Audentes-Raamat

eemeez

Eestikeelsete loovtööde võistlus

emakeelepäev 2016

Lõpust leiate gümnaasiumi teatrikonkursi parima näidenditeksti.

TALLINN 2016


SISUKORD

1. – 3. klass

1.b klassi kevadluuletused









Kalvin Altmets

Helmi Hermione Kasela

Laara Niilikse

Kätriin Reinvald

Emma-Christina Norlan

Mia Karen Põldre

Enrico Roasto

Mirell Rummel

Marta Oru, „Eesti“, 3.a klass

Karl Kingsepp, „Vapper Wolly ja kriminaalne lugu“, 3.b klass

4. – 6. klass

Liis Ambos, „Minu sünnipäev“, 4.a klass

Anastacia Isabel Klimenko, „Huvitav päev“, 5.a klass

Laura Helena Green, „Tavaline koolipäev“, 4.b klass

Marta Novikova, „Lumekassi seiklused“, 4.b klass

Mia Rebo, „Joonlaud“, 4.b klass

Eveliina Ridala, „Eestimaa“, 4.a klass

Remy Sander, „Ekvaator“, 4.b klass

Kaur Jakob Kasela, „Luuletus Eesti riigist“, 5.b klass

Elisabeth Ots, „Draakon Katuselt“, 5.b klass


7. – 9. klass

Eva Maria Aru, „Tallinna ööd“, 7.a klass

Robin Markus Kalf, „Igal ühel oma tee“, 7.a klass

Ella Miina Koger, „Mu süda nõuab“, 7.a klass

Maia-Liisa Veldi, „Päike“, 7.a klass

Oskar Irdoja, Kevin Suvi, „Varahommikul metsas jalutades“, 8.a klass

Elise Maria Leik, „Kevade tooja“, 8.b klass

Anette Vilbas, „Märk unenäos“, 8.b klass

Karolin Linamäe, „Tulevik“, 9.a klass

Janet Murumets, „Raamatumood“, 9.a klass

Janet Murumets, „Pulmadeks saab terveks“, 9.a klass

Melany Orle, „fake deep“, 9.a klass

Merilin Priilinn-Türk, „Tänu!“, 9.a klass

9.c klassi haikud






Romet Käämer

Janne Pulk

Anett Pärismaa

Kevin Sakson

Kaisa Siimann

10. – 12. klass

Randel Uibo, „Muretu vanahärra“, 10.d klass

Johannes Ek, „Ja veri tardus südames“, 11.c klass

Pärt Laas, „Lumi lõpetab oma teekonna siin katusel ...“, 11.c klass

Ragnar Kalde, „Igatsus painab...“, 12.c klass

Sander Paavo, „Kas minna või jääda?“, 11.d klass

Marjetta Urva, „Rikkumata elud“, 10.c klass

Kas siis selle maa keel…


TERE, KEVAD!

Kalvin Altmets

1.b klass

Lilled õitsevad ja õuest kuulda laste kära.

Mina olen rõõmus, et tuli kevad.

Mul on lõbus, mulle meeldib kevad.

Värav läheb lahti.

Lapsed mängivad õues!

KEVAD

Lumi ja jää hakkavad tasapisi sulama.

Päevad lähevad aina pikemaks.

Linnud juba laulavad, nad on kevadekuulutajad.

Lumikellukesed tärkavad,

kogu loodus ärkab.

Kevad poeb põue!

Helmi Hermione Kasela

1.b klass

**

hommikul udu

tunda kevade lõhna

kuulda linnukest

**

lombid sulavad

linnud õues laulavad

hinges kevadet

**

minul laul on

ilus nagu linnuke

uhke lilleke

Laara Niilikse

1.b klass

Märgitud töö


KEVADE OOTUS

Kevad, kevad tule juba,

et see lumi sulaks juba,

hanged muutuks loikudeks,

aasad lillepeenardeks.

Kätriin Reinvald

1.b klass

Märgitud töö

KEVAD

Kevad on ilus. Lilled

õitsevad ja õues läheb

valgemaks. Linnud tulevad

lõunast tagasi ja laulavad

meile ilusti. Kevadel lõppeb

kool ja läheb soojaks.

Mais on minu sünnipäev. See

on mulle tähtis päev.

Ma armastan kevadet!

Emma-Christina Norlan

1.b klass

Vanusegrupi 3. koht

KEVAD

Hommik oli päiksest soe,

jänku urust välja poeb!

Oli elevust päris palju,

sest urus võib jääda päikese eest varju.

Päike tõusis ja jänkud tundsid rõõmu,

et saavad viimaks kevadõhu sõõmu.

Mia Karen Põldre

1.b klass

Märgitud töö


PÄIKE

***

Sajab vihma, ulub tuul.

Kus on päike?

Tahaks sooja märtsikuus.

Kus on päike?

Piilub miski pilve vahelt..

Kas see on päike?

Juba soojaks läheb.

Jah, see on päike.

Õues paistab päike.

Lumi on sulanud.

Päike on soe.

Lumi on külm.

Kevad on mõnus.

Kevad on käes.

Kevad on minul

üks hea aastaaeg.

Enrico Roasto

1.b klass

Vanusegrupi 2. koht

Mirell Rummel

1.b klass

EESTI

Eestis ei kasva kõrgeid palme,

kuid leidub kauneid luulesalme.

Eestlastel on oma toit,

isegi kui väljas koit.

Eesti rahvustoiduks kama,

eestlane teeb tööd, ei lama.

Laulupidu ilus koht,

maailmasõda pole oht.

Eestlastel on oma keel,

neil on hea ja rõõmus meel.

Lapsi Eestis palju,

koolis visatakse nalju.

Meil vanainimesed koovad,

lapsed kauneid asju loovad.

Eestis elada on hea,

seda ikka meeles pea.

Marta Oru

3.a klass

„Vapper Wolly ja kriminaalne lugu“

Karl Kingsepp

3.b klass

Vanusegrupi 1. koht

vt


Karl Kingsepp

vapper Wolly

ja

kriminaalne lugu


Minu esimene raamat

Pildid joonistas Karl Kingsepp

© Karl Kingsepp

© Printsepp, 2016


SISUKORD

Kes on Wolly?..........................................................5

Kooli on oodata tähtsat külalist................................6

Koolist kaob väärtuslik asi ja Wolly hakkab............7

uurima.

Wolly ja Mart leiavad veel kaks kahtlusalust.........13

Viimane peatükk, kus poisid lahendavad kuriteo...15


KES ON WOLLY?

See lugu räägib vaprast 9-aastasest poisist, kelle

nimi on Wolly Väikemets. Wolly on väike,

tumedate juuste ja siniste silmadega ning kavala

näoga poiss. Ta on väga uudishimulik ja talle

meeldivad saladused. Wolly on tark ja nutikas.

Ta elab Eestis ja õpib Peetri kooli teises klassis.

Tema lemmik õppeaine on arvutiõpetus, sest seal

kasutatakse iPad-i ja põnevaid programme.

Kui Wolly koolipäev läbi saab, siis ta läheb tennise

trenni või robootikasse. Kodus teeb ta kõigepealt ära

oma koolitööd ja siis vaatab telekat. Wolly

lemmiksaated on „Galileo” ja „Kättemaksukontor”.

Talle meeldib ka lugeda, eriti kriminulle.

5


KOOLI ON OODATA TÄHTSAT

KÜLALIST

Ühel päeval ütles õpetaja teise klassi õpilastele, et

varsti tuleb tasemetöö ja seepärast külastab meid

üks tähtis mees. Wolly ei osanud midagi arvata ja

teised ka mitte. Tekkis vaikus. Siis küsis Wolly

pinginaaber Gregor: „Mis ta nimi on?” Õpetaja

vastas, et ta ei tea aga see mees on väga tähtis. Siis

sai tund läbi ja lapsed läksid vahetundi. Keegi tähtsa

mehe vastu huvi ei tundnud ja koolipäev jätkus nagu

tavaliselt. Kui tunnid läbi said, läks Wolly koju ja

rääkis ka emale tasemetööst ja tähtsast mehest.

Siis kui tähtsa mehe külastuspäev kätte jõudis,

teatas õpetaja, et ta tuleb meie kooli suisa mitmeks

päevaks. Kui helises neljanda tunni kell ja lapsed

klassis tunniks valmis olid, astus tähtis mees klassi

ja tervitas kõiki lapsi ning õpetajat. Tähtsa mehe

nimi oli Frank. Frank läks järgmisesse klassi ja

Wolly klass alustas tundi.

Frank ei jätnud Wollyle head muljet, kuna ta tundus

pisut kahtlane. Aga Wolly arvas, et ju siis tähtsad

mehed ongi sellised.

6


KOOLIST KAOB VÄÄRTUSLIK ASI JA

WOLLY HAKKAB UURIMA

Õhtul peale Franki külastust, kui kool oli juba

peaaegu tühi, toimetas koristaja eesukse juures.

Järsku kuulis koristaja samme. Siis kolksatas

midagi, kuid koristaja ei näinud pimeduse tõttu

kedagi.

7


Järgmisel hommikul, kui kooli direktor uksest sisse

astus, nägi ta maas lamavat koristajat ja sai aru, et ta

on oimetu. Ta jooksis koristaja juurde ja turgutas ta

üles. Siis jõudsid kooli õpetajad, kes ruttasid

direktori ja koristaja juurde ning olid segaduses,

kuna ei saanud aru, mis on juhtunud. Kui direktor

küsis koristajalt, mis juhtus, ei osanud too midagi

öelda, kuna ei mäletanud. Siis helistati igaks juhuks

kiirabisse. Õpetajad hakkasid minema esimesteks

tundideks ette valmistuma. Nad ehmusid, kui aulast

jooksis välja õppealajuhataja ja hüüatas: „AULAS

EI OLE ENAM MEIE KOOLI SÜMBOLKUJU!”

Kõik said aru, et see on ilmselt varastatud.

Peetri kooli sümboliks on hõbekarikas, mille kinkis

koolile kooli asutaja Peeter Põõsas. See on väga

väärtuslik ja koolile tähtis.

8


Õppealajuhataja kisa peale jooksid kõik õpetajad ja

õpilased klassidest välja. Direktor helistas

politseisse. Kui politsei kohale jõudis hakati kohe

asja uurima. Õpilastel paluti minna tagasi

klassidesse.

Kui politsei oli lahkunud selgus, et Franki ei olnud

kohal, kuigi ta oleks pidanud ühe päeva veel koolis

olema. Direktor imestas selle üle aga kuna tal oli

varguse tõttu muresid küll, ei olnud tal aega sellest

pikemalt mõelda.

Paari tunni pärast teatati politseist direktorile, et

midagi ei leitud ka kooli ümbrusest, mis oleks

juhatanud varguse jälile. Politsei ütles veel, et varas

võis kanda kummikindaid, mis teeb ta jäljetuks.

Kui Wollyl tunnid lõppesid, siis läks ta klassist välja

ja mõtles, et võiks korra ise asja uurida. Ta läks

aulasse ja vaatas ringi. Tõepoolest karikat ei olnud.

Wolly uuris aulat põhjalikumalt ja peatus ühes

kohas, kust ta leidis maast midagi mälupulga

laadset. Ta võttis selle kätte ning avastas, et see ongi

mälupulk.

Wolly läks koridori ja leidis sealt oma sõbra Mardi,

kes oli ühtlasi ka tema naaber. Mart õppis

kolmandas klassis. Wollyle tuli mõte, et äkki Mart

saab teda aidata. Wolly küsis: „Kuule Mart, äkki sa

saad mind uurimisel aidata?” Ka Mart oli juba

kuulnud karika vargusest. Kui Wolly oli oma jutu

mälupulga leidmisest ära rääkinud, pakkus Mart, et

9


Wolly võiks tulla tema poole asja arutama. Kui

Wolly ja Mart jalutasid Mardi kodu poole, lausus

Wolly: „Imelik, et politsei seda mälupulka ei

leidnud.”

Kui poisid Mardi koju jõudsid läksid nad kohe

Mardi arvuti juurde ja panid mälupulga sisse. Sellelt

leidsid nad erinevaid pilte. Ühel pildil oli Peetri

koolimaja plaan ja teisel mingi vana maja. Kui

poisid seda pilti natuke aega uurisid, ütles Wolly

Mardile: „See võib olla meie varga oma. Uurime,

kus see maja asub.” Pärast pikka uurimist leidsid

poisid maja asukoha. Selgus, et see asub Lääne-

Virumaal, külas nimega Villu.

10


Siis kutsus Mardi ema poisid sööma ning

uurimistöö jäi pooleli. Peale söömist läks Wolly

koju, kuna kell oli juba palju.

Järgmisel hommikul kui Wolly kooli läks, ütles ta

Mardile: „Peaks seda maja päriselt vaatama

minema.” Mart mõtles ja arvas siis, et ta eriti ei

julge. „Lähme ikka, koos on alati julgem,” arvas

Wolly. Mart kahtles, et ta vist ikka ei taha tulla.

Wolly ütles seepeale: „Kui sa tõesti ei julge, siis sa

ei pea tulema, ma lähen üksi.” „Aga sa võid teha

uurimistööd internetis maja kohta,” püüdis Wolly

sõpra toetada. „Näiteks otsida, kes seal elab, see

oleks väga kasulik info,” pakkus Wolly. Mart lubas

seda teha ja teatada, kui midagi leiab.

„Muide, me peaksime oma meeskonnale nime

mõtlema,” arvas Wolly. „Paneme äkki Mar-Wol?”

küsis Wolly. Mart kiitis nime heaks.

Siis helises kell tundi ja kõik jooksid klassidesse.

Kui kõik klassis olid hakkas õpetaja rääkima, et oli

direktorilt teada saanud, et politsei ei ole veel

varguse kohta midagi leidnud, kuna varas võis

kanda spetsiaalseid riideid. Õpetaja palus kõigil

õpilastel teada anda, kui nad avastavad midagi, mis

võiks aidata politseid.

Kui tunnid läbi said, läks Wolly trenni ning pärast

seda otsis ta Mardi üles, et küsida maja kohta. Mart

11


oligi leidnud midagi majas elava inimese kohta.

Wolly rõõmustas. Mart ütles, et tal ei ole inimese

nime aga on pilt. Kui poisid Mardi poole jõudsid

vaatasid nad pilti koos ja Wolly lausus: „Ma olen

seda meest kusagil näinud. Hmm...aga kus?” „See

näeb välja nagu... FRANK! Ma arvan, et ta on üks

meie kahtlusalustest,” pakkus Wolly. „Uurime seda

meest veel, äkki leiab internetist tema kohta

rohkem infot,” arvas ka Mart.

12


WOLLY JA MART LEIAVAD VEEL

KAKS KAHTLUSALUST

Peale seda kui poisid olid Franki pilti uurinud ütles

Wolly: „Me ei saa veel olla päris kindlad, et see on

meie varas, kuna vaja oleks asitõendeid.”

Kui Wolly järgmisel hommikul kooli läks, otsis ta

Mardi üles ja küsis, kas sõber leidis veel midagi

maja kohta. Mart oli teada saanud, et seal majas

võib veel kaks meest elada, kuna ta oli leidnud

mälupulgalt pildi, kus koos Frankiga olid maja ees

tehtud pildil veel kaks kahtlast meest. „Ma arvan, et

me peame ikkagi selle maja sisemust uurima,” ütles

Wolly. „Ma olen sinuga nõus,” vastas Mart. „Teeme

nii, et mina vaatan meeste kohta ja sina uurid,

kuidas maja juurde saab,” pakkus Mart. Wolly

nõustus selle ettepanekuga.

Peale tunde läksid mõlemad poisid oma koju arvutis

uurimistööd tegema. Kõigepealt ühendas Wolly

mälupulga arvutiga ning kirjutas kõik pildil olevad

aadressid ja nimed üles. Siis kirjutas ta interneti

otsingusse ühe aadressi. Pildile ilmus kaart. Wolly

uuris seda natuke ja sai aru, et kaart juhatab maja

juurde. Poisid leidsid, et on juba piisavalt arvutis

asja uurinud ja tuleb minna kohale.

„Aga kuidas me sinna saame?” küsis Mart. „Lihtne,

ütleme vanematele, et äkki võiksime minu ja sinu

13


perega seal pikniku teha,” pakkus Wolly. „Lepime

siis enne nädalavahetust selle pikniku asja kokku ja

siis teeme nii, et kui piknik käib lähme ja vaatame

natuke küla peal ringi,” arvas Mart. „See on hea

mõte aga nüüd on õhtu käes ja me peame magama

minema,” nõustus Wolly ja lõpetas telefonikõne.

Järgmisel hommikul rääkisid poisid vanemad

nõusse. Kui nädalavahetus kätte jõudis, asutigi

teele.

14


VIIMANE PEATÜKK, KUS POISID

LAHENDAVAD KURITEO

Alguses kui linnast välja sõideti oli näha ainult

metsa. Veerand tunni pärast nähti silti - Villu küla.

Poisid muutusid ärevaks. Külas oli üks suur järv ja

piknikuplats ning sinna seatigi end sisse. Kui

võileivad söödud, ütlesid poisid, et tahavad küla

natuke lähemalt vaadata ning vanemad lubasid.

Plaan läks käima. Kõigepeal otsisid poisid välja

telefonist kaardi ja hakkasid selle järgi maja poole

minema. Nad leidsid maja. Poisid jooksid maja

juurde ja vaatasid aknast sisse. Kedagi polnud.

Poisid läksid ukse juurde ja katsusid linki. Uks ei

olnud lukus ja poisid läksid hämarasse koridori.

Mart komistas vaiba taha. Nähtavale tuli keldriluuk.

Ka selles vanas majas oli sügav põrandaalune kelder

nagu vanades majades tavaliselt. Wollyle tuli mõte

ja ta ütles: „Äkki teeme lõksu? Nii saaksime vargad

ise kätte.” „Millest me oma lõksu teeme?” küsis

Mart. „Lihtne, teeme keldrist lõksu,” pakkus Wolly.

„Võta suur vaip ja tee keldriluuk lahti ning aseta

vaip siis tagasi,” õpetas Wolly. Kui poisid

keldriluugi avasid, leidsid nad oma suureks

rõõmuks ka kooli hõbekarika.

Varsti oli lõks valmis. Kui poisid välja läksid

kuulsid nad auto mürinat. Poisid jooksid põõsa taha

15


ja jäid ootama. Nad nägid kolme meest. Mehed

läksid maja uksest sisse ja kui nad hämarasse

koridori astusid, kukkusid nad keldrisse. Seejärel

jooksid poisid luugi juurde ja panid selle kinni.

Enam ei saanud mehed midagi teha. Poisid

helistasid politseisse. Politsei jõudis peataselt ja

pani meestel käed raudu.

Poisid jooksid vanemate juurde ja kutsusid nad

vaatama. Politseinikud olid parajasti pättide

politseiauto kongi toppimisega ametis. Politseinikud

ütlesid poistele aitäh ja sõitsid minema. Vanemad

olid kohkunud aga kui nad rahunesid, kiitsid ka

nemad poisse. Tund aega hiljem sõideti koju ja seal

said Wolly ja Mart endale suured jäätised.

Esmaspäeval said poisid koolis aukirja. Direktor

kiitis neid ja ütles: „Teist saavad suurena tublid

kriminalistid.”

Nii lõppeski vapra Wolly ja tema sõbra Mardi

kriminaalne lugu.

16


© Printsepp, 2016


MINU SÜNNIPÄEV

Sünnaks sain ma uue tõuksi.

Emme kinkis mulle kõutsi.

Issi poolt sain kinkekaardi.

Suurim vend tõi liikmekaardi.

Kõigi poolt sain väikse kingi.

Pisivenna kinkis singi.

Vanaema mul kinkis raha.

Pole see ju üldse paha.

Nõbu tegi armsa kaardi.

Sõber kinkis kummipaadi.

Sünnipäev on parim aeg.

Pidu, tort ja värske morss.

Liis Ambos

4.a klass

Märgitud töö

HUVITAV PÄEV

Lähen, lähen koolimajja,

jooksen läbi kooli aia.

Juba kuulen koolikella,

viskan riided ruttu seljast.

Lippan klassiruumi sisse,

vabandan ja istun kiirelt.

Kirjanduse vihik laual,

kirjutan seal loomaaiast.

Mõtlen vahetunni peale,

et saaks joosta kohvikusse,

mõne saia ära süüa,

et siis matas lulli lüüa.

Juba kooli lõppu ootan,

kärsitult ma kella vaatan.

Plaanis Mari juurde minna,

et sealt jalutada linna.

Linnas elab vanaisa,

kes sai äsja palgalisa.

Küsin temalt raha juurde

ja siis lähme poodi suurde.

Ostame seal kleite, kingi,

õhtuni me käime ringi.

Turvamees meid välja ajab

sellest suurest kaubamajast.

Korra keelt veel näitame,

kodu poole tormame.

Kodus ootab kuri ema,

isa ütleb: „Nüüd on jama,

karistus on valmis sulle,

annad oma ostud mulle!“

Nüüd on isal kleidid, kotid,

mina kurvalt nina nokin.

Nüüdsest ostukäigud ajan

korda hoopis kooli ajal!

Anastacia Isabel Klimenko

5.a klass

Vanusegrupi 1. koht


TAVALINE KOOLIPÄEV

Oli täiesti tavaline koolipäev. 4.b klass oli arvutitunnis. Nad olid just lõpetanud oma uurimustöö,

aga täpselt siis, kui nad hakkasid vajutama „valmis“ nuppu, tuli ekraanile kiri „Töö on kustutatud“.

Umbes kümne minuti pärast tuli ekraanile kiri „Vaadake ette!“. Siis käis suur sähvatus ja elekter kadus.

Tüdrukud hakkasid karjuma ja olid hirmust kanged. Järgmisel hetkel läks kõik värviliseks ja käis suur

pauk, see oli tulnukate laev, mis maandus kooli katusel. Siis tulid tulnukad koolimajja sisse ja tulid

arvutiklassi. Terve 4.b oli väga hirmul.

Tulnukad tulid sisse ja andsid Miale kirja: „Tere, 4.b, meie oleme tulnukad planeedilt PimPom

ja me tahaksime teid kutsuda koos meiega kaasa planeetide avastusretkele.“ 4.b hüüdis korraga:

„Jaa!“ Siis viisid tulnukad nad oma laeva. Kõigepealt külastasid nad Jupiteri, siis Marsi, siis Plutot ja

kõiki teisi planeete.

Kui nad tagasi jõudsid, said kõik inimesed ja tulnukad sõbraks.

Laura Helena Green

4.b klass

LUMEKASSI SEIKLUSED

Tere, mina olen lumekass ja minu nimi on Sofi. Mind ehitasid Marta ja ta vanaema esmaspäeva

hommikul, kui nad poodi läksid. Ja kas te teate, mis muga juhtus, kui nad ära olid läinud? Kui ei tea, siis

kuulake.

Nagu ma juba ütlesin, kõik see toimus esmaspäeva hommikul. Niisiis, kui Marta ja vanaema

ära läksid, tõusin ma püsti, sest Marta ja vanaema ehitasid mu istuli, ja läksin mööda mänguväljakut

jalutama. Korraga tuli mu ette üks väga suur ja paks lumememm. Ta nägi väga kurb olevat. Siis ma

küsisin talt, mis juhtus. Ta vastas, et keegi ei taha taga sõbraks saada, sest ta on nii suur ja paks ja kõik

kardavad teda. Ma väga tahtsin teda aidata ja ütlesin,

et olen temaga sõber. Kui ta seda kuulis, läks ta nii

rõõmsaks, et hakkas täitsa mööda mänguväljakut

ringi hüplema. Kui ta lõpuks maha rahunes, tuli ta

minu juurde ja ütles, et ta nimi on Raul, aga mina

ütlesin, et minu nimi on Sofi.

Nii ma saingi endale esimese sõbra. Peale

tutvumist läksin ma juba koos Rauliga mänguväljakut

uurima. Me uurisime terve mänguväljaku läbi ja alles

siis märkasime, et väljaku kõrval on lumekindlus.

Läksime selle juurde ja tahtsime sisse saada. Mina

hakkasin kõndima ümber kindluse, aga Raul proovis

ronida selle otsa, kuid tal see ei õnnestunud. Mina ka

ei leidnud mingit ust. Siis tekkis mul mõte, et võiks

küsida, kas seal on keegi. Ma rääkisin sellest Raulile ja

ta oli nõus, et see on hea mõte. Ma lugesin kolmeni ja

me hüüdsime koos: „Kas seal on keegi?“. Alguses ei

kostnud midagi, aga pärast me kuulsime sosistamist.

Nüüd tuli Raulil ka mõte, et võiks sinna sisse

lumepalliga visata. Kuna meil ei tulnud teisi ideid,

proovisimegi. Igaüks tegi endale lumepalli, mina tegin

väiksema, Raul suurema. Siis viskasime lumepallid

kindlusesse ja korraga kostis kindlusest suur mürin ja

keegi karjatas.


Me väga ehmusime ja jooksime eemale. Peale karjatust nägime, et kindluse seina sisse ilmus

auk ja selle seest tuli välja veel üks lumememm. Ta polnud nii suur kui Raul, paks polnud ka. Ta tuli

kindlusest välja ja hakkas pahandama, sest talle visati lumepalliga pähe. Me vabandasime ta ees ja ta

andis meile andeks, me saime sõpradeks. Ta nimi oli Feliks. Me hakkasime koos mängima.

Nii mööduski minu esimene päev. Sellest ajast peale mängisin ma koos Rauli ja Feliksiga terve

talve.

Marta Novikova

4.b klass

Vanusegrupi 3. koht

JOONLAUD

Joonalud on minu arust kõige kasutatum asi koolis. Ma arvan, et meil kõigil on üks. Aga ma

panin tähele, et ta nimetus ei vasta kasutusele.

Joonlaud. Ta nimetus on imelik. Kui keegi ütleb meile joonlaud, siis me saame aru, mis see on.

Kuid me kuuleme joon-laud. Joone osa on loogiline, aga laua osa mitte. Miks laud? See pole ju mingi

laud, vaid plastmassist lapik pulk. Sama hästi võiks sellel olla nimi nagu joonsvamm või joonmarker.

See on imelik. Kas pole nii?

Joonlauda on siis järelikult valesti nimetatud ja me pole seda eriti tähele pannud. Ma sain

sellest aru siis, kui ma hommikusööki sõin. Ma siiamaani mõtlen, mis oleks selle loogiline nimi. No

ütelge, kas ma olen ainuke, kes nii mõtleb?

Mia Rebo

4.b klass

Vanusegrupi 2. koht

EESTIMAA

Eestimaa on ilus maa,

väga väga uhke maa.

Siin on palju lilli maas,

ilusaid pilvi taevas reas.

Palju palju tähti taevas,

suured suured nagu sa,

mu Eestimaa. Eestimaa oh

kallis sa, sest sa mu

kodumaa.

Eveliina Ridala

4.a klass


EKVAATOR

Toomas oli väike poiss, kes unistas paljudest asjadest.

Ühel päeval oli tal väga igav, oli jäänud kaks tundi selleni, et isa üles ärkaks. Sellel hommikul ärkas isa

varakult, sest ta pidi raamatukokku minema.

Isa ja Toomas jõudsid raamatukokku. Toomas vaatas ringi ja leidis raamatu nimega „Atlas“.

Toomas küsis isalt, kas ta tohib laenutada seda raamatut. Isa oli nõus.

Isa ja Toomas jõudsid koju. Toomas läks oma tuppa. Ta luges atlast ja sai uusi teadmisi. Toomas

küsis isalt: „Mis on ekvaator?“ Isa ütles, et Ekvaator on joon, mis jagab Maa põhja ja lõunapoolkeraks.

Isa ei öelnud aga, et Ekvaatorit pole päriselt olemas.

Toomas tahtis näha, kuidas Ekvaator välja näeb ning läks seda enda kodu taha metsa otsima.

Ta otsis ja otsis, aga ei leidnud. Ta läks koju ja ütles isale, et ei leidnud Ekvaatorit. Isa ütles, et seda

polegi tegelikult nähtava joonena olemas, nii vaid öeldakse.

Remy Sander

4.b klass

LUULETUS EESTI RIIGIST

Eesti keel on ilus keel,

selle üle rõõmus me meel.

Naistekandmises oleme head,

esinevad vaid mõned vead.

Indiaca käpas on meil,

kõva mees on Mart Seim.

Suvel on meil kolm kuud kehva suusailma,

meie kliima torkab silma.

Ainult miljon on meid.

Õnne nüüd soovin kõigil teil!

Kaur Jakob Kasela

5.b klass

DRAAKON KATUSELT

1. peatükk: Muna

On jõuluõhtu. Kõik praed on söödud. Kõik kingid on avatud. Võib tunduda , et see päev on kõigi

jaoks parim, kuid nii see pole. Võtame näiteks Lorelai. See alati rõõmsameelne tüdruk on korraga nii

pahur. Ta istub vaikselt oma toa voodil. „Kop-kop,“ kostab kinnise ukse tagant. See on ema. Ta sammub

vaikselt Lorelai juurde ning istub ta kõrvale. „Vaata. Tihti ei lähe elus asjad nii, nagu me tahame,“ sõnab

ta. „Mul oleks hiirest piisanud!“ nuuksatab Lorelai. „Ma saan aru, kui väga sa lemmiklooma

tahad,“ jätkab ema. „Aga igasugune lemmikloom nõuab palju hoolt ja su isa ju tõesti ei taha , et meil

loom oleks.“ Selle peale pöörab Lorelai ohates pea kõrvale. „Tead mis,“ meenub miskit emale. „Ma

leidsin koristades kuuse alt ühe nimetu kingituse ning mõtlesin, et ehk tahaksid seda endale.“ Selle

peale kargab Lorelai välgukiirusel kuuse juurde, hoolimata sellest, et ta väga ei usu, et seal mingi

lemmikloom võiks olla.

Ema ei luuletanud. Kuuse all lebas rohelises paberis asjake. Paki seest leidis Lorelai hoopis mingi

muna. See ei olnud tavaline muna. See oli suur, kollane ning krobeline. „Hmm…,“ ütleb ema, „mis

kummaline muna see selline on?“ „Ma tean!“ hõiskas Lorelai. „Kui paneme selle vette, siis sellest tuleb


kummist loom välja!“ „Aa,“ meenub ka emale, „need on need. Ja-jaa!“ Selle peale jookseb Lorelai kööki

ja sealt naaseb ta juba suure potitäie veega. Mis muud nüüd, kui muna potti, pott vannituppa ja ise

magama.

2. peatükk: Kohtumine

Hommikul tormab Lorelai kohe oma muna vaatama. Ta jookseb vannitoa poole, kuid leiab sealt

ainult tühja poti ja hunniku munakoori. „Misasja!“ mõtleb ta endamisi. „Kuhu see kummiloom siis

kadunud on?“ „Äkki oli praak,“ pakub ema, kuid müsteerium lahendust ei leia.

Taas kord istub Lorelai nukralt oma toas, kuid seekord hoopis rõduakna ees. Korraga kuuleb ta

rõdul mingit sahinat, mis aina valjeneb ja valjeneb. Lorelai avab rõduukse. Ja ta ei usu oma silmi: seal

seisab päris draakon! „Tere kena pärastlõunat!“ sõnab olend viisakalt. “Ke... dra... see, et… oled sa

päris??“ on Lorelai kohmetu. „ Jaa, päris mis päris. Üdini ehtne,“ on draakon endas kindel. Korraga

kostab koputus. Taas kord on see ema. “Lorelai, palun tule sööma, kallike, mida sa seal rõdul teed?!“ on

ema juba rõdu poole teel. „Seda et… ee… vaatan päikest… ja… loodusõpetuse kodutöö… ja jube põnev

on,“ pomiseb Lorelai. „Ole ettevaatlik ja tule 5 minuti pärast sööma,“ ütleb ema ning seab sammud

köögi poole.

„Huh, valetada pole üldsegi kerge,“ kurdab Lorelai. Selle peale on draakon nõutu: „See on ju nii

väike mure, aga miks sa talle mind ei tutvustanud?“ „Ta saaks šoki! Ja mis ma üldse ütlema siis peaks?

Et „Hei, mul siin üks draakon hängib, et ära pane tähele või?!“ „Ära ärritu,“ püüab draakon teda

rahustada. „Eks ma proovin. Kuule, mis su nimi on?“ „Minu?“ üllatub draakon, „ma ei teagi nüüd. Äkki

Draakon?“ „Draakon Katuselt!“ hüüatab Lorelai, „just – sa ju tulidki katuselt.“ „Nojah,“ nõustub

draakon. „Aga miks sa just siia tulid? Kes su siia saatis?“ uurib Lorelai uudishimulikult. „No ma arvan,

et see oli nii, et mu päris omanik, võlur Ponifaatsius saadab igal aastal jõuluvanale tänutäheks ühe

draakoni, kes hiljem vajadusel põhjapõtru asendada saab. Küllap ajas ta lihtsalt aadressid

sassi,“ jutustab draakon. „Vau!“ on Lorelai tõesti üllatunud. „Aga kas sa nüüd jäädki siia?

Igaveseks?“ „Ma ei usu,“ arvab draakon, „küllap hakkavad nad mind ikka mõne aja pärast otsima ja

siis tulevad ehk järelegi.“

„Oi! Ma pidin ju sööma minema. Hästi - teeme nii, et sa oled vaikselt katusel ja ei ehmata ega

hirmuta kedagi, eks?“ meenub Lorelaile. Draakon noogutab nõusolevalt. Selle peale kallistab Lorelai

kõvasti draakonit. „Sina oledki mu lemmikloom,“ sõnab Lorelai, pisar silmis.

Elisabeth Ots

5.b klass

Vanusegrupi 3. koht


TALLINNA ÖÖD

Sügavsinine taevas,

vilkuvad tuled ja pimedad aknad.

Tammsaare pargis,

üks kodutu kass otsides kohta, kus olla.

Pimedad aknad, vilkuvad lambid, sügavsinine taevas

ja üks kodutu kass,

on need, mis teevad öö põnevaks.

Eva Maria Aru

7.a klass

Märgitud töö

***

Igal ühel oma tee,

valikud,

süütunne.

Iga hing lahkub kehast, siis kui on aeg või kui kõik on halb.

Enesetapjad teenivad oma karistust inglina nähes iga kord kuidas teine sureb.

Hinged, kes surid nagu pidid, saavad koju looja juurde ning hiljem uude inimesse.

Robin Markus Kalf

7.a klass

Mu süda nõuab, et kirjutaksin selle loo

Tädi Merike Kanadast käib regulaarselt Eestimaad külastamas umbes nii kord üle aasta. Ta on

minu vana-vanaonu, kes põgenes küüditamise eest kodumaalt, tütar. Merike räägib kena kanada

aktsendiga kaunist eesti keelt. Kasutades sõnu ja väljendeid, mida tänapäeval on unustusehõlma

vajunud. Tema kõnes pole ühtegi OK ega let`s go`d. Merike armastab eesti keelt. Kuigi ta T-d kõlavad

nagu siili turtsatused, koosneb tal sõnavara eranditult eestikeelsetest sõnadest.

Sellel ajal, kui Merikese isa Kanadasse elama asus, võttis ta kodu-Eestist kaasa armastuse

kodumaa vastu, töökad käed ja eesti keele. Väga hoolikalt pakkis ta kaasa usu Eesti vabakssaamisesse.

Kaugel maal ehitas vana-vanaonu Karl eesti kodu. Kasvatas üles kolm last.

Tädi Merike nimetab valgusfoori liiklustuledeks. Küsisin miks? Tema isa oli nii öelnud. Kuna

Eestis valgusfoori enne tema lahkumist polnud, tuli neid ju kuidagi eesti keeles nimetada. Traffic lights

ei sobinud mitte ja nii mõeldi välja liiklustuled. Tähtis oli emakeel! Vana-vanaonu Karl ei jõudnudki

tagasi kodumaale. Usus eesti keele suurusesse, räägivad tema Kanadas sündinud lapsed Merike,

Toomas ja Tarmo eesti keelt. Neil ei ole seal ju seda kaugel maal vaja! Merike viskab küll nalja, et meil

on oma salakeel, aga tegelikult räägivad tema silmad midagi muud, see on tema emakeel.

Ta isa tutvus Kanadas teiste pagulastega ja abiellus eesti neiu Helgaga. Usk vabadusse ei

lubanud nende peres eesti keelt jätta.


Tädi Merike käis eelmisel laulupeol koos Toronto segakooriga. Isegi kui ta poleks laulnud selles kooris,

oleks ikkagi peole tulnud.

Meie Audentese mudilaskoor pürgis ka laulma, kuid kahjuks me ei pääsenud. Seda kuuldes oli

tädi Merike kohutavalt kurb. Ta ütles, et kui võimalik, oleks nad oma „koha“ meile andnud. Tema teab,

kuidas eestlust hoida, sest isa ja ema õpetasid seda. „Lapseea emotsioone tahad sa ka täiskasvanuna

tunda. Ei tohi lapsi neist õigel ajal ilma jätta,“ rääkis ta. Tal oli siiralt kahju, et paljud lapsed laulupeole

esinema ei saanud. Merike teadis, mida rääkis. Mälusoppidest talletuvad pildikesed ei lase unustada,

mis tõeliselt tähtis. Lapsepõlve laulupeod Seedriorus, Toronto külje all, elavad temas siiani, kui midagi

müstilist, mis taasiseseisvumise järel teda Eestisse tulema meelitasid.

Öeldakse ikka, et mis silma all, seda ei näe. Vestlused tädi Merikesega on pannud mind tähele

panema paljugi. Kuidas tema, kes elab ingliskeelses keskkonnas, ei kasuta eesti keelt rääkides ühtegi

inglisekeelset väljendit. Ta saab küll aru, et Statoil peab olema välismaa nimega, sest see pole eesti

firma, aga näiteks Olerex on eesti firma. Miks selline nimi? Olen hakanud tähele panema, et tõesti

eestlaste kõnesse pudenenud inglisekeelsed väljendid on vallutamas meie ilusat emakeelt. Näiteks

raadiokanal Skypluss ja StarFM olid kokku pannud playlist`i, pärast dinnerit käisime Rockcafe`s jne.

Hea, et mul on selline tore sugulane Merike Aino Koger, kes on õpetanud mind emakeelt suure

austusega hoidma. Põhjusega olen ma eestlaseks sündinud.

Me peaks jagama, mitte share`ima

märkama, mitte like`ima

armastama, mitte love`ima

Ella Miina Koger

7.a klass

Märgitud töö

Maia-Liisa Veldi

7.a klass


Varahommikul metsas jalutades

Varahommikul metsa minnes tuiutasin janunevaid, helendavaid, helmendavaid piisku, mis

taandudes kihutasid metsistunult sambla poole.

Mil veetilgad jõudsid vilistades sambla poole, ärkas ja elavnes kange sammal peale

talveund. Ärgates lõõritas sammal plagistavaid ja siristavaid kuldnokki.

Edasi kõndides nägin pea kohal koonduvaid oksi. Nad mõjusid mulle nii hurmavalt, et ma

lausa tardusin nende sätendavatest, märgadest koortest.

Hommikuvihmast sätendavad põõsad kubisesid huikavatest ja väänlevatest lindudest.

Nina luristades ja tänitades noorte hiirtega, liikusin edasi.

Mu põsed õhetasid eilsest palavikust. Paaritudes sähvisid vanad hiired põõsas.

Läksin tagasi ja nägin puristavaid märke ja see oli viimane asi, mida metsast mäletan.

Oskar Irdoja, Kevin Suvi

8.a klass

KEVADE TOOJA

Kevade tooja tüdruk on

iga aasta kevadet toond.

Kuhu iganes ta astub

või mida ta ka ei katsuks,

sinna tekib uus algus.

Sujub mööda külma lund,

varbaga ta puutub muld’.

Järjekordse lillerea

jala järgi ritta seab.

Jalajälg lund sulatab,

rohtu kohe kasvatab.

Mullast välja pistab pea,

olend, kes on õrn ja hea.

Tüdruk ise ka kui lill,

nägu kaunis õis.

Kõnnib ringi sinises,

piht kui õlekõrs.

Kuid silmi ta veel küll ei ava,

selleks on vast liiga vara.

Seniks sulatab vaid lund,

ära viib ta talvist und.

Sulatab südamed ja toob sooja,

kes ta muud kui kevade looja!

Elise Maria Leik

8.b klass


Märk unenäos

Kas oled kunagi mõelnud, mis juhtuks, kui korraga jääd pimedaks. Aga mis siis, kui sa ei jäägi

pimedaks, vaid su nägemine antakse teisele? Kas võeti see jõuga või andsid sa selle ise enda teadmata?

On olnud olukordi, kus inimese nägemine kaob ajapikku ära ja ta ei saa midagi muud teha, kui

vaadata pealt, kuidas see hääbub. Kas kunagi tuleb see inimene ka selle peale, et tal püütakse

nägemine ära võtta. Kui ta on pimedaks jäänud, siis teravnevad ta teised meeled või äkki antakse talle

nägemise asemel teised võimed.

Olen vaadelnud ühte veidrat seisundit juba mõnda aega. Alguses arvavad patsiendid, et neil

pole midagi viga ja mõtlevad, et nende silmad petavad neid või ei pane isegi seda tähele enne, kui see

nende igapäevast elu hakkab häirima. Järgmisena, kui see on probleemiks muutunud, pöörduvad nad

arsti juurde ja küsivad sealt abi. Tavaliselt arst küsib, kas nende eluviis on kuidagi seotud sellega, et

nende silmanägemine on halvenenud. Ühelgi patsiendil ei tohiks nägemine halb olla, kui neil ei ole

mingeid traumasid olnud seoses silmadega ega ka mitte silmi kahjustavaid eluviise.

Olen uurinud kõikide patsientide eluseiku, kes minu vastuvõtule on tulnud, ja pea iga kümnes

inimene on rääkinud, kuidas ta on unes näinud hõljuvat märki. Ainus asi, mida mina märgist tean, on,

et see hõljub ja sellel pole kindlalt värvi. Märk särab pimestavalt, või vähemalt nii kirjeldavad seda mu

patsiendid. Seda ei saa vaadata kaua ja kui vaatad seda otse, siis on öeldud, et sind kutsutakse selle

juurde. Siiani on ainult üks isik rääkinud, et iga kord sätendab see märk unenäos järjest eredamalt.

Viimane kord, kui ta mind külastas, ütles ta rahulikult, et tema aeg on tulnud ja lahkus mulle sõna

lausumata minu kabinetist. Nüüd on möödunud üks kuu sellest, kui ta mind külastas. Võtsin ühendust

tema pereliikmega ja sain teada, et tema nägemine on paranenud ja tal ei ole minu juures vaja

enam käia. Tean, mis tegelikult juhtus.

Loe mu kirja tähelepanelikult, kallis lugeja – siin on minu järeldus. See, mis minu patsiendiga

juhtus, on juhtunud paljudega enne teda ja juhtub ka pärast mind ja sind. Märk valis ta välja, eemaldas

hinge tema kehast ja asendas selle koopiaga tema isiksusest. Miks ma seda tean – pärast seda vahetust

vaikib patsient täielikult märgist ja isegi ei mäleta, et ta oleks seda kunagi näinud. Need inimesed on

kaotanud oma emotsioonid.

Minu nägemine on hakanud halvenema ja mul on raskusi selle kirja kirjutamisega, aga ma tean,

et kui ma seda kirja ei pane, siis märk valib järjest rohkem inimesi välja. Alguses näed sa imelist märki

unenäo pildi paremal allnurgas, kus sa seda tähele ei pane, ja hiljem juba järjest pimestava sädelusena

keset enda vaatevälja. Ja nüüd, kui oled selle kirja läbi lugenud ja tead mõnda tuttavat inimest, kelle

silmanägemine on kummaliselt paranenud, hoia see saladus enda teada. Vastasel korral ootab sind

minu saatus – sädelev märk ilmutab end su unenäos.

TULEVIK

Anette Vilbas

8.b klass

Vanusegrupi 3. koht

Tunnen seda kella enda sees,

nagu tunnen merd, mis asetseb mu ees.

Kas olen valmis, et ületada too meri,

ilma et valamata jääks veri?

Või laseks üldse merel kuivada,

püüaks otsustavast sammust kõrvale hoiduda?

Jääks ootama kaldale oma saatust,

kuid seegi võib olla ohtlik - ettevaatust!

Pean tegema selle valiku,

mis oleks minu tulevik - olen ju haritud.

Ees saatus oleks mulle mõistatus -

kas vesine silm või õnnehõisatus?

Karolin Linamäe

9.a klass


Raamatumood

Kas kirjutan luuletust?

Ei tea.

Aga jutuks seda ka ei pea.

Vabavärsiline äkki?

Lõunaks sõin lepasuitsuvorsti.

(Õpetaja ei lubanud originaalne olla.)

Kirjutasin kirjandit.

Nüüd kirjutan seda siin.

Tegelikult trükin,

digiajastus.

Tean, et kui avan raamatu,

ja esimese lehe loen,

siis hakkan seda raamatut

ma tõesti lugema.

Aga kui seda esmast

liigutust ei tee,

siis võin kuude kaupa

teha muud kui see.

Ja nii ma kannan

nagu murekoormat

raamatut kui püha kaasas

ja loodan, et siis ükskord

lõpuks ennast üles annan.

Vanasti ju ainult loetigi.

Mu ema lapsepõlv sellest koosneski!

Siis miks minul see ei õnnestu?

Kuid tollal polnud arvutit, polnud telekat,

ja kõik vaid raamatuid said ahmida.

Tänapäeva maailm nii suur ja lai

Kuidas saaksingi ainult lugeda vaid,

kui ühelt poolt action silma paistab

ja teisalt muusika mu kõrvu paitab?

Ei laima neid, ei suru maha,

ma samamoodi naudin.

Tunnen mõnu, kindlalt jagan,

juba kui narkodiiler veidi.

Kes siin süüdi on?

Sina või mina või telefon või arvuti?

Kõik koos, üksteisega kõrvuti.

Janet Murumets

9.a klass

Aga mitte ühiskond, mitte meie,

meie kõik ja mitte keegi.

Miks aga otsida neid süüdlasi?

Mis on selles siis nii valesti?

See kõik aga oli juba enne meid

ja seisab kindlalt ka pärast.

Pole see mingi uus leid,

et ikka uuest asjast teeme kära.

Ikka: „Päh, päh, arvutid!

Päh, päh, elekter!”

Lähme äkki kiviaega tagasi,

sealt edasi kõik ju omadega pees?

Aga modernne arvuti,

see ise pole paha -

saab arvutada ja targutada

ja kõike muudki teha,

ainult inimene jääb maha.

Ja internet on tore koht –

see kõige suurem sõber,

kõige suurem oht.

Kuid ka selle „kurjuse” taga

peitub kõigest inimesest naga.

Ei ole asi ei meis, ei neis,

vaid kõigest inimloomuses.

Kõik plaanid õelad, ahned, kurjad

tulevad ainult inimeste enda turjalt.

Ei usu mina, et raamatud

ja miski veelgi vanem

võiks kaduda nii saamatult,

et jälgegi ei jää maha.

Pole kadumise kartust,

kuni häid lugejaid jätkub,

needsamad e-raamatud ju ka

mõeldud lugemist just soodustama.

Pole halba ilma heata.

Pole õiget ilma veata.

Lõppude lõpuks ka halb ja hea

on vaid kõigest täheread.


Pulmadeks saab terveks!

Ma ei hakka siin palju keerutama ja lähen kohe asja juurde. Nimelt on mul südamelt vaja ära

rääkida üks lugu. See lugu ei räägi minust ega minu tuttavatest ja ma pole üldsegi kindel, kas see

kunagi juhtunud on. Kindel on aga see, et jutt vajab rääkimist. Lausa purskab välja, nii mis jube. Ja

siin ta siis on.

Elas kord seitsme maa ja mere taga… oot, nii ei lähe. Kauges urkas pesitses üks jõhker… jah,

okei, seekord tegin nalja.

Elas kord siin täitsa lähedal üks inimene. Tollal oli ta siiski veel laps, aga oma toimetused olid

tal ikkagi. Ja kui kedagi huvitab, mis soost see väike inimlaps siis oli, võin öelda nii palju, et loo

seisukohast sellel tähtsust pole. Laske aga fantaasial lennata. Ja nime saab ka ehk pärastpoole teada.

Või siis mitte. Peale selle, et see põnn oma asju tegi, mängis või kisaski, kui tuju oli, peaks mainima

ühe ülitähtsa detaili. Juba väiksena oli tal diagnoositud üks raske haigus. No ikka selline, mis terve elu

muret teeb ja vaevab, aga vaat maha sured ikka alles täitsa lõpus. Alguses oli vanematele see väga

hirmutav. Ja eks ta on praegugi, kui selle peale mõtlema hakata. Aga võti selliste asjade juures ongi

see, et mõtelda ei tohi, vaid peab lihtsalt oma eluga edasi minema. Ja siis nad läksidki oma eluga edasi,

mis sest, et lapse keha oli otsustanud mingil heal põhjusel iseenda vastu hakata.

Oluliseks muutus aga üks päev, kui laps oli lasteaias. Päike paistis juba puude vahelt ja kell oli

nii palju, et enamik lapsi oli juba koju läinud. Peale meie peategelase oli lasteaias veel 5 jõnglast ja paar

kasvatajat. Ega see päev muidu nii eriline olekski olnud, kui laps ei oleks otsustanud just siis

tõukerattaga sõitmist harjutada. Alguses sõitis päris kenasti, isegi midagi kiiruse moodi sai sisse, kuid

siis jäi ette üks suuremat sorti kivi ja ratta tõukamine muutus kukkumiseks. Tegelikult ei olnud need

vigastused nüüd eluohtlikud, kuid kisa (milles meie tegelane, võiks öelda, oli isegi lasteaia parim)

vallandus, justkui oleks maja põlenud.

Ei jäänud siis nendel kasvatajatel seal teha muud, kui karjuv laps ära tohterdada. Mida nad ka

tegid ja täiesti veatult, peaks mainima. Ainuke viga või siis jällegi täppilask oli see, kui üks neist oma

meistritöö lõpetuseks ja lapsele lohutuseks ütles: „Pole hullu, pulmadeks saab terveks!” Eks mõtlete ise

kah, et väike kõnekäänd siin ju miskit halba ei tee, aga eksimine on siinkohal teil ränk. See pisi-pisikene

kõnekäänd sai kohe lapse kinnisideeks. Ta pea kohal võis näha lausa tulukest süttimas. Vaat niivõrd

hea plaani oli ta välja mõelnud. Nii paganama hea, et nüüd ei saanud teda enam keegi peatada. Ta oli

lõpuks leidnud viisi, kuidas oma haigusest lahti saada, ja selleks pidi ta vaid pulma minema!

Esimesena sai tema grandioossest plaanist teada isa, kes oli oma võsukesele lõpuks lasteaeda

järele tulnud. Ta rääkis kõik oma plaani üksikasjad ära, alates sellest, mida ta pruutpaarile sooviks, kuni

selleni, mis ta selga paneks. Isa kuulas rahulikult, omaette muiates, lapse ära ja mainis siis lõpuks, et

nüüd kohe on üks pulm tulekul. See informatsioon ajas lapse nii õhinasse, et ta päris veel terve õhtu

selle kohta.

Kuna vahepealne osa ei oma loo seisukohast mitte mingisugust tähtsust, siis tõttame mõned

nädalad, mis olid täis õhinat pulma üle, ettepoole. Oli jõudnud kätte see tähtis päev. Muidugi oli see

väga oluline päev tolle pruutpaari jaoks, aga mul on tunne, et palju rohkem närvis ja elevil ja rõõmus

ja kurb oli just meie pisikene kangelane. Kui laps koos perekonnaga mõisa, kus pulm toimus, kohale

jõudis, ei olnud pisikesel aega isegi end külalisteraamatusse kirja panna. Nii vist tehakse pulmades?

Ma muidugi ise ei ole üheski käinud. Igatahes tõttas ta ummisjalu kohe istet võtma.

Kuna tean pulmakorraldusest minimaalselt, siis jätan selle osa ettekujutamise igaühe enda

teha. Mina võin aga rääkida meie tegelase tunnetest selle aja jooksul. Esimesed 15 minutit olid väga

kindlalt eufoorilised. Kõik see ilu ja õnn, mida oli terves hoones tunda, ja kui lisada see, et haigus pidi

ju tänu pulmadele kaduma, polnud vist õnnelikumat inimest terves riigis sel hetkel. Pärast seda esimest

15 minutit hakkas laps tasapisi rahunema. Nüüd oli kätte jõudnud uudishimu aeg: nii palju erinevaid

inimesi ja oi kui huvitavad aknad siin mõisas on. Aga ka uudishimu kaob mingil hetkel, siis kui

ümberringi kõik on vaadatud ja kõikide inimeste ninakarvad kokku loetud. Tavaliselt asendub see siis

igavuse või mõne muu sarnase emotsiooniga ja meie tegelasel oli kätte jõudnud pettumus. Suur ja kole


pettumus. Õnneks oldi selleks ajaks juba söögilauda liigutud ja märkamatult oli eelroast ja praest

saanud juba magustoit. Aga ega hea kook suuda sügavat pettumust täielikult täita. Kuigi see natuke

aitab. Laps igatahes oli aga nii tugevalt pettunud, et ei oleks aidanud siin ka jõulude varajane tulek.

Tema pettumuses ei olnud muidugi süüdi see vägev pulm, sest isegi kui ma isiklikult seal ei käinud,

pidanud sealne dekoratsioonide värvivalik lausa silmipaitav olema. Muidugi oli pettumuses süüdi see

vana ja vastik lasteaiakasvataja, kes oli nii õndsalt ju lubanud, et „pulmadeks saab terveks”, aga tema

istub naiivselt ikka oma haiguse otsas. Kuigi laps veel tollal ei tundnud ühtegi vandesõna peale „pepu“,

oleks ta veidi sõnatargemana ka voorimehele silmad ette teinud. Vaat niivõrd kibestunuks muutus ta

veel enne päeva lõppu.

Kuna vanemad ei olnud ka lollid, otsustasid nad perega koju tagasi sõita. Mindi isegi poest läbi

ja osteti nii jäätist kui kommi, aga ka see ei mõjutanud sihikindlat koolieelikut. Kindlasti oleks tal sellest

kangekaelsest iseloomuomadusest millalgi hiljem palju abi olnud, aga praegu oli see ainult kahjuks.

Kogu tujutsemine lõppes alles kahe päeva pärast, kui laps jalutas sihikindlalt elutuppa ja teatas

võidurõõmsalt: „Mina otsustasin, et ei taha mitte kunagi abielluda!”

Tundub kentsakas? No mulle ka, aga vaat nii ta just otsustaski ja kui vaba maa

kodanikud peame me tema otsuseid austama. Eks ka tema vanemad võtsid seda sellise spontaanse

otsusena ja olid üpriski üllatunud, kui ta teismeeas ikka sama juttu rääkis. Kuna muidu oli noorukiga

kõik korras, välja arvata ta haigus, siis uskusid nad, et nii mõnedki noored mõtlevad nii, ega pööranud

sellele tähelepanu. Ei saa neid ka süüdistada, sest see on tihti tõsi, kui arvestada fakti, et umbes pooled

abielud lõpevad lahutusega. See on aga juba jutt teiseks korraks.

Igatahes hakkas meie pisikene peategelane, kellest oli vahepeal kasvanud vägagi arvestatav

noor isik, lähenema täiskasvanueale. Kui mõtlete siin, et vahest polnud ta siis kunagi ka suhtes olnud,

siis see, et ei taheta abielluda, ei takista üldsegi mitte suhteid. Paljud inimesed on väga õnnelikud ka

ilma oma kooselu registreerimata. Teiste jaoks võib see aga väga tähtis olla. Ja aastate jooksul oli ka

meie tegelasel nii mõnigi silmarõõm olnud, aga mitte kedagi sellist, kes oleks isegi abiellumise

kaalumist väärt. Muidu oli aga ta igati tubli ja tuleviku osas muresid oli tal vähe.

Tugeva põntsu pani tema suhtumisele see, kui veel kuldses nooruses üks tema väga headest

sõpradest otsustas siiski korraldada pulmad. Meie kangelane, kuigi veidi solvunud, otsustas, et sõbra

heaolu on ikkagi tähtsam, ja lubas, et ilmub kohale. Kõik ei olekski nii halvasti olnud, kui miskipärast

poleks see vana haigus end jälle näole otsustanud anda. Kuna kõik oli läinud sujuvalt ülesmäge, tuli see

kui äkiline löök kõhtu. Ja kuna haigushoog osutus nii tugevaks, ei saanudki ta, kui oma keha vangis,

head sõpra toetama minna. Ei aidanud see, et sõber sellest ei hoolinud, ega ka see, et ta lähedased

teda lohutasid. Kõik vanad haavad olid lahti kistud ja nende lappimiseks oli vaja jälle aega. Ühel õhtul

oma diivanil lamades meenutas ta, kuidas oli oma elu esimeses ja viimases pulmas käinud, ja naeris,

sest tegelikult näitas see, et ta pärast nii kommi kui ka jäätist sai, et vanematel pidi viimane

hädaolukord olema. Aga ka see naer oli täis eneseirooniat.

Ei olnud aga seegi maailma lõpp ja meie sihikindel sõber tõusis jälle jalgadele ning hakkas

vähehaaval edasi sammuma. Ikka parem-vasak, parem-vasak. Olles lõpuks tagasi saanud käimisrütmi,

hakkas tagasi tulema ka kõik muu ja elu läks aina edasi. Ta tõusis oma valitud valdkonnas tuntud

nimede sekka, tehes oma tööd armastuse ja kirega. Alati kui meenutati talle tema haigust, võttis ta

selle ja sai veelgi tugevamaks. Muidugi oli ka halvemaid päevi ja nädalaid, aga tunneli lõpust ei

kadunud valgus kunagi.

Tuntud nii oma kire kui ka haiguse poolest, kutsuti teda ükskord osalema uuringus, mis aitaks

leida ravi just tema haigusele. Kuna kaotada polnud tal enam midagi, siis oli ta otsekohe selleks valmis.

Uuring ise oli pealtnäha lihtne, kuid hädavajalik. Nimelt olid oma ala spetsialistid kogunenud, et leida

ravim ühe väikese tüdruku aitamiseks. Kui meie tegelane sellest kuulis, tekkis tal tahtmine toda

tüdrukut aidata. Ta tahtis talle öelda, et ta teab, mida tütarlaps tunneb ja kuidas ei ole tähtsust, millised

omadused sulle on kaasa antud, vaid tähtis on see, mida sa nendega peale hakkad. Ta oleks kõik oma

õpetussõnad sellele pisikesele ilmalapsele andnud, oleks see vaid tema kätes olnud. Selle asemel aga

andis ta kliinikule, kes uuringut korraldas, oma kontaktandmed, et talle teatataks, kui on mingeid

edusamme.


Ei oska öelda, kas tema andmed kaotati lihtsalt ära või ei olnudki vahepeal midagi toimunud,

aga meie tegelane ei kuulnud kippu ega kõppu nii umbes järgmise 20 aasta jooksul. Kui mõtlete, et

meie pisikesest lapsest on juba sirgunud keskeas inimene, siis on teil õigus, sest aega oli vahepeal

tõepoolest mööda läinud. Ka keskealised inimesed on väga toredad ja vanus on siiski ainult number.

Kuid tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kui ühel päeva potsatas postkasti imelik kiri, milles

kutsuti pulma. Meie keskealine sõber oli nüüdseks juba ka paaril matusel käinud, kuid pulmadest oli ta

siiski suutnud hoiduda. Kuna nüüd oli tal rutakust vähem ja see pulm teda millegipärast hirmupööra

kutsus, pidi ta veidi raske südamega vastama kutsele, et on tulemas.

Kuna seekord ei olnud ei tervist ega midagi muud teda alt vedamas, siis tõepoolest jõudiski ta

pulmapäeval kohal. Ei saanud ta tükk aega aru, miks nii väga oli siia pidanud tulema, kuid õnneks oli

pulm täitsa õiget sorti ja selle üle viriseda ei saanud. Vastuse oma küsimusele sai meie tegelane aga

siis, kui tema juurde kõndis valges kleidis preili. Ilmselgelt oli see pruut, kuid palju huvitavam oli, mida

ta lausus: „Te jõudsitegi! Mina olen Sara, tänase päeva pruut ja see tüdruk, kelle elu te päästsite. Selle

uuringu käigus, kus te osalesite ja kust ma ka teie kontaktandmed sain, suudeti leida ravim, mis raviks

nii minu kui teie haigust. See oli küll muidugi väga pikk protsess, millele kulus palju minu lapsepõlvest,

aga tahtsin teid tänada, sest teie olite üks neist, tänu kellele sain eile oma regulaarsest kontrollist tulla

teadmisega, et olen lõpuks terve! Ma muide tegelikult ei teadnud, kas te üldse oleks tahtnud tulla, aga

kui sain teada, et teil olevat olnud halvad mälestused pulmadega, siis mõtlesin, et äkki saan seda siis

veidi parandada. Ah, issand, ma pean nüüd minema. Head aega! Ja tänan teid veel kord!”

Tütarlaps eemaldus kleidi lehvides, jättes maha täiesti kohkunud ilmega täiskasvanu.

Täiskasvanu, kes ei olnud enam kindel, kas ta on ikka täiskasvanu. Ta tundis end jälle kui see pisike

karjuv põnn keset lasteaiahoovi, pisarad voolamas ja käed-jalad valutamas. Ta nägi oma vaimusilmas

sedasama saatuslikku lasteaiakasvatajat, kes oli toonud toast esmaabikarbi ja neid mõlemaid istuma

talutanud. Ta tundis neid pehmeid käsi, mis ta kõik katkised kohad kinni olid sidunud, ja seda pehmet

tuult, mis oli tekkinud sellest, et kasvataja haavadele peale oli puhunud. Ta mäletab isegi seda, kuidas

männid tollal olid lõhnanud ja kui soe ilm väljas oli olnud. Ja kõige eredamini meenutas ta seda lauset:

„Pulmadeks saab terveks!” Ta sulges aeglaselt oma silmad ja laskis pisaral kukkuda, sest see toimis,

see ometi toimis!

Janet Murumets

9.a klass

Vanusegrupi 2. koht


fake deep

ma pole ilus

pole eales olnud

liiga veider

teiste jaoks

vaid tüütu olevus

ruumi kulutamas

nagu porikärbes klassi akna peal

ma pole lahe

ja see on kõik

mida nad näevad

vaene tüdruk

kes üritab erineda

kuid asjatult

ainult kõikide naljade lööklause

ma pole kena

ei seest ega väljast

kuid seest nad mind ei näe

nad ei näe

mu unetuid öid

mu muremõtteid öösel kell kolm

mu hirmu kõige ees

mu isiklikku musta pilve

mis on iga päev mu ümber

nad ei näe

mu vajadust igaveseks lahkuda

kõik mida nad näevad

on sõpradeta tüdruk

inimestelt suitsu palumas

end hommikul täis joomas

et muljet avaldada

et juttu alustada

ma olen suitsupakk

pelgulinnas kioskimüüjalt

teismelise kätte reisimas

et ära põleda

nagu põles ära lapsepõlv

ma olen tühi viinapudel

halvasti peidetud

sest paranoia

on alati sul turjal

nagu seljakott

ma olen hilisõhtune sõnum

kindlaks tegemas

et sa ikka veel mind soovid

et ma pole tõesti nii üksildane

nagu mu seljataga öeldakse

ma olen sosin

sinu selja taga

kuna su elu on sama suur vale

kui su kaunis naeratus

kui su päevitus

ja poisssõber su taustapildil

ma olen pimedus

mis mind öösel endasse matab

sest see on ainus aeg

millal tunnen, et mu soontes voolab veri

mu südamel on rütm

et mu elul on mõte

ma olen kõik

ma olen eimiski

ma ei tea kes ma olen

ma ei tea kelleks saan

ainus asi mida ma tean on see

et ma ei kuulu

et ma pole tahetud

et ma ei ole keegi

kõik see on teiste nimel

sest mind ju enam pole

on ainult kest

järjekordne kummitus

järjekordne hukkunud noor

järjekordne elu teiste pärast kaotatud

Melany Orle

9.a klass

Vanusegrupi 1. koht


Tänu!

Olen 9. klassi õpilane, kahjuks õpin Audentese Erakoolis veel viimast aastat. Need üheksa siin veedetud

aastat on olnud lihtsalt imelised. Seoses põhikooli lõpetamisega mõtlesin teha meeldejäävamatest

õpetajatest midagi sellist, mis jääks neid lemmikõpetajaid alati meenutama. Niisiis tuli idee teha

luuletusi parimatest õpetajate omadustest, naljadest ning nende ütlustest, sest minu meelest on

nendele üheksale aastale lisanud vürtsi / särtsu juurde just suurepärased õpetajad – igaüks natuke

omamoodi.

Mõni õpetaja on küll tagasihoidlikum, aga kui jutu peale saad, siis võid kuulda väga õpetlikke lugusid.

Teine aga jälle räägib pooled tunnid oma seiklustest. Eriti toredad on õpetajad, kes vahepeal lasevad

ennast natuke rohkem lõdvaks ning teevad nalja koos õpilastega (nimesid nimetamata – üks selline õpetaja

on kindlasti Toomas Uuskam). Alltoodud paar luuletust on alles üks väike osa 9. klassi lemmikõpetajatest

– võib öelda, et see on nagu memuaaride kogumik. Võimalusel koostame klassiga veel selliseid

luuleridu ning lisame ka lennuraamatusse. Kuigi avalikult õpetajate ees me üldiselt neid ei kiida, siis

omavahel tuleb tihti teemaks see, millised superõpetajad meil tegelikult on.

Need luuletused peaksidki just kajastama / edasi andma seda meeleolu, mis nende õpetajate klassis

toimub ja kuidas me õpetajatega läbi saame. Niisiis on need luuleread üpriski lõbusad, lihtsad lugeda

ning väga meeleolukad. Ma olen kindel, et me kõik jääme Audentese õpetajaid järgmisel aastal väga

igatsema!

Toomas Uuskam

Toomas Uuskam kiuslik mees,

kõike teab, mis ise teeb.

Huumor käib tal üle pea,

kuid kirjandist leiab ikka vea.

Vaikuses talle olla ei meeldi,

niisiis aevastab ja nöögib.

Kui juhtub nii, et otsas kohv,

tuleb teha kiire Selveri-ots.

Täiendada ta kohvivaru,

muidu järgneb jube maru.

Uuskam pole vaid esta õps,

kes hindab nii et „kaks” ja klõps.

Raske leida kedagi,

kes ei teaks Toomasest midagi.

Uuskam Aude humoorikaim sell,

kui võiks, teeks mälumängu iga kell!

Sirje Raud

Sirtsu super usin keka õps,

toredam kui enda sõps.

Teretad ja viskad patsu,

kukerpallitada katsud.

Kui ei tule välja kohe,

appi tõttab Sirtsu lahe.

Sirjel ikka peas ilusad lokid

ja jalas värvilised sokid.

Tuled tundi, meel on kurb,

ilm on kole, suusatund.

Aga mis veel puudu on,

et ära jätta keka tund?

Puudu kõigest pussnoad,

nagu meie sõiduload.

Naeratus on Sirjel suul,

mis siis, et õues tugev tuul.

Suusad jalga, metsa kohe,

Sirjel suur on suusatahe.

Sirtsu kõige kallim meile,

õps ta olla võiks ka teile!

Meelis Muuga

Meelis Muuga mõistlik, muhe mees,

on mehest kordades mehisem veel.

Tihtipeale uurib-puurib:

„Mis uudist juudi pruudist?"

Vastus aga üks ja sama,

sest et kõigil täitsa kama.

Geograafia klassis kohata võib vaid

kodanikke-emandaid.

Debiilmonofon heaga pane ära,

kui ei taha kuulda Muuga kära.

Muidu interneedus kohe lahti,

märkus ongi sees karmauhti.

Üks tsitaat on Meelisel veel hää:

„Näeme, kui pimedaks ei jää!"

Merilin Priilinn-Türk

9.a klass


9.c klassi haikud

Päikseline päev.

Külm tuul puhub vaiksemalt,

kõrvust mööda.

Romet Käämer

Emakeel kaunis

minu armas eesti keel

kullakarva see.

Janne Pulk

See keel nii ilus

heliseb meie suus kui

kaunis mäekristall.

***

Mis lõhnab nii hästi

ja silmailu pakub,

see vist kevad on.

***

Mu meel nii helge

ning samm kergem veel sellest,

käes ärkamisaeg.

***

Mu samm nii kerge

ning meel kergem veel sellest,

vabanemine.

Anett Pärismaa

Vanusegrupi 3. koht

Kevadine ilm!

Lillede õitsemisaeg

ilusal päeval.

Kevin Sakson

Päikese sära

vihmapilvede taga

on väga ilus.

***

Lumehunnikust

mudahunniku sisse

uutes tossudes.

Kaisa Siimann

Märgitud töö


MURETU VANAHÄRRA

On rahulik hommikupoolik vaikses Eesti linnakeses Elvas. Selveri kõrval asuva pangahoone ees

seisab väsinud ilmega kirsipunane Volkswagen Golf, milles istub kaks kolmekümnendates eluaastates

meest, kes omavahel vaidlevad. Vello, tugevama kehaehitusega mees, ütleb kõrvalistujale: „Riks, kuule,

mis ajast sa selline memmekas oled, ah? Kui on vaja, siis laseme nad kõik seal maha.“ Riks vaidleb vastu:

„Ei-ei-ei, meil oli kokkulepe, et keegi ei saa viga. Kui sa kokkuleppest kinni ei pea, siis mina olen diilist

väljas.“ Vello üritab sõpra maha rahustada ja patsutab teda sõbralikult õlale: „Okei, rahu, lähme teeme

selle siis kenasti puhtalt ära ja keegi ei saa viga.“ Riks vaatab korraks mureliku ilmega oma vanaisa

kingitud käekella ja lausub: „Okei, lähme.“ Mehed tõmbavad maskid ette, väljuvad autost ja seavad

sammud kiirelt panga poole. Vello lööb jalaga ukse lahti ja mehed sisenevad relvaga vehkides panka.

Avaras ruumis on kaks tellerit ja vanem härrasmees, kes istub muretult pingil ja loeb ajalehte,

kaabu silmini tõmmatud. Tellerid hakkavad karjuma ja haaravad kohe telefonide järele, et abi kutsuda.

Vello lööb ühele tellerile relvaga pähe ja suunab selle seejärel teise telleri poole, kes tõstab värisedes

käed üles. Riks sihib relvaga pingil istuvat vanahärrat, kes istub muretu näoga, justkui midagi poleks

juhtunud. Kuna Riksi jaoks on see pangarööv esimene, hakkab ta hüsteeritsema ja karjub Vellole: „Velg,

kuule, läheme siit palun ära! Ma ei tea... See tundub vale ja ma ei suuda rohkem. Lähme siit

minema!“ „Ole vait, kuradi tropp!“ käratab Vello Riksile ja vibutab telleri näo ees relvaga panga

tagaruumi suunas.

Naisterahvas tõuseb püsti ja hakkab koos Velloga taharuumi jalutama. Seal on hoiukastid, kus

hoitakse klientide väärisesemeid. Jõudnud pärale, jäävad Vello ja teller hoiukastide ees seisma ja tekib

hetkeline vaikus. Mees vaatab imestunud pilgul tellerile otsa ja lausub: „Noh, mis sa passid nüüd, tee

kastid lahti!“ Teller hakkab seepeale hirmust värisema ja kokutama: „Mmm... ma-ma-ma.“ „Mida, sa

raibe, kokutad? Tee kastid lahti!“ käratab Vello naisele. Teller võtab end kokku ja sõnab: „Ma ei saa

neid avada, ainult juhatajal on võti, kuid too on puhkusel.“ Vello hingab sügavalt sisse, et end maha

rahustada, ja ütleb tellerile: „Mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse“ ja hakkab tellerit läbi otsima.

Võtme telleri taskust leidnud, lausub Vello irvitades tellerile: „Ja valetasidki, raisk!“ ja laseb tellerile

kuuli pähe.

Hoiukastid kaasavõetud spordikotti tühjendanud, läheb Vello tagasi avarasse saali. Riks on

täiesti endast väljas ja nutma puhkemise äärel: „Velg, meil oli ju kokkulepe, et keegi ei saa viga... ma

tõesti ei suuda seda teha... ma lähen annan meid ise üles...“ Vello suunab relva Riksi suunas ja ütleb:

„Mida sa ütlesid? Kas sa oled täiesti segi? Võta kott ja lähme siit minema.“ Riks ei pane seda tähelegi

ja hakkab taskust telefoni järgi kobama. Telefon leitud, hakkab ta värisedes numbreid toksima. Vello

kaotab enesekontrolli ja laseb Riksi maha.

Segast olukorda kasutab ära siiani muretult pingil istuv vanahärra, kes haarab põuetaskust

revolvri ja kihutab neli kuuli Vello keresse. Vanake tõuseb seejärel püsti, kohendab peas kaabut ja

näitab löögist toibunud tellerile oma ametimärki ning sõnab: „Siseluure,“ ja lahkub hoonest muretul

ilmel.

Randel Uibo

10.d klass


JA VERI TARDUS SÜDAMES

Üle saja aasta tagasi elas üks poiss nimega Jual, ta elas maal koos oma ema ja kahe õega. Oma

nime oli ta saanud vanaisa järgi, keda ta ise ei tundnud, viimane oli surnud ammu enne poisi sündi. Isa

oli neil sõjas Mäe vastu surma saanud. Seal kus nad elasid, olid kõik päevad väga sünged ja vihmased.

Nad elasid suure mäe all. Mägi valitses kogu nende elu ja valvas neid oma kurjakuulutavas olekus.

Naabreid oli vähe, enamik majadest olid tühjad, elanike poolt maha jäetud. Viimane, kus veel keegi

elas, põles maha suure Mäe tormi ajal ja terve perekond suri.

Jual elas praktiliselt üksi ja oli väga endassetõmbunud. Ka kool asus kaugel ja sinna minemine

oli raske, läbi soo ja paksu metsa, teekonnal saatmaks vaid Mägi. Mõlemad õed oli temast vanemad ja

jõlkusid pidevalt külapoistega ringi, kes tihti kiusasid või mõnitasid Juali, sest too oli nii vaikne ja kuidagi

imelik. Emast ei olnud ka palju abi, tal oli alati palju tööd ja ta oli alatasa väsinud ning oma koorma

vähendamiseks jõi ning suitsetas palju. Ei möödunud ühtegi päeva, ilma et ema poleks joonud, ta ei

olnud oma mehe surmast üle saanud. Mõnes mõttes võis temast isegi aru saada, sest tõesti, ta oli oma

mehe surmas liiga kinni. Maja oli olnud ju isa oma. Ta oli seal lapsest saati elanud. Kõik meenutas selles

majas talle oma meest.

Juali ainuke sõber oli koer, kes tuli ei tea kust, alguses käis ta kogu aeg nende maja juures, kuni

lõpuks jäigi siia. Rohkem elavaid hingi Juali elus ei olnud. Jual ei käinud regulaarselt koolis, sest sinna

minek oli liiga vaevaline ja vahel ei olnud õpetajaidki. Klass oli väike, sest ka teistel oli sinna raske tulla.

Kuid siiski tõi talle tröösti üks tüdruk, kes oli tema unistustes ja kelle nimi oli Elisa, aga ta oli rikkamast

perekonnast ja Jual ei uskunud kunagi, et tüdruk tahaks sellist koledaid riideid kandvat ja

endassetõmbunud, vaikset õppimisele pühendunud poissi.

Oma vaba aja veetis Jual metsas, vahel oli juba päris pime, kui ta ikka veel metsaga kõneles.

Tal olid seal selged kõik rajad ja teed. Ükskord jäi ta ööseks metsa, kuna ei osanud või ei tahtnud

tagasiteed leida. Kuigi ta arvas, et tunneb metsa hästi, tundis Jual siiski piisavalt kartust, sest Mäe sünge

vari kummitas teda läbi puude. Oli sügis, puud kraaksusid, kusagil kaugel ulgusid hundid. Kuid üks asi

jäi teda alati, palju aastaid hiljemgi veel kummitama - see oli mingi eriskummaline hääl, mis tuli kusagilt

kaugelt. Ja see hääl oleks talle nagu sosistanud: „Ma tulen tagasi.“ Juali veri tardus soontes iga kord,

kui ta selle peale mõtles, ja see lause või õigemini see hääl jäi teda painama veel kauaks. Ta püüdis veel

palju aastaid hiljem seda kummaliselt lummavat ja samas nii õudset häält uuesti elustada, seda

kuulata, kuid ta ei kuulnud seda enam.

Kümme aastat hiljem

Jual jõudis tagasi sõjaväest (õigemini lennuväest), kus ta oli teeninud viis aastat ja temast oli

vaatamata tagasihoidlikule ja eraklikule loomule saanud väljapaistev piloot. Jõudes tagasi koju, polnud

seal enam kedagi, kõik oli tühi ja Jualil hakkas äkki kummaliselt kõhe. Tal ei olnud vahepealsel ajal olnud

oma perega mingit kontakti, aga ta lootis sisimas, et leiab oma perekonna kodust. Liikudes ümber

maja, märkas Jual aia taga kellegi hauda ja seal peal oma ema nime. Samas oli Jual ehk ka midagi sisimas

aimanud, kuid alles nüüd, kolm aastat hiljem suutis ta aimdused kokku viia. Seega teadmine, et ema

oli surnud ja et õdedest ei teadnud ta samuti midagi, ei kurvastanudki teda väga. Äkki meenusid talle

enne sõjaväkke minekut ema öeldud sõnad, et too ei taha teda enam kunagi näha, et temast on olnud

ainult vaeva. Jual mõtles, et tegelikult ei olnud emastki kunagi abi olnud, pigem meenusid sõim ja riid.

Kuid Juali kummitas ikkagi küsimus, kus õed on. Nemad ei olnud ka vahepeal endast elumärki andnud.

Ju olid suures linnas prostituudiks hakanud, mõtles Jual. Äkki meenusid Jualile needsamad sõnad, mida

ta oli siin metsas kümme aastat tagasi kuulnud. Need sõnad ei andnud talle ikka veel rahu. Oli see

kurjus või rõõm või oli see hoopis tol ööl ainult Juali fantaasia - kes seda enam täpselt teadis. Ja iga

kord kui ta vaatas aknast välja, paistis Mäe sünge vari teda justkui jälgivat.

Jual mõtles, et jääb siia kodumajja paariks päevaks ja vaatab, mis siin muutunud on. Ilm oli

nagu tavaliselt sünge ja vihmane, nagu siinkandis oli alati olnud. Öö oli pikk, väljas tugev tuul.

Hommikul Juali ärgates oli taevas ikka veel pilvine ja kurjakuulutav. Vähemalt oli Jualil söök kaasa

võetud. Lõuna paiku mõtles ta, et läheb teeb ühe jalutuskäigu ümbruskonnas ja vaatab, kas on midagi


ka muutunud või ehk näeb kedagi tuttavat ja saab küsida, mis kõigiga juhtunud on. Kas tõesti oli Mägi

kõik endale võtnud? Järsku kuulis Jual kraaksumist, mis tuli Mäe poolt. Mäe tipus oli juba lumi, kuid

ühtäkki silmas ta, et keegi liikus seal üleval. Kas tõesti vaimud? Kes nii kõrgel üldse liigub? See tundus

inimese moodi, kuid kadus kiirelt Mäe taha. Kes see küll oli?

Jual hakkas oma vanale koolile aina lähemale jõudma ning lootis, et näeb seal mõnd inimest,

kuna kodu juures oli kõik tühi ja just inimtühjus ajas talle hirmu naha vahele ning tema üle laskus nagu

kummaline vaikus. Kuid ei, kool oli üksik ja maha jäetud, seinad varisenud, puit kõik mädanenud. Ainult

kooli nimetahvel seisis veel ilusasti: „Oru kool“. Äkki hakkasid talle meenuma pildid minevikust,

nendes oli tüdruk Elisa, kes oli Jualile kunagi meeldinud. See tundus nüüd nii ammu olevat, aga tunded

tegid tema meele natuke rõõmsamaks. Talle meenus, et Elisa käis koolis alati teist teed pidi, tema kodu

jäi Mäe taha, kuhu keegi ei julgenud minna. Jual oli seal ainult üks kord salaja käinud, kui ta hiilis Elisale

järele ja nii sai ta teada, kus too elab. Ta mäletas selgelt suurt maja, kus olid veel hobused. See oli ka

viimane kord, kui ta Elisat nägi, sest juba paari nädala pärast oli teada, et nende pere kolis sealt ära.

„Kuhu?“ kummitas Juali ikka veel. Taas üks pere, kes salapäraselt haihtus…

Samas meenus Jualile, et need sõnad, mida ta aastaid tagasi metsas kuulis, olid kõlanud just

sel ööl, kui Elisa ära kolis. Äkki see polnudki tema fantaasia, vaid see võiski olla Elisa, kes ütles, et ta

tuleb tagasi? Jualil hakkas kuidagi imelik tunne, justkui oleks kohe midagi juhtumas.

Kogu tee koju mõtles ta, mida edasi teha. Kas minna küla peale ja küsida inimestelt, kas nad

teavad tüdrukust midagi? Ta otsustas, et peab minema tagasi sinna, kus ta seda häält kuulis. Ta

otsustas minna Mäe taha, kus Elisa oli elanud. Kuid veel enne, kui ta seda teha jõudis, koputas keegi

Juali kodu uksele. Ta ehmus, kuid siiski avas ukse ja selle taga seisis vana, talle tundmatu naine, kes

andis Jualile ühe kaelakee ja ütles, et kui on õige aeg, siis noormees näeb, ning pärast seda kadus

silmapilgu vältel.

Jual arvas kogu aeg, et siinkandis ei ela enam kedagi, ja imestas, kust see vana naine äkki välja

ilmus. Ta pani kaelakee taskusse ja asus Mäe poole teele. Keset teed hakkas äkki tugevat vihma sadama

ja Jual sai peaaegu üleni märjaks, kuid jätkas ikkagi teed. Mägi raevutses. Noormees oli juba üle tunni

kõndinud, kui ilmus nähtavale teeviit „Harksoni pere“. Ta ei tundnud seda kanti hästi ja seetõttu ei

teadnud ta ka seda nime. Ta nägin eemalt, et keegi on majas ja jälgib teda läbi akna.

Jual jõudis ukseni ja koputas – vaikus. Koputas teist korda, ikka vaikus. Seejärel proovis ta ust,

mis oli lahti. Ta astus sisse. Nagu kõikjal mujal, oli ka siin kõik väga viletsas seisus, jäi mulje, nagu ei

elanuks siin ammu enam keegi. Siis kuulis Jual ülakorruselt kõndimist ja kellegi sammud tulid talle aina

lähemale. Ta märkas, et see on seesama vana naine, kes oli talle enne päeval kaelakee andnud. Ei

lausunud ta ühtegi sõna, vaid näitas kondise sõrmega vaikides Mäe poole. Jual hakkas vaikselt aru

saama, et kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab, et siin on tegemist mingi needusega, et kõik elanikud

ei olegi siit kuhugi lahkunud. Tagaaknast paistsid maa peal lebavad kirstud, neid oli palju.

Äkki hakkas vana naine Juali kõrval nutma ja kummardas maha. Siin on midagi väga valesti,

mõtles Jual. Kas Elisa perekond läks ära? Kuhu? Ja kas ainult tema perekond? Miks ei rääkinud õpetaja

kunagi sellest? Miks seisid tagaaias ainult kirstud? Küsimusi oli palju ja vastuseid nendele polnud.

Ühelgi kirstul ei olnud nime peal, kirstud olid kinni. Vana naine pöördus Juali poole ja avas suu, ta ütles

vaikse häälega, et vaataku Jual seda kaelakeed, mis ta andis. Poiss vaatas ja nägi, et sinna peale oli

kirjutatud „Elisa“. Enne polnud ta seda nime märganud, see oli sinna peale ilmunud kui võluväel. Jual

ei uskunud oma silmi. Vana naine näitas Jualile kõige väiksemat kirstu ja küsis: „Kas tead, keda ta

armastas? Ta armastas Sind, ta rääkis alati jutte Sinust.“ Jual istus pakule ja ei suutnud uskuda seda, et

tüdruk, kes talle oli meeldinud, lamab nüüd siin aias. Millal see kõik küll juhtus, mõtles Jual, ja vana

naine justkui oleks aimanud tema mõtteid, sest vastas: „Kümme aastat tagasi.“ Mis küll nendega

juhtus? Ja kes on see vana naine? Vana naine taas kord, justkui oleks aimanud Juali mõtteid, vastas, et

on Elisa ema. Ja jutustas Jualile, mis oli juhtunud:

„Kõik teadsid, et Elisa pere on rikas, aga see ei meeldinud Mäele, sest raha takistas tal oma

ülemvõimu saamast. Viimasel õhtul enne pere ärakolimist murti majja sisse ja tapeti kogu perekond.

Kurjategijaid ei leitud iial. Mina olin sel ajal puukuuris ja kuulsin kõike pealt, mul oli õnne, et Mägi mind

oma vihahoos ei märganud, ma varjusin puuriitade taha ja jäin ellu. Aga ma teadsin, mis on juhtunud.

Terve öö nutsin, alles hommikul julgesin välja minna. Kõik olid maha lastud, kogu raha oli võetud ja


Mägi oli sel päeval kuidagi iseäranis õnnelik, lausa säras. Mõtlesin, et tapan ka ennast ära, kuid ei

suutnud. Ma kartsin Mäe kättemaksu ja nii ei rääkinud ma kellelegi sõnakestki, proovisin kirstud maha

matta, aga maapind oli nii kõva, et ma ei suutnud seda teha, nii jäidki kõik kirstud maa peale. Pärast

seda õudset sündmust õnnestus mul siit minema saada ja ma asusin elama oma õe juurde. Tervelt

kümme aastat ei käinud ma siin, kuna kartsin siia tulla. Kuid ühel päeval nägin und, et mul on täita

ülesanne, ja tulin siia, ise veel teadmata, miks ja milleks. Siia jõudes nägin ma rongipeatuses väga

tuttavat inimest, Sind. Ma teadsin, kuhu Sa lähed, ja tulin samuti siia, et üle anda see mälestus Elisast.

Minu ülesanne on nüüd täidetud ja jutt räägitud, võin rahus ära minna.“

Järgmine hommik

Jual veetis öö Elisa majas. Talle kangastusid

kõik need õnnelikud päevad, mil ta oli Elisast

unistanud. Nüüd on neist jäänud veel vaid mälestus.

Kuid kas ta suudab Mäele vastu hakata? Tummana

lasusid Mäe varjud Elisa maja kohal ja Jual tundis,

kuidas Mägi teda oma kurjakuulutavas vaikuses

kutsus, ta tundis, et peab minema. Elisa mälestus

vajas kättemaksu.

Lõpp.

Mäe sümbol

Johannes Ek

11.c klass

Vanusegrupi 2. koht

***

Lumi lõpetab oma teekonna siin katusel

ja mina otsin ikka veel elult vastuseid.

Elus sirgeks tuleb seada sammud,

kuid hetkel lihtsalt nagu kohal tammun.

Meile on antud kümneid võimalusi, sadu teid,

Kuid me ei võta neist kinni, arvates et elu on justkui vana vein!

Kust me võtame, sinna tuleb ka anda,

muidu elu lihtsalt salvab meid kanda.

Milline on siin elus mu saatus?

Kui teaks, siis äkki kohe ma taanduks.

Kuid varsti küllap elule viskan kinda

ja olen valmis temaga pistma rinda!

Pärt Laas

11.c klass

Vanusegrupi 3. koht

Ragnar Kalde

12.c klass

Vanusegrupi 1. koht

***

IGATSUS PAINAB

AEG TUNDUB KUI IGAVIK

ILMA TEMATA


KAS MINNA VÕI JÄÄDA?

Kas olla või mitte olla –

kas minna või jääda Eestisse?

See küsimus paljudel meist:

kas edasi minna, kus olla...

Maailm lahti nüüd kõigile,

teid nii palju on meie ees.

Kas uskuda seda, mis tunneb meel,

mis kutsub mind kaugele?

Kodu jätta ei tahaks

ja peret ju ka

kuid ikka mind kutsub minema.

Ihkan minna ja näha

ja tunda ja kogeda.

Kuid kas pärast tahangi naasta?

Sander Paavo

11.d klass

RIKKUMATA ELUD

Näidend ühes vaatuses.

Tegelased:

Juss – gümnaasiumi abiturient (enesekindel, julge, uudishimulik)

Karl – gümnaasiumi abiturient (äpu, tark, pahandustest eemalehoidev)

Oleg – diiler (väga halba eesti keelt kõnelev inimene, pealekäija, omakasupüüdlik)

Maarja – Jussi ja Karli klassiõde

Triin – Karli täditütar

Pealtnägija – juhuslik mööduja (abivalmis, kohusetundlik)

Sügisesel hilisõhtul kõnnivad Juss ja Karl mööda Saapa tänavat, teisi inimesi ei ole ning nad

ootavad diileri märguannet. Juss on rahulikus meeleolus ning enesekindel. Karlil on ärevus sees ning

nägu reedab hirmu.

(Juss ja Karl kõnnivad rahuliku tempoga edasi-tagasi.)

Juss (kindla häälega): „Kuule, ära põe! Kanepit on ennegi tehtud, mis meiega ikka juhtuda saab. Usu

mind...“

Karl kiiresti vahele lausudes: „Ma ei kardagi seda, et meiega juhtuks midagi. Lihtsalt kõhus on liblikad

sees. Mis siis saab, kui ta ei tule?“

Juss: „Tuleb ikka. Tema jaoks on põhiline raha kätte saada.“

Karl (läheb veel rohkem närvi): „Kuule ma ikka ei tea... Ma olen näinud ja kuulnud inimestest, kes on

jäänud sellest sõltuvusse ja see on nende elud ära rikkunud. Ütle ausalt, kas sa oled seda teinud

varem?“

Tänaval jalutab neile vastu Maarja. Juss ei jõua vastata küsimusele.

Maarja: „Hei, poisid! Miks te siin kahekesi jalutate nii hilja?“

Karl (sosistab Jussile): „Ütleme talle tõtt? Ma ei tea, kas usaldan teda.“

Juss (talle vastu): „Ma tunnen teda juba kaua, esimese peo pidasime ka koos. Teda saab usaldada. Äkki

kutsume ta kampa? Seltsis on ju segasem.“

Maarja: „Noh, miks te ei räägi? On varjata midagi?“

Juss (kindla häälega): „Ei, miks? Just hakkasin alustama.“


Teeb väikese pausi.

Juss: „Ma tean Maarja, et ma saan sind usaldada. Sa tead, et enamus meie klassi poistest on proovinud

kanepit. Me mõtlesime siin Karliga, et...“

Maarja (üldse mitte ehmunult, just tõsiselt vahele segades): „Ma tean seda, aga ma ei arvanud, et ka

TEIE nii madalale olete langenud. See ei ole tegelikult üldse lahe, ja see ei meeldi ka mitte ühelegi

tüdrukule. Ma olen pettunud teis.“

Karl: „See ei olnud minu mõte. Juss ei soovi seda üksi teha.“

Maarja soovib lahkuda. Juss takistab teda.

Juss (tõsiselt ja valjult): „Ma tean, et sa ei räägiks sellest kellelegi. Kui soovid ära minna, siis palun.

Lihtsalt... Ära arva, et Karl on selles süüdi.“

Maarja lahkub.

Karl (hääles tunda jälle hirmu): „No kuule, kas on seda ikka vaja? Sa isegi ei vastanud mu küsimusele.“

Juss: „Millisele?“

Karl: „Kas sa oled siis teinud seda ennem?“

Juss (jääb seisma): „Ei, aga meil mõlemal on aeg meheks saada. Kuidas me saaksime olla halvemad kui

meie klassivennad? Pealegi, kui õiges koguses tarvitada, siis ei ole meil ka midagi karta. Tagatipuks

teebki sul tuju paremaks. See on sul kuidagi ära praegu.“

Karl (sosistades): „Ou, kas kuulsid seda? Midagi liikus seal põõsa taga. Nägid?“

Juss (muigab): „Eks see oli mõni tuvi. Neid on siin igal pool.“

Poisid ehmuvad. Põõsa tagant kostab hääli.

Oleg (vaikselt, kuid mitte sosinal): „Privet! Tulema siia!“

Poisid astuvad lähedamale.

Karl (sosistab Jussile): „Meil on veel võimalus minna. Oled sa kindel, et tahad seda ikkagi proovida?“

Juss kohe vastu: „Jah. Ja sina, kui üks mu parimatest sõpradest ei saa mind praegu üksi jätta. Kuulsid

seda meest? Tal ei ole erilist naljatuju, et kuulda me suust, et me loobume.“

Oleg (kärsitult): „Tulete ka või teete nalja?“

Juss: „Juba tuleme!“

Oleg (rahunenud häälega): „Hind jääma selleks, mis me leppisime kokku. Nii kiiresti nüüd. 2g on siis

40€.“

Juss (vihaselt): „Mida?!? 30€ pidi olema. Ise sa ütlesid seda!“

Oleg (muigab, kuid samas tõsisel): „Sa võtma või loobuma? Ise sa seda tahad.“

Juss Karlile: „Kuule, saad kümneka laenata, hiljem annan tagasi. On humorist küll, rott selline.“

Karl (hirmunult): „Hea küll, kuid homme tahan tagasi.“

Poisid loevad raha, Oleg otsib taskust kaupa.

Oleg (võtab põue taskust kanepipaki): „Tak, see on teie. Nüüd on djengi!“

Jussil silmad säravad ning annab raha Olegile. Karl hoiab varju ja on igahetk valmis lahkuma.

Juss (tänavalt): „Oli meeldiv. Nägemist!“

Oleg ei vasta midagi, jalutab minema.

Karl kohe Jussile: „Korras sellega? Kuhu edasi?“

Juss: „Korras. Seda jagub oma neljaks korraks. Otsime mingi pimedama tänavanurga, kus ei liigu palju

rahvast ja katsetame ära kohe, mida varem seda parem.“

Karl (kogub kindlust ja siis vastab): „Hea küll, siit paar tänavat edasi on päris väikse liiklusega

tänavanurk. Liigume sinna edasi.“

Äkitselt jäid nad seisma, kui vastu tuli Karli täditütar.

Karl (ehmunult): „Triin, mida sina siin teed?“

Triin: „Avastasin, et mul on vaja poes käia. Külmkapp on saanud tühjaks ja oleks paari asja veel vaja. Ja

miks ise nii hilja õhtul väljas. Õppida ei antudki homseks?“

Karl: „Ei antud tõesti. Tulime ka Jussiga jalutama siia. Ei jõua enam toas istuda.“

Triin: „Tõsi tõsi. Kes su nägus sõber on?“

Juss: „Ma olen Karla klassivend Juss. Me siin jah vaikselt jalutame ja arutame maailma asjade üle. Toas

ei jaksa tõesti istuda enam. Tahtsime Karlaga natukeseks tuulutama tulla ennast.“


Triin: „Meeldiv tutvuda! Aga kuulge, ma ei hoia teid kinni enam. Pean ise ka juba minema hakkama,

muidu pannakse poed kinni. Tsauki!“

Juss ja Karl: „Tsau“

Poisid kõnnivad edasi.

Juss: „Oleme me varsti kohal?“

Karl : „Kohe kohe. Näe, juba paistabki!“

Jõuavad sihtkohta, otsivad välja paberid, mille sisse rullida kanep. Kestab vaikus. Juss toimetab

kanepisuitsudega, Karl vaatab hirmunult pealt. Kui suitsud valmis siis jätkud dialoog.

Juss: „Nii, see on sinu oma Karl. Ära veel alusta. Ma panen end ka kohe valmis.“

Karl (mõtlikult): „Kuule Juss, ma ei tea ikka. On seda siis nii väga vaja? Viimane aasta ikkagi seda

gümnaasiumit. Äkki ei rikuks oma elu ära selle ühe suitsuga?“

Juss (natuke pahaselt): „Mis seal enam ära jätta? Näed ju, et kraam on ostetud. Kui tahad, siis loobu.

Ma teen ise siis.“

On hakkamas juba tuld suitsule otsa panema kui kuuleb võõrast häält.

Pealtnägija (valju häälega): „Kutid kuulge. Äkki mõtlete enne kui tegutsema asute! Ma jälgin teid juba

pikemat aega. Selles ajast saadik kui te sinna põõsasse hüppasite. On siis mõtet enda organismidele

sellist asja lubada?“

Juss (vihaselt): „Kes sa oled, et mulle selliseid asju tuled rääkima?“

Pealtnägija (hääletoon on rahulik): „Usu mind, mina tean mis see üks kord kanepit teeb. Tahad

räägin?“

Karl (juba rahulikuma häälega): „Kui see teile tüli ei tee.“

Juss (ikka pahur): „Mis seal ikka enam, niikuinii ei saa teha enam. Räägi!“

Pealtnägija: „Olin umbes teie vanune kui see juhtus. Ma olin kooli kõige populaarsem tüdruk. Kõik

poisid olid minust lummatud. Õppeedukus oli mul ka täitsa hea, kui ühel päeval otsustasin ka proovida

kanepit, sest enamus klassikaaslastest olid kiitnud. Sain sõbra käest ühe diileri kontaktid ning tõin

kraami ära. Tegin esialgu ühe suitsu. Tunne oli hea. Tuju läks paremaks ja sain korralikult pidu panna.

Kuid siis, ühest suitsust sai üks suits nädalas, siis juba päevad. Muutusin koletiseks. Õppeedukus langes.

Koolist visati välja. Tänu oma vanematele, kes viisid mu võõrutusse, tänu nendele olen ma praegu siin

ja räägin teiega. Ma ei saa teid keelata loomulikult. Kuid mõelge palun sellepeale. Teil on veel see

võimalus.“

Karl (väga rahulolev): „Juss, mina loobun. Tee seda ükski kui tahad. Raha tahan ma ka tagasi homse

päeva jooksul. Ma tänan teid võõras, et avasite mu silmad.“

Juss (häbelikult pealtnägijale): „Teil oli väga veenev jutt. See puudutas mind väga. Ma tänan teid, et te

jälgisite me tegevust ja sekkusite. Muidu oleksime veel väga suure rumalusega hakkama saanud.“

Juss vaatab Karlile sügavalt silma.

Juss: „Lähme ära, õues on juba külm. Kell on ka palju, homme on koolipäev.“

Juss ja Karl (pealtnägijale): „Aitäh veelkord, meil on aeg minna.“

Juss (ulatab pealtnägijale oma kanepipaki ja sosistab kõrva): „Võtke enda kätte ja tehke sellega, mis

vaja. Visake see minema. Minul seda enam vaja ei lähe.“

Karl ja Juss lahkuvad pimedusse.

Pealtnägija (mõtlik, kuid rahulolev): „Tänase päeva võib kordaminekuks lugeda. Sai kahe noore inimese

elu päästa. Oma vigadest õpitaksegi. Mul on nüüd ka aeg koju minna.“

Lahkub.

Marjetta Urva

10.c klass

teatrikonkursi parim näidend

More magazines by this user
Similar magazines