Seletuskiri

koda.ee

Seletuskiri

TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIKU JA TEISTE SEADUSTE MUUTMISE SEADUSE

EELNÕU SELETUSKIRI

I. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus kavandatu kohaselt

muudetakse tsiviilkohtumenetluses kehtivat menetluskulude kindlaksmääramise korda.

Eelnõuga luuakse võimalused selleks, et tsiviilkohtumenetluses menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramine ja vastaspoolelt väljamõistmine oleks menetlusosalise jaoks senisega võrreldes

märkimisväärselt kiirem. Senist korda, kus menetluskulud määratakse kindlaks pärast põhimenetluses

tehtud lõpplahendi jõustumist eraldi hagita menetluses, muudetakse ja luuakse menetluskulude

kindlaksmääramise kord, kus kulud määratakse kindlaks selle kohtumenetluse raames, millega kulud

kaasnesid. Seni lahendasid kulude kindlaksmääramise asju valdavalt kohtunikuabid, edaspidi määrab

menetluskulud kindlaks põhiasja menetleja, seega üldjuhul kohtunik.

Eelnõuga pakutud menetluskulude kindlaksmääramine põhiasja menetlemise raames võimaldab

vältida praegu kulude kindlaksmääramise avalduse ja dokumentide kättetoimetamisega kaasnevat

olulist ajakulu. Eelnõu kohaselt tuleb menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada kohtule enne

kohtuvaidlusi või kirjalikus menetluses kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohtuistungil dokumentide

esitamine võimaldab dokumendid istungil kohe vastaspoolele kätte toimetada. Kirjalikus menetluses

on võimalik kasutada kättetoimetamise viise, mida saab kasutada dokumentide kättetoimetamiseks

käimasoleva menetluse raames. Näiteks võib kuludokumendid kätte toimetada sellel aadressil, kuhu

samas või muus käimasolevas kohtumenetluses on menetlusosalisele dokumente juba kätte

toimetatud, ja dokumendid loetakse saatmisega kättetoimetatuks. Eraldi menetluses kulude

kindlaksmääramise korral kirjeldatud võimalust menetlusdokumentide kättetoimetamisel kasutada ei

saa. Dokumentide kättetoimetamise faasis ei ole loodava korra kohaselt veel otsustatud kulude jaotust

ning seetõttu ei ole teada kulude kandmiseks kohustatud isik, mistõttu puudub menetlusosalistel huvi

hoiduda dokumentide kättesaamisest. Eelnõus pakutud kulude kindlaksmääramise korral on

dokumentide kättetoimetamise osas senise süsteemiga võrreldes selge eelis ning kulude

kindlaksmääramine muutub juba ainuüksi kättetoimetamisele kuluvat aega arvestades oluliselt

kiiremaks.

Loodava regulatsiooni kohaselt võib asja menetlev kohus menetluskulud kindlaks määrata

lõpplahendis. Kui kohtu hinnangul takistab kulude kindlaksmääramisele kuluv ajaressurss

lõpplahendis põhiasjas otsuse tegemist või see ei oleks otstarbekas – näiteks peab kohus

tõenäoliseks, et lõpplahend kaevatakse edasi, määrab kohus kulud kindlaks 20 päeva jooksul pärast

vaidluse lahendamise kohta tehtud lõpplahendi jõustumist.

Menetluskulud määrab kindlaks see kohus, kes asja menetles, või kohus, kelle tehtud lahend jõustub.

Seega asjades, kus jõustub ringkonnakohtu tehtud lõpplahend, määrab menetluskulud kindlaks

ringkonnakohus. Juhul kui lõpplahendina jõustub Riigikohtu lahend ja ringkonnakohus ei määranud

edasi kaevatud lõpplahendis kulusid kindlaks, määrab menetluskulud kindlaks maakohus, kes asja

menetles. Kuludokumendid esitatakse igas kohtuastmes selles astmes tekkinud kulude kohta. Kui

kuludokumente kohtule tähtaegselt ei esitata, kohus kulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

Samamoodi senise regulatsiooniga ei ole kohus ka eelnõu kohaselt menetluskulude

kindlaksmääramisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga

asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.

1


1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse

nõunik Stella Johanson (stella.johanson@just.ee, 620 8240) ja justiitshalduspoliitika osakonna

asekantsler Marko Aavik (marko.aavik@just.ee, 680 3105). Eelnõu koostamisse on olulise panuse

andnud Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus (indrek.niklus@just.ee,

620 8210) ning õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand (kai.harmand@just.ee, 620 8250). Samuti on

eelnõu koostamisel panuse andnud Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Katariina

Kärsten (katariina.karsten@just.ee, 620 8262). Eelnõu mõjude analüüsi on koostanud

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk

(uku-mats.peedosk@just.ee, 620 8187), eelnõu seadusena rakendamisega seotud riigi ja kohaliku

omavalitsuse tegevuste, eeldatavate kulude ja tulude peatüki koostas Justiitsministeeriumi

justiitshalduspoliitika õigusloome ja arenduse talituse nõunik Maret Saanküll (maret.saankyll@just.ee,

680 3125), statistilise uuringu koostamisel andis olulise panuse Justiitsministeeriumi praktikant Merilin

Piik. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna

õigusloome korralduse talituse toimetaja Helin Kask (helin.kask@just.ee, 620 8270).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega. Eelnõu vastuvõtmine ja rakendamine aitab kaasa Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammi punkti 16 (õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine)

alapunkti b (arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja

odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva)

eesmärgi saavutamisele.

Eelnõuga muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku, mis on avaldatud redaktsioonis RT I,

05.04.2013, 5, halduskohtumenetluse seadustikku, mis on avaldatud redaktsioonis RT I, 25.10.2012,

10, riigilõivuseadust, mis on avaldatud redaktsioonis RT I, 30.05.2013, 15, riigi õigusabi seadust, mis

on avaldatud redaktsioonis RT I, 18.04.2013, 5, ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust, mis on avaldatud redaktsioonis RT I, 31.12.2012, 19.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest muudetakse

tsiviilkohtumenetluse seadustikku, halduskohtumenetluse seadustikku ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104

lõike 2 p 14).

II. EELNÕU EESMÄRK

2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkuse on tinginud olukord, kus menetluskulude

kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluses kestab ebamõistlikult kaua.

Alates 01.01.2006 kehtiva menetluskulude kindlaksmääramise korra ja selle 01.01.2009 jõustunud

muudatuste kohaselt lahendatakse menetluskulude rahaline kindlaksmääramine ja nende kulude

väljamõistmine üldjuhul pärast selle kohtulahendi jõustumist, kus lahendati tsiviilasi, millega kulud

kaasnesid. Senise korra kohaselt esitatakse menetluskulude kindlaksmääramiseks kohtule avaldus,

mida menetletakse eraldi hagita menetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendamise

õigus on seaduse kohaselt lisaks kohtunikele ka kohtunikuabidel.

Peamiseks etteheiteks eraldi menetluses kulude kindlaksmääramisele osutunud ebamõistlik ajakulu

nähtub ka eelnõu lisaks olevast Justiitsministeeriumi analüüsist nende asjade kohta, kus lahend

menetluskulude kindlaksmääramise kohta jõustus 2012. a. Analüüsi kohaselt kestis menetluskulude

kindlaksmääramise menetlus 2012. a jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades

2


keskmiselt 309 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 3). Sealjuures kestsid kohtunikuabide

menetletud kulude kindlaksmääramise menetlused kaks ja pool korda kauem kui kohtunike läbiviidud

menetlused – vastavalt 319 ja 133 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 7, lk 10). Kõige kiiremini

menetles kulude kindlaksmääramise asju 2012. a Tartu Maakohus – keskmiselt 147 päeva, veidi

pikem oli Pärnu Maakohtu asjade keskmine menetlusaeg – 156 päeva. Märkimisväärselt kauem

menetles kulude kindlaksmääramise asju Viru Maakohus – keskmiselt 234 päeva ning muudest

kohtutest oluliselt pikem menetlusaeg oli Harju Maakohtul – keskmiselt 337 päeva

(Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 6, lk 9). Kõige kiiremini lahendanud kohtus – Tartu Maakohtus –

lahendasid kuni 2012. a lõpuni menetluskulude kindlaksmääramise asju kohtunikud, Pärnu Maakohtus

osaliselt kohtunikud ja osaliselt kohtunikuabid, teistes kohtutes üldjuhul kohtunikuabid.

Peamine keerukus ja ajakulu on kaasnenud avalduse ja dokumentide vastaspoolele

kättetoimetamisega, millele kulus 2012. a jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades

keskmiselt 175 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 3). Sealjuures asjades, kus menetluskulud

määras kindlaks kohtunik, oli keskmine kättetoimetamise aeg 119 päeva ning asjades, kus

menetluskulud määras kindlaks kohtunikuabi, keskmiselt 176 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi

tabel 7, lk 10). Ühelt poolt on pikk kättetoimetamise aeg tõenäoliselt tingitud sellest, et kohtul ei ole

võimalik eraldi menetluse korral kasutada selliseid kättetoimetamise viise, mida on võimalik kasutada

dokumentide kättetoimetamisel käimasolevas menetluses. Teiselt poolt puudub isikutel, kes on

jõustunud kohtulahendis näidatud menetluskulude jaotuse kohaselt kohustatud vastaspoole

menetluskulud hüvitama, huvi menetluskulude avalduse ja dokumentide kättesaamiseks.

Kindlasti mõjutavad keskmist kättetoimetamise ja menetlemise aega menetlused, kus

kättetoimetamise ja menetlemise aeg on olnud keskmisest märkimisväärselt pikemad. Nii näiteks on

Justiitsministeeriumi uuringu valimisse sattunud kulude kindlaksmääramise asi, kus kohtunikuabi võttis

avalduse menetlusse kümme kuud pärast avalduse esitamisest. Dokumentide kättetoimetamiseni

Ametlike Teadaannete kaudu kulus avalduse esitamisest aega üle nelja aasta ning kulude

kindlaksmääramiseni avalduse esitamisest koguni ligemale viis aastat. Teises erakordselt kaua

kestnud menetluses võttis kohtunikuabi avalduse menetlusse alles ligi neli aastat pärast avalduse

esitamist (kohtute infosüsteemist ei nähtu avalduse käiguta jätmist). Kättetoimetamine kestis selles

asjas neli kuud ja kättetoimetamisest avalduse lahendamiseni (vastuväidet ei esitatud) viis kuud, kuid

menetlus avalduse esitamisest kulude kindlaksmääramiseni koguni neli ja pool aastat

(Justiitsministeeriumi analüüsi lk 4).

Üks põhjus, miks kohtunikud ja kohtunikuabid menetlevad asju eri kestusega, on erineva pikkusega

määratud avaldusele vastuväidete esitamise tähtaeg. Kohtunikuabid andsid vastamiseks oluliselt

pikema tähtaja – keskmiselt 29,4 päeva. Samas on kohtunikud andnud avaldusele vastamiseks

keskmiselt 18,5 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 7, lk 10). Kohtute lõikes on kõige pikemad

vastamistähtajad antud Harju Maakohtus – keskmiselt 30 päeva, kõige lühem on vastamistähtaeg

olnud Pärnu Maakohtu asjades – keskmiselt 9,1 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 6, lk 9).

Ilmselt on Harju Maakohtu kohtunikuabid TsMS-i § 176 lõiget 1 kohaldades, mille kohaselt peab kohus

andma vastuväidete esitamiseks vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest, kuid tähtaeg ei

või olla lühem menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast, kasutanud

ettevalmistatud sama vastamistähtajaga dokumendiplanki, arvestamata konkreetseid asjaolusid –

näiteks seda, kas avaldus esitati kohe pärast lõpplahendi jõustumist või näiteks alles 30. päeval,

samuti seda, millise tähtaja andmine on esitatud avaldust ja põhivaidluse keerukust ning kulude

suurust arvestades põhjendatud. Kohtunikud on erineva vastamistähtaja määramisel vastavate

asjaoludega ilmselt arvestanud.

Teiseks on kehtivale kulude kindlaksmääramise süsteemile ette heidetud seda, et kohtunikuabidel ei

saa olla kulude õiglaseks ja põhjendatud kindlaksmääramiseks asja lahendanud kohtunikuga

võrdväärset teadmist selle vaidluse keerukuse kohta, millega kulud kaasnesid, selle kohta, kas

menetlusosaline aitas põhimenetluses kaasa asja mõistliku aja jooksul lahendamisele, samuti selle

kohta, millises ulatuses on õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu ei saa kohtunikuabid

3


menetluskulude rahalist suurust, sh tasu lepingulisele esindajale, määrata kindlaks kohtunikega

samaväärselt õiglaselt, põhjendatult ja sama ajakuluga. Märkimisväärse osa õiguspraktikute hinnangul

on kohtunikuabide lahendid kvaliteedilt kohtunike omadest nõrgemad, aeg-ajalt ebaõiglasedki. Eraldi

menetluses lahendatud kulude kindlaksmääramise asjade lahendite hulgas on äärmiselt detailseid

lahendeid, kus hinnatakse põhjalikult iga telefonikõnele ja õigusabiteenuse osutamisele kulunud minuti

vajalikkust ja põhjendatust (näiteks on analüüsi valimisse sattunud kohtunikuabi lahendatud asi, kus

kulude kindlaksmääramine on toimunud 17 leheküljel, sellest kohtunikuabi äärmiselt detailseid

põhjendusi viiel leheküljel). Samas on põhiasja menetluses mitte osalenud ametnikul keerukas hinnata

kulude põhjendatust ja põhjenduse vajalikku detailsusastet ja ainuüksi äärmine detailsus ei pruugi olla

õiglase ja põhjendatud lahendi tegemiseks piisav ning võib osutuda asjatuks ressursikuluks. Samuti

on lahendeid, kus kohtunikuabi ei tugine kulude kindlaksmääramisel õigele regulatsioonile

(Justiitsministeeriumi analüüsi lk 11). Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

tekkivaid kulusid ei hüvitata ja vaidlus toimub menetlusosalise arvelt, ei ole mitmete õiguspraktikute

hinnangul peetud ebaõiglaste lahendite vaidlustamist sageli otstarbekaks.

Seega annavad kogutud andmed kinnitust sellest, et peamiseks valukohaks menetluse läbiviimisel on

ajakulu seoses eraldi peetava menetlusega, mh kättetoimetamise keerukus. Samuti näitavad kogutud

andmed, et kohtunikuabid lahendasid menetluskulude kindlaksmääramise asju aeglasemalt ja

eelkirjeldatu põhjal on rahulolematus kohtunikuabide lahendatud menetluskulude kindlaksmääramise

lahenditega suurem kui kohtunike lahendatud menetluskulude kindlaksmääramise lahenditega.

2.2. Ühe võimaliku lahendusena tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise

regulatsiooni muutmiseks kaaluti menetluse muutmist sarnaseks menetluskulude kindlaksmääramise

regulatsiooniga halduskohtumenetluses. Selle valiku eelistena toodi välja: 1) halduskohtumenetluse ja

tsiviilkohtumenetluse kulude menetluse sarnasus kui väärtus omaette; 2) halduskohtumenetluses

kulude kindlaksmääramise tõrgeteta toimimine ja 3) varasem, enne 2006. a kehtinud kulude

kindlaksmääramise kord tsiviilkohtumenetluses, mis sarnanes kehtiva kulude kindlaksmääramise

korraga halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses toimub menetluskulude kindlaksmääramine

HKMS-i § 109 kohaselt järgmiselt:

- menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi;

- kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine,

esitatakse kohtule kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu;

- kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud

tähtaja jooksul;

- kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta;

- asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab

menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses;

- asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (ja vastavalt väljamõistetavate kulude

suurust);

- kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Siiski tuleb märkida, et kulude olemus ja nende kindlaksmääramise tähtsus halduskohtumenetluses

erineb kulude olemusest ja tähtsusest tsiviilkohtumenetluses. Suurim kulu tsiviilkohtumenetluses on

menetlusosalise esindaja kulu (TsMS-i § 144 p 1). Tsiviilkohtumenetluses lahendatakse isikute

eraõigussuhetest tulenevaid vaidlusi ja igal menetlusosalisel on võimalik soovi korral kasutada

lepingulist esindajat. Lepingulise esindaja kulu õigusabi osutamise eest määratakse menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses kindlaks, arvestades kulude jaotust, ning mõistetakse kohtuvälise

kuluna kohustatud menetlusosaliselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS-i § 162 lõiked 1 ja

2, § 175).

4


Halduskohtumenetluse ülesanne on halduskohtumenetluse seadustiku § 2 lõike 1 kohaselt eelkõige

isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Seega on üldjuhul

üheks kohtumenetluse pooleks halduskohtumenetluses avaliku võimu kandja. Riigikohtu

halduskolleegium on halduskohtumenetluses lepingulise esinduse kasutamise kohta märkinud

lahendis nr 3-3-1-19-01 1 , et üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte

peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.

Lisaks on Riigikohtu halduskolleegium korduvalt rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud

haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud üksnes siis, kui

kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 21.06.2012 lahend nr 3-3-1-26-12, p 29; 27.10.2011 lahend nr 3-3-1-53-11, p 31;

19.06.2007 lahend nr 3-3-1-24-07, p 16; 10.05.2001 lahend nr 3-3-1-11-01; 05.10.2005 lahend nr 3-3-

1-48-05; 14.05.2007 lahend nr 3-3-1-16-07). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab

arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, võivad tema

menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 06.11.2007 lahend nr 3-3-1-52-07, p 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude

väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, näiteks välise õigusabi vajalikkus

haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või

töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (nt Riigikohtu halduskolleegiumi

26.04.2010 lahend nr 3-3-1-9-10, p-d 15 ja 17; 14.01.2009 lahend nr 3-3-1-62-08, p 15; 14.05.2007

lahend nr 3-3-31-16-07, p 13; 15.10.2004 lahend nr 3-3-1-49-04, p 10). Lisaks leidis Riigikohtu

halduskolleegium 27.10.2011 kohtuasjas nr 3-3-1-53-11, et olenemata sellest, et konkreetsel juhul oli

tegemist mahuka ja keeruka kahjuhüvitamise asjaga, ei olnud õigusabikulu hüvitamine põhjendatud,

sest ka sellisel juhul ei ole põhjust pidada kohtuvaidlust täidesaatva riigivõimu institutsiooni

põhitegevuse raamidest väljuvaks.

Menetluskulude olemuse ja suuruse erinevust tsiviil- ja halduskohtumenetluses peaks mõjutama ka

see, et erinevalt hagimenetlusest, kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel, pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab (TsMS-i § 5 lõiked 1 ja 2), on halduskohtumenetluses kohtul uurimisprintsiip –

kohus tagab ise oluliste asjaolude väljaselgitamise ja kogub vajaduse korral ise tõendeid (HKMS-i § 2

lõiked 4 ja 5). Seetõttu peaks tekkima halduskohtumenetluses eelduslikult vähem ja väiksemas

ulatuses kulusid. Samuti peaks mõjutama kulude suurust halduskohtumenetluses see, et paljudes

haldusasjades lahendatakse vaidlusi enne kohtusse pöördumist vaidemenetluses. Lisaks tuleb kulusid

tsiviil- ja halduskohtumenetluses erinevalt tõendada – halduskohtumenetluses tuleb kulu

väljamõistmiseks kohtule esitada kulu tegelikku kandmist tõendavad dokumendid, hagimenetluses

piisab tõendist kohustuse olemasolu kohta.

Kuigi halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõike 12 kohaselt ei ole välistatud TsMS-i § 175 kaudu

ka esindajatasu kindlaksmääramisel samamoodi tsiviilkohtumenetlusega Vabariigi Valitsuse 4.

septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad“ kohaldamine, määrust halduskohtumenetluse asjades ei rakendata. Muu

hulgas on see põhjendatav sellega, et määrusega kehtestatud piirmäärad lähtuvad asja hinnast,

haldusasjal hinda ega halduskohtumenetluses asja hinna määramise reegleid kehtestatud ei ole.

Halduskohtumenetluse asjas lähtub kohus kulude väljamõistmisel nende vajalikkusest ja

põhjendatusest. Halduskohtumenetluse kohtupraktika kohaselt (nt Tallinna Ringkonnakohtu

03.07.2009 otsus asjas nr 3-07-1257, p 24 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2012 otsus haldusasjas

nr 3-10-3200, p 4) 2 puuduvad objektiivsed täpsed mõõdikud, mille alusel saaks kindlaks määrata

selles haldusasjas protsessiosalise põhjendatud õigusabikulude summa võrdeliselt haldusasja mahu,

1 Riigikohtu lahendid on kättesaadavad Riigikohtu kodulehel www.nc.ee asuva otsingu kaudu.

2 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute lahendid on kättesaadavad Riigi Teataja veebilehe

www.riigiteataja.ee kohtuteabe otsingu kaudu.

5


keerukusastme ning muude asjakohaste näitajatega. Seetõttu hindab kohus õigusabikulude

põhjendatud suurust igas asjas eraldi, lähtudes sellele asjale iseloomulikest erinevatest kriteeriumidest

– õigusabi maht ja tööühiku hind, asja menetluse kulg, kohtulikult kaitstava õiguse kaalukus jne.

Niiviisi kujuneb hinnang põhjendatud õigusabikulude suurusele igas konkreetses asjas ainukordseks

otsustuseks. Riigikohtu halduskolleegium märkis 24.11.2005 otsuses nr 3-3-1-55-05, et kohtul on asja

keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum.

Eeltoodust tulenevalt on õigusabikulude tekkimine ja nende väljamõistmise võimalused avaliku võimu

kandjal piiratud ning juhtudel, kus halduskohtumenetluses võidab vaidluse avaliku võimu kandja, on

õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine erandlik. Justiitsministeeriumi analüüsi kohaselt oli keskmise

kulu suurus halduskohtumenetluse asjades, kus kulud kindlaks määrati, 1372 eurot, sh asjades, kus

vaidluse võitis avaliku võimu kandja, 1303 eurot. Keskmine kindlaksmääratud kulu summa

tsiviilkohtumenetluses oli 1384 eurot (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 15). Seega on keskmised

kindlaksmääratud kulud tsiviil- ja halduskohtumenetluses küll samas suurusjärgus, kuid tuleb

arvestada, et halduskohtumenetluses on kulud kindlaks määratud ja teiselt menetlusosaliselt välja

mõistetud üksnes 56 juhul 255-st, seega 22%-l valimi juhtudest. Sealjuures menetlustest, kus vaidluse

võitis avaliku võimu kandja, määrati kulude rahaline suurus kindlaks ja mõisteti teiselt

menetlusosaliselt välja 6%-l juhtudest (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 14).

Nagu eespool märgitud, oli halduskohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramisega küllaltki

sarnane kulude väljamõistmise regulatsioon ka kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus (§-d 60–65). Väljamõistetavate menetluskulude rahaline suurus (kehtinud regulatsiooni

kohaselt üldmõistena kohtukulud) määrati kindlaks ja mõisteti välja kohtuasjas tehtud lõpplahendis,

kus lahendati vaidlus, millega kulud kaasnesid. Kehtinud korra kohaselt mõisteti kulud välja üksnes

juhul, kui kuludokumendid ja -nimekiri esitati kohtule enne kohtuvaidlusi. Kohtukulud määrati kindlaks

igas kohtuastmes tehtud lõpplahendis. Kõrgema astme kohtu poolt otsuse muutmisel või uue otsuse

tegemisel asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muutis kohus vastavalt kohtukulude jaotust (ja

vastavalt väljamõistetavate kulude suurust). Õigusabikulud hüvitati lähtuvalt hagi hinnast (5% vastavalt

rahuldatud või rahuldamata summalt), hinnata hagi korral ei võinud kohtu määratud summa ületada

justiitsministri poolt määrusega kehtestatud summa suurust. Edasikaebamise kord oli ette nähtud

kaheastmelisena – kulude väljamõistmise lahendi peale esitatud erikaebuse kohta tehtud määruse

peale edasi kaevata ei saanud.

01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustikus muudeti halduskohtumenetluse

regulatsiooniga sarnase kulude kindlaksmääramise korra põhimõtteid muu hulgas järgmistel põhjustel:

- kulude kindlaksmääramise keerukus võis takistada põhiasjas lahendi tegemist;

- kulude arvestamine igas kohtuastmes koormas kohtusüsteemi;

- menetlusosalisel pidid alati olema istungil kaasas kõik kuludokumendid, sest nn viimase

istungi aeg ei olnud alati ettenähtav;

- toimikud olid koormatud erineval ajal esitatud kuludokumentidega; väljamõistmisel oli oht, et

mõni dokumentidest võis ekslikult jääda märkamata;

- menetlusosalisel ei olnud võimalik vastaspoole kulude kohta esitada oma arvamust ja kulud

määrati kindlaks pooltele üllatuslikult;

- kulunimekirja- ja dokumentide esitamisega, samuti nendele vastuväidete esitamisega

koormati ka seda menetlusosalist (põhjustati talle kulu, mis ei kuulunud hüvitamisele), kes ei

pidanud vaidluse tulemusest lähtuvalt kuludokumente/vastuväiteid esitama – dokumentide ja

vastuväidete esitamise ajaks ei olnud põhivaidluse lahendamise tulemus ja seega kulu

kandmiseks kohustatud menetlusosaline veel teada;

- kulude vaidlustamisel tuli vaidlustada lõpplahend, see võis takistada lõpplahendi jõustumist ja

täitmist;

- lõpplahendi kulude osas vaidlustamise soovi korral oli suurem tõenäosus, et lahend otsustati

vaidlustada ka muus osas; see koormas kohtusüsteemi ja takistas lõpplahendi jõustumist;

6


- märkimisväärseid segadusi põhjustas olukord, kus lõpplahend vaidlustati sisuliselt, kuid ei

vaidlustatud kulude osas.

Kõnesoleva eelnõu ettevalmistamisel kaaluti teise võimaliku lahendusena menetluskulude

kindlaksmääramise süsteemi muutmist selliselt, et kulude kindlaksmääramise kord oma põhiolemuses

ei muutuks – kulud määrataks ka edaspidi kindlaks pärast põhiasjas tehtud lahendi ja kulude jaotuse

jõustumist. Lahenduse kohaselt tulnuks kulude kindlaksmääramise hõlpsamaks lahendamiseks muuta

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrust nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad,“ mille alusel määratakse kindlaks esindajatasu

menetluses esindamise eest, senisest märkimisväärselt detailsemaks. Lahenduse kasuks ei

otsustatud eelkõige seetõttu, et kohtutoimingute detailset hinnastamist ei peetud piisavalt

põhjendatuks ja kulude kindlaksmääramise eraldi menetlusse jätmine ei pruugiks tagada eesmärgiks

olevat kiiremat ja tõhusamat menetlust.

2.3. Arvestades kuni 31.12.2005 kehtinud kulude väljamõistmise süsteemi kitsaskohti ning seda, et

halduskohtumenetluses on kulude olemus ja nende kindlaksmääramise tähtsus erinev kulude

olemusest ja tähtsusest tsiviilkohtumenetluses, ei võta eelnõuga loodav menetluskulude

kindlaksmääramise süsteem üheselt üle halduskohtumenetluse menetluskulude kindlaksmääramise

mudelit. Eelnõuga luuakse menetluskulude kindlaksmääramise kord, kus kasutatakse

halduskohtumenetluse kulude kindlaksmääramise lahenduse eeliseid, arvestades

tsiviilkohtumenetluse eripära.

Eelnõu peamised eesmärgid on:



luua võimalused selleks, et isik, kellel on õigus menetluskulude hüvitamisele, saaks lahendi

kulude kindlaksmääramise kohta senisest märkimisväärselt kiiremini. Selleks luuakse

lahendus, mille kohaselt määratakse kulud kindlaks senise eraldi hagita menetluse asemel

põhiasjaga samas menetluses. Põhiasjaga sama menetluse raames kulude

kindlaksmääramisega kaasnevad ka tõhusamad võimalused kuludokumentide

kättetoimetamiseks;

tõsta ja ühtlustada menetluskulude kindlaksmääramise lahendite kvaliteeti. Tulenevalt kulude

kindlaksmääramisest samas menetluses põhiasja lahendamise menetlusega määrab eelnõu

kohaselt ka kulud kindlaks põhiasja menetleja – üldjuhul kohtunik.

Eelnõu kohaselt on kohtul edaspidi võimalik määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks

lahendis, kus lahendatakse tsiviilasi, millega kulud kaasnevad – kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. Kohtul on võimalik jätta kulud lõpplahendis kindlaks määramata, kui see võib takistada

lõpplahendi tegemist – näiteks kulude kindlaksmääramine on keerukas ja ajamahukas ning sisulise

lõpplahendi kirjutamiseks ei jää piisavalt aega, aga ka näiteks juhul, kui on tõenäoline, et lahendi

peale kaevatakse edasi kõrgema astme kohtule. Sellisel juhul määrab kohus kulude rahalise suuruse

kindlaks määrusega 20 päeva jooksul pärast lõpplahendi jõustumist.

Kulude kindlaksmääramiseks ei tule menetlusosalisel iseseisvat avaldust esitada. Kohtule tuleb

esitada enne lõpplahendi tegemist viimasel kohtuistungil enne kohtuvaidlusi või kui asja menetletakse

kirjalikus menetluses, kohtu määratud tähtajaks, tema kulude nimekiri, mis sisaldab kulude koosseisu,

ning kinnitada, et kindlaksmääramiseks esitatud kulud tekkisid kohtmenetluse tõttu.

Kuludokumentide esitamisega sama menetluse raames, kus lahendatakse vaidlus sisuliselt, kaasneb

eeldatavasti senise mudeliga võrreldes edukam kättetoimetamine – kui kuludokumendid esitatakse

kohtuistungil, toimetatakse need võimalusel ka vastaspoolele kätte juba kohtuistungil; kirjaliku

menetluse korral on dokumendid võimalik kätte toimetada näiteks aadressil, kuhu samas või muus

käimasolevas kohtumenetluses on juba õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada, või

kasutada muid käimasoleva menetluse raames saatmisega kättetoimetatuks lugeda võimaldavaid

dokumentide kättetoimetamise viise.

7


Kulud määrab kindlaks see kohus, kes asja lahendas, või see kohus, kelle tehtud lõpplahend jõustus.

Juhul kui jõustunud lõpplahendi on asjas teinud Riigikohus ja ringkonnakohus ei määranud

Riigikohtule edasi kaevatud lahendis kulusid kindlaks, määrab kulud kindlaks asja lahendanud

maakohus. Riigikohtu menetlusega seonduvad kuludokumendid esitatakse Riigikohtule, kes toimetab

need vastaspoolele kätte ja küsib seisukoha.

Samamoodi kehtiva korraga on kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust võimalik

vaidlustada juhul, kui vaidlustatud summa on suurem kui 200 eurot, kaevates edasi lahendi peale,

millega kulud kindlaks määrati – kui kulud määrati kindlaks kohtuotsusega, siis kaevates edasi otsuse

peale, kui aga määrusega, siis kaevates edasi määruse peale. Otsusega kindlaksmääratud kulude

suuruse vaidlustamisel tasutakse riigilõivu samas summas kui määrusega kindlaksmääratud kulude

vaidlustamisel – määruskaebuse esitatamisel tasumisele kuuluvas suuruses.

2.4. Eelnõu koostamisele eelnevalt ei koostatud väljatöötamiskavatsust ega kontseptsiooni, kuna

menetluskulude kindlaksmääramise mudeli muutmine on olulise tähtsusega ja vajab kiireloomulist

lahendamist.

III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

§ 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Paragrahvi 54 lõike 3 muudatusega ühtlustatakse protokolli allkirjastamise vorminõuded 01.01.2013

jõustunud kohtulahendite allkirjastamise vorminõuetega. Muudatus on tehniline.

Paragrahvi 137 muutmise eesmärk on käsitleda samamoodi menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise vaidlustamise nõuet nii juhul, kui kulud määrati kindlaks määrusega, kui ka juhul,

kui kulud määrati kindlaks kohtuotsusega. Seega näiteks olukorras, kus kulud määrati kindlaks

kohtuotsusega ja kulude suuruse peale kaevatakse edasi, ei liideta tsiviilasja hinna määramisel

vaidlustatavat menetluskulude summat teistele rahalistele nõuetele. Riigilõivuseaduse § 57 lõike 15 1

kohaselt tasutakse kulude vaidlustamise nõude eest riigilõivu samas suuruses nagu määruskaebuse

esitamisel, olenemata vaidlustatava menetluskulu summast. Samamoodi senise regulatsiooniga ei

hüvitata kulude vaidlustamisega kaasnevaid kulusid (§ 178 lg 4).

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 5. jaole, mis reguleerib tsiviilkohtumenetluses menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist, antakse uus sõnastus. Kulude kindlaksmääramise regulatsiooni

muudetakse selliselt, et oleks võimalik saavutada eelnõu eesmärke – muuta menetluskulude

väljamõistmine senisest kiiremaks ning tõsta ja ühtlustada menetluskulude kindlaksmääramise

kvaliteeti. Osaliselt senist menetluskulude kindlaksmääramist puudutavat regulatsiooni ei muudeta,

kuid regulatsiooni süsteemsuse ja terviklikkuse ning kulude kindlaksmääramise jao ülesehituse

jälgitavuse ja loogilisuse huvides kehtestatakse kogu menetluskulude kindlaksmääramist reguleeriv

jagu uues sõnastuses.

Paragrahvi 173 sõnastuses tehtavad muudatused on pigem tehnilised. Lõike 3 muudatuse eesmärk

on anda menetlejale suunis, et samamoodi seni kehtinud regulatsiooniga märgitakse ka edaspidi

menetluskulude jaotus nii kohtuotsusesse kui ka menetlust lõpetavasse määrusesse. Tulenevalt

muudetavast regulatsioonist rõhutatakse, et seda tuleb teha olenemata sellest, kas kulude rahaline

suurus määratakse kindlaks lõpplahendis või vastavalt muudatustega loodavale korrale määrusega

pärast lõpplahendi jõustumist. Lõike 4 sisu on viidud senisesse lõikesse 2. Selle lõike tekstis tehtud

muudatus on tingitud muudetavast menetluskulude kindlaksmääramise süsteemist – senise lõike 2

esimeses lauses sõnaselge kulude kindlaksmääramise märkimise välistamine ei ole enam vajalik.

Paragrahvis 174 muudetakse menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ja seni kehtinud

põhimõtteid. Olulisima muudatusena menetletakse menetluskulude kindlaksmääramist edaspidi

8


samas menetluses põhiasjaga, mille menetlemisega kulud kaasnesid, mitte iseseisvas hagita

menetluses, nagu seni. Lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulud määrab kindlaks see kohus, kes asja

menetleb. Kuna menetluskulud võib kindlaks määrata ka pärast lõpplahendi jõustumist määrusega,

sätestatakse, et kulud võib kindlaks määrata ka see kohus, kes tegi lõpplahendi, mis jõustus. Seega

juhul, kui asja lahendab maakohus, võib ta lõpplahendis kulud kindlaks määrata. Juhul kui maakohtu

otsuses kulusid kindlaks ei määratud, otsus kaevatakse edasi ja jõustub ringkonnakohtu otsus,

määrab kulud kindlaks ringkonnakohus – kas kohtuotsuses või määruses, mis tuleb teha pärast

kohtuotsuse jõustumist 20 päeva jooksul (§ 177 lg 2). Kui maakohus kulusid kindlaks ei määranud ja

kulud määrab kindlaks ringkonnakohus, määrab ringkonnakohus kindlaks ka maakohtumenetluse

kulud.

Juhul kui kohus ei määranud kohtuotsuses kulusid kindlaks, tuleb otsuse resolutsiooni märkida, et

kohus määrab kulud kindlaks pärast otsuse jõustumist määrusega (§ 442 lg 12).

Kui ringkonnakohus määras lõpplahendis kindlaks üksnes kulude jaotuse ja kulude rahalist suurust

kindlaks ei määranud ning asjas jõustub lõpplahendina Riigikohtu lahend, määrab kulude rahalise

suuruse kindlaks maakohus, kes asja lahendas. Riigikohtu menetluse kuludokumendid esitatakse

Riigikohtule, kes toimetab dokumendid vastaspoolele kätte ja küsib seisukoha. Kuna dokumentide

kättetoimetamise ajaks ei ole veel teada, kas asja sisuline menetlus lõppeb Riigikohtu poolt

lõpplahendi tegemisega või jätkub maa- või ringkonnakohtus, tuleks seisukoht kuludokumentide kohta

esitada Riigikohtule. Pärast Riigikohtu lahendi lõpplahendina jõustumist tuleks Riigikohtul toimik

menetluskulude kindlaksmääramise tõrgeteta lahendamiseks edastada maakohtule viivitamata.

Kui Riigikohus saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, määrab ringkonnakohus kulud

kindlaks TsMS-i § 177 lõike 1 või 2 järgi lõpplahendis või pärast lõpplahendi jõustumist 20 päeva

jooksul. Ringkonnakohus määrab sel juhul kindlaks ka Riigikohtu menetluse kulud. Riigikohtu poolt

kautsjoni tagastamise regulatsiooni eelnõuga ei muudeta.

Juhul kui ringkonnakohus määras Riigikohtule edasi kaevatud lõpplahendis kulud kindlaks ja jõustuva

lõpplahendi teeb Riigikohus, määrab Riigikohus kindlaks Riigikohtu menetluse kulud ja muudab

vastavalt § 174 lõikele 4 vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud kulude suurust.

Samamoodi senise menetlusega ei ole kohus lõike 7 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel

seotud poolte taotluste ega asjaolude ega hinnangutega.

Paragrahvis 175 reguleeritakse kuludokumentide esitamise korda ja dokumentide kättetoimetamist.

Lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri ja kulude koosseis kohtule juba kohtuistungil

enne kohtuvaidlusi. Kuludokumendid, mis seonduvad viimase kohtuistungiga, tuleb kohtule esitada

kolme tööpäeva jooksul kohtuistungi toimumisest. Kirjaliku menetluse korral annab kohus

menetlusosalistele tähtaja kuludokumentide esitamiseks. Juhul kui hageja taotleb asjas TsMS-i § 413

alusel tagaseljaotsuse tegemist, võib dokumendid menetluskulude kindlaksmääramiseks esitada

kolme tööpäeva jooksul pärast viimase istungi toimumist.

Kulude nimekiri ja koosseis esitatakse asja menetlevale kohtule selles kohtuastmes kantud kulude

kohta (lõige 4) ja esitada võib üksnes kohtumenetlusega kaasnevate kuludega seonduvaid

kuludokumente (lõige 5). Menetluskulude kindlaksmääramiseks ei tule kohtule esitada menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise nõuet sisaldavat avaldust. Kulude nimekirjast ja koosseisust ning

kuludokumentidest nähtuvadki need kulud, mis menetlusosaline menetluse tõttu kandis ja mille

kindlaksmääramist ta soovib. Lõike 11 kohaselt on kohtul võimalik küsida esitatud kuludokumentide

kohta täpsustusi ja täiendavaid dokumente.

Kohtuistungil kuludokumentide esitamisel on senise eraldi peetava menetluse ees eelis dokumentide

kättetoimetamisel. Eraldi menetluse korral on dokumentide kättetoimetamine keerukas eelkõige

seetõttu, et uue menetluse puhul tuleb alustada menetlusosalise kontaktandmete kindlakstegemise ja

kättetoimetamisega, n-ö nullist, ja kulude jaotuse kohaselt teise menetlusosalise kulusid hüvitama

9


kohustatud menetlusosalisel puudub huvi dokumente kätte saada. Kättetoimetamisest kujunes

kirjeldatud põhjendustel senise menetluse üks peamiseid valupunkte. Keskmiselt kulus 2012. a

jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades ainuüksi kuludokumentide kättetoimetamisele

175 päeva, mis on üle poole keskmiselt menetlusele kulunud ajast.

Senise korraga võrreldes on eelnõuga loodud võimalus kohaldada menetluses selliseid lihtsamaid

kättetoimetamise reegleid, mis kohalduvad dokumentide kättetoimetamisele käimasolevas

kohtumenetluses, kus on varem menetlusdokumente kätte toimetatud. Näiteks saab edasipidi lugeda

kuludokumendid saatmisega kättetoimetatuks aadressil, kust menetlusosaline on samas menetluses

juba menetlusdokumente kätte saanud, või aadressil, mille menetlusosaline on kohtule avaldanud (§

314 1 lõiked 1–3). Menetlusosalistel ei ole kohtu ees kohustust ajakohastada oma kontaktandmeid ajal,

mil tema osalemisega kohtumenetlusi ei toimu, mistõttu eraldi peetava menetluse puhul selliseid

kättetoimetamise viise kasutada ei saa.

Loodava regulatsiooni kohaselt ei ole kuludokumentide kättetoimetamise ajaks kohus sisulist

lõpplahendit teinud ega kulude jaotust kindlaks määranud. Seetõttu ei ole kulude kandja dokumentide

kättetoimetamise ajaks teada ja menetlusosalisel ei ole ka huvi menetluskulude kättetoimetamisest

kõrvale hoiduda.

Eelnõuga nähakse ette, et kohtu määratud tähtaeg esitatud menetluskulude nimekirja ja kulude

koosseisu kohta vastuväidete esitamiseks ei või olla pikem kui seitse päeva dokumentide

kättetoimetamisest.

Kui menetlusosaline tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kulude koosseisu ei esita, tema

menetluskulusid kindlaks ei määrata.

Paragrahvis § 176 reguleeritakse lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Lõike 1 kohaselt

mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu

diskretsiooniga. Esindaja kulude väljamõistmise ulatusele on kohustatud isiku kaitseks kehtestatud

piirmäärad Vabariigi Valitsuse määrusega. Lõike 2 kohaselt jäetakse kohtule võimalus juhul, kui

kulude kandmiseks kohustatud vastaspool esinduskuludele vastu ei vaidle, kontrollida üksnes

lepingulise esindaja kulude vastavust Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärale. Eelnõu kohaselt on

sellise võimaluse kohaldamise õigus kohtunikul, kes asja menetles ja mitte enam kohtunikuabil, kes ei

lahendanud asja sisuliselt, vaid üksnes kulude kindlaksmääramise avalduse. Kuna kohtunikul on

ülevaade menetlusosaliste ja nende esindajate panusest asja lahendamisel, ei ole põhjust eeldada

ega karta selle võimaluse kuritarvitamist.

Senise teksti lõikest 1 jäetakse välja viimane lause selle kohta, kes võib olla lepinguline esindaja, kuna

lepingulist esindust tsiviilkohtumenetluses reguleerib TsMS-i § 218. Viide kohtus esindamise

üldnormile ei ole menetluskulude kindlaksmääramise regulatsioonis vajalik. Sisulist muudatust lause

välja jätmine kaasa ei too.

Kuna menetluskulude kindlaksmääramist reguleerivale 5. jaole antakse uus sõnastus, muudetakse

volitusnormi asukohta seadustikus – seni asus volitusnorm, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad,

seadustiku § 175 lõikes 4, edaspidi § 176 lõikes 5.

Ülejäänud ulatuses vastab lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsioon senisele §-le 175.

Paragrahvis 177 reguleeritakse, millal ja millise lahendiga kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks määrab. Kohus võib menetluskulud kindlaks määrata lõpplahendis. Kuid kohus võib jätta

kulud ka lõpplahendis kindlaks määramata. Sätte sõnastuse kohaselt võib kohus seda teha juhul, kui

lõpplahendis kulude kindlaksmääramine ei ole otstarbekas või takistaks lõpplahendi tegemist.

Tegemist võib olla näiteks olukorraga, kus kohus leiab, et lõpplahend kaevatakse tõenäoliselt edasi,

samuti näiteks juhul, kui menetluskulude kindlaksmääramine lõpplahendis on konkreetses asjas liialt

10


mahukas ja takistaks õigeaegselt lõpplahendi tegemist. Sellisel juhul võib kohus jätta kulud

lõpplahendis kindlaks määramata ja selgitada resolutsiooni juures, et kulud määratakse kindlaks

määrusega 20 päeva jooksul pärast lõpplahendi jõustumist (§ 442 lg 12). Kohustus määrata

menetluskulud kindlaks 20 päeva jooksul lõpplahendi jõustumisest eeldab kohtult töö oskuslikku

planeerimist, arvestades mh vastuse esitamise tähtaja pikendamise võimalust, samuti võttes arvesse

§ 175 lõikes 9 nimetatud kulude täpsustamise või täiendamise võimalust.

Lõike 5 kohaselt võib kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata kirjeldava ja

põhjendava osata olukorras, kus kohtule ei ole esitatud kulude kohta tähtaegselt vastuväidet ja kohus

määrab kulude rahalise suuruse kindlaks selles ulatuses, mida menetlusosaline kuludokumentides

näitas. Samuti võib kohus kulud kirjeldava ja põhjendava osata kindlaks määrata juhul, kui kulude

kohta ei ole esitatud vastuväidet ja kohus vähendab esindajatasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud

piirmäärani ning muus osas määrab kohus kulud kindlaks kuludokumentides määratud ulatuses.

Seega juhul, kui kohtule esitatud kuludokumentidest nähtuvalt on esindajatasu suurem, kui VV

määrusega kehtestatud piirmäär välja mõista võimaldaks, ja kohtu hinnangul on põhjendatud

esindajatasu määramine Vabariigi Valitsuse kehtestatud maksimummääras, ei pea kohus eelnõu

kohaselt esindajatasu piirmäärani vähendamist põhjendama.

Kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmise võimalus luuakse samamoodi olemasoleva lihtmenetluses

tehtud otsuste kohta kehtiva kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmist võimaldava regulatsiooniga (§

405 lõike 1 p 9). Lisaks otsustele peaks kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmine olema TsMS-i § 463

lõike 2 kaudu võimalik ka lihtmenetluse asjades tehtud määruste suhtes, kui määruse olemusest ei

tulene teisiti.

Paragrahvis 178 reguleeritakse menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamist. Vaidlustamise

piirmäära eelnõuga ei muudeta – madalama astme kohtu kindlaksmääratud kulude suurust võib

jätkuvalt vaidlustada juhul, kui vaidlustatav summa ületab 200 eurot. Samuti kehtib jätkuvalt põhimõte,

et kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada üksnes kaevates selle lahendi peale, millega kulud

kindlaks määrati. Seega juhul, kui kulud määrati kindlaks lõpplahendiga, siis lõpplahendi peale edasi

kaevates; kui kulud määrati kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist, siis esitades kaebuse kulude

kindlaksmääramise määruse peale. Samuti ei hüvitata ka edaspidi kulusid, mis tekkisid

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel.

Eelnõuga luuakse menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel ringkonnakohtule võimalus –

samamoodi lihtmenetluse kohta sätestatuga – menetleda kaebust vaid juhul, kui kulude

kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid

ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Muul juhul ei pea ringkonnakohus kaebust menetlema. Selline

võimalus on loodud olukorraks, kus vaidlustatav menetluskulude summa ei ületa 2000 eurot.

Menetluskulude vaidlustamise tingimused on samad, sõltumata sellest, kas kulude rahaline suurus

määrati kindlaks lõpplahendis või määrusega pärast lõpplahendi jõustumist.

Paragrahvis 179 sätestatakse uuesti muutmata kujul senine riigi kasuks menetluskulude

väljamõistmise regulatsioon.

Paragrahvi 314 1 lisamisega taastatakse enne 01.01.2013 kehtinud saatmisega kättetoimetamise

võimalus mõnevõrra täpsustatud regulatsiooniga. Varem oli see võimalus reguleeritud § 314 lõikes 8

ning see jäi seadustikust ekslikult välja 01.01.2013 jõustunud muudatustega.

Paragrahvi 329 lõike 2 muudatusega viiakse § 329 lõige 2 kooskõlla 01.01.2013 jõustunud § 330

muudatusega. Muudatus on pigem tehnilist laadi, kuna 01.01.2013 jõustunud § 330 keelab väidete ja

taotluste esitamise pärast eelmenetluse lõppu, st § 329 lõige 2 saab reguleerida üksnes eelistungiga

seonduvat, mitte pärast eelmenetluse lõppu toimuva põhiistungiga seonduvat. Eelnõuga pakutavad

tähtajad vastavad enne 01.01.2013 kehtinud § 330 lõigete 3 ja 4 tähtaegadele.

11


Paragrahvi 404 lõike 3 muudatusega viiakse § 404 lg 3 kooskõlla 01.01.2013 jõustunud § 404 lõike 1

muudatusega. Muudatus on pigem tehnilist laadi, kuna 01.01.2013 jõustunud § 404 lõike 1 kohaselt ei

sõltu enam kirjaliku menetluse määramine lisaks hagi hinnale ka poolest tulenevast asjaolust, mistõttu

ei eksisteeri enam ka lõikes 3 märgitud poolt, kellest tulenevalt kirjalik menetlus määrati.

Paragrahvi 415 lõike 1 punkti 2 täiendamisega viiakse § 415 lõike 1 p 2 kooskõlla 01.01.2013

jõustunud § 311 1 ja § 415 lõike 1 punkti 1 muudatusega.

Paragrahvi 438 lõike 2 muudatusega täpsustatakse otsusega lahendatava küsimusena, et lisaks

kulude kindlaksmääramisele määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, kui

kohus ei määra kulusid kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist määrusega.

Paragrahvi 442 lõigete 11 ja 12 lisamisega täiendatakse otsuse vormistamise regulatsiooni. Juhul kui

menetluskulusid ei määratud kindlaks § 177 lõikes 1 sätestatud korras kohtuotsuses või lõpetavas

määruses, märgib kohus lõpplahendi resolutsiooni juures, et kulud määratakse kindlaks § 177 lõikes 2

sätestatu kohaselt määrusega 20 päeva jooksul pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.

Paragrahvi 456 lõike 4 muudatusega välistatakse lõpplahendi jõustumine kulude osas olukorras,

kus lahend vaidlustatakse sisuliselt, kuid mitte kulude osas. Juhul kui kõrgema astme kohus jätab

otsuse muutmata või muudab lahendit, muutmata menetluskulude jaotust ja kulude suurust, ja see

lahend jõustub, jõustub madalama astme lahend ka kindlaksmääratud kulude kohta.

Paragrahv 484 2 reguleerib menetluskulude kindlaksmääramist maksekäsu kiirmenetluses, seni

reguleeris seda § 174 1 lg 2. TsMS-i §-s 174 1 reguleeriti senises kindlaksmääramise süsteemis

erandeid, mis võimaldasid teatud juhtudel määrata menetluskulud kindlaks koos kulude jaotusega.

Kulude kindlaksmääramise korra muutmisest tulenevalt ei ole selliste erandite reguleerimine enam

vajalik ega asjakohane. Maksekäsu kiirmenetluse kulude kindlaksmääramise norm lisatakse

makskäsu kiirmenetluse regulatsiooni juurde TsMS-i 49. peatükki.

Paragrahvi 486 lõike 4 esimese lause täiendamisega lisatakse seadusesse selguse ja ühetaolise

kohtupraktika huvides täpsustus, et kohus otsustab kompromissi kinnitamise enne asja

hagimenetluses menetlemise alustamist, st enne hagiavalduse esitamise ja täiendava riigilõivu

tasumise nõudmist.

§ 2. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine

Paragrahvi 108 lõike 12 muudatus on tingitud tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude

kindlaksmääramise jaole uue sõnastuse andmisest.

Paragrahvi 109 lõike 1 muudatusega muudetakse halduskohtumenetluse senist põhimõtet, mille

kohaselt menetluskulud peavad olema väljamõistmise otsustamiseks reaalselt kantud (alates RKHKo

nr 3-3-1-28-03). Muudatus puudutab eelkõige menetlusosaliste lepingulise esindaja kulusid, mille

täpne ulatus selgub tihti alles pärast kohtuistungite lõppu, ning seejuures eelkõige kaebajaid, kuna

kohtupraktikas juurdunud seisukoha järgi mõistetakse haldusorgani kasuks õigusabi teenuse kulud

välja üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt RKHKo nr 3-3-1-14-11, 3-3-1-63-10, 3-3-1-63-10). On

ebamõistlik, et avaliku võimu kandja tegevuse vastu halduskohtusse pöördunud isik peab esindaja

kulud kõigepealt ise tasuma ning alles seejärel mõistetakse need tema kasuks vastustajalt välja.

Muudatuse kohaselt ei pea menetluskulud olema reaalselt tasutud, vaid nende väljamõistmiseks

piisab sellest, kui menetlusosalisel on tekkinud kulu tasumise kohustus, näiteks on lepinguline

esindaja esitanud esindatavale tasumiseks arve.

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 57 täiendamisel lõikega 15 1 tasutakse menetluskulude suuruse vaidlustamisel

riigilõivu samas summas olenemata sellest, kas kulude suurus vaidlustatakse lõpplahendi peale

12


apellatsioonkaebuse esitamisega või kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud

määruse peale määruskaebuse esitamisega.

Seega näiteks juhul, kui kohtuotsus vaidlustatakse muu hulgas kulude kindlaksmääramise osas, ei

liideta tsiviilasja hinna määramisel kulude suuruse vaidlustamise nõuet teistele rahaliste nõuetele

(TsMS-i § 124 lg 1, § 134 lg 1, § 137 lg 1). Riigilõivu tasutakse kulude vaidlustamise nõudelt määras,

mis tuleks tasuda määruskaebuse esitamisel.

§ 4. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Riigi õigusabi seaduse muudetav § 23 reguleerib riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude

kindlaksmääramise korda – lõige 1 kohtumenetluse käigus antud riigi õigusabi andmise ja lõige 2

väljaspool kohtumenetlust antud riigi õigusabi andmise korral. Kuna eelnõuga muudetakse

tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise korda ja menetluskulude rahaline suurus

määratakse kohtumenetluses kindlaks põhimenetluse raames ja mitte enam eraldiseisva hagita

menetlusena, ei oleks edaspidi täpne viidata kohtumenetluseväliselt määratud riigi õigusabi korral

menetluskulude kindlaksmääramise korrale kohtumenetluses. Vastavalt TsMS-i § 475 lõike 1 punktile

16 lahendatakse väljaspool kohtumenetlust esitatud taotluse alusel riigi õigusabi andmise otsustamine

ning väljaspool kohtumenetlust riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramine vastavalt

riigi õigusabi seadusele ka edaspidi hagita menetluses. Muudatusega täpsustatakse vastavalt riigi

õigusabi seadust.

§ 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Paragrahvi 3 lõike 1 1 kohaselt kohaldatakse enne eelnõu seadusena jõustumist alustatud menetluse

puhul menetluskulude kindlaksmääramisele varem kehtinud menetluskulude kindlaksmääramise kohta

sätestatut. Lõike 1 2 kohaselt võib kohus menetlusosaliste nõusolekul ka enne eelnõu seadusena

jõustumise kuupäeva alustatud menetluse puhul kohaldada uut menetluskulude kindlaksmääramise

korda. See annab menetlusosalistele sisuliselt võimaluse valida, millist redaktsiooni menetlusõigust

kohtumenetluse kulude kindlaksmääramisele kohaldada. Uue regulatsiooni varasema rakendamise

kasuks võiksid otsustada eelkõige need menetluse pooled, kelle puhul menetluskulude rahalisel

kindlaksmääramisel ei ole põhjust eeldada vaidluste teket ning olemas on vajalikud tõendid kulutuste

kandmise kohta.

IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

V. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõul ei ole puutumust ega vastuolusid Euroopa Liidu õigusaktidega.

VI. SEADUSE MÕJUD

Eelnõu seadusena jõustumisel muudetakse tsiviilkohtumenetluses kehtivat menetluskulude

kindlaksmääramise korda. Eelnõu eesmärgid on:



kiirendada menetluskulude kindlaksmääramise menetlust;

tõsta ja ühtlustada menetluskulude kindlaksmääramise lahendite kvaliteeti.

Eesmärkide saavutamiseks tehakse kaks põhimõttelist muudatust.

13


Kavandatav muudatus I

Senise eraldi hagita menetluse asemel hakatakse kulusid kindlaks määrama põhimenetluse

raames.



Kulud määratakse kindlaks:

o kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või

o eraldi määrusega 20 päeva jooksul pärast lõpplahendi jõustumist.

Kulud määrab kindlaks:

o kohus, kes teeb kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse või

o kohus, kes teeb lõpplahendi, mis jõustus.

Sihtgrupp I

Kohtunikud ja kohtute ametnikkond (otsene sihtgrupp)

Kohtumenetluses osalejad (teisene sihtgrupp, millele avalduvad kaudsed mõjud)

Kaasnev mõju I

1. Mõju riigiasutuste korraldusele (mõju asutuste ülesannetele ja töökorraldusele, sealhulgas

töökoormusele). Põhimenetluse raames kulude kindlaksmääramine võimaldab kasutada

lihtsamaid kättetoimetamise reegleid. Sama menetluse raames kulude kindlaksmääramise

korral ei ole kulude kandja veel teada, mistõttu menetlusosalisel puudub huvi hoida kõrvale

kuludokumentide kättetoimetamisest. See toob otsese mõjuna kaasa kiirema menetluse ja

vähendab kohtute töökoormust. Kiirem menetlus suurendab kaudselt ühtlasi üldist

õigusselgust, kuna lüheneb ajavahemik, mil kulud on määramata.

Muudatuse otsene sihtgrupp on ühiskonna tasandil väike ja avaldumise sagedus väike

(menetluskulude määramise menetlusi oli tsiviilkohtus 2012. aastal alla 2000). Muudatuse

ulatus on samuti väike, sellega ei muudeta kohtupidamise põhiolemust ega kulude

kindlaksmääramise põhimõtteid, muudatused on protseduurilised ning puudutavad eeskätt

kohtusüsteemi. Samuti ei avaldu ühtegi teadaolevat negatiivset kõrvalmõju. Muudatusega

riigile kaasnevaid kulusid on täpsemalt analüüsitud seletuskirja 7. peatükis.

Kavandatav muudatus II

Kui seni võis hagita menetluses kulud kindlaks määrata ka kohtunikuabi ja seda võimalust kasutati

kohtukorralduslikult laialdaselt, siis muudatuste kohaselt määrab kulud kindlaks põhiasja

menetleja – üldjuhul kohtunik.



Seni esitati avaldus kulude kindlaksmääramiseks pärast lõpplahendi jõustumist asja

lahendanud maakohtule.

Edasipidi määrab asjades, kus lõpplahendina jõustub ringkonnakohtu lahend, kulud kindlaks

ringkonnakohus.

Sihtgrupp II

Kohtunikud ja kohtute ametnikkond

Kaasnev mõju II

1. Mõju riigiasutuste korraldusele (mõju asutuste ülesannetele ja töökorraldusele, sealhulgas

töökoormusele). Muudatuse otsese mõjuna kaasneb muudatus kohtunike, kohtujuristide ja

kohtuniku abide tööjaotuses. Muudatuse kaudse mõjuna muutub menetluskulude määramise

protsess kiiremaks, see omakorda parandab kohtute tõhusust.

14


Muudatuse otsene sihtgrupp on ühiskonna tasandil väike (kohtunikud, kohtunikuabid ja

kohtujuristid), menetluskulude määramise protseduur moodustab ülejäänud tööülesannete

täitmisest väikese osa, mistõttu muudatuse sagedus ja ulatus ei ole suured. Negatiivsete

kõrvalmõjude riski võib samuti hinnata väikeseks.

Seletuskirjale on lisatud eelnõu ettevalmistamise käigus koostatud menetluskulude

kindlaksmääramise analüüs, milles on statistiliselt kirjeldatud senist menetluskulude

kindlaksmääramise praktikat.

VII. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,

EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Alltoodud arvutused põhinevad kohtunikuabide kindlaksmääratud menetluskulude lahenditel.

Menetluskulusid, mis on kindlaks määratud lõpplahendis või mille dokumendid on lisatud kohtute

infosüsteemi põhimenetluse juurde ning mis on lahendatud põhiasjaga sama tsiviilasja numbriga, ei

võimalda praegu kasutusel olev kohtute infosüsteem välja võtta. Samuti ei muuda juba praegu

lõpplahendis kindlaksmääratavate menetluskulude jaotus kohtute töökorraldust ega tööjaotust.

Arvutuste tegemisel on arvesse võetud aastaid 2009–2012 ja 2013. aastat kuni 31. maini 2013.

Maakohtusse saabunud asjade arv

Kohus 2009 2010 2011 2012 2013

(1.01–31.05)

Harju

851 720 943 866 420

Maakohus

Pärnu

142 172 93 75 41

Maakohus

Tartu

272 9 18 23 90

Maakohus

Viru

Maakohus

408 211 244 251 102

Maakohtus lahendatud asjade arv

Kohus 2009 2010 2011 2012 2013

(1.01–31.05)

Harju

3678 1954 677 1019 629

Maakohus

Pärnu

129 174 105 73 52

Maakohus

Tartu

587 299 20 16 42

Maakohus

Viru

Maakohus

1717 1574 344 227 158

Maakohtu lahendid on aastate lõikes jõustunud järgmiselt:

2009 2010 2011 2012 2013

15


(1.01–31.05)

5702 5054 1094 1122 876

Arvestuslikult kulub ühes asjas menetluskulude kindlaksmääramiseks keskmiselt 2–3 tundi. Statistika

kohaselt tuleb maakohtus aastas menetluskulud kindlaks määrata keskmiselt 3000 asjas, seega kulub

arvestuslikult selleks 7500 töötundi. Kuna maakohtutes määratakse menetluskulusid kindlaks ka

praegu, ei saa olemasolevate andmete põhjal kindlasti väita, et eelnõus sisalduva regulatsiooni

rakendamiseks oleks vaja eraldada kohtutele täiendavaid vahendeid. Pigem võib maakohtute

töökoormus väheneda, sest ringkonnakohtu jõustunud lahendites määratakse edaspidi menetluskulud

kindlaks ringkonnakohtus. Samuti võib eelnõus välja pakutud regulatsiooni rakendumisel väheneda

menetluskulude kindlaksmääramiseks kuluv aeg, kuna menetluskulude kindlaksmääramisega tegeleb

sama kohtunik (või selle kohtuniku abipersonal), kes tegeles asja lahendamisega, on juba selle asjaga

kursis ega pea ressurssi raiskama selleks, et toimikuga tutvuda. Riigikohtu lahendi jõustumisel määrab

menetluskulud kindlaks ka edaspidi asja lahendanud maakohus, seega selles osas kohtute

töökoormus ei muutu.

Ringkonnakohtusse saabunud asjade arv

Kohus 2009 2010 2011 2012 2013

(1.01–31.05)

Tallinna

60 124 88 107 101

Ringkonnakohus

Tartu

Ringkonnakohus

12 20 18 14 23

Ringkonnakohtus lahendatud asjade arv

Kohus 2009 2010 2011 2012 2013

(1.01–31.05)

Tallinna

55 129 85 96 90

Ringkonnakohus

Tartu

Ringkonnakohus

13 19 16 16 18

Ringkonnakohtu lahendid on aastate lõikes jõustunud järgmiselt:

2009 2010 2011 2012 2013

(1.01–31.05)

47 137 103 101 84

Ühes asjas menetluskulude kindlaksmääramiseks kulub keskmiselt 2–3 tundi. Kui arvestada, et aastas

määratakse ringkonnakohtus kindlaks menetluskulud keskmiselt 130 asjas, siis tuleb arvestada lisaks

325 töötunniga, mis moodustab ühe inimese kahe kuu töökoormuse. Seega ringkonnakohtute puhul ei

ole tegemist sellise töökoormuse lisandumisega, milleks oleks vaja ringkonnakohtutele eraldada

täiendavat tööjõudu. Lisanduv töökoormus on võimalik lahendada menetluskulude

kindlaksmääramisega tegelevate ametnike palga tõstmisega. Kuna lisandub kahe kuu ühe inimese

töökoormus ja eelduslikult tegelevad kohtutes menetluskulude kindlaksmääramise lahendite

ettevalmistamisega kohtujuristid, siis oleks vaja uue regulatsiooni jõustumisel eraldada

ringkonnakohtutele kokku kohtujuristi kahe kuu palk, mis koos maksudega on 4530 eurot. 2014. aasta

16


eelarvet koostades tuleks arvestada ka sellega, et kohtujuristi palk on seotud esimese astme

kohtuniku palgaga ning kui esimese astme kohtuniku palk muutub, võib sellest tulenevalt muutuda ka

kohtujuristi ametipalk ja vajaminev summa on selle võrra suurem.

VIII. RAKENDUSAKTID

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada rakendusakte. Seoses tsiviilkohtumenetluse

seadustikus menetluskulude kindlaksmääramist reguleerivale jaole uue sõnastuse andmisega

muudetakse Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a. määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ preambulit.

IX. SEADUSE JÕUSTUMINE

Seadus jõustub 1. jaanuaril 2014. a. Selline seaduse jõustumise kuupäev valiti Riigikogus seaduse

vastuvõtmise menetlusele kuluvat miinimumtähtaega. Kuna eelnõu eesmärgiks on lühendada

menetluskulude kindlaksmääramise menetluse kestvust ja seeläbi parandada menetlusosaliste õigusi,

soovitakse, et seadus jõustuks võimalikult varakult. Samas oleks hea, kui seaduse jõustumine

seonduks mingi hästi meeles püsiva tähtpäevaga, sest tegemist on olulise menetluspõhimõtte

muutumisega, mistõttu peaks igaühel olema küllaldane võimalus muutunud oludega arvestamisega.

X. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Justiitsministeerium alustas arutelu ja konsulteeris huvirühmadega menetluskulude

kindlaksmääramise menetluse probleemkohtade üle enne eelnõu koostamist. Justiitsministeeriumi

poolt 28.01.2013 menetluskulude kindlaksmääramise temaatikat puudutavas kirjas Eesti

Advokatuurile, maakohtute esimeestele, ringkonnakohtu esimeestele, Riigikohtu esimehele ja Eesti

Juristide Liidule palus Justiitsministeerium huvirühmade arvamust menetluskulude kindlaksmääramise

regulatsiooni võimaliku muutmise kohta. Kirjalikud arvamused esitasid Riigikohus, Tallinna

Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Tartu Maakohus, Pärnu Maakohus ja

advokatuur.

26.02.2013 kutsus justiitsminister kokku menetluskulude kindlaksmääramise teemalise ümarlaua,

millest võtsid osa esindajad Riigikohtust, Tartu Ringkonnakohtust, Tallinna Ringkonnakohtust, Harju

Maakohtust, Viru Maakohtust, Pärnu Maakohtust, Eesti Advokatuurist ja Eesti Juristide Liidust.

Justiitsminister arutas menetluskulude kindlaksmääramise problemaatikat advokatuuri üldkogul

01.03.2013.

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

17

More magazines by this user
Similar magazines