Maailmataju 3

SUSTATULT ettekujutada niimoodi:
Joonis 4 Hyperruum K´ ja tavaruum K.
Tegemist on ainult eespool toodud väidete „piltlikustamiseks“. Tegelikkuses midagi seesugust ei
ole. Selline on kõigest analoogia – mudel, et asju paremini mõista või meelde jätta. Hiljem on ilusti
näha seda, et see on seotud Universumi paisumisega. Antud juhul on K siis see Universumi 3-mõõtmeline
ruum ja K´ on siis ruumi neljas mõõde, mis on seotud ajaga. Ungari päritolu filosoof ja
matemaatik Menyhért Palagyi ( 1859-1924 ) arendas aja ja ruumi ühtsuse ideed ja käsitles aega
neliruumi ( „jooksva ruumi“ ) imaginaarse koordinaadina, mis väga sarnaneb antud juhul K ja K´-i
füüsikalise süsteemiga. Antud joonisel on K´ esitatud 3-mõõtmelisena – ikka selleks, et oleks
lihtsam arusaada. K siis liigub K´ suhtes. K ja K´ ei ole taustsüsteemid. Taustsüsteemidega ei ole
siin midagi pistmist. K-d võib nimetada ka lihtsalt tavaruumiks ja K` aga hyperruumiks.
Ja lõpuks jõuamegi kõige olulisema järelduseni. Nimelt kui me siis liigume selles K` mõõtmes
( mitte K mõõtmetes ), siis rändame ajas. Me peame liikuma hyperruumis, et rännata ajas.
Kui me soovime liikuda ajas, siis seda on võimalik ainult „väljaspool“ meie tavalist tajutavat 4-mõõtmelist aegruumi ( siin on
mõeldud väljaspool 3-mõõtmelist ruumi ). Just ruumi „lisamõõtmed“ võimaldavad seda ehk liikuda ajas. Ruumil on üks mõõde veel
ja see teeb ruumi tegelikult 4-mõõtmeliseks. Aeg on saanud ( ruumi ) koordinaadiks, kuid mitte sellises tähenduses nagu seda väidab
meile relatiivsusteoorias olev geomeetria. Võib öelda ka nii, et ajas rändamiseks peame liikuma väljaspool ( 3-mõõtmelist ) ruumi,
sest siis ilmneb ruumi üks lisamõõde, mis on just ajaga seotud. „Väljaspool“ ruumi – selle all on mõeldud seda, et liigutakse teis(t)es
ruumi mõõtme(t)es.
Viimasest järeldub veel üks huvitav tõsiasi. Nimelt aeg ja ruum on illusioonid, mille tekitab liikumine.
Kehade enda liikumised Universumis jätavad „mulje“, et need on ruumis ja ilmneb kestvus
( aeg ). Aega ja ruumi ei ole tegelikult olemas. Selline tõsiasi on ainult fundamentaalse tähendusega.
See ei ilmne otseselt nähtavast maailmast, vaid selline aegruum, mida tunneb relatiivsusteooria
( ja ka kvantmehaanika ), eksisteerib „selle väite peal“. Aeg oleks nagu liikuv.
Relatiivsusteoorias ühendatakse aeg ja ruum üheks tervikuks – aegruumiks. Kuid antud juhul liidetakse aja ja ruumile ( ehk
aegruumile ) ka liikumine. On olemas mõned nähtused, mis seda teha sunnivad. Näiteks aja aeglenemine. Miks me näeme aja
aeglenemist just kehade liikumiste ( nende kiiruste ) aeglenemises? Ja kui aeg on üldse peatunud, siis kehade liikumist üldse ei ole.
Miks on olemas just selline seos aegruumi ja kehade liikumise vahel? Aeg ja ruum ei saa olla teineteisest lahus – nii on ka
liikumisega. Aeg, ruum ja liikumine – need kolm „komponenti“ ei saa olla teineteisest lahus. Eespool me juba tõdesime seda, et aeg
( seega ka ruum ) on tõepoolest seotud liikumisega, kuid seda väga iseäralikul moel.
Kuigi hyperruumis ei eksisteeri aega ega ruumi ( nende dimensioonid võrduvad nulliga ), võime
10