Maria Stuarda - Vanemuine

info.vanemuine.ee

Maria Stuarda - Vanemuine

Teater Vanemuine, 141. hooaeg

Vanemuine 141th Season

Gaetano Donizetti

MARIA STUARDA

(MARY STUART)

Ooper kahes vaatuses / Opera in two Acts

Giuseppe Bardari libreto Friedrich Schilleri näidendi “Maria Stuart” põhjal

Libretto by Giuseppe Bardari, based on Friedrich von Schiller’s play “Maria Stuart”

Muusikajuht ja dirigent / Musical Director and Conductor ® Mihkel Kütson

Dirigent / Conductor ® Lauri Sirp

Lavastaja / Director ® Roman Hovenbitzer

(Saksamaa / Germany)

Kunstnik / Designer ® Roy Spahn

(Saksamaa / Germany)

Valguskunstnik / Light Designer ® Palle Palmé

(Rootsi / Sweden)

Lavastaja assistent / Assistant to the Stage Director ® Merle Jalakas

Kontsertmeistrid / Rehearsal Pianists ® Jaanika Rand-Sirp, Irina Oja

Koormeister / Chief Chorus Master ® Piret Talts

Koori kontsertmeister / Rehearsal Pianist of Choir ® Katrin Nuume

Inspitsient / The performance is managed by ® Ülle Tinn

Subtiitrid / Subtitles ® Ragne Saul

Lavastaja tõlk / Director`s interpreter ® Liina Tordik

Esietendus toimus Milano La Scalas 30. detsembril 1835

The premiere took place on December 30, 1835 at La Scala, Milan

Esietendus 5. mail 2011 Vanemuise väikeses majas

Premiere on May 5, 2011 at the Vanemuine Small Building

Itaalia keeles, eestikeelsete subtiitritega / In Italian with Estonian subtitles


OSADES / CAST

SISUKOKKUVÕTE

Maria Stuarda, Šotimaa kuninganna / Queen of Scotland ® Alla Popova

Aile Asszonyi (RO/NO Estonia)

Elisabetta I, Inglismaa kuninganna / Queen of England ® Karmen Puis

Anna, Maria teenijanna / Maria’s companion ® Valentina Kremen

Roberto, Leicesteri krahv / Earl of Leicester ® Oleg Balashov (Peterburi Maria teater /

Mariinsky Theatre, St Petersburg)

Lord Cecil, ülemvarahoidja / Chancellor of the Exchequer ® Atlan Karp

Talbot, Shrewsbury krahv / Earl of Shrewsbury ® Märt Jakobson

Henry VIII ® Elmar Pool

Anna ® Siiri Koodres

Elisabetta lapsena / Elisabeth as a child ® Lauren Aunpuu

Susi Ann Kaljas

Maria lapsena / Mary as a child ® Hanna Brigita Jaanovits

Egeli Paama

Leicesteri krahv lapsena / Earl of Leicester as a child ® Mihkel Känd

Kristjan Põldmaa

Stefan Zweigi romaani ja Friedrich Schilleri näidendi “Maria Stuart” eestikeelsetes tõlgetes

on järgitud saksa keele õigekirjatraditsiooni. Donizetti ooperis kasutatakse tegelaste nimedes

itaaliapärast kirjaviisi: Elisabetta, Maria Stuarda jt. Eesti keeles on üldiselt kombeks nimede

kirjutamisel originaalkeelt silmas pidada: Elizabeth, Mary jne.

“Ajalugu on üksnes varaait minu fantaasiate tarbeks

ja tõsiasjad peavad leppima sellega, milleks nad minu

käe all muutuvad.”

Friedrich Schiller

ESIMENE VAATUS

1. pilt

Inglismaa kuninganna Elisabetta I plaanib poliitilist abielu Prantsuse kuningaga. Ainsaks

takistuseks on tema armastus krahv Leicesteri vastu. Rahvas nõuab 18 aasta eest Elisabetta poolt

vangistatud Maria Stuardale armu andmist, Elisabetta nõunik Cecil timukat.

Saabub krahv Leicester ja Elisabetta teeb talle ülesandeks edastada Prantsuse saadikule oma

nõusolek abieluks. Ta loodab asjatult nördinud reaktsiooni Leicesteri poolt.

Krahv Talbot toob Leicesterile salaja Maria Stuarda pildi ja kirja. Leicester näeb Maria “armastatud

naeratust” ja annab lubaduse ta vabastada.

Elisabetta on umbusklik ja Maria peale armukade ning nõuab Leicesterilt aru. Leicester keerutab

end välja ja annab Elisabettale kirja, milles Maria palub kokkusaamist. Leicester anub kuningannat,

et ta Maria Stuardat vanglas külastaks.

2. pilt

Vangistuses viibiv Maria meenutab möödunud õnnelikke päevi. Mõte kohtumisest Elisabettaga

ajab ta raevu.

Leicester kinnitab Maria Stuardale oma armastust ja truudust ning vannutab teda uskuma

vabanemist pärast kõnelust Elisabettaga.

Saabub Elisabetta. Teda saadavad Cecil, kes nõuab jätkuvalt Maria Stuarda pead, ja Leicester, kes

taotleb Maria vabastamist. Mehe ilmne poolehoid konkurendi vastu aga ärritab Elisabettat.

Maria tuleb Talboti ja Anna saatel ning palub kuningannalt andestust. Elisabetta sõimab teda

nurjatuks ja väärituks kurjategijaks. Leicester vannutab Maria Stuardat meelerahu säilitama ja

meenutab talle oma armastust. Maria aga läheb üha enam raevu ja nimetab Elisabettat jäledaks

sohilapseks. Elisabetta otsustab ta surma mõista.

TEINE VA ATUS

1. pilt

Cecil käib Elisabettale peale, et ta Maria Stuarda surmaotsusele alla kirjutaks. Lõpuks annab

Elisabetta järele, kuid just siis astub juurde Leicester ja palub veel kord Mariale halastada. Elisabetta

raevub ja käsib Leicesteril hukkamist pealt vaadata.

2. pilt

Cecil viib Mariale allkirjastatud surmaotsuse. Talbotiga üksi jäänud, palub Maria oma hing

vabastada. Talbot toob nähtavale oma preestrirüü ja võtab naise pihile. Maria tunnistab end süüdi

oma mehe surmas ja sellele järgnenud suhtes mehe arvatava tapjaga. Seejärel vannutab ta, et läheb

süütult surma.

3. pilt

Maria tuleb palvetades ja oma usaldusaluste saatel hukkamisele. Tema viimane palve on suunatud

Elisabettale, kellele ta andestab ja õnnistust soovib. Saabub Leicester, kes kuulutab Maria vastased

väärituteks. Maria jätab hüvasti ning sammub seejärel oma pooldajate kaeblemise saatel hukkamisele.


Synopsis

ACT ONE

Scene 1

England’s Queen Elisabetta I is planning a political marriage with the King of France. The only

obstacle to the marriage is her love for the Earl of Leicester. The people are calling on Elisabetta

to show clemency in regard to Maria Stuarda, whom she has held prisoner for 18 years; her adviser

Cecil, conversely, is calling for her execution.

The Earl of Leicester arrives and Elisabetta charges him with the task of informing the French

ambassador of her consent to marriage. She hopes, in vain, for an indignant reaction from Leicester.

Talbot, Earl of Shrewsbury, secretly gives Leicester a picture and letter from Maria Stuarda.

Leicester sees her ‘beloved smile’ and promises to free her.

Elisabetta is distrustful and jealous of Maria and demands that Leicester explain himself. Leicester

worms his way out of the situation, giving Elisabetta Maria’s letter, in which she begs an audience.

Leicester beseeches the queen to visit Maria Stuarda in prison.

Scene 2

Alone in prison, Maria recalls happier days. The thought of meeting with Elisabetta drives her into

a rage.

Leicester swears his love and fidelity to Maria Stuarda and entreats her to have faith in her release

after talking to Elisabetta.

Elisabetta arrives. She is accompanied by Cecil, who continues to demand Maria Stuarda’s head,

and Leicester, who seeks her release. However, his clear allegiance to her rival infuriates Elisabetta.

Maria comes before the Queen with Talbot and Anna and begs forgiveness. Elisabetta brands

her a vile and ignoble villain. Leicester beseeches Maria Stuarda to maintain her composure and

reminds her of his love for her. However, Maria grows ever more enraged, calling Elisabetta an

abhorrent bastard. Elisabetta sentences her to death.

ACT TWO

Scene 1

Cecil comes before Elisabetta seeking her signature on Maria Stuarda’s death warrant. Eventually

Elisabetta yields to his request, but at that moment Leicester appears and again begs her to show

mercy. Elisabetta is enraged and commands Leicester to bear witness to the execution.

Scene 2

Cecil delivers the signed death warrant to Maria. Left alone with Talbot, Maria asks him to absolve

her of sin. Talbot dons his priest’s robes and hears her confession. Maria admits her complicity in

the death of her husband and her subsequent affair with the man believed to have murdered him.

She then states that she will go to her death free of sin.

Scene 3

Maria prays as she is led to her execution, accompanied by her confidants. Her final prayer is

directed at Elisabetta, whom she forgives and wishes blessed. Leicester arrives, decrying Maria’s

adversaries as dishonourable. Maria makes her farewells and, to a sorrowful chorus from her

supporters, submits herself to execution.

Gaetano Donizetti

(1797-1848)

Domenico Gaetano Maria Donizettit peetakse üheks

kõige tähtsamaks bel canto ooperi heliloojaks

koos Bellini ja Rossiniga. Mõned tema ooperid,

nagu “Armujook”, “Don Pasquale” ja “Lucia di

Lammermoor” kuuluvad tänaseni ooperimajade

standardrepertuaari.

Donizetti sündis 1797 Bergamos puruvaese

perekonna noorima pojana. Muusikaõpinguid

alustas ta 1806 Bergamo peakiriku

kapellmeistri, saksa komponisti Johann

Simon Mayri juures. Hiljem täiendas ta end

Bolognas Pater Mattei juhendamisel ning

sai kontrapunkti alal korraliku väljaõppe.

Donizetti alustas ka ise kirikumuusika

komponeerimisega, ent pöördus peagi ooperi

radadele.

1822. aastal lavale jõudnud ooper “Zoraïda di

Granata” äratas prominentse teatriimpressaario

Domenico Barbaia tähelepanu. Heliloojale pakuti

lepingut Napolis. Peagi kirjutas Donizetti ka Rooma ja

Milano ooperimajadele ning saavutas 1820. aastatel ka teatavat edu. Läbilöök tuli siiski alles 1830

Milanos ooperiga “Anna Bolena”. Sellele järgnes juba “Armujook” (L’elisir d’amore, 1832), mida

peetakse koos “Don Pasqualega” (1843) 19. sajandi opera buffa meistriteosteks. 1835 jõudis aga lavale

“Lucia di Lammermoor” Sir Walter Scotti romaani ainetel - Donizetti kuulsaim ooper ja bel canto

traditsiooni üks kõrgpunkte, mida hinnatakse võrdseks Bellini “Normaga”.

1834 nimetati helilooja Napoli konservatooriumi kapellmeistriks ja kompositsiooni õppejõuks,

1836 sai temast samas ka kontrapunkti professor ning 1838 õppeasutuse direktor.

Donizetti kuulsus heliloojana kasvas ning 1840 loobus ta kõigist oma ametitest ja kolis Pariisi, kus

veel samal aastal jõudis lavale järgmine edulugu – “Rügemendi tütar” (La Fille du Régiment).

Isiklik elu tõi heliloojale paraku üksnes tagasilööke. Donizetti abielust Virginia Vasselliga sündis

kolm last, kellest ükski ei jäänud elama. Peagi lahkusid siit ilmast ka ta vanemad ning tema naine

suri koolerasse.

1843 avaldusid Donizettil süüfilise sümptomid, tema tervislik olukord halvenes kiiresti ja kõigi

ränkade hingeliste traumade tulemusena sattus ta viimaks Pariisis vaimuhaiglasse. Sealt toimetati

ta kodulinna Bergamosse, kus ta 1848 suri.

Helilooja maeti Valtesse kalmistule, ent hiljem sängitati ümber Bergamo Santa Maria Maggiore

kirikusse üsna oma õpetaja Mayri lähedale.

Donizetti loominguline pärand hõlmab umbes 75 ooperit, 16 sümfooniat, 19 keelpillikvartetti, 193

laulu, 45 duetti, 3 oratooriumi, 28 kantaati, lisaks mitmeid kontserte erinevatele instrumentidele,

sonaate ja kammermuusikat.


OOPER Maria Stuarda

Donizetti traagiline ooper (tragedia lirica), mille aluseks on Friedrich Schilleri draama “Maria

Stuart” aastast 1800, esietendus Milano La Scalas 30. detsembril 1835. Ooperi süžee on

inspireeritud Šoti kuninganna Mary Stuarti ja viimase nõo, Inglise kuninganna Elizabeth I

elulugudest. Lisaks reaalselt eksisteerinud poliitilisele vastasseisule mõtles Schiller välja vastasseisu

kahe kuninganna vahel, kes tegelikult kunagi ei kohtunud. Libretist Giuseppe Bardari lisas Mary

Stuarti ja Robert Dudley (kelle Elizabeth tõstis Leicesteri krahviks) armuloo, millel pole mingit

reaalset ajaloolist põhja. Tegevuse toimumise ajal oli Dudley 55, Elizabeth 53 ja Mary 44 aastat

vana.

Maria Stuarda” pole ainus Donizetti ooper, mille aluseks on Inglise ajaloo Tudorite perioodi

sündmused. Sama ajajärku käsitlevad ooperid “Anna Bolena” (kuningas Henry VIII teise naise

Anne Boyleni järgi), “Roberto Devereux” (Elizabeth I arvatav armuke) ning “Il castello di

Kenilworth”. “Anna Bolena”, “Maria Stuarda” ja “Roberto Devereux’” naispeaosalistele viidatakse

vahel kui “Donizetti kolmele kuningannale”.

Napoli Teatro San Carlo sõlmis Donizettiga 1834 lepingu Giuseppe Bardari libretole ooperi

komponeerimiseks. Esietendus pidi toimuma sama aasta augustis, ent asjad ei laabunud ja

peaproovi lükati erinevatel põhjustel muudkui edasi. Kui see viimaks toimus, ilmus ootamatult

kohale Napoli kuninganna Maria Christina ja soovis ooperit näha juba enne esietendust. Viimase

vaatuse pihistseen vapustas valitsejannat sedavõrd, et ta minestas. Tulemusena keelas tsensuur

teose ettekandmise.

Donizetti pidas oma muusikat liiga väärtuslikuks, et seda lihtsalt kõrvale jätta. Koostöös ühe

Napoli libretistiga valmis uus tekst ja 18. oktoobril 1834 jõudis lavale ooper “Buondelmonte”, –

paraku suurema menuta.

Milano La Scala otsis sobivat ooperit aastavahetuseks 1835/36. Toona väga kuulus lauljanna Maria

Malibran pakkus selleks välja Donizetti “keelatud” ooperi. Peale tulist vaidlust jäädi asjaga nõusse

ja otsustati “Maria Stuarda” lavale tuua. 30. detsembril oli lavastus valmis, ent taas mängis saatus

vingerpussi: mõlemad peaosi täitvad lauljannad olid täiesti häälest ära. Õige oleks olnud esietendus

edasi lükata, aga osatäitjad ei tahtnud vahetult enne aastavahetust honorarist ilma jääda ja nõudsid

etenduse toimumist. Tulemus oli ettearvatav: publiku vastuvõtt jäi taas väga leigeks. Donizetti

vihastas ja lubas, et ei tee La Scala teatriga enam kunagi mingit koostööd.

Maria Stuarda” taasavastati alles sada kakskümmend kolm aastat hiljem. Ooper jõudis lavale 1958

Donizetti sünnilinnas Bergamos ja seekord ei jäänud tulemata ka teenitud tunnustus.

VASTASSEIS ISEENDAGA

Ilse Graham (katkend artiklist ”Konfrontation mit sich selbst”)

Kumbki kuninganna pole päris iseseisev isiksus. Nii on Mary oma “õe” salajaste tungide

käegakatsutav ja dramaatiline kehastus. Sama iha, mis põleb Marys heleda ja nähtava leegiga,

hõõgub teadliku tahte eest varjatult ja kättesaamatult ka Elizabethis. Šoti kuninganna on küll

üksnes oma rivaali salajase erootilisuse osaline kujutis, ent õigetesse mõõtmetesse suurendatud

ja tohutule ekraanile projitseeritud. Reaalselt vangistuses viibiv Mary on oma “õe” vangistatud

soovide suurendatud kehastus. Ja ka vastupidi: Elizabethi tegelaskuju esindab suurendatuna neid

süüme pidurdavaid jõude, mis on Marys olemas vaid algelisel kujul ja kipuvad tema eneseteadvuse

laines raugema. Mõlemad on seega nende tungide käegakatsutavaks kehastuseks, mis pole teises

välja arenenud ega seesmiselt omaks võetud.

Kuningannade saatusliku kohtumise mõistmiseks ei tohi seda varjatud suhet unustada. Nende

kokkusaamine ei tähenda ainult ega isegi mitte peamiselt kahe eraldiseisva ja teineteise suhtes

vaenuliku tegelaskuju otsest kokkupõrget, kes poliitilistel, intellektuaalsetel ja temperamendist

tulenevatel põhjustel üksteisega leppida ei suuda. Pigem tähendab see mõlema jaoks vastasseisu

iseendaga, täpsemalt öeldes oma hinge allasurutud ja väljakujunemata joontega, mis neile nüüd

ebamugaval viisil lähedase, aga vaenuliku alter ego kujul vastu astuvad. Mõlema kuninganna

tegelikuks probleemiks on see, kas ta teisega tegeldes ja teda aktsepteerides jõuab omaenda

isiku allasurutud osa äratundmise ja tunnustamiseni. Ainult siis, kui mõlemad lepivad sisemuses

tagasilükatud tunnetega, on neil võimalik muutuda hingeliselt elujõuliseks tervikuks.

Primadonnade sõda

Thomas Macho (katkend artiklist “Anmerkungen zur Neuinszenierung von Donizettis Maria Stuarda”)

Esmalavastuse* proovide ajal läksid primadonnad Anna del Serre (Elisabetta) ja Giuseppina di

Ronzi (Maria) tihti ägedalt tülli; peaproovis tekkis niivõrd vägivaldne kaklus, et üks naistest

tuli teadvusetult lavalt minema kanda. Donizetti kirjutas 7. oktoobril 1834 resigneerunult ja sapiselt

ühele sõbrale: “Oled kindlasti kuulnud kahe naise tülist, aga võib-olla mitte seda, et minust halvasti

mõtlev Ronzi, arvates end kuulmisulatusest väljas olevat, tõi kuuldavale märkuse: Donizetti

protežeerib seda h(oora) del Serret. Minu jaoks ootamatu vastus talle oli: ma ei protežeeri kumbagi,

aga h(oorad) olid mõlemad naised ja teie olete samuti. See veenis, solvas või rahustas teda…”

Lõik kirjast, milles Donizetti iseennast tsiteerib, on kõnekas. Ilmselt tekkis

seos primadonnade ja kuningannade vahel – keda kõiki ääremärkuse

korras hooradeks nimetatakse – üsna kergelt. Teiste sõnadega: lugu kahe

kuninganna vahelisest tülist mattis enda alla esituse laval. Müüt oli

endiselt elujõuline, millest andis tunnistust ka artikkel primadonnade

sõjast ajakirjas Teatri, Arti e Letteratura: “Kakssada aastat hiljem on

Elizabethi viha uuesti ärganud ja suunatud Mary, vaese Šotimaa

kuninganna vastu, kellel lahingutes kunagi õnne ei olnud. Vaevalt

jõudsid daamid üksteisega vastakuti, kui leidsid juba tuhat põhjust

üksteist piinata. Proove katkestasid pidevalt tormilised arutelud,

millele kohal viibiv direktor pidi lõpu tegema. Paar päeva tagasi

peaproovi ajal viis Maria vastalisus loomult äkkvihasse kalduva

Elisabetta sedavõrd raevu, et ta keset viimast vaatust oma vaenlasele

kallale tormas, kiskus teda juustest, jagas kõrvakiile, hammustas,

lõi näkku ja murdis tal maruvihast kantud jalahoopidega peaaegu

sääreluud. Maria Stuart, esialgu jahmunud, kogus julgust ja asus

end Inglismaa kuninganna vastu kaitsma. Aga oh häda, Elizabeth

oli tugevam ja mademoiselle del Serre kukkus jõuetult, peaaegu

teadvusetult pikali ja kanti voodisse.”

Primadonnasid iseloomustatakse siin sõna otseses mõttes

Elizabethi ja Mary taaskehastustena.

* T. Macho artikli katkendis on juttu esmalavastusest 1834. aastal, mis

enne esietendust Napoli kuninganna Maria Christina poolt ära keelati.


Mary Stuart

Mary Stuart sündis 1542 Šotimaa kuninga James V ja Marie de Guise’i tütrena. Kuna James V

suri nädal pärast tütre sündi, sai tüdrukust juba kuue päeva vanusena Šoti kuninganna Mary I.

Tema lapsepõlv ja noorus möödusid Prantsusmaal kuningas Henri II õukonnas. 1558 abiellus ta

aasta hiljem troonile tõusnud kuningas François II-ga, kes aasta pärast aga suri. Mary pöördus

1561 tagasi Šotimaale ning asus reaalselt valitsema.

1565 abiellus Mary oma nõo Henry Stuarti ehk lord Darnleyga. Nad mõlemad olid Margaret

Tudori järeltulijatena Inglise trooni pärijad, mis ei rõõmustanud kuninganna Elizabethi,

kellelt polnud kombekohaselt luba

küsitud. Ent abielu kujunes õnnetuks

ning lahutamast takistas seda üksnes soov saada järeltulija. 1566

sündiski poeg James ning paari

suhted jahenesid veelgi. Samal

ajal kasvasid Šotimaal pinged

katoliiklaste ja protestantide

vahel. Parlament oli 1560

kehtestanud reformeeritud

usu riigiusuna, ent Mary

oli endiselt katoliiklane.

1567 alguses hukkus lord Darnley kahtlastel

asjaoludel: majas toimus

plahvatus ning mees leiti

seejärel kägistatuna aiast. Mary abiellus

peagi James Hepburni, Bothwelli krahviga,

keda paljud pidasid Darnley mõrtsukaks.

Veel samal aastal puhkes Šotimaal Maryvastane

mäss ning ta

sunniti troonist loobuma

oma aastase poja kasuks. Peale ebaõnnestunud

katset võimu tagasi haarata,

põgenes Mary Inglismaale

ja otsis kaitset Elizabeth I

juures. Samas oli ta ennast

varem korduvalt nimetanud seaduslikuks Inglismaa

valitsejaks ning selleks pidasid

teda ka paljud inglise katoliiklased.

Elizabeth käsitles neid asjaolusid selge ohuna oma võimule ja lasi Mary

vangistada. Peale üheksateist aastat kestnud kinnipidamist erinevates lossides tunnistati Mary süüdi

riigireetmises ning Elizabethi tapmise vandenõus ja hukati 1587. Mary poeg, Šotimaa kuningas

James VI aga tõusis 1603 pärast Elizabethi surma ikkagi Inglismaa troonile James I nime all.

Elizabeth I

Elizabeth I (sündinud 1533) oli viimane Tudorite soost Inglismaa ja Iirimaa kuninganna, kes

valitses aastatel 1558-1603. Ta oli kuningas Henry VIII ja Anne Boleyni tütar. Just tema ajal

sai Inglismaa võimsaks mere- ja koloniaalriigiks ning kujunes lõplikult välja anglikaani kirik.

Elizabethi noorus oli kuningriigi elus kirev ja segane aeg. Henry VIII oli isa kaasabil saanud

paavstilt loa abielluda oma vanema venna lese, Aragóni Katariinaga, ent neil ei õnnestunud kuidagi

meessoost pärijat saada. Seepärast soovis kuningas nüüd, et tema suurte raskustega sõlmitud abielu

tühistataks, ent paavst polnud enam nõus vastu tulema. Siis loobus Henry hoopis katoliku usust ja

abiellus 1533 protestandist Anne Boleyniga. Sama aasta sügisel sündis nende tütar Elizabeth. 1534

kuulutas kuningas end Inglise kiriku peaks, mis tõi kaasa suure hulga kirikuvarade ülemineku riigi

käsutusse, ent praktiliselt mitte mingeid muutusi kiriku kommetes või õpetuses.

Ka Anne Boleyni ja Henry abielust ei sündinud oodatud troonipärijat ning 1536 lasi kuningas

naise truudusetuses süüdistatuna hukata. Samal aastal abiellus ta Jane Seymouriga ning 1537 nägi

viimaks ilmavalgust Henry ainus seaduslik poeg Edward.

Esimesest abielust sündinud Mary ja teisest abielust sündinud Elizabeth saadeti seepeale Londonist

minema. Katoliiklasest Maryt kiusati igati taga ja sunniti loobuma kõikidest tiitlitest, ent ka protestandina

sündinud Elizabethi elu polnud päris turvaline. Paraku oli Edward sünnist saati põdura

tervisega ning Henry määras enne oma surma kindlaks pärimiskorra, mille kohaselt troon pidi

esmalt minema Edwardile, tema järglasteta surma korral Maryle ja viimaks Elizabethile.

Nii saigi Henry VIII sur-

ma järel 1547 võimule

alaealine Edward VI ja

ka teismeeas Elizabeth

kisti suurde poliitikasse.

Regent Edward Seymouri

vend Thomas lootis ni-

melt temaga abielluda ja

siis ta troonile upitada.

Ent kui Thomas Seymour

hukati, langes ka Eliza-

beth põlu alla ja saadeti

taas Londonist minema.

Kõige hullemast päästis

see, et ta oli uue regendi

John Dudley poja Roberti

lapsepõlvesõber. Nii enne kui pärast Elizabethi

troonile pääsemist rää-

giti sageli tema ja Robert

Dudley võimalikust abi-

elust, samuti peeti meest

kuninganna armukeseks.

Edward suri 1553, ent

John Dudley mahhinatsioonide

tulemusena sai

võimule hoopis Henry

VIII noorema õe Mary Tudori tütretütar Jane

Grey. Elizabeth hoidis

end tagaplaanile ning kui

tema poolõde Mary juba

kolmteist päeva hiljem

riigipöörajad võimult ku-

kutas, kutsuti Elizabeth

tagasi õukonda ning ni-

metati ametlikult troonipärijaks.

Mary I püüdis

vägivallaga taastada katoliiklikku

riigiusku, mis tõi talle lisanimeks Verine ning seadis enne surma 1558 tingimuseks, et ka

Elizabeth peab troonile tõusmiseks katoliku usku pöörduma.

25-aastasena kuningannaks saanud Elizabeth I ei järginud Mary juhiseid ning püüdis esialgu pigem

kahe leeri vahel laveerida. Isegi tema kroonimisel polnud võimalik aru saada, kas tegemist on

protestantliku või katoliikliku tseremooniaga. Mida aeg edasi, seda enam toetas Elizabeth aga protestante,

see oli ka tema enda usutunnistus ning just seda pooldas suurem osa kõrgaadlist. Samas ei

nimetanud Elizabeth erinevalt isast end kunagi otseselt kirikupeaks, vaid üksnes kiriku kõrgemaks

juhiks. Just tema ajal hakati nüüd hoopis katoliiklasi taga kiusama ja hukkama, eriti pärast seda,

kui Inglismaa ja Hispaania vaenujalale olid sattunud. Just seepärast ei tunnustanudki suur osa katoliiklasi

Elizabethi seadusliku valitsejana, toetades hoopis Henry VIII õetütart, Šotimaa viimast

katoliiklikku valitsejat Mary Stuartit.

Elizabeth ei abiellunud kunagi, kuigi tema kätt palusid Rootsi kuningas Erik XIV, Hispaania kuningas

Felipe II, Prantsuse kuninga Henri II poeg François ja paljud teised.


Fakte ajaloost

1455–85 Rooside sõda Lancasteri (Punane Roos) ja

Yorki (Valge Roos) dünastia vahel. Sõda lõppes

Punase Roosi võiduga Henry VII juhtimisel.

Sõjas hukkus enamik inglise kõrgaadlist, mis

soodustas kuninga ainuvõimu tugevnemist.

1533 – sünnib Elizabeth, Inglismaa kuninga Henry

VIII ja tema teise naise Anne Boleyni tütar

1542 – sünnib Mary Stuart, Šotimaa kuningas James V

ja tema naise Marie de Guise’i tütar

– sureb James V, Mary pärib 6-päevasena tema

trooni

1548 – Mary saabub Prantsuse õukonda

1558 – Mary abiellub Prantsuse troonipärija Francois

II-ga

– sureb Inglise kuninganna Mary, troonile asub

Robert Dudley, Leicesteri krahv

Elizabeth

1559 – sureb Prantsuse kuningas Henri II, troonile asub François II

1560 – sureb Marie de Guise, kes tütre eest seni Šotimaad valitses

– sureb François II

1561 – Mary naaseb Šotimaale

1564 – sünnib kirjanik William Shakespeare

– sünnib kirjanik Christopher Marlowe

1565 – Elizabeth pakub Maryle abikaasaks Robert Dudley’t

– Mary abiellub Henry Darnleyga

1566 – Darnley mahitusel tapetakse Mary erasekretär muusik Rizzio

– sünnib James VI, Mary ja Darnley poeg

1567 – tapetakse Darnley

– Mary abiellub Bothwelliga

– Mary vangistatakse Šoti lordide poolt

1568 – Mary põgeneb Inglismaale, algab sealne vangipõlv

1572 – katoliiklasest Katariina de Medici ja Guise’ide korraldusel tapetakse ööl vastu 24.

augustit (Pärtliööl) Pariisis massiliselt hugenotte

1587 – Mary hukatakse

– James VI saab Šotimaa kuningaks

1588 – Hispaania “Võitmatu armaada” purustamine inglaste poolt, millega algab Inglismaa

tõus Euroopa võimsaimaks mereriigiks

1594 – tapetakse Marlow

1603 – sureb Elizabeth

– James VI saab Inglismaa kuningaks James I nime all, Šoti ja Inglise troonid

ühendatakse

R oman

Hovenbitzer

on õppinud 1992-1996 muusikateatri

režiid Hamburgi Muusikaja

Teatrikõrgkoolis ja Hamburgi

Ülikoolis Götz Friedrichi juures.

1996-1999 töötas lavastaja ja lavastaja

assistendina Kasseli Riigiteatris.

On töötanud assistendina paljude

tuntud lavastajate käe all: Willy

Decker, Götz Friedrich, Kurt

Horres, Harry Kupfer, Michael

Leinert ja Karoline Gruber.

Alates 1999 vabakutselise lavastajana

on ta välja toonud üle 40

ooperi, opereti ja muusikali Saksamaal, Austrias, Tšehhis ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd

paljude ooperimajadega: Praha (“Boheem”, “Padaemand” jt), Essen (“Manon Lescaut”), Dortmund

(“Müüdud mõrsja”, “Andrea Chénier”), Hamburg (“Nõidkütt”), Braunschweig (“Messias”),

Oldenburg (“On the Town”), Kassel (“Norma”, “Don Pasquale” jt), Flensburg (“Giuditta”), Hagen

(“Dead Man Walking”, “A Streetcar Named Desire”, “Street Scene”, Maskiball” jt), Pforzheim

(“Jevgeni Onegin”, “Tosca”, “Pajatsid”), Hildesheim (“Rigoletto”), Bielefeld (“Röövimine

Serailist”), Neusterlitz (“Naeratuste maa”, “Minu veetlev leedi” jt), Innsbruck (“Windsori lõbusad

naised”), Salvador (“Hansuke ja Greteke” jt), Kiel (“Nürnbergi meisterlauljad”, “Rusalka”). 2009

lavastas Roman Hovenbitzer Vanemuise teatris muusikali “Ämbliknaise suudlus”. 2011. aasta suvel

toob ta Savonlinna ooperifestivalil lavale Wagneri ooperi “Lohengrin” ning sama aasta sügisel

Dessaus Puccini ooperi “Boheem”.

Roman Hovenbitzer has studied music theatre direction at the Academy of Music

and Theatre in Hamburg and at the Hamburg University (1992-1996) under the supervision of

Götz Friedrich. In 1996-1999 he worked as director and assistant to director at the Kassel State

Theatre. He has worked as assistant to many well-known directors: Willy Decker, Götz Friedrich,

Kurt Horres, Harry Kupfer, Michael Leinert and Karoline Gruber. Since 1999 as a free-lancer he

has directed more than 40 opera, operetta and musical productions in Germany, Austria, Czech

Republic and Brazil. He has collaborated with opera houses in Prague (“Queen of Spades” a.o. at

State Opera), Essen (“Manon Lescaut”), Dortmund (“The Bartered Bride”, “Andrea Chénier”),

Hamburg (“Der Freischütz”), Braunschweig (“Messiah”), Oldenburg (“On the Town”), Kassel

(“Norma”, “Don Pasquale” a.o.), Flensburg (“Giuditta”), Hagen (“Dead Man Walking”, “A

Streetcar Named Desire”, “Street Scene”, “A Masked Ball” a.o.), Pforzheim (“Eugene Onegin”,

“Tosca”, “Il Pagliacci” a.o.), Hildesheim (“Rigoletto”), Bielefeld (“The Abduction from the

Seraglio”), Neusterlitz (“The Land of Smiles”, “My Fair Lady” a.o.), Innsbruck (“The Merry Wives

of Winsor”), Salvador (“Hänsel und Gretel” a.o.) and Kiel (“Die Meistersinger von Nürnberg”,

“Rusalka). In 2009 Roman Hovenbitzer staged the musical “Kiss of the Spiderwoman” at the

Vanemuine Theatre. In 2011 he will be staging Wagner’s “Lohengrin” at the Savonlinna Opera

Festival in summer and Puccini’s “La Boheme” in Dessau in autumn.


Mihkel Kütson lõpetas 1989 Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria erialal René

Eespere juures ning jätkas samal aastal õpinguid Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimise

erialal dots Ants Sootsi klassis. 1992 siirdus DAAD-i (Deutsche Akademische Austauschdienst)

stipendiaadina Hamburgi Kõrgemasse Muusika- ja Teatrikooli, mille lõpetas 2001 orkestrijuhtimise

erialal prof Klauspeter Seibeli juures. Saksa Muusikanõukogu programmi Dirigentenforum raames

on osalenud Kurt Sanderlingi, Kurt Masuri, Fabio Luisi jt meistrikursustel. Võitnud auhinnalisi

kohti konkurssidelt Wrocławis, Tallinnas ja Weimaris ning 2006 esimest korda välja antud Saksa

dirigendipreemia (Deutsche Dirigentenpreis).

Mihkel Kütson on töötanud 1999–2004 ja 2008-2011 Vanemuise teatri muusikajuhi ja

peadirigendina, 2002–2006 Hannoveri Staatstheateri 1. dirigendina. Alates hooajast 2007/2008

on Kütson Schleswig-Holsteini Landestheateri peadirigent (Generalmusikdirektor). Tema repertuaari

kuulub üle 50 ooperi. Koostöö seob teda Rahvusooperiga Estonia, Deutsche Oper am Rheini ja

Dresdeni Semperoperiga.

On andnud kontserte paljude tunnustatud orkestritega, nagu ERSO, Iiri Rahvuslik SO, Taiwani

Rahvusorkester, Varssavi Filharmooniaorkester, sümfooniaorkestrid Saksamaal (sh Berliinis,

Hamburgis, Stuttgartis, Nürnbergis, Düsseldorfis, Bonnis jm) ning dirigeerinud festivalidel

Iirimaal (Edinburgh International Festival) ja Itaalias (Notti Malatestiane, Rimini).

Mihkel Kütson graduated from the Tallinn Music High School in 1989 specializing in

music theory under the guidance of René Eespere, that same year he continued his studies at the

Estonian Academy of Music specializing in choir conducting in the class of senior lecturer Ants

Soots. In 1992 he proceeded as a DAAD (Deutsche Akademische Austauschdienst) scholar to

The Hamburg Music and Theatre High School that he graduated in 2001 specializing in orchestra

conducting under the guidance of Professor Klauspeter Seibel. He has participated in the workshops

of Kurt Sanderling, Kurt Masur, Claus Peter Flor, Fabio Luis, Peter Gülke, Bernhard Kontarsky

and others in the frames of the German Music Council programme Dirigentenforum. He has won

prizewinning places from contests in Wrocław, Tallinn and Weimar and in 2006 he merited the

German conductor’s award (Deutsche Dirigentenpreis) that was awarded for the very first time.

Mihkel Kütson has worked as music director and head conductor of the Vanemuine Theatre during

1999-2004 and 2008-2011, during 2002–2006 as first bandmaster of the Hannover Staatstheater.

From the 2007/2008 season Kütson is the head conductor of the Schleswig-Holstein Landestheater

(Generalmusikdirektor). His repertoire comprises more than 50 operas. He also works with the

Estonian National Opera, Deutsche Oper am Rhein and Dresden Semperoper.

He has given many concerts with well-known orchestras such as the Estonian National Symphony

Orchestra, the Irish National Symphony Orchestra, the Taiwan National Orchestra, Warsaw

Philharmonic Orchestra, symphony orchestras in Germany (including Berlin, Hamburg, Stuttgart,

Nurnberg, Düsseldorf, Bonn, etc) and conducted in festivals in Ireland (Edinburgh International

Festival) and Italy (Notti Malatestiane, Rimini).

r

Lauri Sirp on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia 1993. aastal koorijuhtimise erialal

prof Kuno Arengu klassis ja 2002. aastal orkestridirigeerimise erialal Jüri Alperteni klassis.

Ta on osalenud Esa-Pekka Saloneni, Jorma Panula ja Peter Gülke meistrikursustel.

Alates 1993. aasta augustist töötab Lauri Sirp Vanemuise teatris. Ühtlasi on ta alates 2009. aastast

Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestri peadirigent. Ta on dirigeerinud peaaegu kõiki Vanemuise

repertuaaris olevaid lavastusi, juhatanud mitmeid sümfooniakontserte ja Britteni ooperi “Lucretia

teotamine” kontsertettekannet. Lauri Sirp on assisteerinud maestro Carlo Felice Cillariot tema

Tartu kontsertide ja ooperite ettevalmistamisel.

Vanemuises väljatoodud lavastused: Menotti “Telefon”, Massenet’ “Don Quijote” ja “Manon”,

Verdi “Falstaff” ja “Rigoletto”, Humperdincki “Hansuke ja Greteke”, Händeli “Xerxes” ja “Acis ja

Galatea”, Rossini “Abieluveksel”, Tšaikovski “Pähklipureja”, Raveli “Hispaania tund” ja “Boléro”,

Lortzingi “Salakütt”, ballett Chopini muusikale “Chopiniana”, Minkuse “Quiteria pulm”,

Mendelssohn-Bartholdy “Suveöö unenägu”, Adami “Giselle”, Offenbachi “Hoffmanni lood” ja

“Orpheus põrgus”, Ábrahámi “Savoy ball”, Ehala “Nukitsamees”, Mozarti “Figaro pulm”, Purcelli

“Haldjakuninganna”.

Ta on dirigeerinud järgmisi lavastusi: Leoncavallo “Pajatsid”, Verdi “Traviata”, “Maskiball” ja

“Trubaduur”, Puccini “Boheem” ja “Madama Butterfly”, Rossini “Itaallanna Alžiiris” ja “Sevilla

habemeajaja”, Mozarti “Haaremirööv” ja “Cosi fan tutte”, Tšaikovski “Jevgeni Onegin” ja “Uinuv

kaunitar”, Prokofjevi “Romeo ja Julia” ja “Tuhkatriinu”, Bernsteini “West Side Story”, Griegi

“Peer Gynt”.

On teinud koostööd ERSO, Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri ja Mikkeli

Linnaorkestriga. Lauri Sirp pälvis Eesti Teatriliidu muusikalavastuste aastapreemia 2006. aasta

loomingu eest ja Eesti Kultuurkapitali Muusikanõukogu aastapreemia Britteni ooperi ”Kruvikeere”

esituse eest Birgitta Festivalil 2008.a.

Lauri Sirp graduated from the Estonian Academy of Music in 1993 in the field of choir

conducting in the class of Kuno Areng and in 2002 in orchestral conducting in the class of Jüri

Alperten. He has participated in the master classes of Esa-Pekka Salonen, Jorma Panula and Peter

Gülke.

Since August 1993, he has been working in the Vanemuine Theatre. Since 2009, he is also

Head Conductor of the Tartu University Symphony Orchestra. He has conducted almost all the

productions in the repertoire of the Vanemuine, as well as many symphony concerts and the

concert performance of Britten’s opera “The Rape of Lucretia”. Lauri Sirp has assisted Maestro

Carlo Felice Cillario in preparing his concerts and opera performances in Tartu.

Performances staged at the Vanemuine: Menotti’s “The Telephone”, Massenet’s “Don Quixote”

and “Manon”, Verdi’s “Falstaff” and “Rigoletto”, Humperdinck’s “Hansel and Gretel”, Handel’s

“Xerxes” and “Acis and Galatea”, Tchaikovsky’s “The Nutcracker”, Ravel’s “The Spanish Hour”

and “Boléro”, Lortzing’s “The Poacher”, ballet for Chopin’s music “Chopiniana”, Minkus’s

“Quiteria’s Wedding” and Mendelssohn-Bartholdy’s “A Midsummer Night’s Dream”, Adam’s

“Giselle”, Offenbach’s “The Tales of Hoffmann” and “Orpheus in the Underworld”, Abraham’s

“Ball at the Savoy”, Ehala’s “The Imp”, Mozart’s “The Marriage of Figaro”, Purcell’s ”Fairy

Queen”.


He has conducted the following performances: Leoncavallo’s “The Clowns”, Verdi`s “La Traviata”,

“A Masked Ball” and “The Troubadour”, Puccini’s “La Bohème” and “Madame Butterfly”,

Rossini’s “The Italian Girl in Algiers” and “The Barber of Seville”, Mozart’s “The Abduction from

the Seraglio” and “Cosi fan tutte”, Tchaikovsky’s “Eugene Onegin” and “The Sleeping Beauty”,

Prokofjev’s “Romeo and Juliet” and “Cinderella”, Bernstein’s “West Side Story” and Grieg’s “Peer

Gynt”.

Lauri Sirp has worked with the Estonian National Symphony Orchestra, Tallinn Chamber

Orchestra, Pärnu City Orchestra and Mikkeli City Orchestra. Lauri Sirp merited the Estonian

Theatre Union annual award of music productions for his work in 2006 and the Estonian Cultural

Endowment Music Council’s annual award for the presentation of Britten’s opera “The Turn of the

Screw” at the Birgitta Festival in 2008.

r

Roy Spahn lõpetas

kunstiõpingud oma

sünnilinnas Frankfurtis

Willi Schmitti juhendamisel.

On pälvinud Frankfurti

linna kunstipreemia. Lavakujunduse

erialani jõudis

tänu šveitsi kunstnikule

prof Marc Deggellerile.

Roy Spahn on töötanud lavastusala

juhatajana Göttingeni

Noorteteatris ja

Neusterlitzi Landestheateris.

Alates 1991. aastast on teinud

lavakujundusi ja kostüüme

paljudes teatrites:

Hamburgi Schauspielhausis,

Kasseli, Bremeni, Braunschweigi, Luzerni, Strasbourgi ja Dessau teatrites ning Zürichi Ooperimajas.

Tihe koostöö seob teda lavastajate Roman Hovenbitzeri (mh “Street Scene” Hagenis ja

“On the Town” Oldenburgis) ja Karoline Gruberiga (mh Rossini “Sevilla habemeajaja” St. Moritzi

ooperifestivalil, Emanuel Nuñesi “Üks muinasjutt”, Teatro São Carlos, Lissabon, Strauss “Adriane

Naxosest”, Leipzigi Ooper, ja Henze “Eleegia noortele armastajatele” (Elegie für junge Liebende),

Aalto-Theater, Essen). Tema viimane kunstnikutöö oli Jean-Philippe Rameau ooperile “Platée”,

Deutsche Oper am Rhein, Düsseldorf/Duisburg.

Roy Spahn completed his art studies in his home town of Frankfurt under Willi Schmitt. He

is a recipient of the art prize of the City of Frankfurt. He entered the world of stage design thanks

to Swiss artist Professor Marc Deggeller.

Spahn has worked as a stage director with the Göttingen Youth Theatre and the Neusterlitz

Landestheater. Since 1991 he has provided stage designs and costumes for a wide range of theatres:

Hamburg’s Schauspielhaus, theatres in Kassel, Bremen, Braunschweig, Luzern, Strasbourg and

Dessau and the Zürich Opera House. He has worked closely with such producers as Roman

Hovenbitzer (including on Street Scene in Hagen and On the Town in Oldenburg) and Karoline

Gruber (including on Rossini’s The Barber of Seville at the St. Moritz Opera Festival, Emanuel

Nuñes’ One Fairytale at the Teatro São Carlos in Lisbon, Strauss’ Adriane of Naxos at the Leipzig

Opera and Henze’s Elegie für junge Liebende at the Aalto-Theater in Essen). His most recent work

as an artist was for Jean-Philippe Rameau’s Platée at the Deutsche Oper am Rhein in Düsseldorf/

Duisburg.

r

Palle Palmé on üks hinnatumaid oma ala spetsialiste Rootsis. Olulisemad tööd: Loewe’i

”Minu veetlev leedi”, Webberi “Ooperifantoom”, Porteri “Suudle mind, Kate”, Kanderi “Kabaree”,

Weilli “Kolmekrossiooper”, Elton Johni & Tim Rice’i “Aida”. Palle Palmé on olnud valguskunstnikuna

tegev ka Vanemuises: Elton Johni & Tim Rice’i “Aida”, Webberi “Jesus Christ

Superstar”, Bernsteini “West Side Story”, Webberi “Cats”, Anderssoni & Ulvaeuse “Chess”,

Styne’i “Sugar”, Kanderi “Ämbliknaise suudlus”, Webberi “Evita”, Rodgersi & Hammersteini

“Helisev muusika”. Ta on teinud koostööd Cullbergi balletiga. Palle Palmé oli 2000. aastal

Stockholmis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdi valguskunstnik.

Palle Palmé is one of the most valued specialists in his field in Sweden. His most important

works are: Loewe’s “My Fair Lady”, Webber’s “The Phantom of the Opera”, Porter’s “Kiss Me,

Kate”, Kander’s “Cabaret”, Weill’s “The Threepenny Opera”, and Elton John & Tim Rice’s “Aida”.

Palle Palmé has also worked as a light designer in the Vanemuine: Elton John & Tim Rice’s “Aida”,

Webber’s “Jesus Christ Superstar”, Bernstein’s “West Side Story”, Webber’s “Cats”, Andersson

& Ulvaeus’s “Chess”, Styne’s “Sugar”, Kander’s “Kiss of the Spider Woman”, Webber’s “Evita”,

Rodgers & Hammerstein’s “The Sound of Music”. He has worked with the Cullberg Ballet. Palle

Palmé was the light designer of the final concert of the Eurovision song contest held in Stockholm

in 2000.

r

Aile Asszonyi on lõpetanud laulueriala magistrantuuri Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

2002 (prof Matti Pelo ja Helin Kapteni kl), õppinud aastail 2002–2004 Madalmaade

Ooperistuudios ning täiendanud end Itaalias Carlo Bergonzi eraakadeemias. Ta on Rahvusooper

Estonia solist alates 2010. aastast. Tema rollide hulka kuuluvad Armida (Haydni “Armida”),

Despina ja Fiordiligi (Mozarti “Così fan tutte”), donna Anna ja donna Elvira (Mozarti “Don

Giovanni”), Leonora (Beethoveni “Fidelio”), Adina (Donizetti “Armujook”), Verdi rollidest

Violetta (“La traviata”), Giovanna (“Giovanna d’Arco”) ja Amelia (“Maskiball”); Puccini rollidest

Mimì (“Boheem”) ja Angelica (“Õde Angelica”); Miss Jessel (Britteni “Kruvipööre”), Zora ja

Mina (Žebeljani “Zora D”, maailmaesiettekanne), Naine (Tüüri “Wallenberg”), Rosalinda (Straussi

“Nahkhiir”) jpt.

Aile Asszonyi on laulnud ooperirolle ka Viini Kammerooperi ja Nargen Opera lavastustes jm

ning olnud tegev oratooriumisolisti (sopranipartiid Bachi “Matteuse passioonis” ja “Johannese

passioonis”, Händeli “Messias” ja “Ülestõusmisoratooriumis”, Haydni “Loomises”, Mozarti

Reekviemis, Missas c-moll ja motetis “Exsultate, jubilate”, Beethoveni Missas C-duur ja Üheksandas


sümfoonias, Brahmsi “Saksa reekviemis”, Verdi Reekviemis, Mendelssohni oratooriumis “Paulus”,

Britteni laulutsüklis “Les illuminations”) ja kammerlauljana. Ta on andnud kontserte mitmel pool

maailmas, sh Amsterdami Concertgebouw’s, Newporti muusikafestivalil USAs jm ning osalenud

ka eesti nüüdismuusika esiettekannetel. Aile Asszonyi on pälvinud Eesti Muusikanõukogu

interpretatsioonipreemia 2007. ning Eesti teatri aastaauhinna. 2009. aastal.

Aile Asszonyi finished her Master studies at the Estonian Music and Theatre Academy

(Prof. Matti Pelo and Helin Kapten) in 2002. She continued her studies at the Netherlands Opera

Studio (2002–2004). Asszonyi has also studied at the Carlo Bergonzi’s Accademia Verdiana. Since

2010 she is the soloist of the Estonian National Opera.

Roles: Armida (Haydn’s Armida), Despina and Fiordiligi (Mozart’s Così fan tutte), Donna Anna

and Donna Elvira (Mozart’s Don Giovanni), Leonora (Beethoven’s Fidelio), Adina (Donizetti’s

L’elisir d’amore); roles by Verdi: Violetta (La traviata), Giovanna (Giovanna d’Arco) and Amelia

(Un ballo in maschera), Puccini’s Mimi (La bohème), and Angelica (Suor Angelica), Miss Jessel

(Britten’s Turn of the Screw), Zora and Mina (Zhebeljan’s Zora D, world premiere), Woman

(E.-S. Tüür’s Wallenberg), Rosalinde (Die Fledermaus by J. Strauss), etc. Aile Asszonyi is also an

interpreter of oratorios and chamber music. She has sung the soprano parts in Bach’s St Matthew

Passion and St John Passion, Händel’s Messiah and La resurrezione, Die Schöpfung by Haydn,

Mozart’s Requiem, Mass in C minor and Exsultate Jubilate, Beethoven’s Mass in C Major and

Symphony No. 9, Ein Deutsches Requiem by Brahms, Verdi’s Requiem, Mendelssohn’s Paulus,

Britten’s Les illuminations, etc. She was named the best Musician of the year 2007 by Estonian

Music Council and received the annual Estonian Theatre Award for the best operatic performance

2009.

r

Alla Popova lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia prof Taru

Valjakka ja prof Tamara Novitsenko klassis ning 2003. aastal kaitses ta

sealsamas magistrikraadi. Aastatel 2000−2002 oli ta Vanemuise külalissolist

ja alates 2002. aastast töötab Vanemuises koosseisulise ooperisolistina. 1997.

aastal pälvis Alla Popova esimese koha Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel.

2002. aasta suvel osales ta maestro Lino Puglisi meistrikursustel Itaalias

Allerona linnas ja 2007 kevadel Ingrid Kremlingi meistrikursustel.

Alla Popova rolle: Fatime (Weberi „Abu Hassan”), Tatjana (Tšaikovski

„Jevgeni Onegin”), Mimi ja Butterfly (Puccini „Boheem” ja „Madame

Butterfly”), Amelia, Violetta, Inez ja Gilda (Verdi „Maskiball”, „La

traviata”, „Trubaduur” ja „Rigoletto”), Lisa (Bellini „La Sonnambula”),

Pamina ja Krahvinna (Mozarti „Võluflööt” ja „Figaro pulm”), Antonia ja

Eurydice (Offenbachi „Hoffmanni lood” ja „Orpheus põrgus”), Manon

(Massenet’ „Manon”), Öö/Juno (Purcelli „Haldjakuninganna”),

Krahvinna Mariza (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Rosalinde

(Straussi „Nahkhiir”), Tangolita (Abrahami „Savoy ball”) jt. Alla

Popova on osalenud suurvormide ettekannetel ning andnud mitmeid

soolokontserte.

Alla Popova graduated from the Estonian Academy of Music in 2002 in the class of Professors

Taru Valjakka and Tamara Novichenko, and completed her Master’s Degree studies there in 2003.

From 2000–2002 she was a guest soloist in the Vanemuine and since 2002 has been an opera

soloist here. In 1997 Popova was awarded first prize at the Tiit Kuusik Song Contest. In summer

2002, she participated in the master classes of maestro Lino Puglisi in Allerona, Italy, and in spring

2007 in the master classes of Ingrid Kremling.

Popova’s roles include Fatime (Weber’s „Abu Hassan”), Tatjana (Tchaikovsky’s „Eugene Onegin”),

Mimi and Butterfly (Puccini’s „La Bohème” and „Madame Butterfly”), Amelia, Violetta, Gilda and

Inez (Verdi’s „A Masked Ball”, „La Traviata”, „Rigoletto” and „The Troubadour”), Lisa (Bellini’s

„La Sonnambula”), Pamina and Countess (Mozart’s „The Magic Flute” and „The Marriage of

Figaro”), Antonia and Eurydike (Offenbach’s „The Tales of Hoffmann” and „Orpheus in the

Underworld”), Manon (Massenet’s „Manon”), Night/Juno (Purcell’s „Fairy Queen”), Rosalinde

(Strauss’ „The Bat”), Countess Mariza (Kálmán’s „Countess Mariza”), Tangolita (Abraham’s „Ball

at Savoy”). She has also sung solo parts in many performances of oratorical works and has given

several solo recitals.

r

Karmen Puis lõpetas 1993. aastal Tartu H. Elleri nim Muusikakooli Aino Kõivu lauluklassis

ning 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia Tiiu Levaldi lauluklassis. 2005 omandas Eesti

Muusikaakadeemias Jaakko Ryhäneni juures magistrikraadi (cum laude). Õpingute ajal EMA-s

töötas ta Eesti Raadio kooris koorilaulja ja solistina. Täiendanud on ta

end A. Kapustjanski ning L. Puglisi juures, osalenud prof H. Hölli

meistrikursusel. Alates 1997. aastast töötab Karmen Puis Vanemuise

teatris ooperi- ja operetisolistina. Tema rolle: Amastris

ja Galatea (Händeli “Xerxes” ja “Acis ja Galatea”),

Concepcion (Raveli “Hispaania tund”), Pernille (Nielseni

“Maskeraad”), Alisa (Donizetti “Lucia di Lammermoor”),

Dorabella, Teine Daam ja Krahvinna (Mozarti “Cosi fan

tutte”, “Võluflööt” ja “Figaro pulm”), Olga (Tšaikovski

“Jevgeni Onegin”), Hansuke (Humperdincki “Hansuke

ja Greteke”), Manya (Kálmáni “Krahvinna Mariza”),

Suzuki (Puccini “Madame Butterfly”), Emilia, Flora ja

Inez (Verdi “Othello”, “La Traviata” ja “Trubaduur”),

Hodel (Bocki “Viiuldaja katusel”), Rosalinde (Straussi

“Nahkhiir”), Mercédès (Bizet’ “Carmen”), Clarina

(Rossini “Abieluveksel”), Solveig, Anitra (Griegi “Peer

Gynt”), Raveli “Šeherezade” (P. Lidbergi balletis

“Petruška pärastlõuna”), Giulietta, Diana (Offenbachi

“Hoffmanni lood”, “Orpheus põrgus”), Javotte

(Massenet’ “Manon”). Rahvusooperis Estonia:

Kõrtsinaine (Mussorgski “Boriss Godunov”).

Karmen Puis on laulnud soolopartiisid paljudes

suurvormides. 2010. aastal pälvis Georg Otsa

nimelise preemia.


Karmen Puis graduated from Aino Kõiv’s singing class in H. Eller Tartu Music School in

1993 and in 1997 graduated from the singing class of Tiiu Levald at the Estonian Academy of

Music. In 2005 she completed her Master’s Degree (cum laude) as a student of Jaakko Ryhänen at

the Estonian Academy of Music. During her studies there she worked as a choir singer and soloist

in the Estonian Radio Choir. She has also studied with A. Kapustjanski and L. Puglisi and taken

part in the master classes of Professor H. Höll. Since 1997 she has been working as an opera and

operetta soloist in the Vanemuine Theatre. Her roles: Emilia (Verdi’s “Othello”), Amastris (Handel’s

“Xerxes”), Concepcion (Ravel’s “The Spanish Hour”), Pernille (Nielsen’s “The Masquerade”), Alisa

(Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”), Dorabella (Mozart’s “Cosi fan tutte”), Olga (Tchaikovsky’s

“Eugene Onegin”), Hansel (Humperdinck’s “Hansel and Gretel”), Manya (Kálmán’s “Countess

Mariza”), Suzuki (Puccini’s “Madame Butterfly”), Flora (Verdi’s “La Traviata”), The Second Lady

(Mozart’s “The Magic Flute”), Galatea (Handel’s “Acis and Galatea”), Hodel (Bock’s “Fiddler on

the Roof”), Rosalinde (Strauss’s “The Bat”), Mercédès (Bizet’s “Carmen”), Clarina (Rossini’s “The

Bill of Marriage”), Solveig, Anitra (Grieg’s “Peer Gynt”), Giulietta, Diana (Offenbach’s “The Tales

of Hoffmann”, “Orpheus in the Underworld”). Puis has sung solo parts in many performances of

oratorical works. In 2010 Karmen Puis merited the Georg Ots Award.

r

Valentina Kremen lõpetas 1982. aastal Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli

Aino Kõivu klassis. Alates 1981 oli Vanemuise koorisolist, 2004. aastast töötab ta teatri

ooperisolistina. Valentina Kremen on osalenud T. Valjakka, E. Märtsoni, A. Kapustjanski ja

L. Puglisi meistrikursustel. Valentina Kremeni rolle: Dulcinea ja Rosette (Massenet’ “Don

Quijote” ja “Manon”), Ulrica, Mrs. Ford, Flora, Maddalena ja Azucena (Verdi

“Maskiball”, “Falstaff”, “La traviata”, “Rigoletto” ja “Trubaduur”),

Larina (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”), Constance (Raveli “Hispaania

tund”), Marthe (Gounoud’ “Faust”), Itaallanna (Menotti “Konsul”),

Ema (Humperdincki “Hansuke ja Greteke”). Tereza (Bellini “La

Sonnambula”), Suzuki (Puccini “Madame Butterfly”), Manya

(Kálmáni “Krahvinna Mariza”), Kolmas Daam ja Marcellina

(Mozarti “Võluflööt” ja “Figaro pulm”), Antonia ema ja Juno

(Offenbachi “Hoffmanni lood” ja “Orpheus põrgus”), Valentina

Kremen on laulnud soolopartiisid paljudes suurvormides ning

andnud arvukalt soolokontserte. 2011. aastal pälvis Georg Otsa

nimelise preemia.

Valentina Kremen graduated from the class of

Aino Kõiv in the Heino Eller Tartu Music School in 1982.

From 1981 she was a choir soloist in the Vanemuine, and since

2004 has been an opera soloist here. She has participated in

the master classes of T. Valjakka, E. Märtson, A. Kapustjanski

and L. Puglisi.

Kremen’s roles include Dulcinea and Rosette (Massenet’s

“Don Quijote” and “Manon”), Ulrica, Mrs Ford, Flora,

Maddalena and Azucena (Verdi’s “A Masked Ball”,

“Falstaff”, “La Traviata”, “Rigoletto” and “The Troubadour”), Larina (Tchaikovsky’s “Eugene

Onegin”), Constance (Ravel’s “The Spanish Hour”), Marthe (Gounoud’s “Faust”), Italian woman

(Menotti’s “Consul”), Mother (Humperdinck’s “Hansel and Gretel”), Manya (Kálmán’s “Countess

Mariza”), Tereza (Bellini’s “La Sonnambula”), Suzuki (Puccini’s “Madame Butterfly”), the Third

Lady and Marcellina (Mozart’s “The Magic Flute” and “The Marriage of Figaro”), Antonia’s

mother and Juno (Offenbach’s “The Tales of Hoffmann” and “Orpheus in the Underworld”). She

has sung solo parts in many performances of oratorical works and given many solo recitals. In 2011

Valentina Kremen merited the Georg Ots Award.

r

Oleg Balashov lõpetas 1999. aastal Tšaikovski nimelise Moskva Riikliku konservatooriumi

laulu erialal J. Kibkalo klassis.

1998-1999 töötas solistina Moskva Uues Ooperis. Alates 1999 on ta Peterburi Maria teatri solist.

Debüteeris Vaudemonti rollis Tšaikovski ooperis “Iolanta”.

Tema rolle: Bajan (Glinka “Ruslan ja Ludmilla”), Andrei Hovanski (Mussorgski “Hovanštšina”),

Andrei (Tšaikovski “Mazepa”), Tšekalinski (Tšaikovski “Padaemand”), Jelissei Bomelius (Rimski-

Korsakovi “Tsaari mõrsja”), Oidipus (Stravinski “Kuningas Oidipus”), Kuragin (Prokofjevi “Sõda

ja rahu”), Sergei (Šostakovitši “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”), Edgardo, Arturo (Donizetti

“Lucia di Lammermoor”), Alfredo (Verdi “La traviata”), Don Carlo (Verdi “Don Carlo”), Cassio

(Verdi “Othello”), Rodolfo (Puccini “Boheem”), Pinkerton (Puccini “Madama Butterfly”), Pong

(Puccini “Turandot”), Daland (Wagneri “Lendav Hollandlane”), Siegmund (Wagneri “Valküürid”),

Parsifal (Wagneri “Parsifal”), Narraboth (Straussi “Salome”), Aegtish (Straussi “Elektra”)

jpt.

On osalenud Maria teatri külalisetendustel New Yorgi Metropolitan Operas,

Milano La Scalas, Londoni Govent Gardenis, Madriidi Teatro Realis, Pariisi

Théâtre du Châtelet`s, Berliinis Stockholmis, Tokios, Pekingis, Los Angeleses,

Washingtonis, Amsterdamis ja Rotterdamis.

Hooajal 20010/2011 laulis Balashov Metropolitan Operas Šuiski rollis

Mussorgski ooperis “Boris Godunov”.

Oleg Balashov graduated from the Moscow State Conservatory in

1999 having studied singing under Kibkalo.

In 1998 and 1999 he performed as a soloist at the New Opera in Moscow.

Since 1999 he has been the soloist at the Maria Theatre in St Petersburg. He

made his debut in the role of Vaudemont in Tchaikovsky’s “Iolanta”.

His other roles have included Bajan (Glinka’s “Ruslan & Ludmilla”), Andrei

Hovanski (Mussorgski’s “Hovanshina”), Andrei (Tchaikovsky’s “Mazepa”),

Chekalinski (Tchaikovsky’s “The Queen of Spades”), Jelissei Bomelius

(Rimski-Korsakov’s “The Tsar’s Bride”), Oedipus (Stravinski’s “King

Oedipus”), Kuragin (Prokofiev’s “War and Peace”), Sergei (in Shostakovich’s

“Lady Macbeth of the Mtsensk District”), Edgardo and Arturo (Donizetti’s

“Lucia di Lammermoor”), Alfredo (Verdi’s “La Traviata”), Don Carlo

(Verdi’s “Don Carlo”), Cassio (Verdi’s “Othello”), Rodolfo (Puccini’s


“La Boheme”), Pinkerton (Puccini’s “Madame Butterfly”), Pong (Puccini’s “Turandot”), Daland

(Wagner’s “The Flying Dutchman”), Siegmund (Wagner’s “The Valkyries”), Parsifal (Wagner’s

“Parsifal”), Narraboth (Strauss’s “Salome”) and Aegtish (Strauss’s “Elektra”).

He has taken part in guest performances by the Maria Theatre at the New York Metropolitan

Opera, La Scala in Milan, London’s Covent Garden, Teatro Real in Madrid, Théâtre du Châtelet

in Paris and in Berlin, Stockholm, Tokyo, Beijing, Los Angeles, Washington, Amsterdam and

Rotterdam.

During the 2010/2011 season Balashov sang in the role of Shuiski in Mussorgski’s “Boris Godunov”

at the Metropolitan Opera.

r

Atlan Karp alustas lauluõpinguid 1997. aastal G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis

ning jätkas Eesti Muusikaakadeemias ja Sibeliuse Akadeemias Jorma Hynnineni ja Pekka

Kähköneni juures. 2008 lõpetas Sibeliuse Akadeemias magistrantuuri. 2003 täiendas ta end

Peterburi Maria teatris. Alates 2007 on ta Vanemuise teatri ooperisolist.

On osalenud G. Janowitzi, T. Krause, L. Gergijeva, D. Hvorostovsky, J. Obrastsova, A. Amaretto ja H.

Hagegårdi meistrikursustel. Aastal 2000 võitis esimese koha Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel.

Tema rolle Vanemuises: Lescaut (Massenet’ “Manon”), Krahv di Luna,

Rigoletto/Krahv Monterone (Verdi “Trubaduur”, “Rigoletto”), Scarpia

(Puccini “Tosca”), Lindorf/Coppelius/Dr Miraakel/Dappertutto,

Jupiter (Offenbachi “Hoffmanni lood”, “Orpheus põrgus”), Tobias Mill

(Rossini “Abieluveksel”), Figaro, Jutustaja/Teine sõjamees (Mozarti

“Figaro pulm”, “Võluflööt”).

Rollid mujal: Jago (Verdi ”Othello”, Leedu Rahvusooper),

Leandro (Prokofjevi “Armastus kolme apelsini vastu”, RO

Estonia), Kurwenal (Wagneri “Tristan und Isolde”, RO Estonia),

Isa (Lyytikäise “Helsinkiin”, Helsingi Aleksandri teater), Mees

(Lyytikäinen/Almila/Lintinen “Hetk”, Kanneltalo), Võrgutaja

(Pohjola “Kapp”, Kanneltalo), Vodnik (Dvořaki “Russalka”,

Helsingi Aleksandri teater), Don Alfonso (Mozarti “Cosi

fan tutte”, Savonlinna Muusikaakadeemia), Onegin

(Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, Sibeliuse Akadeemia),

Roderick (Debussy “La Chute de la Maison d`Usher”,

Spinto Moving Opera House/Kiasma -teater), Notar (Puccini

“Gianni Schicchi” Vantaa ooperis), Masetto (Mozarti “Don

Giovanni”, Sibeliuse Akadeemia), Timukas (Monteverdi “Poppea

kroonimine”, Kaapelitehdas, Helsingi), Andres (Marguste “Andrese

neli monoloogi”, Eesti Muusika Päevad). Atlan Karp on osalenud

eesti uuema muusika esiettekannetel: Märt-Matis Lille “Ryokani

lugu” ja “Kurb rõõm”.

Atlan Karp started his studies in 1997 in the Georg Ots Tallinn Music School and continued

at the Estonian Academy of Music and the Sibelius Academy under Jorma Hynninen and Pekka

Kähkönen. In 2008 he completed his Master’s Degree at the Sibelius Academy. In 2003 he studied

in the Maria Theatre in St. Petersburg. Since 2007 he has been working as an opera soloist in the

Vanemuine Theatre.

He has participated in the master courses by G. Janowitz, T. Krause, L. Gergijeva, D. Hvorostovsky,

J. Obrastsova, A. Amaretto and H. Hagegård. In 2000 he won first prize at the Tiit Kuusik Song

Contest.

His roles in the Vanemuine include: Lescaut (Massenet’s “Manon”), di Luna, Rigoletto/Monterone

(Verdi’s “The Troubadour”, “Rigoletto”), Scarpia (Puccini’s “Tosca”), Lindorf/Coppelius/

Dr Miracle/Dappertutto, Jupiter (Offenbach’s “The Tales of Hoffmann”, “Orpheus in the

Underworld”), Tobia Mill (Rossini’s “The Bill of Marriage”), Narrator/The Second Warrior,

Figaro (Mozart’s “The Magic Flute”, “The Marriage of Figaro”).

His roles elsewhere: Jago (Verdi’s ”Othrllo”, Lithuanian NO), Leandro (Prokofjev’s “The Love

for Three Oranges”, NO Estonia), Kurwenal (Wagner’s “Tristan und Isolde”, NO Estonia),

Father (Lyytikäinen’s “To Helsinki”, Helsinki Aleksander’s Theatre), The Man (Lyytikäinen/

Almila/Lintinen’s “Little While”, Kanneltalo), Seducer (Pohjola’s “Cupboard”, Kanneltalo), Water

Goblin (Dvorak’s “Russalka”, Helsinki Aleksander’s Theatre), Don Alfonso (Mozart’s “Cosi fan

tutte”, Savonlinna Music Academy), Onegin (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”, Sibelius Academy),

Roderick (Debussy’s “La Chute de la Maison d’Usher”, Spinto Moving Opera House/Kiasma

Theatre), Notary (Puccini’s “Gianni Schicchi”, Vantaa Opera), Masetto (Mozart’s “Don Giovanni”,

Sibelius Academy), Hangman (Monteverdi’s “The Coronation of Poppea”, Kaapelitehdas, Helsinki),

Andres (Marguste’s “Andres’s Four Monologues”, Estonian Music Days). Atlan

Karp has participated in the premieres of Estonian modern music: Märt-Matis

Lill’s “Ryokani’s Story” and “Sad Joy”.

r

Märt Jakobson lõpetas 1998. aastal Eesti Muusikaakadeemia

Mati Palmi ja Raimond Alango lauluklassis. 2006-2008 õppis

EMTA magistrantuuris prof Jaakko Ryhäneni juures. Töötab alates

1997. aastast Vanemuise teatri ooperisolistina. 1999-2000 täiendas end

Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiaadina Peterburi Maria teatris.

Rollid Vanemuises: Basilio, Norton (Rossini “Sevilla habemeajaja”,

“Abieluveksel”), Raimondo (Donizetti “Lucia di Lammermoor”),

Lodovico/Montano, Krahv Ribbing, Doktor, Sparafucile/

Monterone, Ferrando (Verdi “Othello”, “Maskiball”, “Traviata”,

“Rigoletto”, “Trubaduur”), Colline, Alcindor, Carceriere, Bonza

(Puccini “Boheem”, “Tosca”, “Madame Butterfly”), Öövaht (Nielseni

“Maskeraad”), Rotnõi (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”), Henry Murger,

Karl Stephan Liebenberg (Kálmáni “Montmartre’i kannike”,

“Krahvinna Mariza”), Alessio (Bellini “La Sonnambula”), Sarastro,

Bartolo (Mozarti “Võluflööt”, “Figaro pulm”), Polyphemus


(Händeli “Acis ja Galatea”), Amadeus (Straussi “Nahkhiir”), Schlemil/Crespel/Luther (Offenbachi

“Hoffmanni lood”). Rollid Rahvusooperis Estonia: Kadett (Tambergi “Cyrano de Bergerac”),

Antonio (Mozarti “Figaro pulm”), Pristav (Mussorgski “Boriss Godunov”). On esinenud

kontsertidel Eestis, Soomes, Poolas ja Venemaal.

Märt Jakobson graduated from the Estonian Academy of Music in the singing class of

Mati Palm and Raimond Alango in 1998. During 2006-2008 he acquired Master’s degree at the

Estonian Academy of Music by Professor Jaakko Ryhänen. Since 1997 he has been working as an

opera soloist in the Vanemuine. In 1999 and 2000 he studied as a fellow of the Estonian National

Culture Foundation in the Maria Theatre in St. Petersburg. His Vanemuine roles have included:

Basilio, Norton (Rossini’s “The Barber of Seville”, “The Bill of Marriage”), Raimondo (Donizetti’s

“Lucia di Lammermoor”), Lodovico/Montano, Count Ribbing, Doctor, Sparafucile/Monterone,

Ferrando (Verdi’s “Othello”, “A Masked Ball”, “La Traviata”, “Rigoletto”, “The Troubadour”),

Colline, Alcindor, Prison Guard, Bonza (Puccini’s “La Bohème”, “Tosca”, “Madame Butterfly”),

Watchman (Nielsen’s “Masquerade”), Rotnõi (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”),Henry Murger,

Karl Stephan Liebenberg (Kálmán’s “The Violets from Montmartre”, “Countess Mariza”), Alessio

(Bellini’s “La Sonnambula”), Sarastro, Bartolo (Mozart’s “The Magic Flute”, “The Marriage of

Figaro”), Polyphemus (Handel’s “Acis and Galatea”), Sclemil/Crespel/Luther (Offenbach’s “The

Tales of Hoffmann”). His roles in the Estonian National Opera have been Cadet (Tamberg’s

“Cyrano de Bergerac”), Antonio (Mozart’s The Marriage of Figaro”), Pristav (Mussorgski’s “Boriss

Godunov”). He has performed in concerts in Estonia, Finland, Poland and Russia.

r

Ooperikoor / Opera Chorus

Merle Aunpuu, Kaja Ilmjärv, Laili Jõgiaas, Elin Kaiv, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres,

Silja Lani, Milvi Luik, Vaike Lätt, Aime Roosileht, Maire Saar, Tiina Tikk, Liina Tordik, Pille

Veedler, Luule Veziko, Marika Villemson, Anne Vilt, Inge Õunapuu, Rainer Aarsalu, Janari Jorro,

Endel Kroon, Edgar Mikkel, Risto Orav, Elmar Pool, Erkki Rebane, Andres Ross, Ivar Saks, Uku-

Markus Simmermann, Tarmo Teekivi, Mehis Tiits, Margus Toode

Vanemuise Sümfooniaorkester / Vanemuine Symphony Orchestra

Muusikajuht ja peadirigent / Musical Director and Head Conductor Mihkel Kütson

Kontsertmeister / Concertmaster Kristel Eeroja-Põldoja

I viiul / I violin

Kristiina Birk, Kadri Sepalaan, Andri Annus, Laura Miilius, Eva-Maria Sumera, Kattrin Ojam,

Anne Vellomäe, Maria Kesvatera, Helena Valpeteris, Helena Pechter

II viiul / II violin

Maria Okuško, Anna Samsonova, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši, Triinu Raudver, Marju Villak,

Hille Niilisk, Denis Strelkov

Vioola / Viola

Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, Tiina Enniko, Merike Ots

Tšello / Violoncello

Lauri Sõõro, Heiki Palm, Heli Ilumets, Olga Raudonen, Marina Peleševa, Maie Kostabi

Kontrabass / Contrabass

Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht, Jaanus Siniväli

Harf / Harp

Kai Visnapuu

Flööt / Flute

Karina Vološina, Anna Kelder, Heili Mägi, Margus Kits

Oboe / Oboe

Anna Šulitšenko, Maimu Kaarde

Klarnet / Clarinet

Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok

Fagott / Bassoon

Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs

Metsasarv / Horn

Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Kreete Perandi, Marie

Jaksman, Silver Mesi


Trompet / Trumpet

Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja

Tromboon / Trombone

Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork

Tuuba / Tuba

Tanel Tamm

Löökriistad / Percussions

Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi, Küllike Tikk

r

Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene

Muusikajuht / Musical Director Mihkel Kütson

Draamajuht / Drama Director Sven Karja

Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas

Trupijuht / Troupe Leader Eda Hinno

Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts

Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja

Lavameistrid / Stage Technicians Kaupo Jalas, Taivo Põder, Urmas Poom, Tanel Pärn,

Marek-Markus Kroon, Jüri Halling

Dekoratsiooniala juhataja / Head of the Stage Set Department Aarne Hansalu

Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Ain Austa, Innari Toome, Andres Lindok, Terje

Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam, Aleksandr Karzubov,

Indrek Ots, Eino Reinapu, Mart Raja, Arvo Lipping

Kostüümiala juhataja / Wardrobe Manager Ivika Jõesaar

Kostüümiala juhataja asetäitja / Wardrobe Manager Assistant Piret Univer

Meeste kostüümid / Cutter of men`s costumes Ruth Rehme-Rähni

Naiste kostüümid / Cutter of women`s costumes Külli Kukk

Kostüümide teostus / Costumes made by Luule Luht, Tia Nuka, Daisy Tiikoja,

Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire Arujõe, Irina

Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno,

Mati Laas, Juta Reben

Kostüümilao juhataja / Head of Costumes Warehouse Maris Plado

Riieturid / Dressers Kai Vahter, Anu Kõiv

Grimmiala juht / Head of Make-Up Department Anne-Ly Soo

Grimm / Make-up by Erle Vannus, Maarja Linsi

Soengud / Hair Stylists Janika Kolju, Rutt Laikask

Rekvisiidiala juhataja / Head of Stage Prop Department Liina Martoja

Rekvisiitorid / Property Masters Kaie Uustal, Ivika Saaroja, Ave Liivamägi

Valgustusala juhataja / Head of Lighting Department Andres Sarv

Valgustajad / Lighting by Andres Sarv, Martin Meelandi, Imbi Mälk, Taivo Põder

Heli- ja videoala juhataja / Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno

Helirežissöörid / Sound Directors Vladimir Holm, Toivo Tenno

Videoinsener-operaator / Audio-Visual Manager Kalju Nugin

Kava kujundanud / Programme designed by Andres Oreškin

Kava koostanud / Programme prepared by Marika Petti

Esikaane foto / Programme cover photo by Andrus Kannel

Tõlked / Translations Kelli Vilu-Püss, Luisa Tõlkebüroo Tartus

Subtiitrite tõlge / Translation of subtitles Tuuli Vunk

Kasutatud kirjandus:

Friedrich Schiller “Maria Stuart” (Mixi, 2001, tõlkinud Helvi Jürisson)

Stefan Zweig “Maria Stuart” (Eesti Raamat, 1970, tõlkinud Rein Sepp)

Carolly Erickson “Šoti kuninganna Mary memuaarid” (Eesti Raamat, 2010, tõlkinud Maia

Planhof)

Ilse Graham ”Konfrontation mit sich selbst”

Thomas Macho “Anmerkungen zur Neuinszenierung von Donizettis Maria Stuarda

(Programmheft der Deutschen Staatsoper Berlin, 2006)

Internet

www.vanemuine.ee


Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.

30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,

et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.

Lubame hea seista fondi käekäigu eest

Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu linn

Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate

erialase arengu ja koolituse toetuseks.

Fondi on võimalik teha annetusi:

SA Tartu Kultuurkapital

SEB 10102052050006

Sampo Pank 334408570002

Märksõna: VANEMUISE FOND

Vanemuise teater tänab:

Olga Aasavit, Kalev Kaset, Mart Avarmaad,

Mati Kermast, Eero Timmermanni, Tartu linna,

Vanemuise advendikontserdil annetajaid

More magazines by this user
Similar magazines