JÄRELÜMBERASUJATE OMANDI ÄRASTAMISE LUGU ...

omanikud.ee

JÄRELÜMBERASUJATE OMANDI ÄRASTAMISE LUGU ...

te rahvusvaheliste paktidega ning otsustanud tunnistada rahvusvahelise kohtujurisdiktsiooni. ÜRO on tunnistanud 1939 – 1941 aasta MRP pakti salaleppednende allakirjutamise hetkest kehtetuks (ex tunc). Seega on tulenevalt põhiseaduse§ 3 lõikest 2 ja § 123 lõikest 2 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitsekonventsioon, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad selle konventsioonitõlgendamisel Eesti õigussüsteemi lahutamatud osad, mis on prioriteetsed kaEesti siseriiklikus õiguspraktikas. Seega peab põhiseadusest juhinduma üksüheselt.Pole kusagil kirjas, et seda võib teha ainult vastavalt vajadusele. Või siis, kuion sobivam. Põhiseadusest teadlik möödavaatamine ei saa olla demokraatliku jasuveräänse riigi eesmärk. Kui me valime selle tee, et siseriiklike huvide nimel lähemevastuollu rahvusvahelise õigusega, siis me õõnestame Eesti riigi eksistentsiaalseidaluseid. Ja see on juba väga tõsine rahvusvahelise õiguse probleem.Eksperdid jätsid need üliolulised seisukohad tähelepanuta. Tulnuks mõista,et eksperdid ei oleks pidanud oma arvamuse koostamisel enam juhindumarahvusvaheliselt kehtetuks tunnistatud 1941. a MRP salaleppest. Kuhu jäi ekspertideriigimehelik arusaam põhiseaduse aluspõhimõtetest ja õigusriikluse vaatenurgast?Ilmne on, et eksperdid eesmärgi saavutamiseks pisendasid ja varjasidõigusriikluse ning põhiseaduse rolli ja tähendust.Jätkuv ekspertide demagoogiliste võtete arsenal ilmneb värvikalt olukorras,kus eksperdid ei teinud vahet 1939. ja 1941. aastal Eestist Saksamaale siirdunutevahel, pannes nad ühte patta. Täpsustuseks olgu öeldud, et need kaks sündmusterinesid teineteisest nagu öö ja päev. Oluline on teadvustada, et 1939. a oktoobrisSaksamaale lahkunud ümberasujad loobusid (pool)vabatahtlikult toonase EestiVabariigi kodakondsusest. Teisisõnu, nad olid teadlikud neid puudutavate kokkulepetesisust. Lahkunute nimekirjad avaldati kahes Riigi Teataja lisas: 15.02.1940. anr 14 ja 24.04.1940. a nr 36. Lahkujad andsid oma vara üle Saksa Usaldusvalitsusele,lootuses saada selle eest kompensatsiooni. Kui palju ja mil viisil Saksa riikseda punkti täitis, on muidugi omaette teema. Kuna tegemist oli 15.10.1939. aEesti ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppega, oli nende siirdumine Saksamaalelegaalne. Kunagi neile Eestis kuulunud majad ja korterid on tänaseks lõplikultja pöördumatult erastatud – valdavalt neid ENSV ajal asustanud inimestele.Seejuures oli oluline, et selles küsimuses vaidlused puudusid ja seda teematpoleks üldse olnud tarvis ekspertidel pikalt arutada.1941. aasta järelümberasumisel oli määrav tõsiasi, et 1941. aasta veebruarismärtsisrepressioonide eest Saksamaale lahkunud ei öelnud lahti mitte Eesti, vaidNõukogude Liidu kodakondsusest. Lahkujad ei olnud teadlikud NSV Liidu jaSaksamaa vahel sõlmitud MRP ülisalajaste kokkulepete olemasolust ja sisust.Kordan veelkord, et 1941. a kokkulepe ei jõustunud seoses sõjasündmustega mittekunagi. Seoses sellega Eestist 1941. aastal Saksamaale põgenejad ei allkirjastanudreeglina mingeid lepinguid ega andnud üle ka vara, sest nende vara oliselleks ajaks juba natsionaliseeritud. Tegemist oli totaalse põgenemisega vägivalla18

More magazines by this user
Similar magazines