Loe infovihikut siin.

Vaimne kultuuripärand EestisVaimne kultuuripärandÜhinenud RahvasteHariduse, Teaduse jaKultuuri OrganisatsioonVaimnekultuuripärand

2006. aastal ühines Eesti 2003. aastal vastu võetud UNESCO vaimsekultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Käesolev trükis annab ülevaatesellest, mis on vaimne kultuuripärand, kuidas seda hoida ja kaitstaning kes ja kuidas sellega Eestis juba tegelevad.

VaimnekultuuripärandEestis MisJüri MetssaluMargit Siim Kristiina PorilaJüri Metssaluon vaimne kultuuripärand? 4Kogukond 8Kogukonnal on võtmeroll oma vaimse kultuuripärandihoidmisel ja kaitsmisel 8Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu 10Nimistu saamislugu 10Nimistu sisu 11Mida kanda nimistusse? 12Kuidas sünnivad sissekanded? 12Kuidas kaitstakse vaimset kultuuripärandit? 14Rahvusvahelised nimekirjad 16Ravimtaimede kogumine ja kasutamine 18Hoidistamine 19Lindora laat 20Väikekandle tagasitulek 21Meistrilt õpitud 22MTÜ Vanaajamaja 23Järva-Jaani priitahtlikud pritsimehed 24Ukraina Kultuurikeskus 25Haridussüsteemi roll vaimse kultuuripärandi hoidmisel 26Kultuuriministeerium ja vaimne kultuuripärand 27Rahvakultuuri Keskus 27Kristi Grünberg

4 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISMis on vaimne kultuuripärand?„Vaimne kultuuripärand – tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskusedja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad,rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana.Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovadkogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusestja ajaloost, vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ningedendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust.“UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, artikkel 2On asju, mille püsimajäämist peame tähtsaks.Need võivad olla ehitised, maastikud võimälestusesemed, perekondlikud tähtpäevad,lood, mida pajatada, või oskus midagi omakätega valmis teha – olgu see siis maja, leib võisünnipäevakaart. Neil on nii praktiline kui kaemotsionaalne tähendus. Näiteks ei ole rukkileibeestlaste jaoks vaid üks toit paljudest. Selleküpsetamine ja söömine on osa meie toidukultuuristning üks killuke eestlaseks olemisest.Sellistel kultuuripärandi killukestel põhinebkiühtekuuluvustunne oma kogukonna, kodukohaja rahvaga.Arusaam kultuuripärandist on viimastel aastakümnetelmärkimisväärselt avardunud ningkasutusele on võetud vaimse kultuuripärandimõiste. Vaimne pärand tähendab selliseidpõlvest põlve edasiantud teadmisi, oskusi,kombeid ja tavasid, mis elavad ja toimivad kapraegusel ajal. Rõhutamaks, et vaimne pärandon oluline osa meie kõigi elust just siin ja praeguning et see muutub koos inimeste ja oludega,nimetatakse seda ka elavaks pärandiks.Jane KalajärvVaimse kultuuripärandi ingliskeelne vasteintangible cultural heritage (kultuuripärand, midaei saa käega katsuda) piltlikustab selle mõistesisu ja aitab seda lahti mõtestada. Arusaamu,kombeid, tavasid ja oskusi ei saa käega katsuda.Need põhinevad alati teadmistel. Teadmineei saa omakorda eksisteerida ilma teadjata –vaimset kultuuripärandit kui elavat päranditei saa kunagi lahutada inimesest. Inimeneteeb oma teadmisi kasutades vaimse pärandinähtavaks, kuuldavaks, käega katsutavaks,maitstavaks ja tunnetatavaks. Näiteks järgidespidupäevakombeid: saates tervituskaarte,kattes peolauda ja kaunistades oma kodu,valmistades toite-jooke, riietades end sobivaltvõi pere ja sõpradega ühiselt musitseerides.Vaimne pärand elab koos inimestega, kes neidteadmisi ja oskusi igapäevaselt kasutavad ningka teistele edasi annavad. Iseenesestmõistetavaltkäime saunas, peame sünnipäevi, soolaleivapidusidja talguid, teeme süüa vanaema õpetusejärgi. Aiamaal järgime äraproovitud nippe – olguneed õpitud vanematelt, sõpradelt, kursustelvõi käsiraamatust. Just niimoodi, iga päev jamuu hulgas, elamegi koos oma vaimse kultuuripärandigaega pööra sellele tihtipeale eralditähelepanu.Vaimne kultuuripärand on aga oluline ühenduslüli,nagu sotsiaalne kitt, mis seob inimesedkogukonnaks nii ajas kui ruumis. Ühest küljestloovad need teadmised ja tavad, arusaamadja väärtused, mida jagame eelkäijatega,seose minevikuga, annavad järjepidevusetunde ning teadmise sellest, kust me tuleme.J Esimene koolipäev on igas peres tähtis päev.

L Emalt on palju õppida.Toomas KokovkinTeisalt jagame vaimset kultuuripärandit omakaasaegsetega, näiteks pereliikmete, sõprade,töökaaslaste ja kodukandi rahvaga.Vaimne kultuuripärand ongi oluline eelkõigeseepärast, et ta loob ühtekuuluvustunde, misomakorda annab kindlust. Mitmed pealtnähaargised teadmised-oskused on vajalikud kogukonnasja ühiskonnas hakkamasaamiseks, olgusiis teiste inimeste mõistmiseks või elatiseteenimiseks.Peale inimese on vaimne kultuuripärand tihtiseotud loodusega. Teadmised aastaaegadest,loomadest, taimedest ja muust aitavadparemini mõista maailma ning õpetavad elamaloodusega kooskõlas. Näiteks jahipidamiseks onvaja teada ja aru saada, kuidas loomad elavad.Õige jahimees austab ja armastab loodust.Saareelanikele on jälle oluline teadmine, kuidassõita jääteel. Seal loevad loodust kuulates jakaaslastelt õppides omandatud kogemused.Vaimne kultuuripärand ongi sageli seotud kasellega, kus me elame. Kuigi paljud kultuuriilmingud,nagu rukkileiva söömine või jaanipäevapidamine, on levinud üle Eesti ja teisteskiriikides, väljendub vaimses kultuuripärandis siiskipiirkondlikke eripärasid. Muu hulgas ajaloostvõi kohalikest loodusoludest tingituna on laialtlevinud kultuuriilmingud tihti saanud eri paigusoma näo ning on kujunenud välja ka kohalikudtavad, mida mujal ei tuntagi.Vaimse kultuuripärandi puhul pole siiskimäärav, kui laialt levinud või haruldane see on.Niikaua kui Eestis armastatakse süüa rukkileiba,on tegemist meie vaimse pärandiga ningei ole vahet, kas oleme maailmas ainukesed,kes seda teevad, või mitte.Vaimne kultuuripärand on haaramatult mitmekesine.Püüdmata anda ammendavat loetelu, mainib UNESCOkonventsioon muu hulgas järgmisi vaimse kultuuripärandivaldkondi:● suulised traditsioonid ja väljendusvormid● esituskunstid● kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikud sündmused● looduse ja ilmaruumiga seotud teadmised ja tavad● traditsioonilised käsitööoskusedAndrii VytvytskyiJ Maardu Sorotšintsõ laadal saab maitsta ukrainlaste traditsioonilisi toite.I „Lepatriinu, lenda ära...“Kristiina Porila

6 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISMida peame oma kultuuripärandiks ja midamitte, on paljuski subjektiivne. UNESCOkonventsioon rõhutab samuti, et iga kogukondise määrab, millised teadmised, oskused,kombed ja tavad moodustavad tema vaimsekultuuripärandi – on talle praegu iseloomulikud,olulised ja vajalikud.Iga põlvkond ja kogukond annab vaimselekultuuripärandile oma näo. See võib püsidapikka aega ühesugusena või muutuda koosaja ja oludega. Vaimse kultuuripärandi juuredon küll minevikus, kuid põhiline on siiski elavapärandi tähendus tänapäeva inimeste jaoks.Teadmised, oskused, kombed ja tavad, mis eitundu enam ei praktiliselt ega emotsionaalseltvajalikud, vajuvad paratamatult unustusse võisaavad uue kuju. Kiiresti muutuvas maailmastasub hoolitseda selle eest, et jääksid püsimakogukonna jaoks olulised teadmised, ningkui vaja, tuleb astuda samme nende kaitseks:kindlustada nende edasiandmine kogukonnas,eelkõige noorematele põlvkondadele.Selle kõrval, mida peetakse eriliseks, on olulinemärgata ka nii-öelda tavalist ning väärtustadakaduva kõrval olemasolevat. Näiteks rahvarõivaidja nende valmistamise oskust hinnataksekõrgelt. Rahvarõivad paneme erilistel puhkudeluhkusega selga. Päritud teadmistest ja oskustesträäkides ei tule aga kindlasti esimeste seasmeelde kasemahla võtmine või lumememmetegemine, sest need tunduvad liiga tavalised.Ometi on samamoodi tegemist vaimsekultuuripärandiga.I Viljandikultuuriakadeemiatudengid õpivad sepatööd.I Lähedaste haual onkäidud ajast aega.I Meistri tehtud rookatuskestab aastakümneid.I Jaanituli Lasnamäel.I Meestelaulu vägi.I Suure palli veeretan,lumememme ehitan...J Sünnipäevahommikalgab üleslaulmisega.Jüri MetssaluK Lõngu saab värvida niipuulehtede kui lilledega.Airi Hallik-Konnula

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 7Aare HindremäeToomas KokovkinProjekt „Rahvakultuurid kohtuvad“ Urmas VolmerAlbert TruuväärtKristiina Porila

8 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISL Jõulud on perepüha.L „Teeme ära“ talgupäev.K Võrokeelne laulu- jarahvapidu Uma Pido.Toomas Kokovkin Jüri MetssaluKogukondVaimse kultuuripärandiga seoses räägitaksepalju kogukondadest. Kuid mida selle all silmaspeetakse?Kogukonnana võib vaadelda igat inimrühma,keda seob ühine vaimne kultuuripärand:teadmised, väärtused, arusaamad või tavad.Vaimne pärand on juba olemuslikult kollektiivne:see loob ühtsustunde, mis liidab inimesedkogukondadeks ja hoiab neid koos.Ühtsustunne ja ühine vaimne pärand võibtuleneda sarnasest päritolust, elupaigast,ametist, hobidest või muust. Sama küla võipiirkonna inimestega jagame teadmisi kodukandiajaloost ja loodusest, kas või näiteksseene- ja marjametsade asukohtadest.Loodusoludel ja kogukondlikel sidemetelpõhinevad omakorda samalaadsed kombed,tavad ja ka oskused.Piirkonnaüleselt seovad inimesi tihti ühisedhuvid või tegevusalad ning aktiivsemadkoonduvad eriala- või huvialaühendustesse,nagu jahimeeste seltsi, käsitöö- või spordiliitu,mis tugevdavad sidemeid veelgi. Kogukonnatundealuseks võivad olla ka sarnased muusikaeelistused,elulaad või muu. Tänapäevasedsidevahendid hõlbustavad selliste kogukondadesündi ja kogukonnasisest suhtlust.Igaüks meist kuulub korraga mitmesseeriilmelisse kogukonda. Näiteks võib tuuatohtrist pereisa, kes on pärit Saaremaalt, kuidelab Elvas ning vabal ajal armastab jahil käia.Ühest küljest on ta seotud oma lapsepõlvekoduja suguvõsaga, teisalt praeguse kodukohaga,samuti töökaaslaste ja teiste meditsiinitöötajatega.Jahimees sai temast isa eeskujul,jahikaaslastega ühendavad teda nii spetsiifilisedteadmised, oskused ja kombed kui ka lood,mida ikka jälle räägitakse.Kogukonnad võivad olla väga erinevasuurusega. Omaette väikese kogukonnanavõib vaadelda perekonda. Samas moodustavadkogukonna ka ühe riigi elanikud või ühestrahvusest inimesed.Selleks et mõni oskus või teadmine kuulukskogukonna vaimse kultuuripärandi hulka,ei pea seda valdama kõik kogukonna liikmed.Näiteks kingsepa või korstnapühkija abi võibminna tarvis igaühel. Nende töö, teadmisedja oskused on paljudele inimestele olulisedja vajalikud. Pole aga vaja, et igaüks oskaksise kontsaplekke vahetada või lõõre puhastada,niikaua kui teame, millise meistri poole omamurega pöörduda. Samamoodi on laulu- jatantsupeoga – see on tähenduslik ka nendeeestimaalaste jaoks, kes ise kooris ei laulavõi rahvatantsuga ei tegele.Kogukonnal on võtmeroll oma vaimsekultuuripärandi hoidmisel ja kaitsmiselPaljudele igapäevastele oskustele, teadmistele,kommetele ja tavadele ei pööra me eralditähelepanu ja see polegi vajalik. Nende olemasoluja toimimine tunduvad sama loomulikudkui aastaaegade vaheldumine. Oskused jateadmised püsivad täpselt niikaua, kui neilon koht inimese elus: kuni neid antakse edasi,kasutatakse, hoitakse ja väärtustatakse. Needhääbuvad, kui kogukonnal pole nende järeleenam vajadust.Dimitri KotjuhKui ühiskondlike muutuste mõjul hakkabtasapisi kaduma mõni kogukonnale seni olulineteadmine või oskus, saavad seda takistada vaidneedsamad inimesed, kelle pärandiga ontegemist. Nõu ja jõuga saavad toetada kateised, kuid esmatähtis on kogukonna tahe

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 9ja valmisolek, arusaam, et selle teadmise võioskuse järele on kogukonnas endiselt vajadus.Vaimse pärandi kaitsmise eelduseks ongi tegusja tugev kogukond, kes on huvitatud omakultuuri hoidmisest.Hiiumaal oli näiteks kadumas naiste rahvariietejuurde kuuluva puusaehte rõhtude valmistamiseoskus. Vaid üks eakas meister valdas seda kunsti,kuni toetusprogrammist „Saarte pärimuslikkultuurikeskkond” rahastatud projekti käigusleiti talle õpilased, kes said peagi rõhtudetegemise selgeks. Algatus tuli saareelanikeendi seast, kes teadvustasid, et hiidlaste jaoksnii tähendusliku ja vajaliku oskuse kestmineon ohus.Aare JaamaKogukond ise oskabki kõige paremini hinnata,millised teadmised-oskused vajavad parajastisuuremat tähelepanu ja kuidas oleks kõigeotstarbekam seista hea nende püsimise eestning tagada nende edasiandmine. Kui kogukondon ühel meelel selles, mida hoidaja kaitsta ning kuidas seda on kõige parem teha,võib olla üpris kindel, et need oskused ja teadmisedjäävad ka järgmist põlvkonda saatma.Birgit PüveL Ühine eesmärk liidab jahimehi.L Eesti tatarlased tähistavad uue aasta ja kevade saabumist navruz’i pidustustega, mille juurde käivadalati kallistused, kingitused ja kevadlilled.K Külapäev toob kogukonna kokku.Kristiina Porila

10 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISL Stiilipidu, karneval võikadripäev – ümberriietumineon ikka lusti pakkunud.K Me oleme natuke „metsapoole“.Argo MõttusEesti vaimsekultuuripärandi nimistuwww.rahvakultuur.ee/vkpnimistu2010. aastal avatud Eesti vaimse kultuuripärandinimistu on veebikeskkond, kus kõikidel Eestikogukondadel, sõltumata suurusest, elukohastvõi etnilisest päritolust, on võimalustutvustada sõnas, helis ja pildis oma elavatpärandit. Nimistu vahendusel saame tutvudapõlvest põlve edasiantud teadmiste, oskusteja tavadega, mis on olulised meile ja meiekaasmaalastele.Nimistu loomiseks andis tõuke ühinemineUNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsiooniga 2006. aastal. Kuigi Eestiarhiividesse ja muuseumidesse on juba19. sajandi teisest poolest süstemaatiliseltkogutud palju teavet vaimse pärandi kohta,otsustati siiski luua täiesti uus nimistu,mida iseloomustaks alt üles läheneminening huvi teadmiste ja oskuste praegusekäekäigu vastu.Nimistu keskmes on eelkõige kogukondlikja kohalik kultuur. Iga kogukond saab juhtidatähelepanu sellele, mis on tema enda jaokskõige tähtsam, ning otsustab ise, milliseidteadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid soovibnimistus oma vaimse kultuuripärandinatutvustada. Esiplaanil on kogukonna teadmisedja nägemus oma kultuurist tänasel päeval,mitte uurijate või ametnike arvamus egaunustuse hõlma vajunud traditsioonid.Eraldi pööratakse nimistus tähelepanu sellele,milliseid teid ja võimalusi on kogukonnadleidnud oma vaimse kultuuripärandi hoidmiseksja kaitsmiseks. Need äraproovitud ja toimivadlahendused on teistelegi eeskujuks. Sel moeltunnustab ja innustab nimistu kogukondlikkuühistegevust oma elava pärandi hoidmiseks.Laiemalt on nimistu eesmärk äratada jasüvendada igas külastajas huvi vaimse kultuuripärandivastu kogu selle mitmekesisuses ninginnustada seda väärtustama, hoidma ja edasiandma. Nimistu annab lugejale sissevaateoma kaasmaalaste ja kaasaegsete elluja mõttemaailma, kuna aitab mõista vaimsetpärandit sellisena, nagu see elab ja toimibtänases maailmas.Nimistu saamisluguPärast UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsiooniga ühinemist lepiti nimistuüldistes põhimõtetes kokku kultuuriministeeriumialgatatud ümarlauakohtumistel,kus lõi kaasa rohkesti asjaosalisi kogukondadeesindajatest teadlasteni. Nimistu loomineja haldamine sai Rahvakultuuri Keskuseülesandeks. Algusest peale oli aga selge,et nimistu saab sündida ja kujuneda vaidtihedas koostöös kogukondade, kohaliku elueestvedajate, vabaühenduste, muuseumide,ülikoolide, teadusasutuste, kohalike omavalitsusteja teiste partneritega.Kõigepealt katsetati uut lähenemist 2007. aastalHiiumaal, väiksemas ja küllalt selgelt piiritletudkogukonnas, kus oli juba pikemat aegategeletud vaimse pärandi hoidmise ja väärtustamisega,nii nagu mitmel pool mujalgi Eestis.Eestvedajateks said kolm aktiivset kogukonnaliiget, kes on innustanud saareelanikke kaasamõtlema ja sõna sekka ütlema, et saadaüheskoos selgust, mida hiidlased peavadomaseks ja oluliseks ning millised teadmised,oskused, kombed ja tavad peaksid saarelkindlasti püsima jääma.Sellel avastusretkel osalesid teiste seas külaseltsid,isetegevuslased, kooliõpilased,pensionäride klubid ja kohalikud omavalitsused.Läbivaks põhimõtteks sai „hiidlasele tagasi”.See tähendab, et võimalikult palju teavet peaksolema saarel kättesaadav, näiteks trükistesja näitustel, ning et tuleb hoolitseda selle eest,et olulised teadmised jääksid kogukonnaskestma. Jõuti järeldusele, et oleks hea, kui igaskogukonnas või piirkonnas üle Eesti kujuneksväike tuumik, kes haarab teisi kaasa ningjulgustab vaimset kultuuripärandit hoidmaja nimistusse sissekandeid tegema.Jane Kalajärv

Urmas LiitL Rahvariideseeliku kanga kudumine on täpne töö.Hiidlaste kogemused ja järeldused on paljuski2010. aasta novembris avatud Eesti vaimsekultuuripärandi nimistu toimimispõhimõtetealuseks. Kodulehe ülesehitus sündis aga EestiKirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumija Tartu Ülikooli ekspertide ning RahvakultuuriKeskuse vaimse pärandi spetsialistide koostöös.Esimesed sissekanded tegid nimistussehiidlased ja võrokesed. Esimeste jaoks oli see2007. aastal alanud protsessi loogiline jätk,kuid ka Võromaal on juba pikemat aegapööratud tähelepanu vaimse kultuuripärandihoidmisele ja edasiandmisele.Nimistu sisuVaimne kultuuripärand on põnev ja haaramatultmitmekesine. Seepärast ei saa nimistu kajastadakogu vaimset pärandit ja see ei olegi eesmärk.Oluline on sissekannete sisukus, mitte nendehulk. Nagu öeldud, tutvustab nimistu vaimsetkultuuripärandit sõnas, helis ja pildis. Harilikultkoosneb iga sissekanne tekstist, piltidest,videotest ja helilõikudest.Sissekanded lähtuvad tänapäevast. Nimistuannab ülevaatliku pildi vaimse kultuuripärandiilmingute olemusest ja kohast meie kaasaegseteelus. Ajaloolist tausta avav info aitab mõistaoskuste, teadmiste ja nähtuste tähendust jaNimistu ülesehitusNimistus on nelja tüüpi sissekandeid:1. Nähtus, oskus või teadmineNimistu keskpunktis on elav pärand: kõik teadmised,oskused, kombed, nähtused, sündmused ja muu, midasaab vaadelda vaimse kultuuripärandi väljendusena.2. IsikVaimne kultuuripärand on tihedalt seotud inimestega, kesseda kasutavad, edasi kannavad ja annavad. Tõstmaks esilemeistreid ja teadjaid, võib ka neid nimistusse kanda.3. Asutus või ühendusTihtipeale tegutsevad inimesed üheskoos ühendustes jaasutustes, mis on seotud elava pärandiga. Selliseid ühendusija asutusi võib samuti kanda nimistusse.4. PaikOma tegevusega kujundavad inimesed nende paikade japiirkondade ilmet, kus nad elavad, töötavad, vaba aegaveedavad jne. Paik tähendab nimistus nii looduslikku kui kainimese loodud ruumi, millele inimene on andnud tähenduseja mis on seeläbi osa vaimsest kultuuripärandist. Tegemistvõib olla nii terve piirkonna kui ka konkreetse hoone võikohaga, nagu turuplats või lauluväljak.

12 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISa Rene Suurkaev Külli Eichenbaumkujunemislugu, kuid ei ole peamine. Pigemsuunab nimistu pilgu tulevikku ja näitab,kuidas seisab kogukond hea selle eest, et nendevaimne kultuuripärand jääks püsima. Räägitaksesellest, kas ja kuidas antakse teadmisi ja oskusiedasi ning mis võib edasiandmist ohustada.Samamoodi on isikuid, asutusi ja ühendusitutvustavates sissekannetes esiplaanil nendeinimeste vaimne kultuuripärand: tegevused,teadmised ja oskused. Nimistu ei ole kontaktandmebaas,vaid räägib näiteks sellest, millegaüks käsitöömeister tegeleb, kuidas ta onomandanud oma oskused, mida need temajaoks tähendavad ning kas ta õpetab neid kateistele.Ülevaatlikkuse huvides on sissekannete mahtpiiratud. Need ei saa anda detailset ülevaadet,küll aga viiteid täpsemale infole.Mida kanda nimistusse?Nimistu ootab sissekandeid kõigilt Eestimaakogukondadelt, sõltumata nende suurusest,elukohast või etnilisest päritolust. Tähelepanukeskmes ongi eelkõige kohaliku ja kogukondlikutähtsusega teemad – vaimne kultuuripärand,mida soovitakse kogukonnas hoidaja edasi anda. On iga kogukonna otsustada,millist osa oma elavast pärandist nimistustutvustada.Ühest küljest sobivad nimistusse needteadmised, oskused, kombed ja tavad, mis onkogukonnale eriti olulised ja omased, naguvõrokestele nende keel või setodele leelo.Teisalt on see hea võimalus jagada kogemusitõhusatest vaimse kultuuripärandi hoidmiseviisidest ja õnnestunud ettevõtmistest.Nimistu abiga saab aga ka juhtida tähelepanuhääbuvatele teadmistele ja oskustele, millekadumist soovitakse takistada.Kindlasti ei ole vaimse pärandi kandmiselnimistusse kriteeriumiks selle ainulaadsusvõi aastasadade taha ulatuvad juured, vaidikka see, et tegemist oleks teadmiste, oskuste,kommete ja tavadega, mis on kogukonnaleomased ja olulised praegusel ajal.Kuidas sünnivad sissekanded?Teadmised ja oskused ei kao, kui neid kasutatakseja järgmistele põlvedele edasi antakse.Ka vaimse kultuuripärandi nimistu on üksosa laiemast vaimse pärandi hoidmise javäärtustamise protsessist.Nimistu sissekanded võiksid sündida kogukonnaliikmete koostöös, nii nagu peakstoimuma kogu vaimse kultuuripärandihoidmine ja kaitsmine. Alustuseks tulekskogukonnas läbi mõelda, milliseid nähtusi,oskusi ja teadmisi peetakse oluliseks, kas nendeedasiandmine vajab erilist tähelepanu ning kesja kuidas saab ja soovib sellele kaasa aidata.Tee Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse kulgeb järgmiselt:Hille Tarto●●●●●●Vajadusel osaleb kogukonna esindaja Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandikoolitusel.Sissekande koostamine: teksti-, pildi- ja videomaterjali kokkupanemine.Nimistu administraator toimetab sissekannet.Vaimse kultuuripärandi nõukogu kinnitab sissekande ja see avaldatakse nimistukodulehel.Kogukonna esindaja ajakohastab sissekandeid vähemalt iga viie aasta tagant.Sissekandeid saavad teha ainult registreeritud kasutajad. Huvi korral tuleksvõtta ühendust Rahvakultuuri Keskuse vaimse pärandi spetsialistidega(vkp@rahvakultuur.ee).

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 13J Üks Võrumaamatusekombestikuvanadest tavadest onlahkunule puusse ristilõikamine.J Kunagine kommepanna maahaldjalenurgakivi alla hõberahaon saanud uue kuju.J Hiidlasi on mitut seltsi –tõrvakõplastest kohvilähkriteni.Seebid aitavdneid nimesid meelespidada.I Mõnus ajaviide ühendabsõpru ja peresid.Oleks hea, kui väike eestvedajate tuumik võtaksohjad enda kätte ja oskaks äratada huvi kateistes. Hea tahtmise korral saab kaasata kõikikoolilastest eakateni. Kindlasti on niimooditegutsedes sellest kogukonnale endale kõigerohkem kasu. Ühistegevus tugevdab meietunnetja kogukonnasiseseid, sealhulgas põlvkondadevahelisisidemeid. Kui inimesedteadlikult vaimse kultuuripärandiga tegelevad,seda enda jaoks avastavad ja lahti mõtestavad,selgub, milliseid teadmisi-oskusi peetakseoluliseks ning soovitakse elus hoida ja edasianda.Eri tegevuste (nt teabe kogumine, õpitoad,näitused, trükiste koostamine) käigus saab kaselgeks, milliseid nähtusi, oskusi ja teadmisi,isikuid, asutusi, ühendusi ning paiku soovitaksenimistu kaudu internetis tutvustada.Nimistusse tehtud sissekannet võib pidadavahekokkuvõtteks sellest, mida on tehtudja teada saadud.Nimistu sissekandeid uuendatakse regulaarselt,et need kajastaksid võimalikult hästi hetkeolukorda.Seega ei saa nimistu mitte kunagivalmis, vaid täieneb aegamööda. Tegemistei ole kiire kampaania ega ühekordse projektiga.Sissekannete koostamine ja uuendamineon osa laiemast vaimse kultuuripärandikaitsmise protsessist.Egon EicheI Saun ilma vihata onnagu supp ilma soolata.Külli Eichenbaum

14 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISMaire PõderKuidas kaitstaksevaimset kultuuripärandit?Vaimse kultuuripärandi kaitsmine tähendabselle elujõulisuse eest hea seismist. Elujõulisussõltub eeskätt kogukonna vajadusest, soovistja võimalustest hoida oma pärandit elavaskasutuses ja anda seda edasi.On selge, et teadmised, oskused, kombed jatavad püsivad kasutuses vaid siis, kui teadjadja oskajad neid teistele edasi annavad. Neidomandatakse tihti märkamatult teisi jälgidesja jäljendades, näiteks perekonnas või kogukondlikeettevõtmiste käigus. Paljusid oskusiõpitakse aga kogenud meistri või õpetaja käe all.Oluline osa on ka koolil ja vabaharidusel –ringidel, koolitustel, laagritel jne.L Muuseumitunnis õpivadlapsed tundma vaimsetpärandit.L Pärimuse kogumine toobselle meile lähemale.L Lapsed õpivad punumasibulavanikuid.Maili MetssaluMerlin LõivEnamasti ei vaja vaimne kultuuripärand kaitset,vaid on loomulik osa meie elust: peametähtpäevi pereringis või terve kogukonnaga,käime lähedaste haudadel, köögis järgimeäraproovitud nippe – olgu need õpitud vanematelt,sõpradelt, kursustel või käsiraamatust.Igapäevaelus ei pööra me valdavalt omavaimsele kultuuripärandile eraldi tähelepanuja seda pole vajagi. Alles siis, kui mõni argineteadmine, oskus, komme või tava hakkabühiskondlike muutuste mõjul hääbuma, võibsaada selgeks, et sellel on siiski oluline kohtkogukonna minapildis ja maailmapildis. Siistuleks leida võimalus selle kaitsmiseks.Vaimset pärandit ei saa aga kaitsta samamoodikui esemelist kultuuri, mälestisi, ajaloolisi paikuvõi loodusalasid. Esmatähtis pole see, et teadmised,oskused, kombed või tavad säilitaksidkindla kuju. See ei olegi võimalik – elava pärandihoidmine liiga jäikades raamides võib sellehoopis lämmatada. Nagu kogu kultuuron ka vaimne pärand pidevas muutumisesja iga põlvkond rikastab seda omal viisil.Oskused ja teadmised püsivad seni, kunineil on kultuuris oma koht, kuni need onkogukonnale olulised ja vajalikud ning neidantakse edasi. Vaimne kultuuripärand,mis on kogukonna liikmete jaoks tähendusekaotanud, kaob aga tasapisi.Kogukond oskab ise kõige paremini hinnata,millised teadmised-oskused vajavad parajastisuuremat tähelepanu ja kuidas oleks kõigeotstarbekam seista hea nende püsimise eest.Ehkki iga kogukond ja olukord on erinevning alati ei saa lähtuda ühtsest mudelist,on vaimse pärandi hoidmisel enamasti olulinetegutseda üheskoos ja kaasata võimalikultpalju kogukonna liikmeid.Selleks et vaimse kultuuripärandi edasiandmineaitaks kaasa selle kestmisele, tuleb kooskonkreetsete teadmiste ja oskustega anda edasipalju laiem tervik, arusaamine nende tähendusestja rollist kogukonna elus. Kuna need taustateadmisedon osa vaimsest pärandist, ei tohikskeskenduda vaid mõnele detailile, näitekskindlale toimingule, töövõttele või tantsusammule.Vaimse kultuuripärandi edasiandminetähendab sedagi, et ka need, kes ise näiteksleiba küpsetada ei oska, mõistavad ja hindavadteiste tegevust ja oskusi.On hulk võimalusi, kuidas soodustada vaimsekultuuripärandi edasiandmist ja hoida sedaelujõulisena. Vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsioonist leiame järgmise loetelu:pärandi eri aspektide identifitseerimine,dokumenteerimine, uurimine, säilitamine,kaitsmine, edendamine, esiletõstmine, edasiandminening elavdamine.Palju saab teha ära teavitustööga, eri kogukondadening neile omaste ja oluliste teadmiste,oskuste, kommete ja tavade tutvustamisega.Nõnda saab mõjutada iga inimese ja kogukonnasuhtumist oma vaimsesse pärandissening ka selle ühiskondlikku kuvandit: kasvatadateadlikkust, austust ja hoolimist kultuurilisestkirevusest. Seda eesmärki teenivad näitekselavat pärandit tutvustavad saated ja artiklidmeediakanalites, trükised, koolitunnid, õpitoad,ekskursioonid ja esinemised.Habraste ja kaitset vajavate teadmiste,oskuste ja tavade tugevdamist ja toetamistnimetatakse elavdamiseks. Selleks on vahel vajaaidata vaimsel pärandil sobituda tänapäevamaailmaga ja otsida sellele teadlikult uusi

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 15kasutusvõimalusi. Tähtis on ka suurendadakogukonnas teadjate ja oskajate ringi, näitekskursuste ja teavitustööga.Kultuuri talletamise ja uurimise käigus arhiividesseja muuseumidesse kogutud video- jahelisalvestistele, muudele ülestähendustele jamaterjalidele peaksid kogukonna esindajadvõimalikult lihtsalt ja mugavalt ligi pääsema.Üha enam dokumenteerivad kogukonnadka ise oma tegevust ja elavat pärandit.Tihti on kodukohatunne see, mis innustaboma vaimse kultuuripärandiga aktiivsemaltja organiseeritumalt tegelema, näiteks külaseltsides.Üldse on Eestis päris palju kogukondlikkevabaühendusi, mille tegevus onsuunatud ka vaimse pärandi hoidmisele.Selline tegutsemisvorm lihtsustab ka projektitoetustetaotlemist, koostööd nii teiste kogukondadekui ka riigiga.Kogukonna algatuste kõrval on vaimse kultuuripäranditeadlikul kaitsmisel oluline osa ametiasutustesihipärastel meetmetel. Nii sellisteabinõude väljatöötamine kui ka rakendaminepeab aga toimuma kogukonna nõusolekulja osalusel.Paljud teadmised ja oskused püsivad kasutusestänu kestlikule majandustegevusele. Kõigelihtsam näide on käsitööesemete müügikorraldamine ning läbiproovitud tehnikateja materjalide kasutamine uute toodeteloomiseks. Kui aga majanduslik kasu saabolulisemaks elavast pärandist endast, võibsellistest algatustest tõusta kasu asemelhoopis kahju.Kuna vaimne kultuuripärand hõlmab vägaerinevaid teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid,leiame ka selle käekäiku positiivselt mõjutavaidettevõtmisi eri valdkondadest loomemajandusestmetsamajanduseni ning avalikust jaerasektorist vabaühendusteni. Järgnevatel lehekülgedeltutvustamegi mõningaid häid näiteidvaimse pärandi hoidmisest ja edasiandmisest.Andrii Vytvytskyi Toomas Kokovkin Kalvi KõvaL Kartulipõllul koos tegutsedes õpivad väiksed suurtelt.L Kohaliku toidu päev Hiiumaal.L Mardilaat on Eesti käsitöö laulupidu.

16 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISRahvusvahelised nimekirjadUNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsiooniga loodi● kiireloomulist kaitset vajava vaimsekultuuripärandi nimekiri● inimkonna vaimse kultuuripärandiesindusnimekiri● register, kuhu koondatakse häid näiteidvaimse kultuuripärandi kaitsemeetmetestNimekirjad tutvustavad rahvusvahelisel tasandilvaimset kultuuripärandit ja edukaid algatusiselle kaitsmiseks. Nähtuse, oskuse, teadmise,kombe või tava kandmine rahvusvahelissenimekirja on tunnustus kogukonna ja riigitegevusele oma vaimse pärandi hoidmiselja kaitsmisel ning suurendab teadlikkust elavapärandi olemusest ja tähendusest.Kõik konventsiooniga ühinenud riigid saavadesitada taotlusi kultuurinähtuste arvamiseksmainitud nimekirjadesse ja registrisse eeldusel,et kogukonnad, kelle vaimse pärandiga ontegemist, on sellega nõus ning osalevadaktiivselt taotluse koostamises. Teiseks peavadneed teadmised, oskused, kombed või tavadolema juba kantud riigi vaimse kultuuripärandinimistusse.Kahest nimekirjast olulisim on kiireloomulistkaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri,mis koondab hääbumisohus kultuurinähtusi.On selge, et nimekirja kuulumine iseenesestneid nähtusi ei kaitse. Seepärast on taotluseoluline osa kogukonna ja riigi koostöösvalminud kaitsekorralduskava, millega toetataksevaimse pärandi püsimist elujõulisena.Selles nimekirjas on 2011. aasta seisuga 27kannet.Esindusnimekirja põhiline eesmärk on tõmmatatähelepanu vaimsele kultuuripärandile koguselle mitmekesisuses. Esindusnimekirjas on2011. aasta seisuga 232 kannet, nendest kolmEestist:● Kihnu kultuuriruum● Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidudetraditsioon● Seto leeloVaimse kultuuripärandi kaitsemeetmeteregistrisse kogutakse häid näiteid programmidest,projektidest ja tegevustest, mis lähtuvadkonventsiooni eesmärkidest ja põhimõtetestning väärivad järgimist ja laiemalt tutvustamist.Registris on 2011. aasta seisuga kaheksa kannet.Nimekirjadesse kantud kultuurinähtuste,pildi- ja videomaterjaliga saab tutvudaUNESCO kodulehelhttp://www.unesco.org/culture/ich/en/lists.Marika Ahven

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 17Eesti vaimne kultuuripärandinimkonna vaimse kultuuripärandiesindusnimekirjasKihnu kultuuriruumKihnu kultuuriruumi moodustavad Kihnuja Manija saar, mis on koduks umbes 600inimesele. Tänu tugevale kogukonnatundeleja eraldatusele mandrist on Kihnu kultuur jaelulaad mitmes mõttes omanäolised ja erilised.Muu hulgas on kogukonnal tänapäevani kindelside esivanematelt päritud teadmiste, oskuste,kommete ja tavadega. Neid hoitakse au seesja antakse hoolega edasi noortele kihnlastele.Kihnlased peavad väga oluliseks oma keelt,toidukultuuri, käsitööoskusi, laule, tantse, pillimänguja pulmakombeid.www.kultuuriruum.eewww.kihnu.eeAnne Helene GjelstadEesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidudetraditsioonLaulu- ja tantsupidudel osalevad kümnedtuhanded lauljad, tantsijad ja muusikud, kellehobiks on ka pidudevahelisel ajal laul, tants japillimäng. Repertuaar regilaulust ja labajalavalsisttänapäevaste heliteoste ja uute tantsudenipeegeldab esituskunsti traditsioone, midasee suur kogukond hoiab ja edasi annab. Peolrahvarõivaid kandes hoitakse au sees nendekandmise tava ja valmistamise oskust. Pikaajaloo vältel on laulu- ja tantsupidudest saanudrahva ühtekuuluvustunde hoidja ning needoodatud suursündmused toovad kokku paljurõõmsaid peolisi.www.laulupidu.eeToomas TuulSeto leeloSetoks olemine seostub tänapäeval eelkõigeseto keeles rääkimise, seto laulustiili valdamisevõi mõistmise, pere- ja kogukondlikest tavadestkinnipidamise ning esivanemate austamisega.Setode traditsiooniline laulmisviis leelo on ükskogukonna identiteedi ja ühtekuuluvustundealustalasid. Sellega koos antakse edasi eluviisi,keelt ja kombeid. Seto rõivastes leelotajadja setode traditsioonilised pidustused onmärgilise tähendusega nii kogukonna endakui ka kogu Eesti jaoks.www.setomaa.eeMerlin Lõiv

18 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISRavimtaimedekogumine ja kasutamineHoolimata meditsiini ja ravimitööstusearengust on ravimtaimedega seotudvaimne kultuuripärand paljudes Eestiperedes endiselt au sees. Ka tallinlannaRegina Lilleorg õppis ravimtaimedekogumist ja kasutamist emalt väikesetüdrukuna. Juba siis said taimed talleoluliseks. „Kriimustatud põlvi lapiti ikkakatkitambitud teelehtedega. Sügisetisalaja paljapäi käimine tõi kaasahambapõletiku, mida ravisime kangesaialille-kummeliteega. Kaks kopsikuthirmmõru islandi sambla teed viisidköha.” Praegugi kasutab Regina pereteadlikult ravimtaimi. Apteegiravimeidvõetakse haruharva. Vaid siis, kui arsttaimeravi võimalusest enam abi ei näe.Tavapärased on ühised ravimtaimedekogumise retked. Nii on perele vajalikravimteevaru järgmise suveni olemas.Rõõmu valmistavad ka mälestusedvõrratutest koosoldud hetkedest.Kodus seatakse taimed sordi järgikuivama. Üheskoos meisterdataksekarbid, kuhu iga laps paneb endakorjatud kuivad taimed, kirjutab pealekogumisaja ja taime nime. Värvilisedkarbid rõõmustavad silma ja südantning uhkusega segavad lapsed kokkuomaenda teesegusid.Kõige selle käigus saab selgeks, milleksüks või teine taim kasulik on ja kuidasseda tarvitada. Regina tõdeb, et vaimsekultuuripärandi edasiandmine võibtoimuda alateadlikult: laste küsimustelevastates või neile midagi uut õpetades.Kuigi vaid pere vanemad lapsedkasvasid maal, on ka nooremad,pealinnatüdrukud, loodusega sina peal.Kõik nad tunnevad hästi ravimtaimining oskavad segada endale vajalikketaimeteesid. Igaühel on nende hulgasomad lemmikud.Reginat rõõmustab, et tema lapsedkutsuvad sõpru ravimtaimeretkedelekaasa ja selgitavad neile, miks kortslehtkasulik on või kuidas naistepuna äratunda. Ta on kindel, et lapsed tahavadka edaspidi oma teadmisi teistegajagada: „Nad tunnevad taimi, oskavadneid kasutada ning mäletavad, kustnende oskused pärit on.“Kristiina KivilaanRegina Lilleorg

Toomas KokovkinHoidistamineKuigi puu- ja juurviljad ning hoidisedon kaubandusvõrgus aasta ringikättesaadavad ning talvevarudesoetamisest ei sõltu enam ammuellujäämine, seavad paljud meist õigeaja saabudes sammud siiski aedavõi peenramaale, metsa, rappa, sohu,kalavetele või turule. Rabarberikoogija -moosi hooajale järgneb maasikaaeg,seejärel tulevad juba kukeseened,vaarikad, sõstrad ja nii edasi. Selleskorduvuses on oma võlu, nostalgilistseotust lapsepõlvest tuttavate maitseteja käikudega.Aja jooksul on hoidistamise viisidja vahendid mitmekesistunud jatäiustunud, sortiment laienenud ningteatepulk liikunud kodust suurtootjakätte. Kodus valminud hõrgutised eivõta keldris enam nii palju ruumi kuiveerand sajandit tagasi, kui üksluinetoidukaupade valik ei jätnud sagelimuud võimalust kui ise sisse teha.Huvi hoidistamise vastu on agatänaseni alles ning toob pliidi ette kaüha enam noori. Ühest küljest sunnibmajanduslik olukord hoolikamalt rahalugema. Teisalt on kasvanud kohalikutooraine ja toidukultuuri populaarsus,väärtustatakse tervislikku ja mahetoituning kodust saadud teadmisi. Paljudeleon nii hoidiste valmistamine kui kalaualepanek perekondlik tava.Sageli on see teadlik valik tervislikuma,põnevama või isiklikuma toidu kasuks.Nii ongi praktiliste põhjuste kõrvalüha tähtsamad emotsionaalsedja sümboolsed tagamaad.Sissetegemise kõlapinda on aidanudsuurendada hoidise- ja retseptikonkursid,mis innustavad tuletamameelde vanu nippe ning katsetamauusi retsepte. Maalehe retseptikonkurssija Olustvere hoidiste messi teatakse üleEesti, kuid laatadel ja külapäevadelgikorraldatakse sageli hoidisevõistlusi.Pere- ja sõpraderingi kõrval saabhoidistamiseks vajalikke teadmisiomandada ametikoolide ja vabaühendustekorraldatud kursustelja koolitustel. Õpitakse kõike alatesmoosikeetmisest, loodusandideKristiina Porilakuivatamisest või külmutamisest kuniturustamise ja tootearenduseni, sesttragimad perenaised ei valmista mooseja muud ainult oma pere tarbeks, vaidka müügiks. Väikeettevõtluse arengusoodustamiseks on mitmes külasLeader-programmi toel avatud ühisköök– tervisekaitsenõuetele vastavkogukonnakeskus, kus valmistatudtoitu tohib turustada. Siin saavadperenaised ka oskusi ja teadmisivahetada.

20 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISLindora laatIgal aastal peetakse simunapäeval,28. oktoobril Lindora laata. Ajaloolinelaadaplats asub Seto- ja Võromaa piiril,tähtsamate kohalike teede ristil. Ei oletäpselt teada, millal see tava alguse sai,kuid vanemad kohalikud räägivad, etlaata peeti juba nende vanavanematelapsepõlves. Lindora teatakse kui Eestiainsat järjepidevat maalaata, mis ontänaseni jäänud ümbruskonna rahvaletähtsaks kauplemise ja kokkusaamisekohaks.Algusaegadel kaubeldi Lindoralpõhiliselt koduloomadega. Hiljemhakati müüma ka käsitööd ja aiasaadusi.Tänapäevalgi müüakse lambaid,põrsaid, kitsi, jäneseid, hanesid, kanu,kassipoegi ja kutsikaid. Söögikraamistlähevad kõige paremini kaubaks lambalihaja suitsulihatooted. Loomulikulton turgu aiasaadustel. Kaubeldakseveel käsitöö ja vanakraamiga ningpakutakse mitmesugust tööstuskaupa.Laadal kohtutakse sugulaste jatuttavatega, vahetatakse uudiseidning lahutatakse meelt. Ikka on kohalpillimees ega puudu õnneloos. Uuemalajal astuvad kohalikud esinejad üleslaulude, tantsude ja naljatükkidega.Kui varem käisid laadal peamiseltümbruskonna inimesed, siis praegutullakse tihti kaugemaltki. Rahvarohkelja pulbitseval laadapäeval on raskeuskuda, et 1980ndatel oli Lindora laathääbumas: simunapäeval tulidlaadapaika vaid üksikud vanemadmehed, lammas oheliku otsas võimõni korv müügiks.Kogu Eestis vähenes laatade tähtsusjuba 20. sajandi alguses tarbijateÜlle Harju, Uma Lehtühistute loomisega. Nende kaudu olimugavam kaupa hankida. Nõukogudeajal lõppes erakaubanduse piiramisetõttu laadapidamine mitmel poolsootuks. Lindora laata asusid1980ndate lõpus teadlikult toetamakohalikud, kes muretsesid võroja seto kultuuri edasikestmise pärast.Majandusoludki olid taas soodsamad.1990ndate lõpuni jäi Lindora üheksvähestest vana tava järgivatest laatadest– ajalooliselt väljakujunenud paikatuldi ilma reklaamita ja kauplejad leidsidendale ise müügikoha. Populaarsustkogunud laadal, mida 2010. aastalkülastas oma 10 000 inimest, tegelevadnüüdseks müüjate paigutamise,liikluskorralduse, prügi koristamiseja korravalvega mitu kohalikkuorganisatsiooni. Vastseliina valla volikogukehtestab igal aastal laadakorra.Kogukond teeb koostööd, et piirkonnapõlise laada maine püsiks hea ning etesiplaanil oleksid kohalikud kauplejad.Just nii ongi laadatava kõige pareminihoitud.

Mirjam NutovMart AardamVäikekandle tagasitulekArvatakse, et Eesti kõige vanem keelpillkannel võeti kasutusele paar tuhataastat tagasi. Väikekandleks nimetataksekuue- kuni kaheteistkümnekeelsetpilli, mille keeled asetsevad lehvikukujuliseltja mis oli algselt ühest puustõõnestatud. Väikekannel vajusunustusse, kui 19. sajandi lõpukskujunesid välja suurema keelte arvugakandled. Viimastel aastakümnetel onväikekannel taas kiiresti populaarsustkogunud. Seda on nii väikestel kuisuurtel lihtne mängima õppida.Väikekandlemängu ja pilli valmistamistpüüti elavdada juba 1970. ja 1980.aastatel, kui teisteski riikides hoogustusfolklooriliikumine. Kui Tallinna Klaverivabrikhakkas 1990. aastal muuseumipillide ja Soome viiekeelsete kanneldeeeskujul väikekandleid tootma, koguskandlemäng kiiresti hoogu. Üheskoosõpiti ja mängiti kannelt ning lauldi sellesaatel arvukatel rahvakultuuri kursustel,pere- ja tantsuklubides.Ei ole teada, millist muusikat väikekanneldelEestis varem mängiti, arhiivison ainult kümmekond tantsuluguSetomaalt. Seetõttu võeti mängustiiliseeskuju lähinaabritelt. Soomes, Lätis jaLeedus hakati väikekandleid taasmeisterdama ja mängima varem kuiEestis ning algsetest mängutehnikatestja repertuaarist teati rohkem.Selleks ajaks, kui klaverivabrik 1997.aastal lõpetas kuuekeelsete kanneldetootmise, olid esimesed pillid kakäsitööna valminud. Kandlemeistridleidsid kiiresti oma koha, sest pillidejärele oli endiselt suur vajadus.Mõned aastad hiljem said algusepillimeisterdamise laagrid, kus igaükssaab kandlemeistri juhendamiselendale pilli teha. Nüüdseks valmistatakseneid mõnes koolis ka tööõpetusetundides.Kuna mänguvõtted on suhteliseltlihtsad, peeti väikekannelt esialgupigem laste pilliks. Seda mängitaksepraeguseni koolis, lasteaias ja lastemuusikakoolis, folklooriringidesja 1990. aastatel alguse saanudpärimusmuusikalaagrites. Kuigiväikekandlel on oluline roll pärimusmuusikapopulariseerimisel lasteja noorte hulgas, leidub üle Eestipalju igas vanuses väikekandlesõpruning see pill kõlab ka kontserdilaval.Kandleõpetust annavad teiste seaska muusikakõrgkoolid.Mart AardamKrista Lember

22 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISmuuseumi näitusel „Rõhud“. Seal saidhuvilised võrrelda mitme muuseumikogust, eraisikutelt ja tantsukollektiivideltsaadud rõhtusid. Nähtu põhjalasusid uued meistrid looma omakäekirja.Järgmiseks kevadeks oli Eero tellimustöönavalmistanud juba kümneid rõhukomplekte.Lisateadmised on tulnudmuuseumimaterjalidega tutvudesja erinevaid töövõtteid proovides.Kõik vajaminevad osad teeb ta valmisning paneb kokku kodus sisseseatudväikeses töökojas. Kuna ka vend teebsama tööd ja ema õmbleb rahvariideid,on tegemist pere ühiste huvidega.Meistrilt õpitudHiiu naiste rahvariiete juurde kuuluvadrõhud. See puusaehe kujutab endastosaliselt vaskplekiga kaetud nahkvööd,mille küljes ripuvad ketid. Naised,kellel pole rahvariiete täiskomplekti,kannavad vahel rõhtusid hiidlaseksolemist rõhutava sümbolina koostänapäevaste rõivastega.meistrite töödega. Talvel käidi Richardijuures ametit õppimas ning kevadelpanid vennad Eero ja Enriko Nõmmoma esimesed rõhuketid välja HiiumaaHille TartoRõhuvalmistamist ja rõhtude pealepanemiston Hiiumaal tutvustatud muuhulgas käsitöölaadal ja koolitundides.Projektis osalenud tööõpetuse õpetajakäe all on mitmed õpilased valinudpraktiliseks tööks puusaehte meisterdamise.Kahtlemata on hiiu naistelpõhjust olla õnnelik: vajalikud kallisasjadrahvariiete juurde saab kätte omasaarelt oma meistrite kätetööna.Korralike rõhtude valmistamine onendiselt käsitöö. Eriliseks teevad selleehte kolmetahulised ketid, mida polesiiani õnnestunud masinaga valmistada.Viimastel aastakümnetel tegutses saarelaga vaid üks rõhumeister – RichardHeinaste – ja tunti muret, et kohalikemeistrite järjepidevus võib katkeda.2009. aastal algatas rahvakultuurispetsialistHelle-Mare Kõmmus projekti„Meistrilt õpitud“. Selle tulemusena onlisandunud noori huvilisi ja rõhutegijaid,mis annab lootust, et see vajalik oskusjääb püsima. Kõigepealt said seitseosalejat Hiiumaa muuseumis rõhtudestajaloolise ülevaate ning tutvusid teisteToomas Kokovkin

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 23taastama ja parandama, kuidspetsialistidelt saavad nõu ja abika need, kes soovivad ehitadatraditsioonilisel viisil uue maja. Näiteidteemadest: palkide vahetus vanashoones, sambla ja kasetohu kasutaminepalkhoones, puit kui ehitusmaterjal,ehituspalgi valik, savihoonetetaastamine.Nõustamisel ja koolitamisel on abiksuuringute tulemused. Uuritud onnii palkmaju kui ka savihooneid.Peale traditsiooniliste materjalide jaehitusvõtete pööratakse tähelepanusellele, kuidas neid oskusi tänapäevalkasutuses hoida ja kasutusse tagasituua ning sellele, kuidas renoveeridavanu hooneid miljööd rikkumata nii,et nendes oleks tänapäeval hea elada.MTÜ VanaajamajaEesti majaomanikel on suur huvivanade hoonete taastamise vastuja traditsiooniline ehitus kogubpopulaarsust. Oma osa on siin 1998.aastal loodud mittetulundusühingulVanaajamaja. Alustati Eesti palkehitustraditsiooniuurimisest jaelavdamisest. Nüüdseks tegeletakselaiemalt traditsiooniliste ehitusviisideuurimise, talletamise, õpetamiseja populariseerimisega, põhiliseltLõuna-Eesti taluarhitektuuriga.MTÜ liikmed on kogenud ehitajad,kes teenivad leiba palkmajade püstipanemiseja renoveerimise ninglaastukatuse löömisega. Vanaajamajapeab sidet ka vanemate meistritega,kelle lugusid, teadmisi ja oskusi ontalletatud. MTÜ looja Andres Uus annabomakorda oma teadmisi edasi EestiMaaülikoolis ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias.Koolituste, trükiste ja konsultatsioonidegajuhib Vanaajamaja vanadehoonete omanike tähelepanu ehituspärandilening õpetab seda hoidmaja taastama. Konsultatsioon vanapalkehitise omanikule sisaldab hooneseisundi hindamist ja soovitusitaastamistöödeks. Tänu mitme fonditoele on nõuandeid jagatud taskukohasehinnaga või isegi tasuta.„Vana maja kordategemine on ükssuur pusimine. Kannatust ja tahet peabolema palju rohkem kui uue hoonepuhul. Kui uues majas on alguseselamine steriilne, siis vanas majas onkõik kohe kuidagi hubane,“ ütlebAndres Uus. Koolitustega loodabVanaajamaja meeskond süstida majaomanikessejulgust ja indu ise omapalkhoone taastamisel käed külge lüüa,samuti oskust küsida ehitajalt parimatlahendust. Praktilistel koolitustelõpitakse põhiliselt vanu hooneidAndres UusAndres UusSeni on traditsioonilise ehitusekoolitused ja nõustamine toimunudpigem projekti korras. Olukorraparandamiseks on Vanaajamajavõtnud käsile traditsioonilise ehitusekoolituskeskuse rajamise Moostemõisakompleksi.www.vanaajamaja.ee

24 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISJärva-Jaani priitahtlikudpritsimehedKutseliste tuletõrjujate kõrval tegutsebEestis üle 800 priitahtliku pritsimehe,kes hoolitsevad oma kodukohas jakogukonnas selle eest, et inimesedoskaksid vältida tuleõnnetusi, ningtõttavad vajaduse korral ka kustutustöödeleappi. Neil on tulega võitlemiseksvajalikud oskused ja teadmised,mida igal kogukonna liikmel ei ole.Esimesed vabatahtlike tuletõrjujateseltsid loodi Eesti aladel juba 19. sajanditeisel poolel ning ka seltsitegevusekatkemine nõukogude ajal ei tähendanudpriitahtlike tegevuse lõppu.Viimasel ajal on nende aktiivsus tublistikasvanud. Järva-Jaanis kannabpriitahtluse tava edasi 1998. aastaltaasasutatud tuletõrje selts. Kui tuldkäiakse kustutamas peamiselt omavallas, siis olulisim on ennetustöö,mille ulatus on palju laiem.Igapäevase ennetustöö kõrvalkorraldatakse tuletõrjevõistlusi.Õpetlik etendus „Tuli lahti!“ tutvustabuuemaid ja vanemaid töövahendeidkustutusluuast ja nahkämbrist käsi- jaautopritsini, õpetab kasutama suitsuanduritning kustutama pannil süttinudrasva. Spetsiaalne ennetusauto onoodatud mitmesugustel üritustel,korteriühistutes, lasteasutustes ja mujal.Seltsi juhi Tuve Kärneri peres onteadmisi tuleohutusest ja tulegavõitlemise oskust põlvest põlve ausees hoitud ja edasi antud. Tuve isaja vanaisagi olid priitahtlike pritsimeestepealikud ning ka pojadkäivad esiisade jälgedes. „Üritankoos heade kamraadidega muutainimeste mõttelaadi ja suhtumisttulesse. Püüame eriti laste ja noortekaudu kogukonnale sisendada, etturvalise kodu, kooli ja töökoha saamenende teadmistega ise luua,” räägibTuve, kes valiti 2008. aastal Eestipäästeala parimaks priitahtlikuks.Nii nagu algusaegadel, kui tuletõrjeseltsideümber oli koondunudkogu kohalik kultuurielu koorilaulustnäitemänguni, ei piirdu praeguginende tähendus kogukonnastuleohutuse eest hoolitsemisega.Tiiu SaaristJärva-Jaanis on loodud mitu muuseumi,mis tutvustavad muu hulgas kohalikkukultuurilugu ja tuletõrje ajalugu ningmeenutavad külastajatele ka tuleohutusepõhitõdesid. Siin tegutsebka üks kahest tuletõrjujate pasunakooristEestis ja innustatakse noorigipuhkpillimuusikaga tegelema. Veel teebselts koostööd kultuurimajaga ningaitab korraldada matuseid.www.jjts.eeAnts Leppoja

Nestor LjutjukUkraina KultuurikeskusUkraina Kultuurikeskus, meistrite töötoad,Ukraina kreekakatoliku kirik, pühapäevakool,klooster ja kloostriaed moodustavad Tallinnavanalinnas Laboratooriumi tänaval omapäraseterviku. Siin kohtuvad erinevad kultuurid,inimesed ja teemad. Ühest küljest onkultuurikeskus ja Ukraina kirik Eestis elavateleukrainlastele oma traditsioonide hoidmise,edasiandmise ja praktiseerimise koht, teisalt onLaboratooriumi tänava kompleks kõigile avatudkunsti-, käsitöö- ja kultuurikeskus.Kultuurikeskuse, kooli ja töötubade ühineeesmärk on kaduvate käeliste oskuste, muuhulgas puutöö-, munamaalimis-, keraamika-,paberivalmistamis- ja kalligraafiaoskusehoidmine. Oskusteadmised püsivad üksnes siis,kui neid võimalikult paljudele inimestele edasianda. Seepärast korraldatakse kõigile huvilistelekursusi ja meistriklasse. Nõnda säilivad niiUkraina traditsioonilised käsitööoskused kui kalaiemas mõttes käsitööoskus. Õpetajateks onenamasti Ukraina päritolu meistrid, kes elavadEestis või viibivad siin ajutiselt. Ukraina Kultuurikeskuseston saanud kohtumispaik, mis annaberineva tausta ja päritoluga inimestele võimaluseja põhjuse üksteise kultuuriga töölaua tagalähemalt tuttavaks saada. Samuti korraldatakseregulaarselt meistriklasse koolilastele.Eestis elavad ukrainlased tulevad siia kokku kamuul põhjusel. Keskuse südames asuvas aiaspeetakse traditsioonilisi ukraina lihavõttepidustusija kooliruumis jõulupühi. Nooredkasutavad võimalust korraldada mitmesuguseidüritusi: rahvatantsuõhtuid, ühislaulmisi ja muud.Laupäeviti kogunevad Laboratooriumi tänavaleNestor Ljutjukpeale ukraina juurtega laste teisedki lapsed,et õppida ukraina eluviisi ja meisterdamistuhke nimega pühapäevakoolis – kloostrikunstidekoolis Labora.Kultuurikeskust ja kogudust juhatab kreekakatolikumunk Anatoli Ljutjuk. Kirik ja keskusehitati tema eestvedamisel, pere ja sõpradeabiga. Laboratooriumi tänavalt leiavad külastajadeest tõelise pisikese ukraina küla, kus elu käibka siis, kui parasjagu ühtegi üritust ei toimu –meistrid voolivad, kunstnikud maalivad ikoone,mõni vabatahtlik proovib paberit teha,keegi õpib kabelis keeli, keegi palvetab...www.ukk.ee

26 . VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTISK Kodulootund Võromaal.Haridussüsteemi rollvaimse kultuuripärandihoidmiselHariduse kui väärtushinnangute kujundajarolli vaimse kultuuripärandi hoidmisel ningteadvustamisel on raske ülehinnata.Kultuuriline identiteet on põhikooli jagümnaasiumi riikliku õppekava kohaselt üksaineüleseid teemasid, mida käsitletakse läbivaltkogu haridustee jooksul. Eesmärk on toetadakultuuriteadlikkuse ja -huvi kujunemist:õpetada väärtustama oma kultuuri, kujundadaeelarvamustevaba ja lugupidavat suhtumistteiste kultuuride esindajatesse ja nendetavadesse.Selline lähenemine lõimib erinevaid pädevusi,õppeaineid ja ainevaldkondi. Teadmisi Eesti jamaailma eri kultuuridest saavad õpilased muuhulgas koduloo-, ajaloo-, ühiskonnaõpetuse,muusika-, kunsti-, kirjandus-, usundiõpetuse jakeeletundides. Nad õpivad tundma ja hindamaenda ja teiste kultuuride omapära ja pärandit,mõistma kultuuridevahelise suhtlemise jakoostöö tähtsust ning nägema ennast kultuurikandja, edasiviija ja vahendajana. See tähendabka vaimse pärandi ja selle tähenduse mõistmist.Eraldi pööratakse tähelepanu kohalikulekultuurikeskkonnale ja tavadele ning nendestosasaamisele.Põhikooliastmes lubab riiklik õppekavapiirkondliku eripära arvestamiseks muutakohustuslike õppeainete ja läbivate teemadenimistut. Eelduseks on, et iga kooliastme lõpukstäidetakse riikliku õppekava eesmärgid.Mitmes piirkonnas, valdavalt Lõuna-Eestis, kuskohalik keel ja kombestik on veel igapäevaeluosa, kasutatakse spetsiaalseid pärimuskultuurivalikainekavasid. Kodu ja perekonna kõrvalon koolil oluline roll kohaliku kultuuri ja keeleedasiandmisel. Oma kultuuri ja juurte tundminetugevdab paikkondlikku identiteeti ja sidetkodukohaga. Need ainekavad on enamastikoostatud kogukonna algatusel ninglähtuvad nende soovidest ja seisukohtadest.Piirkondlikud kultuuriseltsid on kohalikeomavalitsuste ja koolide partneriks ka selleõppe korraldamisel. Õpet rahastavad peamiseltkohalikud omavalitsused. Alates 2009. aastasttoetatakse seda ka riigieelarve kohalike omavalitsustetasandusfondi hariduskuludest.Kadri Giannakaina Laube

VAIMNE KULTUURIPÄRAND EESTIS . 27Kultuuriministeerium javaimne kultuuripärandVaimse kultuuripärandi valdkonnakoordineerimiseks ja toetamiseks onkultuuriministeerium loonud vaimsekultuuripärandi nõukogu ja programmid,mis toetavad kohalikke ja kogukondlikkevaimse pärandi hoidmise algatusi.Selleks et korraldada riiklikul tasandil vaimsekultuuripärandi kaitset, moodustati 2009. aastalkultuuriministeeriumi juurde 19-liikmelinevaimse kultuuripärandi nõukogu, kuhu kuuluvadülikoolide, teadusasutuste, muuseumide,teabekeskuste ja ministeeriumide esindajad.Nõukogu ülesanne on töötada välja tegevussuunad,lähtudes UNESCO vaimse kultuuripärandikaitse konventsioonist. Nõukoguotsustele ja seisukohtadele tugineb muu hulgasRahvakultuuri Keskuse tegevus vaimse pärandivaldkonnas.Kultuuriministeeriumilt saavad tegevustoetustmitmed kogukondlikud asutused ja ühendused.Ministeeriumi ellukutsutud piirkondlike toetusprogrammidehaldamine on 2012. aastastRahvakultuuri Keskuse ülesanne.www.kul.eeRahvakultuuri KeskusRegionaalse võrgustikuga Rahvakultuuri Keskuson kultuuriministeeriumi allasutus, miskoordineerib muu hulgas vaimse kultuuripärandinõukogu otsustest lähtuvat praktilisttegevust, haldab Eesti vaimse kultuuripärandinimistut ja eelmainitud toetusprogramme.Samuti ärgitab keskus vaimset kultuuripärandithoidma ja väärtustama, koondab ja vahendabasjakohast teavet. Selleks tehakse koostöödkogukondade, kohaliku elu eestvedajate,vabaühenduste, muuseumide, ülikoolide,teadusasutuste, kohalike omavalitsuste ja teistepartneritega.Keskus pakub rahvakultuuri valdkonnaspetsialistidele täiendusõpet. Sealhulgaskoolitusi, mille eesmärk on innustada osalejaidEino Pedanikhoidma ja märkama vaimset kultuuripärandit,algatama kogukonnas arutelu vaimse pärandi jaselle kaitsmise üle ning tegema sissekandeidEesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.Rahvakultuuri Keskuse vaimse pärandispetsialistid annavad nõu vaimsekultuuripärandi, selle kaitsmise ja nimistugaseotud küsimustes. Neilt saab tellida ettekandeidja küsida abi koolituste korraldamiseks.Piirkondlikud toetusprogrammid lähtuvadvaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonipõhimõtetest. Programmid toetavad kogukonnainitsiatiivi ja võimaldavad neil hoida elavatpärandit oma parema äranägemise järgi.Eesmärk on aidata kaasa kohaliku kultuuri,elulaadi, kommete, tavade ja keele hoidmiselening kestmajäämisele. Olulisel kohal on kaomakultuuris osalejate ringi laiendamine, eritinoorte sidumine esivanemate keele jakultuuripärandiga. Kogukonna esindajadosalevad programmide koostamisel ja toetusejagamisel.2012. aasta seisuga on käigus järgmisedpiirkondlikud toetusprogrammid:● Vana Võrumaa kultuuriprogramm● Mulgimaa kultuuriprogramm● Setumaa kultuuriprogramm● Kihnu kultuuriruum● Saarte pärimuslik kultuurikeskkond● Peipsiveere kultuuriprogramm● Virumaa pärimuskultuuri programmLisaks toetatakse rahvakultuuri keskseltse ja -kollektiive, folkloori- ja pärimusmuusikafestivalening maakondlikke rahvakultuuriüritusi.www.rahvakultuur.ee/vkpL K Kultuuriministeeriumtoetab ka üritustekorraldamist ja raamatuteväljaandmist.- Rahvakultuuri Keskus Eino PedanikL Rahvatantsujuhtide koolRahvakultuuri Keskuses.

KULTUURIMINISTEERIUMSuur-Karja 23, 15076 Tallinnwww.kul.eeUNESCO EESTI RAHVUSLIK KOMISJONPikk 2, 10123 Tallinnwww.unesco.eeVaimnekultuuripärandRAHVAKULTUURI KESKUSJ. Vilmsi 55, 10147 Tallinnwww.rahvakultuur.eeVaimse kultuuripärandi kodulehtwww.rahvakultuur.ee/vkpvkp@rahvakultuur.eeVaimse kultuuripärandi infovihikute kodulehtwww.rahvakultuur.ee/vkpinfovihikudEesti vaimse kultuuripärandi nimistuwww.rahvakultuur.ee/vkpnimistuVäljaande ilmumist toetasid:Ühinenud RahvasteHariduse, Teaduse jaKultuuri OrganisatsioonUNESCOEestiRahvuslikKomisjonK Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Foto: Aado LintropISBN 978-9949-9243-0-1 (komplekt)ISBN 978-9949-9244-4-8 (vihik)ISBN 978-9949-9243-1-8 (pdf-komplekt)ISBN 978-9949-9244-5-5 (pdf-vihik)Koostaja Kristiina Porila, keeletoimetaja Taima Kiisverk,kujundaja Kersti Tormis.Autoriõigus: Rahvakultuuri Keskus.Fotode autoriõigus: autorid.Väljaandja UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon, 2012.Ühinenud RahvasteHariduse, Teaduse jaKultuuri OrganisatsioonVaimnekultuuripärandVaimne kultuuripärand tähendab selliseid põlvest põlveedasiantud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mis onkogukondadele omased ja olulised ka praegusel ajal.