2/71 15.01.2010 - Paldiski

Laste muinasjutuetendus Paldiski Vene GümnaasiumiruumesKoolivaheajal võisid Paldiski lapsed vaadata etendust „Morozko“, mis on lavastatud samanimelise rahvamuinasjutuainetel, mille najal on üles kasvanud rohkem kui üks põlvkond mudilasi. Isegi täiskasvanud, kes olid tulnud kooslastega etendusest osa saama, vaatasid seda mõnuga.Värvikates kostüümides muinasjututegelased, lustlik teatraalsus, laulud ning – nagu vene muinasjutus kombeks– hea, mis võidab alati kurja. Vaatajate arvamuse kohaselt oli see tähelepanuväärne lavastus, nagu muide teisedkietendused Vene Noorteteatrilt, kes polnud meie linnas mitte esimest korda.Pärast etendust korraldati lastele tõeline meelelahutusüritus: mängud, tantsud ja laulud koos muinasjutukangelastega.Peakangelaseks nende hulgas oli aga näärivana – lahke ja arusaaja vanake. Näärivana pööras tähelepanu pea igalelapsele. Lapsed lugesid talle luuletusi, saades vastutasuks magusat suupoolist.See talvemuinasjutt oli lahke ja siiras kingitus kõigile meie linna lastele Põhjasadama juhtidelt, kes aitavadrõõmuga kaasa lasteürituste korraldamisel ja rahastamisel.Suur tänu Põhjasadama juhtkonnale meie lastele kingitud peo eest ning samuti Paldiski Vene Gümnaasiumiadministratsioonile ruumide võimaldamise eest ürituse korraldamiseks!l i n n a l e h t • n r . 2/71 2010Paldiski Linnaleht nr.2/71

Lehekülg lastevanemateleVeliki Ustjug – näärivana kodumaaVenemaa põhjaosas paikneb üks väike linnake,millel on uhke nimi Veliki Ustjug. Selle Moskvaeakaaslasest linna ajalugu ulatub tagasi 12. sajandikeskpaika (linn asutati aastal 1147). Tänuoma väga suurele panusele kaubanduse arengussesai ta 6. sajandil oma nimetusse tiitli Veliki(suur, suursugune), millega võivad uhkeldadavaid vähesed Venemaa linnad.Kes on näinud selle linna panoraami tema valgestkivist kirikute, helkivate kuldsete sibulkupliteja 18. sajandi villadega, mis moodustavadühtse arhitektuurilise ansambli, ei suuda sedaunustada. Talvel, kui hooned on üle puistatudvalge lumega, tundub, et need on välja astunudotse muinasjutust. Kuhu siis mujale kui mittesiia võis näärivana ennast elama asutada?Üks Põhja-Venemaa kõige huvitavamaid jailusamaid linnu.Näärivana pärusmaa asub männimetsas, 11kilomeetri kaugusel linnast. Selles muinasjutulisespaigas elab näärivana aastaringi, sõitesdetsembri lõpus välja Moskvasse, et süüdataküünlad kogu maa kõige tähtsamal kuusepuul.Retk muinasjutumaale algab nikerdustega väravatejuurest, kust pääseb muinasjutuvõluri valdustesse.Näärivana majani jõuavad külalisedMuinasjuturada või Võlualleed pidi. Tee pealootab neid ees hulgaliselt seiklusi: muinasjutte,mõistatusi, imesid ning samuti muinasjutukangelasi– Muinasjuturaja peremees, metsavaim,Mihhailo Potapõtš, tark öökull ja vennad Kuud,kes lõbustavad rännuseltsilisi arvukate katsumustega.Igavuse jaoks pole siin kohta. Võib uidatamööda Muinasjuturada, nautida muinasjututegelasikujutavaid jää- ja puitskulptuure,lasta alla hiigelmäest ning leida ennast siisnäärivana talveaiast.Traditsiooniliselt toimuvad sel päeval, milnäärivana tema residentsi juures vastu võetakse,ja samuti päeval, mil ta Moskvasse saadetakse,linnas pidulikud rongkäigud, kontserdid jameelelahutusprogrammid, millest võtavad osanii linnaelanikud kui ka arvukad Veliki Ustjugikülalised. Sõidetakse hobustega, mootorsaanidegaja kelkudega, korraldatakse lõbusaidatraktsioone ja rändlaulikute esinemisi – igavustpole neil päevil aega tunda. Kui näärivana poleaga kodus, ei ole tema maja ikkagi tühi. Külalisivõtavad lahkelt vastu näärivana abilised. Nadnäitavad näärivana valdusi: tema kabinetti, soovidetuba ja meistrite tuba, kus võib õppida niikangast kuduma kui tikkima ning kasetohustsuveniire punuma. Nad näitavad ka näärivanamagamistuba, kus ripub võlupeegel, millessevaatamisel muutuvad eakad nooremaks ningnoorukesed ammutavad endasse tarkust ja arukust.Näärivana nikerdustega voodil on tervekuhi patju – iga päeva joaks oma. Kui ta nendelpuhkab, täidab ta laste ja täiskasvanute soove.Laste soovidest saab aga näärivana teada nendekirjadest.Sellest ajast peale,kui ta sai oma postiaadressi:VelikiUstjug, Näärivana,on talvevõlur saanudjuba tuhandeidkirju. Mõistagi eisuuda ta üksindanii suure kogusegatoime tulla, mistõtturassivad näärivanapostkontoris temaabilised.Kirjade voog ei lakkaNäärivana ja temaabilisedka suvel. Nagu igal teiselgi aastaajal, sõidab siianii lapski kui täiskasvanuid kogu maalt ja välismaaltki,et näha näärivana ja tutvuda tema tornjakoduhäärberiga. Näärivana kaaskond teebkõik võimaliku, et muuta näärivana pärusmaalviibimine külaliste jaoks muinasjutuliseks.12 venda-kuud näärivana pärusmaal.saab õppida ka maa ajalugu. Muuseumis räägitakseka sellest, kuidas tähistatakse uut aastatja jõulusid teistes riikides, näiteks Soomes, kuselab jõuluvana.2000. aasta novembris toimus Moskvas ja VelikiUstjugis näärivana ja jõuluvana kohtumine.Kohtumise ajal kirjutasid talvevõlurid alla pöördumiselekogu maailma lastele, kus kuulutasid21. sajandi heade imede aastaks – niisugusteimede aastaks, mida igaüks saab tõeks muuta,sest on ju lootust süstiv sõna ise samuti väikeneime.Näärivana troikaga.Näärivana koos oma kaaskonnaga, lapselapseSnegurotškaga ja muinasjututegelastega onkülaliste üle alati rõõmus. Ta võtab neid vastuTroonisaalis, kus seisab muinasjutuline troon,millel võib istuda ja soovida soove. Näärivanapostkontoris kirjutab näärivana alla pidulikulekirjale, mis tembeldatakse spetsiaalse nimelisepitsatiga. Spetsiaalselt selleks kohandatud meistrikojasteeb ta aga ettepaneku valmistada iseuusaastakingitus. Märtsi lõpus tervitavad VelikiUstjugi elanikud kaunitari Kevadet ningnäärivana pöördub tagasi oma metsatalu rahusse,et puhata talvistest tegemistest ja muredest,vastata koos oma abilistega laste kirjadelening valmistada ette kingitusi juba järgmiseksaastavahetuseks. Paldiski Linnaleht nr. 2/71NäärivanaresidentsKa Veliki Ustjugis endas leidub paljugi huvitavat.Näiteks uusaasta- ja jõuluehete muuseum.Nii suurt hulka korraga ehitud kuusepuid einäe kusagil mujal. Igaüks neist on ehitud teatudajajärgu ehetega: 20. sajandi alguse, 1930-ndateaastate, 1940-ndate aastate kuusk jne. Sealsamaskõrval saab tutvuda tolleaegsete jõulu- ja uusaastakaartide,fotode, näärivanadega. Nende järgiNäärivana ja SnegurotškaKoostatud internetiväljaannete materjalidepõhjal.

l i n n a l e h t • n r . 2/71 2010Vastuseks lugeja kirjale „Range režiimiga lasteaed“ (nr 1/70)Lasteaia Sipsik juhataja M. Jaškova kommentaarMa ei tahaks seda kirja kommenteerida,kuna see on anonüümne. Arvan, et anonüümsetekirjade saatmine ajalehe toimetusseei ole soliidne.Ma pole üldse mitte niisugune inimene,nagu mind selles kirjas kujutatakse. Mistähendab olla lasteaia juhataja, kui sinuselja taga on 100 last ja terve kollektiiv?Olen olnud oma kollektiivi üle alati uhke jaolen seda ka praegu, igal inimesel on minujaoks suur väärtus. Ma pole kunagi teinudoma tööd niiviisi, et minu eest oleks vajaära joosta. Mind pole tarvis karta. Iga kasvatajavõib kinnitada, et isegi minu kabinetiuks on alati lahti. Kui keegi töötajaistei tule oma ülesannetega toime ja sooviblahkuda, püüan veenda teda jääma.Mõistagi ei tööta kõik ühtmoodi. On kaneid, kes ei tee oma tööd kohusetundlikult,mistõttu üritavad sobival hetkel „virutada“.Ütlen aga kasvatajatele alati, et nad ei töötamitte minu, vaid laste heaks. Mind onebaõiglane nimetada võimukaks persooniks.Olulisi küsimusi ei otsusta ma kunagiüksinda, vaid koos kollektiiviga. Mul onväga suur töökogemus, ja olles töötanudnii palju aastaid, pole ma lasteaiast kedagivallandanud. Pole ka selleks tingimusi loonud.Vastupidi, ma hindan neid inimesi,kes siin töötavad.Lastevanematega saan ma läbi suurepäraselt.Lastevanemate ärakuulamine on minukohustus. Olen neile väga tänulik, kuinad tulevad ja räägivad meie puudustest.Pedagoogidele ütlen lastevanemate kohta:„Nemad on meil siin kõige tähtsamad. Metöötame nende heaks.“Meie töös valitseb paindlikkus. Linnasteatakse, et meil on hea lasteaed, mistõttulapsevanemad soovivad tuua oma lapsedmeie juurde.Õues käimise eest vastutab meil medõdeja ainult tema. See kuulub tema ülesannetehulka. Kui pedagoogid kahtlevad,kas minna õue või mitte, pöörduvad nadmedõe poole. Sellistel juhtudel lähevad nadtavaliselt õue ainult pooleks tunniks. Tõsi,meil on ka selliseid kasvatajaid, kes ei sooviminna välja ka siis, kui on ilus ilm.Eelmisel korral, kui me teiega vestlesime,pidin saatma teid medõe juurde, et ta teilekõike selgitaks.Kommentaar lasteaia Sipsik medõelt GalinaSadovskajalt, kes ootamatult helistastoimetusse pool tundi enne kokkulepitudusutlust lasteaia juhatajagaMargarita Nikolajevna ei palunud mul teilehelistada. Ma lugesin artiklit lehest ja otsustasinise, et helistan ja kommenteerinseda lugeja kirja.Olen töötanud lasteaias neli aastat. Ma eitea, kuidas siin varem oli, aga praegu onkõik teisiti. Nüüd võtan ka mina sellest osa.Kõik, mis puudutab laste tervist, on rohkemminu kui Margarita Nikolajevna rida.Kõik küsimused seoses õues käimisega otsustanmina. Kui ma aga kahtlen, sel juhulotsustab Margarita Nikolajevna.Nii kaua (kaks tundi) lapsed meie lasteaiasväljas ei viibi. Kui on külm, lähevad lapsedõue ainult pooleks tunniks. Kui sajab vihma,on niiske või kui temperatuur on alla17 kraadi, ei lähe lapsed sel päeval üldseõue.Kui laps on põdenud pikalt külmetushaigustja tuleb pärast haigust lasteaeda, käibta väljas koos teiste lastega. Rühmatuppateda jätta ei saa, sest hoidjal on teised ülesanded– ta on hõivatud koristamisega –,minu kabinetis ei saa ta samuti viibida, sestminu juurde tulevad lapsed, kellel on iiveldus,verejooks vms. Toas ei ole lihtsalt kedagi,kes saaks tema järele vaadata, mistõttuta ongi koos teiste lastega väljas.ToimetuseltVäga veider on kuulda lasteasutuse meditsiinitöötajasuust väidet, et individuaalsetlähenemist lasteaias ei tagata, kui asipuudutab läbipõetud haigusest nõrgestatudlapsi. Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-,tervise edendamise ja päevakavakoostamise nõuete üldsätetes on öeldud:Lapse tervise edendamise eesmärk lasteasutuseson tervisliku eluviisi kujundaminelastel, lapse tervise hoidmine ja tugevdamine,haigestumise ja krooniliste haigusteväljakujunemise vähendamine ning igalelapsele võimetekohaseks arenguks vajaliketingimuste loomine.Ilmselt ei ole laste tervise hoidmine ja haigusteväljakujunemise vähendamine, millestneis nõuetes räägitakse, medõe töö peasuuniseks.Või vastutab laste tervise eestnüüd lasteaias keegi teine? Vaatame Koolieelselasteasutuse seadust, mis jõustus 1.juulist 2009. Lasteasutuse tervishoiutöötaja(medõe) kohustused on loetletud selleseaduse §-s 23.(1) Lasteasutuse tervishoiutöötaja:1) jälgib laste tervist, lähtudes sotsiaalministrimäärusega kehtestatud laste tervisekaitseja tervise edendamise nõuetest ning informeeriblapse tervisehäiretest vanemaidja lapse arsti;2) koostab sotsiaalministri määrusega lasteasutusepäevakavale kehtestatud nõuetelevastavalt lasteasutuse päevakava, mille kinnitabjuhataja;3) kontrollib laste toitlustamise vastavustsotsiaalministri määrusega kehtestatudlaste toitlustamise nõuetele;4) nõustab vanemaid ja pedagooge lapsetervisega seotud küsimustes.Nagu nähtub seadusest, peab koolieelseslasteasustuses laste tervise järele valvama,nagu ennegi, medõde. Seaduses ei oleöeldud, et medõe kohustuste hulka kuulukspäevakava järgimise kontrollimine,mistõttu pole õues käimise üle otsustamineüldsegi mitte meditsiinitöötaja pädevuses.Medõde võib kontrollida ainult toitlustamist.Lasteaia juhataja väide, et kõigi õues käimisegaseonduvate küsimuste üle otsustabmedõde, ei vasta paraku tegelikkusele,kuna vastutus kõige eest lasteaias jääb juhatajakanda.Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. amääruse nr 64 “Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-,tervise edendamise, päevakavakoostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine”alusel peab laps viibima iga päevsõltuvalt ilmastikust vähemalt 1–2 kordaõues. Kuna lasteasutuse juhataja kontrollibkäesolevate nõuete täitmist ja vastutabnende tätmise eest, siis on tema otsustada,kas lapsed viibivad õues üks või kaks kordapäevas või peaksid lapsed üldse siseruumidessejääma, mis meie kliimas võib juhtudaäärmiselt harva.Iga inimene on kogenud, et madalamatekülmakraadide ja tugeva tuule korral tekibkülmatunne kiiremini ja on palju tugevamkui tuuleta külma ilma korral. Eriti tähtison tuule-külma indeksit arvestada ja sellelevastavalt riietuda või üldse mitte ruumidestväljuda väga külmade ilmade korral.Paldiski Linnaleht nr.2/71

Baltiiski (Paldiski) sadamalinnaareng19. sajandi lõpus süvendati Tallinna sadamat,ehitati uued kaid, rajati kaks uutbasseini ning aastaringse laevaliiklusetagamiseks soetati jäälõhkuja Stadt Reval,mis alustas tööd 1895. aasta lõpus. Sellestajast lakkas Baltiiski (Paldiski) sadam täitmastTallinna eessadama rolli ning muutusväikeseks kohaliku tähtsusega sadamaks,millel oli peamiselt kalasadama funktsioon.Pärast Krimmi sõda (1853–1856) hakkasEesti rannikul kiiresti arenema kaubapurjelaevadeehitus ja kaubalaevandus, ning seevajas kvalifitseeritud meremehi. Seosessellega asutati 1875. aastal Paldiskisse merekool,kus hakati ette valmistama kabotaaži-* ehk rannasõidukipreid.Sajandi lõpuks võttis Baltiiski sadam endaalla ligikaudu 30 tiinu (32,77 ha), arvestamatakindlustusrajatisi. Viimased anti linnaleüle 1869. aastal ning neid kasutatikarjamaana. Linn oli peamiselt ühekorruseline,kus valdavaks olid puitehitised,mida võis loetleda üle saja.Linna põhiline areng toimus selle põhjapoolsesosas, ning aastaks 1900 jõudsidlinna ehitised kindluse vallikraavideni.Tänavavõrgustik koosnes viiest pikitänavast(paralleelsed mererannaga), viiestristtänavast ja mõnest põiktänavast. Linnatolleaegsete peatänavate nimetused olidjärgmised: pikitänavad, mere poolt lugedes– Mere tänav, Peetri tänav, Jelizaveta tänav,Katariina tänav; risttänavad, kindluse pooltlugedes – Nikolai tänav, Kauba tänav, Kivitänav, Raudtee tänav (tänavate nimed ontõlgitud eesti keelde). Kaks tänavat olid kõvakattega.Tänavate laius küündis 40 meetrini.Veevärki, kanalisatsioonisüsteemi egaelektrivalgustust linnas ei olnud. Vaatamataelanikkonna väikesele arvule, olid linnasolemas kõik tolleaegsed haldusasutused:linnavalitsus, politseijaoskond, postkontor,telegraaf, Revali keskpanga osakond, Revalipiirivalvebrigaadi osakond, toll, apteek,hobujaam. Linnas oli kaks kirikut: luterikirik (Nikolai kirik) ja õigeusukirik (PühaGeorgi kirik). Luteri kalmistul oli ka kabel(Pühavaimu), mis pole meie päevini säilinud.Luteri Nikolai kirik ehitati 1842. aastalNikolai I vahenditest Beckendorfi palvel.Linnas oli suhteliselt palju õppeasutusi:linna naiste kool, algkool, kihelkonnakool,erakool ja merekool. Merekool eksisteeriskuni 20. sajandi lõpuni.Arstiabi andis linna arst. Lisaks sellele paiknesidjaama piirkonnas mere kaldal eraomandusesolevad kliimavannid – kuumadmereveevannid.Linnas oli ka kaks joogiasutust (õlletubaja trahter) ja üks võõrastemaja Rogerwiekkoos restoraniga nn puhtale külastajaskonnale.Linnas töötas kaks pagarit, kaks õmblejat,neli kingseppa, kaks pottseppa, ükslihunik ja üks piltnik.Olid olemas väikesed kaubaärid (vürtspoed,kauplused), mis kuulusid peamiselt saksakaupmeestele. Sajandi lõpus loetleti Paldiskiskaks I gildi* kaupmeest ja üksteist IIgildi kaupmeest, kelle seas oli ka üks venelasestkaupmees Mikušin. Linnas tegutsesalaline turg, kus peeti 1870. aastatest alatesiga aasta 2.–3. veebruaril ja 22.–23. septembrilka laata. Linnal oli olemas raudtee- jamereühendus teiste linnadega (Tallinnaga,Riiaga jt). Linnast väljus iga päev rongmarsruudil Paldiski–Tallinn, sadamast käisaga kaks korda nädalas aurik Konstantinmarsruudil Paldiski–Arensburg*–Riia.19. sajandil kasvas linna elanikkond vägaaeglaselt. Raudtee ehitamisega see veidi suurenes.Lühikokkuvõte Baltiiski (Paldiski) sadamaelanikkonna kasvust 19. sajandil oleks järgmine:1819–1825 184 inimest1862–1863 400 inimest1881 834 inimest1897 900 inimest1900 955 inimest.19. sajandi lõpus hakkas linn kujunemapuhkekohaks Tallinna, Peterburi, Pihkvaja teiste Venemaa linnade elanikele. Vaikus,puhas mereõhk ja maaliline rannik meelitasidsiia hulgaliselt puhkajaid, kelle seas olinii ametnikke, keskmisel järjel kaupmehi,kirjanikke kui kunstnikke. Kunstnikud armastasidpuhata Väike-Pakri ja Suur-Pakrisaarel. Puhkepaigana kasutati ka kindlusevaremeid,rannapiirkonda linna lõunaosasja poolsaare idakaldal (Lahepere lahe ääres).Sadama kõrvale rajati väike meresuplusbassein,piki rannikut ehitati aga supelmaju.20. sajandi võttis Baltiiski (Paldiski) sadamvastu väikese loode-Eesti kolkalinnakesena.Elanike peamiseks tegevusalaks olid sadama-ja raudteetööd ning põllumajandus.Ligikaudu kolmandik linna elanikkonnasttegeles põllumajandusega, peamiselt piimakarjakasvatusega.Suvisel ajal oli linnakeendiselt suvila- ja puhkekohaks Tallinna jaVenemaa linnade elanikele.Balti laevastiku sõjalaevad kasutasid lahel i n n a l e h t • n r . 2/71 2010Paldiski linna asutamise ja arengu ajaloost(Järg. Algus Paldiski Linnalehes nr 44/62)reidi Merekorpuse rühma ankrupaigana.Veel 1970. aastal seisis linnas tuletõrjemaja– tuletõrjeühistu maja koos vahitorni ja tuletõrjedepooga,mis oli ehitatud 19. sajanditeisel poolel. See ei ole meie päevini säilinud,see lammutati seoses keskkoolihoone ehitamisega.1903. aastal ehitati tuletõrjemajakülge kahekorruseline kivimaja, milleülakorrusele sisustati umbes 400-kohalinevaatajasaal. Sellest ajast peale hakati saalisetendama harrastusesinejate kontserteja korraldama linlastele muid seltsiüritusi.Selsamal ajal asutati linna raamatukogu,kus oli ligikaudu 1500 köidet.1912. aastal toimus Baltiiski (Paldiski)sadamas Venemaa ja Saksamaa viimastemonarhide omavaheline kohtumine. 22.juunil kell 12 kohtusid selles linnas NikolaiII ja Preisimaa kuningas Wilhelm II. Nadvõtsid vastu sõjaväeparaadi ja tutvusid vanakindlusega.Kuni 1910. aastani kasutati kindlusevaremeidpuhkekohana, kuid 6. oktoobril 1910anti kindlusejäänused üle Merekorpusele.25. oktoobril 1910 sõlmiti Tallinnas akt,mille kohaselt läksid kindluse varemed(7 tiinu maad) Merekorpuse kätte. Sellemaatüki hoidjaks määrati polkovnik F.Barõkov, kelle palvel koostas N. Tarassov1915. aastal linna kohta esimese ajalooliseteadise.1913. aasta kevadel ehitati kindluse territooriumilesuvila tüüpi puitbarakk koosabihoonetega laatsareti tarbeks, kindlusesiseseleavarale platsile rajati aga tenniseväljakud,jalgpalliplats ja muid sportmänguväljakuid.Sellest aastast peale hakatinendel spordiväljakutel läbi viima võistlusimerekooli kasvandike, kadettide ja Merekorpuseõpperühma laevade alamametnikevahel.* Kabotaaž ehk rannasõit – kauba- võireislaevade sõit ühe ja sama riigi sadamatevahel, väljumata koduriigi piirest.* Kaupmeeste gilde oli kolm: III gildikaupmehe käive ei ületanud 5 tuhandetrubla aastas, II gildi kaupmehe käive ei ületanud100 tuhandet rubla aastas ning I gildikaupmees, kõige jõukam, kauples aasta vältelvähemalt 100 tuhande rubla eest.* Arensburg – Kuressaare varasem nimetus.L. V. Matsejevitši ajaloolise lühiülevaatematerjalide põhjal.Ajalooülevaate jätku võite lugeda meie ajalehejärgmisest numbrist.Paldiski Linnaleht nr.2/71