Õudusjutud - 4.b

airikas

Vaimude tund

(Adele)

Sophie pani tähele, et

pikk must kogu oli nii

ebanormaalset pikk, et

teda ei tohtinukski

üldse olemaski olla.

Järsku keeras kogu

pead ja vaatas Sophiele

otsa! Sophie ehmus

väga ja jooksis kiiresti

voodi juurde tagasi,

aga ta oli nii hirmunud,

et ei pannud lillevaasi

tähele. Ta jooksis

vaasile suure hooga

otsa ja vaas lendas

kümneteks kildudeks.

Vaene Sophie! Nüüd

oli ta ju topelt ehmunud!

Kõigepealt sattus

kuu-valgus just tema

padja peale, nii et ta

pidi voodist välja

ronima, siis hirmutas

teda see hiiglane ja nüüd läks veel preili Sõstra lemmik lillevaas katki! Mis saab, kui teda

nüüd avastatakse? See tegi ju nii palju lärmi, korrapidaja ärkas kindlasti üles! Sophie oli

nii närvis, et ta ei suutnud otsustada, mida edasi teha — voodisse tagasi minna ta ei

saanud, sest tema voodi oli vaasikildudele kõige lähemal ja magada ta nagunii ei saanud,


sest kuukiir paistis ikka veel ta padjale. Kui ta voodist välja jääks, saaks ta karistada. Ta

oleks tahtnud siit kaugele minema joosta, aga majast välja tänavale minna ta ka ei

julgenud, kes teab, mida see pikk kogu temaga teha võib.

Väljast kostis imelikku häält. Sophie keeras järsult pead ja nägi aknast välja

vaadates õudusega, et pikk must kogu venis järjest pikemaks! Lõpuks oli ta nii suur, et

ulatus aknast sisse vaatama. Ta ronis aknast sisse, ise samal ajal järjest väiksemaks

muutudes, nii et lõpuks jäi ta pea ja lae vahele umbes kümme sentimeetrit. Sophie oli

hirmust kangestunud. „Tere, mina olen sinu vana-vanaonu Kert!“ ütles pikk must kogu.

„Ma tulin sind koju viima.“ „Aga mul ei olegi kodu, ma elan siin,” ütles Sophie jahmunult.

„On ikka,” väitis Kert. „Tule välja tänavale, siin ei ole turvaline lobiseda, vampiirid võivad

pealt kuulata.“ „Vampiirid?! Olgu, kui väljas vampiire pole, siis ma tulen,” ütles Sophie

ehmunult. „Ei ole seal vampiire ühti. Nad eelistavad magamiseks siseruume,” naeris Kert.

Kui nad olid tänavale jõudnud, küsis Sophie: „Sa ütlesid, et mul on kodu mujal ka

kui orbudekodus. Kus see siis on?” „Kas sa oled käinud seal suure kivi juures, mis seal jõe

ääres asub, Sophie?” küsis Kert vastu. Sophie raputas pead. „Sellel suurel kivil jõe ääres on

peal üks lohk, mida päikesekiir loojudes valgustab. Kui selle lohu peale kolm korda

koputada, muutub kivi koopaks ja koopa uks avaneb - seal koopas me elamegi.” „Me? Kes

seal siis veel elab?” küsis Sophne. „Oh. Seal ei ela palju inimesi. Sina pole sellega ilmselt

harjunud, kui ühes majas elab vähem kui kümme inimest, aga küll sa ära harjud. Seal

elame ainult mina ja su ema,” vastas Kert. „Mu ema? Aga mu ema on ju surnud!” imestas

Sophie. „Ei ole, õnneks. Kui ta oleks, siis poleks ma saanud sind koju kutsuma tulla, ega sa

ometi arva et üks 5000-aastane vana mehike suudaks üksi sinu eest hoolitseda? Küll aga

ma võin sulle hästi lühidalt rääkida, kuidas sa orbudekoju sattusid, enne kui öö läbi saab.

Ja ma peaksin sulle veel täna öösel oma kodu näitama. Siis saad sa otsustada, kas sa tuled

meie juurde elama või jääd orbudekoju.

Noh alguses, kui sa sündisid, elasite sina, ema ja isa õnnelikult kodus. Sa olid

umbes pooleaastane, kui su isa sai kirja, et ta peab sõjaväkke minema, nii ta läkski. Su

emal oli ilma temata väga raske. Sa olid ju alles beebi ja sinuga oli palju askeldamist ja

mõne aja pärast hakkas rahast puudu jääma. Siis ühel päeval saime me kirja, et su isa suri.

Me ei saanud sinu eest enam hoolitseda. Meil polnud valikut ja ma otsustasin, et sulle


oleks orbudekodus parem. Ja sinna sa jäidki. Aga nüüd on meil kodus parem seis ja me

tahaksime, et sa koju tagasi tuleksid. Kui sa nõus oled, siis ma viiksin su korraks su kodu

vaatama,” rääkis Kert. „Olgu, läheme vaatame,” vastas Sophie.

Nad kõndisid vaikides jõe äärde, kus oli suur kivi. Kert koputas kolm korda lohule

ja kivi sisse tekkis tunnel. Nad läksid mööda tunnelit nelja ukseni. „Esimene uks viib

kööki, teisest pääseb elutuppa, kolmas on magamistoa uks ja viimane uks avaneb

vannituppa,” õpetas Kert. Nad käisid kõik toad läbi, need nägid välja nagu eluruumid

ikka ja maja elanike privaatsuse huvides detaile siin kirjas ei ole. Aga magamistoas ootas

Sophiet ees suur üllatus. Voodi serval istus üks naine. Kuigi Sophie polnud teda kunagi

varem näinud (kui välja arvata kuni oma poole eluaastani, aga seda ta muidugi ei

mäletanud), tundis ta ema kohe ära. Nad olid väga rõõmsad ja kallistasid üksteist kõvasti.

Kui Sophie külaskäik lõppes, oli ta nii rõõmus ja vapustunud, et ütles: „Ma tahan siia

elama jääda!” „See on väga tore!” rõõmustasid Kert ja ema. „Aga tänaseks hommikuks

mine veel orbudekoju. Ma saadan sinna kirja, et sa tuled meie juurde elama,” arvas Kert.

Kui Sophie hommikul orbudekodus ärkas kinnitas ta endale kogu aeg: „See oli

unenägu, see oli unenägu…” Pärast hommikusööki kutsus korrapidaja Sophie enda

juurde: „Ma sain kirja, et sa lähed siit ära. Mingisugune pere pakkus sulle kodu. Sulle

tullakse viieteistkümne minuti pärast järgi, mine paki oma asjad ära.” Sellest ajast elab

Sophie õnnelikult oma ema ja onu Kerdiga.

Vaimude tund

(Helina)

See väga pikk ja must ja peenike tuli aina lähemale. Iga maja juures ta peatu,s tõstis

nende värvilised katused üles ja toppis magavad inimesed oma musta nahast kohvrisse.

Sophie ehmatas, ta tahtis kõiki hoiatada ja ära joosta. Tüdruk läks naabertoa juurde, kus

elas ta parim sõber Amanda. Ta läks sisse ja proovis sõpra äratada. Sophie karjus: „Ärka

üles, ruttu, must hiiglane tuleb!”, aga Amanda ei ärganud. Mitte keegi ei avanud silmagi!


Must koletis oli juba orbudekodu kollases kõrvalmajas. Kui ta jõudis Sophie toa

väikse akna juurde, hakkas Sophie hirmunult karjuma: „Appi, Appi!”. Hiiglane märkas

teda ja ütles: „Tere, mina olen Eno!”. „Miks ja mida sa teed niimodi inimestega?” küsis

Sophie. „Sa mõtled kohvrisse toppimist?" uuris hiiglane. „Jah” ütles Sophie. „Me topime

inimesed kohvrisse ja viime nad ravile!” lausus hiiglane. „Tead ma kutsun sind Eno

hiiglaseks!” Eno ütles: „Kutsu pealegi. Tule ma näitan sulle milline ravitsemine välja

näeb.” Sophie läks temaga kaasa.

Nad kõndisid läbi ühest suurest rohelisest uksest, kus olid mitmed suured hallid

masinaid, mis ravisid inimesi. Eno ütles: „Tahad ka proovida?”. „Milline tunne on seal

olla? Ma kardan,” ütles Sophie. Ilma sõnagi lausumata läks ta imeliku masina sisse. Ta

uinus.…

Tüdruk ärkas selle peale, kui keegi teda sakutas ja üles äratas. See oli kuri proua

Lille, aeg oli hakata töid tegema. Kell oli 6. Sophie jooksis oma väikese akna juurde, pistis

pea sellest välja ja nägi Enot kaugel minema kõndimas. Sophie hõikas: „Head aega. Aitäh

kõige eest!” Nüüd läks ta töid tegema. Amanda märkas Sophie juures midagi imelikku ja

ütles: „Kuule sul ei ole prille peas! Kas sa näed niimodi ilma prillideta?” See oli tõsi,

Sophie oli maagiliselt ravitud!


Vaimude tund

(Elisa Mai)

Aga siis kuulis

Sophie, et keegi tuleb

trepist üles. Ta puges

kiiresti teki alla. Järsku

tegi keegi ukse lahti,

Sophie ehmus ja teeskles

magamist. Siis uks sulgus.

Sophiel hakkas

peidus oodates igav ja ta

põgenes akna kaudu

õue. Kõik oli vaikne,

Sophie nägi maju, mis

paistsid muinasjutumajade

moodi.

Järsku hiilis väikese maja tagant välja suur koll. Sophie nägi ainult ta rohelisi silmi.

Tänav oli heledalt valgustatud, sest tänavalaternad helkisid. Korraks need kustusid ja

tänav muutus kottpimedaks. Kusagilt jooksis välja suur ja kuri koer, Sophie püüdis

hirmunult ühte vanasse majja põgeneda, kuid uks oli lukus. Seejärel läksid laternad taas

põlema, aga just siis hakkas vihma sadama. Sophie jooksis varju otsima ja nägi suurt

supermarketit. Ta läks sisse. Poes oli suur valik mänguasju, igasuguseid toiduaineid ja

suur kommilett. Sophie juurde tuli sõbralik poemüüa ja küsis: ,,Kuidas saan ma teid

aidata?" Sophie vastas, et ta tegelikult ei tahtnud midagi osta. Tüdruk rääkis müüjale, et ta

on eksinud. Siis pani poemüüja poe kinni ja juhatas Sophie koju.

Kodus ootas teda suur ja hirmuäratav koll. Kollil oli suured teravad küünised ja

nüüd olid tal tulipunased silmad. Koll ise oli väga pikk ja süsimusta värvi. Koll sosistas

omaette midagi ja hüppas aknas välja. Äkitselt ärkas Sophie üles ja mõistis, et see oli olnud

halb uni.


Vaimude tund

(Karl-Markus S)

Ta sammus mööda tänavat ja kõndis majadest mööda. Paari minuti pärast polnud

Smokimani enam näha ja Sophie sai tagasi voodisse minna. Läks aega mööda, tänavalt

polnud ikkagi midagi kuulda, Sophie ehmus: „Mis hääl see alt korruselt kostis, kas äkki

uks sulgus?” Sophie hakkas tasapidi kartma. „Kas see oli trepist üles jalutamise hääl?”

mõtiskles Sophie. Taas oli kõik vaikne, järsku tema toa uks avanes...

Äkki ilmus nurga tagant välja Smokiman ja lausus: „Sinu koht pole siin!” Sophie

karjatas ja pistis jooksu. Ta polnud kunagi nii kiiresti jooksnud. Tüdruk kihutas trepist alla,

tänavale, hüppas suvalisse taksosse ja sõitis Bella poole. Tema õudusunenägu oli teoks

saanud, Smokiman oli siiski olemas!

Sophie jõudis Bella poole. Õnneks oli ta kodus ja kui ta nägi Sophie hirmunud

nägu, küsis: „Mis juhtus?” Sophie jutustas siis talle kogu loo ja Bella lubas Sophiel ööseks

enda juurde jääda, et saaks hommikul koos vaatama minna.

Hommikul astusid tüdrukud koos Sophie kodu uksest sisse, kõik oli täpselt nii

nagu öösel, midagi polnud võetud ega segi aetud. Bella rahustas Sophiet ja arvas, et ehk

oli ta seda kõike lihtsalt ette kujutanud.


Sophie lehvitas Bellale hüvastijätuks ja hakkas õppima. Kui tüdruk oli õppimise

lõpetanud, läks ta kööki teed tegema, kui äkki peatus ta pilk koridoris asuval peeglil,

kellegi vari paistis selja tagant… Sophie keeras ringi ja seal ta oligi… Täpselt selline nagu

eile. Sophie suutis veel ainult mõelda, et nüüd see siis juhtubki....

Vaimude tund

(Karl-Markus M)

See oli kummitus. Ta lendas Sophie tuppa. Sophie karjus: „Palun tulge appi!” Ta

jooksis teiste juurde, avas ukse, aga toas ei olnud kedagi. Sophie kartis ja ütles hirmunult:

„Palun ära tee mulle haiget, ma olen lihtsalt laps.” Vaim vastas: „Ma ei tee sulle haiget, ma

olen su isa.” Sophie küsis: „Aga…mida sa siin teed?” Vaim vastas: „Ma valvan sinu üle!”

Kõik hakkas uduseks minema. See oli uni. Sophie ärkas korraks ehmunult, aga jäi

rahulikult magama teades, et ta isa valvab teda.

Hommikul ta ärkas ja kedagi ei olnud. See oli nagu zombie acopolypse. Ta läks

välja, seal lendasid ainult vaimud ja inimesed kes olid vangi võtnud. Sophie nägi enda isa

vaimu, ta on üks nendest pahadest. Sophie oli hirmus pettunud.

Sophie karjus: „Kuidas sa said mind petta!?” Ta jooksis majja tagasi nuttes, aga ta ei

saanud anda alla. Ta läks majast välja ja proovis aidata, aga nad said ta kätte. Isa märkas,

et Sophie langes vangi. Ta aitas kõigil vangidel ja enda tütrel põgeneda.

Sophie hakkas nutma. Siis ta ärkas üles ja ta ei olnudki enam orb. Ta oli kodus enda

voodis. Milline kergendus…


Vaimude tund

(Maarja)

See must vari lähenes talle. Sophie kartis. Ta pole kunagi sellist hirmu tundnud. Pikk

must kogu liikus talle lähemale. Sophie ei osanud midagi teha ja põgenes voodi alla. See

olevus tuli talle lähemale. Sophie lausus hirmunult: „Mine ära, ma ei taha sind, mine ära!"

Ta lootis, et see on uni, kuid ei olnud. Must koletis tõstis voodi õhku ja haaras oma

teravate küüntega ta kaasa. Nüüd viis ta Sophie kuhugi kaugele. Reis kestis nii kaua, et

Sophie jäi magama.

Kui ta üles ärkas, siis nägi ta, et on tassisuurune. Sophie mõtles, et on hiiglase kodus.

Aga hiiglased on ju ometi sõbralikud. Selgus, et olevus oli hoopis verejanuline öökulgur. Ja

need elukad ei ole sugugi sõbralikud. Öökulgur tõstis ta ühe taldriku peale. Sophie sai aru,

et öökulgur kavatseb ta nahka pista. Tüdruk tahtis põgeneda, aga öökulgur sidus ta kinni.

Ta lausus vaikselt: „Palun, jumal, tule appi, ma kardan." Kuid öökulguur naeris õelalt ja

sööstis talle kallale. Sophiest jäi alles ainult suur vereplekk. Sophie jäi igaveseks kadunuks.

Orbudekodus polnud temast ka midagi kuulda. Seal ei pannud keegi tähelegi, et Sophie

on puudu.


Vaimude tund

(Tanel Kaspar)

Sophie läks ja vaatas

aknast välja. Äkki ta nägi

pikka musta kuju pimedal

tänaval liikumas. See oli üks

väga kurva näoga mees, kes

parasjagu jalutas majast

mööda. Sophie mõtles: „Kuhu

ta küll läheb? Kas kas tal ei ole

kodu?“

See mees nägi välja ikka

väga-väga nukker ja üksik.

Sophie tegi akna ootamatult

lahti ja hüüdis: ,,Kuhu sa

niimoodi lähed? Kas sul pole

kodu, et öösel ringi kõnnid?”

Mees tõstis üllatunult silmad ja

märkas väikest tüdrukut:

,,Tere, jah ma pean öösiti

ringi kõndima, sest mul ei ole

kusagil magada. Praegu lähen

metsatukka pikutama. Kas sa

tahaksid minu sõber olla?” ,,Hea küll, mulle sobib, kohtume homme öösel uuesti,” ütles

Sophie. Pikk hiiglane läks edasi, Sophia tõmbas kardinad ette ning ruttas voodisse. Enne

magamaminekut ta veel mõtles: ,,Kui see nüüd oli vaim, siis see oli küll hea vaim.”

Lõpuks Sophie uinus.


Vaimude tund

(Magnar)

Sophie mõtles, et heidab lihtsalt pikali ja ootab, millal uni tuleb. Ta läks oma

voodisse ja heitis magama. See ei õnnestunud. Sophiele tulid pähe hirmsad mõtted, ta ei

suutnud nendega magada ning ta võttis klaasitäie vett, et rahuneda.

Tüdruk viskas uuesti pikali ja pani silmad kinni. Ta mõtles, et see vaimude tund ei

ole üldse päris ja see, kes talle sellest rääkis, tegi mingit imeliku nalja. Sophie vaatas aknast

välja. See mida ta väljas nägi oli kuupeegeldus lombile. Ta võttis veel ühe klaasi vett ja jõi

selle ära, seejärel heitis taas pikali. Sophie ei suutnud kuidagi magada ning tõusis püsti ja

nägi midagi, mida ta polnud kunagi varem näinud. See oli maa-alune salakäik põrandas.

Sophie otsustas, et läheb sinna sisse.

Käigus oli väga hirmus, kuid Sophie võttis julguse kokku ja läks edasi, kuni ta

kuulis hirmsat häält. Siis jooksis tüdruk täiest hoost tagasi, kuid väljapääs oli lukustunud.

Ta peitis end nii hästi ära, kui ta oskas. Ta peitis end mulla alla.

Tuli välja, et seda hirmsat häält tegi hoopis konn.

Konn küsis talt: „Oled valmis kohtuma oma

õudusunenäoga?” Sophie kiljus: „Kus ma olen??????”

Aga siis nägi ta ühte meest, kellel oli robotkäsi. Ta ütles:

„Tere Sophie, oled valmis valu tundma?” Sophie vaatas

nutuselt: „Palun ei!” „Oojaa!!!!” vastas see mees. Sophie

sai aru, et ta on sattunud kokku oma õudusunäoga. See

mees lõi talle robotkäega näkku ja Sophie uimastus. Kui

ta ärkas, siis ta imestas, kus ta on.


Vaimude tund

(Mattias)

Sophie jäi tundmatut jälgima. Tundmatu kõndis pikkade sammudega ja lähenes

aeglaselt Sophile. Kõndimise ajal vaatas ta maha. Kui ta lähemale jõudis, märkas Sophie, et

tundmatul on kohver käes. Mida lähemale see tundmatu tuli, seda rohkem puges Sophie

kardinate taha peitu. Sophie oleks peaaegu voodisse karanud, sest tundmatu oli juba väga

lähedal. Tundmatu läks aknast õige lähedalt mööda ja Sophie juba arvas, et ta ei vaata

tagasi, aga seda ta just tegi. Sophie ja tundmatu

vaatasid üksteisele otsa. Mida kauem nad

üksteisele otsa vaatasid, seda vähem hirmu

tundis Sophie. Lõpuks tegi Sophie akna lahti ja

küsis: „Kes sa oled?” Tundmatu vastas madala

häälega: „Ma olen vaim, kes otsib kohta, kus

puhata. Mis sinu nimi on väike laps?” küsis

vaim. „Mu nimi on Sophie, mis sinu nimi on?”

küsis Sophie. „Ma ei mäleta oma nime, kutsu

mind, kuidas sa tahad,” vastas vaim. „Kas sa

tahad tuppa tulla?” küsis Sophie.

Vaim kõndis läbi seina sisse. „Ma kutsun sind Toomaseks, sest see oli mu isa nimi,”

ütles Sophie. „Kuidas sa siia said?” küsis Sophie. „Ma rändan igal öösel mööda linna

otsides puhkamiskohta,” ütles Toomas. „Mis sul seal kohvri sees on?” küsis Sophie. „Selle

kohvri sees on pastakas, millel on maagilised võimed,” vastas Toomas. „Ma ei usu, et selle

kohvri sees on maagiline pastakas,” ütles Sophie. „Ma näitan sulle selle võimeid,” ütles

Toomas. Ta tegi kohvri lahti ja sealt tuli välja ämblik. Sophie arvas, et see on üks tavaline

ämblik. "Mis ämblik see on?” küsis Sophie. „See on see mürgine ämblik, kes hammustas

mind,” vastas Toomas. Sophie kiljatas, aga Toomas pani selle tagasi kohvrisse. Ämblik oli

seal, sest Toomas suri tema pärast ja Toomas peab seda igavesti mäletama. Nüüd võttis

Toomas pastaka kohvrist välja ja vajutas nuppu selle otsas. Sellest tuli välja udupilv ja


Sophie ei näinud enam midagi. „Ärgake üles lapsed, hommik on käes!” ütles üks hääl.

Sophie ärkas üles ja sai aru, et see oli unenägu.

Või kas oli???????

Vaimude tund

(Tõnis)

Ta ehmatas. Sophie hüüdis: „Kes sina oled?” Must võõras aga jooksis selle peale

minema. Sophie vaatas veelkord üle tänava: „Ah küllap üks inimene...”

Sophie läks tagasi voodisse. Ta magas kuni hommikuni. Kui Sophie üles ärkas, oli

ta juba unustanud öise käigu, aga kui ta välja jalutama läks, siis nägi tüdruk kuulutust,

millel seisis: „Panka on röövitud! See juhtus kella 1 paiku öösel. Kui keegi midagi kahtlast

nägi, siis teatagu politseile. Aitäh!” See kuulutus tuletas Sophiele meelde, et ta nägi öösel

ühte meest mustas. Sophie oli kuulnud, et vargad on alati tumeda riietusega. Ta arvas

kohe, et see must mees rööviski panka.

Saanud aru, et see mees mustas ongi varas, jooksis ta otsemaid politseijaoskonda. Ja

kui Sophie politsei jutule sai, siis ta kõneles: „Ma nägin eile öösel ühte musta riietusega

meest, kes proovis hiilida panka.” Politseiülemale meeldis see jutt ja ta küsis: „Mis kell sa

nägid teda hiilimas?” „Kell üks öösel,” vastas Sophie. „Oh sa pätt, nüüd on meil varas

käes! See tunnistus paneb pildi kokku!” karjus politseiülem rõõmust. „Tänan Sophie, et sa

tulid siia jaoskonda,” ütles politseiülem.

Kui juhtum sai lahendatud, võis Sophie rahulikult koju kõndida. Järgmisel päeval

oli seinal veel üks kuulutus otse eelmise kõrval. Sellel seisis: „Kohalik tüdruk aitas politseil

varga kinni nabida! Tänu sellele tüdrukule saime varga kätte.” Sophie oli nii õnnelik, et ta

hakkas rõõmust keksima ja hüppama. Ja nii jalutas Sophie edasi.


Vaimude tund

(Uku Mihkel)

See peenike, kellel oli jalutuskepp, läks mingisugusesse majja sisse. Kui Sophie

järele mõtles, tuli tal meelde, et see on mahajäätud maja. Sealt tuli see peenike välja, kuid

mitte enam üksi. Tal oli keegi kaasas, keda Sophie nägi sekundiks. Sophie mõtles, kas asi

on valguses või toimub vaimude tunnil midagi müstilist? Ta ei teadnud, mida teha. Ühel

hetkel vaatas peenike kepiga mees Sophiet ja raputas oma pead, nagu ütleks ei. Sophie

langetas pea nii, et teda poleks näha, lisaks pani ta ka silmad kinni, kuna kartis, et midagi

juhtub. Minuti pärast vaatas ta uuesti, peenike mees oli kadunud, koos oma kepiga.

Minuti pärast tuli ta jälle välja. Sophie oli väga segaduses, kuna ta ei teadnud, mis mehel

kavas on. Oli ainult üks asi, milles Sophie kindel oli. Ta oli hirmunud, eriti teades, et mees

võib iga hetk kaduda ja mitte tagasi tulla ning siis Sophie selja taga välja ilmuda…


Sellest mõeldes see juhtuski. Sophie ei teadnud, mida teha. Ta ei julenud eriti

liigutadagi, mõtles, et äkki märkab teda veel keegi. Siis tuli keegi hoopis võõras, kellel

polnud keppi ja kes polnud peenike. Ta vaatas ringi ning läks samasse suunda, kuhu

peenike kepiga mees läinud oli. Sophie tahtis lihtsalt voodisse minna. Aeglaselt, sest nagu

oli ta kogenud, võib keegi äkki kusagilt välja tulla ja teda märgata.

Ta võttis riski, jälgides ümbrust võimalikult palju tõmbas ta kardinat, et kuuvalgus

ei paistaks ja teda voodi poole liikumas näha ei oleks. Kardina sai ta ette, siis hakkas

vaikselt ja aeglaselt minema voodi poole. Sophie pani prillid lauale ja läks voodisse. Kui ta

oli silmad kinni pannud, kuulis ta ust avanemas ning nägi lampi põlemas. Sophie oli

kohutavalt hirmunud.

Natukese aja pärast, nägi ta oma vanaisa. Sophie küsis: „Kust sa siia said, mis sind

siia toob?" „Eks ma jalutasin siia,” vastas vanaisa ning jätkas, „sa ju ise nägid mind.” „Aga

sa ei ole ju nii peenike, nagu oli see seal tänaval,” oli Sophie nõutu. Vanaisa itsitas kergelt

ja ütles: „Peenike? Ei ole mina jah peenike, mis peenikesest sa räägid?” Sophie ei osanud

midagi öelda, peale selle, et tänaval oli olnud keegi väga kõhn. Lõpuks selgus, et vanaisa

tundus peenike sellpärast, et tema kuuele ei paistnud eriti valgust, aga vanaisa jalgade

juurde paistis. Kuid sellest müstilisest vaimude tunnist ei tea veel keegi mitte midagi…

Vaimude tund

(Sander)

Ta jooksis trepist alla otse keldrisse. Seal olid vaimudest verised ja valged lapsed,

kes hõljusid. Nad ütlesid kõik kooris jubeda häälega: „Kui sa tahad ellu jääda siis pead

need filmiklipid ära vaatama!” Sophie oli sellega nõus.

Pandi käima esimene filmiklipp. 1... 2... 3... Sophie vaatas kuidas mingit peret filmiti

kui nad kõik koos basseini juures mängisid ja ujusid basseinis. Õuduseks oli järgmine

kaader kus kõik olid seotud eraldi päevitustoolide peale, mille küljes oli raudnöör, mis

ulatus filmijale üle basseini. Ta hakkas neid eraldi vee alla tõmbama. Teises basseini nurgas

oli vee all mingine pikk must peenike ja valge jubeda näoga mees. Sophie hakkas kartma


ja kisas: „Pange kinni!” Üks vaimust poiss vastas talle kurja naeratusega: „Kui sa neid

kõiki ära ei vaata saab ta su kätte!” Sophie karjus vastu: „Aga need on nii jubedad!!!”

Tuli teine vaimust laps ta oli tüdruk. Näitas filmilinti, mille peal oli kirjas:

„Heinapidu” Sophie mõtles, et see on unenägu. Siis vastas Sophie: „Noh, okei ma vaatan

siis!” Algas jälle 1... 2... 3... Oli jälle rõõmus pere enda

aias, heinamaa kõrval. Tuli öö ja terve pere oli

heinamaa keskel, kus heina polnud. Seal oli puudest

ristid ja kõik olid naeltega ristilöödud ja elus. Neil olid

kottid peas. Filmija valas nad bensiiniga üle ja süütas

tule. Pärast seda sai film läbi. Sophie ütles: „Ma ei taha

rohkem.” Vaimust lapsed aina pahandasid: „Sa pead!

Sa pead!” Sophie jooksis keldri trepist üles. Tema ees oli

mingi tundmatu vana raadio. Raadio hakkas järsku

tööle. Sealt tuli imelik sahin ja siis lapse laul: „The kids,

he gets the kids, the kids, he gets the kids.” Sophie

jooksis edasi, uuesti trepist üles, oma tuppa, pani akna

kinni ja ukse lukku. Ta hüppas voodisse ja jäi magama.

Hommikul läksid vanemad tööle, aga tema jäi üksinda koju. Ta läks elutuppa ja

vaatas telekat. Järsku tuli telekast film kus oli terve pere puu külge üles poodud. Sophie

võttis kiirelt telekapuldi ja üritas telekat kinni panna. Aga telekas ei läinud kinni. Ta

jooksis õue, läks maja taha vaatas ühte puud ja märkas, et selle puu külge oligi pere

poodud. Sophie oli ehmunud. Tema kodu oli keset paksu metsa. Sophie läks metsa ja nägi,

et põõsas oli keegi. Ta jooksis elu eest tagasi koju.

Õhtul, kui ema ja isa koju jõudsid, oli kõik vaikne. Ema karjus: „Sophie, kus sa

oled?!” Siis tuli veriste kättega Sophie keldri trepist üles. Ema hakkas kisendama, isa aga

ütles: „Mis sul juhtus? Pese käed puhtaks!” Sophie pesi ja siis sõid nad edasi lõunat. Ema

küsis Sophielt: „Kuidas su käed veriseks said?” Sophie vastas: „Ei tea.” Ta lahkus köögist

ja läks hambaid pesema. Kui ta peeglisse vaatas, siis hakkas peegli ülemisest nurgast verd

jooksma üle peegli, aga Sophie jäi ikkagi peeglile alles. Veri tema peale ei tulnud. Ta

hakkas uuesti kartma ja kutsus isa. Isa tuli, aga siis oli peegel puhas. Sophie oli nördinud.


Tal tuli meelde, et seal filmis, kus pere üles poodi, oli kõrval põõsas, millest paistis valge

kuri mehe nägu. Ta vaatas maja taha põõsasse ja mehe nägu vaatas teda sealt kurjade

mustade silmadega. Sophie tõmbas kardinad kiirelt ette. Ta jooksis oma tuppa, kus oli jälle

see sama vana raadio. Kõlas jälle laul: „The kids, he gets the kids, the kids, he gets the

kids, BooGie! Sophie pööras ringi ja jooksis elutuppa, aga ema ega isa ei olnud. Ta jooksis

keldrisse, et vaadata, kas nad on seal. Ta avas keldri rauast ukse ja läks sisse pani tule

põlema ja hakkas ringi vaatama. Järsku käis suur pauk ta selja taga. Rauast uks läks kinni

ja tuled kustusid…

Vaimude tund

(Sonja)

See pikk ja must tegelane piilus minu aknast sisse. Ma proovisin teeselda, et magan,

aga ta sai aru, et ma olen üleval. Ta võttis mind kätte ja pani mind oma taskusse. Ma

tahtsin välja hüpata, aga sain aru, et olin liiga kõrgel. Ma arvan, et olingi tema taskus terve

öö, sest kui ma ärkasin oli juba hommik, aga see tegelane liikus edasi ja edasi. Kui ta

lõpuks peatus sain aru, et olime orbudekodu lähedal, ühe kõrge mäe taga. See, mida ma

nägin, ei olnud lihtsalt orbudekodu, vaid oli maja, kus keegi ei hoolinud kellestki. Mitte

kedagi ei huvitanud, kui keegi oleks ära kadunud. Kedagi ei oleks huvitanud ka siis kui

ma oleks ära surnud. Lõpuks hakkas hiiglane minuga rääkima.

„Kurb koht, eks ole?” ütles ta.

„On jah,” vastasin ma vaikselt.

„Kas sa tõesti tahad sinna tagasi minna?” küsis

Hiiglane minu käest.

„Eriti ei taha, aga midagi pole ju teha. Tänavale ma

jääda ei taha,” vastasin ma talle natuke julgemalt.

„Aga mis sa ütleksid selle peale, et ma tean kohta,

kus sind võetaks rõõmuga vastu,” lausus ta.

„Ma ei tea. Keegi mind siin igatsema kindlasti ei


hakkaks. Ma arvan, et kui sa tead kohta mis mind õnnelikumaks teeb, siis hakkame

minema,” vastasin ma talle suure õhinaga mõeldes, et võib-olla ma pääsen siit kohast

minema, leian endale uue perekonna kellega ma saaksingi õnnelikuks.

„Kas lähme kohe?” küsis Hiiglane mu käest.

„Kohe,” vastasin ma kindlalt.

Kuna õues oli juba valge, pidi Hiiglane roomama mööda maad, et keegi teda ei

märkaks. See ei olnud eriti raske, kuna ta kandis juba rohelist ja pruuni. Lõpuks jõudsime

me ühe paksu metsani. Seal sai Hiiglane püsti tulla ja edasi minna juba kõndides. Ta

kõndis päris mitu tundi ja peatus alles öösel. Nii kestis see päris mitu päeva. Ma teadsin, et

minna oli veel pikk, pikk tee, aga ma olin valmis ootama ükskõik kui kaua. Peaasi, et ma ei

läheks sinna masendavasse majja tagasi ja saaksin lõpuks ometi õnnelikuks.

Vaimude tund

(Laura)

Sophiele hakkas see vaimude tund huvi pakkuma. Ta läks alla korrusele

googeldama. Tüdruk leidis sealt väga huvitavaid lugusid.

Sophie pani riidesse. Kui ta alla läks, kõndis keegi talle vastu. See oli isa. „Miks sa

öösel maja peal hulgud!?” käratas isa kurjalt. „Ma, ma…,” kokutas Sophie. „Ma lähen

panen koerale süüa,” podises Sophie ja läks. Tegelikult ta teeskles, et paneb koerale süüa,

sest ta astus hoopis väravast välja. Sophie nägi kedagi. See liikus järjest lähemale ja

lähemale. Sophie karjus: „Ära tule lähemale!” Aga see keegi ei kuulanud teda. Hetkel, kui

Sophie silma pilgutas, jõudis see keegi tema ette. Tüdruk kiljatas.

Pärast ärkas Sophie…te ei taha teada, kus. Ta ärkas piinakambris!!! Sophiel oli

millegipärast kael valus. Ta kisendas: „Appi! Appi! Appi!” Keegi ei tulnud. Sophie kartis.

Keegi väga suur kõndis tema poole. Tüdruk ütles oma viimased sõnad: „Näita ennast,

palun!” See keegi oli Suur Hiiglane. Ta tõmbas Sophiel hooga kasti jalge alt. Sophiega oligi

kõik. Ta oli SURNUD.


Keegi pole veel Sophie surnukeha leidnud. Äkki on Sophie just sinu kodus, kes

teab… Suur Hiiglane on surnud sarimõrtsukas. Hoia ennast tema eest!!!

Vaimude tund

(Leen)

Lõpuks tuli see pikk ja peenike lähemale ja vaatas minu aknast sisse. Ta nägi välja

nagu vana kortsudega vanamees, kes oli mingit võlujooki joonud, sest ta oli nii pikk. Ta

vaatas, et ma olen üleval ja küsis minu käest, kas ma tahan koos temaga ümber maailma

reisida? Ma vaikisin. Lõpuks ta ütles mulle: „Sa tundud tore tüdruk. Mul sõpru ei ole ja

ma tahan väga endale reisikaaslast.”

Ma mõtlesin natuke ja nõustusin, sest muidugi, kes ei tahaks ümber maailma

reisida ja see lastekodu on hullem kui maailmalõpp. Hiiglane krabas mind ja lendas ühte

majja. Ta ütles: „Nii, siin on minu maja.” See maja oli ilus ja väike. Noh, mis väike, maja


laed olid 10 meetrit kõrged. See nägi välja nagu ilus maamaja ning sel oli aed ka. Aias

kasvasid ilusad tulbid ja roosid. Muru oli roheline ja niidetud.

„Nii Sophie, kas me pakime asjad ja läheme kohe reisile või läheme magama?”

küsis hiiglane. Mina vastasin: „Ma arvan, et me võiksime kohe ära sõita, sest kell on juba

neli öösel ja kui me praegu magama jääksime, siis me ärkaks väga hilja. Ja mul on sulle

kaks küsimust: Kuidas sa mu nime tead ja mis sinu nimi on?” Hiiglane vastas: „Sophie,

ma tean absoluutselt kõike! Isegi kõiki planeete, mis meie universumis on! Ja minu nimi

on Suur Sõbralik Hiiglane.”

Siis juhatas Hiiglane mind minu tuppa. See oli võrratu! Ma tõesti ei kahelnud selles,

et ta teab kõike. Ta teadis mingil moel, et minu lemmikvärv on helesinine ja ma armastan

One Directioni bändi. Mul oli helesinine lagi ja seinad. Igal pool olid One Directioni

plakatid. Minu voodi oli suur kaheinimese voodi ja voodipesu oli jällegi helesinine.

Viimaks ma lõpetasin imetlemise ja pakkisin asjad.

Suur Sõbralik Hiiglane ootas väljas oma kohvriga. Ma ronisin talle selga. Küsisin

hiiglase käest, kuhu me lendame. Ta vastas: „Kõigepealt läheme Pakistani, siis Uus-

Meremaale.”

Ma olin valmis lõbusateks seiklusteks.


Vaimude tund

(Mirtel)

Midagi väga pikka ja väga musta ja väga peenikest. See keegi lähenes väga-väga

kiirelt. Paari sekundi pärast oli ta Sophie akna juures ja vaatas aknast sisse. Ta oli ikka

kohutavalt suur ja meeletult pikk. Sophie ehmus. Ilmselt oleksid sina ka ehmunud, kui

oleksid teda näinud.

„Appi! Appi! Aidake!” karjus Sophie. Selle peale ärkasid kõik teised üles ja tulid

Sophie tuppa. „Sophie, kell on 00:32, mida sa teed?” küsis Kalle, kes oli orbudekodu

direktor. „Ma nägin koletist,” vastas Sophie. „See oli ilmselt unenägu,” arvas Kalle. „Ei-ei,

see ei olnud uni!!!” karjus Sophie vastu. „Kus sa seda koletist siis nägid?” uuris Kalle.

„Seal…seal…õues akna juures,” kokutas Sophie. Kalle tõmbas kardinad eest ja vaatas

aknast välja. „Siin küll kedagi pole,” teatas ta ja läks toast minema. Sophie tõmbas

kardinad ette ja läks voodisse tagasi.

Natukese aja pärast kuulis ta akna juurest krabinat. Sophie läks vaatama. Alguses ei

silmanud ta midagi, aga siis ilmus see sama koltis akna ette. Siis, kui Kalle toas käis, oli too

akna all peidus. Koletis pani Sophiele käe suu ette, et ta karjuma ei hakkaks. „Sophie, ma

olen väga kuri!” karjus hiiglane. „Praegu on südaöö ja sina käisid voodist väljas, sa ju tead,

et see on patt!” pahandas ta. Sophie noogutas. Siis võttis hiiglane Sophiest tugevalt kinni ja

pani talle mingi sinise tableti suhu. Sophie jäi magama.


Kui ta ärkas, oli ta proua Rence’i poes. Sophie vaatas ringi, siis märkas ta, et tema

kaela küljes on nöör. „Mida sa tahad minust?” küsis Sophie hiiglaselt. Too ei vastanud.

Järsku tõmbas koletis Sophielt paku alt. Edasi tead isegi….

Vaimude tund

(Lara)

„Kes see oli!?” küsis Sophie endalt, ,,kas see oli vampiir või vaim?” Järsku pööras olend

ennast Sophie poole ja vaatas Sophile otse silma. ,,Mida sa tahad minust olend?” küsis Sophie.

Olend vastas: ,,Minu nimi on Kreeta mitte olend!” Paar minutit oli haudvaikust. Järsku lõi Big Ben

kaksteist korda ja siis muutus Kreeta nahkhiireks. Sophie ehmatas. Vampiir hakkas märatsema nii,

et terve küla ärkas. Järsku oli kuulda igast küla nurgast podisemist ja vaidlemist. Äkitselt tulid

veel mitu seletamatut olendit! Nendega kaasnes paanika, ärevus, must udu ning MUST

HUUMOR. Järsku sähvatas kuskil valge tuluke ja ilmus välja HARRY POTTER! ,,HARRY

POTTER!?” küsis Sophie endalt. Sophie kuulis samme ja puges välkkiirelt voodisse tekki alla.

,,Miks sa ei maga?" küsis ema. Sophie kogeles: „Ma, ma, ma…” Ema ähvardas: ,,Sul tuleb

suur pahandus noor neiu!” Sophie vastu: „Aga ema, ma nägin HARRY POTTERIT ja Drakulat,”

väitis Sophie. Sophie küsis: ,,Kas sa usud mind?” Ema jätkas: ,,Ei usu!" Sophie ikka edasi: ,,Aga

vaata siis aknast välja!” Ema vaatas, aga olendeid polnud. Ta saatis Sophie magama ja läks ise ka

tagasi magama.

Hommikul, kui Sophie kooli läks, siis nägi ta keldris mingisugust olendit. See oli vist

Kreeta, aga Sophie ei olnud kindel. Sophie läks klassi ja rääkis parimatele sõpradele kõik, mis ta oli

tol ööl näinud. Nad uskusid. Pärast pikka päeva ehitas Sophie endale konku ehk onni ja hakkas

Kreetat luurama. Sellel ööl juhtusid samad asjad, mis eelmisel, aga tol ööl tuli siia Minotaurus, kes

sõi magavaid inimesi. Oli see vast õudne! Järgmisel päeval, kui Sophie kooli läks oli neil uus

direktor. Sophie mõtles: ,,Ta näeb välja nagu Kreeta, äkki ta ongi Kreeta!?”

Matemaatika tunnis tuli direktor nimega Kreeka Sai ehk tegelik Kreeta ja kontrollis, et

õpilastega oleks kõik korras ja kas nad käituvad hästi. Kreeka Sai peatus mitu korda Sophie juures.

Sophie pahandas: ,,Mis sa minust jälle tahad vampiir Kreeta?” Kreeta vastu: ,,Esiteks ma ei ole

vampiir ja teiseks ma olen su direktor!!!” karjus Kreeka Sai. ,,Tule minu kabinetti,” ütles vana

vampiir.


Kui Sophie toolile istus ütles Kreeka Sai, et ta on küll vampiir Kreeta ja tahab Sophiet

rünnata ja ta verest tühjaks imeda. Aga see et läinud tal õnneks korda. Sophie tuli koju koos oma

parimate sõpradega konkusse ehk onni. Konkus olid taimed ja need muutusid hetkega

SÜSIMUSTAKS. Sophie küsis sõbralt sosistava häälega: ,,Kas sa tead, mis siin toimub?” Sõber

vastu: „Ei, aga ma arvan, et siin toimub MUST HUUMOR!” Järsku ilmus Kreeta ja karjus: „Ma olen

Dracula mitte Kreeta ning Kreeka Sai ei ole ma kaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Sophie ärkas nuttes ja higistades. Ta arutas endamisi: „Hmm, kas see oli uni?!” Sophie

hüüdis: „Hurrrrrrraaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!!!!!! See oli uni!” Sophie kisendas nii, et terve küla ärkas

jälle!

Lisapala

Nõiajook

(Kerttu)

Oli paar päeva täiskuuni. Aga miks nõiad pidutsesid, seda keegi inimestest ei

teadnud. Asi oli selles, et nõid nimega Rembeca oli mõelnud valmis surmava nõiajoogi

retsepti. Seda ta kellelegi ei avaldanud, kuigi kõik tahtsid teada. Talle oli see mõte pähe

tulnud, kui ta nägi tervet karja surnud hiiri ja öökulle. Ta teadis siis, et suudab sellise

nõiajoogi teha, mis võib tappa kõik loomad ja inimesed.

Oli väga palju taimi ja asju ja ka kõige haruldasem taim, mida sai vaid suve täiskuu

ajal otsimas käia. Selle nimi oli surmav nõgesnälkjas. Kui sa seda puutud, saabub surm. Ja

seda taime valvasid luudadest vampiirid. Iga suvise täiskuu ajal ärkasid nad üles, et taime

kaitsta. Alati, kui keegi taime puutus, hammustasid vampiirid teda. See polnud eriti

meeldiv.

Saabus täiskuu päev. Nõid mõtles, kuidas seda taime kätte saada. Ta teadis, et

luudadest vampiiridest saavad jagu vaid luudadest nõiad. Aga ta ei teadnud, kust neid

leida. Nii otsustas ta ise sellised nõiad valmis teha. Rembeca proovis igasuguseid loitse ja

sai lõpuks valmis. Nõid oli üliõnnelik. Kätte jõudis öö ja Rembeca saatis nõiad teele. Ise jäi

ta koju. Luudadest nõiad sõitsid kohale ja võitlesid, mõned said isegi surma. Oli aga üks


nõid, kes taime kätte sai ja koju lendas. Teised tema järel. Rembeca oli juba poti tulele

asetanud ja vajalikud taimed keema pannud. Joogi jaoks oli vaja keeta ja segada ning

lõpuks surmav nõgesnälkjas sisse panna. Kõik toimis. Ta oli nüüd maailma valitseja.

Nõid katsetas seda jooki ühe roti peal. Jook toimis ning rott sai hukka. Aga siis

juhtus midagi - rott ärkas ellu ja muutus kiskjaks! Ta hävitas kõik, mis ette jäi. Nõid oli

nüüd veelgi õnnelikum, sest ta oli valmistanud võimsaima nõiajoogi maailmas. Aga juhtus

õnnetus, rott oli nii hoos, et tappis ka nõia ära. Maailm lähenes hukule. Õnneks elas

lähedal üks hea nõid, kes hävitas roti ja joogi. „Ei tasu kunagi midagi halba välja mõelda,”

ütles ta. Sellest ajast peale ei tahtnud keegi nõidadega tegemist teha.

More magazines by this user
Similar magazines