You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
6<br />
KLUBIRAAMAT<br />
„Minul on ikka kuidagi niimoodi läinud, et ehitan<br />
suure tuhinaga mingi asja valmis ja pärast loen<br />
raamatust, kui valesti ma kõik tegin.¨<br />
KLUBIRAAMAT<br />
7<br />
03.2009<br />
www.serk.ee<br />
Jaan Tätte Vilsandil oma maja ees.<br />
Kuidas sul Vilsandi saarevahina läheb? Milline su<br />
päev on?<br />
Olen lapsena tahtnud saada nii metsavahiks kui majakavahiks.<br />
Praegu olen nagu mõlemat korraga. Maik<strong>uus</strong> saab aasta<br />
uut ametit täis. Vilsandi on sellises olukorras, et käed vajuvad<br />
rippu, kui mõelda, mida kõike peaks siin ette võtma, et saart<br />
päästa võssa kasvamisest ja et matkaja saaks aru saare tõelisest<br />
olemusest. Siiani olen teinud väiksemaid asju, nagu randade<br />
ja metsaaluste koristamine risust, aga plaanid on väga<br />
suured ja toredad. Üks keskmine päev näeb välja selline, et<br />
lähen hommikul välja, käin saare läbi, korjan seljakotti põõsaste<br />
alt tühje õllepurke jne. Aga olen saanud anda ka kolmel<br />
korral inimestele meditsiinilist esmaabi ja tunnen, et oleksin<br />
võinud ka arstiks õppida, see on väga hea tunne, kui saad inimest<br />
otseselt aidata. Õhtul tulen tuppa ja püüan kirja panna<br />
mõtteid, mis päeva jooksul tekkisid – kui tekkisid. Eestlane<br />
ütleb küll, et pill tuleb pika ilu peale, aga praegune elu on ilus<br />
küll. Äkki jääb pill tulemata.<br />
Kas see elu, mida sa täna Vilsandil elad, oli su vana-vana<br />
unistus, millest mõtlesid juba aastaid ja nüüd mängis<br />
juhus sellise variandi kätte?<br />
See on tõesti nii. Aga see juhuse asi ei ole päris kindel. Ma<br />
olen terve elu sihikindlalt selle nimel tegutsenud, tasapisi<br />
lähenenud sellele eesmärgile. Isegi Imre Sooäär tunnistas, et<br />
tema hakkas seda saarevahtide rida Riigikogus ajama natuke<br />
minu isikust inspireeritult.<br />
Kuidas sul selle asjade ise valmis tegemisega on?<br />
Mille valmistamise üle oma kodus kõige rohkem uhkust<br />
tunned?<br />
Pean kahjuks tõdema, et Jumala poolt ei ole mulle antud<br />
kuldseid käsi, nagu seda on mõnel meistrimehel. Olen siin<br />
Vilsandil küll ehitanud paar hoonet ja teinud ise kogu mööbli<br />
majja, aga see on rohkem segu armastusest ja tahtejõust,<br />
mitte oskustest. Minu tehtud asjade puhul on kohe kaugelt<br />
näha, et selle on teinud inimene, mitte masin. Kõik on veidi<br />
robustne ja jämedakoeline, aga mul on välja kujunenud oma<br />
käekiri ja minu mööblitükid tunneb ära sadade teiste hulgast.<br />
Ise olen uhke ja rõõmus iga tehtud asja üle, kuna tean, et ma<br />
ei tohiks sellega hakkama saada – aga näe sain. Kõige võimsam<br />
asi on vahest suur ja massiivne söögilaud köögis.<br />
„Kui sa pole lapsepõlves just<br />
meistrist vanaisa kõrval seisnud ja<br />
lauajupist kinni hoidnud,<br />
siis kulub ehitusraamat<br />
vägagi ära."<br />
Su hea sõber Marko Matvere ütles, et Jaan tegeleb<br />
„pesapunumisega”. Mis järgus su pesa juba on, mida on<br />
veel vaja teha?<br />
Pesa on just sealmaal, et eluks hädapärane on kõik olemas, ja<br />
nagu paljud omast käest teavad – siis kipub asi soiku jääma.<br />
Mõtled küll, et seal võiks veel olla mingi riiul või kapp, ja näed<br />
iga päev mingit viimast panemata liistu, aga suurem tuhin on<br />
möödas ja juba on uued mõtted peas. Nii võib see viimane<br />
liist jääda lapselastele, kui siis üldse keegi oma kätega veel<br />
midagi teha oskab.<br />
Kas ja kuidas on Vilsandi su loomingut mõjutanud?<br />
Kui Vilsandi poleks mu ellu juba üheksa-aastaselt tulnud, ei<br />
ole ma kindel, kas oleksin enese sees loomingulise poole üles<br />
leidnud. Nägin siin pikki aastaid enda kõrval kirjanikke Juhan<br />
Saart ja Heino Välit ja nende kirjanikest-näitlejatest-kunstnikest<br />
külalisi ning sain väga tugevaid mõjutusi neilt kõigilt.<br />
Lisaks Vilsandi rahu, mida peaks tunda olema igas mu laulus<br />
ja näidendis. Kas tahad või ei taha – see, mis su hingele ja<br />
südamele kallis on, kumab igast su sõnast läbi.<br />
Meie klubiraamat räägib ehitamisest koduõuel –<br />
milline on sinu õu, millele oled seal rõhku pannud?<br />
Minu õu on üks suur lage muruväli, mille keskel on kaev. Niiöelda<br />
lillemuru. Ma ei ole hakanud siia rajama mingeid iluasjakesi,<br />
sest ümberringi on ilu niigi palju ja looduse loomulikust<br />
ilust ma midagi paremini teha ei oskaks. Tõenäoliselt<br />
teen peagi ühe väliköögi suure ja korraliku ahjuga. Mulle on<br />
hakanud siin talviti meeldima ahjus tehtud söögid, aga suvel<br />
toas ahju kütta ei saa, tuba läheb liialt palavaks. Kõik vajalikud<br />
puukuurid, värkstoad, eraklad olen püüdnud sättida õuele<br />
nii, et need suurt lagedust ja avarust ära ei rikuks. Kui ma<br />
alustaksin praegu kõike otsast, püüaksin järgida mingit kindlamat<br />
ja ühtsemat stiili, aga mina olen ehitanud 15 aasta<br />
jooksul ja selle ajaga on majanduslikud võimalused, materjalid<br />
ja oskused kõvasti edasi arenenud, nii et kokku on see õu<br />
nagu väike elulugu.<br />
Mis oli sinu esimene oma kätega tehtud asi? Mida<br />
soovitaksid neile kõhklejaile, kes tahaksid küll proovida<br />
midagi oma kätega valmistada, aga hästi ei julge?<br />
Kas ehitusabiraamatust võiks algajaile kasu olla?<br />
Minu esimene ehitis oli peldik. See oli möödapääsmatu.<br />
Esimene variant oli nn baldahhiinpeldik, aga see lendas tuulega<br />
minema ja lasi vihma läbi. Siis otsustasin teha korraliku<br />
p<strong>uus</strong>t klassikalise peldiku. Ma polnud varem tõesti midagi<br />
ehitanud. Ei teadnud ma midagi tappidest ega diagonaalidest.<br />
Ehitasin ja ehitasin, aga peldik aina kõikus. Peksin sinna sisse<br />
vist majajagu materjali, aga mida rohkem ma materjali kulutasin,<br />
seda rohkem ta kõikuma hakkas. Lõpuks pani välisvooder<br />
majakese seisma. Just selles peldikus tuli Madis Jürgenil<br />
oma peldiku raamatu idee. Siis natuke hiljem nägin, kuidas<br />
Juhan Saar tegi ühe väikese karkassi maja katuse otsakolmnurgale<br />
ja ma sain kõigest korraga aru, kuidas ehitamine käib.<br />
Kellel ei ole sellist Juhanit võtta, peab seda raamatust uurima.<br />
Minul on ikka kuidagi niimoodi läinud, et ehitan suure tuhinaga<br />
mingi asja valmis ja pärast loen raamatust, kui valesti ma<br />
kõik tegin. Eriti tähtis on see sauna puhul – seal on asju, mida<br />
on pärast väga raske ümber teha. Just see õhutuse värk. Aga<br />
loomulikult soovitan ise kõike proovida. See on päris hea<br />
tunne, kui hakkad aru saama, et kõik on nii kuradi lihtne ja<br />
loogiline. Ja muidugi ei ole vaja igal hetkel hakata jalgratast<br />
leiutama, raamatus on tarkused, mida vanad meistrid on<br />
edasi andnud põlvest põlve, ja kui sa pole lapsepõlves just<br />
meistrist vanaisa kõrval seisnud ja lauajupist kinni hoidnud,<br />
siis kulub ehitusraamat vägagi ära. Kõige olulisem on täpsed<br />
mõõtmised ja otse saagimised.<br />
Kas on midagi sellist, mida sa tahaksid väga teha osata,<br />
aga pole siiani ära õppinud (või teha proovinud)?<br />
See on p<strong>uus</strong>t paat. Pole veel julgenud proovida, aga ükskord<br />
ma selle teen. Loen juba raamatuid. Samas näitab elu, et<br />
võiks osata ka keevitada. Selle õpin oma tarbeks ka ära.<br />
Kas saareelu võimaldab sul raamatut tihti kätte võtta?<br />
Millised on viimased lugemiselamused?<br />
Jah, lugemisaega on siin rohkem kui raamatuid. Kõik on juba<br />
mitu korda läbi läbi loetud. Aga üks hea raamat läheb iga<br />
lugemisega aina paremaks. Viimati oli üks tõeline vapustus<br />
Sándor Márai „Küünlad põlevad lõpuni”. Olen seda vist juba<br />
viis korda lugenud.<br />
Küsimustele vastas Jaan Tätte<br />
www.serk.ee 03.2009
Change language