Ümbritseva keskkonna tegurid töökohas - European Agency for ...

ÜMBRITSEVA KESKKONNA
TEGURID TÖÖKOHAS
ILO praktiline juhis

Originaali tiitel:
„Ambient factors in the workplace. An ILO code of practice“
International Labour Office, Geneva, 2001
ISBN 92-2-111628-X
2

Eessõna
Vastavalt ILO haldusnõukogu otsusele 271. istungjärgul (märts 1998), tuli ajavahemikus 27.
jaanuar - 2. veebruar 1999 Genfis kokku ekspertkohtumine, et koostada praktiline juhis
ümbritseva keskkonna tegurite kohta töökohal. Kohtumisele kogunes 15 eksperti, kellest viis
nimetati pärast konsultatsioone valitsustega, viis pärast konsultatsioone haldusnõukogu
tööandjate ja viis pärast konsultatsioone töötajate rühmaga. 1
1 Eksperdid, kes nimetati pärast konsultatsioone valitsustega:
Pr Ivone Baumecker, insener, Tööministeerium, Brasilia (Brasiilia).
Hr Dibya Bibha Deb, peadirektori asetäitja, ettevõtte nõustamisteenuse ja tööinstituutide peadirektoraat, Mumbai
(India).
Hr Edward Khambula, asedirektor, tööohutus ja töötervishoid, tööosakond, Kimberley (Lõuna-Aafrika Vabariik).
Pr Danuta Koradecka (esimees ja raportöör), direktor, Töökaitse Keskinstituut, Varssavi (Poola).
Hr Bailey Seshagiri, tööhügieeni insener, tööohutuse ja töötervishoiu ning tulekaitse osakond, inimvara arendamine,
Ottawa (Kanada).
Eksperdid, kes nimetati pärast konsultatsioone tööandjate rühmaga:
Hr Jean-Claude Aubrun, MEDEF-i nõunik, Pariis (Prantsusmaa).
Hr Leonardo Greco, töötervishoiu rühma koordinaator, Rahvuslik Tööstuse Konföderatsioon (Rio de Janeiro) Brasiilia
Hr Seichi Horie, peadirektor, Keihini Töötervishoiu Keskus, NHH Corporation, Kanagawa (Jaapan).
Pr Anne Knowles, asejuhataja, Uus-Meremaa Tööandjate Liit, Wellington (Uus-Meremaa).
Hr Christopher Money, tööhügieeni nõunik (EUROPE), EXXON Chemicals Ltd., Southampton (Ühendkuningriik).
Nõunik:
Hr Matthew Vinokur, direktor, Philip Morris Management Corp., New York (USA).
Eksperdid, kes nimetati pärast konsultatsioone töötajate rühmaga:
Hr David Bennett, Kanada Töökongress (CLC), Ottawa (Kanada).
Hr Fulvio Cavariani, Itaalia Töö Üldkonföderatsioon (CGIL), Rooma (Itaalia).
Pr Erika Malekia, Tansaania Vabade Ametiühingute Föderatsioon (TFFTU), Dar es Salam (Tansaania Vabariik).
Pr Susan Pennicuick, Austraalia Ametiühingute Nõukogu (ACTU), Victoria (Austraalia).
3

Juhis valmistati ette vastusena tehnoloogilisele arengule eesmärgiga ajakohastada töötajate
töökeskkonna müra ja vibratsiooni kaitse alast praktilist juhist (Genf, 1984) ning õhu kaudu
levivate tervisele kahjulike ainete kutseekspositsiooni alast juhist (Genf, 1980). Samuti kavatseb
see juhis konsolideerida varasemad kõikvõimalikud õhusaasteainete ja muude töökeskkonna
välistegurite alased dokumendid ning aidata kaasa töökeskkonna (õhusaaste, müra ja
vibratsioon) konventsiooni nr 148 ja soovituse nr 156 sätete, samuti muude rahvusvaheliste
normide praktilisele rakendamisele.
Selle juhise sätteid tuleks käsitleda alustõdedena õhu kaudu levivate ohtlike kemikaalide,
ioniseeriva ja mitteioniseeriva kiirguse, ultraviolett-, infrapuna- ja (mõnedel tingimustel) nähtava
kiirguse, elektri- ja magnetväljade, müra, vibratsiooni, kõrgete ja madalate temperatuuride ning
niiskusega kokkupuute vältimiseks ja kontrollimiseks.
Hoolimata juhisega hõlmatud ümbritseva keskkonna tegurite mitmekesisusest, sotsiaal- ja
majanduskaalutlustega seotud tehniliste aspektide ulatusest ning olukordade erinevusest, osutus
võimalikuks kindlaks teha mõningad üldkehtivad aluspõhimõtted ja mitmed valikuvõimalused
konkureerivate huvide tasakaalustamiseks. Ja piiritleda praktilised lahendused protseduuride
ning vastutuse määramise tingimustes.
Seetõttu paneb juhis rõhu pädevate asutuste rollile ja kohustustele, tööandjate vastutusele,
töötajate ning teiste isikute õigustele ja kohustustele seoses ümbritseva keskkonna ohuteguritega
töökeskkonnas. Iseäranis käsitleb juhis õigus-, haldus- ja praktilisi protseduure ning struktuure
ohtude, riskide ja kontrolliabinõude hindamiseks, ümbritseva keskkonna ohuteguritest tuleneva
ohu või riski kindlakstegemist ja kõrvaldamist või kontrolli selle üle, järelevalvet töötajate tervise ja
töökeskkonna üle ning teavitamise ja väljaõppe võimaldamist töötajatele.
Hr Hector Roudil, sotsioloog, Ladina-Ameerika Tööstustööliste Föderatsioon, Buenos Aires (Argentina).
Esindatud rahvusvahelised valitsus- ja valitsusvälised organisatsioonid:
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO): Pr Berenice Goelzer
Rahvusvaheline Tööandjate Organisatsioon (IOE): Pr Barbara Perkins
Rahvusvaheline Vabade Ametiühingute Konföderatsioon (ICFTU): Pr Anna Biondi
Maailma Töökonföderatsioon (WCL): Pr Béatrice Fauchère
Ametiühingute Peakonföderatsioon (GCTU): Hr Vladimir Kuvinov ja Georgi Kanajev
Araabia Tööorganisatsioon (ALO): Hr Adnan El Telawi.
Rahvusvaheline Metallitööliste Liit (IMF): Hr Len Powell.
Rahvusvaheline Ehitusinstituut (ICI): Hr Francis La Ferla.
Rahvusvaheline Tööhügieeni Assotsiatsioon (IOHA): Hr Paul Oldershaw.
Rahvusvaheline Töötervishoiu Komisjon (ICOH): Hr Ingvar Holmer.
Rahvusvaheline Õdede Nõukogu (ICN): pr Mireille Kingma.
ILO esindajad:
Dr Jukka Takala, direktor, tööohutuse, töötervishoiu ja töökeskkonna alane „SafeWork-Programme“.
Dr Jürgen Serbitzer, tehnikasektsiooni juht, tööohutuse, töötervishoiu ja töökeskkonna alane „Safe-Work-Programme“.
4

2. ja 3. peatükis kirjeldatakse üldiste kohustuste, vastutuse, kohustuste-õiguste ning ennetuse ja
täiustamise üldpõhimõtteid, mis on kohaldatavad kõigile juhisega hõlmatud ümbritseva
keskkonna ohuteguritele töökohal.
Täiendavad ja konkreetsed nõuded hindamise, ennetuse ja kontrolli, tervisejärelevalve, väljaõppe
ja spetsiifilistest teguritest teavitamise suhtes tuuakse ära 4. – 10. peatükis. Täiendavat teavet
kutseekspositsiooni piirväärtuste kohta antakse lisas 1.
Eksperdid rõhutasid, et praktiline juhis sätestab põhinõuded töötajate tervise kaitseks ümbritseva
keskkonna ohutegurite eest. Antud juhis on koostatud juhtnööride andmiseks neile, kes võivad
olla kaasatud asjakohaste sätete kohaldamisse, tõhusate süsteemide, protseduuride ja korra
kehtestamisse. Juhis on eriti oluline pädevatele asutustele ja teistele valitsus- või riigiasutustele,
tööohutuse ja töötervishoiu teenistustele, ettevõtete juhtkondadele, tööandjatele ja töötajatele
ning nende organisatsioonidele.
Eksperdid märkisid, et juhise sätteid ei kohaldata selliste keskkonnategurite suhtes nagu
vahetustega töö, ergonoomilised ja/või psühhosotsiaalsed tegurid, töö intensiivistamine,
korduvliigutustega töö ning stress, mis võivad lisada ohte ja riske tervise ja ohutuse suhtes
seoses konkreetsete ümbritseva keskkonna ohuteguritega, mida see juhis hõlmab.
Käesoleva juhise praktilised soovitused on mõeldud kasutamiseks kõigile neile, kellel lasub
kohustus kaitsta töötajate tervist ümbritseva keskkonna ohutegurite eest. Juhis ei ole õiguslikult
siduv dokument ega ole mõeldud asendama riigisiseseid seadusi, määrusi või aktsepteeritud
standardeid. Selle sätteid käsitletakse kui põhinõudeid töötaja tervise kaitsmiseks ümbritseva
keskkonna ohutegurite eest ja need ei ole mõeldud selleks, et heidutada pädevaid asutusi
kõrgemate standardite kohaldamisel. Rangematel riigisisestel või rahvusvahelistel eeskirjadel on
prioriteet antud juhise soovituste ees.
Kohalikud olud ning finants- ja tehnilised vahendid määravad, kui kaugele on mõistlik minna
juhise sätete järgimisel. Lisaks tuleks neid sätteid lugeda selle riigi tingimuste kontekstis, mis
mõtleb teavet kasutada. Seda meeles pidades on arvesse võetud arengumaade ja nende riikide
vajadusi, mis kavatsevad kehtestada või muuta oma süsteeme töötajate tervise kaitsmiseks
ümbritseva keskkonna ohutegurite eest.
274.istungjärgul (märts 1999) kiitis ILO haldusnõukogu juhise teksti avaldamiseks heaks.
Lisateabe või abipalved võib suunata:
The Director
SafeWork – Programme on Safety,
Health and Environment
International Labour Office
1211 Geneva 22
Switzerland
Telef.: + 41 22 799 6715; faks: + 41 22 799 6878
E-post: safework@ilo.org
Kodulehekülg: http://www.ilo.org/public/english/protection/safework/
5

Sisukord
Eessõna………………………………………………………………………………… 3
1. Üldsätted……………………………………………………………………….. 8
1.1. Eesmärgid……………………………………………………………. 8
1.2. Reguleerimisala……………………………………………………… 9
1.3. Mõisted ………………………………………………………………. 9
2. Üldkohustused, vastutus, õigused-kohustused………………………… 11
2.1. Pädeva asutuse roll ja kohustused………………………………… 11
2.2. Tööandjate üldvastutus……………………………………………… 12
2.3. Töötajate üldkohustused…………………………………………….. 14
2.4. Tarnijate, tootjate, projekteerijate ja arhitektide üldvastutus…….. 14
2.5. Töötajate õigused……………………………………………………..15
2.6. Koostöö………………………………………………………………...16
3. Ennetuse ja kontrolli üldpõhimõtted………………………………………..18
3.1. Ohtude ja riskide hindamine, ennetus- ja kontrolliabinõud………. 18
3.2. Hindamise läbivaatamine……………………………………………. 19
3.3. Ennetus ja kontroll…………………………………………………….20
3.4. Töökeskkonna järelevalve……………………………………………22
3.5. Töötajate tervisekontroll………………………………………………23
3.6. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………… 26
4. Ohtlikud ained………………………………………………………………….. 28
4.1. Reguleerimisala………………………………………………………. 28
4.2. Hindamine……………………………………………………………...28
4.3. Ennetus ja kontroll………………………………………………….....30
4.4. Tervisekontroll…………………………………………………………32
4.5. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………… 32
5. Ioniseeriv kiirgus………………………………………………………………. 34
5.1. Reguleerimisala ja põhimõtted……………………………………… 34
5.2. Hindamine…………………………………………………………….. 35
5.3. Ennetus ja kontroll…………………………………………………… 36
5.4. Tervisekontroll…………………………………………………………39
5.5. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………… 39
6. Elektri- ja magnetväljad………………………………………………………. 40
6.1. Reguleerimisala………………………………………………………. 40
6.2. Hindamine……………………………………………………………...40
6.3. Ennetus ja kontroll…………………………………………………….41
6.4. Tervisekontroll…………………………………………………………42
6.5. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………….43
6

7. Optiline kiirgus…………………………………………………………………. 44
7.1. Reguleerimisala………………………………………………………. 44
7.2. Hindamine……………………………………………………………...44
7.3. Ennetus ja kontroll…………………………………………………….45
7.4. Tervisekontroll…………………………………………………………47
7.5. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………….47
8. Kuumus ja külmus……………………………………………………………...49
8.1. Reguleerimisala………………………………………………………. 49
8.2. Hindamine……………………………………………………………...49
8.3. Ennetus ja kontroll kuumades keskkondades……………………...51
8.4. Ennetus ja kontroll külmades keskkondades……………………… 52
8.5. Tervisekontroll…………………………………………………………54
8.6. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………….55
9. Müra……………………………………………………………………………….56
9.1. Reguleerimisala………………………………………………………..56
9.2. Hindamine……………………………………………………………...56
9.3. Ennetus ja kontroll………………………………………………….....57
9.4. Tervisekontroll…………………………………………………………59
9.5. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………… 60
10. Vibratsioon……………………………………………………………………… 61
10.1. Reguleerimisala………………………………………………………. 61
10.2. Hindamine……………………………………………………………...61
10.3. Ennetus ja kontroll…………………………………………………….62
10.4. Tervisekontroll…………………………………………………………64
10.5. Väljaõpe ja teavitamine……………………………………………….64
Lisa 1: Kutseekspositsiooni piirväärtused…………………………………… 65
1. Eesmärk………………………………………………………………..65
2. Üldküsimused………………………………………………………….65
3. Üldallikad……………………………………………………………… 66
4. Ohtlikud ained………………………………………………………… 66
5. Ioniseeriv kiirgus………………………………………………………67
6. Elektri- ja magnetväljad……………………………………………… 68
7. Optiline kiirgus…………………………………………………………68
8. Kuumus ja külmus…………………………………………………….69
9. Müra…………………………………………………………………….69
10. Vibratsioon……………………………………………………………..70
Täiendavat lugemist……………………………………………………………… 71
Lisa 2: Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide põhisuunad
(ILO-OSH 2001)………………………………………..…………………..74
7

1. Üldsätted
1.1. Eesmärgid
1.1.1. Käesoleva juhise eesmärk on:
(a) vältida või vähendada haigus- ja vigastusjuhtusid, mis johtuvad ümbritseva töökeskkonna
täpselt määratletud ohuteguritest, ning nende tõsidust;
(b) kaitsta töötajaid ohtude või riskide eest ohutusele ja tervisele, mille põhjustab nendega
kokkupuude;
(c)
aidata kaasa ja hõlbustada töötervishoiu küsimuste juhtimise parandamist töökohas või
sellega seoses,
suurendades seeläbi elanikkonna ja keskkonna kaitset.
1.1.2. Juhis annab juhtnööre pädeva asutuse rolli ja kohustuste ning tööandjate, töötajate
ja teiste asjast huvitatud poolte vastutuse, kohustuste ja õiguste kohta iseäranis seoses
ümbritseva keskkonna ohuteguritega :
(a)
(b)
(c)
tõhusate õigus- ja haldusstruktuuride asutamisega ohtude ja riskide ennetamiseks ning
vähendamiseks;
ohtude kõrvaldamise, minimeerimise ja kontrollimise eesmärkide ja mehhanismidega;
riskide ja abinõude hindamisega, mida on vaja rakendada;
(d) töökeskkonna järelevalvega;
(e)
töötajatele teabe ja väljaõppe võimaldamisega.
1.1.3. Juhis on mõeldud selleks, et anda praktilisi juhtnööre Töökeskkonna (õhusaaste,
müra ja vibratsioon) 1977.aasta konventsiooni nr 148 ja soovituse nr 156, Tööohutuse ja
töötervishoiu 1981.aasta, konventsiooni nr 155 ja soovituse nr 164, Töötervishoiuteenistuste
1985.aasta konventsiooni nr 161) ja soovituse nr 171, 1990.aasta Kemikaalikonventsiooni nr 170
ja soovituse nr 177 ning Kodutöö 1996.aasta konventsiooni nr 177 ja soovituse nr 184 sätete
rakendamiseks. Konkreetsemaid juhtnööre kemikaalide kohta, eriti klassifitseerimise ja
tähistamise osas, annab ILO praktiline juhis „Ohutus kemikaalide kasutamisel tööl“ (Safety in the
use of chemicals at work.Genf, 1993). Kui töötajad puutuvad kokku ioniseeriva kiirgusega
radioaktiivsete kemikaalide kasutamise tulemusena, kohaldatakse Kiirguskaitse 1960.aasta
konventsiooni nr 115 ja soovitust nr 114 ning ILO praktilist juhist „Töötajate kiirguskaitse
(ioniseerivad kiirgused)“ (Radiation protection of workers (ionizing radiations.))Genf, 1987) ja
„Ioniseeriva kiirguse vastase kaitse ja kiirgusallikate ohutuse rahvusvahelisi põhistandardeid“
(International basic safety standards for protection against ionizing radiation and for the safety of
8

adiation sources), mida ühiselt spondeerisid FAO 2 , IAEA 3 , ILO, OECD/NEA 4 , PAHO 5 ja WHO
ning millele allpool viidatakse kui „Ohutuse põhistandarditele“.
1.2. Reguleerimisala
1.2.1. Käesoleva juhise sätteid tuleks käsitleda kui põhitõdesid ümbritseva
keskkonna ohuteguritega kokkupuute vältimiseks või nende üle kontrolli teostamiseks töökohal.
Eeskätt on need tegurid õhu kaudu levivad ohtlikud kemikaalid, ioniseeriv ja mitteioniseeriv
kiirgus, ultraviolett-, infrapuna- ja (mõnedel tingimustel) nähtav kiirgus, elektri- ja magnetväljad,
müra, vibratsioon, kõrged ja madalad temperatuurid ning niiskus.
1.2.2. Juhise sätteid kohaldatakse kõigile majandusharudele, ettevõtetele ja mis
tahes töötegevusele, kus töötajad võivad kokku puutuda ümbritseva keskkonna ohuteguritega.
1.2.3. Sätteid kohaldatakse samuti riigisisestes õigusnormides määratletud
füüsilisest isikust ettevõtjatele ja kodutöötajatele, keda töö ajal võivad mõjutada ümbritseva
keskkonna ohutegurid või kelle töö võib viia teised isikud kokkupuutesse ümbritseva keskkonna
ohuteguritega.
1.3. Mõisted
1.3.1. Käesolevas juhendis on alljärgnevatel mõistetel järgmine neile omistatud
tähendus:
Pädev asutus: minister, ministeerium või seaduse jõudu omavate määruste, korralduste või
teiste juhendite väljaandmise volitusega muu riigiasutus. Riigisiseste seaduste või määruste
alusel võib pädeva asutuse suhtes kindlaks määrata vastutuse niisuguste konkreetsete tegevuste
eest nagu ümbritseva keskkonna teguritest tuleneva riigisisese riskiennetuspoliitika ja
-protseduuride rakendamine.
Pädev isik: vastava väljaõppe ja küllaldaste teadmiste, kogemuste ja oskustega isik konkreetse
töö tegemiseks heades ohutustingimustes. Pädev asutus võib määratleda asjakohased
kriteeriumid selliste isikute nimetamiseks ning kindlaks määrata kohustused, mis neile
omistatakse.
Kokkupuute (ekspositsiooni) piirväärtus: pädeva asutuse poolt piiritletud või soovitatud
kokkupuute tase, et piirata kahju tervisele. Seda kasutatakse üldmõistena, mis hõlmab
mitmesuguseid riigisisestes loeteludes kasutatavaid väljendeid nagu „maksimaalselt lubatud
kontsentratsioon“, „piirväärtuse lävi“, „lubatud tase“, „piirväärtus“, „keskmine piirväärtus“, „lubatud
piirväärtus“, „tööhügieeni standardid“, „kutseekspositsiooni piirväärtus“ jne.
Oht: ümbritseva keskkonna teguri loomupärane võime põhjustada sellega kokkupuutel
haigestumist või vigastust.
Ohu hindamine: ümbritseva keskkonna teguritele omaste omaduste süstemaatiline hindamine,
sh haigestumist või vigastust põhjustava vastava loomupärase potentsiaali ulatus.
2 ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsioon. Tõlkija märkus.
3 Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur. Tõlkija märkus.
4 Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon/Aatomienergia Agentuur. Tõlkija märkus.
5 Pan-Ameerika Terviseorganisatsioon. Tõlkija märkus.
9

Ümbritseva keskkonna ohutegur: iga tegur töökohas, mis mõningatel juhtudel või täiesti
normaalsetes tingimustes võib ta mõjuda töötaja või muu isiku ohutusele ja tervisele negatiivselt.
Töötervishoiu teenistused: talitused, millele on usaldatud peamiselt ennetusülesanded ja mis
vastutavad ettevõttes tööandja, töötajate ja nende esindajate nõustamise eest:
(a)
(b)
ohutu ja tervisliku töökeskkonna loomisel ja säilitamisel, mis seoses tööga
hõlbustab optimaalse kehalise ja vaimse tervise saavutamist;
töö kohandamisel töötajate võimetele, arvestades nende kehalise ja vaimse
tervise seisundit.
Töötervishoiu järelevalve: andmete pidev süstemaatiline kogumine, analüüs, tõlgendamine ja
levitamine eesmärgiga kavandada, rakendada ja hinnata töötervishoiu programme, teostada
kontrolli tööga seotud tervisehäirete ja vigastuste üle ning kaitsta ja edendada töötajate tervist.
Töötervishoiu järelevalve hõlmab töötajate tervise- ja töökeskkonna järelevalvet.
Risk: tõenäosus, et kokkupuude ümbritseva keskkonna ohuteguritega põhjustab haigestumise
või vigastuse.
Riskihindamine: ümbritseva keskkonna ohuteguritega kokkupuutest tuleneva riski süstemaatiline
hindamine ja/või kvantifitseerimine, võttes arvesse kokkupuute tagajärgede tõsidust ja kasutada
olevaid kontrolliabinõusid.
Töökeskkonna järelevalve: üldmõiste, mis hõlmab nende keskkonnategurite kindlakstegemist ja
hindamist, mis võivad töötaja tervist negatiivselt mõjutada. See hõlmab nende sanitaar- ja
tööhügieeni tingimuste ja töökorraldustegurite hindamist, mis võivad põhjustada ohte või riske
töötajate ohutusele ning tervisele, samuti kollektiiv- ja isikukaitsevahendite, töötajate ohtlike
ainetega kokkupuute ja kontrollisüsteemide hindamist, et ohte kõrvaldada või vähendada .
Töötajate tervisekontroll: üldmõiste, mis hõlmab protseduure ja uuringuid hindamaks töötajate
tervist selleks, et leida, kindlaks teha ja kvantifitseerida mistahes ebanormaalsusi ning kaitsta ja
edendada töötaja tervist, kollektiivset tervist töökohal ja ohuteguriga kokkupuutes oleva
töötajaskonna tervist. Tervisekontrolli protseduurid võivad sisaldada arstlike läbivaatuste,
bioloogilise seire, radioloogiliste läbivaatuste, küsimustike või terviseregistrite pidamist, ent ei ole
vaid nende tegevustega piiratud.
Töötajate esindajad: isikud, keda riigisisene õigus või tava kooskõlas Töötajate esindajate
1971.aasta konventsiooniga nr 135 nendeks tunnistab.
10

2. Üldkohustused, vastutus, õigused-kohustused
2.1. Pädeva asutuse roll ja kohustused
2.1.1. Arvestades riigisiseseid tingimusi ja tava ning pidades nõu vastavate kõige
esinduslikumate tööandjate ja töötajate organisatsioonidega, peaks pädev asutus sõnastama,
rakendama ja perioodiliselt läbi vaatama riikliku siduspoliitika (edaspidi „poliitika“) ümbritseva
keskkonna ohutegurite kõrvaldamiseks või kontrolli alla võtmiseks. See peaks moodustama osa
kogu tööohutuse ja töötervishoiu ning töökeskkonna alasest poliitikast nagu seda nõuab
Tööohutuse ja töötervishoiu 1981.aasta konventsioon nr 155. Poliitika peaks pakkuma piisava
asjakohase raamistiku praktiliseks tegevuseks ning sobima kokku elanikkonna ja keskkonna
üldise kaitsega.
2.1.2. Käesolev poliitika peaks:
(a) püüdma ümbritseva keskkonna ohuteguritest johtuva ohu või riski kindlakstegemise,
vältimise või kontrolli alla võtmisega töökeskkonnas ära hoida haigestumist ja
tervisekahjustust, mis tuleneb tööst või on seotud tööga või leiab aset töö käigus;
(b) saama tuge õigusnormidest ning evima järelevalvemehhanismi nende täitmise
tagamiseks;
(c) kehtestama üldised põhimõtted ja ühtsed protseduurid ohtude, riskide ning
kontrolliabinõude hindamiseks ja asjakohaseks töötervishoiu järelevalveks;
(d) algatama ja tugevdama asjakohast riiklikku tegevust nagu näiteks haigestumiste või
vigastuste ulatuse seire, riiklike teadusuuringute koordineerimine ümbritseva keskkonna
ohutegurite valdkonnas ning ümbritseva keskkonna ohutegurite alaste asjakohaste
kampaaniate koordineerimine ja edendamine töökohal.
2.1.3. Poliitika elluviimiseks peaks pädev asutus:
(a) perioodiliselt läbi vaatama olemasolevad riiklikud tingimused ja tavad nende
terviseriskide kõrvaldamiseks või kontrolli alla võtmiseks, mis johtuvad ümbritseva
keskkonna ohuteguritest tööl, et kindlaks teha põhiprobleemid, arendada tõhusaid
meetmeid nendega tegelemiseks, määrata tegevusprioriteedid ja hinnata tulemusi;
(b)
rakendama piisavaid ja asjakohaseid meetmeid, sh mis tahes vajalikke muudatusi
õigusnormides .
2.1.4. Pädev asutus või selle poolt kinnitatud või tunnustatud organ peaks kehtestama, läbi
vaatama ja ajakohastama ekspositsiooni piirväärtused või muud kokkupuute kriteeriumid, et
hinnata ja kontrollida töökeskkonda kooskõlas riigisiseste või rahvusvaheliselt tunnustatud
tehniliste normidega.
11

2.1.5. Pädev asutus peaks piisava ja asjakohase järelevalvesüsteemi kaudu tagama seda
poliitikat puudutavate riigisiseste õigusnormide täitmise. Täitmise tagamise süsteem peaks ette
nägema korrektsiooniabinõud ja piisavad karistused poliitikaga seonduvate riigisiseste
õigusnormide eiramise korral.
2.1.6. Kui see on ohutuse ja tervishoiu seisukohast õigustatud, peaksid pädeval asutusel
olema volitused:
(a) teatavate ohtlike protsesside või ainete kasutamise keelustamiseks või piiramiseks; või
(b) eelneva teatamise või loa saamise nõudmiseks enne seda, kui selliseid protsesse või
aineid kasutatakse; või
(c) töötajate kategooriate täpseks määratlemiseks, keda ohutuse ja terviseseisundi tõttu ei
lubata konkreetseid protsesse või aineid kasutada või lubatakse neid kasutada üksnes
tingimustel, mis on ette nähtud kooskõlas riigisiseste õigusnormidega.
2.1.7. Pädev asutus peaks tagama, et tööandjatele ja töötajatele antakse juhtnööre,
aitamaks neid järgida antud poliitikast tulenevaid õiguslikke kohustusi.
2.1.8. Vajalikel juhtudel, kui kaks või enam ettevõtet on ühes töökohas seotud sama projekti
alase tegevusega, peaks pädev asutus ette nägema üldprotseduurid tööandjate vaheliseks
koostööks.
2.1.9. Seni, kuni töötajate ohutust ja tervist ei seata seeläbi ohtu, peaks pädev asutus
looma eritingimused konfidentsiaalse informatsiooni kaitsmiseks, mille konkurendile teatavaks
tegemine võiks põhjustada kahju tööandja äritegevusele.
2.2. Tööandjate üldvastutus
2.2.1. Tööandjad peaksid järgima ohutus- ja tervishoiunõudeid, mida tuleb väliskeskkonna
ohuteguritest tulenevate tööalaste ohutus- ja terviseriskide ning -ohtude suhtes rakendada, sh
asjakohased normid, juhised ja juhtnöörid, mille on ette näinud, heaks kiitnud või mida tunnustab
pädev asutus.
2.2.2. Tööandjad peaksid ette nägema ja hooldama töökohti, sisseseadet, seadmeid, tööriistu
ja mehhanisme ning korraldama töö nii, et kõrvaldada või hoida kontrolli all tööalased ümbritseva
keskkonna ohutegurid, järgides riigisiseseid õigusnorme.
2.2.3. Tööandjad peaksid kirjalikult sätestama oma vastava programmi ja korra, mis on osa
nende üldstrateegiast ja korrast tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas, ning erineva vastutuse,
mida selle korra alusel kantakse.
2.2.4 Konsulteerides töötajate ja/või nende esindajatega, peaksid tööandjad:
(a)
hindama ohte ja riske töötajate ohutuse ja tervise suhtes, mis tulenevad ümbritseva
keskkonna ohuteguritest tööl, nõudes ja tõhusalt kasutades infot, mida pakub
seadmete või kemikaalide tarnija või mida saadakse muudest kättesaadavatest
allikatest;
12

(b) rakendama kõikvõimalikke abinõusid ümbritseva keskkonna ohuteguritega
kokkupuute vähendamiseks ning igati tagama, et kokkupuude ei ületaks pädeva
asutuse poolt ette nähtud kokkupuute piirväärtusi; ja
(c)
vajalikult järele kaaluma teatavate ohtude või riskide olemasolu, mis seonduvad
reproduktiivseid, teratogeenseid, 6 mutageenseid ja/või endokriinseid 7 lõhustavaid
mõjusid omavate ümbritseva keskkonna ohuteguritega..
2.2.5. Ennetus- ja kaitsemeetmete kasutusele võtmisel peaks tööandja käsitlema
ohutegurit või riski järgmises tähtsuse järjekorras:
(a)
(b)
kõrvaldama ohuteguri või riski;
kontrollima ohutegurit või riski selle tekkeallikas;
(c) minimeerima ohuteguri või riski abinõudega, mida hõlmab ohutute töösüsteemide
kavandamine;
(d) niivõrd, kui ohutegurid või riskid säilivad, nägema töötajaile ette tasuta
isikukaitsevahendite kasutamise (sh vajadusel kaitseriietus) ja rakendama abinõusid
selle tagamiseks;
arvestades sellega, mis on mõistlik, õigustatud ja teostatav, samuti head tava, ning näidates
üles vajalikku hoolt.
2.2.6. Kooskõlas riigi õigusnormidega peaks tööandja astuma vajalikke samme nägemaks
ette:
(a)
(b)
(c)
(d)
töökeskkonna ja, kui vajalik, töötervishoiu regulaarne järelevalve;
piisav ja pädev järelevalve töö ja töötegevuse üle;
asjakohaste kontrolliabinõude rakendamine ja kasutamine ning nende tõhususe
perioodiline ülevaatamine; ja
töötajate, vajadusel töötajate esindajate, asjakohane perioodiline koolitus ja väljaõpe
ümbritseva keskkonna ohuteguritega seonduvates küsimustes.
2.2.7. Tööandja peab sisse seadma korra:
(a)
(b)
õnnetuste, ohtlike olukordade ja juhtumite käsitlemiseks, millega võivad kaasneda
ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevad ohud ja riskid töötajate ohutusele ja
tervisele;
kõrvaldama või hoidma kontrolli all mis tahes kahju töötajate, seeläbi ka elanikkonna
ja keskkonna ohutusele ja tervisele.
6 Teratogeenne mõju põhjustab organismi väärarendeid. Tõlkija märkus.
7 Endokriinne mõju seondub sisesekretsiooni häiretega. Tõlkija märkus
10 Peetakse silmas organismi tundlikkuse (vastuvõtlikkuse) suurenemist mõne ümbritseva keskkonna teguri mõjul.
Tõlkija märkus
13

2.2.8. Kui tööandja on ka riigisisene või hargmaine ettevõte enam kui ühe äriüksusega,
peaks tööandja nägema ette kõigi töötajate jaoks ja neid diskrimineerimata ohutus- ja
tervishoiumeetmed seoses ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevate vigastuste ja ohutusning
terviseriskide ärahoidmise, kontrolli alla võtmise ja nende eest kaitsmisega.
2.2.9. Kõikides riikides, kus nad tegutsevad, peaksid hargmaised ettevõtted tegema oma
töötajatele ja töötajate esindajatele ettevõttes, samuti nende palvel pädevatele asutustele ja
töötajate ning tööandjate organisatsioonidele kättesaadavaks info normide kohta, mis on seotud
ümbritseva keskkonna tööalastest ohuteguritest tulenevate vigastuste ja ohutus- ning
terviseriskidega teistes riikides ja mis on asjakohane nende kohalikuks tegutsemiseks .
2.3. Töötajate üldkohustused
2.3.1. Kooskõlas väljaõppe, juhendite ja nende tööandjate poolt antud teabega on töötajatel
kohustus:
(a)
(b)
(c)
(d)
järgida ettenähtud ohutus- ja tervishoiumeetmeid;
astuda kõikvõimalikke mõistlikke samme, et kõrvaldada või võtta kontrolli alla ohud või
riskid iseenda ja teiste suhtes, mis tulenevad ümbritseva keskkonna ohuteguritest tööl,
sh sel eesmärgil nende käsutusse antud kaitseriietuse, -seadmete ja -vahendite
nõuetekohane hooldamine ja kasutamine;
teatada otsekohe vahetule ülemusele igast olukorrast, mis nende meelest võiks kujutada
ohtu või riski nende või teiste inimeste ohutusele ja tervisele, tulenedes ümbritseva
keskkonna ohuteguritest tööl, ning mida nad ise ei suuda ohjata;
teha koostööd tööandja ja teiste töötajatega, võimaldamaks järgida kohustusi ja
vastutust, mis on tööandjale ja töötajatele sätestatud riigisiseste õigusaktidega.
2.4. Tarnijate, tootjate, projekteerijate ja arhitektide üldvastutus
2.4.1. Kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga tuleks võtta tarvitusele meetmeid tagamaks,
et töötajad, kes tööalaseks kasutamiseks projekteerivad, toodavad, veavad sisse, hangivad
või annavad üle masinaid, seadmeid või keemilisi aineid:
(a)
(b)
veenduvad niivõrd, kui see on mõistlik ja teostatav, et ei masinad, seadmed ega
keemilised ained kujuta endast ohtu nende inimeste ohutusele ja tervisele, kes
kasutavad neid õigesti;
saavad kasutada:
(i)
(ii)
(iii)
infot masinate ja seadmete õige paigaldamise ja kasutamise ning keemiliste
ainete õige kasutamise kohta;
infot masinate ja seadmete ohtude, ohtlike keemiliste ainete omaduste ning
füüsikaliste tegurite või toodete kohta;
juhtnööre teatavaks saanud ohtude vältimiseks.
14

2.4.2. Seadmete, protsesside ja ohtlike keemiliste ainete tarnijad, kas tootjad, importijad
või levitajad, peaksid niivõrd kui see on teostatav tagama, et nende kava kohaselt kõrvaldatakse
või võetakse kontrolli alla ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevad ohud ja riskid ohutusele
ning tervisele. Kui tarnijad saavad teada uut infot ohtude ja riskide kohta, mida tekitavad
seadmed, protsessid ja ohtlikud keemilised ained, peaksid nad - kui see on asjakohane - andma
ajakohastatud infot ja juhtnööre.
2.4.3. Niivõrd kui see on mõistlik, peaksid projekteerijad tagama, et sisseseadest ja
protsessidest lähtuvate ümbritseva keskkonna ohutegurite tasemed oleksid minimeeritud ja
vastavuses rahvusvaheliselt tunnustatud sisseseade ja seadmete normidega.
2.4.4. Arhitektid, projekteerijad ja muud ehitiste ning töökohtade projekteerimise ja
ehitamise eest vastutajad peaksid tihedas koostöös asjaomaste spetsialistidega tagama, et nende
kavandid aitaksid kaasa ohutule ja tervislikule töökeskkonnale.
2.5. Töötajate õigused
2.5.1. Töötajatel ja nende esindajatel peaks olema õigus:
(a) saada konsultatsiooni seoses ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevate mis tahes
ohtude ja riskidega ohutuse ja tervise suhtes;
(b) uurida tööandja käest ja saada temalt infot ümbritseva keskkonna tööalastest
ohuteguritest tulenevate mis tahes ohtude ja riskide kohta ohutuse ning tervise suhtes,
sh info tarnijatelt. Seda infot tuleks anda sellises vormis ja keeles, mida töötajad kergesti
mõistavad;
(c) võtta kasutusele koostöös oma tööandjaga piisavaid ettevaatusmeetmeid iseenda ja
teiste töötajate kaitseks ohtude või riskide eest, mis johtuvad ümbritseva keskkonna
ohuteguritest;
(d) paluda enda kaasamist ja olla kaasatud ohutus- ning terviseohtude ja -riskide hindamisse,
mida teostab tööandja ja/või pädev asutus, samuti asjakohastesse kontrolliabinõudesse ja
uurimistesse.
2.5.2. Töötajad ja/või nende esindajad tuleks kaasata töötajate tervisekontrolli algatamisse
ja arendamisse, nad peaksid selle rakendamises osalema, tegema koostööd töötervishoiu
spetsialistidega ja oma tööandjaga;
2.5.3. Töötajaid tuleks õigeaegselt, objektiivselt ja arusaadaval viisil informeerida:
(a)
(b)
läbivaatuste ja uuringute põhjustest, mis puudutavad nende tööga seonduvaid
terviseohtusid;
individuaalselt arstlike läbivaatuste tulemustest, sh eelnevad arstlikud läbivaatused,
ning vastavatest tervisehinnangutest. Arstlike läbivaatuste tulemusi ei tohiks kasutada
töötajate ebaseaduslikuks diskrimineerimiseks.
2.5.4. Kooskõlas riigisiseste õigusnormidega peaks töötajatel olema õigus:
15

(a)
(b)
pöörata oma esindajate, tööandja või pädeva asutuse tähelepanu ümbritseva
keskkonna tööalastest ohuteguritest johtuvatele ohtudele ja riskidele ohutuse ja
tervise suhtes;
pöörduda pädeva asutuse poole, kui nende arvates tööandja kasutusele võetud
meetmed ja rakendatud vahendid on ebapiisavad ohutuse ja tervise tagamiseks
tööl;
(c)
(d)
(e)
eemalduda ümbritseva keskkonna ohuteguritest johtuvast ohust, kui neil leidub
mõistlik põhjus uskuda, et nende ohutuse ja tervise suhtes eksisteerib ähvardav ja
tõsine risk. Niisugused töötajad peaksid otsekohe oma ülemust informeerima;
taolise terviseseisundi nagu sensibiliseerimine 10 korral, mis seab nad ümbritseva
keskkonna mingist tegurist tuleneva kahjustuse tõttu suurenenud riski alla, teisele
tööle üleviimisele, mis ei jäta neid suurenenud riski kätte, kui niisugune töö on
olemas ja kui vastavad töötajad omavad vajalikku kvalifikatsiooni või neid on
mõistlik teiseks tööks välja õpetada;
hüvitisele, kui punktis (d) viidatud juhtum annab tulemuseks töö kaotuse;
(f) piisavale ravile ning hüvitisele töövigastuse ja kutsehaiguse korral, mille
põhjustavad ümbritseva keskkonna ohutegurid tööl;
(g) hoiduma seadmete, protsesside või keemiliste ainete kasutamisest, mis
põhjendatult arvatakse olevat ohtlikud, kui asjakohane informatsioon ohtude ja
riskide hindamiseks ohutuse ja tervise suhtes ei ole kättesaadav.
2.5.5. Töötajaid, kes kooskõlas lõigu 2.5.4 (c) sätetega eemalduvad ohust, tuleks vastavalt
riigisisestele tingimustele ja tavale kaitsta lubamatute tagajärgede eest.
2.5.6. Töötajaid, kes õigustatult astuvad lõigu 2.5.4. (a), (b) ja (g) piiritletud samme,
tuleks kaitsta lubamatu diskrimineerimise eest, milleks peaks saama pöörduda riigisiseste
seaduste ja tava poole.
2.5.7. Töötajad peaksid saama väljaõppe, vajadusel kordusväljaõppe, kõige tõhusamate
võtete osas, mis on kättesaadavad ümbritseva keskkonna tööalastest ohutegurites tulenevate
ohutus- ja terviseriskide minimeerimiseks, iseäranis käesoleva juhis lõigus 3.6.2. viidatud
valdkondades.
2.5.8. Naistöötajatel peaks raseduse ja imetamise ajal olema õigus teisele tööle (kui see
on käepärast), mis kokkupuute tõttu ümbritseva keskkonna ohuteguritega ei ole sündimata või
imetatava lapse tervisele ohtlik, ning õigus pöörduda sobival ajal tagasi endisele tööle.
2.6. Koostöö
2.6.1. Tööandjad, töötajad ja nende esindajad peaksid tegema võimalikult tihedat
koostööd nii käesolevas juhises pakutud meetmete kui ka alljärgnevate sätete rakendamiseks –
1977.aasta konventsioon nr 148 ja soovitus nr 156 Töökeskkond (õhureostus, müra ja
vibratsioon), 1981.aasta konventsioon nr 155 ja soovitus nr 164 Tööohutus ja töötervishoid,
1985.aasta konventsioon nr 161 ja soovitus nr 171 Töötervishoiuteenistused ning 1990.aasta
konventsioon nr 170 ja soovitus nr 177 Kemikaalid – , et tagada ümbritseva keskkonna
16

ohuteguritest tulenevate ohtude või riskide kõrvaldamine või kontrolli alla võtmine ohutuse ja
tervise suhtes.
2.6.2. Kooskõlas riigi õigusnormidega tuleks tarvitusele võtta koostöömeetmeid
seoses ümbritseva keskkonna ohuteguritest johtuvate ohutus- ja terviseriskide kõrvaldamise või
kontrolli alla võtmisega, mis sisaldavad järgmist:
(a)
(b)
(c)
täites oma kohust, peaksid tööandjad tegema võimalikult tihedat koostööd
töötajate ja/või nende esindajatega;
töötajad peaksid tegema võimalikult tihedat koostöö oma kaastöötajate ning
tööandjaga tema kohustuste piires ning järgima kõiki ettenähtud protseduure
ja tavasid;
tarnijad peaksid varustama tööandjaid sellise informatsiooniga, mis on
kättesaadav ja nõutav iga ebatavalise ohutus- ja terviseohu või -riski
hindamiseks, mis eriti võiks olla põhjustatud mingist ümbritseva keskkonna
ohutegurist tööl.
17

3. Ennetuse ja kontrolli üldpõhimõtted
3.1. Ohtude ja riskide hindamine, ennetus- ja kontrolliabinõud
3.1.1. Tööandjad peaksid igal alatisel või ajutisel töökohal perioodiliselt hindama
ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevaid ohte ja riske tervisele ning rakendama nõutavaid
kontrolliabinõusid, et neid ära hoida või vähendada madalaima vastuvõetava ja teostatava
tasemeni. Kui võetakse tarvitusele uus ohuallikas, tuleks hindamine teha enne, kui töötajad
puutuvad ohuga kokku. Hindamine peaks koguma teavet töökohal esinevate ümbritseva
keskkonna ohutegurite, kokkupuute ja riski astme, asjakohaste kontrolliabinõude, tervisekontrolli,
väljaõppe ja informeerimise kohta. Hindamine tuleks teha uuesti iga kord, kui selleks leidub
põhjus (vt jagu 3.2). Käesoleva juhise järgmised peatükid annavad juhtnööre selle kohta, kuidas
neid põhimõtteid tuleks teatavate ohtude suhtes rakendada.
3.1.2. Hindamist tuleks teha nii, et tööandjad või nende nimel tegutsevad pädevad
isikud, kes on saanud vajalikku teavet, juhendamist ja väljaõpet, konsulteerivad töötajate ja/või
nende esindajatega. Kui hindamise tulemus viitab potentsiaalsele vigastusele või ohutus- ja
terviseriskile, tuleks hindamise tulemused protokollida ja teha need kättesaadavaks pädeva
asutuse poolseks järelevalveks, samuti töötajatele, kes puutuvad kokku ümbritseva keskkonna
ohuteguritega, ning töötajate esindajatele. Hindamisprotokoll tuleks säilitada ajavahemiku kestel,
mille piiritleb pädev asutus.
3.1.3. Hindamise esimene staadium peaks hõlmama töökoha järelevalvet, et
kindlaks teha:
(a)
missuguseid ümbritseva keskkonna ohutegureid esineb või tõenäoliselt leidub, sh
ohtlikud ained, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, ohtlik optiline kiirgus, elektri- või
magnetväljad, müra, vibratsioon, äärmuslikud temperatuurid ja niiskus, kaasa
arvatud töökorraldus;
(b) missugused tegevused viivad tõenäoliselt töötajad ja muud isikud kokku
ümbritseva keskkonna kindlakstehtud ohuteguritega, sh hooldamis-, puhastus- ja
hädaolukorra protseduurid.
3.1.4. Hindamise teine staadium peaks koosnema info kogumisest ümbritseva
keskkonna ohutegurite kohta, mida esineb või tõenäoliselt leidub, määramaks iga leiduva ohu või
riski (sh asjakohane töökorraldus) ulatuse ja tähenduse ohutusele ja tervisele, samuti eri
kontrollimeetodite rakendatavuse. Informatsioon peaks sisaldama tarnijate poolt antud (vt lõik
2.4.1) ja muud avaliku sfääri infot. Ohu või riski ulatuse määramine peaks sisaldama nende
teguritega kokkupuute kindlaksmääramist, välja arvatud juhul, kui muu info on piisav riski
kvantifitseerimiseks. Kokkupuutetasemeid tuleks võrrelda pädeva asutuse poolt ette nähtud
kokkupuute piirväärtuste või normidega. Kui selliseid piirväärtusi ja norme olemas ei ole, tuleks
võrdlemiseks kasutada muid riigisiseseid või rahvusvaheliselt tunnustatud norme. Kummalgi juhul
tuleks arvestada sellega, mis alusel need piirväärtused on kehtestatud (vt juhise lisa).
18

3.1.5. Hindamise kolmas staadium peaks kindlaks tegema, kas ohte või riske
ohutusele ja tervisele saab kõrvaldada. Kui neid kõrvaldada ei saa, peaks tööandja kavandama,
kuidas neid saaks viia madalaima rakendatava tasemeni. Või tasemeni, mis silmas pidades
olemasolevaid riigisiseseid ja rahvusvahelisi teadmisi ning andmeid, ei põhjusta kahjustust, kui
kokkupuude kestaks kogu tööelu aja.
3.1.6. Hindamise osana peaks tööandja:
(a)
kindlaks määrama, missugust juhendamist, väljaõpet ja teavet on vaja anda
töötajatele ja – kui see on asjakohane – nende esindajatele ning teistele
isikutele, kes tõenäoliselt puutuvad kokku ohuteguritega;
(b) kindlaks määrama, missugused meetmed on vajalikud info ajakohasena
hoidmise tagamiseks;
(c)
planeerima vajaliku väljaõppe uutele või teisele tööle üleviidud töötajatele;
(d) tagama hindamise läbivaatamise programmi koostamise, mis sisaldab
kokkupuute tasemete seiret tulevikus.
3.1.7. Kokkupuutetasemete tulevikuseire sagedus ja liik sõltub kokkupuute
ulatusest, mis on kindlaks määratud seoses tunnustatud kokkupuute piirväärtustega. Kui
kokkupuute tase on piirväärtusest väga palju madalam ja protsessis ei ole toimunud muutusi ega
ole muid põhjusi (vt lõik 3.2.2.), läheb kordusmõõtmist vaja üksnes juhuti. Kui kokkupuute tase on
suhteliselt kõrge, siis hindamise läbivaatamiste vahel on vaja teha mõõtmisi mitu korda
tagamaks, et mõni kindlaks tegemata tegur ei ole taset muutnud.
3.2. Hindamise läbivaatamine
3.2.1. Hindamine tuleks läbi vaadata iga kord, kui töö juures on
toimunud tähtsaid muudatusi või kui on põhjust oletada, et hindamine ei ole enam kehtiv.
Hindamise läbivaatamine tuleks lülitada juhtimise aruandekohustuse süsteemi, mis tagab, et
esialgsest hindamisest nähtuv vajadus kontrollitegevuse järel leiab tegelikkuses aset.
3.2.2. Põhjused, mis viitavad, et hindamine ei ole enam kehtiv, võiksid
sisaldada:
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
töötajate kaebusi negatiivsete tervisemõjude kohta ja tervisekahjustuse
tuvastamist;
ümbritseva keskkonna ohutegurite või riskidega kokkupuutest põhjustatud
õnnetust, ohtlikku juhtumit või intsidenti, mis erineb esmasel hindamisel
kvantifitseeritust;
kokkupuutetasemete pärastist mõõtmist;
ümbritseva keskkonna ohutegurite või riskide alase ajakohase info
kättesaadavust;
seadmestiku muutumist, sh tehnilise kontrolli abinõud, muudatused
tööprotsessis ja töövõtetes ning toodangu mahus või määras, mis viib
muudatusteni ümbritseva keskkonna praegustes ohutegurites.
19

3.2.3. Läbivaatamine peaks uuesti läbi mõtlema kõik esialgse hindamise osad,
ja eriti selle, kas nüüd on:
(a)
ümbritseva keskkonna mis tahes ohuteguri kõrvaldamine teostatav;
(b) võimalik ohte ja riske, mis enne nõudsid isikukaitsevahendeid, ohjata
tekkeallikas ja neid minimeerida.
3.2.4. Läbivaatamine peaks arvesse võtma kokkupuute tasemete seireprogrammi (vt
lõik 3.1.6 (d)) ning seda, kas:
(a)
(b)
(c)
enne vastuvõetavaks peetud kokkupuute tasemeid tuleks nüüd pidada
liiga kõrgeks, silmas pidades ümbritseva keskkonna ohutegurite ja
riskide alast kättesaadavat ja ajakohastatud infot;
tuleb ette võtta mingeid kontrolliaktsioone;
lõigu 3.1.7. alusel valitud seire sagedus ja liik on endiselt asjakohased.
3.2.5. Läbivaatamise tulemused tuleks dokumenteerida ning samal viisil
Kättesaadavaks teha, kui esialgse hindamise tulemusedki.
3.3. Ennetus ja kontroll
3.3.1. Tööandja peaks võtma kasutuselevastavaid meetmeid ümbritseva
keskkonna ohutegurite ennetamiseks, nende kontrolli alla võtmiseks ja nende eest kaitsmiseks
töökeskkonnas.
3.3.2. Tööandjad peaksid ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevad ohud või
riskid töötajate ohutusele ja tervisele kõrvaldama või kontrolli alla võtma:
(a) niisuguste masinate, seadmete või keemiliste ainete kasutamisega, mis ei
kujuta endast ohtu töötajate tervisele, kes kasutavad neid õigesti;
(b) ohtlike protsesside, keemiliste ainete või seadmete asendamisega;
(c)
tehniliste abinõude rakendamisega uue sisseseade või protsesside suhtes
projekteerimise või monteerimise järgus.
3.3.2. Kui jao 3.1. alusel toimuv hindamine näitab, et ohutegurite kõrvaldamine
ei ole olemasoleva sisseseade või protsessi puhul teostatav, peaksid tööandjad rakendama
tehnilisi abinõusid, et võtta oht või risk kontrolli alla selle tekkeallikas, ümbritsedes protsessi ja
käitlemissüsteemid täielikult kaitsekattega, isoleerides töötajad ümbritseva keskkonna
ohuteguritest või rakendades muid asjakohaseid abinõusid. Seega väheneks kokkupuude
tasemeni, mis arvestades praegusi kasutada olevaid riigisiseseid ja rahvusvahelisi teadmisi ning
andmeid ei kahjustaks töötajate tervist isegi siis, kui kokkupuude kestaks kogu nende tööelu
vältel.
3.3.3. Kui hindamine näitab, et nii kõrvaldamine kui ka täielik kaitsekattega
ümbritsemine on mitteteostatavad, peaksid tööandjad vähendama kokkupuudet niivõrd, kui on
võimalik tehniliste abinõude (ventilatsioon õhu kaudu levivate keemiliste ainete ning
kaitseekraanid müra puhul) ja organisatsiooniliste meetmete kombineerimisega, et:
20

(a)
(b)
vähendada ohuallikat niivõrd, kui see on teostatav, et riskid oleksid sunnitud
piirduma vaid väikeste aladega, kus tehnilise kontrolli abinõusid saab
tõhusalt rakendada;
rakendada vastavaid töövõtteid ja tööaja korraldust, et töötajate kokkupuude
nende teguritega võetaks tõhusa kontrolli alla;
(c) minimeerida kokkupuute ulatust, kokkupuutuvate töötajate arvu ja
kokkupuute kestust, tagades et:
(i)
(ii)
(iii)
(iv)
tehnilise kontrolli abinõusid kasutatakse jätkuvalt õigesti;
saastatud seinu, pindasid jne puhastatakse regulaarselt ja
tõhusalt, kui see on kõnesolevate väliskeskkonna tegurite suhtes
asjakohane;
eksisteerivad tõhusad tingimused ohtlike keemiliste ainete ja teiste
kokkupuuteallikate ohutuks hoidmiseks ja paigutamiseks;
alad, kus esineb tähelepanuväärne ümbritseva keskkonna
ohuteguritest tulenev kokkupuuterisk, oleksid selgesti tähistatud
hoiatussümbolite või -märkidega.
3.3.5. Kui ülalmainitud abinõud ei taga piisavat kaitset kokkupuute eest
ümbritseva keskkonna ohuteguritega, peaks tööandja varustama töötajad tasuta sobivate
isikukaitsevahendite (IKV) ja kaitserõivastega ning neid hooldama, võttes arvesse töö ja riskide
liiki ning konsulteerides töötajate ja/või nende esindajatega nagu seda näevad ette riigi
õigusnormid.
3.3.6. IKV-d ja kaitserõivad peaksid vastama normidele, mille on kehtestanud
pädev asutus või mida tunnustavad siseriiklikud või rahvusvahelised asutused, arvestades
ergonoomiliste põhimõtetega.
3.3.7. Tööandjad peaksid töötajaid varustama asjakohaste juhendite ja
vahenditega, võimaldamaks neil õigesti kasutada IKV-sid ja kaitserõivaid.
3.3.8. Ohu laadist ning nõutava kaitse liigist, ulatusest ja teostusest täielikult
aru saav tööandja peaks asja korraldama nii, et IKV-de ja kaitserõivaste artikleid hoitakse,
hooldatakse, puhastatakse ja – kui see on tervislikel põhjustel hädavajalik – desinfitseeritakse või
steriliseeritakse sobiva ajavahemiku tagant.
3.3.9. Töötajate käest tuleks nõuda neile kasutamiseks antud IKV-de ja
kaitserõivaste õiget kasutamist ja nende eest hoolitsemist.
3.3.10. Ennetus- ja kaitsemeetmeid kasutusele võttes peaksid tööandjad
kaaluma IKV-de kasutamist, kui kõik muud meetmed on kas mitterakendatavad või ei taga
ohutuid ja tervislikke töötingimusi, võttes arvesse, et:
(a)
(b)
IKV-de õige hooldamine ja kasutamine, sh kasutaja õige käitumine, on olulise
tähtsusega kaitse pakkumiseks, milleks need on kavandatud;
IKV-d ise võivad tekitada ebamugavaid, ebatervislikke või mitteohutuid
töötingimusi;
21

(c)
(d)
(e)
kaitstud on üksnes kasutaja, samal ajal kui teised keskkonda sisenevad isikud
jätkavad kokkupuudet;
IKV-d võivad tekitada vale arusaamise ohutusest iseäranis siis, kui neid ei
kasutata õigesti või need on kaotanud ebaõige hoidmise või hooldamise
tulemusena oma tõhususe;
IKV-d võivad tööjõu suhtes kaasa tuua uusi ohtusid.
3.4. Töökeskkonna järelevalve
3.4.1. Töökeskkonna järelevalve peaks sisaldama:
(a) töötajate ohutust ja tervist mõjutada võivate ümbritseva keskkonna
ohutegurite kindlakstegemist ja hindamist;
(b)
(c)
tööhügieeni tingimuste ja töökorralduse tegurite, mis võivad põhjustada ohte
või riske töötajate tervisele, hindamist;
ühis- ja isikukaitsevahendite hindamist;
(d) töötajate ohuteguritega kokkupuute hindamist, kui see on asjakohane,
kasutades usaldusväärseid ja üldiselt aktsepteeritud seiremeetodeid;
(e)
kokkupuudet kõrvaldama või vähendama kavandatud kontrollisüsteemide
hindamist.
3.4.2. Sellist järelevalvet tuleks teostada koos ettevõtte muude tehniliste
teenistustega koostöös vastavate töötajate ja nende esindajatega ettevõttes ning ohutus- ja
tervishoiukomisjoniga, kui need on olemas.
3.4.3. Kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga, tuleks töötingimuste
järelevalve tulemusena saadud andmed asjakohaselt dokumenteerida; need peaksid olema
kättesaadavad tööandjale, töötajatele ning nende esindajatele vastavas ettevõttes või ohutus- ja
tervishoiukomisjonile, kui need on olemas.
3.4.4. Neid andmeid tuleks kasutada konfidentsiaalselt ja üksnes selleks, et
anda juhtnööre ning soovitusi abinõude kohta, millega parandada töökeskkonda, ohutust ja
töötajate tervist.
3.4.5. Pädeval asutusel peaks olema juurdepääs neile andmetele. Muude
isikutega võivad nad suhelda kokkuleppel tööandja ja töötajate või nende esindajatega ettevõttes
või ohutus- ja tervishoiukomisjoniga, kui need on olemas.
3.4.6. Töökeskkonna järelevalve peaks kaasa tooma töötervishoiu teenuseid
pakkuva personali külastused, mis võivad vajalikuks osutuda töötajate tervist, töökeskkonna ja
töötingimusi mõjutada võivate tegurite uurimiseks.
3.4.7. Kahjustamata iga tööandja vastutust oma töötajate ohutuse ja
töötervishoiu ees ning seoses vajadusega, et töötajad peaksid osalema tööohutuse ja –tervishoiu
küsimustes, peaksid töötervishoiu teenuseid pakkuval personalil olema järgmised tööülesanded,
mis on ettevõtte tööriskide suhtes piisavad ja asjakohased:
22

(a)
(b)
seirata töötajate kokkupuudet ümbritseva keskkonna ohuteguritega, kui see on
vajalik;
anda teatavate tehnoloogiate kasutamisel nõu võimalike mõjude kohta
töötajate tervisele;
(c) osaleda ja anda nõu vahendite valikul, mis on vajalikud töötajate
personaalseks kaitseks tööohtude eest;
(d)
(e)
(f)
teha koostööd tööülesannete analüüsimisel ja töö korraldamisel ning töövõtete
uurimisel, et tagada töö parem kohandamine inimesega;
osaleda tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste analüüsimisel ning õnnetuste
ärahoidmise programmides;
teostada järelevalvet niisuguste sanitaarseadmete ja muude rajatiste üle, mille
tööandja annab töötajate käsutusse (näiteks joogivee varustus, sööklad ja
elutingimused).
3.4.8. Töötervishoiu teenuseid pakkuval personalil peaks pärast tööandja, töötajate ja
nende esindajate informeerimist ja juhul, kui see on asjakohane:
(a)
(b)
(c)
olema vaba juurdepääs kõigile töökohtadele ja sisseseadele, mille ettevõte
annab töötajate käsutusse;
olema juurdepääs infole protsesside, töönormide, toodete ning kasutatavate
materjalide ja keemiliste ainete ja selle kohta, kellele kasutamine on lubatud,
vastavalt konfidentsiaalsuskaitsele ühenduses mis tahes salajase teabega,
millest nad võivad teada saada ja mis ei seondu töötajate ohutuse ja
tervisega;
olema võimalus võtta analüüsi eesmärgil proove toodetest, materjalidest ja
keemilistest ainetest, mida kasutatakse või käideldakse.
3.4.9. Töötervishoiu teenuseid pakkuva personaliga tuleks konsulteerida seoses
muudatusettepanekutega tööprotsessides või töötingimustes, mis on altid mõjutama töötajate
ohutust ja tervist.
3.5. Töötajate tervisekontroll
3.5.1. Töötajate tervisekontrolli tuleks teostada töötajate ja/või nende esindajatega
konsulteerides:
(a)
(b)
töövigastuste ja kutsehaigestumiste ning tööga seotud vigastuste ja
haigestumiste algse ennetuse kesksel eesmärgil;
kontrollitud tingimuste alusel ja korraldatud struktuuri raames nagu
seda näevad ette riigisisesed õigusnormid ning vastavalt ILO
Töötervishoiuteenistuste 1985.aasta konventsioonile nr 161 ja
soovitusele nr 171, samuti ILO „Töötajate tervisekontrolli tehnilistele ja
eetilistele põhisuundadele “(„Technical and ethical guidelines for
workers’ health surveillance.“Genf, 1998).
3.5.2. Töötajate tervisekontrolli korraldus eri tasanditel (riik, tootmisharu,
23

ettevõte) peaks arvesse võtma:
(a)
(b)
(c)
vajadust põhjalikult uurida kõiki tööga seotud tegureid ja tööohtude ning
-riskide laadi töökohal, mis võivad mõjutada töötajate tervist,
töö tervisenõudeid ja töötava elanikkonna terviseseisundit;
asjakohaseid seadusi ja määrusi, kasutada olemasolevaid vahendeid;
(d) töötajate ja tööandjate teadlikkust sellise kontrolli ülesannetest ja
eesmärkidest;
(e)
tõsiasja, et tervisekontroll ei ole töökeskkonna seire ja kontrolli aseaine.
3.5.3. Kooskõlas vajaduste ja kasutada olevate vahenditega tuleks töötajate
tervisekontrolli teostada riigi, tootmisharu, ettevõtte ja/või muul asjakohasel tasandil. Eeldusel, et
kontrolli teostavad või seda juhivad kvalifitseeritud töötervishoiu spetsialistid nagu seda näevad
ette riigi õigusnormid, saab seda teha:
(a)
(b)
töötervishoiu teenistuste kaudu, mis on loodud erinevates raamistikes
(näiteks moodustatakse kas ühe ettevõtte või mitme ettevõtte kohta);
töötervishoiu konsultantide kaudu;
(c) töötervishoiu ja/või rahvatervise asutuste kaudu, mis on olemas
kogukonnas, kus ettevõte paikneb;
(d)
(e)
(f)
(g)
sotsiaalkindlustuse asutuuste kaudu;
töötajate juhtimiskeskuste kaudu;
lepinguliste kutsealainstitutsioonide või muude asutuste kaudu, millele
on andnud loa pädev asutus;
mingi ülalnimetatute koosluse kaudu.
3.5.4. Töötajate tervisekontrolli ulatuslik süsteem peaks:
(a) sisaldama individuaalseid ja kollektiivseid tervisehinnanguid,
töövigastuste ja kutsehaigestumiste arvelevõtmist ja
teatavakstegemist, ettenägematute intsidentide teatavakstegemist,
teadusuuringuid, uurimisi ja järelevalvet;
(b)
hõlmama teabe kogumist erinevatest allikatest ning analüüsi ja
hinnangut seoses kvaliteedi ja kavatsetava kasutamisega;
(c) määratlema tegevuse ja jätkutegevuse, mis hõlmab:
(i)
tervisepoliitika alaseid põhisuundi ning tööohutuse ja -tervishoiu
programme;
(ii) varase hoiatamise võimet, et pädevat asutust, tööandjaid, töötajaid
24

ja nende esindajaid, töötervishoiu spetsialiste ja uurimisasutusi
saaks hoiatada olemasolevatest või esile kerkivatest tööohutuse
ja töötervishoiu probleemidest.
3.5.5. Arstlikud läbivaatused ja konsultatsioonid kui kõige üldisemalt kasutatavad
üksiktöötajate tervise hindamise vahendid kas „väljasõelumisprogrammide“ osana
või „siis, kui vaja“ põhimõttel, peaksid teenima järgmisi eesmärke:
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
(f)
töötajate tervise hindamine seoses ohtude ja riskidega, mille on
põhjustanud kokkupuude ümbritseva keskkonna ohuteguritega,
pöörates erilist tähelepanu neile töötajatele, kellel on
tervisetingimuste tõttu erivajadused kaitse järele;
eelkliiniliste ja kliiniliste ebanormaalsuste avastamine hetkel, kui
sekkumine on inimese tervisele kasulik;
töötajate tervise edasise halvenemise ärahoidmine;
kontrolliabinõude tõhususe hindamine töökohal;
ohutute töövõtete ja töötervishoiu tagamine;
konkreetse töö jaoks sobivuse hindamine seoses töötaja
kohandamisega selle töökohaga, arvestades individuaalset
tundlikkust.
3.5.6. Tööeelsed arstlikud läbivaatused – kui need on asjakohased -, mida tehakse
enne töösuhte alustamist või veidi pärast seda, peaksid:
(a)
(b)
koguma infot, mis on aluseks edasistele tervisekontrollidele;
olema kohandatud töö liigi, kutsealase sobivuse kriteeriumide ja
töökoha ohtudega.
3.5.7. Töösuhte ajal peaksid arstlikud läbivaatused aset leidma perioodiliste
ajavahemike tagant nagu seda näevad ette riigi õigusnormid ning olema ettevõtte tööriskide
suhtes asjakohased. Neid läbivaatusi tuleks samuti korrata:
(a)
(b)
töö taasalustamisel pärast pikka tervislikel põhjustel puudumist;
töötaja palvel näiteks töö muutumisel ning eriti töö muutumisel
tervislikel põhjustel.
3.5.8. Kui inimesed on kokku puutunud ümbritseva keskkonna ohuteguritega ja
selle tulemusena eksisteerib pikaajalises perspektiivis märkimisväärne terviserisk, tuleks
rakendada sobiv kord töösuhte järgseteks arstlikeks läbivaatusteks eesmärgiga tagada selliste
haiguste varajane diagnoosimine ja ravi.
3.5.9. Riigi õigusaktidega tuleks ette näha bioloogilised testid ja muud uuringud.
Need peaksid alluma töötajate teadlikule nõusolekule, neid tuleks teha kooskõlas kõrgeimate
professionaalsete standarditega, vähima võimaliku riskiga. Testid ja uuringud ei tohiks töötajate
suhtes kaasa tuua uusi mittevajalikke ohte.
25

3.5.10. Geneetiline „väljasõelumine“ vastavalt ILO praktilisele juhisele „Töötajate
isikuandmete kaitse“ („Protection of workers’ personal data.“ Genf, 1997) peaks olema keelatud
või piirduma juhtudega, mida riigisisene õigustik sõnaselgelt lubab.
3.5.11. Pädevad asutused peaksid tagama, et õigusnorme, mis reguleerivad
töötajate tervisekontrolli, rakendatakse õigesti.
3.5.12. Töötajate isiklikke meditsiiniandmeid tuleks:
(a) koguda ja hoida vastavuses meditsiinilise
konfidentsiaalsusega, kooskõlas ILO praktilise juhisega „Töötajate
isikuandmete kaitse“ (Genf, 1997);
(b) kasutada töötajate tervise (kehaline, vaimne ja sotsiaalne heaolu)
individuaalseks ja kollektiivseks kaitsmiseks vastavalt ILO „Töötajate
tervisekontrolli tehniliste ja eetiliste põhisuundadele“ (Genf,
1998).
3.5.13. Töötajate tervisekontrolli tulemusi ja dokumente:
(a) peaksid tervishoiuspetsialistid asjaomastele töötajatele või
oma äranägemisel väljavalitud isikutele arusaadavalt
selgitama;
(b)
(c)
(d)
ei tohiks kasutada lubamatuks diskrimineerimiseks, milleks
riigisiseses õiguses ja tavas peaksid olema vastavad
abinõud;
tuleks pädevale asutusele selle palvel või mis tahes teisele
osapoolele anda tööandjate ja töötajate kokkuleppel
kasutada, valmistamaks ette asjakohast tervisestatistikat ja
epidemioloogilisi uuringuid - eeldusel, et säilitatakse
anonüümsus – seal, kus see võiks abiks olla töövigastuste
ja kutsehaigestumiste tuvastamisel ja järelevalves;
peaks alal hoidma ajavahemiku kestel ja tingimustes, mille
näevad ette riigi õigusnormid koos vastava korraga
tagamaks, et töötajate tervisekontrolli dokumendid
säilitatakse turvaliselt ettevõtete kohta, mis on suletud.
3.6. Väljaõpe ja teavitamine
3.6.1. Tööandjad peaksid tagama, et töötajail oleks piisavalt infot oma tervise kaitseks
esineda võivate ümbritseva keskkonna ohutegurite eest, et see informatsioon oleks neile
mõistetavas vormis ja keeles ning et nad saaksid piisavat väljaõpet infost arusaamiseks ja
vajalike kaitsemeetmete tarvituselevõtmiseks.
3.6.2. Tuleks välja töötada informatsiooni ja väljaõppe vorm ning sisu ning rakendada
seda töötajate ja/või nende esindajatega konsulteerides; see peaks olema kooskõlas hindamisel
kindlakstehtud vajadustega ning võib sisaldada:
26

(a)
selliseid tööohutuse ja tervishoiuõigustiku asjakohaseid
aspekte nagu pädevate asutuste, tööandjate ja töötajate
õigused, vastutus ja kohustused;
(b) ümbritseva keskkonna ohuteguritest tulenevate ja
leiduda võivate ohutus- ja terviseohtude ning -riskide
laadi ja astet, sh mis tahes tegurid, mis võivad
niisugust riski mõjutada (nagu näiteks asjakohased
hügieenitavad);
(c)
ennetus-, kontrolli- ja kaitsemeetmete õiget ja tõhusat
kasutamist, eriti tehnilise kontrolli meetmeid ning
töötajate endi vastutust niisuguste meetmete õigel ja
ennetuslikul kasutamisel, nende ümbritseva keskkonna
ohuteguritega kokkupuute kontrollimisel;
(d) ainete käitlemise õigeid võtteid, protsesside ja
seadmete toimimist, hoidmist, transporti ja
jäätmetöötlust;
(e)
(f)
hindamisi, ülevaatusi ja kokkupuute mõõtmist, töötajate
õigusi ja kohustusi sellega seoses;
tervisekontrolli rolli ning töötajate õigusi ja kohustusi
sellega seoses, ning juurdepääsu informatsioonile;
(g) juhendeid vajalikuks osutuda võivate
isikukaitsevahendite, nende tähtsuse, õige
kasutamiste ja piirangute ning iseäranis tegurite kohta,
mis võivad osutada nende vahendite mittevastavusele
või häiretele, samuti abinõude kohta, mida töötajate
käest võib enda kaitsmiseks nõuda;
(h) esineda võivate ümbritseva keskkonna ohutegurite
hoiatusmärke ja sümboleid;
(i)
häda- ja esmaabi vahendeid;
(j) asjakohaseid hügieenitavasid, et näiteks ära hoida
ohtlike ainete kandumist koju või perekeskkonda;
(k) puhastust, hooldust, hoidmist ja jäätmetöötlust sel
määral, kui need võivad põhjustada vastavate töötajate
kokkupuudet;
(l)
protseduure, mida tuleb järgida hädaolukorras.
3.6.3. Tööandjad peaksid tagama, et väljaõppe- ja informatsiooninõuded ning
-protseduurid vaadatakse läbi osana hindamise läbivaatamisest (vt selle juhise jagu 3.2.).
3.6.4. Väljaõppeprogrammid ja info pakkumine peaks toimuma töötajale tasuta ning,
kui võimalik, aset leidma töö ajal.
27

4. Ohtlikud ained
4.1. Reguleerimisala
4.1.1. Käesolev peatükk sisaldab täiendavaid ja konkreetseid nõudeid ning infot ohtlike
ainete kohta (sh tolmud, aurud ja gaasid), et aidata tööandjatel, töötajatel ja pädevatel asutustel
rakendada 2. ja 3. peatükis sätestatud üldpõhimõtteid. Paljud siin kirjeldatavad meetmed kehtivad
bioloogilistele ollustele, kusjuures ei ole püütud hõlmata spetsiaalseid kontrolliabinõusid, mida
nõutakse nakkuslike materjalide puhul, mis on ühe teise kavandatava ILO trükise aine.
4.1.2. Selle peatüki sätete rakendamisel tuleks arvestada ümbritseva keskkonna eri
tegurite muutlikkust, mis võib teravdada negatiivset mõju töötajate tervisele, elanikele ja
looduskeskkonnale.
4.1.3. Kui töötajad puutuvad kokku ohtlike kemikaalidega (tolmud, aurud, gaasid),
tuleks rakendada ILO praktilist juhist “Ohutus kemikaalide kasutamisel tööl” (Safety in the use of
chemicals at work.Genf, 1993).
4.1.4. Kokkupuudet ohtlike ainetega tuleks hoida nii väikesena, kui see on mõistlik
ja rakendatav ning kehtestatud kokkupuute piirväärtuste piires.
4.2. Hindamine
4.2.1. Hindamise esimese staadiumina peaks tööandja järele vaatama töökoha ja
hankima infot:
(a)
(b)
(c)
ohtlike ainete kohta, mida esineb või tõenäoliselt leidub, samuti muude
ümbritseva keskkonna ohutegurite kohta (vt lõik 3.1.3);
aset leidvate tegevuste kohta;
mis tahes ohtlike ainete või protsesside kohta, mida võib kergesti vältida.
4.2.2. Kaaluda tuleks info hankimist:
(a) toormaterjalidele, toodetele ja kõrvalsaadustele omaste ohtude kohta
vastavalt füüsikalisele olekule (tahke aine, vedelik, gaas), milles nad
esinevad või neid toodetakse;
(b)
ümbritseva keskkonna tingimuste kohta (näiteks baromeetriline rõhk,
temperatuur jne), milles ohtlikke aineid kasutatakse või toodetakse;
28

(c)
mõju kohta ohtliku aine oleku muutumisel (näiteks tahkest vedelikuks) või
ümbritseva keskkonna muutlikkuse mõju kohta nendega kokku puutunud
töötajate, elanike ja väliskeskkonna tervisele.
4.2.3. Kemikaalide puhul peaks tööandja hankima informatsiooni tarnijatelt kooskõlas
ILO praktilise juhise “Ohutus kemikaalide kasutamisel tööl” (Genf, 1993) 5. peatükiga. Kui see ei
ole mõistlik, peaks tööandja hankima infot, mida pakuvad sellised asutused nagu Rahvusvaheline
Vähiuuringute Keskus (IARC), Rahvusvaheline Kemikaaliohutuse Programm (IPCS), Euroopa
Ühendus ning muud rahvusvahelised ja riigisisesed institutsioonid.
4.2.4. Kui risk tuleneb kokkupuutest mineraali või sünteetilise kiu, mineraal- ja
juurviljatolmudega, peaks tööandja arvestama 1986.aasta Asbesti konventsiooni nr 162 ja
soovituse nr 172 sätetega, ILO praktiliste juhistega “Kutseekspositsioon tervisele kahjulike õhu
kaudu levivate ainete suhtes” (Occupational exposure to airborne substances harmful to
health.Genf, 1980) ja “Ohutus asbesti kasutamisel” (Safety in the use of asbestos. Genf, 1984),
ILO juhendiga “Ohutus ja tervishoid agrokemikaalide kasutamisel” (Safety and health in the use of
agrochemicals.Genf, 1991) ning “Tolmukontroll töökeskkonnas (silikoos)” (Dust control in the
working environment (silicosis.))Genf, 1997) (ILO tööohutuse ja töötervishoiu sari nr 36).
4.2.5. Kui hangitakse infot hindamise jaoks, peaks tööandja arvesse võtma
konkreetseid tööolukordi, milles töötajad tõenäoliselt puutuvad kokku ohuteguritega, näiteks:
(a) ohtlike aurude kui kõrvalsaadustega (näiteks keevitamine);
(b) ohtlike ainetega ja/või hapnikupuudusega piiratud ruumides;
(c)
pikkade ajavahemikega (näiteks ületunnitöö ajal), kui risk akumuleerub
suuremateks annusteks;
(d) ümbritseva keskkonna muutlikkusest johtuvate suuremate
kontsentratsioonidega (näiteks kuumad keskkonnad, kus ohtlike ainete
aurude rõhk võib tõusta);
(e) neeldumisega mitme liikumistee kaudu (sissehingamine, allaneelamine,
neeldumine läbi naha);
(f)
ohtlike ainetega, mis pingutust nõudvate tööülesannete täitmise ajal võivad
esineda isegi kokkupuute piirväärtusest madalamas kontsentratsioonis.
4.2.6. Lõigus 4.2.5. loetletud olukordades osutuksid pädeva asutuse poolt
normaalseteks tööolukordadeks täpselt kindlaks määratud kokkupuute piirväärtused sageli
kehtetuks. Tööandjad peaksid järelikult hankima praktilist infot pädeva asutuse, rahvusvaheliste
organisatsioonide ja institutsioonide (ILO, WHO, IPCS) või teiste asutuste käest.
4.2.7. Hindamise teise staadiumina peaks tööandja kasutama hangitud infot, et
hinnata kokkupuutest tulenevat terviseriski, iseäranis kemikaalisegude mõjudest johtuvat, samuti
võtma arvesse:
(a)
(b)
(c)
sisenemisteid (nahk, inhalatsioon, allaneelamine);
vigastatud naha kaudu läbitungimise või läbi isikukaitsevahendi imbumise
riski;
allaneelamise riski (personali hügieenitaseme ja kultuurierisuste tõttu);
29

(d)
(e)
ohtlike ainete õhu kaudu levivaid kontsentratsioonitasemeid;
hinnangut töö teostamisele (näiteks pingutavad tööülesanded);
(f) kokkupuute kestust (näiteks pikast ületunnitööst johtuvad suuremad
kokkupuuted);
(g) muude ümbritseva keskkonna tegurite (näiteks soojus) mõju
kokkupuuteriski suurendamisel.
4.2.8. Hindamise kolmanda staadiumi ajal tuleks kindlaks määrata õhu kaudu
levivate saasteainete mõõtmisprogrammi vajadus. See peaks tuginema lõikudes 4.2.2. – 4.2.6.
loetletud infol. Sellele võivad eelneda ka lihtsad kvalitatiivsed katsed nagu suitsutorude
kasutamine, et kindlaks määrata ventilatsioonikarakteristikud ning tolmuemissiooni puhul
tolmulaternate kasutamine. Selline programm peab:
(a)
(b)
kindlaks tegema töötajate kokkupuute ulatuse; ja/või
kontrollima tehniliste kontrolliabinõude tõhusust.
4.2.9. Õhu kaudu levivate saasteainete seiret peaksid teostama üksnes tehniliselt
pädevad isikud, et:
(a) kindlaks teha proovivõtu vahendite ja analüütiliste meetodite
sobivus ning kinnitada tulemused;
(b)
tõlgendada seire tulemusi seoses lõikude 4.2.2. – 4.2.6. sätete
kaudu hangitud infoga ning viidates kokkupuute piirväärtustele või
muudele pädeva asutuse poolt kindlaksmääratud kriteeriumidele.
4.2.10. Tööandja peaks:
(a)
korraldama seirevahendite regulaarse järelevalve, hoolduse ja õige
kalibreerimise;
(b) läbi vaatama hindamise nagu seda on täpsustatud juhise lõigus 3.2.
4.2.11. Tööandjad peaksid pidama õhu kaudu levivate saasteainete mõõtmise
dateeritud protokolli tehniliste võtete ja tüübi järgi (näiteks staatiline, isikuline), sh andmed vabriku
asukoha, tööpiirkonna, tööprotsesside, ohtlike ainete laadi, eksponeeritud töötajate nimekirjade ja
olemasolevate kontrolliabinõude kohta. Sellised protokollid tuleks alal hoida ajavahemiku kestel,
mille peab määrama pädev asutus.
4.3. Ennetus ja kontroll
4.3.1. Kui ohtude või riskide hindamine näitab, et kontrolliabinõud on
ebapiisavad või tõenäoliselt muutuvad ebapiisavaks, tuleks riskid:
(a)
kõrvaldada selliste ohtlike ainete kasutamise lõpetamisega või nende
asendamisega vähemohtlike ainete või muudetud protsessidega;
30

(b)
(c)
minimeerida tegevusprogrammi kavandamise ja rakendamisega;
vähendada toksiliste ainete kasutamist minimeerimisega, kui see on
võimalik.
4.3.2. Sellise programmi rakendamise kontrolliabinõud võiksid sisaldada mis tahes
kooslust alljärgnevast:
(a)
hea projekteerimis- ja monteerimistava:
(i)
täiesti kinnine protsess ja käitlemissüsteemid;
(ii) ohtliku protsessi eraldamine operaatoritest või muudest
protsessidest;
(iii)
vabrikud, protsessid või töösüsteemid, mis minimeerivad
tolmude, aurude jne tekitamist, hoiavad tagasi või ohjeldavad
neid ning mis mahapillamiste või lekkimiste puhul piiritlevad
saasteala;
(iv) osaline kattega ümbritsemine koos kohaliku
väljatõmbeventilatsiooniga;
(v)
(vi)
kohalik väljatõmbeventilatsioon;
piisav üldventilatsioon;
(b) töösüsteemid ja tavad:
(i) eksponeeritud töötajate arvu vähendamine ning
mitteolulise juurdepääsu välistamine;
(ii)
(iii)
(iv)
töötajate kokkupuute perioodi vähendamine;
saastunud seinte, pindade jne regulaarne puhastamine;
tehnilise kontrolli abinõude kasutusele võtmine ja nõuetele
vastav toimimine;
(v) vahendite andmine tervisele ohtlike ainete ohutuks
hoidmiseks ja jaotamiseks;
(c) isikukaitse:
(i) kui ülalmainitud abinõud ei ole piisavad, tuleks seni kasutada
sobivaid isikukaitsevahendeid, kuni risk on kõrvaldatud või
minimeeritud tasemeni, mis ei põhjusta kahju tervisele;
(ii)
(iii)
söömise, närimise, joomise ja suitsetamise keelustamine
saastatud aladel;
piisavate pesemis-, rõivaste vahetamis- ja hoiutingimuste
loomine, sh saastunud rõivaste pesu korraldamine;
31

(iv)
(v)
märkide ja märguannete kasutamine;
piisavad meetmed hädaolukorra puhuks.
4.3.3. Seoses ohtlike kemikaalide hoidmise, transpordi,
müügi ja käitlemise kontrolliabinõudega, tuleks sel määral, kui see on seoses nende
tuleohtlikkuse, reaktiivsuse ja plahvatusohtlikkusega mõistlik, kohaldada ILO praktilises juhises
“Ohutus kemikaalide kasutamisel tööl” (Genf, 1993) kehtestatud sätteid.
4.3.4. Tööandja peaks võtma kasutusele täiendavaid ettevaatusabinõusid, et kaitsta
töötajaid ohtlike ainete terviseohtude ja -riskide eest, mille on täpselt määranud pädevad
asutused või seda on tehtud ILO konventsioonides, soovitustes, praktilistes juhistes, juhendites ja
muudes normatiivaktides, mille on välja andnud rahvusvahelised organisatsioonid või muud
asutused (vt lisa 1 4. jagu).
4.4. Tervisekontroll
4.4.1. Kohaldada tuleks käesoleva juhise jao 3.5. tervisekontrolli, selle
tulemuste kasutamise ja protokolli pidamise alaseid sätteid.
4.4.2. Kokkupuude alljärgnevat liiki ohtlike ainetega võib nõuda asjakohast
tervisekontrolli:
(a)
(b)
(c)
ained (tolmud, kiud, tahked ained, vedelikud, aurud, gaasid), millel on
süsteemne toksilisus (näiteks salakaval toksiline toime);
ained, mida tuntakse kroonilise mõju (näiteks kutseastma) tekitajatena;
ained, mida tuntakse sensibiliseerijate, ärritajate või allergeenidena;
(d) ained, mida tuntakse või kahtlustatakse kantserogeenide,
teratogeenide ja mutageenide või reproduktiivset tervist kahjustavate
reprotoksiliste ainetena;
(e)
muud ained, millel teatavate töötingimuste korral või ümbritseva
keskkonna tingimuste muutlikkuse puhul on tõenäoliselt negatiivne
mõju tervisele.
4.4.3. Töötajate kokkupuutel konkreetsete ohtudega peaks tervisekontroll
sisaldama bioloogilist seiret tervisemõjude varajaseks tuvastamiseks, kui:
(a)
(b)
(c)
on olemas usaldusväärne ja üldtunnustatud referentsmeetod;
seda võib kasutada töötajate kindlakstegemiseks, kes vajavad
üksikasjalikku meditsiinilist läbivaatust (olenevalt töötaja
nõusolekust);
see võib vajalikuks osutuda kokkupuutetasemete ja varajaste
bioloogiliste mõjude ning reageeringute tuvastamiseks.
4.5. Väljaõpe ja teavitamine
32

4.5.3. Tööandjad peaksid tagama, et töötajad saaksid piisava, konkreetse ja
süstemaatilise väljaõppe ning teabe:
(a)
(b)
(c)
esineda võivatest (eriti hädaolukorra puhul) ohtlikest ainetest
johtuvate ohtude ja riskide laadi ning määra kohta;
nende endi ja teiste inimeste ohutuse ja tervise kaitse kohta
esineda võivate ohtlike ainete eest, iseäranis ohtlike ainete
õigete ja ettenähtud käitlemis-, hoidmis- ja transpordimeetodite
kasutamise ja jäätmete hävitamise suhtes;
kontrolli- ja kaitseabinõude ning isikukaitsevahendite õige ja
tõhusa kasutamise kohta.
nende töötajatele.
Vajadusel tuleks seda teavet samuti edastada alltöövõtjatele ning
4.5.2. Tööandjad peaksid tagama, et väljaõppe ja informeerimise erisätteid
kohaldatakse uutele töötajatele, samuti kirjaoskamatutele või võõrtöötajatele, kes põrkavad
kokku keeleraskustega.
4.5.3. Kui see on asjakohane, peaksid tööandjad informeerima töötajaid ja nende
esindajaid töökoha hindamise ja nende terevisekontrolli tulemustest seoses kokkupuutega
ohtlikest ainetest põhjustatud riskidega. Eriti aga neid töötajaid, kellel seoses oma
tervisetingimustega on erivajadused kaitse järele.
4.5.4. Tööandjad peaksid tagama, et nende vastav juhtimispersonal oleks
asjakohaselt välja õpetatud, et nad võiksid töötajaid põhjalikult juhendada ettevaatusabinõudest,
mida seoses töökoha ja hädaolukorraga tuleks tarvitusele võtta.
4.5.5. Vastavalt Kemikaalide 1990. aasta konventsioonile nr 170) ja ILO
praktilisele juhisele “Ohutus kemikaalide kasutamisel tööl” (Genf, 1993) tuleks asjaomaseid
töötajaid ja nende esindajaid informeerida:
(a)
(b)
tööl kasutatavate kemikaalide laadist, ohtlikest omadustest ja
kasutusele võetavatest ettevaatusabinõudest;
etikettide ja märgistuse abil ning kemikaali ohutuskaardi
kehtestamisega;
selles vormis ja keeles, millest nad kergesti aru saavad.
33

5. Ioniseeriv kiirgus
5.1. Reguleerimisala ja põhimõtted
5.1.1. See peatükk annab konkreetset infot ioniseeriva kiirguse kohta, et aidata
tööandjatel, töötajatel ja pädevatel asutustel kohaldada 2. ja 3. peatüki üldpõhimõtteid. Peatükk
kohaldub töökohtadele, kus töötajad võivad tööalaselt kokku puutuda ioniseeriva kiirgusega.
5.1.2. Kiirguskaitse 1960. aasta konventsioon nr 115 ja soovitus nr 114 kehtestavad
aluspõhimõtted ja põhistruktuuri töötajate kiirguskaitseks.
5.1.3. Üksikasjalikumad ioniseeriva kiirguse alased juhtnöörid antakse “Ioniseeriva
kiirguse eest kaitse ja kiirgusallikate ohutuse rahvusvahelistes ohutuse põhinormides”
(International basic safety standards for protection against ionizing radiation and for the safety of
radiation sources) (mida ühiselt toetasid FAO, IAEA, ILO, OECD/NEA, PAHO ja WHO), millele
edaspidi viidatakse kui “Ohutuse põhinormidele”. Samuti ILO praktilises juhises “Töötajate
kiirguskaitse (ioniseerivad kiirgused)” (Radiation protection of workers (ionizing radiations) (Genf,
1987).
5.1.4. Tööandjad peaksid koostöös pädevate asutuste ja töötajate organisatsioonidega
arvesse võtma ohutusuuringute ja ohutuse arengu tulemusi, astumaks vajadusel vajalikke samme
praktiliseks rakendamiseks, töötajate ja elanikkonna kiirguskaitse optimeerimiseks.
5.1.5. Pädeva asutuse (või asutuste) kohustused seoses kiirguskaitsega peaksid
hõlmama:
(a) konsulteerides vastavate tööandjate ja töötajate
esindusorganisatsioonidega, vajalike kiirguskaitse kriteeriumide, normide
ja eeskirjade formuleerimist;
(b) teatavakstegemise, registreerimise või loa andmise süsteemi loomist
nagu seda nõutakse “Ohutuse põhinormides”;
(c) nõuete täitmiseks vajalike üldiste juhtnööride andmist;
(d) järelevalvesüsteemi loomist tagamaks, et kasutuselevõetavad meetmed
vastaksid vastavatele nõuetele.
5.1.6. Tööandjate (ja vajadusel registreerijate 11 ning loa omajate 12 ) kohustused
(edaspidi “juhtkond”) peaksid hõlmama:
11 Taotleja, kelle ametialase tegevuse või kiirgusallika registreerimine rahuldatakse ning kes tunnistab
sellise tegevuse või kiirgusallikaga seotud õigusi ja kohustusi eriti seoses kaitse ja ohutusega.
34

(a) planeerimise, tegutsemise ja tegutsemisvolitusteta jäämise käigus
asjakohaseid abinõusid sisaldava töötajate tervist ja ohutust kaitsva
strateegia loomist, et ära hoida mis tahes ebavajalik kokkupuude kontrolli
all olevate seadmestike juures;
(b)
õigustatud töötegevusest johtuva kutseekspositsiooni piiramist, et see
oleks nii väike, kui seda mõistlikul viisil on võimalik saavutada,
arvestades majandus- ja sotsiaaltegureid, ja et kokkupuude jääks
tööalase kiirgusdoosi piirväärtuse piirangute piiresse;
(c) kaitse- ja ohutusrajatiste, -vahendite ja –teenuste pakkumist, sh
tervisekontrolli ja tervishoiuteenused, samuti kaitseseadeldised ja
seireseadmed.
5.1.7. Töötajad peaksid järgima kaitse- ja ohutuseeskirju ning -protseduure
nagu juhtkond on need täpselt määranud, sealhulgas:
(a) seireseadmete ja kaitsevahendite ning -rõivaste nõuetele vastav
kasutamine;
(b)
(c)
koostöö tööandjaga doosi hindamine ja väljaõppeprogrammid seoses
kaitse ja ohutusega ning radioloogilise tervisekontrolliga;
tööandja varustamine mis tahes infoga oma mineviku, praeguse töö ja
terviseseisundi kohta, mis seondub kiirguskokkupuutega ja on vajalik
selleks, et tagada iseenda ja teiste tõhus kaitse ja ohutus.
5.1.8. Oma raseduse avalikustanud naistöötajad ei tohiks olla õigustamatu
diskrimineerimise subjektiks, milleks riigisisestes seadustes ja tavades peaksid olema vahendid.
5.1.9. Pädev asutus peaks sisse seadma korra rändtöötajate tervise kaitseks
seoses kiirgusohutusega, nii et kehtestatud kokkupuute piirväärtusi ei ületataks.
5.2. Hindamine
5.3.3. Konsulteerides töötajate ja/või nende esindajatega, peaksid eelnev ohtude ja
riskide radioloogiline hindamine ning ennetus- ja kontrolliabinõud olema esimeseks sammuks
kiirguskaitse programmi kehtestamisel (vt selle juhise jagu 3.1). Jõupingutuste määr, hindamise
formaalsused ja üksikasjad ning sellele allutatud järeleuurimine peaksid olema kooskõlas
normaalse ja potentsiaalse kokkupuute ulatusega ning selle tõenäosusega.
5.2.2. Eelnev radioloogiline hindamine peaks hõlmama tegevuse kõiki aspekte:
(a)
(b)
normaalse ja põhjendatult etteaimatavate potentsiaalsete kokkupuuteallikate
tuvastamine;
dooside realistlik hindamine;
12 Ametialase tegevuse või kiirgusallikaga seonduva kehtiva loa valdaja, kes tunnistab sellise tegevuse või
kiirgusallikaga seotud õigusi ja kohustusi eriti seoses kaitse ja ohutusega.
35

(c) radioloogiliste kaitseabinõude kindlakstegemine, mis on vajalik
optimeerimispõhimõtte täitmiseks.
5.2.3. Enne hindamist tuleks püüda määratleda, mida võib rahuldavate töötingimuste
loomiseks saavutada seadmete projekteerimise järgus tehniliste võtete kasutamise kaudu, sh
kaitsekatete, summutamise, ventilatsiooni ja tõkestite kasutamine. Need kaalutlused peaksid
püüdma minimeerida vajaduse loota normaalse töötegevuse ajal kaitse ja ohutuse eesmärgil
halduskontrolli ja isikukaitsevahendite peale.
5.2.4. Kui tegutsemisvolitust nõutakse registreerimise või loa saamise teel, siis
tegutsemisvolitust taotlev õiguslik isik 13 peaks hindama kokkupuute laadi, ulatust ja tõenäosust
ning vajadusel tegema ohutushindamise. Niisugune ohutushindamine peaks panustama
kiirguskaitse programmi kavandamisse. Kui see on asjakohane, peaks ohutushindamine
sisaldama süstemaatilist kriitilist ülevaadet:
(a)
potentsiaalsete kokkupuudete laadist ja ulatusest ning nende esinemise
tõenäosusest;
(b) kiirgusallika toimimise piirnormidest ja tehnilistest tingimustest;
(c)
asjaoludest, kuidas kiirguskaitse või -ohutusega seonduvad struktuurid,
süsteemid, komponendid ja protseduurid võiksid üksikult või üheskoos
ebaõnnestuda või muul moel viia potentsiaalsete kokkupuudeteni, samuti
selliste ebaõnnestumiste võimalikest tagajärgedest;
(d) asjaoludest, milles muutused keskkonnas saaksid mõjutada kaitset või
ohutust;
(e) asjaoludest, milles kaitse või ohutusega seotud tegutsemisprotseduurid
võiksid osutuda vääraks, samuti selliste vigade tagajärgedest;
(f) mis tahes algatatud muudatuste kaitse- ja ohutusalasest eesmärgist.
5.2.5. Ohutushindamine tuleks dokumenteerida ja läbi vaadata. Täiendavaid
läbivaatusi tuleks teha, kui on vaja tagada, et tehnilised spetsifikatsioonid või kasutustingimused
kuuluvad täitmisele iga kord, kui:
(a)
nähakse ette tähtsaid muudatusi kiirgusallikas või sellega seotud
seadmestikus, töö- või hooldusprotseduurides;
(b) töökogemus või muu teave õnnetustest, ebaõnnestumistest,
vigadest või muudest sündmustest, mis võiks viia potentsiaalsete
kokkupuudeteni, viitab, et olemasolev hindamine võiks osutuda
kehtetuks;
(c)
nähakse ette või on tehtud mingeid tähtsaid muudatusi tegevuses
või asjakohaseid muudatusi juhtnöörides või normides.
5.3. Ennetus ja kontroll
13 Mõistet “õiguslik isik” defineeritakse “Ohutuse põhinormide” sõnastikus niiviisi: “Mis tahes organisatsioon,
korporatsioon, osaühing, firma, assotsiatsioon, trust, mõis, avalik või erainstitutsioon, grupp, poliitiline või
haldusüksus või muud isikud, kes on kooskõlas riigisisese õigustikuga selleks nimetatud ning kellel või millel on
kohustus ja õigus mis tahes tegevuseks nende normide alusel”
36

5.3.1. Kiirguskaitse abinõud peavad olema vastavuses riskide laadi ja ulatusega.
Optimeerimispõhimõtte rakendamine peaks olema edasiviivaks jõuks kiirguskaitse programmide
kehtestamisel ja rakendamisel tööandja poolt, sisaldades paljudel juhtudel abinõusid
potentsiaalsete kokkupuudete ärahoidmiseks või vähendamiseks ning õnnetuste tagajärgede
leevendamiseks.
5.3.2. Olukorrast olenemata peaks kiirguskaitse programm muu hulgas ja
asjakohase detailsuse astmega ette nägema:
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
kirjaliku kohustuste määramise juhtimise eri tasanditele, sh vastava
organisatsioonilise korra ning, kui see on kohaldatav, tööandja,
registreerija ja loa valdaja vaheliste vastavate kohustuste paiknemise
seoses tööalase kiirguskaitse ja -ohutusega;
kontrollitavate või järelevalvega alade kindlaksmääramise (vt lõik
5.3.3.);
kohalikud eeskirjad töötajatele ning tööjärelevalve;
töötajate ja töökoha seire korra;
kogu asjakohase teabe dokumenteerimise ja aruandluse süsteemi,
mis on seotud kokkupuute kontrolli, tööalase kiirguskaitse ja -ohutuse
alaste otsuste ja inimeste seirega;
(f) koolitus-, väljaõppe- ja teavitusprogrammi (vt jagu 5.5.);
(g) meetodeid kiirguskaitse programmi elluviimise perioodiliseks
läbivaatamiseks ja auditeerimiseks;
(h) tervisekontrolli (vt selle juhise jagu 5.4.);
(i)
(j)
nõudeid, kinnitamaks kvaliteedi ja protsessi parandamist;
kiirguskaitse ametniku nimetamist, kui seda nõuab pädev asutus, et
läbi vaadata regulatiivnõuete kohaldamine.
5.3.3. Kooskõlas käesoleva juhise lõigus 5.1.3. viidatud “Ohutuse põhinormide”
nõuetega, peaks juhtkond määrama:
(a) kontrollitava ala - mis tahes ala, kus rakendatakse või võiks
rakendada konkreetseid kaitseabinõusid või ohutussätteid, et:
(i) kontrollida juurdepääsu ja normaalset kokkupuudet või ära hoida
radioaktiivse saaste levimist normaalsete töötingimuste korral ;
(ii) ära hoida või piirata potentsiaalse kokkupuute ulatust.
(b)
järelevalvatava ala – mis tahes ala, mis ei ole küll määratletud
kontrollitava alana, ent kus kutseekspositsiooni tingimused nõuavad
tähelepanelikku jälgimist.
5.3.4. Kui see on asjakohane, peaks juhtkond, konsulteerides töötajate ja/või
37

nende esindajatega :
(a)
kehtestama kohalikud kirjalikud eeskirjad, mis näevad ette üldise
organisatsioonilise struktuuri ning eriprotseduurid, mida tuleb
kontrollitavatel aladel järgida;
(b) lülitama kohalikesse eeskirjadesse asjakohased võrdlus- või
lubatud tasemete väärtused ning protseduuri, mida tuleb järgida
juhul, kui selliseid tasemeid ületatakse;
(c)
(d)
tagama, et eeskirjad, protseduurid, kaitseabinõud ja ohutussätted
oleksid töötajatele ja teistele, kellele neid kohaldatakse, teada ja et
neist peetakse kinni ;
tagama, et iga kutseekspositsiooniga seonduvat tööd valvatakse
piisavalt järele.
5.3.5. Kui tehnilise ja organisatsioonilise kontrolli abinõud on ebapiisavad
selleks, et pakkuda tehtavate tööülesannete jaoks kaitse optimaalset taset, peaks juhtkond
tagama, et töötajad oleksid:
(a)
varustatud sobivate, piisavate ja hästi hooldatud ning testitud
isikukaitsevahenditega;
(b) saanud piisava juhendamise nende nõuetele vastavas
kasutamises ja hoolduses.
5.3.6. Juhtkond peaks hindama töötajate kutseekspositsiooni:
(a)
(b)
individuaalse seire teel, kui see on asjakohane. Selle laad
ja sagedus tuleks kindlaks teha kokkupuutetasemete
ulatuse ja võimaliku muutlikkuse, samuti potentsiaalse
kokkupuute tõenäosuse ja ulatuse põhjal;
töökoha seire teel. Selle laad ja sagedus peaks sõltuma
töökoha ümbritseva keskkonna kiirgustingimustest ja
nende muutlikkusest ning olema piisav kokkupuute
hindamiseks ning kontrollitavate ja järelevalvatavate alade
klassifitseerimise läbivaatamiseks. Kui pädev asutus seda
nõuab, tuleks kiirguskaitse ametniku järelevalve all
kehtestada töökoha seireprogramm, seda toetada ja
tähelepanelikult jälgida.
5.3.7. Juhtkond peaks:
(a) kooskõlas riigisiseste seaduste ja rahvusvaheliselt
tunnustatud tavaga pidama ning hoidma ajakohastatult
ekspositsiooniprotokolli iga töötaja kohta, kelle suhtes
nõutakse kutseekspositsiooni hindamist;
(b) pidama töökoha seireprogrammi tulemuste ajakohastatud
dokumente ning tegema need kättesaadavaks töötajatele
ja/või nende esindajatele.
5.3.8. Nagu “Ohutuse põhinormides” nõutakse, peaks juhtkond
38

kehtestama kvaliteedikindluse programmi, mille laad ja ulatus peaks vastama kiirgusallikast
lähtuva potentsiaalse ekspositsiooni ulatusele ja tõenäosusele.
5.3.9. Kiirguskaitse programmi tuleks regulaarselt läbi vaadata. Auditid
ja/või läbivaatused tuleks korraldada tegevuse staatuse ja tähtsuse alusel. Juhtkond peaks sisse
seadma korra kiirguskaitse programmi rakendamise sõltumatuks hindamiseks, et kindlaks teha ja
korrigeerida haldus- ning juhtimisprobleeme programmi eesmärkide saavutamisel.
5.4. Tervisekontroll
5.4.1. Juhtkond peaks kooskõlas pädeva asutuse poolt kehtestatud
eeskirjadega sisse seadma asjakohase tervisekontrolli korra.
5.4.2. Kui üks või mitu töötajat on hõivatud tööga, millega seondub või
võib seonduda sellisest kiirgusallikast tulenev ekspositsioon, mis ei kuulu tööandja kontrolli alla,
siis allika eest vastutav isik (registreerija või loa valdaja) peaks koos tööandjaga sisse seadma
tervisekontrolli erikorra nagu seda näeb ette pädev asutus.
5.5. Väljaõpe ja teavitamine
5.5.1. Kiirguskaitse programmi osana peaks juhtkond kehtestama
koolitus-, väljaõppe- ja teavitusprogrammi, tagamaks, et:
(a)
kõik töötajad saavad piisavat teavet:
(i) kutseekspositsioonist johtuvate terviseriskide kohta, sh
normaalekspositsioon, potentsiaalne või hädaolukordades
tekkiv ekspositsioon;
(ii) kaitse ja ohutuse tähtsusest oma tegevuse juures;
(b)
(c)
(d)
kõik töötajad saavad piisava juhendamise ja väljaõppe
kiirguskaitse ja -ohutuse kohta;
teavet ja asjakohast väljaõpet antakse isikutele, kellele on
kiirguskaitse programmis pandud vastutus;
vastav juhtkond saab väljaõppe kiirguskaitse aluspõhimõtete ja
oma põhikohustuste kohta seoses kiirgusriski ohjamisega, samuti
kiirguskaitse programmi põhielementide kohta;
(e) naistöötajatele, kes tõenäoliselt sisenevad kontrollitavatele või
järelevalvatavatele aladele, antakse asjakohast infot
kokkupuutest tulenevast riskist embrüole või feetusele ning
sellest, kui oluline on naistöötajale tööandja võimalikult
varajane teavitamine oma oletatavast rasedusest;
(f) luuakse tingimused konsulteerimise, töötajatega koostöö ja
ohutuskultuuri edendamiseks;
39

(g) peetakse töötajale antava väljaõppe kohta protokolle.
6. Elektri- ja magnetväljad
6.1. Reguleerimisala
6.1.1. See peatükk annab konkreetset teavet aitamaks tööandjaid, töötajaid ja pädevaid
asutusi kohaldada 2. ja 3. peatüki üldpõhimõtteid. Seda kohaldatakse tegevustele, kus töötajad
puutuvad kokku elektri- ja magnetväljadega, sh staatilised väljad (0 Hz), äärmiselt madala
sagedusega väljad (kuni 300 Hz), mis hõlmavad elektri- ja magnetvälju sagedusega 50...60 Hz
(mida kutsutakse ka võrgusagedusteks), ning raadiosagedusega väljad (300 Hz...300 GHz).
6.2.2. Käesoleva juhise sätete kohaldamisel tuleks arvesse võtta üksikasjalikke juhtnööre,
mis antakse järgmistes ILO tööohutuse ja töötervishoiu sarjas avaldatud praktilistes juhendites nr
69 “Töötajate kaitse võrgusagedusega elektri- ja magnetväljade eest” (Protection of workers from
power frequency electric and magnetic fields.Genf, 1994), nr 70 “Kuvarid: kiirguskaitse juhend”
(Visual display units: Radiation protection guidance.Genf, 1994) ja nr 71 “Ohutus
raadiosagedusega dielektriliste soojendus- ja pitseerimisseadmete kasutamisel” (Safety in the use
of radiofrequency dielectric heaters and sealers.Genf, 1998).
6.2. Hindamine
6.2.1. Elektri- ja magnetväljade negatiivse mõju ärahoidmiseks töötajate tervisele peaksid
tööandjad:
(a)
(b)
kindlaks tegema elektri- ja magnetväljade allikad, seadmed ja tegevuse, mis
võiksid põhjustada ekspositsiooni ettenähtud riigisiseste või rahvusvaheliselt
tunnustatud või nende lähedaste normide juures;
omandama infot töötajate kokkupuute kohta:
(i)
kui nad tõenäoliselt on kokkupuutes oluliste elektri- või magnetväljadega,
sh töötajad, kes võivad liikuda töökohalt töökohale;
(ii) teiste samasuguste töökohtade ja seadmetega võrdlemise teel;
(iii) töötervishoiuteenistuselt või pädevalt asutuselt;
(c) taotlema tekitatud väljade ja soovitatavate ettevaatusabinõude kohta
nõuandeid tarnijatelt ning muutma selle info teguriks, millega tuleks uute
seadmete ostmisel arvestada;
40

(d)
kui need nõuanded on mittetäielikud või muidu kahtlase väärtusega,
korraldama tehniliselt pädeva isiku abil mõõtmised, mida tehakse kooskõlas
olemasolevate riigisiseste ja rahvusvaheliste teadmistega.
6.2.2. Tööandjad peaksid hindama ohtu või riski:
(a) riigisiseste lubatud piirväärtustega ja – riigisiseste normide puudumisel –
rahvusvaheliste tunnustatud normidega võrdlemise teel (vt lisa 1 6. jagu);
(b) tegelike kokkupuutetasemete võrdlemise teel tehniliselt pädeva isiku
mõõtmistel, mida tehakse kooskõlas olemasolevate riigisiseste ja
rahvusvaheliste teadmistega, järgitavate kokkupuute piirväärtustega.
6.2.3. Tööandjad peaksid korraldama hindamise:
(a)
(b)
(c)
(d)
enne tavalise töö alustamist kõigile uutele seadmetele, mis on suutelised
esile kutsuma soovitatavaid lubatud piirväärtusi ületavaid elektri- või
magnetvälju;
kui on oodata mõne tööoperatsiooni ebaõnnestumist, mis võib oluliselt
mõjutada välja tugevust;
mis johtub töötingimuste, kaitsekatete ja -piirete mis tahes parandustest
või muutmistest, mis võivad mõjutada kokkupuute taset;
sobiva ajavahemiku tagant seadmete juures, mis võivad tekitada
soovitatavaid kokkupuute piirväärtusi ületavat personali ekspositsiooni.
6.2.4. Tööandjad peaksid pidama dokumente kõigi ametlike väljatugevuse mõõtmiste ja
neile hinnangu andmise kohta; niisugused dokumendid peaksid sisaldama ülevaadet kõigi
teadaolevate vahejuhtumite ja neile omistatud põhjuste kohta.
6.2.5. Ohu ja riski hindamisel peaks tööandja arvestama vajadusega ära hoida südamega
seotud juhtumeid, mis võivad olla põhjustatud südamestimulaatorite või samalaadsete
meditsiiniliste implantaatidega töötajate kokkupuutest elektri- ja magnetväljadega, samuti
töötajate kaitse erivajadustega seoses nende terviseseisundiga (näiteks rasedate naiste puhul).
6.3. Ennetus ja kontroll
6.3.1. Tööandjad peaksid tagama kaitse kokkupuute eest elektri- ja magnetväljadega:
(a)
(b)
(c)
ohtliku kokkupuute ärahoidmise abil;
ettevaatus- ja mõistliku vältimise tavadega;
sobivate tehniliste võtete kasutamisega, et minimeerida ebasoovitavat
kokkupuudet suure intensiivsusega väljadega.
Asjakohaste võtete kohaldamisel peaksid tööandjad püüdma nõu saada tehniliselt
pädeva isiku või teenistuse käest.
6.3.2. Ülemäärase, välditava või ettekavatsematu kiirguse või lekke korral peaksid
tööandjad pidama esmatähtsaks allikast endast lähtuvate elektri- ja magnetväljade mittetahtliku
41

emissiooni minimeerimist varjestamise, sobivate materjalidega absorbeerimise ja disainimise
teel.
6.3.3. Tööandjad peaksid tagama, et kõrgraadiosagedusega õhuliinid projekteeritakse ja
paigaldatakse nii, et suunata kiirgus personalist eemale, kandes vastavat hoolt materjalilt või
muudelt struktuuridelt peegelduva lainefrondi ärahoidmise eest.
6.3.4. Kui töötajad puutuvad kokku selliste tahtlike kiirgusallikatega nagu ringhäälingu ja
telekommunikatsiooni antennid ning kiirgust ei saa summutada, peaksid nad elektromagnetvälja
mõju ning energia neeldumise vähendamiseks inimkeha organite või kudede poolt kandma
vastavaid kaitserõivaid.
6.3.5. Kui varjestamine ei ole väljade intensiivsuse vähendamiseks rakendatav meetod,
peaksid tööandjad piirama:
(a)
(b)
(c)
personali juurdepääsu aladele, kus kokkupuute piirväärtus on või võib
saada ületatud;
nendel aladel viibivate töötajate kokkupuudet;
südamestimulaatorite ja samalaadsete meditsiiniliste implantaatidega
varustatud personali juurdepääsu, kui leiab aset oluline kokkupuude
elektri- ja magnetväljadega;
ning tagama, et:
(d) elektrivälja leviku piiramiseks oleksid kiirgusallikad kaitsekattega
kaetud, kehtestatud kontrollitav juurdepääs ning vähendatud
kokkupuute kestust;
(e)
(f)
(g)
(h)
(i)
(j)
elektri- ja magnetväljade allikad oleksid paigutatud võimalikult kaugele
aladest, millele töötajatel on tavaliselt juurdepääs;
mehitamata tugevväljaallikate lähinaabrus kaetakse kaitsekattega ning
sinna paigutatakse hoiatusmärgid ja -sildid;
ekspositsioon mittekontrollitavatel aladel ei ületaks üldisi elanikkonnale
mõeldud piirväärtusi;
nähakse ette rahuldavad tõkestussüsteemid, et vältida sisenemist ajal,
kui väli toimib ja esineb suure riskiga välju;
töötajad oleksid kaitstud elektrioki eest;
magnetväljad, mis võivad olla piisavalt tugevad südamestimulaatorite
või samalaadsete meditsiiniliste implantaatide mõjutamiseks, oleksid
selgesti tähistatud.
6.4. Tervisekontroll
6.4.1. Elektri- ja magnetväljadega kokku puutunud töötajate tervisekontrolli tuleks teha
kooskõlas nõuetega, mis on antud lõigus 6.1.2. mainitud praktilistes juhendites ja see peaks
sisaldama:
42

(a)
(b)
(c)
töötaja terviseseisundi hindamist enne elektri- ja magnetväljadega
kokkupuutuva töö alustamist (töö alustamise eel),
kokkupuuteperioodi vältel ja kutseekspositsiooni lõppemisel
(töötajatele tasuta) eesmärgiga avastada vastunäidustusi, tagada
töötajate kaitse ning elektri- ja magnetväljade ohutu kasutamine;
kokkupuutest tulenevate mis tahes negatiivsete mõjude avastamist,
varajast ärahoidmist ja ravi;
elektri- ja magnetväljadega kokkupuute alaste täpsete isikustatud
andmete kogumist ning piisavaid tervisedokumente, mida saab
kasutada epidemioloogilistes uuringutes tulevikus.
6.5. Väljaõpe ja teavitamine
6.5.1. Tööandjad peaksid tagama, et oluliste elektri- ja magnetväljadega kokku
puutuvatele töötajatele antakse väljaõpet, juhiseid ja informatsiooni:
(a)
(b)
normaalsete töötavade ja -võtete kohta, mida tuleb järgida
seadeldiste funktsioneerimishäirete või hädaolukorra puhul;
ohtude kohta, mis seonduvad nende käsutusse antud konkreetsete
seadeldiste tööga ning eriti mis tahes tõkestussüsteemi tähtsuse ja
hädaohu kohta, mis seondub selliste süsteemide läbikukkumisega;
(c) magnetväljade mõju kohta südamestimulaatoritele ja
samalaadsetele meditsiinilistele implantaatidele;
(d)
(e)
isikukaitsevahendite kasutamise kohta;
mõjude kohta, mis võivad aset leida pärast seda, kui kokkupuude
elektri- ja magnetväljadega on lakanud.
43

7. Optiline kiirgus
7.1. Reguleerimisala
7.1.1. Käesolev peatükk annab konkreetset informatsiooni, et aidata tööandjatel, töötajatel
ja pädevatel asutustel kohaldada peatükkide 2 ja 3 üldpõhimõtteid. See kehtib töökohtadele, kus
esineb ohtlikku kokkupuudet optilise kiirgusega – ultraviolett- (UV), nähtava valgus- ja
infrapunakiirgusega (IP) -, mis tuleneb töötegevusest või kus kasutatakse lasereid. Käesoleva
juhise sätete kohaldamisel tuleks arvesse võtta üksikasjalikke juhtnööre konkreetsete küsimuste
kohta, mis on antud ILO tööohutuse ja töötervishoiu sarja trükises nr 68 “Laserite kasutamine
töökohal” (The use of lasers in the workplace.Genf, 1993), samuti ILO tööohutuse ja töötervishoiu
sarja trükises nr 70 “Kuvarid: kiirguskaitse juhend” (Visual display units: Radiation protection
guidance.Genf, 1994).
7.2. Hindamine
7.2.1. Tööandjad peaksid hindama seadmeid ja tegevust, mis tõenäoliselt põhjustab ohtlikku
kokkupuudet optilise kiirgusega. Hindamine peaks hõlmama välitööd, kus töötajad puutuvad
kokku päikesega.
7.2.2. Tööandjad peaksid seadmete tarnijate käest otsima informatsiooni oletatavate ohtlike
emissioonide ja tarvitusele võetavate ettevaatusabinõude kohta paigaldamisel, märgistamisel ja
kasutamisel. Kui see ei ole rakendatav, peaksid tööandjad omandama informatsiooni:
(a)
(b)
teiste samalaadsete töökohtade ja seadmetega võrdlemise teel;
töötervishoiu teenistuse või pädeva asutuse käest.
7.2.3. Tööandjad peaksid hindama ohtu ja riski:
(a)
(b)
(c)
ohu- ja riskitaseme iseloomustamisega, kaasa arvatud tõeliste
kokkupuutetasemete võrdlemisega tehniliselt pädeva isiku, kes kasutab
asjakohast ja nõuetekohaselt kalibreeritud vahendeid, mis on mõeldud UV-,
IP-kiirguse ja nähtava valguskiirguse terviseohu hindamiseks, mõõtmistel
järgitud kokkupuute piirväärtustega. Laseri ohu hindamist peaksid
soovitatavalt tegema selleks määratud laseriohutuse spetsialistid;
nõuannete otsimisega pädevalt asutuselt kohaldada tulevate kokkupuute
piirväärtuste ja hindamismäärade kohta;
tulenevalt ohutusabinõude valest rakendamisest või vääriti mõistmisest
44

(nagu kaitsekatetega katmise ja juurdepääsupiirangute rikkumised).
7.2.3. Kui 3. või 4. klassi lasereid (vt lisa 7. jagu) kasutatakse välitingimustes, peaksid
tööandjad hindama:
(a)
(b)
(c)
maksimaalulatust, millal kiir võib olla ohtlik (seda saab tõenäoliselt piirata
vaid tõhusa neeldumisega);
klaasilt või muudelt kõrgläikega pindadelt peegeldumise riski, sh kiire
lähedusse toodud materjalide risk (näiteks, kui mootorsõidukid on juhitud
kiiresse või alale, kus võib esineda peegeldunud või hajunud kiir);
difuusse hajumise riski, iseäranis laserite puhul nähtava või infrapunakiirguse
lähedases tegevuspiirkonnas;
(d) laseri paigaldamise stabiilsust ja kiire maksimaalset kõrvalekallet
alusraamistiku tahtliku või juhusliku nihkumise tõttu;
(e)
teid, kuidas töötajad ja muud isikud võiksid eksida kiire lähedusse ning
rakendatavaid ennetusabinõusid;
(f) hoiatusteadeannete tõhusust eriti seoses erineva lugemis- ja
keeleoskusega inimestega.
7.3. Ennetus ja kontroll
7.3.1. Tööandjad peaksid võtma kasutusele kõikvõimalikud ohutusmeetmed ja ennetusning
kontrolliabinõud, et vähendada kokkupuuteriski optilise kiirguse ohtlike tasemetega ning
muude sellega seonduvate ohtudega.
7.3.2. Kui eksisteerib oluline optiline kiirgus, peaksid tööandjad tagama, et:
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
(f)
(g)
volfram-halogeenlampe kasutataks üksnes koos klaasfiltritega;
hoiatussildid oleksid paigas;
muud valgustusseadmed, mis tõenäoliselt kiirgavad olulist UV-kiirgust,
oleksid õigesti kohale asetatud;
lampe ja varulampe hoitaks õigesti, et vältida nende ohutustunnuste
vigastamist;
keelataks tavalampide juhuslik asendamine ohtlikega (näiteks tavalise
fluorestsentstoru bakteritsiidlambiga);
kaitsekilbid ja -katted oleksid õigesti asendatud, kui vahetatakse lampe;
märgataks muid vigu (näiteks ebapiisav kaitsekilp) ja need kõrvaldataks.
7.3.3. Aladel, kus kasutatakse lasereid, peaksid tööandjad tagama, et:
(a) kasutataks rakendamiseks sobivat madalaimat laseriklassi (vt lisa 7.
jagu);
45

(b)
(c)
ostmise ajal oleksid kõik laserseadmed ohu- ja riskivabad, kaetud
kaitsekattega ja nõuetekohaselt märgistatud, kui see on asjakohane;
3. ja 4. klassi laserid:
(i)
leiaksid kasutamist üksnes selleks õigust omavate ja
nõuetekohaselt väljaõpetatud töötajate poolt;
(ii) oleksid nõuetekohaselt paigaldatud, kaitsekattega varustatud ja
neile pääseksid juurde ainult selleks õigust omavad töötajad;
(iii) leiaksid vastavat hoolt kandes välitingimustes kasutamist, et kiir
oma teekonna lõpus neelduks, et juurdepääsu kontrollitakse ja
peegelduvad materjalid eemaldatakse kiire lähedusest (vt lõik
7.2.4);
(d)
(e)
(f)
kui süsteemide ega kiire kaitsekattega katmine ei ole rakendatav,
eraldatakse piiratud juurdepääsuga selgelt määratletud kontrolliala;
kontrolli all oleks optiliste riistade kasutamine (nagu läätsed ja
teleskoobid, mis võivad kiire juhuslikult fokuseerida);
laserite ülesseadmist ja tsentreerimist korraldatakse üksnes nõuetekohaselt
väljaõpetatud, kasutatavatele laseritele vastavate
silmakaitsetega personali juuresolekul.
et:
7.3.4. Kui lasereid kasutatakse diagnoosimiseks või kirurgias, peaksid tööandjad tagama,
(a) kogu personal on seoses laseriohtude ja ohutusmeetmetega
nõuetekohaselt välja õpetatud, et vältida personali või patsientide
mis tahes riski või kahjustust;
(b)
(c)
kasutatavad spetsialistivahendid on sobivad;
anesteesiaks kasutatakse tuleohutuid tooteid.
7.3.5. Tööandjad peaksid kaaluma:
(a) laserkiirte positsioneerimist ja kaitsekattega katmist (kuna need
liiguvad pika vahemaa tugevust kaotamata);
(b)
(c)
(d)
vajadust vältida peegeldumist või hõivatud aladele hajumist;
varjestusmaterjalide kasutamist (nagu plastkardinad), mis osutuvad
nähtavale valgusele läbipaistmatuteks, kuid infrapunalaserile
läbipaistvaks;
pindade kasutamist, mis difuusselt hajutavad nähtavat valgust (nagu
näiteks värvitud pinnad), kuid on infrapunalaseri jaoks väga
peegeldusaltid.
46

7.3.6 Tööandjad peaksid tagama, et põhiline kontrollisüsteem toimiks kõrgema klassi
laserseadmetele ja juurdepääs neile piirduks nõuetekohaselt väljaõpetatud ja järelevalvatava
personaliga.
7.3.7. Tööandjad peaksid:
(a) pakkuma spetsiaalset silmakaitset töötajatele, kellel on
kokkupuuterisk laseritega;
(b)
pakkuma tõhusat silma- ja nahakaitset töötajatele, kes puutuvad
kokku UV-kiirgusega, sh keevitamise kaitsemaskid, ning korraldama
töö ja töötajate asukoha selliselt, et tagada mittekeevitajate kaitse;
(c) püstitama hoiatusmärgid, et vältida juhuslikku juurdepääsu
keevitamisaladele, kõrge tasemega infrapuna- ja laseritsoonidele;
(d)
välitöö puhul, kui see on rakendatav:
(i)
minimeerima töötajate kokkupuudet päikesega, korraldades
töö nii, et seda saab teha varjus;
(ii) kaitsma töötajaid vajadusel sobivate rõivaste ja
isikukaitsevahenditega nagu päikesekaitse kreem või
tualettvesi ja silmakaitse.
7.4. Tervisekontroll
7.4.1. Tööandjad peaksid korraldama asjakohase tervisekontrolli töötervishoiu personali
poolt (kes peaks hindama võimalikku uuringute vajadust, sh silma- ja nahauuring) neile, kes
puutuvad kokku optilise kiirguse oluliste tasemetega ja/või on tööalaselt seotud laseritega.
Tervishoiupersonal peaks kindlaks tegema valgustundlikkuse sümptomid, mille
on põhjustanud kombineeritud kokkupuude UV-kiirgusega ning ravimite kasutamise, sh naha
suhtes kohaldatavad inhalaatorid, tualettveed või kreemid.
7.4.2. Tööandjad peaksid korraldama 3. ja 4. klassi lasereid kasutatavatele töötajatele:
(a)
tööle asumise eelsed ja järgsed silmauuringud;
(b) kohesed silmauuringud pärast ilmset või oletatavat kahjulikku
okulaarkokkupuudet, mida täiendavad olukorra, milles juhtum aset leidis,
biofüüsikalised uuringud.
7.5. Väljaõpe ja teavitamine
7.5.1. Tööandjad peaksid informeerima töötajaid, kes tõenäoliselt puutuvad kokku
oluliste optilise kiirguse tasemetega ja/või on seotud tööga laseritega:
(a)
optilise kiirguse terviseohtudest ning kiirgusallikatest ja tegevustest, mis
võivad põhjustada kokkupuuteriski, ja eriti kaitsevajadusest päikese
mõjude eest;
47

(b)
(c)
(d)
iga käepärase varju ja isikukaitse, kui see on ette nähtud, kasutamise
tähtsusest välitööl, sh kaitserõivad, kaitsekreemid, päikesevastased
salvid ja tualettveed;
tõsisest nägemisriskist, kui ei kasutata nõuetekohast kaitset näiteks
keevitamisel, laseriga töötamisel ning selliste kõrge tasemega IPkiirguse
allikatega nagu sulatusahjud;
tõsistest kitsendavatest asjaoludest silmade kaitsmisel seoses siniste
läätsedega (kasutatakse terasevalul ja valutsehhides, et kontrollida
sulami temperatuuri);
(e) hooldus- ja puhastusülesannete täitmisest ning lampide kaitsekatete ja -
piirete funktsioonist ja õigest hooldusest, juhendades neid koheselt
teatama, kui kaitsekatted on vigased;
(f)
mõningad lõhnained ja ravimid võivad põhjustada kokkupuutel UVkiirgusega
sensibiliseerimist ja nõuda arstiga konsulteerimist;
7.5.2. Tööandjad peaksid tagama, et:
(a) kõik lasereid kasutavad töötajad oleksid nõuetekohaselt välja õpetatud:
(i)
laseri klassifitseerimissüsteemide ja protsesside alal, milleks
lasereid kasutatakse;
(ii) kaitsepiirete, põhiliste kontrollseadiste, muude kaitsesüsteemide ja
nõutavate isikukaitsevahendite õiges kasutamises ja
hooldamises;
(b)
otseselt laserite kasutamisega mitteseotud töötajad tunneksid:
(i) laserite üldist olemust ja nende kasutamise eeskirju;
(ii)
hoiatusmärguannete ja -märkide tähendust ning
juurdepääsu piiranguid;
(c) laseri ohutusspetsialist, kui ta on määratud:
(i)
oleks tuttav ettevõtte ohutusstrateegiaga ning selle rakendamisse
kaasatud;
(ii) oleks piisavalt välja õpetatud kõikvõimalikus laserite kasutamises
ettevõttes;
(c) töötajate esindajad teeksid koostööd väljaõppe ja informatsiooni
andmisel töötajatele.
48

8. Kuumus ja külmus
8.1. Reguleerimisala
8.1.1. Käesolev peatükk annab täiendavat konkreetset informatsiooni aitamaks tööandjaid,
töötajaid ja pädevaid asutusi kohaldada 2. ja 3. peatüki üldpõhimõtteid. See kehtib tingimustele,
kus:
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
(f)
temperatuur ja/või niiskus on ebaharilikult kõrge;
töötajad puutuvad kokku suure kiirgussoojusega;
kõrge temperatuur ja/või niiskus esineb seoses kaitserõivaste või suure
kulutatud energiahulgaga;
temperatuurid on ebaharilikult madalad (näiteks välitööl talvel, külmadel
ladustamistöödel);
prevaleerib suur tuule kiirus (üle 5 m/s) koos ebaharilikult madalate
temperatuuridega;
tööd tehakse alla 15 kraadise temperatuuri juures pika ajavahemiku
kestel paljakäsi.
8.1.2. Töötajatele tuleks võimaldada piisav aeg äärmiselt kuuma või külma keskkonnaga
aklimatiseerumiseks, sh suured muutused kliimatingimustes.
8.1.3. See peatükk ei käsitle:
(a) väga kuumade või külmade pindadega kokkupuutest tulenevat
vigastusriski; ent kui see esineb, peaks tööandja riski arvestama
asjakohaste kontrolliabinõude hindamisega;
(b) eriabinõusid, mis on nõutavad kaitseks külma vette kastumise
(sukeldudes või kogemata) mõjude eest.
8.2. Hindamine
49

8.2.1. Kui töötajad on kõigi või osa oma tööülesannete täitmise kestel kokkupuutes mõne
lõigus 8.1.1. loetletud tingimusega ning ohte ja riske ei saa kõrvaldada, peaksid tööandjad
hindama soojustingimustest johtuvat ohtu või riski ohutusele ja tervisele ning kindlaks määrama
järelevalve, mis on vajalik selliste ohtude või riskide kõrvaldamiseks või nende võimalikult
madalale tasemele viimiseks.
8.2.2. Soojuskeskkonna hindamine peaks arvesse võtma riski, mis tuleneb ohtlike ainetega
töötamisest sellistes tööolukordades nagu:
(a) ohtlike ainete vastaste kaitserõivaste kasutamine, mis võib
suurendada soojusstressi riski; ja
(b)
kuum keskkond, mis muudab respiratoorse kaitse ebamugavaks ja
tõenäoliselt vähem kasutatavaks ning mis sunnib riski
vähendamiseks töökohad ümberstruktureerima näiteks:
(i)
ohtlike ainetega kokkupuute minimeerimise teel, et kaitserõivaste
järele oleks vähem vajadust;
(ii) tööülesannete muutmisega nii, et kulutatud energiahulka
saaks kuumadses tingimustes vähendada.
8.2.3. Ohu ja riski hindamisel peaksid tööandjad:
(a) võrdlema töökohti teiste samalaadsete töökohtadega, kus mõõtmisi
on läbi viidud;
(b) kus see ei ole rakendatav, korraldama tehniliselt pädeva isiku poolt
tehtavad mõõtmised, kus kasutatakse vastavaid nõuetekohaselt
kalibreeritud seadmeid;
(c) taotlema töötervishoiuteenistuste või pädeva asutuse käest
nõuandeid kohaldatavate kokkupuutenormide kohta (vt ka lisa 1 8.
jagu);
(d)
pidama meeles, et käsitsi tehtava peene töö kvaliteedile avaldavad
külmad temperatuurid negatiivset mõju.
8.2.4. Soojustingimuste mõõtmised peaksid arvestama:
(a) töötsüklite kõigi staadiumite, temperatuuri ulatuse ja niiskusega,
milles tööülesandeid täidetakse;
(b) tööülesannete täitmisel kantavate rõivastega;
(c) suurte muudatustega füüsilise aktiivsuse tasandil (ainevahetuslik
soojustootmine);
(e)
selliste juhuülesannetega nagu kuumade seadmete ja külmade
alade puhastamine ja hooldus ning kuuma või külma isolatsiooni
uuendamisega.
50

8.2.5. Mõõtmisuuringud tuleks organiseerida nii, et tuvastada iga probleemi allikad ning
tööülesanded, milles need aset leiavad. Kui riskihindamine näitab, et soojustingimused asuvad
väljaspool lisa 1 8. jaos viidatud normide soovitatud ulatust, peaks tööandja hindama
kontrollivõimalusi ja võtma kasutusele tõhusad kontrollimeetmed.
8.2.6. Seirekava (vt lõik 3.1.6) peaks arvesse võtma soojustingimuste varieerumist ja, kui
see on oluline, eriti hooajalist varieerumist.
8.3. Ennetus ja kontroll kuumades keskkondades
8.3.1. Kui hindamine näitab, et töötajatel võib esineda soojusstressi risk, peaksid
tööandjad, kui see on teostatav, vältima vajadust tööks kuumades tingimustes või – kui vältimine
ei ole teostatav – võtma tarvitusele meetmeid keskkonnast lähtuva soojuskoormuse
vähendamiseks.
8.3.2. Kui töötajatel võib esineda risk kokku puutuda kuumade pindade läheduses
töötades kiirgussoojusega:
(a)
(b)
võib tööandja suurendada seadmete (hoolitsedes selle eest, et
see ei kahjustaks teisi töökohti) ja kokkupuutuvate töötajate
vahelist vahemaad;
kui see ei ole teostatav, siis peaks tööandja:
(i)
vähendama pinnatemperatuuri seadmete
töötemperatuuride muutmise, pindade isoleerimise
või pinna kiirgusvõime vähendamise abil; või
(ii) temperatuuri muutmisega ettevõttes.
8.3.3. Kui pinnatemperatuuri vähendamine ei ole teostatav, peaksid tööandjad kaaluma:
(a)
(b)
(c)
(d)
pinna ja töökoha vahel (väikese juhtivuse ja suure kiirgusvõimega)
kiirgusbarjääride kasutamist ning nende puhtana hoidmist;
kui see on teostatav, kuumade pindade vesijahutust;
portatiivsete kiirguskatete kasutamist;
tööoperatsioonide korraldamist kaugjuhtimisega.
8.3.4. Kui hindamine näitab, et kõrgenenud õhutemperatuurist johtuvalt tekivad tervise- või
ebamugavusprobleemid, peaks tööandja rakendama õhutemperatuuri vähendamiseks
ventilatsioonisüsteemi. See kavand peaks väljast sissetoodud täiendava õhu puhul arvestama
hooajaliste ja äkiliste temperatuurimuutustega. Kui õhutemperatuur on alla 36 kraadi, siis
suurenenud õhu liikumine (näiteks ventilaatorite abil) jahutab töötajaid; sellest kõrgemal
temperatuuril see soojendab neid veel enam.
8.3.5. Võimalik on anda jahedat õhku töötajatega alale, kui see on piisavalt staatiline, kuid
tõmbetuule ärahoidmiseks tuleks seda teha ettevaatlikult.
51

8.3.6. Õhku võib lisaks ventilatsioonile või selle asemel jahutada aurustamisega (näiteks
veepihustite abil). Sellise süsteemi kavandit peaks esmalt kontrollima tehniliselt pädev isik
tagamaks, et niiskuse suurenemine nendes kasutustingimustes ei nurjaks temperatuuri
vähenemise mõju töökeskkonnale.
8.3.7. Tööandjad peaksid kandma erilist hoolt ventilatsiooni eest, kui töid teostatakse
suletud ruumides või aladel. Kui avariisüsteeme ei kasutata, tuleks ette näha vastav
eksponeeritavate töötajate järelevalve tagamaks, et neid saab hädaohust eemaldada.
8.3.8. Kui osa riskist tuleneb töö ajal tekkivast ainevahetuslikust soojusest ja muud riski
kõrvaldamise võtted on ebasobivad, peaks tööandja korraldama kuumusega kokkupuutuvatele
töötajatele vahelduva töö ja puhkeaja tsükli kas töökohal või jahedamas puhkeruumis.
Puhkeperioodid peaksid olema sellised, nagu need näeb ette pädev asutus ja/või mis
võimaldaksid töötajal taastuda (vt lisa lõik 8.2.). Tööandjad peaksid tagama, et töökoormuse
vähendamiseks oleksid kättesaadavad asjakohased mehhaanilised abivahendid ja et kuumades
keskkondades täidetavad tööülesanded oleksid kehalise stressi vähendamiseks ergonoomiliselt
hästi kavandatud.
8.3.9. Kui muud võtted soojusriski kontrolli alla võtmiseks ei ole rakendatavad (sh töö- ja
puhkeaja reiim), peaksid tööandjad ette nägema kaitserõivad. Niisuguste rõivaste valikul tuleks
kaaluda alljärgnevat:
(a)
soojust peegeldavad rõivad, kui soojusjuurdekasv tekib suuremalt jaolt
kiirguse tõttu;
(b) soojust isoleerivad peegelduva pinnaga rõivad üheaegse kokkupuute ajal
suure kiirgussoojuse ning kuuma õhuga (andes tööülesannete täitmiseks
liikumisvabaduse);
(c)
muudel juhtudel ja võimaliku täiendusena variantidele (a) ja (b) õhk-, vesivõi
jääjahutusega rõivad.
8.3.10. Kui tõrked kaitserõivastes võiksid töötaja viia kokkupuutesse äärmuslike
temperatuuridega, peaks kaitserõivaid hoolikalt valima ja tehniliselt pädev isik nende kasutamist
seirama, võttes arvesse keskkonnatingimusi. Tuleks sisse seada kord tagamaks, et mis tahes
jahutussüsteemi tõrge avastatakse viivitamatult ja töötajad eemaldatakse keskkonnast.
8.3.11. Hüdratsiooni säilitamiseks peaksid tööandjad muutma vee madalat
soolakontsentratsiooni sisaldavaks või lahjendama maitsestatud jooke, mis valmitena oleksid
töötajatele kättesaadavad. Samuti ergutama neid jooma vähemalt kord tunnis, nähes ette suletud
joogiveeallika või korraldades asja nii, et jook tuuakse töötajatele kätte. Jahutatud jookide puhul
on soovitatav temperatuur 15...20 kraadi. Alkohol, kofeiin, karboniseeritud joogid, suure soola- või
suhkrusisaldusega joogid on ebasobivad nagu ka joogifontäänid, kuna nendest on väga raske
piisavas koguses juua.
8.3.12. Kui soojusstressi jääkrisk säilib isegi pärast seda, kui on tarvitusele võetud
kõikvõimalikud kontrollimeetmed, tuleks töötajate üle teostada vastavat järelevalvet, et neid saaks
soojadest tingimustest eemaldada, kui ilmnevad sümptomid. Tööandjad peaksid tagama, et
kättesaadavad oleksid esmaabivahendid ja väljaõpetatud personal neid vahendeid kasutama .
8.4. Ennetus ja kontroll külmades keskkondades
52

8.4.1. Kui hindamine näitab, et töötajatel võib esineda külmaga kokkupuutumise risk,
peaksid tööandjad, kui see on teostatav, kõrvaldama vajaduse tööks külmades tingimustes
(näiteks korraldades töö ümber nii, et seda tehakse soojemal aastaajal või viies välitöö üle sisse
või eraldades niivõrd, kui see on võimalik, tööprotsessi külmad osad töötajatest). Kui sellise töö
kõrvalejätmine ei ole teostatav, peaksid tööandjad kasutusele võtma muid kontrollimeetmeid, et
vähendada külmadest tingimustest johtuvat riski.
8.4.2. Kui tööd tehakse väljas või temperatuur töökohal sõltub välistemperatuurist,
peaksid tööandjad töö korraldamisel arvesse võtma olemasolevaid ja ennustatavaid ilmaolusid
ning seirama tingimusi, kui toimub kauakestev töö.
8.4.3. Tööandjad peaksid tagama, et töötajad ei paikneks väga lähedal külmadele
pindadele või, kui seda ei ole võimalik vältida, et töötajaid kaitstakse kiirguskatete abil. Kui see on
teostatav, siis seistes täidetavate tööülesannete jaoks peaks põrand olema isoleeriva pinnaga.
8.4.4. Kui töid korraldatakse madalate õhutemperatuuride juures, peaksid tööandjad
tagama, et õhu liikumise kiirus töötajate ümber oleks minimaalne (selles ulatuses, mis on
kooskõlas töötajate varustamisega piisava värske õhuga).
8.4.5. Kaitse peaks arvesse võtma õhu liikumist, mida kogetakse lahtisel sõidukil
sõitmisel (näiteks autotõstuk külmal laoplatsil). Välitööks peaksid tööandjad – niivõrd, kui see on
teostatav – ette nägema tuule, vihma ja lume eest kaitstud töökoha. Kui prevaleerib suur tuule
kiirus, tuleks arvestada erilise jahtumisriskiga (“tuulejudin”) ja käepärast peaksid olema
asjakohased kaitserõivad, peakatted ja näomaskid.
8.4.6. Kui tööd tehakse ebaharilikult madalate temperatuuride juures:
(a) peaksid tööandjad rakendama töö- ja puhkeaja tsüklit koos soojakutega
kosumise jaoks, kui:
(i) töö kestab tõenäoliselt mõnda aega;
(ii) temperatuur ja tuule kiirus tõenäoliselt muutuvad;
(iii) töötajad kogevad ebamugavustunnet või näitavad välja selle
sümptomeid;
(b)
peaks töökorraldus võimaldama külmas täidetavate tööülesannete
jaoks lisaaega ning piisava joogi ja söögi võimaldamist;
(c) kui see on teostatav, peaks töökoormuse kavandama nii, et vältida
tugevat higistamist, ent kui see leiab aset, peaksid tööandjad
tagama, et kättesaadavad oleksid kuivad vahetusrõivad koos
soojade vahetusruumidega.
8.4.7. Kui külmades keskkondades töötamise vajaduse vältimine ei ole teostatav, peaksid
tööandjad tagama:
(a)
(b)
sobivate kaitserõivaste andmise, mis on mõeldud ja mis sobivad
külmakaitseks;
vastavate vahetusruumide ettenägemise;
(c) selliste rõivaste puhastamise ja rõivaste ning jalatsite
kuivatamise vahetuste vahel;
53

(d)
kandmiseks mugavate, tuulekindlate (kui see on asjakohane)
peakatete andmise, mis on piisavad kõrvade ja kaela
kaitsmiseks ning sobivad kokku kaitsevahenditega.
8.4.8. Külmas viibivatel töötajatel on sageli tarvidus tihedamini urineerida, mistõttu tööandjad
peaksid tagama, et, kui see on võimalik, kohaldatakse kaitserõivad sellisteks, mis võimaldavad
kergesti urineerida.
8.4.9. Kaitserõivaste valimisel, passitamisel ja kandmisel tuleks töötajatega konsulteerida ja
teha nendega koostööd.
8.4.10. Sobivat kaitset tuleks pakkuda kätele ja sõrmedele eriti siis, kui vajatakse
näpuosavust, samuti ka keha muudele eksponeeritavatele osadele. Tööandjad peaksid ette
nägema:
(a)
vahendid kätte soojendamiseks (näiteks sooja õhuga), kui see
on asjakohane;
(b) isoleerivate käepidemetega tööriistad, iseäranis alla
külmumispunkti asuvate temperatuuride juures;
(c) abinõud tagamaks, et paljad käed ei puutuks kokku alla –7
kraadi temperatuuriga pindadega (töökohakorraldus või
kaitserõivad);
(d) abinõud tagamaks, et paljas ihu ei puutuks kokku alla 4
kraadi temperatuuriga vedelikega;
(e)
(f)
et juhul, kui isoleerivad rõivad saavad märjaks, võetakse
kasutusele asjakohaseid meetmeid;
kui see on asjakohane, näo ja silmakaitse välitööks ja tööks
lumes (näiteks pimestamisvastased kaitseprillid).
8.4.11. Kuna külmades keskkondades ja eriti siis, kui need on ka kuivad, eksisteerib
dehüdratsiooni oht, peaksid tööandjad tegema joogivee või lahjendatud maitsestatud joogid
töötajatele hõlpsasti kättesaadavaks ning neid jooma julgustama, pakkudes selleks suletud
veeallika või korraldades asja nii, et joogid tuuakse töötajale kätte. Alkohol, kofeiin,
karboniseeritud joogid või suure soola- või suhkrusisaldusega joogid on ebasobivad nagu ka
joogifontäänid, kuna neist on liiga raske juua piisav kogus vett.
8.4.11. Kui hüpodermia jääkriski ei ole isegi pärast kõikvõimalikke kontrolliabinõude
kasutusele võtmist võimalik ära hoida (iseäranis temperatuuril alla –12 kraadi), tuleks töötajail
vastavalt silm peal hoida, et neid saaks sümptomite ilmnemisel külmast eemale viia, pidades
meeles, et meeltesegadus on hüpotermia sümptom ning seetõttu ei suuda hädaolukorras
töötajad end päästa. Riski all olevaid töötajaid ei tohiks jätta liiga kauaks omapead, et areneksid
välja ohtlikud näidustused. Erilist tähelepanu tuleks õnnetusriski minimeerimiseks külmades
keskkondades pöörata ülesannete kavandamisele ja töökohtade korraldamisele. Tööandjad
peaksid tagama, et esmaabivahendid ja nende vahendite kasutamiseks välja õpetatud personal
oleksid kättesaadavad.
8.5. Tervisekontroll
54

8.5.1. Juhul, kui kontrolli teostatakse töö- ja puhkeaja süsteemi (vt lõigud 8.3.8. ja 8.4.6.)
või kaitserõivaste abil, tuleks töötajad kvalifitseeritud töötervishoiupersonali poolt läbi vaadata,
kes peaksid kindlaks määrama:
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
(f)
nende sobivuse töötingimustega;
mis tahes piirangud, mida tuleks nende tööle kohaldada;
töötajate väljaõppe- ja informeerimisprogrammi;
abinõud sellise väljaõppe ja informatsiooni pakkumiseks;
mis tahes eelnevalt eksisteerinud seisundid, mis võiksid mõjutada nende
taluvust kuumuse või külmuse suhtes (nagu näiteks südamehaigus,
ülekaalulisus või mõningad nahahaigused);
abinõud, et minimeerida riskid kaitsetutes rühmades (nagu näiteks
vanemad töötajad).
8.6. Väljaõpe ja teavitamine
8.6.1. Kuumuse või külmusega kokku puutuvad töötajad ning nende vahetud ülemused
tuleks välja õpetada:
(a)
(b)
ära tundma iseenda või teiste juures sümptomeid, mis võivad viia
soojusstressi või hüpotermiani ning haigushoogude ja/või
hädaolukordade vältimiseks ettevõetavatest sammudest;
pääste- ja esmaabivahendite kasutamises; ja
(c) tegevuses, mida tuleb ette võtta kõrgetest ja madalatest
temperatuuridest johtuvate suurenenud õnnetusriskide puhul.
8.6.2. Töötajaid tuleks nõustada:
(a) füüsilise sobivuse tähtsusest tööl kuumades või külmades
keskkondades;
(b)
(c)
piisavas koguses vedeliku joomise ja dieetnõuete tähtsusest, mis
näevad ette soola ja kaaliumi ning muude elementide manustamist, mis
higistamise tõttu ammenduvad;
arstimite mõjust, mis võivad vähendada nende soojuslike äärmuste
taluvust.
55

9. Müra
9.1. Reguleerimisala
9.1.1. Käesolev peatükk annab täiendavat konkreetset informatsiooni, et aidata tööandjaid,
töötajaid ja pädevaid asutusi kohaldada 2. ja 3. peatüki üldpõhimõtteid.
9.1.2. Kohaldada tuleks müraga kokkupuute hindamise ja ennetusabinõude alast
informatsiooni, mida juhis sisaldab ja mida nähakse ette Töökeskkonna (õhusaastus, müra ja
vibratsioon) 1977.aasta konventsioonis nr 148 ja soovituses nr 156 ning ILO praktilises juhises
“Töötajate kaitse müra ja vibratsiooni eest töökeskkonnas” (Protection of workers against noise
and vibration in the working environment.Genf, 1984). Täiendavat üksikasjalikku teavet võib leida
lisa 1 9. jaost.
9.1.3. Lisaks sellele tuleks kuulmiskaotuse suuruse prognoosimiseks, mis arvatavasti
toimub sõltuvalt müraga kokkupuute tasemest, kestusest, east ja soost ning siis, kui ei mingeid
riigisiseseid sätteid ei ole olemas, kohaldada rahvusvaheliselt üldtunnustatud standardit ISO 1999
“Akustika: töömüraga kokkupuute kindlaksmääramine ja mürast põhjustatud kuulmiskahjustuse
hinnang” (Acoustics: Determination of occupational noise exposure and estimate of noise-induced
hearing impairment,1990).
9.1.4. See peatükk ei käsitle kokkupuudet infra- ega ultraheliga. Seda liiki heliga
kokkupuutest johtuva ohu või riski hindamisel tuleks arvestada muude riigisiseste või
rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega.
9.2. Hindamine
9.2.1. Müra tase ja/või kokkupuute kestus ei tohiks ületada pädeva asutuse või muude
rahvusvaheliselt tunnustatud normidega kehtestatud piirväärtusi. Kui see on asjakohane, peaks
hindamine arvestama:
(a)
(b)
(c)
kuulmiskahjustuse riskiga;
ohutuse eesmärgil olulise kõnelise suhtlemise häirimise määraga;
närviväsimuse riskiga, võttes arvesse vaimset ja kehalist koormust ning
muid mittekuuldelisi ohte ja mõjusid.
9.2.2. Tööandjad peaksid müra negatiivsete mõjude ärahoidmiseks töötajate suhtes:
(a)
tuvastama müra allikad ja tööülesanded, mis suurendavad kokkupuudet;
56

(b)
(c)
(d)
püüdma pädeva asutuse ja/või töötervishoiu teenistuse käest saada nõu
kokkupuute piirväärtuste ja muude kohaldatavate normide kohta;
püüdma protsesside ja seadmete tarnijate käest saada nõu oodatava
müraemissiooni kohta;
korraldama mõõtmised pädevate isikute poolt, kes teevad need kooskõlas
kehtivate riigisiseste ja/või rahvusvaheliselt tunnustatud normidega, kui see
nõu on ebatäielik või muidu kahtlase väärtusega.
9.2.3. Müramõõtmised tuleks teostada selleks, et:
(a)
kvantifitseerida töötajate kokkupuute tase ja kestus ning võrrelda seda
pädeva asutuse poolt kehtestatud kokkupuute piirväärtustega või
kohaldatavate rahvusvaheliselt tunnustatud normidega (vt ka lisa 1 9.
jagu);
(b) tuvastada ja iseloomustada müraallikaid ning müraga kokkupuutunud
töötajaid;
(c)
(d)
(e)
luua mürakaart riskialade kindlaksmääramiseks;
hinnata tarvidust nii tehniliste müraennetuse ja -kontrolli kui ka muude
asjakohaste abinõude ning nende tõhusa rakendamise järele;
hinnata olemasolevate müraennetus- ja -kontrolliabinõude tõhusust.
9.2.4. Tuginedes müraga kokkupuute hindamisel töökeskkonnas, peaks tööandja
kehtestama müraennetusprogrammi eesmärgiga kõrvaldada oht või risk või viia need
kõikvõimalike asjakohaste abinõudega madalaima teostatava tasemeni.
9.3. Ennetus ja kontroll
9.3.1. Uute protsesside ja seadmete puhul ja kui see on võimalik, peaksid tööandjad:
(a)
(b)
koos tootlikkusega seotud tehniliste tingimustega täpselt ära määrama
protsesside ja seadmete madala müratootluse kui ostutingimuse;
korraldama töökoha nii, et minimeerida töötajate müraga kokkupuudet:
(i)
paigutades mürarikkad masinad üheskoos vaiksematest aladest
eemale;
(ii) minimeerides inimese sattumist mürarikastele aladele.
9.3.2. Olemasolevate protsesside ja seadmete puhul peaksid tööandjad esmalt kaaluma,
kas mürarikkad protsessid on üldse vajalikud või kas neid saaks teostada mõnel muul viisil
müra tekitamata. Ent protsessi asendamiseks tuleks sellele omased ohud tuvastada enne
protsessi kasutamist (näiteks tuleks neetimise asendamisel keevitamisega arvestada ohtlikest
kemikaalidest ja/või UV-kiirgusest tulenevaid riske). Kui mürarikka protsessi tervikuna vältimine
ei ole teostatav, peaksid tööandjad kaaluma selle mürarikaste osade asendamist
vaiksematega.
57

9.3.3. Kui mürarikaste protsesside ja seadmete tervikuna vältimine on ebapraktiline,
tuleks nende üksikud müraallikad eraldada ning kindlaks teha nende suhteline panus üldisse
helirõhutasemesse. Kui müra põhjused ja allikad on tuvastatud, siis esimene samm müra
ohjamise protsessis peaks üritama müraallikas kontrollida :
(a)
(b)
(c)
(d)
(e)
kokkupõrkest tekitatud müra: kõrvaldades kokkupõrke, vähendades
selle kiirust, asendades metallmaterjalid plastmassmaterjalidega,
polsterdades või kattes ühe või mõlemad pinnad;
liikuvatest osadest tulenevat müra: dünaamiliselt tasakaalustades
pöörlevad osad, suurendades liikuvate osade vahelist vahemaad
ning nähes ette pigem pöörd- kui kulgevat liikumist;
voolavate ainete voolamisest põhjustatud müra: vähendades kiirust
kanali laiendamisega ja turbulentsi tõkete kõrvaldamisega, vältides
mittevajalikke õhupurskeid, paigutades väljalasketorudele
summutid;
perioodilist hooldust ja remonti nagu vigaste laagrite, purunenud
hammasratta hamba, nüride lõikeriistade remont ja rihmade,
ventilaatorite ning muude liikuvate osade hooldus;
kui võimalik, aja minimeerimist, mille kestel mürarikkad seadmed
töötavad.
Paljud neist kontrolliabinõudest on tõhusad ka vibratsiooni vähendamisel.
9.3.4. Kui ennetus ja kontroll müraallikas ei vähenda kokkupuudet piisavalt, tuleks järgmise
sammuna kaaluda müraallika kaitsekatmist. Kui kaitsekatmine osutub nii akustilisest kui
tootlikust vaatenurgast rahuldavaks, tuleks selle kavandamisel arvestada mitme teguriga,
näiteks:
(a)
(b)
(c)
(d)
kaitsekatte mõõtmete, seina ja isolatsiooniga;
neelduva materjali absorptsiooni ja kaitsega;
hoolitsemisega tootmise ja töötaja juurdepääsu eest;
kaitsekatte ventilatsiooniga.
Kaitsekatted tuleks projekteerida ja valmistada vastavalt kasutaja osutatud nõuetele ja
vajadusele, mis on kooskõlas käitiste ja seadmete rahvusvaheliselt tunnustatud normidega.
9.3.5. Kui müraallika kaitsekate on võimatu, peaksid tööandjad kaaluma alternatiivset
heliülekande käsitlust, kasutades otse allikast lähtuva heli müraohust johtuva riskiga
kokkupuutuva töötaja blokeerimiseks või kaitsmiseks kaitseekraani. Kaitseekraani tõhusus on
sõltuvuses selle asukohast heliallika või kaitstavate töötajate suhtes ning selle üldmõõtmetest.
Kaitseekraanid tuleks projekteerida ja valmistada vastavalt kasutaja osutatud nõuetele ja
vajadusele, mis on kooskõlas käitiste ja seadmete rahvusvaheliselt tunnustatud normidega.
9.3.6. Kui müra vähendamine selle allikas või müra blokeerimine ei vähenda piisavalt
kokkupuudet töötajaga, siis viimaseks valikuvõimaluseks kokkupuute vähendamisel peaks olema:
58

(a)
tööruumi või -ala töötlemine, mis osutub kõige sobivamaks
niisugusele töötegevusele, kus töötaja liikumine piirdub
suhteliselt väikese alaga ning paigaldada võib akustilise telgi
või kaitsekatte;
(b) asjakohaste organisatsiooniliste abinõude abil aja
minimeerimine, mille töötajad saadavad mööda mürarikkas
keskkonnas.
9.3.7. Kui kõigi sobivate abinõude kombineerimine ei anna tulemuseks töötaja kokkupuute
piisavat vähenemist, peaksid tööandjad andma töötajatele kuulmiskaitsevahendid ning jälgima
nende õiget kasutamist müraga kokkupuutuvate töötajate ja teiste isikute poolt. Need vahendid:
(a)
(b)
tuleks valida kooskõlas mürataseme vajaliku vähendamisega;
peaksid olema mugavad ja vastava töökeskkonna jaoks
praktilised;
(c) peaksid arvestama üksikisiku kuulmisvajadustega (võime
kuulda hoiatussignaale, kõnet jne);
(d)
peaksid leidma kasutamist, hooldamist ja hoidmist kooskõlas
tootja poolt ettenähtud tehnilise spetsifikatsiooniga.
9.4. Tervisekontroll
9.4.1. Asjakohane tervisekontroll tuleks korraldada kõigile töötajatele, kelle kokkupuude
müraga küünib teatud tasemeni, mille on määranud riigi õigusnormid või riigisisesed või
rahvusvaheliselt tunnustatud standardid, mille kohaselt tervisekontrolli tuleks teha.
9.4.2. Töötajate tervisekontroll võib sisaldada:
(a)
tööle asumise eelset arstlikku läbivaatust, et:
(i) kindlaks teha mis tahes vastunäidustus müraga kokkupuute suhtes;
(ii) tuvastada mis tahes sensitiivsus müra suhtes;
(iii)
kindlaks teha baasandmestik, mis on kasulik hilisemale arstlikule
kontrollile;
(b) perioodilisi arstlikke läbivaatusi teatud ajavahemiku tagant, mis on
määratud sõltuvalt kokkupuute ohtudest, et:
(i) tuvastada esmased kutsehaiguse sümptomid;
(ii) tuvastada mis tahes sensitiivsusilmingud müra suhtes ja stressitunnused
mürarikaste töötingimuste tõttu;
(c) arstlikke läbivaatusi enne tööga taasalustamist pärast pikaajalist haigust
või tingimuste korral, mis on täpselt määratletud riigisisese õigustiku või
rahvusvaheliselt tunnustatud normidega;
59

(d) arstlikke läbivaatusi, mis on tehtud töösuhte lõppemisel, andmaks üldpilt
müraga kokkupuute põhjuslikest mõjudest;
(e) täiendavaid ja spetsiifilisi arstlikke läbivaatusi, kui on avastatud mingi ebanormaalsus
ning see nõuab üksikasjalikumat uurimist.
9.4.3. Arstlike läbivaatuste, täiendavate uuringute ja testide nagu audiomeetriline test
tulemused tuleks iga üksikisiku kohta konfidentsiaalsel meditsiinikaardil talletada. Töötajat peaks
nendest tulemustest ja vastavast tähendusest informeerima.
9.5. Väljaõpe ja teavitamine
9.5.1. Tööandjad peaksid tagama, et töötajad, kes võivad kokku puutuda oluliste
müratasemetega, õpetatakse välja:
(a)
(b)
kuulmiskaitsevahendite tõhusas kasutamises;
et tuvastada ja ette kanda uutest või ebatavalistest müraallikatest, millest
nad on teada saanud;
(c) audiomeetrilise uuringu mõistmises.
9.5.2. Tööandjad peaksid tagama, et mürarikastes keskkondades asuvaid töötajaid
informeeritakse:
(a)
(b)
(c)
(d)
teguritest, mis viivad mürast põhjustatud kuulmiskaotuseni ja nende
tagajärgedest ohvri suhtes, sh kuulmisega mitteseotud mõjud ja
sotsiaalsed tagajärjed, iseäranis noortöötajate suhtes;
vajalikest ettevaatusabinõudest, eriti niisugustest, mis nõuavad töötaja
sekkumist või kuulmiskaitsevahendite kasutamist;
mõjudest, mida mürarikas keskkond võib omada üldisele ohutusele;
müra kõrgete tasemetega kokkupuute negatiivse mõju sümptomitest.
60

10. Vibratsioon
10.1. Reguleerimisala
10.1.1. Käesolev peatükk annab täiendavat konkreetset informatsiooni, et aidata tööandjaid,
töötajaid ja pädevaid asutusi kohaldada 2. ja 3. peatüki üldpõhimõtteid.
10.1.2. Töötajate kokkupuude ohtliku vibratsiooniga hõlmab peamiselt:
(a)
(b)
kogu keha vibratsiooni, kui keha toetub pinnale, mis vibreerib; see leiab
aset igat tüüpi transpordis ning töötamisel tööstuslike vibreerivate
masinate läheduses;
kätele üle kantud vibratsiooni, mis tungib kehasse käte kaudu ja mille
põhjustavad mitmesugused protsessid, kus vibreerivaid tööriistu või
valmistatavaid esemeid haaratakse või surutakse käte või sõrmedega.
10.1.3. Kokkupuute piirväärtused tuleks kehtestada vastavalt olemasolevatele
rahvusvahelistele teadmistele ja andmetele. Üldtunnustatud rahvusvahelised normid näevad ette
kasulikud meetodid vibratsiooni tugevuse kvantifitseerimiseks kogu keha vibratsiooni jaoks ISO
2631-1:1997 standardis ning kätele üle kantud vibratsiooni jaoks ISO 5349:1986 standardis.
Lisaks nendele standarditele ja sellele juhisele tuleks kohaldada vibratsiooniga kokkupuute
hindamise ja kaitse- ning ennetusabinõude alast informatsiooni, mida nähakse ette Töökeskkonna
(õhusaaste, müra ja vibratsioon) 1977.aasta konventsioonis nr 148 ja soovituses nr 156, samuti
ILO praktilist juhist “Töötajate kaitse müra ja vibratsiooni eest töökeskkonnas” (Genf, 1984).
Täiendavat üksikasjalikku informatsiooni võib leida lisa 1 10. jaos.
10.2. Hindamine
10.2.1. Kui töötajad või muud isikud puutuvad tihedasti kokku kätele üle kantud või kogu
keha vibratsiooniga ning tavapärased sammud ei väldi kokkupuudet, peaksid tööandjad hindama
olukorrast tulenevat ohtu ja riski ohutusele ning tervisele, samuti ennetus- ja kontrolliabinõusid
ohtude või riskide kõrvaldamiseks või nende viimiseks asjakohaste vahendite abil madalaima
rakendatava tasemeni.
10.2.2. Vibratsiooni negatiivsete mõjude ärahoidmiseks töötajatele peaksid tööandjad:
(a)
arvestama vibratsiooniallikate ja tööülesannetega, mis suurendavad
kokkupuudet;
(b) püüdma saada pädeva asutuse käest nõuandeid kokkupuute
piirväärtuste ja muude kohaldatavate normide kohta;
61

(c)
(d)
püüdma saada sõidukite ja seadmete tarnijate käest nõuandeid
vibratsiooni tekkimise kohta;
kui nõuanded on ebatäielikud või muidu kahtlase väärtusega, tuleks
tehniliselt pädeva isiku poolt korraldada mõõtmised, mis on
kooskõlas olemasolevate riigisiseste ja rahvusvaheliste teadmistega.
10.2.3. Vibratsiooni mõõtmist tuleks kasutada selleks, et:
(a)
(b)
(c)
(d)
kvantifitseerida töötajate kokkupuute taset ja kestust ning võrrelda
seda pädeva asutuse poolt või muude kohaldamisele kuuluvate
normidega kehtestatuga;
tuvastada vibratsiooniallikad ja vibratsiooniga kokkupuutuvad
töötajad ning iseloomustada neid;
hinnata vajadust nii tehnilise vibratsioonikontrolli kui ka muude
asjakohaste abinõude ja nende tõhusa rakendamise järele;
hinnata üksikute vibratsiooniennetus- ja kontrolliabinõude tõhusust.
10.2.4. Hindamine peaks kindlaks tegema viisi, kuidas vibratsiooni tekitavaid tööriistu
kasutatakse ning eriti otsustama, kas:
(a)
(b)
(c)
suurt riski põhjustavaid tegevusi saab vältida;
töötajad on tööriistade kasutamises asjakohaselt välja õpetatud;
nende kasutamist saab toendite abil parandada.
10.2.5. Asjakohaste ennetus- ja kontrolliabinõude kehtestamise eesmärgil peaks hindamine
arvesse võtma:
(a) külmaga kokkupuudet töökohal, mis võib põhjustada
vibratsiooniga kokkupuutuvatel isikutel vibratsiooni “valge
sõrme” (Raynauld´ fenomen) sümptomeid;
(b)
pea või silmade vibratsiooni, samuti kuvandite endi vibratsiooni,
mis võib mõjutada kuvanditest arusaamist;
(c) keha või jäseme vibratsiooni, mis võib mõjutada
reguleerimisnuppudega manipuleerimist.
10.3. Ennetus ja kontroll
10.3.1. Tootjad peaksid:
(a)
(b)
hoolitsema oma tööriistade vibratsiooninäitajate eest;
ümber kavandama protsesse, et vältida vibreerivate tööriistade
kasutamise vajadust;
62

(c) andma informatsiooni tagamaks, et vibratsioon on õige
paigaldamise abil kontrolli all;
(d)
vältima masinate ja seadmete koostisosade resonantssagedusi;
(e) niivõrd, kui see on võimalik, kasutama vibratsiooni
summutavaid käepidemeid,
mis on kooskõlas riigi õigusnormidega.
10.3.2. Ostes seadmeid ja tööstuslikke sõidukeid, peaksid tööandjad kindlaks tegema, et
kasutaja kokkupuude vibratsiooniga püsib riigisiseste normide piires ning ei põhjusta ka muul viisil
olulist ohtu või riski töötaja tervisele.
10.3.3. Kui endiselt on kasutusel vanad masinad, tuleks tuvastada vibratsiooniallikad, mis
põhjustavad riski ohutusele ja tervisele, ning teha sobivaid muudatusi, rakendades olemasolevaid
teadmisi vibratsiooni summutamisvõtetest, mida võib pakkuda algtootja. Põhinõuded kokkupuute
vähendamiseks vibreerivate tööriistadega oleksid:
(a)
(b)
(c)
käepidemest peaks olema võimalikult kerge kinni haarata;
raskeid tööriistu tuleks kerge kinnihaaramise võimaldamiseks
toestada;
kui see on asjakohane, tuleks vanad tööriistad, mida ei saa
vibratsiooni summutavate käepidemetega varustada,
asendada kaasaegsete tööriistadega.
10.3.4. Sõidukite iste (sh sisseehitatud istmega staatiline seadeldis) tuleks projekteerida
nii, et minimeerida vibratsiooni ülekandmist juhile, ning et see võimaldaks ergonoomiliselt head
tööasendit.
10.3.5. Paljud käesoleva juhise lõigus 9.3.3. loetletud mürakontrolli abinõud on tõhusad
ka masinate ja tööriistade tekitatud vibratsiooni vähendamiseks. Kui töötajad on otse või kaudselt
kokkupuutes vibratsiooniga, mis kandub üle põranda või muude tarindite kaudu, tuleks
vibreerivad masinad paigutada vibroisolaatoritele (vibratsioonivastastele alusraamidele)
vastavuses nende õige paigaldamise tootjapoolsete juhenditega või need projekteerida ja
valmistada vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud käitiste ja seadmete normidele.
10.3.6. Masinaid või vibreerivaid tööriistu tuleks regulaarselt hooldada, kuna kulunud
laagrid, võlli mittetsentreeritus, tasakaalustamata pöörlevad osad, lahtised poldid, purunenud
hammasratta hammas, nürid lõikeriistad ja määrimise hooletussejätmine kõik kokku suurendavad
vibratsioonitaset.
10.3.7. Kui kokkupuude vibratsiooniga võiks eluaegse töötamise tagajärjel põhjustada
kahjustust ning vibratsiooni vähendamine on teostamatu, tuleks töö ümber korraldada, et anda
puhkeperioode või kasutada töökoharotatsiooni, millest piisab üldkokkupuute viimiseks ohutu
tasemeni.
10.3.8. Kuna vibratsiooni mõjud sõidukites sõltuvad sõiduki kiirusest ja maastiku laadist,
peaksid tööandjad tagama, et töökorraldus võimaldaks sõita mõistliku kiirusega ning nende
vastutuse all olevad sõiduteed oleksid hästi hooldatud.
63

10.4. Tervisekontroll
10.4.1. Tööle eelnev arstlik läbivaatus peaks uurima kandidaate töö jaoks, mida mõjutab
kätevibratsioon (mittetööalase päritoluga Raynaud´ fenomen) ja eelnenud tööst tulenev
kätevibratsiooni sündroom (HAVS). Kui need sümptomid diagnoositakse, ei tohiks sellist tööd
enne pakkuda, kui vibratsioon on rahuldavalt kontrolli alla võetud.
10.4.2. Kui töötaja puutub kokku käele ülekantava vibratsiooniga, peaks tervisekontrolli
eest vastutav töötervishoiu spetsialist:
(a)
(b)
töötajat perioodiliselt HAVS-i suhtes uurima nagu seda näevad ette
riigi õigusnormid ning töötajat sümptomite kohta küsitlema;
uurima töötajat seoses selliste vibratsiooni võimalike neuroloogiliste
mõjude sümptomitega nagu tuimus ning kõrgenenud tundlikkuse lävi
temperatuuri, valu ja muude tegurite suhtes;
10.4.3. Kui juhtub, et need sümptomid on olemas ja võivad seotud olla kokkupuutega
vibratsiooniga, tuleks tööandjatele teatada, et järelevalve võib osutuda ebapiisavaks. Tööandja
peaks kooskõlas juhise lõiguga 3.2. läbi vaatama hindamise ja iseäranis järelevalve seda
põhjustava vibratsiooni üle.
10.4.4. Seljahädade ja kogu keha vahelise võimaliku seose tõttu tuleks vibratsiooniga
kokkupuutuvaid töötajaid tervisekontrolli ajal nõustada asendi tähtsusest istuva töö puhul ning
õigetest tõstmisvõtetest.
10.5. Väljaõpe ja teavitamine
10.5.1. Tööandjad peaksid tagama, et olulise vibratsiooniga kokkupuutuvaid töötajaid:
(a)
(b)
(c)
(d)
informeeritakse vibreerivate tööriistade pikaajalise kasutamise ohtudest
ja riskidest;
informeeritakse töötajate järelevalve abinõudest, mis minimeerivad riski,
eriti nõuetekohasest istme reguleerimisest ja tööasenditest;
juhendatakse kerge, kuid ohutu käepidemega käsitööriistade õigest
käsitsemisest ja kasutamisest;
julgustatakse teatama sõrmede valgeks muutumisest, tuimusest või
kihelemisest, ilma et puututaks kokku lubamatu diskrimineerimisega,
milleks riigisiseses õiguses ja tavades peaksid leiduma vastavad
vahendid.
64

Lisa 1
Kutseekspositsiooni piirväärtused
1. Eesmärk
1.1. Käesolev lisa on mõeldud üldsissejuhatusena kokkupuute piirväärtuste kasutamiseks
tööandjate ja teiste vastavate osapoolte poolt, viidates, kust võib leida üksikasjalikumat
informatsiooni. Kuigi osutatakse ka mõningatele illustreerivatele väärtustele, ei ole selle lisa
eesmärgiks nende väärtuste üleslugemine, kuna need muutuvad tehnilise info enam
kättesaadavaks muutumisel jätkuvalt. Pealegi on just pädeva asutuse kohuseks täpselt määrata,
milliseid piirväärtusi tuleks kasutada ja kuidas.
2. Üldküsimused
2.1. Kokkupuute piirväärtus (KP) on kokkupuute tase, mille määrab pädev asutus või mõni
teine ametiasutus (nagu seda on teatud kutseorgan) kui taseme näidiku, mille juures töötaja võib
kahjuteguriga kokku puutuda ilma tõsise kahjustuseta. Seda kasutatakse üldmõistena ja see
hõlmab erinevaid riigisisestes loeteludes kasutatavaid väljendeid nagu “maksimaalselt lubatud
kontsentratsioon”, “lävipiirväärtused”, “lubatud tase”, “piirväärtus”, “keskmine piirväärtus”, “lubatud
piirväärtus”, “kutseekspositsiooni piirväärtus”, “tööhügieeni normid” jne. KP täpne määratlus ja
kohaldamispõhimõte varieerub asutuste vahel, mistõttu nende kasutamisel tuleb arvestada just
asjaomase pädeva asutuse alusmääratlusi, -eeldusi ja -nõudeid. Näiteks mõned asutused on
kuulutanud kehtivaks KP-d, mida kasutatakse kui õiguslikult lubatuid “ohutuid”
kokkupuutetasemeid ning mis on mõeldud kaitsma “kahjustuse”, mitte iga tervisemõju eest.
Teised asutused näevad ette piirväärtused, mis on mõeldud põhisuundade või soovitustena
potentsiaalsete töökoha terviseohtude üle kontrolli teostamisel. Oluline näide ettevaatusest KP-de
kohaldamisel tuuakse ära Ameerika Riiklike Tööhügieenikute Konverentsi (ACGIH) iga-aastase
trükise “Lävipiirväärtused” (Threshold Limit Values) eessõnas: lävipiirväärtused “kujutavad endast
tingimusi, milles usutavasti peaaegu kõik töötajad võivad ilma negatiivsete tervisemõjudeta
korduvalt, päevast päeva kokku puutuda kahjuteguritega. Ehkki individuaalse vastuvõtlikkuse
suurte erinevuste tõttu talub väike protsent töötajaid mõningatest ainetest johtuvat
ebamugavustunnet juba siis, kui nende kontsentratsioon on lävipiirväärtuse piires või sellest
madalam; veel väiksemat protsenti neist võib see tõsiselt mõjutada.” Järelikult kujutab iga KP
endast riski, mis peaks tunduma aktsepteeritavana, tuginedes üksikutel kriteeriumidel. Seal, kus
sellised piirväärtused kehtestatakse, kehtib harilikult ka täiendav nõue hoida kokkupuude pigem
nii väikesena kui see on võimalik, kui lihtsalt KP-st allpool.
2.2. Samuti on tähtis arvestada keskmist ajavahemikku, mille jaoks piirväärtused on
mõeldud. Mõningad piirväärtused on lagiväärtused, mida tuleb pidevalt kohaldada; teisi
kohaldatakse keskmistele kokkupuudetele mitmeaastase ajavahemiku vältel. Lühiajaline
piirväärtus nõuab sama ekspositsiooniväärtuse juures täpsemat kontrolli kui pikaajalisem
piirväärtus. Näiteks ühe kuu kohta kehtiv piirväärtus võiks lubada kokkupuudet, mis ületab päeva
kohta käiva väärtuse eeldusel, et eksisteeris väikese kokkupuute kompenseeriv ajavahemik, mis
säilitas kuu keskmise. Kui sama väärtust kohaldatakse 15-minutilisele keskmisele kokkupuutele,
peaks järelevalve olema piisavalt hea, et hoida iga 15-minutiline lõik allpool seda väärtust.
65

2.3. KP-d kitsendavad üldiselt inimese kokkupuudet, mistõttu võrdlusmõõtmisi KP-dega
peab tegema inimese läheduses („personaalne kokkupuude“), välja arvatud juhul, kui kõnesoleva
kokkupuute piirväärtuse kohta on selgesti märgitud, et see on kohalduv töökoha keskkonna
üldväärtusele. Mõnikord sõltub mõõtmistulemus mõõtmismeetodist, mistõttu mõõtmiste kvaliteedi
kontroll on sageli oluline. Neis küsimustes peaksid tööandjad töötervishoiu teenistusega
konsulteerima.
2.4. Mõned asutused annavad välja bioloogilisel seirel või bioloogilise mõju seirel
kasutatavate väärtuste loetelusid. Aga mis puutub KP-sse, siis erinevad loetelud on tuletatud
erinevatest eeldustest ja on mõeldud erineval viisil kasutamiseks. Nad sisaldavad loetelusid
väärtustest, mis usutakse olevat ohutud, ning väärtustest, mis ilmtingimata ei ole ohutud, kuid mis
esindavad aktsepteeritava kontrolli normi.
3. Üldallikad
3.1. Pädeva asutuse kohuseks on täpselt kindlaks määrata, missuguseid KP-sid tuleks
kasutada, tööandja kohuseks hankida pädeva asutuse käest teavet iga üksiku ohu kohta ning
võrrelda kokkupuute piirväärtusi kokkupuute tasemetega töökohtadel veendumaks, kas
kokkupuude on nõuetekohase kontrolli all. Suur hulk rahvusvahelisi, siseriiklikke ja muid asutusi
on avaldanud mitut liiki loetelusid seaduslike või soovitatavate kokkupuute piirväärtuste kohta,
kuid harilikult üksnes seoses kemikaalidega. Kõige laiaulatuslikum on ACGIH TLV-loetelu, mida
igal aastal ajakohastatakse ja mis sisaldab soovitatavaid kokkupuute piirväärtusi õhus lenduvate
kemikaalide, bioloogilise seire, ioniseeriva, mitteioniseeriva ja optilise kiirguse, soojusstressi,
müra ja vibratsiooni kohta. Rahvusvaheline Kemikaaliohutuse Programm (IPCS) valmistab ette
IPCS-i rahvusvahelise kemikaaliohutuse kaarte, mis on omataolised hindamisdokumendid.
Niisugused rahvusvahelised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Standardimisorganisatsioon
(ISO) ja Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) valmistavad ette tehnilisi norme mitmete
ümbritseva keskkonna tegurite mõõtmise ja kontrolli kohta eesmärgil, et need kantakse üle
regionaalsesse või riigisisesesse õigustikku.
3.2. Kõigi käesolevas praktilises juhises käsitletavate ümbritseva keskkonna teguritega
seoses annab üksikasjalikke juhiseid KP-de ning muude hindamis- ja kontrolliaspektide kohta
ILO „Töötervishoiu ja tööohutuse entsüklopeedia“ (Encyclopaedia of Occupational Health and
Safety.Genf, 1998). Mõningaid viiteid eriti ümbritseva keskkonna KP-dele antakse alljärgnevates
lõikudes.
4. Ohtlikud ained
4.1. Tahkete ainete ja mittelenduvate vedelike KP-d antakse harilikult mg/m 3 -des , so kui
palju kemikaali milligramme leidub kuupmeetris õhus. Gaaside ja aurude KP-d on harilikult ppmides,
so (mahu järgi) kui palju aine osakesi on miljonis osas õhus ning kindlaksmääratud
temperatuuri ja rõhu juures ka mg/m 3- des. Bioloogilise seire piirväärtuste loetelude arv on
väikesem.
4.2. Paljud asutused on erinevate eelduste alusel välja andnud KP-de loetelud õhus
lenduvate kemikaalide kohta (vt selle lisa lõik 2.1.). ILO Rahvusvaheline Tööohutuse ja
Töötervishoiu Infokeskus (CIS) peab eri maailma osade piirväärtuste andmebaasi. Käesoleval ajal
on pidevalt läbivaadatavad IPCS-i rahvusvahelised kemikaaliohutuse kaardid kättesaadavad
umbes 1300 keemilise aine kohta.
4.3. Olemas on Euroopa standardid:
66

(a) mõõtemeetodite jaoks seoses õhus lenduvate kemikaalidega: EN 482: Workplace
atmospheres – General requirements for the performance of procedures for the measurement
of chemical agents (1994);
(b) tulemuste võrdlemiseks KP-dega : EN 689: Workplace atmospheres – Guidance for the
assessment of exposure by inhalation to chemical agents for comparison with limit values and
measurement strategy (1996).
4.4. Soovitatavad väärtused tuuakse ära trükises Threshold limit values for chemical
substances and physical agents and biological exposure indices, 1998 (Ameerika
Ühendriigid, ACGIH, vaadatakse igal aastal läbi).
4.5. Olemas on silmapaistvad riigisisesed standardid:
(a) EH 40/97: Occupational Exposure Limits, 1997 (Ühendkuningriik, Töötervishoiu ja
Tööohutuse Amet, 1997) (vaadatakse igal aastal läbi);
(b) Technische Regeln für Gefahrstoffe (TRGS 900) – Grenzwerte in der Luft am
Arbeitsplatz (Luft Grenzwerte) (Saksamaa, 1998) (vaadatakse igal aastal läbi).
5. Ioniseeriv kiirgus
5.1. Eksisteerib hästi sisseseatud ja usaldusväärne ioniseeriva kiirguse soovitatavate
väärtuste süsteem ja enamik riigisiseseid asutusi järgib neid soovitusi. Peamised vastutavad
rahvusvahelised asutused on Rahvusvaheline Kiirguskaitse Komisjon (ICRP) ja Rahvusvaheline
Aatomienergia Agentuur (IAEA).
5.2. Ühik, mida kasutatakse antud kiirgust emiteeriva aine aktiivsuse mõõtmiseks, on
bekrell (Bq). Radioaktiivse aine mingi koguse aktiivsus on spontaansete tuumalagunemiste
keskmine arv ajaühiku kohta. Kui tuumalagunemiste arv on üks ühe sekundi kohta, siis aine
aktiivsuseks öeldakse olevat üks bekrell. Mingi kiirguskogusega kokkupuutuv inimkeha neelab
sellest energiat ja neeldunud doosi ühik on grei (Gy); grei võrdub dauliga kilogrammi kohta
(J/kg).
5.3. Neeldunud doosi mõju sõltub kiirguse liigist ja sellega seotud koest. Eri liiki kiirgusest
põhjustatud bioloogilise riski astet saab arvutada, korrutades greides (Gy) mõõdetud neeldunud
doosi kiirguse kaaluteguriga; saadud suurus on ekvivalentdoos, mida mõõdetakse siivertites (Sv).
Kõik Sv-des või mSv-des antud doosid on vaatamata kiirguse liigile võrreldavad. Kuna mõned
inimese elundid on kiirguse suhtes tundlikumad kui teised, kasutatakse koe kaalutegureid, et
osutada lokaalselt piiritletud kokkupuute ekvivalentriskidele ja kogu keha doosile. Rõhutamaks, et
kasutatud on koe kaalutegureid, kohaldatakse mõistet efektiivdoos. Ka efektiivdoosi ühikuks on
siivert (Sv).
5.4. CRP-i ja „Põhiliste ohutusnormide“ (vt lõik 5.5.) soovitatud piirdoosid on
käesoleval ajal niisugused, et kutseekspositsioon ioniseeriva kiirguse suhtes ei tohiks olla üle
50mSv igal aastal ning aastane keskmine doos viie aasta kestel ei tohiks ületada 20 mSv (100
mSv iga viieaastase ajavahemiku kestel). Kuna kaks kudet (silmaläätsed ja nahk) ei ole
ilmtingimata piisavalt kaitstud efektiivdoosi piirväärtusega, seda peamiselt välise kokkupuute
korral, kehtestatakse neile kudedele eraldi doosi piirväärtused, so ekvivalentdoos silmaläätsedele
160 mSv aastas ja äärmuslikele juhtudele (käed ja jalad) ning nahale 500 mSv aastas.
67

5.5. Juhend doosi piirväärtuste kohaldamise kohta tuuakse ära „Ioniseeriva kiirguse eest
kaitse ja kiirgusallikate ohutuse rahvusvahelistes põhilistes ohutusnormides“ (International basic
safety standards for protectiojn against ionizing radiation and for the safety of radiation sources)
(IAEA, Viin, 1994).
6. Elektri- ja magnetväljad
6.1. Seniajani ei ole olemas mingeid rahvusvaheliselt tunnustatud piirväärtuste komplekte
elektri- ja magnetväljade jaoks, mis vastaksid ICRP ioniseeriva kiirguse alastele soovitustele, kuigi
Rahvusvahelise Kiirguskaitse Assotsiatsiooni (IRPA) Rahvusvaheline Mitteioniseeriva Kiirguse
Komitee (INIRC) ja tema järeltulija, Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Rahvusvaheline Komisjon
(ICNIRP), on mõningaid KP-sid soovitanud. Mõningad nende ja teiste organisatsioonide poolt
soovitatud piirväärtused on kasutusel seoses kiirguse füüsikalise või psühholoogilise mõjuga,
mõned seoses väljatugevuse mõjudega. Mõõtühikute ja suuruste vahelised suhted on keerulised,
soovitatud KP-des kasutatakse erinevaid suurusi. Paljud soovitused sõltuvad kiirgussagedusest.
Ajas muutuvate suuruste mõõtühikud viitavad tavaliselt ruutkeskmistele väärtustele.
6.2. Juhiseid ja soovitusi võib leida praktilisest juhendist „Töötajate kaitse
võrgusagedusega elektri- ja magnetväljade eest“ (Protection of workers from power frequency
electric and magnetic fields), ILO tööohutuse ja töötervishoiu sari nr 69 (Genf, 1994).
6.3. EN 50166: 1995 Human exposure to electromagnetic fields („Inimkokkupuude
elektromagnetväljadega“) (jaanuar 1995).
7. Optiline kiirgus
7.1. Optilise kiirgusega kokkupuute piirväärtused tuleb kehtestada kiirguse eri liikide
jaoks. „Lävipiirväärtused“ (Threshold Limit Values) (ACGIH, 1997) soovitab, et:
(a) UV-kiirguse KP-d väljendatakse kiirgusintensiivsuse (või võimsustiheduse) kaudu
silmas (mW/cm 2 -des), mis on kaalutud vastavalt kiirguse lainepikkusele;
(b) nähtava valguse KP-d väljendatakse allika kiirguse kaudu, so energiaväljundiga
igasse ruuminurka allika pindalaühiku kohta, mis on kaalutud vastavalt kiirguse lainepikkusele
(c) infrapunakiirguse KP-d väljendatakse kiirgusintensiivsuse kaudu silmas (mW/cm 2 –
des), mis ei ole kaalutud lainepikkuse suhtes. Kuigi infrapuna soojuslampide puhul väljendatakse
piirväärtust ka kiirgusallika kiirguse kaudu.
7.2. „Põhisuunad mitteioniseeriva kiirguse eest kaitsmisel“ (Guidelines on protection against
non-ionizing radiation.IRPA, 1991) sisaldab silma ja naha kaitseks KP-sid laserite jaoks. Need on
üldiselt väljendatud silma või nahale jõudva energiatiheduse kaudu (so, mõõdetuna J/m 2 , võrdne
kiirguse võimsustiheduse W/m 2 ja kokkupuuteaja sekundites korrutisega). KP-d varieeruvad
sõltuvalt lainepikkusest, kokkupuuteaja suurenedes need nähtava ja infrapunakiirguse
lainepikkustel veidi lõdvenevad. Nende kasutusjuhend ja edasised viited laserkiirgusega
kokkupuute piirnormidele on toodud praktilises juhises „Laserite kasutamine töökohal“, ILO
tööohutuse ja töötervishoiu sari nr 68 (Genf, 1993). Ometi on kontrollimeetmeid lihtsam esitada
kasutatava laseri klassi kui EP-de järgi. Laserite klassifikatsioon tuuakse täpselt ära trükises IEC
60/825-1: Safety of lasers products – Part1: Equipment classification.requirements and users’
guide (International Electrotechnical Commission, 1998) (IEC 60/825-1: Lasertoodete ohutus -
1.osa: Seadmete klassifikatsioon, nõuded ja kasutajajuhis).
68

8. Kuumus ja külmus
8.1. Rahvusvaheliste standardite sari, iseäranis Rahvusvahelise Standardimisorganisatsiooni
(ISO) oma, on abiks soojuskeskkonna hindamisel ja seirel. ISO 11399:1995 Ergonomics of the
thermal environment – Principles and application of relevant International standards
(„Soojuskeskkonna ergonoomika – asjakohaste rahvusvaheliste standardite põhimõtted ja
kohaldamine“) on kasulik juhend nende kohaldamiseks.
8.2. Kuumades keskkondades annab ISO 7243:1989 Hot environments – Estimation of the
heat stress on working man, based on the WGBT-index („Kuumad keskkonnad – töötava inimese
soojusstressi hindamine, mis põhineb märja kolvi temperatuuri (WGBT) indeksil“) kiirmeetodi, mis
enamikes tingimustes rahuldab. See võib anda ebapiisava kaitse tööl õhku mitteläbilaskvates
rõivastes, kõrge kiirgustemperatuuri juures või kõrge temperatuuri ja suure õhu liikumiskiiruse
kombinatsiooni puhul. Neis kõige karmimates tingimustes annavad individuaalse vastupanuvõime
hindamise osas nõu ISO 7933:1989 Hot environments – Analytical determination and
interpretation of thermal stress using calculation of required sweat rate („Kuumad keskkonnad –
soojusstressi analüütiline määramine ja tõlgendamine, kasutades nõutava higimäära arvutamist“)
ja ISO 9886:1992 Ergonomics – Evaluation of thermal strain by physiological measurements
(„Ergonoomika – soojusliku ülepingutuse hindamine füsioloogiliste mõõtmistega“).
8.3. EN 563: Safety of machinery – Temperatures of touchable surfaces – Ergonomics data
to establish temperature limit values for hot surfaces („Masinate ohutus – puudutavate pindade
temperatuurid – ergonoomikaandmestik temperatuuri piirväärtuste kehtestamiseks kuumadele
pindadele.“)1994).
8.4. Mõõdukates keskkondades saab soojuslikku komforti hinnata prognoositavat keskmist
hääletustulemust ja prognoositavate ebarahuldavate töövõtete protsenti kasutades ISO
7730:1994 Moderate thermal environments – Determination of the PMV ja PPD indices and
specification of the condition for thermal comfort („Mõõdukad soojuskeskkonnad – prognoositava
keskmise hääletustulemuse ja prognoositavate ebarahuldavate töövõtete protsendi indeksite
määramine ja soojuskomfordi tingimuste täpsustamine“).
8.5. Külmades keskkondades annab tehniline aruanne ISO/TR 11079:1993 Evaluation of
cold environments – Determination of requisite clothing insulation (IREQ) („Külmade keskkondade
hindamine – nõutava rõivaisolatsiooni (IREQ) määramine“ nõu nõutava rõivaisolatsiooni kohta.
See aruanne ei oma standardi staatust, vaid on mõeldud provisoorseks kohaldamiseks, et selle
kohaldamisest kogemusi saada. Kaks Euroopa standardit, EN 342: 1992 Protective clothing
against cold („Kaitserõivastus külma vastu“) ja EN 511:1993 Protective gloves against cold
(„Kaitsekindad külma vastu“) esitavad hindamismeetodeid külma ilma rõivastuse jaoks.
8.6. Nii kuumade kui ka külmade keskkondade jaoks pakub ACGIH (vt lõik 4.4) üksikasju
töö- ja puhkeaja reiimidest.
9. Müra
9.1. Tavapäraselt mõõdetakse müra helilaine rõhuga. Kuna kõrv reageerib umbkaudselt
pigem rõhu logaritmile kui selle lineaarsele väärtusele, mõõdetakse müra intensiivsust
detsibellides (dB), mis seondub helirõhu ja minimaalselt tajutava helirõhu logaritmilise suhtega.
Samuti on kõrv mõnede sageduste suhtes tundlikum kui teiste suhtes, mistõttu mõõtmised ja KPd
käivad db(A)-des, mis arvestab kaalutud sagedusega. Kõik asutused määravad KP-d dB(A)-
69

des, mis on kohaldatavad 8-tunnisele kokkupuutele, andes valemi muude kokkupuuteperioodide
käsitlemiseks ning enamikel juhtudel ka KP haripunkti. Mõned asutused kohaldavad teatud
keskkondade suhtes rangemaid norme.
9.2. ISO 1999:1990 Acoustics – Determination of occupational noise exposure and
estimation of noise-induced hearing impairment („Akustika – kutsealase müraekspositsiooni
määramine ja mürast põhjustatud kuulmiskahjustuse hindamine“) esitab hinnangud
kuulmiskaotusele, mis tulenevad erinevatest kokkupuutetasemetest.
9.3. ISO 4871:1996 Acoustics- Declaration and verification of the noise emission values of
machinery and equipment („Akustika – masinate ja seadmete müraemissiooni väärtuste
deklareerimine ja verifitseerimine“).
9.4. ISO 9612:1997 Acoustics – Guidelines for the measurement and assessment of
exposure to noise in a working environment („Akustika – müraga kokkupuute mõõtmise ja
hindamise põhisuunad töökeskkonnas“).
9.5. ISO 7196: 1995 Acoustics – Frequency-weighting characteristics for infrasound
measurements („Akustika –sageduse suhtes kaalutud karakteristikud infrapunaheli mõõtmiseks“).
9.6. ISO 11690:1996 Acoustics – Recommended practice for the design of low-noise
workplaces containing machinery. Part I:Noise control strategies; Part 2: Noise control measures;
Part 3: Sound propagation and noise prediction in workrooms („Akustika – soovitatav praktika
masinaid sisaldavate väikese müraga töökohtade projekteerimiseks. 1.osa: Mürakontrolli
strateegiad; 2.osa: Mürakontrolli abinõud; 3.osa: Helilevi ja müra prognoosimine tööruumides“).
10. Vibratsioon
10.1. Vibratsiooni KP-ed antakse harilikult kiirenduse ruutkeskmisena, kasutades kaalutud
sagedust, et arvestada inimese vastupanuvõimega. Norm kehtib tavaliselt 8-tunnisele
kokkupuutele, andes valemi lühema või pikema ajavahemikuga piirväärtuse arvestamiseks.
10.2. Üle kogu keha leviva vibratsiooni puhul kehtivad piirväärtused vertikaalsuunalisele
komponendile (läbi pea ja jalgade), kahele selle suhtes täisnurksele teljele ning kõigi nende kolme
kaalutud kombinatsioonile. Üldised nõuded annab ISO 2631-1:1997 Mechanical vibration and
shock – Evaluation of human exposure to whole-body vibration – Part 1: General requirements
(„Mehhaaniline vibratsioon ja okk – inimkokkupuute hindamine üle kogu keha leviva vibratsiooni
suhtes – 1.osa: Üldnõuded“).
10.3. Käele üle kantud vibratsiooni puhul kehtivad piirväärtused kiirendusele (kasutades
kaalutud sagedust) piki kolme ortogonaaltelge, mille keskpunkt asub käe ja tööriista
kokkupuutepunktis. ISO 5349:1986 Mechanical vibration – Guidelines for the measurement and
the assessment of human exposure to hand-transmitted vibration („Mehhaaniline vibratsioon –
juhtnöörid käele ülekantava vibratsiooni mõõtmiseks ja inimkokkupuute hindamiseks“) on praegu
läbivaatamisel.
10.4. ISO 8041:1990 Human response to vibration – Measuring instrumentation („Inimese
reageering vibratsioonile – mõõteinstrumentaarium“)
70

Täiendavat lugemist
Asjakohaste konventsioonide ja soovituste loetelu
Konventsioonid
Nr Nimetus
115 Radiation Protection („Kiirguskaitse“), 1960
135 Workers’ Representatives („Töötajate esindajad“), 1971 14
136 Benzene („Benseen“), 1971
139 Occupational Cancer („Kutsekasvaja“), 1974
148 Working Environment (Air Pollution, Noise and Vibration) („Töökeskkond (õhusaaste,
müra ja vibratsioon)“), 1977
155 Occupational Safety and Health („Tööohutus ja töötervishoid“), 1981
161 Occupational Health Services (Töötervishoiu teenistused“), 1985
162 Asbestos („Asbest“), 1986
170 Chemicals („Kemikaalid“), 1990
177 Home Work („Kodutöö“), 1996
Soovitused
Nr Nimetus
114 Radiation Protection („Kiirguskaitse“), 1960
144 Benzene („Benseen“), 1971
147 Occupational Cancer („Kutsekasvaja“), 1974
156 Working Environment (Air Pollution, Noise and Vibration) („Töökeskkond (õhusaaste,
müra ja vibratsioon)“), 1977
164 Occupational Safety and Health („Tööohutus ja töötervishoid“), 1981
171 Occupational Health Services („Töötervishoiu teenistused“), 1985
14 Selle konventsiooni ratifitseerimine 1995.aasta detsembris jõustus Eesti suhtes 7.veebruaril 1996. Tõlkija märkus
71

172 Asbestos („Asbest“), 1986
177 Chemicals („Kemikaalid“), 1990
184 Home Work („Kodutöö“), 1996
ILO praktilised juhised 15
Protection of workers’ personal data („Töötajate isikuandmete kaitse“), 1997
Safety in the use of chemicals at work („Ohutus kemikaalide kasutamisel tööl“), 1993
Radiation protection of workers (ionizing radiations) („Töötajate kiirguskaitse (ioniseeriv kiirgus)“),
1997
Safety in the use of asbestos („Ohutus asbesti kasutamisel“), 1984
Protection of workers against noise and vibration in the working environment („Töötajate kaitse
müra ja vibratsiooni eest töökeskkonnas“), 1984
Occupational exposure to airborne substances harmful to health („Kutseekspositsioon õhus
leiduvate tervisele kahjulike ainete suhtes“), 1980
ILO tööohutuse ja töötervishoiu sari
ILO Technical and ethical guidelines for workers’ health surveillance („ILO tehniline ja eetiline
juhend töötajate tervisekontrolliks“), Nr 72, 1998
Safety in the use of radiofrequency dielectric heaters and sealers („Ohutus raadiosagedusega
dielektriliste soojendus-ja pitseerimisseadmete kasutamisel“), Nr 71, 1998
Visual display units: Radiation protection guidance („Kuvarid: kiirguskaitse juhend“), Nr 70, 1994
Protection of workers from power frequency electric and magnetic fields („Töötajate kaitse
võrgusagedusega elektri- ja magnetväljade eest“), Nr 69, 1994
The use of lasers in the workplace („Laserite kasutamine töökohal“), Nr 68, 1993
Dust control in the working environment (silicosis) („Tolmukontroll töökeskkonnas (silikoos)“), Nr
36, 1977
15
Lisaks nimetatutele on ILO üllitanud ka järgmised praktilised juhised:
• Recording and notification of occupationa accidents and l diseases.Code of practice („Tööõnnetuste ja
kutsehaigestumiste registreerimine ja teatavakstegemine“) (2002);
• Safety and health in opencast mines („Ohutus ja tervishoid avakaevandustes“) (1991);
• Safety and health in forestry work („Ohutus ja tervishoid metsatööl“) (1998). Tõlkija märkus.
72

Muud trükised
ILO Encyclopaedia of Occupational Health and Safety („ILO töötervishoiu ja -ohutuse
entsüklopeedia“), 1998
Hazard Prevention and Control in the Working Environment: Airbone Dust. Occupational and
Environmental Series, World Health Organization („Ohuennetus ja -kontroll töökeskkonnas: õhus
leiduv tolm. Töö- ja keskkonnaalane sari, Maailma Terviseorganisatsioon (WHO, Genf, 1999).
73

Lisa 2
Tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemide põhisuunad
(ILO-OSH 2001)
Eessõna
Töötajate kaitse tööga seotud haiguste ja vigastuste eest moodustab osa ILO
ajaloolisest mandaadist. Haigused ja vigastused ei sobi tööga kokku, vaesus ei saa
õigustada töötajate ohutuse ja tervishoiu ignoreerimist. ILO esmane eesmärk on
edendada naiste ja meeste võimalusi saada vabaduse, võrdsuse, turvalisuse ja
inimväärikuse tingimustes endale korralik tootlik töökoht. Oleme selle kokku võtnud
mõistega „inimväärne töö“. Inimväärne töö on ohutu töö. Ja ohutu töö on alati
tootlikkuse ja majanduse kasvu positiivne tegur.
Tänapäeva tehnoloogiline areng ja tugev konkurentsisurve toovad kiireid muutusi
töötingimustesse, tööprotsessi ja -korraldusse. Õigusaktid on küll olulise tähtsusega,
kuid iseenesest ebapiisavad nendele muutustele reageerimiseks või uute ohtude ja
riskidega sammu pidamiseks. Organisatsioonid peavad suutma jätkuvalt maadelda ka
tööohutuse ja töötervishoiu probleemidega, et rajada tõhus vastutoime dünaamilistele
juhtimisstrateegiatele. Käesolev „Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide
põhisuunad“ toetab seda püüdlust.
Põhisuunad valmistati ette laiapõhjalise lähenemisviisi põhjal, kaasates ILO ja tema
kolmepoolse koosluse ning muud huvipooled. Samuti vormiti need rahvusvaheliselt
kokku lepitud tööohutus- ja -tervishoiu põhimõtete järgi nagu need on defineeritud
asjakohastes rahvusvahelistes tööstandardites. Järelikult annavad põhisuunad
unikaalse ja võimsa vahendi jätkukestva ohutuskultuuri arendamiseks ettevõtetes ja
väljaspool neid. Töötajad, organisatsioonid, ohutus- ja tervishoiusüsteemid ning
keskkond saavad kõik kasu.
ILO on rõõmus, et juhtis nende põhisuundade väljatöötamist. Olen veendunud, et
neist saab hindamatu abivahend tööandjatele ja töötajatele ning nende organisatsioonidele,
riigiasutustele ja kõigile neile, kellel on oma roll selle tagamisel, et töökoht oleks ohutu ja
tervislik paik.
Juan Somavia
Peadirektor
74

Sissejuhatus
Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide juurutamise positiivset mõju
organisatsiooni tasandil nii ohtude ja riskide vähendamist kui ka tootlikkust silmas pidades
tunnistavad nüüd valitsused, tööandjad ja töötajad.
Käesolevad tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide põhisuunad on välja
töötanud Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) vastavalt rahvusvaheliselt kokku lepitud,
ILO kolmepoolse koosluse määratletud põhimõtetele. Kolmepoolne lähenemine annab
tugevuse, paindlikkuse ja asjakohase aluse jätkusuutliku ohutuskultuuri arenguks
organisatsioonis. ILO on välja töötanud tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide
vabatahtlikud põhisuunad, mis peegeldavad ILO väärtusi ja vahendeid, mis on olulised
töötajate ohutuse ja tervise kaitseks.
Põhisuundade praktilised soovitused on mõeldud kasutamiseks kõigile neile, kellel on
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimise alaseid kohustusi. Põhisuunad ei ole õiguslikult
siduvad ega ole mõeldud asendama siseriiklikke seadusi, määrusi või heakskiidetud
standardeid. Nende rakendamine ei nõua sertifitseerimist.
Tööandja vastutab töötervishoiu ja tööohutuse eest, temal on kohustus seda korraldada.
Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi rakendamine on selle kohustuse täitmisel
kasulik lähenemisviis. ILO on need põhisuunad kavandanud praktilise abivahendina
abiorganisatsioonidele ja pädevatele asutustele, saavutamaks tööohutus- ja
töötervishoiutegevuse pidev täiustamine.
1. Eesmärgid
1.1. Käesolevad põhisuunad peaksid panustama töötajate kaitsmisse ohtude eest
ning tööga seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste, intsidentide ja surmajuhtumite
kõrvaldamisse.
1.2. Riiklikul tasandil:
(a) tuleks põhisuundi kasutada tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide
riikliku võrgustiku loomiseks, mida eelistatavalt toetavad riigisisesed õigusnormid;
(b) peaksid põhisuunad andma juhise vabatahtliku korra väljaarendamiseks, et
tugevdada vastavust määruste ja normidega, mis viivad tööohutus- ja
töötervishoiutegevuse pidevale täiustamisele; ja
(c) peaksid põhisuunad andma juhise nii tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemide alaste riiklike kui ka kohandatud põhisuundade
väljatöötamiseks, et asjakohaselt reageerida organisatsioonide tõelistele
vajadustele kooskõlas nende suuruse ja tegevuse laadiga.
1.3. Organisatsiooni tasandil on põhisuunad mõeldud:
75

(a) juhtnööride andmiseks, kuidas tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi
elemendid lõimida organisatsiooni strateegia ja juhtimiskorra komponendina; ja
(b) kõigi organisatsiooni liikmete, iseäranis tööandjate, omanike, juhtkonna,
töötajate ja nende esindajate asjakohaste tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimispõhimõtete ning -meetodite rakendamise motiveerimiseks, et pidevalt
täiustada tööohutus- ja töötervishoiualast tegevust .
2. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide riiklik
võrgustik
2.1. Riiklik poliitika
2.1.1. Organisatsioonide tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide loomise ja
edendamise riikliku siduspoliitika formuleerimiseks, rakendamiseks ja
perioodiliseks läbivaatamiseks tuleks asjakohasel viisil nimetada pädev
asutus või asutused. Seda tuleks teha kõige esinduslikemate tööandjate
ja töötajate organisatsioonidega, vajadusel ka teiste asutustega konsulteerides.
2.1.2. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide riiklik poliitika peaks
kehtestama üldpõhimõtted ja protseduurid, et:
(a) edendada tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide rakendamist ja lõimimist
osana organisatsiooni üldjuhtimisest;
(b) hõlbustada ja täiustada tööohutus- ja töötervishoiutegevuse süstemaatilise
kindlaks määramise, planeerimise, rakendamise ja parandamise vabatahtlikke
kokkuleppeid riigi ja organisatsiooni tasandil;
(c) edendada töötajate ja nende esindajate osalemist organisatsiooni tasandil;
(d) rakendada jätkuvalt täiustusi vältimaks mittevajalikku bürokraatiat,
administreerimist ja kulutusi;
(e) edendada tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide koostöö- ja
toetuskorraldust organisatsiooni tasandil tööinspektsioonide, tööohutus- ja
töötervishoiu ning muude teenistuste kaudu, suunata nende tegevus sobivasse
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide struktuuri;
(f) hinnata sobiva ajavahemiku tagant riikliku poliitika ja struktuuri tõhusust;
(g) hinnata ja reklaamida sobilike vahendite abil tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemide tõhusust ja praktikat;
(h) tagada, et lepinguosalistele ja nende töötajatele kehtivad sama taseme tööohutus ja
töötervishoiunõuded kui töötajatele (sh ajutised töötajad), kelle on tööle võtnud
vahetult organisatsioon.
2.1.3. Riikliku poliitika ja selle rakenduskorralduse sidususe eesmärgil peaks pädev
76

asutus looma tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide riikliku struktuuri, et:
(a) kindlaks teha ja kehtestada riiklikku poliitikat ellu viima kutsutud eri asutuste
vastavad funktsioonid ja vastutus ning astuda asjakohaseid samme nendevahelise
vajaliku koordineerimise tagamiseks;
(b) välja anda ja perioodiliselt läbi vaadata tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemide vabatahtliku rakendamise ja süstemaatilise elluviimise alased
riiklikud põhisuunad organisatsioonides;
(c) vajadusel kehtestada kriteeriumid tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide
kohandatud põhisuundade ettevalmistamise ja edendamise eest vastutavate asutuste
nimetamisele ja vastavatele kohustustele;
(d) riikliku poliitika ellurakendamiseks tagada põhisuundade kättesaadavus
tööandjatele, töötajatele ja nende esindajatele.
2.1.4. Pädev asutus peaks korraldama ja andma tehniliselt usaldatavaid juhiseid
tööinspektsioonidele, tööohutus- ja töötervishoiuteenistustele ning teistele
tööohutuse ja töötervishoiuga tegelevatele avalikele või erateenistustele,
agentuuridele ja asutustele, kaasa arvatud tervishoiuteenuse pakkujad, et
julgustada ja aidata organisatsioonidel rakendada tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteeme.
2.2. Riiklikud põhisuunad
2.2.1. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide vabatahtliku rakendamise ja
süstemaatilise elluviimise alased riiklikud põhisuunad tuleks välja töötada 3. peatükis
äratoodud mudeli alusel, arvestades riigisiseste tingimustega.
2.2.2. ILO põhisuundade, riiklike põhisuundade ja kohandatud põhisuundade vahel peaks
eksisteerima põhimõtte ühtsus koos piisava paindlikkusega, võimaldamaks otsest või
kohandatud rakendamist organisatsiooni tasandil.
2.3. Kohandatud põhisuunad
2.3.1. Kohandatud põhisuunad, mis peegeldavad ILO põhisuundade üldeesmärke,
peaksid sisaldama riiklike põhisuundade üldelemente ja tuleks kavandada selliselt,
et need peegeldaksid organisatsioonide või organisatsioonide rühmade
konkreetseid tingimusi ja vajadusi, võttes iseäranis arvesse:
(a) nende suurust (suur, keskmine ja väike) ja infrastruktuuri;
(b) ohtude liiki ja riski astet.
77

3. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteem organisatsioonis
Tööohutus ja -tervishoid, sh tööohutus- ja töötervishoiunõuete vastavus
siseriiklikele õigusnormidele, on tööandja vastutus ja kohustus. Tööandja peaks üles
näitama tugevat juhivõimet ning pühendumist tööohutus- ja töötervishoiutegevusele
organisatsioonis ja vastavalt korraldama tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi
loomist. Süsteem peaks sisaldama poliitika, organiseerimise, planeerimise, rakendamise,
hindamise ja täiustamise põhielemente.
Poliitika
3.1. Tööohutuse ja töötervishoiu poliitika
3.1.1. Konsulteerides töötajate ja nende esindajatega, peaks tööandja välja töötama
kirjaliku tööohutuse ja töötervishoiu poliitika, mis peaks olema:
(a) organisatsiooni suhtes konkreetne ning kohane selle suurusele ja tegevuse laadile;
(b) napisõnaline, selgesti kirjutatud, kuupäevaga varustatud ning jõustatud tööandja
või organisatsiooni kõrgeima vastutava isiku allkirja või heakskiitmisega;
(c) edastatud kõigile töötajatele ning olema neile töökohal kergesti kättesaadav;
d) jätkusobilikkuse nimel läbi vaadatud;
(e) vajadusel tehtud kättesaadavaks asjaomastele välistele huvipooltele.
3.1.2. Miinimumina peaks tööohutuse ja töötervishoiu poliitika sisaldama järgmisi
tähtsamaid põhimõtteid ja eesmärke, milleks organisatsioon kohustub ja mis:
(a) kaitseb kõigi organisatsiooni liikmete ohutust ja tervist tööga seotud vigastuste,
tervisehäirete, haiguste ja intsidentide ennetamisega;
(b) on vastavuses asjakohaste siseriiklike tööohutuse ja töötervishoiu õigusnormide,
vabatahtlike programmide, tööohutus- ja töötervishoiualaste kollektiivlepingute ja
muude nõuetega, mida organisatsioon toetab;
(c) tagab, et töötajaid ja nende esindajaid konsulteeritakse ning julgustatakse neid
kõigis tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi elementides aktiivselt osalema;
(d) pidevalt muudab tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi tegevust paremaks.
3.1.3. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteem peaks olema ühilduv
organisatsiooni teiste juhtimissüsteemidega või neisse lõimitav.
78

3.2. Töötaja osalemine
3.2.1. Töötaja osalemine on organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi
oluline element.
3.2.2. Tööandja peaks tagama, et töötajate ning nende ohutus- ja tervishoiuvolinikega
konsulteeritakse, neid informeeritakse ja koolitatakse kõigis tööohutuse ja töötervishoiu
aspektides, sh tegevuse korraldamine hädaolukordades, mis seonduvad nende
tööga.
3.2.3. Tööandja peaks korraldama, et töötajatel ning nende ohutus- ja tervishoiuvolinikel
oleks aega ja vahendeid tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi organiseerimis-,
planeerimis- ja rakendamis-, hindamis- ning täiustamisprotsessis aktiivselt osaleda.
3.2.4. Vajadusel peaks tööandja tagama kooskõlas riigi õigusnormidega ohutus- ja
tervishoiukomisjoni loomise ja tõhusa toimimise ning töötajate ohutus- ja tervishoiuvolinike
tunnustamise.
Korraldus
3.3. Vastutus ja aruandekohustus
3.3.1. Üldvastutus töötajate tööohutuse ja töötervishoiu eest peaks kuuluma tööandjale,
kes juhib tööohutus- ja töötervishoiutegevust organisatsioonis.
3.3.2. Tööandja ja kõrgem juhtkond peaks jaotama vastutuse, aruandekohustuse ja
volitused tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi arendamise, rakendamise ja
toimimise ning asjakohaste tööohutuse ja töötervishoiu eesmärkide saavutamise
eest. Tuleks kehtestada struktuurid ja protsessid, mis:
(a) tagavad, et tööohutus ja töötervishoid on juhtimiskohustus, mida tuntakse ja
aktsepteeritakse kõigil tasanditel;
(b) määratlevad ja edastavad organisatsiooni liikmetele nende isikute vastutuse,
aruandekohustuse ja volitused, kes tuvastavad, hindavad ja kontrollivad tööohutuse ja
töötervishoiu ohte ning riske;
(c) vajadusel näevad ette tõhusa järelevalve, tagamaks töötajate ohutuse ja tervise
kaitse;
(d) aitavad kaasa organisatsiooni liikmete, sh töötajate ja nende esindajate vahelisele
koostööle ja suhtlemisele, rakendamaks organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemi elemente;
(e) täidavad tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi põhimõtteid, mis vajadusel
sisalduvad asjakohastes riiklikes põhisuundades, kohandatud põhisuundades või
vabatahtlikes programmides, mida organisatsioon toetab;
79

(f) kehtestavad ja rakendavad selge tööohutuse ning töötervishoiu poliitika ja
mõõdetavad eesmärgid;
(g) kehtestavad tõhusa korra tööga seotud ohtude ja riskide tuvastamiseks ja
kõrvaldamiseks või kontrollimiseks ning edendavad töötervishoidu;
(h) kehtestavad ennetus- ja terviseedendamise programmi;
(i) tagavad tõhusa korra töötajate ja nende esindajate täielikuks osalemiseks
tööohutuse ja töötervishoiu poliitika rakendamisel;
(j) annavad vastavaid vahendeid tagamaks, et tööohutuse ja töötervishoiu eest
vastutavad isikud (sh ohutus- ja tervisekomisjon) saaksid oma ülesandeid
korralikult täita;
(k) tagavad tõhusa korra töötajate ja nende esindajate täielikuks osalemiseks ohutus- ja
tervisekomisjonis, kui see on olemas.
3.3.3 Vajadusel tuleks määrata kõrgema juhtkonna tasemel isik või isikud, kes omavad
vastutust, aruandekohustust ja volitusi:
(a) tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi arendamiseks, rakendamiseks,
perioodiliseks läbivaatamiseks ja hindamiseks;
(b) tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi toimimise kohta kõrgemale
juhtkonnale perioodiliseks teatamiseks;
(c) kõigi organisatsiooni liikmete osalemise edendamiseks.
3.4. Pädevus ja koolitus
3.4.1. Tööandja peaks määratlema vajalikud tööohutuse ja töötervishoiu pädevusnõuded,
samuti tuleks kehtestada ja toetada korda, et kõik inimesed oleksid pädevad järgima ohutusja
tervishoiuaspekte oma ülesannete ja kohustuste täitmisel.
3.4.2. Tööandja peaks omama küllaldast tööohutuse ja töötervishoiu pädevust või
omama sellele ligipääsu, et tuvastada ja kõrvaldada või kontrollida tööga seotud
ohte ja riske ning rakendada tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi.
3.4.3. Lõigus 3.4.1 viidatud korra alusel peaksid koolitusprogrammid:
(a) hõlmama kõiki organisatsiooni liikmeid, kui see on asjakohane;
(b) kuuluma elluviimisele kogenud inimeste poolt;
(c) pakkuma vastava ajavahemiku tagant tõhusat ja ajakohast esma- ja
täiendkoolitust;
(d) sisaldama osavõtjate hinnangut koolitusest arusaamise ja selle kinnistamise kohta;
80

(e) kuuluma regulaarsele läbivaatamisele. Läbivaatus peaks hõlmama ohutus- ja
tervisekomisjoni, kui see on olemas, ja koolitusprogramme, neid vajadusel muutes, et tagada
nende asjakohasus ja tõhusus;
(f) olema vajadusel ja kooskõlas organisatsiooni tegevuse ulatuse ning laadiga
dokumenteeritud.
3.4.4. Koolitust tuleks anda kõigile osavõtjatele tasuta, võimalusel peaks see aset
leidma töö ajal.
3.5. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi
dokumentatsioon
3.5.1. Vastavalt organisatsiooni tegevuse ulatusele ja laadile tuleks sisse seada ja pidada
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi dokumentatsiooni, mis võib hõlmata:
(a) organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu poliitikat ja eesmärke;
(b) tööohutuse ja töötervishoiu juhtimisrolli ja vastutuse paiknemist tööohutuse ja
töötervishoiu juhtimissüsteemi rakendamiseks;
(c) olulisi tööohutuse ja töötervishoiu ohte/riske, mis tulenevad organisatsiooni
tegevusest, samuti nende ennetamise ja kontrolli korraldust;
(d) tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi struktuuris kasutatavaid
korraldusvõtteid, protseduure, juhendeid või muid sisedokumente.
3.5.2. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi dokumentatsioon tuleks:
(a) selgesti kirja panna ning esitada viisil, millest selle kasutajad aru saavad;
(b) perioodiliselt läbi vaadata ja vajadusel ümber töötada ning see peaks olema edastatud ja
kergesti juurdepääsetav kõigile asjaomastele organisatsiooni liikmetele või neile, keda see
puudutab.
3.5.3. Kohapeal ja vastavalt organisatsiooni vajadustele tuleks sisse seada, hallata ja
säilitada tööohutuse ja töötervishoiu dokumente. Need peaksid olema
identifitseeritavad ja jälitatavad, nende säilitamisaeg tuleks täpsustada.
3.5.4 Töötajatel peaks olema õigus juurdepääsuks nende töökeskkonda ja tervist
puudutavatele dokumentidele, austades konfidentsiaalsuse vajadust.
3.5.4. Tööohutuse ja töötervishoiu dokumendid võivad sisaldada:
(a) dokumente, mis tulenevad tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi
rakendamisest;
(b) tööga seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste ja intsidentide dokumentatsiooni;
(c) dokumente, mis tulenevad tööohutust ja töötervishoidu käsitlevatest riigisisestest
81

õigusaktidest;
(d) töötajate ohukahjuteguritega kokkupuute, töökeskkonna ja töötajate tervisekontrolli
dokumentatsiooni;
(e) nii aktiivse kui ka reageeriva seire dokumente.
3.6. Kommunikatsioon
3.6.1. Tuleks kehtestada ja järgida vastavat korda ning protseduure:
(a) tööohutuse ja töötervishoiuga seotud sise- ja välisteadete kättesaamiseks,
dokumenteerimiseks ja vastamiseks;
(b) tööohutus- ja töötervishoiu info sisemise edastamise tagamiseks organisatsiooni
vastavate tasandite vahel;
(c) tagamaks, et saadakse kätte, kaalutakse ja reageeritakse töötajate ja nende
esindajate muredele, ettepanekutele ja panusele tööohutus- ja töötervishoiualastes
küsimustes.
Planeerimine ja rakendamine
3.7. Esmane ülevaatus
3.7.1. Organisatsioonide olemasolevat tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi ja
asjakohast korraldust tuleks vajadusel hinnata esmase ülevaatusega. Juhul, kui
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi ei ole või kui organisatsioon
on äsja loodud, peaks esmane ülevaatus olema aluseks tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemi loomisele.
3.7.2. Esmase ülevaatuse peaksid läbi viima pädevad isikud, konsulteerides vajadusel
töötajate ja/või nende esindajatega. Esmane ülevaatus peaks:
(a) kindlaks tegema kehtivad kohaldatavad riigisisesed õigusaktid, riigisisesed ja
kohandatud põhisuunad, vabatahtlikud programmid ja muud nõuded, mida organisatsioon
toetab;
(b) tuvastama, ennetama ja hindama ohte ja riske ohutusele ning tervisele, mis
tulenevad olemasolevast või kavatsetavast töökeskkonnast ning töökorraldusest;
(c) kindlaks määrama, kas planeeritav või olemasolev järelevalve on küllaldane
ohtude kõrvaldamiseks või riskide ohjamiseks;
(d) analüüsima töötajate tervisekontrolli andmeid.
3.7.3. Esialgse ülevaatuse tulemus tuleks:
82

(a) protokollida;
(b) võtta aluseks tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemiga seonduvate otsuste
tegemisel;
(c) võtta võrdluse aluseks, mille suhtes organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemi edasist täiustamist mõõta.
3.8. Süsteemi planeerimine, arendamine ja rakendamine
3.8.1. Planeerimise eesmärk on luua tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteem, mis
toetab:
(a) miinimumina vastavust riigisisestele õigusaktidele;
(b) organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi elemente;
(c) tööohutus- ja töötervishoiu tegevuse jätkuvat parandamist.
3.8.2. Tuleks korraldada tööohutuse ja töötervishoiu küllaldane ja asjakohane planeerimine,
tuginedes esmase ja järgnevate ülevaatuste tulemustele või muudele käepärastele
andmetele. Planeerimiskord peaks panustama tööohutuse ja töötervishoiu kaitsesse ning
sisaldama:
(a) vajadusel organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu eesmärkide selget määratlemist,
prioriteetide asetamist ja kvantifitseerimist;
(b) kava ettevalmistamist iga eesmärgi saavutamiseks koos kindlaks määratud vastutuse ja
selgete täitmiskriteeriumidega, mis osutavad, mida tuleb teha, kelle poolt ja millal;
(c) mõõtmiskriteeriumide valikut kinnitamaks, et eesmärgid on saavutatud;
(d) vajadusel küllaldaste ressursside (sh inim- ja finantsressursid ning tehniline
toetus) andmist.
3.8.3. Organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu planeerimiskorraldus peaks hõlmama
kõigi tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi elementide arendamist ning
rakendamist nii nagu seda on kirjeldatud peatükis 3.
3.9. Tööohutuse ja töötervishoiu eesmärgid
3.9.1. Kooskõlas tööohutuse ja töötervishoiu poliitikaga ja tuginedes esmasel või
järgnevatel ülevaatustel, tuleks kehtestada mõõdetavad tööohutuse ja töötervishoiu
eesmärgid, mis on:
(a) organisatsiooni suhtes konkreetsed ja asjakohased ning kooskõlas selle suuruse
ja tegevuse laadiga;
83

(b) kooskõlas asjakohaste rakendatavate õigusnormidega, samuti organisatsiooni
tehniliste ja ärikohustustega seoses tööohutuse ja töötervishoiuga;
(c) keskendunud töötajate tööohutuse ja töötervishoiu kaitse jätkuvale parandamisele, et
saavutada parim tulemus tööohutuse ja töötervishoiu arendamisel ;
(d) realistlikud ja saavutatavad;
(e) dokumenteeritud ning edastatud organisatsiooni kõigile asjakohastele funktsioonidele ja
tasanditele;
(f) perioodiliselt hinnatud ja vajadusel ajakohastatud.
3.10. Ohuennetus
3.10.1. Ennetus- ja kontrollimeetmed
3.10.1.1. Tuvastada tuleks ohud ja riskid töötajate ohutusele ja tervisele ning neid
jooksvalt hinnata. Ennetus- ja kaitsemeetmeid tuleks rakendada järgmises prioriteetsuse
järjekorras:
(a) kõrvaldada oht/risk;
(b) tehniliste kontrolli- või organisatoorsete meetmete kaudu kontrollida ohtu/riski
selle tekkeallikas;
(c) minimeerida oht/risk ohutu töö süsteemide kavandamise abil, mis sisaldavad
halduskontrolli meetmeid;
(d) kui jääkohte/-riske ei saa kollektiivmeetmete abil kontrolli alla võtta, peaks tööandja
andma tasuta asjakohased isikukaitsevahendid (sh rõivad) ning rakendama meetmeid nende
kasutamiseks ja hooldamiseks.
3.10.1.2. Kehtestada tuleks ohuennetus- ja kontrolliprotseduurid või kord:
(a) mille organisatsioon peaks kohandama esinevate ohtude ja riskidega;
(b) mille vajadusel peaks tavalises korras üle vaatama ja muutma;
(c) mis peaksid vastama siseriiklikele õigusaktidele ning peegeldama head tava;
(d) mille juures tuleks arvestada teadmiste hetketaset, sh informatsiooni või aruanded
sellistelt organisatsioonidelt nagu tööinspektsioon, tööohutuse ja töötervishoiu teenistused
ning vajadusel muud talitused.
3.10.2. Muudatuste juhtimine
3.10.2.1. Hinnata tuleks sisemiste muudatuste ( personaliga seoses või uute protsesside,
84

töövõtete, organisatsiooni struktuuride või varade tõttu) ja väliste muudatuste (näiteks
riigisiseste õigusaktide muutmise, organisatsioonilise liitumise, tööohutuse ja töötervishoiu
alaste teadmiste ning tehnoloogia arengu tulemusena) mõju tööohutusele ja töötervishoiule,
enne muudatuste sisseviimist tuleks astuda vastavaid ennetavaid samme.
3.10.2.2. Töökoha ohu tuvastamist ja riski hindamist tuleks teha enne mis tahes muutmist või
uute töömenetluste, materjalide, protsesside või mehhanismide kasutusele võtmist. Sellist
hindamist tuleks teha konsulteerides ja kaasates töötajaid ja nende esindajaid ning, kui see
osutub vajalikuks, ohutus- ja tervisekomisjoni.
3.10.2.3. „Muudatusotsuse“ rakendamine peaks tagama, et kõik organisatsiooni liikmed,
keda see mõjutab, oleksid korralikult informeeritud ja koolitatud.
3.10.3. Hädaolukorra ennetamine, selleks valmisolek ja reageerimine
3.10.3.1. Tuleks kehtestada ja rakendada hädaolukorra ennetamise, valmisoleku ja
reageerimise kord. See kord peaks tuvastama õnnetuste ja hädaolukordade potentsiaali ning
hindama nendega seotud tööohutuse ja töötervishoiu riske. Kord tuleks luua kooskõlas
organisatsiooni suuruse ja tegevuse laadiga ja see peaks:
(a) tagama, et kõigi inimeste kaitseks hädaolukorra puhul töökohal nähakse ette
vajalik info, sisekommunikatsioon ja koordineerimine;
(b) andma infot ja olema ühenduses asjaomaste pädevate asutuste,
naabruskonna ja hädaolukordadele reageerimise talitustega;
(c) olema suunatud esma- ja meditsiinilisele abile, tuletõrjele ja kõigi inimeste
evakueerimisele töökohast;
(d) pakkuma asjakohast infot ja koolitust kõigile organisatsiooni liikmetele kõigil
tasanditel, sh regulaarsed hädaolukorra ennetamise treeningud, valmisoleku ja
sellele reageerimise protseduurid.
3.10.3.2. Hädaolukorra ennetamise, selleks valmisoleku ja reageerimise kord tuleks
kehtestada koostöös väliste hädaabi talituste ja teiste organitega, kui
see on otstarbekas.
3.10.4. Hange
3.10.4.1. Tuleks kehtestada kindlad protseduurid ja neid kasutada tagamaks, et :
(a) organisatsiooni vastavus ohutus- ja tervishoiunõuetega oleks tuvastatud,
hinnatud ja seostatud ostu ja liisingu tehnilise andmestikuga;
(b) riigisisesed õigusaktid ja organisatsiooni tööohutus- ja töötervishoiunõuded
oleksid kindlaks tehtud enne kaupade ja teenuste hanget;
(c) enne nõuete rakendamist astutakse samme nendega vastavuse saavutamiseks.
85

3.10.5. Alltöövõtulepingu sõlmimine
3.10.5.1. Organisatsiooni ohutus- ja tervishoiunõuete või vähemalt nende ekvivalendi
rakendamise tagamiseks alltöövõtjate ja nende töötajate suhtes tuleks kehtestada ja
kasutada kindlat korda.
3.10.5.2. Organisatsiooni territooriumil töötavate alltöövõtjate jaoks kehtiv kord peaks:
(a) alltöövõtjate hindamiseks ja väljavalimiseks sisaldama tööohutuse ja töötervishoiu
menetluskriteeriumeid;
(b) enne töö alustamist kehtestama organisatsiooni vastavate tasandite ja alltöövõtja vahelise
tõhusa püsisuhtlemise ja -kooskõlastamise. See peaks sisaldama ohtudest teatamise ning
nende ennetus- ja järelevalvemeetmete sätteid;
(c) sisaldama alltöövõtja töötajate tööga seotud vigastustest, tervisehäiretest, haigustest ja
intsidentidest teatamise korda, kui nad teevad tööd organisatsioonile;
(d) enne töö alustamist ja selle käigus pakkuma vajadusel alltöövõtjatele või nende töötajatele
asjakohaseid töökohaga seotud ohutus- ja töötervishoiuteadmisi ning koolitust;
(e) regulaarselt seirama alltöövõtja tööohutus- ja töötervishoiutegevuse organiseerimist
territooriumil;
(f) tagama, et alltöövõtja(d) järgiksid tööohutuse ja töötervishoiu protseduure ning korraldust
territooriumil.
Hindamine
3.11. Seire ja mõõtmiste teostamine
3.11.1. Tavakorras tuleks välja töötada, kehtestada ja perioodiliselt üle vaadata seire,
mõõtmise ning tööohutus- ja töötervishoiutegevuse registreerimise protseduurid.
Juhtimisstruktuuris tuleks määrata eri tasandite seire eest vastutus, aruandekohustus ja
volitused.
3.11.2. Tegevusmõõdikute valik peaks vastama organisatsiooni suurusele ja tegevuslaadile
ning tööohutuse ja töötervishoiu eesmärkidele.
3.11.3. Arvestada tuleks nii kvalitatiivsete kui ka kvantitatiivsete mõõtmistega kooskõlas
organisatsiooni vajadustega. Need peaksid:
(a) tuginema organisatsioonis tuvastatud ohtudel ja riskidel, tööohutuse ja
töötervishoiu poliitikaga lubatul ning eesmärkidel;
86

(b) toetama organisatsiooni hindamisprotsessi, sh juhtimise ülevaatust.
3.11.4. Seire ja mõõtmise teostamine peaks:
(a) leidma kasutust kui vahend selleks, et kindlaks teha, missuguses ulatuses
viiakse ellu tööohutuse ja töötervishoiu poliitikat ning eesmärke ja kontrollitakse riske;
(b) sisaldama nii aktiivset kui ka reageerivat seiret, ning tuginema mitte üksnes
tööga seotud vigastuste, tervisehädade, haiguste ja intsidentide statistikal;
(c) olema dokumenteeritud.
3.11.5. Seire peaks andma:
(a) tagasisidet tööohutus- ja töötervishoiutegevuse kohta;
(b) infot, et kindlaks teha, kas ohu ja riski tuvastamise, ennetamise ja kontrolli
igapäevane korraldus on paigas ja toimib tõhusalt;
(c) aluse ohu tuvastamise ja riskikontrolli ning tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemi kohta tehtavateks otsusteks.
3.11.6. Aktiivne seire peaks sisaldama elemente, mis on vajalikud proaktiivsele
süsteemile ning peaks hõlmama:
(a) teostusmõõdikud ja eesmärgid kehtestanud eriplaanide täitmise seiret;
(b) töösüsteemide, territooriumi, seadmete ja inventari süstemaatilist inspekteerimist;
(c) töökeskkonna, sh töökorralduse järelevalvet;
(d) vajadusel töötajate tervisekontrolli sobiva meditsiiniseire või töötajate perioodiliste
tervisekontrollide kaudu, avastamaks varases staadiumis tervisekahjustuse
märgid ja sümptomid, et määrata ennetus- ja kontrollimeetmed;
(e) vastavust kohaldatavate riigisiseste õigusaktide, kollektiivlepingute ja muude
tööohutus- ja töötervishoiualaste kohustustega, mille suhtes organisatsioon on
toetust väljendanud.
3.11.7. Reageeriv seire peaks sisaldama alljärgnevat tuvastamist, teatamist ja uurimist:
(a) tööga seotud vigastused, tervisehädad (tervisehäired) (sh haiguste tõttu töölt
puudumiste koonddokumentide seire), haigused ja intsidendid;
(b) muud kulutused (näiteks vara hävimine);
(c) puudulik ohutus- ja tervishoiualane tegevus, puudused tööohutuse ja
töötervishoiu juhtimissüsteemis;
(d) töötajate rehabilitatsiooni- ja tervisetaastusprogrammid.
87

3.12. Tööga seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste ja
intsidentide uurimine, nende mõju ohutus- ja töötervishoiutegevusele
3.12.1. Tööga seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste ja intsidentide alg- ja
aluspõhjuste uurimine peaks tuvastama mis tahes vajakajäämised
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemis ning see uurimine tuleks
dokumenteerida.
3.12.2. Sääraseid uurimisi peaksid teostama pädevad isikud töötajate ja
nende esindajate asjakohasel osalemisel.
3.12.3. Uurimiste tulemused tuleks edastada ohutus- ja tervisekomisjonile, kui see on
olemas, ning komisjon peaks andma asjakohaseid soovitusi.
3.12.4. Lisaks ohutus- ja tervisekomisjoni mis tahes soovitustele tuleks uurimistulemused
edastada asjaomastele isikutele korrigeerivaks tegevuseks, mida hõlmab juhtimisülevaatus ja
millega arvestatakse tegevuse jätkuval parandamisel.
3.12.5. Sellistest uurimistest tulenevat korrigeerivat tegevust tuleks rakendada tööga
seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste ja intsidentide kordumise vältimiseks.
3.12.6. Organisatsiooniväliste uurimisasutuste nagu inspektsioonid ja sotsiaalkindlustuse
asutused, koostatud aruanded peaksid mõju avaldama samal moel nagu siseuurimisedki,
arvestades konfidentsiaalsusküsimustega.
3.13. Audit
3.13.1. Tuleks kehtestada kord perioodiliste auditite juhtimiseks, et kindlustada
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi ja selle elementide paikapidavus
ning et nad oleksid küllaldased ja tõhusad töötajate ohutuse ja tervise kaitsmiseks ning
intsidentide ärahoidmiseks.
3.13.2. Tuleks välja töötada auditipoliitika ja -programm, mis sisaldab audiitori
pädevusmääratlust, auditi rakendusala, auditite sagedust, auditi metoodikat ja
aruandlust.
3.13.3. Audit sisaldab organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi
elementide või vajadusel teatud hulga elementide hinnangut. Audit peaks
hõlmama:
(a) tööohutuse ja töötervishoiu poliitikat;
(b) töötaja osalemist;
(c) vastutust ja aruandekohustust;
(d) pädevust ja koolitust;
88

(e) tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi dokumentatsiooni;
(f) suhtlemist;
(g) süsteemi planeerimist, arendamist ja rakendamist;
(h) ennetus- ja kontrollimeetmeid;
(i) muudatuste juhtimist;
(j) hädaolukorra ennetamist, selleks valmisolekut ja sellele reageerimist;
(k) hanget;
(l) alltöövõtulepingu sõlmimist;
(m) seiret ja mõõtmise teostamist;
(n) tööga seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste ja intsidentide uurimist ning
nende mõju ohutus- ja tervishoiutegevusele;
(o) auditit;
(p) juhtimise ülevaatust;
(q) ennetus- ja korrigeerivat tegevust;
(r) pidevat täiustamist;
(s) mis tahes muid auditikriteeriumeid või -elemente, mis võivad osutuda asjakohaseks.
3.13.4. Auditi järeldused peaksid kindlaks määrama, kas rakendatud tööohutuse ja
töötervishoiu juhtimissüsteemi elemendid või teatud hulk elemente:
(a) on organisatsiooni tööohutus- ja töötervishoiupoliitika ja eesmärkide rahuldamiseks
tõhusad;
(b) on töötajate täieliku kaasamise edendamiseks tõhusad;
(c) reageerivad tööohutus- ja töötervishoiutegevuse hindamise ja eelnevate auditite
tulemustele;
(d) võimaldavad organisatsioonil saavutada vastavust asjakohaste siseriiklike
õigusaktidega;
(e) täidavad pideva täiustamise ja parima tööohutuse ja töötervishoiu tava eesmärke.
3.13.5. Auditeid peaksid juhtima organisatsiooni suhtes sise- või välisringist pärit pädevad
isikud, kes on sõltumatud auditeeritavast tegevusest.
3.13.6. Auditi tulemused ja järeldused tuleks edastada neile, kes vastutavad korrigeeriva
tegevuse eest.
89

3.13.7. Audiitori valiku ja töökoha auditi (sh tulemuste analüüs) kõigi etappide alased
konsultatsioonid toimuvad vajadusel töötajate osalemisel.
3.14. Juhtimisülevaatus
3.14.1. Juhtimisülevaatus peaks:
(a) hindama tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi üldstrateegiat, et teha kindlaks, kas
see rahuldab planeeritud tegevuse eesmärke;
(b) hindama tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi võimet rahuldada organisatsiooni ja
selle huvirühmade (sh oma töötajad ja valitsusasutused)
üldvajadusi;
(c) hindama tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi (sh tööohutus- ja
töötervishoiupoliitikat ja eesmärke) muutmise vajadust;
(d) kindlaks tegema, missugust tegevust on vaja mis tahes puuduste õigeaegseks
heastamiseks (kõrvaldamiseks), kaasa arvatud organisatsiooni juhtimisstruktuuri
muude aspektide kohandamine ja mõõtmiste teostamine;
(e) andma tagasisidet juhtkonnale (sh prioriteetide määratlemine) mõistlikuks
planeerimiseks ja pidevaks täiustamiseks;
(f) hindama arengut organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu eesmärkide suunas
ning korrektiivtegevust;
(g) hindama järgimistegevuse tõhusust varasemate juhtimise ülevaatuste suhtes.
3.14.2. Tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi tööandja või kõrgeima
aruandekohustusliku isiku poolsete perioodiliste ülevaatuste sagedus ja rakendusala tuleks
määratleda kooskõlas organisatsiooni vajaduste ja tingimustega.
3.14.3. Juhtimisülevaatus peaks arvesse võtma:
(a) tööga seotud vigastuste, tervisehäirete, haiguste ja intsidentide uurimiste
tulemusi, seire ja mõõtmiste teostamist ning audititegevust;
(b) täiendavaid sisemisi ja väliseid sisendeid, samuti ka muudatusi (kaasa arvatud
organisatsioonilised muudatused), mis võiksid mõjutada tööohutuse ja
töötervishoiu juhtimissüsteemi.
3.14.4. Juhtimisülevaatuse tulemused tuleks protokollida ning ametlikult edastada:
(a) isikutele, kes vastutavad tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi vastavate
elementide eest, et nad võiksid astuda asjakohaseid samme;
(b) ohutus- ja tervisekomisjonile, töötajatele ning nende esindajatele.
90

Täiustustegevus
3.15. Ennetus- ja korrektiivtegevus
3.15.1. Tuleks kehtestada ja rakendada ennetus- ja korrektiivtegevuse kord, mis
tuleneb tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi seire ja mõõtmiste
teostamisest, tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi audititest ja
juhtimisülevaatustest. See kord peaks sisaldama:
(a) asjakohaste tööohutuse ja töötervishoiu regulatsioonide ja/või tööohutuse
ja töötervishoiu juhtimissüsteemi korralduse mis tahes mittevastavuse
peamiste põhjuste kindlakstegemist ja analüüsimist;
(b) korrektiiv- ja ennetustegevuse algatamist, planeerimist, rakendamist ja
tõhususe kontrollimist ning dokumenteerimist, kaasa arvatud muudatused
tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi enda suhtes.
3.15.2. Kui tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemi hindamine või muud allikad
näitavad, et ohtude ja riskide ennetus- ja kaitsemeetmed on mitteküllaldased või
tõenäoliselt muutuvad ebapiisavaks, tuleks vastavalt tunnustatud ennetus- ja
kontrollimeetmete hierarhiale võtta kasutusele õigeaegselt meetmeid, need
lõpule viia ja vajadusel dokumenteerida.
3.16. Pidev täiustamine
3.16.1. Tuleks kehtestada ja rakendada kord tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimissüsteemi asjakohaste elementide ning kogu süsteemi pidevaks
täiustamiseks. See kord peaks arvesse võtma:
(a) organisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu eesmärke;
(b) ohu ja riski tuvastamise ning hindamise tulemusi;
(c) seire ja mõõtmiste teostamise tulemusi;
(d) tööga seotud vigastuste, haiguste, tervisehäirete ja intsidentide uurimist, auditite tulemusi
ja soovitusi;
(e) juhtimisülevaatuse tulemusi;
(f) kõigi organisatsiooni liikmetepoolseid (sh ohutus- ja tervisekomisjon, kui see on
olemas) täiustamissoovitusi;
(g) muudatusi siseriiklikes õigusaktides, vabatahtlikes programmides ja
91

kollektiivlepingutes;
(h) uut asjakohast teavet;
(i) tervisekaitse ja -edendamise programmide tulemusi.
3.16.2. Organisatsiooni ohutus- ja töötervishoiuprotsesse ning nende teostamist tuleks
võrrelda teistega selleks, et täiustada tööohutus- ja töötervishoiutegevust.
92