusuuringute Keskus, 2011

[http://pmk.agri.ee/pkt/files/f32/PMK_pysihindamine_ja_uuringud_2011.%20kohta_01.06.2012_VEEBI.pdf].

30.11.12, lk 43

79


turbahorisondile omane ja seega olid need mullad kaotanud oma turbamulla tunnused seoses turba

mineraliseerumisega.

Muldade hapestumine

Muldade hapestumine on oluline probleem eriti Kesk- ja Lõuna-Eestis. Rohkem kui kolmandik Eesti

põllumajandusmaast (üle 300 000 ha) on happeline. Peamiselt lähtekivimi omadustest tulenevat

muldade hapestumise protsessi ära hoida ei ole võimalik, sest Eesti kliimas toimub pidev mullast

kaltsium- ja magneesiumkarbonaatide väljauhtumine. Eesti haritava maa põllumuldade reaktsiooni

hoidmist taimede kasvuks soodsal tasemel ning muldade vaesumise ärahoidmist saab tagada

muldade neutraliseerimisega.

Tabel 34. Haritava maa happesus

Ring pH KCl struktuur, % Happeline Uuritud pind,

6 maa, % tuh ha

1957–64 21,7 10,8 7,4 15 45,1 54,9 805

1965–69 7,5 12,1 14,1 16,6 49,7 50,3 953,9

1972–77 2,2 5,7 11,5 18,9 61,7 38,3 1023,2

1978–84 1,7 4,7 11,4 17,4 64,8 35,2 1067,8

1984–89 1,2 4,5 10,8 17,7 65,8 34,2 1081,6

2000-07 0,3 2,8 9,6 18,0 69,3 30,7 521,4

2008-10 0,3 2,8 10,6 18,4 67,9 32,1 231

Allikas: Põllumajandusuuringute keskus

Kaart 2. Happeliste maade (mulla pH KCl


põllumaade lupjamist, ei taganud tööde maht maa taashapestumise peatumist. Seetõttu tuleks

lupjamistöid teha vähemalt 25–30 000 hektaril aastas.

Mullaerosioon

Muldade erosioon on oluline muldi kahjustav protsess, mille üheks tagajärjeks on ka taimetoitainete

ja huumuse kadu, mis omakorda viib viljakuse vähenemise ning keskkonna saastumiseni. Eesti

mullaerosioonis omab kõige suuremat osakaalu vee-erosioon. Erodeeritud mullad asuvad peamiselt

künklikel, tugevalt liigestatud reljeefiga Lõuna- ja Kagu-Eesti aladel, vähemal määral ka Kesk-Eestis

Sakala ja Pandivere kõrgustikel. Põllumajandusuuringute Keskuse poolt läbi viidud

erosiooniuuringute põhjal on Eestis erodeerunud muldade osakaal väga väike. Erodeerunud ja

erosiooniohuga mullad moodustavad vaid 3,1% Eesti põllumaa koguvarust, samal ajal kui EL vastav

näitaja on 17%. Erosiooniga seotud mullakadu on Eestis alla 0,1 t/ha/aastas (EL vastav näitaja 1,64).

81


2.6 Prioriteet 5: ressursisääst ja keskkonnasäästlik majandus

2.6.1 Veekasutuse tõhustamine

Maailma veeressursid on jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt, mõnel pool tuntakse teravat veepuudust,

teisal teevad muret sagedad üleujutused. Eesti asub parasvöötme kliimatsoonis ja seetõttu on meil

eeliseid vee kvantitatiivse hulga hoidmisel ning rohkem tähelepanu saame pöörata vee kvaliteedi

säilitamisele.

Eestis on mageveevaru piisav, kasutatakse nii põhja- kui ka pinnavett. Euroopa veevaru on veidi üle

3500 km 3 /aastas, Eesti veevaru moodustab sellest üle 11 km 3 /aastas ehk 0,3%. Enamike Eesti asulate

ja ettevõtete veevajaduse katab põhjavesi. Tallinnas ja Narvas, samuti mõnes tööstusettevõttes

kasutatakse peamiselt pinnavett 87 .

Veekasutuse indeks 88 Eestis on väike (4% piires), jäädes oluliselt alla kriitilise veevaru kasutuspiiri

(20%). Veevõtt langes Eestis järsult 1990. aastast kuni 2003. aastani. Aastast 2003 on aastane veevõtt

püsinud 100 mln m 3 lähedal, kuid viimastel aastatel on suurenenud pinnaveevõtt. Aastal 2008

kasutati olmeveena 47,3 mln m 3 , tootmises tarbiti 30,4 mln m 3 ja põllumajanduses 4,0 mln m 3 vett 89 .

Suurimad veekulutajad on maailmas põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine, Eestis tarbib

suurema osa veest energeetika ja tööstused (ca 90%) ning põllumajanduse veetarbimine ulatub

erinevatel andmetel 0,34 protsendist 90 9 protsendini 91 . Ilmselt arvestatakse ühel juhul

veetarbimisena vaid niisutusvett ning teisel juhul kogu põllumajandusettevõtete poolt tarbitavat

vett. 2010. aasta andmete kohaselt on põllumajanduses kasutatud 3 913 214 kuupmeetrit vett 92 , mis

moodustab 4-5% Eesti veekasutusest, kus Narva elektrijaamu pole arvestatud 93 . Metsanduses

veekasutuse kohta eraldi arvet ei peeta ja see sisaldub tööstuse veekasutuse andmetes. Nimetatud

mahus ei kajastu kalakasvatustes kasutatav vesi.

Suurimad veetarbijad põllumajanduses on katmikalad, avamaaköögiviljakasvatused ning

loomafarmid, eriti sea- ja linnukasvatused. Kuna Eestis veepuudust ei ole ning niisutussüsteeme on

vähe (2010 aasta seisuga on 330 ha niisutatavaid alasid, mis ainult 0,03% kogu kasutuses olevast

põllumajandusmaast), ei ole erinevalt paljudest teistest riikidest meil ka niisutusvesi maksustatud.

Põllu- ja metsamajanduses on oluline veerežiimi säilitamine mullas ja selle taimedele tagamine.

Kevadel on põllumajandustootjal vaja saada õigeaegselt põllule ja sügisel koristada saak kiiresti ja

väikeste kadudega. Seda peab tagama korrektselt reguleeritud veerežiim, s.t kuivendussüsteemid

peavad töötama. Sama oluline on niisutussüsteemide töökorras olemine ja vastamine nõuetele.

Eestis ehitati 1980. aastatel ca 10 000 ha vihmutussüsteeme, mille kasutamine oli liiga

energiamahukas, seepärast enamik neist tänaseks ei tööta. 2012. aastal oli maaparandussüsteemide

registris 65 ha vihmutussüsteeme ning rohkem on hakatud kasutama vee kahepoolset reguleerimist,

s.t seadedrenaaži ehitamist. Maaparandussüsteemi registri andmetel on toimivaid veerežiimi

kahepoolseid reguleerimissüsteeme 19 ja need paiknevad 881,1 hektaril. Kõrgveeperioodil kogutakse

nõutav veehulk dreenidesse ja hoitakse kraavide veetase vajalikul kõrgusel, et taimed saaksid kätte

ökonoomse veehulga. Kuivadel perioodidel pumbatakse vett kuivendusdreenide kaudu lisaks ja juhul,

kui taimed kõike ei omasta, läheb vesi uuesti tagasi kogumiskraavidesse ja vett ei raisata.

Keskkonnateabe Keskuse andmete kohaselt kasutati 2010. aastal niisutamiseks 653 777 kuupmeetrit

vett.

87 http://www.envir.ee/627

88 Veekasutuse indeks näitab riigis või piirkonnas olemasolevaid veeressursside ja veekasutuse suhet. Indeks üle 20% viitab

tavaliselt veenappusele.

89 http://www.envir.ee/627

90 Eesti Vabaharidusliit ja SA REC Estonia

91 Säästev Eesti 21

92 Osade põllumajanduslike ettevõtete veetarbimine võib olla andmete kogumise protsessi arvestades arvestatud

tööstusliku veetarbimise hulka (Keskkonnateabe Keskus).

93 Keskkonnateabe Keskus, 2011

82


2.6.2 Energiakasutuse tõhustamine

Energiatarbimise vähendamine on Euroopa Liidu 2020 kliimapaketi üks kolmest kesksest eesmärgist.

Aastaks 2020 soovitakse energiasäästu edendamisega vähendada primaarenergia tarbimist 20%

võrreldes selleks ajaks ilma vastavate meetmete rakendamiseta projekteeritud tasemega.

Statistikaameti andmetel suurenes ajavahemikul 2000-2007 energia lõpptarbimine Eestis ligikaudu

30%, jõudes 2007. a 129 000 teradžaulini. 2008-2011 hakkas energiatarbimine majanduskriisi ning

energiasäästu meetmete mõjul langema, ning oli 2011. a ligikaudu 114 000 teradžauli. Majanduse

olukorra paranemine Eestis suurendab tõenäoliselt lähiaastatel ka energiatarbimist. 94

2009. a moodustasid kõige suurema osa (45%) energia lõpptarbimisest kodumajapidamised.

Tööstussektori osakaal oli 19%, transpordisektori 18% ning äri- ja avalike teenuste osakaal 15%.

Toiduainetööstuse osa moodustas kogu tööstussektori energiatarbimisest seejuures 12 %.

Põllumajanduse ja kalanduse osakaal energia lõpptarbimisest oli veidi üle 3%. Energia lõpptarbimine

jagunes toiduainetööstuse ning põllumajanduse ja metsanduse vahel suhtena 36,3 ja 63,7%.

Energiakandjate lõikes moodustasid 2008. a energia lõpptarbimisest kõige suurema osa (29%)

mitmesugused kütused (v.a mootorikütused), millest omakorda valdav osa oli eramajapidamistes

kütteks kasutatavad küttepuud. Mootorkütuste osakaal oli 27,5%, soojusenergia osakaal 23% ning

elektrienergia osakaal 20,5%.

Põllumajandussektori energia lõpptarbimine jagunes 2008. a energiakandjate lõikes järgmiselt:

mootorikütused 49%, muud kütused 21%, elekter 19% ning soojusenergia 11%. Seega on

põllumajanduses kõige suurem energiasäästu potentsiaal seotud mootorkütuste tõhusama

kasutamisega. Seda on võimalik saavutada näiteks energiasäästlikumate ja taastuvaid kütuseid

(biokütused ja biometaan) tarbivate põllumajandusmasinate kasutusele võtmisega. Samuti

võimaldab mootorkütuste tarbimist tõhustada GPS seadmete kasutamine põllumajandusmasinatel.

Joonis 23. Energia lõpptarbimine 2008 – struktuur energiakandjate lõikes

Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Maapiirkondade eramajapidamistes on peamine energiakandja hoonete kütmiseks kasutatavad

kütused, peamiselt puuhalud, mille tarbimist oleks võimalik kõige tõhusamalt vähendada hoonete

parema soojustamisega.

94 http://www.stat.ee/energeetika

83


2.6.3 Taastuvate energiaallikate, kõrvalsaaduste, jäätmete, jääkide ja muude mittetoiduliste

materjalide kasutamine

Taastuvad energiaallikad

Taastuvenergia tegevuskava alusel peab aastal 2020 taastuvenergia osakaal lõpptarbimisest

moodustama vähemalt 25% ning transpordisektoris kasutatavatest kütustest peavad taastuvatest

energiaallikatest toodetud kütuste osakaal olema 10%. 95

Taastuvenergia valdkond arenes Eestis ajavahemikul 2006-2011 märkimisväärselt suure kiirusega.

Statistikaameti andmete järgi toodeti 2006. aastal Eestis taastuvatest allikatest elektrienergiat 38

GWh ehk 0,55% kogutarbimisest ning 2009. a kasvas see 314 GWh-ni ehk 4,4%-ni kogutarbimisest. 96

Eleringi andmetel kasvas taastuvatest allikatest elektrienergia maht 2010. aastal 867 GWh-ni, mis

moodustas juba 10,8% kogutarbimisest ning 2011. aastal 1 159 GWh-ni, mis moodustas 14,8%

kogutarbimisest. Samas põllumajanduse ja metsanduse osakaal selles on kaduvväike, moodustades

vastavalt 0,03 ja 11,14 GWh aastal 2010. Kõige suurem osakaal taastuvatest energiaallikatest

toodetud elektrist on jäätmetel ja biomassil (763 GWh) ning tuulel (356 GWh).

Soojusenergia tarbimisel on mitmed Eesti asulaid üle läinud biomassi kasutamisele, mis on võrreldes

maagaasi või kütteõliga oluliselt soodsam. Statistikaameti andmetel on soojusenergia tootmiseks

puitu kasutavate katelde hulk Eestis ajavahemikul 2006-2010 suurenenud 737-lt 851-ni ehk 15,5%.

Samas on katelde hulk tervikuna suurenenud 3 909-lt 4 248-ni ehk 8,7% ning endiselt moodustavad

peamise osa katlamajadest maagaasi ja raske kütteõli tarbivad katlad. Põllumajandussektoris

kasutatavate katelde hulk on tõusnud aastatel 2006-2010 208-lt 239-ni ehk 14,9% ning siin

moodustavad kõige suurema osa just puitu kasutavad katlad, mille arv on tõusnud 66-lt 76-ni ehk

15,2%. 97 Seega on nii põllumajanduses kui ka eriti muudes sektorites katlamajade üleminekul

taastuvatele energiaallikatele veel palju arenguruumi.

Väga suures mahus on kasvanud hakkpuidu kasutamine energia tootmiseks. Kui 2007. aastal kasutati

hakkpuitu primaarenergia tootmiseks 515 000 tihumeetrit, siis 2011. aastaks oli see tõusnud 1 908

000 tihumeetrini ehk enam kui 270%. Kuigi Eesti Energia lõpetas 2012. aastal toetuse piiramise tõttu

Narva elektrijaamades puiduhakke kasutamise, soosib pikemas perspektiivis puidu kasutamise

kasvutrendi jätkumist mitmete uute puidupõhiste elektri ja soojuse koostootmisjaamade. Kõige

enam on 2006-2011 langenud maagaasi tarbimine – 1 009 m 3 -lt 632 m 3 -ni ehk 37,4%.

Puitbiomassi laiem kasutuselevõtt tõi kaasa küttepuu hinna tõusu. Eesti Konjunktuuriinstituudi

kogutava biomassi hinnainfo järgi on tavalise küttepuu hind 2010. aasta lõpuks võrreldes 2007. aasta

teise kvartaliga enam kui kahekordistunud. Nõudluse suurenemine biomassi järele ning hinnatõus

loob tulevikus uusi võimalusi nii metsandussektorile kui ka põllumajandusele energiavõsa ja rohtsete

energiakultuuride kasvatamisel.

Potentsiaalsed biomassi allikad võiks olla rohumaade niitmise tulemusena mahajääv hein ning

tapajäätmed ja kondijahu, kuid nende kasutamine vajab põhjalikku teadusarendustegevust. Näiteks

niitmisel tekkiva heina puhul tuleb analüüsida kogu energiatootmise elutsüklit nii majandusliku

tasuvuse kui ka kasvuhooneheitgaaside õhkupaiskamise vähendamise osas unustamata rohumassi

olulisust mulla orgaanilise aine rikastajana.

Kui puitbiomassi kasutamine käivitus 2006-2011. aastal aktiivselt, siis biogaasi ja transpordisektori

biokütuste kasutamine on marginaalne. 2012. a seisuga on Eestis ainult kaks tegutsevat läga- või

sõnnikupõhist biogaasijaama – Saaremaal Jööris ja Aravetes. Siiski on biogaasist elektri ja soojuse

tootmisel suur potentsiaal ning lähiaastatel valmimas mitu uut suurt biogaasijaama. Lisaks tunnevad

väiksemate biogaasireaktorite paigaldamise vastu huvi mitmed loomakasvatusega tegelevad

põllumajandustootjad ning selles mastaabis biogaasiprojektide käivitamist on sobilik toetada just

maaelu arengukava kaudu.

95 Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020

96 http://www.stat.ee/energeetika

97 http://www.stat.ee/energeetika

84


Kõrvalsaaduste, jäätmete, jääkide ja muude mittetoiduliste materjalide kasutamine

Aastatel 2004-2007, pärast Euroopa Liiduga liitumist on jäätmevaldkonnas toimunud suured

muutused. Jõustusid uus Jäätmeseadus, Pakendiseadus ja nende alusel kehtestatud alamad

õigusaktid. Jäätmevaldkonna strateegilised eesmärgid hakkasid lähtuma Euroopa Liidu ja Eesti

üldisest keskkonnapoliitikast, kus jäätmepoliitika peaeesmärk on vältida jäätmeteket ja edendada

taaskasutamist, sh korduskasutamist ja ringlusesse võtmist. Jäätmekäitluse areng põhines üleriigilisel

jäätmekaval ja selle üheks eesmärgiks oli mh vähendada prügilate arvu.

Jäätmekäitluse põhimõtete ümberkorraldamise käigus vähenes aastaks 2009 keskkonnanõuetele

mittevastavate tavajäätmeprügilate arv 250-lt 6-ni, suurenesid jäätmete (sh pakendijäätmete)

taaskasutusmäärad, rakendusid olmejäätmete liigiti kogumine ja joogipakendi tagatisrahasüsteem.

Olmejäätmeid tekkis aastail 2001–2009 keskmiselt 400 kg elaniku kohta. Liigiti kogutud

olmejäätmetest (ca 11% olmejäätmete kogutekkest) moodustab enamiku vanapaber ja papp,

järgnevad klaasi-, metalli- ja puidujäätmed ning biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed. Suurenenud

on olmejäätmete taaskasutamine, enamiku sellest moodustab pinnastöötlus ja bioloogiline

ringlussevõtt (eelkõige kompostimine).

Keskkonnainfo andmetel taaskasutatakse suur osa tekkinud puidujäätmetest, kaevandamis- ja

pinnasejäätmetest, veekäitluse setetest, metalli- ja ehitusjäätmetest, põllumajandus- ja

toiduainetetööstuse jäätmetest. 2013. aastast jõustunud jäätmeseaduse muudatusega on

põllumajandusplasti (silopallikile, silokattekile, kattevõrk või plastnöör) tootja kohustatud kokku

korjama põllumajandusplastist tekkinud jäätmed. Põllumajandusplasti tootjal tuleb tarbijatelt kokku

koguda vähemalt 70 protsenti eelnenud kalendriaastal müüdud põllumajandusplasti massist.

Jäätmeid tekkis 2008. aastal Eestis kokku 19 583 855 tonni, millest põllumajanduse ja metsandusega

tegelevates ettevõtetes 239 739 tonni, puidutöötlemise ja puittoodete tootmisel 1 058 958 tonni,

toiduainete ja jookide tootmisel 157 553 tonni ning kodumajapidamistes 439 972 98 tonni.

Sõnniku kasutamine toorainena biogaasitehastes ei ole Eestis veel väga laialt levinud ja osalt ka

seetõttu, et Eestis ei ole üldjuhul probleeme laotamiseks sobiva maaga. Seega kasutatakse sõnnik ära

väetisena. Edaspidi tuleks uurida, kuivõrd on võimalik kasutada biogaasi tootmiseks rohtset biomassi

99 . Samuti tuleb uurida tapajäätmete kasutamise 100 võimalusi biogaasi tootmisel ning biogaasi

tootmise kääritusjäägi omadusi ja laotamist.

Visalt on kadumas eriti maapiirkondades levinud komme jäätmeid põletada. Keskkonnainspektsioon

tuvastas 2010. aasta kümne kuuga 161 erinevat jäätmekäitluse nõuete rikkumist, millest ligi pooled

ehk 67 juhtumit olid seotud jäätmete põletamisega.

98 Statistikaamet, http://pub.stat.ee/px-web.2001/temp/KK0682011914115323.xls

99 Moora, H. 2011. http://www.tartu.ee/data/Biogaasi%20toorme%20uuring%201-05-11.pdf

100 Seejuures tuleb arvestada, et loomsete jäätmete temaatika on tugevalt reguleeritud valdkond ning enamustel juhtudel

ei ole nende töötlemine lubatud

85


2.6.4 Põllumajandustegevusest tingitud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsusega 406/2009/EÜ määrati liikmesriikidele

kohustus piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid heitmekaubanduse välistes sektorites, mille alla

kuulub ka põllumajandus. Euroopa Liidu vähemarenenud riikidel ei ole kohustust heitkoguseid

vähendada, vaid piirata nende kasvu. Eestile seati aastaks 2020 kohustus hoida heitkoguste kasv

võrreldes 2005. aastaga 11% piires. 101 Eestis ei ole siseriiklikult otsustatud, kui palju peab iga

konkreetne sektor selle eesmärgi saavutamiseks panustama. Võimalik on, et põllumajandussektori

kasvuhoonegaaside heitkogused võivad kasvada üle 11%-i ning mõne teise sektori panus on

sellevõrra suurem.

Kliimamuutuste leevendamiseks võiks soodustada biomassi kasutamist ja taastuvenergia tootmist,

investeeringuid loomakasvatusehitistesse (sh sõnnikuhoidlatesse) ning põllumajandusettevõtete

tehnoloogia taseme tõstmist.

Tabel 35. Põllumajanduse kasvuhoonegaaside heitkogused Eestis ajavahemikul 1990-2010 (kilotonni

CO 2 ekvivalendis)

1990 1995 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010

3465 1629 1291 1286 1197 1241 1278 1272 1247 1302 1423 1318 1344

Allikas: 2010. aasta inventuuriraport (2012)

Inventuuriraporti andmete alusel olid põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogused

võrreldes 1990. aasta baastasemega 2008. aastal 58,9% ja 2010. aastal 61,2% väiksemad. Võrreldes

2005. aasta baastasemega olid heitkogused 2008. aastal 11,9% ning 2009. aastal 5,7% suuremad.

Seega ei ole põllumajandussektoris tõenäoliselt problemaatiline täita 1990. aasta baastasemega

seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärk. 2005. aasta baastasemega seotud

kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvu piiramise eesmärgi täitmine nõuab suure tõenäosusega

täiendavaid meetmeid. Juba 2008. aastal ületasid heitkogused aastaks 2020 eesmärgiks seatud

taseme ning 2010. aastal mõjutas nende langust olulisel määral majanduskriis.

Põllumajandussektori peamised kasvuhoonegaasid on dilämmastikoksiid (N 2 O) ja metaan (CH 4 ).

Dilämmastikoksiid tekib peamiselt taimekasvatusest lämmastikväetiste ja sõnnikväetiste kasutamise

ja hoiustamise tulemusena. Metaan tekib peamiselt mäletsejate (veised, lambad) seedeprotsessidest

ning sõnnikukäitluse tulemusel. 2010. aastal olid põllumajandusest tekkinud dilämmastikoksiidi

heitkogused 2,736 kilotonni ning metaani heitkogused 23,63 kilotonni. Kuna IPCC hindab

dilämmastikoksiidi mõju kasvuhooneefektile võrreldes süsihappegaasiga 310 ja metaani mõju 21

korda suuremaks, siis tuleb mõlema gaasi heitkoguste CO 2 ekvivalendi leidmiseks emiteeritud kogus

korrutada vastava suhtarvuga. Seega CO 2 ekvivalendis olid dilämmastikoksiidi heitkogused 848,2

kilotonni ja metaani heitkogused 496,2 kilotonni ning mõlema gaasi osakaal põllumajanduse

kasvuhoonegaaside heitkogustest vastavalt 63% ja 37% 102 .

Kõige suurema potentsiaaliga valdkond põllumajandusest tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste

vähendamisel on biogaasi tootmine, kuna see võimaldab lisaks sõnnikukäitlusest ja sõnniku

laotamisest tuleneva metaani ja dilämmastikoksiidi heitkoguste vähendamisele toota ka taastuvat

energiat. Kuna biogaasi tootmisel on võrreldes näiteks puitbiomassi kasutamisega oluliselt

positiivsem keskkonnaefekt, siis on vajalik leida võimalusi selle sektori arendamiseks.

101 Euroopa parlamendi ja nõukogu otsus nr 406/2009/EÜ. 23. aprill 2009, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi

kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid

aastaks 2020

102

Eesti riikliku kasvuhoonegaaside inventuuri 1990 - 2010 aruanne;

http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1184536/Eesti+riikliku+KHG+inventuuri+aruanne+1990-2010.zip

86


2.6.5 CO 2 heite vähendamine, sidumise edendamine põllumajanduses ja metsanduses

Kasvuhoonegaaside summaarne heitkogus Eestis on võrreldes baasaastaga (1990.a) vähenenud 50%.

Suurima panuse sellesse on andnud energeetikasektor, mille osakaal heitkogusest oli 2010. aastal

88%; põllumajandussektor on teisel kohal – 6,5%-ga. Maakasutus- ja metsandussektor on ainuke

potentsiaalne süsiniku neeldaja ÜRO 103 -le raporteeritavatest sektoritest. 2010. aastal seoti LULUCF 104

sektoris kokku 3 758 Gg CO 2 ekv, mis on 60% vähem võrreldes 1990. aastaga. Arv sisaldab CO 2 heidet

ja sidumist kõigis maakategooriates (sh põllumaad, rohumaad, märgaladest – turba kaevandusalad,

asustusalad ja muu maa). Suurimaks süsiniku sidujaks on metsamaa (2010. a suurenes talletatud

süsinikuvaru Eesti metsades 4 013 Gg CO 2 ekv.). Sidumine toimus ka rohumaadel, peamiselt puidu

tagavara suurenemise tõttu.

Metsamaa on Eestis alates 1970. aastast tänaseni suurenenud 270 000 hektari võrra 105 . 2010. aasta

seisuga oli Eesti metsades talletatud 169 miljonit tonni süsinikku, millele vastav hinnang CO 2

ekvivalentides on 618 miljonit tonni. Seejuures süsiniku sidumine suurenes võrreldes 2009. aastaga 4

miljoni tonni CO 2 ekvivalendi võrra. Allolevas tabelis on toodud hinnangud süsinikuvaru muutustest

kujul, nagu on nõutud IPCC 106 poolt riiklikus kasvuhoonegaaside aruandluses.

Tabel 36. Eesti metsade CO 2 sidumise (-)/ emissiooni (+) aastane muutus 2001-2010

Aasta 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010

aastane

muut,

Gg CO 2

4765 3837 1953 -1413 -8097 -2656

-

12305

10 aasta

keskmin

e

-5385 -6768 -4013 -3008

Allikas: Keskkonnateabe Keskus, Riikliku metsainventeerimise osakond (KHG inventuuri materjalid)

CO 2 sidumine on viimasel kümnendil metsades keskmiselt suurenenud 3 008 Gg ehk kolme miljoni

tonni võrra aastas. Tegemist on aastati varieeruva hinnanguga, mis sõltub peamiselt raiemahust, kuid

ka ilmastikutingimustest, toimunud häiringutest (nt põlengud, tormimurd), puistute vanuselisest

struktuurist ning teatud määral valikmeetodi juhuslikkusest tingitud veast. Esitatud aegreas (Tabel

36) eristuvad ilmekalt aastad kuni 2003. Selle põhjuseks on sajandi alguses toimunud intensiivne

metsaraie, mille tulemused on nähtavad heitkoguste arvestuses. Antud muutude hinnangus on

arvesse võetud: elus puude biomass, surnud puit, orgaaniline metsamuld, põlengud, raied jne.

Metsadel on süsinikuringes oluline osa – elutegevuse käigus eemaldavad nad atmosfäärist

süsinikdioksiidi, akumuleerivad osa süsinikust (peamiselt puu tüveosas) ning toimivad seeläbi kui CO2

sidujad. Kliimamuutuse leevendamise seisukohalt on metsanduse mõju kõige tõhusam siis, kui metsa

juurdekasv on maksimaalne ning sealt saadavat puitu kasutatakse kui taastuvat toorainet ja

taastuvenergia allikat enam CO2 tekitavate toodete ja energiaallikate asemel. Paraku suurenevad

raietegevuse intensiivistumisel emissioonid metsamuldadest ja -varisest. Olulist tähendust süsiniku

sidumisel omab, millist kasutust metsast raiutud puit leiab.

Maakasutuse- ja metsanduse sektoris moodustasid 2010. aastal süsiniku heitkogused

põllumajandusmaadel hinnanguliselt 103 Gg CO 2 ekv., millest orgaaniliste muldade emissioon 77 Gg

CO 2 107 . Märgalade kategoorias hinnati kohustuslikult vaid turbakaevandusaladel turbamulla

kuivendamisest tulenevat CO 2 ja N 2 O emissiooni, mis oli 2010. aastal vastavalt 13,6 Gg ja 0,003 t N 2 O

CO 2 . Asustusalade kategoorias arvutati metsamaa ja rohumaade asustusalaks muutmisest tulenevat

103 ÜRO – Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (est 26.06.1945.a)

104 LULUCF – maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus

105 Eesti keskkonnanäitajad 2012, lk. 14; Keskkonnateabe Keskus

106 The Intergovernmental Panel on Climate Change - Valitsusevaheliste kliimamuutuste nõukogu

107 1 Gg = 1000 tonni; Greenhouse gas emissions in Estonia 1990-2010, National Inventory Report

87


iomassi ja mulla hävimisest tingitud süsiniku emissiooni, mis 2010. a oli 298 Gg CO 2 . Antud

alamkategooria on ka suurim kasvuhoonegaaside heite põhjustaja LULUCF ja Kyoto protokolli

vastavas sektoris.

Kasvuhoonegaaside inventuuri põllumajandussektori arvestuses olevad heitkogused sõltuvad

eelkõige tootmise mahust, olles vähendatavad keskkonnasõbralikuma tehnoloogia abil. Inventuuri

maakasutuse sektori arvestuses on põllumajandus paratamatult heitkoguste tekitaja, eelkõige

põldude lupjamise ja orgaaniliste muldade emissiooni tagajärjel. Selle sektori arvestuses praktiliselt

puuduvad võimalused süsiniku täiendavaks sidumiseks, võimalik on vaid vähendada heitkoguste

suurenemist tulevikus.

Oluline on panustada põllumajandustootjate nõustamise- ja koolitustegevustesse, sest läbi selle saab

muuta majandamisvõtteid jätkusuutlikumaks. Soodustada tuleks turvasmuldade võimalikult vähest

harimist, sest turvasmuldade harimisel turvas laguneb ja mineraliseerub.

88


2.7 Prioriteet 6: maapiirkonna areng ja elukvaliteet

2.7.1 Ettevõtluskeskkond ja ettevõtluse arendamine

Ettevõtluskeskkond

Maapiirkonna ettevõtluskeskkond on mitmekesine ja omanäoline, ent tundlik majanduses ja muudes

sfäärides toimuvate muudatuste suhtes. Mitmekesisus ja omanäolisus väljendub maalises

eluskeskkonnas, kus konkurentsieelisteks puhas elukeskkond, atraktiivne ja puutumata loodus

(maastikud, veekogud, märg- ja kaitsealad), tugev regionaalne identiteet ja piirkondlik kultuuripärand

(rahvuslik käsitöö, pärimusmuusika, rahvustoit) 108 ning suurte avanevate turgude lähedus 109 .

Soodsa ettevõtluskeskkonna loomine, kus on võimalik areneda ja investeerida ning kasulik töötada,

on äärmiselt oluline, kuna ettevõtluskeskkonnast sõltub piirkonna majanduslik areng (sh töökohtade

olemasolu) ja sealne elukvaliteet ning inimeste soov ja võimalused seal piirkonnas elada.

Majanduslike võimaluste (sh töökohtade) ja sotsiaalsete teenuste vähesus põhjustab elanike

lahkumise, mis omakorda halvendab maapiirkonna majanduslikku konkurentsivõimet.

Maapiirkonna elukvaliteedi parandamiseks, sealhulgas maaelanike tulutaseme tõstmiseks ning

maainimeste tööga hõivamise eesmärgil sobivate töökohtade arvu suurendamiseks tuleb arendada

ning mitmekesistada maapiirkonna ettevõtlust tervikuna.

2011. a. oli majanduslikult aktiivseid ettevõtteid Eestis 103 883, maaettevõtteid oli nende hulgas 36

031 ehk 34,7% (Joonis 24). Majanduslikult aktiivsete ettevõtete arv on viimasel kümnel aastal

järjekindlalt tõusnud nii Eestis tervikuna kui maapiirkonnas. Kogu Eestis (Äriregistris registreeritud)

ettevõtete arv suurenes vahemikus 2000 kuni 2009 75%; sh maapiirkonna ettevõtete arvu kasv oli

suurem. Võrreldes 2000. a. tasemega nende arv rohkem kui kahekordistus 2009. aastaks (juurdekasv

145%). 2011. a. on ettevõtete arv jätkanud kasvu: 2011. a. oli ettevõtete arvu juurdekasvu määr kogu

Eestis ja maapiirkonnas sama – vastavalt 3,6% ja 3,7% võrreldes 2010. a. 110

70% kõigist maaettevõtetest moodustasid viie tegevusala ettevõtted: põllumajandus,

metsamajandus ja kalapüük (31,3%); hulgi- ja jaekaubandus (13,3%); ehitus (9,1%); kutse-, teadus- ja

tehnikaalane tegevus (9%); töötlev tööstus (8,1%). Kogu Eesti ettevõtetest oli nende 5 tegevussala

ettevõtete osakaal 2011. a. 60%.

Joonis 24. Statistilisse profiili kuuluvate ettevõtete arv 2000-2011 111

108 Turismiettevõtjad maapiirkonnas 2010, lk14. Kättesaadav: http://www.agri.ee/uuring_/, 7.08.2012.

109 Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015, lk 4

110 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

111 Kuna joonisel 1 toodud andmed 2000-2009.a. kohta ei sisalda ainult maksukohustuslaste registris registreeritud FIE-sid,

siis ettevõtete arvu juurdekasv 2009 ja 2010 pole üks-üheselt võrreldav

89


Allikas: ESA 2012

Nagu Eesti ettevõtted tervikuna, nii on ka maapiirkonnas tegutsevad ettevõtted kontsentreerunud

Põhja-Eestisse – kõigist maaettevõtetest 25,6% oli 2011. a registreeritud Harjumaale (kogu Eesti

ettevõtetest on Harjumaale registreeritud 52,2%). Maapiirkonnas registreeritud ettevõtete suurim

kontsentratsioon ongi Tallinna ümbruses. Tartu ümbruses on ettevõtete kontsentratsioon oluliselt

väiksem. Viies maakonnas (Harjumaal, Tartumaal, Pärnumaal, Lääne-Virumaal, Raplamaal) oli

registreeritud 57,6% kõigist maaettevõtetest.

Perioodil 2005-2011 suurenes kogu Eestis äriühingute arv 47,3% võrra (Joonis 25) 112 .

Absoluutarvudes on äriühingute arvu juurekasv olnud suurim Põhja-Eestis, kus 2010. a. asus

kolmandik äriühingutest. Keskmisest suurem äriühingute arvu suurenemine toimus Tallinna ja Tartu

ümbruse KOV-ides, samuti osades Viljandit, Valgat jne ümbritsevates KOV-ides. Maapiirkonna KOVidest

oli kõrge suurem juurdekasv Rae vallas, kus sel perioodil äriühingute arv rohkem kui

kolmekordistus ehk juurdekasv oli ca 275%.

Joonis 25. Äriühingute arvu muutus KOV-des 2005–2011

Allikas: ESA 2012

Majandustegevus koondub ning ettevõtteid kasvab juurde ka edaspidi üha enam pealinnapiirkonda

ning teiste suuremate keskuste ümber (näiteks tänaseks on suurem osa mittepõllumajanduslikust

ettevõtlusest juba koondunud linnadesse – keskmiselt 74%), mistõttu esineb piirkonniti suuri

erinevusi nii ettevõtluses, tööhõives kui ka sisemajanduse kogutoodangus. Majandustegevuse

koondumist pealinnaregiooni ja teistesse suurematesse keskustesse on peamiselt soodustanud see,

et maapiirkondade majandus ei tooda piisaval määral atraktiivseid töökohti, mistõttu on tugev

suundumus noortel piirkonnast välja rännata, ning maapiirkondadel on raske saavutada

ettevõtluseks ja selle arendamiseks vajalikku elanike, institutsioonide, teenuste ja infrastruktuuri

kriitilist massi. 113

112 Kuna FIE-de arvu statistilises profiilis mõjutab ka registreerimise muutus, siis viimaste aastate ettevõtete arvu

juurdekasvu analüüsil vaadeldi ainult äriühingute arvu muutust vahemikus 2005- 2011

113 The New Rural Pragadigm: Policies and Governence, OECD 2006, lk 30

90


Primaarsektori ettevõtete osakaal on suurim Kesk-Eestis, kuid ka väiksema ettevõtlusaktiivsusega

KOV-ides Kagu-Eestis (Joonis 26). Keskmisest suurem on tööstussektori ettevõtete osatähtsus Põhja-

Eestis, kuid ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Võru, Haapsalu, Rakvere, Kohtla-Järve ja Narvaga piirnevates

valdades, kuhu on kontsentreerunud oluline osa kogu maapiirkonna tööstusettevõtetest (Joonis 27).

Teenindussektori ettevõtete osakaal on suurim Põhja-Eestis, kus Viimsi vallas oli nende osakaal

(81,2%) maapiirkonna KOV-dest kõige suurem. (Joonis 28).

Joonis 26. Primaarsektori ettevõtete osakaal ettevõtete koguarvus 2011.a. maapiirkonna KOV-des

Allikas: ESA 2012

Joonis 27. Sekundaarsektori ettevõtete osakaal ettevõtete koguarvus 2011.a. maapiirkonna KOV-des

Allikas: ESA 2012

91


Joonis 28. Tertsiaarsektori ettevõtete osakaal ettevõtete koguarvus 2011.a. maapiirkonna KOV-des

Allikas: ESA 2012

Kuigi põllumajandusel on oluline roll maapiirkonna maastiku kujundamisel, siis paljudes riikides on

tema mõju maapiirkonna edendamisel madal ja aina vähenev 114 . Oluliseks arenguks viimasel

kümnendil oli, et tertsiaarsektori ettevõte osakaal maaettevõtetes ületas kümnendi keskel esimest

korda primaarsektori oma (Joonis 29). 2011. a oli tertsiaarsektori ettevõtete osakaal tõusnud 50,6%-

ni, primaarsektori oma vähenenud 31,3%-ni; sekundaarsektori ettevõtete osakaal oli 18,1%. Seega

praegu tähendab maapiirkonnas registreeritud ettevõtlus juba eelkõige teenindussektori

ettevõtteid. 115

Joonis 29. Ettevõtete jaotus põhitegevusala sektori alusel 2001-2011

Allikas: ESA 2012

114 OECD Rural Policy Reviews: The New Rural Paradigm: Policies and Governance, lk 22

115 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

92


Primaarsektori tootlikkuse kasv, sh moderniseerimine ja restruktureerimine, ning lisaks ka

põllumajanduses kujunenud suurte ja väikeste ettevõtjate kooslus, kus peamise kaubatoodangu

annavad tuhatkond suurettevõtet, misläbi keskmiste ja väikeste põllumajandusettevõtete arv aina

väheneb (ning sh maad renditakse ja müüakse suurtootjatele ning majad suvitajatele) 116 , on

soodustanud primaarsektori tööhõive märgatavat vähenemist viimasel kümnendil. 2012. aasta

seisuga moodustab maa-asulates põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse valdkonnas hõivatute

osatähtsus kõigist maapiirkonna tegevusaladest 12,3%, samas 2004. aastal oli vastav osatähtsus 18%

ja 1990-ndate aastate alguses 56%. Enamikus EL maapiirkondades annab primaarsektor vähem kui

10% kõigist töökohtadest. Kolmandikus EL maapiirkondades on selle osa alla 5% (mis on ka EL

ligikaudne keskmine) ning OECD riikides 10%. Seega primaarsektori tööhõive, mis on Eestis veel

küllaltki kõrge, suurenemist ei ole edaspidistel aastatel oodata. Tulenevalt aga primaarsektori hõive

kokkutõmbumisest sõltub maapiirkondade (majanduslik) areng suurel määral uute töökohtade

kättesaadavusest ja ettevõtluse mitmekesisusest, kuna töö kaotusega ja sobiliku töö mitteleidmisega

väheneb automaatselt leibkonna sissetulek ning halveneb elukvaliteet.

Tulenevalt ettevõtete regionaalsest paiknemisest ja demograafilistest protsessidest ning samuti ka

tõuke- ja tõmbefaktoritest 117 on viimastel aastatel väga selgelt suurenenud piirkondlikud erinevused

ettevõtlusaktiivsuses. Ettevõtlusaktiivsus (äriühingute ja FIE-de arv 1 000 elaniku kohta) oli

maapiirkondades 2011. a 69,2 ettevõtet 1 000 elaniku kohta (sh 40,1 äriühingut ja 29,1 FIE-t), mis on

Eesti keskmisest näitajast – 78,6 ettevõtet 1 000 elaniku kohta – madalam. Võttes arvesse ainult

äriühinguid, oli äriühingute arv 1 000 elaniku kohta kogu Eestis 56,3 (so on võrreldav Euroopa Liidu

keskmisega – 52 ettevõtet 1 000 elaniku kohta), samas maapiirkonnas oli see keskmiselt 30% võrra

madalam – 40,1 äriühingut 1 000 elaniku kohta.

Äriühingute arv 1 000 elaniku kohta KOV-des oli 2011.a. kõrgem Tallinna ümbruse valdades (Joonis

30). Kõige kõrgem suhtarv oli 91,83 äriühingut 1000 elaniku kohta (Rae vald), mis oli kaks korda

suurem kui kogu maapiirkonna näitaja keskmiselt. Nagu ka eeldada võib on äriühingud

kontsentreerunud ka Tartu ümbrusesse ja Pärnu ümbrusesse, kuid peale nende piirkondade paistab

silma, et elanikkonna aktiivsus on suurem ka Lääne-Eestis, sh äriühingute arv elanike kohta on

suurem Lääne-Eesti maakondade keskuslinnade ümber (Haapsalu, Kärdla, Kuressaare), kuid ka nii

läänerannikul paiknevates KOV-des (nt Noarootsi, Nõva; Hanila, Varbla, Tõstamaa) kui ka

põhjarannikul, nt Lääne-Virumaal Rakvere ümbruses. Kesk-Eestist paistab silma kõrgema aktiivsusega

Raplamaa. Ettevõtlusaktiivsus pole keskmisest suurem mitte kõikide maakonnakeskuste ümber, nt

keskmisest madalam on äriühingute arv Kesk-Eestis ja Kagu-Eestis. Kagu-Eesti puhul on madalam

aktiivsus eelkõige Läti ja Venemaa piiriäärsetes KOV-des. Samas on aga kogu piirkonnast eristuvaid

KOV-e, nt Valgamaal Otepää, kus 2011.a. oli 52,94 äriühingut 1 000 elaniku kohta ehk

ettevõtlusaktiivsusnäitaja oli kaks korda suurem kui selle KOV-i mitmetes lähivaldades.

116 Uuringu „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“ lõpparuanne, Siseministeerium, lk 48.

117 Ettevõtlusega tegelemist võib vaadelda läbi kahe vaatenurga: tõuke- ja tõmbefaktorite teooriate (Gilad, Levine 1986).

Tõukefaktorite teooria järgi inimesed nö. tõugatakse ettevõtlusesse negatiivsete tegurite, nagu töökaotus, karjääri ja

sissetulekuvõimaluste puudumine, rahulolematus jms tõttu. Tõmbefaktorite puhul aga motiveerivad ettevõtlusega

alustamist tegurid nagu hea äriidee, hea ettevõtluskeskkond, soodne asukoht jms. Läbi tõmbe- ja tõuketegurite võib

vaadelda ka regionaalset ettevõtlusaktiivsust, sest ühes piirkonnas võib suure ettevõtlusaktiivsuse põhjuseks olla soodne

asukoht ja võimalused (tõmbetegurid), teises piirkonnas võib suure ettevõtlusaktiivsuse põhjuseks olla keeruline

sotsiaalmajanduslik olukord (tõuketegurid).(Maaettevõtluse uuring)

93


Joonis 30. Äriühingute arv 1 000 elaniku kohta maapiirkonna KOV-des 2011.a.

Allikas: ESA 2012

2011.a. oli kogu Eestis keskmiselt 22,3 FIE-t 1 000 elaniku kohta, maapiirkondade KOV-ides oli see

näitaja 29,1 FIE-t 1 000 elaniku kohta. Kõige suurem FIE-de arv oli Hiiumaa Käina vallas – 114,6 FIE-t

1 000 elaniku kohta. Suurem on FIE-de arv 1 000 elaniku kohta Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti valdades.

Kõige madalam on reeglina FIE-de arv elanike kohta Tallinna ja Tartu ümbruse valdades (Joonis 31),

kus oli äriühingute arv ettevõtetes oluliselt suurem. Lääne-Eestis, Peipsi ja Võrtsjärve äärsetes

piirkondades on kindlasti ka üheks FIE-de arvu suurendavaks teguriks kalanduse tähtsus piirkonnas,

sest võib arvata, et ka arvestatav osa FIE-sid nendes piirkondades on rannakalurid.

Joonis 31. FIE-de arv 1 000 elaniku kohta maapiirkonna KOV-des 2011.a.

Allikas: ESA 2012

94


Kokkuvõttes võib öelda, et üldine ettevõtlusaktiivsus maapiirkonnas on suurim lisaks Tallinna, Tartu

ja Pärnu lähiümbruse valdadele ka Lääne-Eestis ja Kagu-Eestis, kuid nende piirkondade vahel on

oluline erinevus selle vormis ja mõjutegurites. Kui Tallinna, Tartu, Pärnu lähiümbrusesse on

kontsentreerunud eelkõige äriühingud, siis Kagu-Eestis on valdavalt tegemist FIE-dega, mida võib

käsitleda viitena piirkonna majandusliku arengu mahajäämusele, mistõttu ettevõtlusega tegelemine

on olnud kohalikele elanikele pealesunnitud valik muude võimaluste puudumise tõttu. Lääne-Eestis

kõrgema ettevõtlusaktiivsusega KOV-ides on aga keskmiselt rohkem nii äriühinguid kui FIE-sid. Seega

võib neid vaadelda kui piirkondi, kus on nii atraktiivseid tõmbefaktoreid (nt turismi arengu

võimalused jms) kui ka tõukefaktoreid (muude töökohtade puudus). 118

Eesti Maaülikooli poolt läbi viidud uuringu „Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning

toetusvajadus“ (edaspidi EMÜ maaettevõtluse uuring) kohaselt peavad maaettevõtted järgneval

seitsmel aastal (2012–2018) kõige olulisemaks investeeringuid masinatesse ja seadmetesse (92,5%

vastanutest); järgnesid investeeringud ehitistesse ja rajatistesse (80,3%), olemasolevate toodete

arendusse (77,1%), töötajate koolitusse ja väljaõppesse (73,9%), töötajate töötingimuste

parandamisse (71,8%) ning uute toodete või teenuste loomisse (71,7%). Kavandatavate

investeeringute rahalised mahud on kõige suuremad ehitiste ja rajatiste, tootmismaa ning tootmise

automatiseerimise valdkondades, kõige väiksemad töötajate koolituse ja väljaõppe, töötingimuste

parandamise ja e-äri arendamise osas. Põhiliseks allikaks, millest plaanitakse järgneval seitsmel aastal

tehtavaid investeeringuid finantseerida, on omakapital. Ettevõtted plaanivad omakapitali kasutada

peamiselt töötajate töötingimuste parandamiseks, e-äri arendamiseks, töötajate koolituseks ja

väljaõppeks ning infotehnoloogiliste rakenduste kasutusele võtmisel. Toetuste rolli nähakse kõige

suuremana infrastruktuuri investeeringutel: teede, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide jms rajamisel,

kuid ka keskkonnanõuete täitmiseks tehtavate investeeringute, ehitiste ja rajatiste, seadmete ja

masinate puhul. Laenu ja liisingut kavatsetakse kõige enam kasutada seadmete ja masinate, ehitiste

ja rajatiste ning tootmise automatiseerimise investeeringute finantseerimiseks. 119

Joonisel 32 on toodud kokkuvõte sellest, millistes summades on ettevõtjate hinnangul erinevatesse

valdkondadesse investeerimine vajalik. Vastuste puhul prevaleerib 10 000 euro investeeringu maht:

a) masinate ja seadmete investeerimisel kavatseb 30% vastajatest investeerida kuni 10 000 eurot; b)

kuigi tootearendusse investeerida kavatsevaid ettevõtteid on arvukalt, kavatsevad 49% vastanutest

olemasolevate toodete ja teenuste arendamisse investeerida kuni 10 000 eurot; c) uute toodete ja

teenuste arendamisel kavatseb 43,1% vastanutest investeerida kuni 10 000 eurot. Kuni 10 000 euro

suurune investeeringute maht domineerib ka töötajate koolituse ning töötingimuste parandamise

osas, samuti e-äri arendamisel. Kõige suuremad on investeeritavad summad ehitiste ja rajatiste,

tootmismaa ning tootmise automatiseerimise osas. 120

118 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

119 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

120 ibid

95


Joonis 32. Ettevõtjate hinnangud selle kohta, millistes summades on erinevatesse valdkondadesse

investeerimine nende ettevõtetes järgmise 7 aasta jooksul vajalik

Ettevõtluse alustamiseks ja laiendamiseks kasutatakse tihtilugu finantsvahendeid, mis tulevad kas siis

ettevõtja asutaja enda ressurssidest, perekonnaliikmetelt või sõpradelt. Kuid maapiirkonnas, kus

ettevõtjate sissetulek ja säästud on väikesed, mängib olulist rolli finantsvahendite leidmine väljaspool

pereringkonda. Kuid erinevate finantsvahendite kättesaadavus on maapiirkondades veelgi

keerulisem ja raksem. 121 Näiteks Praxise uuringu kohaselt ei kasuta ettevõtted lisarahastuse allikana

pangalaene, kuna nende tagatised on pankade jaoks ebapiisavad (35% vastanutest), pangalaenude

intressimäärad on liiga kõrged (32%), puudub omafinantseering (23%). 122 Majanduskriisi tagajärjel on

ettevõtete likviidsus ja omavahenditest investeerimise võimekus tuntavalt vähenenud. EMÜ

maaettevõtluse uuringu kohaselt on maaettevõtjatel peamisteks takistusteks investeeringute

tegemisel ebapiisav omakapital. Erinevate tegevusalade lõikes ettevõtjate hinnangud selles osas

erinevad. Kõige enam nimetasid ebapiisavat omakapitali takistusena põllumajandustootjad ning

majutuse ja toitlustusega tegelevad ettevõtjad. Kõigil teistel tegevusaladel on ettevõtjate hinnangute

kohaselt omakapitali vähesus investeeringute tegemist takistanud vähem. 123

Maaettevõtlus on arenenud ja muutunud mitmekesisemaks. Siiski pole Eesti inimvara raporti 2011

andmetel paljude suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate maapiirkondade tööjõu,

loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside kasutuselevõtt maaettevõtluse edendamiseks olnud

piisav ja tööpuudus tervikuna on perifeersetes maapiirkondades tulenevalt sellest endiselt kõrge.

Seetõttu jäävad maapiirkonnad ka edaspidi sõltuma edukatest põllumajandus- ja väikeettevõtetest,

sh nišimajandusest ning kindlasti on vaja jätkuvalt tegeleda Eesti maapiirkondades ettevõtluse

mitmekesistamisega, sh töökohtade loomisega.

Ettevõtluse arendamine

Kui arvestada maapiirkonna ressursse, globaalseid trende ning inimeste teadlikkuse ja nõudmiste

kasvu toidu ja elukeskkonna suhtes, siis võib öelda, et arenguperspektiivita piirkondi Eestis ei ole.

121 OECD Rural Policy Reviews: The New Rural Paradigm: Policies and Governance, lk 75

122 „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused“, Praxise 2012

123 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

96


Maapiirkonna mitmekesisus ja omanäolisus, sh kohalik olemasolev kasutamata ressurss ongi üheks

maapiirkonna ettevõtluse arenguvõimaluseks. Puutumatu looduskeskkond ja rikkalik kultuuripärand

tõstavad piirkondlikku atraktiivsust ning tagavad nö „toore materjali“ erinevate majanduslike

tegevuste arendamiseks, mis ulatub maaturismist (sh aktiivsed meelelahutuslikud tegevused) kuni

nišitoodete ja kohaliku toiduni 124 .

Maapiirkonna elukvaliteedi ja majanduse parandamiseks, sealhulgas maaelanike tulutaseme

tõstmiseks, püsiva majandusliku baasi loomiseks ning maainimeste tööga hõivamise eesmärgil

sobivate ja atraktiivsete töökohtade arvu suurendamiseks tuleb arendada ning mitmekesistada

maapiirkonna ettevõtlust tervikuna - selleks on mitmeid erinevaid võimalusi.

Lokaalse identiteedi väärtustamine. Vastureaktsioonina ülemailmastumisele tugevnevad lokaalsed ja

regionaalsed püüdlused eristuda maailmas levivatest mallidest. Oluliseks muutub kohalik keel,

kultuur ja kogukondlik identiteet. Piirkonnad, kellel oma eripära kultiveerimine paremini õnnestub,

saavad sellest olulise konkurentsieelise. 125

Koostöö. Ettevõtluse arenguks on vaja aglomeratsiooni mõju ehk siis ettevõtjaid ja teisi

institutsioone, kelledega koostöös on võimalik areneda ja laieneda. Sektoritevaheline: ühe

koostöövormina nähakse koostöö arendamist teiste maamajanduse sektoritega (käsitöölised,

transport, kaubandus, külad jne) - see võimaldab suuremat spetsialiseerumist. Sektorisisene: koostöö

teiste maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjatega tekitab sünergiat ja täiendavat lisandväärtust, eriti

läbi piirkonna ressursside ja potentsiaali mobiliseerimise. Erinevate valdkondade (näiteks metsandus,

turism jne) konkurentsivõime tõstmiseks on seetõttu oluline ettevõtjatevahelise koostöö

soodustamine (klaster, ühistu, liit, muud ühendused), kuid koostöö soov ja vajadus peab tekkima

vabast tahtest ja osapooltevahelisest initsiatiivist. EMÜ maaettevõtluse uuringu 126 kohaselt on

maaettevõtetele kõige olulisemateks koostööpartneriteks teised ettevõtjad, kellega tehakse

koostööd infovahetuse, turunduse, toote- ning tootmisprotsesside arenduse valdkondades.

Nimetatud uuringu kohaselt teevad enam teiste ettevõtetega koostööd turismi- ning puidutööstuse

valdkondade ettevõtted, seda nii reklaami kui klientide osas.

Suurem linnadest tulevate investeeringute kaasamine. Pealinna kui ka mujale linnadesse

registreeritud ettevõtjad tegutsevad lisaks linnaterritooriumile ka maapiirkonnas, viies seal ellu

investeeringuid ning muid ettevõtlusega seotuid tegevusi. Praxise uuring tõi välja suundumuse minna

linnast maale – suur osa VKE-de peakontoritest asub maapiirkonnas (27%) 127 . Näiteks koguni 86%

metsa majandamise või puidu töötlemisega tegelevatest mikroettevõtetest omavad tootmistegevust

täielikult või osaliselt maapiirkonnas 128 . See näitab, et ei ole võimalik tõmmata ühest piiri linna- ja

maapiirkonna ettevõtete vahel. Enam on linna- ja maapiirkonna vahel põimunud primaar- ja

sekundaarsektori ettevõtted, omades kontorit ja registreeringut linnalises asulas, kuid tootmishoonet

maapiirkonnas. Kontor linnas tagab ettevõtjale klientide ja tarnijatele läheduse ning tootmishoone

maapiirkonnas võimaldab suuremaid pindu majandustegevuse elluviimiseks ja parema tooraine

kättesaadavuse. Nii toimub ka teadmiste ja vahendite siire maa- ja linnapiirkonnavahel.

Ettevõtluse mitmekesistamine ja arendamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas.

Maaettevõtluse arendamine ei tähenda enam ainult põllumajanduse ja metsamajanduse

edendamist, vaid primaarsektori tähtsuse vähenemise valguses on maaettevõtlus oluliselt

mitmekesistunud mittepõllumajandusliku tegevuse suunas viimasel kümnel aastal. EMÜ

maaettevõtluse uuringu 129 raames üle kolmandiku küsitletud KOVe juhtidest nimetasid viimase viie

aasta (2007–2012) jooksul kordaminekuna ettevõtete tegevusalade mitmekesisuse – omavalitsusse

olid tekkinud ettevõtted, mille tegevusalad olid ebaharilikud selles piirkonnas.

124 OECD Rural Policy Reviews: The New Rural Paradigm: Policies and Governance, lk 69

125 Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“, lk 9

126 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

127 Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused, Praxis 2012

128 “Toetuste vajadus metsamajanduse mikroettevõtetes”, Turu-uuringute AS, Koostaja: Hella Kaldaru, aprill 2009

129 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

97


Üheks peamiseks maamajanduse arendamise võimaluseks on maaettevõtluse mitmekesistamine

mittepõllumajandusliku tegevuse suunas, kaasates seejuures ka rohkem linnadest tulevaid

investeeringud. See on valdkond, millega on samm-sammult tegeletud juba läbi kolme erineva riikliku

programmi: SAPARD liitumiseelne abi programm 2001–2003, Eesti riiklik arengukava 2004–2006,

Eesti maaelu arengukava 2007–2013.

Mittepõllumajandusliku ettevõtluse panus maapiirkonnale väljendub selles, et läbi sekundaar- ja

tertsiaarsektori arendamise on võimalik suurendada potentsiaalsete uute töökohtade arvu

vähendamaks noorte spetsialistide ja perede väljarännet linnadesse ning luua võimalused hõivata

põllumajandusliku tootmise tõhusamaks muutmise käigus vabanevat tööjõudu maksimaalselt

mittepõllumajandusliku tegevusega. Lisaks arendab ja ilmestab mittepõllumajanduslik ettevõtlus

maapiirkonna ettevõtluse maastikku ning loob eeldused elujõulise ja konkurentsivõimelise

elukeskkonna tekkeks. Maaettevõtluse mitmekesistamine on oluline tegevus ka seetõttu, et see loob

maapiirkonda ühiskondlikku ja sotsiaalmajanduslikku lisandväärtust ning pakub rohkem

koostöövõimalusi 130 .

Eesti ettevõtluses moodustavad 93% mikroettevõtjad, 82% on neid mikroettevõtjaid, kes tegelevad

mittepõllumajandusliku ettevõtlusega. Lisaks mittepõllumajanduslikele mikroettevõtjatele on

majandustegevuse mitmekesistamise puhul oluline sihtgrupp ka põllumajandusettevõtjad. FADN

andmeil on põllumajandusettevõtjaid 8526 (ettevõtted, kellede kogu toodang ületab 4000 eurot).

2010. aasta põllumajandusloenduse andmetel on Eestis 19 600 põllumajanduslikku majapidamist,

kellest juba 13% tegeleb põllumajanduse kõrvalt ka muude mittepõllumajanduslike tegevustega,

kasutades selleks majapidamise maid, hooneid või seadmeid. 2007. aastal oli Eesti vastav näitaja

8,3% ning EL-27 keskmine 9,9%. Maaettevõtjate ettevõtlustegevuse mitmekesistamine ja

arendamine on üks konkurentsivõime parandamise ja täiendavate sissetulekute võimaluste loomise

viise maapiirkonnas.

Maapiirkondade arengu tagamisel kui Eesti majanduse jaoks tervikuna on oluline ka puidu

kasutamise intensiivistamine. Iga kuupmeetri puidu töötlemisega metsasektoris 34,5 eurot

lisandväärtust ning ühe miljoni m 3 puidu varumine, transport ja töötlemine tagab vähemalt 2 350

töökohta. 2011. a oli metsandussektori tööjõu tootlikus majandusaasta aruannete alusel 124 500 €.

Perioodil 2007-2011 on tööjõu tootlikus metsandussektoris keskmiselt suurenenud 13% aastas 131 .

Tulemuslikkuse saavutamiseks tuleb aga esmalt neid võimalusi oskuslikult piirkonna huvides ära

kasutada. Ettevõtluse mitmekesistamise ja arendamisega tegeletakse Maaelu arengukava raames

peamiselt mittepõllumajandusliku tegevuse suunas, eesmärgiga luua maapiirkonnas (eelkõige

keskustest eemalejäävates piirkondades) püsiv majanduslik baas, sh sobivad ja atraktiivsed

töökohad. Arvestades kogu Euroopas maapiirkondade majandusstruktuuri muutumist järjest

sarnasemaks linnaregioonidega, võib eeldada ka Eesti maapiirkondades edasist ettevõtluse

mitmekesistumist ja suuremat orienteeritust teenindusmajandusele. EK poolt koostatud

maapiirkondade tööhõive ülevaate andmeil on juba täna teenindussektor Euroopa maapiirkondades

suurim tööandja. Kui tööstustootmise ümberpaigutamisel linnadest on asukohaeelised enamasti

paremad linnalähedastes piirkondades, siis kaugemate maapiirkondade edukamad tootmised on

sunnitud kohanduma rohkem ka innovatsioonile orienteeritud ekspordile. Info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia ning teenuste jätkuva arengu toel peaks ääremaa piirkondades

paranema eri teenuste kättesaadavus, ettevõtete äritingimused ja võimalused ligipääsuks laiemale

turule ning tööhõive tingimused läbi kaugtöö 132 .

130 ibid

131 Statistikaamet, 07.05.2013

132 Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra analüüs, lk 33

98


2.7.2 Maapiirkondade kohaliku arengu edendamine

Maa ja linn on Eestis töö ja hariduse osas tihedalt läbi põimunud ning maa-asulad ja maapiirkonnad

(sh ääremaad) ja nende elanikud sõltuvad linnadest väga olulisel määral. Samal ajal on ka maaelu

areng olulise tähtsusega mitte ainult maale vaid ka linnale. Eesti edukaks arenguks peavad ka

maapiirkonnad olema konkurentsivõimelised nii oma inimkapitali kvantiteedi kui kvaliteedi poolest.

Arvestades, et enam kui pooltes valdades ja mitmetel äärealadel on elanike arv kümne aasta jooksul

vähenenud üle 10% (Joonis 33), on rahvastiku vähenemise aeglustamine tõsine väljakutse suurele

osale Eesti maapiirkonnast. Edasise arengu võtmekohaks on, kuivõrd atraktiivset elukeskkonda

suudavad piirkonnad elanikele pakkuda ning elanike ealistest iseärasustest tulenevaid

teenusevajadusi rahuldada. 133

Joonis 33. Rahvaarvu suhteline muutus omavalitsusüksustes 2000-2011

Allikas: Statistikaamet

Maapiirkonna hulka loetavad ääremaad on maakonnakeskustest kaugemal asuvad väheneva

elanikkonnaga maapiirkonnad. Ääremaalised on ligi pooled omavalitsused, kus elab ligikaudu

140 000 inimest ja mis hõlmavad üle 50% Eesti pindalast. Ääremaa tunnustega piirkondade

osatähtsus Eesti rahvastikus ja pindalas kasvab linnastumise, maaelanikkonna vananemise ja

negatiivse iibe tõttu. Ääremaalisi kogukondi kammitseb haridus-kultuuriline mahajäämus: kolmanda

haridustasemega hõivatute osakaal on ligi poolteist korda väiksem Eesti keskmisest ja kaks korda

väiksem Tallinna linnastust. Et ääremaalised piirkonnad on pikema aja vältel kaotanud nooremaid ja

aktiivsemaid elanikke, siis on rahvastik vananenud ääremaadel märgatavalt kiiremini kui Eestis

tervikuna.

Soov elada maal tuleneb kättesaadavatest teenustest, looduskeskkonna kvaliteedist ja sotsiaalsetest

võrgustikest, mis muudavad maapiirkonna meeldivaks elukeskkonnaks. Võimalus elada maal tuleneb

sissetuleku loomise eeldustest ja maa kui ressursiga seotud ning mitteseotud tegevuste

mitmekesistamisest. Maapiirkondadele iseloomuliku eluviisi säilimine sõltub seega ühelt poolt selles

piirkonnas elavate inimeste võimest luua piisavalt sissetulekut, mis tagaks kogukonna sotsiaalse ja

133 Maaelu arengu aruanne, Eesti Maaülikool 2011

99


demograafilise stabiilsuse, ning teiselt poolt mõjutab just seotus linnaga ning linnalise tegevuse

välismõju selle piirkonna arengut. 134

Arvestades Eesti väiksust, on riigisisesed regionaalsed arenguerinevused piirkondade (eeskätt Tallina

linnapiirkonna ja ülejäänud Eesti) vahel jätkuvalt suured ka kogu ülejäänud Euroopa ning muude

arenenud majandusega riikide võrdluses. 135

Kui linnades kokku elab 2012 aasta andmetel keskmiselt 1 347 elanikku km 2 kohta, siis

maapiirkondades on asustustihedus mitmeid kordi väiksem – valdades kokku elab keskmiselt ainult

11 inimest km 2 kohta. Kõige kõrgema asustustihedusega maapiirkond on Harjumaa, kus ühel km 2

elab 22 elanikku ning kõige väiksema asustustihedusega maapiirkonnad on Hiiu-, Saare- ja Läänemaa

– keskmiselt 7 elanikku km 2 kohta. Madal asustustihedus ja rahvastiku ebaühtlane regionaalne

paiknemine on süvendanud maapiirkondades majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme 136 . Madala

asustustihedusega piirkondade (eriti just maakondade äärealade) peamiseks probleemiks on nõrk ja

haavatav majandus ning sobivate töökohtade puudus. Selline olukord aga omakorda soodustab

negatiivsete demograafiliste protsesside (maapiirkondadest väljaränne ja vananemine) tugevnemist,

mis lõpptulemusena suurendab maapiirkonna sotsiaalset ja territoriaalset eraldatust

maakonnakeskustest ning mahajäämist peamistest sotsiaalmajanduslikest arenguprotsessidest 137 .

Elanikkond rändab muudest piirkondadest peamiselt Tallinna, Tartu ja Pärnu linnapiirkonda, kus on

parimad töö-, hariduse- ja eneseteostusvõimalused. Sellise siserände suundumuse taustal muutub

ülejäänud piirkondade arenguperspektiiv võrreldes suuremate linnapiirkondadega ebasoodsamaks.

Muudes maakondades, kus puuduvad suuremad linnad, jätkab rahvastiku osatähtsus langustrendi

(10 maakonnas on aastatel 2005-2012 kahanemine olnud suurem kui 6%). Rahvastik on siserände

arvelt kahanemas enamikes keskustes ja nende kaugemal tagamaal (sh ääremaades). 138 Suurema

väljarändega piirkondade arengupotentsiaali nõrgendab veelgi asjaolu, et selgelt aktiivseimaks

siserändajate rühmaks on noorem elanikkond, kes suunduvad maalt linna tööd otsima, kuna sobilikke

ning konkurentsivõimelisi töökohti on maapiirkondades tunduvalt vähem kui linnades ning paljudes

piirkondades isegi puuduvad. Näiteks, kui linnades on noori vanuses 15-24 kokku 106 421, siis

seevastu valdades on samas vanuses noori kõigest 73 621. Tulenevalt demograafilistest trendidest on

prognoositud, et aastaks 2018 väheneb 15-24 aastaste noorte arv üleriigiliselt ligi 40% ning reas

ääremaalises valdades ja asulates väheneb aga noorte arv koguni alla poole praegusest 139 . Väike ja

jätkuvalt kahanev maaelanike arv (eriti maakondade äärealadel) ning noorte väljaränne

tõmbekeskustesse on tekitanud olukorra, kus maapiirkondades on nii kvalitatiivne kui ka

kvantitatiivne tööjõu puudus, mis omakorda loob ebasoodsa pinna investeeringuteks140 ja

ettevõtluse arendamiseks ning toob kaasa nii era- kui ka avalike teenindusettevõtete kumulatiivse

kahanemise141 ja koondumise linnapiirkondadesse. Rahvaarvu kahanemine nõrgestab paljuski

maapiirkonna omavalitsuste ettevõtluseeldusi ning suurendab tööpuuduse ja heitumuse riske 142 .

Suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate maapiirkondade sotsiaalsed indikaatorid on

näidanud 2000. aastatel elukvaliteedi ja heaolu suhtelist langust. Ääremaade ettevõtlus on nõrk,

tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse näitajad oluliselt suuremad. Olulisim probleem ongi

ääremaa tööjõu, aga ka loodus- ja ajalooliskultuuriliste ressursside (elukeskkonna) alarakendus. 143

Siiski kompenseerivad nooremaealiste väljarännet kaugemale jäävatest maapiirkondadest

mõnevõrra vanemaealised põlvkonnad, kes rändavad sagedamini keskuslinnadest välja. Arvestades

134 Maaelu arengu aruanne, Eesti Maaülikool 2011

135 Regions at a Glance 2011, OECD 2011

136 Maaelu arengu aruanne 2011, EMÜ, lk 23

137 The Territorial State and Perspectives of the European Union (2011), lk 56-57

138 Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra analüüs, lk 3-5

139 Uuringu „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“ lõpparuanne, Siseministeerium, lk 159

140 The Territorial State and Perspectives of the European Union (2011), lk 56-57

141 Uuringu „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“ lõpparuanne, Siseministeerium, lk 48

142 Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra analüüs, lk 16-17

143 Eesti inimvara raport 2010

100


ahvastiku jätkuvat vananemist ning aktiivsemas väljarändeeas olevate nooremate vanusgruppide

vähenemist, on ka vanemas eas toimuval rändel üha suurem mõju Eesti piirkondlikule arengule. 144

Sarnaselt rahvastikule on ka aktiivsem ja tootlikum majandustegevus koondumas suuremate

linnapiirkondade tööjõuareaalidesse, kus on ettevõtluse arenguks suurem inimeste ja kompetentside

kriitiline mass ja institutsionaalne tihedus. Muude arenenud riikide võrdluses on Eesti sisesed

regionaalsed erinevused olnud suured nii sisemajanduse kogutoodangus, selle kasvu kiiruses kui ka

kogutoodangus töötaja kohta. Regionaalse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) geograafiline jaotus

näitab, et aastal 2009 ulatus SKT elaniku kohta üle riigi keskmise vaid Harjumaal (156%) ja Tartu

linnas (104%). Ka Tartu maakonnas tervikuna ulatus SKT elaniku kohta üle 90% ning mujal on näitaja

jäänud juba selgelt riigi keskmisest madalamaks. Viimastel aastatel (2005-2009) on Harju- ja

Tartumaa kuulunud kõige kiirema SKP kasvuga maakondade hulka nii SKP-s elaniku kohta kui

koguväärtuses. Sellest võib järeldada, et suuremate linnapiirkondade majandus on kasvanud

muudest piirkondadest jõudsamalt nii kiirema kvantitatiivse (rohkem toodangut) kui kvalitatiivse

(suurem tootlikkus) kasvu arvelt. 145 Taoline ettevõtluse koondumise tendents on seadnud

maapiirkonna nii sotsiaalmajanduslikult kehvemasse olukorda linnadest. Väike ettevõtluse osakaal

maal on viinud selleni, et maarahval ei ole sobilikke ja tulusaid töökohti, mis võimaldaksid neil

saavutada linnaelanikega samaväärse elatustaseme.

Eelnevatest asjaoludest tulenevalt on ka piirkondlikud erinevused tööhõive, tööjõu ja erinevate

tööjõuareaalide osas jätkuvalt suured. Piirkondade lõikes on Põhja-Eestis asuvate maapiirkonnas

registreeritud äriühingute tähtsus tööhõive pakkujana suurenenud (0 34), ülejäänud piirkondade

oma vähenenud: 2010.a. kõikidest maapiirkonna äriühingutes tööga hõivatud isikutest üle

kolmandiku – 34,9% olid hõivatud Põhja-Eestis. 146 Majanduse mahu säilitamiseks vähemalt tänasel

tasemel suureneb vajadus töötajate järele iga aastaga, mistõttu suureneb ka vajadus kõrgema

tööhõive järele tulevikus (eeskätt võimalikult kõrge lisandväärtusega ettevõtmistes). See omakorda

tähendab vajadust suurendada hõive määra kõigis Eesti piirkondades 147 , ka nendes kus tööga

hõivatute tase on üldisest Eesti keskmisest madalam.

Joonis 34. Maaettevõtetes tööga hõivatud isikute jaotus ettevõtte piirkonna järgi 2005-2010

Allikas: ESA tellimus 2012

144 Eesti sotsiaalmajanduslik analüüs: ülevaade poliitikavaldkondade hetkeolukorrast, Rahandusministeerium 2012

145 Eesti regionaalarengu strateegia 2020

146 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

147 Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“, lk 6.

101


Käimasolevad majanduse struktuurimuutused esitavad eri tööjõuareaalide arengule uusi ja

piirkonniti erinevaid väljakutseid. Eesti piirkondade majanduses on toimumas teine suurem

struktuurimuutus pärast 1990-ndate üleminekuperioodi, mis väljendub primaarsektori osatähtsuse

vähenemises ning sekundaar- ja tertsiaarsektori osatähtsuse suurenemises maakondade

hõivestruktuuris 148 . Lisaks on tänaseks saanud enamasti iseloomulikuks ka hoogsam liikumine

teenindusmajanduse suunas. Võrreldes maapiirkonnas registreeritud äriühingutes hõivatud isikute

jaotust ettevõtte tegevusala sektori alusel on näha tertsiaarsektoris hõivatute osakaalu suurenemist

põhiliselt tööstussektoris hõivatute arvelt, kuigi jätkuvalt on tööstussektoris osakaal suurim (Joonis

35). 149

Joonis 35. Maapiirkonna äriühingutes tööga hõivatud isikute jaotus ettevõtte sektori järgi kohta

2005- 2010

Allikas: ESA tellimus 2012

Kuigi sissetulekute regionaalsed erinevused on viimastel aastatel proportsionaalselt vähenenud, on

sissetulekute summaarsed erinevused endiselt suured (erinedes 2010.a maakonniti 229 euro

ulatuses). Üksikisiku tulumaksu laekumine kohalike omavalitsusüksuste lõikes näitab perifeersemates

maapiirkondades selgelt väiksemaid sissetulekuid kui linnapiirkondades (ulatudes 2010. aastal 795

eurost Viimsi vallas kuni 129 euroni elaniku kohta Piirissaare vallas). Seeläbi on ka kohaliku eelarve

omatulud, mida kohaliku piirkonna arendamisse ja avalike teenuste osutamisse suunata, selgelt

väiksemad Lõuna- ja Kagu-Eesti ning idapiiri äärsetes piirkondades. 150

Tuleb arvestada, et maapiirkondade elanike igapäevaelu, eriti töö ja õppimine, on järjest rohkem

seotud linnadega. Elanikkonna vähenemine suurendab avalike teenuste osutamise kulusid ja seab

seetõttu surve alla teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi nendes piirkondades. Uute oludega

kohanemiseks tuleb linnapiirkondadest kaugematele maapiirkondadele ja hõrealadele pöörata

omaette tähelepanu, kasutades võimalusel uudseid ja ebatraditsioonilisi lahendusi. Lahendused

seisnevad eeskätt avalike teenuste senisest säästlikumas ja innovaatilisemas korraldamises. Oluliseks

kohanduvaks võimaluseks on ka erinevate kogukonnateenuste väljaarendamine. Kogukonnateenuste

pakkumist peetakse maapiirkondades teenuste pakkumise elavdamisel üheks võtmetegevuseks.

Külades pakutakse erinevaid teenuseid, enampakutavateks teenusteks on huviringid, ruumide rent,

ja infoteenus. Kõige olulisem on aidata teenus välja töötada või arendada, kuid teenus peaks suutma

148 Eesti piirkondlik areng 2011. Statistikaamet.

149 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012.

150 Eesti sotsiaalmajanduslik analüüs: ülevaade poliitikavaldkondade hetkeolukorrast, Rahandusministeerium 2012

102


end ise majandada. Samuti on vajalik kohaliku väikeettevõtluse edendamine ja töökohtade loomisele

kaasa aitamine maapiirkondades kohapeal.

Sotsiaalne kaasatus

Sotsiaalne kaasatus tähendab inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus - omada

ligipääse ressurssidele ja teenustele. 151 Sotsiaalse kaasatuse kontekstis on olulised märksõnad

vaesusega võitlemine, pikem tööelu ja aktiivne vananemine, piisavad ja jätkusuutlikud

pensionisüsteemid, kasvav tervise ja pikaajalise hoolduse olulisus, elanikkonna üldine vananemine

ning sotsiaalne tõrjutus. 152 Vaesust sotsiaalse kaitse ja kaasatuse kontekstis ei tõlgendata üksnes

rahaliste ressursside puudumisena, üha enam räägitakse materiaalsete ressursside puudumisest.

153; 154

Vaesus iseloomustab ühiskonna sotsiaalset kaasatust.

Üheks vaesust ennetavaks teguriks ühiskonnas on haridus ning sellega kaasnev elukestev õpe.

Noorte kaasamine otsustusprotsessidesse on üks tõhusamaid meetmeid mõjutamaks noorte

osalemist ühiskondlikus elus ja ennetamaks sotsiaalset tõrjutust ning koolist väljalangevust.

Noorsootöö aitab kaasa noorte loovuse, kultuurilise ja sotsiaalse teadlikkuse, ettevõtlikkuse ja

innovatsiooni arengule. 155

Eesti probleemiks on struktuurne tööpuudus 156 , mille määr (NAIRU) on OECD andmetel Eestis

kriisieelselt 9%-lt 2011. aastaks kasvanud 11%-ni. Peamiselt tööjõu vananemisest, vähemal määral ka

tööjõustruktuuri muutusest tingitud kvalifitseeritud tööjõu puudus võib lähima kümne aasta jooksul

muutuda peamiseks takistuseks põllumajandus- ja toiduainetööstuse sektorite arengule. 157

Maksu- ja tolliameti andmed sotsiaalmaksu tasumise kohta 2010. aasta eest näitavad, et Eesti maaasulate

ja maapiirkondade tööandjad suudavad pakkuda oma asula või valla elanikele üldjuhul alla

poole vajalikest töökohtadest. Näiteks, kõigi maa-asulates elavate töötajate summeerimisel selgubki,

et tervelt 60% neist töötab linnades registreeritud tööandjate juures. Nimetatud asjaolude valguses,

võttes samal ajal arvesse, et tööpuudus ja kvalifitseeritud tööjõupuudus on maapiirkondades

samaaegsed probleemid, on investeeringutoetuste ja muude meetmete abil töökohtade loomise

soodustamine väga oluline ja aktuaalne teema. 158 .

Teenuste kättesaadavus

Siserände suundumuste taustal, väheneva ja vananeva rahvastiku tingimustes, on töökohtade

tagamine ning teenuste osutamine endise kättesaadavusega ja kvaliteediga muutunud

perifeersemates maapiirkondades keerukamaks ja üldjuhul palju kulukamaks. Pakutavate teenuste

hulka ääremaades on vähendanud nii riigi- ja omavalitsussektori otsused (riigiasutuste ärakolimine,

koolide sulgemine jms) kui ka ettevõtjate ärilised kaalutlused loobuda ebapiisava kasutajaskonna

tõttu teenuste pakkumisest väiksemates asulates (nt. pangad, postkontorid, kauplused). 159 Isegi

teenused, mida osutatakse kõigis maakonnakeskustes, on halvasti kättesaadavad ligikaudu 30 000

inimesele kogu Eestis. 160

Põhiteenuste kättesaadavus hakkab märkimisväärselt halvenema, kui kogukonna elukoht jääb

maaliste kantide poole. Kõigi maakondade sotsiaalset infrastruktuuri puudutavate

151 Sotsiaalministeerium www.sm.ee/kaasatus

152 Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklik aruanne 2008-2010

153 Näiteks, majanduslikult vaene inimene on sageli halvema tervisega, rahalises puuduses olevate perede lapsed jäävad

sageli ilma heast haridusest, mis omakorda põhjustab vaesust

154 Sotsiaalministeerium www.sm.ee/kaasatus

155 Eesti sotsiaalmajanduslik analüüs: ülevaade poliitikavaldkondade hetkeolukorrast, Rahandusministeerium 2012

156 Struktuurne tööpuudus on põhjustatud töötute oskuste, kvalifikatsiooni, asukoha vms ning töötajaid otsivate ettevõtete

vajaduste mittevastavusest

157 Eesti järgneva kümne aasta arenguvajadused, 2012

158 Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus, Eesti Maaülikool 2012

159 Üleriigiline planeering Eesti 2030+; Eesti sotsiaalmajanduslik analüüs: ülevaade poliitikavaldkondade hetkeolukorrast,

Rahandusministeerium 2012

160 Riigi teenuste kättesaadavus maakondades, Riigikontroll 2012

103


teemaplaneeringute määratluste üldistamisel on selliseid paikkondi ligikaudu 75%. Maaliste kantide

puhul on kõige ebasoodsamas olukorras nn ääremaalised kandid (ca 25% paikkondade koguarvust),

mida iseloomustab hõre asustus, eakas elanikkond, väike teenuste tarbijate hulk ning suhteliselt suur

kaugus teenuseid pakkuvatest kohtadest ning eripärased nö “saarelised” kandid (ca 1%), mille eripära

tuleneb maismaast eraldatusest ja elanike vähesusest ning vanusest.

Tartu Ülikooli regionaalne pendelrändeuuring 161 tõdeb, et nõrgad keskuse ja tagamaa vahelised

seosed (nt. transpordikorralduse; erinevate hüvede tarbimise; ettevõtete tooteahelate; teenuste

osutamise ja planeerimise alase koostöö jms osas), atraktiivsete töökohtade ja vajalike teenuste

nappus ning vaba aja veetmise võimaluste piiratus on põhjusteks, miks mitme väiksema

tööjõuareaali puhul on toimunud selge taandareng ning enamike maakonnakeskuste toime oma

tagamaa ja maaliste kantide arengu vedajana väljapool Harju- ja Tartumaad ajapikku nõrgenenud.

Maaelu arengus on oluline küsimus, kuhu koonduvad teenuste pakkujad, kuna teenuste

kättesaadavus mõjutab oluliselt maapiirkonnas elavaid ja töötavaid inimesi. Kas enamik neist jääb

linnalistesse piirkondadesse ja maalistest piirkondadest teenused kaovad või tagatakse teenuste

kättesaadavus ja kvaliteet olenemata asustustihedusest. Elukeskkonna kujunemisel on see oluline

faktor. Maapiirkonna elanikele on tähtis sõiduteede läbitavus olenemata aastaajast, panga-, posti- ja

arstiteenuse ning ühistranspordi kättesaadavus. Samuti muutub oluliseks, kuidas tagada

maapiirkonna elanikele toidukaupade ja sotsiaalteenuste kättesaadavus, arvestades, et tegemist on

vananeva generatsiooniga. Inimeste elujärg ja võimalused hakkama saada ei tohiks sõltuda nende

sünni- või elukohast. Maaelu sõlmprobleem on inimestele töökohtade tagamine ning kvaliteetsete

teenuste (sh e-teenuste) kättesaadavuse kindlustamine ja aja lühendamine nende teenuste

kättesaamiseks. 162

Kohalike eripärade kasutamine kohaliku arengu edendamisel

Globaalsel tasandil keskkonnaolude halvenemise tingimustes avaneb Eestile iselaadi

konkurentsieeliseid. Eesti saab üldiselt puhast ja loomulikku loodus- ja elukeskkonda, mis on

iseenesest piiratud ressurss, üha rohkem kasutada riikliku kuvandi ja positsiooni edendamiseks. See

võib anda otsest majanduslikku kasu nt turistide ja talentide Eestisse meelitamisel.

Eesti looduslikud tingimused toetavad metsa- ja põllumajandusmaa kasutamise tõhustamist, mis

loob eeldused taastuvressursside edasiseks väärindamiseks ja kasutamiseks toiduainete- ja

puidutööstuses ning energeetikas 163 . Rohkem kui pool Eesti maismaast on kaetud metsaga. Kasvava

metsa osakaalu poolest oleme Euroopas Soome, Rootsi, Sloveenia ja Läti järel viiendal kohal. Eesti

metsade pindala on viimase poolsajandi jooksul kasvanud kaks ja metsa tagavara kaks ja pool korda.

Järelikult on mets Eesti maapiirkonna pinnavormide üheks oluliseks kujundajaks ja

majandustegevuse mitmekesistajaks.

Kultuuri kaudu on võimalik luua olulist lisaväärtust nii regionaalses arengus, turismis kui ka

ettevõtluses. Erinevate piirkondade kuvand on sageli seotud regioonis toimuva kultuuri- või

spordieluga, samuti mõjutab kohalik kultuuriruum elanike motivatsiooni piirkonda jäämisel või sealt

lahkumisel, seega kultuuri poolt pakutavate võimaluste tark kasutamine maandab ka mitmeid

regionaalarenguga seotud riske. Eestil on suur hulk kultuuripärandit (sh ajaloo- ja maakultuuripärand

põllumajandusmuuseumites), mille seisukord või hoiutingimused ei vasta nende väärtusele. 2011. a

lõpu seisuga oli kaitstavaid kultuurimälestisi 26 979 (võrdluseks Soomes ja Rootsis ca 10 korda

vähem). Paraku on hinnanguliselt 30,2% aastal 2011 arhitektuurimälestistest väga halvas või

avariilises seisundis. See aga tähendab hävimisohtu pärandile, mille asendamine pole võimalik.

Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab eelkõige selle elujõulisuse tagamist väärtustamist ja püsimist

elavas kasutuses.

161 Regionaalne pendelrändeuuring, Tartu Ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetool, Tartu 2010

162 Maaelu arengu aruanne, Eesti Maaülikool 2011

163 Eesti 2020

104


Vaimse kultuuripärandi edasikestmise eelduseks on tegus ja tugev kogukond, kes on huvitatud oma

kultuuri hoidmisest. Teadmised, oskused ja tavad jäävad püsima vaid siis, kui neid peetakse oluliseks

ning soovitakse edasi anda. Tähelepanu keskmes on eelkõige kogukondlikud ja kohalikud

traditsioonid, nende väärtustamine ja tutvustamine. Põllumajandusliku ja maaelu tutvustava ajalooja

maakultuuripärandi säilitamisele, tutvustamisele ja edasikandmisele aitavad kaasa kolm riiklikku

põllumajandusmuuseumi (Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Piimandusmuuseum, C. R. Jakobsoni

Talumuuseum). Kogukonnad saavad juhtida tähelepanu sellele, mis on nende endi jaoks tähtsam.

Paljud maamajutus- ja maaturismiettevõtjad pakuvad tooteid ja teenuseid, mis tutvustavad kohalikku

loodus- ja kultuuripärandit, sh vaimset kultuuripärandit ja sellega seotud traditsioone. Ühest küljest

on kohalik loodus- ja kultuuripärand oluline turismiatraktsioon, teisest küljest pakub see võimaluse

turismiinfrastruktuuri arendamiseks. (Näiteks 2011 aasta seisuga oli juba 58,1% (kokku 51 482)

majutuskohtade voodikohtadest maapiirkonnas, võrdlusena 34,4% linna ja 7,5% linnalises

piirkonnas). Lai kultuuripärand, sh ajaloo- ja maakultuuripärand põllumajandusmuuseumites on

oluline arenguressurss piirkondliku eripära väljatoomiseks ja võimalus maapiirkonna elukvaliteedi

parandamiseks ja majandustegevuse mitmekesistamiseks läbi maapiirkonna sisemiste

arenguvõimaluste parema kasutamise.

Kohalik algatus

Kodanikualgatuslikud organisatsioonid etendavad kaasaegse ühiskonna toimimisel olulist rolli.

Osaledes aktiivselt kodanikuühenduste tegevuses omandavad inimesed oskusi ja teadmisi, nad on

võimelised tegema väärtuslikke ettepanekuid kohaliku elu parema korraldamise, kohaliku

omavalitsuse tegevuste planeerimise ja teenuste osutamisel. Perifeersete maapiirkondade arengu

tähtis eeldus on tugev kohalik kogukond ja elanike sotsiaalne kaasatus (kohaliku kogukonnalagatuse,

omakultuuri viljelemise, kogukonnateenuste osutamise jms kaudu). Kohaliku omaalgatuse toetamine

on aidanud ääremaalistes piirkondades alal hoida kohaliku arengu jaoks väärtuslikku inimressurssi,

kasvatades teotahtelisi ja kogukondlikult aktiivseid inimesi. 164

Üks võimalus kohaliku algatuse mõõtmiseks maapiirkonnas on läbi külavanemate institutsiooni. Eesti

Külaliikumise Kodukant andmetel on Eestis 1 231 külavanemat, kes on 1 434 küla külavanemad

(oktoober 2010). Eestis kokku on aga 4 435 küla, mis tähendab, et umbes kolmandikul küladest on

külavanem. Eesti külad on väga väikesed, 60% meie küladest on alla 50 elanikuga. 165 Külade elanikest

saab aktiivseks pidada 17%. 166

Teine võimalus kohaliku algatuse mõõtmiseks on mittetulundusühingute (MTÜ) ja sihtasutuste (SA)

arvukuse 167 kaudu. Kodanikuühiskonna arendamise üldiseks probleemiks on mittetulundussektori

puudulik statistiline kajastatus 168 . 2009. aastal tegutses Statistikaameti andmetel Eestis veidi üle

30 000 kasumitaotluseta üksuse, selliste üksuste arv on alates 2000. aastast pidevalt kasvades

kahekordistunud. MAK 2007-2013 vahehindamise kohaselt on kodanikeühenduste osakaal

maapiirkonnaskasvanud kiiremini võrreldes ülejäänud Eestiga. 169 Aastatega on kasvanud pikaajaliselt

(enam kui kümme aastat) tegutsevate MTÜde arv ning MTÜde roll ettevõtluse ja maamajanduse

edendaja ja arendajana, mis ühtlasi näitab maapiirkondades tegutsevate MTÜde jätkusuutlikkust ja

orienteeritust tulevikku 170 . Eestis on viimaste aastate jooksul stabiilselt asutatud aastas umbes 1 500

uut organisatsiooni aastas (MTÜd ja SAd), teistest kiiremini Tallinnas ja väikelinnades.

„Riiuliorganisatsioonideks” võib arvata registreeritud ühendustest umbes pooli. Registreeritud

164 Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra analüüs (TÖÖVERSIOON)

165 Annist, A. (2011) Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas Arenguantropoloogiline uurimus, Tallinn: Tallinna

Ülikool

166 Külaliikumise küsitluse tulemuste kokkuvõte, Eesti Külaliikumine Kodukant 2010

167 Kodaniku algatuslikeks organisatsioonideks saab pidada ka seltsinguid, kuid seltsinguid ei registreerita ja nende arv pole

teada

168 Eesti sotsiaalmajanduslik analüüs: ülevaade poliitikavaldkondade hetkeolukorrast, Rahandusministeerium 2012

169 Eesti maaelu arengukava 2007-2013 vahehindamine, Ernst&Young 2010

170 Kodanikuühiskonna arengukava 2011-2014

105


ühenduste hulgas moodustavad suurima rühma korteriühistud, mida on rohkem kui 8 000. Ülejäänud

ühendusi võib jaotada nende tegevusvaldkonna järgi, kõige rohkem on neid, kes tegelevad religiooni,

spordi, kultuuri või üldisemalt võttes vaba aja sisustamisega. Paljude ühenduste eesmärk on

liikmeskonna, mingi sotsiaalse rühma või eluvaldkonna huvide kaitse, edendamine ja esindamine.

Sihtasutuste olulisimad tegevusvaldkonnad on ühiskonna areng, tervishoid ja sotsiaalteenused,

samas kui MTÜdele on tüüpilisemad sport, kultuur ja sotsiaalsete rühmade esindamine (ehk

huvikaitse). 171

Kodanikuühiskonna tugevust saab hinnata, kui vaadata mitte ühenduste arvu vaid seda, kui paljud

inimesed kuuluvad erinevat laadi vabatahtlikesse ühendustesse või avaldavad kodanikuaktiivsust

muul moel. Vastav ELi keskmine näitaja oli 0,9. Eestis olid vastajad keskmiselt 0,6 ühenduse liikmed.

Vaatamata ühenduste suurele arvule ei paista eestlased siiski olevat teistest kesk- ja idaeurooplastest

aktiivsemad. 2007. aasta suvel tehtud küsitlusele vastajatest olid 30% vähemalt ühe

kodanikeühenduse liikmed. Organisatsioonides osalevast vähemusest paljud kuuluvad mitmesse

organisatsiooni, mis tähendav, et Eesti elanike hulgas on olemas tubli vähemus, kes on mitmekülgselt

aktiivsed ning tänu kelle tegevusele on kolmas sektor siiski suhteliselt nähtav nii Eesti ühiskonna sees

kui ka rahvusvahelises koostöös. Kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku Eesti elanikest ei osale

ühegi kodanikeühenduse töös. Uute liikmete värbamine ning olemasolevate aktiveerimine ongi

professionaliseerumise kõrval ühenduste teine peamine, jätkusuutlikkuse seisukohast ehk olulisemgi

väljakutse. 172

Kodanikuühendused on muutunud tugevamateks ja oskuslikumateks kuid vabakonna tähtsus on

jätkuvalt suhteliselt väike. Kitsaskohtadeks on ühenduste teenuste osutamise suutlikkus,

tegutsemisvõime ja majanduslik elujõulisus. Üha enam väärtustatakse heategevuse rolli nii sotsiaalse

kapitali kasvatamisel kui otsese sotsiaalmajandusliku panusena riigi arengus, mis on arvestatav ka

osana SKTst. Kodanikuühendused tegelevad üha enam majandustegevuse kaudu omatulu

teenimisega, osutavad avalikke ja kogukonnateenuseid, käivitavad sotsiaalseid ettevõtteid jne.

Võrreldes 2004/2005. ja 2009/2010. aastate küsitluse tulemusi ilmneb, et MTÜde majanduslik

olukord ei ole märkimisväärselt paranenud. Ootuspäraselt on suurenenud ELi fondidest tuleva

rahastuse osakaal MTÜde aastaeelarvetes. Ent nende taotlemisel on edukad eelkõige kauem

tegutsenud organisatsioonid, kes saavad endale lubada palgalist tööjõudu, ehk siis keskmisest

professionaalsemad ühendused. Väiksemate MTÜde jaoks on rahvusvaheliste toetuste

kättesaadavus märkimisväärselt vähenenud. 173 Palgaliste töötajatega MTÜde osakaal oli 2010. aastal

32%. Vabatahtlikku tööd teinud elanikkonna osakaal kogu rahvastikust oli 2010. aastal 27%. Nende

inimeste osakaal, kes oleksid viimase kahe aasta jooksul osalenud vähemalt neljas eri tüüpi

ühiskondlikus tegevuses on vaid 11%. 174 Praxis on välja arvutanud, et kui vabatahtlikele peaks palka

maksma, siis avalikul sektoril ja vabakonnal kuluks eelarvelisi vahendeid nimetatud ülesannete

täitmiseks ja töö tegemiseks 0,2%-0,56% SKPst 175 .

Oma küla säilitamise ning arendamise nimel ollakse valmis panustama 3-5 tundi nädalas vabatahtliku

tööna koguni 44% juhtudest, veelgi rohkem on valmis panustama 30% küla elanikest. Kui kõik tunnid

kokku arvutada on külades tohutu potentsiaal, millele rakendust leida. 176

Kodanikualgatuslike organisatsioonide võrgustumine on võrreldes 2004. aastaga veelgi edenenud.

Esile võib tõsta eriti kohalikul tasandil toimiva koostöö laienemist. 177 Kohaliku algatuse arengule aitab

kaasa usalduse ja koostöövõime olemasolu. 2009. aastal läbi viidud LEADER uuringus osalejatest

171 Eesti Inimarengu Aruanne 2007

172 ibid

173 Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis 2009/2010, Kodanikeühiskonna uurimis-ja arenduskeskus

Tallinna Ülikool 2010

174 Kodanikuühiskonna arengukava 2011-2014

175 Ülevaade vabatahtliku töö majandusliku ja sotsiaalse väärtuse hindamise võimalustest, 2011 Praxis

176 Külaliikumise küsitluse tulemuste kokkuvõte, Eesti Külaliikumine Kodukant 2010

177 Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis 2009/2010, Kodanikeühiskonna uurimis-ja arenduskeskus

Tallinna Ülikool 2010

106


uskus 75%, et inimeste vaheline usaldus ja koostöövõime on kasvanud. Kõige rohkem usutakse seda,

et kodanikeühendused on hakanud omavahel aktiivselt koostööd tegema, kokku 65%, järgnevad

kohalikud omavalitsused 47% ja kõige vähem ettevõtjad 38%. Seda, et maapiirkonnas on tekkinud

omavalitsuste, mittetulundussektori ning ettevõtjate omavaheline usaldus kinnitas ka 2010. aastal

läbi viidud LEADER uuring 178 .

Peamiste probleemidena külades on välja toodud, et inimeste kaasamine ühistegevusse on raske

(46%). Eestis leidub tublisid külaelu eestvedajaid, kes on tegutsenud pikki aastaid, kuid väsivad.

Seejuures on oluline rakendada oskusi, et külakogukond oleks võimalikult laialt küla ühistegevusse

rakendatud, et koormust hajutada ja säiliks järjepidev tegutsemistahe. Üks aktiivne inimene, kui teda

toetada, võib äratada ellu kogu küla ja teha sellest paigast atraktiivse ja soovitud elupaiga kõigile.

Neljandik inimesest on probleemina välja toonud, esiteks inimeste üldise toimetuleku ning

tööpuuduse, teiseks kooskäimise koha rajamise või selle puudumise ning kolmandaks elukeskkonna

parandamise. Huvitav on see, et külades elavate inimeste endi jaoks ei ole peamisteks puudusteks

teede korrashoid või ühistranspordi puudumine või teenuste kättesaadavus. Muret tekitavaks võib

pidada seda, et noorte lahkumist või noorte kaasamist toob välja väga väike osa (vastavalt 3% ja 7%

vastanutest). 179 Noored on kogukonna osa, nende kaasamine erinevatesse võrgustikesse

kogukondlikul tasandil võimaldab noortel saada juurde kasulikke praktilisi oskusi ja kogemusi

vanemalt generatsioonilt, paremini aru saada väärtustest ja õppida neid hindama. 180 Näiteks on ligi

pooled 14–16aastastest on huvitatud kooli poliitikast ja koolielu korraldusest, kuid reaalselt saab

otsustamises osaleda vaid 10–20%. Isegi huvilistest noortest jääb kolmveerandil oma kavatsus

realiseerimata. 181 St ka noorte hulgas on väga suur kasutamata potentsiaal.

Vabatahtlike tegevus võimaldab tõhusamalt lahendada ühiskondlikke murekohti, sest lahenduste

loomine ja elluviimine on viidud probleemidele lähemale. Lisaks toob vabatahtlik töö kasu sellega, et

eri ühiskonnagruppidel on võimalik säilitada ühiskondlikku aktiivsust. Vabatahtlikena töötavate

inimeste endi (tööturu) potentsiaal tõuseb samuti, laieneb sotsiaalne kapital ja väheneb sotsiaalse

isoleerituse risk. Samuti aitab see leevendada tööjõu puudust teatud sektorites (näiteks tervishoius

või hoolekandes), parandada heakorda kohalikes kogukondades (nt talgutüüpi kampaaniatega),

vähendada kuritegevust ja elavdada kohalikku kogukonnaelu. Nii toetab vabatahtlikkuse levik

ühiskonna heaolu edenemist laiemalt. Näiteks kaasatakse alt-üles initsiatiiviga lahenduste loomisse

kodanikke ja ettevõtteid ehk riigiväliseid osapooli, seega inimesed osalevad rohkem valitsemises ja

võtavad arengu eest vastutust. 182

LEADER-lähenemine

LEADER-lähenemise üheks peamiseks eeliseks riiklike lähenemistega võrreldes on otsustustasandi

kohalikule elanikule lähemale toomine ning piirkondlikke eripärade (piirkonna potentsiaal, ressursid,

võimalused), parem arvestamine. Sellise alt-üles lähenemise rakendamiseks tegutseb Eestis 26

kohalikku tegevusgruppi (0), kes on välja töötanud ja viivad ellu oma piirkonna arengustrateegiaid.

Arengustrateegia on ühtne kogum tegevusi (strateegia meetmeid) kohaliku tasandi eesmärkide

saavutamiseks, mis on loodud ning rakendatakse kohaliku tegevusgrupi piirkonnas, arvestades

partnerluse põhimõtet.

178 LEADER tegevuste rakendamine Eestis, Tartu Ülikool Pärnu Kolledž 2010

179 Külaliikumise küsitluse tulemuste kokkuvõte, Eesti Külaliikumine Kodukant 2010

180 Maaelu arengu aruanne, Eesti Maaülikool 2011

181 Eesti Inimarengu Aruanne 2007

182 Väliskeskkond 2020: olulised trendid ja nende tähendus Eestile, Eesti arengufond 2011/2012

107


Kaart 3. LEADER kohalikud tegevusgrupid Eestis

Allikas: Maamajanduse Infokeskus

Eestis on LEADER- lähenemisel põhinevaid algatusi rakendatud alates 2000. aastast. Aastatel 2000-

2003 viidi ellu kolme Baltimaad hõlmav Baltimaade Partnerluste Programm (Eestis - Kagu-Eesti

Partnerlusprogramm, mida rakendati Põlva-, Valga- ja Võrumaal). Aastatel 2006-2008 rakendati Eesti

riiklik arengukava 2004-2006 LEADER-tüüpi meedet kahes tegevusvaldkonnas – oskuste omandamine

ja integreeritud maapiirkonna arengustrateegiate koostamine (21 kohalikku tegevusgruppi) ning

Kagu-Eestis ka strateegiate elluviimise valdkonnas (3 tegevusgruppi). Alates 2008. aastast rakendus

Eesti maaelu arengukava 2007-2013 LEADER-meede.

2012. aasta lõpuks on Eesti maapiirkond kohalike tegevusgruppidega väga hästi kaetud, territooriumi

mõttes on üle 99% maapiirkonnast (kus elab ka üle 99% maapiirkonna elanikkonnast) kaetud

tegevusgruppidega. Vaid üks kohalik omavalitsus ei ole ühegi kohaliku tegevusgrupi liikmeks astunud.

LEADER-lähenemine on Eesti maapiirkondades suhteliselt uus. LEADERi rakendamises eest

vastutavad kohalikud tegevusgrupid (MTÜd), on valdavalt loodud 2006. aastal. Kohalikud

tegevusgrupid on piirkonna arengule suunatud vabatahtlikkusel põhinevad koostööorganisatsioonid,

mis on kohalike piirkondade arengumootoriteks.

Kohalikud tegevusgrupis on panustanud kõikide sektorite koostööle. 2012. aasta lõpu seisuga oli

kohalikes tegevusgruppides 1 718 liiget. Liikmete arv on pidevalt kasvanud, kuna kohalikud

tegevusgrupid on uutele liikmetele avatud. Keskmiselt on igal kohalikul tegevusgrupil 66 liiget,

varieerudes 37st kuni 108ni. 49% liikmetest esindab mittetulundussektorit, 39% ettevõtjaid ning 12%

kohalikke omavalitusi. Kui liikmesorganisatsioonid jagada kolmeks: põllu- ja metsamajandus ning

nende saaduste töötlemisega tegelev tööstus, maamajanduse mitmekesistajad ja kohaliku arengu

edendajad, siis maamajanduse mitmekesistajad moodustavad 42% kõigist

liikmesorganisatsioonidest, peaaegu samapalju (40%) on ka kohaliku arengu edendajaid.

Traditsioonilise maamajanduse ja sellega seotud tööstuse osaks jääb 15%. Keskmiselt suudavad

kohalikud tegevusgrupid haarata 4-5% majandusüksustest ning iga 1 000 elaniku kohta on üks

108


kohalikku tegevusgruppi kuuluv organisatsioon. 183 LEADERisse on piirkonnast kaasatud väga suur hulk

inimesi.

LEADER-lähenemise rakendamisel on väga oluline arvestada koostöö põhimõtetega. Kohalike

tegevusgruppide poolt on ellu viidud 25 spetsiaalset rahvusvahelist koostööprojekti (aprill 2013), mis

on kas Eesti või teiste riikide kohalike tegevusgruppide vahelised. Koostöö projektides osalemise

kogemust omab peaaegu 80% kohalikest tegevusgruppidest. LEADER on lähendanud erinevaid

sektoreid ning pannud piirkonna arengu üle strateegiliselt mõtlema. Kodanikeühenduste ja ka teiste

sektorite aktiviseerumine omab positiivset mõju ka valitsemise võimekuse kasvule maapiirkonnas. 184

2012. aasta lõpuks moodustasid arvuliselt kõige suurema osa LEADERi toetuse saajatest MTÜd (64%).

Ettevõtjatest taotlejate osakaal on pidevalt kasvanud ning tõusnud 25%ni, nagu prognoosisid ka

kohalikud tegevusgrupid ise Eesti maaelu arengukava 2007-2013 vahehindamise käigus. LEADERi

eripäraks võib pidada ka seda, et esmataotlejate osakaal on küllalt kõrge (77%). Kohalike

tegevusgruppide hinnangul on LEADER meelitanud taotlema suure osa neid, kes muidu taotlemist

liialt keeruliseks pidasid. 185 Kõige populaarsemateks valdkondadeks on siiani olnud külade

uuendamise ja arendamise eesmärgil ehitamine, rekonstrueerimine ja seadmete soetamine ning

koolitamise, teavitamise jms tegevused. LEADER projektitoetuste määramise andmed näitavad, et

LEADER –lähenemine omab regionaalpoliitiliselt positiivset mõju 186 .

Teadlikkus LEADERist on üsna kõrge – 88% MTÜdest ja 40 % kohalikest elanikest on LEADERist

informeeritud. Ettevõtjate hulgas on informeerituid 42-43% 187 .

183 Kohalike tegevusgruppide strateegiate põhine visioon Eesti maaelu arengust, Geomedia 2011

184 Eesti maaelu arengukava 2007-2013 vahehindamine, Ernst&Young 2010

185 ibid

186 Kohalike tegevusgruppide strateegiate põhine visioon Eesti maaelu arengust, Geomedia 2011

187 LEADER tegevuste rakendamine Eestis, Tartu Ülikooli Pärnu kolledž 2009

109


2.7.3 Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia maapiirkonnas

Üheks oluliseks hoovaks teenuse kättesaadavuse parandamisel ning maa- ja linnapiirkondade

vahelise ebavõrdsuse vähendamisel on e-teenuste tarbimisvõimaluste suurendamine. Kuigi Eestis on

avalike e-teenuste ja interneti kasutamise osas parem olukord kui EL-s keskmiselt, jääb Eesti oluliselt

maha lairiba infrastruktuuri iseloomustavatest EL keskmistest tasemetest nii kiiruse kui

kättesaadavuse osas. Kättesaadavuse tagamine on võtmetähtsusega eelkõige maapiirkondades, kus

elanikel, asutustel ja ettevõtjatel sageli puuduvad tiheasustuspiirkondadega võrreldes samaväärsed

võimalused elektroonilise side ja infoühiskonnateenuste kasutamiseks. Interneti levialaga on kaetud

hinnanguliselt 98% Eesti territooriumist. Interneti kvaliteet aga on väga ebaühtlane. Kodune

internetiühendus on 2010. aasta seisuga Statistikaameti andmetel 67,8% Eesti leibkondadest, sama

näitaja maalistes asulates (külad, alevikud) on 64,8%.

110


2.8 SWOT-tabel

Tugevused

1. Maamajanduslike nõuandeteenuste

valdkondade lai valik ning piisav pädevus

maamajandusliku täiendõppe

võimaldamiseks.

2. Eestis on põllumajandusmaad elaniku kohta

rohkem võrreldes teiste Euroopa Liidu

riikidega.

3. Ettevõtetest valdav osa on

majandustulemuste ja kaasaegse tehnoloogia

kasutamise seisukohast suure potentsiaali ja

arenguvõimega.

4. Teatud põllumajandussaaduste (teravilja,

piima, liha) kvaliteet on piisavalt kõrge ja

stabiilne, et võimaldada erinevate tootjate

toodangu koondamist ja ühist turustamist.

5. Toidutöötlemise ettevõtted on

kontsentreerunud ja efektiivsus ning

ekspordivõimekus on paranenud.

6. Mahepõllumajandusmaa ja -tootjate suur

osakaal.

7. Põllumajandusmaal on säilinud palju

loodusväärtusi (liigendatud põllud,

maastikuelemendid) ning püsirohumaade, sh

poollooduslike koosluste, osakaal on suur.

8. Eestis on mitmekesine, kõrge

loodusväärtusega ja hea majandusliku

potentsiaaliga metsaressurss.

9. Investeeringutega põllumajandushoonetesse

ja –tehnikasse on tõhustunud energia

kasutamine ning bioenergia tootmine

biomassist on suurenenud.

10. Rikkalik ajaloo- ja kultuuripärand – rahvuslik

käsitöö, pärimusmuusika, rahvustoit.

11. Tugevad kogukonnad ja aktiivsed inimesed,

kes on koondunud kohaliku algatusel

põhinevatesse gruppidesse.

12. On olemas kogukonnakeskused teenuste

osutamiseks ja kaugtöö tegemiseks.

13. Põllumajandustootjate huvi oma

majandustegevuse mitmekesistamise vastu

on kasvanud.

14. Hõivatute arvu kasv sekundaar- ja

tertsiaarsektorite ettevõtetes.

Nõrkused

1. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse

ning innovatsiooni on tagasihoidlikud.

2. Vähene ja koordineerimata teabevahetus

teadlaste, koolitajate, konsulentide ja

tootjate vahel.

3. Väikeste põllumajandustootjate ning puu- ja

köögiviljatootjate ning marjakasvatajate halb

kohanemisvõime, ebapiisavad majanduslikud

võimalused täiendavateks investeeringuteks,

mh keskkonnakaitselisteks investeeringuteks.

4. EL keskmisega võrreldes madal keskmine

teravilja ja köögivilja saagikus.

5. Kuivendussüsteemide ebarahuldav olukord,

mistõttu valdav osa

maaparandussüsteemidest vajab

korrastamist. Investeeringute nappus

vähendab hea ja rahuldava

kuivendusseisundiga maade osakaalu.

6. Tootjate ja nende ühistute aktiivsus

tootmisahela järgmisele astmele liikumisel

on madal, mille tulemusena on tarneahela

lülide vaheline kontsentreerumise tase

põllumajandustootjatele ebasoodne.

7. Tootjate vähene suutlikkus investeerida

turundus- ja müügitegevusse, niššitoodete

turustamisvõimaluste puudus ja lühikeste

tarneahelate ja otseturustusprojektide

vähesus ning väike turuosa.

8. Kõrge lisandväärtusega toodete madal

osakaal toidutootmise ahela lõpptoodangu

hulgas, sh mahetoodangu

töötlemisvõimaluste vähesus.

9. Töötlejate jätkuvalt madal

investeerimisvõimekus, mistõttu töötlejate

tootlikkus ja konkurentsivõime ei ole

kasvanud piisavalt kiiresti.

10. Põllumajandusettevõtete madal

investeerimisvõimekus, mis tõttu on

tootlikkus ja konkurentsivõime oluliselt

madalam võrreldes ELi keskmiste

näitajatega.

11. Rohumaadel karjatatakse vähe loomi, samuti

kasutatakse vähe loomi kõrge

loodusväärtusega alade hooldamiseks.

12. Looduskaitselistest piirangutest tulenevalt on

vähene huvi hooldada poollooduslikke

kooslusi.

111


Võimalused

1. Teadmispõhiste tegevuste osakaalu on põlluja

maamajanduslikus tootmises ja

töötlemises võimalik suurendada ning

teadusasutuste potentsiaali paremini

kasutada.

2. Maailma rahvastiku kasvust tulenevalt

kasvab nõudlus toiduainete ja

energiakandjate järele maailmaturul.

3. Otseturustamise erinevate vormide, sh

taluturgude populaarsuse kasv.

4. Loomade heaolu kõrgemate standardite

järgimine võimaldab välja töötada

kvaliteettooteid.

5. Tarbijate teadlikkuse kasv ja ostukäitumise

muutus, sh positiivne hoiak kodumaise

toodangu tarbimiseks.

6. Kliima sobib keskkonnasõbralikuks

tootmiseks.

7. Kaitstavate alade suur osakaal. Olemasolev

mosaiikne maakasutus võimaldab

suurendada rohekoridoride teket ning liikide

paremat levikut ja seeläbi mitmekesisuse

säilimist.

8. Piirkondade majanduslik spetsialiseerumine

ja eripalgeliste kohaspetsiifiliste

arengueeliste/piirkondlike eripärade

(mitmekesisus, omanäolisus, loodus- ja

13. Keskkonnasõbralike tootmisviiside vähene

vabatahtlik kasutamine, nt muldade

kurnamine ebasobilike tootmispraktikate

tõttu.

14. Vähene motivatsioon kasutada kohalikke

sorte ning pidada ohustatud tõuge ja teha

neile jõudluskontrolli.

15. Metsamaaomandite killustatus ja ebapiisav

ühistegevus, mille tulemuseks on

erametsaomanike vähene motiveeritus oma

metsade majandamisel ja sellega seotud

elurikkuse kaitsel.

16. Aktiivse majandustegevuse ja rahvastiku

koondumine linnadesse ja suurematesse

keskustesse on toonud kaasa atraktiivsete

töökohtade nappuse maapiirkonnas.

17. Maapiirkonna ettevõtete kapitali vähesus

ning seeläbi ka madal investeerimisvõime.

18. Kohapealsete teenuste madal kvaliteet või

halb kättesaadavus.

19. Põllumajanduses hõivatute arvu

vähenemine.

Ohud

1. Energia maailmaturu hinnatasemete

tõusutrend võib tähendada, et

tootmissisendite hinnatõus on suurem ja

kiirem kui toodangu hinna kasv.

2. Lühiajaline maailmaturu hindade kõikumine

võimaldab üheaegselt tekitada tooraine kiire

hinnatõusu ja maailmaturu nõudluse

vähenemise ja tuua endaga kaasa nii tootjate

kui töötlejate majanduslikud raskused.

3. Tarbijad on hinnatundlikud ja kodumaise

eelistus kaob, kui hind tõuseb liiga kõrgeks.

4. Teadlikkus loomade heaolust on EL

keskmisest madalam.

5. Kasvab ühetaoliste väetiste ja

taimekaitsevahendite kasutamine (näiteks

lämmastikväetiste suur osakaal ilma teiste

elementideta).

6. Põllumajanduse intensiivistumisega ja

kontsentreerumisega kaasnevad ohud

(keskkonnareostus, elurikkuse vähenemine,

taime- ja loomahaiguste levik).

7. Ebasoodsad biootilised ja abiootilised mõjud

metsade vastupanuvõimele ja kasutamisele

ning põllumajandusele (tormid, põud, suur

sademete hulk, soojad talved, tulekahjud,

kahjustused).

8. Bioenergia tootmine konkureerib

112


ajalooliskultuurilised ressursid) potentsiaal.

9. Potentsiaalne linnadest tulevate

investeeringute suurenemine.

10. Sotsiaalse ettevõtluse hoogustumine.

11. Maaettevõtluse mitmekesistamine.

maaressursi osas toidutootmisega.

9. Teenuste, inimeste (sh noorte), teadmiste ja

oskuste lahkumine maapiirkonnast.

113


3. Strateegia

3.1 Eesmärgid sihtvaldkondade kaupa

Euroopa Liidu maaelu arengu prioriteetsed ülesanded (edaspidi prioriteedid), mille saavutamiseks

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) toetust kasutatakse, on sätestatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate

maaelu arengu toetuste kohta eelnõu (edaspidi maaelu arengu määrus) artiklis 5. Prioriteetide

sihtvaldkondade lõikes arengukava eesmärkide püstitamisel kasutatakse maaelu arengu määruse

artiklis 76 viidatud, liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel kokkulepitavaid ühiseid indikaatoreid

(kõnealust ülesannet silmas pidades eeskätt rahastamisega seotud ning väljundindikaatoreid) ning

nende kombineerimisel saadud eesmärkindikaatoreid. Eesmärkindikaatorite arvutamise detailne

kirjeldus ning täiendavad sihtvaldkondadesse panustavad väljundid on toodud arengukava peatükis 9

„Indikaatorite kava“.

Sihtvaldkonnas 1A (Innovatsiooni toetamine ja teadmistebaasi parandamine maapiirkondades) on

Eesti maaelu arengukava 2014–2020 (edaspidi arengukava) eesmärgiks, et aastaks 2020 on

arengukava avaliku sektori kogurahastusest vähemalt 3,87% panustatud innovatsiooni toetamiseks ja

teadmistebaasi parandamiseks maapiirkondades.

Sihtvaldkonnas 1B (Põllumajanduse, toidu tootmise ja metsanduse ning teadusuuringute ja

innovatsiooni vaheliste sidemete tugevdamine) on arengukava eesmärgiks 49 koostööalase

toimingu toetamine (sh 10 EIP-töörühma loomine ja tegevus ning 39 muud koostööalast toimingut)

2020. aastaks.

Sihtvaldkonnas 1C (Elukestva õppe ja kutseõppe parandamine põllumajandussektoris ja

metsandussektoris) on arengukava eesmärgiks 16 000 põllumajanduses, toidusektoris või

metsandussektoris hõivatud inimese osalemine arengukava raames toetatavatel koolitustel 2020.

aastaks.

Sihtvaldkonnas 2A (Põllumajandusettevõtete ümberkorraldamise hõlbustamine, eelkõige pidades

silmas selliseid ettevõtteid, kelle turul osalemise tase on madal, kes on suunatud konkreetsete

sektorite turule ning kes vajaksid põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamist) on arengukava

eesmärgiks, et aastaks 2020 moodustaks arengukava raames põllumajandusettevõtte

ümberkorraldamiseks investeeringutoetust saanud ettevõtete arv vähemalt …% 188 kõigist

põllumajanduslikest majapidamistest.

Sihtvaldkonnas 2B (Põllumajandussektorisse sisenemise lihtsustamine ja eelkõige

põlvkondadevahetuse lihtsustamine põllumajandussektoris) on arengukava eesmärgiks, et 2020.

aastaks moodustab noore põllumajandustootja tegevuse alustamiseks põllumajanduslike

majapidamiste arv vähemalt 3,18% kõigist põllumajanduslikest majapidamistest.

Sihtvaldkonnas 3A (Toormetootjate parem integreerimine toiduahelasse toidukvaliteedi kavade,

kohalike turgude edendamise ja lühikeste tarneahelate ning tootjarühmade ja

tootmisharudevaheliste organisatsioonide kaudu, samuti loomade heaolu edendamine) on

arengukava eesmärgiks täiendavalt 1,65% põllumajandusliku majapidamise suurem integreerimine

188 Lisatakse hiljem

114


toiduahelasse läbi toidukvaliteedi kavade, kohalike turgude ja lühikeste tarneahelate ning

tootjarühmade.

Sihtvaldkonnas 4A (Euroopa maastike elurikkuse ja seisundi ennistamine, säilitamine ja

parandamine, sealhulgas Natura 2000 aladel ja suure loodusliku väärtusega aladel) on arengukava

eesmärgiks hõlmata 2020. aastaks elurikkusele kaasaaitavate majandamisviiside lepingutega

vähemalt 52,8% kasutuses olevast põllumajandusmaast ning 2,39% metsamaast.

Sihtvaldkonnas 4B (Veemajanduse ja maaharimise parandamine ning vee raamdirektiivi

eesmärkide täitmisele kaasaaitamine) on arengukava eesmärgiks hõlmata 2020. aastaks vee

majandamist parandavate majandamisviiside lepingutega vähemalt 52,8% kasutuses olevast

põllumajandusmaast.

Sihtvaldkonnas 4C (Mullaharimise, erosiooni, väetiste ja pestitsiidide majandamise parandamine)

on arengukava eesmärgiks hõlmata 2020. aastaks mullaharimist parandavate majandamisviiside

lepingutega vähemalt 11,6% kasutuses olevast põllumajandusmaast.

Sihtvaldkonnas 5B (Põllumajandusettevõtete ja toiduainetetööstuse energiakasutuse tõhustamine)

on arengukava eesmärgiks põllumajanduses ja toiduainetööstuses energiasäästu ja -tõhususse

investeeringute tegemine vähemalt 20 000 000 euro ulatuses 2020. aastaks.

Sihtvaldkonnas 5D (Põllumajandustegevusest tingitud kasvuhoonegaaside ja ammoniaagi

heitkoguste vähendamine ning õhukvaliteedi parandamine) on arengukava eesmärgiks hõlmata

2020. aastaks N 2 O ja metaani heitkoguste vähendamisele suunatud majandamisviiside lepingutega

vähemalt 52,8% kasutuses olevast põllumajandusmaast.

Sihtvaldkonnas 5E (Põllumajanduses ja metsanduses CO 2 sidumise edendamine) on arengukava

eesmärgiks hõlmata 2020. aastaks CO 2 sidumist edendavate majandamisviisidega vähemalt 52,8%

kasutuses olevast põllumajandusmaast.

Sihtvaldkonnas 6A (Tegevusvaldkondade mitmekesistamise, väikeettevõtete loomise ja arendamise

ning töökohtade loomise hõlbustamine) on arengukava eesmärgiks toetatud projektide läbi

vähemalt 225 töökoha loomine 2020. aastaks.

Sihtvaldkonnas 6B (Maapiirkondade kohaliku arengu soodustamine) on arengukava eesmärgiks

2020. aastaks kohaliku arengu strateegiatega 100% maaelanikkonna hõlmamine.

Arengukava raames ei kavandata sekkumisi sihtvaldkondades 3B (Põllumajandusettevõtte

riskijuhtimise toetamine), 5A (Põllumajandusettevõtete veekasutuse tõhustamine) ja 6C (Info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kättesaadavuse, kasutamise ja kvaliteedi parandamine

maapiirkondades), seega ei ole nende sihtvaldkondade kohta ka eesmärke püstitatud. Samuti ei ole

eesmärke püstitatud sihtvaldkondades 4B ja 4C metsamaa osas, kuna arengukava raames ei ole

kavas rakendada ühtegi nende sihtvaldkondade eesmärkindikaatori arvutamiseks vajalikku

pindalapõhist metsaaladele suunatud toetusmeedet. Sihtvaldkonnas 5C (Taastuvate energiaallikate,

kõrvalsaaduste, jäätmete, jääkide ja muude toiduks mittekasutatavate toorainete pakkumise ja

kasutamise hõlbustamine biomajanduse edendamise eesmärgil) ning 5D (Põllumajandustegevusest

tingitud kasvuhoonegaaside ja ammoniaagi heitkoguste vähendamine ning õhukvaliteedi

parandamine) loomakasvatusse tehtavate investeeringute osas ei ole eesmärki püstitatud, kuna

antud sihtvaldkonnas identifitseeritud vajadused ei ole meetmetes, mille kaudu neid on võimalik

kõige paremini adresseerida, piisavalt prioriteetsed. Eesmärki ei ole püstitatud sihtvaldkonnas 6B

115


kohaliku arengu strateegiate raames toetatud projektide läbi 2020. aastaks loodud töökohtade osas,

kuna seda on antud ajahetkel raske teha ilma kohalike arengu strateegiate sisu teadmata. Samuti ei

ole sihtvaldkonnas 6B püstitatud eesmärki uute või tõhustatud teenuste/infrastruktuuri osas, kuna

arengukava raames ei ole kavas rakendada horisontaalset, maaelu arengu määruse artikli 21 kohast

meedet maapiirkonnas põhiteenuste ja külauuenduse toetamiseks.

Põllumajandusettevõtete riskijuhtimise sihtvaldkonnas ei kavandata sekkumist, kuna selles

valdkonnas on juba olemas või kavandamisel täiendavad riiklikud mehhanismid. Maaelu ja

põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel antakse põllumajanduskindlustustoetust. Sama

seaduse alusel on võimalik anda looduskahjutoetust. Lisaks on Eesti teinud ettepaneku, et perioodi

2014-2020 EL põllumajandusliku riigiabi suuniste alusel oleks võimalik anda ka riigiabi kaitsealuste

loomade ja lindude poolt põllumajandustootjatele tekitatud kahju hüvitamiseks.

Põllumajandusettevõtete veekasutuse tõhustamise sihtvaldkonnas ei kavandata sekkumist, kuna

tulenevalt Eesti geograafilisest asukohast ei ole vee kättesaadavus probleemiks ning niisutuseks

kasutatakse tühine kogus vett. Veeressursside säästlikumale kasutamisele võivad kaudselt kaasa

aidata artikli 18 alusel rakendatavad meetmed „Investeeringud põllumajandusettevõtte

tulemuslikkuse parandamiseks“ ning „Põllu- ja metsamajanduse taristu arendamine ja hoid“, ent see

ei ole küllaldane, et nimetatud sihtvaldkonna alt eraldi sekkumisi programmeerida.

Maapiirkondades info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kättesaadavuse, kasutamise ja

kvaliteedi parandamise sekkumisvaldkonnas ei ole sekkumist ette nähtud, sest … . 189

189 Lisandub pärast eelmise peatüki täiendamist (olukorra analüüs, vajaduste väljaselgitamine) kõnealuses teemas

116


3.2 Sihtvaldkondade jaoks olulised meetmete kombinatsioonid

3.2.1 Prioriteet 1: Teadmussiirde ja innovatsiooni parandamine põllumajandus- ja

metsandussektoris ning maapiirkondades 190

Prioriteet 1 on horisontaalne prioriteet, mille alt eraldi meetmeid ei programmeerita. Kõik

teadmussiirde ja innovatsiooni alased meetmed ja tegevused programmeeritakse teiste

sihtvaldkondade alt.

190 Prioriteetide ja sihtvaldkondade sõnastuse osas on lähtutud maaelu arengu määruse eelnõu viimasest versioonist

(13.03.2013).

117


3.2.2 Prioriteet 2: Kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime ning põllumajandusettevõtete

elujõulisuse edendamine

Sihtvaldkond 2A: Põllumajandusettevõtete ümberkorraldamise hõlbustamine, eelkõige pidades

silmas selliseid ettevõtteid, kelle turul osalemise tase on madal, kes on suunatud konkreetsete

sektorite turule ning kes vajaksid põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamist

Antud sihtvaldkonna peamise sihtgrupi puhul on eelmises peatükis vajadusena välja toodud

sihipäraste toetusmeetmete ettenägemine väiksemate põllumajanduslike majapidamiste jaoks, et

tagada maapiirkondade asustatus ja põllumajandusmaa kasutamine ning põllumajandusliku tegevuse

jätkumine ka vähem viljakatel ja äärealadel. Sihtvaldkonna jaoks kõige olulisemaks meetmeks on

maaelu arengu määruse artikli 18 lõike 1 punkti a alusel rakendatav meede „Investeeringud

põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ (alameetme kood 4.1). Programmeerimise

käigus on sihtvaldkonna eesmärkide saavutamiseks kaalutud ka võimalust rakendada artikli 20 lõike 1

punkti a alapunktis iii ette nähtud äritegevuse alustamise toetust väikeste põllumajandusettevõtjate

arendamise puhul (aastane müügitulu on vahemikus 4000–16 000 eurot), et suurendada väiksemate

põllumajandusettevõtete turul osalemise taset. Siiski leiti, et eeltoodud müügitulu vahemikuga

sihtgrupi jaoks annaks suurema tõuke juurdepääs investeeringutoetustele, mistõttu otsustati

loobuda artikli 20 lõike 1 punkti a alapunktis iii nimetatud meetme rakendamisest ning langetada

meetmes „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“

lävendkriteeriumiks oleva taotleja minimaalse nõutava müügitulu alampiiri 16 000 eurolt 4000

euroni. Meetme raames eelistatakse taotluste hindamisel läbivalt neid taotlusi, mille on esitanud

väiksema müügitulu ja tootmismahuga ettevõtjad.

118


Antud sihtvaldkonna sihtgrupiks on definitsiooni kohaselt ka põllumajandusettevõtteid, kes vajaksid

põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamist. Põllumajandusliku majapidamise üleandmisel

vanemalt põlvkonnalt nooremale põlvkonnale toimub sageli ka põllumajandusettevõtte

tegevussuundade laiendamine. Seega võib öelda, et teatud määral panustab sihtvaldkonda ka artikli

20 lõike 1 punkti a alapunkti i alusel rakendatav meede „Noorte põllumajandustootjate tegevuse

alustamine“ (alameetme kood 6.1). Nimetatud sihtvaldkonnas programmeeritakse ka artikli 15

kohane meede „Teadmussiire ja teavitus“ ning artikli 16 kohane meede „Nõuandeteenuste

toetamine“.

Sihtvaldkond 2B: Põllumajandussektorisse sisenemise lihtsustamine ja eelkõige

põlvkondadevahetuse lihtsustamine põllumajandussektoris

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamise vajadusena välja toodud senisest suuremal

määral põllumajandusalase pädevusega ja töökogemusega noorema juhtide põlvkonna

põllumajandustootmises osalemise soodustamine. Peamised võimalused selle vajaduse

rahuldamiseks on kas näha ette spetsiaalsed meetmed, mille abil toetada noorte

põllumajandusettevõtjate sisenemist tootmisesse või teiste meetmete abil selliste juba tegutsevate

põllumajandusettevõtete tegevuse soodustamine, mille juhtimises osalevad nooremad

põllumajandustootjad. Eeltoodust tulenevalt on sihtvaldkonna jaoks kõige olulisemaks meetmeks

maaelu arengu määruse artikli 20 lõike 1 punkti a alapunkti i alusel rakendatav meede „Noorte

põllumajandustootjate tegevuse alustamine“, mille raames on võimalik anda starditoetust

põllumajandustootmisega alustavale või tegutseva põllumajandusettevõtte ülevõtvale noorele

ettevõtjale. Põllumajandussektoris põlvkondade vahetumisele aitab kaudselt kaasa ka artikli 18 lõike

1 punkti a alusel rakendatav meede „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse

parandamiseks“. Nimetatud kahe meetme vahel sünergia loomiseks on meetmes „Investeeringud

põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ alla 40 aasta vanustel ettevõtjatel võimalik

toetust saada tavapärasest 5 protsendipunkti võrra kõrgema määraga. Tulenevalt vajaduste

prioriteetsusest ei ole aga erinevalt MAK 2007–2013 raames nimetatud meetmele vastavatest

meetmetest 1.4.1 „Investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks“, 1.4.2

„Investeeringud loomakasvatusehitistesse“ ja 1.4.3 „Investeeringud bioenergia tootmisesse“

hindamiskriteeriumites noored põllumajandusettevõtjad eelistatud, samuti ei kohaldata neile

tavapärasest 10 või 20 protsendipunkti võrra kõrgemaid toetusmäärasid (maaelu arengu määruse I

lisa kohaselt oleks see endiselt võimalik). Seetõttu võib noorte põllumajandusettevõtjate juurdepääs

investeeringutoetusele olla senisest tagasihoidlikum ning investeeringute elluviimine raskendatum.

Seega on põllumajandussektoris põlvkondade vahetuse lihtsustamiseks vaja suurendada

starditoetuse osatähtsust. Seetõttu nähakse võrreldes MAK 2007–2013 ette noorte

põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetuse suurendamine.

119


3.2.3 Prioriteet 3: Toiduahela ja muu kui toiduahela korraldamise ja riskijuhtimise edendamine

põllumajanduses

Sihtvaldkond 3A: Toormetootjate parem integreerimine toiduahelasse toidukvaliteedi kavade,

kohalike turgude edendamise ja lühikeste tarneahelate ning tootjarühmade ja

tootmisharudevaheliste organisatsioonide kaudu, samuti loomade heaolu edendamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamiste vajadustena toodud välja koostöö

parandamine põllumajandustootjate ühistute ja töötlemisettevõtete vahel, senisest enam

toidutarneahela lülide parema integreerituse, ahela läbipaistvuse ja hindade sujuva ülekandumise

tagamisega tegelemine, põllumajandustootjate ja toidutööstuste omavahelise koostöö

soodustamine, erinevate põllumajandustoodete otseturustamisele suunatud tegevuste, nagu näiteks

toiduvõrgustikud, taluturud vms. algatamise toetamine, kvaliteedikavade väljatöötamise toetamine

ning põllumajandustootjate kvaliteedikavades osalemisele senisest suurema tähelepanu pööramine,

mahetoidu tooraine kättesaadavuse suurendamine, põllumajandustootjate julgustamine osalemaks

toidukvaliteedikavades, lühikese tarneahela ja otseturustuse projektides, tarbijate ja avalikkuse

senisest aktiivsem teavitamine kohalikest toodetest ning nende toodete edendamine ning

põllumajandustootjate ja metsaomanike omavahelise koostöö ja ühistegevuse edendamine.

Peamisteks meetmeteks sihtvaldkonna eesmärkide saavutamisel on artikli 17 alusel rakendatav

meede „Kvaliteedikavades osalemine ja kvaliteedikavade raames toodetud toodete edendamine“,

artikli 28 alusel rakendatav meede „Tootjarühmade loomine“ ning artikli 36 alusel rakendatav meede

„Koostöö“. Kvaliteedikavade ja tootjarühmade meetmed panustavad sihtvaldkonna eesmärkide

120


täitmisesse kõigi meetme raames toetatavate tegevustega, koostöö meetmes panustab

sihtvaldkonna eesmärkide täitmisesse meetme osa, kus on kombineeritud alameetmeid koodidega

16.6 (toetus koostööks tarneahelas osalejate vahel logistiliste platvormide loomiseks, et edendada

lühikesi tarneahelaid ja kohalikke turge) ja 16.7 (toetus lühikeste tarneahelate ja kohalike turgudega

seotud kohalikeks tutvustustegevusteks) (meetmekirjelduses „Tegevus 2: Lühikesed tarneahelad ja

otseturustus“). Toormetootjate paremat integreerimist toiduahelasse on täiendavalt kavas toetada

ka investeeringumeetmete abil: artikli 18 lõike 1 punkti b alusel rakendatava meetme

„Investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks“ raames on kavas toetada 15

miljoni euro ulatuses tootjarühmade investeeringuid põllumajandustoodete töötlemisse ja

turustamisse ning põllumajandustoodete töötlemisega alustada soovivate mikroettevõtetest

põllumajandustootjate sellealaseid investeeringuid.

Loomade heaolu valdkonnas on eelmises peatükis peamiste vajadustena identifitseeritud loomade

heaolu alase teadlikkuse tõstmine ning seadusandlusest kõrgemate loomapidamisstandardite

järgimise propageerimine ja toetamine. Kõrgemate loomapidamisstandardite toetamine on otseselt

adresseeritav artikli 34 kohase meetmega „Loomade heaolu“, mis on käesoleva sihtvaldkonna alt ka

programmeeritud. Teine otsene sekkumise võimalus on läbi meetme „Teadmussiire ja teavitus“

Kõrgemate loomapidamisstandardite järgimisele on võimalik kaasa aidata ka investeeringutoetuste

abil. MAKis on valitud selleks kaudne tee - artikli 18 lõike 1 punkti a alusel rakendatavas meetmes

„Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ on üheks läbivaks

eelistuskriteeriumiks nende taotlejate eelistamine, kellel on kohustus artikli 34 kohase loomade

heaolu toetuse meetme raames.

121


3.2.4 Prioriteet 4: Põllumajanduse ja metsandusega seotud ökosüsteemide ennistamine,

säilitamine ja parandamine

Kõnealuse prioriteedi alt on n.ö. blokk-programmeeritud artikli 29 kohane meede „Põllumajanduslik

keskkonnatoetus“. Nimetatud meetme raames panustab põhitoetus („Keskkonnasõbraliku

majandamise toetus“), mis hõlmab mitmeid positiivse keskkonnamõjuga tegevusi, suuremal või

vähemal määral kõigisse kolme sihtvaldkonda ning seda ei ole alljärgnevalt sihtvaldkondade all eraldi

välja toodud. Samuti on tervikuna prioriteedi alt blokk-programmeeritud artikli 30 kohane meede

„Mahepõllumajandus“.

Sihtvaldkond 4A: Euroopa maastike elurikkuse ja seisundi ennistamine, säilitamine ja

parandamine, sealhulgas Natura 2000 aladel ja suure loodusliku väärtusega aladel

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamiste vajadustena toodud välja kõikide Eestis

looduslikult esinevate liikide soodsa seisundi tagamine ja liigilise mitmekesisuse säilitamine kõikides

selle avaldumisvormides (kaasa arvatud geneetiline mitmekesisus), kultuurtaimede sortide ja

koduloomade tõugude geneetilise mitmekesisuse säilitamine, poollooduslike koosluste hooldamise

toetamine ka väljapool kaitsealasid, kõrge loodusväärtusega põllumajandustegevuse määratlemine ja

selle toetamine, loodus- ja kultuurmaastike mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine,

metsauuendustööde tegemine, tähelepanu pööramine metsatulekahjude ennetamisele ning

mullakvaliteedi säilitamiseks ja metsadele ligipääsu säilitamiseks kuivendussüsteemide ja metsateede

säilimise ja toimimise tagamine. Sihtvaldkonna alt on eraldi programmeeritud artikli 31 alusel

rakendatavad meetmed „Natura 2000 toetus põllumajandusmaale“ ja „Natura 2000 toetus

122


erametsamaale“, millises valdkonnas ei ole strateegia toetuse eesmärkide, toetuse ulatuse ja mahu

osas muutunud võrreldes MAK 2007–2013-ga. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse eritoetustena on

antud sihtvaldkonna alt programmeeritud alameetmed „Ohustatud tõugu looma pidamise toetus“ ja

„Kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus“, millega adresseeritakse kultuurtaimede sortide ja

koduloomade tõugude geneetilise mitmekesisuse säilitamise vajadust, samuti „Poolloodusliku

koosluse hooldamise toetus“. Ohustatud tõugu loomade pidamise ja kohalikku sorti taimede

kasvatamise puhul on strateegia senisega võrreldes ambitsioonikam, nähes ette täiendavate loomaja

taimeliikide toetamise ja olemasolevate toetamise suuremas mahus. Poollooduslike koosluste

puhul ei ole toetuse ulatuse mõttes ressursside piiratusest ning prioriteetidest tulenevalt MAKi

raames võimalik tegeleda väljaspool kaitstavaid alasid asuvate poollooduslike kooslustega, selle

asemel on plaanis tõhustada olemasolevate toetusega hõlmatud alade majandamist.

Sihtvaldkond 4B: Veemajanduse ja maaharimise parandamine ning vee raamdirektiivi eesmärkide

täitmisele kaasaaitamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis toodud välja jätkuv vajadus põllumajanduslike

veekaitsemeetmete järele: sõnnikuhoidlate kordategemine, hajureostuse ohjamine

mahepõllumajandusliku tootmise toetamise jätkamine. Lisaks põllumajandusliku keskkonnatoetuse

alameetmele „Keskkonnasõbraliku aianduse toetus“, mille puhul alameede programmeeritakse selle

sihtvaldkonna alt, on siin nähtud ette ka sekkumine artikli 18 kohases meetmes „Investeeringud

põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamiseks“, kus antud sihtvaldkonna alt

programmeeritakse eraldi toetatav tegevus „sõnnikuhoidla ehitamine“. Samuti on nimetatud

meetmel kaudne mõju antud sihtvaldkonna jaoks, läbi valdkonnaspetsiifilise eelistuskriteeriumi

ettenägemise sõnnikuhoidlatesse investeerimise puhul.

Sihtvaldkond 4C: Mullaharimise, erosiooni, väetiste ja pestitsiidide majandamise parandamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamiste vajadustena välja toodud muldade

orgaanilise aine sisalduse säilitamine, et vältida mulla väljakurnamist, turvasmuldade harimise

vältimine või vähendamine, turbaalase püsirohumaade alla viimise soodustamine ning lupjamistööde

tegemine vähemalt 25-30 000 hektaril aastas happeliste muldade neutraliseerimiseks. Käesolevas

sihtvaldkonnas programmeeritakse põllumajandusliku keskkonnatoetuse alameede „Piirkondlik

mullakaitse toetus“, millega eeskätt tegeldakse turvasmuldadega ning happeliste muldadega seotud

vajadustega.

123


3.2.5 Prioriteet 5: Loodusvarade tõhusama kasutamise edendamine ja üleminek vähem CO 2 -heiteid

tootvale ja kliimamuutuste suhtes vastupidavale majandusele põllumajanduses ning toiduaineteja

metsandussektoris

Sihtvaldkond 5B: Põllumajandusettevõtete ja toiduainetetööstuse energiakasutuse tõhustamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamise vajadusena välja toodud mootorkütuste

tõhusam kasutus põllumajandussektoris. Eraldi sekkumist selles sihtvaldkonnas ei ole ette nähtud,

kaudselt on võimalik sihtvaldkonnaga tegeleda artikli 18 kohaste meetmetega „Investeeringud

põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ ja „Investeeringud põllumajandustoodete

töötlemiseks ja turustamiseks“. Põllumajandusinvesteeringute toetusmeetme raames on võimalik

toetada energiasäästlikumate ja taastuvaid kütuseid (biokütused ja biometaan) tarbivate

põllumajandusmasinate kasutuselevõtmist, samuti GPS-seadmete kasutamist

põllumajandusmasinates.

124


Sihtvaldkond 5C: Taastuvate energiaallikate, kõrvalsaaduste, jäätmete, jääkide ja muude toiduks

mittekasutatavate toorainete pakkumise ja kasutamise hõlbustamine biomajanduse edendamise

eesmärgil

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamise vajadusena välja toodud biogaasist elektri

ja soojuse tootmise toetamine, samuti biogaasi tootmiseks rohtse biomassi kasutamise võimaluste,

biogaasi tootmisel tapajäätmete kasutamise võimaluste ning biogaasi tootmise kääritusjäägi

omaduste ja laotamise uurimine. Selle sihtvaldkonna all on ette nähtud sekkumine artikli 18 kohases

meetmes „Investeeringud põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamiseks“, kus antud

sihtvaldkonna alt programmeeritakse eraldi toetatav tegevus „biomassi töötlemine ja biomassist

bioenergia tootmine“.

Sihtvaldkond 5D: Põllumajandustegevusest tingitud kasvuhoonegaaside ja ammoniaagi

heitkoguste vähendamine ning õhukvaliteedi parandamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamiste vajadustena välja toodud biomassi

kasutamise ja taastuvenergia tootmise, loomakasvatusehitistesse (sh sõnnikuhoidlad) investeerimise

ning põllumajandusettevõtete tehnoloogia taseme tõstmise soodustamine. Selle sihtvaldkonna alt ei

ole eraldi meetmeid või alameetmeid programmeeritud, sekkumine toimub läbi artikli 18 kohase

meetme „Investeeringud põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamiseks“ raames

toetatavate tegevuste (investeeringud bioenergia tootmisesse, investeeringud sõnnikuhoidlatesse).

Eelmainitud eeldatavad sekkumised panustavad ka sihtvaldkondade 5B ja 5C raames identifitseeritud

vajaduste rahuldamisse.

Sihtvaldkond 5E: Põllumajanduses ja metsanduses CO 2 sidumise edendamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamise vajadusena välja toodud turvasmuldade

võimalikult vähese harimise soodustamine, samuti põllumajandustootjate nõustamis- ja

koolitamistegevustesse panustamine, et muuta majandamisvõtteid jätkusuutlikumaks. Selle

sihtvaldkonna alt ei ole eraldi meetmeid või alameetmeid programmeeritud, sihtvaldkonna raames

identifitseeritud vajaduste rahuldamisele aitab kaasa sekkumine sihtvaldkonnas 4C.

125


3.2.6 Prioriteet 6: Sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise ja maapiirkondade majandusliku

arengu edendamine

Sihtvaldkond 6A: Tegevusvaldkondade mitmekesistamise, väikeettevõtete loomise ja arendamise

ning töökohtade loomise hõlbustamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamiste vajadustena välja toodud ettevõtluse

arendamine ja mitmekesistamine, sh töökohtade loomine, samuti ettevõtjatevahelise koostöö

soodustamine. Käesolevas sihtvaldkonnas programmeeritakse tervikuna vastavalt artiklite 20 ja 27

kohased meetmed „Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas

mittepõllumajandusliku tegevuse suunas“ ja „Metsandussaaduste töötlemine ja turustamine“ ning

osaliselt artikli 18 kohane meede „Investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja

turustamiseks“ (väikeettevõtete osas). Töökohtade loomisele vajadust adresseeritakse neist ainsana

meetmega „Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas

mittepõllumajandusliku tegevuse suunas“.

Sihtvaldkond 6B: Maapiirkondade kohaliku arengu soodustamine

Antud sihtvaldkonna puhul on eelmises peatükis peamiste vajadustena välja toodud

investeeringutoetuste ja muude meetmete abil väikeettevõtluse edendamise ja töökohtade loomise

soodustamine maapiirkondades, ning kvaliteetsete teenuste (sh e-teenuste ja kogukonnateenuste)

kättesaadavuse kindlustamine ja aja lühendamine nende teenuste kättesaamiseks. Käesoleva

sihtvaldkonna alt programmeeritakse ainsa meetmena artiklite 42–45 kohane meede Leader, samuti

aitavad sihtvaldkonnas identifitseeritud vajaduste rahuldamisele kaasa sekkumised sihtvaldkonnas

6A. Leader ise panustab eeldatavalt sihtvaldkondadesse 1A, 2A, 3A, 4B, 5C, 6A ja 6C.

126


18 meedet/vahendit

Ülevaade maaelu arengukava strateegiast

P2: põllumajandusettevõtete

konkurentsivõime

edendamine

2A:

restruktureerimine

2B: põlvkondade

vahetus

P3:toiduahela korraldamise

ja riskijuhtimise

edendamine

3A: integreerimine

toiduahel.

3B:

riskijuhtimine

P4: ökosüsteemide ennistamine,

säilitamine ja parandamine

4A:

elurikkus

4B:

vesi

4C:

muld

P5: ressursitõhususe edendamine ning üleminek vähese

CO 2 heitega ja kliimamuutuste suhtes vastupidavale

majandusele

5A: veekasutuse

tõhusus

5B:

energiatõhusus

art 15 teadmussiire ja teave X X X X X X X

5C:

taastuvenergia

5D: heitkoguste

vähend.

5E:

süsiniku

sidumine

P6: sotsiaalse kaasatuse, vaesuse

vähendamise ja maapiirkondade

majandusliku arengu edendamine

6A:

mitmekesistamine

6B:

kohalik

areng

6C:

IKT

art 16 nõuandeteenused X X X X X

art 36 koostöö X X X X X X X

art 31 CPR fondide toetus CLLD-le X

art 18 inv. materiaalsesse varasse X X X X X X X X X X

art 20 pm.- jt. ettevõtete areng X X X X

art 21 põhiteenused ja külauuendus

art 19 pm. taastamine ja ennetus

art 22 inv. metsaalade arengusse X X

art 17 kvaliteedikavad X

art 28 tootjarühmade loomine X

art 37 riskijuhtimine

art 29 keskkonna- ja kliimatoetus X X X X X

art 30 mahepõllumajandus X X

art 31 Natura 2000 ja WFD toetused X

art 32 toetused piirangutega aladele

art 35 metsakeskkonna ja kliimatoet.

art 34 loomade heaolu X

127


3.3 Strateegia horisontaalsete vajadustega tegelemiseks

Antud alapeatükk valmib hiljem.

128


4. Eeltingimuste täitmise analüüs

4.1 GAEC, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded, asjakohased riiklikud

miinimumnõuded

GAEC: maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid

Valdkond

Põhiküsimus

Nõuded ja standardid

Keskkond,

kliimamuutused,

maa hea põllumajandusseisund

Vesi • Vooluveekogude äärde puhverribade rajamine i

• Loataotlusmenetluste täitmine, kui vee kasutamiseks

niisutamiseks tuleb taotleda luba

• Põhjavee kaitse reostuse eest: otseheite keelamine põhjavette

ning meetmed hoidmaks ära põhjavee kaudset reostust heite

pinnasele juhtimise ja pinnase läbi toimuva ohtlike ainete

infiltratsiooni kaudu, nagu on loetletud direktiivi 80/68/EMÜ lisas

Eestis kehtestatud nõuded

• Vooluveekogu äärde tuleb jätta puhverriba, kus on keelatud kasutada väetist. Puhverriba laius

tavalisest veepiirist mõõdetuna on vähemalt:

1) 1 meeter – alla 10 km 2 valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolul;

2) 10 meetrit – jõe, oja, peakraavi ja kanali puhul ning üle 10 km 2 valgalaga maaparandussüsteemi

eesvoolul.

• Taotlejal, kes kasutab põllumajandusmaa niisutamiseks põhjavett rohkem kui 5 m 3 või pinnavett

rohkem kui 30 m 3 ööpäevas, peab olema «Veeseaduse» §-s 8 sätestatud vee erikasutusluba.

Muld ja

süsinikuvarud

Eestis kehtestatud nõuded

• Minimaalne taimkate

• Kohaspetsiifilistele tingimustele vastav minimaalne maakasutus

erosiooni piiramiseks

• Mullas orgaanilise aine sisalduse taseme säilitamine, sealhulgas

koristusjäätmete põletuskeeld ii

• Haanja, Otepää, Valgjärve, Vastseliina ja Misso vallas asuvast põllumajandusmaast, mida taotlejal

on õigus kasutada, peab vähemalt 30% olema talvise taimkatte all. Talviseks taimkatteks loetakse

1. novembrist kuni 31. märtsini põllumajandusmaal olevad põllumajanduskultuurid ja kõrretüü.

• Üle 10% kaldega aladel tuleb erosiooni takistamiseks põllumajandusmaa harimisel kasutada

sobivaid agrotehnilisi võtteid. Sobivateks agrotehnilisteks võteteks on mulla harimine risti

129


GAEC: maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid

Valdkond

Põhiküsimus

Nõuded ja standardid

kallakuga, püsirohumaa rajamine, heintaimede kasvatamine, orgaaniliste väetiste kasutamine

kooiskõlas «Veeseaduse» §-ga 26 1 , minimeeritud mullaharimine, kaitseribade rajamine küngaste

nõlvadele või veekogude kallastele või muu mullaerosiooni takistav tegevus.

• Põllumajandusmaal kulu, heina ja põhku põletada ei ole lubatud.

Maastik,

hooldustööde

minimaalne

tase

Eestis kehtestatud nõuded

• Maastikule iseloomulike vormide säilitamine, sealhulgas

vajaduse korral hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumina või

üksikute puudena, põlluservad ja terrassid[…], ning [...] valikuna

meetmed invasiivsete taimeliikide vältimiseks [...]

• Põllumajandusmaal asuvat «Looduskaitseseaduse» § 4 lõikes 1 sätestatud kaitstavat looduse

üksikobjekti ja «Muinsuskaitseseaduse» § 3 lõikes 2 sätestatud kinnismälestist ei tohi rikkuda ega

hävitada.

• Põllumajandusmaal rakendatakse «Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse» 6.

peatükis sätestatud tuulekaera tõrjeabinõusid. Kui põllumajandusmaal esineb tuulekaera, esitab

taotleja Põllumajandusametile viivitamata, kuid hiljemalt 31. juuliks, põllumajandusministri 27.

detsembri 2004. a määruse nr 196 “Tuulekaera tõrjeabinõud” lisas 1 toodud vormi kohase teatise

tuulekaera esinemise kohta.

• Põllumajandusmaa, mille kohta toetust ei taotleta, on hooldatud, kasutades selliseid agrotehnilisi

võtteid, mis välistavad ebasoovitava taimestiku ulatusliku leviku ning võimaldavad seda maad

kasutusele võtta põllumajandusliku tegevusega tegelemiseks ilma lisakuludeta järgmisel

kasvuperioodil, ning nimetatud maal täidetakse lõigetes 12 ja 14 sätestatud nõudeid

Väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded

Väetiste kasutamise miinimumnõuded

NÕUE 1: Orgaanilisi ja mineraalväetisi ei tohi laotada 1. detsembrist kuni

31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või

perioodiliselt üleujutatud, või veega küllastunud maale

Vastav Eesti seadus

Veeseadus § 26 1 lg 4 2

130


NÕUE 2: Väetise laotamine pinnale on keelatud haritaval maal, mille

maapinna kalle on üle 10%. Kui maapinna kalle on 5-10%, on pinnale

väetise laotamine keelatud 1. novembrist kuni 15. aprillini.

Veeseadus § 26 1 lg 4 1

NÕUE 3: Allikate ja karstilehtrite ümbruses on 10 m ulatuses veepiirist või

karstilehtrite servast keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite

kasutamine ning vee kvaliteeti ohustav muu tegevus

Veeseadus § 26 1 lg 5

NÕUE 4: Põllumajandusloomade pidamisel peab sõnnikuhoidla või

sõnniku- ja virtsahoidla mahutama vähemalt nende 8 kuu sõnniku ja

virtsa. Kui sügavallapanuga laut ei mahuta kaheksa kuu sõnnikukogust,

peab laudal olema ülejääva koguse mahutav sõnnikuhoidla. Sõnnikuga

kokkupuutuvad konstruktsioonid peavad vastama sõnnikuhoidlatele

esitatavatele nõuetele. Kui loomapidaja suunab sõnniku hoidmisele või

töötlemisele oma ettevõtte teise hoidlasse või töötlemiskohta või lepingu

alusel teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta, peab loomakasvatushoone

kasutamisel olema tagatud lekkekindla hoidla olemasolu, mis mahutab

vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse.

Veeseadus §26 2 lg2, 3

ja 3 1

NÕUE 5: Põllumajandustootja peab hoidma loomapidamishoonetes

tekkivat sõnnikut sõnnikuhoidlates ja/või aunades, sõnnikuaun paikneb

veeobjektide suhtes nõutud kaugusel ning aunades hoidmise tingimustest

peetakse kinni.

Veeseadus § 26 2 lg 5,

§ 26 3 lg 6; § 29 lg 1-4;

Vabariigi Valitsuse (VV)

määrus nr 17 § 6 lg 1-2

ja VV määrus 288 § 6 lg

1-3 + Lisa 2: ”nõutud

kaugused” kehtivates

seadusaktides

NÕUE 6: Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta

keskmiselt kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit aastas, kaasa arvatud

karjatamisel loomade poolt maale jäetavas sõnnikus sisalduv lämmastik ja

fosfor. Mineraalväetistega on lubatud aastas anda haritava maa ühe

hektari kohta selline kogus lämmastikku ja fosforit, mis on

põllumajanduskultuuride kasvuks vajalik. Mineraallämmastiku kogused,

mis on suuremad kui 100 kilogrammi hektari kohta aastas, tuleb anda

Veeseadus § 26 1 lg 4;

Mineraalväetistega

aastas haritava maa ha

kohta lubatud

lämmastiku kogused

sõltuvalt kasvatatavast

kultuurist ja

131


jaotatult.

planeeritavast saagist

on sätestatud VV

määruse nr 288 lisas.

NÕUE 7: Mineraalväetise hoidla peab olema ehitatud nii, et väetis ei

satuks keskkonda.

Veeseadus § 26, VV

määrus nr 288 § 2 ja 3

NÕUE 8: Veekaitsevööndis on keelatud väetise kasutamine ning

sõnnikuhoidla või -auna paigaldamine.

Veeseadus § 29 lg 2 ja

lg 4 p 4

Veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist on:

• Läänemerel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel – 20

m;

• teistel järvedel, veehoidlatel, jõgedel, ojadel, allikatel,

peakraavidel ja kanalitel ning maaparandussüsteemide

eesvooludel – 10 m;

• maaparandussüsteemide eesvooludel valgalaga alla 10 km 2 – 1 m.

Taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded

NÕUE 1: Taimekaitsevahendi turustaja ja taimekaitsevahendi turule

lubamise otsuses ettenähtud juhul ka taimekaitsevahendi ostja ja kasutaja

peavad olema läbinud taimekaitsekoolituse ja neil peab olema

taimekaitsetunnistus.

Vastav Eesti seadus

Taimekaitseseadus §

79 lg 1

NÕUE 2: Kasutuses olev taimekaitseseade, välja arvatud käsi- ja selgprits,

peab olema läbinud korralise tehnilise kontrolli iga kolme aasta järel.

Puhtimisseade ja udutaja peavad olema läbinud korralise tehnilise

kontrolli iga viie aasta järel.

Taimekaitseseadus §

87 lg 1

Alates 1.1.2014:

Taimekaitsevahendi turustaja, professionaalne kasutaja ja nõustaja

peavad olema läbinud taimekaitsekoolituse ning neil peab olema selle

läbimist tõendav taimekaitsetunnistus.

alates 26.11.2013:

Taimekaitseseadus § §

78 2 lg 1

132


4.2 Juurdepääs EAFRD-le

Toetustest teavitamine ja vajaliku info avalikustamine toimub vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) … ja selle

korraldamise tagab MAKi korraldusasutus. Teavituse eesmärk on tagada võimaliku sihtrühma, aga ka laiema

avalikkuse objektiivne informeeritus toetustest, nende taotlemise tingimustest ja taotluste vastuvõtu ajast

ning info, kust vajadusel saada täpsemat lisateavet. Piisav ja täpne teadvustatus aitab saavutada toetuste

võimalikult läbipaistva ja eesmärgipärase kasutamise. Põllumajandusministeerium kui korraldusasutus ning

PRIA kui makseagentuur teevad koostööpartneritega kõik vajaliku, et tagada avalik juurdepääs

dokumentidele ja teavitada potentsiaalseid toetuse taotlejaid ning avalikkust regulaarselt ja koordineeritult

MAKiga seotud teemadest. Lisaks eelnevale peavad kõik MAKi rakendamisega seotud asutused tagama

avaliku juurdepääsu asjasse puutuvatele dokumentidele ning teavitama toetuse saajaid ja avalikkust MAKi

rakendamisega seotud asjaoludest.

MAKi veebilehe aadress on www.agri.ee/mak. Veebilehele koondatakse värsked uudised, pressiteated,

vajalikud õigusaktid ja kontaktandmed, taotluste vastuvõtu kuupäevad, info seminaride ja teabepäevade

kohta, asjakohane statistika, ülevaade MAKi edenemise kohta jne. Veebilehel tehakse kasutajale lihtsaks

küsimuste esitamine ja probleemide tõstatamine, millele korraldusasutuse või makseagentuuri ametnikud

vastavad.

Potentsiaalsete taotlejate puhul võime eristada järgmisi gruppe: ettevõtjad, mittetulundusühingud (MTÜ),

sihtasutused (SA) ja nende liidud, kohalikud tegevusgrupid, füüsilisest isikust ettevõtjad, eraisikud ning

teatud toetuste puhul ka riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused, teadus- ja arendusasutused. Nii

korraldusasutus kui makseagentuur korraldavad nende sihtrühmade teavitamiseks seminare ja teabeüritusi,

mida rahastatakse MAK tehnilise abi vahenditest. Põllumajandusministeeriumi ja PRIA teenistujad peavad

MAKi meetmeid ja toetuste taotlemist tutvustavaid ettekandeid infopäevadel, koolitustel, konverentsidel,

liitude, konsulentide koolitustel ning vastavad seal kohalolijate küsimustele. LEADER valdkonna spetsialistid

esinevad Maamajanduse Infokeskuse korraldatavatel üritustel LEADER tegevusgruppidele. Potentsiaalsetele

taotlejatele ning konsulentidele ja nõustajatele suunatud infoürituste ja koolituste puhul on rõhk suunatud

eelkõige meetme- ja taotlemisspetsiifilise info edastamisele. Laiemale huviliste ringile tutvustatakse MAKi

meetmeid iga-aastaselt Maamessil.

Teadus- ja arendustegevus on konkurentsivõime seisukohalt olulise tähtsusega, uuenduslikkusest,

tootearendusest ja uutest teaduslahendustest sõltub ettevõtete ekspordivõimekus ja lisandväärtuse kasv.

Riigiinfo edastamine nõuandesüsteemis ja partneritele toimub e-posti listi: teabelevi@nouandeteenistus.ee

kaudu. Listi kaudu edastatakse nii ministeeriumide, teadusasutuste kui partnerite pressiteateid ja infot

õigusaktide jõudmise kohta Eelnõude Infosüsteemi. Nõustajatele korraldatavate teabepäevade ja koolituste

kaudu jõuab teave enamuseni sihtrühmadest. Võrreldes MAK 2007-2013 perioodiga vähendatakse

meetmetega otseselt seotud teabe edastamise (nõuandeteenuste ja teavitustegevuste) toetamist.

Veebilehel www.nouandeteenistus.ee (varasem www.pikk.ee) kajastatakse teavet, uudiseid ja kokkuvõtteid

põllu- ja maamajanduse ettevõtjate jaoks.

PRIA makseagentuurina vastutab järgmiste ülesannete täitmise eest: potentsiaalsete taotlejate teavitamine

taotluste vastuvõtu perioodist; toetuse saamise tingimustest; taotlusvormide täitmiseks vajalike

juhendmaterjalide koostamise ja levitamise eest; toetuse taotlejate teavitamise eest taotluste

menetlemisega seonduvatest tegevustest. Kõigile võrdse juurdepääsu tagamiseks toimub enne iga meetme

taotlusvooru avanemist laiem info levitamine PRIA kodulehel www.pria.ee, kus on aktuaalsete

taotlusvoorude info eraldi välja toodud. Suuremate sihtgruppide teavitamiseks kasutatakse ka trükiste

masspostitust, teavitust e-kirjaga ning pressiteadetega. Igakuiselt annab PRIA välja elektroonilist infokirja,

kus teavitatakse saabuvatest taotlusvoorudest. PRIA elektrooniline infokiri ilmub üks kord kuus, MAKi

teemasid käsitletakse igas e-infokirjas.

PRIA maakondlike teenindusbüroode teenistujad kutsuvad igal aastal telefoni või e-posti teel enne

pindalatoetuste taotlusvooru taotlejaid varakult e-PRIAs põlde üle vaatama ja e-PRIA kaudu toetusi

taotlema. Soovijaid abistatakse maakondlikes teenindusbüroodes asuvate kliendiarvutite juures e-PRIA

kasutamisel. Lisaks jagatakse pindalatoetuste taotlejatele eeltäidetud andmetega taotlusvorme,

juhendmaterjal taotlemise nn põhitõdedega ning väljastatakse taotlejatele põllumassiivide kaardid.

133


Taotlejate abistamiseks vajalike dokumentide täitmiseks on avatud investeeringutoetuste ja otsetoetuste

(pindala- ja loomatoetused) infotelefonid, kust on võimalik telefonitsi või e-kirja teel abi saada. Klientide

kirjalike pöördumiste ja päringute jaoks toimib e-posti aadress info@pria.ee, kuhu laekuvatele päringutele

vastavad samad inimesed, kes töötavad infotelefonil.

Selleks, et taotlejad saaksid võimalikult varakult oma tegevusi planeerima hakata, on PRIA kodulehel

http://www.pria.ee/et/oluline-info/vaade/toetuste_ajakava/toetuste_ajakava/ üleval toetuste ajakava

võimalikult varakult kalendriaasta algul. See ajakava näitab planeeritud taotlusperioode, mis võivad

erinevatel põhjustel muutuda: täpsed ja lõplikud taotluste vastuvõtu ajad meetmete lõikes teatab PRIA

Ametlikes Teadaannetes üldjuhul kuu enne taotlusvooru avanemist.

Edasi on arendatud e-PRIA teenuste portaali nii toetuste taotlemise kui kuludokumentide jt andmete

esitamise ja vaatamise hõlbustamiseks. Igal aastal lisandub e-PRIAsse uusi teenuseid ning PRIA on seadnud

eesmärgiks kõiki enamkasutatavaid teenuseid pakkuda klientidele ka portaali kaudu. Seega lihtsustub

toetuste taotlemise ja menetlusega seonduv ja taotleja saab juurdepääsu oma andmetele kodust lahkumata.

PRIA kodulehe vahendusel saavad kliendid broneerida aega (kindel päev ja kellaaeg) taotluste ja andmete

esitamiseks, samuti e-PRIA kliendiarvutite kasutamiseks PRIA maakondlikes teenindusbüroodes.

Süvendatud teavitamist vajavate teemade ja probleemide teadasaamiseks koguvad infot ja annavad PRIA

teabeosakonnale sisendi menetlusbürood, kontrolli valdkonna spetsialistid, klienditeenindajad, maakondlike

teenindusbüroode infotelefonide töötajad. PRIA on koostanud üksikute spetsiifiliste probleemide kohta

selgitavaid tekste, mida on avaldatud e-infokirjades, kodulehel ja ka meedias.

PRIA kodulehe ja teenindusbüroode vahendusel on kõigil võimalik anda PRIA-le tagasisidet PRIA

tegevusvaldkonda ja meetmeid puudutavates küsimustes. Kliendi tagasiside menetlemiseks ja vastamiseks

on PRIAs välja töötatud vastav kord.

Põllumajandusministeerium ja PRIA avaldavad pressiteateid otseselt MAKi meetmetega seotud teemadel,

mida kajastatakse mõlema asutuse veebilehtedel ja meedias.

PRIA kodulehelt on võimalik saada teavet kõigi rakendunud toetusmeetmete kohta. Koduleht vahendab ka

statistikat toetuste määramise ja maksmise kohta. PRIA, Põllumajandusministeeriumi ja AS Regio koostöös

on valminud virtuaalne toetuste veebikaart, mis kajastab MAKi (ja EKFi) määratud ja makstud toetusi

meetmete, summade, klientide ja nende asukohtade kohta alates aastast 2007. Andmed uuenevad kord

ööpäevas http://kls.pria.ee/toetuste-veebikaart/.

Välja makstud EAFRD toetuste kohta on võimalik andmeid leida ka finantsaastate lõikes koostatud

otsingusüsteemist www.pria.ee/et/toetused/toetusesaajad/.

134


5. Tulemusraamistik

Antud peatükk valmib hiljem.

135


6. Meetmed

6.1 Maapiirkonna määratlus

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (eelnõu) Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist

(EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta artiklile 50 määratleb korraldusasutus maapiirkonna mõiste

programmi tasandil.

Teatud meetmeid saab rakendada üksnes maapiirkonnas:

• teadmussiire (maapiirkonna VKE-d – ei rakenda);

• nõuanne (maapiirkonna VKE-d – ei rakenda);

• mittepõllumajanduslik starditoetus (ei rakenda);

• majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas;

• baasteenused ja külaareng (ei rakenda horisontaalselt).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (eelnõu), millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse

raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi,

Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette

üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006 artikkel 28 kohaselt on LEADER suunatud konkreetsetele

allpiirkondlikele territooriumidele ning ellu viidud piirkonnapõhiste kohaliku arengu strateegiate kaudu.

Seega on vajalik määratleda ka LEADER tegevuspiirkond.

Nimetatud meetmetest/tegevustest on plaanis rakendada meedet Investeeringud majandustegevuse

mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse suunas ning LEADER kohalikuks

arenguks.

2007-2013 perioodil kasutas Eesti haldusjaotuslikku maapiirkonna määratlust, mille kohaselt maapiirkonnaks

loeti valdade ja kuni 4000 elanikega väikelinnade territoorium. LEADER tegevuspiirkond hõlmas ka

suuremaid kui 4000 elanikuga vallasiseseid linnu, kuivõrd need moodustavad vallaga ühtse haldusüksuse.

2014-2020 perioodil on plaanis jätkata senise maapiirkonna määratlusega, tehes selles mõningaid

objektiivseid sotsiaal-majanduslikest näitajatest tulenevaid täpsustusi. Traditsioonilise haldusjaotusliku

lähenemise eelised on, et see on lihtsasti mõistetav ja määratav, statistika on lihtsustatud ning kuivõrd

metoodika on siiani kasutuses olnud, on sellega lihtne jätkata.

Maapiirkonna määratlus 2014-2020 perioodiks hõlmab:

• vallad, v.a vallad, mille puhul on täidetud kõik järgnevad rahvastiku kasvu, madalat tööpuudust,

kõrgeid sissetulekuid iseloomustavad kriteeriumid:

o kohalikud omavalitsused, kus rahvaarv on viimase 10 aasta jooksul (2002-2012) kasvanud üle

20%;

o kohalikud omavalitsused, kus tööpuudus on alla poole Eesti keskmisest (10,2%);

o kohalikud omavalitsused, kus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu on vähemalt 20% kõrgem

Eesti keskmisest (797,7 eurot);

• kuni 4000 elanikuga väikelinnad, sh kuni 4000 elanikuga vallasisesed linnad.

Vallad, mis vastavad eelpool kirjeldatud rahvastiku kasvu, madala tööpuuduse ja üle keskmise sissetulekute

kriteeriumidele

Omavalitsusüksus Kohalikud

Kohalikud

Kohalikud

omavalitsused, kus omavalitsused, kus omavalitsused, kus

rahvaarv on viimase tööpuudus on alla palgatöötaja

10 aasta jooksul poole Eesti keskmisest kuukeskmine

kasvanud üle 20%

(2002-2012)

(2011)

brutotulu (eurot) on

vähemalt 20% kõrgem

Eesti keskmisest

136


(2011)

Kiili vald + 100,6% 0,9% 1042,09

Viimsi vald + 94,4% 3,6% 1188,22

Harku vald + 93,4% 3,1% 1123,96

Rae vald + 67,4% 3,6% 1044,88

Saue vald + 36% 4,1% 1057,16

Saku vald + 26,3% 3,7% 997,04

Allikas: arvutused Statistikaameti andmete põhjal, Statistikaameti piirkondliku statistika portaal

Linnad, mille rahvaarv on alla 4000 elaniku

Elanike arv 0-4000 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Mõisaküla linn 1051 1040 1023 1013 1002 983

Kallaste linn 1141 1134 1129 1115 1106 1096

Suure-Jaani vallasisene linn 1237 1236 1228 1223 1219 1212

Abja-Paluoja vallasisene linn 1354 1345 1334 1317 1301 1283

Antsla vallasisene linn 1433 1410 1398 1386 1371 1360

Lihula vallasisene linn 1442 1425 1415 1404 1396 1389

Võhma linn 1525 1515 1508 1493 1490 1481

Mustvee linn 1630 1610 1596 1592 1583 1567

Püssi linn 1822 1814 1809 1802 1792 1783

Karksi-Nuia vallasisene linn 1982 1970 1952 1942 1931 1921

Otepää vallasisene linn 2099 2087 2075 2077 2070 2054

Kilingi-Nõmme vallasisene linn 2120 2106 2095 2082 2075 2066

Tamsalu vallasisene linn 2557 2544 2534 2522 2504 2492

Narva-Jõesuu linn 2691 2645 2616 2602 2591 2564

Räpina vallasisine linn 2876 2877 2867 2852 2830 2817

Tõrva linn 3106 3101 3101 3099 3090 3077

Kehra vallasisene linn 3128 3126 3116 3098 3092 3092

Loksa linn 3454 3437 3405 3403 3384 3372

Kärdla linn 3695 3678 3662 3634 3635 3633

Kunda linn 3738 3712 3689 3669 3652 3614

Sindi linn 4039 4011 3996 3979 3972 3963

Allikas: Statistikaamet

Arvestades, et LEADER-lähenemise puhul on Eestis tekkinud 26 kohalikku tegevusgruppi, kes katavad üle

99% käesoleval perioodil maapiirkonnana määratletud aladest, siis on otstarbekas olemasoleva

tegevuspiirkonna määratlusega jätkata. LEADER tegevuspiirkond 2014-2020 perioodiks hõlmab:

• vallad;

• kuni 4000 elanikuga väikelinnad;

• vallasisesed linnad.

Samas on meetmete sarnasest suunitlusest tulenevalt otstarbekas ühtlustada seda võimalikult suures

ulatuses majandustegevuse mitmekesistamise meetme raames kasutatava maapiirkonna määratlusega,

sellest tulenevalt tehakse LEADER tegevuspiirkonna määratluses 2014-2020 perioodiks järgmised

muudatused:

• vallad, mida iseloomustab rahvastiku kasv, madal tööpuudus ja kõrged sissetulekud ning mis on

sellest tulenevalt maapiirkonna määratlusest välja jäetud, võetakse kohalike tegevusgruppide vahel

vahendite jagamisel arvesse vähenduskoefitsiendi alusel;

137


• vallasisesed linnad, mille rahvaarv ületab 4000 elanikku, lähevad kohalike tegevusgruppide vahel

vahendite jagamisel arvesse vähenduskoefitsiendi alusel.

Vallasisesed linnad, mille rahvaarv on üle 4000 elaniku

Elanike arv 4000-10 000 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Rapla vallasisene linn 5649 5641 5645 5630 5648 5637

Türi vallasisene linn 6086 6038 6010 5972 5936 5911

Tapa vallasisene linn 6502 6458 6413 6371 6344 6333

Jõhvi vallasisene linn 11 375 11 294 11 190 11 088 11 025 10 932

Allikas: Statistikaamet

6.2 Rahastamisvahendid

Põhjendus

Tulenevalt Eesti kapitaliturgude hetkeseisust ei ole VKE’del piisavat ligipääsu alternatiivsetele

finantseerimisallikatele (erinevad omakapitali instrumendid) ning piisava tagatise puudumine ja/või

ebastabiilsed rahavood raskendavad ka krediidiasutuste poolt vahendatava laenuraha kättesaadavust.

Seetõttu eksisteerib selge vajadus tekitada selles segmendis juurde võimalusi kapitali (nii laenu kui

omakapitali vahendite) kaasamiseks 191 .

Kapitalile ligipääsu piiratus tuleneb eelkõige sellest, et krediidiasutused on oma tegevust maksimaalselt

optimeerinud, st tegelevad võimalusel suhteliselt suuremahuliste klientidega, kes tegutsevad majanduse

mõttes olulise mahuga ettevõtlusvaldkondades. Tavaliselt on suurettevõtetel tagatised paremad, neil on

selge äriline ajalugu, kõrgem professionaalsus jne. Samuti on pankadel suurtes majandusvaldkondades

paremad teadmised turutrendidest, seega nad suudavad riske paremini hinnata. See omakorda väljendub

näiteks madalamas riskisuses (intressis). Lisaks tuleb arvestada, et tulenevalt laenutoote madalatest

intressimääradest ei taha krediidiasutused võtta suuri riske ning seetõttu on pangad kehtestanud

konkreetsed kvaliteedinõuded (kasumlik tegevusajalugu, tugev rahavoog, piisavad tagatised), mille täitmata

jätmisel kliendile laenu ei väljastata.

Eeltoodu mõjutab eelkõige alustavaid ettevõtteid, millel on lühike tegutsemisajalugu ja puuduvad piisavad

tagatised pangalaenu saamiseks ning kasvavaid ettevõtteid, millel on keeruline saada laenu, kuna pangad

annavad hetkel laenu pigem ainult selles ulatuses, mida ettevõtte olemasolevad rahavood võimaldavad.

Need ettevõtted võivad vajada vastavalt ettevõtluse iseloomule kas riskikapitali investeeringuid, laene või

tagatisi 192 .

Kapitalile ligipääsu piiratus võimendub eriti maapiirkondades uusi töökohti loovate alustavate ettevõtete

puhul, samuti põllumajandustootjatel üldisemalt, kelle majandustulemustes kajastuvad viimaste aastate nii

sisendite kui väljundite turgudel valitsenud suured hinnakõikumised, mis võib omakorda võib tekitada

finantssektoris ebakindlust tuleviku suhtes. Rahastamisvahendid saavad siinkohal efektiivselt pakkuda

finantssektorile tuge sellistes tegevusvaldkondades, kus riigil on parem ülevaade sektori riskidest ning

võimalustest kui finantsasutustel ning osaleda teatud projektide finantseerimisel, maandades osa neid riske,

mida finantseerija tänu informatsiooni asümmeetrilisusele hinnastada ei suuda ning seetõttu tehingusse ei

läheks.

Lisaks ülaltoodule on veel oluline rõhutada, et majanduslikust aspektist on rahastamisvahendite kaasabil

võimalus pehmendada turumajanduse ühte paratamatut kaasnähtust – majanduse tsüklilisust. Turg

tervikuna kaldub majanduskasvu aegadel üleliigse optimismi lainel üle investeerima ning majanduslanguse

ajal liigse konservatiivsuse tõttu optimaalsest tasemest vähem investeeringuid tegema – võimendades

191

Uuring: 2014-2020 perioodi EL vahenditest rahastatavate finantsinstrumentide kasutamise võimalused Eestis,

Rahandusministeerium 2013, AS PricewaterhouseCoopers Advisors,

http://www.struktuurifondid.ee/public/Finantsinstrumendid_2014-2020_lopparuanne_PwC.pdf

192 Ibid.

138


seeläbi majanduse tsüklilisust veelgi. Riik saab rahastamisvahendite kaudu tsüklilisuse amplituudi

vähendada, süstides majanduse jahenedes turule täiendavat raha ning tagades seeläbi sihtgrupile parem

kapitali kättesaadavus rasketel aegadel 193 . Eeltoodu on ka põhjuseks, miks rahastamisvahendid peaksid

olema paindlikud turuvajadustele reageerimisel st. eelistatavalt sisaldama finantstoodete tervikportfelli, mis

võimaldaks vajalikul hetkel kiiresti sobiv toode kasutusele võtta.

Kasutatavad rahastamisvahendid

MAK eesmärkide saavutamiseks vajalike investeeringute tegemiseks tuleb rahastamisvahendite abil tagada

ettevõtjatele parem juurdepääs kapitalile järgmiste maaelu määruse artiklites toodud tegevussuundades:

1. Investeeringud materiaalsesse varasse (artikkel 18), sh:

a. investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks,

b. investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks ning

c. investeeringud põllu- ja metsamajanduse taristu arendamiseks ja hoidmiseks;

2. Põllumajandusettevõtete ja äritegevuse arendamine (artikkel 20), sh investeeringud

majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse suunas;

3. Põhiteenused ja külauuendus maapiirkondades (artikkel 21);

4. Investeeringud uutesse metsandustehnoloogiatesse ning metsasaaduste töötlemisse ja turustamisse

(artikkel 27);

5. Koostöö (artikkel 36).

Rahastamisvahendite täpsem ulatus ja sekkumismehhanismid selguvad peale rahastamisvahendi

eelhindamist, kuid juba olemasolevate teadmiste põhjal saab öelda, et MAK eesmärkide saavutamiseks

vajalike investeeringute tegemiseks on vajadus vähemalt järgmiste finantstoodete järele:

1. Garantiifond koos garantiitasude (osalise) subsideerimisega. Eelkõige alustavatele ettevõtetele ja

mittetulundussektorile kapitalile ligipääsu tagamiseks.

2. Laenufond ettevõtjatele või tegevustele, mis ei ole kaetud investeeringumeetmetega või

projektidele, millesse laenamist peavad krediidiasutused riskantseks. Sõltuvalt tegevustest peaksid

laenud vajadusel olema (osalise) toetuskomponendiga.

193 Ibid.

139


6.3 Meetmete kirjeldus

Teadmussiire ja teavitus (art 15)

Põhjendus

Põllumajanduse ja metsanduse areng ja spetsialiseerumise ning uute väljakutsetega toimetulek nõuab

sobival tasemel tehnilist ja majanduslikku koolitust, et teadmisi ja teavet saada ja vahetada, sealhulgas

parimaid tootmisviise levitada.

Teadmussiire peab hõlmama nii põllumajanduse, toiduainetööstuse ja metsanduse (biomajanduse 194 )

konkurentsivõime, innovatsiooni ja teadmistepõhise majandamise kui põllumajanduskeskkonnaga seotud

teemasid. Omandatud teadmised peaks eelkõige tõhustama põllumajandustootjate, metsa valdajate ja

toiduainetesektoris töötavate isikute ja ettevõtete konkurentsivõimet ja ressursitõhusust ning parandama

nende keskkonnahoidlikkust, panustades samal ajal maapiirkondade majanduse jätkusuutlikkusesse.

Eesti maaelu arengukava 2007-2013 meetmest „Koolitus- ja teavitustegevused“ toetatud tegevustel

osalejatest 90% olid hõivatud põllumajandus-, 6,8% toiduainetetööstuse- ja 3,2% metsandussektoris. Lisaks

nimetatud meetmele toetavad nimetatud sektoritele suunatud koolitus- ja teavitustegevusi ka teised

avalikud institutsioonid, nagu SA Erametsakeskus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus ja kohalikud omavalitsused. Teavitustegevusi korraldavad ka sisendite

müüjad ja põllumajandussaaduste töötlejad ja kokkuostjad (agroärid), kelle tegevused on pigem seotud

nende majanduslike huvidega.

Eesti majanduse ja loodava lisandväärtuse tõstmine vajab uute kasvualade leidmist nii riigi kui ettevõtte

tasandil. Arvestades, et teatud teadmisi on vaja pigem ühiskonnale kui põllumajandustootjatele nende

otseseks majandustegevuseks, on vajalik tagada selliste teadmiste soodne ja lihtne kättesaadavus. Senisest

olulisem on, et põllumajandus- ja toidusektor saaks koolitatud ka nendes teemades, mis on avalik huvi ning

mitte ainult nende otsene huvi. Teisalt on ka teemasid, mis peaksid olema senisest paremini suunatud, et

nad aitaksid kaasa sektori konkurentsivõime parandamisele. On vaja saada teada sektori prioriteedid ning

teha teatud muudatusi, et koolitusprogrammide koostamisel oleks sektori huvid täpsemalt arvestatud.

Toetatavate tegevuste valikut aitab teha konkreetsete prioriteetide-tellimuste esitamine, jättes samas

võimalused ka kohalikule initsiatiivile.

2012. aasta Eesti Maaülikooli korraldatud ettevõtjate uuringu kohaselt on neile oluliseks infoallikaks

ajakirjanduse ja PRIA järel teised ettevõtjad. Arvestades teiste riikide ja regioonide parimaid praktikaid tuleb

lisaks traditsioonilistele infopäevadele ja koolituskursustele soodustada omavahelist infojagamist, õpiringide

tegevust ning tootmisettevõtete külastamist. Mõnes Eesti piirkonnas tootjate regulaarsed omavahelised

kokkusaamised juba toimuvad.

Eesmärk

Meetme üldeesmärk on aidata kaasa biomajandussektori arengule ja kohanemisele uute väljakutsetega läbi

inimpotentsiaali arendamise ja uute teadmiste leviku soodustamise ressurssside säästlikuks kasutamiseks.

Toetatavad tegevused

Toetust antakse meetme eesmärgiga kooskõlas oleva teabe levitamise toetamiseks järgmistes vormides:

• Koolitustegevused:

o ühe- ja mitmepäevased koolitused, sh seminarid;

o koolitus- ja õppematerjalid ning käsiraamatud.

194 Biomajandus on biomassi tootmine ja muutmine peamiselt toidu-, tervise- ja kiutoodeteks ning energiaks. Biomajandus hõlmab

peaaegu kõiki tööstus- ja majandussektoreid, kuid peamiselt põhineb see valdkond just põllumajanduse, kalanduse ja metsandusega

seotud tööstusel, mis toodab, majandab või muul moel kasutab bioloogilisi ressursse (sh toidu tootmine). Biomass: taastuv biomass

on mis tahes bioloogiline materjal (põllumajandus-, metsandus- ja looma- ning vee elusressursi põhine) kas toote endana või

kasutamiseks toormaterjalina. Allikas: “Eesti biomajanduse strateegia 2014–2030” koostamise ettepanek Vabariigi Valitsusele.

Põllumajandusministeerium 10.10.2012

140


• Esitlustegevused, sh viljeluspäevad;

• Teavitustegevused:

o infopäevad ja konverentsid;

o infopäevad ja elektroonilised väljaanded.

• Põllumajandusettevõtete külastused ja õpiringide kokkusaamised.

Koolitustegevus on ühe- või mitmepäevane õppetegevus, mille käigus osalejad arendavad oma võimeid või

parandavad kutsealaseid oskuseid. Koolitus on suunatud kindlale ja ühesuguse huviga sihtgrupile. Koolitus

viiakse läbi süstematiseeritud metoodika alusel ning koolituse lõpus antakse välja tunnistus. Mitmepäevaste

koolituste puhul peab vähemalt ¼ koolituse kestvusest olema praktiline.

Esitlustegevused illustreerivad uut tehnoloogiat, tegutsemis- või tootmisviisi.

Teavitustegevusel jagatakse teavet laiale sihtgrupile, selgelt mõõdetavat kutsealaste oskuste arendamist ei

toimu.

Ettevõtte külastuse ja õpiringi eesmärgiks on õppida teineteise praktilistest kogemustest. Õpiringi

moodustavad omavahel regulaarselt kokku saavad ettevõtjad, toetatakse professionaalse juhendaja teenust

ning kokkusaamiste korralduskulusid. Õpiringi juhendaja peab omama asjakohast kutsekvalifikatsiooni või

sellega võrreldavat pädevust.

Toetatava tegevuse maksimaalne teostamise aeg sõltub tegevuse mahust, näiteks ühepäevane koolitus ja

infopäev tulevad teostada kuni 12 kuu jooksul pärast toetuse määramise otsuse tegemist. Luuakse võimalus

pikemate kui kaheaastaste programmide läbiviimiseks. Koostöös erinevate huvigruppidega võib

toetatavatest tegevustest või teemadest kuni 40% ette ära määratleda.

Toetuse saajad

Taotleja võib olla haridusasutus, teadus- ja arendusasutus või täiskasvanute koolitusega tegelev asutus või

organisatsioon.

Taotlejate valiku kord täpsustatakse rakendusmäärusega.

Toetuse lõppkasusaajateks on põllumajanduses, toiduainetööstuses ja metsandussektoris hõivatud isikud.

Taotluste hindamine

Juhul, kui nõuetekohaste taotluste rahuldamiseks ei jätku piisavalt vahendeid, koostatakse

hindamiskomisjonides hindamiskriteeriumide alusel taotluste rahastamise paremusjärjestused.

Paremusjärjestused võib koostada teemavaldkondade või tegevuste liikide kaupa. Paremusjärjestuse

moodustamine võib toimuda nii üleriiklikul kui piirkondlikul tasandil.

Peamised hindamiskriteeriumid on järgmised:

• teema vajalikkus, sh vastavus arengukava ja maaelu arengu poliitika seatud prioriteetidele;

• taotlejate ja esinejate varasem kogemus ning kompetentsus vastavas teemavaldkonnas.

Hindamisel eelistatakse:

• tegevusi, mis tutvustavad maamajandusliku teadus-arendustegevuse tulemusi ja/või levitavad

rahvusvahelisi kogemusi;

• innovatsioonipartnerluse (EIP) töörühma tegevuskava täitmisega seotud taotluseid.

Teavitamist vajavate teemade kaardistamiseks ja täpsemate prioriteetide määratlemiseks koostatakse

perioodiliselt teostatud tegevuste, sektorite vajaduste ning riiklike vajaduste eelhinnang.

Sektori jaoks vajalike ja riiklikult tähtsustatud tegevuste jaoks koostatakse tegevuste tellimise kava. Kavas

nimetatud tegevusi rahastatakse eelisjärjekorras, tegevuste tellimiseks eraldatakse kuni 40% meetme

eelarvest. Kava koostamisse kaasatakse sektorite esindajaid.

Toetuse määr

Meetmes nimetatud tegevusi toetatakse kuni 100% ulatuses abikõlblikest kuludest, arvestades riigiabi

reegleid, kuid mitmepäevaste koolituste ja konverentside puhul toetatakse tegevusi kuni 90% ulatuses

abikõlblikest kuludest.

Maksimummäärasid võib diferentseerida tegevuste ning piirkondlikkuse alusel.

Käibemaksu abikõlblikkus määratletakse vastavalt nõukogu määruse CSF/2012 artiklile 59

141


Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

Väljundnäitaja

Tegevusel osalenute arv

15 000 osalemist

perioodi lõpuks

Toetust saanud projektide arv 700

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 4 371 000

Nõuandeteenuste toetamine (art 16)

Põhjendus

Nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 kohaselt on EL liikmesriikidel kohustus tagada nõuandesüsteem

põllumajandustootjate nõustamiseks. Nõuandesüsteem peab hõlmama vähemalt kohustuslikke

majandamisnõudeid ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardeid. Lisaks

soovitatakse alates 2014. aastast nõuandesüsteemi poolt hõlmata kliimat ja keskkonda säästvaid

põllumajandustavasid ning põllumajandusmaa säilitamist, kliimamuutuste leevendamise ja nendega

kohanemise, liigirikkuse, veekaitse, looma- ja taimehaigustest teatamise ja innovatsiooniga seonduvat ning

põllumajandustootjate majandustegevuse säästvat arengut.

Põllumajandustootjad kasutavad MAK püsihindaja (Eesti Maaülikool) analüüsi kohaselt enim toetatud

nõuannet, mis aitab kiirelt lahendada finantsmajanduse ja taimekasvatuse probleeme, kuid samas on

vajadus strateegilisema ja spetsiifilisema nõuande järele, nagu arengud põllumajandustoodete turul, nõuded

toodete kvaliteedile, keskkonnanõuded, infotehnoloogia areng jms. Arvestades, et teatud teadmisi on vaja

pigem ühiskonnal kui ettevõtjatele nende otseseks majandustegevuseks, on vaja soodustada selliste

teemade nõuandeteenuste kättesaadavust. Uuringute andmetel on üheks nõuandeteenuse vähese

kasutamise põhjuseks spetsiifilise valdkonna spetsialistide puudumine ning teenuse kasutamise kogemuse

puudumine: 20% nõuannet varem mittekasutanud ettevõtjatest tunnistas, et ei tea kust ja kuidas nõustamist

saab.

Nõuandeteenuse ulatuslikuma kasutamise suur takistus on teenuse maksumus: personaalsed

nõustamisviisid lähtuvad kliendi spetsiifilisest vajadusest ja on seetõttu rahaliselt kallimad. Teatud takistus

teenuse kasutamiseks on senine nõuandetoetuse maksmise kord, mille kohaselt tuleb kliendil tasuda

nõuande eest 100%-liselt enne toetuse saamist.

Nõuande kvaliteedi tagamiseks korraldatakse kutse andmist, sh konsulentidele, kutsekvalifikatsiooni

raamistiku alusel. 1. mai 2013. a seisuga oli Eestis kehtivat kutsetunnistust omavaid konsulente

põllumajandusega seotud valdkondades 109, kellest osa on omandanud kutse kahes või enamas valdkonnas.

Metsanduse valdkonnas oli 67 ning kogukonna arengu valdkonnas 8 kehtiva kutsetunnistusega konsulenti.

Enamus põllumajandusega seotud konsulentidest omas kutset maaettevõtluse ja finantsmajanduse

valdkonnas (54). Taimekasvatuse valdkonnas oli konsulente 24, loomakasvatuses ja selle alavaldkondades

21. Spetsiifilistes valdkondades on kutsega konsulente vähe: keskkonnakaitse ja loodushoiu konsulente oli

vaid kaks, maaparanduse konsulente üks ja toidukäitlemise valdkonnas ei ole ühtegi. Valdav enamus

konsulentidest töötab osalise koormusega: vaid 30% konsulentidest täidab enamuse oma töisest tegevusest

nõustamisega. Kui kõik põllumajandusvaldkondade konsulendid töötaks nõustamisega täismahus, oleks

arvutuslikult ühe konsulendi kohta ca 160 ühtse pindalatoetuse taotlejat (võrdluseks on Poolas ca 290

142


põllumajanduslikku majapidamist ühe riikliku konsulendi koha), tegeliku koormuse järgi on arvutuslikult 450

majapidamist ühe Eesti konsulendi kohta.

Nõuandeteenust pakkuvad konsulendid peavad olema kõrge kvalifikatsiooniga. Spetsiifiliste ning uudsete

teemade osas võib nõuda täiendavalt asjaomase koolituse läbimist tõendavat tunnistust. Kuigi

nõuandekeskuste konsulendid osalevad koolitustel keskmiselt üle 70 tunni aastas, vajatakse praktilisi ja

põhjalikke erialaseid koolitusi, sh rahvusvahelisel tasemel. Nõustajatele suunatud koolitused on olnud

enamasti ühe- ja kahepäevased, vähe on mitmepäevaseid kvalifikatsiooni taset tõstvaid õppetsükleid.

Eestis on avatud nõuandeteenuste turg, mille tõttu on nõuandesüsteem fragmenteeritud.

Põllumajandusettevõtetele nõuandeteenust pakkuvad konsulendid tegutsevad maakondlike

nõuandekeskuste kaudu, konsulentide ja nõuandekeskuste tegevust abistab nõuandeteenistuse koordineeriv

keskus. Maaelanike ja ettevõtjatele nõuandeteenuseid on võimalik saada metsaühistute, Kodukandi

võrgustiku, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt koondatud maakondlike arenduskeskuste,

põllumajandussaaduste sisendite müüjate, töötlejate ja kokkuostjate (nn agroäride) ning muude nõustajate

kaudu.

Enne tunnustaud nõuandekeskuste moodustumist töötasid konsulendid nõuandeteenuste osutamisel kas

individuaalselt, taluliitude või eraettevõtete kaudu. Alates 2000. aastast on riik aidanud kaasa

nõuandekeskuste moodustumisele ning tänaseks tegutsevad toetatavat nõuandeteenust pakkuvad

konsulendid maakondlike nõuandekeskuse kaudu. Nõuandekeskuste tegevus aastate jooksul on näidanud, et

koostöö koordineeriva keskuse ning teadus- ja arendusasutustega on kaootiline. Nõuandesüsteemi

arendamisel on keskne roll üleeestilisel konsulente ühendaval ühtsel põllu- ja maamajanduse

nõuandeorganisatsioonil, mis tagab infovahetuse ja koostöö huvirühmadega, tugiteenused konsulentidele

ning hoolitseb ühtlase töökoormuse eest. Eesti suurust arvestades ja nõuandekeskuste erahuvide tõttu tuleb

tegeleda nõuandesüsteemi optimeerimisega riigi algatusel.

Nõuandeteenuste arendamisel tuleb silmas pidada, et sihtrühmadele oleks teave kergelt kättesaadav.

Nõuandesüsteem peab võimaldama ajakohase teabe kättesaadavuse innovatsiooni ja uusima teadusinfo

kohta ning nõuande riigile olulistes valdkondades võrdsetel alustel ja sama kvaliteediga kogu Eestis.

Nõuandesüsteem peab tagama toimiva infovoo nii tootjatelt teadlasele kui tagasiside ka teadlastelt

tootjateni. Praeguse nõuandesüsteemi üks olulistest vigadest on kompleksse, kogu ettevõtet haarava

lähenemise puudumine, peamiselt osutatakse nõuannet üksikprobleemide lahendamiseks või seotuna

toetuste taotlemisega. Praegune nõuandesüsteem ei suuda pakkuda piisavalt nõuandeteenust toidu esmase

töötlemise, põllumajandustootmise mitmekesistamise, mahepõllumajanduse, ühistegevuse jm vajalikes

spetsiifilistes valdkondades.

Erialase (tehnoloogilise) nõuande pakkumise suurendamiseks tuleb nõuandesüsteemi kaasata

erialaorganisatsioonid ja ühistud, põllumajanduskoolid ja teadus-arendusasutused. Arvestades Eesti suurust

piisab vajaduste katmiseks ka üksikutest väga spetsiifilise valdkonna konsulentidest. Ühtse nõuandesüsteemi

ülesanne on nõuandetoodete ja tugiteenuste arendamine ning nõustajate koolitamine.

Eesmärk

Meetme üldeesmärk on aidata põllumajandusega tegelevatel isikutel kvaliteetse nõuandeteenuse

kasutamisega kaasa nende majapidamiste või ettevõtete jätkusuutlikule majandamisele või tulemuslikkuse

tõhustamisele.

Spetsiifilised eesmärgid

• Nõuandeteenuse kättesaadavuse tagamine riigile olulistes valdkondades, sh nõuetele vastavus ja

keskkond, ning erialase nõuande aktiivsem kasutamine;

• Nõuandesüsteemi optimeerimine;

• Nõustajate koolitamine, et tagada konsulentide asja- ja ajakohased teadmised ning parandada

nõuandeteenuste kvaliteeti.

Toetatavad tegevused

1. Individuaalse nõuandeteenuse võimaldamine

Toetatav nõuandeteenus peab olema seotud vähemalt ühe Euroopa Liidu maaelu arengu prioriteediga ning

hõlmama vähemalt ühte järgmistest valdkondadest:

143


• Nõukogu määruse (EL) nr HR/2012 kohased kohustuslikud majandamisnõuded ja/või hea

põllumajandus- ja keskkonnaseisundi nõuded (edaspidi nõuetele vastavuse nõuded);

• Nõukogu määruse (EL) nr DP/2012 kohased kliimat ja keskkonda säästvad põllumajandustavad ning

põllumajandusmaa sobilikus seisukorras hoidmine;

• Nõukogu määruse (EL) nr HR/2012 kohased nõuded või meetmed, mis on seotud kliimamuutuste

leevendamise ja sellega kohanemise, elurikkuse, vee ja mulla kaitse, loomahaigustest teatamise ning

uuendustegevusega;

• liikmesriigi poolt määratletud väikeste põllumajandusettevõtete ja Nõukogu määruse (EL) nr

DP/2012 kohases väikepõllumajandustootjate kavas osalevate põllumajandusettevõtete

majandustegevuse jätkusuutlik areng;

• töötervishoiu ja tööohutuse nõuded;

• põllumajandusliku majapidamise majandus-, põllumajandus- ja keskkonnategevuse tulemuslikkusega

seotud küsimused, sh

o keskkonda säästvate majandamisviiside kasutamine, sh säästev taimekaitse;

o täiendavad rangemad põllumajanduse keskkonna- ja kliimanõuded ning

mahepõllumajanduse nõuded;

o ettevõtte või majapidamise juhtimine.

Nimetatud juhtimisnõuanne võib hõlmata näiteks ühistegevust, ettevõtte tehnoloogiate või protsesside

juhtimiskorralduse, juhtimisstruktuuri, turunduse või ettevõtte töö organiseerimise analüüsi, ettevõtte

strateegilist planeerimist ning muudatuste rakendamise alast nõuannet. Juhtimisnõuannet pakkuvad

nõustajad peavad omama konsulendi kutsetunnistust ning olema läbinud juhtimisalase koolituse.

Nõuandeteenus väikestele põllumajandusettevõtetele osutatakse peamiselt majandus-, põllumajandus- ja

keskkonnategevuse tulemuslikkuse valdkonnas. Samas on teenuse osutamisel seoseid kõigi ülalpool

nimetatud valdkondadega.

Ei toetata kalanduse, vesiviljeluse ega toetuste taotlemisega seotud nõuandeteenust. Toetatavast

nõuandeteenusest kuni 25% võib olla osutatud maaettevõtluse ja finantsmajanduse valdkonnas. Ettevõtte

äriplaani koostamise alast nõuannet toetatakse üks kord programmperioodi jooksul lõppkasusaaja kohta.

2. Nõustajate koolitamine nõuandeteenuse osutamise jaoks vajalikes valdkondades.

Nõustajate koolituse suundade osas võib ettepanekuid teha nõuandeorganisatsioon koos erialaliitudega.

Eelkõige toetatakse nõustajate koolitusi nõuandesüsteemi jaoks prioriteetsetes valdkondades.

Nõustajatele korraldatav koolitus peab olema vähemalt kahepäevane ning ühe valdkonna põhine.

Toetuse saajad

1. Nõuandetoetus

Nõuandetoetuse taotleja pakub nõuandeteenuseid kas loetletud valdkondades või kompleksselt.

Nõuandeteenuse osutamisel peavad toetuse saajad järgima määruse (EL) nr HR/2012 artikli 13 lõikes 2

osutatud andmete avalikustamata jätmisega seotud kohustusi.

Nõuandetoetuse taotleja võib olla juriidiline isik (sihtasutus või mittetulundusühing), mis tegeleb põllu- või

maamajanduslike nõuandeteenuste pakkumisega kõigis Eesti piirkondades.

Miinimumnõuded nõuandetoetuse taotlejale:

• toetatavate nõuandeteenuste osutamisega tegelevad konsulendid, kes osalevad regulaarselt

koolitustel;

• teeb (või tagab) ettepanekuid koostöö korraldamiseks ja rahvusvaheliste sidemete arendamiseks;

• nõuandeteenusega tegelevas meeskonnas peab olema minimaalselt 15 konsulenti;

• omab tugistruktuuri nõustajatele infovahetuse, koolituste ja nõuandetoodete korraldamiseks;

• omab finantsvõimekust konsulentidele tasu maksmiseks;

• omab aastaks 2016 kvaliteedijuhtimise süsteemi vastavalt ISO standardile.

Nõuandetoetuse taotleja peab tegema koostööd põllumajandustootjate keskorganisatsioonide, erialaliitude

ning teadus- ja arendusasutustega ühel moel järgnevatest:

• partnerite esindajad kuuluvad taotleja juhtorganisse või on partnerid tema liikmeteks;

144


• partnerite esindajad kuuluvad taotleja nõuandetegevuse nõuandvasse kogusse;

• koostöö tegemiseks vormistatakse lepingulised suhted;

Koostöö tulemusel esitab nõuandeteenuse osutaja ise või tagab oma partnerite kaudu ettepanekute

esitamise põllu- ja maamajanduse alase koostöö korraldamiseks ning rahvusvaheliste sidemete

arendamiseks.

2. Nõustajate koolitamise toetus

Nõustajate koolitamise toetust võib taotleda ülikool või nõuandeteenuse osutaja vastavalt nõuandesüsteemi

arengut suunava nõuandva koguga kooskõlastatud koolitusprogrammile.

Koolitatav nõustaja peab vastama vähemalt ühele määratlusele järgnevatest:

• kehtiva kutsetunnistusega konsulent;

• konsulent, kelle kutsetunnistuse kehtivuse lõppemisest ei ole möödas rohkem kui 12 kuud;

• nõuandeteenuse osutajaga seotud ning põllu- või maamajandusliku nõuandetegevusega tegelev

nõustaja.

Taotluste hindamine

1. Nõuandetoetus

Nõuandetoetuse taotluste vastuvõtt toimub taotlusvoorudena, taotluse menetlemisel kontrollitakse taotleja

ja taotluse nõuetele vastavust. Taotlused rahuldatakse meetme eelarves vabade vahendite ulatuses. Täpne

menetluskord täpsustatakse rakendusmäärusega.

Peamised eelistused nõuandetoetuse taotluste hindamisel: juhul, kui lõppkasusaajaid on prognoositust

enam, eelistatakse keskkonna- ja juhtimise teemalist nõuandeteenust või mikroettevõtte määratlusele

vastavale lõppkasusaajale nõuandeteenuse osutamist.

2. Nõustajate koolitamise toetus

Nõustajate koolitamise toetuse taotluseid võetakse vastu taotlusvoorudena. Toetuse taotluse menetlemise

korral kontrollitakse taotleja ja taotluse vastavust nõuetele. Täpne menetluskord täpsustatakse

rakendusmäärusega.

Peamised eelistused nõustajate koolitamise taotluste hindamisel: hinnatakse koolitusteema olulisust,

koolitaja kogemust ja kompetentsi. Eelistatakse keskkonna ning juhtimise teemalisi koolitusi ja koolitusi, mis

käsitlevad maamajandusliku teadus-arendustegevuse tulemusi või levitavad rahvusvahelisi kogemusi.

Toetuse määr

Meetmes nimetatud tegevusi toetatakse kuni 100% ulatuses abikõlblikest kuludest. Käibemaksu

abikõlblikkus määratletakse vastavalt nõukogu määruse CSF/2012 artiklile 59.

Nõuandeteenuse kasutamist toetatakse maksimaalselt 3000 euro ulatuses aastas ühe lõppkasusaaja kohta.

Ühe nõuandeteenuse maksimaalne toetussumma on 1500 eurot.

Toetatakse kuni 90% toiduainete väikekäitlemise alase või keskkonnateemalise nõuandeteenuse

maksumusest, nõuetele vastavuse nõuete või töötervishoiu ja tööohutuse alase nõuandeteenuse

maksumusest, samuti erialase (tehnoloogilise) ja juhtimisalase nõuandeteenuse maksumusest.

Toetatakse kuni 50% maaettevõtluse ja finantsmajanduse alase nõuandeteenuse maksumusest. Ettevõtte

äriplaani koostamise alast nõuannet toetatakse üks kord programmperioodi jooksul lõppkasusaaja kohta.

Piiratud mahus kalendriaastas toetatakse nõuandeteenuse kasutamist lõppkasusaaja poolt kuni 100%

ulatuses. Väikeste põllumajandustootjate nõuandeteenuse kasutamist toetatakse kuni 100% ulatuses kuni

10 tundi kalendriaastas (kuni 50 tunni ulatuses programmperioodis) lõppkasusaaja kohta.

Toetatakse kuni 100% nõustajate koolituse korraldamise kuludest, kuid mitte rohkem kui 200 000 eurot

kolme aasta jooksul ühe taotleja kohta.

Rakendamise piirkond

Eesti

145


Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

Väljundnäitaja

Toetust saanud projektide arv I - 14 nõuandeteenuse toetuse

taotlust perioodi lõpuks

II - 60 nõustajate koolitusprojekti

perioodi lõpuks

Koolitatud nõustajate arv

50 nõustajat aastas (150 koolituse

läbinud nõustajat perioodi lõpuks)

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 6 138 000

Kvaliteedikavades osalemine ja kvaliteedikavade raames toodetud toodete edendamine (art 17)

Põhjendus

Kohalike toodete turustamine moodustab kogu turustatavate toodete mahust väikese osa. Üheks peamiseks

arengut takistavaks asjaoluks on tootmise väike maht, toodangu ebaühtlane kvaliteet ja problemaatiline

tarnekindlus. Suuremad põllumajandusettevõtted, kes suudavad pakkuda piisava mahu ja kvaliteediga

tooteid, turustavad enda toodangu peamiselt toorainena tööstustele või vahendajate kaudu. Väiketalude

tootmismaht on tihti väga väike ning tootmine/turustamine hooajaline. Toidutootjate spetsialiseerumist ning

nišivaldkondadele keskendumist ja seeläbi parema kvaliteedi tagamist takistavad sellega kaasnevad riskid –

hooajalisusest ja saagikusest tulenevad võimalikud ohud ning potentsiaalsete klientide leidmine. Arvestades

väikeseid tootmismahtusid ja nende transpordikulusid, asuvad tootjad maksujõulistest turgudest (nt Tallinn)

reeglina ka küllalt kaugel. Samuti on väiketootjate jaoks tihti keeruline otseturustamise või lühikese

tarneahela algatamiseks vajalikeks investeeringuteks vahendite leidmine.

Lisaks toodete turule viimise parandamisele on oluline pöörata enam tähelepanu ka põllumajandustoodetele

lisandväärtuse andmisele. Hoolimata võimalusest MAK 2007-2013 raames toidukvaliteedikavades osalemist

ja nende raames toodetud toodete tutvustamist toetada, ei ole praeguseks hetkeks ühtki siseriiklikku

toidukvaliteedikava Eestis tekkinud. See viitab asjaolule, et toidukvaliteedikava välja töötamine ja selle

raames toodete turule toomine ei ole põllumajandustootjate silmis atraktiivne võimalus oma toodetele

lisandväärtuse andmiseks ja müügi- ning turundustegevuse parandamiseks. Põllumajandustootmise arengu

seisukohast on oluline kohaliku tooraine parem kasutamine ja selle kõrgema väärtusega turustamine.

Tagamaks kõrgekvaliteediliste, mahe- ja nišitoodete turulepääsu tuleb senisest suuremat tähelepanu

pöörata põllumajandustootjate aktiivsemale osalemisele toidukvaliteedikavades.

Sellistes kavades osalemine on heaks võimaluseks ennekõike väiksematele ja nišitooteid tootvatele

tootjatele anda tarbijale tagatise, et toode või tootmisprotsess on kvaliteetne, saavutada

põllumajandussaaduste lisandväärtus ja suurendada turustamisvõimalusi. Et sellistes kavades osalemine võib

tekitada lisakulutusi ja kohustusi, mida turg esialgu täielikult ei kata, tuleks põllumajandustootjaid julgustada

sellistes kavades osalema. Samuti on vajalik põllumajandussaaduste tootjate ja -töötlejate koostööna

tarbijate ja avalikkuse senisest aktiivsem teavitamine toidukvaliteedikavade raames toodetud toodetest ning

nende toodete edendamine, sealhulgas on vaja parandada ka tarbijate teadlikkust kvaliteedikavade raames

toodetud toodete erilisusest.

Eesmärk

Meetme üldeesmärgiks on põllumajandustootjate jätkusuutlikkuse ja turujõu suurendamine.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Toidu tarneahela toimimise parandamine.

• Põllumajandustoodetele lisandväärtuse andmine.

• Kvaliteedikavade raames toodetud toodete tutvustamine tarbijatele.

146


Toetatavad tegevused

Ühenduse kvaliteedikavades, siseriiklikult tunnustatud kvaliteedikavades ja siseriiklikult tunnustatud

vabatahtlikud sertifitseerimisskeemides osalemine ja nende raames toodetud toodete edendamis- ja

tutvustustegevused.

Toetuse saajad

Kvaliteedikavades osalevad põllumajandustootjad (kavas osalemisest tulenevate püsikulude osas) ja

osalevaid tootjaid koondavad tulundusühistud, mittetulundusühingud ja seltsingud (edendamis- ja

tutvustustegevuste osas).

Taotluste hindamine

Peamised eelistused taotluste hindamisel:

• Suurema osalejate arvuga kvaliteedikavad.

• Suurema omafinantseeringuga kavad (edendamis- ja tutvustustegevuste osas).

Toetuse määr

Edendamistegevust toetatakse kuni 70% ulatuses tegevuse maksumusest.

Kavas osalemisest tulenevaid püsikulusid toetatakse kuni 3000 eurot ettevõtja kohta aastas.

Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

Toetust saanud projektide arv 5

Väljundnäitaja

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 1 000 000

Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks (art 18(1)(a))

Põhjendus

Eesti põllumajandusettevõtted on viimastel aastatel läbinud nii kiire majandusliku kasvu kui ka languse.

Põllumajandussektori konkurentsivõime parandamiseks vajalike tegevuste kavandamisel tuleb arvestada nii

üldist põllumajandussektori struktuuri ja konkurentsivõimet võrreldes ELi teiste riikidega kui

põllumajandusettevõtjate tootlikkust ja arenguvõimalusi.

Piimatootmine

Loomakasvatussaadused moodustasid 2011. aastal põllumajandussaaduste toodangu väärtusest 54%. Üle

poole (54%) loomakasvatustoodangu väärtusest moodustas piim, järgnesid sead 22%, veised 11%, linnud 6%,

munad 3% 195 .

Eesti piimandusstrateegia on püstitanud eesmärgi suurendada piimatootmist 2020. aastaks 2011. aastaga

võrreldes kolmandiku võrra. Eesmärk on saavutatav kui lehmade arvu suureneb 12 200 looma võrra ja

195 Põllumajandus ja Maaelu. Maamajanduse Infokeskus 2012

147


eeldusel, et keskmine väljalüps kasvab 2020.a kuni 19% võrra. See nõuab investeeringud hinnanguliselt 168-

232 mln eurot.

EMÜ poolt 2011 aastal piimastrateegia jaoks koostatud taustauuringu kohaselt on elujõulisemad

piimatootjad, kelle on üle 50 piimalehma karjas. MAK 2007-2013 meetme 1.4.2 püsihindamise andmete

kohaselt saab 2013. aasta lõpuks toetusega uuendatud 35% piimalehmakohtadest.

Kuigi viimastel aastatel on oluliselt paranenud sõnnikumajanduse olukord, siis näitavad uuringud 196 ning

Keskkonnaministeeriumi andmed (01.05.2011), et jätkuvalt on nõuetega mitte vastavaid sõnnikuhoidlaid.

Keskkonnakompleksloa kohustusega ettevõtetel on nõuetega mittevastavaid sõnnikuhoidlaid alla 25%

sõnnikuhoidlate koguarvust, väiksematel veise, sea- ja linnukasvatajatel oluliselt mittevastavaid

sõnnikuhoidlaid veelgi enam.

Loomakasvatus (v.a piimatootmine ja mesindus)

Investeeringute kavandamisel tuleb arvestada ka isevarustatuse taset loomaliikide lõikes. Linnuliha

isevarustatus oli 2011. aasta lõpuks 59%. Samas on linnuliha tootmine Eestis monopoolses olukorras. Eestis

ei toodeta müügiks kodumaist kalkuni, hane-, pardi- ja küülikuliha.

Üldiselt on loomakasvatuses toimunud viimastel aastale jätkuv areng keskkonnasõbralikkuse suunas, mis

muuhulgas tähendab põllumajandustootmise jääkidest taastuvenergia tootmist ning toodetud energiaga

tootmisprotsessi ja majapidamise varustamist. Investeeringud bioenergia tootmisesse ja kasutamisse

võimaldavad muuta Eesti põllumajandust keskkonnasõbralikumaks, vähendades kasvuhoonegaaside

heitkoguseid ja lämmastiku leket siseveekogudesse. Samuti saab vastavate investeeringutega vähendada

energia kui ühe tootmise sisendi hinnatõusu mõju põllumajandustootjate konkurentsivõimele.

Teravilja, õliseemnete ja valgurikaste taimede tootmine

2011. aastal moodustas taimekasvatustoodang põllumajandussaaduste kogutoodangust 46%. Eestis on

teraviljasaagikus võrreldes teiste ELi liikmesriikidega jätkuvalt madal. 2011. aastal oli ELi keskmine teravilja

saagikus 5,16 t/ha, Eestis oli see statistika järgi vaid 2,60 t/ha. Madala saagikuse üheks põhjuseks vähesed

investeeringud (kaasajastamist vajav tehnikapark ja ebapiisavad kuivatamis- ning ladustamistingimused).

Konkurentsis püsimiseks on oluline tagada võime investeerida põhivarasse, masinatesse ja seadmetesse.

Ettevõtjate põhivara varustatus on tunduvalt madalam just väiksema müügituluga ettevõtjatel.

Põllumajandusettevõtetes, kus müügitulu on alla 100 000 euro, on võrreldes suurema (üle 100 000 euro)

suurusgrupiga põhivara varustatuse tase madalam. See avaldub ka tootmise efektiivsusenäitajates

(netlisandväärtus tootja kohta). Seetõttu aitab lisaks muu põhivara kaasajastamisele ka investeerimine

mobiilsete masinate ja seadmete soetamisse alla 100 000 euro müügituluga ettevõtetes neil parandada

tootlikkuse taset ja selle abil parandada konkurentsivõimet.

Muu põllumajandustootmine

Aianduse tootmistüübi ettevõtete toodang moodustab 2,9% kõigi Eesti põllumajandusettevõtete

standardkogutoodangu väärtusest. Puuviljade ja marjade tootmine on Eestis olnud üle kümne korra väiksem

kui tarbimine. Eesti Maaülikool poolt 2011. aastal aiandustootjate hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et

aiandustootjate arengut pärsivad kõige enam madal mullaviljakus, sobiva tööjõu vähesus, rahaliste

vahendite keeruline kättesaadavus, vähesed ekspordivõimalused ning noorte ettevõtjate vähesus. Tööjõu

kättesaadavus (sh hooajaliselt) on just viimastel aastatel kujunenud suurimaks tootmise laiendamise

takistuseks. Selle leevendamiseks on vajalik tootmist moderniseerida, mis nõuab investeeringuid.

Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt 2011. a läbiviidud uuringu kohaselt on mahepõllumajanduslik

tootmine võrreldes tavatootmisega vähem efektiivsem 197 . Mahetootmise puhul kompenseeritakse saamata

jäänud tulu ja lisakulutusi läbi mahepõllumajandustoetuse. Lisaks on mahepõllumajanduse valdkonnas

196 Estonian, Latvian and Lithuanian Environment OÜ uuring NTA üle 10 LÜ farmide sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate

inventuur (Tallinn 2010)

197 Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse uuring “ Mahetootmisele ülemineku ja mahetoetuse mõju põllumajandusettevõtete

tootmis- ja majandusnäitajatele“ (Tartu 2011)

148


tegutsemiseks tunnustatud ettevõttel võimalus soetada antud meetme raames kasutatud tehnikat, mis aitab

kaasa tootmise moderniseerimisele.

Arvestades, et iga põllumajandustootmisharu on erinäoline, on põllumajandusinvesteeringute puhul

projektide hindamine jaotatud neljaks grupiks. See aitab kaasa sarnaste projektide hulgast kõige rohkem

meetme eesmärkidele vastavaid projekte toetuse saamiseks välja valida.

Eesmärk

Meetme üldeesmärk on põllumajandusettevõtete konkurentsivõime parandamine ja keskkonnahoidliku

põllumajandustootmise arendamine.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Põllumajandusettevõtete konkurentsivõime suurendamine läbi tootmise moderniseerimise ja

keskkonnahoidlike investeeringute;

• Keskkonnahoidlike ja energiatõhusate põllumajandus- ja loomakasvatusehitiste rajamine ja

uuendamine;

• Põllumajandusettevõtjate konkurentsivõime tõstmine ja turujõu suurendamine läbi nende ühise

majandustegevuse edendamise.

• Keskkonnasõbraliku energia tarnekindluse suurendamine põllumajandusettevõtetele.

Toetatavad tegevused

Toetatakse järgmisi tegevusi:

• põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks vajalike hoonete ja rajatiste (sh

kasvuhoonete) ehitamine ning hoonetesse ja rajatistesse paigaldatavate (või nende juurde

kuuluvate) statsionaarsete seadmete soetamine;

• viljapuuaedade ja marjaistandike (edaspidi istandikud) rajamiseks ning laiendamiseks vajaliku

paljundusmaterjali, istandike piirdeaedade ning konstruktsioonide soetamine;

• mesindus- ja seenekasvatusobjektide soetamine;

• biomassi töötlemiseks ja biomassist elektri, soojuse, vedelkütuste või gaasi (edaspidi bioenergia)

tootmiseks vajalikke hoonete ja rajatiste ehitamine ning hoonetesse ja rajatistesse või nende juurde

kuuluvate statsionaarsete seadmete (sh infotehnoloogia seadmete) soetamine. Investeeringuobjekti

kavandatav bioenergia toodang ei või ületa taotleja põllumajandusettevõtte kavandatavat järgmise

viie aasta maksimaalset aastast energiatarbimist antud energialiigi (elektrienergia, soojusenergia,

vedelkütused, gaas) osas;

• põllumajandussaaduste tootmiseks, säilitamiseks ja toodangu esmamüügi eelseks ettevalmistuseks

vajalike mobiilsete masinate ja seadmete (sh põllutöömasinate, haakeriistade) soetamine kui

taotleja on kas:

o

põllumajandusettevõtja, kelle viimase kahe majandusaasta aasta keskmine müügitulu on alla

100 000 euro;

o põllumajandusettevõtja, kelle omatoodetud puuvilja- või marjakultuuri, köögivilja - või

melonikasvatuse, juurvilja- või mugulviljakasvatuse või ravim- või maitsetaime- või

lillekasvatuse või taimede paljundamise müügitulu moodustas viimasel kahel

majandusaastal iga majandusaasta kohta vähemalt 70% ettevõtja omatoodetud

põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügitulust; või

o põllumajandusettevõtjaid ühendav tulundusühistu (TÜ).

• kasutatud masinate ja seadmete (sh põllutöömasinate, haakeriistade) soetamine kui taotlejaks on

mahepõllumajanduse valdkonnas tegutsemiseks tunnustatud ettevõte

Tehtav investeering ei tohi olla lihtne asendusinvesteering.

Toetatava tegevuse osaks (ainult koos eelpool nimetatud investeeringutega) võib olla ka:

• turundustegevus (infokandja ja jaotusmaterjali koostamine, veebilehe loomine ning messil

osalemine);

• omanikujärelevalve tegemine;

• tee ja selle koosseisu kuuluva parkla ehitamine;

149


• projekteerimistööd, investeeringuobjekti projekteerimiseks vajaliku ehitusgeoloogilise ja -

geodeetilise uurimistöö ning energiaauditi tellimine;

• infotehnoloogilise lahenduse ja tarkvara ostmine.

Toetuse saajad

1) Põllumajandusettevõtja, kes vastab järgmistele põhinõuetele:

• on põllumajandusliku majandustegevusega tegelenud vähemalt kaks majandusaastat ning tema

omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügitulu on igal

majandusaastal ületanud 4 000 eurot ning moodustanud üle 50% kogu müügitulust. Kui toetust

taotleb põllumajandusettevõtja, kelle põhitegevusala on hobusekasvatus, peab ta olema

tegelenud hobusekasvatusega vähemalt kaks majandusaastat ning tema omatoodetud

põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete ning hobusekasvatusega

seonduvate teenuste müügitulu on igal majandusaastal ületanud 4 000 eurot ning moodustanud

üle 50% kogu müügitulust. Põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete

müügitulu peab moodustama vähemalt 30% kogu müügitulust;

• täidab keskkonna-, toiduhügieeni- ja loomade heaolu nõudeid;

• on kasumis (FIE puhul peab ettevõtlustulem olema positiivne) ja majanduslikult jätkusuutlik, kuid

seejuures on toetusel oluline ergutav mõju;

• tehtav investeering parandab toetuse saaja tulemuslikkust.

2) Põllumajandusettevõtjaid ühendav TÜ, kes on kas tunnustatud tootjarühm või kes vastab järgmistele

põhinõuetele:

• TÜ-l on vähemalt viis sõltumatut 198 liiget, kes igaüks on põllumajandusliku majandustegevusega

tegelenud vähemalt kaks majandusaastat ning kelle omatoodetud põllumajandustoodete või

nende töötlemisel saadud toodete müügitulu on igal majandusaastal ületanud 4 000 eurot ning

moodustanud üle 50% kogu müügitulust.

• TÜ on tegutsenud vähemalt aasta ja osutab põllumajanduslikke ja saagikoristusjärgseid tegevusi;

• TÜ täidab keskkonna-, toiduhügieeni- ja loomade heaolu nõudeid;

• TÜ on kasumis ja majanduslikult jätkusuutlik, kuid seejuures on toetusel oluline ergutav mõju;

• Tehtav investeering parandab TÜ ja tema liikmete majanduslikku tulemuslikkust.

Taotluste hindamine

Hindamisel moodustatakse toetuse taotlejatest neli eraldi paremusjärjestust tegevusvaldkondade lõikes.

Üldised hindamiskriteeriumid eelistuse andmisel on kõigis valdkondades järgmised:

• taotleja ei ole varem käesoleva meetme ja Eesti maaelu arengukava (MAK) 2007-2013

meetme 1.4 „Põllumajandusettevõtete ajakohastamine“ raames investeeringutoetust

saanud;

• taotleja müügitulu ja tootmismaht;

• investeeringu realistlikkus ja tulemuslikkus;

• taotlejal on kohustus põllumajandusliku keskkonnatoetuse või loomade heaolu toetuse

raames;

• taotlejaks on mahepõllumajanduse valdkonnas tegutsemiseks tunnustatud ettevõte;

• investeering on seotud põllumajanduslikku päritolu biomassi töötlemise või bioenergia

tootmisega;

• võrdse arvu punktide korral eelistatakse taotlust, millega taotletakse toetust väiksema

toetussumma ulatuses.

198 Sõltumatud on ettevõtjad, kes ei ole partner või seotud ettevõtjad komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008, 6. august

2008, EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga

kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) lisa 1 tähenduses.

150


Valdkonnaspetsiifilised hindamiskriteeriumid eelistuste andmisel on järgmised:

1) taotleja müügitulust kõige suurema osa moodustab piimatootmine

• sõnnikuhoidla ehitamine.

2) taotleja müügitulust kõige suurema osa moodustab teravilja, õliseemnete ja valgurikaste taimede

kasvatamine

• toetust taotleb põllumajandustootjaid ühendav TÜ.

3) taotleja müügitulust kõige suurema osa moodustab loomakasvatus (v.a piimatootmine ja

mesindus)

• sõnnikuhoidla ehitamine või väljaspool loomade pidamiseks mõeldud ehitist asuva söötmisja

jootmisplatsi rajamine;

• investeering parandab vastavas valdkonnas Eesti isevarustatuse taset (nt linnu- ja küülikuliha

tootmine);

• toetust taotleb põllumajandustootjaid ühendav TÜ.

4) taotleja müügitulust kõige suurema osa moodustab muude eelpool nimetamata

põllumajandussaaduste tootmine (k.a mesindus)

• investeering parandab vastavas valdkonnas Eesti isevarustatuse taset (nt puu- ja köögivilja,

marjade kasvatamine);

• toetust taotleb põllumajandustootjaid ühendav TÜ.

Taotluste hindamise korra ja täpsemad kriteeriumid kehtestab põllumajandusminister määrusega.

Toetuse määr ja suurus

Maksimaalne toetuse määr

Toetussummade määramisel peetakse silmas, et need ei ületaks:

1. 40% hoonete ja rajatiste ning hoonetesse ja rajatistesse (või nende juurde) kuuluvate statsionaarsete

seadmete; istandike rajamise (sh piirdeaiad) ning mesindus- ja seenekasvatusobjektide abikõlbliku

kulu maksumusest;

2. 30% mobiilsete masinate ja seadmete abikõlbuliku kulu maksumusest;

3. loomakoha maksumuse kohta kehtestatavat piirmäära;

4. taotleja müügituluga seotud summat.

Toetuse osatähtsust abikõlbliku kulu maksumusest võib suurendada 5 protsendipunkti võrra, kui toetust

taotleb alla 40 aasta vanune ettevõtja või põllumajandustootjaid ühendav TÜ.

Maksimaalne toetuse suurus

Maksimaalne toetuse suurus taotleja kohta perioodi jooksul kokku on kuni 500 000 eurot.

Maksimaalne toetuse suurus taotleja kohta perioodi jooksul kokku on kuni:

1) 500 000 eurot kui investeering on seotud hoonete ja rajatiste ehitamisega ning hoonetesse ja

rajatistesse (või nende juurde) kuuluvate statsionaarsete seadmete soetamisega;

2) 150 000 eurot kui investeering on seotud mobiilsete masinate ja seadmete, istandike rajamise,

mesindus- ja seenekasvatusobjektide soetamisega.

Ühte kontserni kuuluvad ettevõtjad või «Konkurentsiseaduse» § 2 lõike 4 tähenduses valitseva mõju kaudu

üksteisega seotud ettevõtjad loetakse maksimaalse toetuse suuruse arvutamisel üheks ettevõtjaks.

Lisaks võivad põllumajandusega tegelevad ettevõtjad kasutada finantskorraldusvahendite raames antavat

abi.

Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

151


Toetust saanud projektide arv 955

Väljundnäitaja

sh piimatootmine 240

sh teravilja, õliseemnete ja

valgurikaste taimede kasvatamine

223

sh muu loomakasvatus (v.a

piimatootmine)

303

sh muu põllumajandus 189

Tehtud investeeringute maht (eurot) 434 000 000

Avaliku sektori kulud kokku

(eurot) 199 151 880 857

sh piimatootmine 45 564 257

sh teravilja, õliseemnete ja

valgurikaste taimede kasvatamine

37 970 214

sh muu loomakasvatus (v.a

piimatootmine)

37 970 214

sh muu põllumajandus 30 376 171

Investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks (art 18(1)(b))

Põhjendus

Eesti toiduainetööstuse efektiivsusnäitajate madal tase võrreldes EL-i keskmisega ning oluliselt väiksemad

investeeringumahud viitavad, et senisest kiirest arengust hoolimata vajab toiduainetööstuse kaasajastamine

jätkuvat tähelepanu.

Eesti toidutootmise ahel lõppeb liialt suures osas madala lisandväärtusega toodetega, mille hinnad ei taga

ahela lülidele turult piisavalt kõrget sissetulekut. Samuti on madala lisandväärtusega toodete hinnad

maailmaturul pidevalt suures ulatuses kõikuvad, mis toob endaga tihti kaasa ka siseriiklike kokkuostuhindade

languse. Seega tuleb ennekõike tähelepanu pöörata jaekaubandusele suunatud kõrgema lisandväärtusega

toodete tootmise osakaalu suurendamisele, mis tagab turult kõrgema ja stabiilsema sissetuleku kõigile

tarneahela lülidele. Kõrgema lisandväärtusega toodete töötlemise efektiivsuse tõstmine suurendab nende

toodete konkurentsivõimet lisaks siseturule ka eksportturgudel.

Samas on efektiivsust vaja siiski parandada ka nende toodete tootmisel, mis on madalama lisandväärtusega.

Seda eriti selliste toodete osas, mis on tooraineks edasistele töötlemisetappidele.

Majanduslik ühistegevus Eesti põllumajandussektoris on arenenud lääneriikidega võrreldes nõrk.

Põllumajandustootjad üksikuna ei ole võrdsed partnerid kontsentreerunud töötleva tööstuse ja ketistunud

kaubandussektoriga hinnaläbirääkimiste pidamisel. Lõpptarbija poolt makstav hind ei jaotu tarneahelas

tootjate, töötlejate ja kaubanduse vahel mitte vastavalt tehtud kulutustele, vaid kasumimarginaali jaotumist

dikteerivad ahela tugevamad lülid. Ühiselt tegutsedes suudavad põllumajandustootjad tugevdada oma

positsiooni tarneahelas. Omatoodetud põllumajandustoodete ühisturustamisega on võimalik saavutada

kasumi teenimiseks vajalik mastaabiefekt, tagada pidev kaubapakkumine ning arendada välja kompetents

äritehingute sõlmimiseks nii koduturul kui ka ekspordiks. Ka eeldab ühisturustamine toodangu kvaliteedi

jälgimist ja ühtset tõstmist ning pikemas perspektiivis loob soodsa pinnase koondatud toodangule kõrgema

lisandväärtuse andmiseks, st põllumajandustoodete ühise töötlemise alustamiseks, mis kasvatab

199 Kui mõnes nimetatud tegevusvaldkonnas ei kasutata rahastamiseks ettenähtud vahendeid ära täies ulatuses, võib ülejäänud

vahendeid kasutada teise tegevusvaldkonna rahastamiseks.

152


põllumajandussektorisse jääva lisandväärtuse osa veelgi. Ühistegevus on seega oluline

põllumajandustootjate elatustaseme tõstmisel ning laiemalt ka kogu maapiirkonna jätkusuutlikkuse

tagamisel.

Ka on tootjate ja nende ühistute aktiivsus tootmisahela järgmisele astmele liikumisel, so oma toodetele

lisandväärtuse andmisel ja töötlemisega alustamisel seni olnud liialt madal. Valdav osa tegutsevatest

ühistutest tegeleb oma liikmete toodangu vahendamisega, kuid sellele lisandväärtuse andmisega tegelevad

vaid üksikud ühistud. See on tihti seotud töötlemisega alustamiseks vajalike investeeringute suure mahu ja

ühistu võimetusega selliste investeeringute rahastamiseks vahendeid leida. Üks võimalus nimetatud

takistuste ületamiseks on ühistute ja kapitaliettevõtjate omavahelise koostöö edendamine.

Eesmärk

Üldeesmärk on põllumajandustoodetele lisandväärtuse andmine.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Põllumajandustoodete töötlemise konkurentsivõime tõstmine.

• Esmatootjate aktiivsem osalemine põllumajandustoodete töötlemises.

Toetatavad tegevused

1) Põllumajandussektori ühistud või nende ühistute valitseva mõju all olevad toiduainetööstuse ettevõtjad

a) Ühistute või ühistute valitseva mõju all olevate ettevõtjate puhul toetatakse EL-i Toimimise lepingu

lisa I toodetest lisa I või lisaga I hõlmamata toodete töötlemiseks ja turustamiseks vajalikesse

seadmetesse ja hoonetesse tehtavaid investeeringuid.

b) Mitme ühistu või ühistu valitseva mõju all oleva ettevõtja ühise investeerimisprojekti (edaspidi

suurprojekt) osas toetatakse EL-i Toimimise lepingu lisa I toodetest lisa I või lisaga I hõlmamata toodete

töötlemiseks ja turustamiseks vajalikesse seadmetesse ja hoonetesse tehtavaid investeeringuid vaid

juhul kui selle peamiseks eesmärgiks on uue töötlemisüksuse rajamine. Rekonstrueerimine,

laiendamine, juurdeehituste tegemine jms võivad olla toetatavad juhul, kui kaasnevad uue

töötlemisüksuse rajamisega.

Muud toiduainetööstuse valdkonna ettevõtjad võivad olla suurprojekti kaasatud, kuid valitsev mõju

projekti üle peab jääma ühistutele või ühistute valitseva mõju all olevatele ettevõtjatele ja see peab

säilima ka piisava aja jooksul peale investeeringu tegemist.

2) Muud toiduainetööstuse valdkonna ettevõtjad

a) Mikro- ja väikeettevõtjate puhul toetatakse EL-i Toimimise lepingu lisa I toodetest lisa I või lisaga I

hõlmamata toodete töötlemiseks vajalikesse seadmetesse ja hoonetesse tehtavaid investeeringuid.

b) Keskmiste ja suurettevõtjate puhul toetatakse vaid selliseid EL-i Toimimise lepingu lisa I toodetest lisa

I või lisaga I hõlmamata toodete töötlemiseks vajalikesse seadmetesse tehtavaid investeeringuid.

Toetuse saajad

1) Põllumajandussektori ühistud või nende ühistute valitseva mõju all olevad toiduainetööstuse ettevõtjad

• Majanduslikult jätkusuutlik.

• Tootjarühmana tunnustatud tulundusühistu.

• Muu põllumajandusvaldkonna tulundusühistu (suurprojektide puhul).

• Tunnustatud tootjarühma või (suurprojektide puhul) muu põllumajandusvaldkonna TÜ valitseva

mõju all olev ettevõtja.

• Ei pea olema eelnevalt töötlemisega tegelenud, võib taotleda toetust töötlemisega alustamiseks.

• Vähemalt üks osalev ühistu omab minimaalselt 3-e aastast eelnevat töötlemise kogemust

(suurprojektide puhul).

153


2) Muud toiduainetööstuse valdkonna ettevõtjad

a) Mikro- ja väikeettevõtjad

• Majanduslikult jätkusuutlik.

• Töötlemisega tegelev majanduslikult jätkusuutlik ettevõtja, kelle eelmise majandusaasta

põhitegevusala oli EMTAK C10 või 11 (toiduainete ja jookide tootmine).

• Majanduslikult jätkusuutlik mikroettevõtja, kes on vähemalt 2 aastat tegelenud

põllumajandustootmisega ja kelle omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisest

saadud toodete müügitulu ületab 50% kogumüügitulust.

b) Keskmised ja suurettevõtjad (kuni 750 töötajat koos partner- ja sidusettevõtjatega)

• Majanduslikult jätkusuutlik.

• Eelmise majandusaasta põhitegevusala EMTAK C10 või 11.

Taotluste hindamine

Hindamisel moodustatakse erinevatesse toetuse saajate kategooriatesse kuuluvatest taotlejatest eraldi

paremusjärjestused.

Peamised eelistused taotluste hindamisel:

• Kõrgema lisandväärtusega (sh mahe-) toodete tootmisele suunatud investeeringud.

• Uusi töökohti loovad investeeringud.

• Suurema omafinantseeringuga investeeringud.

• Keskustest kaugemal asuvate taotlejate investeeringud (mikro- ja väikeettevõtjad).

• Toodete välisturgudele müümise osakaalu suurendamisele suunatud investeeringud (keskmised ja

suurettevõtjad ning ühistud).

• Uute töötlemisüksuste rajamisele, olemasolevate võimsuste samaaegsele sulgemisele, mitme

töötlemisüksuse koondamisele ühte kohta suunatud investeeringud (keskmised ja suurettevõtjad

ning ühistud).

• Suurema toorainekoguse kasutamisele suunatud investeeringud (keskmised ja suurettevõtjad ning

ühistud).

• Taotleja konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust enam suurendavad investeeringud (keskmised ja

suurettevõtjad ning ühistud).

• Suuremat arvu ettevõtjaid kaasavad investeeringud.

Toetuse määr

Maksimaalne toetuse määr

• kuni 40%;

• mahepõllumajandustoodete töötlemise korral suurendatakse toetusmäära 10 protsendipunkti võrra.

Toetuse määrade kehtestamisel arvestatakse riigiabi reeglitest tulenevate piirangutega.

Maksimaalne toetussumma

1) Põllumajandussektori ühistud või nende ühistute valitseva mõju all olevad toiduainetööstuse ettevõtjad

a) Ühistud või ühistute valitseva mõju all olevate ettevõtjad - minimaalne 100 000 eurot (investeeringu

kohta), maksimaalne kuni 2 miljonit eurot (perioodi kohta).

b) Suurprojektid - minimaalne 1 miljon eurot, maksimaalne kuni 15 miljonit eurot.

2) Muud toiduainetööstuse valdkonna ettevõtjad

a) Mikro- ja väikeettevõtjad - kuni 300 000 eurot (perioodi kohta).

b) Keskmised ja suurettevõtjad - minimaalne 100 000 eurot (investeeringu kohta), maksimaalne kuni 2

miljonit eurot (perioodi kohta).

Lisaks võivad ettevõtjad kasutada finantskorraldusvahendite raames antavat abi.

154


Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

Toetust saanud projektide arv

180

Väljundnäitaja

Tehtud investeeringute maht (eurot) 210 000 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 75 000 000

Sh mikro- ja väikeettevõtjad

Toetust saanud projektide arv 108

Tehtud investeeringute maht (eurot) 75 000 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 30 000 000

Sh keskmised ja suurettevõtjad

Toetust saanud projektide arv 57

Tehtud investeeringute maht (eurot) 60 000 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 20 000 000

Sh ühistud

Toetust saanud projektide arv 14

Tehtud investeeringute maht (eurot) 35 000 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 10 000 000

Sh suurprojekt

Toetust saanud projektide arv 1

Tehtud investeeringute maht (eurot) 40 000 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 15 000 000

Põllu- ja metsamajanduse taristu arendamine ja hoid (art 18(1)(c))

Põhjendus

Korras maaparandussüsteemid meie kliimavöötmes loovad eelduse põllu- ja metsamajanduslikuks

tegevuseks. Eestis kasutusel olevast põllumajandusmaast (949 000 ha) on kuivendatud u 55% ehk 522 000

hektarit, kuivendatud on ka 698 000 ha (33%) metsamaad. Enamik (70%) olemasolevatest

kuivendussüsteemidest on enam kui 30 aastat vanad (ehitatud aastatel 1965-1985), asuvad paljude

erinevate omanike maadel ja on tänaseks amortiseerunud ning vajavad uuendamist ja rekonstrueerimist

ning keskkonnakaitseliste eesmärkidega vastavusse viimist.

Arvestades, et Eesti maatulundusmaad paiknevad suures osas liigniiskes piirkonnas ja muutlikes

ilmastikutingimustes, peab põllumajandussaaduste tootmine ja metsamajandus senisest enam tähelepanu

pöörama toimivate maaparandussüsteemide korrastamisele, mis aitab kohanduda ilmastikuga, säilitada

põllumajandus- ja metsamaastikku, säästlikult kasutada pinna- ja põhjaveevarusid, rahuldades nii ettevõtja

huvisid maa viljelusväärtuse säilitamisel kui ka avalikke huvisid üleujutusohu vähendamise ja eesvoolude

155


isepuhastusvõime suurendamise ning veeressursi jätkusuutliku kasutamise osas. Liigniiskel alal asuva

maatulundusmaa omanikud on raskemas olukorras kui parasniiskel alal asuva maatulundusmaa omanikud.

Maaparandustööd on pika tasuvusajaga ja kapitalimahukad, mis otsest ega olulist puhast tulu ettevõttele ei

too ning nõuavad kombineeritud inseneritehnilisi oskusi ja keskkonnaalaseid teadmisi. Samuti pidurdab

maapandussüsteemi tervendustööde tegemist Eestile iseloomulik suur rendimaade osakaal (ca 60-70 %) ja

lühiajalised rendilepingud, mistõttu ei ole rentnikud huvitatud pikaajalise mõjuga ja kiiret tulu mittetoovate

investeeringute tegemisest.

Olulise tähtsusega on ühiseesvoolude nõuetekohase toimimise tagamine, mis on eelduseks kogu

maaparandussüsteemi toimimisele. Nii ühiseesvoolu korrastamist kui ka reguleeriva võrgu maa-alal

maaparandustööde tegemist on otstarbekas teha ühiselt ehk maaparandusühistute kaudu.

Põllumajandusameti andmetel oli Eestis 01.01.2013 seisuga 191 maaparandusühistut, kus oli 7458 (2–274,

keskmine 39) liiget, kelle tegevuspiirkonda kuulub 2171,3 km ühiseesvoole (0–173, keskmine 11,4) ning 133

600 ha reguleerivat võrku (10–7718, keskmine 699 ha). Finantsvahendite vähesuse, maaomanike killustatuse

ja põllumajanduse sh maaparanduse vajalikkuse vähese väärtustamise tingimustes on keeruline ja

aeganõudev ühistegevusi puudutavaid kokkuleppeid sõlmida. Maaparandusühistute jätkuv arendamine ja

ühistegevuse motiveerimine aitab kaasa maaparandushoiutööde tegemisele, mis omakorda parandab

maaparandussüsteemide toimimist ja vähendab üleujutusohtu ning suurendab maaomanike omavahelist

koostööd.

Terviklikkuse printsiibist lähtudes on võtmetähtsuga riigi poolt korrashoitavad ühiseesvoolud, mille valgala

on suurem kui 10 km 2 . Riigi poolt korrashoitavad ühiseesvoolud tagavad otseselt 648 000 ha põllu- ja

metsmajandusmaa kuivendussüsteemide toimimise. Need on kõige olulisemad maaparandussüsteemi

eesvoolud, mis loovad eelduse nendesse suubuvate maaparandussüsteemide toimimiseks ja sellega

maatulundusmaa sihipärases kasutuses hoidmiseks. Kuid nende ühiseesvoolude aastane korrashoiu maht on

olnud vaid ¼ vajadusest. Pikaaegne alarahastamine on toonud kaasa riigi poolt korrashoitavate

ühiseesvoolude ebarahuldava tehnilise seisukorra, mis pidurdab maatulundusmaa sihtotstarbelist ja

efektiivset kasutamist ning vähendab maaomanike motivatsiooni investeerida enda maal maaparandusse kui

alamjooksul on eesvoolud korrastamata. Samuti tuleb nimetatud eesvoolude korrastamisel rakendada

keskkonnakaitsemeetmeid, mis suurendavad vooluveekogude isepuhastusvõimet ja parandavad veekogu

ökoloogilist seisundit.

Hajaasustusega territooriumidel maakasutuse ratsionaalsemaks ja efektiivsemaks muutmiseks on vaja

ehitada või parandada juurdepääsuteid põllumajandus- ja erametsamaale, et teede kandevõime suudaks

taluda kaasaegset põllu- ja metsamajandus- ning tulekustutustehnikat. Maaparandussüsteemide hoiuks on

vaja parandada maaparandussüsteemi teenindusteid. Metsateede ebarahuldav seisund takistab nii metsade

majandamist kui ka metsatulekahjude ennetamist ja likvideerimist ning tormikahjustuste kõrvaldamist.

Teede ehitamine ja rekonstrueerimine põllumajandus- ja erametsamaale juurdepääsu kindlustamiseks ei ole

samuti olulist puhastulu andev infrastruktuuri investeering, vaid esmane vajadus maatulundusmaa

kasutusele võtmiseks ja tootmise alustamiseks ning ettevõtluse arendamiseks maal.

Eesmärk

Üldeesmärk on maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamine ja sihtotstarbelise kasutuse tagamine

korrastatud kuivendussüsteemide ja juurdepääsuteede kaudu.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Tasakaalustada põllu- ja erametsamajanduse tootmistingimusi erinevates maapiirkondades,

vähendades ebasoodsast veerežiimist tingitud põllumajandustootmise riske ja suurendades

erametsa tootlikkust.

• Vähendada üleujutusohte ja suurendada eesvoolude isepuhastamisvõimet.

• Vähendada hajureostuse levikut.

• Arendada maaparanduse ühistegevust, mis aitab terviklikult maaparandussüsteeme korrastada.

• Parandada riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude, mille valgala on suurem kui 10 km, tehnilist ja

ökoloogilist seisukorda.

• Parandada juurdepääsu põllumajandusmaale ja erametsamaale.

156


Toetatavad tegevused

• Põllumajandus- ja erametsamaal maaparanduslikud tegevused (kuivendamiseks või niisutamiseks või

veerežiimi kahepoolseks reguleerimiseks vajalike ehitiste (sh keskkonnakaitserajatised nagu lodud,

settebasseinid ja erametsamaal tuletõrjetiigid) ja maaparandussüsteemi teenindusteede ehitamine,

rekonstrueerimine ja uuendamine).

• Põllumajandusmaale ja erametsamaale ning põllu- ja metsamajanduslikele tootmishoonetele

juurdepääsuks teede ja teerajatiste ehitamine ja rekonstrueerimine.

Toetuse saajad

Toetust on õigus taotleda põllumajanduse ja erametsandusega tegelevatel ettevõtjatel, nende

tulundusühistutel, maaparandusühistutel, muudel mittetulundusühingutel ning Põllumajandusametil.

Miinimumnõuded taotlejale:

• Maaparandusühistu on “Maaparandusseaduse” tähenduses maaparandusühistu.

• Põllumajandusamet saab toetust taotleda “Maaparandusseaduse” paragrahv 46 lõike 4 alusel

kehtestatud ühiseesvoolude loetelus oleva eesvoolu või nimetatud eesvoolu rajatise uuendamiseks.

Taotluste hindamine

Taotlusi hinnatakse hindamiskriteeriumite alusel. Mittetulundusühingu sihtgrupi ja ettevõtja sihtgrupi kohta

koostatakse erinevad hindamiskriteeriumid ja hindamistulemuste alusel ka eraldi taotluste

paremusjärjestused.

Ühised eelistuskriteeriumid erinevatel sihtgruppidel:

• esmakordsed toetuse taotlejad;

• investeeringud maaparandussüsteemi korrastamisse (eelkõige ühiseesvoolud);

• keskkonnakaitserajatiste rakendamine;

• toetuse säästlikum kasutamine (korrastatava maaparandussüsteemi/tee maksumus hektari/ km või

omafinantseeringu suurem osakaal).

• maatulundusmaa eesmärgipärane kasutamine

Ettevõtjate sihtgrupi eelistuskriteeriumid:

• maaparandussüsteemi pindala osakaal kogu ettevõtte kasutatava maa kohta;

Toetuse määr

Maksimaalsed toetuse määrad

• Maaparanduse investeeringute toetusemäär eesvoolu ja keskkonnakaitserajatiste investeeringutele

on kuni 90%, reguleeriva võrgu investeeringutele kuni 75%, niisutusinvesteeringutele kuni 40% (v.a

viljapuu- ja marjaaiad ning puukoolid, mille puhul kuni 75%) abikõlblike investeeringute summast.

• “Maaparandusseaduse” paragrahv 46 lõike 4 alusel kehtestatud ühiseesvoolude loetelus olevatele

eesvoolude või nimetatud eesvoolu rajatise rekonstrueerimise ja uuendamise investeeringutele on

toetusmäär kuni 100%.

• Põllumajandusmaale ja põllumajanduslikele tootmishoonetele juurdepääsu tagavatele

investeeringutele on toetusemäär kuni 75% abikõlblikest kuludest.

Maksimaalne toetussumma

• Maaparanduslikeks tegevusteks võib avaliku sektori maksimaalne toetus ühe taotleja kohta ulatuda

260 000 euroni aastas, ületamata kogu programmiperioodil 520 000 eurot.

• Riigi poolt korrashoitavate eesvooludele maksimaalne toetussumma otsustatakse eelarve

koostamise etapis.

• Juurdepääsutee investeeringute korral võib avaliku sektori maksimaalne toetus ühe taotleja kohta

ulatuda 30 000 euroni aastas, ületamata kogu programmperioodil 60 000 eurot.

157


Rakendamise piirkond

Meedet rakendatakse kogu Eestis.

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

Toetust saanud projektide arv 360

Väljundnäitaja

Tehtud investeeringute maht (eurot) 62 800 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 51 150 000

Noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine (art 20(1)(a)(i))

Põhjendus

Majapidamiste juhtide vanuseline koosseis ei ole tasakaalus. Kui 2005. aastal oli 34-aastaste ja nooremate

majapidamiste juhtide osatähtsus 7,0%, siis 2007. aastal ainult 5,2%, mis 2010. aastaks tänu toetusmeetmele

suurenes kuni 6,9%-ni. 65-aastaste ja vanemate osatähtsus oli eespool nimetatud aastatel vastavalt 28,4%,

31,1% ja 28,3%.

Ebasoodne põllumajandusettevõtjate vanuseline struktuur on 2007. a omaga võrreldes (alla 35-aastaste ja

65-aastaste ning vanemate suhe 0,17) mõnevõrra paranenud ja 2010. aasta põllumajandusloenduse

andmetel oli alla 35-aastaste juhtide suhe vanematesse suurenenud 0,24-ni, kuid noorte osatähtsus jääb

jätkuvalt ebarahuldavaks. Kolmandikku väikemajapidamistest juhivad vähemalt 65-aastased,

suurmajapidamistes on sellises vanuses juhte ainult 8%.

Kõigist majapidamiste juhtidest on ainult 23%-l täielik põllumajanduslik ettevalmistus ja 14%-l

põllumajanduslik põhiettevalmistus ning ainult praktilise kogemusega on 63% juhtidest.

Oluline osa majapidamiste juhtide vanuselise struktuuri paranemises on MAK 2007-2013 raames rakendatud

noorte põllumajandustootjate toetusmeetmel. Toetusmeetme üheks põhinõudeks on taotleja

põllumajanduslik ettevalmistus (haridus ja töökogemus). Aastate 2007-2012 jooksul toetust saanud noortest

põllumajandustootjatest on põllumajanduslik ettevalmistus 75%-l, nendest pooltel kõrgem haridus.

Kolmandikul toetuse saajatest (29%-l) on kohustus omandada põllumajanduslik haridus 36 kuu jooksul.

MAK 2007-2013 vahehindaja “Ernst&Young“ hinnangul on noorte põllumajandustootjate toetusmeede

soodustanud erialase pädevusega ja töökogemusega noorte siirdumist põllumajandusettevõtlusesse.

Toetuse valdkondlik jaotus on mitmekesine ning noored põllumajandusettevõtjad on saanud tänu toetusele

ettevõtlust arendada erinevates põllumajanduse valdkondades. Tänu toetusele tuuakse

põllumajandussektorisse täiendavat teadmist, kompetentsi ning ettevõtlusinitsiatiivi, mis mõjutab

positiivselt põllumajandussektori struktuurset kohanemist ja arengut. Seega saab kokkuvõtvalt järeldada, et

meetme rakendamisel on toetatud valdkonnapõhiseid eesmärke. Eesti Maaülikooli uuringu kohaselt on

toetust saanud noored ettevõtjad konkurentsivõimelised, hea erialase pädevusega, teadmistehimulised ja

ettevõtlikud ning orienteeritud koostööle.

Arvesse võttes, et toetusmeetme rakendamise tulemused on positiivsed ja noorte majapidamisjuhtide

osakaal on ebapiisav, tuleb uuel programmperioodil senisest suuremal määral soodustada

põllumajandusalase haridusega ja töökogemusega noorema juhtide põlvkonna osalemist

põllumajandustootmises.

Noorte põllumajandustootjate toetusmeetme väljatöötamisel on lähtutud noorte põllumajandusliku

ettevalmistusega põllumajandustootjate iga-aastase osatähtsuse 2%-lise suurendamise vajadusest. Ühtlasi

toetab meede noori põllumajandustootjaid täiendavate investeeringute tegemisel, mille vajadus tuleneb

158


uute masinate ja tehnoloogiate rakendamisest, kehtivatest nõuetest veterinaaria, taimetervise, loomade

heaolu, hügieeni ja keskkonna valdkonnas.

Eesmärk

Meetme üldeesmärk on noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise hõlbustamine ja põlvkondade

vahetusele kaasaaitamine põllumajanduses ning kaasaegsete teadmistega ja kogemustega

põllumajandustootjate jätkusuutliku vanuselise struktuuri kujundamisele kaasaaitamine.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Noorte põllumajandustootjate abistamine põllumajandusliku majapidamise sisseseadmisel.

• Noorte põllumajandustootjate ettevõtte edaspidine struktuuriline kohandamine.

• Tööhõive võimaluste laiendamine noortele.

• Noorte põllumajandustootjate erialase pädevuse ja töökogemuse suurendamine.

Toetatavad tegevused

Toetust võib taotleda erinevate põllumajandusliku ettevõtte arendamiseks vajalike tegevuste ning

investeeringute kohta. Vähemalt 50% toetusega kavandatavatest tegevustest peab olema suunatud

põllumajandusliku põhivara soetamiseks. Soetatav käibevara ja muud toetuse abil tehtavad tegevused

peavad olema seotud põhitegevusega.

Kõik tegevused tuleb kirja panna äriplaani. Toetuse esimese osaga tehtavate tegevuste rakendamine peab

algama 6 kuu jooksul alates toetuse andmist käsitleva otsuse kuupäevast ja need tegevused tuleb teostada

hiljemalt 12 kuu jooksul alates toetuse andmist käsitleva otsuse kuupäevast. Toetuse teise osaga kavandatud

tegevused peavad olema tehtud hiljemalt 24 kuu jooksul alates toetuse andmist käsitleva otsuse kuupäevast.

Toetuse saajad

Põllumajandustootmisega alustav füüsilisest isikust ettevõtja või ühe või mitme füüsilisest isikust osanikuga

osaühing. Kui taotleja on alustanud tegevusega enne taotluse esitamise aastat, siis peaks tema müügitulu

omatoodetud põllumajandussaadustest jääma aastas alla 4 000 euro (kõikidel tegutsemise aastatel).

Põhilised nõuded taotlejale

• Füüsilisest isikust ettevõtja või osaühingu kõik osanikud ja juhatuse liikmed on taotlemise hetkel

nooremad kui 40 aastat.

• Füüsilisest isikust ettevõtja või osaühingu kõik osanikud asuvad esimest korda tegutsema

põllumajandusettevõtte juhina ning omavad selleks teoreetilist ja praktilist ettevalmistust.

• Taotleja peab esitama oma põllumajandustegevuse arendamise äriplaani.

• Taotleja võib üle võtta oma vanematele või vanavanematele kuulunud põllumajandusettevõtte või

omandada tegutseva põllumajandusettevõtte.

Miinimumnõuded äriplaanile

• Äriplaanis tuleb kirjeldada põllumajandusettevõtte majanduslikku seisu ning tegevusi, mis aitavad

kaasa ettevõtte majandusliku jätkusuutlikkuse edendamisele, koos eesmärkide ja teostamise

tähtaegadega ning üksikasjadega tegevuse arendamiseks vajalike investeeringute, koolituse,

nõuande või muu tegevuse kohta.

• Äriplaani rakendamine peab algama 6 kuu jooksul alates toetuse andmist käsitleva otsuse

kuupäevast.

• Taotlemisele järgneva kalendriaasta müügitulu põllumajanduslikust tegevusest peab olema üle 4 000

euro.

• Ettevõtja peab tõestama majanduslikku jätkusuutlikkust järgneval viiel aastal ning toetuse saamisele

järgneva viienda kalendriaasta lõpuks peab taotleja aastamüügitulu põllumajanduslikust tegevusest

moodustama vähemalt 80% saadud toetuse summast.

Taotluste hindamine

159


Taotlusi hinnatakse vajadusel hindamiskriteeriumide alusel ning hindepunktide alusel moodustatakse

taotluste paremusjärjestus. Rahuldamisele kuuluvad parimad taotlused.

Eelkõige hinnatakse järgmist:

• Ettevõtja pädevus ja töökogemus;

• Meetme eesmärkidele, sh põlvkondade vahetumisele kaasaaitamine. Hindepunktide saamiseks peab

ettevõtja poolt omandatud oma vanematele või vanavanematele kuulunud põllumajandusettevõtte

vastama järgmistele tingimustele:

o ettevõttes on vähemalt kolm kalendriaastat tegeletud aktiivselt põllumajandussaaduste

tootmisega;

o ettevõtte müügitulu kõigil kolmel aastal oli aasta kohta vähemalt 24 000 eurot, millest üle

50% moodustab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel

saadud toodete müügist, kuid müügitulu kokku ei ületanud 500 000 eurot;

o üleandja peab üleandmise ajal olema vähemalt 55-aastane.

• Äriplaani realistlikkus ja majanduslik tasuvus.

Toetuse määr

Toetust makstakse kahes osas kindlasummalise toetuse vormis kokku kuni 40 000 eurot. Toetuse esimene

osa moodustab 75% ja teine osa 25% saadavast toetusest. Toetuse teise osa maksmine sõltub äriplaani

nõuetekohasest rakendamisest.

Lisaks võivad noored ettevõtjad kasutada finantskorraldusvahendite raames antavat abi.

Rakendamise piirkond

Eesti maapiirkond.

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori tüüp Indikaator Sihttasemed

Väljundnäitaja

Toetatud projektide arv 581

Tehtud investeeringute maht (eurot) 25 300 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 23 250 000

Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse

suunas (art 20(1)(b))

Põhjendus

Väike ja jätkuvalt kahanev maaelanike arv (eriti keskustest eemalejäävates piirkondades ja maakondade

äärealadel) ning noorte väljaränne tõmbekeskustesse on tekitanud olukorra, kus maapiirkondades on nii

kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne tööjõu puudus, mis omakorda loob ebasoodsa pinna investeeringuteks ja

ettevõtluse arendamiseks ning toob kaasa nii era- kui ka avalike teenindusettevõtete kumulatiivse

kahanemise ja koondumise linnapiirkondadesse. Töökohtade tagamine ning teenuste osutamine endise

kättesaadavuse ja kvaliteediga on juba perifeersemates maapiirkondades muutunud keerukamaks ja

kulukamaks, seda süvendab ka kapitali vähesusest tingitud ettevõtjate madal investeerimisvõime. Nimetatud

negatiivsete demograafiliste protsesside võimendumist soodustab veelgi maapiirkondade madal

asustustihedus, mis lõpptulemusena omakorda suurendab maapiirkonna sotsiaalset ja territoriaalset

eraldatust maakonnakeskustest ning mahajäämist peamistest sotsiaalmajanduslikest arenguprotsessidest.

Samuti on viimastel aastatel väga selgelt suurenenud piirkondlikud erinevused ettevõtlusaktiivsuses.

Ettevõtete juurdekasvu tempo on olnud viimastel aastatel selgelt kiireim Tallinnas ja Harjumaal ning

maakondades, kus ettevõtlusaktiivsus on olnud niigi kõrgem ka varem. Olulist rolli maaettevõtluse

160


arenguprotsessis mängib ka see, et maamajandus ei ole pelgalt enam põllumajandus. Nii primaarsektori

ettevõtete osakaal kui ka tööhõive on kahel viimasel kümnendil märgatavalt vähenenud. 2012. aasta seisuga

moodustab maa-asulates põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse valdkonnas hõivatute osatähtsus kõigist

maapiirkonna tegevusaladest 12,3%, samas 2004. aastal oli vastav osatähtsus 18% ja 1990-ndate aastate

alguses 56%. Enamikus EL maapiirkondades annab primaarsektor vähem kui 10% kõigist töökohtadest.

Kolmandikus EL maapiirkondades on selle osa alla 5% (mis on ka EL ligikaudne keskmine) ning OECD riikides

10%. Primaarsektori tööhõive, mis on Eestis veel küllaltki kõrge, suurenemist ei ole edaspidistel aastatel

oodata. Tulenevalt aga primaarsektori hõive kokkutõmbumisest sõltub maapiirkondade (majanduslik) areng

suurel määral maaettevõtluse mitmekesisusest ja uute töökohtade kättesaadavusest. Majanduslike

võimaluste (sh töökohtade) ja sotsiaalsete teenuste vähesus põhjustab elanike lahkumise, see omakorda

halvendab maapiirkonna majanduslikku konkurentsivõimet ning teeb veelgi kulukamaks teenuste pakkumise

kohapeal ja vähendab nende kättesaadavust, mille tõttu on veel enam elanikke sunnitud lahkuma.

Maapiirkonna elukvaliteedi ja majanduse parandamiseks tuleb arendada ning mitmekesistada maapiirkonna

ettevõtlust tervikuna. Üheks peamiseks maamajanduse arendamise võimaluseks ongi maaettevõtluse

mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas, kaasates seejuures ka rohkem linnadest

tulevaid investeeringud. Eesti ettevõtlusest moodustavad 93% mikroettevõtjad, 82% on neid

mikroettevõtjaid, kes tegelevad mittepõllumajandusliku ettevõtlusega. Lisaks mittepõllumajanduslikele

mikroettevõtjatele on majandustegevuse mitmekesistamise puhul oluline sihtgrupp ka

põllumajandusettevõtjad. 2010. aasta põllumajandusloenduse andmetel on Eestis 19 600

põllumajanduslikku majapidamist. FADN andmeil on põllumajandusettevõtjaid 8526 (ettevõtted, kellede

kogu toodang ületab 4000 eurot). Mittepõllumajandusliku ettevõtluse panus maapiirkonnale väljendub

selles, et läbi põllumajandusettevõtjate tegevuse mitmekesistamise ning sekundaar- ja tertsiaarsektori

arendamise on võimalik suurendada potentsiaalsete uute töökohtade arvu vähendamaks noorte

spetsialistide ja perede väljarännet linnadesse ning luua võimalused hõivata põllumajandusliku tootmise

tõhusamaks muutmise käigus vabanevat tööjõudu maksimaalselt mittepõllumajandusliku tegevusega. EK

poolt koostatud maapiirkondade tööhõive ülevaate andmeil on teenindussektor Euroopa maapiirkondades

suurim tööandja (kuid võrreldes linnapiirkondadega on see seal väiksem).

Teatud ulatuses on maapiirkondade ettevõtlus juba mitmekesistunud ja arenenud. Statistikaameti andmetel

on mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaal kõikide maapiirkonna ettevõtete hulgas perioodil 2004–2011

kasvanud 52%-lt 68%-ni. Lisaks tegeleb 13% põllumajanduslikest majapidamistest mittepõllumajanduslike

tegevustega põhitegevuse kõrvalt (2007. aastal oli vastav näitaja 8,3% ning EL keskmine 9,9%). Maa-asulate

sekundaar- ja tertsiaarsektorite ettevõtetes hõivatute osatähtsus on 2012. aastaks tõusnud kokku juba

88%ni (2004. aastal oli vastav näitaja 82%) 200 . Kohaliku toorme väärindamisega seotud tegevused, sh

erinevad nišitooted ning kultuuri- ja turismimajandus, on nende valdkondade näideteks, milles mitmed

väiksemad maaettevõtted on juba praegu oma tegevuse mitmekesistamise ja arendamise edukust

tõestanud. Maapiirkonnad jäävad ka edaspidi sõltuma edukatest põllumajandus- ja väikeettevõtetest ning

nišimajandusest. Seejuures kaugemate maapiirkondade edukamad tootmised on üha enam sunnitud

kohanduma rohkem ka innovatsioonile orienteeritud ekspordile. Maapiirkonnad küll omavad suurel hulgal

majanduslikku potentsiaali, kuid tihtilugu ei ole need efektiivselt maapiirkonna majandusliku arengu ja sealse

ettevõtluse mitmekesistamise jaoks kasutusele võetud ning tööpuudus tervikuna on perifeersetes

maapiirkondades tulenevalt sellest endiselt kõrge. Seetõttu ongi vaja jätkuvalt tegeleda Eesti

maapiirkondades põllumajandus- ja muu maaettevõtjate tegevuse mitmekesistamisega.

Eesmärk

Üldeesmärk on maapiirkonnas (eelkõige keskustest eemalejäävates piirkondades) püsiva majandusliku baasi

ning sobivate ja atraktiivsete töökohtade loomiseks maaettevõtluse mitmekesistamine ja arendamine.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Põllumajandusettevõtja tegevuse mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas.

• Muu maaettevõtja mittepõllumajandusliku tegevuse arendamine ja mitmekesistamine.

200 Näitaja sisaldab linnade (sh Tallinna, Tartu, Pärnu) ja maakonnakeskustega ehk peamiste tööjõuareaalidega piirnevate alevike ja

külade arvnäitajaid. Linnadest eemalolevates valdades (äärealadel) on vastav näitaja madalam.

161


Toetatavad tegevused

Majandustegevuse mitmekesistamiseks mittepõllumajandusliku tegevuse suunas ning ka

mittepõllumajandusliku tegevuse arendamiseks vajalikud investeeringud ehitistesse ja statsionaarsesse

põhivarasse (näiteks masinatesse, seadmetesse või muusse investeeringu teostamiseks otseselt vajalikku

materiaalsesse põhivarasse, lisaks ka rändkauplustesse) ning muud investeeringuga kaasnevad ja selle

eesmärkide elluviimiseks vajalikud tegevused (näiteks investeeringu eesmärkide elluviimiseks vajalik

turundustegevus, ehitustöö üle omanikujärelevalve tegemine, maaelu arengukavast rahastatud objektide

tähistamine vajaliku sümboolikaga jne).

Toetuse saajad 201

• Põllumajandusettevõtja.

• Mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelev mikroettevõtja.

Miinimumnõuded taotlejale:

• ettevõtja on tegutsenud vähemalt 24 kuud;

• ettevõtja on majanduslikult jätkusuutlik, kuid seejuures on toetusel oluline ergutav mõju;

• ettevõtja säilitab vähemalt olemasoleva töötajate arvu;

Taotluste hindamine

Kuulutatakse välja taotlusvoor. Kõiki esitatud taotlusi hinnatakse hindamiskriteeriumite alusel.

Põllumajandusettevõtjate ja mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelevate mikroettevõtjate kohta

koostatakse hindamistulemuste alusel eraldi taotluste paremusjärjestus. Taotluste rahuldamiseks

kehtestatakse minimaalne nõutav hindepunktide arv. Taotluste hindamise tulemusel koostatud taotluste

paremusjärjestuste alusel rahuldatakse parimad nõuetele vastavad taotlused või kõik nõuetele vastavad

taotlused, mis on saanud vähemalt nõutava hindepunktide arvu. Taotluste paremusjärjestuse koostamisel

loetakse paremaks suurema hindepunktide summa saanud taotlus. Taotluste hindamise korra ja täpsemad

kriteeriumid kehtestab põllumajandusminister määrusega. Vastavalt vajadustele moodustatakse taotluste

hindamiseks ja paremusjärjestuse koostamiseks nõuandvaid hindamiskomisjone ning kaasatakse taotluste

hindamiseks eksperte.

Hindamiskriteeriumid:

• Investeeringu elluviimise asukoht. Hindepunktide arv on kõrgem keskustest eemalejäävates ja

madala võimekusega piirkondades;

• Mõju piirkonna tööhõivele (sh töökoha loomine);

• Ettevõtja võimekus (sh kogemus ja pädevus) investeeringu elluviimiseks ja püstitatud eesmärkide

saavutamiseks ning varasem tegevus;

• Ettevõtja kasvupotentsiaal investeeringu tulemusel;

• Põllumajandusettevõtjate puhul eelistatakse ettevõtjat, kes sõltub enim põllumajanduslikust

ettevõtlusest;

• Investeeringu sisu, sh realistlikkus, jätkusuutlikkus ja vastavus meetme eesmärgile.

Toetuse määr

Maksimaalne toetuse määr on väikese ettevõtja puhul kuni 40% ja keskmise suurusega ettevõtja puhul kuni

30%.

Maksimaalne toetussumma:

• Kuni 100 000 eurot ettevõtja kohta programmiperioodi jooksul.

201 Põllumajandusettevõtja definitsioon ja detailsemad miinimumnõuded (sh tegutsemise aja nõue) tulenevad põllumajandusele

suunatud investeeringumeetmest. Mitmekesistamise meetme puhul sätestatakse need täpsemalt meetme rakendusmääruses.

162


• Toetuse maksimaalne suurus kontserni kuuluva ettevõtja puhul programmiperioodil on 100 000

eurot kontserni kohta.

• Kui ettevõtja suhtes omab valitsevat mõju nimetatud ettevõtjaga samas maakonnas tegutsev

ettevõtja, saavad nimetatud ettevõtjad programmiperioodil taotleda toetust kokku kuni 100 000

eurot.

Lisaks võivad ettevõtjad kasutada finantskorraldusvahendite raames antavat abi.

Rakendamise piirkond

Eesti maapiirkond

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori tüüp Indikaator Sihttasemed

Toetatud projektide arv 418

Väljundindikaator

sh põllumajandusettevõtjate projektide arv 125

sh mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelevate

mikroettevõtjate projektide arv

293

Kogu investeeringute maht (eurot) 112 500 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 41 850 000

sh põllumajandusettevõtjate projektide kulud

(eurot) 202 12 555 000

sh mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelevate

mikroettevõtjate projektide kulud (eurot)

29 295 000

Metsa majandusliku ja ökoloogilise elujõulisuse parandamine (art 25 ja 27)

Põhjendus

Rohkem kui pool Eesti maismaast on kaetud metsaga, millest suure osa moodustavad segapuistud – 30,7%-l

metsadest moodustavad puistu 2 puuliiki, 33%-l 3 liiki ja 14%-l 4 liiki. Enamlevinud puuliigid on mänd, kask ja

kuusk. Puuliikide osakaalu mõjutab metsavaru kasutamine ja looduslikud tingimused ning nende muutus.

Ligi 50% metsamaast on eraomandis. Valgustus- ja harvendusraietega (hooldusraied) on metsaomanikul

võimalik kujundada puistu koosseisu, reguleerides valgustustingimusi ja liigilist koosseisu, parandades sellega

puistu kasvu ja kvaliteeti ning mullas leiduvate toitainete kasutamist. Hooldusraietega on võimalik tõsta ka

metsa majandamise pikaajalist tulukust. Hooldusraie kaudu parendatud puistul paraneb süsiniku sidumise

võime.

Ebapiisav hooldusraiete maht ei taga metsamajanduse pikaajalist ühtlast arengut ning puidutööstuse

varustamist kvaliteetse toorainega. Hooldusraiete pindala peaks olema otseses sõltuvuses eelnevate aastate

uuendusraiete pindalast ning seda ületama - metsa hooldatakse noorendiku eas mitu korda. Lähikümnendil

oleks noorendike hooldusraie aastane vajadus erametsades esimese viie aasta jooksul kuni 30 000 ha aastas,

järgmise viie aasta jooksul võib see mõnevõrra väheneda, kuid jääb ikkagi mitte alla 10 000 ha aastas.

Metsamajanduse kui majandustegevuse suurim eripära, võrreldes teiste tegevusaladega, on ülipikk

tootmisprotsess, s.t metsa kasvamise aeg. 2010. aastal võeti arvele ligi 14 000 ha ulatuses metsakahjustusi.

Metsa hukkumise peamiseks põhjuseks on olnud tormikahjustused − tuuleheide ja -murd moodustavad

202 Kui põllumajandusettevõtjate projektide rahastamiseks ettenähtud vahendeid ei kasutata ära täies ulatuses, võib ülejäänud

vahendeid kasutada mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelevate mikroettevõtjate projektide rahastamiseks.

163


umbes 40% hukkunud puistute kogupindalast. Järgnevad taimehaigused ja putukakahjustused, vastavalt 18%-

l ja 14%-l hukkunud puistute pindalast. Arvele võetud kahjustatud metsade pindala on paari eelmise aastaga

võrreldes veidi suurenenud, seda peamiselt tormikahjustuste tõttu.

Kahjustustest on endiselt olulisel kohal ka ulukikahjustused. Laialt levinud juure- ja tüvemädanikest tingitud

kahju on samuti suur. Kogu metsaressursist on erinevate kahjustajate poolt mõjutatud ca 400 000 ha.

Metsatulekahjude esinemissagedust arvestades jagunevad Eesti metsad suure, keskmise ja väikese tuleohuga

aladeks. Enim levinud metsatulekahjude tekkepõhjustaja on inimene. Metsatulekahjude ärahoidmiseks on

otstarbekaim metsamajandusvõtete rakendamine, puistute kujundamine vähem tuleohtlikeks ning teiste

metsa kaitsvate meetmete rakendamine.

Eesmärk

Metsanduse kui maaelu lahutamatu osa toetamise üldeesmärk on jätkusuutlik ja tulemuslik metsa

majandamine, mis soodustab metsa elujõulisuse tõstmist metsa liigilise koosseisu parandamise või muude

metsakasvatusvõtete rakendamise kaudu, metsa bioloogilise mitmekesisuse, tervikliku ökosüsteemi ja

kaitsefunktsiooni säilimist ja taastamist, aidates alal hoida metsa multifunktsionaalset rolli ning selle vaimset

ja kultuurilist pärandit.

Toetatavad tegevused

Tegevused metsa majandusliku ja ökoloogilise elujõulisuse parandamiseks hõlmavad keskkonnateadlikku

metsa majandusliku väärtuse parandamist, metsatulekahjudest või muudest loodusõnnetustest tingitud

kahjustuste kõrvaldamist, kahjustatud metsa taastamist või kahjustuste (sealhulgas ulukikahjustused,

metsapuude taimehaiguste ja kahjurite levik ja metsatulekahjud) ennetamist.

Metsade elujõulisuse ja majandusliku väärtuse parandamine:

• hooldusraied;

• keskkonnasäästlike ja kliimateadlike metsamajandamisvõtete rakendamine (keskkonna- ja

majanduslikult väärtuslikuma ja vähem tuleohtlikuma puistu kujundamine, kasvavate puude

laasimine, metsa ja metsamaamulda säästvate seadmete ja tarvikute soetamine).

Metsakahjustuste ennetamine, kõrvaldamine ja kahjustatud metsa taastamine:

• metsatulekahjude või muude loodusõnnetuste poolt kahjustatud metsas kahjustuste kõrvaldamine

ja kahjustatud metsa taastamine (kahjustunud metsas kahjustuste likvideerimine, kahjustatud metsa

asemele uute metsapuutaimede istutamine ja metsapuutaimi kaitsvate võtete rakendamine);

• metsatulekahjude ja muude loodusõnnetuste ennetamine (seire- ja teavitusvahendite ning

signalisatsiooniseadmete hankimine, metsamaale juurdepääsu tagamine, s.h tuletõkestusribade- ja

vööndite rajamine ning korrashoidmine ja tuletõrje veevõtukohtade ja nendele juurdepääsuteede

korrashoidmine, ulukikahjustuste ja metsapuude taimehaiguste ja –kahjustuste ennetamine, sh

metsa kaitsetarvikute soetamine ja kasutusele võtmine; vajadusel lõkke- ja õppe-/puhkekohtade

rajamine või täiustamine või muude metsatulekahjude ja loodusõnnetuste vastu võetavate

väikesemahuliste ennetusmeetmete rakendamine).

Toetuse saajad

• füüsilised ja eraõiguslikud juriidilised isikud, sealhulgas ettevõtjatest üksnes mikroettevõtjad, kelle

omandis on metsamaa (edaspidi koos erametsaomanik);

• metsaühistud, kelle omandis või kelle liikmete omandis on metsamaa.

Miinimumnõuded toetuse taotlejale:

• metsa elujõulisuse ja majandusliku väärtuse parandamise ning metsatulekahju ennetamise

tegevuste korral saab toetust metsamaale, mille kohta koostatud inventeerimisandmed on kantud

metsaressursi arvestuse riiklikkusse registrisse; seadmete ja tarvikute soetamiseks võivad toetust

164


taotleda erametsaomanik ja metsaühistu, kelle omandis või kelle liikmete omandis on metsamaad,

mille inventeerimisandmed on kantud metsaregistrisse;

• hooldusraieks saab toetust mitte vähem kui 1 ha suuruse metsamaa kohta;

• kahjustatud metsa kahjustuste kõrvaldamiseks ja kahjustatud metsa taastamise tegevusteks saab

toetust alates 0,5 ha suuruse kahjustatud metsamaa kohta;

• metsapuude taimehaiguste ja –kahjustuste ennetamismeetmed on kooskõlas riigi

metsakaitsekavaga;

• metsatulekahju ennetamismeetmeid kohaldatakse kõrgema ja keskmise tuleohuga maakondades

asuvate metsade puhul riigi metsakaitsekava kohaselt ja toetust saavad üksnes metsaühistud.

Taotluste hindamine

Metsade elujõulisuse ja majandusliku väärtuse parandamise puhul eeldatakse keskkonnasäästlike ja

kliimateadlike metsamajandamisvõtete rakendamist ning eelistatud on:

• metsamaal elluviidavad tegevused;

• metsaühistud, kellel on vähemalt 200 liiget;

• seadmete ja tarvikute soetamise korral taotlejad, kes pole Eesti maaelu arengukava 2007–2013

meetme 1.5 “Metsade majandusliku väärtuse parandamine ja metsandussaadustele lisandväärtuse

andmine” kaudu metsatehnika ja tarvikute soetamiseks toetust saanud.

Metsakahjustuste ennetamise, kõrvaldamise ja kahjustatud metsa taastamise puhul on eelistatud:

• kahjustatud metsa taastamiseks ellu viidavad tegevused;

• taotlejad, kelle omandis või metsaühistu puhul tema liikmete omandis olevast metsamaast on

kahjustunud metsa pindala osakaal suurem;

• metsatulekahju ennetamine korral metsaühistud, kellel on vähemalt 200 liiget või kes taotlevad

toetust tuletõkestusvööndite, mille üheks osaks on tee, rajamiseks ja korrashoiuks.

Toetuse määr

Metsade elujõulisuse ja majandusliku väärtuse parandamine:

• maksimaalne toetuse määr on kuni 40% abikõlbuliku kulu maksumusest;

• metsamaal ellu viidavate tegevuste puhul võib anda toetust standardkulude alusel;

• seadmete ja tarvikute soetamise korral on maksimaalne toetuse määr kuni 30% abikõlbuliku kulu

maksumusest, kuid mitte üle 100 000 euro erametsaomaniku kohta programmiperioodil ja mitte

rohkem kui 300 000 eurot metsaühistu kohta programmiperioodil.

Metsakahjustuste ennetamine, kõrvaldamine ja kahjustatud metsa taastamine:

• metsatulekahjude või muude loodusõnnetuste poolt kahjustatud metsas kahjustuste kõrvaldamisel

ja kahjustatud metsa taastamisel on toetuse määr kuni 90% abikõlblike investeeringute summast

ning toetust võib maksta standardkulude alusel;

• metsatulekahjude ja muude loodusõnnetuste ja kahjustuste (seal hulgas ulukikahjustused ja

metsapuude taimehaigused ja -kahjustused) ennetamisel on toetuse määr kuni 80% abikõlblike

investeeringute summast, välja arvatud lõkke- ja õppe-/puhkekohtade rajamisel, kus toetuse määr

on kuni 50% abikõlblike investeeringute summast, kuid mitte üle 20 000 euro metsaühistu kohta

programmiperioodil.

Rakendamise piirkond

Metsatulekahju ennetamiseks lõkke- ja õppe-/puhkekohtade puhul on toetatavad üksnes need objektid, mis

rajatakse nende metsalade tuleohu ennetamiseks, mis on metsa inventeerimisel määratletud I

tuleohuklassiga (väga suur tuleoht) metsaaladeks.

Seirenäitajad ja sihttasemed

165


Indikaatori tüüp Indikaator Sihttasemed

Väljundindikaator

Toetatud metsaomandite arv

(erametsaomanike ja metsaühistute puhul

tema liikmete toetatud omandite arv)

sh metsade elujõulisuse ja majandusliku

väärtuse parandamine

sh metsakahjustuste ennetamine,

kõrvaldamine ja kahjustatud metsa taastamine

2500

2350

150

Kogu investeeringute maht (eurot) 21 500 000

sh metsade elujõulisuse ja majandusliku

väärtuse parandamine

sh metsakahjustuste ennetamine,

kõrvaldamine ja kahjustatud metsa taastamine

19 500 000

2 000 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 9 300 000

sh metsade elujõulisuse ja majandusliku

väärtuse parandamine

sh metsakahjustuste ennetamine,

kõrvaldamine ja kahjustatud metsa taastamine

7 800 000

1 500 000

Toetatud metsamaa pindala kokku (ha) 32 000

sh metsade elujõulisuse ja majandusliku

väärtuse parandamine (ha)

sh metsakahjustuste ennetamine,

kõrvaldamine ja kahjustatud metsa taastamine

(ha)

25 000

7 000

Metsandussaaduste töötlemine ja turustamine (art 27)

Põhjendus

Metsa- ja puidutööstussektor on põllumajanduse kõrval üheks oluliseks tööandjaks Eesti maapiirkonna

elanikele. Koguni 86% metsa majandamise või puidu töötlemisega tegelevatest mikroettevõtetest omavad

tootmistegevust täielikult või osaliselt maapiirkonnas 203 . Metsa- ja puidutööstussektoris tegutseb 4,3 % Eesti

ettevõtetest ning 6,8% Eesti ettevõtete töötajatest 204 .

Enamik metsa- ja puidutööstussektori ettevõtetest tegeleb metsamajandamise või puidutöötlemise

valdkonnas (üle 75%). Metsa- ja puidutööstussektori ettevõtetest on 96% mikro- või väikeettevõtted,

sealjuures 83% on mikroettevõtted. Samas mikro- ja väikeettevõtted toodavad lisandväärtust keskmiselt alla

40% kogu sektori poolt toodetud lisandväärtusest (mikroettevõtted sealhulgas 12%) 205 , mis näitab, et just

väiksemad metsa- ja puidutöötlemissektori ettevõtted annavad puidule vähem lisandväärtust.

Metsa- ja puidutööstussektori mikro- ja väikeettevõtete põhivarasse investeerimine on toimunud sarnases

rütmis teiste majandussektoritega. Majandussurutise aastatel (periood 2007-2009) vähenesid sektori mikroja

väikeettevõtete investeeringud põhivarasse. Järgnevatel aastatel (2010-2011) on investeerimismahud taas

203 “Toetuste vajadus metsamajanduse mikroettevõtetes”, Turu-uuringute AS, Koostaja: Hella Kaldaru, aprill 2009.

204 Statistikaamet 2013.

205 Statistikaameti (2013) andmetel perioodi 2007-2011 keskmised näitajad.

166


suurenenud ning jõudmas 2007. aasta tasemele. Kogu sektori investeeringutest moodustavad mikro- ja

väikeettevõtete investeeringud keskmiselt 48% (mikroettevõtted sealhulgas 14%) 206 . See näitab, et

väiksematel metsa- ja puidutööstussektori ettevõtetel on vähem likviidset käibevara, väiksem võõrvahendite

kasutamisvõimalus, pessimistlikum tulevikuvaade või piiratum turg.

Puidutööstuse peamine ressursiallikas – mets – katab enam kui poole Eesti maismaast. Tulenevalt

ressursirohkusest ja Eesti siseturu piiratusest tuleb antud sektori ettevõtjatel järjest enam leida võimalusi

oma toodangu turustamiseks väljapoole Eestit. See eeldab aga innovaatiliste tootmisviiside rakendamist ning

kõrgekvaliteedilist ja suuremamahulist tootmist. Eesti puidutöötlemisega tegelevad ettevõtjad, kes soovivad

laieneda toodangu turustamisel välisturgudele, on pidanud seda takistavateks peamiseks probleemiks

olemasolevate tootmismahtude ja teatud juhtudel ka toodangu kvaliteedi ebapiisavust.

Eesmärk

Üldeesmärk on metsandussaaduste töötlemise ning turustamisega tegelevate ettevõtjate lisandväärtuse ja

müügimahtude kasv.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Metsandussaadusi töötlevate ja turustavate mikro- ja väikeettevõtete poolt toodetava

lisandväärtuse kasv nii metsa- ja puidutööstuse sektoris tervikuna kui ka sektori ühe töötaja kohta.

• Metsandussaadusi töötlevate ja turustavate mikro- ja väikeettevõtete müügimahtude kasv.

Toetatavad tegevused

Toetatavad on järgmised tööstusliku töötlemise eelsed tegevused:

• Metsandussaadusi töötlevate ja lisandväärtust andvate masinate ja seadmete ostmine, sh

automaatika- ja infotehnoloogilised seadmed;

• Metsandussaaduste turundamine (infokandja või jaotusmaterjali koostamine, veebilehtede loomine,

messidel osalemine ja turu-uuringute teostamine).

Tööstusliku töötlemise eelse tegevusena käsitletakse mikro- ja väikeettevõtete poolt tehtavaid

investeeringuid.

Toetuse saajad

Maapiirkonnas tegutsevad metsa- ja puidutööstussektori mikro- ja väikeettevõtete kriteeriumitele vastavad

äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja metsaühistud.

Miinimumnõuded toetuse saajale:

• metsa- ja puidutööstuse valdkonna müügitulu oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud

majandusaastal vähemalt 10 000 eurot;

• toetuse saaja tegeles taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kahel järjestikusel majandusaastal

puiduliste metsandussaaduste töötlemise või metsa majandamisega ning nimetatud tegevuste

müügitulu moodustas igal taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kahel järjestikusel

majandusaastal kogumüügitulust vähemalt 50%.

Taotluste hindamine

Eelistatakse taotlejat:

• kelle majandustegevus on jätkusuutlik (vaadeldakse ärikasumi ja müügitulu suhet, käibevara ja

lühiajaliste kohustuste suhet, töötaja kohta makstavat keskmist töötasu);

• kelle poolt ühe töötaja kohta toodetav lisandväärtus on olnud stabiilne või kasvav;

• kelle müügitulu on olnud stabiilne või suurenev.

Toetuse määr

• Maksimaalne toetuse määr on kuni 40% abikõlbuliku kulu maksumusest.

• Maksimaalne toetussumma on kuni 200 000 eurot toetuse saaja kohta programmiperioodil kokku.

206 Statistikaameti (2013) andmetel perioodi 2007-2011 keskmised näitajad.

167


• Kalendriaastas ei või toetuse maksimaalne summa ühe taotleja kohta olla suurem kui taotluse

esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta kahekordne müügitulu.

Lisaks võivad ettevõtjad kasutada finantskorraldusvahendite raames antavat abi.

Rakendamise piirkond

Eesti maapiirkond

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori tüüp Indikaator Sihttasemed

Väljundnäitaja

Toetatud projektide arv 105

Tehtud investeeringute maht (eurot) 15 110 000

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 6 045 000

Tootjarühmade loomine (art 28)

Põhjendus

Tootjarühmade loomise toetamine on oluline nii põllumajandustootjate, kui ka erametsaomanike puhul.

Väikestel põllumajandustootjatel on piiratud ressursside tõttu raske üksi edukalt hakkama saada oma

toodete müügieelse ettevalmistuse, töötlemise ja turustamisega. Koondumine tootjarühmadesse aitab neil

resusse liita ning ühiselt toime tulla nende ees seisvate väljakutsetega, mis on seotud turunõuete muutumise

ja karmistumisega, kasvanud konkurentsiga nende toodangu turustamisel ning turgude

kontsentreerumisega.

Põllumajandustootjad on väikesed võrreldes töötleva tööstuse ja kaubandusega. 2010. aastal ulatus SA

andmetel vaid 7-e põllumajandustootja müügitulu üle 5 miljoni euro samas kui peamises

põllumajandustooteid kokku ostvas sektoris, toiduainete tööstuses, oli selliseid ettevõtteid 42 207 .

Põllumajandustoodangust üsna suur osa on toodetud pisemate ettevõtjate poolt, kuid nende

läbirääkimispartneritena töötlevas tööstuses ja jaekaubanduses domineerivad suuremad ettevõtjad. Alla 20

töötajaga põllumajandusettevõtted moodustasid kogu põllumajandusettevõtet arvust 89% ja nende

müügitulust 38%, põllumajandusettevõtete kogu müügitulu oli 0,47 miljardit eurot, toiduainete tööstuses

olid vastavad näitajad 66,2%, 7% ja 1,12 miljardit eurot ning toidukaupade ja jookide jaekaubanduses

vastavalt 91,3%, 7% ja 1,99 miljardit eurot. Seega on põllumajandussektor toidutarneahela lülidest kõige

enam killustunud ning põllumajandustootjate ühistegevuse arendamisel on suur tähtsus toidutarneahela

harmoonilise toimimise saavutamisel. Ühise mütsi alla grupeerumine annab ka väikematele

põllumajandustootjatele võimaluse olla võrdväärsem partner enam kontsentreerunud töötleva tööstuse ja

jaekaubandusega hinnaläbirääkimiste pidamisel.

Turustamisel on oluliseks teadmised ja oskused müügi korraldamisel, pideva kaubapakkumise tagamine ja

piisavad kogused. Omatoodetud põllumajandustoodete ühisturustamisega on võimalik saavutada kasumi

teenimiseks vajalik maastaabiefekt, tagada pidev kaubapakkumine ning arendada välja kompetents

äritehingute sõlmimiseks nii koduturul kui ka ekspordiks. Nii näiteks tegeles ekspordiga kaheteistkümnest

2010. aastal tootjarühmana tunnustatud tulundusühistust seitse, kes müüsid väljaspool Eestit keskmiselt

52% oma liikmete toodangust. Horisontaalsest koostööst tulenev maastaabiefekt laiendab oluliselt tootjate

turustusvõimalusi.

207 Vastavaid andmeid ei avaldata spetsialiseerimata jaemüügi (domineerivad toidukaubad ja joogid) kaupluste ning toidukaupade,

jookide ja tubakatoodete jaemüügile spetsialiseeritud kaupluste kohta.

168


Ühiselt turustamine soodustab toodangu kvaliteedistabiilsuse jälgimist ja tõstmist ning toodetele

lisandväärtuse andmist. Ühise turustamise korral on vaja tagada kõigi tootjate toodangu kõrge kvaliteet, sest

ka ühe liikme ühekordne eksimus võib rängalt kahjustada kõigi koondunud tootjate majanduslikke huve

pikema perioodi jooksul. Liikmete toodangu kvaliteeti aitavad tõsta üheskoos organiseeritud koolitused,

tootmissisendite ja seadmete ühishanked. Eesti Maaülikooli poolt 2011. aastal läbi viidud uuringus 208 tõid

küsitletud põllumajandustootjad ühe ühistegevuse positiivse joonena välja selle, et tulundusühistu võtab

enda peale põllumajandustootmisega paratamatult kaasnevad muud tegevused (sh koolituste korraldamise

ja tootmissisendite soodsate ostuvõimaluste otsimise, turunduse jms) ning võimaldab

põllumajandustootjatel keskenduda tootmisele.

Toodangu kvaliteedi ja sissetulekute kasvades on järgmiseks loogiliseks sammuks veelgi suurema kasumi

teenimine andes toodangule täiendavat lisandväärtust kas siis müügieelse parema ettevalmistuse (näiteks

toodangu sorteerimise, puhastamise, pakendamisega) või töötlemisega. Müügieelse ettevalmistuse taseme

tõstmiseks ja töötlemise alustamiseks on aga vajalikud suuremahulised investeeringud, milleks liikmetel

üksikuna sageli vahendeid ei jätku. Seega on tootjarühmade loomise toetamine oluline teadmussiirde

edendamisel, põllumajandustoodete kvaliteedi tõstmisel ning põllumajandustootjate tootmisahela

kõrgematesse lülidesse integreerimisel.

Ka on märkimisväärne, et ühistegevus soodustab innovatsiooni ning investeeringuid teadus- ja

arendustegevusse. Kui arvestada, et aastatel 2010-2011 määrati meetmest 1.7.1 „Põllumajandus- ja

toidusektoris ning metsandussektoris uute toodete, töötlemisviiside ja tehnoloogiate arendamise alane

koostöö“ toetust kokku üldse vaid 14-le projektile ning neist 5 olid põllumajandustootjate tulundusühistute

või neile kuuluvate äriühingute omad, siis on selgelt näha ühistegevuse ja teadus- ja arendustegevuse

positiivset seost.

Erametsaomanikke koondavad metsaühistud, kes valdavalt tegutsevad MTÜ vormis, pakuvad liikmetele küll

tõhusat tuge teadmussiirdes (mida toetatakse ka siseriiklike meetmetega), kuid liikmete metsamaterjali

müügist saadavate sissetulekute suurendamiseks jäävad nad üksikult nõrgaks. Eesti metsaühistud abistavad

metsaomanikke lisaks nõustamisele ka puidu müügil ja laiemalt metsade majandamisel, kuid toodangu

kogused on nii liiga väikesed võrreldes turu tegeliku mahuga ja hinnaläbirääkimistel efekti ei saavutata.

Seevastu kohalike metsaühistute liikmete väikeste puidukoguste koondamine ühte turustuskanalisse

võimaldab saada konkurentsivõimelisemat hinda. See ongi põhjuseks, miks metsaühistute poolt on ellu

kutsutud müügitegevusele suunatud üle-eestiline tulundusühistu vormis tegutsev Keskühistu Eramets. Töö

kohalike metsaühistute ja keskühistu vahel on korraldatud põhimõttel, et kohalik metsaühistu organiseerib

materjali ostu metsaomanikult, aitab vajadusel raiete ja autotranspordi organiseerimisel, abistab

dokumentide vormistamisel ning keskühistu peab müügiläbirääkimisi, sõlmib lepinguid (sh ka ekspordiks)

ning turustab puidu sõlmitud lepingute alusel. Keskühistu liikmete arv (2011. a lõpuks oli liikmeid kokku 13,

2010. a liitus 2 metsaühistut, 2011. a 1 metsaühistu), vahendatava puidu kogus (2010. a 50 000 tm ja 2011. a

95 000 tm) ja müügitulu (2009. a 0,6 mln eurot, 2010. a 2,4 mln eurot ja 2011. a 4,6 mln eurot) on aastaaastalt

kasvanud kuid tema turuosa on ikka veel väga väike. Seega on keskühistu tööpõld erametsaomanike

usalduse võitmisel suur, eriti arvestades seda, et valdav enamus erametsaomanikke ei ole veel avastanud

isegi kohalike metsaühistute poolt pakutavaid hüvesid (kohalikud metsaühistud koondavad vaid ca 5%

erametsaomanike üldarvust).

Metsaomanike oma turustusorganisatsioonide teke omab positiivset mõju Eesti puiduturu suurendamisele,

sest kasutusse võetakse rohkem seni kasutama püsinud väikemetsaomanike metsi. Eesti erametsaomanike

struktuuris domineerivad väikemetsaomanikud, kellel reeglina puuduvad kindlad partnerid puiduturul ning

hirm äris petta saada on suur. Kui neid teenindab metsaomanike endi turustusorganisatsioon, siis on nad

hoopis altimad tegema puidumüügiotsuseid. Samuti võetakse kasutusele kehvemaid lanke, mis

puidufirmadele seni vähe huvi on pakkunud.

Kuna puidu kokkuostu ja töötlemise turud on Eestis jaotatud tugevate ja sageli ka väliskapitalil tuginevate

ettevõtjate poolt, siis on ühistulises vormis tarneahelas ülespoole liikumine väga keeruline. Siiski, ühistute

208 Uuring „Tootjarühmade toetamine maaelu arengukava raames ja selle mõju põllumajandussektori konkurentsivõime kasvule“,

2011. a, Eesti Maaülikool,

http://www.agri.ee/public/juurkataloog/UURINGUD/uuring_maaelu_tootjaryhmad_2011.pdf

169


turujõu kasvades, pole seegi võimatu, eriti arendades näiteks mõnda alternatiivset ja innovatiivset suunda.

Seega on ühistulise tegevuse areng oluline metsaomanike integreerimiseks kõrgematesse tarneahela

lülidesse.

Eesmärk

Üldeesmärk on põllumajandusega tegelevate ettevõtjate ja erametsaomanike konkurentsivõime tõstmine ja

turujõu suurendamine läbi nende ühise majandustegevuse edendamise.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Administratiivselt ja majanduslikult jätkusuutlike tootjarühmade loomine ja arendamine, nende

müügitulu ja liikmete arvu kasv.

• Põllumajandus- ja metsandustoodete ühisturustuse osatähtsuse kasv põllumajandussektori ja

metsandussektori müügitulus.

• Ühiselt müügiks ettevalmistatud ja töödeldud põllumajandus- ja metsandustoodete osatähtsuse

suurenemine tootjarühmade müügitulus.

• Tootjarühmadesse kuuluvate tootjate tootmise ja toodangu turunõuetele vastavaks viimine, äri- ja

turundusoskuste arendamine ning uuendusprotsesside korraldamine ja lihtsustamine.

Toetatavad tegevused

Toetatakse tegevusi, mis on seotud tootjarühma loomise ja arendamisega. Kasutatud seadmete või kauba

ostmine loetakse abikõlblikuks juhul, kui seade või kaup ei ole vanem kui kolm aastat (tootmisaasta), selle

ostmiseks ei ole kasutatud EL, siseriiklikku või välisabi toetust.

Toetuse saajad

Toetuse saajateks võivad olla:

• põllumajandustootjaid ühendavad tunnustatud tootjarühmad;

• erametsaomanikke ühendavad tunnustatud tootjarühmad.

Toetuse saaja peab olema mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtja (VKE) 209 . Peamised nõuded

tunnustatud tootjarühmadele on toodud peatükis Põhilised nõuded tunnustatud tootjarühmale.

Põhilised nõuded tunnustatud tootjarühmale

Põhilised nõuded tunnustust taotlevale ja tunnustatud põllumajandustootjaid ühendavale tootjarühmale

on järgmised:

• tootjarühma eesmärgiks on ühiselt turustada oma liikmete või liikmeks olevate tulundusühistute

liikmete toodetud põllumajandustooteid ja nende töötlemisel saadud tooteid;

• tootjarühm määratleb põllumajandustooted ja nende töötlemisel saadud tooted, mille

ühisturustamisega ta oma peamise tegevusalana tegeleb (edaspidi tunnustatud toode);

• tootjarühm tegutseb tulundusühistu vormis;

• tootjarühm on asutatud tegutsemaks kauem kui viis aastat;

• tootjarühmal on vähemalt viis sõltumatut 210 liiget, kes on kas:

o äriregistrisse kantud ettevõtjad, kes toodavad tunnustatud toodet ja turustavad seda läbi

tootjarühma, ning kelle omatoodetud põllumajandustoodete ja nende töötlemisel saadud

toodete müügist saadud müügitulu moodustas eelneval majandusaastal vähemalt 50% selle

ettevõtja kogu müügitulust ning ületas 4 000 eurot majandusaasta kohta;

o või põllumajandustootjaid ühendavad tunnustatud tootjarühmad;

209 Komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008, EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi

tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus), artikli 2 punkti 7 tähenduses mikro-, väikese või keskmise

suurusega ettevõtja.

210 Sõltumatud on ettevõtjad, kes ei ole partner- või seotud ettevõtjad komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008, 6. august 2008, EÜ

asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine

grupierandi määrus) lisa 1 tähenduses.

170


• tootjarühma liikmetest vähemalt 80% on tunnustatud toodet tootvad ja turustavad äriregistrisse

kantud ettevõtjad või neid koondavad tulundusühistud. Kui tootjarühm on tõuaretusühistu, kelle

tunnustatud tooteks on tõuloom, siis peab tõuloomade kasvatamise ja müügiga tegelema vähemalt

10% tema liikmetest.;

• tootjarühmal on äriplaan tunnustatud toote tootmise, töötlemise ja ühisturustamise ning

tootjarühma arengu planeerimiseks (sh kavandatakse liikmete arvu ja müügitulu kasv). Äriplaanis

kavandatud tegevused on konkreetsed ja asjakohased ning tootjarühm viib äriplaanis kavandatud

tegevused ellu.;

• tootjarühmal on liikmetele kohustuslik ühine eeskiri tunnustatud toodete tootmiseks, töötlemiseks

ja ühisturustamiseks ning selle vastuvõtmise ja muutmise kord. Tootjarühm näeb eeskirjas või

põhikirjas ette meetmed liikmete tunnustatud toodete toodangu müügi suurendamiseks läbi

tootjarühma.;

• tootjarühm tagab, et nende liikmete puhul, kes on olnud tunnustatud tootjarühma liikmed kauem

kui aasta, moodustab liikmete turustatud tunnustatud toodete summaarsest müügitulust müük läbi

tootjarühma või tootjarühma kontrolli all 211 oleva äriühingu igal aastal vähemalt 75%;

• tootjarühma või tootjarühma kontrolli all 211 oleva äriühingu minimaalne aastane müügitulu

tootjarühma liikmete või liikmeks olevate tulundusühistute liikmete poolt toodetud

põllumajandustoodete ja nende töötlemisel saadud toodete ühisest turustamisest on üldjuhul

35 000 eurot; kui tavatootmisviisiga toodetud lehmapiima, teravilja, õliseemnete ja nimetatud

toodete töötlemisel saadud toodete turustamisest saadud müügitulu kas koos või eraldi moodustab

tootjarühma müügitulust 50% või enam, siis 350 000 eurot;

• tootjarühm järgib liikmete võrdse kohtlemise põhimõtet;

• tootjarühma liikmete hulgas ei ole põllumajandustootjaid, kes on kuulunud viimase kolme aasta

jooksul mõnda teise tootjarühma tunnustatud tootele sarnase, so sama Eesti majanduse

tegevusalade klassifikaator 2008 alagruppi raames toodetava, tunnustatud toote ühismüügiga

tegelevasse tunnustatud tootjarühma (va tõu- ja sordiaretusühistud) ning nende liikmete arv, kes on

kuulunud rohkem kui kolm aastat tagasi mõnda teise eelnimetatud toojarühma ei ületa 20%.

Põhilised nõuded tunnustust taotlevale ja tunnustatud erametsaomanikke ühendavale tootjarühmale on

järgmised:

• tootjarühma eesmärgiks ja peamiseks tegevusalaks on oma liikmeks olevatesse metsaühistutesse

kuuluvate erametsaomanike 212 toodetud puidu ning selle töötlemisel saadud toodete ühine

turustamine;

• tootjarühm tegutseb tulundusühistu vormis;

• tootjarühm on asutatud tegutsemaks kauem kui viis aastat;

• tootjarühmal on vähemalt viis sõltumatut liiget;

• tootjarühma kõik liikmed on metsaühistud 213 ;

• tootjarühmal on äriplaan puidu ja selle töötlemisel saadud toodete tootmise, töötlemise ja

ühisturustamise planeerimiseks ning tootjarühma arendamiseks (sh kavandatakse liikmete arvu ja

müügitulu kasv). Äriplaanis kavandatud tegevused on konkreetsed ja asjakohased ning tootjarühm

viib äriplaanis kavandatud tegevused ellu.;

• tootjarühmal on liikmetele kohustuslik ühine eeskiri metsaraiete läbiviimiseks ja uue metsa

istutamiseks ning selle vastuvõtmise ja muutmise kord. Tootjarühm näeb eeskirjas või põhikirjas ette

meetmed liikmeks olevatesse metsaühistutesse kuuluvate erametsaomanike puidu müügi

suurendamiseks läbi tootjarühma.;

211 Hääleõigusest ja osakutest või aktsiatest vähemalt 51% kuulub tootjarühmale.

212 Metsaseaduse § 10 lõike 2 punkti 4 tähenduses. Erametsaomanik Metsaseaduse tähenduses on füüsiline ja eraõiguslik juriidiline

isik, kellel on metsamaa.

213 Metsaseaduse § 10 lõike 2 punkti 5 tähenduses. Metsaühistu Metsaseaduse tähenduses on mittetulundusühing või

tulundusühistu, mille põhikirjakohane tegevus on metsa majandamine ning mille liikmed on füüsilised või eraõiguslikud juriidilised

isikud, kellel on metsamaa.

171


• tootjarühma minimaalne aastane müügitulu liikmeks olevatesse metsaühistutesse kuuluvate

erametsaomanike poolt toodetud puidu ning selle töötlemisel saadud toodete ühisest turustamisest

on 1 000 000 eurot;

• tootjarühm järgib liikmete võrdse kohtlemise põhimõtet;

• tootjarühma liikmete hulgas ei ole metsaühistuid, kes on kuulunud viimase 3 aasta jooksul mõnda

teise erametsaomanikke ühendavasse tunnustatud tootjarühma ning nende liikmete arv, kes on

kuulunud rohkem kui kolm aastat tagasi mõnda teise eelnimetatud toojarühma ei ületa 20%.

Tootjarühma tunnustamise menetlus

Tootjarühm tunnustamine on menetlus, mille käigus hinnatakse tootjarühma vastavust Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele ning MAKile.

Tootjarühma tunnustamise taotlemiseks esitab tootjarühm taotluse PRIAle. PRIA moodustab taotluste

hindamiseks hindamiskomisjoni, vaatab taotluse läbi ja ning teeb taotluse kontrollimise tulemusel ning

hindamiskomisjoni hinnangu alusel otsuse tootjarühma tunnustamise või tunnustamisest keeldumise või

tunnustuse kehtetuks tunnistamise kohta. Tootjarühm tunnustatakse, kui ta vastab kehtestatud nõuetele.

Tootjarühm tunnustatakse tähtajatult.

Taotluste hindamine

Juhul, kui nõuetele vastavuse kontrolli edukalt läbinud taotluste rahuldamiseks ei jätku piisavalt vahendeid,

koostatakse hindamiskriteeriumide alusel nõuetele vastavate taotluste rahastamise paremusjärjestused

tegevusvaldkondade 214 lõikes. Rahuldamisele kuuluvad parimad taotlused.

Eelkõige hinnatakse järgmist:

• eelistatakse tootjarühma, kelle müügitulu tema liikmete toodetud põllumajandustoote ja selle

töötlemisel saadud toote või puidu ja selle töötlemisel saadud toodete turustamisest on suurem;

• eelistatakse suurema liikmete arvuga tootjarühma;

• eelistatakse mahepõllumajandustoodetele spetsialiseerunud tootjarühma.

Toetuse määr

Toetust antakse kindlasummalise toetusena iga-aastaste osamaksete teel. Toetust saab taotleda viie aasta

jooksul alates tunnustamise kuupäevast kokku kuni 500 000 eurot. Viimane osa makstakse välja vaid juhul,

kui äriplaan on nõuetekohaselt rakendatud.

Tootjarühma maksimaalne toetus arvutatakse lähtuvalt tootjarühma aastasest müügitulust, mis on

põllumajandustootjaid ühendava tulundusühistu puhul saadud tema liikmete või tema liikmeks olevate

tulundusühistute liikmete poolt toodetud põllumajandustoodete turustamisest või erametsaomanikke

ühendava tulundusühistu puhul tema liikmeks olevate metsaühistute liikmeks olevate erametsaomanike

poolt toodetud puidu turustamisest, alljärgnevalt:

Toetuse maksimaalne määr (%)

müügitulule müügitulu osale,

suurusega kuni mis ületab

1 000 000 eurot 1 000 000 eurot

Toetuse maksimaalne

suurus kokku,

eurot

Esimese ja teise aasta 10 5 100 000

jooksul

Kolmanda aasta jooksul 8 4 100 000

Neljanda aasta jooksul 6 3 100 000

Viienda aasta jooksul 4 2 100 000

214 Teravilja, õliseemnete ja valgurikaste taimede turustamine, loomakasvatustoodete (v.a lehmapiim ja -piimatooted) turustamine,

lehmapiima ja -piimatoodete turustamine, muude põllumajandustoodete turustamine ja metsandus.

172


• Toetuse arvutamise aluseks oleva müügitulu hulka ei arvestata mitteliikmetelt kokku ostetud toodangu

müügist saadud tulu ja tootjarühma liikmeks oleva teise tunnustatud tootjarühma liikmete toodangu

vahendamisest saadud tulu 5 aasta jooksul alates selle teise tootjarühma tunnustamise kuupäevast.

• Toetuse arvutamise aluseks oleva müügitulu hulka arvestatakse tootjarühma liikmete toodangu müük

läbi tootjarühma kontrolli all 211 oleva äriühingu.

Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori tüüp Indikaator Sihttase

Väljundnäitaja

Toetatud tootjarühmade arv

sh, tootjarühmade arv, kes:

• kohandavad liikmete toodangut ja

tootmisprotsessi turunõuetele vastavaks;

• turustavad kaupa ühiselt;

• rakendavad ühist tootmiseeskirja;

• arendavad muid tegevusi (n äri- ja

turustusoskuste

arendamine,

uuendusprotsesside korraldamine ja

lihtsustamine).

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 5 580 000

Toetatud tootjarühmadesse kuuluvate ettevõtjate arv 150

15

15

15

15

15

Põllumajanduslik keskkonnatoetus (PKT) (art 29)

Põhjendus

Mitmekesine loodus, kaunid maastikud, kohalikud tõud ja sordid, viljakas muld, puhas vesi ja õhk on avaliku

hüve valdkonnad, millel on kõrge ühiskondlik nõudlus ja mida põllumajanduspoliitika olulisel määral

mõjutab. Kuna põllumajandustootmine nagu iga teinegi majandusharu püüdleb majandusliku efektiivsuse ja

konkurentsivõimelisuse poole, ei toodeta avalikke hüvesid, millega kaasnevad ettevõtetele üldjuhul

täiendavad kulud või saamata jäänud tulu, sellekohaste hüvitisteta piisaval hulgal.

Põllumajanduslik keskkonnatoetus (PKT) on põllumajanduspoliitikas väga tähtsal kohal, kuna selle meetme

kaudu on võimalik aidata kaasa avalike hüvede piisavale pakkumisele. Toetusega hüvitatakse tavapärasest

(õigusaktidega juba määratletud, nö omavastutuse normidest) keskkonnasõbralikumate, kuid samas

kulukamate tegevustega kaasnevad kulud või saamata jäänud tulu. PKT näol on tegemist meetmega, mida

liikmesriigid peavad oma arengukavade kaudu rakendama.

Meede on üles ehitatud nii, et sellega oleks võimalik suunata kogu põllumajanduskeskkonna valdkonna

arengut. Meetme kujundamise juures on võetud arvesse vastavaid riiklikke strateegiaid ja arengukavasid,

mille kaudu on määratletud nö avalik nõudlus. Aluseks on ka mitmesugused seireprogrammid ja uuringud,

mis annavad ülevaate põllumajanduskeskkonna alaste avalike hüvede seisundist (nö pakkumise määrast).

Sellest tingituna on ka PKT abil avalike hüvede pakkumisse sekkumise määr erinevate valdkondade puhul

erinev.

Eesti on PKT meetmeid rakendanud alates 2000. aastast. Esialgu rakendati neid riigieelarve vahenditest

eesmärgiga olla maksimaalselt valmis ELiga liitumise järgseks rakendamiseks. Järgneval kahel EL

finantsperioodil rakendatud PKT meede oli eelarvevahenditelt üks suuremaid MAK meetmeid. MAK 2007-

2013 raames rakendati 5 meedet: keskkonnasõbraliku majandamise toetus (ca 2/3 põllumaast hõlmanud

meede, mille tervikpaketis esitati üksikuid nõudeid mitmete põllumajanduskeskkonna valdkondade

173


küsimuste lahendamiseks), mahepõllumajandusliku tootmise toetus, poolloodusliku koosluse hooldamise

toetus (üksnes Natura 2000 aladel), ohustatud tõugu looma pidamise toetus (3 hobusetõugu, 1 veisetõug),

kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus (Sangaste rukis).

Meetmete senise rakendamise otsese positiivse tulemusena saab esile tõsta põllumajandustootjate

keskkonnateadlikkuse suurenemist, tootmistegevuse paremat planeerimist, poollooduslike koosluste

hooldamise aktiveerumist ning keskkonnasõbraliku põllupidamise ja mahepõllumajanduse aasta-aastast

laienemist.

Teisalt ei ole seni piisavalt tähelepanu pööratud spetsiifilistele keskkonnaküsimustele, näiteks mullakaitsele.

Seni ei ole olnud ka eraldi toetust keskkonnasõbraliku aianduse viljelemiseks.

Kuna PKT koosneb mitmetest erinevatest valdkondlikest toetustest, on täpsem põhjendus nende

rakendamiseks toodud iga meetme juures.

Eesmärk

Meetme üldeesmärgid on järgmised:

• soodustada keskkonnasõbralike majandamisviiside kasutuselevõttu ja jätkuvat kasutamist

põllumajanduses;

• säilitada ja suurendada elurikkust ja maastikulist mitmekesisust;

• suurendada põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust.

Toetatavad tegevused

Meede koosneb järgmistest omavahel kombineeritavatest toetustest:

• Põllumajandusliku keskkonnatoetuse põhitoetus ehk keskkonnasõbraliku majandamise toetus;

• Põllumajandusliku keskkonnatoetuse lisatoetus;

• Põllumajandusliku keskkonnatoetuse eritoetus.

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus hõlmab endas mitmeid eelmiste eelarveperioodide jooksul edukalt

rakendatud ja positiivse keskkonnamõjuga tegevusi, mis kokku moodustavad ühe toetuse. Toetuse taotlejal

ei ole nende hulgast võimalik valida üksikuid tegevusi, mille kohta soovitakse toetust saada.

Lisatoetusena rakendatakse järgmisi toetusi:

• mullakaitse toetus;

• keskkonnasõbraliku aianduse avamaa köögivilja, ravim- ja maitsetaimede kasvatamise toetus ning

maasikakasvatuse toetus.

Lisatoetust on võimalik taotleda üksnes koos keskkonnasõbraliku majandamise toetusega.

Eritoetus hõlmab endas järgmisi toetusi:

• keskkonnasõbraliku aianduse puuvilja- ja marjakasvatuse toetus

• poolloodusliku koosluse hooldamise toetus;

• ohustatud tõugu looma pidamise toetus;

• kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus;

Eritoetuse saamiseks ei pea taotleja olema endale võtnud keskkonnasõbraliku majandamise või lisatoetuse

kohustust, kuid ta võib selle endale võtta.

Erinevate põllumajanduslike keskkonnatoetuste eesmärke ja tingimusi kirjeldatakse vastavates

meetmelehtedes.

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus (art 29)

Põhjendus

Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele

kahju tekitamast. Eesti säästva arengu seaduse kohaselt kitsendatakse omandi käsutamise ja ettevõtlusega

tegelemise vabadust, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust.

Eelnevast tulenevalt on keskkonnaalaste riiklike õigusaktidega kehtestatud põllumajandustootmisele mitmeid

piiranguid, mis aitavad ära hoida põllumajandustootmisega kaasnevat keskkonnareostust ja elurikkuse

174


vähenemist. Samas ei taga need piirangud veel head mulla- ja veekvaliteeti ning liikide, ökosüsteemide ja

maastike mitmekesisuse säilimist. Täiendavate piirangute kehtestamine võib aga mõjutada märkimisväärselt

põllumajandustootjate konkurentsivõimet. Seetõttu on Eestis alates 2001. aastast makstud neile

põllumajandustootjatele, kes on olnud nõus võtma endale täiendavate piirangute täitmise kohustuse,

keskkonnasõbraliku põllumajanduse toetusi, millega hüvitatakse täiendavate keskkonnapiirangutega

kaasnevad saamata jäänud tulu ja lisakulud. Kui ELiga liitumise eelselt rakendati meetmeid üksikutel nö

testaladel, siis alates 2004. aastast on meetmeid rakendatud üleriigiliselt, kattes 2012. a ligi 2/3 põllumaast.

PMK püsihindamise tulemusena võib öelda, et senine keskkonnasõbraliku tootmise ja majandamise

meetmete rakendamine on põllumajanduskeskkonnale üldiselt positiivselt mõjunud. Seireettevõtetes läbi

viidud N-, P-, K-bilansiuuringu tulemusi võib keskkonna keemilise koormuse vähenemise ja vee kvaliteedi

paranemise seisukohalt hinnata heaks, mullaviljakuse osas aga negatiivseks. Ühelt poolt võib väita, et on

mõnevõrra vähenenud veereostuse risk toiteelementide väljaleostumise osas võrreldes ÜPP toetusi saavate

tootjatega, kes ei liitunud PKT toetuse skeemiga, samas aga ilmneb aasta aastalt süvenev muldade

väljakurnamise oht (pidevalt vähenev P ja K sisend ei kata tegelikku P ja K vajadust). Selle üheks põhjuseks

võib kohati olla oskamatu ja valesti ajastatud väetiste kasutamine, mille tõttu osa taimetoiteelementidest

kantakse mullast välja.

Ajavahemikus 2007.-2010. a vähenes mineraalväetiste kasutamine (tõenäoliselt nende hinna tõttu) ja

suurenes liblikõieliste kasvatamise pind.

Taimekaitsevahendite kasutamise tulemusi keskkonna keemilise koormuse vähenemise, vee kvaliteedi

paranemise ja selle kaudu ka elurikkuse vähenemise peatamise seisukohalt võib samuti hinnata suhteliselt

heaks, ehkki intensiivse põllumajandusega piirkondades teostatud veeuuringute tulemusel on leitud mõnede

Eestis enamkasutatavate taimekaitsevahendite madalaid sisaldusi. Selle põhjuseks võib pidada keerulist

majandusolukorda, hindade tõusu, integreeritud taimekaitsesüsteemide juurutamist ja eeldatavasti ka

tootjate teadlikkuse kasvu keskkonnasõbralikuma tootmise osas. Taimekaitsevahendite toimeaine koguste

vähenemist pritsitud pinna ja põllumajandusmaa kohta võib osaliselt põhjendada üha enam kasutusele

võetavate grammpreparaatidega, mis sisuliselt vähendab koormust keskkonnale. Bioloogilise mitmekesisuse

uuringud näitasid enamike indikaatorliikide puhul taseme säilimist võrreldes eelmise perioodiga, üksikutel

juhtudel teatud piirkondades ka meetme rakendusalal bioloogilise mitmekesisuse suurenemist.

Eesti keskkonnastrateegia 2030 kohaselt tuleks ressursse kasutada efektiivselt, kasutades selleks

loodussõbralikke tehnoloogiaid. Hoolitseda tuleks loodusmaastike ja elustiku liikide elupaikade säilimise eest.

Loodushoiuga tuleks tegeleda kogu riigi territooriumil. Eelnevast tulenevalt tuleks ka uuel eelarveperioodil

jätkata üleriigilise PKT meetmega, mille kaudu soodustatakse tavapärasemast keskkonnasõbralikumate

tootmisviiside viljelemist.

Eesmärk

Üldeesmärk on soodustada keskkonnasõbralike majandamisviiside kasutuselevõttu ja jätkuvat kasutamist

põllumajanduses, et kaitsta mulda ja vett ning parandada nende seisundit ning suurendada elurikkust ja

maastikulist mitmekesisust.

Spetsiifilised eesmärgid:

• laiendada keskkonnasõbralike tegevuste planeerimist põllumajanduses;

• tõsta põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust.

Toetatavad tegevused

PKT keskkonnasõbraliku majandamise toetus hõlmab endas mitmeid eelmiste eelarveperioodide jooksul

edukalt rakendatud PKT meetmete positiivse keskkonnamõjuga tegevusi. Nõuded esitatakse tervikpaketina

kogu ettevõtte või selle põllumaa kohta, mis tähendab, et taotleja ei saa sealt välja valida üksikuid nõudeid,

mille kohta soovib 5-aastase nõuete täitmise kohustuse võtta.

Toetusõiguslik maa

• Toetusega hõlmatud maa peab asuma PRIA põllumajandustoetuste ja -massiivide registris;

175


• Toetuse saamise nõuete täitmise eest võib toetust taotleda üksnes põllumaa kohta, sh kuni 4-

aastase rohumaa kohta. Toetust võib taotleda vähemalt 1,00 ha suuruse maa kohta.

• Toetust ei saa taotleda mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotlejad.

• Taotleja võtab kohustuse tegeleda selle põllu, mille kohta toetust taotles, nõuetekohase

hooldamisega taotluse esmakordse esitamise kalendriaastast alates viis/kuus järjestikust

kalendriaastat.

• Taotleja peab kasvatama vähemalt 3 põllumajanduskultuuri, millest väikseima pindala ei tohi olla alla

5% ettevõtte põllumajandusmaast.

Toetuse saamise nõuded

Toetatav nõue

Viljavahelduse järgimine: põllumaa samale põllule ei

külvata teravilja rohkem kui 3 järjestikusel aastal

(mais ja tatar katkestavad teraviljakultuuride

järgnevuse) ning sama liiki põllu-, rühvel- või

köögiviljakultuuri rohkem kui 2 järjestikusel aastal.

Ristõielisi võib samal põllul kasvatada uuesti 4. aastal.

Viljavaheldust ei pea rakendama maasika ning

mitmeaastaste köögivilja-, ravim- ja

maitsetaimekultuuride kasvatamisel.

Sertifitseeritud teraviljaseemne kasutamine külvisena

(15% teraviljade külvipinnast)

Liblikõieliste või liblikõieliste-kõrreliste heintaimede

kasvatamine vähemalt 15% põllumaal

Põllumajanduskultuurist koosneva talvise taimkatte

nõue (vähemalt 30% põllumaast 1. novembrist 31.

märtsini; ei rakendata NTAl)

Glüfosaati ei ole lubatud kasutada

põllumajanduskultuuri kasvuperioodil (tärkamisest

kuni saagi koristamiseni). Glüfosaati ei ole lubatud

kasutada haljasväetiseks kasvatatavatel heintaimedel

Üle 20 ha suuruse põllu avaliku tee ääres asuvatesse

servadesse 2-5 meetri laiuste mitmeaastase

taimestikuga rohumaaribade rajamine või jätmine

Väetusplaani koostamine

Mullaproovide võtmine ja analüüsimine ühel

korral kohustuseperioodi jooksul

Sõnnikuproovide võtmine ettevõtetes, kus

peetakse loomi. Proov tuleb võtta hoidla kohta

ühel korral kohustuseperioodi jooksul

Baasnõue

Taotleja koostab või vajadusel uuendab külvikorravõi

viljavaheldusplaani

Haanja, Otepää, Valgjärve, Vastseliina ja Misso vallas

asuvast põllumajandusmaast, mida taotlejal on õigus

kasutada, peab vähemalt 30% olema talvise taimkatte

all. Talviseks taimkatteks loetakse 1. novembrist kuni

31. märtsini põllumajandusmaal olevad

põllumajanduskultuurid ja kõrretüü

Kasutuses olev taimekaitseseade, välja arvatud käsija

selgprits, peab olema läbinud korralise tehnilise

kontrolli iga kolme aasta järel.

Põllumajandusmaal asuvat «Looduskaitseseaduse» §

4 lõikes 1 sätestatud kaitstavat looduse üksikobjekti

ja «Muinsuskaitseseaduse» § 3 lõikes 2 sätestatud

kinnismälestist ei tohi rikkuda ega hävitada.

Taotleja peab pidama põlluraamatut

Taotleja osaleb keskkonnasõbraliku majandamise algja

täiendkoolitusel

Kui taotleja hoiab ettevõtte toetusõiguslikku maad mustkesas, siis sellel kohustuseaastal, kui maa on

mustkesas, talle mustkesas oleva maa eest toetust ei maksta. Mustkesa ei katkesta kultuuride järgnevust

viljavaheldus- või külvikorraplaanis.

Taotleja peab järgima lisaks eespool toodud nõuetele kogu ettevõttes nõuetele vastavuse nõudeid, väetiste

ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõudeid ning otsetoetuse rohestamise nõudeid.

Toetuse saajad

Toetust võib taotleda põllumajandusega tegelev füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik.

176


Toetuse määr

Toetuse määr on 32 eurot hektari kohta aastas.

Piiratud eelarve korral on põllumajandusministril õigus kehtestada toetuse vähendamise alused kas

toetusmäära proportsionaalselt vähendades või taotlusega hõlmatud maa pindala alusel.

Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

Toetusesaajate arv 2500

Väljundnäitaja

Toetust saanud alade kogupindala 500 000

(ha)

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 111 600 000

Piirkondlik mullakaitse toetus (art 29)

Põhjendus

Klassikaliste külvikordade puudumise, toitainete bilansiandmete ja väetusplaanide puudumise,

monokultuuride kasvatamise ja tahke sõnniku ning mineraalväetiste piiratud kasutamise tõttu on üheks

mullaga seotud põhiprobleemiks orgaanilise aine ja toitainevaru vähesus mullas.

Kuna turvasmuldade kasutamisel turvas laguneb ja mineraliseerub, tuleks vältida või vähendada

turvasmuldade harimist ja soodustada turbaalade viimist püsirohumaade alla. Tuuleerosioonist on

ohustatud eelkõige suured lagedad põllumassiivid ja taimkatteta kuivade huumusvaeste turvas- ja

liivmuldadega põllud. Turvasmuldadega aladel loetakse ohustatuks tuulisemates piirkondades asuvad üle

0,5 ha suurused põllud. Praktiliselt kõik turvasmullad kannatavad K puuduses ja nende P-ga varustatus on

oluliselt halvem kui põllumaadel tervikuna, mis on aga limiteerivateks teguriteks saagikusele. Sellises

agrokeemilises seisundis turvasmullad ei rahulda põllumajanduskultuuride vajadusi tänapäeva nõuetele

vastavate saakide tootmiseks ja vajavad oluliselt suuremat väetamist. Turvasmuldade intensiivsemast

väetamisest tuleneb omakorda suurem keskkonnarisk. Turvasmuldade intensiivne harimine on ka oluliseks

kasvuhoonegaaside allikaks.

Joonis 1. Turvasmuldadega põllumassiivide pindala on 2012. a põllumassiivide registri ja mullakaardi alusel

85000 ha (vt joonis). Püsikultuure on turvasmuldadega aladel 100 ha.

177


Mullaerosioon mõjutab oluliselt mullaviljakust ning on põllumajanduslikel maadel üheks olulisemaks

toitainete väljakannet põhjustavaks protsessiks. Isegi väikestes kogustes mullaärakanne viib pika aja jooksul

märgatava huumuse ning fosforiühendite kaoni. Kõige suuremat osakaalu mullaerosioonis omab Eesti

tingimustes ajutiste vooluvete toimel mullaosakeste ümberpaigutumine ehk mulla vee-erosioon. See leiab

aset ebatasastel aladel (enamasti Lõuna-Eestis), kus mullaosakesed haaratakse voolava veega kaasa.

Erosiooni intensiivsus sõltub oluliselt ka maakasutusest ning valdav osa vee-erosioonist pärineb haritavatelt

põllumaadelt. Eriti tundlik on erosiooni suhtes mustkesa, aga ka vaheltharitavate kultuuride kasvatamine.

Teraviljade kasvatamisel on erosiooniohtlikum periood künnist kuni taimkatte kujunemiseni.

Keskkonnaprobleemide põhiliseks põhjustajaks on erosioonist haaratud muldade peamisel levikualal Otepää

ja Haanja kuppelmaastikul põldude viljelemine samamoodi kui ülejäänud Eestis. Üheks oluliseks erosiooni

tõkestamise meetmeks on nende alade püsirohumaade alla viimine.

Joonis. 2. Erodeeritud muldi on 2012. a PRIA põllumassiivide registri ja mullakaardi alusel 24 974 ha (vt

joonis). Püsikultuure on erodeeritud muldadega aladel 60 ha.

178


Muldade hapestumine on oluline probleem eriti Kesk- ja Lõuna-Eestis. Rohkem kui kolmandik Eesti

põllumajandusmaast (üle 300 000 ha) on happeline. Peamiselt lähtekivimi omadustest tulenevat muldade

hapestumise protsessi ära hoida ei ole võimalik, sest Eesti kliimas toimub mullast pidev kaltsium- ja

magneesiumkarbonaatide väljauhtumine. Eesti haritava maa põllumuldade reaktsiooni hoidmist taimede

kasvuks soodsal tasemel ning muldade vaesumise ärahoidmist saab tagada muldade neutraliseerimisega.

2010. a ÜPT põldudest oli liiga happelise reaktsiooniga ca 10% massiividest. Happeliste muldade jagunemist

valdade kaupa näitab joonis.

Joonis 3. Aastatel 2008-2011 kogutud mullaproovide alusel oli pH


MAK 2007-2013 põllumajandusliku keskkonnatoetuse keskkonnasõbraliku majandamise meetme nõuetena

on Eestis seni mulla- ja veekaitsetegevustest rakendatud näiteks teatud viljavahelduse nõudeid, 30% talvise

taimkatte nõuet, mulla- ja sõnnikuproovide ning väetusplaani nõuet.

Eesmärk

Üldeesmärk on tagada erodeeritud ja turvasmuldade jätkusuutlik kasutamine ning muldade degradatsiooni

minimeerimine. Tagada happelistel muldadel taimedele sobiv kasvukeskkond ja vähendada muldade

neutraliseerimisega erinevaid keskkonnariske.

Spetsiifilised eesmärgid:

• Kasvuhoonegaaside emissiooni piiramine.

• Mullaerosiooni (sh deflatsiooni) piiramine.

• Muldade neutraliseerimine.

• Toiteainete leostumise vähendamine.

• Mulla orgaanilise aine sisalduse säilitamine ja suurendamine.

Toetatavad tegevused

Erodeeritud muldadega ja turvasmuldadega aladel toetatakse põllukultuuride all oleva maa viimist

rohumaaks või viljapuu- ja marjaaiaks ja maa jätkuvat hoidmist rohumaana või viljapuu- ja marjaaiana.

Happeliste muldadega põllumaal toetatakse muldade neutraliseerimist. Mulla neutraliseerimisvajaduse

selgitamiseks tuleb võtta mullaproov, mis ei tohi olla vanem kui 5 aastat. Mullaproovi alusel antakse

väljapõllumaa lubjatarbe tõend.

Toetuse saamise nõuded erodeeritud ja turvasmuldadega aladel:

• Rohumaa uuendamine:

o on lubatud otsekülvi (kamarasse külvi) ja pealekülvi teel;

o erodeeritud muldadel ei ole lubatud künni, randaalimise ega freesimise teel;

o turvasmuldadel ei ole lubatud künni teel, aga on lubatud 1 kord kohustuseperioodi jooksul

enne uue rohumaa rajamist samal aastal randaalimise ja freesimise teel.

• Karjatamiseks kasutataval rohumaal on ülekarjatamine keelatud.

• Viljapuu- ja marjaaia reavahed tuleb hoida rohukamara all, mida künni teel ei uuendata.

• Rohumaa hooldamise täiendavad tingimused: niitmise kuupäev, koristus, hekseldamise keeld -

sõltuvad ÜPT toetusõiguslikkuse nõuetest.

• Baasnõue: püsirohumaa säilitamise kohustuse tingimuste täitmine. Aluseks "EPN määrus ühise

põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta" art 93 ja "EPN määrus, millega

kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele

makstavate otsetoetuste eeskirjad" art 31.

Toetuse saamise nõuded happeliste muldadega põllumaal:

• Mulla neutraliseerimiseks on lubatud kasutada meliorante, mille CO 2 emissioon on väike:

(täpsustatud loetelu).

• Tuleb järgida lubjatarbetõendis antud ettekirjutisi (nt. kas melioranti kasutada üks kord või hajutada

erinevatele aastatele, maksimaalsed määrad jms.).

• Tööde teostamise alustamisest tuleb teatada Põllumajandusametile.

• Viimasel kohustuseaastal tuleb võtta mullaproov.

• Baasnõue: taotleja peab põlluraamatut.

Toetuse saajad

• toetust võib taotleda põllumajandusega tegelev füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik;

180


• toetust võib taotleda isik, kelle ettevõtte põllumajandusmaa asub turvas- (M, S, R, AM), erodeeritud

(E) muldadega või happeliste (pH


kasutamisega kaasneb loodusliku mitmekesisuse vähenemine (putukate ja nendest toituvate lindude

hävimine, taimeliikide arvukuse vähenemine jne). Taimekaitsevahendite ühekülgse kasutamise tulemusena

võivad välja kujuneda taimekaitsevahendite suhtes resistentsed kahjurid. Kahjulik mõju inimesele avaldub

mitmel moel: otsesel preparaatidega kokkupuutel ja taimekaitsevahendite jääkide kogunemisel toiduahelate

lõpulülidesse. Lisaks sellele, et kasutatavate taimekaitsevahendite jääke jääb keskkonda - mulda ning vette,

jääb neid ka saagi koostisesse. Mullas ja vees mõjutavad jäägid erinevate organismide elutegevust, liiguvad

taimedesse ja talletuvad saagis. Taimedest jõuavad taimekaitsevahendite jäägid nii inimeste kui loomade

toitu.

Jääkide jälgimist ei maksa alahinnata - kuigi registreeritud kogused on väikesed, on tegu ikkagi pidevate

doosidega. Tavaliselt ei järgne taimekaitsevahendite jääke sisaldava toidu söömisele kohest reaktsiooni,

tagajärjed võivad ilmneda alles aastate pärast. Pikema perioodi vältel intensiivpõllumajandussaaduste

tarbimisel ladestuvad jäägid organismi.

Eestis suurenes aastatel 2004-2010 taimekaitsevahendite turustamine 27%. Suurima osa kõikidest

taimekaitsevahenditest moodustasid herbitsiidid (umbrohutõrjevahendid 80-82%), millest omakorda

moodustasid glüfosaati sisaldavad preparaadid 42-67%. Viimastel aastatel on kõige kiiremini kasvanud just

glüfosaadi toimeainet sisaldavate preparaatide turustamine (üle kahe korra võrreldes 2004. aastaga). See on

otseseks ohumärgiks, mistõttu on otstarbekas pöörata juba ennetavalt tähelepanu ühte toimeainet

sisaldavate preparaatide ühekülgsele kasutamisele. Eestis määratakse glüfosaati mullast, veest ja toidust

alates 2009. aastast.

Aastatel 2009-2011 analüüsiti Eestis nitraaditundliku ala mullaseire raames 98 mullaproovi.

Taimekaitsevahendite jääke leiti 70 proovist, 39 proovist leiti üks ja 31 proovist enam kui üks jääk. Leitud

kogused ei ületatud pinnases lubatud keemiliste taimekaitsevahendite summa sihtarvu (0,5 mg/kg).

Toimeainetest leiti mullaproovidest enam trifluraliini (turustamine lõpetatud aastast 2008?), glüfosaati ja

tebukonasooli.

Põhja- ja pinnavees on taimekaitsevahendite jääke Eestis määratud väheses koguses. Jääkide sisaldused on

reeglina jäänud alla lubatud piirnormide. Euroopa Liidus kehtestatud põhjavee kvaliteedistandardi ületamine

on tuvastatud vaid korra 2007. aastal, mil leiti piirnormi (taimekaitsevahendite piirsisaldus põhjavees 0,1

µg/l) ületavas koguses glüfosaadi lagunemisjääki. Pinnaveekogudes tuvastatud taimekaitsevahendite jääkide

kogused ei ole ületanud lubatud piirnorme.

2009. a analüüsiti Euroopas (ELi 27 liikmesriiki ning Norra ja Island) taimekaitsevahendite jääkide sisaldust

kokku 74 305 puu-, juur- ja teraviljade proovist. Pooled proovidest sisaldasid taimekaitsevahendite jääke,

kusjuures 5% proovidest ületasid lubatud piirnorme, taimekaitsevahendite jääkide piirnormi ületanud

proovidest 25% sisaldasid kahe või enama taimekaitsevahendi jääki. Mitut erinevat jääki sisaldasid kõige

sagedamini tsitruselised, banaanid, maasikad ja pipar.

Eestis kaubeldavast ja imporditavast toidust võeti 2011. aastal taimekaitsevahendite jääkide määramiseks

268 proovi, millest 177 proovi olid kohalikku päritolu toidust. Võetud proove uuriti enam kui 333 erineva

taimekaitsevahendi jäägi suhtes. Taimekaitsevahendite jääke ei leitud 181 proovist (65%). Jääkide sisaldus jäi

piirnormi piiresse 91 proovis (34%) ja üle piirnormi oli jääke 2 proovis (1%). Üle lubatud piirnormi jääke

sisaldasid Eesti päritolu aedoad ja spinat. Alla piirnormi leiti taimekaitsevahendite jääke Eesti päritolu

kartulist, maasikast, kurgist, porgandist, peedist, kusjuures eelnimetatud kultuuridest võetud proovid

sisaldasid rohkem kui ühe taimekaitsevahendi jääki.

Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine on keelatud mahepõllumajanduses. Eestis kasvatati 2011.

aastal mahepõllumajanduslikult 5,6% köögiviljadest. Puuvilja- ja marjaaedade kogupinnast majandati

mahepõllumajanduslikult 19,7%. Maheköögivili moodustas kogu köögiviljatoodangust 0,8% ning

mahepuuviljad ja –marjad 9,4% kogutoodangust. Eelöeldut arvesse võttes on otstarbekas edaspidi

rakendada mahepõllumajandusest pisut leebemate nõuetega keskkonnasõbraliku aianduse toetust, mille

puhul tohib taimekaitsevahendeid kasutada tõestatud vajadusel; umbrohtude, taimehaiguste ja -kahjurite

tõrjumisel kasutatakse võimalusel mehaanilisi ja bioloogilisi tõrjemeetodeid. Multši kasutamine ja

külvikorra rakendamine võimaldab vähendada toitainete leostumist mullast.

Eesmärk

Üldeesmärk on soodustada keskkonnasõbraliku aianduse levikut.

182


Spetsiifilised eesmärgid:

• Vähendada taimekaitsevahendite kasutamist.

• Tagada tarbijatele tervislikum toit.

• Vähendada toitainete leostumist mullast.

• Aidata kaasa põllumajandusmaastike bioloogilise mitmekesisuse säilimisele.

Toetatavad tegevused

Keskkonnasõbraliku aianduse alameede jaguneb kolmeks alategevuseks:

• Keskkonnasõbralik puuvilja- ja marjakasvatus.

• Keskkonnasõbralik köögivilja-, ravim- ja maitsetaimekasvatus (keskkonnasõbraliku majandamise

toetuse lisategevus).

• Keskkonnasõbralik maasikakasvatus (keskkonnasõbraliku majandamise toetuse lisategevus).

Keskkonnasõbralik puuvilja- ja marjakasvatus

Toetust saavad taotleda tootjad, kes kasvatavad puuvilja- ja/või marjakultuure vähemalt 0,3 hektari suurusel

pinnal.

Toetuse saamise nõuded:

Toetuse taotleja peab järgima järgnevaid keskkonnasõbraliku puuvilja- ja marjakasvatuse nõudeid kogu

ettevõtte toetusõiguslikul maal.

• Toetuse taotleja peab osalema keskkonnasõbraliku aianduse alasel koolitusel.

• Taimekahjustajate seire meetodite kasutamine. Ajavahemikus 1. maist kuni 31. augustini peab

ettevõttes tegema seiret vähemalt üks kord nädalas.

• Puuviljaaias peab olulisemate kahjustajate väljapüügiks või nende avastamiseks kasutama

feromoonpüüniseid. Kasutama peab vähemalt 3 püünist hektari kohta.

• Glüfosaatide kasutamise keeld.

• Puuvilja- ja marjaaedade servades peab hektari kohta olema vähemalt 5 bioloogilist mitmekesisust

toetavat elementi (lindude pesakastid, röövlindude istumiskohad, putukapesad või mesitarud),

millest vähemalt 2 peavad olema lindude pesakastid. Kõik nimetatud elemendid peavad olema

kohapeal 2. kohustuseaasta algusest kuni kohustuseperioodi lõpuni.

• Sätestatud on puude ja põõsaste miinimumtihedus hektari kohta (toetusõiguslikkuse nõue).

• Mullaproovide võtmine ja analüüsida laskmine üks kord kohustuseperioodi jooksul.

• Viljapuude ja marjapõõsaste reavahed peavad olema 2/3 ulatuses rohukamaras ja niidetud või

karjatatud, kusjuures rohu kõrgus ei tohi ületada 30 cm. Uue puuviljaaia rajamisel peavad reavahed

2/3 ulatuses rohukamaraga kaetud olema hiljemalt rajamisele järgnevaks aastaks.

• Rohu kõrgus kogu puuvilja- ja marjaaias (sh teenindusaladel) ei tohi ületada 30 cm.

• Herbitsiide tohib kasutada ainult viljapuude ja marjapõõsaste võraalustes, kusjuures herbitsiidiriba

laius ei tohi olla laiem kui 1/3 reavahest.

• Võrade hooldamise nõue.

Baasnõue:

• Taotleja peab põlluraamatut.

Keskkonnasõbraliku köögivilja-, ravim- ja maitsetaime- ning maasikakasvatuse eelduseks on

keskkonnasõbraliku majandamise toetuse kohustus.

Keskkonnasõbralik köögivilja-, ravim- ja maitsetaimekasvatus

Toetuse taotleja peab kogu ettevõtte põllumajandusmaal täitma keskkonnasõbraliku majandamise toetuse

nõudeid.

183


Maale, kus taotleja kasvatab avamaa köögivilja-, ravim- ja maitsetaimekultuure ning mille kohta soovib

taotleda keskkonnasõbraliku aianduse toetust, kehtivad järgmised nõuded, mida toetuse taotleja peab

järgima kogu ettevõtte toetusõiguslikul maal.

• Toetuse taotleja peab osalema keskkonnasõbraliku aianduse alasel koolitusel.

• Taimekahjustajate seire meetodite kasutamine. Ajavahemikus 1. juunist kuni 31. augustini peab

ettevõttes tegema seiret vähemalt üks kord nädalas.

• Mullaproovide võtmine ja analüüsida laskmine (täisanalüüs) üks kord kohustuseperioodi jooksul.

• Glüfosaatide kasutamise keeld.

Keskkonnasõbralik maasikakasvatus

Toetuse taotleja peab kogu ettevõtte põllumajandusmaal täitma keskkonnasõbraliku majandamise toetuse

nõudeid.

Maale, kus taotleja kasvatab maasikat ning mille kohta soovib taotleda keskkonnasõbraliku aianduse toetust,

kehtivad järgmised nõuded, mida toetuse taotleja peab järgima kogu ettevõtte toetusõiguslikul maal.

• Toetuse taotleja peab osalema keskkonnasõbraliku aianduse alasel koolitusel.

• Taimekahjustajate seire meetodite kasutamine. Ajavahemikus 1. maist kuni 31. augustini peab

ettevõttes tegema seiret vähemalt üks kord nädalas.

• Mullaproovide võtmine ja analüüsida laskmine (täisanalüüs) üks kord kohustuseperioodi jooksul

• Multši kasutamise nõue. Multši peab kasutama juba istandiku rajamisel ja see peab põllul olema

kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Multšimaterjali valib tootja ise.

• Reavahed peavad olema kaetud multšiga või rohukamaras ja niidetud, kusjuures rohu kõrgus ei tohi

ületada 30 cm.

• Sätestatud on taimede miinimumtihedus hektari kohta (toetusõiguslikkuse nõue).

Taotleja peab järgima lisaks eespool toodud nõuetele kogu ettevõttes nõuetele vastavuse nõudeid, väetiste ja

taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõudeid ning otsetoetuse rohestamise nõudeid.

Toetuse saajad

• Toetust võib taotleda põllumajandusega tegelev füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik.

• Taotleja võtab kohustuse tegeleda selle põllu, mille kohta toetust taotles, nõuetekohase

hooldamisega taotluse esmakordse esitamise kalendriaastast alates viis järjestikust kalendriaastat

(erandid teatud nõuete puhul).

Seosed teiste meetmetega

Maa kohta, millele makstakse toetust keskkonnasõbraliku puuvilja- ja marjakasvatuse nõuete järgmise eest,

ei saa taotleda piirkondlikku mullakaitse toetust.

Toetuse määr

Toetuse määr keskkonnasõbraliku puuvilja- ja marjakasvatuse nõuete järgimise eest on 160 eurot/ha.

Toetuse määr keskkonnasõbraliku köögivilja-, ravim- ja maitsetaimekasvatuse nõuete järgmise eest on 320

eurot/ha.

Toetuse määr keskkonnasõbraliku maasikakasvatuse nõuete järgimise eest on 330 eurot/ha.

Piiratud eelarve korral on põllumajandusministril õigus kehtestada toetuse vähendamise alused kas

taotlusega hõlmatud maa pindala alusel või toetusmäära proportsionaalselt vähendades.

Rakendamise piirkond

Eesti

Seirenäitajad ja sihttasemed

Indikaatori liik Indikaator Sihttasemed

184


Toetusesaajate arv 270

Väljundnäitaja

Toetust saanud alade kogupindala

1700

(ha)

Avaliku sektori kulud kokku (eurot) 3 606 540

Kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus (art 29)

Põhjendus

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt on oluline säilitada looduslike taime- ja loomaliikide

kõrval koduloomade ja kultuurtaimede geneetiline mitmekesisus. EL-i elurikkuse strateegia kohaselt tuleb

paremini kasutada põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmeid põllumajanduse geneetiliste ressursside

säilitamiseks. Geneetiliste ressursside säilitamine on tähtis mitte ainult bioloogilisest ja kultuurilisest, vaid ka

majanduslikust seisukohast, kuna mitmekesiste tunnustega heterogeensed populatsioonid kannavad endas

omadusi, mida saaks edukalt kasutada ka kultuurtõugude aretamisel. Tõenäoliselt suureneb vajadus

geneetiliste ressursside kasutuselevõtuks tulevikus veelgi, seega on oluline, et säiliks geneetiline variatsioon,

mis aitaks aretustööd teostada vastavalt ilmnenud vajadustele. Lisaks säilikute säilitamisele geenifondis on

väga oluline, et erinevaid sorte/tõugusid kasvatataks põllumajandusliku tegevuse ühe osana võimalikult

laiapõhjaliselt (näiteks kõrge loodusväärtusega aladel jms piirkondades), mitte ei hoita ainult säilitamise

eesmärgil ning sellist tegevust tuleb soodustada.

Elusorganismi pikaajaliseks säilitamiseks on vajalik järjepidevus, muidu võib väärtuslik materjal hävida.

Seepärast töötati välja arengukava “Põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine

aastateks 2007-2013“, kus lisaks põhitegevusele – säilitamisele – on kolm olulist ülesannet: geneetilise

ressursi kasutamine, internetipõhise andmekogu täiendamine ja kohalike sortide leidmine kasvatajatelt.

Põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss hõlmab põllu- ja aiakultuuride sorte, aretusmaterjali,

rahvaaretisi, liike ja vorme. Taimesordid, aretusmaterjal ja rahvaaretised on loodud pikaajalise töö

tulemusena ning neid tuleb säilitada mitte ainult kui bioloogilist mitmekesisust, vaid ka kui kultuuriväärtust.

Põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine aastateks 2007-2013 arengukavas

osalevate asutuste kollektsioonides säilitatakse põllukultuuride, köögiviljade, puuvilja- ja marjakultuuride

ning ravim- ja maitsetaimede geneetilisi ressursse. Praegu on Jõgeva Sordiaretuse Instituudi geenipangas

hoiul 57 taimeliigi seemneid, kokku 2300 säilikut ning Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuses

kokku 1151 puuvilja- ja marjakultuuri säilikut.

Olemasolevad geneetilised ressursid on hea võimalus keskkonnasõbraliku ettevõtluse arendamiseks

maapiirkondades, tööhõive suurendamiseks ning tervisliku toidulaua mitmekesistamiseks.

Kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse seisukohast olulise kohaliku taimesordi, rukkisordi ’Sangaste’

säilimiseks on MAK 2007-2013 raames rakendatud vastavat toetust. Kui 2009. aastal taotleti toetust 308

hektarile, siis 2012. aastal juba 1130 hektarile.

Põllumajanduskultuuride kogumise, säilitamise ja hindamiskomisjon on teinud ettepaneku täiendada MAK-i

kohalikku sorti taimede kasvatamise toetuse loetelu põllu-, puuvilja- ja marjakultuuride sortidega. Nende

sortide valiku kriteeriumideks olid: kohalikku päritolu või kohanenud sort, sordi teatud omaduste tõttu

puudub kasvatamiseks majanduslik huvi, sertifitseeritud seeme, vanus, sordil on head omadused ja

põllukultuuri sort on sordilehel.

Põllukultuurid

Talirukis ’Sangaste’

Üks vanemaid teraviljasorte on rukis “Sangaste”, mille aretas 1880. aastatel Sangaste mõisnik krahv Friedrich

G.M. von Berg (1845–1938) ja mis on olnud suure tähtsusega uute rukkisortide aretamisel. “Sangaste” on

185


teadaolevalt vanim praegu kasvatuses olev teraviljasort Euroopas. Võrreldes tänapäevaste rukkisortidega on

“Sangaste” pikema kõrrega, mis suurendab kõrgemal agrofoonil kasvatades lamandumisohtu ja raskendab

koristust. Samuti jääb “Sangaste” saak tänapäevaste sortidega võrreldes ligi 15% madalamaks.

Põlduba ’Jõgeva’

Põlduba ’Jõgeva’ on Eesti sordilehes alates 1956. aastast. Sort on sobiv nii teraks kasvatamiseks kui

haljasmassi tootmiseks. Seemned on heamaitselised ja sordi omapäraks on õhuke seemnekest, sobivad

toiduks ning jahvatamiseks erinevatesse jõusöödasegudesse. Proteiinisisaldus seemnetes on ca 30%, olles

oluline taimse valgu allikas. Seemnekasvatust raskendab küllaltki pikk kasvuaeg ning vihmastel aastatel on

keeruline saada hea idanevusega seemet. Kasvatajatele tekitavad probleeme ka linnuparved, mis seemnete

idanemise ajal võivad külve tugevalt kahjustada, samuti roheliste kaunte faasis saagile olulist kahju tekitada.

Põldoasort “Jõgeva“ on Eesti esimene ja praeguseni ainus ning vajaks oma unikaalsuse tõttu rohkem

tähelepanu.

Põldhernes ’Mehis’

Põldhernes ’Mehis’ on Eesti sordilehes alates 1981. aastast. Sort on lehelist tüüpi, sobib kasvatamiseks teraks

ja haljasmassiks. Seeme on roheline ja väga hea maitsega, sobides ideaalselt hernesupi valmistamiseks. Sordi

eeliseks on ka seemnete kiire paisumine ja pehmekskeemine. Lehelise hernena kipub taimik lamanduma, mis

teeb keeruliseks massi kombainiga koristamise. Sort on keskmisest pikema kasvuajaga ning vihmastel

aastatel ei pruugi saadagi kvaliteetset seemet.