138.hooaeg

Edward Taylor

(Murder by Misadventure)

Triller kahes vaatuses

Tõlge Peeter Volkonski

Lavastaja Leino Rei

Kunstnik Rosita Raud (Vene teater)

Muusikaline kujundus Ivar Põllu

Valguskujundus Martin Meelandi

Esietendus 22. septembril 2007 Vanemuise väikeses majas

---

Osades

Harold Kent

Jaan Rekkor

Emma Kent

Hilje Murel või Eva Klemets

Valerie Knight

Eva Klemets või Hilje Murel

Edgar Allan Poe

sissejuhatust teosele

„Mõrvad Rue Morgue’il”

loeb Andres Ots

Paul Riggs

Hannes Kaljujärv

Inspektor Egan

Riho Kütsar

Etendust juhib

Tiiu Pärn

Esimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse Edgar Allan Poe

teost „Mõrvad Rue Morgue’il” ( Murders in the Rue Morgue,1841).

Autori eessõna teosele algab nii:

Kuigi küsimused, mis laule sireenid

Laulsid, või mis nime Achilleus endale

Võttis, kui ta end naiste hulgas

varjas, panevad pead murdma, on

siiski võimalik üht-teist oletada.

Sir Thomas Browne

Maailmakuulsaks on saanud detektiivid ja detektiivipaarid, kes esimese

tuntuse on võitnud raamatute kaudu, ent hiljem sageli ka filmide ning

näitemängude kangelastena:

Šoti kirjaniku Arthur Conan Doyle’i loodud on detektiivitandem

Sherlock Holmes ja doktor Watson, kes tegutsesid 19. sajandi lõpu ja

20. sajandi alguse Inglismaal. Esmakordselt ilmusid nad lugejate ette

1887.aastal. Detektiiv Holmes on kuulus oma erakordselt kõrge intellekti

poolest, ta lahendab salapäraseid lugusid efektsete deduktiivsete arutluskäikudega.

Holmesit kujutatakse sageli vihmamantlis ning mütsiga,

lahutamatuks saatjaks suitsev piip.

Conan Doyle’il on Sherlok Holmesist 4 romaani ja 56 lühijuttu. Välja

arvatud neli lugu, on kõik lood jutustatud Sherlock Holmesi sõbra ja

biograafi doktor Watsoni poolt.

Agatha Christie kriminaalromaanide kangelasteks on terane vanatüdruk

Jane Marple ning Hercule Poirot ja tema abiline Arthur Hastings.

Hercule Poirot on belgia päritolu detektiiv, kellest Christie on kirjutanud

39 romaani ja 50 lühijuttu. Esmakordselt ilmus Poirot lugejate

ette 1920. aastal ning tema viimane lugu ilmus 1975. aastal (aasta enne

Christie surma). Poirot on ainus fiktiivne kangelane, kellele on New

---

York Timesis avaldatud nekroloog: „Surnud on Hercule Poirot, kuulus

Belgia detektiiv.” Poirot’ kaaslane, kapten Artur Hastings, kirjeldas oma

sõpra nii: „Ta oli vaevalt pikem kui viis jalga ja neli tolli ent pidas end

ülal üliväärikalt. Tema pea oli munakujuline ning ta kallutas seda alati

pisut ühele küljele. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud.”

Poirot’l olid ka rohelised silmad, mis iga kord, kui talle tuli pähe hea

idee, hakkasid särama nagu kassil. Poirot oli mees kes hindas kõrgelt

oma halle ajurakke.

Miss Marple on tagasihoidlik vana daam, kes elab Inglismaal väikeses St.

Mary Meadi külakeses. Ta näeb välja täiesti tavaline ja tagasihoidlik ning

tegeleb meelsasti aiatöödega. Keeruliste roimade lahendamisel tuleb aga

ootamatult esile tema üliterav ja loogiline mõistus, mis sageli üllatab ja

omajagu ka häirib kohalikke politseiametnikke. Miss Marple’i romaane

on Christie kirjutanud 12, lisaks on ilmunud hulgaliselt lühemaid jutte.

Esimene Marple’i lugu ilmus aastal 1930 ning viimane 1976.

Georges Simenoni tuntuim kangelane on komissar Jules Maigret.

Maigret’ kaubamärgid on tema piibud, põnevalt kokkumiksitud uurimismeetod

(vahel puhas intuitsioon, vahel meetod) ning sage sisseastumine

väikestesse kohvikutesse või baaridesse, et võtta üks naps. 1931.

aastast kuni 1972. aastani ilmus Maigret’st 75 romaani ja 28 lühijuttu.

Erle Stanley Gardneri sulest pärineb detektiiv Perry Masoni kuju.

Gardner on läbi aegade olnud üks maailma enimmüüdud kirjanikke

– ainuüksi tema surma-aastal (1969) trükiti Ameerikas tema erinevaid

teoseid kokku 135 miljonit eksemplari. Perry Mason on advokaat, kes

rõõmuga aitab oma kliente eriti rasketes ja lootusetutes juhtumites.

Masonit abistavad töös tema pühendunud sekretär Della Street ning

uurija Paul Drake. Masonist on ilmunud kokku umbes 80 romaani ja

lühijuttu, enamuses neist on tema klient segatud mõrvaloosse. Tavaliselt

suudab ta tõestada oma kliendi süütust ning leida tõelise mõrvari.

Ideaalsüžee iseloom

Mihhail Lotman, semiootikaprofessor

Detektiivromaanides huvitab mind eelkõige kombinatoorika. Parim

autor minu jaoks on Agatha Christie, sest tema raamatute lugemisel võib

ette tulla olukordi, kus lugeja tõesti ei tea, mis juhtus.

Ei saa kindlalt otsustada, millised tegelased, funktsioonid ja süžeed

peaksid igas detektiivromaanis olema. Pigem peaks küsima, milline detektiivijutt

oleks ideaalne – see oleks mõrv tühjas kinnises ruumis, kuhu

kellelgi ei ole sissepääsu ja kui enesetapu võimalus on välistatud. Aga

selles suletud ruumis on laip. Kes tappis? Ei tea. See oleks ideaalne süžee.

Ühelt poolt on see justkui halb kirjandus. Teiselt poolt on see juba

klassika. Sama juhtus Hollywoodis vesternidega. Alguses oli tegemist

b-kategooria filmidega, millest hiljem kujunes välja oma kaanon, mis

meenutas väga klassikalise draama kaanonit – väga piiratud ruum, kindlad

tegelased ja kindlad reeglid.

Seesama toimus ka detektiivromaanis.

Mõistatused ja stiil

Rein Raud, kultuuriteooria professor

Olen alati armastanud kriminaalromaane lugeda, alguses lihtsamaks

materjaliks võõrkeelte õppimisel, hiljem niisama ajupuhkuseks. Loo

lõpplahenduse ettearvamine on muidugi ainult pool sellest lõbust.

Üldiselt eelistan stiilseid ja lisaks vaimukale mõistatuskonstruktsioonile

ka erilisse konteksti paigutuvaid või mõnd intrigeerivat ajastut taasloovaid

raamatuid – näiteks selliste autorite teoseid nagu Boriss Akunin,

Arturo Perez-Reverte, Uchida Yasuo või Robert van Gulik.

---

Aga ka karmi liini kriminullidel on oma võlu – Aleksandra Marinina või

Martin Cruz Smithi ausaksjäävad miilitsad keset tänapäeva Venemaa

korruptsiooni ja kõigemüüdavust on sama sümpaatsed kui Raymond

Chandleri või Dashiell Hammetti karmid ja melanhoolsed mehed

1930ndate Ameerikast. Chandleri Philip Marlowe kirjeldab vahel hetki

või ütleb lauseid, mis puudutavad nagu luuletus.

Üldse on väga tähtis, et kriminaalromaani peategelane detektiiv oleks

sümpaatne. Seetõttu loen küll Hercule Poirot’ ja Perry Masoni juhtumeid,

kuid mitte näiteks Nero Wolfe’i omi.

Olen lugenud mõningaid teoreetilisi, peamiselt strukturalistlikke uurimusi

kriminaalromaanide kohta, millest jääb mulje, et põhimõtteliselt

on tegemist piiratud elementide hulga kombineerimisega.

Sel juhul on autori ja lugeja suhe kriminulli tekstis natuke nagu «kivi,

paber ja käärid». Lugejana loo lahendust ära arvata püüdes pean ma ära

arvama kõigepealt selle, mida autor arvab mind arvavat. Halva kriminulli

lahendust ennustades on sama lihtne eksida kui hea puhul, nimelt

halba raamatut natuke paremaks pidades.

Olen teiste raamatute lugemise kõrvalt mõelnud välja ka kriminulli

skeemi, mida seni ei ole minu teada kasutanud veel mitte keegi. Kunagi,

kui muud tööd tehtud, jõuan ehk ka selle kirjutamiseni, kui just sama

mõte vahepeal kellelegi teisele pähe ei tule.

Edward Taylor

sündis 24. veebruaril 1931 Thorpe Bays, Essexis, Inglismaal. Hariduse

omandas Southend High Schoolis, pärast mida sai kraadi Cambrige´i

Ülikoolis. Cambridge’is kulutas kogu oma vaba aja (ja natuke rohkemgi)

kirjutamisele ja ajakirjandusele. Temast sai assistent ülikooli ajalehe

juures. Samal ajal esines ta Amatööride Draamaklubis ja kuulsas Footlights

Revue Club’is. 1955 etendati tema näidendit “Between the Lines”

terve kuu vältel üliedukalt London’s Scala teatris. Järjena etenduse edule

pakuti Edward Taylorile tööd BBC juures. Ta allkirjastas aastase lepingu

ja temast sai BBC produtsendi assistent. Eduka prooviaasta järel liitus

ta BBC-ga pikkadeks aastateks: Taylor töötas seal ühtekokku 36 aastat

kuni tervislikud põhjused sundisid teda lahkuma. Edward Taylor on

kirjanikuna töötanud 2410 (kuni 3200) raadioprogrammi juures, kaasa

arvatud selline programm nagu “I’m Sorry, I’ll Read That Again”. Töö

BBC juures andis talle võimaluse kirjutada ka teistele meediatele. Ta

töötas raadios, teatris ja televisioonis. Näiteks tema triller “Murder by

Misadventure” tiirles 1992 aastal Londonis terve kuu ja nüüd mängitakse

seda kõikjal üle maailma. Sama saatus tabas tema komöödiaid: “A Rise

in the Market” ja “Pardon Me, Prime Minister”. Nende teoste juures tegi

ta koostööd oma hea sõbra John Grahamiga, kes on olnud kaastööline

mitme Taylori töö juures.

Edward Taylori kõige kuulsamaks teoseks on jäänud raadioprogramm

“The Men From The Ministry”, mis oli BBC eetris aastatel 1962-1980.

Seeriad jõudsid kõikjale maailma BBC World Service’i kaudu.

Edward Taylori näidendid:

”Pardon Me, Prime Minister”, 1979

”Murder by misadventure”, 1992

“Rise in the Market”, 1999

“Portrait of Fear”, 2005

---

Monsignore Ronald Knox, inglise teoloog, preester ja

detektiivromaanide autor on kirjutanud kümme reeglit, mida

detektiivromaanide autorid peaksid järgima:

Klubireeglid -

10 käsku detektiivromaani autorile:

- Kurjategija peab olema keegi, kes on olemas juba raamatu alguses,

kuid ta ei saa olla keegi, kelle mõtteid lugejal on lubatud jälgida

- Igasugune üleloomulik või ebaloomulik sekkumine on välistatud

- Ei ole lubatud rohkem kui üks salatuba või salauks

- Ei tohi kasutada siiani avastamata mürke või aineid, mis nõuaksid

raamatu lõpus pikka teaduslikku selgitust

- Romaani tegelaste hulgas ei tohi olla Hiinlast

- Detektiivi ei tohi aidata juhus ning tal ei tohi olla sellist intuitsiooni,

mis võib õigeks osutuda

- Detektiiv ise ei tohi kuritegu sooritada

- Detektiiv ei tohi vihjata ühelegi niidiotsale, mida lugeja veel ei tea

- Detektiivi rumal sõber (Watson) ei tohi varjata midagi mis toimub

tema peas – tema intelligentsus peab olema kergelt (väga kergelt)

allpool keskmise lugeja oma

- Kaksikvennad ja teisikud ei ole soovitatavad, välja arvatud juhud, kui

me oleme nende tulekuks ette valmistatud

---

Teatrijuht Paavo Nõgene

Draamajuht Sven Karja

Lavastusala juht Lui Lääts

Pealavameister Rait Randoja

Lavameistrid Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Jüri Halling

Dekoratsiooniala juhataja Aarne Hansalu

Dekoratsioonide teostus Ain Austa, Innari Toome,

Andres Lindok, Terje Kiho, Sirje Kolpakova, Marika Raudam,

Eino Reinapu, Mart Raja, Aleksandr Karzubov, Indrek Ots

Jumestusala juhataja kt Lii Mežul

Grimm ja soengud Kersti Niglas

Kostüümiala juhataja Ivika Jõesaar

Meeste kostüümid Ruth Rehme-Rähni

Naiste kostüümid Külli Kukk

Rekvisiidiala juhataja Liina Martoja

Rekvisiitorid Kaie Uustal, Ivika Saaroja, Ave Siigus

Riietusala juhataja Piret Univer

Riietajad Kai Vahter, Anu Kõiv

Valgustusala juhataja Andres Sarv

Valgustajad Imbi Mälk, Enriko Mäsak, Katrin Hint, Siim Allas

Heliala juhataja Toivo Tenno

Helirežissöör Vladimir Holm

Kavalehe koostas Anu Tonts

Kavalehe kujundas Kristina Kütt

---

www.emt.ee

Tartus levi cum laude!

Maailma parim leviala on Eestis.