SOTSIAALKAITSE KAASAVA ARENGU TEENISTUSES

2010. aasta Euroopa arenguaruanneÜlevaadeEuroopa arenguaruandes uuritakse sotsiaalkaitse laiendamise vajalikkust ja võimalusi Aafrika Alam-Sahara piirkonnas, samuti selleteostatavust ja tõenäolist mõju arengule. Vastupidiselt seisukohale, et Aafrika Alam-Sahara piirkond ei saa endale sotsiaalkaitsetlubada, on Aafrika riigid välja arendanud innovaatilisi mooduseid laiapõhjaliste sotsiaalkaitsekavade ja -süsteemide loomiseks ningneid kogu piirkonnas edukalt rakendanud. Ülemaailmne kriisijärgne ebakindlus suurendab vajadust meetmete järele, mis kaitseksidAafrika rahvastikku riskide ja vapustuste eest ning vähendaksid vaesust ja soodustaksid inimarengut.Sotsiaalkaitse kaasava arengu teenistuses on aktuaalne teema: huvi sotsiaalkaitse vastu on kasvanud nii Aafrika Alam-Saharapiirkonnas kui ka kõikjal mujal. G20 Sŏuli arengukonsensuses (2010) määratleti põhiliste tugisammastena majanduskasv javastupanuvõime ning pandi erilist rõhku sotsiaalkaitse mehhanismidele, mis toetavad vastupanuvõimelist ja kaasavat majanduskasvu.Laiemas plaanis on kujunemas üksmeel selles osas, et sotsiaalkaitse pole mitte ainult õigus, vaid ka asendamatu vahend, mis on abikskaasava majanduskasvu ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel. Suuresti lähtuvad need impulsid üha levivast tõdemusest,et sotsiaalpoliitika on arengumosaiigi oluline kild. Seda kinnitatakse ka Aafrika Liidu Aafrika sotsiaalpoliitilises raamistikus (2008) jaKhartoumi deklaratsioonis sotsiaalse kaasatuse saavutamiseks vajalike sotsiaalpoliitiliste meetmete kohta (2010).Kõnealuses kontekstis pakub käesolev aruanne võimaluse teha kokkuvõtteid, õppida saadud kogemustest ning anda EuroopaLiidule (EL) ja selle liikmesriikidele soovitusi prioriteetide seadmiseks. Sotsiaalkaitse, mis on Euroopa sotsiaalse mudeli tuumaks,peaks saama ELi arengupoliitika ja üleilmastumise sotsiaalsele mõõtmele pühendumise lahutamatuks osaks.Taustteave 1. Sotsiaalkaitse määratlus Euroopa arenguaruandesKäesolevas aruandes määratletakse sotsiaalkaitset järgmiselt: „konkreetne meetmete pakett, mille eesmärk on leevendadainimeste elus valitsevat ebakindlust sotsiaalkindlustuse kaudu, mis pakub kogu elu vältel kaitset riskide ja ebaõnne vastu;sotsiaalabi kaudu, millega toetatakse vaeseid rahalise ja mitterahalise abiga ning suurendatakse nende sõnaõigust; ningkaasamispüüete kaudu, mis muudavad sotsiaalkindlustuse ja -abi marginaliseerunud inimestele paremini kättesaadavaks”.See määratlus osutab kesksetele funktsioonidele: pakkuda mehhanisme, mis aitaksid nii vaestel kui ka mittevaestel ühtviisivältida raskusi tõsiste riskidega silmitsi seistes, ja vahendeid, mis toetaksid vaeste püüdlusi vaesusest välja rabeleda, ningmuuta need mõlemad marginaliseerunud rahvastikurühmadele kättesaadavamaks. Sotsiaalkaitse ei ole pelgalt turvavõrgustik,mis võimaldab pehmendada tõsiste kriiside tagajärgi: see on osa igakülgsest lähenemisviisist, mille eesmärk on päästainimesed vaesusest, võimaldades neil mitte üksnes majanduskasvu hüvedest osa saada, vaid ka ise majanduskasvus viljakaltosaleda.Argumendid sotsiaalkaitse kasuksAafrika Alam-Sahara piirkond on väga eripalgeline regioon, mis seisab silmitsi heidutavate probleemidega. Sellel on tohutumajanduslik ja inimpotentsiaal ning paljudes sealsetes riikides on olukord viimasel aastakümnel märgatavalt paranenud. Paranenudon valitsemine ja makromajanduslik juhtimine. Tugevamad on majanduskasv ja välisinvesteeringud. Ka vaesus hakkab vähenemaning on näha mõningat edasiliikumist aastatuhande arengueesmärkide suunas. Samas on makromajandus endiselt haavatav ningpiirkonnale on koormaks riigid, kus valitsevad lõputud konfliktid ja ebakindlus, püsivalt kõrge vaesuse määr, kaitsetus kliimamuutuseja looduslike ohtude eest ning madalal tasemel üldine inimareng. Peale selle on progress saanud kahel viimasel aastal tõsisetagasilöögi, seda eelkõige seoses toidukriisi tagajärgedega, mida omakorda võimendavad kütuse- ja finantskriis. Toidukaupadehinnatõus ja majanduskasvu vähenemine (umbes 5%lt 2000.–2008. aastal 2,5%ni 2009. aastal) on tõenäoliselt aeglustanud vaesusevähendamist paljudes Aafrika riikides. Ehkki majanduskasv on nüüdseks nähtavasti juba jälle tõusuteel, tingivad tulevaste kriisideoht ja leibkondi püsivalt ähvardavad ohud aktiivse sotsiaalpoliitika, mis peaks alguse saama investeeringutest sotsiaalkaitsesse.Paljud aafriklased elavad tõepoolest ohtlikus keskkonnas, kus nende elatusallikad on pidevas ohus. Vastastikused toetusvõrgustikudja rahasaadetised on küll abiks, kuid pahatihti ei suuda need kaitsta majanduslanguse, tõsiste terviseprobleemide ja muutuvakliimaga seotud löökide eest. Sotsiaalkaitse puudumine sunnib peresid müüma oma vara, kärpima toiduratsiooni ning võtmalapsi koolist ära, mis omakorda süvendab vaesust. Nende riskide vähendamine – ja nende tagajärgede leevendamine – on arenguseisukohast otsustava tähtsusega, eriti kui arvestada, et ka kliimamuutus toob tulevikus kaasa täiendavaid riske ja ebakindlust.Sotsiaalkaitse võib aidata ka välja rabeleda vaesuse püünistest, mida iseloomustavad püsiv vaesus, majanduslike võimaluste piiratusΓΙΑΤΗΝning puudulik haridus- ja tervishoiusüsteem.E U R O P Ä I S C H E RENTWICKLUNGSBERICHTΕΥΡΩΠΑЇΚΗ ΕΚΘΕΣΗΑ Ν Α Π Τ Υ Ξ ΗELSOBREINFORME EUROPEOELDESARROLLOES1E U R O O P AARENGURAPORTET