Audentese Spordigümnaasium - Omaloomingulised tööd

Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutati välja Audentese omaloominguvõistlus „Heategu“,
mille eesmärk oli poeetiline:
1. - 4. klass kirjutas luuletuse,
5. - 8. klass oodi,
9. klass koos spordigümnaasiumiga ballaadi.
Parimate tööde valimisel hinnati eelkõige sobivat teemalahendust ja sisukust; žanrile
vastavust ja luulekeele valdamist. Suur tähtsus oli meeldejääval teostusel, et töös tuleks välja
autori isikupära ja oleks nauditav sõnakasutus.
9. klassi ja gümnaasiumi arvestuses parimad:
I - II koht „Sada aastat tagasi“ Eric Schmalz 11.d
I - II koht „Et luua kodu“ Kaisa Siimann 10.c
III koht „Kas tahan olla keegi muu“ Marite Ennuste 11.c
Käesolevasse e-raamatusse on kogutud valik võistlustöid.
„Ammune ootus“ Marietta Urva 11.c
„Üks kurb ja õnnetu mees“ Randel Uibo 11.d
„Teekond Rooma“ Ron Pehka 11.d
„Sada aastat tagasi“ Eric Scmalz 11.d
„Poiss“ Annabel Aer 11.d
„Ohverdus“ Karl Laanet 11.c
„Meelemürgimelanhoolia“ Kertu Laak 12.c
„Kevadtrall“ Kristjan Lindsalu 10.d
„Kas tahan olla keegi muu“ Marite Ennuste 11.c
„Hüantsindid“ Kertu Ly Alnek 11.d
„Heategu“ Debora Lehtsalu 10.c
„Et luua kodu“ Kaisa Siimann 10.c
TALLINN 2017

Ammune ootus
Leidsin end lamamast lauda katuselt,
teine oli nii torkivate õlgedega.
Varakevadine lõõmav päike
hellalt paitas mu põski.
Olen olnud seal juba vist tund või paar,
ei jaksa ära liikuda.
Nii mõnusalt hea on pikutada
sel varajasel kevadepäeval.
Mõtetes kool ja treeningud,
kiire, väga kiire pealinnaelu.
Süda on nii tühi,
tühjus valitseb seal pikemat aega.
Soov on edasi liikuda.
Lahkuda siit, minna edasi, näha maailma.
Vangistus, reeglid, distsipliin.
Muserdav.
Nauding peaks tooma naeratuse näole,
puudub.
Kõike tuleb teha maksimaalse pingutusega,
puhkust on vähe.
Stress, depressioon on garanteeritud.
Ainult kurvad mõtted peas.
Vaba linnuke tahab laulda,
tahab lennata sinna, kuhu süda kutsub.
Mõtted keerlevad koduste ümber.
Kuidas neil läheb?
Mida kõike tahaks juba koos teha.
Matkata rabades ja metsades,
lahkuda pikaks ajaks reisile.
Kõike teha südamest ja armastusega.
Mida kõike tahaks juba koos teha.
Varsti saab, varsti.
Pikad päevad, rasked treeningud.
Jätnud sügava jälje tervisele.
Vaimne kokkuvarisemine,
nõrkus, jõuetus, tujutsemine.
Palju kohustusi, ülesandeid, kokkusaamisi.
Tähtajad.
Kõik need saavad varsti läbi.
Hing saab rahu.
Meel nõuab väljakutseid,
keha adrenaliini.
Mõte jooksis kokku,
fantaasia pole enam endine.
Süda tahab lüüa teises rütmis,
jalad minema joosta,
silmad näha kedagi uut ja
lihasmälu vaheldust.
Metsa salapärane kohin,
lindude poolt korraldatud kontsert,
vihmajärgne värske õhk –
kõik komponendid, mida elus läheb vaja.
Väikestes asjades peitub õnn,
suurtes aga katastroof.
Tuleb osata otsida,
tuleb osata hinnata.
Mida eluga teha?
Mõte nagu on,
kuid hea tagala ja teostus napib.
Unistama peab,
tuleb kuulata oma südant.
Armastama peab,
pettuma peab.
Iga tiiger tsirkuses usub,
Et kord ta saab priiks.
Joosta metsas,
Otsustada iseseisvalt,
Veeta aega teistega.
Armastada ja unistada,
kõigest millest soovib.
Mõte tuleb tagasi,
reaalsusesse.
Küll oli hea unistada.
Vabadus paistab.
Ainult natukene veel,
siis on sellega kõik.
Lahkun niipea kui võimalik
sealt kõledast kohast.
Laman siin lauda katusel,
mõtetest hõivatud.
Järsku kuulen häält.
Keegi läheneb.
Mind otsitakse,
õhtusöögi aeg läheneb.
Ei pane teist tähele,
keeran teise külje.
Naudin vabadust.
Marjetta Urva 11.c

Üks kurb ja õnnetu mees
Üks kurb ja õnnetu mees
kord mõtles, et otsib ta õnne.
Peaks teekonna võtma, et veel
oleks lootust ja juhustki enne,
kui elu tast möödub, kõik jääb…
Ühel hommikul asuski teele
see kurb ja õnnetu mees.
Võttis joogi, toidu ja raamatu,
selle mis tarkust ja lootust on jaganud,
alati sõbraks ainsaks ta teel.
See rada, mida mööda ta käis,
tundus võõras ja raske ja kõle.
Kõikjal kohtas ta kurbust hallimat veel,
ja see oli tuttav ja rusuv ja kole.
Kus ometi kohtan ma õnne maist?
Päevad möödusid, mehe tee oli pikk,
taas kurbus ja vaesus ja hädad.
Ei ühtegi rõõmu, ei soojust, ei sära -
seda mees ei kohanud, tee, mis sa teed.
Vahel lootuski kustuma hakkas sel teel.
Maailm ta ümber tundus valudest pinges,
igal naisel ja mehel vaid nukrus hinges.
Mis see ometi on, et kõigil on halb,
nende silmad ei sära ja hingel on külm,
pole armastust, soojust, ei hellustki…
Kord hommikul vara, kui vesi sai otsa,
kurb mees pöördus Jumala poole,
et see joodaks ja söödaks teda siis
kui on nälg ja elu veab metsa.
Aga Jumal ei aidanud, oh armas aeg.
Pole mõtet loota, aru saamas on mees.
Ma pean lootma vaid iseenda peale,
kui olen näljas või olen haige.
See tõde on, kindel see,
vaid iseenda peale.
Ja jälle on hommik, mees otsimas õnne,
kurbust ei talu, ei Jumalat palu.
Ainult õnne ja armastust vajab ta,
muidu loobub, muidu kustub ja sureb ta.
Nii ta arvas, kuid otsustas võidelda.
Taas hommik, päike säramas taevas,
linnud laulvad ja kõikjal on sära.
Mees märkas, et miski on teisiti,
tõesti teisiti – ta silmis on sära
ja südamest valu läinud on ära.
Kõik tundusid head ja kenad,
ja naine, keda kohtas ta teel,
ta oli kui päike, kui lootusekera,
mis lootust andis sel mehel.
Kas nüüd on see hetk tal käes...
Mees taipas, et igaüks peab
ise oma õnne eest seisma,
ei Jumal, ei loodus, ei keegi veel
saa tema eest kosta või seista,
seda ikka ise teeb mees.
Randel Uibo 11.d
Teekond Rooma
Ükskord ennemuistsel aal
elas kõikvõimas baal
Hannibal Barca
Oma eluaja jooksul
oli ta roomlaste ees jooksus
kaugel Aafrikas.
Üks päev mõtles
ja siis ütles,
et vallutab Rooma.
Plaan oli ambitsioonikas,
Kaheldi ta metoodikas,
kuna puudus laevastik.
Sellepeale Hannibal,
igivana kannibal, ütles:
„Meil on maastik.“
„Üle Mauritaania,
läbi sooja Hispaania,
niiskesse Galliasse.
Seal me peatume,

ingi korra vaatame
ning ruttame Alpidesse.
Roomlaste võitmiseks,
nende skalpide võtmiseks,
vajas Hannibal armeed.
Iga mees,
kes jõi teed,
oli Hannibali poole teel.
Hannibal seda haistis,
oma elu pärast kartis,
kuid jäi plaanile kindlaks.
Ilm muutus karmimaks,
meeste read hõredamaks
ja pahameel kasvas.
Ühel külmal õhtul,
kui Hannibal sügas kõhtu,
telki ilmusid pahameelsed pealikud.
„Sa vedasid meid hukatusse,
mõttetusse tupikusse,
me kõik siin kärvame.“
Hannibal tõusis,
vurrud paika seadis
ning ütles:
„Rahunege, mehed, plaani tehes
ma seda arvesse võtsin.
Usaldage mind,
see on karm hind,
ent me saame hakkama.
Roomlasi me üllatame,
Itaaliast välja kihutame,
taastame oma hiilguse.“
Pealikud rahunesid,
usu Hannibali taastasid
ning lahkusid telgist.
Homne päev oli piinarikas,
Hannibal end üha rohkem vihkas,
hakkas kaotama usku.
Mauritaania läbiti nipsuga,
ilma suurema kismata,
kaasas suured elevandid.
Hispaanias peatuti ja
ringi vaadati,
otsiti lusitaane.
Äkitselt ilmus metsast mees,
kel habe suur ja karvane,
kaasas väga tähtis sõnum.
„Pikalt koos istusime,
asjad läbi arutasime,
lusitaanid liituvad Hannibaliga.
Rõõmsalt võeti jalad selga,
enam kartaagolased kedagi ei peljand,
kuni jõuti Gallia.
Gallia oli väga niiske,
kõikjal leidus palju tiike,
siis ilmusid kohutavad Alpid.
Matk üles algas
ja vinguralli lasti valla.
Kaotati esimesed mehed.
Ilm oli karm,
kadus meeste sarm,
ilmus valge lumi.
Tekkisid pinged,
Hannibalis poldud enam kindlad,
plaaniti atendaati.
Pealikud seda märkasid,
Asjad läbi mõtlesid,
jõuti suurele otsusele.
Hannibali aidati,
usku temasse süstiti
ja teekond jätkus.
Read aina hõrenesid,
söögid-joogid vähenesid,
olukord tundus lootusetu.
Ent künka tagant ootamatult
tuli päike lootusrikkalt,
paistis suur rohtla.
Meeste silmis tärkas sära,
tehti väga suurt kära,
jõuti sihtkohta.
Sealt edasi valati verd,
loodi pidevat laipade merd,
peeti kuulsaid lahinguid.
Hannibal oli sõiduvees,
ei peatanud teda ükski mees,
kuni roomlased keeldusid alistumast.
Hannibal oli nõutu
ning vägedel polnud piisavalt jõudu,
et hävitada Rooma.
Roomlased hoopis läksid Aafrika,
korraldasid suure paanika,
alistasid Hannibali.
Sellist ootamatut seika,
ajaloos ei kohta,
kuid seda tuntakse kurikuulsa Puunia sõjana.
Ron Pehka 11.d

Sada aastat tagasi
Sada aastat tagasi
algas Vabadussõda siis,
vintpüssid õlal, eestlased
Eestit kaitsma läksidki.
Ootele kõik tööd jäid talus,
naised olid murevalus,
hirm halvas äkki kogu maa,
rullus lahti sünge uduna.
Meestel hirmuks polnud aega,
laadida nüüd tuli laeva,
hobustele rakmed pähe,
kuule oli liiga vähe.
Vaprus oli meestel relvaks,
hinges ärevus teeb hellaks,
valida nüüd tuli pooli,
punaseid või valgeid jooni.
Vend see venna vastu sõdis,
terve pere lõhki rebis,
kes see enam aru sai,
kes on hea või kes on halb.
Suurte mängus väike Eesti,
otsis oma idenditeeti,
vabadus, mis kullakallis,
oli ikka väga kallis.
Usk küpses üle kogu maa,
Eesti ükskord vabaks saab,
oma keel ja oma meel,
Eesti vabaduse teel.
Võõra võimu rõhuv maine,
võõrad saapad meie maile,
puudutada maad ei tohi,
Eesti kangus on see rohi.
Kõrini meil võõrast võimust,
saksa, vene, rootsi ikkest.
Eesti mehed omal maal
vabaks saada tahavad.
Nüüd me nagu üks mees,
ründame punaste armeed,
sakstele siis teeme selgeks,
tulevikku peame helgeks.
Samas meestel peas üks plaan,
oma riigiks Eesti saab,
ei siin punaseid ei valgeid,
lipp meil saagu sini-musta-valge.
Mehed manifesti tegid,
Endla rõdult kuulsid kõik,
kajas Hugo Kuusneri hõik:
„Sündinud on Eesti Vabariik!“
Üksi Eestil jõudu nappis,
mehi vajati meil appi,
soome poisid vennad siin,
üle lahe liikusid.
Kuulipildujate kärin,
tankid suured - maavärin,
täägid lõikasid siin liha,
vabaduse iha.
Paljud pikali siin jäid,
kuuseoksad tekiks said,
sammal padjaks - silmist
kadus vabaduse leek.
Ära nuta nende eest,
õiges kohas Eestimaal,
süda rahul, puhkavad
meie vanavanemad.
Nemad näha ei saand seda,
kuidas Eesti vabaks saab,
kuidas läheb ajavoog,
milline on lõpp sel lool.
Sinimustvalge lipp
tõmmatud sai torni tippu,
vabad mehed, silmad vees,
uskumatu tõsi see.
Sellest sada aastat saab,
eestlased siin omal maal,
langesid ka vastaspooltel,
mälestama peame kõiki.
Tänu neile meestele -
SÜNDIS EESTI VABARIIK.
Eric Schmalz 11.d

Poiss
Inglismaa põldude vahel,
elas perekond Waher.
Neil oli väike poeg Brahms,
kes hoolitsemist vajas.
Proua ja härra reisile lähevad,
lapsehoidja palgata lasevad.
Greta pärit on Ameerikast,
Waheritel hea mulje jääb temast.
Greta tuttavaks saab poisiga,
tuleb välja, et tegu hoopis nukuga.
Brahms põlengus surma sai,
nukk nende ainsaks lohutuseks oli.
Waherid reeglid Gretale jätsid,
kõik ette näitasid.
Brahmsile muusikat kuulata meeldis,
luuletusi lugedes ta aega veetis.
Brahms hoolitsust ja armastust vajas,
Greta ta nurka hoopis viskas.
Brahms muutus kurvaks,
kummitama majas hakkas.
Greta riided kadusid,
imelikud hääled kostsid.
Painavad unenäod kummitasid,
karjudes ärkas hommikuti.
Kummalised telefonikõned,
kus ainult kuulda hingamist.
Kord Greta pööningule lõksu jäi,
seal kinni oli hommikuni.
Üks hommik keegi talle moosisaia tõi,
ja tema kohvist jõi.
Järsku telefon helises,
Greta vastas värisedes.
Kurvalt vastas väike poiss,
„Tule mängi minuga, Greta!“
„Tule palun mängi minuga!“
Greta telefoni hargile pani,
kivikujuna nukku vaatama jäi.
Lapsehoidja lubas talle
edaspidi hoolt kanda tema eest.
Greta kõik reeglid täitis,
imelikud nähtused kadusid.
Greta Brahmsi kiindus,
Brahmsi olemasollu uskus.
Ühel tormisel õhtul tuli neile külla
Greta endine mees Tony.
Greta tema pärast oma lapse kaotas,
kuna mees vägivalda kasutas.
Greta siiski armastas teda,
ja lahti ei suutnud öelda temast.
Mehest vabaneda siiski soovis,
Brahsilt abi selleks lootis.
Öösel Tony ehmus üles –
surnud rott tal süles
ja verd tal` näkku tilkus.
Seinal seisis kiri „Kao ära“
ja pihta hakkas majas kõva kära.
Tony nuku kätte võttis
ja õuduses ta katki lõi.
Järsku seinas krabises,
katki läks peegel.
Sealt väljus mees,
nukumask ees.
Brahms oli see mees,
Kes aastakümneid eland seina sees.
Teda maailma eest hoidsid vanemad,
sest mänguhoos poeg oli tüdruku tapnud.
Väike poiss oli ta alles siis,
vanemad temast lahti öelda ei suutnud.
Brahms oli kõik need päevad jälginud
ja alles nüüd tuli välja.
Brahms Tony tappis,
ja siis ta vaiba sisse lappis.
Greta ära tahtis joosta,
Brahms teda aga ei lasknud.
Greta magama ta pidi hoopis panema
ja öömusigi andma –
nii töölepingus oli kirjas.
Greta öömusi andmast keeldus,
Brahms teda kinni hoidis.
Tüdruk ulatus andma musi,
hoopis lõi noa Brahmsi südamesse
ning Greta põgenema pääses.
Annabel Aer 11.d

Ohverdus
Kaugel looduses, kus helesinised veed,
ümber iidsed metsad, orud ja kõrged mäed,
asub suur palee, seest palju uhkemgi veel,
kuldsed trepid, turvamas sõdurite väed.
Lossis elutseb kuninglik perekond,
kel on uhkeimad rõivad, kalleimad ehted,
neil iialgi puudust millestki ei ole,
teenrite, sulaste poolt on tööd kõik tehtud.
Kaks vanimat poega kodust nüüd on läinud,
varandused pärinud ja leidnud naised,
mööda ilma reisimas palju on käinud,
nendel muresid pole, veidi on laisad.
Vanemad kodus tütart vaid hoiavad veel,
kuni tütre armastus õiele puhkeb,
ootavad jõukat, kuulsat ja vägevat meest,
mõnda kauge maa kuningapoega uhket.
Tütreke on väga veetlev, siiras ja õrn,
punapõsine, kuldsed on ta kiharad,
talle tähtsam armastus, rõõm ja õnn,
raha ja rikkust ta iial ei ihalda.
Leidnud ta endale hurmava noormehe,
kes alamast klassist, metsavahi poeg,
hakkaja, töökas mees, abivalmis, ehe,
kauni näitsiku mõtteid justkui lennult loeb.
Neiu ja noormees on kokku kui loodud,
teineteise südames sügaval on,
kuid väljavalitu pole vanemate ootus,
pole kuninglikust soost, vähe vara on.
Tähtsaim kõigest on kuulsus, rikkus ja hiilgus,
vanemad tõelist armastust mõista ei suuda,
nende südameist ainult vihkamist kiirgab,
puhtsüdamlikud tunded otsust ei muuda.
Kuid õhtuhämaras, tundidel hilistel,
tasaselt välja armunud paar hiilib,
hiilivad tasa, neiu naeru kihistab,
naudivad üksteist, kadunud neil on piirid.
Enne koitu on neiu lossis tagasi,
poeb voodisse ja teeskleb alles ärkamist,
vanemate kriitikat kuulab vagusi,
ootab meeleheitlikult mõistmise tärkamist.
Kuid isa ja ema on saanud saladusele jälile,
keelavad suhte ning lõhuvad kõik sidemed,
sõdur saadetakse armsamale järele,
ta surmab mehe, käsi mõõgapidemel.
Näitsiku süda valutab, ta leinas murtud,
vanemad on karmid, kadunud on lootus,
lein tapab, tõelised tunded alla surutud,
neiul ees sunduslik rikka printsi ootus.
Peretütar on õnnetu, aina nutab,
sest vanemate soovil ta abielluma peab,
nipsakas kuningapoeg ta naiseks võtab,
õnnetu tütre oma lossi veab.
Tüdruk ikka leinab, kadunud elujõud,
ta ei armasta printsi, tundeid ei leia,
et kaotada hingest kohutav kaos ja õud,
igaveseks vete võimusesse heidab.
Karl Laanet 11.c
Meelemürgimelanhoolia
Oli kord Eesti ja oli kord Läti.
Olid ka teised, kuid need meid ei koti.
Eesti ja Läti on selle loo võti.
Ühiseid hetki neil ajaloos palju.
On omavahel ka lõõpivaid nalju.
Sõprus on seisnud neil kindlalt kui kalju.
Ei ole kombeks neil tülinatoon.
Isegi kui toimub Eurovisioon.
Või on olümpia, kus kord võitis Nool.
Lugu, mis pajatan, on aga erand.
Suhted on üpriski tuliseks keerand.
Kestnud on see juba aasta ja veerand.
Riikide vahel sai alguse ralli.
Ühel pool alkohol oli veits kallim.

Muidugi põhjustas seda vaid Tallinn.
Seal saadi aru, et alko on paha.
Loobuda sest aga keegi ei taha.
Mida me teeme? No nõuame raha!
Tõsteti hinda – kuid rahvas ei väsi.
Alko on see, mille poole veab käsi.
Joomine – see on ju eestlaste asi!
Kust aga saada see ahvatlev kraam?
Soome poolt saaks, kuhu viia võib praam.
Eestlasel on aga kavalam plaan.
Miks maksta palju, kui võiks maksta vähe?
Kõrge hind ei mahu eestlasel` pähe.
Odavalt saada on eestlase tahe.
Selleks peab lõunasse keerama suuna.
Lätlastel alkohol cheap oli toona.
Käi korra ära ja kihuta jooma!
Tundus, et Lätis saab alkot vist kraanist.
Kõik autod said üle koormatud saagist.
Mis arvas Eesti sest eestlaste plaanist?
Eesti sai kurjaks, sest plaan läks tal luhta.
Eestimaa alkopoes personal puhkab.
Ei läind aktsiisike õigesse kohta.
„Paneme piirangud! Sulgeme piirid!”
kisendas Eestike nutus ja kriisis.
Terendas lõpp hinnatõstmise stiilil.
Lätile seevastu olukord sobis.
Joodikupere ju neile nüüd kolis.
Rahapakk käes, ukse pealegi togis.
Eesti kaes Lätit ja tal hakkas kade.
Tallinna tehtu ei olnud ju vale.
Nüüd aga nukker on Eestimaa pale.
Oli kord Eesti ja oli kord Läti.
Korra läks nihu ja korda ei säti.
Kumbki ei ole nüüd kuigivõrd häpi.
Vahel veab viltu see saatuserool.
Ühest või teisest saab vihasem pool.
Nukramat sorti sai lõpp sellel lool.
Kertu Laak 12.c
Kevadtrall
Saabus Kõrgõzstanis hommik,
virgus uimane polkovnik.
Tõusis üles, ringutas,
lihaskudet pingutas.
Suundus hommikust siis sööma,
nälga endast välja lööma.
Võimsa vorstiviilu lõikas,
leiva paksult ära võitas.
Siis puhitus tal kõhus möllas,
vaevund näoga ringi töllas.
Abikäeks Espumisan,
mees ise nägus justkui D'Artagnan.
Kuid naine sellest vähe hoolis,
sõimas Fedjat tugitoolis.
Vaesel mehel kurb on meel,
kõndis vihmas kõnniteel.
Soovis vaheldust ta leida,
elujoone sirgeks treida.
Tahtis endal naisukest,
mitte toda kel kõva kest,
kes sõimab Fedjat tugitoolis,
peksab teda autoroolis.
On too vast paras peletis,
jumal teab mis koletis.
Tapnud palja käega hirve
eit, kel nimeks oli Virve.
Käinud sõjas kaugel Bosnias,
nüüd Fedja neiudel käis kosjas.
Oma saatusega mängis,
istudes seal võõras sängis.
Kui teada sellest saaks vaid Virve,
ta Fedja suunas heidaks kirve.
Tõmbaks naha üle kõrva,
uputaks ta kuuma tõrva.
Fedja õnnetuseks suureks
sai seksihimu kurja juureks,
sest naised saunas latravad
ja jutulõnga ketravad.
Nii Virve juba kõike teadis,
Fedja vastu plaane seadis.

Kuid mees tast õnneks jõudis ette,
lükkas naise sillalt vette.
Suundus tädi tuhastama,
kurja hinge puhastama.
Krematooriumisse hiilis,
uksel luku lahti viilis.
Ahjuruumi lõpuks jõudis,
jube ränka vaeva nõudis.
Operaator omas mullis,
pläru näpu vahel rullis,
uuris pingsalt kississilmi
imelikku pornofilmi.
Samal ajal Fedja ruttu
lükkas tädi ahju tuttu.
Ukse kinni virutas
ja nupule siis lajatas,
uhkelt varbaid sirutas.
Vabanes ta kurja juurest,
pääses naisest liiga suurest.
Ahi aina võimsalt huugas,
Fedja karjus: „Oh sa juudas!"
Ajanud ta segi laibad,
Virve lebas alles vaibal.
Surus naise ahju samma,
võõra tädi külje alla.
Nägu mehel tahmane,
ja mõistus kole ähmane.
Tuleb tuhad ära peita,
kaugel-kaugel merre heita.
Vaja leida urnipotti,
et miilits mõrvast ei saaks sotti.
Oma üllatuseks leidis,
et urnis juba miskit seisis.
Pulbri ära tuvastas
ja äärepealt siis minestas:
oh sa ime oh sa piin,
urnis hoopis kokaiin!
Skeemis, millel suur kaliiber,
ununenud kinni siiber.
On see vast üks pandemoonium,
maha põles krematoorium.
Mafioosnik sellest teada sai,
rotveilerile tegi pai.
Istus oma mersusse,
et Fedja saata põrgusse.
Öeldi: „Davai, pojehhali"
ja põllule mees tiriti.
Ütles gangster: „Lidu nüüd,
et lunastada oma süüd."
Oma revolvri laadis siis,
peas vaikselt mängis „Ristiisa” viis,
viina alla kulistas
ja Fedja suunas tulistas.
Kristjan Lindsalu 10.d
Kas tahan olla keegi muu…
Mania karjus kuningast isa peale,
kes keelas tunded teise küla „seale“.
Perepea lukustas noore neiu
tuppa, et eemal hoida peiu
mõtted plikatirtsu vaevatud peast.
„Mu keha hoia pealegi müüride varjus,
kuid Erosele mu süda karjus.
Küll leian hõlpsasti pääsetee Su
ängistusest. Tahan olla keegi muu.“
Kuningas juttu ei kuulnud,
sellest isegi ei hoolinud.
„Tütre südant ma võõrale ei anna,
kasvõi pussnuge taevast alla kalla.
Kerjuseid ei salli,
kuidas annan ära tütre kalli?“
Öö sära taevas kahiseva kohina
tõi akna alla saabaste lohina,
printsessile tuttav heli
paiskas aknad valla öösel kell neli.
„Eros, mu arm, aeg kaduda
eemale siit: tallist sadula,
hobuse selga, et ei tunneks maad.
Kabuhirmus põgeneme
isa juurest kaugele.
Eemale, kus keegi meid
ei tunne, olgu meie saladus.“
„Suudeldes Su huuli
saaksin kuningalt kuuli,
läbi riiete Su soojus läheneb,
hirm valitseja ees väheneb.
Hobused näpsame tallist,
käte vahele ootan ma kallist,
Sind, kes kinni isa mõjul.
Mu tunded nii ausad,
kirglikud ja hingelised Sulle,

kuid rikastel on rohkem võimu.
Hüppa aknast, püüan kindlalt
daami hellalt kätele.“
Hirm hinges, kuid armastus põues,
silmad avades tüdruk õues,
kallima silmad särasid.
Ruttu hobuste poole lipati
ja talli uksed lahti lükati.
Karjusest tasa mööda hiiliti,
lukud eest kiiresti riiviti,
mille peale unimütski ärkas.
„Te kaduge siit otsemaid
või relva välja võtan.
See kuninga vara lõhkumine
toob kaasa ägeda nuhtlemise.“
Põgenejad ratsu seljas
kappasid tuules neljas,
vaatamata tagasi.
Eros Maniat nüüd suudles
kogu metsarahva kuuldes.
Selja taga kuninga õu,
südames prahvatas kõu.
„Hingasime sügavalt samas
rütmis kui isa voodis lamas.
Olgu talle üllatus paras,
et kohtles mu hingega nagu varas.“
Mania süda täitunud
ja mõtted isast läitunud.
Õõvastavas metsas tähti
vaadati, kaugelt nähti linnasära,
kuid armsama käed ümber rinna,
kuhu parem oleks minna?
Mania hüüdis kergendatult:
„Ma ei taha olla keegi muu!“
Marite Ennuste 11.c
Hüatsindid
Ühel kõrvetaval suvepäeval
kaugel muistsel Kreekamaal
Apollon istus mäe peal,
kui märkas sõpra tulemas taamal.
Nad kokku said mäe
jalamil, kus laotus tasane aas.
Kaks sõpra, näe,
Apollon ja Hyakinthos taas
üle pika aja emmata said
ja nalja heita oli lust.
Nad kahekesi maid
mööda rännanud muist.
Linnas pidustused kirkad
algasid õhtupoolikul, kui päike mäe
taha kaduma hakkas. Neiud silkasid
juba tänavatel, ulatasid sõpradele käe
ja tõmbasid tantsima need.
Mehed jõid ja tantsisid nii, kuis
oskasid. Mööda kitsast teed
voolas pidulistevoog. Võis
neid kuulda iga puu, iga
jõgi. Iga neiu säras kui õis,
kellegi polnud muret ega viga.
Kui aga Apollon märkas
üht imelist õiekest trepi
peal nukrutsemas. Temas tärkas
midagi, mida ta ei lepi
enda sees hoidma. Kuumus
läbi terve keha. Oli vaja puht
hetke, et võimutseks lummus
selle õie vastu, kes üht
pisarat sel trepil nuttis.
Apollon rassis läbi rahva
ja õie juurde jõudis,
kui Hyakinthost nägi ta.
Hyakinthos, vihane kui kõu
käratas, et lilleke temale
juba kuulub. Andis sõbrale nõu
hoida heaga eemale
sellest kurvast õienupust.
Apollon siis sõbra peale
vihastas ja kutsus mehe
võistlusele. Kes kaugemale
heidab aasal ketta, selle
omaks saab õiekese süda.
Ja nii siis kaks võistlejat uuesti
samale aasale läksid, kus
nad viimati sõpradena suurest
rõõmust embasid just.
Kaenlas kettad, mõttes
vaid võit ja auhind meeletu,
heitis esimesena Hyakinthos.

Apollon siis näitama hakkas oma jõudu,
kui aga ketas libises
tal ootamatult käest. Nõutu,
nägi ta sõpra maas lebamas.
Hyakinthosele võistlus surma
tõi. Ketas talle vastu pead
lendas, kui Apollon kurba
õit end võitma seas.
Viimane heitja kätele sõbra
tõstis ja õnnetust rumalat
kirus. Liiga noore ja õrna
mehe oli surm võtnud.
Muru muutus punakaks,
õhtu hämaramaks
ja mees järjest kahvatumaks.
Hyakinthos oli kui lill
Apolloni süles, mille varre
oli murdnud tuuleiil
või hoopis hulk armetuid narre.
Sõbra kaotanud mees
karjus täiest kõrist: „Oh, kui
võiksin anda oma elu sinu eest
või surra koos sinuga!“
Ja samal hetkel hakkas sel
samal kohal aas
uuesti rohetama kui hull.
Seal õitsema hakkasid maas
imeilusad lillakad õied, mille
sarnaseid nähtud varem ei oldud.
Apollon pani neile nime,
mille järgi me ka täna neid
teame.
Kertu Ly Alnek 11.d
Heategu
Antud on käed,
Sa ise neid näed.
Antud on jalad,
teed ise rajad.
Antud on pea,
see mõtlema peab.
Süda sul sees
vihjeks ees.
Kui käed on soojad,
siis veri Sul voolab.
Kui jalad on all,
siis liikumiseks on and.
Kui pea on otsas,
siis mõistuse hääl seal kostab.
Kui süda on rinnus,
siis headus hoia pingul.
Sul valik on ees,
see otsus ise tee.
Sul ees on silmad,
Sa märkama need suuna!
Kui palumas on käsi,
ära andmast Sa väsi!
Sa täida end...
Vend!
Ole eeskujuks,
et kõigil päevatee sujuks.
Olgu, mis aeg see olgu
või mis aeg see ka polgu,
ole nii,
et head tehes puuduks piir.
Kui kellelgi voolab pisar,
siis ole sina visa,
sest olles olemas,
pole Sa koormaks.
Kõik, mis teed,
tuleb tagasi veel.
Seepärast tee
alati üks heategu veel!
Kõik need teod
Sa oma peas seo.
Tunne seda rõõmu,
andmise loomu.
Tegu ei pea olema suur,
piisab raasukesest näljase suus.
Lihtsalt käsi ulata,
teise käsivart enda omaga soojenda.
Ja kui enam polegi anda,
siis on kusagil olemas Sulle andja.

Sest teod, mis Sulle väiksed, teisel` suured,
on liikvele puhunud head tuuled.
Kui Sinu käsi pakkus,
siis headus levis kui nakkus.
See kõik, mis saab alguse Sinust,
jätkub nii teistes kui minus.
Meil` võimalus on antud,
meie ette kui kandikul kantud.
See tänulikkust toob
ja headuse võrseid meisse loob.
See südames peituv tunneära
lase sel suikuda unne.
See soontes voolav veri
las lainetab kui meri.
Su suust võib kõlada sõnu
ja nendeski peituda võlu.
See on juba tegu,
heategude segu.
Kui tunned, et tasu ei tule,
Siis see on väikene mure.
Sa rahu püüa leida,
enda sees seda hoida.
Lihtsalt astu üks samm
ja ära seisa nagu tamm.
Ära mine raagu,
vaid headust Su juurest kõik saagu.
Proovi inimesi märgata
ja enda egost ärgata.
Kui tundub, et see on nii raske,
siis uhkus vabaks laskem.
Ole valmis olema
ja teiste mõtteid lugema.
Sest kõik ei ole küsijad,
vaid sageli isepäi edasi rüsijad.
Debora Lehtsalu 10.c
Et luua kodu
Ja sellest pilgust sündis kodu.
Kesk karikakrapõldu,
täis tõusva päikese jõudu.
Kaitsmaks üksteist toetavaid õlgu
kurbuse eest.
Tal vundamendiks sai sära.
Sära ja vaikus.
Vaikus, kuhu mahtunuks ära
terve maailm, aga ainult
neli silma.
Ja vaikselt valmis ka kõik muu.
Kivi peale kivi, peale kivi.
Ta pidi saama tugevaks kui tammepuu,
igavesti püsima jääma see kodu pidi.
Kas jäi?
See maja kasvas terve päeva,
terve öö ka.
Ei ehmunud kordagi ära,
ei peljanud kuud ta.
Julgelt ootas.
Sest koos pimedusega
kerkis kamin
ning maja täitis silmapilguga
piparmünditee valmimise sahin
ja usaldus.
Ja aeg lendas.
Kas juba püsti seinad,
hoides soojust endas?
Ja katus? Ei, nad
veel valmivad.
Veel ette võtta viimne retk.
Üks sammas vajub ära.
See võtab ainult viivu ehk,
tean, kes ta parandab ära.
Hetke oota.
Kuid ei kamin üksikule köe,
ei kaitse pimeda eest.
Vaid raputab üksilduse söe
raskusena enda seest.
Üksi oled.

Kallis, ma tagasi!
Olen tugevam, jaksan nüüd hoida
katust ja lagesid.
Majaga meid ühte köida!
Oleme koos.
Kuid teisel oli raske.
Üksilduse süsi näris ta hinge.
Ta kuulas kõiki söe käske
ja kasvatas eneses kahtluse pinge.
Palun aita!
Ja sammas oli tugevam,
ta aitas.
Raskuse endale võttis säravam
ja teist paitas.
Ma ootan.
Oma õlul kõike üksi kandis
kurtmata.
Ning teisele puhkust andis,
et too end koormamata
terveks saada võiks.
Kuid jõud, mis kahte kandma peab,
ei kaua üksi vastu pea.
On vaja teist, kes appi seab
end toetama
ja hoidma.
Ja ainult nii vaid saabki teada,
mis edasi sest kõigest saab.
Kas on see maja mõeldud jääma?
Kas tammepuu on ta või haab?
Mis saab?
See pilgust sündind maja püsis.
Jäi karikakrapõllule,
kuni kevadest sai sügis,
ning vahtralehekullale
siis kolis.
Ja lumevallidesse siis
läks edasi.
Sest vahet pole ju, kas siin
või seal. See süda kasvab edasi.
Ma tean.
Kaisa Siimann 10.c