5/74 05.02.2010 - Paldiski Linnavalitsus

Lehekülg lastevanematele
Jaapani kasvatuse eripärad
Jaapani ema tuleb koos väikese pojukesega juuksurisse.
Algul ootab laps kannatlikult ema juuksuriprotseduuride
lõppemist, ent siis, suutmata igavat
ootamist taluda, hakkab ta avama kreemipurke ja
kreemiga peeglile joonistama. Kõik vaatavad tema
peale muiates, ent mitte keegi ei tee märkust. Jaapanis
on väikesele lapsele kõik lubatud.
l i n n a l e h t • n r . 5/74 2010
Tõsi, väikestele lastele lubatakse sellel maal kõike,
aga 5–6aastaselt satub laps väga jäika reeglite ja
piirangute süsteemi, mis kirjutavad väga täpselt
ette, kuidas tuleb ühes või teises olukorras käituda.
Reeglitele mitte alluda pole võimalik, kuna
neid järgivad kõik ning lapsed omandavad selle
teadmise juba kõige varasemast east peale.
Miks jaapani lapsed ei nuta
Vastust sellele küsimusele teab iga tõusva päikese
maa ema. Ema püüab teha niiviisi, et lapsel poleks
pisarateks põhjust, mistõttu näeb Jaapanis nutvat
jõnglast tõepoolest haruharva.
Esimesel aastal jääb laps justkui osaks emaihust,
kuivõrd ema kannab teda päevade kaupa endale
selga köidetuna kaasas, ööseks paneb ta magama
enda kõrvale ja annab talle lapse esimese otsimise
peale rinda. Jääb mulje, et jaapani emad ei jäta
oma lapsi lihtsalt hetkekski maha ning lahendavad
kõiki oma probleeme nende juuresolekul. See pole
kaugeltki mitte uus moesuund laste kasvatamises,
vaid jaapani ühe iidse ja sügava kultuuritraditsiooni
ilming.
Lapsele ei keelata mitte midagi, täiskasvanud vaid
hoiatavad teda: „see on ohtlik”, „must”, „paha”. Kui
ta end aga siiski vigastab või kõrvetab, peab ema
süüdlaseks iseennast ja palub lapselt vabandust, et
ta teda piisavalt ei hoidnud.
Kui laps hakkab kõndima, ei jäeta teda samuti
praktiliselt kunagi järelevalveta. Ema käib oma
jõmpsikal jätkuvalt sõna otseses mõttes kogu aeg
kannul.
Lisaks sellele ei tõsta jaapanlased laste peale kunagi
häält, ei loe neile epistlit, rääkimata juba ihulisest
karistusest. Kõrvalt vaadates tundub, et lastega ei
riielda üldse mitte. Jaapani kõnekultuuri eripäraks
on – mitte väljendada kõike sõnadega. Seepärast
on jaapanlased meeleolule väga vastuvõtlikud ning
tunnetavad vestluskaaslase tegelikku arvamust
justkui intuitiivselt. Last kasvatatakse eelkõige
isikliku eeskujuga. Lapsed lihtsalt tunnevad seda,
kui vanemad pole rahul. Lapsi karistatakse kõõrdpilkude
ja laitva vaikimisega.
Laialt on levinud kasvatusmeetod, mida võib
nimetada „võõrandumise ähvarduseks”. Kõige
raskem karistus on moraalne kodust väljaheitmine
või lapse vastandamine mõne grupiga. „Kui
sa niiviisi käitud, hakkavad kõik sinu üle naerma,”
ütleb ema oma sõnakuulmatule pojukesele.
Tema jaoks on see aga tõeliselt hirmus, kuivõrd
jaapanlane ei kujuta ennast väljaspool kollektiivi
ettegi. Jaapani ühiskond on gruppide ühiskond.
Seepärast elavadki jaapanlased üksindust väga
raskesti üle ning kodust väljaheitmist käsitatakse
tõelise katastroofina.
Tihe suhtlemine emaga
Paljusid välismaalasi hämmastab seegi tõsiasi, et
jaapani lapsukesed hakkavad esmalt rääkima ja
alles pärast kõndima. Jaapanlaste jaoks on see aga
täiesti loomulik. Ema kogu aeg räägib oma lapsega,
seletab talle, mida ta teeb, heidab temaga nalja,
laulab laulukesi, kordab palju kordi neid sõnu, mis
laps peab esmajärjekorras meelde jätma.
Jaapanlanna ei ürita kunagi kehtestada laste üle
oma võimu, sest tema arvates viib see võõrandumisele.
Ta ei vaidle lapse tahtmistele ja soovidele
vastu, vaid väljendab oma rahulolematust kaudselt:
annab mõista, et tema vääritu käitumine valmistab
talle suurt meelepaha. Konfliktide tekkimisel
püüavad jaapani emad lapsest mitte eemale hoida,
vaid vastupidi tugevdada nendega emotsionaalset
sidet. Lapsed aga reeglina jumaldavad oma emasid
sedavõrd, et tunnevad süüd ja kahetsust, kui
on põhjustanud neile ebameeldivusi.
Suhtumine varasesse arengusse
Jaapanlased olid ühed esimestest, kes hakkasid
varajase arengu soodustamisest rääkima. Enam
kui pool sajandit tagasi ilmunud raamat „Pärast
kolmandat eluaastat on juba hilja” kujunes jaapani
pedagoogikas pöördepunktiks. Selle autor Masaru
Ibuka, organisatsiooni „Talentide õpetamine” direktor
ja üleilmselt tuntud firma Sony looja, kirjutas,
et lapse isiksuse alustalad pannakse paika
kolme esimese eluaasta jooksul. Väikesed lapsed
õpivad kõike palju kiiremini ning lapsevanemate
ülesanne on luua tingimused, milles laps saaks
oma võimeid täielikult realiseerida. Kasvatuses
tuleb järgida järgmisi põhimõtteid: stimuleerida
teadmishimu, tekitades lapses huvi teadmiste
vastu, kasvatada iseloomu, soodustada loovuse ja
mitmesuguste oskuste arengut. Seejuures ei seata
mitte eesmärgiks kasvatada lapsest geenius, vaid
anda talle niisugune haridus, et „tal oleks sügav
mõistus ja terve keha, vormida ta nutikaks ja lahkeks”.
Praegu tundub niisugune seisukoht enesestmõistetav,
kuid 1950. aastate keskpaigas kõlas see
revolutsiooniliselt.
Lähme lasteaeda
Tavaliselt istub jaapani ema kodus kuni lapse 3aastaseks
saamiseni, misjärel antakse laps lasteaeda.
Lasteaiad on tavaliselt lastele avatud mõneks tunniks
päevas. Seal viiakse läbi arengu ja esteetilise
kasvatuse õppetunde, õpetatakse sõbrustama,
olema viisakas. Paljud emad viibivad reeglina tundides
juures, jätavad õpetusmeetodid meelde ning
seejärel kordavad neid oma lastega kodus, osalevad
koos lastega mängudes ja jalutuskäikudel.
Jaapanis on olemas ka lastesõimed, kuid väikelapse
kasvatamine sõimes ei ole tervitatav. Üldise veendumuse
kohaselt peab laste eest hoolitsema ema.
Kui naine annab lapse lastesõime, ise aga läheb
tööle, peetakse tema käitumist sageli egoistlikuks.
Selliste naiste kohta räägitakse, et nad pole oma
perele piisavalt pühendunud ja seavad oma isiklikud
huvid esikohale.
Emadus ja töö
Niisugune nähtus nagu „töötav ema” mahub jaapanlaste
teadvusesse ja maailmanägemisse suurte
raskustega. Viia oma laps kellegi juurde või kusagile
ära, et minna tööle, tähendab lükata oma
kohustused kellegi teise õlule. Ühiskondlik arvamus
seda ei toeta. Isegi kui „lapsega naine” kusagil
töötab, ei saa ta arvestada ülemuste ja kaastöötajate
soosiva suhtumisega.
Traditsioon järgida traditsioone
„Elu Jaapanis nõuab paljudest traditsioonidest
kinnipidamist,” jagab oma muljeid üks jaapanlasele
mehele läinud eurooplanna. „Minu mees
ise näitas mulle ise ette, kuidas meie lapsi „jaapani
moodi” kasvatada. Ta sidus lapse endale selga, pesi
nõusid, triikis pesu ja samal ajal kogu aeg rääkis
lapsega, laulis talle laule. Poiss seejuures ei nutnud,
pungitas kõige peale silmi, püüdis küünitada erinevate
esemeteni. Siis hakkasin ka mina kodutöid
tegema niiviisi, et laps oli mulle selga köidetud.”
Lapsed ei kapriisitse tegelikult üldse mitte, kui
näevad, et emal on toimetamist. Kui lapsele käsilolevast
tegevusest räägitakse, muutub ta ju justkui
selles osalejaks ning arvatavasti tunnetab alateadvuse
tasandil seejuures oma osalisust ja vastutust.
Jaapani kasvatuse suur eelis seisneb selles, et lapsi
õpetatakse järgima ühiskonna käitumisnorme:
tänulikkuse väljendamist, vabandamist, vanemate
inimeste austamist. Olla mitte nagu kõik teised,
tõmmata endale tähelepanu pole sünnis. Küllap
seepärast häbenevad lapsed võõraste juuresolekul
nutta. Sellisel puhul seatakse mõistagi eeskujuks
teisi: „Keegi ei nuta ju! Kuidas sina küll saad nutta”
Samas kasutatakse nimelt positiivseid näiteid,
ja mitte negatiivseid. Negatiivse näitena võidakse
kasutada meid teiega, eurooplasi, öeldes lapsele:
„Kas sa oled välismaalane või Miks sa niiviisi
käitud”
Nõnda need väikesed jaapanlased kasvavadki,
olles pidevas emotsionaalses ja füüsilises kontaktis
oma vanematega. Vanemate tugevad kallistused,
mis saavad lapsele osaks tema esimesel nõudmisel,
loovad lapse ümber justkui kaitsva aura ning see
tunne sisendab temasse rahu ja enesekindlust.
Samas ei maksa kiirustada jaapani kasvatusmeetodite
meie tegelikkusesse ülekandmisega. Väär
oleks vaadelda neid lahus jaapanlaste maailmavaatest
ja eluviisist. Nii mõndagi võib aga olla ülimalt
kasulik, näiteks hell ja hoolitsev suhtumine
lastesse, vanemate vastutus lapse saatuse eest. Seda
omadust võiks jaapanlastelt täiesti õppida, olenemata
kõigist mentaliteedi erinevustest.
Koostatud internetiallikate põhjal.
http://images.yandex.ru/
Paldiski Linnaleht nr.5/74