Õudusjutud - 4.b

Vaimude tund
(Mattias)
Sophie jäi tundmatut jälgima. Tundmatu kõndis pikkade sammudega ja lähenes
aeglaselt Sophile. Kõndimise ajal vaatas ta maha. Kui ta lähemale jõudis, märkas Sophie, et
tundmatul on kohver käes. Mida lähemale see tundmatu tuli, seda rohkem puges Sophie
kardinate taha peitu. Sophie oleks peaaegu voodisse karanud, sest tundmatu oli juba väga
lähedal. Tundmatu läks aknast õige lähedalt mööda ja Sophie juba arvas, et ta ei vaata
tagasi, aga seda ta just tegi. Sophie ja tundmatu
vaatasid üksteisele otsa. Mida kauem nad
üksteisele otsa vaatasid, seda vähem hirmu
tundis Sophie. Lõpuks tegi Sophie akna lahti ja
küsis: „Kes sa oled?” Tundmatu vastas madala
häälega: „Ma olen vaim, kes otsib kohta, kus
puhata. Mis sinu nimi on väike laps?” küsis
vaim. „Mu nimi on Sophie, mis sinu nimi on?”
küsis Sophie. „Ma ei mäleta oma nime, kutsu
mind, kuidas sa tahad,” vastas vaim. „Kas sa
tahad tuppa tulla?” küsis Sophie.
Vaim kõndis läbi seina sisse. „Ma kutsun sind Toomaseks, sest see oli mu isa nimi,”
ütles Sophie. „Kuidas sa siia said?” küsis Sophie. „Ma rändan igal öösel mööda linna
otsides puhkamiskohta,” ütles Toomas. „Mis sul seal kohvri sees on?” küsis Sophie. „Selle
kohvri sees on pastakas, millel on maagilised võimed,” vastas Toomas. „Ma ei usu, et selle
kohvri sees on maagiline pastakas,” ütles Sophie. „Ma näitan sulle selle võimeid,” ütles
Toomas. Ta tegi kohvri lahti ja sealt tuli välja ämblik. Sophie arvas, et see on üks tavaline
ämblik. "Mis ämblik see on?” küsis Sophie. „See on see mürgine ämblik, kes hammustas
mind,” vastas Toomas. Sophie kiljatas, aga Toomas pani selle tagasi kohvrisse. Ämblik oli
seal, sest Toomas suri tema pärast ja Toomas peab seda igavesti mäletama. Nüüd võttis
Toomas pastaka kohvrist välja ja vajutas nuppu selle otsas. Sellest tuli välja udupilv ja