Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
VALIKRAAMAT<br />
SOOVITAME<br />
6<br />
6<br />
www.serk.ee<br />
04.2012 08.2009<br />
Autorist<br />
PEETER ERNITS on zooloogina<br />
uurinud eeskätt<br />
imetajaid, linde, kahepaikseid<br />
ja roomajaid.<br />
Tema sulest on varem<br />
ilmunud loodusraamatud<br />
„Kivialused ja teised“(2005),<br />
„Mõned mu<br />
naabrid“ (2003) ja<br />
„Ei või olla!“ (1994)<br />
72<br />
REBANE<br />
Vulpes vulpes<br />
Pikkus: 50−90 cm<br />
Saba pikkus: 30−60 cm<br />
Kaal: 4−10 kg<br />
€ 15.70<br />
€ 17.60<br />
T A V A H I N D<br />
Rebase keha on 50−90 cm pikk. Sellele lisandub veel<br />
30−50 cm pikkune uhke ja kohev saba. Rebase kasukas<br />
on punakaspruun, kõht aga valge või hall. Kuna rebased<br />
näevad väga erinevad välja, räägivad jahimehed tuli-,<br />
soo-, paju-, roo-, kivi- ja ristirebastest. Ühtedel rebastel<br />
on selg kollakaspunane, teistel punakaspruun, kolmandatel<br />
erepunane, neljandatel hoopis tumepruun.<br />
Peaaegu kõigil rebastel kohtab tagakehal nn ohakat −<br />
pealiskarvade tipp on kas lumivalge või kollane. Kõht on<br />
rebasel hall, mõnel üksikul isegi süsimust. Kohev ja ilus<br />
saba lõpeb reeglina aga lumivalge otsaga. Rebane kaalub<br />
4−6 kilo, üksikud suured isased isegi kuni 10 kg. Rebast<br />
võib kohata kõikjal. Eriti meeldib talle kultuurmaastik<br />
ja metsaservad. Viimasel ajal on rebane kolinud isegi<br />
linnadesse ja alevitesse. Euroopas on rebane juba tükk<br />
aega üks tavalisemaid linnaloomi. Ka meie siin <strong>Eesti</strong>s<br />
oleme sinnapoole teel. Rebase jäljerida kulgeb nagu<br />
nööri mööda. Üksik jälg meenutab koera oma, kuid<br />
on tollest märksa pikem. Päeva veedab rebane urus<br />
põõnates, hämariku saabudes suundub aga jahile.<br />
Rebane kütib igasuguseid hiiri, jäneseid ja linde. Kõige<br />
sagedamini langevad ta lõugade vahele meie kõige arvukamad<br />
pisinärilised: põld-uruhiir, leethiir, kaelushiir<br />
ja mügri. Rebane kuuleb hiire piiksumise ära juba saja<br />
meetri kauguselt. Mõnikord tapab ta jahikires ka muti<br />
või karihiire, kuid selle jätab ta vastiku muskuselõhna<br />
udest püüab rebane laanepüüd,<br />
KLUBIHIND<br />
Rebasepoeg piilub urust.<br />
tetre ja nurmkana. Jänese puhul langevad rebase ohvriks<br />
enim kevadised pojad. Kui toitu on ülearu või ohver on<br />
ühekorraga nahka panemiseks liiga suur − nii juhtub<br />
see tedre, emasmetsise ja jänese tabamise korral −,<br />
peidab rebane üht-teist maa alla ära. Esmalt kaevab ta<br />
augu, veab söömata jäänused sinna sisse ja katab pealt<br />
korralikult mullaga. Hiljem, kui maitsev suutäis meelde<br />
tuleb, otsib ta panipaiga taas üles. Talvel ei ütle ta ära<br />
isegi teraviljaorasest ja jõhvikatest. Mõnele rebasele<br />
hakkab teatud loom maitsema ja pärast ei taha ta pikka<br />
aega enam teisi küttidagi. Üks spetsialiseerub ondatrale,<br />
teine kodulindudele, kolmas lausa kodukassile. Sellise<br />
rebase uru juurest võib paljude kiisude maiseid jäänuseid<br />
leida. Metsas hulkuvad kassid on rebase konkurendid<br />
hiirte püüdmisel. Rebane on ka kuulus kanavaras. Kui<br />
kukelaul poleks <strong>Eesti</strong>maa paljudest küladest kadunud,<br />
teeks ta veel ka täna talupidajatele meelehärmi. Eelmise<br />
sajandi keskpaigas tapsid rebased igal aastal umbes<br />
100 000 kodulindu. Nutika loomana suudab rebane<br />
ohu suurust hinnata. Kui koer haugub, aga on ketis, ei<br />
pelga reinuvader isegi õue tulla või kanaaeda ronida.<br />
Samas pelgab ta talvel üle s<strong>uus</strong>araja astuda ja liigub<br />
Valikraamatust ei pea ära ütlema,<br />
selle saad soovi korral tellida. Iga<br />
valikraamat annab boonus punkti<br />
ja vabastab postikulust.<br />
seepärast hulk aega piki seda. Heal hiireaastal jääb<br />
rebane paikseks, muidu liigub kümnekonna või isegi<br />
paarikümne kilomeetri suurusel alal ringi. Oma valdusi<br />
101 <strong>Eesti</strong> looma<br />
Peeter Ernits<br />
<strong>uus</strong>!<br />
Püüdsin selles raamatus portreteerida loomi, kellega<br />
eestlane kõige enam kokku puutub: ükskõik<br />
kas siis kodus, suviti maal, aias, põllul, metsas või<br />
rannas. Ühel päeval tundus mulle olulisem üks,<br />
teisel päeval jällegi teine loom. Ma võtsin ühe<br />
looma välja ja kirjutasin uue loo, et mõne päeva<br />
pärast hoopis kolmas loom neljanda vastu välja<br />
vahetada. Heade tuttavate seas valiku tegemine oli<br />
muidu nii meeldiva töö juures kõige raskem. Nii<br />
kogunes mu arvutisse palju rohkem lugusid kui<br />
need 101. Viimaks tuli lõplik valik teha. Liisk pidi<br />
langema.<br />
Need siin on minu 101 <strong>Eesti</strong>maa looma. Kõige<br />
väiksem loom, keda ma oma raamatus olen portreteerinud,<br />
on vähem kui 3 mm pikkune oa-lehetäi.<br />
Kõige suurem on ligi kolme meetri pikkuse kerega<br />
põder. Kõik ülejäänud mahuvad nende kahe tegelase<br />
vahele. Samas ei saa ma kuidagi öelda, et lehetäi<br />
oleks põdrast vähem tähtis.<br />
Peeter Ernits<br />
224 lk, kõva köide<br />
160 × 210 mm<br />
Kirjastus Varrak<br />
KOOD 24868<br />
tähistab rebane junnikestega ja sirtsutamisega. Junnid<br />
jätab rebane alati väljapaistvale kohale − kivi peale või<br />
kännu otsa. Nii on ühtepidi rahulik asjal käia, teiselt<br />
poolt märkavad piiritulpa ka kontvõõrad. Rebane peab<br />
pulmi veebruari päikeselistel päevadel. Just siis näeb<br />
teda ka päevavalguses ringi hulkumas: emasrebase<br />
kannul sageli lausa mitu kavaleri, sirtsutavad need<br />
ennastunustavalt ja seejärel püherdavad seal mõnuga.<br />
Osa rebaseid kaevab endale ise uru, teised kolivad<br />
mägralinna allüürnikuks. Üsna tihti sätib rebane ennast<br />
Raamatu kõige<br />
väiksem loom on<br />
vähem kui 3 mm<br />
pikkune oa-lehetäi,<br />
kõige suurem on ligi<br />
kolme meetri pikkuse<br />
kerega põder.<br />
aga ka kivi- või kännuhunnikusse elama. Pojad (tavaliselt<br />
on neid 4−5 tükki) sünnivad aprillik<strong>uus</strong>. Esimesed<br />
kaks elunädalat on rebasekutsikad pimedad. Juba<br />
maik<strong>uus</strong> näeb rebasepoegi end uru ees soojendamas ja<br />
mängimas. Vanemad toovad pesa juurde kasvatuslikel<br />
eesmärkidel poolelusaid saakloomi. Mõnikord lehkab<br />
rebaselaste mänguväljak tugevasti. Nahkade, kontide<br />
ja sulgede järgi saab hea ülevaate rebasepere viimase<br />
aja toidulauast. Sügisel läheb igaüks neist oma teed.<br />
Rebane saab täiskasvanuks aasta vanuselt ja kui hunt<br />
või kärn- ja marutõbi teda varem ära ei vii, elab ta siinilmas<br />
12−15 aastat.<br />
15
Change language