Aivar Kallaste

---

The Old Man and the Sea

Aivar Kallaste juubelilavastus Ernest Hemingway samanimelise lühiromaani alusel

Aivar Kallaste’s Jubilee performance based on Ernest Hemingway´s novella

Lavastaja-koreograaf, 3D video idee ja teostus / Producer-Choreographer, 3D Video Janek Savolainen

Libretist / Libretto Katrin Pärn

Kunstnik / Stage and Costume Designer Liina Unt

Valguskujundus / Light Design Janek Savolainen, Liina Unt

Repetiitor/ Repetitor Rufina Noor

Etendust juhib/ Performance is managed by Illar Rätsep

---

Janek Savolainen, Aivar Kallaste

---

Muusika / Music

Johnny Greenwood

Lavastuse muusika on pärit 2007 aasta filmist “There Will Be Blood”(režissöör Paul Thomas Anderson) ja sisaldab lõike

Greenwoodi orkestriteosest “Popcorn Superhet Receiver”. Töö eest selle filmi heliloojana sai ta Kriitikute Valiku auhinna

(Critics´Choice Award).

Greenwood composed the score for the 2007 film, There Will Be Blood, from director Paul Thomas Anderson. The

soundtrack contains excerpts from “Popcorn Superhet Receiver”. His work as the composer for this film earned him an

award at the Critics’ Choice Awards.

Bruce Broughton

Originaalmuusika telefilmile “Vanamees ja meri” (1989) / Original television soundtrack to the “Old Man and the Sea” (1989)

Elliot Goldenthal

Muusika mängufilmile “Frida” (2002), “Alien 3” (1992) / Music from the motion picture “Frida” (2002), “Alien 3” (1992)

Osalised / Cast

Aivar Kallaste

Silas Stubbs

Marika Aidla, Maarja Paugus, Rita Dolgihh

Esietendus 16. jaanuaril 2010 Sadamateatris / Premiere on January 16 2010 in Port Theatre

---

Santiago oli vana kalamees. Kunagi, nooremana, oli ta olnud väga tugev mees ja väga vägev kalur. Nüüd aga oli ebaõnn

teda juba nii pikalt saatnud, et külaelanikud ütlesid tema kohta salao - lootusetu hädavares. Poiss, tema truu sõber ja

kaaslane, muretses vanamehe pärast, kuid temaga koos kalal käia ta enam ei saanud, sest poisi vanemad olid selle ära

keelanud. Lootusrikkalt sõitis vanamees ikka ja jälle merele, kus tema ainsateks kaaslasteks olid üksikud linnud, kalad,

kõnelused iseendaga ning tema imelikud unenäod Aafrika mandrilt, kus ta poisikesena oli olnud.

“Ta mõtles merest alati kui la mar’ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord ütlevad

need, kes merd armastavad, tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine. Mõned nooremad kalurid, need,

kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse,

ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või teenimiskohast või koguni vaenlasest.

Aga vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes

tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa...“

Ernest Hemingway “Vanamees ja meri”

Tõlkija Enn Soosaar

Äkki hakkas konksu otsa kala, kelle sarnast vanamees polnud enne näinud. See võimas, suursugune elukas, keda Santiago

oma vennaks nimetas, vedas mitu päeva paati ühes mehega slepis, kuni ta lõpuks vanamehe harpuuni läbi suri. Kui

Santiago end pärast pikka ja kurnavat võitlust räsituna kodu poole asutas, ennenägematult võimas marliin paadi külge

seotud, ilmus vetesügavustest hai. Siis järgmised. Üksteise järel surmas vanamees kiskjad, kes tulid vere lõhna haistes osa

saama suurest kalast, nii suurest, et tema lihast oleks üks mees ära elanud terve talve. Koju jõudis Santiago rammetuna,

lööduna, paadi küljes uhke, võimsa sabaga hiiglaslik valge kalaskelett, mida külaelanikud imetlemas käisid.

---

Aivar Kallaste, Janek Savolainen, Liina Unt

---

LU – Liina Unt

AK – Aivar Kallaste

JS – Janek Savolainen

LU: Mida tähendab sulle tegelane, keda sa tantsid?

Vanamees?

AK: Kahju, et Sa ei küsinud seda nädal aega varem –

oleksin saanud läbi mõelda, mida vastata.

LU: Aga sa improviseeri!

AK: Seda ei ole ma kunagi vallanud. Teatriteel on vedanud

tarkade lavastajatega, kes on mind avada osanud ja kõik

kätte ja jalgu näidanud. Improviseerida ma ei oska.

LU: Aga kust tuleb kogu sinu näitlejameisterlikkus? Sa

oled laval näitleja, sa ju ainult ei tantsi. Sinu “kohalolek” on

nii märgatav, sa oled nii elav, kogu su miimika, väikesed

žestid… Kuidas sa selle juures ütled, et sa ei improviseeri?

AK: “Vanamehe“ fotosessiooni ajal sain kiita selle eest, et

olin loomulik.

Mis tähendas minu jaoks seda, et ma midagi ei teinud.

Vastus Sinu küsimusele.

JS: Tuleb see ajaga, on see kogemus?

AK: Ilmselt küll midagi sellist. Kunagi pidi väga palju

tööd tegema selleks, et midagigi õnnestuks, nüüd on

jõupingutused väiksemad ja ometi kõik on…

Hiljaaegu üht uut rolli luues tundsin, et panin selle kokku

juba varem esitatutest, nö siit ja sealt. Lavastusperioodil

polnud õieti kellelgi aega minuga tegelda, nii ma siis ise ja

omaette pusisin aga enda jaoks ei midagi uut – piinlik oli

vaataja ees. Hiljem retsensioone lugedes avastasin, et - oo,

parim! No jah, kirjutaja võib-olla polnud veel sündinudki

siis kui mina neid rolle esitasin, millest nüüd “laenu võtsin“.

LU: Aga kuidas sa teed rolli enda jaoks huvitavaks? Kui

ongi just selline olukord, et see on siit ja see sealt ja nüüd

pead lavale minema?

AK: Kas ma oskangi seda seletada…

Aga minek ongi alati huvitav, sest ma ei tea ju iial kuidas

eelseisev etendus õnnestub. Üks minu õpetaja soovitas

kümnenda-kahekümnenda etenduse eel leida mingigi

detail või väike põhjendus, kuidas rolli värskena hoida.

Olengi püüdnud nii toimida. Väärt idee – aitäh talle!

LU: Mis on see väike põhjendus?

AK: See ongi enda jaoks ja enda teada, mille ma leian ja

pärast ka unustan. Lavaleminek oleneb ülesandest, mida

raskem, seda põnevam. Ja iga kord uuesti, ei loe see, et

eelmine etendus õnnestus. Ma lähen alati nagu esimest

---

korda. Püüan selle tunde endale luua. Peaasi, et mul ei

oleks igav – see ju kandub saali. Publik ei ole loll. Mitte

kunagi. Minu suhtumine ei sõltu sellest kas saalis on

kolmsada või kolm vaatajat. Mina ise olen see, kelle ees ma

eelkõige vastutan. Ausus enda ja oma elukutse vastu.

LU: Sellest tuleb vist ka näitlejameisterlikkus, see kohalolu

teema? Peadki päriselt olema.

Draamas räägitakse isemängivatest näitlejatest, kas balletis

üldse on võimalik rääkida isemängivatest tantsijatest?

JS: Eks see vist ole ka oskus kombineerida, oskus niiöelda

taaskasutada – ei saa ju, et lõpmatult, kogu aeg, oleks uus,

kogu aeg oleks põnev.

LU: Oleks ka hirmus, kui see “uus” oleks eesmärk omaette.

AK: Aga jah, tahaks teada millised on minu lavastambid,

mida “lohistan“ rollist-rolli. Vahepeal oli küll üks selline

periood, kus tekkis lausa kompleks. Üks nimiosa järgnes

teisele. Kujutasin siis ette kuidas Tartu balletipublik

teatrisse tuleb, kavalehe avab ja jälle Kallaste! Olin mures

kuidas end värskendada ning nagu tellitult tuli Soome aeg

(Turu moderntantsuteater “Aurinkobaletti“ – toim.) Ehk

sain sealt midagi uut.

LU: Anna andeks, et ma küsin, aga kas sa kardad kohata

suhtumist “ikka see veel tantsib?”?

AK: Ei, sedasi ütleb ainult Janek. Ruslan (Stepanov) ka

vahel.

Küll aga on üsna mitmeid kordi öeldud – luba, et sa mitte

kunagi lavalt ei lahku. Ette on tulnud ka hoopis üllatav

küsimus – kas sa ikka veel treeningtunnis ka käid? Ei kujuta

ette, et mul oleks õigust vormist väljas artistina lavale

minna.

JS: Kas füüsise kantseldamine läheb raskemaks? Mina

olen kümme aastat teatris olnud ja tunnen ka juba, kuidas

läheb keerulisemaks.

AK: Möödunud hooajal tajusin, et ei suuda enam hüpet

korralikult välja tõugata. Hiljuti tantsisin koos endast 30

aastat noorema partneriga, kes juba poole vaatuse peal

kurtis, et on väsinud. Turgutasin teda öeldes, et ei mingit

väsimust, me oleme parim paar! Olen kohanud arvamust,

et nooremad põlvkonnad on nõrgad. Kui mõelda nende

peale kes sõjad ja Siberid üle elanud – 80-90 ja ikka

energiat täis! Või on siin tegemist nähtusega – nõukogude

karastus?

JS: Vanema generatsiooniga on tõesti nii, et karastumise

aste on kõva. Ma ju ise ka ikkagi noorem, aga on siin

minustki kümmekond aastat nooremaid – mitte et nad

just nõrgad oleksid, aga justkui hellemad. Kas see võib olla

kasvatusest? Ei ole sellist suhtumist, et mul on küll jalg alt

ära, aga õhtul on etendus ja ma ju pean seda tegema, sest

---

kes siis teeb? Mina ju lähen. Ollaksegi laval väsinud ja ei

tehtagi ega antagi seda 101%.

LU: Kas ja kui palju selline suhtumine häirib?

JS: See on suhteliselt keeruline – kui sul on vastas 25%.

Need ühendatud anumad, eksole. Siis kukub ju kogu töö

alla 75% peale. Mõjub pisut kurvalt.

AK: Kui sa väsinult etendust teed, siis tuled ka ära kümme

korda väsinumana. Seal ongi see kokkuvõtmise hetk - kui

midagi läbi raskuste teha ja saavutada, siis on ju pärast hea

tunne.

JS: Võib-olla tuleb see suhtumine siis teadmatusest –

lavalolekust saab ju tegelikult tohutu laengu tagasi. Kaks

tundi peale etendust ei suuda ma isegi magama minna,

kuna adrenaliin on laes. On see siis oskus seda enda jaoks

etendusest ammutada? See ju laeb… On see noortele

midagi niisugust kuhu nad peavad jõudma…?

AK: Ehk on neid ka teisiti õpetatud? Meie saime vajalikud

teadmised ikka ju koolist. Me olime valmis teatrisse

tulekuks. Olime saanud ka lavapraktika, mida kuuldavasti

kõigil küll enam pole.

LU: Õieti jäin ma kahte asja mõtlema. Mis tunne on –

praegu on sul sisuliselt ju monolavastus – üksi tantsida.

Kasvõi energeetilises mõttes?

AK: Lavastustes on ikka nii, et on soolod ja duetid ja siis

midagi rühmaga koos… Et kas üksinda on raskem? Ei. Aga

isegi kui ma teen laval midagi teistega koos, on mul selline

tunne, et kõik vaatavad mind. See tähendab, et ikkagi

olen ma üksi ja vastutan. Kas mul üldse kunagi mõnd

rasket partnerit on olnud? Aa… tõepoolest oli üks, keda

ma ise rolli tehes veel nö upitama pidin. Aga see selleks.

LU: Milline vahe on tantsida kontsertnumbrit ja teha

etendust? Mõlemad on ju omaette tervikud.

AK: Mõnes mõttes on numbrit raskem esitada kui arengus

etendust, kus on roll, mis algab kusagilt ja jõuab ka kuhugi

välja. Ja kuna lavastuski ei ole tehtud ühtlaselt voolavana –

on kergemad kohad ja keerulisemad, siis keeruliste

kohtade õnnestudes saab sealt adrenaliini rolli jaoks

juurde. Tehniline ja sisuline pool on ka seotud. Põimuvad.

Ja nendel aegadel, kui oli palju põnevat tööd, siis olid kohe

hommikul ärgates mõtted õhtuse etenduse juures – päev

otsa valmistasin end ette.

JS: Sinu puhul ei ole tegu ju aeglase süvenemisega vaid

põhjalikkusega. Sa ju mõtled enda jaoks asju jälle ja jälle

läbi. Kõike. See on töö, mida teised palju ei näe ja mida

ma üldiselt ka palju ei kohta. Vähe, kes lähevad sügavuti

nagu Aivar. Hämmastav – kusagil on keegi, kes on õige

---

mingit asja tegema, keegi, kes suudab. Selline põhjalikkus

võiks olla valdavam. Kuidas selleni jõuda, mis peaks sellise

protsessi käivitama? Kool kooliks. Aga mis päriselt inimese

käivitab? Mina enda puhul ei oska öelda, mis hetkest asi

käima läheb, või kas üldse.

AK: Tööprotsess on erinev, minu kohta on ju kogu aeg

arvatud, et “ah, see õpib ju nii aeglaselt!” Aga nendest

sajast pole ju ühtegi esietendust edasi lükatud, nii et

ma ikkagi saan oma asjaga õigeks ajaks toime. Selleks

ajaks peab ju olemas olema kõik, mida publikuni kanda.

Nagu Murdmaa kunagi rääkis Barõšnikovi sõnu, mida ta

Ameerikas lavastamas olles kuulis: “Alguses õpime ära

sammud ja siis selle, kuidas neid teha.” Olen ju kohanud

küllaga neid inimesi, kes teavad järjekorda juba peale

esimest proovi ja siis teevadki seda järjekorda viimase

etenduseni – ainult et see kõige huvitavam osa jääb neil

tegemata. Rolli pole.

JS: Ja mis sellise põhjaliku suhtumise ikkagi tingib? Ise? Või

peab lavastaja nõudma?

AK: Arvan, et teatud kooskõla – artistipoolne

enesedistsipliin ja lavastaja käivitamisoskus.

LU: Aivar, mis on see, mis sind käivitab?

JS: Ma ise ei oskaks seda öelda.

AK: Konkreetset näidet on raske välja tuua.

Lavastusperiood koosneb mitmetest etappidest –

proovisaal, lava, valgus, kostüüm, grimm, publik. Sellest

sõltuvalt toimub ka mitmeid erinevaid käivitumisi.

Aga millal see klõps käib? Ju vist käib neid mitu tükki.

Tõenäoliselt juba siis, kui tuleb lavastaja jutuga, et “Ma

olen sinu peale mõelnud. Kas teeme?“ Nii et juba enne

proovide algust. Kuulan ja mõtlen, aga ei vaata (erinevaid

lavastusi-filme – toim.), sest ma ei taha ennatlikult midagi

visuaalset.

LU: Aivar, kas sa loed ka taustaks?

AK: Jah.

JS: Mõnede tükkide puhul on ettevalmistumine rohkem

võimalik. Oleneb, mis taust seal taga on. Kuidas sul

“Vanamehega” on? Mul on tavaliselt visuaalsed tõuked, mis

hakkavad lõpuks tervikut moodustama.

AK: Minu jaoks kah, näiteks see öö seal laiul, kus kõik tilkus

ja… Need tunded, mis said järele proovitud ja üle elatud…

JS: Tuli kuidagi jah, suhteliselt ekstreemne, aga õigeid

kogemusi andev retk. Me olime ikka üsna eemal ja üksi,

samas vanamees seal merel ei olnud ju üksi, tal olid meri ja

see kala ja teadmised ümbritsevast.

---

AK: Ja ega ta selle poisi peale ka üksinduse pärast

mõelnud vaid ikka selle pärast, et näidata ja anda seda

kogemust milles ta parasjagu ise viibis.

JS: Seal laiu peal olemine oli hea ja kummaline algus, minu

jaoks läks just sellest hetkest tükk käima. Tahaks veel öösel

paadiga merel olemise kogemust. Mis tunne on olla sadu

kilomeetreid kaldast eemal väikese paadiga? Kuidas see

mõjub inimesele, milliseid asju see sinus käima paneb? Kas

tekib paanika?

LU: Keskkooliaegsest lugemisest on ju meeles see, et

oli vanamees, võitles merega, võitis, mis siis, et saak läks

käest. Nüüd uuesti üle lugedes avastasin, et olin täiesti ära

unustanud raamatus olevad unenäod. Nagu see ei olekski

olnud teksti osa. Aga kui vanameest vaadata unede kaudu,

siis muutub ta otsekui teiseks tegelaseks. See on väga

huvitav võti.

Imestatakse väga palju, et kuidas “Vanamehest ja merest”

tehakse tantsulavastus, ka draamana oleks see keeruline

(kujutage ette veel ooperit – mere aaria, vanamehe aaria

ja kala aaria!) Teatripärasus tuleb hoopis teisest plaanist,

nendest unenägudest.

JS: Mina seda teost keskkoolist suurt ei mäletanudki.

Mingis õrnas eas lugedes võib see isegi mässumeelsust

tekitada – no andke andeks, sellist asja lugeda! Esiteks

antakse sulle nimekiri ette – need palun sügiseks läbi

lugeda – tekib trots. Aga eks seal siis midagi oli, mis

salvestus. See raamat tuli ehk tänu sellelegi tagasi, et

minagi käisin oma vanaisaga merel. Ehk tuligi see lugu

päevakorda selle seosega minu eluetüüdist. Vanaisa ja

pojapoeg, merel kahekesi, õhtul olime kusagil saare peal…

Hästi põnev oli, võisin olla kusagil kümnene. Panime

põhjaõngesid. Mina kartsin kalu, aga pidin neid välja

tõmbama. Angerjas oli ülijälk, peale seda ma angerjat

enam ei söö. Ja tagatipuks ei läinud paadimootor käima.

Olime kusagil Paatsalu ja Saaremaa vahel. Siis seisin

suure kollase kummimantliga paadi ninas ja täitsin purje

ülesannet. Tagasi tulime ikka omajagu aega.

Raamatus ka – selle vanamehe ja poisi suhe ei ole vanaisa

ja lapselapse oma, aga ühtlasi tegelikult võib ka olla.

Mingid asjad jäävad justkui kummitama ja tulevad ning

tulevad tagasi. Hetkel tundus olevat aeg küps selle

lavastuse tegemiseks. Eks seal ole minu jaoks arendavaid

momente ka – et kuidas seda siis teha. Tehniliseltki.

Saan pidevalt impulsse, mis viivad edasi ja edasi… ja

Sadamateatris olemine lubab proovida – kas on võimalik.

Kuu aega enne esietendust ütlen, et ootan põnevusega,

mis sealt tuleb.

AK: Kas mina ka võin natuke rääkida? Sinna lapsepõlve

tagasi pöördudes… mul tekkis küsimus, et kus need lapse

hirmud peituvad? Kogen ise seda alatasa – kukerpalli teha

ei julge, seina peale ronida ei julge… arvan, et kunagi on

midagi juhtunud. Iseasi, kas sellest on ka kasu, kui ma need

---

põhjused teada saan, mul on ju vaja nüüd ja siin ja praegu

need ületada. Teha oma koduks see koht, kus etendus/

lavastus sünnib.

JS: Kõigest saab olla üle. Peaaegu kõigest, mis lavastuse

sees on vaja teha. Me hulle asju alles hakkame tegema. See

eneseületamine ühest hetkest ikka tuleb, saabub parajal

momendil. Alati on hea inimesi edasi sundida.

LU: See on ju ka näitleja-tantsija tarkus, et kuhumaani

minna.

AK: Seda tarkust mul ei ole. Olen alati lavastajat

usaldanud. Minu ülesanne on alati olnud see, et hakkama

saada asjadega, mida koreograaf-lavastaja soovib. Ma

lihtsamaid teid ei ole kunagi otsinud.

Sa küsisid enne monotüki kohta. Hiljaaegu saigi

teoks esimene, algmaterjaliks Gogoli “Hullumeelse

päevik”. Prooviperiood Ruslaniga (Ruslan Stepanov

– toim.) kestis umbes aasta, tal oli sada mõtet ning

kontseptsioonimuutust, tükk oli kogu aeg arengus.

Lõpptulemuseks - esietendus Peterburis (monotükkide

festivalil – toim.), üle tunni kestev ja venekeelse tekstiga

(vii nüüd puid metsa!). Ma olin enne algust ise hull,

mõtlesin, et pakin oma seitse asja ja kaon. Kuid õigel

hetkel sain endast jagu ning astusin lavale ja ega ma

tundnud, et olen seal üksi ja pean seda raskust kandma,

või et kas ma nüüd vean välja. Ma ei tajunud seda – olin

omas kodus tegutsemas ja oma ülesannet täitmas.

LU: Sa nii toredasti nimetad lava ja lavaleminemise

protsessi koduks ja kojuminemiseks. Ma ei ole seda varem

kuulnud.

AK: Nii ma olen seda tunnetanud. Sellise koha ma tahan

endale töö käigus teha, see on ka üks ülesannetest.

JS: Kodustamisprotsess algab homme. Eks siis ole näha

Ja siis näeb palju.

Intervjuu on tehtud päev enne lavaproovide algust

detsembris 2009

---

kuus lühijuttude kogumikku ja kaks mitte-ilukirjanduslikku

teost. Pärast tema surma avaldati veel kolm romaani, neli

kogumikku lühijutte ja kolm autobiograafilist teost. Oma

lühiromaani “Vanamees ja meri” eest sai Hemingway 1954.

aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Ernest Hemingway

Ernest Miller Hemingway (1899 – 1961) oli Ameerika

kirjanik ja ajakirjanik. Tema eluajal ilmus seitse romaani,

Hemingway sündis ja kasvas Oak Parkis Illinoisis. Peale

kooli lõpetamist töötas ta reporterina, kuid juba mõne

kuu pärast saadeti ta I Maailmasõja rindele kui kiirabiauto

juht. Sõjas sai Hemingway tõsiselt haavata ja naases

koju aasta pärast. 1922 abiellus ta oma esimese naise,

Hadley Richardsoniga ja kolis Pariisi, kus asus tööle

väliskorrespondendina. Pariisis veedetud aja jooksul

kohtus Hemingway erinevatest riikidest pärit kirjanike ja

kunstnike 1920-te aastate kommuuniga mis on tuntud kui

Kadunud Põlvkond (Lost Generation). 1924 kirjutas ta oma

esimese romaani - “Ja päike tõuseb”.

1920-te lõpus Hemingway lahutas ja abiellus oma teise

naise, Pauline Pfeifferiga ning kolis Key Westi Floridas.

1937 saadeti Hemingway sõjakorrespondendina Hispaania

kodusõtta. Pärast sõda lahutas Hemingway Paulinest ja

abiellus oma kolmanda naise Martha Gellhorniga, kirjutas

romaani “Kellele lüüakse hingekella” ja kolis Kuubale.

II Maailmasõja ajal viibis Hemingway Euroopas. Peale

sõda lahutas ta jälle ja abiellus oma neljanda naise, Mary

Welshiga ja kirjutas romaani “Üle jõe ja puude varju”.

1961 aasta suvel lõpetas Hemingway oma elu

enesetapuga.

---

Janek Savolainen

2000 lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli koreograafia

erialal, alates sellest Vanemuise teatri balletiartist ja

koreograaf. Lisaks tantsulavastustele osalenud ka ooperi-,

opereti-, muusikali- ja sõnalavastustes.

Praegused rollid Vanemuises:

Rott – “Pähklipureja” (koreograaf-lavastaja Pär Isberg, 2004)

Wilfried – “Giselle” (koreograaf-lavastaja Stanislav Fečo,

2007)

Fotograaf – “Uinuv kaunitar“ (koreograaf-lavastaja Pär

Isberg, 2008)

Lible – “Kevade” (lavastaja Ruslan Stepanov, 2009)

Varasemad rollid Vanemuises:

“Öö Veneetsias” (lavastaja Mare Tommingas)

“Tuhkatriinu” (koreograaf-lavastaja Ülo Vilimaa)

“Amadé” (koreograaf-lavastaja Mare Tommingas)

“Pähklipureja” (koreograaf-lavastaja Mare Tommingas)

“Maa laul” (koreograaf-lavastaja Rachid Tika)

“Charley tädi” (lavastaja Oleg Titov)

“Verevennad” (lavastaja Tiit Ojasoo)

“Gypsy” (lavastaja Mare Tommingas)

“Quiteria pulm” (koreograaf-lavastaja Viesturs Jansons)

“Fluxus” (koreograaf-lavastaja Teet Kask)

“Armastuse tango” (koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa)

Figaro – “Figaro pulm” (koreograaf-lavastaja Oleg Titov)

“Pulmareis” (koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa)

“Suveöö unenägu” (koreograaf-lavastaja Hugo Fanari)

“Anathema” (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov)

“Tantsumaraton” (koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa)

“Sõduri lugu” (koreograaf-lavastaja Rachid Tika)

Minna Berneis – “Sigmund & Freud” (koreograaf-lavastaja

Saša Pepeljajev, 2007)

tantsis lavastuses “Onegin” (koreograaf-lavastaja Vassili

Medvedjev, 2007)

Isa, Peeter Paani vari, Krokodill – “Peeter Paan” (lavastaja

Oksana Titova, 2008)

Varasemad lavastused Vanemuises:

“Bambi” 2001

“This is a small step for a man...” 2003

“Nixon” (2006)

---

2004... Doktorantuur, University of Arts and Design,

Helsinki

2002 MA vabades kunstides, Eesti Kunstiakadeemia

1999 BA cum laude stsenograafias,

Eesti Kunstiakadeemia

Valik kujundusi

2009 S. Aminoff “Nii nagu taevas“, Ugala

2008 I. Hirv “Kevadtalv 1918”, VAT Teater

2008 T. Pylkkänen “Patseba Saarenmaalla” (ooper) ja

A. Kallas “Patseba Saaremaal“ (draama),

Eesti Kontsert ja Kuressaare Linnateater

2006 A. Hellstenius / I. Ambjörnsen ”Elling”, koos

Liina Tepandiga, Vanemuine

2006 L. Vahtre, M. Laar “Minust jäävad ainult laulud”,

MTÜ R.A.A.A.M, Suur Munamägi

2004 A. Miller “Salemi nõiad“, Vanemuine

2004 U. Vadi “Kohtume trompetis!“, VAT Teater

2003 V. Vahing “Testament“, Eesti Draamateater

2003 T. Stoppard “Utoopia“, Vanemuine

2003 Ch. Jones “Mesimees“ ,Vanemuine

2003 J. Lusens “Lindude ooper“, Vanemuine

Liina Unt

Teatrikunstnik

Kokku on Liina Unt kujundanud üle 30 lavastuse,

avaldanud uurimusi ja publikatsioone ning tegutsenud

õppejõuna Tallinna Ülikoolis, Ajaloo Instituudis,

Tartu Ülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias,

Taideteollinnen Korkeakoulu´s (Soome), Eesti

Kunstiakadeemias.

---

Aivar Kallaste

1977 lõpetas Tallinna Balletikooli

1977 – 1995 Vanemuise teatri balletiartist

1995 – 1996 Soomes Turu moderntantsuteatri

Aurinkobaletti tantsija, alates 1996 taas Vanemuise teatri

balletiartist.

On teinud ligi 100 rolli balleti-, sõna-, pantomiimi-,

muusikali-, ooperi- ja operetilavastustes, tantsinud

erinevates varieteeprogrammides, olnud ooperi “Salakütt”

lavastaja assistent.

Praegused rollid Vanemuises:

Pagar, Rott – “Pähklipureja” (koreograaf-lavastaja Pär

Isberg, 2004)

Danny – Jule Styne “Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud“

(lavastaja Mare Tommingas, 2008)

Majahoidja – “Uinuv kaunitar“(koreograaf-lavastaja Pär

Isberg, 2008)

Lible – “Kevade“ (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov,

2009)

Varasemad rollid Vanemuises:

Prints Klaus – “Lumekuninganna”(lavastaja Ida Urbel, 1978)

Coppelius – “Coppelia”(lavastaja Ülo Vilimaa, 1982)

Petja – “Petja ja Hunt” (lavastaja Vassili Medvedjev, 1982)

Gummielastik – “Saabastega kass” (lavastaja Kaarel Ird)

Kubjas – “Tiina” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1984)

Sorts – “Kalevipoeg” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1985)

Pime – “Mimeskid” (lavastaja Maret Kristal)

Bamby – “Bamby” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1989)

Mozart – “Don Juan” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1990)

Väike prints – “Väike prints” (lavastaja Mare Tommingas,

1991)

Hans – “Giselle” (lavastaja Alla Šelest)

Aapo – “Seitse venda” (lavastaja Marjo Kuusela)

Viires – “In corpore” (lavastaja Ago-Endrik Kerge)

Pierrot – “Kuu-Pierrot” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1991)

Mercutio – “Romeo ja Julia”(lavastaja Mare Tommingas,

1993)

Joosep – “Legend Joosepist” (lavastaja Mait Agu, 1993)

Pähklipureja – “Pähklipureja” (lavastaja Mare Tommingas,

1994)

---

Kratt – “Kratt” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1994)

Nimetu – “Konserv: Kassid õlis” (lavastaja Dmitri

Harchenko, 1996)

Charles Bovary – “Madame Bovary” (lavastaja Jurijus

Smoriginas, 1997)

Kohtunik – “Bolero” (lavastaja Oleg Titov)

Mozart – “Amade” (lavastaja Mare Tommingas)

Gamacho – “Quiteria pulm” (lavastaja Viesturs Jansons)

Isa – “Tulipunane lilleke” (lavastaja Jelena Karpova)

Kuningas – “Alice imedemaal” (lavastaja Mai Murdmaa)

Peter Quince – “Suveöö unenägu” (lavastaja Hugo Fanari)

Peaosa – “Anathema” (lavastaja Ruslan Stepanov)

Rollo – “Tantsumaraton” (lavastaja Mai Murdmaa)

“E-duur” (koreograaf-lavastaja Toomas Edur)

Nixon – “Nixon” (koreograaf-lavastaja Janek Savolainen)

Pulmaline, Troll – “Peer Gynt“ (koreograaf-lavastaja Mare

Tommingas, 2006)

Wilfried – “Giselle” (koreograaf-lavastaja Stanislav Fečo,

2007)

Tantsis balletilavastuses “Onegin” (koreograaf-lavastaja

Vassili Medvedjev, 2007)

Koer Nana – “Peeter Paan“ (koreograaf-lavastaja Oksana

Titova, 2008)

Varasemad rollid mujal:

Kratt – “Kratt” (lavastaja Mai Murdmaa, RO Estonia)

Nõid – “Macbeth” (lavastaja V. Vassiljev, RO Estonia)

Tunnustus:

2000 Eesti Teatriliidu balletipreemia

Silas Stubbs

Vanemuise teatris

aastast 2008

1998 - 2008 õppis

Elmhursti Balletikoolis

(Suurbritannia), alates

sellest Vanemuise teatri

balletiartist.

Praegused rollid

Vanemuises:

Korstnapühkija,

Rott – “Pähklipureja”

(koreograaf-lavastaja Pär

Isberg, 2004)

Albert, Giselle’i sõber –

“Giselle” (koreograaflavastaja

Stanislav Fečo,

2007)

Kiir – “Kevade“ (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov,

2009)

Tantsib lavastustes “Onegin” (koreograaf-lavastaja Vassili

Medvedjev, 2007), “Uinuv kaunitar” (koreograaf-lavastaja

Pär Isberg, 2008), “Savoy ball” (lavastaja Georg Malvius,

2008)

Varasemad rollid Vanemuises:

tantsis lavastuses “Peeter Paan” (koreograaf-lavastaja

Oksana Titova, 2008)

---

The Old Man and the Sea is a novella by Ernest

Hemingway, written in Cuba in 1951 and published in

1952. It was the last major work of fiction to be produced

by Hemingway and published in his lifetime. One of his

most famous works, it centers upon Santiago, an aging

Cuban fisherman who struggles with a giant marlin far out

in the Gulf Stream. It is noteworthy in twentieth century

fiction, reaffirming Hemingway’s worldwide literary

prominence as well as being a significant factor in his

selection for the Nobel Prize in Literature in 1954.

The Old Man and the Sea recounts an epic battle between

an old, experienced fisherman and a giant marlin said

to be the largest catch of his life. It opens by explaining

that the fisherman, has gone 84 days without catching

any fish at all. He is apparently so unlucky that his young

apprentice, Manolin, has been forbidden by his parents

to sail with the old man and been ordered to fish with

more successful fishermen. Still dedicated to the old

man, however, the boy visits Santiago’s shack each night,

hauling back his fishing gear, feeding him and discussing

American baseball – most notably Santiago’s idol, Joe

DiMaggio. Santiago tells Manolin that on the next day, he

will venture far out into the Gulf to fish, confident that his

unlucky streak is near its end…

LU (Liina Unt): We remember from reading at high school

that there was an old man, fighting the sea, won, doesn’t

matter that he lost the fish – we all know that plot. And

now when I read it again I discovered that I had managed

to forget the dreams in the book. As if not being part

of the text. But when we look at the old man from the

dreams perspective, he as if changes into a different

character. This is a very interesting key point.

It is surprising to many that “Old Man and the Sea“ is done

as a dance production, it would be difficult even as a

drama (imagine an opera even – sea aria, old man aria and

fish aria!). Theatricality comes from a different plan, from

these dreams, you see.

JS (Janek Savolainen): I didn’t remember this book

from high school. Reading it during tender years it might

even generate rebellion – please, to read that! First of all

they give you a list – please read these by autumn – and

defiance arises. But there must have been something that

was saved in memory. This book might have returned to

me also because I went to sea with my grandfather. So

this story might have emerged in relation to that etude

from my life. Grandfather and grandson, alone at sea,

by nightfall we would be on some island… It was very

exciting; I could have been 10 years old. We put night lines.

I was afraid of the fish but I had to pull them out. Eel was

super disgusting, after that I never ate another eel. And on

top of everything the boat engine wouldn’t start. We were

---

somewhere in between Paatsalu and Saaremaa. I stood

in the prow with a big yellow rubber jacket and filled the

duties of a sail. It took us quite some time to come back.

In the book as well – the relationship between the old man

and the boy is not that of a grandfather and grandson but

it might as well be that.

Some things remain to haunt you and keep coming back

to you. Currently it felt that the time was ripe to make

that production. There were challenging moments for me

too – how to make it all work. In the technical sense, for

example. I constantly get impulses that carry me further

and further and… Being at the Harbour Theatre allows

you to try – is it possible or not. One month before the

premiere I tell you that I am excited about what is to come

out if it.

Janek Savolainen

In Theatre Vanemuine since 2000

Education: in 2000 graduated from the Tallinn

Pedagogical University, majoring in choreography

Career: since 2000 Theatre Vanemuine, ballet artist and

choreographer. In addition to dance productions, has

also participated in opera, operetta, musical and drama

productions

Current roles in Vanemuine:

- Rat – “Nutcracker” (director Pär Isberg, 2004)

- Wilfried – “Giselle” (director Stanislav Fečo, 2007)

- Minna Berneis – “Sigmund & Freud” (director Saša

Pepeljajev, 2007)

- dances in the ballet production “Onegin” (director Vassili

Medvedjev, 2007)

Earlier roles in Vanemuine:

- “Night in Venice” (director Mare Tommingas)

- “Cinderella” (director Ülo Vilimaa)

- “Amadé” (director Mare Tommingas)

- “Nutcracker” (director Mare Tommingas)

- “Earth Song” (director Rachid Tika)

- “Aunt Charley” (director Oleg Titov)

- “Blood Brothers” (director Tiit Ojasoo)

- “Gypsy” (director Mare Tommingas)

- “Quiteria’s Wedding” (director Viesturs Jansons)

- “Fluxus” (director Teet Kask)

- “Tango of Love” (director Mai Murdmaa)

- Figaro – “Figaro’s Wedding” (director Oleg Titov)

- “Wedding Trip” (director Mai Murdmaa)

- “Summer Night’s Dream” (director Hugo Fanari)

- “Anathema” (director Ruslan Stepanov)

- “Dance Marathon” (director Mai Murdmaa)

- “Soldier’s Story” (director Rachid Tika)

Earlier productions in Vanemuine:

- “Bamby”

- “This is a small step for a man...”

- “Nixon” (2006)

---

Liina Unt

Theatre Designer

2004 Doctoral Programme, University of Arts and Design,

Helsinki

2002 MA in liberal arts, Estonian Academy of Arts

1999 BA cum laude in scenography, Estonian Academy of

Arts

Selection of designs

2009 S. Aminoff “As It Is in Heaven”, Ugala

2008 I. Hirv “Spring-Winter 1918”, VAT Theatre

2008 T. Pylkkänen ”Patseba Saarenmaalla”

(Patseba in Saaremaa, opera) and A. Kallas

“Patseba Saaremaal“ (Patseba in Saaremaa, drama),

Estonian Concert and Kuressaare City Theatre

2006 A. Hellstenius/I.Ambjörnsen ”Elling”, together with

Liina Tepandi, Vanemuine

2006 L. Vahtre, M. Laar “Minust jäävad ainult laulud”

(Only Songs I Leave Behind), NGO R.A.A.A.M,

Mountain Suur Munamägi

2004 A. Miller “The Crucible“, Vanemuine

2004 U. Vadi “Kohtume trompetis!“ (Rendezvous at the

Trumpet), VAT Theatre

2003 V. Vahing “Testament“, Estonian Drama Theatre

2003 T. Stoppard “Utopia“, Vanemuine

2003 Ch. Jones “Humble Boy“, Vanemuine

2003 J. Lusens “Birds’ Opera“, Vanemuine

All together Liina Unt has designed more than 30

productions, published studies and publications as

well as acted as professor at the University of Tallinn, at

the Institute of History, at the University of Tartu, at the

Estonian Academy of Music and Theatre, at the University

of Art and Design (Finland), at the Estonian Academy of

Arts.

Aivar Kallaste

In Theatre Vanemuine since 1977

Education:

in 1977 graduated from the Tallinn Ballet School

Career:

- 1977-1995 Theatre Vanemuine, ballet artist

- 1995-1996 Turu Modern Dance Theatre “Aurinkobaletti”,

Finland, dancer

- since 1996 Theatre Vanemuine, ballet artist

- has made near 100 roles in ballet, drama, pantomime,

musical, opera and operetta productions

- has danced in various variety programmes

- has been the director’s assistant in the opera production

“The Poacher”

Current roles in Vanemuine:

- Baker, Rat, Gingerbread – “Nutcracker” (director Pär

Isberg, 2004)

- Wilfried – “Giselle” (director Stanislav Fečo, 2007)

---

- dances in the ballet production “Onegin” (director Vassili

Medvedjev, 2007)

- Housekeeper – “Sleeping Beauty” (director Pär Isberg,

2008)

Earlier roles in Vanemuine:

- Prince Klaus – “The Snow Queen”(director Ida Urbel,

1978)

- Coppelius – “Coppelia”(director Ülo Vilimaa, 1982)

- Petja – “Petja and Wolf” (director Vassili Medvedjev, 1982)

- Gummielastik – “Puss in Boots” (director Kaarel Ird)

- Overseer – “Tiina” (director Ülo Vilimaa, 1984)

- Sorcerer – “Kalevipoeg” / “Son of Kalev” (director Ülo

Vilimaa, 1985)

- Blind – “Mimeskid” (director M. Kristal, K. Kurg)

- Bamby – “Bamby” (director Ülo Vilimaa, 1989)

- Mozart – “Don Juan” (director Ü. Vilimaa, 1990)

- Little Prince – “The Little Prince” (director Mare

Tommingas, 1991)

- Hans – “Giselle” (director A. Shelest)

- Aapo – “Seven Brothers” (director M. Kuusela)

- Viires – “In corpore” (director Ago-Endrik Kerge)

- Pierrot – “Moon-Pierrot” (director Ülo Vilimaa, 1991)

- Mercutio – “Romeo and Juliet”(director Mare Tommingas,

1993)

- Joosep – “Legend of Joosep” (director Mait Agu, 1993)

- Nutcracker – “Nutcracker” (director Mare Tommingas,

1994)

- Womble – “The Womble” (director Ülo Vilimaa, 1994)

- Nameless – “Cats in Oil” (director Dmitri Hartshenko,

1996)

- Charles Bovary – “Madame Bovary” (director J.

Smoriginas, 1997)

- Judge – “Bolero” (director Oleg Titov)

- Mozart – “Amade” (director Mare Tommingas)

- Gamacho – “Quiteria’s Wedding” (director Viesturs

Jansons)

- Father – “The Scarlet Flower” (director Jelena Karpova)

- King – “Alice in Wonderland” (director Mai Murdmaa)

- Peter Quince – “Summer Night’s Dream” (director Hugo

Fanari)

- leading role – “Anathema” (director Ruslan Stepanov)

- Rollo – “Dance Marathon” (director Mai Murdmaa)

- “E-major” (director Toomas Edur)

- Nixon – “Nixon” (director Janek Savolainen)

- Wedding Guest, Troll – “Peer Gynt” (director Mare

Tommingas, 2006)

Earlier roles elsewhere:

- Womble – “The Womble” (director Mai Murdmaa,

Estonian National Opera)

- Sorcerer – “Macbeth” (director V. Vassiljev, Estonian

National Opera)

Recognition:

- 2000 Estonian Theatre Union Ballet Award

---

Silas Stubbs

In Theatre Vanemuine since 2008

Education:

- 1998 - 2008 studied at the Elmhurts Ballet School (Great

Britain)

Career:

since 2008 Theatre Vanemuine, ballet artist

Current roles in Vanemuine:

dances in productions: “Nutcracker” (director Pär Isberg,

2004), “Giselle” (director Stanislav Fečo, 2007), “Onegin”

(director Vassili Medvedjev, 2007), “Sleeping Beauty”

(director Pär Isberg, 2008), “Ball at the Savoy” (director

Georg Malvius, 2008)

Kiir – “Spring” (director Ruslan Stepanov, 2009)

Earlier roles in Vanemuine:

danced in “Peter Pan” (director Oksana Titova, 2008)

---

Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene

Muusikajuht / Musical Director Mihkel Kütson

Draamajuht / Drama Director Sven Karja

Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas

Trupijuht / Troupe Leader Eda Hinno

Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts

Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja

Lavameistrid / Stage Technicians Veljo Rüütli, Aare Kiho

Dekoratsiooniala juhataja / Head of the Stage Set Department Aarne Hansalu

Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Ain Austa, Innari Toome, Andres

Lindok, Terje Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam,

Aleksandr Karzubov, Indrek Ots, Eino Reinapu, Mart Raja, Arvo Lipping

Kostüümiala juhataja / Wardrobe Manager Ivika Jõesaar

Kostüümiala juhataja asetäitja / Wardrobe Manager Assistant Piret Univer

Meeste kostüümid / Cutter of men`s costumes Ruth Rehme-Rähni

Naiste kostüümid / Cutter of women`s costumes Külli Kukk

Kostüümide teostus / Costumes made by Luule Luht, Anneli Vassar, Daisy

Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire

Arujõe, Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn

Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta Reben

Kostüümilao juhataja / Head of Costumes Warehouse Maris Plado

Riieturid / Dressers Maris Plado, Jane Saks

Jumestusala juhataja / Head of Make-Up Department Anne-Ly Soo

Grimm ja soengud / Make-up and Hair Style by Olga Belokon, Irina Võsaste

Rekvisiidiala juhataja / Head of Stage Prop Department Liina Martoja

Rekvisiitorid / Property Masters Kaie Uustal, Liina Martoja, Ivika Saaroja,

Ave Liivamägi

Valgustusala juhataja / Head of Lighting Department Andres Sarv

Valgustajad / Lighting by Jaanus Moor, Andres Sarv, Siim Allas

Heli- ja videoala juhataja / Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno

Helirežissöör / Sound Director Siim Neerut

Videoinsener / Video Kalju Nugin

Kava kujundanud / Programme designed by Kristina Kütt

Kava koostanud / Programme prepared by Kai Rohejärv

Fotod / Photos by Andrus Kannel, Alan Proosa, Maria Lee

Tõlked / Translations Kelli Vilu-Püss

---

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.

30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,

et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.

Lubame hea seista fondi käekäigu eest

Olga Aasav

Kalev Kase

Mart Avarmaa

Tartu linn

Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate

erialase arengu ja koolituse toetuseks.

Fondi on võimalik teha annetusi:

SA Tartu Kultuurkapital

Ühispank 10102052050006

Sampo Pank 334408570002

Märksõna: VANEMUISE FOND

Janek Savolaineni erilised tänud kuuluvad emale,

isale, Terje Kihole, Mikk Männastele ja Kalle Kukele

Vanemuise teater tänab

Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot,

Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu linna

---

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.

30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,

et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.

Lubame hea seista fondi käekäigu eest

Olga Aasav

Kalev Kase

Mart Avarmaa

Tartu linn

Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate

erialase arengu ja koolituse toetuseks.

Fondi on võimalik teha annetusi:

SA Tartu Kultuurkapital

Ühispank 10102052050006

Sampo Pank 334408570002

Märksõna: VANEMUISE FOND

Janek Savolaineni erilised tänud kuuluvad emale,

isale, Terje Kihole, Mikk Männastele ja Kalle Kukele

Vanemuise teater tänab

Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot,

Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu linna