Häire 112 2/2010 - Päästeamet

rescue.ee

Häire 112 2/2010 - Päästeamet

Päästeteenistuse ajakiri • Nr 2 / 2010


2

ühishoone

juhtkiri

3

Jõhvi pääste ja politsei

ühishoone sai nurgakivi

Sisukord

Head

päästetöötajad!

29. oktoobril panid siseminister Marko Pomerants, Facio Ehituse AS/ Elinord Ehitus OÜ nõukogu esimees

Toomas Tromp ning Riigi Kinnisvara AS (RKAS) juhatuse esimees Jaak Saarniit Jõhvi rajatavale uuele pääste

ja politsei ühishoonele sümboolse nurgakivi.

Eve Ojala

Ida-Eesti Päästekeskuse

avalike suhete büroo

juhataja

„Motivatsioonist rääkides ei

saa töötingimustest kuidagi

üle ega ümber. Igaüks, kes

on seniseid teenistusruume

näinud, saab aru, et Ida-Viru

päästjad ja politseinikud

väärivad ilmselgelt enamat,”

ütles siseminister Marko Pomerants.

„Hea meel on tõdeda, et

inimeste töötingimused meie

regioonis paranevad tublisti.

Esimene pääste ja politsei

ühishoone avati 2003. aastal

Tapal, teine samalaadne

2008. aastal Iisakus. Selle

aasta lõpuks oleme ennast

sisse seadnud uues majas

Rakveres ning juba vähem

kui aasta pärast loodetavasti

ka Jõhvis. Nüüdisaegsed

töötingimused tõstavad kindlasti

ametnike motiveeritust,

teotahteline töötajaskond

aga omakorda tagab tasemel

teeninduskultuuri meie

klientidele,” ütles Ida-Eesti

Päästekeskuse direktor Ailar

Holzmann.

Jõhvis, Rahu 38 kinnistule

rajatava hoone arhitekt on

Ott Ojamaa ning projekteerija

AS Amhold. Hoone ehitusalune

pind on 3113,6 ruutmeetrit,

suletud netopind 8436,5

ruutmeetrit ning korruste

arv 4+1.

Projekti maksumus on

riigihanke tulemusena 77,46

miljonit krooni ning ühishoone

peaks valmima 2011. aasta

suveks.

3 4

1 2

••1•• Sellises hoones hakkavad lisaks päästjatele ja politseinikele töötama ka ühendhäirekeskuse päästekorraldajad,

kes alustavad 112 numbri alt lisaks kiirabi- ja päästekutsetele ka politseikutsete menetlemist tuleval sügisel.

••2•• Ida-Eesti Päästekeskuse direktor Ailar Holzmann võib rahul olla – viimastel aastatel on parandatud päästjate

töötingimusi uute hoonete näol nii Tapal, Iisakus kui ka Rakveres.

••3•• Kraanad on püsti aetud ja vilgas ehitus päästjatele ja politseinikele paremate töötingimuste loomiseks käib.

••4•• Oma väikese panuse ehitustöödel andis teiste seas ka Päästeameti peadirektor Kalev Timberg.

Fotod: Raivo Saare

4

6-9

10

11

12-13

14-15

16-21

22-24

25

26-29

30-31

32-33

34-38

36-37

38-39

40-41

42-43

44-45

46-47

48-49

50-51

52-58

59

60-61

62

Uudised

Juhtimismudel

Päästespetsialist III kutseomistamine

Persoon: Tõnu Osa

Persoon: Janno Vool

Komando

Õigusruum

Välismissioonid

Õppus Piirissaarel

Aumärgid

Persoon: Toomas Kutsar

Operatiivsündmus

Uus tulekustutustaktika Euroopas

Loomaväljakutsete mõttekusest

Ühendhäirekeskus

Päästeala noortelaager

Demineerimisest enne ja nüüd

Tuletõrjeajalugu

Raplamaa priitahtlikud 1980ndatel

20 aastat Järvamaa päästeteenistust

Milline peaks olema tuletõrjemuuseum

Tuletõrjesport

Priitahtlike foorum

Õppus kärestikus

Uus kirjandus

Oleme sellelgi aastal piiratud eelarve tingimustes hästi oma ülesannetega

hakkama saanud ja suutnud päästeteenuse kvaliteeti

elanikkonna jaoks kõrgel tasemel hoida. Seda kinnitab ka institutsioonide

usaldusväärsuse uuring, milles Päästeamet on endiselt

kõige usaldusväärsemaks tunnistatud. Usaldus avalikkuse silmis

ja kõrge maine on olulised, aga ainult sellel organisatsioon püsida

ei saa. Mida toob meile aasta 2011? Riigieelarves on kõikide riigiteenistujate

palgad endiselt külmutatud, mis tähendab, et kärbitud

eelarve tingimustes tuleb üle elada ka 2011. aasta.

Päästjate nõudmine oli tasustada 24-tunnine valvekord täies

ulatuses ja tunnitasu alandamata. Sellele nõudmisele on praegustes

eelarvetingimustes pakkuda alternatiive, mis tähendaksid kas

päästeteenuse kättesaadavuse vähendamist, senise tunnipalga

alandamist veelgi või töökorralduse muutmist. Kõik need lahendused

põhinevad võimalusel tulla vastu päästjate ametiühingu

nõudmisele olukorras, kus riigieelarvest raha juurde ei saa.

Siseministeeriumi läbirääkimistel ROTAL-iga on jõutud lahenduseni,

mille kohaselt päästjad hakkavad tööl käima seaduses

ette nähtud normtundide ulatuses ning seejuures säilib nende

senine sissetulek. See tähendab, et 2011. aastal lisandub igale

päästjale 6,7 vaba vahetust. Päästevõimekuse mõttes tähendab

see, et sajal päeval aastas sõidab igale päästesündmusele üks

mees vähem, mille tagajärjel kaob paljudes Eesti piirkondades komandode

elupäästevõimekus. Komandosid, mis kaotavad aastas

30 päevaks elupäästevõimekuse, on arvutuste järgi kokku samuti

30.

Vaadates 2010. aastat oleme suutnud jätkuvalt madalal hoida

tules hukkunute arvu. Ennetustöö ja järelevalve tulemusena

on vähenenud tulekahjude arv, tõhus järelevalve on vähendanud

tuleohutusalaste nõuete rikkumist haridusasutustes. Uue ülesandena

on Päästeamet võtnud endale uppumissurmade ennetamise.

Tulesurmadega võrreldav langus saab veeõnnetuste ennetamisel

tulla vaid järjepidevast ja planeeritud tegevustest.

Oleme ehitanud uusi ja uuendanud vanu depoosid eurorahade

ja saastekvootide müügist saadud vahendite eest. Kaitsevarustuse

ja tehnikahoolduse summad on võrreldes 2010. aastaga suurenenud

ning välisraha saame juurde 32,2 miljonit krooni. Valgas

valmib Eesti-Läti piiriülese ühisprojekti raames uus depoohoone,

Jõhvis valmib pääste ja politsei ühishoone, Euroopa Regionaalarengu

Fondi rahadest soetame keemiavarustust ning valmib

Kose logistikakeskus. Liigume ka kitsastes oludes sammhaaval

edasi ning pikaajalised prioriteedid pole muutunud.

Edu ja jõudu soovides

Kalev Timberg

Päästeameti

peadirektor

Päästeteenistuse ajakiri HÄIRE 112 • Nr 2 • 2010

Toimetaja: Reimo Raja, reimo.raja@rescue.ee

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010 Väljaandja: Päästeamet, Raua 2, Tallinn 10124, rescue@rescue.ee

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


4

uudised

uudised

5

Euroopa Liit plaanib uute tuleohutumate

sigarettide kasutuselevõttu

Novembris avaldas Euroopa Komisjon sigarettide tuleohutusnõuete standardi, mis loob eelduse

isekustuvate sigarettide kasutuselevõtuks kõikides liikmesriikides. Siseministeerium peab

tuleohutumatele sigarettidele üleminekut Eestis hädavajalikuks.

Ettevalmistuskursused

päästespetsialisti III kutseeksamiks

Alates 2012. aasta algusest peavad meeskonnavanemad ja rühmapealikud vastama päästespetsialisti

III kutsekvalifikatsiooni nõuetele. Miks see vajalik on ja kuidas endale vajalik kutsetunnistus saada,

selgitas Häire 112-le Päästeameti päästetööde osakonna juhataja Kuno Tammearu.

Anne-Maarje Olei

17. novembril avaldatud standardi

jõustumiseks peab see heakskiidu

saama kahes Euroopa Komisjoni

töörühmas ning Euroopa Parlamendis.

Seejärel muutub standard toote

ohutuse direktiivi alusel kõikides

liikmesriikides kohustuslikuks alates

järgmise aasta novembrist. See

tähendab, et täpselt aasta pärast

peab ka Eesti kiirelt kustuvatele sigarettidele

üle minema.

Erinevalt tavapärastest sigarettidest

ei suuda kiirelt kustuvad ehk

isekustuvad sigaretid mahvimata

põleda, mistõttu on need ka hooletusse

jätmisel oluliselt tuleohutumad.

„Tulesurmade kurba statistikat

vaadates on selge, et isekustuvatele

sigarettidele üleminek on lausa

hädavajalik. Mul on väga hea meel,

et Euroopa Komisjon on otsustanud

kehtestada sellise kohustuse

liikmesriikide üleselt, meie jaoks

tähendaks see 10–15 säästetud

inimelu aastas,” ütles siseminister

Marko Pomerants.

Peamine tulesurmade põhjus

Hooletu suitsetamine on Eestis

peamisi tulesurmade põhjuseid.

Viimastel aastatel on hooletust

suitsetamisest alguse saanud pea

pooled surmaga lõppenud tuleõn-

Takistusribadega tuleohutu sigaret – põlemise jõudmisel takistusribani

on hapnikku ligipääs tiheda paberi tõttu piiratud. Edasine põlemine on

võimalik ainult siis, kui suitsetaja tõmbab järgmise mahvi, järelevalveta

jäetud sigaret kustub mõne minuti jooksul.

netused. Eelmisel aastal hukkus

hooletu suitsetamise tagajärjel 43

inimest, üle-eelmisel aastal kaotas

hooletust suitsetamisest tekkinud

tulekahjudes elu 39 inimest ning

2007. aastal 57 inimest. Esialgsetel

andmetel on selle aasta kümne kuuga

hooletu suitsetamise tagajärjel

hukkunud 28 inimest.

Tulesurmade koguarv on viimastel

aastatel küll oluliselt vähenenud,

kuid hooletust suitsetamisest

põhjustatud tulesurmade osakaal

vähenemist ei näita. Sellest järeldub,

et sigarettide tuleohutusnõudeid

tuleks muuta, kuna vaatamata

ennetustööle pole hooletust suitsetamisest

tingitud tuleõnnetused

vähenenud.

IN MEMORIAM

Hoiaks ära 500 tulekahju

Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika

osakonna juhataja

Lauri Lugna sõnul aitaks isekustuvate

sigarettide kasutusele

võtmine ära hoida ligi 500 tulekahju

aastas. „Lisaks inimelude säästmisele

võimaldab ohutumatele

sigarettidele üleminek vähendada

ka tulekahjude tagajärjel hoonetes

tekkivat varalist kahju hinnanguliselt

50 miljoni krooni võrra aastas,”

selgitas Lugna.

Isekustuvate sigarettide puhul

on muudetud nende põlemisomadusi.

Selleks kasutatakse väiksema

poorsuse ja spetsiaalsete takistusribadega

paberit ning pakitakse

tubakas senisest tihedamalt. „Suitsetajale

jäävad need muudatused

sigarettide kasutamisel märkamatuks.

Pakenditele ei lisata ka mingisugust

erimärgistust, kuna see

võiks anda eksitavat informatsiooni

suitsetamise ohutuse kohta,”

märkis Lugna.

Sigareti hinda ei mõjuta

Teiste riikide kogemuse põhjal ei

kaasne selle muudatusega tubakatoodete

hinnatõusu. Samuti ei ole

uued sigaretid tervisele ohutumad

ega ohtlikumad, kuna tõrva, nikotiini

ja vingugaasi sisalduse nõuded

sellega ei muutu.

Siseministeerium on isekustuvate

sigarettide kasutuselvõtuks

ettevalmistusi teinud juba varasemalt.

„Oleme pidanud läbirääkimisi

tubakatoodete maaletoojatega ning

teavitanud ka tarbijakaitseametit,

kelle ülesandeks jääb müügil olevate

sigarettide üle järelevalve teostamine,”

lisas Lugna.

Praegu on isekustuvad sigaretid

kasutusel juba Soomes, Kanadas,

Austraalias ja USA-s.

Avaldatud standarditest saab

rohkem teavet standardikeskuse

kodulehelt www.evs.ee ning Euroopa

standardiorganisatsiooni

novembriväljaandest ftp://ftp.cen.

eu/CEN/Sectors/SectorNews/November10.pdf

Päästeasutuste töötajad avaldavad kaastunnet meie seast lahkunud kolleegile.

Kalju Käi

Lääne-Eesti Päästekeskus

Türi päästekomando meeskonnavanem

22.08.1951 – 11.07.2010

Reimo Raja

peatoimetaja

Kutsekvalifikatsiooni olulisim mõte

on, et inimesel oleks baasteadmised

ja oskused ametikohal töötamiseks,

paljudel meeskonnavanematel pole

see nõue aga täidetud. Siia nimekirja

lisanduvad veel üksikud rühmapealikud,

komandopealikud ja ka operatiivkorrapidajad,

kel tuleb lähiajal

vajalik kutseeksam ära teha.

Siiski, milleks see kutsetunnistus,

kui paljudel meestel juba enam

kui kümne aasta pikkune päästjakarjäär

selja taga? Töökogemust kutse

omistamisel ka arvestatakse. Enne

sai kutsetunnistuse ainult pärast

kümnekuulist päästekoolis õppimist

ja eksameid, nüüd aga on Päästeamet

tellinud Sisekaitseakadeemialt

spetsiaalsed ettevalmistuskursused,

et ennast eksamiks korralikult

ette valmistada. Tingimuseks on, et

seitsme aasta jooksul on päästetööde

valdkonnas töötatud viis aastat.

Teoreetiliselt võiks sellise töökogemusega

inimene pöörduda ka otse

kutset andva organi ehk Sisekaitseakadeemia

poole ja asuda eksamit

tegema, ent niisama õnne proovima

Päästeamet sai annetusena miljon krooni

Reimo Raja

peatoimetaja

Ühel ilusal sügispäeval soovis

üks inimene kokku saada

Päästeameti peadirektori

Kalev Timbergiga. Suur oli

imestus, kui selgus, et eraisik

soovib annetada Päästeametile

miljon krooni.

minna loomulikult ei maksa, sellepärast

otsustas Päästeamet tellida

Sisekaitseakadeemialt spetsiaalsed

tasuta ettevalmistuskursused, et

kutse taotlejad saaksid end kutseeksamiks

võimalikult hästi ette

valmistada.

Päästespetsialisti III kutse koolituste

tellimiseks kulutab Päästeamet

ligi miljon krooni. Raha kulub nii

koolitamisele, õppematerjalidele, õppurite

majutamisele ja toitlustamisele

kui ka kursustele transportimisele.

Ettevalmistuskursused ja kutseeksam

ongi mõeldud neile, kes

on töötanud päästes pikka aega ja

omavad juba arvestatavat kogemustepagasit

ning on võimelised kutset

lihtsustatud korras omandama.

Kutseeksam on kõigile ühesuguse

raskusastmega, sest vastama peab

ühtedele nõuetele. Ühed on need

omandanud pika töökogemusega,

teised värskelt koolist tulnuna – lõpppunkt

pärast kutseeksami tegemist

on aga kõigil sama.

Teenuse kvaliteet olgu kõrge

„Nad peavad tundma tehnikat, erialast

taktikat. Nad juhivad päästetöid

– nende tegutsemisest sündmuskohal

sõltuvad inimeste elud, vara ja

keskkond. Nad võtavad vastu väga

olulisi otsuseid, rakendavad inimeste

põhiseaduslikku riivet, annavad

korralduse siseneda inimeste eluruumidesse.

Nii vastutusrikka töö puhul

tulebki teadmised ja oskused ära

standardida ning seejuures on oluline

ka tõendada, et inimesel on vajalikud

teadmised ja oskused olemas,”

selgitab Tammearu kutsenõudeid.

„20 aastat tagasi tegid esimese

astme kohtu kohtunikud otsuseid,

mida täna teevad meie inimesed

sündmuskohal – riivavad inimeste

põhiseaduslikke õigusi. Inimestele

pakutav teenus peab olema kvaliteetne,

me peame vastama ühiskonna

ootustele. Pealegi, kes meist

tahaks minna arsti juurde, kel pole

litsentsi, või panna oma lapsi kooli,

kus õpetaja ei vasta haridusnõuetele?”

lisab ta lõpetuseks.

Kutse saamise eeldused:

•• keskharidus;

•• töötatud 7 aasta jooksul 5 aastat

päästetöödevaldkonnas;

•• läbitud on 4 kursust Päästekoolis;

•• kutset omistavale organile on

Kuigi korduvalt uuriti, kas inimene

tõesti soovib teha nii suure

annetuse just Päästeametile, jäi

lahke annetaja endale kindlaks

ega soovinud ümber mõelda. Nii ei

jäänudki muud üle, kui leida koos

helde annetajaga sobivad variandid,

kuhu raha paigutada. Kuna

päästjate isikukaitsevarustus vajab

väljavahetamist, otsustati osta

poole miljoni krooni eest 50 komplekti

isikukaitsevarustust. Nimetatud

komplektid said Kesklinna,

Kopli, Lilleküla, Keila, Paldiski,

Muuga, Loksa ja Kehra päästekomandod.

Teine pool rahast ehk pool miljonit

krooni läheb stipendiumiks,

millega kaetakse mõne päästespetsialisti

koolituskulud. Kes ja

mis tingimustel stipendiumi saab,

esitatud vajalikud dokumendid;

•• kutseeksam on sooritatud positiivsele

tulemusele.

Uuri lisainfot

www.sisekaitse.ee/paastekool

•• Kutseomistamine Kaja King

tel: 3228456 või

kaja.king@sisekaitse.ee

•• Kutseeksam Heiki Soodla

tel: 3228458 või

heiki.soodla@sisekaitse.ee

•• Kursuste korralduslikud küsimused

Tarmo Marvet tel: 3228452 või

tarmo.marvet@sisekaitse.ee

Ettevalmistuskursused

kutseeksamiks:

•• Koolitaja koolituse kursus(ed)

vähemalt mahus 36 tundi (teadmiste

kontroll) juhendaja Imbi Jäetma

•• Päästetööde juhtimise

kursus(ed) vähemalt mahus 36 tundi

(teadmiste kontroll) juhendaja

Rainer Asuküla

•• Tuleohutusjärelevalve

kursus(ed) vähemalt mahus 36 tundi

(teadmiste kontroll) juhendaja

Alar Valge

•• Esmaabikursus(ed) vähemalt

mahus 16 tundi juhendaja Marko

Evert/Tiit Piiskoppel

on veel arutamisel.

Kalev Timberg käis annetajal ka

külas, et teda Päästeameti nimel

isiklikult tänada. Hoolimata Päästeameti

juhtide soovist annetajat

ka avalikult tänada ja tunnustada,

soovis helde inimene jääda siiski

anonüümseks.

Suur-suur tänu annetajale!

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


6

kuidas edasi?

kuidas edasi?

7

Uue juhtimismudeliga

suurendatakse

teenuste ühtlustamist

regioonide vahel

Ain Karafin sai Päästeameti juhtimismudeli muudatuste kohta hulga küsimusi

ning alljärgnevas annabki ta neile kõigile vastused. Küsimused koostas Lõuna-

Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja Evelin Uibokand.

Ain Karafin

Päästeameti peadirektori

asetäitja

•• Miks on just praegu vaja

personali- ja rahandusvaldkondade

tsentraliseerimist?

Konkreetselt mil viisil see nimetatud

teenuste osutamist

parandab?

•• Millistest päästeteenistuse

strateegilistest eesmärkidest

lähtub personali- ja rahandusvaldkondade,

hiljem teiste

tugi- ja põhivaldkondade

tsentraliseerimine?

•• Millised on päästeteenistuse

kui organisatsiooni strateegilised

eesmärgid viie aasta perspektiivis?

Kuidas tsentraliseerimine

neid toetab?

•• Millise riikliku või valdkondliku

arengukava või strateegia

alusel toimub 2012. aastal

päästeasutuste üldine tsentraliseerimine?

Riigiasutused moodustatakse

seaduse alusel määratud ülesannete

(avalike teenuste) täitmiseks.

Strateegiates ja arengukavades

kirjeldatakse ülesandeid detailsemalt,

määratledes konkreetsemalt

eesmärgid ja tähtajad nende saavutamiseks.

Strateegiliste eesmärkide

lahtikirjutamine võtaks siin liialt

palju trükiruumi. Päästeteenistuse

strateegilisi eesmärke on kirjeldatud

Riigikogus vastu võetud Eesti

julgeolekupoliitika alustes ning Eesti

turvalisuspoliitika põhisuundades

aastani 2015, detailsemalt on

eesmärgid kirjas Siseministeeriumi

valitsemisala arengukavas 2011–

2014. Praegu oleme asunud koostama

arengukava aastani 2015.

2008. aastal alustasime päästeala

juhtimismudeli korrastamisega.

Juhtimismudeli korrastamise eesmärgiks

on tagada, et muutunud

õiguskeskkonnast ja paari viimase

aasta eelarvemuudatustest tulenevalt

korraldatakse päästeala

avalike teenuste osutamist võimalikult

efektiivselt. Oleme tänaseks

jõudnud nii kaugele, et viia 2011.

aastal läbi ümberkorraldused personali-

ja rahandusvaldkonnas.

Oleme kõigis kuues põhivaldkonnas

ära kirjeldanud teenused, mida me

Eesti elanikele pakume, samuti on

kirjeldatud teenused, mida on vaja

organisatsiooni toimimiseks (tugiteenused

– personal, rahandus,

haldus, avalikud ja välissuhted).

Rahandus- ja personalivaldkonnas

on jõutud ära teha ka järgmine

samm – kirjeldatud on kõik tegevused,

mida teenuse osutamiseks on

vaja teha. Olukorras, kus me oleme

pidanud kahe aasta jooksul koondama

100 ametikohta, tuleb kriitilise

pilguga üle vaadata iga töökoha

koormus ja ülesanded, teha seda

süsteemselt ja erapooletult. Tehtud

töö tulemusena saame täpsemalt

määratleda töötajate tööülesanded

ja töömahud. Kui on teada tööde

maht, on lihtne leida selle tegemiseks

vajalike inimeste arvu. Tehtud

töö tulemus näitas, et personali ja

rahanduse teenuseid on võimalik

pakkuda vähema arvu inimestega,

vabanevat ressurssi saame kasutada

põhiteenuste osutamisel.

Uue juhtimisstruktuuriga personali-

ja rahandusvaldkonnas

muutub eelarve planeerimine ning

kasutamine selgemaks ja läbipaistvamaks,

saame riigieelarve vahendite

planeerimisel vältida nende

ebaefektiivset kasutamist. Käesolevast

aastast on päästealal lisaks

ühtsetele palgamääradele ka ühtne

palgajuhend. Nende muudatustega

ei ole me suutnud tagada lõpuni läbipaistvat

palgapoliitikat, olukord

peab ka siin muutuma paremaks.

Otsused on kooskõlas ka väliskeskkonna

muudatustega. Riigi

eelarvestrateegia aastateks

Juhtimismudeli muudatusega

suurendatakse teenuste

ühtlustamist regioonide vahel. Igas

Eesti punktis peab kodanik saama

ühesuguse kvaliteediga teenust.

2011–2014 näeb ette viia 2013.

aastaks kõikides riigiasutustes

personali-, palga- ja raamatupidamisarvestus

ministeeriumi tasandile

(aasta tagasi arutati ka võimalust

nende teenuste üleandmiseks

erasektorile). Siseministeriumi

valitsemisalas, kus on tegemist

suurte organisatsioonidega, otsustati

tsentraliseerimine läbi viia

ametite tasandil. Kirjutasin sellest

detailsemalt eelmises „Häire 112-

s”. Kahjuks kulutame liialt palju

oma aega ja ressurssi selleks, et

juba otsustatut mitte ellu viia. Kui

otsus on riigi tasandil tehtud, on

mõistlik seda ellu viia omas tempos,

otsida tekkinud olukorrale võimalikult

paremaid lahendusi, aga

mitte põhjuseid selgitamaks, et

otsuseid ei ole võimalik täita. Priit

Perens, Swedbank Eesti juht ütles

ühes lõppeval aastal antud intervjuus:

„Kõiki otsuseid ma ise teha

ei saa. Enamikku otsuseid, mis

mind puudutavad, saan mõjutada,

kõiki otsuseid ei saa isegi mõjutada.

Aga öelge mulle, kus on koht,

kus saab kõike ise otsustada?”

(Äripäev 22.10.2010)

•• Kas kõik personali- ja rahandusvaldkonna

töötajad,

kes uutes struktuurides tööle

asuvad, saavad jätkata oma

senises asukohas (Tartu, Pärnu,

Kohtla-Järve, Tallinn)? Kui

ei, siis miks?

Jah, kui töötajad on valmis vastu

võtma ametikoha uues struktuuris.

Erandiks on Lõuna-Eesti Päästekeskuse

personalivaldkonna need

töötajad, kes ka täna ei tööta kõik

Tartus.

•• Kas töötajad on läbinud uue

programmi (SAP) koolitused,

et tagada teenuse hea kvaliteet

ka uuel aastal?

SAP on keeruline infotehnoloogiline

lahendus, mis aitab korraldada

asutuse personali-, rahandus- ja

haldusvaldkonna tööd. SAP-i personalimoodulit

kasutavad päästeasutuste

personalitöötajad alates

2009. aastast. Päästeameti ja

Häirekeskuse rahandustöötajad

kasutavad SAP-i rahandusmoodulit

alates käesoleva aasta algusest.

Personalivaldkonnas vajavad

täiendkoolitust need töötajad, kelle

ametiülesanded muutuvad, päästekeskuste

rahandustöötajad vajavad

SAP-i osas põhjalikumat koolitust.

Novembri lõpuks on kõigi personali-

ja rahandustöötajatega läbi räägitud

nende ametikoha ülesanded

uues struktuuris. Paika on pandud

ka koolituse ajakava. Töötajad saavad

SAP-i osas just täpselt sellist

koolitust, mida nende tööülesanded

1. jaanuarist ette näevad, aasta algusesesse

on planeeritud ka täiendav

koolitus töökohtadel.

•• Seletage palun lahti, mida

tähendab, et rahandus- ja personalivaldkondade

töökorralduses

arvestatakse tsentraliseerimise

järgmist etappi

ehk seda, kui päästekeskused

liidetakse Päästeametiga.

Päästeala juhtimismudeli korrastamine

ei näe ette kogu juhtimisstruktuuri

koondumist Päästeametisse.

Päästekeskuste täidetavate

põhiülesannete (ennetus, tuleohutusjärelevalve,

kriisireguleerimine,

päästetööd) juhtimine jääb endiselt

kahele tasandile (riiklik ja regionaalne)

nagu seni. Ümberkorralduste

järgmises etapis täpsustatakse

mõlema tasandi ülesandeid ja vastutust.

Kuigi personali ja rahanduse

juhtimine koondub Päästeametisse,

on 1. jaanuarist käivituvas struktuuris

ette nähtud päästekeskust

teenindavad ametikohad, mis paiknevad

regioonikeskustes.

•• Kuidas hindate tsentraliseerimise

protsessi kulgu?

•• Kuidas tagate, et kõik töötajad

on informeeritud paari

kuu pärast aset leidvatest

muudatustest? Kellega näiteks

Valgamaal või Hiiumaal töötav

päästja hakkab edaspidi suhtlema,

kui tal on vaja infot personali

või rahanduse teemal?

Protsessi läbiviimine on kulgenud

planeeritult ja ajagraafikus.

Alates 2008. aastast oleme tegelenud

teenuste kirjeldamisega.

Käesoleva aasta kevadel tegime

otsuse, et personali ja rahanduse

osas oleme valmis järgmiseks

etapiks. Sügiseks olid nendes valdkondades

lahti kirjutatud ka kõik

tööprotsessid ning nende põhjal on

määratletud ka töömahud ja sellest

tulenev töötajate hulk. Ma arvan, et

on hea tulemus, kui kaks kuud enne

muudatuste läbiviimist on kõikidele

töötajatele, keda muudatus otseselt

puudutab, täpselt teada nende

võimalikud valikud.

Päästekeskuste täidetavate

põhiülesannete (ennetus,

päästetööd jne) juhtimine jääb

endiselt kahele tasandile (riiklik ja

regionaalne) nagu seni.

Nagu iga ümberkorralduse puhul,

ei saa ka selle protsessi jooksul

täiel määral rahul olla informatsiooni

liikumisega. Selleks, et kommunikatsioon

toimiks laitmatult, peavad

pingutama mõlemad pooled. Päästeamet

on alates juunist, mil ümberkorralduste

protsess käivitati,

andnud muudatuste protsessist ja

otsustest PAI kaudu informatsiooni

kõikidele töötajatele. Päästeasutuste

juhtidega toimuvad muudatuste

teemal regulaarsed kokkusaamised

(alates septembrist praktiliselt igal

nädalal), nende kaudu peab täpsem

informatsioon jõudma kõikide töötajateni.

Alati ei ole probleem ainult

informatsiooni andjas, ka info saaja

peab ise soovima protsessis osaleda

ja kasutama kõiki võimalikke informatsiooni

saamise kanaleid.

Üldiselt peab töötaja saama suuremale

osale tööd puudutavatest

küsimustest vastuse oma otseselt

juhilt. Kui siiski tekib vajadus saada

informatsiooni ka otse rahandus- ja

personalitöötajatelt, siis on 1. jaanuarist

võimalused täpselt samad

nagu täna – kõikides regioonides

on kohapeal olemas päästekeskust

teenindavad rahandus- ja personalivaldkonna

spetsialistid.

•• Kuidas hoiate ära selle, et

päästeteenistus tükeldatakse

läbi tsentraliseerimise valdkondlikeks

sidumata üksusteks

(tsentraliseeritud kriisireguleerimine,

ennetustöö jne)?

Tsentraliseerimisega suurendatakse

teenuste ühtlustamist regioonide

vahel. Igas Eesti punktis

peab kodanik saama ühesuguse

kvaliteediga teenust. Praeguseks

on meil välja kujunenud olukord, kus

ennetuse, tuleohutusjärelevalve,

kriisireguleerimise ja päästetööde

alast avalikku teenust ei osutata

neljas regioonis alati sarnaselt. Ka

demineerimise valdkonnaga ei tehta

alati vajalikul tasemel koostööd.

Eelnimetatud asjaolu on üheks

põhjuseks juhtimisstruktuuride

korrastamisel. Eelpool kirjeldasin,

et regionaalse tasandi juhtimine

põhivaldkondades jääb alles, ja just

sellepärast, et tagada eri valdkondade

koostöö regioonis.

•• Millise eelise annab päästeasutustele

see, et tsentraliseerimine

viiakse läbi teistest

riigiasutustest varem?

Olulised on sisulised vajadused,

mis on tinginud muudatuste läbiviimise.

Sarnaselt on toiminud ka

teised riigiasutused. Muudetud ei

ole ainult juhtimisstruktuure, vaid

ümber on korraldatud avalike teenuste

osutamine üldse. Toon siin

viimaste aastate näitena Keskkonnaameti,

Tehnilise Järelevalve

Ameti, Terviseameti ning Politsei- ja

Piirivalveameti ümberkorraldused.

Päästeala muudatuste taganttõukajaks

on olnud viimase paari aasta

jooksul toimunud õigusraamistiku

muutused. Täna tegeleme aktiivselt

uute väljakutsetega. Näiteks ühtse

häirekeskuse (110 ja 112 liitmine)

moodustamise küsimused peavad

saama lahenduse 2014. aastaks.

Päästeseadus sätestab, et pääste

üheks ülesandeks on päästesündmuse

ennetamine ja sellest tulenevalt

alustati käesolevast aastast

süsteemset tegevust uppumissurmade

ennetamisel. Ka järelevalvevaldkonnas

peaksime edasi liikuma

ja mitte piirduma ainult tuleohutuse

küsimustega. Nende valdkondadega

edasiliikumine toob endaga

kaasa järgmised muudatused organisatsioonis.

Sisulistes küsimustes

saame me ise aktiivsed olla ja uusi

lahendusi pakkuda.

Kus me oleme muudatuste läbiviimisega

võrreldes teiste riigiasutustega?

Päästeasutused ei vii

tsentraliseerimist läbi teistest riigiasutustest

varem. Organisatsiooni

struktuuri on otstarbekas muuta,

kui selleks on olemas sisemised

vajadused ja/või väliskeskkonna

muudatused. Kas olla muudatuste

läbiviimisel esimesed või viimased,

ei ole oluline. Eestis on täna kokku

23 riiklikku ametit ning tänase seisuga

on kohalikel asutustel (lisaks

päästekeskustele) iseseisva asutuse

staatus veel Veterinaar- ja Toiduametil

ning Maanteeametil.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


8

arvamus

juhtimismudel

9

Kuidas võita südamed ja mõistus?

Evelin Uibokand leiab, et seni, kuni päästeasutuste

töötajatele pole selge, miks uut juhtimismudelit

vaja on, pole ka põhjust oodata, et inimesed

muudatustega kaasa tuleksid.

Evelin Uibokand

Lõuna-Eesti Päästekeskuse

avalike suhete büroo juhataja

Päästeteenistus on jälle muutuste

keerises. Alles see oli, kui

maakondlike päästeteenistuste

asemel moodustati regionaalsed

päästekeskused. Viie aasta (aastani

2009) strateegiline eesmärk

oli optimaalse juhtimise ning parima

ressursikasutusega hästi

toimiv, elukeskkonna turvalisust

kaitsev ja oma töötajate rahulolu

ning väärtusi loov organisatsioon.

Eesmärgi saavutamiseks viidi läbi

tsentraliseerimine, mis pidi tagama

päästeala tasakaalustatud arengu

ja muuhulgas muutma juhtimise

läbipaistvamaks ja selgemaks ning

käsuahela ja rahastamise ahela

ühtseks. Sest see on päästeteenistuse

efektiivse toimimise üheks

peamiseks eelduseks (Päästeteenistuse

arengukava 2005–2009).

Uhked suured sõnad.

Täna tsentraliseeritakse taas.

Paratamatult tekib küsimus, kas

eesmärgi saavutamiseks läbi viidud

päästekeskuste loomine ei õigustanud

end või on see umbusaldus praeguste

keskuste juhtide vastu.

Muudatuste juures on inimeste

pool alati keeruline osa. Muutuste

protsesside eestvedajad arvavad sageli,

et kui otsus on paigas, siis inimesed

tulevad kaasa. Tegelikult aga töötajate

rahulolu muudatuste käigus

kahaneb ning ka organisatsioonide

efektiivsus väheneb. Põhiaur läheb

uute struktuuride väljamõtlemisele

ning töökorralduse paikasättimisele.

Enne selgitus, siis muutus

Isegi kui kohe alguses mõeldakse, et

seekord teavitame töötajaid muudatuste

protsessi algusest peale, läheb

lõpuks ikka nii nagu alati – töötajad

leiavad, et infot ei ole piisavalt, otsustajad

leiavad, et enne lõplikke

otsuseid pole nagu millestki rääkida.

Nii tekibki olukord, et töötajad ei tule

muudatustega kaasa, kommunikatsioon

on olnud ebapiisav ja kujuneb

arvamus muudatustest kui „kõige

paremini hoitud saladusest”.

Muudatuste periood on alati üks

suur segaduste aeg ja eriarvamused

on paratamatud. Inimesi saadab ebakindlus,

kuni ei ole selgeid vastuseid,

mis ja kuidas juhtuma hakkab. Aga

kui selgitusi ei tule muudatuse vajalikkusest

ja põhjustest, siis ei tule

ka soovi seda ellu viia, sest struktuurimuudatus

kui fakt ei too endaga

kaasa soovitud toetust ja tulemusi.

Et protsessiga kaasa tulla, peavad

inimesed mõistma.

Seetõttu tuleb algusest peale

paika panna muudatuste eesmärk

– miks seda vaja on – ning see arusaadavalt

ka kõigile töötajatele lahti

seletada dialoogi, mitte ühepoolse

suhtluse vormis. Tegelik muutus

hakkabki toimuma alles siis, kui inimesed

mõtlevad ja tegutsevad uuel

viisil. Ei piisa, kui seda teevad vaid

muutuste protsesse juhtivad inimesed.

N-ö töötajate südamete ja mõistuse

võitmiseks peavad juhid tegema

aga tõsiseid jõupingutusi.

Kasutatud materjale

www.juhtimine.ee

Uus juhtimismudel on päästeasutustele

järgmine loogiline arenguetapp

Muudatused on inimkonnaga kaasas käinud kogu

aeg ja olnud arengu tagatiseks. Muutunud on

ümberkorralduste läbiviimise kiirus, selle põhjuseks

on informatsiooni mahtude ja liikumiskiiruse

tohutu kasv.

Ain Karafin

Päästeameti peadirektori asetäitja

Vastus küsimusele, kas päästekeskuste

loomine ei õigustanud end

või on see umbusaldus praeguste

keskuste juhtide vastu, on kindlasti

ei. Oleme ju põhiülesannetega hästi

hakkama saanud: tulekahjude ja

hukkunute arv on vähenenud. Samasuguses

olukorras olime ka 2006.

aastal, kui moodustasime maakondlikest

päästeametitest regionaalsed

päästekeskused.

Mis on toimunud ja toimumas:

1) Eesti on väljumas masust, mis tä-

hendas päästele riigieelarvest eraldatud

vahendite vähenemist kahe

aastaga 160 miljonit krooni (10,2

miljonit eurot). Riigiasutuste eelarve

kasv jääb majanduskasvu kiirusele

alla.

2) Päästeasutuste teenistujate arv

on kahe aastaga vähenenud 100

töötaja võrra. 60 töötaja lahkumisel

ei võetud uusi inimesi tööle, mis

tekitas asutuste ja struktuuriüksuste

ametikohtade arvus disproportsiooni.

3) 2009. aastal jõustus hädaolukorra

seadus, 2010. aastal

tuleohutuse seadus ja uus päästeseadus.

Pääste ülesanded ja õigusraamistik

on läbi teinud suured

muudatused.

4) Riigi eelarvestrateegia aastateks

2011–2014 näeb ette tsentraliseerida

2013. aastaks kõikides

riigiasutustes personali-, palga- ja

raamatupidamisarvestus.

5) Infotehnoloogia alast tugiteenust

saame Siseministeeriumi infotehnoloogia-

ja arenduskeskuselt.

6) Kelle jaoks me avalikku teenust

pakume? Eesti elanikkond on

kahekümne aastaga vähenenud

1569000-lt 1340000 elanikuni.

Hoopis suuremad muutused on

toimunud linnadest kaugemates

piirkondades. Prognoosid näitavad

nende tendentside jätkumist.

7) Kellega me teenust pakume?

Eesti tööealiste inimeste arv väheneb

tänaselt 870 000-lt 2020.

aastaks 820 000-le. Eesti noorte

meeste haridustase langeb, suureneb

vaid põhiharidusega noorte

arv (2007. aastal moodustasid

nad kooliealistest noormeestest

21 protsenti). Päästeteenistusse

võtmine eeldab aga vähemalt keskharidust.

Seega vähenevad meie

valikuvõimalused.

Ellujäämiseks tuleb muutuda

Praegusel ajal on meil tegemist

ühelt poolt päästeasutuste jaoks

järgmise loogilise arenguetapiga

(mitte uue reformiga), teisalt aga

vastusega väliskeskkonnas toimunud

suurtele muutustele ja organisatsiooni

vastavusse viimisega riigi

võimalustega. Kahe aasta jooksul

läbi viidud teenuste kirjeldamisega

oleme sisuliselt korraldanud oma

tegevustes inventuuri, mis näitab,

millised valdkonnad vajavad suuremat

tähelepanu ja mõningaid

ümberkorraldusi. Samuti on vaja

täpsustada riikliku ja regionaalse

tasandi ülesandeid ning muuta

juhtimisstruktuure. Tehtud töö tulemusena

on meil võimalus teha

oma muudatusi põhjaliku analüüsi

põhjal ja planeeritult, vastasel juhul

tegeleme varsti jälle tulekahju

kustutamisega.

Muutused rahandusvaldkonnas aastal 2011

Kaja Jõema

Päästeameti

rahandusosakonna juhataja

1. jaanuarist 2011 toimub päästeala

rahandusvaldkonnas juhtimismudeli

muutus. Kogu päästealal võetakse

kasutusele majandustarkvara SAP

ja arvestus hakkab toimuma ühes

andmebaasis. Siiani on iga asutuse

finantsmajandusarvestust peetud

eraldi andmebaasis ning päästeala

ülese aruandluse saamine on nõudnud

palju aega ja käsitsitööd erinevatest

andmebaasidest tehtud päringute

kokkupanekuks.

Merike Sirendi

Päästeameti personali- ja asjaajamise

osakonna juhataja alates

1. Jaanuarist 2011

Juhtimismudeli raames on kõik valdkonnad

detailselt lahti kirjutanud

enda pakutavad teenused ja nende

alamtegevused. Personali- ja asjaajamise

osakond hakkab osutama

kolme teenust – personaliarvestus,

koolitus ja arendus ning asjaajamine.

Selleks, et kõiki mainitud teenuseid

ühetaoliselt ja kvaliteetselt osutada,

on tsentraliseerimise käigus vajalikud

muudatused struktuuris, tööprotsessides

ja juhtimises.

Alates 2011. aasta algusest on

personali- ja asjaajamise struktuuriüksuseks

Päästeameti alla kuuluv

osakond, milles on kolm valdkondlikku

talitust – personaliarvestuse

talitus, koolituse ja arenduse talitus

ning asjaajamistalitus.

Muudatuse eesmärk

Tsentraliseerimise käigus ühtlustatakse

tööprotsessid ning juhtimis- ja

arendustasand tuuakse Päästeametisse.

See võimaldab pakkuda ühetaolist

teenust kõikides päästeala

asutustes ning vabastab aja- ja inimressursi

valdkonna teenuste arendamiseks.

Valdkonna arengut peangi

tsentraliseerimise peamiseks

eesmärgiks, sest hetkel on personalivaldkonna

ühtlustatud areng

sisuliselt seiskunud, kuna puudub

inimressurss, kes sellega tegeleks,

ja tihti ka motivatsioon protsesside

ühtlustamiseks. Kui protsessid saavad

ühtlustatud ja detailselt lahti

kirjutatud, on ka teenus selle saajale

kiirem ja kasutajasõbralikum.

Mis muutub töötajate jaoks?

Suureks muudatuseks on palgaarvestuse

liikumine rahandusvaldkonnast

personalivaldkonda. Palgaarvestajatest

moodustub kompetentsikeskus,

mille teenistujad hakkavad paiknema

Lääne-Eesti Päästekeskuses ja Lõuna-Eesti

Päästekeskuses ning osutama

teenust üle päästeala. Palgaarvestuses

muutub SAP andmebaasiga

seonduvalt tööajatabelite täitmise ja

esitamise kord, mille tutvustamiseks

viime koos rahandusbürooga detsembris

läbi hulga koolitusi kõigile

struktuuriüksuste juhtidele.

Personalivaldkonnas jääb keskuse

tasandile igas valdkonnas

Tehtav sisuline muudatus toob

endaga kaasa ka vormilise muutuse

– rahandusvaldkonna struktuuri

tsentraliseerimise. Päästeameti

koosseisus alustab 2011. aastast

tööd rahandusosakond, mille koosseisu

kuulub kaks talitust: raamatupidamistalitus

ning eelarve- ja

analüüsitalitus, kokku 25 ametikohta.

Rahandusosakond jääb

paiknema detsentraalselt (Tallinnas

13, Tartus 8, Kohtla-Järvel 5 ja

Pärnus samuti 5 ametikohta). Uue

struktuuri aluseks on tegevuste

põhjalik lahtikirjutamine ning töömahtude

hindamine. Tulenevalt

ümberkorraldusest muutuvad oluliselt

enamiku rahanduse teenistujate

tööülesanded ja rahanduse

ametikohtade arv väheneb kolme

võrra.

Lisaks organisatsioonisisestele

muutustele ootab meid ees ka üleminek

eurole, mis toob endaga kaasa

veelgi täiendavaid tegevusi.

Mis muutub töötajate jaoks?

Päästeasutuse töötajatele rahanduses

toimuv muutusi kaasa ei too.

Päästeameti rahandusosakond

hakkab Päästekeskustele osutama

raamatupidamis-, eelarve- ja analüüsiteenust,

Häirekeskusele raamatupidamisteenust.

Iga asutuse eelarve koostamise

ja arvete ning teiste kuludokumentide

laekumine jääb endiselt asutuse

tasandile. Rahandusteenuste parema

kättesaadavuse tagamiseks on

päästeasutustes kohapeal paiknevad

peaspetsialistid, asutuse teenindajad,

kelle ülesandeks on päästeasutuse

juhtkonda, eelarvejuhte ning

teisi teenistujaid finantsküsimustes

nõustada ja abistada, olla kontaktisikuks

asutuse ja tsentraalse rahan-

vähemalt üks kontaktisik, seega ei

too tsentraliseerimine iseenesest

teistele üksustele kaasa väga suuri

muudatusi.

Juhtimis- ja arendustasandi toomine

Päästeametisse tähendab aga,

et kõik valdkonna regulatsioonid

kehtestatakse edaspidi üle päästeala

ühtselt. Seega puudutavad

muudatused kindlasti tööprotsesse.

Keskustes, kus seda veel ei ole tehtud,

läheme üle maakonnapõhise-

dusstruktuuri vahel, anda tagasisidet

finantsaruandluse ja andmebaasi

väljavõtete näol.

Muudatuse eesmärk

Rahanduse valdkonnas toimuva

muutuse eesmärgiks on kiirem ja

kvaliteetsem juhtimisinfo.

Üleminek ühtsesse andmebaasi

ja majandustarkvara SAP kasutuselevõtt

võimaldab lähemas tulevikus välja

arendada veebipõhise aruandluse

ning tegevuspõhise (teenustepõhise)

kuluarvestuse ja eelarvestamise.

Püstitatud eesmärki ei saavutata

kohe. Uue tarkvara ja muutunud

sisemise töökorralduse juurutamine

võtab aega ning esimestel kuudel

võib rahanduse pakutavate teenuste

kvaliteet veidi langeda. I poolaasta

eesmärk on hoida praegust taset,

kvaliteedi paranemist ootame alates

II poolaastast.

Muudatused personalivaldkonnas aastal 2011

Nii personali- kui ka rahandusvaldkonna

juhtide leidmiseks

korraldati konkurss. Rahandusosakonna

juhataja kohale

kandideeris üks inimene – Kaja

Jõema, kes jätkab ka uue struktuuriüksuse

juhina. Personaliosakonna

juhataja kohale kandideeris

kolm inimest, senine

juht Katrin Peets konkursil ei

osalenud. Konkursi tulemusena

valiti 2011. aastal tööd alustava

personaliosakonna juhatajaks

Merike Sirendi, kes on töötanud

Ida-Eesti Päästekeskuse

personalibüroo juhatajana viis

aastat.

le lähenemisele, mis tähendab, et

struktuuriüksused jagatakse personaliarvestajate

vahel ära ning struktuuriüksuse

juhile jääb konkreetne

kontaktisik, kelle poole pöörduda.

Esmajärjekorras selgitamegi

välja, milliseid tegevusi keskuste tasandil

erinevalt tehakse, ja töötame

selles suunas, et võtta kõikjalt kasutusele

parim praktika ning leppida

kokku ühtsetes tegutsemise põhimõtetes.

Rahandusvaldkonna juhina jätkab Kaja Jõema,

uus personalijuht on Merike Sirendi

Konkursiga selgitati välja ka personali-

ja rahandusosakondade

talituste juhid.

Personaliosakond

Piret Pärna – asjaajamis- ja

dokumendihalduse talituse juht

Riina Maat – personaliarvestustalituse

juht

Reelika Ein – koolitus- ja

arendustalituse juht

Rahandusosakond

Maarika Ankur – eelarve- ja

analüüsitalituse juht

Kaia Kärsna – raamatupidamistalituse

juht

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


10

DEMINEERIMINE

uudised

persoon

11

Mida ütlevad 2011. aasta

eelarvenumbrid?

Tõnu Osa – mees kes

lõi Nõvale tuletõrje

2011. aasta eelarves suurenevad rahanumbrid isikukaitsevarustuse ning tehnikahoolduse ridadel.

Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel jätkuvad paljud projektid ning avatakse uusi depoohooneid.

Nõva päästekomando pealik Tõnu Osa läks Soome bussijuhiks. Sellest hoolimata lubab ta vabatahtliku

päästjana endiselt võimaluste piires kogukonna aitamisel kaasa lüüa.

Ain Karafin

Päästeameti peadirektori

asetäitja

2011. aasta personalikulu on sama

suur kui käesoleval aastal, seega

personalivaldkonnas järgmisel aastal

muutusi ei toimu. Jätkame sama

suure koosseisu (2570 töötajat) ja

samade palkadega. Lihtne see ei ole,

kui vaadata majanduse elavnemist

ja sellest tulenevat survet erasektori

palgakasvule. Riigisektoris on aga

olukord kõikidele sama – personalikulu

jääb samaks ja selle suurenemist

ei prognoosita enne 2013.

aastat. Mis saab töötajate arvust ja

palkadest päästeteenistuses edaspidi,

selle küsimuse juurde tuleme

tagasi poole aasta pärast, kui selguvad

esimesed eelarvenumbrid 2012.

aastaks.

Majandamiskulude osas on olukord

veidi parem – võrreldes käesoleva

aastaga on eelarvenumbrid

mõnes valdkonnas suuremad. See

tuleb põhiliselt majandamiskulude

eelarve suurenemisest 19,4 miljoni

krooni (1,2 miljoni euro) võrra, aga ka

eelarve sisemistest muudatustest.

Rohkem isikukaitsevarustust

Oluliselt suurendatakse eelarvet

töötajate ohutuse tagamise osas.

Kaitseriietuse soetamisele kuluvat

summat suurendatakse viie miljoni

ehk 320000 euro krooni võrra (sh

miljon krooni vabatahtlike kaitseriietusele)

ja kulutusi vormiriietusele

poole miljoni krooni (32000 euro)

võrra. Miljon krooni rohkem on eelarves

ka hingamisaparaatide maskide

ja voolikute soetamiseks.

Suurendame ka olemasoleva tehnika

hooldussummasid, et tagada

selle korrasolek ja tööohutus. Euroopa

Regionaalarengu Fondi vahenditest

saadud päästeautode hooldamiseks

mõeldud summad kasvavad

1,2 miljoni krooni (77000 euro) ning

päästekonteinerite hooldamiseks

mõeldud vahendid 300000 krooni

(19000 euro) võrra. Kolme korvtõstuki

Bronto hoolduseks lisandub eelarvesse

täiendavalt 900000 krooni

(58000 eurot).

Ennetusvaldkonna eelarve suureneb

pool miljonit krooni (32000

eurot), et suurendada ennetusprojektide

mahtusid. Sama palju on

eraldatud ka ühendhäirekeskusele

üleminekuks ettevalmistumiseks.

Uued depood

Uutes depoodes hakkavad tööle Rakvere

ja Jõhvi komandode päästeteenistujad

ning Ida-Eesti Päästekeskuse

töötajad. Neid hooneid üürime

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsilt. Renoveeritud

depoosse kolivad ka Suure-

Jaani komando päästeteenistujad.

Eelarves tähendab see 5,6 miljoni

kroonist (360000-eurost) juurdekasvu.

Depoohoonete suuremateks

kommunaalkuludeks ja korrashoiu

tagamiseks on eelarves täiendavalt

1,5 miljonit krooni (96000 eurot)

ning sõidukite suurema kütusekulu

katteks lisaks miljon krooni (64000

eurot).

Jätkatakse suurt hulka välisprojekte

ja alustatakse ka uusi, eelarvesse

toovad need lisaks umbes 34

miljonit krooni (2,2 miljoni eurot).

2011. aastal lõpevad kaks suuremat

projekti: Valgas valmib Eesti-Läti

piiriülese ühisprojekti raames uus

depoohoone ning täpsustatakse ja

harjutatakse koostööprotseduure

päästesündmuste korral. Euroopa

Regionaalarengu Fondi rahadest

soetatakse saasteärastus-, juhtimis-,

ning varustuse remondi ja hoolduskonteinerid

ning valmib Kose logistikakeskus.

CO 2

kvoodi müügi eest on meil

arvatavasti võimalus soojustada

depoohooneid ja renoveerida küttesüsteeme

33,5 miljoni krooni (2,1

miljoni euro) eest, millega tagatakse

töötajatele paremad töötingimused

ja vähendatakse CO2 emissiooni väliskeskkonda.

Dmitri Medvedev tunnustas Kalev Timbergi Sõpruse ordeniga

Reimo Raja

peatoimetaja

Oktoobri keskel andis Venemaa

president Dmitri Medvedev

Päästeameti peadirektor

Kalev Timbergile üle

Sõpruse ordeni tänamaks

teda Eesti abi eest Venemaad

laastanud metsatulekahjude

likvideerimisel.

„Sõpruse orden pole mõeldud

isiklikult mulle, vaid see on ikka

tunnustus Päästeametile ja Eesti

valitsusele,” ütleb Timberg. Lisaks

temale anti orden veel 15 riigi

päästeasutuste juhtidele, kes kõik

Venemaad augustikuu ulatuslike

metsatulekahjude kustutamisel

aitasid. Sõpruse ordenid andis president

Medvedev üle Kremlis oma

residentsi Jekaterina saalis.

Autasudega tunnustati veel

kolme päästeteenistujat. Venemaa

eriolukordade ministeeriumilt said

humanitaaroperatsioonidel osalemise

eest medali Päästeameti

päästetööde planeerimise ja analüüsitalituse

juhataja Tarmo Terep

ning Elva päästekomando pealik

Igor Galjutin. Terep ja Galjutin toimetasid

augustis Venemaale metsatulekahjude

kustutamiseks neli

pumpa ja 10 kilomeetrit voolikuid

ning lisaks sinna juurde kuuluvad

liitmikud ja muu vajaliku. Abi korraldamine

läks maksma ligi 1,5

miljonit krooni, mis kaeti Välisministeeriumi

eelarvest.

Venemaa eriolukordade ministeeriumi

medaliga Koostöö Eest

Päästmise Nimel tunnustati ka

tehnilise abi toimetamist korraldanud

Päästeameti välissuhete büroo

juhatajat Jevgeni Jutkevitšit.

Venemaa lähiajaloo ulatuslikumad

maastikupõlengud tekkisid aastakümnete

suurimate kuumalainete

tõttu ning nõudsid üle poolesaja

inimelu. Tuhanded inimesed kaotasid

tulekahjudes kodu, samuti hävis

kümneid tuhandeid hektareid

metsa ja viljapõlde.

Venemaa president Dmitri Medvedev (vasakul)

Päästeameti peadirektor Kalev Timbergile

Sõpruse ordenit rinda kinnitamas.

Foto: Kremli pressiteenistus.

Sirle Matt

Lääne-Eesti päästekeskus

avalike suhete büroo juhataja

•• Olid ka korra varem pool

aastat Soomes tööl ning tulid

päästesse tagasi. Kas seekordne

minek on lõplik ja kutselisse

komandosse enam tagasi

tulla ei plaani?

Ära iial ütle iial. Elu võib veel väljakutseid

esitada, kuigi praegu erilist

võimalust selleks ei näe. Elame ju

kiirete muutuste ajastul, kõik on veel

võimalik.

•• Mida Eestist eemal olles kõige

rohkem taga igatsed?

Oma koduseid toimetamisi, naist,

lapsi ja koera, kelle päästekoeratreeningud

nüüd minu äraoleku tõttu

veidi harvemad on.

•• Kas osalded veel mingil viisil

Nõva vabatahtliku tuletõrjeselti

töös?

Olen alates seltsi asutamisest

1998. aastal kuni tänase päevani, ja

ilmselgelt ka edaspidi, Nõva Tuletõrjeseltsi

juhataja ja ka vabatahtliku

komando liige. Soomes ju ainult käin

tööl, minu huvid on Eestimaal.

•• Miks on Nõvale vabatahtlikku

tuletõrjeseltsi vaja ja

millist liiki õnnetustega sealsed

pritsimehed on kokku

puutunud?

Nõvale on seltsi vaja kohalikele

inimestele ja ka suvitajatele turvalise

elukeskkonna loomiseks ja turvatunde

säilitamiseks praeguste päästeteenistust

puudutavate poliitiliste ja

majanduslike otsuste valguses.

Me oleme 12 aasta jooksul näinud

ja teinud kõike: liiklusavariid,

hoonetepõlengud, metsapõlengud,

veeõnnetused, üleujutused, õlireostus

merel, kadunud inimeste otsin-

gud, kassid puu otsas, uste avamine

... Ainult maavärinat pole veel olnud.

Tõnu Osa

• Pärast Eesti päästesüsteemi

loomist alates 1994. aasta märtsikuust

Nõva valla päästepealik.

• 1998. aastast Nõva tuletõrjeseltsi

ellukutsuja ja juht kuni tänase

päevani. Selts loodi nelja

mehe eestvedamisel, sest piirkonnas

toimus järjest suuri metsapõlenguid.

Vihterpalu on tuntud

laastavate metsatulekahjude

poolest. 1951. aastal põles mets

2000 hektaril. 1992. aastal põles

samas ligi tuhande hektari ulatuses

metsa ja 1997. aastal levis tuli

Tõnu on ka aktiivne Lääne-

Eesti vabatahtliku reservpäästerühma

liige, kes käib

oma koeraga kadunud inimesi

otsimas. Sel sügisel oli tal

kolmel korral abiks metsa

eksinud seeneliste leidmisel.

Foto: erakogu

700 hektari suurusel maa-alal.

• 2006. aastal sai MTÜ Nõva Tuletõrjeselts

aasta keskkonnateo

preemia seoses Nõva rannikut

tabanud keskkonnareostuse likvideerimisega.

2006. aasta jaanuaris

uhtus meri Loode-Eesti

rannikule ja Nõva randa rasket

kütteõli, mis saastas ligi 35 km

rannikut ning mille tagajärjel

hukkusid tuhanded linnud.

• 2007. aastal andis president

Tõnu Osale Valgetähe IV järgu

teenetemärgi

•• Nõva vabatahtlikul tuletõrjeseltsil

ja sinul on aastatepikkused

kontaktid Soome

Tarvasjoe valla ja sealse vabatahtliku

tuletõrjekomandoga.

Kas Soomes võtad osa mõne

vabatahtliku tuletõrjeseltsi tegevusest?

Meie kontaktid Tarvasjoe vabatahtliku

tuletõrjekomandoga on endiselt

kuumad. Alles septembris käisid

nad meil külas ja nüüd on meie kord,

praegu on külaskäik plaanis, võib-olla

veel sel aastal. Valmistame praegu

ette ühist harjutust meie külaskäigu

ajaks. Nimelt me ei käi Soomes ainult

saunas õlut joomas, vaid ka õpime

midagi kasulikku. Näiteks on neil

olemas tasemel kuumakeskkonna

harjutuse konteiner koos kõige sinna

juurde kuuluvaga.

Oma tööst vabadel hetkedel käin

ka mina praegu võimalusel nende iganädalastel

neljapäevaõhtustel õppustel

ja minu nimi figureerib Tarvasjoe

vabatahtliku päästekomando nimekirjas.

Ka roobad ja muu varustus on

mulle väljastatud. Sel laupäeval (27.

oktoober) osalen nende kogupereüritusel

„Päev tuletõrjedepoos”, mis on

sarnane meie lahtiste uste päevadele.

•• 2007. aastal said presidendilt

Valgetähe IV järgu teenetemärgi,

mille eest?

Tunnistuse peale on kirjutatud,

et kohaliku elu edendamise j päästetööde

korraldamise eest. Olen olnud

kümme aastat (1996–2006) Nõva

Vallavolikogu esimees.

Päästetööde korraldamise all

mõisteti ilmselt Loode-Eesti rannikureostuse

korjetööde korraldamist ka

pärast ametlike päästetööde lõppu

talvel kuni suveni välja.

Tõnu Osa on Nõval

välja arendanud

hästi toimiva

reageerimissüsteemi

Ivar Kaldasaun

Lääne-Eesti päästekeskuse

direktor

Tõnu Osa, Nõva riikliku ja ka vabatahtliku

päästekomando hing ja

eestvedaja, on arendanud välja

selles väikses kogukonnas hästi

toimiva reageerimissüsteemi, kus

valmisolek tagatakse ööpäev läbi

valves oleva palgalise päästjaga, aga

tegelik reageerimisvõimekus tekib

kodusest valvest kaasatavate Nõva

seltsi vabatahtlike päästjate kaudu.

Nõva, mis on üks Eesti väiksemaid

päästekomandosid, on saanud silmitsi

seista nii Eesti suurimate metsatulekahjude

(Vihterpalu) kui ka

keskkonnareostustega (Loode rannikureostus)

ja tõestanud ka suurõnnetuste

ajal riiklike ning vabatahtlike

päästjate ühisreageerimissüsteemi

tõhusust. Tõnu on tubli pealikuna

suutnud isikliku eeskujuga motiveerida

nii vabatahtlikke kui ka riigiteenistujaid

oma kogukonda kaitsma ja

selle ohutuse eest seisma.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


12

persoon

persoon

13

Janno Vool

•• Sündinud 18. märtsil 1971

•• Õpetatud agronoom

•• Töötanud päästeteenistuses 16 aastat

•• Ida-Viru Maakonna Tuletõrjeühingu Mäetaguse VTK

tuletõrjes valveautojuht alates juunist 1994

•• Iisaku päästekomando Mäetaguse eraldiseisva

meeskonna ja Avinurme päästekomando pealik alates

märtsist 2000

•• Iisaku ja Avinurme päästekomandode pealik alates

novembrist 2008

•• Sisekaitseakadeemia päästeenistuse eriala lõpetanud 2009

•• Päästeteenistuse medal 2009

•• Mäetaguse moosikuninga tiitel 2010

•• Mäetaguse valla fotokonkursi kahekordne võitja

•• Entusiastlik päästeala ennetustöö tegija ja noortega tegeleja

•• Abielus, 9-aastase poja isa

•• Mees, kes (ka tühja) külmkapi kõrval iialgi nälga ei sure

Mees kui

moosiriiul

„Päästjad oskavad kõike!” kirjutas ajaleht Põhjarannik

16. oktoobril – kohe pärast seda, kui Iisaku ja Avinurme

päästekomandode pealik Janno Vool krooniti

Mäetaguse valla moosikuningaks. „Küll mõnel naisel

ikka veab ...,” õhkus sellest loost kadedusnoote

ka Janno abikaasa aadressil. Otsustasin siis lähemalt

välja uurida, mis mees see moosikonkursi võitja õieti

oma igapäevaelus on.

Eve Ojala

Ida-Eesti Päästekeskuse

avalike suhete büroo juhataja

Mõnusalt muheda mehe

Janno Voolu terve elu on

olnud seotud autode ja

traktoritega. „Et isa oli autojuht,

siis lapsepõlves ma muule mõelda

ei osanudki. Seetõttu – ega ma

tuletõrjes tööle hakkamisel sellest

valdkonnast midagi varem eriti ei

teadnud,” kinnitas 1994. aastal

Mäetaguse sovhoosis agronoomina

töötanud mees ning lisas, et

majandite lagunemise ajal pistis

vallavanem talle ühel hetkel pihku

tuletõrjeauto GAZ-53 (AC30) võtmed,

öeldes lihtsalt, et masin ise

peaks ka kusagil olema ja asu aga

selle juhina tööle. „Paratamatult

tuli siis kõik vajalikud töövõtted

ja tehnikaga ümberkäimine iseseisvalt

ja enamasti ka reaalsete

päästesündmuste käigus selgeks

õppida,” meenutas Janno ja täpsustas,

et alguses oli kõige raskem

hakkama saada Vene päritolu

masinaga veeimemisega. „Meie

käsutuses oli aga tolle aja kohta

üsna korralik valla muretsetud

riietus, kiivrid, voolikud ja joatorud

ning tagantjärele mõeldes andis

iseõppimise periood ka väga hea

töökogemuse – kui meeskond oli

juba komplekteeritud, siis näiteks

võisin neile isegi une pealt öelda

põhjuse, miks auto vett ei ime ja

kust viga otsida,” rääkis Janno,

kelle sõnul tegutses Ida-Virumaal

sellel ajal 14 vabatahtlikku päästekomandot.

Seebise seljaga

väljakutsele

Mäetaguse vallavalitsusel oli sõlmitud

leping Ida-Virumaa Tuletõrjeühinguga.

Nagu enamik tolleaegsetest

vabatahtlikest tuletõrjujatest, pidas

Jannogi selle kõrvalt teisi ameteid,

töötades vallavalitsuses ka autojuhi

ja haljastustraktoristina. „Enamik

tolleaegsetest vabatahtlikest, kes

polnud just pensionärid, töötasid

traktoristidena või siis katlamajas

lukkseppadena,” selgitas Janno. „Autokütust

sai aeg-ajalt vajalikul määral

linnast vaatide ja kanistritega toodud

– tuletõrjedepoo oli meil pidevalt kui

kütuseladu,” jutustas mees, kellele

majandite lagunemise ajast meenuvad

eelkõige kevaditi Ida-Virumaal

suuri maa-alasid haaranud kulupõlengud.

„Näiteks oli suur kulutulekahju

Võide külas, kus kaevanduse alal

oli maapinnas suur lohk. Põlengut

kustutama tulnud päästekompanii

poisid kadusid meil seal ootamatult

silmist ja siis käisime kustutajaid

endid taga otsimas. Pagari külas oli

ükskord tules 150 hektari ringis, punane

kukk hävitas siis muuhulgas ka

suure pere elamu ja meil jäi üle seda

tulemöllu vaid kaugelt jälgida, sest

mingi tehnikaga sinna ligi pääseda

polnud võimalik. Kiikla külas aga tuli

kustutada elumaja, kui äike samal

ajal sinna kõrvale tampis ja sellest

tohutu tuulekeeris üles kerkis.

Koroljonkas põles ükskord elumaja.

Tulekahju juures viibinud parajalt

„sopsus” majaperemees rääkis,

kuidas maja põlema läks. Mees tegi

just tule pliidi alla, kui temani jõudis

sõnum, et naabrimehel tuli „lehm piima”

(loe: sai valmis samagonn). Sellise

rõõmustava teate peale läks ta

kohe naabrimehe poole sooja, kuid

käis ise vahetevahel ka oma majas

korralikult puid pliidi alla panemas.

Aga kui hommikul juba koitma hakkas

ning ta järjekordselt ennast oma

majja minema asutas, oli juba maja

katuski sisse kukkunud. Majaomanik

sai ta olla vaevalt nädal aega,”

meenutas Janno.

Jannole meenub ka raudteevaguni

tulekahju Estonia kaevanduses.

„Enne seda tulekahju

oli just meil keevitatud

vahuainepaaki, mis oli seetõttu

tühi, ja siis sai diislikütet

veega kustutatud. Edasi

järgnesid juba põlengud

turbaväljadel jne, nii et

sel ajal meil tööpuudust

16-aastase tuletõrjestaažiga

moosigeenius Janno Vool.

Foto: Reimo Raja

Janno on alati valmis noortele selgitama, millega päästjad tegelevad

ja kuidas ennast õnnetuste eest kaitsta. Foto: Eve Ojala

küll karta vaja ei olnud,” kinnitas Janno,

kes avaldas kahetsust, et tal tol

ajal fotoaparaati ei olnud, ning jätkas

endiste aegade meenutusi: „Kuna

reageerimine toimus enamasti õhtuti

ja nädalavahetustel kodust, siis

oli küllaltki sageli hetki, mil laupäeva

õhtuti tuli seebise seljaga saunast

välja tormata, nuustik ühes, käterätt

teises käes ja naine fööniga järel –

reageerida tuli sageli nii saunalavalt

kui ka sünnipäevalaua tagant.” Ajast

aega on aga kehtinud „reegel”, et ühe

Janno sõbra sünnipäeval (s.o 19.

septembril) leidis alati aset mingi

suurem tulekahju. „Nii, et sünnipäevalauas

on meil alati jututeema olemas,”

muheles Janno neid lugusid

meenutades.

Kümme aastat

pealikuna

Enam kui kümme aastat tagasi

sai Janno Voolust päästjate

pealik Mäetagusel ja Avinurmes.

2008. aasta lõpust, pärast

Iisakus uue pääste- ja politseihoone

valmimist ja Mäetaguse

meeskonna liitmist Iisaku päästekomandoga

aga juhatab ta vägesid

Iisakus ja Avinurmes. Eriti edukas

oli Jannole aga 2009. aasta, mil ta

lõpetas Sisekaitseakadeemia Päästekolledžis

päästeteenistuse eriala

ning pälvis eelkõige teenete eest

ennetusvaldkonnas päästeteenistuse

medali. „Päästeteenistuses töötatud

aastate jooksul on Janno Vool

näidanud end professionaalse, kohusetundliku

ja entusiastliku töötaja

ning tasakaaluka juhina. Vajadusel ei

pelga ta tööülesannete täitmist ega

päästeala ennetustöös osalemist

ka oma vabast ajast. Ta on iseseisva

mõtlemise, kiire otsustusvõime ja

väga hea suhtlemisoskusega ning

täpne ja korrektne tööülesannete

täitmisel. Teeb piirkonnas väga head

koostööd kohalike omavalitsuste

ja vabatahtlike tuletõrjeühingutega

igapäevase elukeskkonna tuleohutumaks

ja turvalisemaks muutmisel.

Oma eriti entusiastliku suhtumisega

päästeala ennetustöösse on ta suureks

eeskujuks teistele päästeteenistuse

töötajatele. Eriti meeleldi ja

tihedalt suhtleb ta lastega, seda kas

siis päästekomandos või laste suvelaagrites

päästjate tööd ning päästetehnikat

tutvustades ...,” seisab

kirjas esildises, mille alusel omistati

Jannole päästeteenistuse medal.

Peast päästja

„Inimese turvalisuse maapiirkonnas

tagab ennetustöö” – selle mõtte

õigsuses on Janno raudselt veendunud.

„Õpetame inimesi ohuteadlikult

käituma ja anname vähemasti suitsuanduridki

metsaküladesse, mis

keskustest kaugemale jäävad. Ennetustöös

oleme praegu õigel teel,

sest uutel päästemasinatel on küll

parem maastikuläbivus, aga lausa

igale poole nendega ligi ei pääse.

Peame õpetama inimesi käituma

nii, et õnnetusi ei juhtuks,” väidab

Janno, kes leidis oma päästekolledži

lõputöös „Kohaliku omavalitsuse ja

päästekomando koostöö”, et koostööd

tuleb tihendada ja seda on juba

hakatud ka tegema – eelkõige tuleohutusalase

nõu andmisega valla

hallatavatele asutustele. „Mis aga

puudutab vabatahtluse arenemist,

siis see tekib koos inimeste elatustaseme

tõusuga – kui inimestel on

korda seatud oma elu ja rahuldatud

esmavajadused, siis hakkab tekkima

ka vabatahtlus. Hetkel selle

arenguks veel soodsat pinnast ei

ole,” räägib Janno veendunult.

Töö ja hobi käsikäes

Janno töö on ühtlasi ka hobi. Näiteks

on ta oma puhkuse ajast kaks aastat

töötanud kasvatajana päästeala

noortelaagris ja sama kaua vedanud

ka noorteringi. Iisaku päästekomando

naabruses asuva kooli õpilased

käivad külas sageli – nad lihtsalt

veerevad siit mäest alla ja näevad

seejärel välja nagu lumememmed

– viipab Janno kooli poole ja meenutab,

et omal ajal sai Mäetagusel lastega

ka tuletõrjesporti tehtud.

Janno igapäevane truu kaaslane

on fotoaparaat. Jäägu siis objektiivi

ette kodukandi kaunimad kohad, mis

mitmel korral toonud edu kohalikul

fotokonkursil, päästetegevus või traditsiooniline

igasuvine perereis või

jalgsimatk, mis perearstist abikaasaga

võeti möödunud suvel ette Türgis

enam kui 50-kraadise kuumusega.

Pealikust kuningaks

Vestluse lõpetuseks küsin pealikult

selgitust ka võidumoosi kohta, mis

hinnati konkursile toodud 72 moosi

seas parimaks nii seest kui ka väljast.

Miks just „Magus öö”? Moosikuninga

vastus kõlas lihtsalt ja iseenesestmõistetavalt:

„„Magus öö” sai moosi

nimeks ikka selle välimuse tõttu –

värvuselt on see tume nagu öö.”

Kes ütles, et mehed ei oska moosi

keeta!? Päästjad oskavad kõike!

Võidumoosi

„Magus öö” koostis:

•• 1 kg pirne

•• 1 spl sidrunimahla

•• ühe apelsini mahl

•• 500 g suhkrut

•• 100 g tumedat šokolaadi

Pirnid lõigata õhukesteks viiludeks,

lisada apelsinimahl, riivitud

apelsinikoor, sidrunimahl

ja suhkur. Segu kuumutada

keemiseni ja lisada tükeldatud

šokolaad. Moos jätta ööpäevaks

toatemperatuuril seisma.

Järgmisel päeval keeta 15–20

minutit ja panna purkidesse.

Kaanetada siis, kui moos on

täielikult jahtunud.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


14

komando

Algselt Kose komandos olnud pumbajaam seisab täies töövalmiduses

olevana kõrvuti GAZ 53 kustutusautoga Kolga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu

reservautode garaažipoolel. Jüri Kaljuranna väitel on ta võimeline veekogu

juurde jõudnuna iga kell viie minuti jooksul pumbajaama tööle saama.

Fotod: Ants Raava

komando

15

Kolga vabatahtlikud –

joameestest tänapäeva

Seekord on luubi all vabatahtlik komando. Ants Raava külastas Kolga komandot, mida juhib parima

priitahtliku tiitliga pärjatud Jüri Kaljurand.

Ants Raava

Põhja-Eesti Päästekeskuse

pressiesindaja

Kolga vabatahtlik komando

asub Harjumaa idaosas, mitme

maa piirialal. Edelas ja

läänes on Kõrvamaa, idas Lahemaa

ning Narva poole sõites tuleb õige

pea vastu Virumaa silt. Lähima elukutselise

komandoni Loksal jääb

15 kilomeetrit, täpselt sama kaugel

vastassuunas asub Kuusalu – koht,

kus päästeala valges tsoonis elab

üle viie tuhande inimese.

Võib-olla oli just ümbritsevates

metsades peituv tuleoht ja kaugus

Loksal asuvatest n-ö päris-tuletõrjujatest

see, mis sundis Kahala

sovhoosi aastal 1970 hankima GAZ

66 kustutusauto ja selle väljasõiduvalmis

seadma, võib-olla aga lihtsalt

tolleaegse sovhoosijuhi tuletõrje-

alane entusiasm. Täpselt meenutada

seda ei osatud, aga hoolimata

sellest, et ajalooallikates pole Kolga

vabatahtlikest tuletõrjujatest enne

teist ilmasõda juttu olnud ning ajaloolisele

järjepidevusele viidata ei

saa, on praeguseks juba 40 aastat

samas garaažiboksis olnud täidetud

vee ja bensiinipaagiga väljasõiduvalmilt

ootamas GAZ 66. Esialgne

mudel vahetati 1989. aastal välja

uuema vastu, mida metsakustutusel

tänase päevani kastutakse. Seda ka

nüüd, kui põhitehnikana on käigus

kõrvalboksides asuvad Volvo paak ja

samast firmast pärit kustutusauto.

Väljasõitude arvuga

ei saa mõõta

komando edukust

ja tulemuslikkust, küll

aga valmisolekut.

Nõukogude aega jäävatel sovhoosiaastatel

oli Kolga tuletõrjeautol

kaks palgalist autojuhti. Autojuhtidelt

nõuti ametliku koolituse

läbimist, niinimetatud joamehed

õpetati kohapeal omal käel välja.

Aastatuhandevahetuseni saadi hakkama

ühe autoga, aastal 2000 toodi

Kiiu komandost ühele „kassile” teine

lisaks – kahesillaveolise asemel küll

ühesillaveoga GAZ 53 kustutusauto.

Aastal 2005 kohendati Scania piimapütt

omal jõul tuletõrje paakautoks

ning aastal 2009 anti Loksa komandost

vabatahtlikele üle Volvo meeskonnaauto.

Tsiviilkaitsesireen on

tõhusaim vahend

kuulmiskauguses

olevate

inimeste kiireks

kokkukutsumiseks.

Valmisolekus kolm masinat

Kolga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu

eestvedaja Jüri Kaljurand liitus vabatahtliku

tuletõrjeseltskonnaga

aastal 1996 ning on alates sellest

ajast ka komando tegemisi vedanud.

Komandos on 25 vabatahtliku

päästja koolituse läbinud liiget, operatiivautoga

sõitmise luba omab

neist kuus.

Väljasõitude arvuga ei saa

mõõta komando edukust ja tulemuslikkust,

küll saab aga sellega

mõõta komando valmisolekut ja vajalikkust

ümbruskonna jaoks. Kolga

komando väravatest on autod viimase

viie aasta jooksul välja sõitnud

rohkem kui ühestki teisest Harjumaa

maapiirkonna vabatahtlikust

komandost. Ühest küljest näitab

see vajadust reageerivate päästjate

järele, teisalt ei saa tähelepanu-

Jüri Kaljurand on Kolga vabatathlike eestvedaja

ja 2009. aasta Eesti parim vabatahtlik päästja.

Piimapütist aastal 2005 oma jõududega tuletõrje paakautoks ümber

ehitatud Scania on vett vedanud nii metsapõlengute kui ka hoonetulekahjude

kustutamiseks. Pildil: Kolga paakauto Kemba metsapõlengul aastal 2009.

Praegu kasutusel olev Volvo päästeauto jõudis

Kolga garaaži 2009. aastal Loksa komandost.

Inimeste entusiasmita

ei toimu vabatahtlike

tegevuses

midagi, kuid ainult

entusiasmist ei piisa.

ta jätta, et Kolgas on lepingutega

kaetud kahe auto asemel pidevas

valmisolekus kolm masinat – paak,

metsa- ja kulukustutuseks sobiv

GAZ 66 ning Volvo kustutusauto.

Kõik kolm on käesoleval aastal ka

väljakutsetel käinud. Lihtne oleks

öelda, et kuna toetatakse kahe auto

väljasõiduvalmiduses hoidmist,

siis hobi korras kolmandat masinat

töökorras ei hoia, kuid Kolgal nii ei

mõelda. Kuna vajadused on aastatega

selgeks saanud, siis niisama

lihtsalt näpuga rahajagajate poole

viibutades lati alt läbi ei joosta ning

hoitakse käigus enda hinnangul vajalik

arv autosid.

Päästeoskustega

töökojalised

Kolga on mõnes mõttes unikaalne

komando ja võib-olla ka seepärast

hästi toimiv. Ta on nimelt väga suurel

määral ühe ettevõtte põhine

ning ettevõte tegeleb ka vabatahtlike

tehnika hooldust ja korrasolekut

silmas pidades sobiva ala – autoremondiga.

Ühest küljest on see

teinud võimalikuks lahendada võrdlemisi

lihtsalt paljudele vabatahtlikele

päästjatele peavalu valmistava

tehnika remondi. Kulud on enamasti

küll kandnud Kaljurand ettevõtjana,

kuid paljud tehnikaga seotud probleemid

on kiirelt lahenduse leidnud.

Teisalt on kõik tema töökojas töötavad

inimesed läbinud ka päästealase

koolituse ning sõidavad vajadusel

tulekahju kustutama. See on

väga toimiv kooslus, mille sarnast

teist Harjumaa vabatahtlike komandode

seas ei leidu.

Eripärane on ka kohalik teavitamissüsteem.

Ajal, mil suuremates

linnades kaalutakse sireenide kasutamist

või kõrvalejätmist, leidsid

Kolga vabatahtlikud päästjad, et

nõukogude ajast töökoja katusele

jäänud tsiviilkaitsesireen on tõhusaim

vahend kuulmiskauguses olevate

inimeste kiireks kokkukutsumiseks.

Ei oska öelda, kuivõrd see

läheb kokku kriisijuhtimise kontseptsiooniga,

kuid metsakustutuseks

vajaliku hulga inimesi saab

Kaljuranna hinnangul paar korda

sireeninuppu vajutades kõige kiiremini

kokku.

Komando ennetustegevusest ei

osatud suurt midagi rääkida. Koolis

käiakse tõesti igal aastal ja lasteaias

ka, sest nii on ikka tehtud. Suitsuandureid

aidati samuti üles panna, ega

see tükki küljest võta. Valvatakse

valla jaanitulel ja Kahala küla päevadel,

sest kes see muu ikka valvab,

kui ise ei valva.

Ainult entusiasmist ei piisa

Kolga vabatahtlik komando on vaheaegadeta

tegutsenud 40 aastat.

Ühest küljest on olnud aega tekkida

traditsioonidel ja ka harjumusel,

et Kolgas on ja peab ka tulevikus

olema komando. Teisest küljest

pole riigikorra muutus, majandusseisude

kõikumine ja päästealaste

nägemuste ristlainetus andnud võimalust

välja kujuneda vabatahtliku

komando püsimiseks vajalikul alusvundamendil.

Ilusa ja entusiastliku

jutu lõpetuseks ei tahaks rahast

rääkida, aga paraku loob just püsiv

rahastusskeem võimaluse komando

tööd planeerida, garaažid soojad

ja tehnika väljasõiduvalmis hoida.

Inimeste entusiasmita ei toimu vabatahtlike

tegevuses midagi, kuid

ainult entusiasmist ei piisa. Nagu

tühja paagiga auto jääb läkastades

teeserva seisma, nii võib toetuseta

kustuda ka kõige tulisemate entusiastide

ettevõtlikkus.

Kuusalu vald on Kolga vabatahtlikke

toetanud aastast 1976 ja

toetab garaaži soojashoidmiseks

ning mingil määral ka tehnika väljasõiduvalmiduse

tagamiseks vajalike

summadega ka tänasel päeval.

Kuna Loksa elukutseliste komando

asub Kolgast 15 sõiduminuti kaugusel,

vähenesid käesoleval aastal

Kolga vabatahtlikule komandole

Päästeameti koostöölepingu alusel

makstavad toetussummad. Lihtne

rehkendus näitab, et Kolga komando

püsib praeguste sissetulekute ja väljaminekute

juures väljasõiduvalmina

seni, kuni vald leiab oma kitsaste

olude juures võimaluse vabatahtliku

pääste tegevust Kolgas praegusega

samaväärses summas toetada.

Valla toetuse vähenemisel peaks

võimalused tehnika valmisolekus

hoidmiseks väga kriitiliselt üle vaatama.

Lihtsamalt öelduna peab tegema

valiku, milline auto kolmest jääb

sõitma ja milline mitte.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


16

õigusruum

õigusruum

17

Koostöö

partnerasutustega

päästesündmuste

lahendamisel

Seoses uue päästeseaduse jõustumisega 1. septembril on kinnitatud ka valitsuse

määrus „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste

ning isikute koostöö kord”, mis reguleerib senisest täpsemalt päästesündmuste

lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostööd ning ühtlustab juhtimist.

Tauno Suurkivi

Siseministeeriumi päästeja

kriisireguleerimispoliitika

osakonna nõunik

Uus määrus ei haara kõiki asutustevahelisi

koostööaspekte

operatiiv-, taktikalisel ja

strateegilisel tasandil. Eesmärgiks

oli luua kõiki juhtimistasandeid ja eri

valdkondi hõlmav päästesündmuste

juhtimise mehhanism, mis oleks kasutatav

mis tahes operatiivsündmuse

lahendamisel, kuhu kaasatakse

lisaks päästele ka teisi riigiasutusi

ning isikuid.

Standardsus ja

universaalsus

Enne käesoleva määruse jõustumist

valitses olukord, kus eriliigiliste

päästesündmuste lahendamiseks

oli asutuste vaheliste kokkulepetega

loodud erinevaid päästetöö

juhtimise mudeleid. Nüüd on taoline

koostöö alati standardselt ühetaoline

ning mis tahes päästesündmuse

juhtimisele universaalselt sobiv.

Päästetöö juhil on nüüd, vastavalt

oma pädevusele, võimalik luua

kuni kolmetasandiline staapide süsteem,

kuhu kuuluvad madalamalt

kõrgemale juhtimistasandile:

1) sündmuskoha staap;

2) regionaalne staap;

3) üleriigiline staap.

Uues määruses pole unustatud

ka pea iga päev päästetöö juhtimiseks

kogunevat juhtimisüksust,

mida seni tunti kui „kapotistaapi”,

ent mis on määruses saanud ametlikuma

nimetuse – juhtimisgrupp.

Juhtimisgruppi kuuluvad päästetöö

juht, vastutav politseinik ja vastutav

meedik. Nii nagu juhtimisgrupi

puhul, on ka kõikide ülalnimetatud

staapide puhul määruses sätestatud

asutuste ring, mis on päästetöö

juhi korraldusel kohustatud ilmuma

päästesündmuse lahendamisele

ning määrama oma esindaja päästetöö

staapi. Veelgi enam, uue määrusega

on loodud olukord, kus kõik

päästetöö juhi otsusel staabi koosseisu

määratud isikud peavad olema

valmis sündmuskohal tööülesandeid

täitma järgnevalt toodud aja jooksul:

1) juhtimisgrupis ja sündmuskoha

staabis 1 tunni jooksul;

2) regionaalses staabis 2 tunni

jooksul;

3) üleriigilises staabis 3 tunni

jooksul.

See peaks tulevikus leevendama

päästetöö juhtidele tuttavat

probleemi, kus päästesündmusele

kaasatud asutused ei suuda tagada

oma esindaja olemasolu juhtimisstruktuurides

sellise kiirusega, mis

oleks vajalik päästesündmuse arenguid

silmas pidades. Eriti teravaks

on probleem osutunud nädalavahetustel

või pühade ajal toimuvate

sündmuste korral.

Määrus nõuab ka, et staapi saadetud

asutuse esindajal oleks piisavalt

volitusi juhtimaks sündmuskohal

oma valdkonna ressursse ja

kaasamaks vajadusel lisajõude. Sedasi

välditakse olukordi, kus staabis

koostööd tegevatel isikutel on oma

asutuses erinev juhtimispädevus

ning sellest tulenevalt ei ole koostöö

sündmusel piisavalt tõhus.

Juhtimisgruppi kuuluvad päästetöö juht, vastutav

politseinik ja vastutav meedik. Foto: Reimo Raja

Ärgem kartkem määrust

tulevikus uuesti

avada ning tuua sisse

täpsemad ja praktilise

eluga veelgi paremini

kokku puutuvad sätted.

mi? Millised oleks tegevused olukorras,

kus geograafiliselt konkreetselt

määratletav sündmuskoht hoopiski

puudub (näiteks rannikureostus)?

Eeltoodud küsimustele varasem õigusruum

korrektset vastust ei andnud,

nüüd on aga päästetöö juhiks

isik, kes juhib päästesündmuse lahendamist

või ohu tõrjumist. Sellega

on tema staatus lahutatud nii sündmuse

geograafilisest asukohast kui

ka õnnetuse toimumise faktist. Nii

saavadki vastava pädevusega päästeametnikud

asuda oma ülesannete

täitmisele, organiseerides päästesündmuse

lahendamisel osalevate

asutuste ja isikute koostööd ning

rakendades seaduses päästeasutusele

või päästetöö juhile lubatud

meetmeid.

Mitu päästetöö juhti

ühel sündmusel

Kolmas toimunud muudatus puudutab

päästetöö juhtide hulka ühel

päästesündmusel. Kui varasem regulatsioon

nägi ette vaid ühe päästetöö

juhi olemasolu sündmuskohal,

siis nüüd on sisse toodud päästetöö

juhtide paljususe printsiip. See on

vajalik eeskätt selleks, et kui ühel

suurel sündmusel töötab mitu juhtimisgruppi

või sündmuskoha staapi,

oleks igal staabijuhil võrdsed

päästetöö juhi õigused kolmandate

isikute suhtes ning meetmete rakendamise

õigused. Varasem õigusloogika

nägi päästetöö juhi volitusi

ette ainult ühele päästetöö juhile.

Aga miks peaks näiteks korralduse

eluruumi tungimiseks sündmuskohal

andma regionaalses staabis viibiv

päästetöö juht? Sellised õigused

tuleb anda vahetult sündmuskohal

tegutsevatele päästetöö juhtidele,

mis muudab sündmuse lahendamise

kiiremaks ja efektiivsemaks, säilitades

samas juriidilise korrektsuse.

Päästeametis tuleb siinjuures määratleda

päästetöö juhtide omavahelised

alluvussuhted, mis tagavad

päästetöö juhtide paljususe korral

ühel sündmusel nende omavahelise

alluvussuhete süsteemi toimivuse.

Mõisted sündmuskohal

Neljandaks muudatuseks on päästesündmuste

lahendamisel kasutatavate

mõistete määratlemine kõrge

õigusjõuga akti tasemel. See loob

olukorra, kus erinevatel sündmustel

kasutatakse samu mõisteid ning

Päästetöö juhi õiguste

avardamine

Uus olukord avardab samuti päästetöö

juhi õiguste kasutamist nii ajas

kui ka ruumis. Päästetöö juhi ülesannetesse

võib asuda päästeametnik,

kes ei pruugi ise sündmuskohal

viibidagi, või mis veel huvitavam,

ka sündmus ise ei pruugi veel aset

leidnud olla. Nimelt sätestas nüüd

juba kehtivuse kaotanud Päästetööde

üldeeskirja §11, et päästetööde

juhiks saab päästeteenistuja, kes

jõuab esimesena sündmuskohale.

Sellega oli päästetöö juhi staatus

seotud ühelt poolt sündmuskoha

olemasolu ja teiselt poolt päästeteenistuja

seal viibimisega. Ent kuidas

kasutada päästetöö juhile antud õigusi

üleriigilise või regionaalse staabi

juhi puhul, kes ise sündmuskohal

ei asu? Kas staabi juht, kes sündmuskohalt

ajutiselt lahkub (näiteks

luuremissioonile helikopteriga), kaotab

selleks perioodiks päästetöö juhi

staatuse? Kuidas asuda tegevusse

olukorras, kus päästesündmus pole

veel aset leidnudki, aga on selge, et

lähitulevikus see juhtub – näiteks

lubab ilmaennustus erakordset torkaasatud

asutused räägivad omavahel

n-ö ühes keeles. Eriliigiliste päästesündmuste

lahendamise metoodikate

koostamisel saab nüüd aluseks

võtta samad mõisted nii sündmuse

alade, seal kasutatavate punktide ja

teede kui ka osalevate isikute nimetamiseks.

Oluliselt lihtsamaks muutub

ka päästetöö juhtide koolitus

(pole vaja enam nii palju mõisteid).

Samuti on sündmuse lahendamisele

kaasatud partnerasutustele

edaspidi arusaadavamad päästetöö

juhi korraldused – neid saab anda

lühemalt ning pole vaja lisaselgitusi.

Näiteks on päästesündmusel

kõik alad edaspidi defineeritud neis

kehtestatava režiimi abil nii alal viibivatele

kaitsevarustuseta isikutele

kui ka alale sisenevate päästjate

kaitsevarustuse vajadusele. Universaalselt

kõikidel päästesündmustel

kasutatavate aladena on määruses

välja toodud järgmised:

1) keeluala – eluohtlik ala, kus

viibivale inimesele antakse korraldus

alalt väljumiseks ning kuhu sisenemine

on keelatud;

2) ohuala – eluohtlik ala, kus

viibiv inimene päästetakse või evakueeritakse

ning kuhu võib siseneda

vaid asjakohast kaitsevarustust

kasutav ja vastava väljaõppe saanud

inimene päästetöö juhi antud ülesande

täitmiseks;

3) turvaala – ala, kus viibiv inimene

evakueeritakse või antakse

korraldus varjumiseks ning kuhu lubatakse

ainult päästetööga otseselt

seotud inimesed ja päästetöö juhi

loal lubatud inimesed ja tehnika;

4) hoiatusala – ala, kus viibivat

inimest päästesündmuse mõjudest

teavitatakse ja hoiatatakse ning vajadusel

evakueeritakse;

5) sündmuskoht – keelu- ja/või

ohu- ja turvaalast koosnev päästetöö

juhi määratud ala, kus võivad

viibida vaid päästetööga otseselt

seotud inimesed ning päästetöö juhi

loal lubatud inimesed ja tehnika, kus

paiknevad kannatanud ja asitõendid

ning esinevad sündmusest põhjustatud

kahjustused.

Loomulikult võib eriliigiliste päästetööde

metoodikates ette näha ka

teisi sündmuskohal kasutatavaid

alasid, aga eeltoodud alad peavad

moodustama igal päästesündmusel

kasutatavate alade n-ö selgroo.

Juhtimisvastutuse

üleandmine

Uues määruses on täpsemalt reguleeritud

ka päästesündmuse juhtimisvastutuse

üleandmine teisele

asutusele olukorras, kus päästjad on

oma töö teinud ja sündmusega tegeleb

edasi mõni teine asutus. Näitena

võib tuua keskkonnaõnnetused, kus

päästjad lokaliseerivad reostuse,

takistavad ohu levikut ja päästavad

inimesed, ent muud tegevused

sündmuse lahendamisel võivad

kesta nädalaid. Siinjuures on oluline

senisest täpsemalt fikseerida sündmuse

vastustuse üleminek ühelt

asutuselt teisele, antud näite korral

päästeasutuselt keskkonnaasutusele.

Määrus sätestab võimaluse

anda sündmuse lahendamine teisele

asutusele üle allkirjastatud aktiga.

Nii välditakse hilisemaid segadusi

sündmuse lahendamisega seotud

kulude katmisel või muus vastutuse

täpset määratlemist nõudvas

olukorras. Eeltooduga kaitstakse ka

päästetöö juhte, kellele on tagatud

kindlus, et pärast sündmuskohalt

lahkumist ja vastutuse üleandmist

ei hakata head tööd teinud päästetöö

juhti kompromiteerima asja pärast,

mis juhtus hiljem ning millega

meie töötajatel ei olnud enam mingisugust

seost.

Päästetöö juhi roll muudatustes

Selge see, et ükski õigusakt ei

hakka tööle jõustumise esimesest

päevast, seetõttu tuleb määruse

igapäevaelus rakendajatele teha

koolitusi nii tööl kui ka õppeasutustes,

unustamata seejuures koostööpartnereid.

Kindlasti tuleb varuda

kannatust ja anda koostööpartneritele

aega oma inimeste väljaõpetamiseks

ning vajadusel isegi asutuste

töökorralduslike muudatuste

sisseviimiseks.

Võimalik, et praktiline elu tingib

vajaduse määruse teatud osade

täiendamiseks või isegi mõne osa

parandamiseks. Juba praegu on

selge, et tulevikus vajab täpsemat

reguleerimist pääste- ja kriisireguleerimisstruktuuride

omavaheline

koostöö päästesündmuste lahendamisel.

Praegu pole aga aeg selle

sätestamiseks määruse tasemel

veel küps ja diskussioonid kindlasti

jätkuvad.

Ärgem kartkem määrust tulevikus

uuesti avada ning tuua sisse

täpsemad ja praktilise eluga veelgi

paremini kokku puutuvad sätted.

Eelkõige just päästetöö juhtidel on

tulevikus suurim vastutus ettepanekute

tegemiseks ning määruse

täpsustamiseks.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


18

õigusruum

õigusruum

19

Päästetöödega kaasnenud

ettenägematute kulude

hüvitamine reservist

Päästeseaduse jõustumisel (1. september 2010) hakkas kehtima uus kord, mis reguleerib päästetöödega

kaasnenud ettenägematute kulude hüvitamise taotlemist Vabariigi Valitsuse reservist.

Tarvi Ojala

Siseministeeriumi päästeja

kriisireguleerimispoliitka

osakonnajuhataja asetäitja

Uude määrusse on koondatud

kõik ulatusliku või pikaajalise

päästetöö või demineerimistöö

korral hüvitatavad kulu liigid,

välja arvatud kulu, mis tekitatakse

omanikule või valdajale asja sundkasutusse

võtmisega (päästeseaduse

§ 20 ja § 44).

Määrus sätestab selgemalt tin-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

gimused, mis on aluseks kulude

hüvitamise taotluse esitamisele.

Oluliseks muudatuseks on see, et

määruses nimetatakse ära, mis on

ulatuslikkuse ja pikaajalisuse tingimused.

Ulatuslikuks päästetööks

on päästesündmuse lahendamine,

millega kaasneb päästekeskusel või

Päästeametil möödapääsmatu vajadus

rakendada täiendavalt enam kui

20 vabatahtlikku päästjat või füüsilist

isikut või mille lahendamiseks

on vajalik kasutusele võtta päästeasutusele

mittekuuluvaid tehnilisi

vahendeid. Seega on üheks aluseks

kulude hüvitamise taotluse esitamisele

päästesündmus, mille tulemuslikuks

lahendamiseks on vajalik

kaasata päästekeskuse väljasõiduplaanis

sätestatust oluliselt enam

isikuid või kaasata päästeasutusele

mittekuuluvat tehnikat.

Teiseks sätestatakse määruses,

et pikaajaliseks päästetööks

on üle 24 tunni kestev päästetöö.

Keerukate ja ulatuslike sündmuste

korral (näiteks metsatulekahju, aga

ka suurema hoone tulekahju) võib

sündmuse lahendamise aeg kesta

üle ööpäeva. Selliste sündmuste lahendamisega

kaasnevad reeglina

suurem isikkoosseisu vajadus, vabatahtlike

päästjate ning täiendavate

tehniliste seadmete ja vahendite

rakendamise vajadus.

Ulatuslikuks päästetööks on päästesündmuse lahendamine, mille lahendamiseks

on vajalik kasutusele võtta päästeasutusele mittekuuluvaid

tehnilisi vahendeid. Ülemiste lennuõnnetusel kasutati näiteks

kaitseväe eritehnikat. Foto: Andres Putting/Delfi

Isikutele tekitatud

kulude hüvitamine

Määruse kohaselt hüvitatakse päästetööl

osalenud juriidilisele isikule,

vabatahtlikule päästjale ja päästetööle

rakendatud füüsilisele isikule

kõik päästetöö juhi või demineerimistöö

juhi korraldusel tekitatud kulud,

ent ei hüvitata saamata jäänud

tulu. Sellisteks kuludeks võivad olla

näiteks rasketehnika ja kraanade

kaasamise kulud, samuti kütusekulu,

sideteenuste kulud ning hävinenud

tööriiete ja muude kahjustada

saanud vahendite ja esemetega

seotud kulud. Saamata jäänud tulu

mittemaksmise põhimõte tuleneb

päästeseadusest ja selle all mõistetakse

tulu, mida isik oleks saanud

selle vahendiga (nt traktor) teenida

oma tavapärasel tööl, või palka,

mida isik oleks saanud. Tavapäraste

päästetöödega (mitte ulatuslike või

pikaajaliste päästetöödega) seotud

kulude hüvitamine vabatahtlikule

päästjale on reguleeritud päästeseaduse

paragrahvis 40, mille kohaselt

võib päästeasutus hüvitada vabatahtlikule

päästjale või juriidilisele

isikule transpordi-, side- ja muud

päästetööl või ennetustööl osalemisega

kaasnevad vajalikud kulud.

Nimetatud kulud hüvitab vabatahtlikule

päästjale ja juriidilisele isikule

päästeasutus oma eelarvest, s.t

transpordikulu päästetööle saabumiseks

ja sealt lahkumiseks Vabariigi

Valitsuse reservist ei hüvitata.

Täpsemad alused selliste kulude

hüvitamiseks kehtestatakse siseministri

määrusega.

Tasu maksmine

Määruses sätestatakse, et isiku rakendamise

aeg algab päästetööle

rakendamise registreerimisest ning

lõpeb isiku päästetööle rakendamise

lõpu registreerimisega. See loob

kohustuse päästeasutusele registreerida

kõik päästetööle rakendatud

isikud. Registreerimine ja sellega

seotud tööaja ning tasu arvestamine

on ka tasu maksmise vältimatu

eeltingimus. Tasustamisele ei kuulu

isiku isiklik sõiduaeg päästetöö

sündmuskohale ega ka sõiduaeg

päästetöö sündmuskohalt lahkumise

järel. Kui vabatahtlik päästja või

füüsiline isik rakendati päästetööle,

mis asub väljaspool teda rakendanud

päästeasutuse tegevuspiirkonda,

registreerib isiku rakendamise

alates isiku saabumisest päästeasutuse

määratud kogunemiskohta teda

päästetööle rakendanud päästeasutus.

Siinjuures kuulub tasustamisele

ka aeg, mis kulus määratud kogunemiskohast

päästetöö sündmuskohale

jõudmiseks teise päästeasutuse

tegevuspiirkonnas ning tagasijõudmiseks

päästetöö sündmuskohalt.

Nii vabatahtliku päästja kui ka

päästetööle rakendatud isiku tasu

suurus sõltub päästeteenistujate

madalaimale palgaastmele vastavast

palgamäärast (käesoleval

hetkel 6900 krooni ehk 441 eurot).

Selle seose tekitamine tagab olukorra,

kus ükski päästeala väliselt rakendatud

isik ei saa päästetööl osalemise

eest suuremat tasu kui mis

tahes kutseline päästeteenistuja

sündmuskohal. Kõrgema tasu maksmine

ei oleks riigile kuluefektiivne

ega kutseliste päästjate suhtes õiglane.

Väiksema tasu maksmine ei

oleks vabatahtlikele päästjatele ja

päästetööle rakendatud füüsilistele

isikutele päästetööl osalemisel piisavaks

motivatsiooniks. Sellise tasu

maksmise peamiseks eesmärgiks

on päästetööl osalemisega seotud

Tüüpiline näiteks kauakestvate ja keeruliste päästetööde kontekstis on metsatulekahjud. Kaader Vihterpalust. Foto: Ants Raava

kulutuste hüvitamine ning peamise

vajadusena on silmas peetud eeskätt

metsatulekahjusid. Vabatahtlike

kaasamisel tulekahjude kustutamisele

päästeasutusega sõlmitud

lepingu alusel võib hüvitist maksta

vastavalt lepingule.

Toitlustamiskulud

Toiduna käsitletakse määruses Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse

(EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 sätestatud

töödeldud, osaliselt töödeldud

või töötlemata ainet või toodet (välja

arvatud alkohol), mis on mõeldud

inimestele tarvitamiseks või mille

puhul põhjendatult eeldatakse, et

seda tarvitavad inimesed. Selline

määratlemine annab päästetöö juhile

suurema vabaduse otsustada

toidu koostise üle, järgides vaid etteantud

rahalist piirmäära.

Nagu varasemas õiguses, nii on

ka määruse kohaselt päästeasutusel

kohustus tagada üle nelja tunni

kestva päästetöö korral päästeteenistujale,

vabatahtlikule päästjale

ning päästetööle rakendatud füüsilisele

isikule tasuta toitlustamine ja

joogivesi. Käesolevat sätet ei tule

tõlgendada kui kohustust tagada

toitlustamine ja joogivesi päästetööl

osalejatele iga nelja tunni tagant.

Toitlustamine ja joogivesi tagatakse

sündmustel, mis kestavad üle nelja

tunni. Toitlustamise ja joogivee tagamine

korraldatakse ettenähtud

rahaliste piirmäärade ulatuses vastavalt

vajadusele. Erinevaid vajadusi

võivad tingida ilmastik (näiteks kuuma

ilmaga suurenenud joogivee vajadus,

külmades tingimustes kuuma

tee vajadus), tööde iseloom (suure

Pikaajaliseks

päästetööks

on üle 24 tunni

kestev päästetöö.

intensiivsusega tööl suurem kalorite

kogus ööpäevas), tööde ulatus (suure

pindalaga päästesündmustel toidu

pakendamise vajadus ning transport)

ja paljud muud tegurid. Joogiveena

mõistetakse käesolevas eelnõus ka

muid tarvitamiseks mõeldud vedelikke,

välja arvatud alkohol. Näiteks vee

asendamine kuuma teega külmades

ilmastikuoludes, mineraalvee või

limonaadi kasutamine pikaajalistel

sündmustel kuumades ilmastikuoludes

seoses soolade ja mineraalide

tasakaalustamise ning kiirema imendumise

vajadusega inimeste organismis

ja kohvi või muude toniseerivate

jookide kasutamine öist tööd tegevatel

staabiliikmetel (näiteks staabiassistendid,

raadioside pidajad jne).

Toitlustuse kulude rahaline piirmäär

on 15 eurot (234 krooni ja 70

senti), mille ulatuses võib 24 tunni

jooksul teha kulutusi ühe inimese

varustamiseks toidu ja joogiveega.

Varasem regulatsioon sätestas, et

hüvitise taotlejale hüvitati päästetööl

osalenud inimeste toitlustamise

ja joogivee kulud kokku kuni 75 krooni

ulatuses inimese kohta päästetööl

töötatud 8 tunni eest (225 krooni 24

tunni kohta). Seega suurenes kulu

piirmäär ühe inimese kohta ööpäevas

9 krooni ja 70 senti (62 eurosenti).

Maksumuse suurenemise vajaduse

tingis eelkõige täiendus, millega viidi

toitlustuskulude alla ka toidu valmistamise,

pakendamise, ühekordsete

toidunõude, toidu päästesündmusele

transpordi ning hilisema toidunõude

ja toidujäätmete utiliseerimise

kulud. Selle muudatuse on tinginud

praktiline vajadus, kus nimetatud

kulude lahutamine toitlustuskuludest

on olnud paljudel kordadel äärmiselt

keerukas, kui mitte võimatu.

Pikaajalistel päästesündmustel

tellitakse toitlustusteenus reeglina

toitlustusettevõtjalt, kelle kuluarvestuses

ei ole nähtav eraldi kulu toidu

valmistamiseks, pakendamiseks,

ühekordseteks toidunõudeks, toidu

päästesündmusele transpordiks

ning hilisemaks toidunõude ja toidujäätmete

utiliseerimiseks.

Erisus varasemaga on ka piirsumma

ajalises arvestuses – kulu

jaotumine 24-tunnisele ajaperioodile

on oluline, kuna vastavalt ööpäeva

perioodile erinevad toitlustuse kulud

väga suurel määral. Päästetööle

rakendatud inimese toitlustamine

ajavahemikul 8.00–17.00 on toiduaegade

iseärasustest tingitult oluliselt

kallim kui toitlustamine ajavahemikul

24.00–08.00. Päevasel ajal

võib inimese toitlustamine 8 tunni

kohta tulla kallim seoses 2-3 toidukorra

ning suure hulga joogiveevajadusega.

Öisel ajal on inimese toidu

ja joogiga varustamine märgatavalt

odavam seoses ühe toidukorra ja vähenenud

joogiveevajadusega. Nende

kulude maksumuse erinevuse

ühtlustamiseks arvestatuna ööpäevas

oli vajalik jaotada toitlustuse ja

joogiveega varustamise kulud 24-

tunnisele ajaperioodile, tõstmata

seejuures üldkulu määra.

Hüvitiste ja tasude taotlemise

korras ja vajalike dokumentide loetelus

ei ole varasemaga võrreldes

olulisi muudatusi tehtud. Menetlusliku

lihtsustusena, mis suurel määral

kiirendab ja parandab kulude hüvitamise

korraldust, on määrusesse

lisandunud põhimõte, et ühe päästesündmuse

kohta esitatakse üks

koondaruanne kõigi vastaval päästesündmusel

valitsuse reservist

hüvitatavate kulude kohta. Määruses

sätestatakse ka seni puudunud

võimalus, milles Päästeametil on

eelarveliste vahendite olemasolul

võimalik hüvitada kulud ka enne

valitsuse reservist raha eraldamist.

See on äärmiselt oluline väiksema

käibega ettevõtetele, kelle jaoks

võis varasem, kohati mitmekuuseks

veninud menetlus tähendada olulist

kahju majandustegevusele.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


20

õigusruum

õigusruum

21

Muudatused

tuleohutusmäärustes

Septembris hakkasid kehtima uued tuleohutusmäärused. Nõuded

näiteks lõkketegemisele ja grillimisele muudeti leebemaks.

Priit Laaniste

Siseministeeriumi päästeja

kriisireguleerimispoliitika

osakonna nõunik

Tuleohutuse seaduse jõustumisega

2010. aasta septembri

alguses tuli uuendada ka kõiki

tuleohutusnõudeid reguleerinud

määrusi. Kui osa tuleohutusnõudeid

on üsna spetsiifilised ja avalikkuse

suuremat tähelepanu ei pälvi, siis

lõkketegemise, grillimise ja põlevmaterjali

ladustamisega seotud nõuded

puudutavad pea igaüht. Seetõttu

oli selliste nõuete väljatöötamine

ja kehtestamine ka avalikkuse suure

tähelepanu all. Nii näiteks avaldas

Postimees lõkketegemise ja grillimise

tuleohutusnõudeid reguleeriva

määruse eelnõu kohta kaheksa ja

põlevmaterjalide ladustamise tuleohutusnõudeid

reguleeriva määruse

eelnõu kohta neli artiklit.

Uute nõuete väljatöötamisel pakutakse

eelnõus aruteluks tihti välja

uusi ideid, eelnõu kooskõlastamisel

kogutakse nende ideede teostatavuse

ja efektiivsuse kohta ka erinevate

osapoolte tagasisidet. Õigusakti

kooskõlastusprotsess toob eelnõu

koostajale väärtuslikku tagasisidet

ning väga harvad on juhud, kui õigusakt

võetakse vastu täpselt samal kujul

kui algselt kooskõlastusele saadetud

eelnõu. Seega ei ole otstarbekas

tutvustada eelnõu staadiumis õigusakti

avalikkusele kui juba kindlalt paika

pandud plaani. Samas on eelnõu

staadiumis tuleohutusnõuete kajastamine

meedias kindlasti positiivne,

kuna see aitab kaasa elanikkonna

teadlikkuse tõstmisele tuleohutusalastest

probleemidest, samuti saab

õigusakti koostaja sel viisil teada ka

avaliku arvamuse hoiakud.

Põlevmaterjalide ladustamine

Põlevmaterjalide ladustamise tuleohutusnõudeid

reguleerib sisemi-

nistri 2010. aasta 2. septembri määrus

nr 44 „Põlevmaterjalide ja ohtlike

ainete ladustamise tuleohutusnõuded”.

Põlevmaterjal on mis tahes aine,

vedelik, materjal, toode või muu selline

ese, mis süttib sädemete või

lahtise leegiga või kuuma õhuga kokkupuutumisel.

Võrreldes varasemalt kehtinud

nõuetega on uues määruses täpsustatud

põlevmaterjalide ladustamise

nõudeid kütteseadme või muu kuuma

välispinnaga seadme läheduses.

Põlevmaterjali ohutu ladustamise

kauguse määramisel tuleb eelkõige

lähtuda seadme tootja kasutusjuhendist.

Kui asjakohane kasutusjuhend

puudub, tuleb lähtuda määruse

nõuetest, mis on paika pandud lisas

1 ja arvestavad seadme välispinna

temperatuuri. Ohutuskujad on vahemikus

50–1200 millimeetrit.

Uue nõudena on määruses sätestatud

piirang kortermajade ühiskasutuses

olevates keldrites ja garaažides

tuleohtlikke vedelike (leekpunkt

alla 55 o C) ladustamisele. Ühe korteri

kohta tohib ladustada kuni viis liitrit

tuleohtlikke vedelikke. Varasemalt

sellist piirangut ei olnud ja seetõttu

oli ka keeruline lahendada elanike

kaebusi naabrite kohta, kes ladustasid

ühiskasutatavas keldris tuleohtlikke

vedelikke. Tavapäraseks

ladustamiseks ei loeta loomulikult

garaažis parkiva auto bensiinipaagis

olevat kütust või katlaruumis paiknevat

hoone kütmiseks mõeldud

põlevvedelikku.

Varasemate „Tuleohutuse üldnõuete”

kohaselt ei tohtinud põlevmaterjali

ladustada mis tahes

Teistes riikides on

turul saadavad ka

süttimiskindlast plastikust

konteinerid, mida

meil kahjuks ei pakuta.

ehitisele lähemal kui neli meetrit,

seega ei tohtinud näiteks küttepuid

laduda vastu puukuuri seina. Uued

nõuded nii jäika lähenemist ette ei

näe, lisaks üldistele ohutuse tagamisele

suunatud nõuetele toob määrus

välja, et põlevmaterjale ei ladustada

lähemale kui neli meetrit hoonetest,

milles püsivalt viibivad inimesed.

Seega näiteks kuuri, garaaži, varjualuse

vms ehitise ligiduses võib põlevmaterjali

ladustada.

Prügikonteineri

kaugus hoonest

Avalikkuses tekitas palju küsimusi

plaan muuta varasemast rangemaks

jäätmete ladustamise nõudeid, eelkõige

plastkonteinerite ohutu kaugus

eluhoonetest. Kui varasem nõue

nägi ette jäätmekonteinerile kahemeetrise

ohutuskuja hoonest, siis

eelnõu nägi ette plaani suurendada

plastkonteineri puhul ohutuskuja

neljameetriseks. Varasem kahemeetrine

ohutuskuja oli kehtestatud

ajal, mil kasutusel olid peamiselt

metallist prügikonteinerid. Plastkonteineris

toimuv jäätmepõleng

ohustab läheduses paiknevat hoonet

palju suuremal määral kui metallkonteineris

toimuv põleng – kuna

tulekahju korral plastkonteineri materjal

(polüetüleen) süttib ning see

on kõrge kütteväärtusega, põleb see

kõrge temperatuuriga ning eraldab

rohkesti musta suitsu. Praegused

jäätmefirmad ei paku klientidele ka

plastkonteinerite asendamiseks alternatiivseid

võimalusi, samuti puudub

paljudes elurajoonides võimalus

paigutada prügikonteiner hoonest

vähemalt nelja meetri kaugusele.

Teistes riikides on turul saadavad ka

süttimiskindlast plastikust konteinerid,

mida meil kahjuks ei pakuta.

Valdavalt ei ole prügikonteinerite

kaugus hoonetest tuleohutuse valdkonnas

eriti terav probleem, sest

inimesed paigutavad prügikonteineri

hoonest eemale ka sanitaarsetel

Seaduse järgi peab prügikonteiner olema hoonest vähemalt kahe meetri kaugusel, kuid prügifirma võib

lepingus nõuda ka suuremat ohutuskuja. Fotol põlenud prügikonteiner Tallinnas. Foto Andres Putting/Delfi

põhjustel. Seetõttu ei kehtestatud

prügikonteineri ladustamisele senisest

rangemaid nõudeid, vaid

kehtima jäi ka varem nõutud kahemeetrine

ohutuskuja. Lisaks tuleohutusnõuetele

peavad inimesed

olema kursis ka nõuetega, mis on

kehtestatud jäätmefirmade lepingutingimustega.

Näiteks on Ragn-Sellsi

prügikonteinerite kasutusjuhendis

kirjas, et tuleohutuse tagamiseks

peab konteiner paiknema eluruumidest

ja autodest vähemalt kolme ja

poole meetri kaugusel.

Nõuded lõkkele

Lõkketegemisele ja grillimisele on

nõuded kehtestatud siseministri

2010. aasta 30. augusti määrusega

nr 40 „Küttekoldevälise tule tegemise

ja grillimise kohale esitatavad

nõuded”.

Varasemalt oli nii lõkketegemisele

kui ka grillimisele kehtestatud

liiga ranged nõuded, mida ka hoolsal

kodanikul oli üsna keerukas täita. Kui

enne tuli nõuete kohaselt lõket teha

kohas, mis asus vähemalt 15 meetri

kaugusel hoonest ning 30 meetri

kaugusel metsast, siis uute nõuete

kohaselt on ohutu kaugus väiksemate

lõkete korral kaheksa meetrit

hoonest ja kümme meetrit metsast.

Suurema lõkke korral on ohutuks kauguseks

määruse kohaselt 15 meetrit

hoonest ja 20 meetrit metsast.

Lõkke suurust hinnatakse vastavalt

lõkke läbimõõdule – väikese lõkke

läbimõõt on kuni üks meeter, sealt

edasi on tegemist juba suure lõkkega.

Lõkke suuruse määratlemine on

vajalik seetõttu, et ei ole otstarbekas

kehtestada iga suurusega lõkkele

samasuguseid nõudeid, kuna väiksema

ja suurema lõkke tegemisel on

tuleoht oluliselt erinev. Lõkke suuruse

hindamine lõkke läbimõõduga

on otstarbekas, kuna muude näitajate

nagu näiteks põletava materjali

massi, leegi kõrguse, põlevmaterjali

kütteväärtuse või muu sellise näitaja

järgi ei ole võimalik kergesti lõkke

suurust hinnata.

Metsas on ohutu kauguse määramine

vajalik tuleohtlikul ajal. Talvisel

ajal ei tule lõkke tegemisel tagada

10- või 20-meetrist ohutut kaugust

metsast, kuna vihmamärjal või lumisel

pinnal ei ole tule levikuks ohtu.

Varasemate nõuete kohaselt oli

lõkke tegemine lubatud üksnes tuulevaikse

ilmaga (tuule kiirus kuni 1,5

meetrit sekundis), sellise piirangu

kohaselt oleks näiteks väikesaartel

saanud lõket teha üksnes loetud

päevadel aastas ja muul ajal oli see

keelatud. Uue eelnõu kohaselt tuleb

lõkketegemisel samuti pöörata tähelepanu

tuule suunale ja kiirusele.

Lõket on lubatud teha ka nõrga tuule

korral (tuule kiirus 5,4 meetrit sekundis),

kuid tuule kiirus on lõkketegemisel

piiravaks asjaoluks üksnes

siis kui tuule suunast ja kiirusest

tulenevalt võivad sädemed kanduda

ümbritsevatele ehitistele, metsale,

põlevmaterjali ladustuskohale või

muule ohustatud objektile.

Samuti on määruses uudne kattega

lõkkekoha regulatsioon. Kattega

lõkkekohti kasutatakse laialdaselt

Riigimetsa Majandamise Keskuse

(RMK) ja muudel avalikel lõkkeplatsidel.

Kattega lõkkekohas on tule

tegemise nõuded leebemad kui avatud

maapinnal lõkke tegemisel, kuna

kattega lõkkekohal on tule levik takistatud

ning samuti on takistatud

sädemete lendumine.

Nõuded grillimisele

Varasemate nõuete kohaselt tuli

tahkkütusel grillseadet kasutada vähemalt

viie meetri kaugusel hoonest

või põlevmaterjali hoiukohast. Uute

nõuete kohaselt on eri tüüpi grillseademetel

erinevad ohutud kaugused.

Tavalise söegrilli puhul loetakse

ohutuks kauguseks kaks meetrit,

gaasi- ja elektrigrilli kasutamist loetakse

vähese tuleohuga tegevuseks

ja nende puhul määruses eraldi ohutut

kaugust välja ei tooda. Juhul kui

grillseadmes kasutatakse hõõguvate

süte valmistamiseks küttepuude

põletamist lahtise leegiga, siis on

grillseadme puhul ohutuks kauguseks

viis meetrit.

Eraldi tuleb toonitada, et söegrilli

kasutamine kortermajade rõdudel ei

ole ohutu tegevus. Kui hoone välissein

või rõdupiirded on põlevast materjalist

või ladustakse rõdul põlevmaterjali,

võib söegrilli kasutamine

tekitada hoone põlengu. Samas võib

rõdul kasutada gaasi- või elektrigrilli.

Näed probleemi, anna teada

Nõuete asjakohasust ning nende rakendatavust

tuleb pidevalt jälgida.

Kui praktikas ilmneb mõni probleem,

millele õigusaktid head lahendust

ette ei näe, siis julgustan kõiki päästeteenistujaid

tõstatama neid probleeme

alguses päästekeskuse siseselt

ning edasi juba Päästeameti tasandil.

Päästeametiga koostöös püüab Siseministeerium

probleemidele lahendused

leida ning vajadusel algatame

ka õigusaktide täiendamise.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Jaanus Teearu

22

välismissioon

välismissioon

23

Moldova üleujutus

BaltFloodCombati

teine missioon

Balti riikide ühine BaltFloodCombati meeskond sõitis augusti lõpus kolmenädalasele

missioonile Moldovasse. Päästetöödest üleujutuspiirkonnas annab ülevaate

meeskonna juht Jaanus Teearu.

Jaanus Teearu

BFC päästemeeskonna juht

Moldova missioonil

Tugevate vihmade tõttu juuli

alguses hakkas Pruti jõgi üle

kallaste ajama ning põhjustas

mitmes Moldova piirkonnas tõsiseid

üleujutusi, mille tagajärjel evakueeriti

sadu inimesi, sajad majapidamised

said kahjustada, tuhanded hektarid

põllumajandusmaad olid üleujutatud

ning tõsiselt sai kahjustada oluline

infrastruktuur, sealhulgas sillad,

maanteed, raudtee, kaitsetammid,

haridus- ja valitsemishooned jne.

Üleujutuse tagajärgedega toimetulekuks

palus Moldova 7. juulil abi

Euroopa Liidult, mis saatis üleujutuspiirkonda

ka Euroopa Liidu kriisireguleerimise

hindamis- ja koordineerimismeeskonna,

mida juhtis seekord

Eesti rahvuslik ekspert Jevgeni Jutkevitš.

Ka Eesti saatis Moldovale otseseid

abivahendeid, mille toimetas

kohale MTÜ Mondo. Saadeti näiteks

pumpasid, generaatoreid jm ning

lisaks pakuti abiks üleujutuspiirkonda

ka BaltFloodCombat (BFC) päästemeeskonda,

mis võiks teostada

suuremahulisi pumpamistöid. Moldova

palus esmalt BFC-meeskonna

ootele jätta, kuivõrd eelnevalt loodeti

üleujutuspiirkondades alandada vett

looduslikke teid pidi.

Augustis palus Moldova uuesti

Euroopa Liidult abi, et pumbata vesi

ära üleujutatud aladelt, kust see looduslikke

teid pidi enam ära ei voola,

sest Hincesti, Cantemiri ja Cahuli piirkonnas

olid endiselt suured alad üleujutatud.

Vastuseks taotlusele leppisid

Euroopa Liit ja Eesti, Läti ning

Leedu kokku saata Moldova üleujutuspiirkonda

BFC päästemeeskond

ning seda oktoobris Lätis toimuma

pidanud BFC väliõppuse asemel. Missiooni

juhtriigiks määrati Eesti ning

missiooni pikkuseks lepiti kokku 20

päeva.

Ettevalmistus

ja teekond Moldovasse

Kui tavapäraselt on BFC päästemeeskonnal

aega 12 tundi ettevalmistuseks

ja missiooni alustamiseks,

siis sel korral oli aega päevi, mis

andis võimaluse varakult meeskond

komplekteerida, varustus pakkida,

dokumendid ettevalmistada jne

ning enne missioonile minekut end

veel korralikult väljagi puhata. Eesti

meeskonda kuulusid peale artikli

autori veel pumbaekspertid Anatoli

Ivanov, Valeri Ivanov, Jaanus Saar ja

Vaino Kaunissaar, logistikaeksperdid

Mait Soolepp ja Jaak Janno, meditsiiniekspert

Tiit Piiskoppel ning ICT ekspert

Allan Juhanson – kokku üheksa

meest. Lisaks aitasid missiooni

ettevalmistada ning seda toetada

kodumeeskond Päästeametis ja Lääne-Eesti

Päästekeskuses ning koju

jäänud EDRT pumbarühma liikmed ja

hulk muidki abilisi.

24. augusti hommikul alustasime

Eesti meeskonnaga teekonda

Põhja-Moldovasse jning kohtasime

plaanitult Läti ja Leedu meeskondasid

sama päeva õhtul Marijampoles,

Leedus, kus toimusid meeskonna

nõupidamised ja plaanide täpsustamised.

25. augusti varahommikul jätkasime

teekonda Moldovasse juba 15-

liikmelise ühismeeskonnana konvois,

kuhu kuulus seitse sõidukit ja


neli haagist. Meie konvoid eskorditi

alates Poolast pidevalt nii politseinike

kui ka kohalike päästekolleegide

poolt ning see aitas teekonda

oluliselt kiiremini läbida, olles eriti

tõhus asulates. Väheke ootamatu oli

aga meie kolleegide suur sõprus ja

külalislahkus, mis tõi kaasa arvukalt

söögipause, kohtumisi ja auavaldusi,

nii olid näiteks mitmes asulas

päästeautod depoohoone ette aetud

ning meie möödudes tervitati meid

vilkurite ja alarmidega, samuti andsid

meile au paljud tuletõrjepealikud,

kui me nende piirkonda sisenesime

või sealt väljusime. Seda oli mõnus

nautida, kuid vägisi tuli pähe mõte,

kuidas me Eestis sama olukorra puhul

käituksime ...

Esimene tõsine ootamatus tabas

meid Ukrainasse sisenedes, kus kiirkorras

vormistatav piiriületus võttis

ettearvamatult palju aega. Kui Ukraina

piirivalve oli meie tulekust teadlik

ja nende protseduurid tehti kiirkorras,

siis Ukraina tolliametkonna esindajatel

puudusid vajalikud käsupaberid

pealinnast, mistõttu asuti neid ootama.

Lisaks avastati, et Leedu sõiduki

kõrgus ületab oluliselt lubatud nelja

meetri piiri ja öeldi, et kõik veoautod

vajavad kaalu tõttu ka kvooti Ukraina

läbimiseks ning seda väljastab transpordiministeerium.

Vahepeal tundus

teekonna jätkamine Ukraina kaudu

juba vähetõenäoline ning mõtlesime

välja erinevaid varuplaane, kuid lõpuks

saime siiski kokku 16 tunniga

kõik protseduurid vormistatud ning

teekond jätkus 26. augusti keskpäevast

juba Ukrainas.

Vahepeal saime kodumeeskonnalt

veel infot, et meie sihtkohta

on muudetud ning oleme teel Põhja-Moldova

asemel hoopis Lõuna-

Moldovasse, mis tähendab lisaaega

kohalejõudmiseks, kuid et esmalt

oodatakse meid pealinnas Chisinaus,

kus meile antakse ülevaade olukorrast

ja meile plaanitavatest pumpamiskohtadest.

Tund enne südaööd jõudsime

Ukraina–Moldova piirile ning selle

läbimine läks igasuguste tõrgeteta,

võttes aega vaid poolteist tundi. Jätkasime

teekonda Chisinau suunas,

kuhu pidavat olema kolme tunni tee,

milleks meil aga kulus kokku kuus

tundi, põhjuseks teeolud, pimedus

ja väsimus. Ööbimiskohta jõudsime

poole seitsmeks hommikul, kuid magama

minna saime alles mõne aja

pärast. Kohalikud polnud arvestanud

meie sõidukite suurusega ja läbimist

vajav puudeallee oli harjunud läbi

laskma vaid Zil-tüüpi tuletõrjeautosid

ning osutus meie sõidukitele

veidi kitsaks ja madalaks. Õnneks

oli Läti päästeautos mootorsaag,

tänu millele oli meil võimalus teha

edukas harvendus ja jõuda plaanitud

sihtkohta.

BaltFloodCombati pumbad üleujutuspiirkonnast vett pumpamas.

BaltFloodCombati Eesti meeskond koos Eesti aukonsuli Igor Goncearoviga (vasakult esimene).

Moldovas ...

Pärast neljatunnist puhkamist saime

me kokku kolonel Mihail Haruboginiga,

Moldova kriisireguleerimis- ja

hädaolukordade ameti juhiga ning

seejärel jätkasime teekonda Lõuna-Moldovasse,

Tigancasse, kuhu

jõudsime sama päeva (27. august, 4.

päev) õhtul poole viieks. Tigancasse

rajasime endise noorte kultuurimaja

juurde baaslaagri ning samal õhtul

vaatasime üle ka oma esimese pumpamiskoha,

lisaks korraldas kohaliku

omavalitsuse juht meile vastuvõtu.

Moldova eraldas meile pumpamistööde

tegemiseks riigi reservist viimased

6000 liitrit diislit ning olimegi

tööks valmis.

Pumpamisoperatsioonid

Laupäeval (28. august), viienda missioonipäeva

varahommikul asusime

teele esimese pumpamiskoha poole

ja kella 11-st alustasid pumbad

tööd Ghioltosus (Cantemiri piirkond,

baaslaagrist 6 km), vaatlejaiks teiste

kolleegide hulgas ka siseministeeriumi

aseminister kolonel Dragomir

ja Cantemiri piirkonna kuberner hr

Malachevski ning jäädvustajaks Moldova

rahvuslik televisioon 1. Meie

ülesandeks oli pumbata üleujutatud

alalt vett üle raudteetammi, eesmärgiga

vabastada sõidutee ja võimaldada

kahjustada saanud raudtee

taastustööde alustamist. Raudtee

on Moldova jaoks strateegiliselt

tähtis infrastruktuur ning üleujutus

peatas transiitveod Djuzdulesti sadamast

Doonau jõel, sest kümme

kilomeetrit raudteed oli üleujutatud

või kaitsetammide rajamise tõttu

kahjustatud. Moldovas oli transiidi

taastamine seatud riiklikuks prioriteediks.

Pühapäeva õhtuks sai meie

esimene ülesanne täidetud ning selle

tulemusel vabastasime veest 500

meetrit sõiduteed, mis võimaldas

avada taas liikluse Cahuli ja Cantemiri

vahel, lisaks tekkis Moldova ametkondadel

võimalus alustada kahjustada

saanud raudtee taastamistöid.

Pumpasime vett ära suurusjärgus

39 000 kuupmeetrit ning kohalikud

võimuesindajad olid pumpamistööde

tulemustega vägagi rahul.

Lisaks Tiganca baaslaagrile rajasime

alati pumpamiskohas olevatele

ekspertidele eraldi tegutsemiskeskkonna,

milleks kohandasime sobilikuks

ühe konteineritest soojendusseadme,

laudade, toolide, valgustuse

ja muude vahendite abil. Tänu sellele

oli võimalik teha pumpamisoperatsioone

ööpäev läbi.

30. augustil alustasime pumpamistöödega

Chircani küla lähistel

(Cahuli piirkond, baaslaagrist 25 kilomeetrit),

ülesandeks pumbata vett

üle kaitsetammi, et saada veetase

alla hinnanguliselt 3500-hektariliselt

alalt, mis oli meile muidugi suur väljakutse.

Peamiseks eesmärgiks oli

vabastada 800 meetri pikkuselt üleujutatud

raudtee ja käivitada uuesti

statsionaarsed pumbajaamad, mis

ei töötanud hetkel, kuna veetase

oli elektri kasutamiseks liiga kõrge.

4. septembril lõpetasime ülesande

täitmise pärast üleujutatud alal hindamist

paatidega, kui selgus, et Pruti

jõgi on murdnud põhja poolt läbi kaitsetammi,

mistõttu jooksis üleujutatud

alale vett juurde. See avastus oli

väga halvaks uudiseks meie Moldova

kolleegidele, kuna lõhutud kaitsetammi

taastamiseks puudub üleujutatud

ala pea kaugeimas nurgas praktiliselt

igasugune võimalus, mistõttu varises

kokku ka nende lootus taastada

kiiresti strateegiliselt tähtis raudtee.

Teises pumpamiskohas pumpasime

vett ära suurusjärgus 141 000 kuupmeetrit.

Vahepeal olime käinud koos Moldova

kolleegidega hindamas ka teisi

üleujutusalasid, eesmärgiga otsida

pumpamiskohti, kus meie tegevus

aitaks kõige enam kaasa üleujutuse

tagajärgede likvideerimisele. Nii külastasime

Leuceni üleujutusala, kus

looduslikul viisil oli õnnestunud veetaset

viie meetri võrra alandada ja

see oli juba veest praktiliselt täiesti

vabastatud. Obileni ja Cotul Morii külades

oli samuti veetase alla saadud

ja tänavatel enam vett ei olnud. Nendes

piirkondades oli toimunud suur

muutus võrreldes juuliga, mil näiteks

Cotul Morii küla oli sada protsenti

üleujutatud. Vaatamata headele tulemustele

kuulutati Cotul Morii küla

elamiskõlbmatuks alaks suure üleujutusriski

tõttu ja juba oli alustatud

ka küla lammutustöid. Seal piirkondades

me enam kasulikke pumpamiskohti

ei leidnudki ning koos Moldova

kolleegidega olime otsustanud

teha pumpamistöid missiooni lõpuni

teises pumpamiskohas.

Pärast pumpamistööde ootamatut

lõpetamist meie teises pumpamiskohas

alustasime kiiresti uue

koha otsinguid lõuna poolt ning leidsime

sobiliku pumpamisala Valeni

küla lähistel (Cahuli piirkond, kaugus

baaslaagrist 75 kilomeetrit), kus oli

hinnanguliselt 300 hektari suurune

üleujutusala, mille veetase polnud

väga sügav, kuid piisav pumpamistööde

tegemiseks. 5. septembril

alustasimegi töödega, ülesandeks

pumbata vett Pruti jõkke tagasi, et

vabastada üleujutusest peamiselt

põllumajandusmaad. 8. septmebril

oli missiooni viimane päev ning pärastlõunal

me pumpamise lõpetasimegi,

olles alandanud üleujutusalal

oluliselt veetaset ja vabastanud

veest umbes 100 hektarit maad.

Kolmandas pumpamiskohas pumpasime

vett ära 100 000 kuupmeetrit

ning meie Moldova kolleegid olid tulemusega

väga rahul nagu ka ligi 600

selle piirkonna maaomanikku.

Tagasitee

9. septembri hommikul pakkisime

baaslaagri kokku ning alustasime tagasiteed,

suundudes esmalt Moldova

pealinna Chisinausse, kus siseminister

oli meie auks vastuvõtu korraldanud.

Moldova kolleegid olid üles rivistunud

ja siseminister Victor Catan

isiklikult andis igale päästemeeskonna

liikmele üle medali erakordse tegutsemise

eest hädaolukorras (Moldova

keeles: Pentru vitejie in situatii

exceptionale). Niisuguseid medaleid

anti välismaalastele esimest korda.

Pidulikust vastuvõtust võttis teiste

auväärt külaliste hulgas osa ka Eesti

aukonsul Moldovas, Igor Consearov.

Järgmisel hommikul jätkasime

tagasiteed Chisinaust ning ilma

eriliste vahejuhtumiteta jõudsime

pärast ühte ööbimist Ukrainas laupäeva

hilisõhtuks Marijampolesse

Leedus, kus toimus ühismeeskonna

viimane arutelu ja viimane ööbimine

enne kojujõudmist. Pühapäeva hommikul

startis iga riigi BFC-meeskond

kodu suunas. Eesti meeskond jõudis

Pärnusse kella kolmeks päeval ning

meid olid vastu võtmas nii Päästeameti

peadirektor Kalev Timberg kui

ka kodumeeskond ja meedia esindajad.

Üsna varsti jõudis iga liige oma

koju ...

Sedasi meie 20-päevane missioon

lõppeski: olime 2000 kilomeetri

kaugusel Moldovas pumbanud ära

umbes 4700 rongivaguni täit vett

ja toetanud üleujutuses kannatada

saanud riiki. Rohkem infot saab BFC

kodulehelt www.baltfloodcombat.eu

ja ka missiooni lõppraportist, mille

leiab siseveebist PAI.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


24

välismissioon

õppus

25

Nädal koos BaltFloodCombati

meeskonnaga

BaltFloodCombati meeskonna tegutsemine Poola üleujutuspiirkonnas oli EL elanikkonnakaitsemehhanismile

hea näide sellest, milline peaks üks edukas missioon olema.

Ionut Lucian Homeag

Euroopa Komisjoni elanikkonnakaitse

üksuse ekspert

Minu esimene kokkupuude

BaltFloodCombat (BFC)

mooduliga oli 2010. aasta

mai lõpus, mil Poola taotles EL elanikkonnakaitsemehhanismi

kaudu

rahvusvahelist abi leevendamaks

üleujutustest tekkinud olukorda.

Üleujutuste tagajärjel sai kannatada

üks protsent kogu riigi pindalast, s.o

2000 ruutkilomeetrit. Kõige tugevamalt

mõjutas katastroof Poola lõunaosa:

Slaskie, Podkarpackie, Opolskie,

Swietokrzyskie ja Malopolskie provintse.

Poola tuletõrjeteenistuse andmetel

oli see kõige laiaulatuslikum

üleujutus 250 aasta jooksul. Nii nagu

prognoos näitas, jõudsid üleujutusest

tekkinud lained (esimene 21.–23.

mail ning teine juuni algul) peamisi

jõgesid (Vistula, Odra ja Warta) pidi

nii riigi kesk- kui ka põhjaossa.

Kuna algusest peale oli minu ülesandeks

olla valves EL monitooringuja

informatsioonikeskuses (MIC),

jälgisin õnnetuse kulgu väga tähelepanelikult.

19. mail kell 5.30 hommikul

(Brüsseli aja järgi) aktiveeris Poola

EL elanikkonnakaitsemehhanismi

ning esitas abipalve saamaks kõrge

võimsusega pumpasid, et likvideerida

õnnetusest tekkinud tagajärgi.

Balti riikide ühismoodul Balt-

FloodCombat, mis oli loodud EL ettevalmistustegevuse

(Preparatory

Action) raames, mobiliseeriti kiiresti

ja 21. mai varahommikul alustas

19-liikmeline meeskond teekonda

Varssavi poole. Meeskonna käsutuses

oli seitse autot, kolm suure võimsusega

pumpa ning kümneid tonne

varustust.

Mind saadeti Poolasse MIC kon-

Üle kallaste tunginud jõed ujutasid Poolas üle sadu elumaju ning riigi lõuna- ja keskosas evakueeriti

tulvade eest kümneid tuhandeid inimesi. Foto: Jevgeni Jutkevitš

taktisikuna, kelle ülesandeks sai

BFC mooduli töö jälgimine ning Poola

tuletõrjeteenistuse ja teiste rahvusvaheliste

meeskondadega kohapeal

ühenduse pidamine. Märkimisväärne

on asjaolu, et see oli esimene EL elanikkonnakaitse

mehhanismi operatsioon

EL riigis, kuhu MIC kontaktisik

vaatlejaks saadeti. Kuna see lähenemine

oli üsna uuenduslik, tekitas

minu roll esialgu segadust nii Poola

ametnike kui ka BFC liikmete seas.

Üritasin selgitada, milles minu ülesanne

seisneb, ja edaspidine suhtlemine

laabus tõrgeteta.

Liitusin BFC mooduliga Varssavis,

kus meeskond mind soojalt vastu

võttis. Vaatamata sellele et, missioon

just alanud ning paljud probleemid

ikka veel lahendust ootamas,

oli meeskonna sisekliima rahulik ja

vaba.

Meeskonnas valitses

ühtekuuluvustunne

Samal päeval suundusime Poola

lõunaossa, kus olid toimunud kõige

suuremad üleujutused, ning õhtuks

jõudsime Swietokrzyskie provintsis

asuvasse väikelinna Polaniec. Samal

õhtul asuti koos Poola kolleegidega

tegema luuret, et märgistada kohad,

kuhu pumbad üles seada.

Järgmise päeva varahommikul

pani meeskond pumbad üles, paigaldas

voolikud ja jagajad. Töö tegi

keeruliseks asjaolu, et opereerida tuli

äärmiselt raske tehnikaga ning mõnikord

kitsal ja katteta pinnal, kuid

tänu meeste professionaalsusele

laabus kõik hästi. Niisugustel rasket

väljakutset pakkuvatel hetkedel võib

näha, kuidas meeskond tegelikult

koos töötab – selles meeskonnas

valitses koostöötahe ja ühtekuuluvustunne.

Oskusteave ja üksmeelne

tegutsemine oli tõestus heast koolitusest

ja efektiivsest juhtimissüsteemist

mooduli sees.

Kui pumbad olid töökorras ja töö

sujus, keskendusid päästjad oma

olmetingimuste parandamisele.

Niisuguste tegevuste vaheldumine

oli meeskonnale tavapärane. Kolm

pumpa töötasid Poolas kokku 740

tundi, pumbates ära umbes 300 täismõõdus

basseini täit vett.

Arvan, et Poola missioon oli EL

elanikkonnakaitsemehhanismile

hea näide sellest, milline peaks üks

edukas missioon olema. Kiirreageerimisvõimekuse

moodul (BFC), mis

on loodud EL ettevalmistustegevuse

(Preparatory Action) raames, aitas

leevendada üleujutuse tagajärjel tekkinud

kriitilist olukorda lõuna Poolas.

Veetsin ühe nädala BFC meeskonnaga

ning õppisin nii mõndagi väärtuslikku,

mida saan tulevikus kasutada.

BFC meeskonna pühendumus

ja kohusetunne on pannud aluse Euroopa

Liidu jõulisele katastroofidele

reageerimise võimekusele.

Päästeüksuses üheksa

päästjat Eestist

•• Balti päästeüksus töötas Poola

pealinna Varssavi lähedal asuvas

Polanieci asulas, pumbates üleujutatud

piirkonnas vett. Eestlased

ja lätlased leidsid rakendust

pumbajaama juures, leedulased

lähedalasuvas külas.

•• Päästeüksusse kuulus 19 inimest,

neist üheksa Eestist. Eestist

läksid Poolale appi seitse

päästeeksperti, üks IT-spetsialist

ja üks meedik.

•• Päästjad võtsid kaasa kolm

võimsat pumpa, mille abil nad

pumpasid veest tühjaks tänavaid

ja hooneid. Esialgu pidi päästeüksus

sõitma Lõuna-Poolasse 11

päevaks ning siis hinnati kolme

riigi päästemissiooni kuludeks

kokku 100000 eurot ehk üle 1,5

miljoni krooni. Hiljem otsustati

päästjate missiooni kuue päeva

võrra pikendada. Missiooni rahastas

Euroopa Komisjon.

Tulekahju! Piirissaarel?!

24. september kell 11.11 tehti ärev kõne häirekeskusesse – Piirissaarel põleb vana laudahoone ning

kuulda on appihüüdeid. Ohustatud on ka lähedalasuvad hooned.

Evelin Uibokand

Lõuna-Eesti Päästekeskuse

avalike suhete büroo juhataja

Õnneks ei olnud tegemist tõelise

tuleõnnetuse, vaid õppusega,

mille eesmärgiks oli

kontrollida Piirissaare vabatahtlike

ja Lõuna-Eesti Päästekeskuse päästekomandode

reageerimist saarel

toimuvale tuleõnnetusele.

Õppusele reageeris piirkonnas

valveteenistuses olev päästeressurss

– esmalt Piirissaare komando

vabatahtlikud päästjad, kelle

ülesanne oli hoone tulekahju leviku

peatamine ja kustutamine. Kohe,

kui priitahtlikud said tulekahjuteate,

ruttas vesivarustust üles ehitama ja

tuld kustutama ka hulk saare rahvast

– kes jooksis appi veeämbriga,

kes sõitis kohale valge Audi, kes

jalgrattaga. Igal juhul sai selgeks,

et tuleõnnetuse korral on saarerahvaski

abis kui üks mees. Kuigi voolikuliini

ülesseadmise ja tule leviku

peatamisega saadi hästi hakkama,

põlevasse hoonesse vabatahtlikud

päästjad siseneda ei saa, kuna puudub

elupäästevõimekus.

Abi jõuab 45 minutiga

Esimene riiklik päästeressurss

mandrilt oli Räpina päästekomando

meeskond, kes jõudis Laaksaare

sadamasse 27 minutiga ja sealt

kaatriga saarele 18 minutiga, kokku

45 minutit. Nemad olid ka esimesed,

kes sisenesid põlevasse hoonesse

suitsusukeldusvarustuses. Siis oli

aga liiga hilja, et inimest päästa –

hoonest leiti hukkunu.

Räpina päästjate saabudes oli

abikomando tulekahju lokaliseerinud

ja tule levik lähedalasuvatele

majadele peatatud. Järgmisena

jõudsid kaatriga Piirissaarele Võnnu

ja Tõrvandi komando päästjad. Tartu

operatiivkorrapidaja ülesandeks oli

kokku koguda vajalik info ja edastada

see kõigile tulekahjule reageerinud

päästjatele. Pika vahemaa tõttu jõu-

Vesivarustust üles ehitama ja tuld kustutama tuli ka hulk saare rahvast – kes jooksis appi veeämbriga,

kes sõitis kohale valge Audiga. Foto: Lõuna-Eesti Päästekeskus

dis operatiivkorrapidaja sündmuskohta

viimaste seas. Päästeautod

jäeti seekord mandrile, ehkki kaasa

võeti kõik vajalikud päästevahendid,

mis saarel toimetati sadamast sündmuskohale

ATV-käruga.

Piirissaar on oma asukoha tõttu

eriline paik just kiire abi osutamise

mõttes. Saarele jõudmiseks tuleb

ületada järv – Laaksaare sadamast

on saarele seitse kilomeetrit. Päästetehnikat

saab üle viia parvlaevaga

Koidula ühe päästeauto kaupa ja sõit

praamiga kestab 45–50 minutit, või

tuleb kasutada sellist varustust,

mida on võimalik üle viia kaatriga.

Ehk siis, toimetada tuleb n-ö käsitsi

ning tavapärasest erineval viisil –

kohustuslik suitsusukeldusvarustus,

voolikud, hargmikud, liitmikud,

joatorud jm tuleb esmalt laadida

kaatrile ning saarele jõudes kaatrilt

ATV-haagisele.

Õppus näitas, et kõige operatiivsem

on edastada kohe pärast väljakutse

saamist abipalve Mehikoormas

asuva piirivalvekaatri kaasamiseks,

nii jõuavad kaater ja esimene päästeauto

Laaksaare sadamasse ühel

ajal. Lisaks saab kasutada Tõrvandist

kohaletoodud päästepaati.

Õppusele olid kaasatud ka Punase

Risti vabatahtlikud. Nende ülesanne

oli tagada vesivarustus 200m

kaugusel asuvast sadamast tulekahju

paika ja sealt esimese elumajani,

et tulekahju leviku korral neid

maju kaitsta. Samuti pidid nad stsenaariumi

kohaselt esmaabi andma

kustutustööl viga saanud päästjale.

Politsei- ja Piirivalveameti piirivalvurid

reageerisid ATV ja käruga, mida

kasutati päästevahendite – voolikute,

hargmikute jm. – vedamiseks.

Õppetunnid

Piirissaare vallavolikogu esimees Filimon

Kuznetsov, kes ise vabatahtliku

päästjana õppusel osales, ütles, et

tulekahjuõppus oli neile heaks harjutuseks.

„Tehnikaga probleeme ei olnud,

küll võib probleemiks saada inimeste

vähesus, kes õnnetuse korral

saaks appi tõtata. Õppusel olid aga

saarel elavad inimesed valmis kaasa

lööma,” rääkis Kuznetsov. Ta pidas

harjutust väga väärtuslikuks kogemuseks,

et õppida tundma nii tehnikat,

infovahetust häirekeskusega kui

ka päästetööde juhtimist algfaasis.

Õppuse üldjuhi Riho Sõmermaa

sõnul andis läbitehtud harjutus väga

hea pildi tegelikust olukorrast – kui

palju aega kulub riikliku päästeressursi

kohalejõudmiseks, kuidas on

kõige operatiivsem varustust saarele

toimetada ning millist tehnikat

kaasata. Ja muidugi sellest, milline

on Piirissaare vabatahtlike päästjate

valmisolek tuleõnnetusele reageerida.

Kohalikele vabatahtlikele andis

ta hindeks viis, äärmisel juhul miinusega.

Sõmermaa lisas, et õppuse tulemusel

korrigeeritakse Piirissaarele

reageerimise valmisoleku juhendit,

sest enne õppust oldi päästeteenuse

osutamise võimekuses pisut liiga

optimistlikud.

Õppust hinnati kolmes etapis:

Esimeses etapis kontrolliti Piirissaare

abikomando valmisolekut

tulekustutus- ja päästetööde tegemiseks.

Teises etapis hinnati Lõuna-Eesti

Päästekeskuse reageerimisvõimekust

väikesaarel toimuvale tulekahjule.

Reageerimine toimub vastavalt

väljasõiduplaanile ning LõEPK direktori

käskkirjale „Piirissaarele reageerimise

valmisoleku juhend”. Ametiabi

korras kaasati lisaks ka saarel

baseeruv Politsei- ja Piirivalveameti

valvemeeskond.

Kolmandas etapis harjutasid

Eesti Punase Risti Tartumaa Seltsi

vabatahtlikud päästjad kustutustöödeks

vajaliku vesivarustuse tagamist

järvest sündmuskoha vahetus läheduses

asuva objektini, kasutades

mootorpumpasid ning voolikuliine.

•• Piirissaar on Peipsi järves asuv

saar, kus tulekahju korral on

päästeüksustel mandrilt saarele

appi ruttamine aeganõudev –

esmareageerijad Räpina ja Võnnu

päästekomandod jõuavad

saarele 45 minutit peale hädaabikõnet.

•• Tegemist oli esimese päästeõppusega

Piirissaarel. Kaasatud

olid kohalikud vabatahtlikud

päästjad ja riiklikud päästekomandod

mandrilt.

• Piirisaarel on olemas üks päästeauto,

kaks pumpa ja mitmesaja

meetri jagu voolikuid. Enne

jää tulekut saadab Lõuna-Eesti

päästekeskus saarele veel ühe

kasutatud tuletõrjemasina. Kõik

selleks, et esimese hooga saarel

ise hakkama saada.

• Tule- või muu õnnetuse korral

kasutatakse Piirissaarele jõudmiseks

piirivalvekaatrit ja/või

Tõrvandis asuvat päästekaatrit,

suuremate autode kohaletoimetamiseks

liinipraami Koidula.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Rain Porss

26

aumärgid

aumärgid

27

Päästeamet

tunnustas

elupäästjaid

ja jagas

aumärke

Septembris andsid siseminister Marko Pomerants ja

päästeameti peadirektor Kalev Timberg organiseeritud

tuletõrje 91. aastapäeval siseministeeriumis üle

Elupäästja medalid ja päästeteenistuse aumärgid.

Elupäästja medali sai 31 elupäästjat, nende seas 20

eraisikut. Noorimateks medalisaajateks on kaks põhikooliõpilast

Kertu Rannak ja Georg Alemaa, kes päästsid

Pärnu jões uppumissurmast alkoholijoobes mehe.

Juba kolmandat korda tunnustatakse elupäästja medaliga

Igor Koževnikovi Narva päästekomandost.

Reimo Raja

peatoimetaja

Elupäästjad

Pärnumaa

Mehis Kont

Aleksei Rožkov

Elupäästja III klassi medal

9. aprillil kuulsid 17-aastane Mehis

ja 18-aastane Aleksei Pärnus Kuldse

kodu elurajooni tiigi poolt kisa. Läinud

vaatama, mis juhtus, nägid nad,

et kaks väikest poissi on vajunud läbi

tiigijää. Mehis ja Aleksei tõttasid kiirelt

hädasolijatele appi ning läbi rinnuni

ulatuva jääkülma vee sumbates

tõmbasid nad jääsupi seest kaldale

ühe seitsmeaastase ja ühe kaheksaaastase

poisi. Päästetud lapsed viidi

Pärnu haiglasse, kust nad pärast tervisekontrolli

koju lubati. Läbimärjad

Mehis ja Aleksei pidid pärast jääkülmast

veest kangeid jalgu küll mõnda

aega üles soojendama, kuid arstiabi

nad ei vajanud.

Mehis ja Aleksei päästsid kiire ja

julge tegutsemisega jäisest tiigist,

kus vee sügavus ulatub kohati paari

meetrini, kahe pisikese poisi elu.

Kertu Rannak

Georg Alemaa

Elupäästja III klassi medal

19. mail kella poole viie ajal õhtul nägi

Pärnu jões ujunud Pärnu Kuninga tänava

põhikooli 8. klassi õpilane Kertu,

et veekogu ääres napsitanud mees

hakkas üle jõe ujuma. Kertu aimas,

et purjus peaga ujumine võib mehele

halvasti lõppeda ja otsustas temaga

kaasa ujuda. Jõe keskel vajuski mehe

peanupp vee alla. Teismeline tüdruk

aga suutis tal õlavarrest haarata ja

vee peale tagasi sikutada. Samal ajal

hüüdis Kertu appi kaile jäänud koolivenna,

7. klassis õppiva Georgi.

Kahekesi suutsid nad meelemärkuse

kaotanud mehe kalda äärde

madalasse vette viia. Seal aitas juba

Igor Koževnikov (paremal) Narva päästekomandost sai rinda juba kolmanda elupäästja medali.

üks appi tulnud klassivend kannatanu

kaldast üles viia ja külili panna

ning lähedal olnud kalurid kutsusid

kohale kiirabi.

Tänu Kertu ja Georgi tähelepanelikule

ja kiirele tegutsemisele õnnestus

päästa ühe meesterahva elu.

JÄRVAMAA

Hanna-Maria Puhke

Merit Kalamägi

Elupäästja III klassi medal

20. mail hakkasid noored Järvamaal

Aravete vallas üle Rava järve ujuma.

Veekogu keskele jõudes ütles üks

poiss teistele, et ei jõua enam, ja

pöördus tagasi.

Kui noormees tagasi ujudes juba teist

korda vee alla vajus, nii et ainult käsi

ulatus veest välja, otsustasid Aravete

keskkooli 11. klassi õpilased Merit ja

Hanna-Maria koolivennale appi minna.

Kahekesi noormehe kätest kinni

hoides tõmbasid tüdrukud endast

vanema koolivenna kaldale ja päästsid

sedasi noore inimese elu.

SAAREMAA

Toomas Pagil

Janek Lember

Maiken Nelis

Elupäästja III klassi medal

16. mail olid Toomas, Janek ja Maiken

lõpetanud kalastusretke Mullutu

Suurlahel ning asusid koduteele, kui

kuulsid veekogult appihüüdu. Mitmesaja

meetri kaugusel kaldast oli nelja

inimesega paat ümber läinud. Neist

neljast oli päästevest seljas ainult

lapsel. Toomas, Janek ja Maiken otsustasid

kiiresti hädasolijatele appi

minna. Koos suutsid nad kõik uppumisohus

inimesed kaldale tuua, andsid

neile esmaabi ning aitasid haiglasse

transportida. Tänu Toomase,

Janeki ja Maikeni kiirele reageerimisele

pääses ohtu sattunud seltskond

halvimast.

Saalitäis kangelasi. Esireas paremalt 18-aastane Aleksei Rožkov ja 17-aastane Mehis Kont,

kes päästsid jääkülmast tiigist kaks väikest poissi.

8. klassi õpilane Kertu Rannak (paremal) päästis jõest mehe, kes purjus peaga uppumisohtu sattus.

Markku Eklund

Olaf Orgs

Elupäästja III klassi medal

18. juuni õhtul läks Muhu saare Lõunaranna

sadamast 150 meetri kaugusel

ümber paat. Vette kukkusid

kolm täiskasvanut ja laps. Nende appihüüdeid

kuulis sadamas oma jahi

juures olnud Soome kodanik Markku,

kes koos Lõunaranna sadamakapteni

Olafiga hädasolijatele appi sõitis.

Kahekesi tõid mehed neli hädasolijat

kaldale. Õnnetusse sattunud meest

ja naist püüdsid Olaf ja Markku ning

hiljem ka kiirabimeedikud kaldal

elustada, paraku tulemusteta. Kuid

Markku ja Olaf suutsid oma kiire ja

vapra tegutsemisega päästa teise

hädas olnud meesterahva ja kümneaastase

poisi elu.

HARJUMAA

Eduard Borovik

Vadim Kaminski

Elupäästja III klassi medal

2009. aasta 3. novembri öösel

puhkes tulekahju Paldiski linnas

Muuli tänaval. Ühekordse elumaja

pööning põles lahtise leegiga ning

päästjatele anti teada, et majas on

inimene. Paldiski komando meeskonnavanem

andis käsu põhiliini

hargnemiseks ja suitsusukeldumiseks,

et inimene üles leida. Majja

sisenenud päästjad Eduard ja Vadim

pidid läbima pika koridori, sest

korter oli maja teises otsas. Kuna

vahelagi oli varisemisohus, tuli tegutseda

kiiresti. Päästjad leidsid

korterist magava vanema naisterahva,

kes üles aeti. Kuna aknad

olid trellitatud tuli leida teine väljapääs.

Päästjad haarasid naise sülle

ning kiiresti otsiti paksu suitsu ja

tule eest väljapääs õue, kus kannatanu

kiirabile üle anti.

Eduard Demidas

Elupäästja III klassi medal

28. märtsi südaööl toimus Tallinnas

Kuldnoka tänaval üheksakordse elumaja

korteris plahvatus ning korter

süttis põlema. Naaberkorteris elav

43-aastane Eduard otsustas siseneda

leekides korterisse, kust tal õnnestus

päästa väikelaps.

Ants Viirmann

Elupäästja III klassi medal

30. märtsil vajus kaheksa-aastane

koolipoiss Kehra linnas läbi jõejää.

Poisi appihüüdu kuulis läheduses

rattaga sõitnud 61-aastane Ants.

Kiiresti jooksis mees lapsele appi

ning tõmbas ta jää alt välja. Esmaabi

andmiseks viis Ants poisi lähedal

asuvasse tervisekeskusesse, kust

too pärast ülessoojendamist ja kuivatamist

koju lubati. Jäisest veest

külmunud mees vajas ka ise natuke

turgutamist. Tänu Antsu kiirele ja

julgele tegutsemisele pääses väike

koolipoiss uppumissurmast.

Olesja Nekrassova

Konstantin Fjodorov

Ramid Niftalyev

Elupäästja III klassi medal

13. aprilli õhtupoolikul kuulis 25-

aastane Olesja Tallinnas Kadrioru

luigetiigi juures laste appikarjeid.

Kaks 12-aastast poissi olid kukkunud

jääkülma tiiki. Olesja hüppas tiiki

poisse päästma, hoides neid talle

rinnuni ulatuvas vees pinnal. Naisele

tuli appi juhuslikult mööda kõndinud

Konstantin, kes nii lapsed kui ka

Olesja kaldale aitas.

Kui Kesklinna komando päästjad

sündmuskohale jõudsid, oli üks

poistest teadvusel ja teist elustas

samuti sündmust pealt näinud Ramid.

Raskemas seisus laps anti üle

kiirabile, teine päästetud poiss viidi

päästeautosse sooja. Oma vapra

tegutsemisega päästsid Olesja,

Konstantin ja Ramid kahe noore

poisi elu.

Konstantin Gerassimov

Tarvo Turja

Elupäästja III klassi medal

14. aprilli õhtul sattus Pirita jõel

Peterburi silla juures veekeerisesse

paat, mis täitus jõe astangult

alla voolava veega ning veekeeris

tõmbas kaks paadisolijat kaasa.

Mõlemad vettekukkunud kaotasid

teadvuse ja triivisid allavoolu. Üks

neist takerdus jõeäärsesse põõsastikku.

Õnnetust nägi pealt kaldal

jalutanud 17-aastane Konstantin,

kes rinnuni vette laskus ning põõsaokstest

kinni hoides teadvuseta

kannatanuni liikus. Konstantinil

õnnestus peaaegu uppunud noormees

kaldani tõmmata, kus teised

abistajad aitasid juba kannatanu

jõest välja tirida ning andsid talle

kuni kiirabi tulekuni esmaabi. Vette

kukkunud noormehe seisund oli nii

raske, et kiirabiarstidel tuli teda kohapeal

elustada.

Teisele paadisolnule hüppas jääkülma

vette järele 28-aastane Tarvo,

kes ujus paarsada meetrit allavoolu,

kuni suutis uppujast kinni haarata ja

ta kaldale tõmmata, kus arstid juba

kannatanut aitama asusid.

Konstantin ja Tarvo päästsid julge

ja kiire tegutsemisega kaks inimest

uppumissurmast.

TARTUMAA

Aleksandr Beljajev

Elupäästja III klassi medal

9. märtsil lõhkus 44-aastane Aleksandr

Kallaste linnas oma majahoovis

puid. Ühel hetkel tundis ta

põlemise lõhna ning kümme meetri

kaugusel oleva naabermaja poole

vaadates nägi ta sealt suitsu tulemas.

Koputused uksele ja hüüded,

et majast väljutaks, tulemusi

ei andnud. Maja välisuks oli lukus,

kuid Aleksandr tõmbas selle jõuga

lahti. Samal hetkel nägi ta hoone

külge ehitatud puukuurist suuri

leeke tõusmas. Hõigetele, et maja

põleb, keegi endiselt ei vastanud.

Majast leidis ta eest meesterahva

ja tema voodihaige ema, kes ei

olnud tulekahjut märganud. Juba

täitusid koridor ja tuba suitsuga

ning Aleksandr aitas kiiresti mitteadekvaatse

mehe õue ja naasis

tuppa voodihaige naisterahva järele.

Selleks hetkeks olid leegid

jõudnud juba koridori. Aleksandr

aitas haige voodist püsti ja kandis

ta majast välja.

Sedasi päästis Aleksandr kuumust,

suitsu ja tuld trotsides vanema

naisterahva ja tema poja kindlast tulesurmast.

Kalle Närska

Elupäästja III klassi medal

12. aprillil said Puhja komando päästjad

Kalle Närska ja Agu Annuk väljakutse

Ulila alevikku Lille tänava lõppu,

kus kaks kalameest olid jõe peal paadiga

ümber läinud. Samal ajal saadeti

välja paadiga päästemeeskond Tõrvandist.

Puhja komando meeskonnavanem

Agu nägi, et uppumisohus

kalamehed ei pea nii kaua vastu, kuni

päästepaat tuleb, ja otsustas päästja

Kalle vette kannatanute juurde saata.

Kalameeste olukord oli kriitiline,

nad hoidsid külmas vees puuoksast

kinni, kuid nende jõud oli raugemas.

Päästja Kalle jõudis kannatanuteni

ning hoidis neid vee peal, kuni päästepaat

appi jõudis ja mehed kaldale

tõi. Kaks kalameest anti üle kiirabile.

Külmas vees uppumisohus mehi vee

peal hoides päästis Kalle kahe inimese

elu.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


28

aumärgid

aumärgid

29

LÄÄNE-VIRUMAA

Margus Matto

Elupäästja III klassi medal

15. juuli hilisõhtul pidutses Kunda lähedal

Aru karjääripervel neljaliikmeline

noorteseltskond. Tarvitati ohtralt

alkoholi. Üks noormeestest istus karjääriserval,

kus ta ühel hetkel tasakaalu

kaotas ja vette kukkus. Kostus

sulpsatus, kuid ükski pidutsejatest

sellele tähelepanu ei pööranud. Küll

aga märkas inimese vee alla vajumist

läheduses viibinud 40-aastane

Margus. Pikemalt mõtlemata hüppas

tähelepanelik mees vette ja sukeldus

kolme-nelja meetri sügavuse karjääri

põhja. Pärast esimest pinnaletulekut

märkas Margus vees hulpivat välgumihklit

ja sukeldus taas. Karjääri

põhjas pimesi kobades leidiski ta

sealt teadvuseta noormehe. Margus

tõmbas uppuja kaldale ja vabastas

tema hingamisteed. Seejärel alustas

ta kunstliku hingamisega, mispeale

päästetu lõpuks silmad avas. Kümmekond

minutit hiljem võtsid kannatanu

oma hoole alla juba kiirabimeedikud.

Margus tegutses inimest päästes

enda sõnul instinktiivselt, küll aga oli

talle suuresti abiks eelnev sukeldumiskogemus.

Tänu Marguse kiirele, hulljulgele

ja väga oskuslikule tegutsemisele

päästeti ühe noore inimese elu.

IDA-VIRUMAA

Igor Koževnikov

Elupäästja I klassi medal

Vyacheslav Didenko

Elupäästja II klassi medal

17. jaanuari hommikul teatati häirekeskusele,

et Narvas Turu tänava

viiekordse maja kolmanda korruse

korterist tuleb paksu suitsu. Kuna

korteri uks oli kinni, sisenesid Narva

komando päästjad Igor ja Vyacheslav

rühmapealiku käsul tõmberedeliga

akna kaudu. Põlevast korterist leidsid

päästjad põrandal lebava meesterahva.

Kuna korteri uks oli veel kinni,

viisid Igor ja Vyacheslav kannatanu

akna juurde värske õhu kätte. Teised

päästjad tegelesid samal ajal korteriukse

avamisega. Kannatanu tundis

ennast suitsu täis korteris väga halvasti

ja kaotas korduvalt meelemärkuse.

Seetõttu polnud teda võimalik

ka redelit mööda välja viia. Kui uks

lõpuks avati, viisid päästjad mehe

kiiresti õue ja andsid ta üle meedikutele.

Tänu Igori ja Vyacheslavi oskuslikule

ja operatiivsele tegutsemisele

päästeti inimese elu.

Boriss Mihhejev

Elupäästja II klassi medal

Alexander Berezko

Elupäästja III klassi medal

8. veebruaril õhtul põles Kohtla-Järvel

Aruserva tänava korrusmaja kolmanda

korruse korter. Maja trepikoda oli

paksu suitsu täis. Kolmandale korrusele

jõudes tuli päästjatel jõuga lahti

lükata seestpoolt prussidega tõkestatud

korteriuks. Seejärel sisenesid

suitsusukeldumispaarina esimesse

tuppa Kohtla-Järve komando päästjad

Boriss ja Alexander. Korter oli täis

kuhjatud riideid ja mööbliesemeid,

mis kõik päästjate liikumist takistasid.

Esimesest toast leidsid Boriss

ja Alexander teadvuseta mehe, kelle

nad kiiresti trepikotta viisid ning teistele

päästjatele üle andsid. Kannatanu

anti üle meedikutele, kuid meest

ei olnud enam võimalik elustada.

Boriss ja Alexander jätkasid suitsusukeldumist

ning leidsid korteri

teisest toast veel ühe teadvuseta

mehe, kelle kõrval olid tuld võtnud

kokku kuhjatud riideesemed. Päästjad

toimetasid kannatanu kiiresti

välja, kus teadvuseta mees juba

kiirabiga haiglasse viidi. Tema elu

õnnestus päästa just tänu Borissi

ja Alexandri kiirele ja julgele tegutsemisele

paksu suitsu mattunud põlevas

elumajas.

Aleksander Küttim

Andrei Larin

Aleksandr Bolšakov

Andrei Põld

Elupäästja III klassi medal

8. veebruari hilisõhtul põles Kiviõli

linnas Keskpuiesteel neljakordse

kortermaja kelder, suitsu olid täis ka

põleva keldriboksi peal olevad korterid.

Kohale jõudnud Kiviõli komando

päästjad evakueerisid esimese korruse

korterist üksi kodus olnud väikese

tüdruku, kes oli šokis ja nuttis.

Laps anti meedikute hoole alla. Üks

suitsusukelduspaar sisenes kustutusrünnakuks

keldrisse, teine paar

äratas ja teavitas majaelanikke.

Päästjatele anti edasi info, et põleva

keldriboksi peal, ühes kolmanda

korruse korteris elab vanem mees.

Kiiresti alustati korterist inimese otsimist.

Päästjad Aleksander Küttim,

Andrei Larin, Aleksandr Bolšakov

ja Andrei Põld sisenesid suitsu täis

korterisse ning leidsid sealt teadvuseta

mehe. Päästjad tõid kannatanu

majast välja ja andsid ta üle kiirabimeedikutele,

kes mehe haiglasse

viisid.

PÄÄSTEAMETI AUMÄRKIDE

SAAJATE NIMEKIRI

September 2010

Päästeteenistuse Hõberist

1. Lauri Lugna siseministeerium

2. Ahti Kärki Kagu-Soome Päästeala Liit

3. Aivar Lankei Kadrina Vallavalitsus

4. Margo Lempu Lõuna-Eesti Päästekeskus

Päästeteenistuse medal

1. Carina Rikart Riigikogu, õiguskomisjon

2. Leo Kalme eesti Korstnapühkijate Koda

3. Toomas Luik Kaitseliit, Saaremaa Malev

4. Mare Tiirmaa Päästeamet

5. Tarmo Tamm Demineerimiskeskus

6. Pille Volmerson Demineerimiskeskus

7. Ene Uudam häirekeskus

8. Tõnu Suurkask Põhja-Eesti Päästekeskus

9. Tõnu Kuuskmäe Põhja-Eesti Päästekeskus

10. Georg Aleksandrovitš Põhja-Eesti Päästekeskus

11. Vladimir Kolesnik Põhja-Eesti Päästekeskus

12. Maie Soots Põhja-Eesti Päästekeskus

13. Hengo Metsaru Põhja-Eesti Päästekeskus

14. Margo Kruusma Põhja-Eesti Päästekeskus

15. Rainis Sallum Lõuna-Eesti Päästekeskus

16. Riho Tammela Lõuna-Eesti Päästekeskus

17. Risto Kase Lõuna-Eesti Päästekeskus

18. Urmas Saarepuu Lõuna-Eesti Päästekeskus

19. Anne Sander Lõuna-Eesti Päästekeskus

20. Aivar Lepp ida-Eesti Päästekeskus

21. Ervo Järv ida-Eesti Päästekeskus

22. Aivar Mänd Lääne-Eesti Päästekeskus

23. Arvi Luuk Lääne-Eesti Päästekeskus

24. Villu Ilves Lääne-Eesti Päästekeskus

25. Indrek Karilaid Lääne-Eesti Päästekeskus

26. Marko Matson Lääne-Eesti Päästekeskus

27. Pavel Ivanov Lääne-Eesti Päästekeskus

28. Imre Kuklase Lääne-Eesti Päästekeskus

29. Alari Tõnissoo Lääne-Eesti Päästekeskus

Katastroofipiirkondades käinud

Eesti Päästemeeskonna liikmeid

tunnustati missioonimedaliga

Välisminister Urmas Paet, siseminister Marko

Pomerants ja Päästeameti peadirektor Kalev

Timberg andsid 29. novembril Välisministeeriumis

üle missioonimedalid välismissioonidel käinud

Eesti Päästemeeskonna liikmetele.

Reimo Raja

peatoimetaja

„Haiti maavärin, Venemaa metsatulekahjud,

Pakistani, Poola ja Moldova

üleujutused olid 2010. aastal ühed

paljudest toimunud looduskatastroofidest,

kuhu Eesti oma eksperdid

appi saatis. Endiselt on meie päästjad

humanitaarabi missioonil üleujutustejärgses

Pakistanis,” ütles

Paet. Välisminister lisas, et loodusõnnetuste

tagajärgedega võitlemise

kõrval aitab Eesti kaasa Afganistani

inimeste, eelkõige naiste ja laste tervise

edendamisele.

Siseminister Marko Pomerantsi

sõnul on Eesti päästjate osalemine

rahvusvahelistel missioonidel hea

näide arengu- ja piiriülesest koostööst.

„Eesti täidab oma rahvusvahelisi

kohustusi väärikalt ning aitab

abivajajaid. Siis tullakse ka meile

appi, kui Eesti riik abi vajab. Meie

päästjad on olnud rahvusvahelistel

missioonidel tasemel ning täna

tahame nende teeneid ka väärikalt

tunnustada,” ütles siseminister Pomerants

päästemeeskonna liikmeid

tänades.

Päästeameti peadirektor Kalev

Timbergi sõnul on katastroofipiirkondades

käinud Eesti Päästemees-

konna liikmed teinud oma tööd väga

hästi ning nende võimekus erinevatele

kriisidele aktiivselt reageerida

on aasta-aastalt paranenud. „Konflikti-

ja sõjajärgsete piirkondade elanike

abistamiseks ning ühiskonna

normaalse elu taastamiseks saame

lisaks rahalisele abile üha tihedamini

kriisikolletesse appi saata ka oma

inimjõu,” märkis Timberg.

Venemaa konsul Sergei Stepanov

andis tänuüritusel Eesti päästjatele

üle ka Venemaa eriolukordade ministeeriumi

medalid abi eest suviste

metsatulekahjude kustutamisel.

17 Haitil välismissioonil käinud

Eesti Päästemeeskonna liiget tegelesid

peamiselt humanitaarabitöötajate

baaslaagri püstitamise, juhtimise

ja teenindamisega koos teiste Rahvusvahelise

Humanitaarpartnerluse

riikidega.

Maikuus sõitis Balti riikide päästeüksus

BaltFloodCombat Poola üleujutuspiirkonda.

19-liikmeline meeskond,

kuhu kuulus üheksa eestlast,

pumpas Lõuna-Poolas Polanieci asulas

üleujutatud piirkonnas vett.

Augustis sõitis BaltFloodCombati

meeskond Lõuna-Moldova katastroofipiirkonda,

kus samuti üleujutatud

alasid veest tühjaks pumbati.

2010. aastal on Eesti saatnud erinevatesse kriisikolletesse 45 eksperti. Foto: Erik Peinar

Missioonimedalid

Haiti missioon 15. jaanuar – 31. oktoober

Indrek Juhanson Profit Software AS

Enn Eberg

sisekaitseakadeemia

Avo Kiik

sisekaitseakadeemia

Jaanus Saar

Lääne-Eesti Päästekeskus

Rainer Asuküla Sisekaitseakadeemia / Ida-Eesti Päästekeskus

Jaak Talving

Lääne-Tallinna Keskhaigla

Andras Laugamets SA Tartu Kiirabi

Lemmo Jonuks SA Tartu Kiirabi

Raul Jalast

sA Tartu Kiirabi

Kaire Tsäro

sA Tartu Kiirabi

Elle Jürgenson Kaitseväe Logistikakeskus / Tallinna Kiirabi

Priit Paju

tallinna Kiirabi / MTÜ Mondo

Anu Raisma

MTÜ Mondo

Kalle Pent

Politsei- ja Piirivalveameti piirivalve lennusalk

Eiko Tammist Lääne-Eesti Päästekeskus

Mati Väljaots

Ida-Eesti Päästekeskus

Priit Orusalu

Põhja-Eesti Päästekeskus

Poola missioon 20. mai – 5. juuni

Allan Juhanson TTÜ üliõpilane

Mait Soolepp

Päästeamet

Roberts Buks

Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus

Eilo Eesmäe

Lääne-Eesti Päästekeskus

Kristaps Eklons Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus

Igor Galjutin

Lõuna-Eesti Päästekeskus

Janis Grinbergs Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus

Risto Hein

Lääne-Eesti Päästekeskus

Pavel Ivanov

Lääne-Eesti Päästekeskus

Jevgeni Jutkevits Päästeamet

Vitalijus Kapusta Leedu Tuletõrje ja Päästeamet

Kestutis Kirsnauskas Leedu Tuletõrje ja Päästeamet

Mindaugas Kiudelis Leedu Tuletõrje ja Päästeamet

Kristaps Kolbergs Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus

Ricardas Rajeckas Leedu Tuletõrje ja Päästeamet

Ints Ratseps

Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus

Jonas Zinkevicius Leedu Tuletõrje ja Päästeamet

Renee Tammet Lääne-Eesti Päästekeskus

Katri Vene

tartu Kiirabi

Moldova missioon 24. august – 12. september

Anatoli Ivanov Lääne-Eesti Päästekeskus

Valeri Ivanov

Lääne-Eesti Päästekeskus

Jaak Janno

Ida-Eesti Päästekeskus

Allan Juhanson TTÜ üliõpilane

Vaino Kaunissaar Lääne-Eesti Päästekeskus

Tiit Piiskoppel Lõuna-Eesti Päästekeskus

Jaanus Saar

Lääne-Eesti Päästekeskus

Mait Soolepp

Päästeamet

Jaanus Teearu Lääne-Eesti Päästekeskus

Venemaa eriolukordade ministeeriumi medal

Tarmo Terep

Päästeamet

Jevgeni Jutkevitš Päästeamet

Igor Galjutin

Lõuna-Eesti Päästekeskus

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


30

persoon

persoon

31

Rahutu hing

Toomas Kutsar

Iga päev Päästeameti demineerimiskeskuse

erikeemiatalituse peaspetsialistina leiba teenival

Toomas Kutsaril jätkub vabal ajal jaksu veel tuhande

erineva lisategevustega tegeleda.

Helen Kuuseoja

Põhja-Eesti Päästekeskuse

pressiesindaja

Küll on kuulda, et jälle on ta

lastega metsas päästealases

seikluskasvatuse laagris,

küll on ta täitmas Kaitseliidu Harju

Maleva Kose malevkonna pealiku

rolli, järgmisel hetkel juba Eesti

päästemeeskonna (EDRT) keemiarühma

asju ajamas või Väike-Maarjas

uusi ja vanu päästespetsialiste

õpetamas (practical-laskmise hobi

on hinges veel peale selle kõige).

Tavalisest aktivistist eristab Toomast

aga fakt, et kõigis neis tegevustes

on ta alati eestvedaja,

tagantlükkaja, kõike koos hoidev

sideaine ja motivaator. Niisiis, leida

vaatenurka, mille kaudu Toomasest

kirjutada, tundub äärmiselt raske,

kuna ka selle loo autor on juhuse

tahtel ja nende tegevuste tõttu temaga

vähemal või rohkemal määral

seotud.

Otsustasin siiski keskenduda

Toomasele kui keemiaspetsialistile.

Mees teab täpselt, millal tema tutvus

keemiaga alguse sai – juhuse

tahtel määrati ta eelkäijate lahkumise

tagajärjel 6. jaanuaril 1999.

aastal Tallinna Üksik-Päästekompanii

(hetkel Päästeameti logistikavarude

ja Kose päästekomando

„kodu”) kiirgus- ja keemiakaitse

rühma ülemaks. „Seisin laos ja vaatasin

suu ammuli ringi, see oli minu

jaoks täiesti tundmatu maa,” naerab

Toomas nüüd tagantjärele. Kuid

üksteisele järgnevad kursused nii

Eestis kui ka välismaal aitasid keemiamaailma

järk-järgult tundma

õppida kuni sinnamaani, et olla suuteline

ka ajateenijaid koolitama.

Tähtsal kohal õppimine

Päästekompanii sulgemise tagajärjel

seisis Toomas mitme lahtise

ukse ees, kuid valik osutus seegi

kord keemia kasuks – aastast 2005

on tema töökohaks Päästeameti

demineerimiskeskus. Uurides, mis

teda ikka ja jälle keemia salapärase

maailma juures hoiab, saan Toomaselt

kindla vastuse, et loorberitele

ei lasta puhkama jääda. „Keemia

on iga päevaga muutuv ja arenev

eriala, kogu aeg peab end kursis

hoidma ja täiendama,” räägib keemiaspetsialist.

Enese pidev täiendamine

ja pidev tegutsemine tundub

Toomase elus äärmiselt tähtsal

kohal olevat. Ka ambitsioonidest

rääkides, vastab mees: „Õppima

lähen! Tahan oma tööd hästi teha ja

oma teadmisi ka edasi anda.”

Pidevat käe pulsil hoidmist

nõuab ka Toomase tööle kõige lähedasem

kõrvaltegevus – EDRT

keemiarühma tegusana hoidmine.

Koos team-leader Valdo Reimaniga

seisab Toomas halli kardinalina selle

eest, et rühmal oleks järelkasv ja

hoitud stabiilne tase, juhuks kui asjad

arenevad sinnamaani, et saavutatakse

kokkulepped keemiarühma

siseriiklikuks kasutamiseks. Seni

on enamasti oldud üksikute ekspertmissioonide

ootel. Rohkem kogemusi

on kogutud välisõppustel,

mida suur osa keemiarühma 37-st

liikmest on ka omal nahal kogenud

ja millest rääkimisel kõigil asjaosalistel

silmad rõõmsalt särama

lähevad. Selline reaktsioon meeskonnalt

ongi see, mis Toomase motivatsioonil

langeda ei lase – kuigi

on hetki, kui tahaks käega lüüa

(seda nii Kaitseliidu, lastelaagrite

kui ka EDRT puhul), on rõõm koostööst,

meeldivast seltskonnast,

õppimisest ja õpetamisest see, mis

käsib Toomasel ka edaspidi masinavärgi

rattad töös hoida. Seniks, kuni

tulevikuväljavaated selginevad,

saab Toomas rakendada oma töö järele

sügelevaid käsi keemiarühma

siseriiklike harjutuste ja koolituste

korraldamisel.

Julgus otsustada ja vastutada

Kui küsida, kumb maailm talle

rohkem sobib, kas militaarne või

töö tsiviilasutuses, arvab ta, et

tegelikult esimene – põhjuseks

konkreetsus ja selgus käsuliinis.

Kohanemine nn tsiviileluga võttis

Toomase sõnul aega umbes pool

aastat, kuid päranduseks saadud

juhtimis- ja organisaatorioskused,

Toomas Kutsar

•• sündinud 25. juunil

1964. aastal Tallinnas

•• elab Harjumaal Kose vallas

Vardja külas

•• üks tütar ja üks poeg,

lisaks kaks lapselast

•• 2005–... - töötab Päästeameti

demineerimiskeskuse

erikeemiatalituse

peaspetsialistina

•• 1998–2005 - viimane

töökoht Tallinna üksikpäästekompaniis

kiirguskeemiakaitse

rühma ülem

•• suureks hobiks on

practical-laskmine

Loo autor õppusel Decofogger (saasteärastuse agregaat) proovimas. Toomas Kutsar vasakult teine. Foto: Helen Kuuseoja

Keemiarühma keemiasukelduspaar päästekooli õppusel “leket” kontrollimas.

Foto: Helen Kuuseoja

julgus otsuseid vastu võtta ning

tegude eest vastutada tunduvadki

olevat võtmeks Toomase mitte-rahulikult-olla-suutmise

taga. „Kas

ma nüüd alati seda korraldamist

just kõige paremini oskan, aga sellist

tagantlükkajat on vaja. Minu

motivaator ongi rõõm midagi ära

teha,” on ta ise üsna tagasihoidlik.

„Samas ühtki tegevust ei saa teha,

kui ei ole head meeskonda. Sellel

kõigel pole mõtet, kui keegi sind ei

aita,” lisab Toomas resoluutselt.

Kui Toomase kõiki tegemisi on

üsna raske ühte artiklisse koondada,

siis temast kui inimesest kirjutada

tundub hoopis kergem olevat.

Kuigi vahel oskab mees resoluutse

ja karmi häälega vadistava lastekamba

(olen näinud seda toimimas

ka suurte meeste puhul) hetkega

vaikima sundida, on üldiselt tegemist

siiski äärmiselt sõbraliku, muheda

ja abivalmi meeskonnamängijaga.

Niisiis, kui kohtate suurt ja

alati rahulikku Toomast tööalaselt

mõnel keemiasündmusel toimetamas

või oma muude ülesannete

keskel, võite kindel olla vähemalt

kolmes asjas: Toomas leiab alati

inimeste muredele lahenduse; Toomas

kostitab teisi alati muheda ja

sooja sõnaga; Toomasel on (peaaegu)

alati jaksu jagada end töölt koju

minnes mitme teise tegevuse vahel

ning ta suudab motiveerida ja koondada

ka teisi tegusaid.

Fakte Eesti

päästemeeskonna

keemiarühmast:

• keemiarühm loodi 2004.

aastal;

• tänaseks on liikmeid kokku

37;

• sealhulgas naisliikmeid 5;

• meeskonda on kaasatud

oma eriala spetsialistid, kes

võivad oma töös potentsiaalselt

kokku puutuda keemiasündmustega;

• suurima osavõtjatearvuga

osalemine rahvusvahelistel

õppustel: MEDICEUR

2004, Joint Assistex 2005

(Ukrainas), EU Danex 2006,

Uusimaa 2008, Eesti-Läti

ühisõppus 2008;

• ideaalis saab meeskond

aastas kaks siseriiklikku

õppust;

• tulevikuplaanides on anda

EDRT keemiarühma uuendatud

andmetega võimekus

üles NATO-le ja Euroopa

Liidule;

• praegu on keemiarühm

rahvusvaheliselt nn üles antud

luure- ja saasteärastuse

võimekusega.

EDRT üldisest ajaloost ja

võimekusest on rohkem kirjutatud

„Häire 112” Eesti

Päästemeeskonna juubelinumbris

aastal 2007.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Venemaa Eriolukordade Ministeerium

32

operatiivsündmus

operatiivsündmus

33

Metsatulekahjud Venemaal

ei jätku organiseerimist ja

poliitilist tahet


Üle poolesaja hukkunu

Venemaa president kuulutas lähiajaloo

ulatuslikemate metsatulekahjude

tõttu riigi mitmes regioonis välja

eriolukorra, millega piirati inimeste

liikumist ja majandustegevust. Venemaa

territooriumil põles ligi 190

000 hektaril sadakond metsatulekahju.

Tuhanded elanikud on kaotasid

tulekahjudes kodu, samuti hävis

kümneid tuhandeid hektareid metsa

ja viljapõlde. Nädalaid kestnud tulekahjudes

hukkus üle poolesaja inimese.

Allikas: BNS

Peeter Randoja analüüsib, kuidas oleks saanud möödunudsuviseid Venemaa metsatulekahjusid ära hoida

ning miks muutusid tulekahjud nii laiaulatuslikuks.

Venemaa territooriumil põles ligi 190 000 hektaril sadakond metsatulekahju

Peeter Randoja

Põhja-Eesti Päästekeskuse

avalike suhete büroo juhataja

Venemaal on saanud halvaks

traditsiooniks, et nii talvised

külmad kui ka suvine kuumus

on valitsuse tasandil käsitletav kui

loodukatastroof. Veetorustike külmumisel

jäävad majad ja isegi terved

rajoonid ilma kütteta, suvepalavusega

kaasnevad turbaväljade ja metsade

tulekahjud. Käesolev aasta oli

eriti palav ning tulekahjud muutusid

tõeliseks loodusõnnetuseks – tuhanded

inimesed jäid eluasemeta, paljud

hukkusid ja said vigastusi.

Ekspertide arvates oleks saanud

tekkinud dramaatilist olukorda vältida,

kui õigel ajal oleks tarvitusele

võetud ennetavad meetmed.

Probleemi selgitamiseks

tuleb aga sukelduda

minevikku. Kunagine

Nõukogude Liidu valitsus

nägi turbamaardlaid

kui head allikat

Kustutustöödeks kasutati üle 26 000 tehnikavahendi

energiavarude täiendamiseks, kuid

naftaajastu pealekasvuga hakkas

turbatööstus üha enam hääbuma,

turbamaardlad jäeti maha – need

lihtsalt unustati ja sellest ajast peale

on igal kuumal suvel turbaväljadel

tulekahjud.

Kõige lihtsam lahendus oleks turbaväljade

üleujutamine ehk niisutamine

või irrigeerimine. Ökoloogide arvates

tuleb seda ilmtingimata teha ja

mitte ainult tuleohutuse seisukohalt,

kuid viimastel aastakümnetel riik

selle küsimusega ei tegelenud. Nüüd

aga on lohakatele ametnikele lisandunud

majandusprobleemid: majanduslangus,

suurte territooriumide

niisutamine nõuab märkimisväärseid

ressursse ja spetsiaalse tehnika kasutamist,

seda aga Venemaal ei ole.

Kõige tähtsam või hirmutavam on

aga see, et praktiliselt kõik Venemaa

maaparandusorganisatsioonid ja

nende infrastruktuur on likvideeritud

juba 20 aastat tagasi.

Teadlaste arvates võib turbaväljade

niisutamist korraldada ka etapikaupa

ja eelkõige tuleks üle ujutada

kõige tuleohtlikumad piirkonnad.

Hinnanguliselt kuluks selleks 500

miljonit rubla, kuid teades ette, et tuleb

kuiv ja kuum suvi, tuleks kulutada

koguni 5 miljardit rubla. Venemaa

jaoks ei ole need astronoomilised

summad. Niisugune niisutamine ei

lahendaks probleemi terviklikult,

kuid nende vahenditega oleks võimalik

korraldada esmased ennetavad

tegevused hetkeolukorras. Kahjuks

ei ole valitsuses tänaseni vastu võetud

mitte mingisuguseid ennetavaid

meetmeid või plaane eriti tuleohtlike

territooriumide niisutamiseks. Ilmselt

ei ole küsimus rahas, vaid selles,

et riigil ei järku poliitilist tahet ja organiseeritust

lahendada sellist tüüpi

probleeme.

Pseudoliberaalne

metsakoodeks

Venemaa metsakoodeksi ideoloogia

on lihtne – kõik metsamajandamise

ja tuleohutuse funktsioonid tuleb üle

anda metsarentnikele. See skeem

töötab ainult 15 protsendi ulatuses

ja ainult seal, kus on tugevad metsatööstusettevõtted

(näiteks Korea

ja Rootsi). Venemaal kehtib mitu

metsakasutamise mudelit. Rentnikud

ei ole huvitatud metsadest,

kus on esmatähtsad ökoloogilised,

rekreatsioonilised ja pinnasekaitsefunktsioonid

ning kus ei ole eriti

midagi raiuda. Need metsad toovad

küll kasu regiooni elanikele, aga rentnikule

jääb ainult suur vastutus. Näiteks

võib tuua Moskvast lõunapool

asuvad piirkonnad, kus just sel suvel

olidki suured tulekahjud. Ida-Siberi

rajoonid ja Jakuutia – nendel territooriumidel

puuduvad rentnikud ja

igal aastal põlevad seal tohutud territooriumid

ning keegi ei pane seda

lihtsalt tähelegi.

Viimased kaks aastat olid küllatki

niisked ja seetõttu õnnestus esilekerkinud

probleeme kaks aastat varjata,

kuid käesolev aasta näitas, et pseudoliberaalne

metsakoodeks ei tööta.

Peamine metsatulekahjude ja tule

kiire metsapiirkondade hoonetele levimise

põhjus on see, et pärast metsakoodeksi

jõustumist ei tegele keegi

metsa kaitsega. 83 000 metsamajandite

töötajast jäi keskkonnajärelevalve

koosseisu alles 680 inspektorit.

Riigis, mis moodustab territooriumilt

kaheksandiku planeedi maismaast,

ei tohi metsatulekahjudega

võidelda ainult regiooni tasandil.

See ei ole isegi majanduslikult kasulik.

Sellise suurusega riigis tuleb

monitooringut teha kosmosest, s.t

riigi tasandil, aga mitte tuleohutuse

vaatetornidest regioonides. Kui juba

jäeti alles mingisugused metsamajandid,

oleks pidanud alles jätma ka

metsakaitse lennusalgad. МЧС ainult

kustutab ega tegele profülaktika

ja monitooringuga, aga metsamajandid

ei oma midagi peale õiguse teha

või mitte teha ettekandeid tulekahju

pindala suurenemise kohta. МЧС

vastutab tulekahjude eest, mis toimuvad

elamutes ja ettevõtetes, kuid

nagu selgus, metsatulekahju üleminek

asustatud üksustesse toimub

silmapilgu vältel. Ainus operatiivne

tulekustutusvahend – lennukid – on

maapinnalähedaste ja turbatulekahjude

kustutamisel väheefektiivne.

Vaja paremat

keskkonnapoliitikat

Enamikus regioonides, kus on kõige

suurem tulekahjude hulk, nagu näiteks

Moskva oblastis, põlevad Nõukogude

valitsuse viimastel kümnenditel

kuivendatud turbaväljad. Siis

otsustati kasutada turvast küttena

elektrijaamades ja laiendada põllumaid

ning jagati neid aianduskooperatiividele.

Keegi ei mõelnud nende

tegevuste majanduslikule efektiivsusele

ja keskkonnakahjudele.

Kui toimusid viimased suured

tulekahjud 2002. aastal, sai kohe

selgeks see, et ainuke viis, kuidas

tulekahjusid ära hoida, on ujutada

turbaväljad üle ehk muuta nad uuesti

sooks. Huvitav, et nendes rajoonides,

kus lubati ökoloogidel iseseisvalt

koos metsa- ja jahimeestega üleujutusi

teha, näiteks Taldomski rajoonis,

pärast 2002. aastat enam suuri

tulekahjusid ei toimunud ja ei olnud

neid ka aastal 2010. Probleemi lahendamiseks

ei ole vaja niivõrd МЧС

buldoosereid ja tanke, vaid tsiviliseeritud

keskkonnapoliitikat.

Kustutustöödest võttis osa üle 160 000 inimese

Tulekahju õppetunnid

Likvideeritud riigi metsateenistus

on faktiliselt praeguste probleemide

üks põhilisi põhjuseid. Pärast 2006.

aastat ei tegelenud enam keegi tulekahjudega

süsteemselt, niikaua kui

2010. aastal jälle kuumaks läks.

Tulekahjud ei oma administratiivja

vastutuspiire. Olukorda metsades

ei kontrolli tänasel päeval mitte ükski

ametkond, praktikas ei vastuta МЧС

tulekahjude eest, mis on asustatud

üksustest või tähtsatest objektidest

kaugemal kui viis kilomeetrit. МЧС ei

ole efektiivne tulekahjude kustutamiseks

looduskeskkonnas ja selle personalil

ei ole ka vajalikke kogemusi.

Moskva oblasti juhid süüdistavad

metsamehi tegevusetuses, kuid

metsamajandite kaitseks peab ütlema,

et need turbaväljad on riigireservi

maa ega kuulu metsafondi.

Turbaväljad tuleb üle ujutada, nii

nagu seda on juba tehtud Taldomski

rajoonis Moskva oblastis ja Kamsko-Bakaldinski

soodes Nižegorodski

oblastis. Pärast 2002. aasta suuri

tulekahjusid pandi head ideed ja kogemused

kiiresti vaka alla.

Venemaa Euroopa osa jaoks oleks

vaja spetsiaalset programmi, kaasata

tuleks parimaid spetsialiste ja kolmanda

sektori organisatsioone.

Kõige tuleohtlikumad on turbaväljad

ja monokultuursed okaspuumetsad

arenenud teedevõrguga vanades

rajoonides. Hõreasutusega Venemaa

Kesk- ja Lõuna-Euroopa regioonides

tuleks vähendada männimetsi

ja istutada lehtpuu kaitsevööndeid.

Väide, et vanad metsad põlevad paremini,

ei leidnud kinnitust, pigem

vastupidi.

Praegu taastatakse maha põlenud

külasid. Venemaa valitsus eraldas

taastamistöödeks viis miljardit rubla.

Artiklis on kasutatud

Ria Novosti materjale.

Eesti abistas Venemaad

metsatulekahjude kustutamisel

Eesti saatis Venemaale metsapõlengute

kustutamiseks appi neli

pumpa ja 10 kilomeetrit voolikuid

ning lisaks sinna juurde kuuluvad

liitmikud ja muu vajaliku, mille abil

saab põlengualal vesivarustust

korraldada. Kustutustehnikaga

läks kaasa kaks Päästeameti instruktorit

– Päästeameti päästetööde

planeerimise ja analüüsitalituse

juhataja Tarmo Terep ning Elva

komandopealik Igor Galjutin, kes

jagasid kohapeal varustuse kasutamiseks

juhtnööre ning andsid

selle üle Vene eriolukordade ministeeriumile.

Venemaa metsapõlengute kustutamiseks

saadetud abi finantseeriti

Välisministeeriumi eelarvest

ligi 1,5 miljoni krooniga.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


34

tehnika

tehnika

35

Firefight II

projekt kui uue

tulekustutustaktika

arendaja Euroopas

Firefight II projekt on ellu kutsutud Euroopas uue tulekustutustaktika

arendamiseks ja moderniseerimiseks.

Heiki Soodla

Firefight II projekti partner

ja esindaja Eestist

Tänapäeval töötavad päästjad

hoone sisetulekahju likvideerides

väga rasketes ja ebainimlikes

oludes. Sisenetakse tulekahju

keskkonda, kus temperatuur on

600–800 kraadi, õhus on üle 600

erineva mürgise ühendi ja ümberringi

varitsevad erinevad ettenägematud

ohud. Selline sisetulekahju kustutamise

taktika (hooneid kustutatakse

seestpoolt) on rootslaste eestvedamisel

välja töötatud 1970ndatel. Siis

tehti kindlaks, et kõige efektiivsem

on kustutada tuld hoonetes seestpoolt,

millega tagatakse minimaalsed

veekahjustused ja parem ligipääs tulekolletele.

Selleks võeti kasutusele

spetsiaalvarustus, mis võimaldas sisetulekahju

keskkonda siseneda.

Samas on kindlaks tehtud, et

päästjate töövõime eelpool nimetatud

oludes on väga väikese efektiivsusega,

sest meeleelundid ei suuda

väliskeskkonnast piisavalt infot

hankida. Näiteks sisetulekahju tingimustes

ei näe päästjad suitsu ja

põlemisgaaside sees suurt midagi,

isegi mitte kandelampi kasutades.

Valguskiir suitsust läbi ei tungi ja tekib

nn uduefekt, kiir peegeldab ühelt

suitsuosakeselt teistele ja tekib hall

sein. Normaalse nägemisega inimene

omastab kuni 90 protsenti informatsioonist,

kuid päästja töövõime

sisetulekahju tingimustes on võrdväärne

raske puudega inimesega.

2008. aastal tegi päästekool koostöös

Rakvere haiglaga teste kuulmislanguse

väljaselgitamiseks päästja

varustust kasutades (kaitseriietus,

hingamisaparaat, kiiver jne). Tulemuseks

saime kuulmislanguse 40–45

detsibelli. Meditsiiniline termin ütleb

sellise tulemuse kohta, et tegu on

nürmsusega. Seega eeltoodut arvesse

võttes töötab tänapäeva päästja

piiratud tingimustes – ta ei kuule ega

näe. Samuti on päästjatel nii Eestis

kui ka kogu Euroopas esinenud palju

õnnetusi ja surmajuhtumeid sisetulekahju

tingimustes töötades.

Päästjate tööefektiivsuse ja ohutuse

parandamiseks ongi Euroopas

ellu kutsutud kõnealune projekt, mille

põhieesmärk on saavutada uudse

tehnoloogia kasutuselevõtu ja taktikaliselt

õige kasutusmudeli abil:

1) varajane reageerimine – teha

infrapunakaamera abil kindlaks tulekolde

asukoht ja määrata selle järgi

otsustav rünnakusuund;

2) päästjate turvalisus – aktsepteeritakse

ainult ohutuid töövõtteid,

sisetulekahju põlemisgaasid jahutatakse

maha väljaspool hoonet, kasutades

COBRA tehnoloogiat (seade,

mis võimaldab veejoal tungida ka läbi

hoone raudbetoonist seina, ilma sinna

sisenemata);

3) põlemisgaaside eemaldamine

ja päästjate kiire sekkumine – kui

gaasid on jahutatud, alustatakse

kohe hoone ventileerimist. Nüüd saavad

päästjad töötada ohutult, sest

riskid on kontrollitud ja ruumis on

olemas nähtavus.

Projekti edukas läbiviimine tagab

turvalisema elukeskkonna ja ohutumad

töövõtted päästjatele.

Maailmas on erinevaid tulekustutustaktikaid,

mille võib laias laastus

jagada kaheks:

1) Euroopas domineeriv ventilatsioonivaba

taktika;

2) USA-s domineeriv ründav taktika.

Euroopa tulekustutustaktika

Euroopa ventilatsioonivaba tulekustutustaktika

kujutab endast hoonete

kustutamist seestpoolt, kasutades

selleks spetsiaalvarustust (hingamisaparaat,

kaitseriietus). Sisenetakse

põlevasse hoonesse, kus päästjaid

ümbritsevad ohud, mida nad täielikult

kontrollida ei suuda (pistleek,

põlemisgaaside plahvatused, tagasitõmme,

varinguoht). Ja nagu eelpool

mainitud, töötatakse väga piiratud

tingimistes. Väliskeskkonnast suudetakse

informatsiooni hankida vaid

minimaalsel tasemel funktsioneerivate

meeleelundite kaudu.

Joonis 1. Terve inimene omastab

informatsiooni väliskeskkonnast saja

protsendi ulatuses (A). Suitsusukelduja

seevastu suudab sisetulekahju

olukorras töötades infot hankida

minimaalsel, peaaegu olematul tasemel,

mis tuleneb spetsiaalvarustuse

kasutamisest ja tulekahju arengu

tingimustest (B).

Nägemismeel puudub, kuulmismeel

on tugevalt piiratud (40–45

db), kompimismeel on piiratud tänu

kaitseriietuse komplekti kuuluvatele

kinnastele. Maksimaalselt töötab tasakaalumeeleelund,

kuid sedagi vaid

kuni kuumusstressi tekkeni, mis ei

ole sisetulekahju olukorras töötava

päästja puhul välistatud.

Eeltoodut arvesse võttes ei suuda

meie päästjad tänapäevase tulekustutustaktika

rakendamisel iseennastki

kaitsta, samuti on töövõime madala

efektiivsusega. 2008. aastal tehti

päästekoolis päästjate töövõime väljaselgitamiseks

katseid, mille käigus

tuvastati, et ainuüksi nägemismeele

taastamine modernse tehnoloogia

(infrapunakaamera) kasutuselevõtuga

tõstab suitsusukelduja töövõimet

ligi kümme korda, seega on varustuse

moderniseerimine osutunud tänapäeva

mõistes möödapääsmatuks.

USA ründav

tulekustutustaktika

USA ründav tulekustutustaktika

erineb oluliselt Euroopas kasutatavatest

võtetest. See taktika eeldab

väga korralikku tuleluuret ja põlemiskolde

asukoha kindlat määratlemist

väljaspool hoonet. Põlemiskolle

tehakse kindlaks kas välisvaatluse

teel, lugedes tulekahju märke või näiteks

infrapunakaamerat kasutades.

Tulekolde asukoha järgi määratakse

ära põlemisgaaside väljutamise ava

asukoht ning ründav sisenemistee.

Joonis 2. USA ründav

kustutustaktika.

Kui tulekolde asukoht, sisenemistee

ja põlemisgaaside väljumistee

on täpselt määratletud, võetakse

sisse rünnakpositsioon. Üks päästja

on lõhkumisvahenditega valmis purustama

põlemisgaaside väljumisteed,

ülerõhuventilaatorid töötavad

sisenemistee vahetus läheduses,

õhujuga on algselt kõrvale suunatud

(ventilaatori mootori õige töötemperatuuri

ja tõrgete vältimiseks). Kui

meeskonnavanem annab vastava

korralduse, toimub kiire rünnak. Põlemisgaaside

väljumistee avatakse

(aken purustatakse), ülerõhuventilaatorid

suunatakse sisenemisteele.

Päästjad sisenevad koos survestatud

tööliiniga hoonesse, liikumine toimub

kiiresti ja üldjuhul püstijalu. Nähtavus

on ruumis hea, seda tänu ventilaatorite

loodud nähtavale koridorile, põlemisgaasid

väljuvad ava kaudu. Kogu

taktika on püstitatud hüpoteesile, et

põlevgaasid ei jõua sissepumbatava

õhuhapnikuga süttimiskõlbulikuks

seguneda, kui ülerõhuventilaatorid on

piisava võimsusega ning väljumisava

on õiges kohas ja piisava suurusega.

Eeltoodud taktikat analüüsides

tundub kõik olevat perfektne ja toimiv,

ometi ei aktsepteerita Euroopas

seda taktikat, tuginedes järgnevatele

põhjustele:

1) taktika on tundlik inimlike eksimuste

suhtes – eksitakse välise

vaatluse teel põlemiskolde asukoha

ja põlemisgaaside väljumistee määramisel.

Väljastpoolt pole võimalik

hoonesse sisse vaadata, samuti ei

saa määrata täpset ruumide paigutust

ja uste asendit (kas need on

kinni või lahti). Seega tekib risk, kus

põlemisgaaside väljumistee on küll

õigel kohal, kuid sissepumbatav õhk

ei jõua sinna tänu suletud ustele. Kui

gaasid vabalt väljuda ei saa, toimub

põlevgaaside segunemine sissepumbatava

õhuhapnikuga ja tulemuseks

võib tekkida plahvatus (tagasitõmme).

Sisetulekahju arengust tulenevalt

on ruumis põlevgaasid temperatuuriga

600–800 ºC, mis tähendab, et

plahvatuse tekkeks ei ole vaja mingisugust

välist süüteallikat, selleks on

kõrge temperatuur ise. Põlevgaasid

on võimelised plahvatuslikult süttima,

kui temperatuur on üle 300 ºC

ja on piisavalt õhuhapnikku. Viimast

pumbatakse selle taktika kasutamisel

ruumi sisse, mistõttu õnnetusjuhtumid

päästjatega on sagedased;

2) hoone ehitusmaterjalid ja

konstruktsioonid on erinevad. Põlemisgaasid

otsivad väljumisel lihtsamat

teed. Kui vaadata Eesti hooneid,

siis need on ehituslikult väga

erinevad. Vanad, saepuruvoodriga

hooned on hõredad ning sellise ründava

taktika rakendamisel võidakse

kuumad ja rikkad põlevgaasid suruda

ülerõhuventilaatoritega seinte vahele

ja teistesse tühimikesse, kus on

olemas õhuhapnik, ning tulemuseks

võib olla vastupidine efekt – tulekahju

pindala suureneb.

Uus taktika

Euroopas edendava Firefight II projekti

raames on neid kaht erinevat

taktikat analüüsitud ning otsitud ja

leitud lahendusi nende vigade parandamiseks,

samuti täiesti uue taktikalise

lähenemise arendamiseks. Välja

on töötatud uus tulekustutustaktika

mudel, mis baseerub modernsel tehnoloogial

ja kõrge tasemega teadmistel

tulekahjude arengutest. Edu võti

seisneb tänapäevase tehnoloogia

kombineeritud kasutamises.

Uus mudel ja sisetulekahjude

kustutamise taktikaline lähenemine

toimub järgnevalt.

1. Eeldused. Varustus peab olema

kaasaegne – infrapunakaamera, Cobra

külmlõikamissüsteemi ja võimsate

ülerõhuventilaatoritega. Samuti

peavad päästjatel olema laialdased

teadmised sisetulekahju arenguga

kaasnevatest protsessidest.

2. Taktika rakendamine. Infrapunakaameraga

skaneeritakse hoonet

väljastpoolt ja määratakse tulekolde

täpne asukoht. Järgnevalt antakse

käsk Cobra külmlõikamissüsteemi

kasutamiseks, kus pihustatud veejuga

lastakse väljastpoolt läbi hoone

seina põlengukoldesse. Toimub põlevgaaside

jahtumine. Nüüd kontrollitakse

hoone infrapunakaameraga

uuesti üle ja vaadatakse jahutusefekti

toimumist. Eesmärk on jahutada põlevgaasid

hoonesse sisenemata alla

isesüttimistemperatuuri (alla 300

ºC). Kui infrapunakaamera näitab, et

hoone on jahtunud soovitud piirini,

antakse korraldus ventileerimiseks

ja samal ajal sisenemiseks. Kui jahtumine

efekti ei anna, on tõenäoliselt

tegu mittepiisava jahutusajaga või

on eksitud Cobra kasutamisega jahutusaugu

lõikamisel (näiteks on jahutus

tehtud valesse ruumi või esineb

seina taga konstruktsioonitühimik).

Sellisel juhul valitakse teine jahutamise

asukoht ja korratakse protseduuri.

Hoonesse sisenemine toimub ainult

siis, kui põlevgaasid on jahutatud alla

isesüttimistemperatuuri ja ülerõhuventilaatoreid

saab ohutult kasutada.

Hoonesse pumbatud õhuhapnik pole

võimeline mahajahutatud põlevgaasidega

plahvatuslikult reageerima.

Eeltoodut arvesse võttes on meil

tegu otsekui USA ründava taktika

rakendamisega, mille eeliseks oli

kiire kustutusrünnak, ainult et uus

taktika on päästjatele ohutu ja välistatud

on USA-s kasutatavas taktikas

eksisteerivad plahvatusohud. Samuti

suudavad sündmusele reageerijad

informatsiooni meelteelunditega

maksimaalselt vastu võtta, seda toetab

ka modernne tehnoloogia.

Infrapunakaamera

Infrapunakaamera tööpõhimõte

seisneb objektilt kiirgunud soojusest

termopildi ehk inimsilmale

nähtava pildi loomises. Sellise

seadme hind jääb vahemikku

60 000- 200 000 krooni ehk ligi

3800-12 800 eurot.

Cobra

külmlõikamissüsteem

Seade, mis suudab lasta peene

pihustatud veejoa läbi hoonekonstruktsiooni

seina, seega

pole vaja põlemisgaaside jahutamiseks

hoonesse siseneda.

Tööpõhimõte seisneb abrasiivmetalligraanulite

doseerimises

kõrge rõhuga veejoale. Graanulitega

segatud vesi uuristab suure

survega läbi erinevate konstruktsiooni

materjalide. Veejuga

läbistab raudbetooni, rauda, puitu,

kivi ja teisi ehitusmaterjale.

Cobra külmlõikamissüsteemi

maksumus jääb vahemikku

600 000-800 000 krooni ehk ligi

38 300-51 000 eurot.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


36

loomad/linnud

loomad/linnud

37

Kuidas kajakas

rebase pikalt saadab

Päästekutsed teemal katkised kajakad ja vigased varesed on Tallinnas

tõusutrendil. Kui otstarbekalt me kulutame oma vahendeid ja aega

loomakutsetele?

Ants Raava

Põhja-Eesti Päästekeskuse

pressiesindaja

Läks kord rebane tühermaale

kõndima. Kõndis-kõndis,

äkki näeb – kajakas liipab ees

minna. Veab tiivakest järel. Rebasel

hakkas suu vett jooksma. Mitte et kalamaitsega

kajakaliha oleks mõnest

muust palast parem olnud, seda mitte.

Rebasel hakkas lihtsalt alati söögi

peale mõeldes mokkadelt märga nõrguma.

Kajakas kuulis krabistamist,

nägi tagasi kiigates reinuvaderit ning

rabistas ennast madalukese posti

otsa. Seletas sealt siis rebasele: „Vaata,

sina, punakuub, peaksid nüüd minema

hakkama, sest varsti tuleb punane

auto ja viib mind kaasa. Ja sind,

süüdimatu koerlane, topitakse puuri.

Ega see sul mõni mets ole. See on linn

ja siin käib elu inimeste tavade järgi.

Vigane ja haige vajab avitamist. Ning

ju ma siis vigane olen, kui sinuga siin

minema lendamata juttu vestan.”

Ning varsti tuligi punane auto.

Sündmuse protokolli kokkuvõte:

kajakat piiranud rebane põgenes. Vigase

tiivaga kajakas viidi loomaaeda.

(Kõik tegelaskujud eelnevas loos on

välja mõeldud, ning neil pole tegelikkusega

midagi ühist.)

Päästevaldkonnas reguleerib loomadega

seotud tegevusi suur hulk

seadusi. Nendeks on loodusseadused,

kirja pandud seadused ja inimeste

kirjutamata käitumisreeglid.

Loodusseadustest üks olulisemaid

ütleb, et loodus tühja kohta ei

salli. See tähendab, et loomad-linnud

võtavad kõik vähegi kõlbulikud alad

elukohana kasutusele ning teevad

seda inimeste soove või arvamusi

arvestamata.

Mida rohkem linde-loomi, seda

suurem on tõenäosus, et mõni neist

satub olukorda, kus nad välise abita

hukkuksid või vigastusi saamata

ei pääseks. Sellises situatsioonis

hakkavad toimima inimlikud, kirja

pandud ja kirjutamata seadused.

Nii mõnigi päästja võib sarkastiliselt

pead vangutada ja nentida, et

tema kogemuste järgi inimsugu küll

kuigi hooliv ei ole, kuid Tallinna kogemus

kinnitab vastupidist. Hätta

sattunud loomadest hoolitakse küll.

Vähemalt nii palju, et võtta kätte

telefon ja valida 112. Kuna seadus

kohustub päästeteenistust (või siis

Keskkonnaametit) abitusse olukorda

sattunud looma-lindu aitama ning

hädalist loodusesse tagasi toimetama,

näevad linnatanavail liikujad

varsti punast autot häirekeskusele

teatatud aadressi poole vuramas.

Põhimõtteliselt on kõik korras – hädasolija

saab abi, helistaja on täitnud

oma kodanikukohust ning päästesüsteem

näidanud oma efektiivset

toimimist. Ilmselge ja särav.

Loomapääste varjupool

Ka täiskuu on tähises taevas ilus

vaadata, kuigi me näeme temast ainult

üht, Maa poole pööratud poolt.

Tagumist külge pääseb kaema ainult

sputnikuga. Eks loomapäästelgi on

päästjate jaoks omad varjuküljed.

Ükskõik mis ülesannet täites on

tähtsaim ise terveks ja vigastamatuks

jääda. Viga saanud päästja ei aita

Loomadega käitumise

oskus ning teadmised

võimalikest ohtudest

tulenevad iga päästja

isklikest kogemustest,

mis võivad olla väga

erinevad

kedagi, vaid vajab ise abi. Nii mõnigi

loomasõber vaidleks siinkohal ilmselt

vastu, kuid julgen arvata, et enamik

hätta sattunud metsloomadest-lindudest

ei saa aru, et teda aidatakse.

Loomale puudutuskaugusesse lähenemine

tähendab igasuguste looduses

paika pandud suhtlemisdistantside

ületamist, mille loogiline jätk on

põgenemine või kaitse. Loodus on

loonud loomad väga eripalgelisteks

ning andnud neile küüniste, nokkade

ja hammaste näol kõikvõimalikke

kaitse- ja ründevahendeid. Selleks,

et looma edukalt aidata, tuleb ta ise

viga saamata ja ka looma vigastamata

kinni siduda, pappkasti panna

või näiteks põdra puhul uimastatuna

autokasti paigutada. Metsloomadest

tulenevad ohud ning fikseerimsivõtted

on valdkond, millest ei räägita

päästekolledžis ega Väike-Maarja

päästekoolis. Loomadega käitumise

oskus ning teadmised võimalikest

ohtudest tulenevad iga päästja isklikest

kogemustest, mis võivad olla

väga erinevad ning vahel ka sootuks

puududa. Samuti ei kuulu päästeauto

varustusse loomade kindlaks fikseerimiseks

vajalikud lingud, kahvad ja

muud abivahendid.

Loomadega tegelemine nõuab

muust päästealast erinevaid teadmisi

ja vahendeid.

Kolm korda

rohkem väljakutseid

Teine probleem vaatab vastu numbrites.

Numbrid edastavad infot kiretult

ja täpselt: kui muude väljasõitude

arv on jäänud viimase seitsme aasta

jooksul enam-vähem muutumatuks,

siis väljasõitude arv loomaväljakutsetele

Tallinnas ja Harjumaal on

sama aja jooksul suurenenud ligikaudu

kolm korda. Pilku numbreid illustreerivale

graafikule heites võib

Enamasti laheneb sündmus niiet, omanik

on õnnelik ning kassi näost ei loe välja

vähimatki emotsiooni. Samas võib vabalt

juhtuda, et aidatav kass liigub päästja

lähenedes järgmisele oksale, tõmberedel

on liiga lühike, autoredelit ei saa kasutada

ning pärast päästjate ponnistusi

kräunub kass ikka ülemistel okstel.

Foto: Kaarel Langemets

näha, et nii roomajatele, kodu- kui ka

metsloomadele tehtud väljakutsete

hulk on viimase kolme aasta jooksul

stabiliseerunud, samal ajal kui väljasõidud

hädaliste lindude juurde moodustavad

väljakutsete üldarvust üha

suureneva osa.

Ühte pappkasti on sattunud nii vigastatud

tiivaga kajakas kui peaaegu täiskasvanud,

kuid kehva lennuoskusega varesepoeg.

Foto: Põhja-Eesti Päästekeskus

Kõige levinumate, haige tiivaga

kajakale või varesele tehtud väljakutsete

lahendamine ei nõua reeglina

erilisi vahendeid peale kahva ja pappkasti.

Võimalus, et lind paksudes

kinnastes ja lahingriietes päästjale

püüdmise ajal viga teeb, pole samuti

suur, kuid oma varjuküljed on ka siin.

Kuna rohkem kui 80 protsenti

Põhja-Eesti päästekeskusesse tehtavatest

loomaväljakutsetest tulevad

Tallinnast, on võimalik tööd korraldada

nii, et enamiku loomaväljakutsetega

tegelevad lindude-loomadega

ümberkäimiseks koolituse saanud

mehed Mustamäe komandost. Vaherepliigina

nii palju, et tegemist on

eritehnikakomandoga, kust sõidavad

välja nii konteinerautod, autoredel

Väljasõitude arv

loomaväljakutsetele

Tallinnas ja Harjumaal on

seitsme aastaga suurenenud

ligikaudu kolm korda.

kui ka reostustõrjevahendid. Kuna

võimalusel suunatakse loomadega

seotud sündmuste lahendamine

esmalt neile, on Mustamäe meestel

näiteks kajaka- ja varesepoegade

pesast väljumise perioodil (kui loomaväljakutsete

arv võib ulatuda veerandini

kõigist päästekutsete arvust)

tihedad tööpäevad.

Demoraliseeriv

linnukoristus

Kõige tõhusam ja rahulolevam on

inimene oma võimetele ja oskustele

vastavat tööd tehes. Pääste konteksti

tooduna tähendab sama lause,

et suur hulk väljakutsed, kus ei

lähe vaja inimeste professionaalseid

oskusi, mõjub meestele pisut demoraliseerivalt.

Lähed kohale, tõstad

linnukese autosse, kui paistab terve,

viid metsa, kui ei, siis loomaaeda, ja

niimoodi mitu korda järjest.

Pidades silmas viimaste aastate

statistikat, tuleb arvestada, et päästele

tehtavate loomaväljakutsete

maht lähiaastatel ei vähene, vaid

pigem kasvab. Küsimus on selles,

kauaks kasvu jätkub ja kas pääste

saab hakkama suureneva töökoormuse

allaneelamisega.

Seadustest tulenevalt meil palju

valikuid ei ole. Loodusseaduste järgi

leiavad loomad-linnud alati tee linna

ja inimeste seaduste järgi tuleb

abitusse olukorda sattunuid aidata.

Jättes kõne teinud kodaniku arvates

abi vajava kajaka ära viimata või oksal

kõõluva kassi alla toomata, võib

kergesti sattuda meedia teravdatud

tähelepanu ja inimeste meelepaha

alla. Praegusel viisil jätkates pole aga

päris selge, kui otstarbekalt me kulutame

oma vahendeid ja aega loomakutsetele,

millest enamikuga saaks

suurepäraselt hakkama ka päästealase

väljaõppeta inimesed. Unustamata,

et päästjate abi võib samal ajal

kellelgi väga vaja minna tulekahjul

või mõnel muul õnnetusel.

Linnalindude praeguse elu kirjeldamiseks

võib aga julgelt tsiteerida

loo alguses rebasega diskuteerinud

kajakat, kes soovitas punakuuel kiiresti

jalga lasta, „sest varsti tuleb punane

auto ja võtab mind kaasa!”.

Tallinna ja Harjumaa lindude/loomadega seotud

väljakutsed 2003-2010 sept

Linnud-loomad 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 kuni Kokku

2010 2003-

sept

2010 sept

Roomajad ja putukad

herilased/mesilased 1 10 11 12 11 3 1 9 58

rästik/nastik/madu 5 11 6 5 6 5 14 24 76

Kokku 6 21 17 17 17 8 15 33

Linnud

kajakas 80 96 141 135 183 188 214 282 1319

kull/kakk/öökull 10 5 9 21 17 5 6 6 79

luik/part 29 36 52 76 43 67 40 111 454

papagoi 3 1 2 1 1 2 3 5 18

tuvi 12 21 25 47 41 41 49 54 290

vares/harakas/ronk 11 18 28 30 33 46 50 58 274

kindlaks tegemata liiki lind 25 30 43 53 80 68 55 68 422

kurg/sookurg 2 2 3 1 2 3 1 5 19

pääsuke/kuldnokk 1 2 1 4 4 10 22

Kokku 172 210 303 366 401 424 422 599

Koduloomad

lehm 1 1 1 3

hobune 1 2 2 2 1 2 1 1 12

kass 23 58 50 64 101 119 112 83 610

koer 15 29 31 28 36 20 25 24 208

Kokku 39 90 84 94 138 141 139 108

Metsloomad

metskits 10 20 32 18 25 18 17 28 168

rebane/kährik 12 31 9 20 14 12 20 18 136

mäger/naarits/nirk/tuhkur 4 1 1 7 5 4 2 6 30

orav 1 1 3 6 6 6 6 1 30

põder 26 11 33 29 20 15 14 13 161

metssiga 3 1 4

siil 1 2 4 4 2 4 17

hüljes 1 12 3 3 0 1 4 24

jänes 3 1 1 5 1 2 3 3 19

kobras 2 2 1 1 0 5 11

liik määratlemata 1 1 2 4

Kokku 58 68 96 91 78 65 66 82

Kutsed aastate lõikes 275 389 500 568 634 638 642 822

Looduskaitseseadus

§ 62. Abitusse olukorda sattunud loom

(1) Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning

abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse

tagasiviimist korraldab päästekeskus või Keskkonnaamet.

[RT I 2010, 29, 151 – jõust. 20.06.2010]

(2) Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab

Keskkonnaamet.

[RT I 2009, 3, 15 – jõust. 01.02.2009]

Statistika koostas: Eha Teder/Põhja-Eesti Päästekeskus

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


38

häirekeskus

Jõhvi pääste ja politsei ühishoones hakatakse

112 numbri alt nii pääste- kui ka politseikutseid

menetlema tulevast sügisest.

Foto: Riigi Kinnisvara AS

häirekeskus

39

Ühtsele

hädaabinumbrile

ülemineku

ettevalmistus

on alanud

Alates 2014. aastast on Eestis ainult üks hädaabinumber – 112.

Politsei numbri 110 ühendamisel 112 alla töö juba käib.

Edvi Freiberg

Häirekeskuse

kommunikatsioonijuht

Numbrite 110 ja 112 ühendamise

vajaduse tingis hulk

põhjuseid, millest ühtegi ei

saa teistele eelistada, pigem moodustavad

need terviku, mida võiks nimetada

turvatundeks. Kuigi numbrid

110 ja 112 on olnud Eestis kasutusel

üle 10 aasta, on abivajajatel ikkagi

raske otsustada, milliselt numbrilt

kõige kiiremini just antud sündmuse

korral abi saab. Üheks näiteks on siin

liiklusõnnetus. Kui liiklusõnnetuses

ei ole inimesed viga saanud, siis kiirabi

ei vajata, aga kui samas õnnetuses

on maha valgunud õli, on kindlasti

vaja päästjaid. Sellised nüansid ei

jää tavakodanikule meelde. Tihti on

helistajad ka nii endast väljas, et nad

ei suudagi kahe numbri vahel valida

ja otsuseid langetada. Seega oleks

abisaamine kindlasti kiirem, kui helistajad

ei peaks valima kriisiolukorras

mitme numbri vahel. Seda seisukohta

kinnitab ka Siseministeeriumi

tellitud „Hädaabikõnede teenindamise

rahulolu uuring 2008”, kus 85%

küsitletutest leidis, et politsei, päästeteenistus,

kiirabi ja merepääste

peaksid olema kättesaadavad ühelt

telefoninumbrilt.

Paljude sündmuste, nagu näiteks

liiklusõnnetuste, suuremate

tulekahjude, uppumiste jt õnnetuste

lahendamiseks tuleb sündmusko-

hale saata nii politsei, pääste kui

ka kiirabi. Kui liiklusõnnetuses on

kannatanuid, tuleb abivajajal helistada

kindlasti hädaabinumbrile 112

kiirabi kohalesaatmiseks. Sündmuskohale

vajatakse kohe ka politseid,

kes reguleeriks liiklust ja alustaks

uurimistoimingutega, ning päästemeeskonda

sõidutee puhastamiseks

ja kannatanute autost väljalõikamiseks.

Kiirabile ja päästemeeskonnale

väljasõidukorralduse andmisega

tegeleb Häirekeskus, aga politseile

tuleb liiklusõnnetuse info telefoni

teel edastada ning alles seejärel

saab politsei juhtimiskeskuse töötaja

edastada õnnetuseinfo politseipatrullile.

Selline infoedastuse ahel

ei ole väga operatiivne ning väärtuslikud

sekundid lähevad kaotsi. Seega

sündmuse lahendamine, mille korral

vajatakse paljude eri abiosutajate

sekkumist, muutub kindlasti kiiremaks

ja koostöö operatiivsemaks,

kui kõik info edastamisega tegelevad

inimesed töötavad ühes infoväljas

ehk ühes ruumis. Nii pole vaja enam

edastada numbrile 110 tulnud infot

Häirekeskuse päästekorraldajatele

ja vastupidi.

Abisaamine oleks

kindlasti kiirem, kui

helistajad ei peaks

valima kriisiolukorras

mitme numbri vahel.

Kindlasti on üheks tähtsaks momendiks

ühendamisega kaasnev

majanduslik efekt. Praeguse töökorralduse

juures tuleb eelarvekärbete

ja nendest tulenevate piiratud rahaliste

vahenditega uuendada tehnilisi

vahendeid nii 112 kui ka 110 töösaalides,

samuti arendada seal kasutatavaid

arvutiprogramme. Kuna

arvutiprogrammide loomine ja pidev

arendamine on kallis ning need on

mõlema asutuse töösaalides erinevad,

siis tuleb ka alailma valida (vahel

ka võidelda ja konkureerida), millises

mahus ja millal kummagi asutuse

töösaalide töövahendeid uuendatakse.

See aga avaldab kindlasti mõju

hädaabiteenuse kvaliteedile.

Numbrite ühendamisest saadav

kasu tuli ilmsiks ka käesoleva aasta

augusti äikesetormi aegu, mil 112-le

tuli korraga nii palju hädaabikõnesid,

et mõne aja jooksul oli helistajatel

raske Häirekeskusega ühendust

saada. Nii helistasidki paljud numbrile

110 ja kurtsid oma muret. Kui 110

operaatorid ja 112 päästekorraldajad

oleksid töötanud ühes ruumis,

oleks hädaabikõnedele vastajate

hulk olnud suurem ja ka abi väljasaatmine

kiirem, sest ära oleks jäänud

kahe erineva numbri vaheline

infovahetus.

Ühtsele hädaabinumbrile ülemineku

senistele ettevalmistustöödele

anti hinnang 22. septembril 2010,

mil Siseministeeriumis toimunud

Ühtsele hädaabinumbrile ülemineku

koordinatsiooninõukogu kiitis heaks

Ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku

töörühma senise töö. Selsamal

koosolekul võeti vastu ka otsus, et

ühtsele hädaabinumbrile ülemineku

tähtaeg on 2014. aasta.

Ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku

töörühma juhib Häirekeskuse

direktor Janek Laev ning sellesse

kuulub 16 liiget. Esindatud on Päästeamet,

Häirekeskus, Politsei- ja Piirivalveamet

ning kõik neli prefektuuri,

Sisekaitseakadeemia Päästekolledž,

Siseministeerium ning Siseministeeriumi

infotehnoloogia- ja areduskeskus

(SMIT). Töörühma ülesandeks on

ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku

detailse kava koostamine.

Kaheastmeline töökorraldus

Ühtsele hädaabinumbrile üleminekul

on võetud suund, et Ühendhäirekeskus

(ÜHK) töötab ühistes ruumides

kaheastmelise töökorraldusega.

Häirekeskuse päästekorraldajatel

on väga head baasteadmised

hädaabikõnede menetlemisest. Nüüd

on vaja omandada korrakaitsega seotud

teadmised. Foto: Edvi Freiberg.

Arutelu tulemusena lepiti kokku kaheastmelise

töökorralduse põhimõtted.

Esimene aste vastab hädaabikõnele

ja töötleb selle, kasutades küsimustikke,

ning asetab prioriteedi.

Saadud informatsioon sisestatakse

andmebaasi. Kui sündmus ei vaja

kohest operatiivressursi väljasaatmist,

edastatakse info vastavale

täitjale automaatselt s.t andmebaasi

kasutades. Kui aga sündmuskohale

on vaja kohe abi saata, edastatakse

info teisele astmele põhiliselt

andmebaasi vahendusel. Siinjuures

on võimalik kasutada vajadusel ka

konverentskõnet. Esimese astme

töötaja ülesandeks on ühtlasi teiste

ametkondade informeerimine vastavalt

ettenähtule.

Teine aste omab ülevaadet operatiivressursi

olekust ja paiknemisest,

edastab ressursile väljasõiduteate,

Kui ühe töösaali

töö on mingitel

põhjustel takistatud,

siis võtavad teised

töösaalid töö üle.

vahendab infot sündmuskohaga ja

dokumenteerib sündmuse lahendamist

vastavalt ettenähtule. Samuti

on teise astme ülesandeks edastata

ametkondlikku teavet vastavalt

ametkondliku teavitamise korrale või

põhimõttele. Välitööde abistamiseks

kaasatakse teisi ametkondi sellise

vajaduse tekkides sündmuse käigus.

Kaheastmelise töökorralduse

juures on kokku lepitud, et Häirekeskuse

peapäästekorraldajad, kes on

seni tegelenud kiirabibrigaadidele ja

päästemeeskondadele väljasõidukorralduse

andmisega, jäävad seda

tegema ka ühendhäirekeskuses. Politsei

juhtimiskeskuse töötajad, kes

praegu haldavad politseiressurssi,

teevad sama tööd ka edaspidi.

Suuremate sündmuste kiireks

lahendamiseks peab olema võimalik

töösaali erinevaid funktsioone töösaali

siseselt kiiresti vahetada. Kui

ühe töösaali töö on mingitel põhjustel

takistatud, siis võtavad teised

töösaalid töö üle.

Infonumbrite koostöö

Koos hädaabinumbriga 112 töötab

mitu infotelefoni (1313, 1220, 1524,

1345), mis kõik moodustavad ühe

ja hästitoimiva koostöövõrgustiku.

Politsei- ja Piirivalveamet on käivitanud

infotelefoni 612 3000 kiiret abi

mittenõudvate infopäringute teenindamiseks.

Lõppeval aastal on Politsei-

ja Piirivalveametil plaanis selgitada

välja infopäringute osakaal 110

kõnedes ning seejärel otsustada, kuidas

ja milliste infopäringutega peaks

edaspidi tegelema infotelefon 612

3000. Kui kõnede ülevool on edukalt

tööle rakendunud ja infopäringute

üleandmisega 110 kõnekoormust vähendatud,

plaanitakse Politsei- ja Piirivalveameti

juhtimiskeskustes alustada

üleminekut kaheastmelisele

töökorraldusele. Ainult töökorralduse

muutmisest selliseks üleminekuks ei

piisa, vaja on ka tõsta Politsei- ja Piirivalveameti

juhtimiskeskustes kasutusel

olevate arvutiprogrammide

töökindlust ja -kiirust. Selles suunas

tegutseb juba SMIT.

Ja veel üks väga vajalik ettevalmistus

enne numbrite ühendamist

– Politsei- ja Piirivalveamet töötab

2011. aasta jooksul välja küsimustikud

kõnede töötlemiseks. Häirekeskus

osaleb küsimustike väljatöötamise

protsessis eksperdina, tagamaks

sarnasust Häirekeskuses juba kasutusel

olevate küsimustikega.

Päästekorraldajate

tööülesanded

Numbrite 110 ja 112 ühendamisel

muutuvad ka päästekorraldajate

tööülesanded, mis omakorda tingib

uute õppekavade vajaduse. Päästekorraldaja

kutse õppekava muutmiseks

on Sisekaitseakadeemia (SKA)

juurde moodustatud vastav õppekavade

töögrupp. Nimetatud töögrupp

koostab veel käesoleval aastal 112

kõnede vastuvõtja uue õppekava.

Tasemeõppe aeg jääb senise prognoosi

kohaselt endiselt 1 õppeaasta

ehk 10 kuu pikkuseks. Lähtudes väljatöötatud

õppekavast ja hiljem ka

kutsestandardist määratletakse tulevaste

112-le vastajate pädevused.

Pädevuste põhjal selgitatakse välja

praeguste töötajate täiendkoolituse

vajadused.

SKA plaanib päästekorraldajaid

uue õppekava alusel ette valmistama

hakata juba 2011/2012 õppeaastal.

Grupi suurus ei ole veel täpselt

kindlaks määratud, kuid praeguste

prognooside kohaselt õppurite arvu

suurendatakse. Alles seejärel hakkab

SKA arendama olemasolevate

töötajate täiendkoolituse läbiviimise

võimekust.

Häirekeskuse päästekorraldajatel

on väga head baasteadmised hädaabikõnede

menetlemisest, seetõttu

on korrakaitsega seotud teadmisteosa

omandamine tunduvalt lihtsam

ja mitte nii aeganõudev. Politseiteadete

menetlemise omandamiseks

organiseeritakse kõigile praegustele

päästekorraldajatele täiendkoolitus

töökohtadel. Sama skeemi plaanitakse

kasutada ka 110 kõnedele vastajate

koolitamiseks. Seega toimub

täiendkoolitus töökohtadel.

IT-lahendused ja

ruumiprogramm

ÜHK ruumiprogrammid Põhja-Eestis,

Lääne-Eestis ja Lõuna-Eestis töötatakse

Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskuste

ja Häirekeskuse keskuste

juhtide ning mõlema asutuse

spetsialistide poolt välja 2010. aasta

lõpuks. Seejuures tuleb ÜHK ruumide

planeerimisel arvestada ka SMIT-i

tugiteenuste ruumivajadusi, eesmärgiga

luua ruumiline lähedus häirekeskustega.

Seega on võetud suund, et

sellise elutähtsa teenuse, nagu seda

on hädaabiteenus, edukaks toimimiseks

on oluline, et SMIT kasutajatugi

asuks töösaaliga samas majas. SMIT

koostab visiooni, kuidas tagada kõigi

hädaabiteenusega seotud ja toimimiseks

vajalike arvutiprogrammide ööpäevaringne

reageerimisvõimekus.

Koordinatsiooninõukogus kiideti

heaks seisukoht, et otstarbekas on

planeerida info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaprotsesse

juba nüüd

ühiselt, eesmärgiga mitte killustada

ressursse ja rahalisi vahendeid, vaid

suunata need ühtsete lahenduste

väljatöötamisele. SMIT-i, Siseministeeriumi,

Politsei- ja Piirivalveameti

ning Päästeameti koostöös analüüsitakse

ja hinnatakse kasutuselolevate

infosüsteemide integreerimise võimalusi

(näiteks PPA OPIS, PÄA OPIS),

samuti GIS-112 projekti arendamist

kõikide teenuste tarbijate vajaduste

tarbeks.

Koordinatsiooninõukogu kiitis

heaks Ida-Eesti regioonis ühtse

hädaabinumbri kavandamise töörühma

tegevuse Häirekeskuse Ida-

Eesti keskuse ning Ida Prefektuuri

juhtimiskeskuse töö käivitamiseks

ühistes ruumides 2011. aastal. Jõhvi

näitel jätkatakse ka teiste keskuste

planeerimistegevust Lõuna, Lääne ja

Põhja regioonides.

Start antakse Jõhvis

Töösaalide ühte ruumi kolimine ja

ühes infoväljas töö alustamine ei toimu

kõigis regioonides ühel ajal, vaid

ikka nii nagu jõutakse luua selleks vajalikud

ruumid ja töötingimused. Praeguseks

on kindel, et esmalt alustavad

ühes töösaalis tööd Häirekeskuse

Ida-Eesti keskuse ning Ida Prefektuuri

juhtimiskeskuse töötajad. Kes

on järgmine regioon ja millal selline

kolimine teoks saab, pole veel selge.

Kindlasti saab aga Jõhvis töösaalide

ühendamisel omandatud kogemusi

kasutada järgmistes regioonides.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


40

noortelaager

noortelaager

41

Päästeala

noortelaager

2010

Juulikuus kogunesid noored päästehuvilised Ida-

Virumaale Remnikule päästeala noortelaagrisse.

Osa võtsid ka Gruusia Abhaasia piirkonnast pärit

noored.

1

2

Üheksandat aastat korraldatav

laager toob kokku 200 päästeala

noorteringide ja vabatahtlike

tuletõrjeseltside noort üle

Eesti vanuses 7–15 eluaastat.

Viiepäevases laagris said nad

proovile panna oma päästealaseid

oskusi ning omandada uusi teadmisi

ja kogemusi. Lisaks tuleohutusteemadele

tehti selgeks ka ohutu

liiklemise põhitõed, õpiti esmaabi

ning Aleksei Turovski jagas praktilisi

näpunäiteid metsas liikumiseks

ning selgitas erinevate metsaloomade

käitumise iseärasusi. Samuti

ei puudunud erinevad päästeteemalised

võistlused nii vees kui ka

maa peal.

Laagrist võtsid osa ka 13 Gruusia

noort vanuses 11–14 eluaastat, kes

on pärast 2008. aastal toimunud

Vene-Gruusia sõda sunnitud elama

sisepõgenikena. Gruusia noored külastasid

Eestit Eesti-Gruusia Arengukoostöö

projekti raames.

„Pakkusime Gruusia külalistele

kindlasti meeldivat ajaviitmist ja vaheldusrikat

nädalat erinevate tegemistega,

mis aitas avardada nende

silmaringi ning õppida uusi oskusi,”

ütleb laagri projektijuht Jaan Ohtra.

Erakordselt palavatel laagripäevadel

kulus ohtralt päikesekreemi ja

putukamürki tüütute satikate peletamiseks

ning laagri viimasel päeval

valati lahkumisvalus ka pangetäis

pisaraid.

2011. aastal tähistab päästeala

noortelaager juubelit – kümnes laager

toimub Pärlseljal juuli alguses.

Järgmise laagri projektijuhi Raido

Taalmanni sõnul tegeletakse juba aktiivselt

ka laagri toetajate otsimisega.

Nii et kui loo lugeja saab kuidagi

omalt poolt laagritegevusele õla alla

panna või oskab soovitada mõnda

potentsiaalset toetajat, siis võib

sellest julgelt ka Raido Taalmannile

märku anda e-posti aadressil raido.

taalmann@rescue.ee

3

4 5

6

7

Fotod: Reimo Raja

••1•• Piirivalvurid tutvustasid laagrilistele hõljukit.

••2•• Gruusia külalised koos eestlastest kasvatajate ja veel mõne

kohalikku päritolu noorega.

••3•• Tulekurat isiklikult käis lõket süütamas.

••4•• Võeti mõõtu noore pritsumehe võistluses.

••5•• Leidus ka neid, kes kõrisõlmest leeke välja puhusid.

••6•• Võisteldi ka vees.

••7•• Lasti ka niisama liugu. Fotol külaline Gruusiast.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


42

demineerimine

demineerimine

43

Mõeldes olnule,

olevikule ja

tulevikule

Fotod: Tarvi Ojala erakogu

Fotod: Päästeameti demineerimiskeskus

ril andis USA demineerijatele üle

seitse uut robotit, 16 erinevat uue

põlvkonna metallidetektorit, 15

killuvesti jm. Kokku enam kui 12,5

miljoni krooni väärtuses varustust.

Samuti on demineerimiskeskuse

kaks ennetusteemalist filmi valminud

USA finantseerimisel, rääkimata

muust varustusest alates

pommiülikondadest ja lõpetades

lastele mõeldud ennetussõnumeid

kandvate meenetega.

Demineerimise ehk rahvusvaheliselt EOD (Explosive Ordnance Disposal)

alguseks Päästeametis võib pidada daatumit 25. mai 1992. Sellel päeval

fikseeriti esimene ametlik demineerimisalane väljakutse.

Arno Pugonen

Päästeameti demineerimiskeskuse

juhataja

Kuni nimetatud ajani tegelesid

demineerimisväljakutsete

teenindamisega reeglina endise

Nõukogude Liidu armeeväeosade

sõjaväelased, kes hakkasid

taasiseseisvunud Eesti riigilt iga

väljakutse eest tasu nõudma. Esimesed

väljakutsed olid seotud peamiselt

Teisest maailmasõjast pärinevate

lahingumoonaleidudega.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas

laienema ka demineerimisalaste

väljakutsete ampluaa.

Päästesüsteemis alustasid demineerimisega

kolm Üksik-Päästekompaniid

ning Tallinna Tuletõrje- ja

Päästeameti demineerimisgrupp.

Kindlasti ei saa mainimata jätta

Eesti Kodanikukaitse Koolituskeskust,

kus korraldati esimesed demineerijate

kursused, millest esimese

läbisid teiste seas näiteks tänane

Häirekeskuse direktor Janek Laev,

Siseministeeriumi Pääste- ja kriisireguleerimispoliitika

osakonna

juhataja asetäitja Tarvi Ojala ja tuntud

kulturist Argo Ader. Täisprofessionaalse

demineerimise alguseks

võib pidada 10. jaanuari 1995, kui

Tallinnas loodi Päästeameti koosseisus

eridemineerimisrühm, mis

oli valmis reageerima ööpäev läbi

ainult erinevatele demineerimisega

seotud väljakutsetele. Sellise rühma

vajaduse tõi eriti ilmekalt välja

hilisem statistika. Aastal 1995 toimus

Eestis 81 lõhkematerjaliplahvatust.

Traagilised õppetunnid

Aastatega arenes demineerimine

edasi, saades kahjuks ka valusaid

õppetunde. 1995. aasta lõpul kaotas

omavalmistatud lõhkeseadeldise

ehk IED (Improvised Explosive

Device) likvideerimisel nägemise ja

käed demineerija Arne Lokk. 2001.

aastal hukkus lõhkekeha plahvatusel

Jõhvi Üksik-Päästekompanii

abidemineerija Heini Boitsov, teine

ajateenija sai vigastada. Need

rängad sündmused on olnud kõige

karmimad hetked meie demineerimisalase

süsteemi arengus.

Aasta aastalt arenesid demineerijad

edasi, seda nii tänu erinevatele

koolitustele kui ka järjest suuremale

kogemustepagasile. Viimane

suur muutus demineerimissüsteemis

toimus 2005. aastal, mil likvideeriti

Üksik-Päästekompaniid ja

loodi nende baasilt demineerimiskeskus,

mille tuumiku moodustasid

neli regionaalset pommigruppi, kes

pidid tagama oma regioonis võimalikult

operatiivse reageerimise.

Ühtne süsteem, stabiilne areng ja

praktikast ammutatud kogemused

olid üheks peamistest eeldustest,

et meie demineerijad alustasid esimesena

Eestist missiooni sisuliselt

sõjaolukorras Afganistanis (2003–

2005). Suutsime selleks ajaks pakkuda

teenust nii konventsionaalse

lahingumoonaga kui ka IED-dega

tegelemiseks.

Üks robotitest, mille USA suursaadik

ühendriikide poolt detsembri

alguses üle andis.

Praegune Häirekeskuse direktor Janek Laev ...

... ning Siseministeeriumi Pääste- ja

kriisireguleerimispoliitika osakonna

juhataja asetäitja Tarvi Ojala läbisid

esimesed Eestis korraldatud demineerimiskursused

1992. aastal.

2008. aastal olid meie demineerijad

maailmas esimesed, kes

läksid riiki esindades Gruusiasse

demineerimistöödele appi. Meie

napist ressursist tingituna kestis

missioon kõigest kolm nädalat. Selle

aja jooksul õnnestus demineerijatel

kontrollida suuri maa-alasid

ja hävitada kümmekond kuni tonni

raskust lennukipommi.

Keemia- ja kiirgusoht

Globaliseerunud maailmas muutus

järjest komplitseeritumaks ka demineerijate

roll. Lisaks senini peamiselt

lõhkeainest tulenevale ohule

hakati järjest rohkem rääkima

CBRN (Chemical, Biological, Radiological

and Nuclear) valdkonnast,

mida seoti võimaliku plahvatusohuga.

Sel põhjusel loodi demineerimiskeskuses

väikeseliikmeline

USAlt saadi kingitusena

16 uue põlvkonna

metallidetektorit.

Ohutuse seisukohast on esimeseks vajaduseks tagada kõigis pommigruppides

vähemalt kolmemeheline valmisolek demineerimissündmusele reageerimiseks.

Hetkel minnakse sündmusele sageli kahe mehega. Fotol kontrollitakse

pommikahtlust autos.

erikeemialtalitus, kelle põhiliseks

ülesandeks on toetada demineerijaid

sündmustel, kus lisaks plahvatusohule

võib tegemist olla ka

CBRN-ohuga. Järjest olulisem roll

on sellel väikesel üksusel ka VIP-ide

kaitsel, mida näitasid nii USA endise

presidendi Georg Bushi visiit 2006.

aastal kui ka NATO tippkohtumine

2010. aasta aprillis.

Üks enimkoormatud

operatiivüksus

Praeguseks on demineerimiskeskuse

neli regionaalset pommigruppi

kahjutuks teinud rohkem kui

54000 erinevat plahvatusohtlikku

lõhkekeha (Eesti territoriaalne

suurus on 45227 ruutkilomeetrit!).

Lisaks on kahjutuks tehtud 199

lõhkeseadeldist ja osaletud 548

plahvatusjärgsel uurimisel. Vaieldamatult

on tegemist Eesti enimkoormatud

operatiivüksusega,

mis töötab multifunktsionaalselt.

Võttes aluseks kõigi pommigruppide

väljakutsed, kestab näiteks üks

lahingumoonaväljakutse keskmiselt

neli tundi, alates sündmusele

reageerimisest kuni lõhkekeha

hävitamiseni. Lisaks tavapärastele

füüsilistele ja tervisenõuetele

on kõik demineerijad nii alarmsõidukijuhid

kui ka kiirgustöötajad,

rääkimata muudest vajalikest oskustest

(paadijuhid, väikeekskavaatorijuhid,

robotioperaatorid jm

eritehnika käsitlejad). Läbi aegade

oleme kõige rohkem abi saanud

erinevatest Ameerika Ühendriikide

demineerimisprogrammidest. Lõppeva

aasta üheksandal detsemb-

Pilk tulevikku

Meie tulevikuvaated on seotud

eelkõige ohutuse ja harmoneerumisega

rahvusvaheliste standardite

mõistes, võttes aluseks

IMAS (International Mine Action

Standards) standardid. Tahame

standardida demineerija eri kvalifikatsioonitasemed

Kutsekojas

nii, et need oleks vastavuses ka

rahvusvaheliste nõuetega ning

ülemaailmselt aktsepteeritavad.

Ohutuse seisukohast on esimeseks

vajaduseks tagada kõigis

pommigruppides vähemalt kolmemeheline

valmisolek demineerimissündmusele

reageerimiseks.

Hetkel oleme sageli sunnitud sõitma

sündmuskohale kahemehelise

meeskonnaga, mis ei võimalda

normaalset tööd sündmuskohal

(esimene demineerija juhib sündmust,

teine demineerija tegeleb

võimaliku pommiga ja kolmas demineerija

julgestab teist demineerijat).

Olles arendanud nii veealust

demineerimisvõimekust kui ka

omades ainukestena Eesti julgeolekustruktuuridest

pommikoeri,

tahame kindlasti edasi areneda ka

nendes valdkondades. 2011. aastal

loodame rahvusvahelises plaanis

aidata Gruusial arendada edasi

nende demineerimissüsteemi,

jätkata koostööd Rootsi MSB (Swedish

Civil Contingencies Agency)

demineerijate koolitamisel ning

olla aktiivne ka EEODN (European

Explosive Ordnance Disposal Network),

IBDCWG (International

Bomb Data Center Working Group)

ja EBDS (European Bomb Data System)

võrgustikus. Samuti loodame

jätka veealuste demineerimistööde

treeninguid koos kolleegidega

Soome armeest.

Demineerimiskeskuse peamiseks

eesmärgiks on hoida Eestis

lõhkematerjaliplahvatustes hukkunute

arv nullis.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


44

ajalugu

ajalugu

45

Ülevaade tuletõrje

arenemise loost

Eestis ehk mis ühe

asjaga 470 aasta

jooksul juhtuda võib

Eesti tuletõrje arengulugu, 3. osa

Eesti tuletõrje arenguloo viimases osas tuleb juttu üleriigilise tuletõrjeorganisatsiooni

loomisest, tuletõrje seadusandluse tekkest 1920ndatel ja

ümberkorraldustest nõukogude perioodil.

Mati Raidma

Endine Päästeameti peadirektor

Üleriigilise tuletõrjeorganisatsiooni

loomine

Esimene Eesti üleriigiline tuletõrjekongress

korraldati Tallinnas Estonia

teatris 6.-7. septembril 1919. Kongressile

kogunesid 48 vabatahtliku

tuletõrjeseltsi esindajad. Kongress

otsustas asutada Üleriiklise vabatahtlike

tuletõrjujate seltside liidu.

Sellele järgnevast liidu asutamiskoosolekust

7. septembril võttis osa 43 tuletõrjeorganisatsiooni

– 39 linnade ja

asulate vabatahtliku tuletõrjeseltsi,

Tallinna Noortemeeste tuletõrjeseltsi,

Tallinna AS Luteri vabriku vabatahtliku

tuletõrjekomando, Tallinna linna kutselise

tuletõrjekomando ja Raudteetehaste

kutselise tuletõrje komando

esindajad. Asutati Eesti Üleriikline

Tuletõrje Liit, võeti vastu liidu põhikiri

ning valiti liidu üheksaliikmeline juhatus.

Sellega oli loodud esimene Eesti

üleriigiline tuletõrjeorganisatsioon. 7.

septembrit tähistab päästeteenistus

tänini kui üleriigilise organiseeritud

tuletõrje aastapäeva. 1936. aastaks

oli liidus 618 tuletõrjeorganisatsiooni

46 725 liikmega.

1936. aasta lõpul oli üle Eesti

kokku 803 tuletõrjeorganisatsiooni –

602 vabatahtlikku tuletõrjeühingut,

17 omavalitsuse tuletõrjekomandot,

170 riiklikku (raudtee, riigimõisate

ja kaitseväe) tuletõrjekomandot ja

14 vabrikute tuletõrjekomandot. Tegevliikmeid

(1935. aasta seisuga) oli

linna tuletõrjes 2769, maal 39793.

Eesti linnades oli (1935. aasta

seisuga) 71 käsipritsi, 93 hüdropulti,

18 auto-, 30 mootor- ja 10 aurupritsi

ning mitmesuguseid muid vahendeid.

Maal oli 1549 käsipritsi, 767

hüdropulti, 6 auto-, 33 mootor- ja 3

aurupritsi.

Suurem muudatus toimus üleriigilises

organisatsioonis 1936. aastal.

Uue tuletõrjeseaduse järgi moodustasid

kõik vabatahtlikud tuletõrjeühingud

Eesti Vabatahtliku Tuletõrje

Liidu. Liidu liikmeskonnast arvati

välja kõik omavalitsuse, vabrikute,

raudtee ja riigi tuletõrjekomandod.

Toimus ka vabatahtlike tuletõrjeühingute

reorganiseerimine. Lähtuvalt

1936. aasta 3. detsembri siseministri

määrusest „Tuletõrje seaduse

§7 viimase lõigu elluviimise määrus”

kehtestati kord, kus alates 1. jaanuarist

1937 võib ühe linna, alevi

või valla piirkonnas tegutseda ainult

üks vabatahtlik tuletõrjeühing. Algas

ühingute liitmine.

Eesti vabatahtliku tuletõrje 1937.

aasta ülevaatest ajakirjas Eesti Tuletõrje

võime lugeda, et üle 200 omavalitsuste

piirkonnas tegutseva ühingu

on likvideerunud (liitunud) ning nende

üldarv kahanenud 396-le.

Eesti Tuletõrje Korpus

1. jaanuaril 1937 alustab tegevust

Eesti Tuletõrje Korpus – uus üle-eestiline

tuletõrjeteenistuse organisatsioon.

Lähtuvalt 1936. aasta tuletõrjeseaduse

§10-st ja selle põhjal 25.

novembril Vabariigi Valitsuse välja

antud määrusest „Tuletõrje tegevuse

juhtimise korraldamise määrus”

(ilmunud Riigi Teatajas 4. detsembril

1936) moodustasid korpuse kõik vabatahtlikud,

riiklikud (välja arvatud

Sõjaministeeriumis, sõjaväes ja nende

asutustes), omavalitsuste ning

eraasutuste ja ettevõtete tuletõrjed.

Riigivanema otsusega 10. veebruarist

1937 määrati korpuse pealikuks

siseministeeriumi Politseitalituse

kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja

(kolonel-leitnant Rudolf Vaharo).

Valitsuse määruse järgi olid korpuse

pealiku abideks Eesti Vabatahtliku

Tuletõrje Liidu esimees ja Politseitalituse

tuletõrjeinspektor. Sama määruse

§5 järgi jaguneb Eesti Tuletõrje

Korpus 14 tuletõrjebrigaadiks. Tuletõrjebrigaadid

omakorda jagunevad

tuletõrjedivisjonideks, mille nimetused

ja tegevuspiirkonnad määrab

siseminister. Divisjoni alljaotusteks

olid kompaniid, rühmad ja salgad.

Kehtestatud korra järgi korpuse

struktuuride pealikuid ei valitud, vaid

määrati.

17. augustil 1938 kehtestatakse

siseministri määrusega kogu teenistusele

uus vormiriietus.

1939. aasta seisuga oli Eesti Tuletõrje

Korpusel 14 brigaadi, 52 divisjoni

ja 442 kompaniid, kelle kasutuses

oli 55 tuletõrje-, 60 veo- ja sõiduautot,

198 mootorpumpa, 1794 käsipritsi,

10 aurupritsi jpm tuletõrjetehnikat.

1949. aasta 1. jaanuari seisuga

oli (alates 1945. aastast) ENSV Vabatahtliku

Tuletõrje Ühingu all jätkavas

Tuletõrje Korpuses 14 brigaadi, 55 divisjoni,

446 kompaniid, 1333 rühma

ja 4014 jagu. Lisaks veel 102 nais- ja

166 noortesalka. Tuletõrje Korpuse

allüksustes tegutses 122 tuletõrjekomandot

(tolleaegse nimetusega

lendsalk).

Tuletõrje Korpus likvideeriti NSVL

SM Tuletõrje Peavalitsuse 1949. aasta

soovitusel koos Eesti NSV Vabatahtliku

Tuletõrje Ühinguga Eesti NSV

Ministrite Nõukogu 1950. aasta 24.

veebruari määrusega nr. 011.

Tuletõrjeseaduste tekkimine

Esimese Eesti tuletõrjeseaduse kava

töötas liit välja ja esitas siseministeeriumile

1922. aasta lõpuks. Pärast

ministeeriumi parandusi ning täiendusi

jõudis eelnõu Riigikokku, kus see

1923. aastal omavalitsuse komisjonis

läbi vaadati ja kolmel lugemisel

vastu võeti. Riigikogu laialimineku

tõttu jäi seadus Riigikogu üldkoosolekul

siiski vastu võtmata. Järgmine

Riigikogu koosseis võttis 1924.

aasta 20. mail vastu esimese Eesti

tuletõrje seaduse, mis ilmus 1924.

aasta 6. juuni Riigi Teatajas ning mille

esimene paragrahv määratleb tuletõrje

liikideks riikliku, omavalitsuse,

vabatahtliku ja ettevõtete tuletõrje.

Seadust täiendati ja muudeti mitmel

korral, esimest korda juba paar nädalat

pärast Riigi Teatajas ilmumist, siis

veel 11. novembril 1926, 26. märtsil

1929 ja 8. märtsil 1935.

4. mail 1936 andis riigivanem

dekreediga uue Tuletõrje seaduse,

mis ilmus Riigi Teatajas 12. mail

1936 (RT 1936, nr. 39). Selle seaduse

kehtimahakkamisega kaotas eelmine,

1924. aasta seadus kehtivuse.

Ka seda seadust jõuti täiendada 30.

märtsil 1938, enne kui Eesti Vabariigi

iseseisvus katkes.

Nõukogude periood

Seni kehtinud tuletõrjekorraldus reorganiseeriti

Eesti NSV Ülemnõukogu

Presiidiumi 25. augusti 1940. aasta

seadlusega, mille alusel loodi ENSV

Siseasjade Rahvakomissariaadi

(SARK) koosseisus 16 töötajaga Tuletõrje

Osakond, osakonnale allutati

Tallinna ja Tartu kutselised tuletõrjekomandod.

Tuletõrje korraldamise aluseks

võeti NSVL Kesktäitevkomitee ja

Rahvakomissaride Nõukogu 7. aprilli

1936. aasta määrus nr. 52/654 „Riikliku

tuletõrje-järelevalve ja linnatuletõrje

kohta”, mis rakendati Eesti NSV

territooriumil 1940. aasta 27. novembri

Eesti NSV Rahvakomissaride

Nõukogu määrusega.

Näiteks muutus tuletõrjekomandode

valveteenistus. Varem kehtinud

kahevahetuseliselt (24 tööl, 24 vaba)

valveteenistuselt mindi üle kolmevahetuselisele

(24 tööl, 48 vaba).

Jaanuaris 1941 kinnitati Eesti

NSV linnade kutseliste tuletõrjekomandode

koosseisud ning eraldati

vajalik raha. Algas kutseliste tuletõrjekomandode

loomine maakonnakeskustes.

Komandod tuli luua

kõigis maakonnakeskustes ja Narva

linnas. Tallinnas oli ette nähtud neli

komandot, Pärnu oma 42 töötajaga

sai linna kutselise tuletõrjekomando

16. veebruaril 1941.

Teise Maailmasõja aastate tuletõrjekorralduse

kirjelduseks on kõige

sobivam kasutada endise Eesti

Tuletõrje Korpuse pealiku Friedrich-

Johannes Parmaski sõnu: „ ... nii oli

tuletõrje juhtimisel ja tegevuses sõja

ajal sagedasti vajadus ise oma enda

õiglustunde ja otstarbekuse järele

otsustada, milliseid seaduse, määruse

või eeskirja norme ühel või teisel

juhul või kohal rakendada võiks.

Arvestades sõja-olukorra nõuetega,

tuli tegutseda enesealgatuslikult ja

iseseisvalt Eesti tuletõrje kõrgema

juhtkonna enda vastutusel.

Moskvas 7. septembril 1944

kinnitatud Eesti NSV kutseliste tuletõrjekomandode

koosseisude järgi

oli Eesti kutselises tuletõrjes ette

nähtud 15 komandot 638 inimesega

(4 Tallinnas 197 töötajaga, Tartus,

Pärnus, Narvas, Haapsalus, Kuressaares,

Paides, Petseris, Rakveres,

Valgas, Viljandis ja Võrus igaühes üks,

kokku 11 komandot 441 töötajaga.)

ENSV SARK Tuletõrje Osakonna

aruandes oli öeldud: „Aruande perioodil

1. detsembriks 1944 on Eesti

NSV-s organiseeritud 15 linnatuletõrjekomandot,

neist 4 Tallinnas. Koosseisudega

ettenähtud 638 inimesest

on komplekteeritud 551, … Kõikides

komandodes kokku on 14 pumbaautot,

12 paakautot, 19 mootorpumpa,

19 veoautot, 1 redelauto ja 7 sõiduautot.”

14. aprillist 1945 likvideeriti SARK

Tallinna tuletõrje osakond ja moodustati

Eesti NSV SARK Tuletõrje Valitsus

51 töötajaga, samuti sõjaväestati

Tallinna kutselised tuletõrjekomandod.

Eesti Tuletõrje Ameti peadirektori

Ants Muna informatsioonile

tuginedes nägi Eesti tuletõrje

pärast reorganiseerimist välja

järgmiselt:

•• Siseministeeriumi Tuletõrje

Valitsus. 36 ametikohta. Valitsuse

koosseisus olid peamiste

tegevussuundade kaupa osakonnad.

Valitsuse tegevust juhtis

ülem.

•• Sõjaväestatud tuletõrje. Tallinnas,

Tartus, Narvas, Pärnus

– koosseisuga 780 ametikohta;

Sillamäel Põlevkivikeemiakombinaadi

ja Narvas Eesti Elektrijaama

üksused – koosseisuga 107

ametikohta.

•• Kutseline tuletõrje. Rajoonikeskustes,

linnades – koosseisuga

1200 ametikohta; pärast

reorganiseerimist objektidel

säilitatud tuletõrjestruktuurid –

koosseisuga 250 ametikohta.

15.aprillist 1946 likvideeriti seoses

tuletõrje reorganiseerimisega

kutselised tuletõrjekomandod maakonnalinnades.

Kutselised komandod

jäid ainult Tallinnasse, Tartusse

ja Pärnusse. Maakonnakeskustes

tekkisid uut tüüpi vabatahtlikud

komandod (hilisema nimetusega

vabatahtliku tuletõrje A-grupi komandod),

kus palgalistena töötasid ainult

valveautojuhid. Üheks põhjenduseks

oli, et uus teenistusvorm on riigile

odavam (eraldati summad ainult

valveautojuhtide palkamiseks ja materiaal-tehnilisteks

ülalpidamiskuludeks).

1966. aastal jõustunud NSVL

Ministrite Nõukogu määruse nr 344

„Tuletõrje organiseerimise parendamisest

riigis” ning EKP KK ja ENSV MN

1967. aasta määruse nr 377 „Tuletõrje

organiseerimise ja tuleohutuse parendamisest

vabariigis” järgi allutati

kõik tuletõrjeüksused Siseministeeriumile.

Peale sõjaväestatud tuletõrje

Tallinnas moodustati ENSV Siseministeeriumi

süsteemis ka kutseline

tuletõrje. Lisaks Tallinnale moodustati

sõjaväestatud tuletõrjeüksused

vabariikliku alluvusega linnades Tartus,

Narvas, Kohtla-Järvel ja Pärnus

ning erialluvusega Sillamäel.

Kõik rajooni või vabariikliku alluvusega

linna territooriumil olevad

tuletõrjeüksused ja -organid, olenemata

oma alluvusest, olid koondatud

tuletõrjegarnisoni ühtse juhtimise

alla.

Suurte tulekahjude efektiivse

kustutamise eesmärgil oli moodustatud

neli operatiivtsooni keskustega

Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel ja

Pärnus. Nende linnade tuletõrjeüksustesse

oli koondatud täiendav tuletõrjetehnika.

Eesti tuletõrje pärast reorganiseerimist

1960ndate teisel poolel

•• Riikliku tuletõrjejärelevalve

organid. ohalikes Siseasjade

osakondades koosseisuga 73

ametikohta, kes täitsid tuletõrjejärelevalve

funktsioone ning korraldasid

kutselise ja vabatahtliku

tuletõrje operatiivset juhtimist

omal territooriumil.

•• Vabatahtlik tuletõrje. Vabatahtlike

ridades oli 51 A-grupi

komandot ja üle 200 B-grupi komando,

mis kustutasid tulekahjusid

peamiselt maapiirkonnas.

(Erinevatest statistikatest võib

välja tuua näiteks 1967. aasta, kus

Eestis tegutses 199 vabatahtlikku

tuletõrjekomandot, kelle käsutuses

oli 267 tuletõrjeautot, või siis

nõukogude perioodi hiilgeaja,

kus näiteks 1. jaanuariks 1986

tegutses statistika andmetel 17

tuletõrjeühingut 283 komando

ja 1853 salgaga, liikmete arvuks

on märgitud 115 534.)

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


46

ajalugu

ajalugu

47

Kaheksakümnendad

Raplamaa

vabatahtlikus

tuletõrjes

Tabel 2

Komando teade kaugus kohal tõrjujaid

Kohila I 04.30 0,3 km 04.39 1

Kohila II 04.35 0,3 km 04.46 1

Rapla I 04.35 20 km 04.55 3

Kohila PV 04.36 0,6 km 04.42 2

Kaiu 04.42 20 km 05.02 3

Purila 04.44 15 km 05.09 1

Rapla II 05.00 20 km 05.20 2

Märjamaa 05.08 50 km 05.55 2

Järvakandi 05.09 50 km 05.53 2

Tallinna ISTU 05.10 30 km 05.40 6

Kehtna 05.20 35 km 05.56 3

Lelle 05.21 41 km 06.01 2

Mahtra 06.05 8 km 06.05 1

Raplamaa vabatahtliku

tuletõrje ajalugu, 4. osa

Seekordne artikkel on kokku pandud Eesti NSV Tuletõrjeühingu bülletääni

„Tuletõrje Valvepostil”, tollase Rapla rajooni väljasõiduplaani, tollases

rajoonilehes „Ühistöö” ilmunud artiklite ja ENSV SM Tuletõrjevalitsuse

ülemale saadetud telefonogrammide kaustiku põhjal.

Raul Aarma

Lääne-Eesti Päästekeskus

Raplamaa päästeosakonna juhataja

Mis veelgi meeldivam, kasutada saab juba arvukate, tänagi teenistuses

olevate inimeste abi. Garnisonis oleva tehnika vaatevinklist

alustamegi, sest tehnika loetelu sisaldab automaatselt ka ülevaadet

komandode võrgustikust.

1987. aasta seisuga oli rajoonis tegevad järgmised komandod

Üksus Auto Reg. nr

Rapla VTÜ at-40(130)63a 91-04ЭCИ

at-40(133)181

6261EAЛ

at-40(131)137

7001EAM

Kohila VTK at-40(130)63a 18-82ЭCE

at-30(53a)106

10-80EAO

Märjamaa VTK at-40(130)63a 41-21EAE

at-30(53a)106

94-58EAИ

Järvakandi Tehased at-30(53a)106 27-12EAГ

at-30(53a)106

1286EAM

Kohila Paberivabrik at-30(53a)106 18-56EAЛ

Lelle Standard at-30(53a)106 99-85EAЮ

Kaiu kolhoos at-30(53a)106 49-97ЭCK

Kehtna NST at-30(53a)106 93-74EAИ

Käru sovhoos at-30(53a)106 99-87EAИ

Vana-Vigala MKK at-30(66)146 82-57EAИ

Kivi-Vigala kolhoos at-40(131)137 61-75EAH

Valgu sovhoos at-30(66)146 41-70EAO

Lenini kolhoos at-30(66)146 10-50EAO

Purila kolhoos at-30(66)146 98-62EAЮ

Tasuja kolhoos at-30(53a)106 63-07EAЛ

Sooniste sovhoos at-30(53a)106 63-94EAЛ

Varbola sovhoos at-30(66)184 82-91EAИ

Lokuta kolhoos at-30(66)184 55-27EAH

Garnisoni koosseis oli võrreldes

seitsmekümnendatega vähenenud

ühe komando võrra – pillid oli kokku

pakkinud Lungu VTK. Ühe üksuse

kaotamine oli siiski köömes võrreldes

eesootava kümnendiga – rajud

üheksakümnendad harvendasid vabatahtlikke

ridu armutult.

Uhiuued masinad

Kümnend ise tõi Raplamaale tervelt

15 uhiuut tuletõrjeautot – enim

(seitse masinat) GAZ-53 alusele

Vargashii tehases ehitatud põhimeeskonnaautot

AЦ-30(53a)-106,

edasi neli GAZ-66 alusele ehitatud

maastikusuutlikkusega kustutusautot

AЦ-30(66)-146, kaks viimase

edasiarendust AЦ-30(66)-184

ning ühe GAZ-53a alusele ehitatud,

aga vähemlevinuma versiooni AЦ-

30(53-12)-106G. Kontrastiks kõigile

eelpool loetletud väiksematele masinatele

sai Rapla VTÜ 1983. aastal

enese käsutusse tollaseid mastaape

arvestades paraja kolaka – ZIL 133

alusele ehitatud AЦ-40(133)-181.

Päris paljud kirjeldavad seda masinat

siiani kui tollase rajooni esimest niiöelda

paakautot – vett oli temal peal

lausa 5000 liitrit ja vahuainepaagi

mahuks 360 liitrit. Tollane ühingu

esimees Toomas Oksaar meenutab:

„Selle masinaga oli niisugune lugu, et

mina sain ta kätte Varbla metskonna

meestelt, uhiuuest peast. Neile eraldati

see metsatulekahjude tarvis,

aga kuhu sa seal mändide vahel ja

liiva sees selle kolakaga lähed. Vene

aeg, pidi palju tutvusi olema ja Varbla

mehed palusid, et leia meile GAZ-66

kustutusauto. See sai siis ETÜ kaudu

organiseeritud ja ise käisin meie paagil

siis Varblas järel.

Meenub üks tulekahju Kaerepere

taga Kumma külas, tänagi teadatuntud

nõelravitegija doktor Lilleste

kodus. Teine korrus oli kas küünlast

või millestki tuld võtnud ja poleks

meil tol korral seda viit tonni lisavett

olnud, oleks see maja maani maha

läinud. Minu teada ühena vähestest,

kui mitte ainukese inimesena, tuli

Lilleste isiklikult tuletõrjesse mehi

kättpidi tänama ja tõi pudeli konjakit

ka.” Tänase Rapla komando esimese

vahtkonna autojuht Avo Mikkus

meenutab: „Mina läksin 1985. aastal

ühingusse poole kohaga autojuhiks.

Esimeseks masinaks oli meil ikka

ZIL-130, teist, toda kolmesillalist,

hüüdsime krokodilliks ja see oli rohkem

nagu paakauto eest. Mäletan, et

masin oli hirmus aeglane, eks mootor

oli lahja. Aga noh, vett oli peal omajagu,

tervelt viis tonni. Kentsakaim sõit

oli Tallinnasse vahuainet vedama. Üle

vabariigi kutsuti autod järele. Kopli

kaubajaamast pidin ühe koorma

Juurdeveo tänavale mingisse lattu

viima ja siis teise koormaga sain

kodu poole.” Olgu mainitud, et tol korral

kasutati veepaaki, seega saabus

maakonda korraga 5000 liitrit nii-öelda

tutugeeni. Võib vaid ette kujutada

hilisemat pesemisoperatsiooni.

Veteranautod

Uute masinate kõrval olid aga endiselt

rivis ka juba aastaid ausalt leiba

teeninud autod. 27. veebruaril 1980.

aastal ENSV SM Tuletõrjevalitsusele

tehtud telefonogramm nr 2 edastab,

et „kell 04.16 teatati Märjamaa VTKsse

tulekahjust Loodna k/n Teenuse

külas, Teenuse kolhoosile kuuluvas

endises veskis, milles asus üks elukorter.

Kustutasid Märjamaa VTK AЦ-

30(130), Vana-Vigala VTK PMG-19 ja

Sooniste VTS PMG-6. Vett võeti 5 km

Kauguselt jõest, kasutati 1 „B” juga”.

Aruandes kirjeldatud Märjamaa masin

oli tegelikult AЦ-40(130)63a

ning kasutatud tähistus illustreerib

ilmekalt segadusi, mille otsa võib

oma uurimisteel komistada. Mainitud

PMG-19M saabus Vana-Vigala

Vabaduse kolhoosi aasta 1964 juulikuus,

seega tulekahjust arvates 16

aastat tagasi. Kolmas kustutustöödel

osalenu oli aga tõeline veteran –

PMG-6, algse registreerimisnumbriga

PФ96-84, anti Rapla vabatahtlikule

tuletõrjele üle 23. juulil 1958. Hiljem

tehti vahetuskaupa tollase Märjamaa

komandoga PMG-20 vastu ning Märjamaalt

omakorda liikus see masin

edasi Sooniste sovhoosi. Tegemist

on just täpselt sellesama autoga,

mis on tänasel päeval Vanatehnikaklubi

Retrom valduses, ning rohkem

seda marki masinaid Eestis originaalkomplektsuses

alles polegi. Veel

hiljuti oli olemas teinegi sama marki

masin, kuid kahjuks eemaldati sellelt

pealisehitus ja kuulu järgi plaanitakse

alusvankrist ehitada omaaegse

Tartu autobussi koopia.

Tulekahju kultuurimajas

Väga mastaapne tulekahju leidis aset

14. detsembril 1981, kui varahommikul

kell 04.35 teatati tulekahjust

Kohila kultuurimajas. Ühiskondlikult

väga tähtsat hoonet ruttasid (teavitamise

kellaaegu vaadates kahe

lainena) kustutama tervelt 13 meeskonda.

„Teletaip-programmi” kaudu

saadetud ettekandest saame teada

reageerinud ressursi, kohalejõudmise

aja ning distantsi sündmuskohale.

(Vt. Tabel 2)

Kokku kustutati tollases mõistes

kolme „A” ja viie „B” joaga ning vett

saadi 50 meetri kauguselt jõest.

Hoolimata sellest, et käigus hoiti

nii aastaid ennast tõestanud kui ka

uus ja moodsam tehnika, ei läinud

kõik kustutusoperatsioonid alati libedalt.

Aeg-ajalt ei õnnestunud need

üldse. Ettekanne, mis tehti kaks aastat

hiljem, oli suhteliselt lakooniline:

„07.02.1982 kell 01.18 sai Rapla tuletõrjekomando

väljakutse tulekahjule

Rapla rajoonis, Juuru k/n, Kaiu

kolhoosi Kuimetsa osakonda, Sepa

tallu. Elumaja mõõtmetega 9+25m

põles ära täielikult. Hoonet ei kustutatud,

kuna sügava lume tõttu ei

pääsenud ligi. Sündmuskohalt leitud

kod. X laip. Sündmuskohal töötab

operatiivgrupp, töövahenditeks operatiivkohver

ja fototehnika”.

Tuletõrjesport

Pea 30-aastase arendusperioodi

jooksul oli vabatahtlik tuletõrje üle

kogu Eestimaa, sh Raplamaal, jõudnud

märkimisväärse liikmete arvuni.

Üleriigiline statistika väitis vabatahtliku

tuletõrjeliikmeskonna olevat tervelt

125000-liikimelise. 1981. aasta

lõpuks oli Rapla TÜ koosseisus 69 vabatahtlikku

salka 6101 liikmega. Kui

paljud neist reaalselt vabatahtlikus

tuletõrjes tegevad olid, on iseasi. Väljalõiked

tollastest rajoonilehtedest

raporteerivad aga kaunis sagedasti

tuletõrjespordivõistlustest. Püramiidi

vundament vedas köit, hargnes mootorpritsist,

jooksis 6x60 teatejooksu,

läbis takistusriba. Mõõtu võeti nii

komandode kaupa kui ka ettevõtte

siseselt. 26. augustil 1982 loeme rajoonilehest:

„Lelle staadionil korraldati

mööblitootmiskoondise „Standard”

tsehhide vahel tuletõrjevõistlused.

Võistkondi osales viis: kolm Tallinnast,

üks Koselt ja Lellest. Kokkuvõtteks

sai Lelle võistkond neli esikohta

ja tuli juba viiendat aastat järjest üldvõitjaks.”

Olgu mainitud, et ainsana

oli viiest tsehhist oma tuletõrjeauto

just nimelt Lellel, küllap seletab seegi

nende edu. Kõiki neid spordialasid

harrastatakse Raplamaal rahvaspordi

tasemel veel praegugi, ainsana on

välja surnud paarismeheline tõmberedelipüstitus,

millest on mõnevõrra

kahju, sest vanadelt filmilintidelt

vaatab vastu väga atraktiivne tegevus.

Püramiidi tipu moodustas ENSV

koondvõistkond, mis tuli 1980. aastal

Jerevanis lausa NSVL meistriks.

Võidukasse mootorpritsimeeskonda

kuulusid raplamaalased Jüri Bonder

ja Peeter Eylandt.

Panus rahvamajandusse

Tollane riik seadis vabatahtlikule

tuletõrjele lisaks kustutustööde

läbiviimisele ning sportliku aktiivsuse

ülalhoidmisele ka ülesande

anda panus rahvamajanduse

arengule. Kõikide tollaste rajoonide

tuletõrjeühingud olid selleks

otstarbeks juurde loonud ka majandusüksused.

Rapla ühingu

majandustegevus koosnes viiest

valdkonnast: korstnapühkimine,

tuletõrjevahendite valmistamine,

piksekaitsetööde teostamine, tulekahjusignalisatsioonide

hooldamine

ning vahtkustutite laadimine.

Nii nagu arvatavasti mujalgi, raporteeriti

siinkandis plaanide jõudsast

ületamisest – 1982. aasta kokkuvõte

märgib, et korstnapühkimise

plaan täideti 113,3-protsendiliselt,

tuletõrjevahendite tootmise plaan

lausa 120-protsendiliselt. Poliitiliselt

korrektne oli siiski alati ka kitsaskohti

välja tuua ja Raplamaal oli selleks

kustutite täitmine: „Vahtkustutite

laadimisel kummitab veel materjali

nappus, ja kui on materjali, siis

on jälle kliendid kadunud. Kustutid

tuuakse meile laadida ja siia nad ka

jäetakse ...”

Väljaõpe

Paralleelselt vabatahtliku tuletõrjega

tegutses rajoonis ka Tuletõrjevalitsus,

millel lasus lisaks järelevalvefunktsioonile

ka kohustus viia ellu

väljaõpet vabatahtlikule tuletõrjele.

Kõik õppused registreeriti vastavas

žurnaalis teemade kaupa. Ja tollasteks

teemadeks olid muuhulgas:

isikkoosseisu poliitkasvatustöö,

massihävitusrelvad ja nende toime,

olukorra hinnang, tuletõrje tegevus

vaenlase kallaletungi korral, garnisoni

tuletõrjetöötajate ülesanded sotsialistliku

võistluse käigus.

Lõpetuseks jääb vaid üle tõdeda

rõõmu, et omandatud oskusi järgmisel

kümnendivahetusel, hoolimata

selle turbulentsusest, vaja ei

läinud.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


48

ajalugu

ajalugu

49

20 aastat ühtset

päästeteenistust

Järvamaal

1. jaanuaril 2011 möödub 20 aastat esimese ühtse päästeteenistuse loomisest

Järvamaal. Teadaolevalt oli see ka esimene Eestis, kirjutab Henn Sokk.

Henn Sokk

Järva abimaavanem ja

maakonna erakorraliste

olukordade komisjoni

esimees 1989–1994

Uue sünniks on vaja mingit välist

tõuget, mis pühiks eemale

vana äraelanu ja lükkaks

tee lahti uuele. Nii hakkas Järvamaa

ühtse päästeteenistuse idee idanema

n-ö sajandi tulekahju ajal, nagu

nimetati 11. mail 1990. aastal Paide

kesklinnas 5 hoonet hävitanud ning

neli asutust tööruumideta ja ühe perekonna

korterita jätnud kahjutuld.

Kuna samal ajal oli maakonnas veel

rabapõleng, siis ilmnes päästejõudude

kasutamise koordineerimatus

eriti hästi. Lonkas side ning hilines

elektriliinide voolu alt vabastamine.

Küsimus ei olnud töötegijate saamatuses,

vaid käsuahela liigses kohmakuses.

See aga näitas tolleaegse

liialt killustatud süsteemi nõrkust ja

radikaalsete uuenduste vajadust. Õnnetusest

tekkinud šokk andis päästetöödega

seotud organisatsioonide

reorganiseerimise alustamiseks hea

võimaluse.

Samal ajal kui pritsimehed veel

voolikuid kokku kerisid, kogunesid

maakonnavalitsuse liikmed erakorralisele

koosolekule, kus teemaks edasilükkamatud

ülesanded Paide kesklinnas

toimunud kahjutule põhjuste

väljaselgitamisel ja tagajärgede likvideerimisel.

Arutelul nõustusid küll

kõik osavõtjad, et olemasolev süsteem

on kohmakas ja väheefektiivne,

kuid vastu võetud määrusse nõustuti

kirjutama ainult umbmäärane formuleering

„ ... maakonna tuletõrjeteenistus

vajab organisatsioonilist ümberkorraldamist

ja tema materiaalne

baas tugevdamist”. Maakonnavalitsuse

liikmete tagasihoidlikkusest tuleb

ka aru saada, sest maavanemat

koosolekul ei olnud.

Järvamaa Päästeameti

loomine

Välja käidud ideele – koondada maakonnas

päästetöödega tegelevad

asutused ühtse juhtimise alla ning

moodustada nende jaoks ühtne dispetšerteenistus

– keegi otse vastu ei

vaielnud, kuid ette hakkas veerema

juriidilisi takistusi. Kooskõlastuse

saamine ideele moodustada Järva

Maakonnavalitsuse Tsiviilkaitse

Staabi ja Järva Maakonna Riikliku Tuletõrje

Järelvalve Jaoskonna baasil

Järvamaa Päästeamet tolleaegselt

Vabariigi Tsiviilkaitse Staabi ülema

asetäitjalt Kalev Timbergilt ja Siseministeeriumi

Tuletõrjevalitsuse ülema

asetäitjalt Ants Munalt läks libedalt.

Sama ei saa öelda teiste nõutud

kooskõlastuste saamise kohta, aga

viie kuuga olid kõik vajalikud kooskõlastused

olemas ja 19. oktoobril

1990 võttis Järva Maakonnavolikogu

vastu otsuse moodustada alates 1.

jaanuarist 1991 Järvamaa Päästeamet.

Veel kuu aega sobiva juhi otsimiseks

ning 21. novembril 1990 kinnitas

maakonnavalitus Helmut Näksi

Järvamaa Päästeameti direktori kohale.

Direktori esimene tööpäev oli

1. detsembril 1990. Päästeameti põhikirja

kinnitamisega 19. detsembril

1990 oli kõik juriidilised probleemid

lahendatud.

Uue asutuse formeerimine algas

senise Järva Maakonnavalitsuse Tsiviilkaitse

Staabi ja Järva Maakonna

Riikliku Tuletõrjejärelvalve Jaoskonna

baasil. 1. märtsist 1991 allutati

Järvamaa Päästeametile ka endise

Viljandi Kutselise Tuletõrjemaleva

Türi Tuletõrjekomando. Kuni 1991.

aastani tegelesid maakonna komandod

ainult tuletõrjetööga, põhijõuks

olid vabatahtlikud tuletõrjeformeeringud.

1991. aastal kujundati Järvamaa

Päästeameti koosseisus Türi

Tuletõrjekomandost Türi Tuletõrje- ja

Päästekomando, kelle ülesandeks

sai ka muude päästetööde tegemine.

Päästeameti moodustamisega

olid kadunud paljud bürokraatlikud

takistused, kuid kaugeltki mitte kõik

kitsakohad. Edasiminekuks väärt

teadmisi andsid meile Henn Sokk,

Helmut Näks, Heino Aavasalu ja Harrivald

Reim, lisaks veel Rootsi Håbo

kommuuni, maakonna sõpruspiirkonna

ja Päästeteenistuse korraldatud

õppenädal 16.–20. märtsil 1992.

Siin saime kinnitust oma valitud tee

õigsuses ja mõtteid edasisteks sammudeks.

Saadud kogemusi kasutades

kaardistasime oma probleemid

ja koostasime Järvamaa päästeteenistuse

arengukava aastaiks 1993–

1995, millest sai lauajuhend kõigile

päästealaste küsimustega kokku

puutuvatele ametiisikutele. See oli

dokument, mis valmistas omavalitsusjuhte

ette järgmisteks sammudeks

maakonna ühtse päästeteenistuse

väljakujundamisel.

Juunis 1992 reorganiseeriti Paide

Vabatahtlik tuletõrjekomando

Türi Tuletõrje- ja Päästekomando

Paide vahtkonnaks koos sellest tuleva

funktsioonide laienemisega.

Päästeameti allüksused hakkasid

tulekustutustööde kõrval andma abi

ka olmeavariide, liiklusõnnetuste ja

gaasiavariide korral, hakati tegelema

vetelpääste ja demineerimistöödega.

Päästeameti isikkoosseis kasvas 55

töötajani. Olgugi et päästejõud olid

veel eri ametkondade vahel killustatud,

töötasid nad juba koordineeritult.

Aastaruanne näitab, et 376-st

kustutustöödele tehtud väljasõidust

tegid päästeteenistuse vahtkonnad

173 ja vabatahtlikud tuletõrjeüksused

203. Veekogudel päästeti 7 uppumisohtu

sattunut, demineerijad

likvideerisid 7 lõhkekeha ning kontrollisid

ühte pommiähvardust, abi

anti ka 24 liiklusõnnetusse sattunule

ja 5 olmeavarii korral.

Abi piiri tagant

1992. aastal hakkas ilmnema üha

süvenev kriis vabatahtlikus tuletõrjes.

Suurmajandite lagunemisega

jäid vabatahtlikud tuletõrjekomandod

ilma materiaalsest toetusest

ning töö takerdus. Tuletõrjealane

kaitse vähenes tunduvalt, tuli leida

uued toetajad. Õnneks olid vallad selleks

ajaks taastatud ning kõigi pilgud

pöördusid nüüdki nende poole. Juba

Carl Robert Jakobson ütles, et „vallavanemad

on inimesed, kelle peale

rahvas maal vaatab, kui neil midagi

abi või nõu tarvis läheb”. Alles jõudu

koguvad omavalitsused said päästjate

muredest aru ning püüdsid neid aidata,

nagu said, kaasates selleks ka

piiritagused sõprusvallad. Omavalitsused

hakkasid reformitavatelt suurmajanditelt

rentima või välja ostma

vabatahtlikele tuletõrjekomandodele

vajalikke tuletõrjeautosid ja garaaže.

Tulenevalt kohalike omavalitsuste

korralduse ja maakonnavalitsemise

seadusest anti 1. jaanuarist 1994

Türi Tuletõrje- ja Päästekomando Paide

Vahtkonna varad ja isikkoosseis

üle Paide linnale ning Türi Tuletõrje- ja

Päästekomando (välja arvatud Paide

Vahtkond) Türi linnale. Aastail 1993–

1995 toimus Paide ja Türi Tuletõrje- ja

Päästekomandos suur edasiminek –

meeskonnad varustati hädavajalike

tööriistade ning kaitsevahenditega.

Soome Hamina ja Karkkila sõpruskomandolt

saadi kingitusena kaks

kasutatud töökorras tuletõrjeautot

ning Rootsi Håbo sõpruskomandolt

humanitaarabi korras 80 komplekti

kasutatud lahinguriideid, häireside

raadiojaam Storno ning 15 raadiovastuvõtjat

Pageboy II. Lisaks andsid

piiritagused sõprusvallad komandodele

ka mõne auto. Komandodes viidi

sisse 2–3-meheline vahiteenistus.

Uus reform

Tuletõrje- ja Päästeseaduse vastuvõtmisega

1994. aastal algas

päästeteenistuse väljaarendamise

uus etapp. 1. jaanuarist moodustati

Järvamaa Päästeameti alla iseseisva

üksusena Häirekeskus (juhataja

Ludmilla Alliksaar) ning alustati ettevalmistustega

tuletõrje- ja päästeasutuste

loomiseks valdades. Kuid

1995. aastal hakkas selguma, et kõik

omavalitsused ei suuda oma väiksuse

tõttu endale tuletõrje- ja päästeasutust

luua. Tuli hakata mõtlema

koopereerumisele. Koos omavalitsustega

vajadusi ja võimalusi igakülgselt

kaaludes jõuti järeldusele, et

maakonna jaoks piisab neljast hästi

varustatud ja mehitatud komandost:

Põhja regioon – Aravete komando

(Aravete, Ambla ja Lehtse vald);

Ida regioon – Koeru komando

(Koeru, Järva-Jaani, Roosna-Alliku ja

Kareda vald);

Kesk regioon– Paide komando

(Paide linn, Paide, Väätsa, Koigi ja

Imavere vald);

Lõuna regioon– Türi komando

(Türi linn, Türi, Oisu ja Kabala vald).

Kui kesk- ja lõunaregiooni keskuses

oli depoo ja meeskond olemas,

siis Aravetel ja Koerus tuli alustada

nullist. Nobedamini läks see põhjaregioonis,

kus Albu, Ambla ja Lehtse

vallavolikogud tegid otsuse ühise

piirkondliku tuletõrje- ja päästeteenistuse

asutamiseks ning piirkondliku

omavalitsuste tuletõrje- ja päästekomisjoni

moodustamiseks 1994.

aasta novembris. Edasi läks kiiresti:

piirkonna ühise Aravete Tuletõrje- ja

Päästekomando asutamiskoosolek

toimus juba 9. detsembril, samas

määrati ka komandopealikuks Priit

Grünthal. Kiiresti koostati komando

põhikiri, mille vallavolikogud veel

detsembris kinnitasid, ja esitati see

maakonnavalitsusele registreerimiseks.

Aravete Tuletõrje- ja Päästekomando

registreeriti Järva Maakonna

ettevõtteregistris 13. jaanuaril 1995.

Idaregioonis toimus sama protsess

aasta hiljem. Siin sai komando esimeseks

pealikuks ja käimatõmbajaks

Arnold Palm (1995–2000).

Mõnevõrra teisem oli olukord

kesk- ja lõunaregioonis, kus meeskonnad

ja depood olid olemas. Siin

tuli asutada nende haldamiseks piirkonna

päästeasutus, moodustada

päästekomisjon ning kinnitada komandopealik.

Lõunaregiooni ühine

päästeasutus Türi Tuletõrje ja Päästekomando

asutati 1996. aasta jaanuaris,

siis moodustati ka piirkondlik

omavalitsuste tuletõrje- ja päästekomisjon

ning kinnitati komandopealikuks

Heino Aavasalu. Keskregioonis

tehti seda sama aasta aprillis, kui

asutati regiooni ühine päästeasutus

– Paide Tuletõrje ja Päästekomando

–, moodustati piirkondlik omavalitsuste

tuletõrje- ja päästekomisjon

ning kinnitati komandopealikuks

Harrivald Reim.

Aastatel 1996–1997 toimus

piirkondade päästekomandode

ülesehitamine. Aravete ja Koeru komando

depoohoone renoveerimine,

meeskonna komplekteerimine ning

komando varustamine vajalike tööriistade-

ja vahenditega. 1. oktoobrist

1996 käivitati ööpäevane valveteenistus

Aravete ning 1997. aasta lõpus

Koeru tugikomandos.

Samal ajal aga selgus, et omavalitsuste

tuletõrje- ja päästeala

korraldamine ei ole enamikus maakondades

realiseerunud nii nagu loodeti.

Seoses sellega muudeti seadust

– tuletõrje- ja päästetööde riiklik kohustus

anti maavalitsuse hallatavale

päästeasutusele, seadus aga nimetati

ümber Päästeseaduseks.

Järgmised ümberkorraldused

Järva maavanema korraldusega 8.

septembrist 1997 korraldati Järvamaa

Päästeamet ümber maavalitsuse

hallatavaks riigiasutuseks

– Järvamaa Päästeenistus, mille

koosseisu lülitati omavalitsuste piirkondlikud

päästeasutused. Senised

omavalitsuse tuletõrje- ja päästekomandod

reorganiseeriti vastavalt

Paide keskomandoks ning Aravete,

Koeru ja Türi tugikomandoks. 1998.

aastal saadi ka uus päästeauto TLF-

2700 Kärmas Katariina. Ehitati välja

oma ülekandejaam Paide Vallitorni

ning komandod varustati raadiojaamadega

Motorola. Suur abi side korraldamisel

oli Rootsi Håbo Päästeteenistuse

annetatud kuuest häireside

raadiojaamast Storno, Ericsson ja

Sonab koos 58 raadiovastuvõtjaga

Pageboy II ning Baltcomi peileritest.

Vabariigi valitsuse 2004. aasta

10. novembri korraldusega korraldati

senine Järva Maavalitsuse hallatav

riigiasutus Järvamaa Päästeteenistus

alates 1. jaanuarist 2005 ümber

Päästeameti kohalikuks päästeasutuseks

Järvamaa Päästeteenistus,

mis omakorda reorganiseeriti 1.

märtsist 2006 Lääne-Eesti Päästekeskuse

Järvamaa päästeosakonnaks.

Järva maakonna päästeala on

olnud heades kätes, meil on olnud

teotahtelised juhid ja eeskujulikud

päästjad. Selle kõige iseloomustamiseks

sobivad hästi kunagi meie

päästjate tegevust jälginud ja päästeteenistust

üles ehitada aidanud

Rootsi Håbo Päästeteenistuse juhi

Boo Zanderi öeldud sõnad: „Oleks neile

meestele anda meie tehnika, siis

alles näeks, milleks nad võimelised

on.” Maakonna päästeteenistuse 20.

aastapäeval on päästjate käsutuses

ka korralik tehnika ning nende peale

võib kindel olla mitte ainult täna, vaid

ka edaspidi.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


50

tuletõrjemuuseum

tuletõrjemuuseum

51

Milline peaks olema kaasaegne

tuletõrjemuuseum?

Turvalisusealane

ennetustöö on

selle muuseumi

lahutamatu osa

Kui muuseum

meeldib lastele,

meeldib see ka

meestele

Muuseum ei saa

tegutseda ainult

järeltulevate

põlvede jaoks

Loome

Euroopa

parima

tuletõrjemuuseumi

Siseministeerium ja Tallinna linnavalitsus kavatsevad asutada siseturvalisuse muuseumi baasil ühise

sihtasutuse Eesti Tuletõrjemuuseum ning arendada Tallinnas Raua 2 asuvas Päästeameti hoones välja

terviklik tuletõrje valdkonda käsitlev väljapanek.

Viola Murd

Päästeameti avalike

suhete büroo juhataja

Praegu tegutseb Siseministeeriumi

haldusalas siseturvalisuse

muuseum, kus on kavas

läbi viia inventuur ja anda seejärel

museaalid üle tuletõrjemuuseumile.

Praegu on siseturvalisuse muuseumi

käsutuses ruumid Tallinnas

Raua tänava hoones ja Sakus.

Raua tänava hoones hoitakse

väiksemaid museaale ning Sakus

tuletõrje- ja päästetehnikat. Kui

praegu on Päästeameti hoones

muuseumi ekspositsioon 72,3

ruutmeetril, siis tulevikus on kavas

arendada Siseministeeriumi

toel välja täiendavad näitusepinnad

hoone tornis ja keldris.

Eesti siseturvalisuse muuseumil

on arvele võetud 20884 museaali,

millest teaduslikult on

kirjeldatud umbes 12000. Muuseumil

on fotokartoteek ja negatiivide

kogu, raamatukogu 461

köitega, filmoteek 67 lühifilmiga,

fonoteek 44 lindiga, 84 köidet

tuletõrjeorganisatsioonide ja

Kuna 85 protsenti muuseumi kollektsioonist

kajastab Tallinna tuletõrje

arengut, on Siseministeeriumi hinnangul

mõttekas rajada sihtasutus

koostöös Tallinna linnavalitsusega.

Milline aga peaks olema üks

kaasaegne tuletõrjemuuseum,

seda uuris Viola Murd erinevatelt

asjatundjatelt

Raua tänava hoones hoitakse tuletõrjemuuseumi väiksemaid museaale. Lisainfot

muuseumi kohta vaata ka www.tuletorjemuuseum.ee. Foto: Reimo Raja.

asutuste kroonikaid ning 21 nimetust

teaduslikke abimaterjale.

Ajalooliste esemete kogus on

3042 eset, dokumentide kogus

6382 eset ja fotokogus 11460

eset.

Muuseumi koosseisunimestikus

on viis töötajat, kellest neli tegeleb

muuseumi sisuliste küsimustega.

Tänavu on muuseumis

käinud üle 5026 külastaja. Muuseumi

selle aasta eelarve on ligi

1,3 miljonit krooni.

Tallinnas tegutses tuletõrjemuuseum

aastakümneid Viru väljaku

ääres Vana-Viru 14 hoones, kuid

Päästeamet pidi muuseumi sealt

2006. aastal välja kolima, kuna

maja uus omanik ei pikendanud

ruumide rendilepingut.

Tõeliselt tore

tuletõrjemuuseum

on elamusmuuseum

Tiina Saksakulm

Eesti Tuletõrjemuuseumi direktor

Kõige olulisem küsimus on siiski

see, mida tullakse tuletõrjemuuseumisse

otsima. Kas midagi

interaktiivset, vaimukat ja elavat

või kadunud aja hõngu, mida kuskil

mujal enam ei ole? Ja kui mõlemat

korraga, siis kuidas seda ühendada

nii, et kumbki oma võlu ei kaotaks?

Tuletõrjemuuseum peab suutma

ajaga kaasas käia, kuid tegutsema

peab ette antud võimaluste piirides.

Muuseumi teevad huvitavaks

just esemed, mis on mõtestatud,

kontseptuaalselt esitatud. Esemed

võivad olla heaks katalüsaatoriks,

mille kaudu saab edasi anda tuletõrje

tähendust ja seda jätkuvalt Eesti kultuuriruumis

aktuaalsena hoida.

Tõeliselt tore tuletõrjemuuseum

on elamusmuuseum: mänguline ja

külalissõbralik. Seal on võimalus saada

tuleohutuse kohast esmainformatsiooni,

saab tundma õppida tulekustutusvahendeid

nende koopiate

vahendusel, saab ise helistada tuletõrjekellasid

ja -pasunaid jm. Saab

erinevate mängude kaudu teada tuleohutuse

ja tuletõrje ajaloo kohta.

Toredasse tuletõrjemuuseumisse

tahaks alati tagasi tulla nii kooli- või

lasteaiakaaslaste, sõprade kui ka perega,

nii Eesti kui ka väliskülalistest

tuletõrjehuvilised.

Muuseum peaks olema

kindlasti haaratud

ennetustöösse

Tuve Kärner

Järvamaa tuletõrjemuuseumi

eestvedaja, vabatahtlik päästja

Muuseum ei peaks asuma

Tallinnas. Muuseum peaks

viljelema mäluasutuse

kriteeriumide täitmise kõrval väga

atraktiivseid ja kaasaegseid muuseumitöö

vorme: olema klastris teiste

muuseumide ja paikkonna turismiettevõtetega,

näiteks kinomuuseumi

(filmid endisaegsest profülaktika- ja

agitatsioonitööst, tulekustutusest

jne), vanatehnikamuuseumi ning

teiste kultuuriasutusega.

Muuseum peaks olema kindlasti

haaratud ennetustöösse, parem

veel, kui selleks oleks kasutada

ennetustööauto koos kaasaegsete

vahenditega. Muuseumis peaks

olema võimalus praktiliselt tuld

kustutada või vähemalt voolikust

täpsuse peale vett lasta. Muuseumist

peaks olema võimalus

tellida vanades tuletõrjevormides

esinevat puhkpilliorkestrit, karaktertantsutruppi

ja näitemängu,

mis kõik peaksid teenima ennetustegevusi.

Muuseumi juures peaks

olema võimalus tööle rakendada

käsikustuteid, pumbata käsipritsi,

lüüa käima mootorpritsi ja sõita

kinnisel territooriumil sõiduõpetaja

juhendamisel vana tuletõrjeautoga.

Muuseumis peaks olema välja

kujunenud teenuste osutamise

ja omatulu teenimise pakett.

Marko Pomerants

siseminister

Tuletõrjemuuseum peaks olema

sisseastujale huvitav ja äge

paik. See on koht, kus talletatakse

tuletõrjepärandit, viiakse läbi

muuseumitunde lastele ja miks mitte

ka täiskasvanutele. Tuletõrjepärand

võib olla nii materiaalne – joatorust

redelini kui ka suuliste ja kirjalike mälestuste

kaudu talletatu.

See muuseum peaks olema

koostöövõrgustikus teiste tuletõrjepärandi

hoidjate ja uurijatega. Oma

kogudes ei pea tingimata omama

kõike, mis seondub sõnaga tuletõrje,

küll aga peaks see andma pärandist

hea ülevaate ja olema samas kompetentsuskeskuseks

mingis kitsamas

valdkonnas.

Muuseum peab olema nii hea, et

inimesed annavad ära piletiraha või

on nõus maksma muude teenuste

eest, nii et neil sellest hiljem kahju ei

ole. Hea, kui muuseum suudaks oma

egiidi all välja anda toimetisi või raamatuid.

Muuseum ei saa eeldada, et

kõik tulevad tema juurde. Ta läheb ise

kohale oma näituste ja programmidega,

kui midagi asjakohast on teoksil.

Mina arvan, et turvalisuse alane

ennetustöö on selle muuseumi lahutamatu

osa. Oma käega peab saama

asju katsuda ja saada sel moel kogemust.

Seda kõike peab saavutama

esialgu väikese raha ja vähese arvu

inimestega.

Ants Leemets

SA Virumaa Muuseumid juhataja

Lühike vastus kõlab – see, mida

palju külastatakse. Muuseumi

üks oluline eesmärk on propageerida

ja treenida inimesi käituma

nii, et tuleõnnetusi oleks vähem.

Teha tuleb seda aga nii, et muuseumi

külastamine oleks rõõmus sündmus

ja teadmised koguneksid tegevuste

käigus.

Lapsed on muuseumi esimesed

tarbijad. Neile tuleb asju rääkida

nende omas keeles ja teada, et laps

ei valeta ja kui tal on igav, näitab ta

seda kohe ka välja. Muuseas, kui

muuseum meeldib lastele, meeldib

see ka meestele. Naistega on vähe

keerulisem, aga nad tulevad alati

sinna, kus nende lastel on hea olla ja

midagi õppida.

Muuseumi ruumid tuleb jagada

kolmeks – alalised näitused, ajutised

näitused ja tegevusruumid. Selle

muuseumi puhul on eriti tähtis, et

tegevusruumid mahutaksid ära vähemalt

35 inimest ja seal oleks palju

tegevusi.

Mida peaks saama tuletõrjemuuseumis

teha? Riietuda tuletõrjujaks,

lasta mööda toru alla, tormata masinasse

ja „sõita” sündmuskohale. Ronida

redeliga, kustutada eri viisil tuld,

panna paika veeliin ja – vesi peale!

Loomulikult tuleb jagada teadmisi

ja lasta külastajatel erinevatel

viisidel oma teadmisi kontrollida.

Esemete, mälestuste ja tuletõrjeajaloo

kogumine on tähtis. Muuseumitegijad

peavad teadma, et tähtsaimad

ei ole esemed, vaid külastajad!

Marju Reismaa

Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste

osakonna muuseumide

nõunik

Kas on olemas universaalselt

kehtiv mõiste „hea muuseum”?

Ma arvan, et on. Hea

muuseum, ja seega ka üks tõeliselt

hea tuletõrjemuuseum, tekitab oma

külastajas ning ka ühiskonnas tervikuna

mingit positiivset muutust –

avaldab mõju. Inimene peaks pärast

muuseumikülastust olema näiteks

targem, parem, osavam, teadlikum,

rahulolevam, inspireeritum jne. Positiivse

muutuse sisu ei ole universaalne,

vaid varieerub, kuna sõltub

külastajate huvidest, taustast ja kogemustest,

mis on inimeseti erinev.

Muuseum ei tohiks segamini ajada

oma tegevusi (mida?) ja eesmärke

(miks?). Kogumine, säilitamine ja

tutvustamine on vahendid, mille abil

on võimalik saavutada püstitatud

eesmärke – s.t pidevalt peab püsima

silme ees, kelle jaoks muuseum

tegutseb. Ning see „kes” ei saa kindlasti

olla abstraktne „järeltulevad põlved”.

Kui me säilitaks ja kaitseks asju

kiivalt vaid nende jaoks, siis järgmine

põlvkond teeks seda omakorda järgmise

jaoks ja nii edasi – ehk lõpptulemusena

ei oleks muuseumist mitte

kellegi jaoks kasu ega rõõmu. Kui,

siis vaid muuseumitöötajate endi

jaoks ...

Kui ma püüaksin paigutada ennast

kuhugi sihtgruppi (nt üle 30-

aastane üksikkülastaja või sõpruskonnad)

ning mõelda, mis paneks

mind tuletõrjemuuseumi külastama,

siis mulle tundub, et eelkõige see,

kui sisu esitletakse mitmekesiselt:

tekst, pilt, heli, isetegemise/mõtlemise/mängimise/katsumise

võimalus.

Sander Muhu

tuletõrjeajaloo huviline

Praegune probleem on, et meil

on Siseturvalisuse muuseum,

mis tegutseb sisuliselt eraldiseisvalt

– laiapõhjaline koostöö päästekeskuste,

vabatahtlike, uurijate,

erakogude ja teiste mäluasutuste vahel

on praktiliselt olematu. Praegusel

ajal ei ole muuseumil selget kohta ja

funktsiooni päästevaldkonnas!

Kuidas jõuda hea tuletõrjemuuseumini?

Alustuseks on vaja nii Siseministeeriumi

kui ka Päästeameti poliitilist

tahet varjusurmas oleva tuletõrjemuuseumi

käima lükkamiseks. Tundub,

et sellega on lõpuks algust tehtud.

Muuseum peab olema kaasaegne,

mis tähendab, et muuseumi teenused

peavad vastama ühiskonna ootustele.

Igavate ja tolmuste vitriinmuuseumide

aeg on läbi! 21. sajandi muuseum

on teenusepakkuja, millele esitatavad

kvaliteedinõuded tulenevad pigem külastajatest

ja uurijatest (klientidest).

Külastajatele tuleb pakkuda elamusi,

olgu selleks näiteks võimalus voolikust

vett lasta, aja peale kustutusülikonda

selga panna, suitsusukeldumist

proovida vm. Ekspositsiooni muidugi

päris lõbustuspargiks muuta ei tohi.

Lugu, mida heas muuseumis külastajatele

jutustatakse, on sisult tõsine ja

professionaalne ning väliselt huvitav.

Muuseum peab olema nähtav nii linnaruumis

kui ka virtuaalses keskkonnas.

Ei tasu unustada, et muuseumi

ülesandeks ei ole ainult koguda ja eksponeerida,

vaid ka säilitada ja uurida.

Uurimistöö on tänases tuletõrjemuuseumis

täiesti tagaplaanile jäänud.

Eestis on sajanditepikkune tuletõrjetraditsioon

– äkki tuleks sihiks võtta

Euroopa ühe parima tuletõrjemuuseumi

loomine. Ei maksa sinisilmselt

ootama jääda, et ainult riik panustab

rahaliselt. Tuleb leida lahendus omafinantseeringu

suurendamiseks ja

eurofondide kaasamiseks.

*Sander Muhu on viimase kümne aasta

jooksul külastanud 14 tuletõrjemuuseumit

kaheksas erinevas riigis.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


52

sport

53

Parimate kutseoskustega päästjad on

Tallinna Nõmme päästekomandos

23. juulil Jõgeval lõppenud Eliitkomando 2010 võistlused võitsid Tallinna komandod. Esimeseks tulid Nõmme

komando päästjad, teiseks jäi Kesklinn ja kolmandaks Lilleküla päästekomando. Tallinna komandodest jäi

napilt maha Kuressaare komando.

Viola Murd

Päästeameti avalike suhete büroo

juhataja

Kutsemeisterlikkuse võistlus “Eliitkomando 2010

23/07/2010

Jõgeva

Kokku tuli Eliitkomando tiitlit

püüdma 13 päästekomandot

üle Eesti. Mõõtu võeti praktilistes

harjutustes, mis on päästetöötajate

igapäevase väljaõppe osa.

Kaasaegset päästetehnikat kasutades

mängiti läbi inimese päästmine

nii hoonetulekahjust kui ka liiklusavariist

ja kannatanu elustamine.

Proovile pandi ka päästjate erialased

teadmised ning roobadesse riietumise

kiirus.

Päästeameti päästetööde osakonna

juhtaja Kuno Tammearu sõnul

võib Eliitkomando võistluste põhjal

päästjate kutseoskuste taseme kõrgeks

hinnata. „Kõik osalenud komandod

said hästi hakkama ja ületasid

eelmiste aastate taset. Sellest võib

järeldada, et päästjad on erinevateks

sündmusteks hästi ette valmistatud

ja päästeteenus Eestis on väga hea,”

ütles Tammearu.

FOTOD

F1: Aja peale roobadesse riietumine.

Foto: Urmas Paejärv.

F2: Kannatanu päästmine liiklusõnnetusest.

Foto: Urmas Paejärv

F3: Kannatanute päästmine põlevast

autost. Foto: Kalle Allik

F4: Inimese päästmine tulekahjust.

Foto: Kalle Allik

F5. Hargnemine põhiautoga. Foto:

Kalle Allik

Koht Võistkond Riietumine Hargnemine hüdrauliliste vahenditega Teadmiste test Hargnemine põhiautoga

tulemus

1 NÕMME 07:45.5 07:13.2 02:57.8 09:14.2 0:27:10.7

2 KESKLINN 09:03.2 05:27.5 06:00.3 08:43.0 0:29:14.1

3 LILLEKÜLA 09:03.7 07:12.9 06:27.0 07:41.8 0:30:25.5

4 KURESSAARE 09:14.0 06:24.6 05:52.0 09:16.2 0:30:46.8

5 RAKVERE 10:43.6 06:12.0 07:52.9 10:12.1 0:35:00.6

6 VILJANDI 10:00.0 07:51.8 08:02.1 11:40.9 0:37:34.7

7 KUNDA 11:12.6 07:07.4 08:32.2 13:15.0 0:40:07.3

8 TARTU 11:47.3 06:50.9 08:13.7 13:25.2 0:40:17.1

9 HÄÄDEMEESTE 11:36.8 10:50.7 09:07.8 10:43.3 0:42:18.7

10 PÕLVA 10:28.4 06:58.1 10:57.0 14:31.0 0:42:54.4

11 KOERU 11:39.5 08:50.6 07:21.3 15:33.8 0:43:25.2

12 TÕRVA 13:15.5 09:52.5 08:06.3 13:54.2 0:45:08.4

13 SILLAMÄE 13:09.1 06:59.1 13:29.0 15:09.3 0:48:46.5

PRITSUMEES 2010

Individuaalsed tulemused

Tigutorn 14.09.2010

Jrk Võistleja Asutus I ALA II ALA I - II ala KOKKU III ALA I - III ala kokku IV ALA Võistluse KOHT Vanuse Koht

koguaeg -rühm vanuserühmas

aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht

3 Toomas Stroo Tartu PK 02:14,7 I 02:40,8 5 04:55,5 II 02:35,8 5 07:31,3 II 03:59,7 II 11:31,0 I 18-29 I

8 Janno Selter Lääne-Viru PO 02:20,2 III 02:50,0 6 05:10,2 6 02:42,4 7 07:52,6 5 04:29,3 7 12:21,9 6 18-29 II

10 Argo Pällo Rakvere 02:47,7 10 03:53,3 13 06:41,0 13 02:59,1 13 09:40,1 12 04:10,8 III 13:50,9 9 18-29 III

4 Viljar Kütt Viljandi PK 02:36,2 6 02:53,8 7 05:30,0 7 02:51,6 10 08:21,6 7 05:48,8 11 14:10,4 10 18-29 4

12 Ivar Lupp Valgamaa PO 02:51,8 12 03:12,6 12 06:04,4 10 02:52,3 12 08:56,7 10 05:23,7 9 14:20,4 11 18-29 5

1 Alor Kasepõld Valgamaa PO 03:01,0 13 03:03,5 9 06:04,5 11 02:45,4 8 12:27,6 15 06:23,1 13 15:13,0 13 18-29 6

11 Joonas Poom Põlva 02:36,7 7 04:31,2 14 07:07,9 14 04:14,6 15 11:22,5 14 06:58,7 15 18:21,2 15 18-29 7

5 Ivar Frantsuzov Päästeamet 02:14,9 II 02:16,8 I 04:31,7 I 02:18,1 I 06:49,8 I 05:09,7 8 11:59,5 III 30-39 I

13 Urmas Paejärv Päästeamet 02:31,2 5 02:38,8 4 05:10,0 5 02:52,0 11 08:02,0 6 04:14,7 4 12:16,7 4 30-39 II

14 Raigo Urbanik Lääne-Viru PO 02:48,9 11 02:55,1 8 05:44,0 9 02:46,0 9 08:30,0 8 03:51,0 I 12:21,0 5 30-39 III

6 Andrus Paunmaa Märjamaa PK 02:38,3 9 02:30,3 II 05:08,6 III 02:29,4 II 07:38,0 III 05:36,0 10 13:14,0 7 30-39 4

9 Margus Jahi Rakvere 02:23,7 4 03:12,4 11 05:36,1 8 03:24,4 14 09:00,5 11 04:23,6 6 13:24,1 8 30-39 5

2 Raivo Lammertson Põlva 03:06,7 14 03:12,3 10 06:19,0 12 02:32,2 III 08:51,2 9 05:53,4 12 14:44,6 12 30-39 6

15 Enno Kurvits Valgamaa PO 02:38,2 8 02:30,9 III 05:09,1 4 02:33,4 4 07:42,5 4 04:16,8 5 11:59,3 II 40-49 I

7 Knut Hanga Päästeamet 03:13,2 15 05:01,2 15 08:14,4 15 02:41,4 6 10:55,8 13 06:40,7 14 17:36,5 14 40-49 II

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Urmas Paejärv

54

sport

sport

55

Baltimaade tuletõrjespordi

meistrivõistlused võitsid

Läti tuletõrjesportlased

Juuli lõpus Rakveres toimunud 35. Baltimaade meistrivõistlused tuletõrjespordis

võitis üldarvestuses Läti võistkond. Meeste arvestuses saavutas esikoha Eesti

võistkond, mootorpumbast hargnemisel sündis uus Eesti rekord.

Leonid Fjodorov

Eesti võistkonna esindaja

29.–30. juulil peeti Eestis Rakvere

linnas 2010. aasta Baltimaade

meistrivõistlused tuletõrjespordis.

Niinimetatud Balti matš oli järjekorras

juba kolmekümne viies.

Ligi seitsekümend tuletõrjesportlast-päästetöötajat

kolmest riigist

võistlesid saja meetri takistusriba

läbimises, 4x100 meetri tuletõrjeteatejooksus,

hargnemises mootorpumbaga

ning konksredeliga ronimises

õppetorni.

Võistlustele elasid kaasa kõigi

kolme Balti riigi päästeametite peadirektorid

– Läti Tuletõrje- ja Päästeteenistuse

ülem kindral Ainars Pencis,

Leedu Tuletõrje- ja Päästeameti direktor

kolonel Remigius Baniulis ning

Eesti Päästeameti peadirektor Kalev

Timberg.

Eesti au kaitsesid võistlustel

kümme meeskonnaliiget (Virgo Nurgamaa,

Lauri Nurgamaa, Andro Oviir,

Margo Tammepõld, Mario Pajustik,

Ilmar Koppel, Marek Kaldmäe, Ragnar

Lai, Ülari Redi ja Oliver Nõmm).

Saja meetri takistusjooksus võttis

võidu Andro Oviir ajaga 16,30,

teise koha saavutas Justinas Gikas

Leedust ajaga 16,96 ja kolmas koht

läks samuti Eesti tuletõrjesportlasele

Lauri Nurgamaale (16,99). Mario

Pajustuk ajaga 17,14 oli viies, Margo

Tammepõld ajaga 17,46 üheksas,

Marek Kaldmäe ajaga 17,49 kümnes,

Ilmar Koppel ajaga 17,81 kaheteistkümnes,

Virgo Nurgamaa ajaga 18,42

kaheksateistkümnes ja Ragnar Lai

ajaga 18,61 kahekümnes.

Konksredeliga ronimisel õppetorni

neljandale korrusele sai esimese

koha Eesti sportlane Andro Oviir ajaga

14,26. Teine ja kolmas koht läksid Leedu

sportlastele, vastavalt Justinas Gikas

ajaga 14,31 teine ja Vladislav Rogozin

ajaga 14,58 kolmas. Ilmar Koppel

isikliku rekordiga 14,98 oli viies, Virgo

Nurgamaa ajaga 15,28 seitsmes,

Mario Pajustik ajaga 15,97 kümnes,

Marek Kaldmäe ajaga 16,88 seitmeteistkümnes,

Margo Tammepõld ajaga

17,22 kaheksateistkümnes,Ülari

Redi ajaga 17,79 kahekümnes ja Lauri

Nurgamaa ajaga 18,25 kahekümne

esimene.

Hargnemises mootorpumbast

said kuldmedali uue Eesti rekordiga

30,35 Eesti sportlased (Margo Tammepõld,

Ilmar Koppel, Lauri Nurgamaa,

Virgo Nurgamaa, Ragnar Lai,

Mario Pajustik ja Andro Oviir), teiseks

tulid ajaga 32,43 Leedu võistlejad ja

Läti koondis ajaga 32,74 tuli kolmandaks.

4x100 meetri teatejooksus võidutses

ajaga 58,9 jällegi Eesti nelik

(Andro Ovvir, Lauri Nurgamaa, Ilmar

Koppel, Margo Tammepõld), Leedu

nelik ajaga 01.02,09 jäi teiseks ja

Läti sportlased ajaga 01.06,37 kolmandaks.

Andro Oviir tuli neljakordseks

Baltimaade meistriks

Noortel lisandus alates sellest

aastast ka kõige noorem vanuseklass

13–14-aastased. Noorte võistkonda

vanuseklassis 13–14-aastased

kuulusid Ivan Rjabinov, Kaarel

Siimut ja Henri Vilmre, vanuseklassis

15–16-aastased esindasid Eestit

Timo Laks, Madis Koit, Gert Valdsalu

ja individuaalvõistleja Lembit Laks.

Vanemas vanuseklassis kuulusid

võistkonda Raul Juur, Elari Mäekivi ja

Juri Kommer.

100 meetri takistusriba läbimises

saavutasid vanemas vanuseklassis

esimese ja kolmanda koha leedukad

Arnold Tankovic ja Paulius Jankuskevicius,

tulemused vastavalt 18,20

ja 18,78; teiseks tuli Läti võistleja

Rihards Reizinsh ajaga 18,66. Raul

Juur ajaga 19,67 oli neljas, Elari Mäekivi

ajaga 19,83 kuues ja Jüri Kommer

ajaga 20,81 oli üheksas.

100 meetri takistusriba läbimises

keskmises vanuseklassis saavutasid

kaksikvõitu lätlased Elvis Vorps

ja Emils Tunnis, ajad vastavalt 18,08

ja 18,32; Lukas Tamusaitis Leedust

ajaga 18,33 tuli kolmandaks. Timo

Laks ajaga 18,79 oli kuues, Madis

Koit ajaga 18,81 seitsmes, Lembit

Laks ajaga 18,90 kaheksas ja Gert

Valdsalu ajaga 19,15 üheksas.

100 meetri takistusriba läbimises

nooremas vanuseklassis saavutasid

esimese ja kolmanda koha lätlased

Alvis Cakurs ja Aleksandr Milnikovs,

ajad vastavalt 18,57 ja 20,03; Jevgenij

Rogozin Leedust ajaga 19,26

tuli kolmandaks. Ivan Rjabinov ajaga

20,10 oli neljas, Kaarel Siimut ajaga

20,64 kuues ja Henri Vilmre ajaga

21,19 kaheksas.

Konksredeliga ronimises õppetorni

teisele korrusele (vanuseklass

13–14-aastased) saavutasid

kaksikvõitu lätlased Alvis Cakurs ja

Aleksandr Milnikovs, aegadega 7,37

ja 8,34. Kolmandale kohale tuli Leedu

sportlane Zygimantas Jurevicius

ajaga 8,39. Eesti sportlaste ajad ja

kohad: Henri Vilmre aeg 8,54 – kuues

koht, Kaarel Siimuti aeg 8,69 – kaheksas

koht ja Ivan Rjabinovi aeg 9,20

ning üheksas koht.

Konksredeliga ronimises õppetorni

teisele korrusele (vanuseklass

Eesti võistkond rivistusel.

100 meetri takistusriba läbimine.

Loomulikult ei puudunud võistluselt

ka leegid, paks suits ja tulekustutamine.

15–16-aastased) kuulus esikoht

Läti sportlasele Elvis Vorpsile ajaga

8,33. Esikolmikusse mahtusid

ka kaks Eesti noort (Gert Valdsalu

teine koht ajaga 08,37 ja Lembit

Laks kolmas koht ajaga 08,65).

Eesti noortest oli Madis Koit ajaga

08,68 neljas ja Timo Laks sama ajaga

viies.

Konksredeliga ronimises õppetorni

kolmandale korrusele (vanuseklass

17–18-aastased) saavutasid

kaksikvõidu Leedu sportlased Arnold

Tankovic ja Marius Juskauskas aegadega

12,7 ja 13,21. Nendele järgnesid

kaks Eesti sportlast Raul Juur

ja Jüri Kommer, ajad vastavalt 13,97

ja 14,01. Elari Mäekivi aeg oli 20,98 ja

koht kümnes.

4x100 meetri teatejooksus jäi

Eesti noorte nelik (Timo Laks, Gert

Valdsalu, Raul Juur ja Jüri Kommer)

0,04 sekundiga napilt alla võitjale

Läti nelikule, nende aeg 01.04,76.

Kolmandaks tuli Leedu nelik ajaga

01.05,57.

Hargnemises mootorpumbast

saavutas Läti noorte koondis ajaga

24,4 esikoha, Leedu noored olid teised

ajaga 27,4 ja Eesti noorte koondis

ajaga 32,52 jäi kolmandaks.

Meeste arvestuses saavutas Eesti

5 punktiga esimese koha, Leedu oli

7 punktiga teine ja Läti jäi 12 punktiga

kolmandaks. Noorte arvestuses

võitis Läti 4 punktiga, teine oli Leedu

9 punktiga ja kolmandaks jäi Eesti 11

punktiga.

Üldkokkuvõttes kogusid kõik

võistkonnad võrdselt 16 punkti ja

paremusjärjestuse pidi selgitama

meeste ja noorte mootorpumbast

hargnemises saavutatud aegade

summeerimine.

Parima tulemuse sai Läti, teiseks

tuli Leedu ja kolmandaks jäi Eesti.

Järgmised meistrivõistlused peetakse

tuleval aastal Leedus.

Eesti pritsumehed jäid tuletõrjespordi

maailmameistrivõistlustel üheksandaks

Kuuendad maailmameistrivõistlused tuletõrjespordis toimusid Ukrainas

Donetskis 25.–30. augustini 2010. Osalejaid oli 13 riigist.

Leonid Fjodorov

Võistkonna esindaja

Lisaks Eestile võtsid osa Venemaa,

Ukraina, Valgevene, Kasahhi, Läti,

Tšehhi, Slovakkia, Saksamaa, Ungari,

Aserbaidžaan, Usbekistan ja Bulgaaria.

Esindatud olid ka sellised riigid

nagu Türgi ja Lõuna-Korea. Tõsi, viimatinimetatud

osalesid küll vaatlejatena.

Eesti koondvõistkonda kuulusid

Andro Oviir, Mario Pajustik, Ilmar

Koppel, Margo Tammepõld, Marek

Kaldmäe, Virgo Nurgamaa, Lauri Nurgamaa

ja Ragnar Lai. Treener – Ülo

Laks.

Võistluste esimesel päeval võisteldi

konksredeliga ronimises õppetorni

IV korrusele. Pärast lõunat toimus

staadionil ka võistluste pidulik

avamine ja peeti konksredeliga harjutuse

poolfinaalid ja finaalid. Finaali

pääsesid kolm Venemaa sportlast ja

üks Valgevene sportlane.

Maailmameistritiitli ajaga 13.47

võitis A. Volkov Venemaalt, teiseks

tuli V. Sidorenko Valgevenest ajaga

14.00 ja kolmandaks, ajaga 14.87, R.

Hubezov jällegi Venemaaltt.

Parim Eesti võistleja Andro Oviir

tuli 41. kohale ajaga 15.32. Margo

Tammepõld 46. koha (aeg 15.49),

Lauri Nurgamaa 47. koha (aeg

15.52), Virgo Nurgamaa 48. koha

(aeg 15.53), Ilmar Koppel 53. koha

(aeg 15.81), Mario Pajustik 66.

koha (aeg 16.53), Margus Kaldmäe

90. koha (aeg 17.65) ja Ragnar Lai

96. koha (aeg 18.70). Võistkondlikult

oldi vaatamata ebaõnnestumistele

igati korralikul 6. kohal

Teisel võistluspäeval oli kavas

100 meetri takistusriba läbimine ning

4x100 meetri teatejooks. 100 meetri

takistusriba – finaalis kolm Valgevene

sportlast ja üks Ukraina esindaja.

Kolmikvõidu saavutasid Valgevene

sportlased. Tulemusega 19.12 võitis

N. Vassiltsenko, teiseks tuli V. Steltsenja

ja kolmandaks V. Sidorenko.

Eesti parim Lauri Nurgamaa oli

ajaga 16.87 kahekümne üheksas.

Teiste Eesti sportlaste tulemused ja

kohad: Margo Tammepõld – 36. koht

ajaga 17.33; Ilmar Koppel – 40. koht

ajaga 17.47; Mario Pajustik – 51.

koht ajaga 17.67; Virgo Nurgamaa –

54. koht ajaga 17.70; Marek Kaldmäe

– 59. koht ajaga 17.94 ja Andro Oviir –

87. koht ajaga 19.61. Ragnar Lai katkestas.

Meie eeldatavatel tugevamatel

ebaõnnestusid mõlemad katsed.

Nii Ilmar Koppelilt kui ka Andro Oviirilt

eeldasime aega 16 sekundi sisse.

Võistkondlikult tuli Eesti 7. kohale ja

pärast kahte ala olid meil kõik eeldused

kaitsta eelmise MM-i 5. kohta.

4x100 meetri teatejooksus tulid

maailmameistriks Ukraina sportlased

ajaga 54.44, teiseks jäi Venemaa

(54.51) ja kolmandaks Tšehhi

(54.78).

Eesti koondis (Andro Oviir, Lauri

Nurgamaa, Ilmar Koppel ja Margo

Tammepõld) saavutas ajaga 60.36

üheksanda koha. Kahjuks ebaõnnestus

3. etapp ja võimetekohane aeg jäi

saavutamata. Kokkuvõttes jäi Eesti

meeskond 9. kohale, kuigi õnnestumise

korral oleks tõenäoliselt ka seekord

olnud võimalik võtta 5. koht.

Kolmandal võistluspäeval oli kavas

hargnemine mootorpumbast.

Kuldmedalile tulid Slovakkia sportlased

ajaga 28.56, hõbemedalid võitsid

Ukraina võistlejad (29.00) ja pronksi

Tšehhi sportlased (30.56).

Eesti võistkonnal (Mario Pajustik,

Ilmar Koppel, Andro Oviir, Margo Tammepõld,

Ragnar Lai, Virgo Nurgamaa

ja Lauri Nurgamaa) hargnemine ebaõnnestus

ja nemad olid ajaga 39.49

alles kaheteistkümmnendad. Kahju

küll, aga mis parata, tehnikaspordis ei

lähe alati nii nagu loodetud. Samas oli

kõigile selge, et MM-medalid on reaalselt

võimalikud. Veidike õnne ja ...

Usun, et kõik osalenud teevad

omad järeldused ning et järgmisel aastal

suudame kindlasti paremini esineda

ja oma toetajaid rõõmustada.

VII MM-võistlused toimuvad

2011. aastal SAKSAMAAL

Tahame tänada oma sõpru ja toetajaid,

kelle abiga see võistlussõit

õnnestus: Scania, Rauplan, Keil M.A

OÜ, OÜ Lifa, Exan AS, AS Harju Elekter,

Antsla-Inno AS, Sanwood AS, Firinvest

OÜ, Tavern OÜ, jne

Lõplik riikide paremusjärjekord

Koht Riik Võistlusala Punkte

100 m konks 4x100 m MP

aeg * koht aeg * koht aeg koht aeg koht

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11

I Ukraina 96,23 2 82,75 3 54,44 1 29,00 2 8

II Csech Republic 98,80 3 87,55 4 54,78 3 30,56 3 13

III Belarus 93,65 1 82,62 2 58,08 6 32,87 5 14

4 Russia 99,96 4 80,79 1 54,51 2 35,72 10 17

5 Kazahstan 101,05 5 87,80 5 57,95 5 33,66 6 21

6 Slovakia 108,41 10 94,32 7 61,94 10 28,56 1 28

7 Uzbekistan 103,75 6 96,06 9 57,91 4 39,19 11 30

8 Latvia 106,2 9 95,75 8 60,04 7 34,98 8 32

9 Estonia 104,98 7 94,2 6 60,36 9 39,49 12 34

10 Bulgaaria 106,04 8 98,85 10 60,17 8 35,15 9 35

11 Germany 109,46 11 99,36 11 63,99 12 31,19 4 38

12 Ungari 124,77 13 114,79 13 70,91 13 33,97 7 46

13 Azerbaidžan 110,31 12 101,25 12 63,59 11 44,86 13 48

* Aeg 100 m ja konksus tähendab sportlaste kuue parima tulemuse summerimist.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


56

sport

sport

57

Kõrghoone kuningas 2010 on Denis

Danilkin Pirita komandost ja Pritsumees

2010 Toomas Stroo Tartu komandost

14. septembril Tartus Tigutornis toimunud trepijooksu võitis teist aastat järjest Denis Danilkin Pirita

päästekomandost. Parimaks võistkonnaks tunnistati Rakvere päästekomando. Pritsumees 2010 tiitli võitis

Toomas Stroo Tartu komandost, võistkondlikult olid parimad Valgamaa päästeosakonna mehed.

Evelin Uibokand

Lõuna-Eesti Päästekeskuse

avalike suhete büroo juhataja

Kõrghoone kuninga tiitli võitnud

Denis Danilkin tõusis ligi 17 kilogrammi

kaaluva päästetöötajavarustusega

Tigutorni 22. korrusele

ajaga 1 minut ja 59,6 sekundit.

Individuaalarvestuses jäi teiseks Siim

Rikolas Rakvere päästekomandost

(ajaga 2 minutit ja 7,4 sekundit) ning

kolmandaks Harpo Stroo Põhja-Eesti

Päästekeskusest (ajaga 2 minutit ja

9,9 sekundit).

Meeskondlikus arvestuses tunnistati

parimaks Rakvere komando

päästjad (Andres Laanemägi, Margus

Jahi, Taavi Aruvainu, Argo Pällo, Siim

Rikolas), teise koha sai eelmise aasta

võitja Tartu komando meeskond

ning kolmandaks tulid Valgamaa

päästeosakonna mehed.

Fotod: Rain Porss

Kõrghoone kuningajooks 2010

Individuaalsed tulemused

Tigutorn 14.09.10

Stardi Nimi Struktuuriüksus/ aeg Koht vanuse Koht

jrk asutus -grupp vanusegrupis

asutus

ÜLD

42 Denis Danilkin Pepk 01:59,6 I 20-29 I

81 Siim Rikolas Rakvere 02:07,4 II 20-29 II

83 Ivan Mjažin Pepk 02:14,4 4 20-29 III

3 Toomas Stroo Tartu PK 02:14,7 5 20-29 4

86 Mario Pajustik Võrumaa PO 02:15,9 8 20-29 5

56 Imre Tiitsaar Assaku PK 02:18,0 9 20-29 6

68 Gert Õismets PEPK 02:20,0 10 20-29 7

9 Janno Selter Lääne-Viru PO 02:20,2 11 20-29 8

79 Priit Viher Raplamaa PO 02:26,0 15 20-29 9

67 Tom Torn Kuressaare 02:30,6 20 20-29 10

70 Erko Kruusamägi Ida-Harju PO 02:30,8 21 20-29 11

19 Neeme-Rain Velleste Paide PK 02:33,4 23 20-29 12

4 Viljar Kütt Viljandi PK 02:36,2 26 20-29 13

12 Joonas Poom Põlva 02:36,7 28 20-29 14

29 Andres Laanemägi Rakvere 02:39,2 31 20-29 15

33 Taavi Riisenberg Tartu PK 02:42,0 33 20-29 16

43 Denis Stepanov Assaku PK 02:43,6 34 20-29 17

52 Erki Väljaots Lõuna kontor 02:46,2 37 20-29 18

18 Mihkel Pärn Ida-Harju PO 02:46,8 38 20-29 19

11 Argo Pällo Rakvere 02:47,7 41 20-29 20

84 Aleksandr Stepušin Pepk 02:50,8 45 20-29 21

13 Ivar Lupp Valgamaa 02:51,8 46 20-29 22

46 Aleksandr Keerd Tartu PK 02:51,8 47 20-29 23

82 Kaido Gurtovets Pepk 02:52,0 48 20-29 24

71 Kert Jurtom Lääne-Viru PO 02:52,6 49 20-29 25

65 Gert Krabbi Lõuna kontor 02:53,4 50 20-29 26

55 Taavi Aruvainu Rakvere 02:55,6 52 20-29 27

45 Heikki Laar Lääne-Viru PO 02:56,8 53 20-29 28

77 Silver Altmäe PEPK 02:57,0 54 20-29 29

1 Alor Kasepõld Valgamaa 03:01,0 57 20-29 30

17 Artjom Urbanik Assaku PK 03:01,3 61 20-29 31

57 Marko Tambur Ida-Harju PO 03:06,2 65 20-29 32

32 Jürgen Puistaja Kanal 2 04:21,4 85 20-29 33

59 Harpo Stroo PEPK 02:09,9 III 30-39 I

5 Ivar Frantsuzov Päästeamet 02:14,9 6 30-39 II

38 Aivar Post DEM 02:15,7 7 30-39 III

37 Kaido Korkma Loksa PK 02:23,1 12 30-39 4

10 Margus Jahi Rakvere 02:23,7 13 30-39 5

20 Ingmar Markov Tartu PK 02:25,9 14 30-39 6

24 Rain Gussev Loksa PK 02:28,2 17 30-39 7

35 Tõnu Mardla Viljandi PK 02:28,2 18 30-39 8

85 Silver Sarri Pepk 02:30,2 19 30-39 9

14 Urmas Paejärv Päästeamet 02:31,2 22 30-39 10

74 Raini Tammann Viljandi PK 02:36,2 27 30-39 11

7 Andrus Paunmaa Märjamaa PK 02:38,3 30 30-39 12

28 Jüri Saar Kuressaare 02:40,5 32 30-39 13

66 Einar Klaas Raplamaa PO 02:46,1 36 30-39 14

15 Raigo Urbanik Lääne-Viru PO 02:48,9 42 30-39 15

69 Dmitri Artjomov Assaku PK 02:57,7 55 30-39 16

80 Janek Reinaru Kuressaare 03:02,0 62 30-39 17

72 Joel Siim Tartu PK 03:04,4 63 30-39 18

78 Marek Kiik Lõuna kontor 03:04,5 64 30-39 19

2 Raivo Lammertson Põlva 03:06,7 66 30-39 20

27 Raul Aarma Raplamaa PO 03:06,7 67 30-39 21

58 Janar Moorits Lääne-Viru PO 03:09,0 68 30-39 22

48 Kaido Voor LõEPK MB 03:18,5 74 30-39 23

39 Arvi Uustalu Lõuna kontor 03:39,9 77 30-39 24

34 Maarius Suviste ajakirjanik 03:40,7 78 30-39 25

73 Raivo Mets Valgamaa 02:27,9 16 40-49 I

47 Leho Laidver Antsla 02:34,1 24 40-49 II

60 Elmo Peterson Valgamaa 02:35,0 25 40-49 III

16 Enno Kurvits Valgamaa 02:38,2 29 40-49 4

76 Tarmo Padar Loksa PK 02:45,9 35 40-49 5

40 Andrus Ostrov Raplamaa PO 02:46,8 39 40-49 6

26 Mati Käo Lõuna kontor 02:50,5 43 40-49 7

61 Toomas Salumäe Viljandi PK 02:50,5 44 40-49 8

44 Ermo Veelaid Ida-Harju PO 02:53,5 51 40-49 9

53 Tõnu Leinmets Raplamaa PO 02:59,9 56 40-49 10

25 Kalev Mõttus Paide PK 03:01,0 58 40-49 11

31 Arne Pihkva Ida-Harju PO 03:01,1 59 40-49 12

50 Teet Kallaste Loksa PK 03:01,1 60 40-49 13

8 Knut Hanga Päästeamet 03:13,2 69 40-49 14

22 Margus Ibis Viljandi PK 03:17,5 73 40-49 15

41 Veiki Nuut Kuressaare 03:45,5 80 40-49 16

54 Allar Anderson Kuressaare 03:50,2 81 40-49 17

21 Jüri Soovik Viljandimaa PO 02:47,3 40 50-... I

63 Vjatseslav Pronko Loksa PK 03:16,9 72 50-... II

87 Avo Vahtre Raplamaa ind 04:10,0 84 50-... III

49 Dagi Dorbek Naiskond 03:14,4 70 naised I

51 Tagne Tähe Päästeamet 03:16,0 71 naised II

30 Anneli Ambel PEPK TOB 03:27,1 75 naised III

23 Kady Danilas Naiskond 03:33,3 76 naised 4

6 Anu Välba ETV 03:41,2 79 naised 5

62 Sirle Matt Naiskond 04:02,7 82 naised 6

36 Marina Platonova Naiskond 04:07,6 83 naised 7

64 Katrin Rüütel Päästeamet 04:39,2 86 naised 8

75 Kiira Udu Naiskond 04:39,8 87 naised 9

Võistkondlikud tulemused

Võistkond Aeg Koht

13 Rakvere PK 12:53,6 I

4 Tartu PK 13:18,8 II

5 Valgamaa 13:33,9 III

6 Viljandi PK 13:48,6 4

8 Loksa PK 13:55,2 5

11 Raplamaa PO 14:05,5 6

3 Lääne-Viru PO 14:07,5 7

2 Ida-Harju PO 14:18,4 8

10 LõEPK juhtkond 15:14,5 9

12 Kuressaare 15:48,8 10

9 Päästeamet 15:54,5 11

7 Naiskond 19:37,8 12

Kõrghoone kuninga tiitlit püüdis

ka üheksa naist, neist parim oli Dagi

Dorbek Põhja-Eesti Päästekeskusest

ajaga 3 minutit ja 14,4 sekundit. Teiseks

jäi Tagne Tähe Päästeametist

ajaga 3 minutit ja 16,0 sekundit ning

kolmandaks Anneli Ambel Põhja-Eesti

Päästekeskusest ajaga 3 minutit

27,1 sekundit.

11. aastat korraldatud kõrghoone

kuninga jooksust võtsid osa rekordilised

87 võistlejat.

Samas toimus võistlus Pritsumees

2010, kus päästjad võtsid tiitli

nimel mõõtu takistusriba läbimisel

ning veepääste ja voolikute harjutuses,

arvesse läks ka trepijooksu

tulemus. Võitjaks osutus Toomas

Stroo Tartu päästekomandost, võistkondlikult

oli parim Valgamaa päästeosakonna

meeskond (Ivar Lupp,

Alor Kasepõld, Enno Kurvits).

Teist aastat järjest krooniti kõrghoone kuningaks

Denis Danilkin Pirita päästekomandost.

2008. aastal Pritsumehe tiitli koju viinud Ivar Frantsuzov

Päästeametist pärast trepijooksu jõudu kogumas.

Pritsumees 2010 – Toomas Stroo Tartu komandost.

Teleajakirjanikest tulid end trepijooksus proovile

panema Anu Välba ETV saatest „Ringvaade”

PRITSUMEES 2010

Individuaalsed tulemused

Tigutorn 14.09.2010

Jrk Võistleja Asutus I ALA II ALA I - II ala KOKKU III ALA I - III ala kokku IV ALA Võistluse KOHT Vanuse Koht

koguaeg -rühm vanuserühmas

aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht

3 Toomas Stroo Tartu PK 02:14,7 I 02:40,8 5 04:55,5 II 02:35,8 5 07:31,3 II 03:59,7 II 11:31,0 I 18-29 I

8 Janno Selter Lääne-Viru PO 02:20,2 III 02:50,0 6 05:10,2 6 02:42,4 7 07:52,6 5 04:29,3 7 12:21,9 6 18-29 II

10 Argo Pällo Rakvere 02:47,7 10 03:53,3 13 06:41,0 13 02:59,1 13 09:40,1 12 04:10,8 III 13:50,9 9 18-29 III

4 Viljar Kütt Viljandi PK 02:36,2 6 02:53,8 7 05:30,0 7 02:51,6 10 08:21,6 7 05:48,8 11 14:10,4 10 18-29 4

12 Ivar Lupp Valgamaa PO 02:51,8 12 03:12,6 12 06:04,4 10 02:52,3 12 08:56,7 10 05:23,7 9 14:20,4 11 18-29 5

1 Alor Kasepõld Valgamaa PO 03:01,0 13 03:03,5 9 06:04,5 11 02:45,4 8 12:27,6 15 06:23,1 13 15:13,0 13 18-29 6

11 Joonas Poom Põlva 02:36,7 7 04:31,2 14 07:07,9 14 04:14,6 15 11:22,5 14 06:58,7 15 18:21,2 15 18-29 7

5 Ivar Frantsuzov Päästeamet 02:14,9 II 02:16,8 I 04:31,7 I 02:18,1 I 06:49,8 I 05:09,7 8 11:59,5 III 30-39 I

13 Urmas Paejärv Päästeamet 02:31,2 5 02:38,8 4 05:10,0 5 02:52,0 11 08:02,0 6 04:14,7 4 12:16,7 4 30-39 II

14 Raigo Urbanik Lääne-Viru PO 02:48,9 11 02:55,1 8 05:44,0 9 02:46,0 9 08:30,0 8 03:51,0 I 12:21,0 5 30-39 III

6 Andrus Paunmaa Märjamaa PK 02:38,3 9 02:30,3 II 05:08,6 III 02:29,4 II 07:38,0 III 05:36,0 10 13:14,0 7 30-39 4

9 Margus Jahi Rakvere 02:23,7 4 03:12,4 11 05:36,1 8 03:24,4 14 09:00,5 11 04:23,6 6 13:24,1 8 30-39 5

2 Raivo Lammertson Põlva 03:06,7 14 03:12,3 10 06:19,0 12 02:32,2 III 08:51,2 9 05:53,4 12 14:44,6 12 30-39 6

15 Enno Kurvits Valgamaa PO 02:38,2 8 02:30,9 III 05:09,1 4 02:33,4 4 07:42,5 4 04:16,8 5 11:59,3 II 40-49 I

7 Knut Hanga Päästeamet 03:13,2 15 05:01,2 15 08:14,4 15 02:41,4 6 10:55,8 13 06:40,7 14 17:36,5 14 40-49 II

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


58

sport

vabatahtlikud

59

Soomlased tegid esmatutvust

tuletõrjespordiga

11. septembril 2010 toimusid Tamperes, esimesed Soome meistrivõistlused tuletõrjespordis,

ainsaks alaks konksredeliga ronimine õppetorni neljandale korrusele.

Peeter Eylandt

Päästeameti päästetööde

osakonna peaspetsialist

Et mõista, kuidas ja miks alles

nüüd selleni jõuti, tuleb ajas

veidike tagasi minna.

2001. aastal toimusid Kuopios,

CTIF-i egiidi all ülemaailmsed tuletõrjujate

mängud (CTIF – International

Technical Committee for the

Prevention and Extinction of Fire

– Rahvusvaheline tulekahjude ennetamise

ja kustutamise tehniline

komitee). Osa võtmas olid 32 riigi

esindused. Mängude ühe osana oli

kavas ka mõõduvõtmine tuletõrjespordis.

Tookord võisteldi 100 meetri

takistusriba läbimises, 4x100 meetri

tuletõrje teatejooksus, mootorpumbaga

tuletõrjehargnemises ja

konksredeliga ronimises õppetorni

neljandale korrusele – kõik rahvusvaheliste

võistluste alad. Paraku

mängude võõrustajamaa võistlejad

ise tuletõrjespordi aladel kaasa ei

löönud, küll olid aga esindatud Eesti

pritsumehed.

Eestlased appi

Mõte sellest, et ühel päeval suudavad

ka soomlased tuletõrjespordis

oma esinduse välja panna, jäi aga

pikkadeks aastateks kohalike asjameeste

pähe idanema. Käesoleva

aasta augustis võetigi siinse loo autoriga

ühendust ja tehti ettepanek

tulla kohale ning olla nõu ja jõuga

abiks tuletõrjespordivõistluste korraldamisel

ja kohalike meeste treenimisel.

Omaaegne Eesti Vabariigi

Tuletõrjevalitsuse peadirektor Ants

Muna helistas ja teatas, et Soome

vabatahtlikud (SPEK –Suomen Pelastusalan

Keskusjärjesto) eesotsas

juhataja Petri Jaatineniga soovivad

korraldada tuletõrjespordivõistlused

konksredeliga ronimises.

Ettepanek oli igati tõsiseltvõetav.

Et kõik vajalik kiiremini selgeks

saaks, palusin kaasa ka Eesti koond-

Soome vabatahtlikud päästjad eesotsas Petri Jaatineniga (fotol) kutsusid

eestlased appi, et korraldada tuletõrjespordivõistlused konksredeliga ronimises.

võistkonna liikme Ilmar Koppeli. Meie

omavaheline kokkulepe oli lihtne:

mina seletan, sina näitad ette.

Tampere Messikeskusesse oli

püstitatud ajutine õppetorn, asjast

huvitatud pritsumehed olid samuti

olemas, puudusid ainult võistlusredelid.

Mure vajas lahendamist. Organiseerisime

naabritele puuduvad redelid,

s.t võtsime need Eestist kaasa,

ja olimegi mõni päev enne võistluste

algust Tamperes kohal.

Petri Jaatinen teejuhiks kaasas,

suundusime messikeskusesse

võistluspaigaga tutvuma. Torn oli kenasti

valmis ehitatud ja ilutses näitusehalli

nurgas. Aga mis kohe silma

torkas, oli turvapadja ja turvavõrgu

puudumine ning veel mõni teinegi

väiksem puudus. Turvapadi on torni

ees olev neli meetrit pikk ja meeter

sügav liiva-saepuruseguga täidetud

kast võimaliku kukkumise pehmendamiseks.

Turvavõrk on samal eesmärgil

torni esimese akna kõrgusel

asetsev püüdevõrk. Umbes taolist

kasutatakse tsirkuses kupli all tegutsevate

artistide turvamiseks ja

eks seda need konksumehedki ju

tegelikult ongi.

Fotod: Peeter Eylandt

Seega kulus esimene päev mõõtmiste

ja pisivigade parandamiseks,

abiks Petzli (firma, mis reklaamis

messil mitmesugust turvavarustust,

sh nööripäästevarustust) esindajad

Ari, Esa ja Pasi. Kuna torn vajas veel

kõpitsemist, siis sel päeval sportlasi

meie juurde ei toodudki.

„Joo, niin helppo sie on”

Uue päeva hommikul saabusid kohale

ka tulevased võistlejad. Esialgu olid

mehed küll veidi ujedad ja kohmetud,

aga sellest polnud lugu. Kiire tutvumistseremoonia

järel tuligi meestel

alustada soojendusharjutustega.

Järk-järgult tutvustasime algajatele

võistlejatele torni ronimise tehnilisi

nippe ning selgitasime redeli mõõte

ja otstarvet. Nagu eespool mainitud,

asus torn messihallis sees ning kõik

külastajad said vabalt meie tegemisi

vaadata, pildistada ja filmida.

Omaette vaatamisväärsus oli

muidugi meie Ilmar. Algajate ja meistri

võimete vahe tornis oli mäekõrgune.

Kui uute harjutajate esimesed

ronimised seinal olid umbes minuti

piires, siis Ilmar tegi sama harjutuse

10-11 sekundiga. Ehk ühed ronisid

ja teine jooksis. „Joo, niin helppo sie

on,” kohmasid soome poisid pead

raputades, silmis veendumus, et sellist

taset nemad niipea ei saavuta.

Ometi jagus soomlastel harjutamislusti,

nii et esimene treeningpäev

venis lausa õhtusse.

Järgmisel hommikul oli tornis

juba rohkem treenijaid ja töö käis

jällegi õhtutundideni välja. Ehkki ees

oli võistlus, paluti meid veel võistluspäeva

hommikulgi võimalikult vara

kohal olla. Ja treenida tahtjaid jagus.

Jälgiti silmanurgast Ilmari sooritusi

ja pusiti eht põhjamaise jonnakusega

oma tehnikaelementide kallal.

Ja start!

Viimaks oligi aeg alustada Soome

esimesi meistrivõistlusi tuletõrjespordis.

Kuna Tamperes oli tegemist

turvateemalise messiga ning vastvalminud

torni ehituses oli väikesi

puudusi, siis koostasime Petri Jaatineniga

kiiresti nn SPEK-i reeglid.

Esimesed võistlejad võtsid stardijoonel

kohad sisse. Olgu märgitud, et

stardis oli ka naissoo esindaja Mari

Heikkilä ja 69-aastane veteran Mauno

Peltokoski.

Võistlus köitis paljude messikülastajate

tähelepanu ning kõiki

võistlejaid toetasid pealtvaatajad

ergutushüüete ja aplausiga. Võistluste

lõpus tegi ka meie Ilmar Koppel

oma sooritused, mis jätsid publikule

sügava mulje. Paljud ajakirjanikud

soovisid Ilmarilt intervjuud. Lõpetuseks

korraldasime ka väikese nn

maavõistluse Suomi-Viro, kus Soomet

esindas värske Soome meister

Hilkka Horelli ja Eestit muidugi Ilmar

Koppel. Ettearvatult asus Eesti esimese

mõõduvõtmise tulemusena

maavõistlust 1:0 juhtima.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et

põhjanaabrite juhatamisel tuletõrjespordi

juurde on nüüd algus tehtud.

Tegijatele ja korraldajatele uus

spordiala meeldis ja loodetavasti

kohtume juba varsti järgmises treeninglaagris.

Priitahtlike foorum Iisakus

12. juunil kogunesid priitahtlikud pritsimehed iga-aastasele foorumile. Seekord oli mõtete vahetamiseks

valitud Iisaku nimeline koht Ida-Virumaal.

Reimo Raja

peatoimetaja

Foorumil selgitati muudatusi vabatahtlike

rahastamisregulatsioonides,

uut päästeseadust

ning priitahtlikele esitatavaid kvaliteedinõudeid.

Toimus ka jaanuaris

asutatud Eesti Priitahtliku Päästeliidu

esimene üldkoosolek ja valiti selle

uus juhatus.

„Lähiaastatel vabatahtliku päästevaldkonna

arengut kujundav Päästeliit

loodi selleks, et ühendada ja

aidata kõiki Eesti päästeala priitahtlikke,”

selgitab Killandi. „Tänaseks

esindab Päästeliit pea tuhandet

vabatahtlikku ja neid lisandub pidevalt,”

lisab ta. Aasta priitahtlikuks

valiti Jüri Kaljurand Kolga vabatahtlikust

seltsist (loe ka lk 14-15). Loomulikult

ei puudunud foorumilt traditsiooniline

vanatehnika rongkäik

ja simman.

Järgmise aasta priitahtlike foorumi

korraldavad Rõuge vabatahtlikud,

kellele Raikküla, Vahastu, Lokuta

ja Laukna vabatahtlikud tegid

järgmise üleskutse: „Meie, Kärajate

võõrustajad, Kuimetsa pruudi valvurid,

Mahtras sõja pidanud ja Velisel

esimese vaba riigi välja kuulutanud

metsaveere rahvas Raplamaalt, kes

me oma energia, mõistuse, lugematud

unetud ööd, pingelised päevad

ja näruse palga oleme matnud vene

mootorpritsi MP-800 hingeelu uurimiseks

nõnda, et teise küla tüdrukute

une valvamiseks enam üldse aega

pole jagunud, ei saa mitte enam

kauem vaiki olla ja sellist ebaõiglust

taluda, et mägi-Eestis Rõuge kandis

kuulu järgi mingisugune oinas kogu

veepumpamise priitahtlikult enese

peale võtnud on ja sel moel sealsed

mehed terve oma aja kenasti puhta

antsuhtiga ringi saavad käia ning

naabripreili juures ennetamise töö

tarvis hommikuni küünalt saavad

valvata.

Et täna pole mihklipäev, ei ole me

vere peal väljas, vaid kõigest õigust

taga nõudmas, et mägi-Eesti saaks

tundma lame-Eesti vintsutusi veepumpamisel.

Selle kinnitamiseks

viskame kinda Rõuge meestele, et

nood tolle maast võtaksid, sügistalvega

enesele mp-800 hangiksid,

kevadel treeniksid ja järgmisel foorumil

oma ladusa esitlusega tervele

Eestimaale tõestaksid, et nad muul

ajal prii veepumpamist ikka väärt on.

Samakätt anname oma mehesõna,

et Raplamaa selsamal tõestamise

tunnil oma esindusega sealsamas

kõrval pingutamas on.

Raikküla, Vahastu, Lokuta ja

Laukna vabatahtliku tuletõrje nimel

Raul Aarma

Raivo Murumägi

Eno Hermann

Veiko Ülejõe”

Sahin

Kuuldavasti olla õhtusel simmanil

päästetööde osakonna meestelt

välja kaubeldud kutsemeisterlikkuse

võistluste korraldamine vabatahtlikele.

Kutselised päästjad

võtavad igal aastal mõõtu Eliitkomando

võistlustel ja priitahtlikud

soovivad endale ka sarnast

võistlust. Eks näis, mida saabuv

aasta toob ...

Kalvi Kõva võttis Rõuge priitahtlike nimel vastu nii järgmise aasta foorumi

korraldamise kohustuse kui ka Raplamaa vabatahtlike visatud kinda.

Päästeameti lippu hoidis rongkäigus kõrgel

Ida-Eesti päästekeskuse direktor Ailar Holzmann.

Fotod: Reimo Raja

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Traditsiooniline tuletõrjetehnika rongkäik.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Simmanikülastajad said proovida, kuidas tulekustutiga tuld kustutada.


60

õppus

õppus

61

Kaks tundi

kivil ja teised

teemad

veeohutusest

Fotod: Ants Raava

Käesolev aasta jääb meelde kui erakordselt soodsate

veematkavõimaluste aasta Eestis. Veerohke kevad ja

pikk soe suvi meelitasid vee äärde ja vee peale tavapärasest

rohkem inimesi. Paraku on see kord nii, et

uute huvilistega kaasnevad ka probleemid.

Mart Reimann

Tallinna Ülikool,

Rekreatsiooniteaduste

osakonna juhataja

OÜ Reimann Retked,

juhatuse liige

Kui üldiselt on suurvee aeg pikalt

õpitud oskuste tuleprooviks,

siis sellel kevadel läksid

adrenaliinirohkete elamuste jahile ka

sellised seiklejad, kellel vee peal kogemusi

vähevõitu. Mõni hukkunu valis

sellise sõiduvahendi, millega isegi

teoreetiliselt ei olnud võimalik antud

keskkonnatingimuste puhul ellu jääda.

Uudne oli olukord nii veematkade

korraldajate kui ka Päästeteenistuse

jaoks. Mitmel korral tuli isehakanud

veesportlastele head nõu anda nii

jõelõigu kui ka varustuse valikul,

kuna pööningult ja keldrinurgast

leitud vana matkavarustusega ja

lastepoest ostetud basseiniujukitega

teravate elamuste otsijaid oli jõe

ääres harjumatult palju.

Ühisõppus

Kõigest eelpoolöeldust tingituna tuli

Päästeteenistuselt väga tervitatav

algatus korraldada ühisõppused. 9.

aprilli hommikul olidki päästjad ja OÜ

Reimann Retked meeskond valmis

ühisteks õppusteks, millest sai TV3

ja ETV vahendusel osa ka kogu Eesti

rahvas. Alustati Jõelähtme jõel enesepäästmisvõtete

demonstreerimisega,

mis õnnestus päästeekspertide,

matkainstruktorite ja telemeeste

asjatundliku koostöö tulemusena

väga hästi, ja ülesvõetud materjal on

kasulik õppevahend edaspidiseks.

Seejärel suunduti Eesti võimsaimale

kärestikule Jägala joa all, et

viia läbi päästeõppus. Kuna nüüd oli

vaja mobiliseerida peale spetsiaalse

õppe saanud päästespetsialistide

suurem päästjate meeskond, osutus

ülesanne keeruliseks. Veematkainstruktoritele

andis õppus palju

analüüsimismaterjali ning on olnud

pikkade arutelude ajendiks, hulk situatsioone

on uuesti läbi mängitud

ja suurt osa proovitakse järgmise

suurvee ajal. Seda, milline oli Päästeteenistuse

täpne tegevuskava,

võime me ainult oletada, aga järgnev

on kokku pandud õppustel osalenud

veematkajate tähelepanekutest.

Kannatanu

kannatus kõval kivil

Stsenaariumiks oli üks kõige tõenäolisemaid

ja tüüpilisemaid olukordi,

nimelt istus täiesti teadvusel

kannatanu keset kärestikke jõe

keskel kivi otsas. Selliseid olukordi

tuleb ette, kui sõiduvahend on kärestikus

ümber või katki läinud või

on matkaja sõiduvahendilt lihtsalt

välja pudenenud. Sellise hädalise

abistamine on üks tüüpilisi oskusi,

mida veematkajatele õpetatakse,

ka selleltsamalt kivilt on veematkajad

rohkem kui korra õnnetuid peale

korjanud ja kaldale transportinud.

Päästjatele oli olukord uudne ja kannatanu

(kelleks oli saatuse tahtel

Päästjad kivil külmetavat loo autorit päästmas.

Ka selline situatsioon mängiti läbi. Kõik pääsesid eluga, vigastada ei saanud keegi.

loo autor) jäi kivile istuma kaheks

tunniks. Alguses proovis köit üle

jõe viia ujuja, siis kaasati juhuslikult

jõel viibiv süstasõitja, kuid need

katsed jäid tulemuseta. Teatavasti

on ju uppuja päästmine eelkõige uppuja

enda asi ning lõpuks kaasati ka

kannatanu aktiivsesse tegevusse.

Süstasõitja tõi ühe köieotsa kivini,

kus kannatanu istus, teiselt kaldalt

visati teine köis. Kahe köie kokku

sõlmimisel õnnestus lõpuks köis

üle jõe saada ja plokisüsteemidega

kummipaat koos päästjatega kannatanule

järele saata.

Päästjate oskused

ja varustus

Kõik algab oskustest, antud juhul jäi

vajaka kõige elementaarsematest

teadmistest, nimelt sellest, kuidas

vesi voolab ning kuidas veevool erinevates

tingimustes käitub. Kaugelt

vaadates tundub see väga lihtne olevat.

Tegelikult ei olegi vooluvees midagi

väga keerulist, aga ainult loomulikust

intelligentsist need teadmised

kahjuks ei tule. Tavaliselt kulub ka

andekamatel õpilastel vähemalt üks

päev, et vooluvete hingeelust mingit

aimu saada. Kannatanu nägi kurja

vaeva, et kummipaadiga lähenevad

päästjad enda juurde saada. Kummipaadi

peal meeskonnatööd harjutavate

kontoritöötajate juhendamine

on meie igapäevane leib ning kontoritöötajatel

on vaid see eelis, et nad

saavad enne asjatundliku juhendaja

käe all harjutada. Niimoodi kivi peal

lebades osutus mõlajate juhendamine

küllaltki keeruliseks, sest kui ühe

liigutusega sekundi võrragi hilinetakse,

on vaja kiires voolus juba teist

liigutust teha ja nii kiiresti meie kommunikatsioon

kahjuks ei toiminud.

Isegi ühest oskuslikust inimesest

kummipaadis oleks piisanud, et kannatanu

ilma julgestusköiteta turvaliselt

ära tuua. Jällegi matkajuhtide

igapäevane olukord, kus kummiparvedes

on kuni kaheksa algajat ja üks

instruktor.

Inglismaal toodetud teleskoop-päästeritv päästetöödeks vees, jääl, soos ja teistes raskesti ligipääsetavates kohtades.

Ritva on võimalik enda ees lükata ja kasutada ka tõmbamiseks. Ridva täispikkus väljalükatuna jääb olenevalt mudelist

20 meetri kanti.

Kommunikatsioonist rääkides

oli kannatanule küllaltki üllatav see,

et päästjad temaga ise suhelda ei

üritanud. Võiks öelda, et kontakti

kannatanuga lausa välditi. Matkajuhtide

päästmiskogemustest võib

öelda, et kõige vajalikum ja sageli

ka kõige raskem ning väsitavam on

kannatanuga suhtlemine. Lõppkokkuvõttes

ongi ju kannatanu päästmine

esmajärjekorras kannatanu

enda mure ja edukas kommunikatsioon

kannatanuga (juhul kui ta on

teadvusel) on juba rohkem kui pool

võitu.

Varustusest oli kõige problemaatilisem

jäme köis, mis hästi

vett imas. See köis oli põhiteguriks

nii ujujale kui ka süstasõitjale nende

operatsiooni ebaõnnestumisel.

Päästjate õnneks oli süstasõitja üks

Eesti paremaid slaalomisõitjad. Kui

raske köis põhja vajus ja tõenäoliselt

kivi taha kinni jäi, viskas järsult peatunud

köis süstasõitja kivi otsa ning

ainult äärmiselt professionaalne

tegutsemine vältis ümberminekut.

Hiljem leiti õnneks köis, mis vee peal

püsis, ilma ujuva köieta oleks kogu

operatsioon võinud luhtuda.

Järgmiseks probleemiks olid väikesed

aerud, mis ei võimalda just

kõige efektiivsemalt tegutseda, kuid

ka selliste aerudega oleks saanud

oskusliku tegutsemise korral kannatanu

turvaliselt kaldale tuua. Kummipaat

oli selline, millega kärestikes

pikki maid ei läbi, kuna selle tagumine

ots oli lahtine ning allavoolu kulgedes

ja takerdudes võib vesi paati

sisse lüüa. Antud operatsiooniks, kus

paadi nina sai kogu aeg vastuvoolu

hoida, lahtise ahtriga paat sobis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist

oli väga tänuväärse algatusega,

kuna veematkamine muutub järjest

populaarsemaks ning kahjuks on

üha rohkem ka neid, kes oma võimeid

ülehindavad. Matkajuhid said

uusi teadmisi Päästeteenistuse

tegevusest, Reimann Retked OÜ on

välja töötanud hulga koolitusprogramme

nii alustavatele instruktoritele

kui ka püsiklientidele. Mõnda neist

oleme valmis ka Päästeteenistuse

töötajatele korraldama.

Suviste uppumiste

vältimine

Kogu Eesti veematkamisele andis

ränga löögi kolme uppunuga Kaberneeme

maraton. Õnnetuse põhjustas

kõikide asjaolude kokkulangemine:

1) korraldaja tuginemine ainult

ühele ilmakanalile, liiga vähene osalejate

teavitamine ning liiga vähene

turvamine; 2) osalejad hindasid oma

võimeid üle ega tajunud olukorra

tõsidust ja 3) kahjuks keeldus piirivalve

väga pädeva vabatahtliku merepäästja

abist, kuigi kohalik päästja

Ekstreemsed õppused toovad

paremini välja meie kitsaskohad

Priit Orusalu

Põhja-Eesti Päästekeskus

Nõmme päästekomando pealik

Minu hinnangul näitavad sellised pisut

ekstreemses stiilis õppused kõige

paremini välja meie võimekuse

ja kitsaskohad. On hea, kui teiseks

osapooleks (antud juhul kannatanuks)

on suure veematkakogemusega

inimene, kes oskab päästetegevust

objektiivselt hinnata.

Kuna õppus sai tehtud ühtedes

Eestimaa kõige raskemates jõeoludes

(Jägala jõe kärestikul,

kevadise eriti suure suurveee

ajal), siis tulid ka meie jõepääste

oli läheduses ning valmis appi tulema.

Paraku hakatakse turvalisusega

tõsisemalt tegelema alles pärast õnnetusi

ning loodetavasti aitavad selle

õnnetu ürituse kogemused vältida

edaspidiseid õnnetusi.

Suur hulk mereõnnetusi on tingitud

sellest, et suurel osal eestlastest

puuduvad elementaarsed teadmised

merest. Oli ju meri meie rahva

jaoks ligi viis aastakümmet suletud,

seega on paljud traditsioonid katkenud

ja eestimaalaste teavitatmiseks

on vaja teha kampaaniaid, nagu oli

möödunud suvel, ning hoogsat teavitustööd

meedias. Tore, et sellega

on algust tehtud ning Eesti veematkajate

seltskond on huvitatud kaasa

löömast.

kitsaskohad selgelt esile. Blokkide

süsteem ja kummipaadiga

kiires voolus toimetamine pole

lihtne. Kiireks ja efektiivseks tegutsemiseks

nõuaks see pidevat

harjutamist.

Oluliselt kiiremini ja tõhusamalt

toimusid päästetööd käesoleva

aasta oktoobris Pirita jõe astangul

katsetatud päästeridvaga.

Astangu läheduses jõkke läinud

pinnaltpäästja toodi vette minemata

kahe minutiga kaldale.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


SISEKAITSEAKADEEMIA RAAMATUKOGU

Sisekaitseakadeemia raamatukogu on erialaraamatukogu, eesmärgiga komplekteerida oma kogusse siseturvalisuse valdkonna kirjandust, nii monograafiaid,

õppekirjandust kui ka erialast perioodikat. Raamatukogu kasutavad põhiliselt meie oma õppejõud, kadetid ja magistrandid, aga ka koostööpartnerite töötajad.

Kohapeal võivad raamatukogu teavikuid kasutada kõik soovijad.

Raamatukogu koduleheküljelt www.sisekaitse.ee/raamatukogu leiate informatsiooni laenutustähtaegade, e-kataloogi, e-raamatukogu (hõlmab e-raamatuid,

e-andmebaase, kasulikke linke, lõputööde nimekirju), perioodika ja uudiskirjanduse kohta.

• Sisekaitseakadeemia raamatukogu

Lahtiolekuajad: E–N 8.15–18.00; R 8.15–17.00, L 9.00–15.00, P suletud

Kontakt: Kase 61, Tallinn. Tel. 696 5324; e-post: riksweb@sisekaitse.ee

• Sisekaitseakadeemia politsei– ja piirivalvekolledži (PPK) raamatukogu

Lahtiolekuajad: E–K 8.00–16.30; N–R 8.00–18.00; L 9.00–15.00; P suletud

Kontakt: Tilgu tee 55c, Muraste küla, Tabasalu sjk., Harku vald. Tel. 670 7438; e-post: ppkraamatukogu@sisekaitse.ee

• Sisekaitseakadeemia politsei– ja piirivalvekolledži (PPK) Paikuse kooli raamatukogu

Lahtiolekuajad:

paarisnädal: E, T, K 8.00–16.30; N, 8.00–18.00; R, L, P suletud

paaritu nädal: E, T, K 8.00–16.30; N 8.00–18.00; R 8.00–15.30; L 8.00–13.00; P suletud

Kontakt: Kooli tee 12, Paikuse alevik, Pärnumaa. Tel. 447 6753; e-post: ylle.loopre@sisekaitse.ee

• Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli õppekirjanduse hoidla

Lahtiolekuajad: E–N 12.00–20.00; R 8.15–15.00; L, P suletud

Kontakt: J. Liivi 6, Väike-Maarja, Lääne-Virumaa; e-post: maire.udekull@sisekaitse.ee

UUDISKIRJANDUS SISEKAITSEAKADEEMIA RAAMATUKOGUDES

ELLUJÄÄMINE: põhjalik praktiliste nõuannete

kogu, mis õpetab jääma ellu äärmuslikes tingimustes

ja hädaolukorras igas keskkonnas ja

igalpool. Anthonio Akkermans, Peter G. Drake, Bill

Mattos, Andy Middleton. – Tallinn: Egmont, 2009

Raamatusse on kogutud praktilisi näpunäiteid

matka edukaks läbiviimiseks. Lisaks on raamatus

peatükid, mis aitavad valmistuda erinevateks

katastroofideks õhus, maal ja merel ning õpetavad

ennast kaitsma rünnakute eest tänaval. Üle

vaadatakse ka klassikalised esmaabivõtted.

Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu,

SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Lääts, Antti. MEIE, PÄÄSTJAD. –

Tallinn: Ilo, 2010

Raamat inimestest, kelle töö on teiste päästmine.

Uuritakse lähemalt, mida kujutab endast päästeteenistus,

ning vaadatakse, kes millega tegeleb

– Päästeametist vabatahtlike päästjateni. Juttu

illustreerivad arvukad fotod.

Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu,

SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Soots, Rein. HÜDRAULIKA JA HÜDROSEADMED:

õppematerjal. – Tallinn: Tallinna Tehnikakõrgkool,

2009

Raamat sisaldab hüdraulika füüsikalisi aluseid

osas, mis on vajalikud hüdroajami töö ja tema

komponentide toimimise mõistmiseks. Lugeja

leiab siit teavet hüdroajamis kasutatavate seadmete

ja komponentide ehituse, toimimise ning

nende kasutuspõhimõtete kohta.

Asukoht: SKA raamatukogu

Õnnitlused

Päästeamet

60

Galina Erbe

Natalja Hein

55

Kaia Kärsna

Aleksandr Põlajev

Põhja-Eesti Päästekeskus

65

Ülle Lõo

60

Pilvi Mets

Eha Teder

55

Janik Haljand

Valeri Karamkov

Ergo Saarestik

Vladimir Kljatšin

Valeri Morozov

50

Nils Vanatoa

Margus Huul

Margus Ojaste

Konstantin Pajanski

Sulev Salumaa

50

Jelena Tatarlõ

Ljudmilla Stepšenko

Nikolai Drozdev

Vassili Andrejev

Tiit Randman

Lääne-Eesti

Päästekeskus

60

Aser Aasma

Paul Kangro

Aavo Pulk

Priit Sklave

Priit Tamm

55

Toivo Roos

Arvo Valts

Jüri Vokk

50

Raivo Mänd

Kalle Randalu

Erko Ristmäe

Mihkel Saare

Lõuna-Eesti Päästekeskus

65

Ludmilla Möksi

Elvi Põldveer

55

Jaan Sims

Aimar Põvvat

August Pakk

Ants Jalak

Karl Koort

Juhan Juhaste

Lembit Kirsimäe

Viktor Hämäläinen

Dementi Korobov

Heino Linder

Olev Puusepp

50

Mati Kala

Tõnu Vare

Vjatšeslav Lehter

Ants Arak

Lembit Lassik

Aare Randalu

Ida-Eesti Päästekeskus

70

Jelena Andrejeva

Cashman, John R. EMERGENCY RESPONSE

HANDBOOK FOR CHEMICAL AND BIOLOGICAL

AGENTS AND WEAPONS. – Boca Raton, Fla; London:

CRC, c2008

Raamat annab praktilisi nõuandeid keemiliste

ja bioloogiliste ainete ning relvade valdkonnast,

vaadeldakse, mida on sõjanduse valdkonnas seni

korda saadetud ja millised on plaanid tulevikuks.

Asukoht: SKA raamatukogu

URBAN AEROSOLS AND THEIR IMPACTS:

lessons learned from the World Trade

Center tragedy. Edited by Jeffrey S. Gaffney,

Nancy A. Marley. – Washington, D.C: American

Chemical Society, 2005

Raamatus kirjeldatakse aerosoolide käsitlemist

ja transportimist, antakse ülevaade nende võimalikust

mõjust tervisele ja keskkonnale.

Asukoht: SKA raamatukogu

THE HANDBOOK OF CRISIS COMMUNICATION.

Edited by W. Timothy Coombs, Sherry J. Holladay.

– Oxford: Wiley-Blackwell, c2010

Põhjalik artiklikogumik kriisikommunikatsiooni

valdkonna uurimustest ja meetoditest.

Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK

raamatukogu

60

Jüri Vissak

Vaike Haavalaid

55

Evgeny Saratov

Juri Grigorjev

4.detsembril kell 23:14 teatati häirekeskusele tulekahjust Tallinna kesklinnas Tornimäe Ärikeskuses. Tööle oli

rakendunud tuletõrjesignalisatsioon. Peale kümmekonna päästeauto sõitsid kohale politsei ja kiirabi. Kohale

saabunud päästjad avastasid keldrikorrusel põlema süttinud elektrikilbi ja kustutasid selle. Suitsuga täitunud

ruumid ventileeriti. Inimesed vigastada ei saanud. Foto: Andres Putting/Delfi


KAS SINU

SUITSUANDUR

ON TÖÖKORRAS?

ELUSID PÄÄSTAB

VAID TÖÖKORRAS

SUITSUANDUR

SUITSUANDURID.EE

More magazines by this user
Similar magazines