Lõuna-Eesti pargid - Keskkonnaamet

suvemaja, nn kavaleridemaja (arhitekt R. von Engelhardt). Härrastemaja vastas
teisel pool esiväljakut on 1994. aastal valminud õppehoone.
Peahoone koos kõrvalhoonete ja pargiga on muinsuskaitse all. Park võeti
tervishoiu-kaitse alla aastal 1929. Park on looduskaitse all aastast 1959, selle
pindala on 19,7 hektarit.
Park rajati mitmes järgus. Juba 18. sajandi I poolel töötas Luual õppinud aednik.
Barokset parki piirasid hooned ja müür. Maakividest müür lammutati 1950. aastal.
Algset väikest regulaarparki laiendati 18. sajandi lõpus, E. von Münnichi ajal
inglise stiilis. Peahoone taha kujundati looklevate teedega pargiala, mida piirasid
painutatud pärnade alleed. 19. sajandi vabakujulist parki suurendas ja täiendas
hilisem tunnustatud pargiarhitekt, von Oettingenide lähisugulane, M. A. W. von
Engelhardt. Ta kujundas 1893. aastal regulaarse pargiosa ümber, säilitades üldise
joonise. Peahoone lähikonda lisas ta korrapäraseid väljakuid mustritena paigutatud
lilleparterite ja pügatud puude ning põõsastega. Eriti uhke oli tagaväljaku kujundus.
Regulaarstiilis jalgteede ja peenardega kujundatud väljaku keskpunktis paiknes
suur aiavaas. Parki istutati rohkelt võõrpuuliike, mille istikuid tõid reisidelt kaasa
ka mõisa omanikud. Peahoonest läände jääv pargiala liigendati looklevate teede
ja juba varem ülespaisutatud tiikidega maastikupargiks. Pargi pikitelg suunati
erandlikult härrastemaja otsast alla tiigile ning metsaparki läbivale alleele, mis
viib Prossa järveni. 20. sajandi II poolel täiendati parki pidevalt uute võõrliikidega.
Luua pargis on regulaarsed ja vabakujunduslikud pargielemendid seotud
ühtseks suurepäraseks tervikuks. Maastikupargi üldkujundus ja teedevõrk
on tänaseni säilinud, kuigi kasvama on jäetud looduslik uuendus. Peahoone
esiväljakul kasvavad grupiti põlispuud ja muhklike tüvedega läänepärna-allee,
kuhu kuuluvad pargi vanimad puud. Harilikud elupuud ning erinevad põõsad
istutati vahetult hoone ette 1950. aastatel. Vaate maastikule üle esiväljaku suleb
uus õppehoone. Muruga kaetud tagaväljakut ümbritsevad põlispuudegrupid.
Sümmeetrilise kujunduse annavad väljakule murusse niidetud jalgteed. Säilinud
on mõisa trepilt avanev 100 meetri pikkune peatelg, mille lõpetas parki piirav
maakivist müür. Müüriga paralleelselt kulgeb nn Gooti allee, kus on säilinud
üksikud noorte puudena kokkupainutatud pärnad, mis paistavad teiste seast oma
veidra kuju tõttu silma. Maastikupargis on kaks omavahel kraaviga ühendatud
põhjaveetoitelist tiiki ning mõisaaegne kuivenduskraavide süsteem, millele on
ehitatud puitsillad. Suure tiigi tagusel alal on teede ristumiskoht ehk ’tähtkrants’ –
kaheksasse ilmakaarde suunduvad tammealleed, mida mööda mõisnikud olevat
ratsutanud. Pikim on umbes kilomeetripikkune Prossa järve poole suunduv sirge
puiestee nn Paadimaja tee. Lõunasse, Elistvere poole suundub poolekilomeetrine
tammeallee; põhja, Palamuse poole noor künnapuuallee ja loodesse, Pikkjärve
teele siberi nulgude allee.
Jõgevamaa |
17