Dirigeerimisest - Tagasi

5
kollektiivile meloodia liikumist kõrgemale ja madalamale. (Kiilaspea, 1969, lk 8).
Käte-, keha- ja pealiigutuste kasutusele võtmine lõi dirigeerimiskunstis uued võimalused.
Kuna tol ajal ei tuntud veel noodikirja niisugusel kujul, nagu see tänapäeval esineb, siis
aitas uus dirigeerimisviis edukalt kaasa helikõrguste tabamisele meloodia laulmisel.
Tänapäeval kasutatakse dirigeerimisel tervet rida keironoomia ajastust pärinevaid
leppemärke (intonatsiooni parandamisel, dünaamiliste tõusude näitamisel).
Keskajal, kui muusikat harrastati peamiselt valitsejate hoovkondades ja kirikutalitustel,
kasutati dirigeerimisel juba väljakujunenud keironoomia võtteid. Kirikute kaudu levis
keironoomia üle kogu Euroopa. Dirigeerimisvõtteid täiustati rõhkude näitamisega.
Nüüdsest peale tähendas paberirulliga puldi puudutamine või jalalöök vastu põrandat
rõhku. Sellest ajast pärinebki kaasaegne termin “takti lööma.” (Kiilaspea, 1969, lk 9).
Keskaegsete kooride ja ansamblite juhid – kantorid (eeslaulja – köster) olid usukultuse ja
valitseva klassi teenrid. Võimu ja au sümbolina kandis dirigent suurt kullast, hõbedast või
elevandiluust saua. Sauaga ei dirigeeritud vaid selle ülestõstmine oli märguanne ettekande
algamiseks.
Aja jooksul omandas kantori sau kuju, mida me tunneme battuta nime all. See ühe kuni
pooleteise meetri pikkune ja mõne sentimeetri jämedune hinnalisest puust või kallist
metallist kepp ongi kaasaegse taktikepi eelkäijaks. Alates XV sajandist kasutati battutat
instrumentaalmuusika dirigeerimisel väga laialdaselt. Battutaga dirigeerimine toimus müra
tekitava tagumisega vastu pulti või vastu põrandat. Siia juurde kuulusid veel dirigendi
jalapõrutused vastu põrandat ja keha-, pea- ja käteliigutused. Selline metsik ja suure käraga
dirigeerimisviis kutsus esile muusikakuulajate teravaid proteste. Selle kohta on säilinud
värvikas tõend tolleaegse muusikategelase Speeri sulest: “Ei ole vaja kepiga sellise jõuga
peksta, et see tuhandeks killuks puruneks. Tuleks mõelda sellele, et dirigeerimine ei lõpeks
nii raevuka rõhuga nagu kaera peksmine.” (Kiilaspea, 1969, lk 9). XVII sajandi algul hakati
kasutama taktijooni. Senine kuuldeorientiir sai endale liitlaseks nähtava ja battuta levis