Häire 112 3/2007 - Päästeamet

rescue.ee

Häire 112 3/2007 - Päästeamet

26

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri 3/4 • 2007

komando

Pirita komando pealik ootab

“Vene ajal oli naisi isegi komando pealike hulgas – ja

ideaalselt said hakkama,” tõdeb Udo Lõiv. Ta märgib

veel, et sisekaitseakadeemiast tulevad noored naispraktikandid

annavad mõnele mehelegi silmad ette.

MAREK SIMULMAN

pressiesindaja,

Põhja-Eesti Päästekeskus

Kui võõras Põhja-Eesti Päästekeskuse

Pirita komando hoovile astub,

võib ta esmapilgul arvata, et on sattunud

piiratud alaga sanatooriumi

õuele. Naabruses paistavad hästikorrastatud

eramud ja õuel sirutuvad

kõrgusse üksikud männid. Üksnes

depoost paistvad punavalged

autod ja voolikurullid õuel annavad

aimu, et siin on päästeteenistus.

Komandopealik Udo Lõiv näitab

varjamatu uhkusega avaraid remonditud

olmeruume. Köögimööbelgi on

täispuidust, nagu Lõiv peremehelikult

märgib. Olmekompleksis on ka

saun, mida pärast vahetuse lõppu

võivad kõik kasutada. “Tööajal me

saunas ei käi, küll aga erandkorras,

kui näiteks talvel suure külmaga mõnelt

pikaajaliselt tulekahju kustutamiselt

tullakse,” räägib pealik. Teisel

korrusel ulatub komando siseõue

kohale pikk terrass mugavate varjualuste

toolidega.

Põikame korraks ka komandopealiku

asetäitja Rein Mere kabinetti,

kes räägib käimasolevatest kodukülastuskampaaniatest.

Hiljuti oli

Pirita meestel juhus, kui end kodukülastuseks

kirja pannud kodanik

visiidile tulnud päästetöötajad peaaegu

välja pidi viskama. “Ju siis oli

meelt muutnud,” vangutab inimesi

ja olukordi näinud mees pead.

Purjeregati ajaks

valminud maja

Komandohoone vanem osa valmis

1964. aastal ja uue poole ehitus,

kus praegu asuvad olmeruumid ja

depoo, sai valmis Tallinnas toimunud

olümpiamängude purjeregati

ajaks 1980. aastal. Siiski kasutati

uusi ruume olümpiamängude ajal

vaid sõjaväe soomustransportööride

hoiukohana. 1990ndatel alustati

hoones kapitaalremonti.

Nõukogude ajal asus Pirital ka

toonase tuletõrjevalitsuse õppepunkt.

Pärast taasiseseisvumist

hakati 1992. aastal muutunud

nõudmistele vastavat õppekeskust

taasorganiseerima. Keskus tegutses

Pirital 1996. aastani, seejärel

viidi see üle Mustamäele.

1990ndate esimesel poolel asus

komandos tuukriüksus. Tuukrid

käisid tööl koduvalve alusel. Depoos

seisis Venemaal valmistatud

spetsiaalne tuukriauto. Tegelda tuli

kõigega – küll inimeste, küll asjade

otsimisega. Peamiselt abistati politseid.

Näiteks otsiti kaks päeva Pirita

jõest asitõendeid, mille üks kurikael

koos kilekotiga politsei eest

pagedes sillalt alla oli visanud.

Väljakutsed

peegeldavad eluolu

Ühelt poolt asub Pirita komando

linnaosa väljakujunenud ja heakodanlikus

elurajoonis, samas lõikab

väljasõidupiirkond ka Lasnamäge.

Uuemal ajal peab komando teenindama

Viimsi poolsaare uusasumeid.

Lähedal lookleb Pirita jõgi, kiviviske

kaugusele jääb mererand. Vaatamata

jõe ja rannaala lähedusele

pinnaltpäästekutseid ülemäära ei

tule, peamiselt sõidetakse Lasnamäe

korteritulekahjudele, kevadel

ka lugematutele kulupõlengutele

endiste mikrorajoonide tühermaadel.

Viimsis ja mujal uusasumites on

tulekahjusid väga harva.

Koduselt Piritalt saabuvad väljakutsed

peegeldavad ilmekalt aedlinna

eluolu. Enamikul juhtudel on

helistaja mõni pahane kodanik, kes

kutsub tuletõrje aias oksi põletavale

naabrile. “Eks see näitab, kuidas

üleaedsed parajasti omavahel läbi

saavad,” muigab Lõiv.

Kasvavad uusasumid tekitavad

päästjatele vahel ka peavalu. Mitte

et väljakutseid oleks rohkem, vaid

pahatihti ei jõua kaardimeistrid kinnisvaraarendajate

tööle järele ning

tihti juhtub, et autojuht ei tea, kus

üks või teine tänav asub. Samuti on

probleeme puuduvate majanumbritega.

Muret teeb ka piirkonna veevarustus.

“Trassis ei ole piisavalt

vett suuremate kustutustööde

jaoks. Kui on sajane magistraal,

siis ilma paakautota ei tee midagi,”

ütleb Lõiv.

Uutesse elupiirkondadesse sissepääsuga

operatiivautodel siiski

probleeme pole tekkinud. On küll

n-ö tarastatud piirkondi, kuid väravad

on päästjate saabudes alati

kiiresti avatud. Autojuhid on üldiselt

ümbruskonna eripäradega kursis

– mitu vahtkonnameest on siinsed

püsielanikud.

Mati Nuude töötas tuletõrjes

Pirita komandost on tulnud hulk

praeguseid kõrgeid päästeametnikke

– see on hüppelauaks olnud

paarile tänasele Põhja keskuse

operatiivkorrapidajale. Mõni aeg on

komandos tuletõrjujana töötanud

Lõuna-Eesti keskuse päästetööde

teenistuse juht Mart Haljaste, Lääne

keskuse koordinatsiooniteenistuse

juht Priit Laos, Põhja keskuse päästetööde

teenistuse juhi asetäitja

Raoul Raidna ja kriisireguleerimisbüroo

juhataja Marek Danilson.

Prominentseim Pirital tuld kustutanud

mees on tänaseks manalasse

varisenud legendaarne trubaduur

ja endine raskejõustiklane

Mati Nuude. Nuude töötas pärast

tippspordist loobumist komandos

tuletõrjujana seni, kuni otsustas

lõplikult lauljakarjääri kasuks. Tippsportlasi

on komando palgalehel

olnud teisigi. Nii töötas Pirital koos

Nuudega samuti raskejõustiklane

Olav Kool, kes 1966. aastal tõstis

esimese eestlasena kolme tõstega

üles 500 kilogrammi.

Kooli ja Nuude kohta räägiti, et

kui nemad ühes vahetuses on, siis

pole rohkem mehi vajagi.

Pirita komandos oli sport au sees

ja seda soositi igati. Profisportlasi

oli nõukogude ajal komandos peale

Nuude ja Kooli veelgi. Näiteks Eesti

kuulsamaid kümnevõistlejaid Uno

Palu, kes 1956. aasta Melbourne’i

olümpiamängudel saavutas kümnevõistluses

4. koha.

Tihti figureerisid mehed üksnes

tuletõrjevalitsuse palgalehel, tegeliku

töö tegid pidevalt võistlustel ja

treeninglaagrites viibivate sportlaste

eest ära teised. Teada on ju-

More magazines by this user
Similar magazines