2 LEMMIKLOOM Diabetes mellitus ehk suhkruhaigus koertel - Eesti ...

ringvaade.vet.ee

2 LEMMIKLOOM Diabetes mellitus ehk suhkruhaigus koertel - Eesti ...

LEMMIKLOOMtulemus). Insuliiniravil oleva koerafruktoosamiini taseme mõõtmine juba3–4 nädalat pärast ravi alustamist annabkasulikku informatsiooni raviefektiivsusekohta. Edaspidi võiks kontrollidaantud markerit paari kolme kuujärel, olenevalt looma üldseisundist.Koer allub insuliiniravile suurepäraseltjuhul, kui fruktoosamiini väärtusjääb vahemikku 350–450 µmol/l. Väärtusedüle 500 µmol/l ja alla 300 µmol/lviitavad puudulikule ravile ning insuliinidoosituleb sel juhul, kas tõsta võilangetada.Fruktoosamiini tase üksi ei ole piisavindikaator ravi õnnestumise hindamisel,seda tuleks interpreteeridakoos kliinilise ülevaatuse leidude (kaasaarvatudkehakaalu muutus) ja omanikupoolsetetähelepanekutega omalemmiku tervise kohta.Uriinist glükoosi taseme mõõtminemonitoorimise osana on võimalikmitte ainult kliinikus vaid ka kodustestingimustes. See võimaldab kergestisaada informatsiooni glükoositasemestveres. Ketonuuria ja glükosuuriaesinemine viitavad otseselt ebaadekvaatselediabeedi kontrollile (nendetulemuste kinnitamiseks on loomulikulteespool nimetatud glükoosi jafruktoosamiini mõõtmine).GlükoosikõverInsuliiniravi alustamisel või juhul, kuipatsient allub ravile halvasti (esinebprobleeme üldseisundis, püsiv hüpovõihüperglükeemia ning fruktoosamiiniväärtus ei jää soovitud vahemikku)on soovitav koostada glükoosikõver.Selle alusel on võimalik muutainsuliinidoosi ning manustamisintervalli,hinnates insuliini efektiivsust,glükoositaseme nadiiri ehk insuliinimaksimaalset efekti, toime kestvustja glükoositaseme üldist kõikumist.Glükoosikõvera koostamiseks hospitaliseeritaksekoer vähemalt 24 tunniksning alustatakse koduse rutiinseinsuliini- ja söötmisplaaniga kliinikus.Iga kahe tunni järel mõõdetakse koeralveresuhkru taset ning joonistataksevastavalt tulemustele graafik. Loomaei tohi üle 24 tunni kliinikus hoida,sest stress ning ängistus võib oluliseltkõvera pilti muuta. Agressiivsete janärviliste loomade puhul on seetõttusoovitatav koostada glükoosikõverkodustes tingimustes taskuglükomeetritkasutades. Verevõtu kohakssobib kriimustus kõrvalesta sisepinnalvõi igemel. Juhul kui otsustatakse kodusekõvera koostamise kasuks, tulebhoiatada omanikke, et insuliinidoosiomavoliline muutmine on ohtlik.Insuliiniraviga kaasnevad võimalikudkomplikatsioonid• Hüpoglükeemia – insuliini tasemejärsu tõusu tõttu, liigse treeningu,isutuse või insuliini resistentsusetaandumise järel. Kliinilisteks tunnusteksnõrkus, ebaloomulik peahoiak, ataksia, krambid ja kooma.• Insuliini aladoseerimine – kliinilistetunnuste püsimine hoolimata insuliiniravist.• Somogy reaktsioon – hüpoglükeemiajärgnehüperglükeemia, mis ontingitud insuliini liiga suure doosimanustamisest. Hüperglükeemiatekib vastureaktsioonina järsulehüpoglükeemiale, maksas käivitubglükogenolüüs ja diabetogeensetehormoonide sekretsioon, mis tõstavadglükoosi taseme kõrgele. Efektitulemuseks on hommikune hüperglükeemiaja glükosuuria.• Lühike insuliinitoime – koertel kestabkeskmise toimega insuliini toimeveres 10–14 tundi ning 12 tunniseintervalliga manustades tagabveres glükoositaseme stabiilsuse.Üksikutel koertel kestab lente (keskmisetoimega) või NPH (keskmisetoimega) insuliini toime alla 10 tunni,mistõttu tekib veres vahepealhüperglükeemia. Sellistel patsientidelesineb hommikuti glükosuuria.Probleemi esinemisel tuleks koosta-Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 5


LEMMIKLOOMda glükoosikõver, et muuta insuliinitüüpi või selle manustamise intervalli.• Pikenenud insuliinitoime – insuliinitoime kestab kauem kui 12tundi ning kaks korda päevas manustadestekib hüpoglükeemia jaSomogy-vastus. Langev glükoositaseveres enne järgnevat insuliinidoosimanustamist annab tõestustliigpika insuliinitoime osas. Glükoosikõveraalusel peab muutma kasutatavatinsuliini. Juhul kui insuliiniefektiivsus kestab vähem kui 16tundi, võib kasutada lühitoimelistinsuliini 2 korda päevas või siis vähendadakeskmise toimega insuliiniõhtust doosi võrreldes hommikusedoosiga. Insuliini efektiivsus üle 16tunni võimaldab proovida pikatoimelisiinsuliine (glargine, detemir)üks kord päevas.• Insuliini puudulik imendumine –süstekohas tekkiv krooniline põletikvähendab insuliini imendumistvereringesse, seega peab aeg-ajaltsüstekohta vahetama.• Insuliinivastased antikehad – tekivadseoses võõrproteiini (insuliini)viimisega organismi. Insuliinivastasteantikehade teket mõjutab süstitavainsuliini päritolu, koostis, süstimismeetodja ebapuhtus. Koera,sea ja inimese insuliin on omavahelsarnased ning seetõttu tavaliselt antikehiei teki, kuid veise insuliini kasutamiselkoeral on leitud 40–65%loomadel antikehad insuliinile. Insuliinivastasteantikehade toimel eisuuda koed, hoolimata eksogeenseltmanustatud insuliinist, glükoosiomandada ning tekib püsiv hüperglükeemia.• Teised insuliini resistentsust põhjustavadfaktorid – rasvumine, diabetogeensedravimid (glükokortikosteroidid,innavastased preparaadid),hüperadrenokortitsism, diöstrus,krooniline pankreatiit, neerupuudulikkus,suuõõne- ja kuseteedeinfektsioonid, hüperlipideemia.KokkuvõteDiabetes mellitus on küllalt sagelidiagnoositav koerte endokriinhaigus,mida iseloomustavad peamiselt polüuuria,polüdipsia, polüfaagia ja kaalukadu.Selle diagnoosimine põhinebanamneesil, kliinilistel tunnustel ningpüsiva hüperglükeemia ja glükosuuriakindlaks tegemisel. Ravi seisneb kliinilistetunnuste väljendumise vähendamisesning glükoosi taseme langetamisesinsuliini asendusraviga.Diabetes mellitusega kaasnevadtihti teised haigused, mis põhjustavadinsuliini antagonismi ja resistentsust.Probleemseteks tõbedeks on suuõõne-ja kuseteede infektsioonid, hüperadrenokortitsism,neerupuudulikkusning krooniline pankreatiit. Nimetatudseisundite korral on ravi vajalik suhkruhaigusekontrolli alla saamiseks.Suhkruhaigust põdeva patsiendiravimisel on äärmiselt oluline rollloomaarsti, omaniku ja lemmikloomaomavahelisel kommunikatsioonil.KASUTATUD KIRJANDUSEttinger, S. J., Feldman, E. C. 2009. Textbook ofVeterinary Internal Medicine. Saunders.Mooney, C. T., Peterson, M. E. 2004. BSAVA Manualof Canine and Feline Endocrinology. BSAVA.Molecular and Cellular Endocrinology, köide197, väljaanne 1–2, Comparative aspects of diabetesmellitus in dogs and cats – 2002.6Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012


PRODUKTIIVLOOMNugiliste levikust Eesti seafarmidesToivo Järvis, Erika Mägi, Brian LassenEMÜ VLI nakkushaiguste osakondSissejuhatusParasitaarhaigused ehk nugilistõved(algloom-, lameuss-, ümaruss-, lestjaputuktõved) on koduloomadel kõigesagedamini esinev haigusterühm.Kuigi paljudel juhtudel kulgevad parasitaarhaigusedilma selgelt avalduvatekliiniliste tunnusteta, põhjustavad nadulatusliku leviku tõttu suuremat majanduskahjukui teised haigusterühmad.On leitud, et sigade parasitaarhaigustestpõhjustatav kahju isegi ületabbakterite ja viiruste poolt tekitatut,kusjuures just sümptomiteta kulgevadparasitoosid on suurima kahju põhjuseks.Uurimustes rõhutatakse sigadeljuurdekasvu vähenemist, halvenenudsöödaväärindamist, indlemise aktiivsuselangust, väiksemaid pesakondija imikpõrsaste elujõuetust. Parasiididhalvendavad sigade tervislikkuseisundit, soodustades sellega teistenakkushaiguste levikut karjas.Parasiitide poolt põhjustatav kahjuseakasvatusele erineb suurel määral,sõltudes geograafilisest piirkonnast,farmitüübist, sigade pidamisviisist jtteguritest, samuti esinevate parasiidiliikidevirulentsusest ja invasiooni intensiivsusest.Teadmisteta parasiitide esinemisevõi mitteesinemise kohta kasutavadseakasvatajad antiparasiitikume harjumuspäraseltvõi juhuslikult või ravivadvaid sigu, kellel on ilmnenudkliinilised haigustunnused. Samal ajalaga jäävad sigade pidamistingimused,mis oluliselt mõjutavad nakkuselevikut, muutmata. Selle tulemusenavõivad parasiitidega mittenakatunudsead saada keemilist ravi, mille liigsagedanekasutamine põhjustab ravimiresistentsuseteket. Antiparasiitikumidepikaajaline regulaarne manustaminesigadele nõrgestab loomadel immuunsuseväljakujunemist haigustevastu, ravimijäägid aga sisalduvad niisealihas, kui saastavad ka organismistväljutatuna väliskeskkonda. See omakordavõib mõjustada ökoloogilist tasakaalulooduses.Eespooltoodut arvestades on sigadeparasitofauna küsimuste selgitamisepõhjal võimalik sigade parasitoosideselliste tõrjemeetmete väljatöötamine,mis põhinevad antiparasiitikumidevõimalikult vähesel kasutamisel.Sigade parasitooside tõrje teaduslikultpõhjendatud soovituste rakendaminevõimaldab parandada sigadeheaolu, oluliselt vähendada parasiitidepoolt põhjustatavat majanduslikkukahju, saada rohkem ja kvaliteetsemattoodangut, vähendada keskkonnasaastumist antiparasiitikumide jääkideganing ka teiste loomaliikide ja inimesenakatumise ohtu.Püstitatud eesmärgi saavutamineeeldab sigade parasiitide populatsioonibioloogiaja epidemioloogia tundmist.Arvestades, et erinevalt teistesthaigusetekitajatest teevad paljud parasiididarenemistsükli teatud etapi läbiväliskeskkonnas, sõltub nende leviksuurel määral piirkonna klimaatilistesttingimustest ning sigade söötmis- japidamisviisist.Käesoleva uurimuse eesmärgiks oliselgitada sigade nakatatus parasiitidegaEesti sea farmides ja leida selleseoseid farmitüüpide, -hügieeni ja sigadevanusega.Materjal ja metoodikaKoproloogilised uuringud viidi läbikokku 84 sigalas, mis paiknesid Eesti11 maakonnas (Saare, Hiiu, Pärnu,Harju, Järva, Viljandi, Lääne-Viru,Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 7


PRODUKTIIVLOOM8Tartu, Valga, Põlva, Võru). Uuritud sigalatestoli suurfarme (201-11 000siga) 31, keskmise suurusega farme(11-200 siga) 17, väikefarme (1-10 siga)31 ja omaette grupina ökofarme5. Kokku võeti uurimiseks parasiitidenoorvormide suhtes 3 678 sigade koproproovi.Proovide ettevalmistamisel uurimiseksrakendati McMasteri meetodit.Koktsiidide ootsüstide leiuga proovideslasti ootsüstid sporuleeruda,et eristada Eimeria spp. ja Isosporasuis’t. Krüptosporiidide leidmiseksuuriti sea väljaheite äigepreparaatiZiehl–Neelseni meetodil.Iga uuritud sigala kohta koguti andmedparasiitide levikut mõjutavatestteguritest, nagu sigade pidamistehnoloogia,sigala veterinaar – sanitaarneseisukord, antiparasiitikumide kasutaminejm. Parasiitide munade mehaaniliseedasikandumise uurimisekssigalas kontrolliti vahekäikudest, talitajatejalanõudelt ja sigalast eemaldatudsõnnikust võetud proove, kokku75 proovi neljast uuritavast farmirühmast.Sigade nakatumise ekstensiivsuseja intensiivsuse analüüs teostati eraldinelja parasiitide grupi kohta – uuritinakatumist askariidide, sõlmpihtlaste,koktsiidide ja muude parasiitidega.Farmitüüpide ja vanusegruppide vahelisierinevusi parasiitidega nakatumiseekstensiivsuses testiti kahefaktoriliselogistilise mudeli abil. Niifarmide kui ka vanusegruppide vahelisteerinevuste statistilise usutavusekindlakstegemiseks kasutati Wilcoxonitesti. Tuvastatud erinevused loetistatistiliselt oluliseks p


PRODUKTIIVLOOMtaja ja farmitüübi vahel ei ilmnenud.Statistiliselt usutav seos puudus ka invasiooniintensiivsuse ja sigade vanusegruppidevahel. Erinevused sigadeinvadeerituses on arusaadavad, sestuurimistulemused sõltuvad suurestisigade pidamisviisist (farmitüübist),uuritud sigade vanusest, farmide veterinaar-sanitaarsestseisundist, antiparasiitikumidekasutamisest ja mitmetestmuudest teguritest.Joonisel 1 on kujutatud erinevattüüpi farmide jaotumist invasiooniekstensiivsuse (levimuse) alusel.Märgatav on selge tendents – midaväiksem ja „maalähedasem” on farm,seda enam on selles parasiitidega nakatunudsigu. See seos osutus ka statistiliseltusutavaks (p


PRODUKTIIVLOOM10Nii farmitüüpide kui ka vanusegruppidevaheline erinevus seasolkmeAscaris suum’iga nakatumise ekstensiivsusesosutus statistiliselt oluliseks(p


PRODUKTIIVLOOMJoonis 1. Loomade heaolu üldine kontseptsioon (Sejian jt, 2011)hõlmavad halvenenud tervisenäitajatehindamist (vigastused, haigusedja alatoitumus). Teised mõõtmisedannavad teavet loomade vajadusteja afektiivsete seisundite nagu nälg,valu ja hirm kohta, mõõtes loomadeeelistusi, motivatsioone ja vastumeelsust.Kolmandad hindavad füsioloogilisi,käitumuslikke ja immunoloogilisimuutusi või mõju, mida loomad vastusekserinevatele väljakutsetele väljanäitavad. Sellised mõõtmised viivadkriteeriumite ja indikaatoriteni, mis aitavadhinnata, kuidas erinevad loomadepidamismeetodid mõjutavad nendeheaolu. Joonis 2 kirjeldab erinevattüüpi loomi iseloomustavaid heaoluindikaatoreid.Üha enam suureneb arusaam, etheaolu peaks määrama looma tasemel,kuna pidamistingimused ja toodangunäitajadon vaid kaudsed indikaatorid.Võtmeelementideks on füsioloogia,käitumine ja haigestumised.LOOMADE HEAOLU INDIKAATORIDKÄITUMUSLIKSõrestikuhammustamineKeele rullimineSulgedenokkimineSaba hammustamineFÜÜSILINELiigestepaistetusedMädanikudVilla/karvaväljalangemineVähenenudvilla- ja munatoodangKehavigastusedFÜSIO-LOOGILINEKortisoolitaseVähenenudsöömusFüsioloogilisereaktsioonimuutusTOODANGVähenenudkehamassKasvuhäiredVähenenudpiimatoodangJoonis 2. Erinevad farmides peetavate loomade heaolu indikaatoridEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 13


PRODUKTIIVLOOM2004. a käivitati Euroopa Liidus loomadeheaolu kvaliteedi projekt (TheWelfare Quality® Project), mille eesmärkideksseati:• välja töötada praktilised strateegiadja meetmed loomade heaolu parandamiseks;• luua loomade heaolu hindamiseEuroopa standard;• luua Euroopa loomade heaolualaseinformatsiooni standard, mille aluselsaaks määratleda farme ja tapamajasidheaolu kategooriatesse.Kuna loomade heaolu hinnang onseotud eetiliste otsustega, kaasati metoodikaväljatöötamisse eksperdid,loomateadlased, sotsiaalteadlased jahuvigrupid, ning hindamismetoodikatkohandati vastavalt nende arvamustele.Praeguseks on välja töötatud protokollidpiimalehmade, lihaveiste, vasikate,emiste, nuumsigade, munakanadeja broilerite heaolu hindamiseks.Heaolu on iseloomulik individuaalseleloomale, seega on Welfare Qualityprojekt võtnud heaolu hindamiselaluseks loomapõhised näitajad (tervis,käitumine). Kui loomapõhiste näitajatekasutamine ei ole võimalik egapiisavalt usutav, kasutatakse allika- japidamispõhiseid mõõtmisi (paigutustihedus,pidamistüüp, aretusstrateegiad)kontrollimaks, et antud heaolukriteerium on täidetud.Heaolu kvaliteedi hindamissüsteembaseerub neljal loomade heaolu tagamiseprintsiibil: hea pidamine, heasöötmine, hea tervis ja loomupäranekäitumine (farmis, transpordil ja tapamajas).Hindamisel määratakse kindlaksneli peamist heaolu printsiipi, mis liigendataksekaheteistkümneks iseseisvaksheaolu kriteeriumiks (vt tabel 1).Lõpuks valitakse meetmed, kuidasneid kriteeriume hinnata. Üldiselt onvalitud printsiibid ja kriteeriumid asjakohased,hindamaks erinevate loo-Tabel 1. Heaolu hindamisprintsiibid ja -kriteeriumid (Welfare Quality. Assessment...,2009)PRINTSIIBIDKRITEERIUMID141. Heasöötmine2. Heapidamine3. Heatervis4. Loomupärane(liigispetsiifiline)käitumineEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 20121. Loomad ei tohi kannatada pikaajalist nälga. Neil peabolema piisav ja kohane sööt.2. Loomad ei tohi kannatada pikaajalist janu, s.t vesi peabolema kättesaadav piisavas koguses.3. Loomade puhkamine peab olema mugav.4. Loomadele tuleb tagada termokomfort, s.t neil ei tohi ollaei liiga külm ega palav.5. Loomadel peab olema piisavalt ruumi vabalt liikuda.6. Loomadel tuleb vältida füüsilisi vigastusi.7. Loomad peavad olema vabad haigustest, selleks peavadloomapidajad tagama kohase hügieeni ja hoolduse.8. Loomad ei tohi kannatada valu, mida põhjustavad mittekohanepidamine, kohtlemine, tapmine või kirurgilineprotseduur.9. Loomadel peab olema võimalus normaalseks sotsiaalsekskäitumiseks.10. Loomadel peab olema võimalik käituda liigispetsiifiliselt.11. Loomi peab kohtlema hästi kõigis situatsioonides.12. Vältida tuleb negatiivseid emotsioone nagu hirm, äng,vaimne kurnatus ja apaatia.


PRODUKTIIVLOOMmaliikide heaolu kogu nende elueajooksul.Farmides kogutud andmeid kasutatakse12-le heaolu kriteeriumile vastavusekontrollimiseks. Kriteeriumi tasandilsaadud tulemusi kõrvutataksevõrdlevalt, hindamaks farmide vastavustneljale heaolu printsiibile. Lõpukskasutatakse printsiipide tulemusi üldiseheaoluhinde andmiseks. Farmi vastavustiga heaolu kriteeriumi suhtes kontrollitakseühe või mitme mõõtmisega.Sigade heaolu hindamise protokollon keskendunud tootmise „võtmeloomadele”– emistele, põrsastele januumsigadele. Vaadeldakse kolmepõhilist perioodi: reproduktsiooni- januumaperiood (emised ja tapaküpsedsead) ning sigade tapaeelne käitlemine.Hindamisprotokoll on rakendatavnii ekstensiivse kui intensiivse pidamisepuhul.Emiste ja põrsaste heaolu hindamisekskasutatakse järgmisi näitajaid:• Hea söötmine: kehakonditsioon,võõrutusvanus, veega varustatus;• Hea pidamine: bursiidid (liigesepaunapõletikud),sõnniku puuduminekehal, hingeldamine, piisav liikumisruum,poegimissulud;• Hea tervis: lonkamine, haavad kehal,häbemekahjustused, surevus,köhimine, aevastamine, päraku väljalangemine,kõhulahtisus, kõhukinnisus,metriit (emaka bakteriaalneinfektsioon), mastiit (udarapõletik),emaka väljalangemine, naha seisund,rebendid ja songad, lokaalsedinfektsioonid, neuroloogilised haigused,tagajalgade osaline halvatus, ninarõngastamine ja kärpimine, kastreerimine,hammaste eemaldamine;• Loomupärane käitumine: sotsiaalnekäitumine, stereotüübid, uurivkäitumine, hirm inimeste ees, kvalitatiivnekäitumise hindamine.Nuumsigade heaolu hindamiseks kogutaksefarmis järgmised näitajad:• Hea söötmine: kehakonditsioon,veega varustatus;• Hea pidamine: bursiidid, sõnnikupuudumine kehal, värisemine, hingeldamine,piisavalt ruumi liikumiseks;• Hea tervis: lonkamine, haavad kehal,saba närimine, surevus, köhimine,aevastamine, raskendatudhingamine, kõverdunud kärss (atroofiliseriniidi üks tunnus), pärakuväljalangemine, kõhulahtisus, nahaseisund, rebendid ja songad, kastreerimine,saba kärpimine;• Loomupärane käitumine: sotsiaalnekäitumine, uuriv käitumine, hirminimeste ees, kvalitatiivne käitumisehindamine.Tulemuste töötlemiseks on väljatöötatud spetsiaalne tarkvara. Iga kriteeriumikohta saadud andmed muudetakseheaolu väärtuse tulemuseksskaalal 0–100, kus tulemus 0 vastabhalvimale situatsioonile, 100 ideaalseleja 50 keskmisele.KokkuvõteViimastel aastatel on kasvanud inimestemure loomade heaolu pärast.Selle tulemusena peab paranema kapõllumajandustootjate suhtumineloomadesse, kuna inimtegevus läbiseadusandluse, avalikkuse teavitamiseja spetsialistide koolitamise saabparandada loomade heaolutingimusi.Sobivates pidamistingimustes hästikoheldud loomad annavad ka rohkemja paremat toodangut. Tervis ja heaolutasesõltuvad sigade regulaarsestkontrollist. Loomapidajad peaksid loomipidevalt jälgima, et leida märke haigestunudsigadest ning viie vabadusetagamise kaudu kindlustada neilestressivaba keskkond. Kõige selle tulemusekson loomade heaolu paraneminening inimeste teadlikkuse kasv.Kasutatud kirjandus:Farm Animal Welfare Council, 1979.Seijan, V., Lakritz, J., Ezeji, T., Lai, R., 2011. AssessmentMethods and Indicators of Animal Welfare.Asian Journal of Animal and Veterinary Advances,6, 301-315.Welfare Quality. Assessment protocol for pigs,2009, lk 21-27.Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 15


TEOORIA JA PRAKTIKAEmaka väljalangemine veisel – üliõpilase ettekannekoos praktiku kommentaaridegaKatri Pentjärv, Alar OnoperEMÜ VLI suurloomakliinik16SissejuhatusAntud teksti püstkirjas osa on üliõpilaseKatri Pentjärve (K. P.) poolt kirjutatudja seminaril ette kantud. Nimeltpeavad kõik üliõpilased suurloomakliinikupraktikumi käigus esitama vähemaltkolm ettekannet, mille sisukskas praktikumis kogetud haigusjuhudvõi kirjandusallikate põhjal koostatudhaiguslood. Kuna on palju teemasid,mis võiksid huvi pakkuda ka praktiseerivatelearstidele, tekkis mõte neidELÜ-s avaldama hakata. Kaldkirjagatekstilõigud on minupoolsed kommentaaridteemale (A. O). Nii saan kaise oma arvamust ja kogemusi jagada.Loodan siiralt, et need materjalidon huvitavad ja abiks praktiseerivateleloomaarstidele.Alar OnoperEtioloogiaEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012K. P. Emaka väljalangemiseks nimetatakseküübestunud emakasarve väljaulatumisthäbemepilu vahelt. Väljalangemiseleeelneb tiine olnud emakasarvesopistumine oma laiemasseossa. Haruharva küübestub mittetiineolnud sarv. Harilikult küübestub ja langebvälja tiine olnud emakasarv, haarateskaasa ka mittetiine sarve, misasub küübestunud ja väljalangenudemakasarve sees serooskestaga väljapoole.(Jalakas, 2006).Andrews’i (2004) andmetel tekibemaka väljalangemist sporaadiliselt0,3% kõikidest poegimistest, kuidpatoloogia esinemise tõenäosus onsuurem abistatud poegimiste korral(0,5%). Enamus väljalangemisi toimubesimese 15 tunni jooksul pärastpoegimist. Väljalangemine rohkemkui 24 tunni pärast on harv ningkomplitseeritud emakakaela osalisesulgumise tõttu, mistõttu on reponeerimineväga raske või isegi võimatu.Patoloogiat esineb nii heas toitumisesloomadel (kõrge proteiini sisaldusegasööt enne poegimist) kui ka krooniliselthaigetel. Momont’i (2005) väitelesineb emaka väljalangemist rohkemmitmendat korda poegivatel piimaveistel.Erinevalt tupe prolapsist, eiole emaka väljalangemine päritav(Miesner ja Anderson, 2008).Emaka väljalangemise kõige olulisemakstekkepõhjuseks loetakseemaka atooniat. Otseseks emakaküübestuse põhjuseks on siiski emakadüsmotoorika, sest emaka täielikuatoonia korral emakasein ei küübestu.Emakaatoonia põhjused esmaspoegijatelja korduvalt poeginud lehmadelon erinevad. Esmaspoegijatel onpõhjuseks pikaleveninud väljutusjärkja loote jõuga väljatõmbamine (s.oteisesed nõrgad väitused), korduvaltpoeginud loomadel aga peamiselt hüpokaltseemia(Jalakas, 2006).Andrews (2004) ning Weaver jt(2005) toovad võimalike emaka väljalangemistsoodustavate faktoritenavälja järgmised aspektid:a) absoluutselt või suhteliselt suurloode,b) düstookia,c) loote kinnijäämine sünnitusteedesse,d) hüpokaltseemia,e) päramiste peetus,f) enne poegimist suurenenud östrogeenidetarbimine (hallitanud söödad).


TEOORIA JA PRAKTIKAKliinilised tunnused jadiagnoosK. P. Emaka väljalangemise kliinilisedtunnused on ilmselged: läbi tupe ontunginud ümberpööratud emakas,mille küljes on terves ulatuses karunkulid(diameetriga 6–8 cm). Emakasulatub tavaliselt kuni kannaliigeseni.Platsenta võib olla endiselt kinnitunud.Tavaliselt on karunkulitest märgatavähest verejooksu. Kohe pärastväljalangemist on emaka koed normaalsed(limaskest helepunane ningläikiv), kuid need tursuvad mõne tunniga.Limaskest muutub tume- kunimustjaspunaseks ning läige kaob seosesalgava gangreeniga. Endomeetriumon sageli saastunud rooja ningallapanuga. Mõnedel juhtudel võivadolla emaka koed haavandunud võitraumeeritud. Kliiniliselt võivad lisandudaveel aeg-ajalt tekkivad väitused,rahutus, anoreksia, kiirenenud pulssning hingamissagedus; poegimisjärgneparees on piimalehmadel sagedane.(Jalakas, 2006; Smith, 2002; Scottjt, 2011).A. O. Endomeetrium on emaka väljalangemisekorral alati saastunud.Seega tuleks igal juhul emaka loputusekskasutada desinfitseerivaid preparaate.Patsiendi seisund sõltub suurestisellest, kui kiiresti on looma omanikpatoloogiat märganud ja kas esineblisaks veel teisi haigustunnuseid. Poleharvad juhud, kui loom on poegimisjärgseltmaas ja teda ümbritsenudloomad on oma sõrgadega emakamulgustanud. Samuti võib loomaomanikminna segadusse, pidadestupeküübestust emaka väljalangemiseks.Tuttav lambakasvataja pidasseevastu väljalangenud emakat päramistepeetuseks ja lõikas noagaemaka küljest. Nähes seejärel, et verejookson kuidagi liialt suur, pöördusselguse saamiseks loomaarsti poole.Pole haruldased ka juhtumid, kusloomaomanik näeb sünnituse käigus,et häbemepilu vahelt paistavad sooled.Looma juurde jõudes selgubki,et nii vasikas kui lehma peensooledtahavad koos välja tulla. Nimelt võibvasika jäse perforeerida emaka seina,mille kaudu lehma sooled tungivademakasse ja sealt edasi tupe kauduväliskeskkonda.Kui poegimise ajal paistavad sooledhäbemepilu vahelt välja, siis on suuretõenäosusega tegu avatud rinna- jakõhuõõnega lootega. Kord helistaszootehnik ja ütles, et temale tundub,nagu paistaksid lehma häbemestjustkui sooled. Ei tahtnud seda kuidagiuskuda ja läksin kohe kohale. Ja niioligi. Seega, mis loomaarstile tundubilmselge, ei pruugi see olla loomaomanikuleja vastupidi.RaviK. P. Emaka väljalangemist tuleb ravidakui erakorralist olukorda – võimalikultkiiresti. Enne emaka paigaldusttuleks edasiste vigastuste vältimiseksemaka koed katta niiske riidega, mistakistab edasist saastumist ning limaskestakuivamist. Võimalusel ajadakarjas olevad loomad haige veisejuurest ära, et vältida emakale pealeastumise võimalust (Miesner ja Anderson,2008).A. O. Emaka katmine riidega on praktikasjuba suur luksus. Piisab täiestisellest, kui leitakse emakale alla puhaskile ning emakat hakataks niisutamiseja turse vähendamise eesmärgilkülma veega üle valama. Talvel võibkülma vee asemel olla lumi. Veelevõiks lisada natuke kaaliumpermanganaativõi povidoonjodiidi, mis samalajal ka desinfitseerib määrdunudemakat.Kindlasti peaks kiiresti üle vaatamaemaka kahjustused. Kui karunkulon eemaldunud ja sealt on tekkinudverejooks, siis tuleks kindlasti veresoonligeerida. Tähelepanelik tuleksolla ka emaka mulgustuse korral. Kuiemakas on perforeerunud, siis onväga oluline emakasisene kontroll,mille käigus tuvastatakse, kas kaEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 17


TEOORIA JA PRAKTIKA18Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012sooled on perforeerunud ja kui on,siis kui ulatuslikult.K. P. Emakat võib paigaldada nii seisvalkui ka lamaval loomal. Lamavloom lükatakse rinnakule ning tagajaladtõmmatakse kaudaalselt (nn konnaasendisse), emakas reponeeritaksesirutatud jalgade vahelt. Seisvalloomal on soovitav kergitada tagakeha.Scott jt (2011) ei poolda väljalangenudemakaga looma tõstmistpuusarangidega. Emakas tuleks tõstahäbemega samale kõrgusele või natukekõrgemale, et kergendada reponeerimist(Youngquist ja Threlfall,2007).A. O. Lamav loom tuleks kindlasti enneemaka reponeerimist rinnakulelükata. Veelgi parem oleks, kui loomtõuseks püsti. Tagajäsemete tõmbamistkaudaalses suunas ei soovita,sest kui jäsemeid tahapoole kinniei seota, siis need seal ka ei püsi, lisakskipuvad loomad niiviisi rabeledessõrgatsi eespinnal olevat nahkakahjustama ning ei tule hiljem enamvalu pärast püsti. Kõige suurem ohtseisneb selles, et kui tagajäsemed ontõmmatud kaudaalselt ja lehm hakkabpüsti tõusmiseks rabelema, võibreieluupea puusanapast välja tulla.K. P. Epiduraalanesteesia on sagelinäidustatud, et suruda maha väitusining kergendada reponeerimist. Samutilakkab protseduuride ajaks roojamine,mis vähendab juba puhastatudemaka taassaastumise ohtu (Noakesjt, 2001). Emaka väljalangemise korralon soovitatav madalsakraal-epiduraalanesteesiakskasutada mõnd ksülasiinipreparaati(0,07 mg ksülasiini 1kg kehamassi kohta). Tagamaks lahuselevikut epiduraalruumis lisatakse6-8 ml füsioloogilist lahust. Ksülasiintugevdab emaka kontraktsioone jaet tema toimel anesteseeruvad ennetundenärvid ning hiljem motoorsed,siis seisab loom paremini püsti kuilidokaiini- või prokaiinilahuse kasutamisel(Jalakas, 2006).Vatsa puhituse vältimiseks on soovitavsee sondeerida enne emaka reponeerimist(Momont, 2005).A. O. Kui teostatakse epiduraalanesteesia,siis tuleks pigem kasutada lidokaiini,sest ksülasiin põhjustab vatsatümpaaniat ja emaka kontraktsioone,mis mõlemad takistavad emakareponeerimist. Lidokaiini miinuseksvõib pidada seda, et seisev loom võibmaha heita ja seda ka siis, kui doosei ületa 10 ml. Põhjuseks on loomadeväga individuaalne tundlikkus lidokaiinile.Kindlasti ei soovita enne emaka reponeerimistsüstida lihastesse oksütotsiini.Oksütotsiini toimel muutubemakas väga tihkeks ja selle tagasipaigaldamine muutub märgatavaltraskemaks.Emaka reponeeerimist hõlbustabrohke libestusgeeli kasutamine.K. P. Emaka koed tuleb pesta soojaveega, eemaldada kogu võõrmaterjal(kasutada kudesid mitteärritavaid,antiseptilisi lahuseid). Kergesti eemaldatavadpäramised tuleks eemaldada,kuid mitte juhul, kui emakakäbidon emaka seina küljes kõvasti kinni.Emakat läbistavad haavad õmmelda.Paigaldust alustada emakakaelapoolsest osast ning emaka ventraalnening dorsaalne osa masseerida normaalsessepositsiooni. Kindlasti tulekskasutada rohkesti libestit. Reponeerimiselkasutada mõõdukat survet,kuid olla ettevaatlik, et mitte perforeeridaemaka seina sõrmedega (Smith,2002; Blowey ja Weaver, 2003; Andrews,2004). Pärast reponeerimisttuleks täita emakas nii suure hulgasooja lahusega kui võimalik (nt providoonjodiid),eesmärgiga taastadaemakasarvede anatoomiliselt korrektneasend. Seejärel tühjendada emakasveest, et vähendada rebendi ohtu.Kuigi erinevad allikad (Jalakas, 2006;Andrews, 2004) soovitavad emakasarvereponeerimiseks kasutada ümarateservadega pudeleid, siis lavaažiga onemaka kahjustamise oht väiksem. Pudeligasurudes võib kahjustada karun-


TEOORIA JA PRAKTIKAkuleid ning emaka seina, ühtlasi ei olesee väga efektiivne. Emakasarve tippudereponeerimine on hädavajalik,sest ka väike invaginatsioon võib kaasatuua uue prolapsi või emakasarvetipu isheemilise nekroosi (Youngquistja Threlfall, 2007; Kahn ja Line, 2005).A. O. Pärast emaka reponeerimistsoovitan emakasse pumbata või lehtrigavalada leiget vett, millele on lisatudnatuke kaaliumpermanganaati võipovidoonjodiidi. Vett võiks pumbatanii palju, kui emakasse mahub. Samalajal peab abiline hoidma häbememokkadesttugevalt sõrmedega kinni,et vedelik välja ei voolaks. Tavaliseltmahutab emakas sellisel moel 30-50l vett. Kui tekib tugevam kontraktsioonilaineja vedeliku väljavoolu emakastei ole võimalik vältida sõrmedega häbememokkikokku surudes, võib lastasellel välja voolata. Järgmine kogusvett peaks olema juba jahedam, etsoodustada emaka kokkutõmbeid.Vett kasutades ei kahjusta me karunkuleidja tõenäosus, et vesi lükkabemakasarve tipu välja on suur. Pudeligapimesi emakasarve sirgeks lükateson suur oht karunkuleid vigastada,mille tulemusena võib tekkida surmagalõppev verejooks.Kindlasti tuleks peale emaka reponeerimistsüstida lehmale oksütotsiini.Soovitatavalt pikatoimelist (HypophysinLA, Veyx-Pharma). Kui emakasarvetipp mingil põhjusel sirgu eilähe, siis langeb emakas uuesti väljakas koheselt või paari tunni jooksul.Kui aga selle aja jooksul emaka väljalangemistei järgne, siis hiljem onprobleemi taastekke tõenäosus väike.Patsiendid, kellel on emaka väljalangemine,on sageli hüpokaltseemilised.Seega tuleks alati kaaludasellistele loomadele kaltsiumi manustamist.Siinkohal juhin tähelepanusellele, et alati kui süstida veeni kaltsiumilahuseid,tuleb samal ajal kuulatasüdame tööd, sest kaltsium on kardiotoksiline.Liiga kiire infusioon võibpatsiendi tappa. Kaltsiumi ühekordnedoos ei tohi ületada 9 g täiskasvanudlehma kohta (ühes kaltsiumi sisaldavaspudelis ongi umbes 9 g kaltsiumi).Juhul kui loom pärast kaltsiumimanustamist kuue tunni jooksul püstiei tõuse, tuleb võimalusel võtta enneteistkordset veenisüsti vereproov javiia laborisse ning määrata Ca-, P- jaK-sisaldus veres, sest sageli ravitaksemaaslamaval lehmal hüpokaltseemiat,mida patsiendil ei esinegi.Tehnikumi ajal, kui olin suurfarmisloomaarsti juures praktikal, oli juhtum,kus loomaarst käskis meil tilgutadalehma, kes oli pärast poegimistmaha jäänud, kaks korda päevas Calahustega. Kui kolmandal päeval lehmikkagi püsti ei tulnud, selgus et lehmalon murdunud hoopiski reieluu.Seega alati enne looma ravimist tuleksteha kliiniline ülevaatus ja üritadapanna võimalikult täpne diagnoos.Tihti manustatakse lehmadele veenika 40% glükoosilahust. Selle manustamisegatuleks olla ettevaatlik,sest sageli on emaka väljalangemisegaloomadel hoopis hüperglükeemia(norm 2-4 mmol/L). On selgunud, etlehmadel, kellel juba esineb hüperglükeemiaja kellele manustatakse veellisaglükoosi, on paranemise protsentmadalam, kui nendel, kes ei saanudglükoosi.Seega võiks alati enne loomadelelahuste manustamist võtta vereproovi,millest on võimalik määrata glükomeetrigaglükoosi tase (kui glükoositase on >4 mmol/L, siis pole vaja sedamanustada).K. P. Youngquist ja Threlfall (2007),samuti Smith (2002) leiavad, et häbemeõmblusedei ole korrektse reponeerimisepuhul vajalikud. Pigemvõivad õmblused kaasa tuua suuriprobleeme, kui on säilinud emakainvaginatsioon ning toimub uus prolaps.Kui õmblused surve tagajärjel eikatke, siis emakas ei lange välja täielikultvaid täidab tupe. Verevarustusehäirumise tõttu kaasneb sellega emakanekroos. Kui siiski otsustatakse hä-Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 19


TEOORIA JA PRAKTIKA20be sulgeda Bühner’i õmblusega, siistuleks õmblus eemaldada vähemaltkolme päeva jooksul pärast paigaldamist,eriti kui platsenta ei ole eemaldunud,sest on oht septilise metriiditekkeks (Scott jt, 2011). Samuti võibõmbluste korral väljalangeva emakasurve tekitada ulatusliku häbeme ningperineumi trauma (Momont, 2005).A. O. Häbemel ma õmblusi (nt Bühner)pärast emaka reponeerimist kasutadaei soovita. Olen näinud mitmeidpatsiente, kellel on kasutatudBühner`i õmblust ja emakas on sellelevaatamata uuesti välja langenud,kuid nüüd mitte enam loomulikustkehaavausest vaid läbistades pehmeidkudesid õmbluste kõrvalt. Sedaenam, et nii mõnelgi loomaarstil polekäepärast võtta häbeme sulgemiseksmõeldud instrumente ja siis võetaksekasutusele oma fantaasia, kuidasühte loomulikku kehaava paariks päevakssulgeda. Näiteks on torgatudtroakaarid diagonaalis läbi mõlemahäbememoka ja siis pallinööriga kaheksakujuliseltkokku köidetud. Selletulemusena tursusid häbememokaderiti tugevalt ja hiljem nekrotiseerusid.Kuna endal ja tuttavatel kolleegidel,kes on kasutanud emakasarve sirgeksajamisel vett, pole kordagi teistkordseltemakas välja langenud, siis einäe mingit põhjust, miks seda üldseteha.K. P. Pärast emaka reponeerimist tuleksemaka involutsiooni soodustamisekssüstida oksütotsiini (20–40IU, IM.). Oksütotsiini süstimise kohtaemaka lihaskesta enne paigaldamiston vastukäivaid andmeid. Jalakas(2006) soovitab seda süstida 2–3 kohta15-20 toimeühikut. Selle tulemusenatõmbub emakas kokku, tema mahtväheneb tunduvalt ning reponeerimineon kergem. Seevastu Noaks jt(2001) leiavad, et oksütotsiini toimeltõmbub emakas liialt jäigaks ning reponeerimineon seetõttu raskem.Loomadele, kellel kahtlustatakseEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012hüpokaltseemiat süstitakse 400 ml40% kaltsium- boroglükonaati aeglaselt(üle 10 min) veeni. Samal ajaltuleb jälgida südametegevust. Vägatugevate hüpokaltseemia ilmingutegaloomal ravida kaltsiumipuudustenne emaka paigaldamist, sest hüpokaltseemilistelloomadel võib tekkidavatsa sisaldise regurgitatsioonijärgneaspiratsioon kopsudesse (Andrews,2004). Valu vähendamiseks manustadaNSAID’e (fluniksiin, karprofeen).Metriidi vältimiseks manustatakseantibiootikume (näiteks oksütetratsükliin)3-5 päeva pärast emaka reponeerimist,vajadusel kauem. Lokaalseantibiootikumiravi vajaduse kohtaei ole ühtset seisukohta, kuid kindlastion vaja neid manustada parenteraalselt.Lüpsilehmi tuleks kontrollida21 päeva pärast ning vajadusel ravidakroonilist endometriiti PGF2α-ga(Scott jt, 2011).A. O. Metriidi vältimiseks tuleks kasutadakas lokaalseid emakatablette(oksütetratsükliin) või parenteraalseltantibiootikume (prokaiin-penitsilliin)kuni 5 päevane kuur. Esimesel kahelpäeval oleks soovitav kasutadaNSAID’e (nt Flunixin 1,1 mg/kg.) Antibakteriaalseravi pikkus sõltub eeskättsellest, kas päramised jäid emakasseja kui kaua nad seal olid. Pärast päramisteeemaldumist peaks kuur kestmaveel 3 päeva. Kindlasti pole soovitatavkasutada parenteraalseks ravikstsefalosporiine (Cobactan, Eficur,Excenel, Naxcel jne). Kuna antud preparaatidetoimeained on kasutusel kahumaanmeditsiinis reservpreparaatidena,siis põllumajandusloomadelnende kasutamine soodustab mikroobideresistentsuse kiiremat teket. Seepõhjendus, et enamustel tsefalosporiinidelpuudub piimakeeluaeg ja loomaarstilendal on neid lihtsam ningmugavam kasutada, pole kahjuks tõsiseltvõetavargument haritud loomaarstisuust.K. P. Võimalikud emaka väljalangemisekomplikatsioonid on hüpokalt-


TEOORIA JA PRAKTIKAseemia, verejooks (emaka laisidemerebendi tagajärjel), metriit, endometriit,peritoniit, tokseemia/septitseemia,emaka kudede nekroos, emakarebend, tromboemboolia, šokk(Andrews, 2004; Fubini ja Ducharme,2004; Jalakas, 2006). Paigaldamiseajal võivad loomad surra verejooksuvõi šoki tagajärjel.Juhul kui lehma enesetunne pealeemaka reponeerimist ja kahekordsetkaltsiumi süstimist ei parane, tulekseelkõige mõelda fosfori vähesuseleveres (mida esineb päris sageli), rasvunudmaksa sündroomile (lehmadkelle kehakonditsiooni indeks poegimiseajal on >3,5) ja emakarebendile.Viimast saab diagnoosida vereprooviuurides. Lisaks on võimalik võttasteriilse nisakanüüliga proov kõhuõõnest.Kanüül tuleb torgata läbi kõhuseinaja kui selle kaudu hakkab valgumaverd, on tõenäoliselt tegemistemaka rebendiga. Harvemini võivadmaaslamamise põhjusteks olla hüpokaltseemiavõi luumurrud.Andrews (2004) märgib, et emakaväljalangemisega lehma prognoossõltub kolmest aspektist: emaka väljalangemisening ravi teostamisevahelisest ajast, emaka kahjustusemäärast ning väljalangemisega kaasnevatestprobleemidest (verejooks,hüpokaltseemia). Fubini ja Ducharme(2004), samuti Jubb jt (1990) andmetellehmade elulemuse protsent onligikaudu 75. Tervenenud loomadest85%-l säilib fertiilsus, kuid nad hakkavadindlema 10 päeva hiljem kui tervedloomad. Kirjanduse andmetel onemaka väljalangemise taaskordumisetõenäosus järgmisel poegimisel väike(Noaks jt, 2001).Kui emakat ei ole võimalik reponeeridavõi on see liialt kahjustatud (nekroos,emaka külmumine, gangreen),siis tuleb kõne alla emaka amputeerime,kuid prognoos on halb võimalikuverejooksu ning šoki tagajärjel (Weaverjt, 2005; Noakes jt, 2001).A. O. Kuigi minul endal pole veel olnudvõimalust emaka amputeerimiseks,on siiski väike soovitus kolleegidele,kellel see protseduur tuleb ettevõtta. Nimelt tuleb šoki ära hoidmisekspaigaldada enne amputatsioonimõlemasse kägiveeni suure valendikugakanüül ning manustada suurelkiirusel füsioloogilisi lahuseid. Verejooksuvältimine sõltub juba loomaarstienda osavusest.K. P. Kuna emaka väljalangemine onseotud enamasti hüpokaltseemiaga,siis on hädavajalik õige söötmine ennepoegimist. Kuigi väljalangeminevõib toimuda pärast normaalset poegimist,on see sagedamini seotuddüstookiaga ning abistatud sünnitusega(loote jõuga välja tõmbamine)(Smith, 2002)Kasutatud kirjandus:Andrews, A.H: Bovine Medicine- Diseases andHusbandry of Cattle, 2004, lk 514-515.Blowey, R.W, Weaver, A.D: Color Atlas of Diseasesand Disorders of Cattle, 2003, lk 169.Fubini, S.L, Ducharme, N. G: Farm Animal Surgery,2004, lk 398-399.Jalakas, M: Veise tiinuse ja sünnituse patoloogia,2006, lk 293-302.Kahn, C.M, Line, S: The Merck Veterinary Manual,2005, lk 1148-1149.Noakes, D.E, Arthur, G.H, Parkinson, T.J, England,G.C: Arthur’s Veterinary Reproduction andObstetrics, 2001, lk 333-335.Scott, P, Penny, C.D, McCrae, A: Cattle Medicine,2011, lk 56-57.Smith, B.P: Large animal internel medicine,2002, lk 1310-1311.Weaver, A.D, Jean, G, Steiner, A: Bovine Surgeryand Lameness, 2005, lk 149-152.Youngquist, R.S, Threlfall, W.R: Current Therapyin Large Animal Theriogenology, 2007, lk 470.Jubb, T.F, Malmo J, Brightling P, Davis G.M: Survivaland fertility after uterine prolapse in dairycows, Australian Veterinary Journal, 1990, 67(1),lk 22-24.Miesner, M.D, Anderson, D.E: Management ofUterine and Vaginal Prolapse in the Bovine, TheVeterinary clinics of North America. Food animalpractice, 2008, 24 (2), lk 409–413.Momont, H: Bovine Reproductive Emergencies,The Veterinary clinics of North America. Foodanimal practice; 2005 21 (3), lk 711-727.Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 21


PRAKTIKAMükotoksiinide lagundajad: praktilised võimalusedmükotoksiinide neutraliseerimiseksDuarte E. Diaz 1 ja Trevor K. Smith 21Puerto Rico Ülikool, Mayagüez, Puerto Rico;2Guelphi Ülikool, Guelph, Ontario, Kanada22SissejuhatusAlates sellest, kui eelmise sajandi60ndate aastate alguses teatati esmakordseltmükotoksikoosidest, onteadlased üle kogu maailma püüdnudleida võimalusi nende ärahoidmiseksvõi vähemalt riski vähendamiseks.Söötade saastumist põhjustavate mükotoksiinidearvukusest ja nende erinevastkeemilisest koostisest tulenevalton aga nendevastaste meetmeteväljatöötamine võrdlemisi komplitseeritudülesanne.Mükotoksikoose ennetavate meetoditehulgas on kõige lihtsamaks võimalusekstõkestada mükotoksiinidemoodustumist söötades. Isegi kaasaegsetetehnoloogiate kasutamisekorral on väga raske ära hoida söötadesaastumist mükotoksiinidega, kassaagikoristusele eelnevalt, söötadevalmistamisel või säilitamisel. Kui agasöötade valmistamiseks kasutatavadkomponendid on juba saastunud mükotoksiinidega,on kõige efektiivsemaksmeetodiks toksikoosiprobleemide vältimiselnende kõrvaldamine. Kahjukson aga söötade erinevate koostisosadesaasteastet väga raske kindlaks teha,sest see eeldaks vastavate proovideuurimist, kuid koostisosad on jubakokku segatud. Arvestades selleks minevaidkulutusi ja ebapraktilisust, tegeletaksepraktikas söötade komponentideasendamisega märksa harvemini,kui seda soovitatakse. Seega võivadloomasöödad sageli olla saastunudmükotoksiinidega, mis põhjustavadloomakasvatusele suurt majanduslikkukahju. Veelgi enam: mükotoksiinid kujutavadendast ohtu ka inimese tervisele,sest toksiinijäägid võivad nendegasaastunud looma- või linnukasvatussaadustegainimesele üle kanduda.Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012Mükotoksiinide dekontamineeriminetähendab meetodite kogumit,millega neutraliseeritakse toksiinidsöötadest või kõrvaldatakse needsealt. Detoksifikatsioon on aga meetoditekogum, millega kõrvaldataksetoksiinide toksilised omadused. Needmetoodikakogumid kätkevad endasnii füüsikalisi, keemilisi kui ka bioloogilisimeetodeid. Saastunud söötadekeemiline töötlemine aluste, hapetegavõi teiste kemikaalidega, ammoniseerimine,osoonimine, segamine sellistelisandite nagu naatriumbisulfaat onosutunud efektiivseks aflatoksiinigasaastunud söötade detoksifitseerimiseks.Bioloogilised meetodid, millepõhialuseks on toksiinide lagundaminemikroobide vahendusel, on viimastelaastatel andnud häid tulemusija pälvinud teadlaste üha suuremathuvi. Füüsikalisi meetodeid nagu söödakomponentidesorteerimine, termilinetöötlemine, kiiritamine või saastunudkomponentide kõrvaldamine onkasutatud vahelduva eduga.Kõik mükotoksiinidega saastunudsöötade dekontamineerimiseks või detoksifikatsioonikskasutatavad meetodidpeavad vastama järgmistele nõuetele:1. Olema efektiivsed mükotoksiinideeemaldamisel, hävitamisel võiinaktiveerimisel;2. Ei tohi põhjustada töödeldavatessöötades ega sööta tarbivate loomadeorganismis toksiliste ega kantsero-mutageenseteainete moodustumist;3. Ei tohi kahjustada töödeldavatesöötade toiteväärtust ega seeduvust;4. Olema odavad ja hõlpsasti kasutatavad,et mitte tõsta lõppproduktihinda.


PRAKTIKAPaljud kirjanduses toodud söötadekahjutustamise füüsikalised, keemilisedja bioloogilised meetodid on osutunudpraktikas efektiivseks ja senipole teada neile võrdseid alternatiive.Toitainete või muude söödalisandite,millel on toksikoositekke vastasedomadused või mükotoksiinide bioomastatavustpidurdavad omadused,lisamine söötadele, dekontamineerivadvõi detoksifitseerivad söödadjuhul, kui need vastavad ülaltoodudneljale kriteeriumile. Mittetoitumusliketoksiinidele toimivate söödalisanditekasutamine mükotoksiinide toimevähendamiseks on praktikas laialt levinudja hästi läbibuuritud valdkond.Efektiivseks sekvesteerivaks agensiksloetakse selline, mis on võimeline pidurdamatoksiini imendumist loomaseedetraktis. Ideaalne oleks, kui sellineagens toimiks erinevatele mükotoksiinidele,sest sageli on söödadsaastunud mitme erineva mükotoksiiniga.Et need oleksid ka praktikaslaialt kasutatavad, peab neil olemamõistlik hind ja need ei tohi moodustadamahukamat osa kogusöödast.Sellised lisandid peavad olemapuhtad, kõrvalmaitse ja -lõhna vabad.Käesoleva ülevaateartikli eesmärgikson võtta kokku informatsioon, mis onteada mittetoitumuslike söödalisanditekasutamise kohta eesmärgiga vähendadamükotoksiinide toksilisi omadusija minimaliseerida nende potentsiaalsetlevikuohtu saastunud loomsetesaadustega inimesele. Antakse ülevaadepõhiliste toksiine neutraliseerivateainete nagu silikaatmineraalid,aktiveeritud süsi, polümeerid, klorofüllja seente derivaadid kasutamise kohta.Üheks toksiinidele toimivate aineteefektiivsuse hindamise kriteeriumitekson nende õige klassifitseerimine. Tulekshoiduda erinevatesse rühmadessekuuluvate ainete toime üldistamisest,sest mitte kõik klassifikatsioonisühte rühma kuuluvad ained ei pruugiolla ühesuguse struktuuriga ega toimidaka toksiinidesse ühtemoodi. Niinäiteks on savid erineva struktuuri jamineraalide sisaldusega, seened aga,mida kasutatakse nende seina komponentidesaamiseks, erinevad rakuseinaehituse poolest. Mõlemal juhul onnendesse rühmadesse kuuluvate üksikkomponentidefüsioloogilis-keemilisedomadused, mis määravadki nendetoime mükotoksiinidesse, erinevad.Toksiinidesse toime uuriminein vitroErinevate ainete toksiinidesse toimeuurimine on komplitseeritud, sest selliseltnagu nad toimivad in vitro ei pruuginad toimida in vivo. Paljud uuringudon kinnitanud, et in vitro toksiine efektiivselthävitavad ained on osutunud invivo väheefektiivseks. Nii näiteks hävitasaktiveeritud süsi in vitro katsetesohratoksiini A erineva pHga keskkonnas,selle söötmine aga kanatibudele,kellele anti toksiiniga saastunud söötasid,ei hoidnud ära nende haigestumisttoksikoosi. Ka kolm saviliiki, mis efektiivseltneutraliseerisid tsütopiasoonhapetin vitro, ei hoidnud praktikas äratoksiini imendumist broileritibudel.Katsed, mis viidi läbi sigade ja lammastega,andsid samu tulemusi. Aktiivsüsi,mis toimis efektiivselt fumonisiiniin vitro, ei kaitsnud põrsaid mürgistusevastu in vivo. Katseliselt kinnitati, et aktiveeritudsüsi ja kaltsiumbentoniit, misefektiivselt neutraliseerisid aflatoksiiniin vitro katsetes, ei kaitsnud piimalehmimürgistuse eest in vivo. Siiski jäävadlaborkatsed oluliseks kriteeriumikstoksiinidesse toimivate ainete valikusooritamisel. Kui nendel puudub toimetoksiinidesse in vitro, on vähe tõenäoline,et see toimuks in vivo.Laborkatsetes uuritakse konkreetsetoksiini absorbeerumist adekvaatseskeskkonnas, toimub reaktsioon toksiinija uuritavat toksiini neutraliseeriva ainevahel, mille korral teatud toksiinikogusseotakse teatud aine teatud neutraliseerivakogusega. Katse lõpus määratakseneutraliseerimata jäänud toksiinikoguskatsematerjalis. Kuna mükotoksiinidlahustuvad suhteliselt halvasti,kasutatakse neid sellistes katsetesväga väikeste kogustena. ArvestadesEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 23


PRAKTIKA24selliste katsete läbiviimise lihtsust,kasutatakse neid kahjuks sageli soovitusteandmiseks ühe või teise kommertspreparaadimükotoksiinide neutraliseerijanakasutamiseks praktikas.Enamik välja töötatud laborkatsetestsooritatakse kaheastmelisena. Hinnatakseuuritava aine toksiinilõhustavattoimet, mõõtes kõigepealt lõhustatudtoksiini koguse ja seejärel teises faasismääratakse toksiini võimalik vallandumineuuritavast ainest. Aine toimeefektiivsuse hindamisel arvestataksemõlema näitajaga. Kuigi sellised testidlubavad hinnata uuritavate toksiineneutraliseerivate ainete potentsiaalsetefektiivsust, ei sobi nad erinevateainete omavaheliseks võrdlemiseks.Need katsed ei näita ka, milline on toksiinekahjutuks tegevate ainete edasinesaatus elusas organismis.Isotermide absorbtsioonitesti onedukalt kasutatud toksiine lagundavateainete uurimisel. Kehamassi ühikukohta imenduv toksiinikogus vastandatakselahuses konstantsel temperatuurilstabiilsetes tingimustes säilitatavaletoksiinikogusele. Selle süsteemikasutamisel arvestatakse, et mükotoksiinidelammutumine on keemiliselt tasakaalustatudpöörduv protsess. Toksiinideimendumine on nende kontsentratsioonistsõltuv protsess, midamõjutab nende lammutamiseks kasutatavateainete afiinsus nende suhtes.Lõppjärelduste tegemiseks mingimükotoksiine lammutava aine efektiivsusekohta tuleb arvestada nii labor-kui ka välikatsetes saadud tulemusi,loomaliigi ja toksiiniga saastunudsöötadega.Aktiveeritud süsiEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012Aktiveeritud süsi on õhuvabas keskkonnaskuumutatud ja seejärel hapnikugarikastatud süsi. Viimane protseduurvabastab miljonid poorid süsinikuaatomite vahel. Söe algmaterjaliks sobivadpuu, pähklikoored, sammal jms.Aktiveeritud sütt on kasutatud mürgistustekorral juba alates 19 sajandist.Aktiveeritud söe lisamine söötadeletoimib dekontamineerivalt nendesaastumise korral aflatoksiinide võiteiste mükotoksiinidega, kuigi pareminisobiks see kasutamiseks loomadelantidoodina raskete mürgistuste korral.Aktiivsöe antidootilised omadusedsõltuvad paljudest teguritest nagupooride ja resorbtsioonipinna suurus,mükotoksiini struktuur ja kogus. Kunaaktiivsöe kasutamise tulemusedpraktikas erinevad, tuleb selle kasutamissesuhtuda siiski teatud ettevaatusega.Aktiivsöe pinna suurus kõigub500 m 2 /g (ligniinil baseeruv) kuni 3500m 2 /g (superaktiveeritud).Hatch jt (1982) kasutasid aktiivsüttedukalt aflatoksiini B surmava doosineutraliseerimiseks kitsedel. Võrreldesaktiivsütt mittesaanud loomadegapuudusid seda saanutel patoloogilisedmuutused maksas. Arvukad katsedkanatibudega, kellele manustatiaktiivsütt ja aflatoksiini B, lubavadjäreldada, et aktiivsüsi blokeerib aflatoksiiniimendumise maosooletraktist.Arvatakse ka, et aktiivsüsi muudabkeemilisi protsesse aflatoksiiniimendumiskohas, mõjustades selliselttoksiini sorbtsiooni ja resorbtsiooni.Aktiivsöe manustamise korral vähenesaflatoksiini M sisaldus kalkunitibudeväljaheites, mis kinnitab toksiiniimendumise vähenemist organismis.Aktiivsöe andmine aflatoksikoosi haigestunudnaaritsatele vähendas 50%nende suremust. Oluliselt vähenes kamaksakahjustuste arv. Aflatoksikoosileevendamiseks soovitatakse kasutadasuuri aktiivsöe koguseid. Kahe aktiivsöevõrdleval kasutamisel selgus,et üks neist blokeeris oluliselt aflatoksiinB muundumist aflatoksiiniks Mlehmade piimas, teine aga mitte.Katseliselt näidati, et aktiivsöe manustaminesuurendas kuuekordseLD50 T-2 toksiini saanud rottide elulemust70%. Järeldati, et aktiivsüsi toimisneutraliseerivalt sapiga eritatavassetoksiini, pidurdades sel viisil selleresorbtsiooni. Veelgi enam, aktiivsüsiseob ka seedetrakti mikroobide pooltprodutseeritavaid endotoksiine, mismükotoksikooside korral tänu seede-


PRAKTIKAtrakti limaskesta kahjustustele imenduksidkiiresti.Aktiivsöel puudus, segatuna tibudesööda hulka, milles oli 4 ppm ohratoksiini,toksikoosi leevendav toime.Ka fumonisiinimürgistuse korral puudusaktiivsõel antidootiline toime.Veelgi enam: selgus, et aktiivsüsi isegivõimendas fumonisiini toimet organismis.Arvatakse, et aktiivsüsi võiborganismis lammutada ka olulisi toitekomponentenagu vitamiinid, mineraalidja asendamatud aminohapped,mis võib oluliselt mõjustada loomadetervislikku seisundit.Niisiis on aktiivsüsi paljudesse mükotoksiinidesselagundavalt toimivsubstants. Paljud vasturääkivad uurimistulemusednende efektiivsusekohta ja nende võimalik organismilevajalike ainete lammutav toime muudavadnende igapäevase kasutamisesöödalisandina siiski küsitavaks.SilikaatmineraalidKõige suuremaks mükotoksiine lagundavateainete rühmaks on silikaatmineraalid.Selles on kaks olulistalamrühma: füllo- ja tektosilikaadid.Mineraalsed savid kuuluvad füllosilikaatidealamrühma. Siia kuuluvadsellised efektiivsed mükotoksiinide lagundajadnagu montmorilloniit/smektiitrühm,kaoliinide rühm ja illiitrühm(savi-vilgukivi). Tektosilikaatide hulkakuuluvad hästi läbi uuritud zeoliidid.Montmorilloniit/bentoniitMontmorilloniit on bentoniidi põhilinekoostisosa. Vahetatavate katioonidealusel klassifitseeritakse bentoniididkaltsium-, magneesium, kaalium- janaatriumbentoniitideks. Kuna nad sisaldavadmontmorilloniiti, paisuvadnad ja moodustavad triksotroopilisegeeli. Seepärast kasutatakse montmorilloniitija bentoniite lahuste stabilisaatoritenavalukodade puhastamisel.Tänu ioonidevahetamise võimele,kasutatakse neid aineid laialdaseltmükotoksiinide neutraliseerimiseks.On kindlaks tehtud, et paljud bentoniididon võimelised siduma aflatoksiiniB puhverlahuses. Veelgi enam: selgus,et paljud bentoniidid on võimelisedaflatoksiine lõhustama mitmesugustesvedelates keskkondades naguvesi, soolalahus, sigade vereseerum,maonõre ja veiste vatsanõre. Arvatakse,et bentoniidid on võimelised aflatoksiinideletoimima ka in vivo. Naatriumbentoniidi(0,5%) lisamisel sigadesöödale, mis oli saastunud aflatoksiinigaB (600 ppb), paranes söömusja suurenesid juurdekasvud ning vereüldvalgu, kusiaine ja albumiini sisaldused.Aktiveerus aluselise fosfataasija α-glutamüülaminotransferraasi aktiivsus.Arvatakse, et bentoniit moodustabaflatoksiiniga ühendi, mis eiimendu läbi sooletrakti limaskesta.ZeoliididZeoliidid on rühm silikaate, mis sisaldavadomavahel seostuvaid SiO 4jaAlO 4tetrahedoone. Nende alumiiniumsilikaadistkarkass on negatiivse laengugaja seob positiivse laenguga katioonid.Kuna zeoliidi poorid on suurtemõõtmetega, siis suudab see sidudaka suurte mõõtmetega katioone naguNa, K, Ba ja Ca ning suhteliselt suurtemõõtmetega molekule nagu vesi,ammoonium, süsiniku ja nitraatideioonid. Mõnede zeoliitide sisestruktuurismoodustuvad, sõltuvalt nendemineraalainete sisaldusest, pikad jalaiad kanalid. Need hõlbustavad residentioonidesisse- ja väljarännet struktuurist.Nad on võimelised vett sidumaja kaotama ilma, et nende kristallilinestruktuur muutuks. Tänapäeval on tuntudumbes 45 zeoliitide hulka kuuluvatlooduslikku mineraali, mis omakordaklassifitseeritakse silikaatzeoliitideks,sünteetilisteks zeoliitideks ja zeoliitidestruktuuriga fosfaatmineraalideks.Zeoliitide rühmas tuntakse üle 120struktuurse erimi.Kuna zeoliidid osutusid in vitro katsetesefektiivseteks aflatoksiini B lagundajateks,uuriti nende kasutamisvõimalusierinevatel loomaliikidel.Zeoliiti söödeti broileritele, kes saidEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 25


PRAKTIKA26aflatoksiini 2,5 ppm. Zeoliidi lisaminesöödale 1% ulatuses pidurdas juurdekasveja vähendas aflatoksiini pooltpõhjustatud lipiidide koguse suurenemistmaksas. Zeoliidi toimel aga vähenesaflatoksiinist sõltumatult seerumifosfori ja kloori sisaldus. Zeoliidi lisaminesöödale 5% ulatuses aga pidurdasoluliselt aflatoksiini saanud broileritelheterofiilia ja leukopeenia teket,kuid kahjuks ei hoidnud ära toksiinitoimel tekkivaid muutusi maksas. Uurimisedon kinnitanud, et mitte kõik zeoliididei ole efektiivsed aflatoksikoosiantidoodid. Klinoptiloliidi lisamine söödale2% ulatuses hoidis ära maksakahjustustetekkimise kanadel, kellele antiaflatoksiini sisaldavat sööta. Katsed tiineterottidega ei olnud aga nii lootustandvad.Klinoptiloliiti saanud rottidemaksas tekkisid raskemad muutused,kui ainult aflatoksiini saanud rottidel.Tehti järeldus, et ilmselt mõjustab klinoptiloliittoitelisi komponente, mismoduleerivad aflatoksikoosiprotsessi.Rottidel täheldati aflatoksiini uriinigaväljutamise vähenemist. Arvatakse,et zeoliit seob aflatoksiini ja tõkestabselle imendumist seedetraktist ningmuundumist maksas aflatoksiiniks M,toksiini väljutamine uriiniga väheneb.Ka jaapani vuttidele mõjus klinoptiloliitantidoodina aflatoksikoosi korral.HSCASEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012Hüdreerunud naatrium-kaltsium-alumiiniumsiilkaaton kõige enam uuritudmükotoksiine kahjutustav substantsmineraalsete savide hulgast.Selle mükotoksiine kahjutustav toimeon seotud silikaatmineraali võimegasekvesteerida nii positiivse kui ka negatiivselaenguga osi. Algselt kasutatiseda söödalisandina söötade niiskusesisaldusevähendamiseks ja paremakstransportimiseks ja säilitamiseks,kui selgus, et sellel oli efektiivneaflatoksikoosi vastane toime lindudel.Rida laborkatseid kinnitas, et HSCASosutus mineraalsetest savidest kõigeefektiivsemaks aflatoksiinide kahjutustajaks,kuna sel ainel oli kõrge afiinsusnimetatud toksiini suhtes. HSCASseob toksiini molekuli koordineerimatusservas oleva beetakarbonüülosaalumiiniumi ioonid. Edasi selgus, etHSCAS oli võimeline siduma toksiinikoguses 200–232 nmol milligrammikohta ja reaktsioon tasakaalustus 30min möödudes. Järgnevad arvukadkatsed kinnitasid HSCAS-i aflatoksiinikahjutustavat toimet paljudel loomaliikidel:kanad, kalkunid, sead, piimalehmad,lambad, kitsed, naaritsad.Uuriti HSCAC toimet ka teistessemükotoksiinidesse. Selgus aga, etteiste mükotoksiinide suhtes osutussee ebaefektiivseks.KolestüramiinKolestüramiin on anioone vahetav,happeid siduv resiin, mida meditsiiniskasutatakse sapihapete sidumiseksmao-sooletraktis ja terapeutikuminakolesteroolitaseme alandamiseks.Laborkatsetes on kindlaks tehtud, etsel on ohratoksiini ja zearalenoonikahjutustav toime. Rottidel väheneskolestüramiini toimel ohratoksiini Asisaldus plasmas. Arvatakse, et seevähendab ohratoksiini imendumistkas sapihapete kontsentratsiooni vähenemise– mis pidurdab toksiiniimendumist peensooles – või toksiinimolekuli otsese sidumise tõttu. Kunakolestüramiini keemiline koostison sarnane sapihapete omale, on vägatõenäoline, et toimivad mõlemadmehhanismid. Kõrge hinna tõttu agaseda vahendit praktikas ei kasutata.KlorofülliinKlorofülliin on taimse pigmendi klorofüllivees lahustuv derivaat. Sellelon aflatoksikoosi leevendav toime.Mitmed uuringud on kinnitanud klorofülliinikemoprotektiivseid omadusi.Arvatakse, et selle põhjuseks on klorofülliiniantioksüdatiivsed omadused.Kontakti korral hitosaaniga (polüglükoosamiin)moodustub lahustumatusoolataoline ühend, mis võib mittekovalentseltseonduda polütsüklilisteühendite nagu aflatoksiiniga. Katsetest


PRAKTIKAvikerforellidega selgus, et klorofülliinblokeeris oluliselt AFB1 imendumistja osutus efektiivseks kemoterapeutikumiks.Seega peetakse klorofülliiniefektiivseks aflatoksikoosi vastaseksvahendiks. See toimib ka teiste polütsüklilisestruktuuriga mükotoksiinidetõttu tekkivate mürgistuste korral.Pärmseente rakuseinaderivaadid mükotoksiinidelõhustajatenaAlgselt selgus, et seene Saccharomycescerevisiae tüvel 1026 olipositiivne toime lindude tervislikuleseisundile. See viis teadlased mõttele,et sellel seenel võib olla mükotoksiinelagundav toime. Edasi selgus, et mükotoksiinidegareageerisid seene seinateatud komponendid. Kaasaegset tehnoloogiatkasutades on võimalik selliseidkomponente saada tööstuslikultasemel.Seene rakuseina karbohüdraatkompleksiadsorbtsioonivõime pakubalternatiivset huvi anorgaanilistele adsorbentidele.Mineraalseid, savidelja aktiivsöel baseeruvaid adsorbentekasutatakse sööda hulka segatunatavaliselt suurtes kogustes (üle 1%).Söödakogustest sõltuva juurdekasvugalindudel ja sigadel oleks oluline,et mitmesugusel eesmärgil söötadelelisatavad mittetoitumuslike lisanditekogused oleksid nii minimaalsed kuivõimalik. Pealegi võib rohkete mittetoitumuslikelisandite sisaldus söötadeshalvendada oluliste toitainete kättesaadavust.Pärmseente rakuseina komponentidehead adsorbeerivad omadusedlubavad neid kasutada aga märksaväiksemates kogustes. Väiksemate koguste(1–2 kg/T) tõttu mõjustavad nadminimaalselt söötades leiduvate toitainetetihedust. Nad on toksiinide suhtesaktiivsema toimega ega mõjusta põhitoitainetekättesaadavust söötadest.ToimemehhanismOn läbi viidud arvukaid uurimusipärmseente rakuseina konkreetse osa– mükosorbi (MS) – mükotoksiini adsorbeerivateomaduste välja selgitamiseks.Selgus, et MS on efektiivne aflatoksiiniadsorbent juba väga väikesteskogustes, mis kinnitab selle tugevatafiinsust aflatoksiini suhtes.Edasi uuriti laborkatsetes pärmseenterakuseina derivaatide toimemehhanismimükotoksiinidesse. Selgus, etkuna toksiin adsorbeerus rakuseinaglükomanniinile, siis on mükotoksiinideadsorbeerumine kontsentratsioonistsõltuv reversiivne protsess, millekäigus toksiini omadused ei muutu.Adsorbtsiooniprotsessi mõjustas vedelakeskkonna pH. Maksimaalselttoimus see pH 4,0 juures. Samutisõltus see keskkonna fosfaatidesisaldusest.Maksimaalne adsorbtsioontoimus puhverlahuses, mille fosfaatidesisaldusoli 0,5 M. Kuna mao vastavadnäitajad ühtivad nendega, missoodustavad toksiini maksimaalsetadsorbtsiooni pärmi rakuseina komponentidele,siis on alust arvata, etmaos on ideaalsed tingimused toksiinikahjutustamiseks pärmseente poolt.Hiljuti korraldati seeria katseid, etvälja selgitada zearalenooni osalustmükotoksiini MS kompleksi moodustamisel.Selgus, et selles osalevad kahtetüüpi reaktsioonid. Esmalt reageeribtoksiinimolekul stabiilselt glükaaniga,seejärel toimub vähemstabiilne reaktsioontoksiini ja glükaani vahel. Toksiiniadsorbtsioon rakuseinale toimubβ-D-glükaani vahendusel, mille käigustekivad nõrgad mittekovalentsedsidemed zearalenooni ja rakuseinakomplekside vahel. See kinnitab, etkeemiline reaktsioon β-D-glükaani jazearalenooni molekulide vahel toimubmitte kovalentse seostumise, vaidtoksiini adsorbtsiooni tagajärjel. Selgus,et selles protsessis osaleb zearalenoonihüdroksüülrühm ja valitsebgeomeetriline komplementaarsus toksiiniβ-D-glükaani heliksi vahel. Pealehüdroksüülrühma reageerivad β-Dglükaanigaveel toksiini laktoon- jaketoonrühmad. Pärmseente rakuseinafüüsikalis-keemilised omadused määravadselle mükotoksiinide sidumisevõime. Mida komplekssem on raku-Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 27


PRAKTIKA28seina ehitus, seda tugevam on glükaanimükotoksiine siduv võime.LoomkatsedMükosorbi lisamine on oluliselt vähendanudlindude riski haigestuda mitmesugustessemükotoksikoosidesse.Suurenesid juurdekasvud ja taastusaflatoksiini, ohratoksiini ja T-2 toksiinipoolt blokeeritud antikehade süntees.Samuti paranesid vere biokeemilisedja hematoloogilised parameetrid. Arvatakse,et see polümeer pidurdab T-2toksiini antioksüdantide ja vitamiini Asünteesi maksas blokeeriva toime. Seeseob T-2 toksiini, tõkestab selle imendumisesooletraktist ja väldib T-2 pooltpõhjustatava oksüdatiivse stressi teketsooltes. Tänu antioksüdantide sünteesipidurdumisele maksas suurenes katseloomadetundlikkus lipiidide peroksüdatsioonisuhtes kaks korda. Mükosorbilisamine T-2 toksiiniga saastunudsöödale vähendas oluliselt kudedetundlikkust lipiidide peroksüdatsioonisuhtes, võrreldes ainult toksiini sisaldavatesöötadega, kuigi see täielikultei vaigistanud T-2 poolt võimendatudlipiidide peroksüdatsiooniprotsessi.Aurofurasiin, Fusarium graminearum’i sekundaarne metaboliit, muudaboluliselt vutimunade aminohapeteja antioksüdantide sisaldust. Mükosorbilisamine aurofurasiiniga saastunudsöödale taastas aminohapeteja antioksüdantide sisalduse munarebus,samuti aitas säilitada vitamiini Esisaldust munas ja maksas vastkoorunudvutitibudel. Veelgi enam: retinooli,retinüülestrite ja karotinoidide sisaldusaurotoksiiniga saastunud munadestkoorunud vutitibude maksas olisöödale mükosorbi lisamisel suurem.Seega oli lipiidide peroksüdatsioonvastkoorunud vutitibude kudedes oluliseltpidurdunud.Mükotoksiinidega saastunud söödadpidurdasid oluliselt broilerite juurdekasvu.Vähenes söömus ja halvenessöödaväärindus. Kahjustus immuunsüsteem,vähenesid tüümuse ja kloakaalpaunakaalud, halvenes antikehadeEesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012süntees Newcastle haiguse vaktsiinimanustamisele. Mükosorbi lisaminesöödale parandas aga oluliselt söödasöömust, -väärindust ja juurdekasvu.Samuti taastusid immuunsüsteemiolulised organid tüümus ja kloakaalpaun.Samasugune toime oli mükosorbilka munakanadele, kellele söödetiFusarium’i perekonna seentegasaastunud söötasid.Sigadel, kellele söödeti Fusarium’iperekonna seentega saastunud söötasid,ei parandanud mükosorbi lisaminesöödale (kogus 2 kg MS/T) oluliselt eijuurdekasve ega söödaväärindust, küllaga pidurdusid mõningad toksiini pooltvallandatud neurokeemilised protsessidnagu norepinefriini kontsentratsioonitõus ajus. Ilmselt oli see tingitudsellest, et mükosorb pidurdas toksiiniimendumist seedetraktis. Samuti taastusidimmuunglobuliinide A ja M tiitridveres. Kaaluiivete vähenemine sigadelfusariotoksikoosi korral on seotud söömusehalvenemisega. Kuigi mükosorbilisamine sigadele antavale söödalenormaliseeris toksiini poolt põhjustatudainevahetuse häireid, ei taastunudselle lisamisel söödale koguses 2 kgMS/T isu täiel määral.JäreldusedMükotoksiinidega saastunud söötadekasutamine on kaasaegses loomakasvatusesküllaltki sage ja vältimatu nähtus.Toksikooside ärahoidmise strateegiaoluliseks osaks on mitmesugustetoksiine kahjutustavate ainete lisaminesaastunud söötadele. Viimased võivadoma omadustelt ja toimelt aga –kuuludes isegi ühte klassi – olla vägaerinevad. Arvestades mükotoksiinideerinevat koostist, võivad ka nendeneutraliseerimiseks kasutatavad ainedtoimida efektiivselt küll ühtedesse, agamitte teistesse. Seega on väga olulinevalida konkreetse mükotoksiini kahjutustamisekssöötades selleks sobivad,teaduslikult põhjendatud vahendid.AS Remedium palvel tõlkinudJaagup Alaots


PRAKTIKAKuidas on valla loomaarsti töö korraldatud SoomesHertta PirkkalainenEMÜ VLI suurloomakliinikSoomes on seadusega ette nähtud, etiga vald peab tagama loomaarstiteenuseosutamise, seda ka öisel ajal hädaolukorrasolevatele loomadele.Vanasti oli igal vallal oma loomaarst,kes valvas ka öösiti ja nädalavahetustel.Viimase 20 aasta jooksul onveiste pidamine vähenenud ja lemmikloomadening hobuste pidaminelisandunud. Need muutused on toonudendaga kaasa vajaduse muutakogu süsteemi.Praegusel hetkel ei pruugi igas vallasolla eraldi loomaarsti, vaid teenusostetakse naabervaldadelt. Öösiti, nädalavahetustelning pühade ajal ontagatud loomaarsti teenindus valdadevahelisekoostöökokkuleppe aluselja valved on jagatud naabervaldadeloomaarstide vahel. Problemaatiliseksteeb asja see, et piirkondi ühendadesmuutub valveala tihti väga suureks jaühest piirkonna nurgast teiseni võibolla isegi kuni 300 km.Valvesüsteemi järgi on põllumajandusloomadesikohal. Väikeloomadsuunatakse tihti erakliinikutesse.Vallaloomaarsti tavaline töögraafiknäeb ette, et tööl ollakse argipäeviti8.00–16.00. Sellele tööajale lisandubigal nädalal üks öövalve vahemikus16.00–8.00 ning igal kuul üks nädalavahetus.Nädalavahetusel algab valvereedel kell 16.00 ja lõpeb esmaspäevalkell 8.00. Nii on tagatud piisav loomaarstiteenindus,aga samas ei tekiloomaarstidele ülekoormust. Loomaomanikudsaavad visiidiaegu broneeridahommikuti 8.00–9.00. Muul ajalvastab telefonikõnedele automaatvastajaning loomaarst kuulab alati võimalusetekkides sõnumid üle.Vallaloomaarsti kuine töötasu koosnebkahest osast: valla poolt makstudpalgast (2000–3000 €) ja klientideltsaadud teenustasust. Soome loomaarstideühing on kehtestanud loomaarstipoolt osutatavatele teenustelesoovituslikud hinnad ja loomaarstidlähtuvad sellest. Vald maksab loomaarstideleiga valvatud tunni eest tasu,mille loomaarst saab kätte sõltumatasellest, kas väljakutseid oli või mitte.Mõnes vallas on kasutusel põhimõte,et iga valvatud päeva eest saab võttaühe puhkepäeva, mis tuleb paari nädalajooksul ära kasutada. Puhkepäevi„koguda“ ei ole lubatud.Ühe visiidi hind sõltub sellest, kuikaugel farm asub ehk mida kaugemal,seda kallim. Mõni vald kasutab toetussüsteemining maksab osa farmeriarvest kinni. Tavaliselt toetatakse läbitudkilomeetrite maksumuse ja/või visiiditasuosas. Visiidi hinda mõjutavadveel ravitavate loomade arv, teostatudprotseduuride raskusaste ning kasutatavadravimid.Tavaliselt on igas vallas loomaarstivastuvõturuum, kus loomaarstidel onvõimalus tegeleda väikeloomadega.Mõnes vallas koosnebki loomaarstitööenamasti väikeloomade ravist. Viimaselajal levinud mudel on teha mitmevalla vahel ühine vastuvõtt, kuspäevatööd jagatakse hommikuti kõigiselles piirkonnas tööl olevate loomaarstidevahel ära. See tagab erinevatevaldade vahel ühtlasema tööjaotuseja võimaldab loomaarstidel endalesobivamaid töid valida. Tavaliselt onvastuvõturuumides loomaarstile olemaska puhkeruum, kus ta võib valveteajal viibida. Iga vald on ostnud vastuvõturuumidessemõned hädavajalikudaparaadid, näiteks mikroskoobi,otoskoobi, autoklaavi, väikeloomadeoperatsioonilaua, arvuti, ultraheliaparaadinii väikeloomadele kui ka transporditavamudeli suurloomade jaoks,Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 29


PRAKTIKAväikseimad instrumente jms. Ravimidja abivahendid on loomaarsti endaomad.Vallaloomaarsti tööde hulka kuuluvadka näiteks kalakasvatusmajanditejärelevalve, loomakaitseküsimused,tauditõrje jt. Vallaarstidel on võimalussõlmida farmidega lepinguid, mistähendab seda, et lisaks väljakutseleteeb loomaarst neli korda aastas karjatervisevisiidi.Igal korral hinnataksekarja üldist seisundit ning tehakse visiidistraport koos soovitustega.Ravimeid ei ole lubatud niisamafarmidesse jätta. Loomaomanik saabvaluvaigistid ja antibiootikumid ainultveterinaararsti poolt ülevaadatud loomaraviks. Alati peab loomaarst jätmavisiidi käigus omanikule täpsed andmedselle kohta, keda ta ravis, millegaravis, kui kaua ravi kestab ja kui pikkon keeluaeg piimale ning lihale. Soomeskasutatakse suurloomadele vägaväheseid antibiootikume. Esmavalikon penitsilliin. Üldine kokkulepe loomaarstidevahel on, et tsefalosporiinenagu Excenel, Naxcel, Cobactan põllumajandusloomadelüldse ei kasutata.Viimase valikuna kasutatakse kinoloone(Enrofloksatsiin) kolimastiidigalehmadel ja septitseemilistel vasikatel.Udarapõletike korral on omanikudharjunud võtma kohe piimaproovija saatma piimaautoga laborisse. Kaloomaarst võib võtta piimaproovi jasaata selle postiga edasi laborisse võikülvata ja kasvatada proovi ise omavastuvõturuumides.Vallaarstina Soomes töötamine onväga mitmekesine ja huvitav. Vastutuston palju, valved on vahel rasked,aga palk on hea ja töökeskkond meeldiv.Leian, et Eestis tuleks uurida võimalusisarnase süsteemi loomiseks.Oma väikese pindala tõttu ei peaksolema probleemiks Eesti katmine toimivavalvevõrgustikuga.30Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012


PERSONALIAJuubilarAadu Kolk 75Kolmandal augustikuu päeval tähistameEMÜ (omaaegse EPA) veterinaariateaduskonnakauaaegse dekaani(1980-1994) ning toiduhügieeni õppe-ja teadusvaldkonna rajaja kolleegAadu Kolgi 75. juubelit ning olemetänulikud kõige selle eest, mida koostöötatud aastate jooksul oleme temaltõppinud ja instituudi õppe- ning teadustöösellu rakendanud.Tuleb tunnistada, et Aadu Kolgiviimased tööaastad instituudis, milta PHARE-projektide juhina tegelespõhiliselt veterinaarse kõrghariduseeurotasemele viimisega, olid murrangulisetähtsusega Eesti kõrgemaleveterinaarharidusele rahvusvaheliseakrediteeringu saamisel. Eesti loomaarstiharidusejätkusuutlikkusesei kahelnud Aadu Kolk kunagi ningoma realistlikku optimismi süstis taka noorematesse kolleegidesse, kelleväliskoolitamist ning rahvusvahelistekontaktide loomist pidas ta Eesti loomaarstihariduseedendamisel esmatähtsatekssammudeks.Toiduhügieeni osakonna kolleegidpeavad toiduhügieeni ja -ohutusevaldkonna hüppelise arengu promootorikseelkõige Aadu Kolki, kelle initsiatiivilja juhtimisel viidi ellu toiduhügieeniosakonna ruumiline ja labortehnilinearenguprogramm ning selletulemina asuti tööle Kreutzwaldi 58Ahoones, kus osakond veidi suuremallaboripinnal ka käesoleval hetkel paikneb.Aadu Kolk on varasemalt öelnud, et“me ei saa territoriaalselt kunagi vägasuureks riigiks, ka rahvastiku poolestmitte, aga õppe ja teaduse poolestvõime olla võrdväärsed suurriikidega.”Juba aastaid tagasi nägi AaduKolk ühe lisavõimalusena veterinaarkõrgkoolisäilimiseks ja edasiarenda-miseks Tartus ka ingliskeelsete õpperühmadeavamist; ning käesolevalhetkel on see vajaduste sunnil jõustumas.Rõhutamist väärib eelnevas kontekstisseegi Aadu Kolgi seisukoht, etka eestikeelne veterinaariaõpe koosselle aluseks oleva teaduskeelegapeab kõigi arengute kiuste säilima jaelujõuliselt edenema. Ühes varasemasEesti Loomaarstlikus Ringvaatesavaldas Aadu Kolk arvamust, et “üheriigi ja rahvuse sõltumatus ja iseseisvuson kui vundament, mis koosnebteatud kividest. Üheks selliseks onkindlasti rahvuslik meditsiin, arstid jaõed, kes suhtlevad emakeeles ningüheks kiviks on kahtlemata rahvuslikveterinaarmeditsiin.“ Need on kuldsedsõnad, mida tasub alati meelespidada – eriti nendel, kes eestikeelsetülikooliharidust piisaval määral väärtustadaei oska.Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012 31


PERSONALIALühidalt juubilari eluteel peatudesmainin, et Aadu Kolk sündis 3. augustil1937. a loomaarsti perekonnasPõltsamaal ning loomade ja nenderavimisega tutvus ta juba oma isaveterinaarkliinikus. Pärast Rakvere IKeskkooli (1955) ja EPA veterinaariateaduskonnalõpetamist 1960. aastaltegi ta erialast tööd Kingissepa (praeguseKuressaare) lihakombinaadistehnoloogi ja tootmisala juhatajana(1960–61) ning kolhoosis veterinaararstina(1961-63). Alates 1963. aastalaspirantuuri astumisest järgnes aastakümneidkestnud äärmiselt pühendunudtöö teaduskonna heaks: õppejõuna,teadlasena, administraatorina,projektijuhina. Veterinaar-sanitaarseekspertiisi küsimusi käsitleva väitekirjakaitses Aadu Kolk ajastule omaseltMoskvas 1969. aastal.Aadu Kolk on käesoleva artikli kirjutajaakadeemiline isa, kellega koostöötamine ja arenemine oli tõeline privileeg.Toiduhügieeni osakonna kolleegidelemeenub see, et tema pooleerialase küsimuse või probleemigapöördudes leidis ta alati aega abiotsijataidata, seda isegi hetkedel, kui taloma tegemistega väga kiire oli.Aadu Kolk on veterinaarmeditsiinitippspetsialist, kes meenub paljudelekolleegidele äärmiselt intelligentse,tasakaaluka ja abivalmis inimesena.Tema tööde ja läbiviidud projektidemõju kestab veel palju aastaid, öeldudvõi kirjapandud mõtted on meileinnustavad ning värsked meenutadaka edaspidi.Õnnitleme juubilari ning soovimepalju jaksu ja tugevat tervist paljudeksaastateks!Kõigi kolleegide nimel,Mati Roasto,VLI toiduhügieeni osakonna juhataja32Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 2 • 2012


Konverents-näitus„Veterinaarmeditsiin 2012“toimub Tartus 26–27.10.2012Konverentsi toimumise kohaks onkonverentsikeskus Dorpat, mis asub Tasku keskuses,Tartu südalinnas.Midagi ka uut sellel aastal:• Konverents-näitusele eelnevad 25.10.2012 õpitoadväikeloomade ja suurloomade sektsioonis.• Õpitoad on eelregistreerimisega ja eraldi osalustasu eest.• Väikeloomade õpituba on pühendatud hammastele jasuurloomade õpituba veiste kirurgijale.Täpsem info ja ajakava www.vet.eeO o t a m e r o h k e t o s a l e m i s t !


Eesti Loomaarstide ÜhingKreutzwaldi 6251014 TartuGSM: 5011882Sekretär: 5520767e-post: info@vet.eeReg. nr. 80077287PresidentPriit KoppelPangaarve1120072962 SwedbankPeatoimetajaAndres AlandToimetusJaagup Alaots, Kristel Peetsalu,Kristi Praakle-Amin, Kerli Raaperi,Alar Onoper, Madis AidnikEsikaane foto“Lillevalvur” Tiina TootmaTrükkVaba Maa, Laki 26, TallinnISSN 1024-2600

More magazines by this user
Similar magazines