laulan laevatäie

laulan laevatäie
Sabine Burger, Lauri Sommer, Valdur Mikita, Eero Raun, Ly Seppel, Kristiina Ehin

4 Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
Täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda saanud ta –
muusika?
Muusika, Juhan Liiv

5

12

13

18

19

20

21

24 Lauludemüüja,
mitu münti sa teenid
lumesaju pealt?
Viivi Luik

25

Häälte taltsutamine
Lauri Sommer
30 Laulja algab häälest. Rahvalauliku ja koorilaulja laulu taga on erinevad hääletekitamise
viisid ja maailmad. Uusaegse inimese laulmist ei mõjutanud enam
ainult loodus ja töö.
Kunagi 18. sajandi alguses hakkas viise tulema torupillilugude loogika järgi,
19. sajandi keskpaigaks sai mõjukaks viiul. Vana rahvalaulu kõige agaramaks
ja labasemaks tapjaks oli kylapidudel kiiresti leviv lõõtspill oma sugulastega.
See esimene popkultuuri pääsuke, mis tõi teised viisid, harmooniad ja sõnad.
Võib-olla luges siin ka sotsiaalsete olude muutus. Regilaul oli orjaaegselt kurblik
ja ajatu. Pillilugudel põhinevad uuemad laulud tõid lahedamat meeleolu, tantsurytme
ja kaasaegsust.
Kokkupuuteid teiste laulutraditsioonidega pidi olema varemgi – kyllap juhtusid
muistsed eestlased kuulma rändmunkade teelaule, õigeusu kirikulaulu ning
missade gregoriaani koraalegi, kuid neist kokkupuudetest pole midagi teada ja
nende põgusat mõju siinsetele lauljatele võib mõne rahvalaulu meloodia kaudu
ainult oletada. Mine võta kinni, kas “alleaa” pärineb “alleluia’st” või mitte. Mõisates
olid klavessiinid ja klaverid, ning vahel esitasid keelpillid seal klassikalist
Euroopa muusikat. Seal teeninud talurahvas kuulis neid asju. Kyllap see mõnele
ka meeldis.
Kõigi luterlike maade lauluteadvuses saabus murdepunkt, kui reformatsiooni
järel tuli kirikusse orel. Laiem levik sai sellele keskaegsele pillile (ja harmooniumile)
osaks alles 19. sajandil, seega ajal, mil regilaulu kadumine hoo sisse
sai. See pill, nii suuruke kui ta seal kirikus oligi, võis mõnele kindlasti väga ilus
ja muinasjutuline tunduda. Nii on Jakob Hurt korjanud õigeusklikult setu alalt,
kus kirikutes oreleid ei kasutatud, Krantsova kyla laulikult Darja Petrovnalt yles
epiteedi “hõbõhõtsil hõrilil” (hõbedaste orelitega). Aga teisal öeldi pilgates, et
luteri kirikutes “lauldakse masina saatel”. Primitiivne inimene umbusaldas tundmatut
tehnoloogiat. Kuigi hämaras kirikus sygisevalguses ja aknataguse vahtra
kohinas kuulatud Bachi koraalid võivad anda ingelliku kogemuse. Aga orel võib
lõualotiga kleeriku käte all olla ka ysnagi tuim, imal ja rõhuv pill, mis venivalt
inimeste kannatusi saadab.
Siinkandis hakkas kogudus laulma 17. sajandi algul. Eks paljugi sõltub ettemängijast
või kantorist. Ja edasi igast lauljast, tema usust või uskmatusest, viisipidamisest
või rabasaarelikust elevandist kõrva peal. Raskel Põhjasõja ajal 17. juulil
1703 ytles Georg Myller oma Tallinna Pyhavaimu kiriku kogudusele, et luterlikud
kirikulaulud “on nii lihtsad õppida, et meister oma töökojas, põllumees põllul,
lambakarjus oma lammaste juures, laeva- ja kalamehed merel oma laevades
ja paatides, majateenija ja ymmardaja oma leivaisa ja -ema loomalaudas /---/
kõik nad võivad Jumalat kiita yhe, kahe või enama lauluga /---/ aga neid, kes
laulavad ja määgivad nagu lambad ning ei mõista ega tea, mida laulavad, ma ei
kiida.” (Georg Myller)
Ent polnud teada, kui lihtne maarahval neid ikkagi ära õppida oli. Äkki olid raskused
samavõrd nii ideoloogilist kui muusikalist laadi. Oldi harjutud teistsuguse
hääletegemise ja teistsuguste meloodiatega. Endisest erinev laulustiil juurdus
kõikjal aeglaselt. Inimpõlvede jooksul allusid kirikulised harjumuse kaudu tempereeritud
häälestuse ja kirikus sallitud kindla hääletegemise viisi diktaadile.
Seda protsessi kiirendasid kas maarahva seast pärit või rahvale omased kantorid.
Orelist loodeti abi koguduselaulu veniva tempo ja lopsakate kaunistuste
vastu. See oli esimene pill, mis valjuse poolest suutis suuremale hulgale inimestele,
kogudusest moodustatud koorile hääleseadet teha. Muutumatud tämbrid
ja viimase salmi kõvemini mängimine andsid omad reeglid. Erandeid on alati,
seepärast seob koorilaul kui suhtlemisviis ikka vaid osa rahvastikust.
Enne orelit, klastreid ja tämbrite hõõrumisi täis a capella aegu kurtsid pastorid
korduvalt, et kogudus karjub ja ruigab nagu seakari, ei olnud seal yhtset
rytmi ega õiget viisi. “Tavaliselt jõudis iga koguduseliige koraali keskel lauluga
ise kohta.” (Toomas Paul) Vaimulikke laulegi ei lauldud igal pool yhtemoodi.
Rannarootsi asustusega Ruhnus laulnud iga pere oma kodus õhtupalveid
täiesti omas stiilis ning omamoodi ilustustega. Sakslastest eliitkooride (Tallinna
Oleviste koor) tase oli kõrge juba 16.–17. sajandil, kuid maaköstrid polnud kaugeltki
kristlikud carusod. Esimesed kirikulaulude tõlked (neid on säilinud alates
1546. aastast) ei vastanud laulmise rytmile ja eeldasid improvisatsiooni, mida
regilaulu peal kasvanud rahvas osata ei saanudki. Lisaks oli valdavaks saanud
Punscheli koraaliraamatu põhimõtteks teatav rangus ja kuivus. Viiside ekstaatilist
kaunistamist ja vaba rytmikat ei sallitud.
Aga oli ka traditsioonide lõimumist. Kristlikke motiive leidus juba regivärsilistes
lauludes. Kylakristluse pinnaks olid peale hajusate vaimuliku rahvaluule pudemete
näiteks vennastekoguduse laulud. Väga kaua, kohati lausa 20. sajandi lõpuni
pysis lauluraamatute vähesuse tõttu meetod, kus kogudusele öeldi kaks
rida ette ja siis lauldi neid koos. “Kyllap lining-up oli otsene jätk regilaulmisele,

31

36

37

60

61

66

67

70

Pikka
Veervad, läevad,
Hallid päevad,
Nagu ikka.
71
Pikka
Jüudvad suved,
Heled, uued,
Nagu ikka.
Ikka
Mured jäävad,
Läevad päevad,
Pikka,
Nagu ikka.
Hallid päevad, Villem Grünthal-Ridala

80

81

84

85

90

91

96

97

Ehitagem kõlakojad,
pangem laulma eesti pojad:
98
aktivistid, anarhistid,
aferistid, reformistid,
sionistid, panslavistid,
kommunistid, konformistid,
ateistid, patsifistid,
sotsialistid, utopistid,
fatalistid, futuristid,
moralistid ja nudistid
okultistid ja budistid,
panteistid ja baptistid,
luterlastest leiboristid,
igat liiki spetsialistid,
kõik, kel rinnas kuulsusristid,
kõik, kel võrgus omad listid –
alustagem ühispõimu,
usaldagem laulu võimu!
Laulu võim, Hando Runnel

99

Laulupeole minek
Kristiina Ehin
106 Lõukas köeb tuli, viskan sinna paar halgu peale ja kummardun paja kohale segama.
Kamandan lapsed põrandale mängima. Suits on kõik kõrgemad kohad
vallutanud. Hoian küll ukse lahti, aga paljukest seegi aitab. Juba on mõnele
tarele pealinna pool korstnad ehitatud nagu linnamajadel, aga meie kanti pole
see mood veel jõudnud. Metssealiha podiseb pajas, vaja veel läätsed panna ja
porgandid sisse lõigata. Siis saab pere sööma.
Eile õppisin öö läbi meie tsaaririigi hümni. Täna hommikulgi, kui lehmi lüpsin ja
Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull’ laulan ma, mo ülem õnn,
mo õitsev Eestimaa!
So valu südames mul keeb,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!
sigadele rokka ette valasin, ümisesin omaette:
Боже, царя храни!
Сильный, державный,
Царствуй на славу нам,
Царствуй на страх врагам,
Царь православный.
Боже, царя храни!
See on mul juba peaaegu peas. Koolmeister, kes on meie Kuusalu segakoori juht,
isegi tõlkis meile, mida need sõnad tähendavad, aga see ei jäänud mulle hästi
meelde. Minu jaoks on need nagu mingid nõiasõnad, millel tähendust ei peagi
olema. Peaasi, et nad meie küla segakoori laulupeole viivad. Selle nimel õpin
ära kas või hiina keele… Aga seda ma mäletan koorijuhataja jutust, et see üks
tsaarihärra kiitmine oli. Vaatasin vallatoa seinal tsaari pilti ja mõtlesin, et ta on
ju mees nagu mees ikka. Ei tea, kas ta on ka oma naisele hea mees? Ühel teisel
pildil olen näinud teda koos naise ja lastega. Tema lapsed on ju just niisama
vanad kui minu omad. Kaitse jumal neid ka – nii tema kui minu omi.
Täna õhtul tulevad mehed ja naised meile harjutama. On veel üks laul, mida ma
pole jõudnud selgeks õppida. Aga ülevaatuseni pole enam palju aega. Selle laulu
sõnad on kirjutanud Koidula ise ja viis on Eesti viisisepa Kunilaiu tehtud, ütles
koorijuht ja palus selle tänaseks pähe õppida. Avan meie pere kõige uuema raamatu
“Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud”. Mu mees ostis selle koorijuhi
käest kõigest nädalapäevad tagasi. See lõhnab värskelt ja põnevust tekitavalt.
Hakkan märgitud kohast tähti veerima ja sõnu lauseteks kokku lugema. Viimaks
saan esimese salmiga valmis ja hakkan seda ümisema viisi peal, mis mul proovidest
meelde on jäänud.
Ma ei tea, mida tähendab isamaa. Ma ei tea hästi sedagi, mida tähendab Eestimaa.
Meie oleme ju ikka ja alati lihtsalt maarahvas olnud, aga nüüd äkki eestlased
ja Eestimaa. Mulle tundub, et see on jälle üks uus mood, nagu see talumajadele
korstende ehitamine. Aga sellegipoolest on tore niimoodi laulda. Ainult et
lapsed hakkavad üksteise järel nutma. “Ema, ära laula seda võõrast laulu!” kisab
Taavet. “Laula parem seda laulu, mis tuule kinni peab.” Võtan pika põlle eest. Ronin
põlvili laua alla, sinna, kus nad mul muldpõrandal mängivad. Tõepoolest, siin
puhub tõmbetuul. Hakkan koos lastega sosistama. Neid sõnu teavad nad hästi:
Mes sina puhud, pohjatuuli,
idatuuli, eeruteled,
kagutuuli, kaaruteled,
lounast tuuli, lueruteled,
edeltuuli, eeruteled,
länstuuli, längüteled,
veskaari, veereteled,
luettuuli, loiguteled?
Puhke puida, puhke maida,
Maria, mageda meida!
Laulsime selle sosinal mitu korda läbi. Ja tuul jäi vaiki, nagu see ikka on jäänud
nende vanaemalt päritud sõnade peale. Need sõnad rahustasid maha minugi
meeled, mille olid ärevile ajanud suure tsaaririigi hümn, isamaa ja Eestimaa.
Annan lastele süüa, võtan ka ise veidi kehakinnitust. Vaatan kambriaknast välja
ja näen, et juba nad tulevadki üle välja, kompsukesed laulusõnadega näpus,
igaühel ka midagi leivakõrvaseks kaasas.

107

112

113

136

137

Jaani kiriku võlvide all
Lauri Sommer
Aga kirikukoor oli ka tore. Viljandi Jaani kiriku noortekoor, kuhu sõber Hannes
mu 1993. aasta lõpus viis ja kus sai lauldud pea kymnendi lõpuni. Seda juhatas
vaimupunk, nitšeaanist kristlane, organist, lektor, bakhant ja hauakaevaja Kalev
Rajangu, ysna ebatyypiline koorijuht. Juba selle poolest, et võttis kirikukoori
vastu ristimata tyype, kes ei olnud koguduse liikmed. Ja ka see asi, et ei mina
ega mõnigi muu poiss ei lugenud nooti. Kalev tuupis need partiid ettemängimisega
meile lihtsalt pähe. Hädapärane tegevus, aga asja sai. Päris tava-lutlerlik
polnud vist ka see proovides valitsenud humoorikas õhkkond. Hääleryhmade
harjutamise pausidel kõlasid ta syntesaatorilt “Mnemoturniiri” viktoriini meenutavad
vahemängud. Kalev köhis ja rebis tolle aja intellektuaalset kildu. Aga see ei
rikkunud laulude pyhalikkust. Et keldris oli jahe, siis tehti väikeses kõrvalruumis
õdusaid kohvipause. Repertuaar oli maitsekalt kristlik, pie in the sky laadis roosamannat
ei olnud. Kui Kalev yleval jumalateenistuse taustaks mängis, siis ta
ikka ymises sealt kooripealsel oma koraalidele kaasa nagu meie Paalalinna oma
Glenn Gould. Väike asi polnud ka see, et seal kooris oli mitu väga ilusat tydrukut.
Yks oli muidugi see kõige ilusam. Platooniline armumine tumeda peaga inglisse
renessanslikus kryptis, nagu see käib ja olema peab. Keldri nigel akustika andis
kyll ainult sellise kuiva trenni. Kui me yleval oreli juures või all altari ees jumalateenistuste
sees laulsime, siis läks heli laiali, andes meie häältele nagu tiivad.
See vaade yle kiriku on alatiseks meelde jäänud. Ja fraasid lauludest, nagu “ole
ustav surmani, siis tahan ma elukrooni sulle anda”. Või Sisaski “Eesti missa”. Või
Purcelli “As the mavis sweetly sings”. Ise tõin koorile kaks David Kettlewellilt
saadud inglise vaimuliku vanamuusika nooti. Yhe harmooniat oskasin ka kuidagi
oma melismadega kaunistada, nii et kirikuõpetaja Jaan Tammsalu ytles mõnusa
muigega: “Meil on iiri laulikuid kah hulgas.” Tundus, et iga hääleryhma liikmetes
leidus midagi iseloomulikku. Sopranid olid kõik kenakesed. Aldid tyyakamad ja
lihtsamad. Bassidel olid musklid suuremad ja kogukam keha ja tenorite hulgas
oli jälle kõige rohkem meesiludusi. Regulaarselt sai käidud laulmas vanadekodus
ja vaimuhaiglas. Ka minu esimene välisreis Rootsi toimus tänu sellele koorile.
Laulmise yleva tunde kõrvale sadas vahel ka tõrvatilku. Yks s-s-sõber mainis
koorijuhile selja taga, et “Lauri ei pea yldse viisi”. Kummalisel kombel on hoopis
tema laulmise maha jätnud. Minu kooritee lõppes uue dirigendi tulles, kes mu
allesjäänud naiskoori ees yksi noodist laulma pani ja siis ytles: “Sa vist ei tahagi
paremaks saada.”
147

166
Hoz miä itken, hoz miä laulan –
ei miun päiväni parene,
ei miun päiväni parene,
ei miun itkuni alene.
En miä laula laulujani,
en ilo iloisijan,
miä vaan laulan lauzehija,
iloen suruisian.
Ei itku emolle kuulu,
suruja izolle kuulu.
Kaig miä poimin povveheni,
käärin käzivarrelleni,
käärin küünelet kerällä,
kerä vieredän vettee.
En miä sao kellekää,
en miä, kulda, kukukkaa.
vaa miä saov vaa ühellä,
üks sannoo üheksälle.
Ko tulloo kesoine aiga
ja se maalla marja-aiga,
siis mään metsää (miä) vaa marjaa,
siel miä kurdan kuuzipuill,
siel miä kurdan kuuzipuille
ja komille koivupuille.
Kas ma nutan, kas ma laulan –
minu päev ei parane,
minu päev ei parane,
minu nutt ei vähene.
Ma ei laula oma laule,
ma ei laula oma rõõme,
ma laulan ainult lauseid
ja laulan oma muresid.
Nutt ei kosta emale,
kurbus ei kosta isale.
Kõik (nutu) ma korjan põue,
kerin käsivarrele,
kerin pisarad kerasse,
kera veeretan vette.
Ma ei ütle kellelegi,
ma, kuldne, ei kukugi,
ma ütlen ainult ühele,
üks ütleb üheksale.
Kui tuleb suvine aeg
ja maale tuleb see marja-aeg,
siis lähen metsa marjule,
seal ma kurdan kuusepuile,
seal ma kurdan kuusepuile
ja kenadele kasepuudele.

167

Salapärase laulu hämaras
hüpotees absoluutsest muusikalisest nägemisest
Valdur Mikita
Animistlik ilmavaade
182 Tants ja laul on inimese vanimad kunstivormid. Need olid olemas nähtavasti
juba ammu enne seda, kui koopaseintele ilmusid esimesed joonistused. Tõenäoliselt
on nii tants kui laul olnud osa iidsest dialoogist inimese ja looduse vahel.
Uskumus, et kunagi kõnelesid inimesed, linnud ja loomad ühte ja sama keelt, on
levinud üle terve maailma. Tants ja laul olid justkui salakeeleks, kuidas inimene
võis kontakteeruda nende olenditega, kel polnud inimese kuju. See oli võimalus
naasta müütilisse loomisaega, mil kõik olendid mõistsid veel üksteist.
Paljude maailma rahvaste seas on levinud uskumus, et vaimudega tuleb rääkida
teistsuguses keeles. Selline motiiv on kujundanud ka eesti loitsupärimust.
Seetõttu on nii tants kui laul olnud suuresti animistliku uskumuse viljad, mis
määratlesid arhailise inimese dialoogi ümbritseva maailmaga. Iseseisva kunstivormina
on tants ja laul kultuuris üsna hilised nähtused. Ka poeesia sünd sai
toimuda alles selles faasis, mil laulu usundiline side nõrgenes. Teadaolevalt on
varane poeesia kõikides kultuurides olnud algupäraselt seotud sakraaltekstidega.
Suulises kultuuris valitseb kolm žanri: tants, laul ja kujutav kunst. Kõik need
peegeldavad algselt mingisugust keskustelu inimese ja maailma vahel. Need
on mimeetilise teadvuse viljad, mis tekkisid tarvidusest oma vestluspartnereid
järele aimata. See ongi mimeetilise teadvuse lähtekoht – tee (kedagi) järele!
Ka eesti pärimuses on rohkesti näiteid, kuidas kasutada sarnastumise printsiipi
ravitsemises või tõrjemaagias. Teiste sõnadega, nii laulul, tantsul kui arhailisel
ornamendil on olnud varasemal ajal hoopis selgepiirilisem teraapiline tähendus.
Lauluteraapia, tantsuteraapia, kunstiteraapia – need on moodsa aja mõisted,
kuid uks nende juurde avaneb üksnes siis, kui mõistame oma hingeusku esivanemate
maailmapilti. Need ei sündinud esmalt kunstina, vaid kuulusid algselt
pigem meditsiini valdkonda: arhailise inimese jaoks avaldus laulu vägi sageli
mingis üpris konkreetses ravitoimes.
rääkimine on aga selge märk mingist ebatervest vaimsest sättumusest. Üksinda
kõnelemine on kadunud koos üksioleku kultuuriga, laul paneb siiski veel kuidagi
vastu. Üksinduses kasutab inimene keelt hoopis teisel eesmärgil: mingi seisundi
hoidmiseks või saavutamiseks, hirmu või üksinduse peletamiseks, teinekord ka
isevärki märgidopinguna kurnavate katsumuste läbimiseks. Üksinduses muutub
keel kergesti loitsuks või palveks, maagiliseks kaitsevahendiks. Neenetsitel on
olnud kombeks põdrarakendil läbi tundra sõites kasutada meditatiivset laulujoru,
mille moodustasid primitiivsed rütmilised hõiked. See hoidis eemale pahad
vaimud ja aitas õigel teel püsida.
Laul aitab hoida ja häälestada emotsionaalset seisundit, seda nii üksinda kui
hulgakesi koos olles. Nii nagu naer ja nutt on nakkavad, on tegelikult nakkavad
kõik emotsioonid ja neid emotsioone väljendavad tegevused. Viimaste hulka
kuuluvad ka tantsimine ja laulmine. See võis olla kolmas arhailise laulu funktsioon
maagilise dialoogi ja teraapilise kavatsuse kõrval – suurendada hõimu liikmete
ühtekuuluvustunnet. Laulmise mõnu väljendub selles, et saab koos laulda,
veelgi parem, kui saab koos järele laulda – sellest vaatenurgast tundub meie
vana regilaul iseäralikult võimas ja arhailine. Samas ei saa sugugi välistada, et ka
üksi laulmisel võis olla säärane ühtekuuluvust kinnitav funktsioon: kui inimene
sukeldub laulu abil maagilisse aega ning laulab end kokku puude, lindude ja
loomadega, on ka üksinda looduse rüpes laulmist võimalik mõista kui üht suurt
ja kõikväelist animistlikku laulupidu.
Üks nähtus, mis kuulub kahjuks hääbuvate kultuurivormide hulka, on üksi
laulmine. Laulu muutumine etenduskunstiks on kahjustanud vana rahvalaulu
võib-olla kõige enam. Samas avaldub laulu puhul isegi veel täna selle ürgarhailine
olemus. Nimelt, laulda võib ka üksinda, see on kõigiti aktsepteeritav, üksinda

183

186

187

Salapärase laulu hämaras
hüpotees absoluutsest muusikalisest nägemisest
Valdur Mikita
Lõpetuseks
202 Eestlastel ja soomeugrilastel üldse näib olevat laulmisega eriline suhe. Need
rahvad on ennast nii otse kui kaude maailma laulnud, inimesed on müütilisel
viisil laulust sündinud. Meil on alles sünnipärane tung, mis ajab laulma – ja seda
sumedat-hämarat igatsust peaks hoidma nagu silmatera. Laulu vanem kihistus
on sündinud matkiva kunstivormina, kusagil mujal ei väljendu kultuuri ja looduse
seosed ilmekamalt kui arhailises laulus. Laulu- kui loodusvägede mõtestamisega
seotud andekuse esiletõus eesti kultuuris ei ole kindlasti pelk juhus, vaid
sellel on kaheldamatult väga vana juur.
Kui tahame jääda iidseks laulurahvaks, tuleks mõelda võib-olla hoopis kaugemale.
Laulmine hakkab minu arvates pihta heast loodusetundmisest, et oleks
piisavalt inimesi, kes hulguvad teinekord metsas, otsides oma laulu. Usun, et
animism, üks väga omapärane arhailise põhjaga keel ja rikkad loodusmaastikud
on alles hoidnud hapra silla vana nägemusliku laulu juurde.
Mina söandaksin pidada arhailise laulu tunnusjoonteks eelkõige järgmisi nähtusi:
mimeetilist helisümbolismi kalduvat keeleinstinkti, keha ja hääle (tantsu
ja laulu) põimitust, maagilist projektsiooni, sünesteetilisi elamusi, animistlikku
dialoogi, maagilist sõna ja “metsikut” noodisüsteemi, mis ei vaja võib-olla üldse
ikonograafilist kujutamist – see on lihtsalt loodusega kokku sulanud.
Kõik see kokku ongi igatsus müütilise laulu järele.

203

204 Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kaste ei vala?
Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga
mirdike viluses kaljuorus
ei või õitseda kaunisti:
kas siis meie maa keel,
mis kui tasane ojake,
oma ilu tundmata,
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu tundmata,
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas;
kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas kuu,
kes sa pilvede sülesta
nii kui pungasta lilleke
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda udu sisse. –
Nõnda, inimeste vaim,
oled sa udus ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Kuu, Kristjan Jaak Peterson, 1922

205