Artikkel hiidlastest ja nende vaimsest kultuuripärandist ajakirja ...
Artikkel hiidlastest ja nende vaimsest kultuuripärandist ajakirja ...
Artikkel hiidlastest ja nende vaimsest kultuuripärandist ajakirja ...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
elukiri<br />
Eestimaa<br />
„Tänavu on hästi paksud silgud, kas tead,“ seletab Õie Laksberg<br />
Helgi Põllole Soera muuseumi ees, kuhu silgud vinduma pandud.<br />
Mida peab oskama<br />
üks õige hiidlane?<br />
tekst <strong>ja</strong> fotod Hille Tarto<br />
Eelmisel sügisel avas rahvakultuuri arendus- <strong>ja</strong> koolituskeskus Eesti vaimse<br />
kultuuripärandi nimistu (www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu) veebilehe, kus kõik<br />
Eestimaa kogukonnad saavad tutvustada oma vaimset kultuuripärandit. Esimesed<br />
sissekanded tehti Hiiumaalt <strong>ja</strong> Vanalt Võrumaalt, kus on juba pikemat aega teadlikult<br />
tegeletud vaimse kultuuripärandi hoidmise <strong>ja</strong> edasiandmisega.<br />
Otsustasime oma silmaga<br />
vaatama minna, milline see<br />
vaimne kultuuripärand siis<br />
Hiiumaal on. Meie teejuhiks oli põline<br />
hiidlane, Hiiumaa muuseumi peavarahoid<strong>ja</strong><br />
Helgi Põllo.<br />
Kalapea <strong>ja</strong> hiiu huumor<br />
Kui Heltermaalt Kärdla suunas sõita,<br />
ei saa mööda Soera talumuuseumist<br />
Palade külas, kus para<strong>ja</strong>sti on<br />
katuseräästa all tuulamissar<strong>ja</strong> sees<br />
vinnutamisel 17 kilo silku, mille puhas<br />
tamine võtnud tublil hiiu naisel aega<br />
vaid poolteist tundi.<br />
Kala on hiidlaste üks peamisi<br />
toite <strong>ja</strong> annab alati ka jutuainet. Õie<br />
Laksberg, Soera muuseumi perenaine<br />
aastast 2003: „Olin äs<strong>ja</strong> mehele läind,<br />
kui meil oli terve ahjutäis ahvenapäid<br />
suitsutatud, ahvenapäid, neh, oi-oi,<br />
kõige parem asi … Aga nii kehvasti<br />
pole kunagi meitel olnud, et silgu<br />
silma ära sööme…“<br />
Helgi Põllo: „Kalapea söömine on<br />
olnud ka üks osake hiidlaste <strong>vaimsest</strong><br />
pärandist – lestapea põse sees on<br />
Hiidlane võiks osata:<br />
• pilvi <strong>ja</strong> tuult vaadata;<br />
• kala püüda <strong>ja</strong> silku soolata;<br />
• lesta kuivatada;<br />
• suitsuahju, saunavihta, kiiktooli,<br />
vähevankrit <strong>ja</strong> korendusaeda teha;<br />
• kala suitsutada;<br />
• voolida puidust kulbi <strong>ja</strong> võinoa;<br />
Hiiu naine peaks oskama:<br />
• kalast midagi valmistada;<br />
• sokke parandada;<br />
• nal<strong>ja</strong> mõista.<br />
• nal<strong>ja</strong> visata.<br />
maitsev tükk <strong>ja</strong> mõtlen, kuidas panna<br />
hiidlast uuesti igatsema seda lestapea<br />
põsetükki…“ Sellise mandriinimesele<br />
uskumatuna kõlava jutuga meie<br />
tutvus algas.<br />
Kui püüan Õiest koos Hiiu vähevankriga<br />
pilti teha, kuid ei jõua talle<br />
järele, siis hõikab Helgi, et sel juhul<br />
peab ette jooksma! Ning Õie hüüab<br />
heatujuliselt: „Sellega võib meest<br />
vedada, aga meest, kes seda valmis<br />
teha oskaks, pole nal<strong>ja</strong>lt leida!“ Mõnusat<br />
hiiu murret <strong>ja</strong> rõõmsat naerukõkerdamist<br />
kostab üle terve õue.<br />
Õie kutsub meid tuppa: „Mool on<br />
käkisuppi teitele, mool on läätserokka,<br />
poolvinnutatud silku, haput piima,<br />
pannkooki, <strong>ja</strong> moosi ka peale…“<br />
Õie on pätakavallamees Sarve<br />
külast. Tava <strong>ja</strong>gada inimesi värvikate<br />
nimedega seltsidesse on hiidlaste<br />
vaimne pärand, millest saab aimu<br />
mittehiidlanegi, kui poes Odratolguse<br />
sepikut või Vandiraiu<strong>ja</strong> leiba näeb.<br />
Selline seltsinimede kasutamine aitab<br />
ka hiidlastel endil neid meeles pidada.<br />
Hiiu huumor on teada-tuntud, kuid<br />
see on alati kordumatu. Helgi seletab,<br />
et hiidlasel tekibki selline väike hasart<br />
piiri proovimiseks: „See suhtlemisviis<br />
on meil veres. Reageerime kiiresti <strong>ja</strong><br />
see on nauding. Loobime sõnu igasse<br />
suunda <strong>ja</strong> vaatame, mis juhtub. Iga teo<br />
ees käib selline jutuproovimine. Enne<br />
katsutakse inimest sõna kaudu <strong>ja</strong> siis<br />
vaadatakse, kas hakata temaga üldse<br />
asju a<strong>ja</strong>ma. Loeb just see, kuidas ta<br />
sinu jutule reageerib… Lapsed teevad<br />
koolis ka juba nii – näiteks proovivad<br />
mandrilt tulnud õpeta<strong>ja</strong>id.”<br />
Õie: „Minu isa ei saanud kalamehena<br />
Virtsust kaugemale, aga kui<br />
sai pulmas jutusoonele, siis oleks nagu<br />
Atlandid <strong>ja</strong> Vahemered kõik läbi seilanud!“<br />
Ja nüüd ma mõtlen, kas see ahvenapeade<br />
söömise jutt oli ka minu proovimiseks<br />
või oli seal ikka tõsi taga…<br />
Käkisupp<br />
Õie tõstab käkisuppi suurest potist<br />
kaussi: „Kui ma seda tasasel tulel keedan,<br />
siis keeb käkk seest paremini<br />
pehmeks, aga kui suurel tulel, siis ei<br />
kee, läheb enne puruks. Käkid peavad<br />
siledad olema; vanasti öeldi ikka, et<br />
siis tulevad lapsed sileda peaga. Kui<br />
käkid peale kerkivad, on supp valmis.<br />
Vanasti pandi pidupäeval liha sisse, ka<br />
lambaliha <strong>ja</strong> soolapekki, sibulat, kõike<br />
ohtrasti.“<br />
Kes Soeras käkisuppi söönud,<br />
on tihtipeale tagasi helistanud <strong>ja</strong><br />
kiitnud ning ise koduski valmistanud.<br />
Rahvuslik toit on üks muuseumi<br />
tõmbenumber ning Õiel on oluline roll<br />
hiiu rahvustoitude tagasitulemisel<br />
kohalike inimeste toidulauale. Vaimne<br />
pärand elab seni, kuni see on kogukonnale<br />
tähtis.<br />
Retsept:<br />
Käkisupi valmistamiseks on va<strong>ja</strong><br />
rasvasemat soolast sealiha, pigem isegi<br />
searasva, mis pruunistatakse sibulaga<br />
(või ka ilma). Sellele lisatakse juurde<br />
nii palju odra<strong>ja</strong>hu, et <strong>ja</strong>htunud segust<br />
saaks käte vahel veeretada suuremat<br />
sorti pätsid ehk käkid. Need keedetakse<br />
Tänu Õiele, kes on muuseumis<br />
korraldanud kohaliku toidu päevi,<br />
on hiidlased ise käkisuppi uuesti<br />
valmistama hakanud.<br />
kuumas vees. Käkid muudavad<br />
keeduvee paksemaks. Kokku moodustab<br />
see supilaadse vedeliku (viu). Kui käkke<br />
supisöömisest üle jääb, saab neid süüa<br />
hommikul või külmalt leiva kõrvale.<br />
Kui Hiiumaal hakati mõtlema<br />
vaimse kultuuripärandi nimistu peale,<br />
kutsusid eestveda<strong>ja</strong>d kogukonda arutlema<br />
selle üle, mida üks õige hiidlane<br />
peaks oskama <strong>ja</strong> teadma, ning meenutama,<br />
millised teadmised <strong>ja</strong> oskused<br />
keegi on kodust kaasa saanud.<br />
Selgus, et hiidlane võiks osata pilvi<br />
<strong>ja</strong> tuult vaadata, kala püüda, silku<br />
soolata <strong>ja</strong> lesta kuivatada. Arvati, et<br />
iga naine peaks oskama kalast midagi<br />
valmistada <strong>ja</strong> sokke parandada ning<br />
kindlasti peaks ta nal<strong>ja</strong> mõistma. Üks<br />
õige hiiu mees võiks osata suitsuahju<br />
teha <strong>ja</strong> kala suitsutada, kulbi <strong>ja</strong> võinoa<br />
võiks ikka ka puust valmis voolida.<br />
Oskama peaks teha saunavihtu <strong>ja</strong><br />
korendusaeda, tähtsad on veel kiiktoolid<br />
<strong>ja</strong> vähevankrid. Kodust saadi<br />
näiteks oskus nal<strong>ja</strong> visata, videvikku<br />
pidada <strong>ja</strong> isegi unistada…<br />
16 elukiri 7/2011 17
Helgi Põllole meeldib väga puutöö,<br />
mida pea iga hiiu mees oskas; käes<br />
on tal vanad puupiibud.<br />
Helgi Põllo: „Mina olen saanud<br />
kodunt kaasa selle, et teist inimest<br />
tuleb aidata igal võimalikul juhul, kui<br />
ta sinu poole pöördub. Vastutulelikkus<br />
on hiidlasele omane, ta ei hakka kohe<br />
rahast rääkima. Raha on tähtis asi<br />
<strong>ja</strong> kui kellelgi on võimalus maksta,<br />
klaarida, siis on tore, aga see ei ole<br />
esimene teema. Nii et kui on rahaküsimise<br />
koht, siis on hiidlane igavesti<br />
äpu – absoluutselt ei saa hakkama,<br />
veeretab seda juttu nii <strong>ja</strong> naa. Ka selline<br />
vaimne pärand on meil, et ikka<br />
„sinu käest natust kala, minult natust<br />
midagi muud vastu“, ka mina väärtustan<br />
seda. On hirm, et see kaob ära.“<br />
Rõhumeister Richard<br />
Aastaid oskas Hiiumaal vaid üks<br />
mees, Richard Heinaste (87) Nõmme<br />
külast, valmistada naiste puusakaunistusi<br />
– rõhtusid (Hiiumaal kasutusel<br />
rõhkusid), mis kuuluvad hiiu naise<br />
rahvariide juurde.<br />
Richard teeb oma pahklike sõrmedega<br />
lahti kommikarbi, kus kallisas<strong>ja</strong>d<br />
sees:<br />
„See on nüüd kõik käsitöö, on veel<br />
pooleli, litrid külge panemata, kevadtööd<br />
tulid peale. Mul on kolm pisikest<br />
tüdrukut, tütretütretütred, tegin<br />
tänavaasta igaühele ühe komplekti<br />
valmis. Ma olen juba nii vana, et<br />
teen valmis <strong>ja</strong> kannavad siis, kui<br />
suuremaks kasvavad. Olen elu jooksul<br />
teinud oma paarsada rõhkude komplekti.<br />
Sellega saab hakkama igaüks,<br />
aga hea tahe <strong>ja</strong> püsivus peab olema.<br />
Näpud lähevad valusaks küll, aga<br />
pärast harjuvad ära.“<br />
Richard on osav mitme käsitöö<br />
peale. Oli noorpõlves rõhtude valmistamist<br />
näinud <strong>ja</strong> hakkas kord ise proovima.<br />
Vanasti tuli ju kõik ise teha.<br />
Esimesed rõhud tegi oma naisele.<br />
Helgi räägib, et selline ketitüüp<br />
ilmus Hiiumaale <strong>ja</strong><br />
läänemaale arvatavalt<br />
16.–17. sa<strong>ja</strong>ndil. Millegipärast<br />
jäi Hiiumaa<br />
ainsaks kohaks, kus selle<br />
tegemine säilis <strong>ja</strong> nüüd<br />
peab ometi seda väärikat<br />
pärandit hoidma!<br />
Richardi meistrioskuste<br />
edasiandmiseks<br />
Richard<br />
Heinaste,<br />
kaduma<br />
kippuva<br />
käsitööoskuse<br />
vanameister.<br />
korraldati Hiiumaa rahvakultuurispetsialisti<br />
<strong>ja</strong> tantsujuhi<br />
Helle-Mare Kõmmuse eestvedamisel<br />
kursus „Meistrilt õpitud“. Seitse huvilist<br />
käis Richardi juures õppimas;<br />
nüüd on kaks venda Eero <strong>ja</strong> Enriko<br />
Nõmm Kärdlast juba tegi<strong>ja</strong>d mehed.<br />
Taganttõuka<strong>ja</strong>ks oli ema Elga, kes<br />
õmbleb rahvarõivaid <strong>ja</strong> kurtis juba<br />
ammu, et rõhtudest on suur puudus.<br />
Töö on keeruline <strong>ja</strong> nõuab kannatlikkust.<br />
Ketid on kolmetahulised <strong>ja</strong><br />
erineva jämedusega, iga lüli tehakse<br />
ükshaaval käsitsi valmis <strong>ja</strong> pannakse<br />
paika. Tööriistad on Eero ise spetsiaalselt<br />
kohandanud.<br />
„Uus tehnika aitab kõvasti, sellist<br />
Richardil ei olnud. Tänapäevased tööriistad<br />
teevad töö hõlpsamaks,“ ütleb<br />
Eero, kes ise juba kümneid rõhukomplekte<br />
valmis teinud. Ja kui kuskil on<br />
kas või imeväike täpp vales kohas<br />
sisse vajutatud – see ei lähe, meistri<br />
au maksab!<br />
Nagu enamik hiiu mehi, on ka Eero<br />
kalamees. Nüüd ka nõutud meistrimees.<br />
Mida kogukond soovib<br />
elus hoida<br />
„Pole tähtis, et kogu hiidlaste pärand<br />
jõuaks nimistusse, aga on tähtis, et<br />
on elus <strong>ja</strong> hoitud. Mina arvan, et mida<br />
rohkem üks rahvakild, kogukond või<br />
selts tunneb uhkust oma mineviku üle<br />
<strong>ja</strong> teab, et tema esivanemad on kaunilt<br />
<strong>ja</strong> targalt midagi teinud, seda enam<br />
saab ta aru, et on pärit väga väärikast<br />
kohast <strong>ja</strong> läheb sirgeselgselt edasi,“<br />
räägib Helgi, kui oleme jõudnud Hiiumaa<br />
muuseumi Pikka Maj<strong>ja</strong>, kus pole<br />
sugugi ootuspärast vaikust: inimesi<br />
liigub siia-sinna. Paistab, et siin on<br />
mingi keskpunkt, süda...<br />
„Mul on kogu aeg sada as<strong>ja</strong> käsil!“<br />
Helgi innustusel on kooliõpeta<strong>ja</strong>d käinud<br />
muuseumis kursustel <strong>ja</strong> saanud<br />
mitmesuguseid ideid. Lapsed on joonistanud<br />
<strong>ja</strong> pildistanud oma koduaedu,<br />
teinud ettekandeid jääalusest kalapüügist<br />
või koduõlle valmistamisest.<br />
Nõnda õpivad nad tundma oma kodusaare<br />
vaimset pärandit <strong>ja</strong> ehk hakkavad<br />
seda hoidma <strong>ja</strong> hindama.<br />
Helgi <strong>ja</strong>gab oma teadmisi hiiu kultuurist,<br />
õpetab küsitlema <strong>ja</strong> edasi<br />
Kui tunnete end nõrgana <strong>ja</strong> isu on<br />
kadunud, kehakaal väheneb, söömine on<br />
raskendatud või on just sel<strong>ja</strong>taha jäänud<br />
haiglaravi – siis proovige Nutridrinki!<br />
uurima. Nii on paljud hiidlased, teiste<br />
seas külaseltsid <strong>ja</strong> mittetulundusühingud,<br />
saanud innustust. Näiteks –<br />
hülged on looduskaitse all, kuid tuli<br />
väl<strong>ja</strong>, et igal aastal hukkub püünistes<br />
niikuinii 300 hüljest. Nüüd õpitakse<br />
taas hülgerasva keetma. Hiidlastes<br />
on ärganud huvi ka tõrvapõletamise<br />
<strong>ja</strong> sepatöö vastu. Ka puutööoskus on<br />
hiidlastele tähtis <strong>ja</strong> Helgile südamelähedane.<br />
Näiteks puukujude <strong>ja</strong><br />
küüpide valmistamine. (Küüp on<br />
lükandkaanega karp, sinna võib<br />
kallisas<strong>ja</strong>d sisse panna <strong>ja</strong> selle valmistamine,<br />
kaldpinnaga soone tegemine<br />
on omaette kunst. – H. T.)<br />
„Aga on asju, mida ei ole võimalik<br />
kir<strong>ja</strong> panna, meie suhtlemisviis<br />
näiteks, see on nagu laval näitlemine<br />
<strong>ja</strong> improviseerimine, mis on võrreldav<br />
džässmuusikaga! Inimesed, kes<br />
ei ole seda kogenud, ei saa sellest lihtsalt<br />
aru.<br />
Samas on see üks asju, mille edasikestmise<br />
pärast ma kõige rohkem<br />
muretsen, sest see on meie elu, meie<br />
mõtteviisi <strong>ja</strong> hiidlaseks olemise alus,“<br />
räägib Helgi.<br />
2003. aastal võeti vastu UNESCO<br />
vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon<br />
hoidmaks <strong>ja</strong> väärtustamaks<br />
materiaalse kultuuri kõrval ka selle<br />
tabamatumat poolt.<br />
Kristiina Porila, rahvakultuuri arendus-<br />
<strong>ja</strong> koolituskeskuse vaimse pärandi<br />
spetsialist:<br />
„Vaimne pärand hõlmab teadmisi,<br />
oskusi, kombeid <strong>ja</strong> tavasid, mille oleme<br />
pärinud oma eelkäi<strong>ja</strong>telt. See elab koos<br />
inimestega, kes kasutavad neid teadmisi<br />
igapäevaelus ning annavad edasi ka<br />
teistele. Seepärast nimetatakse seda ka<br />
elavaks pärandiks. Vaimne pärand seob<br />
meid nii oma kaasaegsete kui ka teiste<br />
põlvkondadega – inimestega, kellel<br />
on meiega sarnased väärtused, huvialad<br />
või amet või kes on pärit samast<br />
piirkonnast. Nii annab vaimne pärand<br />
kindlustunde, mida ei pruugi igapäevaselt<br />
tähelegi panna: teadmise, kes me<br />
oleme, kust tuleme <strong>ja</strong> millises ühiskonnas<br />
elame.<br />
Tähelepanu võib aga osutuda va<strong>ja</strong>likuks,<br />
kui märkame, et näiteks üleilmastumise<br />
<strong>ja</strong> kultuurilise üheülbastumise<br />
mõjul hakkab kogukonnas hääbuma<br />
mõni tähtis teadmine või oskus. Need<br />
väärivad meie materiaalses maailmas<br />
erilist hoolt.“<br />
Nutridrink<br />
müügil<br />
apteekides<br />
<strong>ja</strong> kaupluses<br />
Beebibutiik,<br />
Türi tn.3,<br />
Tallinn<br />
Lisainfo:<br />
tel 62 62 702,<br />
info@nutrikaubandus.ee,<br />
http://est.nutricia.com<br />
Nutridringini jõudsin ma nii, et hakkasin uurima, millega piisavalt va<strong>ja</strong>likke aineid. Tänu Nutridringile on minu kallil isal<br />
toidetakse sondi kaudu minu poega, kes oli pärast autoavariid lohkus põskede asemel taas terve <strong>ja</strong> elurõõmus nägu.<br />
Eero Nõmm<br />
koomas. Oma üllatuseks leidsin ma Nutridringi kohta internetist Kuna tegelen vähipatsientide kogemusnõustamisega, saan<br />
on kohandanud<br />
päris palju infot. Selgus, et see on sama täisväärtuslik nagu Nutridrinki nüüd ka neile soovitada.<br />
tööriistad<br />
tahke toit, ainult et esineb vedelal kujul. Nii me jätkasimegi Vähihaigus võib endaga kaasa tuua hetki, mil ei saa normaalselt<br />
toituda. Aga et inimestel oleks jõudu halvenenud tervisega<br />
nii, et näpud<br />
sondiga toitmise järel Nutridringi joomist, sest söömine oli<br />
peent tööd<br />
endiselt raskendatud.<br />
toime tulla, on korralik toitumine kõige alus. Nüüdseks on paljud<br />
tehes terveks<br />
Poeg kosus <strong>ja</strong> paranes jõudsalt, mistõttu otsustasime, et ka inimesed saanud abi <strong>ja</strong> leevendust ravitoidust Nutridrink ning<br />
jääks.<br />
minu isal oleks Nurtidrinki kindlasti va<strong>ja</strong>. Isa on üle elanud seepärast julgen seda soovitada. Peale kõige muu hea on Nutridrink<br />
ka väga maitsev.<br />
kaks insulti <strong>ja</strong> jäi pärast puusaluuoperatsiooni väga nõrgaks.<br />
18 elukiri 7/2011 Tal oli kadunud isu ning seetõttu ei saanud tema organism<br />
Läänemaa Vähiühingu juhata<strong>ja</strong> 19<br />
Tiia Treimann - Differt
Naise näpp <strong>ja</strong> hobuse<br />
mokk ei tohi mitte kunagi<br />
paigal olla<br />
Aastat 13 tagasi loodi muuseumi<br />
juures pitsiklubi, kus joonistati üles<br />
kõigi muuseumi kogus leiduvate Hiiu<br />
heegelpitside mustrid <strong>ja</strong> heegeldati<br />
<strong>nende</strong> järgi näidised. Tänaseks on pitsimeister<br />
Aet Reha koguni Tallinnas<br />
Hiiu pitsi poe avanud. Pitsidega kaunistatakse<br />
nüüd rahvariiete kõrval ka<br />
tänapäevaseid riideesemeid. Aet Reha<br />
<strong>ja</strong> Sirje Eller on meistritena vaimse<br />
pärandi nimistusse kantud, sest <strong>nende</strong><br />
tegevuse kaudu saab ka vaimset kultuuripärandit<br />
paremini mõista.<br />
Muuseumi juures toimub juba teist<br />
aastat kursus „Käsitööga tööle“, mida<br />
toetab Euroopa Liit. Osale<strong>ja</strong>te sõnul<br />
on see palju hiidlasi nagu unest üles<br />
Projektis „Käsitööga tööle“<br />
osalenud naised valmistasid imelisi<br />
asju: see on pruutkleit, kuhu Anneli<br />
on 25 erisugust Hiiu pitsi mustrit<br />
sisse heegeldanud.<br />
äratanud, Helgi <strong>ja</strong> noore kolleegi<br />
Kadri Kuuse teadlikul suunamisel<br />
ikka. Ehk saab senisest hobist töö?<br />
„Kui sa üksiktegi<strong>ja</strong>le ütled, et<br />
küll sul on ilusad as<strong>ja</strong>d, hakkab<br />
ta kohe suurema innuga tegema<br />
<strong>ja</strong> kui ta saab muuseumi<br />
kaudu sellise väikse kõrvalpilgu,<br />
on see väga tähtis!“<br />
Ehk seepärast<br />
osataksegi Hiiumaal<br />
pöörata üha enam<br />
tähelepanu esivanematelt<br />
päritud teadmistele<br />
<strong>ja</strong> oskustele, et mõistetakse<br />
neid sobitada tänapäeva<br />
elu <strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>dustega.<br />
Aga kas need va<strong>ja</strong>dused<br />
on ikka olemas?<br />
Helgi: „Sa võid selle<br />
pitsi kas või unustada,<br />
sa saad selleta elada, aga<br />
sa võid säravsilmi selle teha uueks<br />
as<strong>ja</strong>ks. Igal juhul algab kohaliku<br />
kultuuri väärtustamisest väga palju.<br />
Soovin, et muuseum oleks see, kes<br />
annab ka praktilist abi, et kui tuleb<br />
inimene, kes tahab ise teha, siis on<br />
õpetused olemas. Mida rohkem<br />
inimesi maailmas oskab ise seda teha,<br />
seda kindlamalt võime tunda, et me<br />
ei ole sõltuvad. Ja ma tahan öelda, et<br />
meie rahvariie elab!“<br />
Üks omamoodi geen<br />
„Lapsena ei palunud ma kodus kunagi,<br />
et mulle räägitaks muinasjuttu, ma<br />
tahtsin kuulda, mis oli siis, “kui teie<br />
olite väikesed”. Ma ei väsinud kuulamast<br />
samu lugusid <strong>ja</strong> ema-isa olid<br />
hädas, et ei ole enam jutte, mida rääkida“,<br />
selgitab Helgi. „Üks jutt rääkis sellest,<br />
kuidas lammas kaevu kukkus<br />
ning kuidas ta väl<strong>ja</strong> võeti <strong>ja</strong> rehetuppa<br />
viidi, teine jälle sellest, kuidas<br />
isa leivakünaga mingite lompide peal<br />
sõitis. Olen nüüd mõelnud, et see geen<br />
oli minus siis juba olemas. Mul ei olnud<br />
küll oma pere vana põlvkonda<br />
käepärast, mu enda vanaemadvanaisad<br />
olid kes küüditatud, kes<br />
sõ<strong>ja</strong>s surma saanud – aga ma leidsin<br />
nad igalt poolt ümbruskonnast.<br />
Isegi bussipeatuses läksin vanemate<br />
inimeste juurde <strong>ja</strong> küsisin igasuguseid<br />
asju. See huvitas mind.“<br />
Niimoodi puusal kantaksegi<br />
rahvarõiva juurde kuuluvaid<br />
ehteid – rõhtusid.<br />
Tuleviku <strong>ja</strong>oks<br />
Helgi on sisse seadnud<br />
vihiku, kuhu ta on kir<strong>ja</strong><br />
pannud, millise ühe või<br />
teise tarkuse on ta elus<br />
kelleltki õppinud. „Näiteks<br />
kui ülikooli a<strong>ja</strong>l<br />
toonase Eesti Rahva Muuseumi<br />
koridoris teadusdirektor<br />
Jüri Linnus mul<br />
nööbist kinni võttis <strong>ja</strong><br />
küsis: „Kirjutad siin<br />
Hiiumaa rahvariietest,<br />
kas sa Wiedemanni<br />
eesti-saksa sõnaraamatu<br />
oled läbi vaadanud?“<br />
Loomulikult ei olnud<br />
ma seda eesti rahvarõivaste<br />
uurimiseks kasutanud, kuid<br />
ma tegin seda kohe <strong>ja</strong> sellest hetkest<br />
sain aru, et valdkondadel ei ole piire!<br />
Tema vallandas minus selle teadmise,<br />
et otsida tuleb igalt poolt, mitte olla<br />
silmaklappidega <strong>ja</strong> vaadata ainult ühte<br />
kindlat as<strong>ja</strong>.“<br />
Helgi ei arva, et küll vanasti oli kõik<br />
as<strong>ja</strong>d hästi <strong>ja</strong> nüüd on kõik rumalad.<br />
„Vastupidi, ma arvan, et minu roll ongi<br />
hoida kaht ühiskonda koos. Nende<br />
vahel on olevik <strong>ja</strong> mina tahan vaadata,<br />
et olevikus ei läheks tuleviku <strong>ja</strong>oks<br />
kaduma need mineviku as<strong>ja</strong>d, et sealt<br />
tuleks see koorekord ikka kaasa.“<br />
***<br />
Kui Hiiumaa praam juba keset merd<br />
mandri poole liigub, mõtlen, et igas<br />
Eestimaa paigas on ju inimesi, kellega<br />
võivad väga paljud vanad, selle kogukonna<br />
oskused <strong>ja</strong> teadmised pöördumatult<br />
kaotsi minna.... Kuidas neid<br />
päästa, elus hoida?<br />
Helgi Põllo arvates tuleks eakatel<br />
inimestel võtta see hoiak, mis vanasti<br />
oli külanõidadel: et nad ei saa surra<br />
enne, kui peavad looduselt või jumalast<br />
saadud teadmise, oskuse või<br />
tarkuse vähemalt ühele inimesele<br />
edasi andma.<br />
Ja nüüd ma mõtlengi, mida mina<br />
tean <strong>ja</strong> oskan...<br />
•<br />
20 elukiri 7/2011
Change language