Tugi-ja liikumiselundite haigused, füsiaatria

20. TUGI- JA LIIKUMISELUNDITE HAIGUSED, FÜSIAATRIA
vastane ravikuur, lokaalne steroidisüst liigesesse,
kortisooni per os 1–2 nädalat.
– Manuaalteraapiat tehakse läbimõeldult 3–6 kuu
pärast. NB: pärast manipulatsiooni intensiivne
füsioteraapia.
– Füsioteraapia on abiks patsiendi innustamisel
tegema aktiivseid harjutusi pika haiguse vältel.
N. suprascapularise pitsumine
– Esineb harva.
– Anamneesis on seljakoti surumine närvile vms.
– Esineb tugev valu ebamäärasel alal õla- ja abaluupiirkonnas.
– Abduktsioon ja välisrotatsioon on valusad, jõud
on vähenenud.
– Hiljem tekib abaluuüliste ja -aluste lihaste atroofia.
– ENMG-uuring kinnitab diagnoosi.
– Raviks on lokaalne injektsioon, neurolüüs.
Muud harva esinevad haigused
– Akromioklavikulaarliigese artroos
– Glenohumeraalliigese artroos
– Õlaliigese subluksatsioon/instabiilsus
– Paraneoplastiline õlavalu
Konsultatsioonide näidustused ja
ajastamine
– Konsulteerida küllalt varakult.
– Valu ilma diagnoosita on kestnud 2–3 k. või ravi
ei ole aidanud – füsiaater.
– Rotaatorite manseti rebend on tekkinud 3–6 k.
tagasi – ortopeed (suturatsioon).
– Akromioklavikulaarartroos on kestnud 6 k. –
ortopeed (akroomioni plastika).
– Adhesiivne kapsuliit on kestnud 3–6 k. – ortopeed
(narkoosmanipulatsioon).
– Tendiniit on kestnud 12 k. – ortopeed.
Millal on näidustatud füsioteraapia
või ortoosid
Füsioteraapia
– Kui patsiendi lihaste jõud on väike ja liigeste
liikuvus piiratud, võib füsioteraapiast abi olla.
– Sekundaarsete lihasespasmide vastu aitab ka
massaa• .
– Valu vastu aitab elekterravi, sügav ja pindmine
soojendus ja ultraheli. Valu saab vaigistada ka
muude vahenditega (ravimid, puhkus, akupunktuur
jt.), mida määrab arst.
– Kodus võimlemine on tähtis.
Immobilisatsioon pole vajalik, kui tegemist ei
ole aktiivse, ägeda põletikuga.
Goodmani harjutusi tehakse (liikuvuse ulatuses)
iga päev.
Hoidu liigsetest keeldudest kätt kasutada, sest
need võimendavad patsiendi hirme.
Ortoosid
– Kaelalülide spondüloartriiti ravitakse Schanzi
504
kaeluse või individuaalselt valmistatud jäiga
kaelatoe abil.
– Tservikaalsündroomi ja lülisambareumaga patsientide
ägedat valu saab leevendada pehme või
jäiga kaelatoega.
– “Piitsalöögivigastust” ravitakse mõnikord pehme
kaelatoega, kuid üldiselt on olulisem külmaravi
ägedas staadiumis ja kaela varajane liikumisravi.
– Karpaalkanalisündroomi ja lateraalepikondüliidiga
haiged hakkavad kiiremini paranema, kui
nad 2–6 kuud kannavad tööd tehes tugikaelust.
20.31 RÖNTGENUURINGUD
KAELA-ÕLAVAEVUSTE
PUHUL
Sinikka Levoska
Kaelalülide natiivülesvõtted
– Tähtsus on piiratud.
– Sirge rüht ei osuta kindlasti isegi pingekaelale.
– Vanematel inimestel esineb spondüloosi ka siis,
kui sümptomid puuduvad.
– Märgatav lülidevahemulgu ahenemine, millega
kaasnevad sümptomid vastavas dermatoomis,
viitab tservikaalsündroomile.
– Anomaaliad: plokklüli võib põhjustada üleliikuvust
sellest ülemise ja alumise lüliga. Tähendus
on ebaselge.
– Raske spondüloos võib ahendada ka seljaajukanalit
ja seletada sümptomeid (Babinski on
positiivne). Tehakse kindlaks kompuutertomograafial
või magnetresonantstomograafial.
– Kaelaroie ja pikad processus transversused võivad
viidata “thoracic outlet” -sündroomile.
– Metastaase ja spodüliite esineb harva.
– Kaelalülide reumaatilised muutused on tasemel
C 1–2; kõige tavalisem on anterioorne atlantoaksiaalne
subluksatsioon.
– Röntgenuuring on vahel kasulik ka usaldusliku
ravisuhte jätkumiseks (välistusdiagnostika).
Kaelalülide ülesvõtted
painutusasendis
– Raske spondüloos ja “piitsalöögivigastus” võivad
põhjustada lülide üleliikuvust.
– Patoloogilist liikuvust ei ole täpselt defineeritud.
– Atlantoaksiaalne subluksatsioon on näha fleksioonülesvõtetel
üleliikuvusena 1. ja 2. kaelalüli
vahel (tähtsust omab üldiselt üle 4 mm laiune
vahe lülikaare ja densi vahel).
Õla uurimine
– Ebaselgete õlaliigesevaevuste hea röntgendiagnostika
eeldab AP-, välisrotatsioon-AP- ja aksillaarülesvõtet.