Rebase linn (The Fox's City in Estonian)

ESTONIAN
EDITION
TUULA PERE • ANDREA ALEMANNO
Rebase linn
WickWick

Rebase linn
Tekst Tuula Pere
Illustreerinud Andrea Alemanno
Küljendus Peter Stone
Tõlge eesti keelde Helen Laansoo-Hämarik
ISBN 978-952-325-699-6 (e-raamat)
ISBN 978-952-325-199-1 (trükis)
Esimene trükk
Copyright © 2016 Wickwick Ltd
Kirjastaja Wickwick Ltd
2016, Helsinki, Soome
Trükitud Euroopa Liidus
The Fox's City, Estonian translation
Story by Tuula Pere
Illustrations by Andrea Alemanno
Layout by Peter Stone
Estonian translation by Helen Laansoo-Hämärik
ISBN 978-952-325-699-6 (ePub)
ISBN 978-952-325-199-1 (Print)
First edition
Copyright © 2016 Wickwick Ltd
Published by Wickwick Ltd
2016, Helsinki, Finland
Printed in EU
Originally published in Finland by Wickwick Ltd in 2016
Finnish “Ketun kaupunki”, ISBN 978-952-325-194-6 (Print), ISBN 978-952-325-694-1 (ePub)
US English “The Fox's City”, ISBN 978-952-325-195-3 (Print), ISBN 978-952-325-695-8 (ePub)
All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted
in any form or by any means, mechanical, electronic, photocopying, recording, or otherwise, without the prior
written permission of the publisher Wickwick Ltd. The only exception is brief quotations in printed articles and
reviews. For details and written permissions, contact rights@wickwick.fi.
Wickwick books are available at special discounts when purchased in quantity for premiums and promotions as
well as fundraising or educational use. Special editions can also be created to specification. For details, contact
specialsales@wickwick.fi.

ESTONIAN
EDITION
Rebase linn
Tuula Pere • Andrea Alemanno
W
ickWick
Children’s Books from the Heart
1

Noorele rebasele, kelle nimi oli Rein, meeldis veeretada
kive mööda mäekülge alla linna poole. Kaljurahnult
silmitses ta vaadet, mis tema ees avanes, ja tegi tulevikuks
suuri plaane.
„Kui ma veidi suuremaks kasvan, siis kolin ära linna,“ plaanis
Rein. „Mu koduküla on minusuguse suure talendi jaoks
liiga väike.“
Tõepoolest, Rein oli eriline rebane. Tal oli terav pilk, hea
lõhnataju ja tema pea lõikas. Aga tal jäi puudu mitmest olulisest
omadusest. Ta ei saanud aru, mida teised loomad tunnevad.
Ja kui ka oleks saanud, poleks tal nende soovidest
olnud sooja ega külma.
„Ühel päeval näeb linn ja terve maailm, mis puust ma tehtud
olen,“ praalis ta ja lükkas alla seni kõige suurema kivi.
2

3

4
Reinu kodus oli seitse rebasekutsikat ja tema oli keskmine. Tema vanemad hoolitsesid
hästi kogu pesakonna eest ja armastasid kõiki lapsi võrdselt. Kuid Rein
tundis, et ta ei saa piisavalt toitu ega tähelepanu. Veelgi enam, ta arvas, et tal pole
piisavalt mänguasju, riideid ega muid asju.

„Aga Rein, sul pole nii palju asju vaja,“ ohkas tema ema sageli. „Su kapid ja sahtlid
on pungil täis. Ma arvan, et sa isegi ei mäleta kõiki asju, mis sul on.“
„Aga ema, ma pean saama kiirema ratta,“ nõudis noor rebane. „Ma tahan võita oma
nooremaid õdesid-vendi rattasõidus ja siis kõiki lapsi külas!“
5

Päev-päevalt muutus rebaseema aina murelikumaks. Viimaks helistas ta doktor
Öökullile, et nõu küsida. Tema oli see, kelle abi mägikülas elavad loomad tihti
otsisid, kui neil oli probleeme.
„Ma ei tea, mida teha,“ kurtis rebaseema. „Reinuga läheb iga päev üha raskemaks.
Alguses kiusas ta endast väiksemaid lapsi, võttis nende mänguasju ja sööki, aga
nüüd kiusab ta kõiki.“
6

„Kas suuremad lapsed ei seisa talle vastu, et teda peatada?“ imestas doktor Öökull.
„Vähemalt vennad karud on nii tugevad, et võiks arvata, et Rein on ettevaatlik ega
taha neid tigedaks ajada.“
„Mu armas vana sõber Öökull, ma kardan, et sa ei mõista. Ta on muutunud nii
kavalaks, et teised lapsed ei märkagi iga kord, kui ta minema hiilib.“
7

Tõepoolest, teist nii kavalat petist nagu Rein polnud olemas. Isegi laste mängurühm
läks täiesti omavahel tülli Reinu tehtud tempude pärast.
Viis, kuidas lapsed omavahel mängisid, muutus. Polnud enam peitust, pallimänge,
puu otsa onnide või ojadele väikeste tammide ehitamist. Rein jagas lapsed kahte
rühma. Ta valis välja suuremad, kiiremad ja osavad lapsed enda rühma. Teise rühma
jäid kõik need lapsed, kes olid väiksemad, nõrgemad ja aeglasemad.
8

Alguses püüdsid loomalapsed talle vastu seista, aga vähehaaval alistusid nad
tema tahtele. Lõpuks tahtsid kõik olla Reinu rühmas, kuna see võitis alati ja sai
kõik auhinnad endale.
Kui keegi üritas talle vastu hakata, leidis ta alati vahendi, et vastuseis murda. Tema
vastased said ebameeldivate üllatuste osaliseks, nagu müstiliselt õhust tühjaks jooksnud
rattakumm või maha lõhutud onn. Mõnikord oli keegi, kes kandis suuri saapaid,
trampinud liivakastis olevate liivalosside peal. Need olid täpselt sama suured,
kui mängurühma juhi omad, aga keegi ei saanud teda kahtlustada, ega ju?
9

10

Õrnad kevadtuuled asendusid kõrvetava suvepäikesega ja vähehaaval andsid
sügisvihmad teed metsikutele talvetormidele. Siis oli taas uus kevad. Rein
polnud enam noor rebasepoiss, vaid täiskasvanud. Ta vaatas oma peegelpilti suurest
peeglist ja oli nähtu üle rõõmus. Ta seisis püsti, aja rinna ette ja kergitas veidi lõuga.
„Mul on aeg pesast lahkuda,“ teatas Rein. „Ma lähen suurde linna mere ääres.“
„Hoia ennast, kallis poeg,“ ütles tema ema, pühkides silmanurgast pisaraid. „Ja ära
unusta meid siin, oma kodukülas.“
„Nägemiseni siis!“ hüüdis Rein ja hakkas astuma. Ta mõtted olid juba ees ootavate
uute võimaluste ja seikluste juures, ta ei vaadanud isegi tagasi.
11

Suurele linnale lähenedes istus Rein korraks kivile. Ta võttis kätte lehe ja hõõrus
oma saapaid, kuni need läikisid, ja pühkis ära tolmu oma kasukalt. Oli oluline
näha välja korralik, kuna ta plaanis küsida tööd linnapealt. Kindlasti on vanal
Hannes Hundil kasu sellisest kavalast noorest abilisest. Rein oli kohe kindlasti selline,
kes pani asjad liikuma.
Vana hunt oli olnud juba pikka aega linnapea. Tema juhtimise all oli linn mere ääres
arenenud ja kasvanud. Elanikud olid väga rahul.
Nüüd, oma läikivates saabastes, astus Rein Hannes Hundi kabinetti, ja pakkus
kauaaegsele linnapeale oma teenuseid.
„Ma arvan, et see on õige, et ma jään vanaks ja olen ka veidi väsinud,“ tunnistas
linnapea.
„Tõsi ta on, tõsi ta on,“ nõustus Rein. „Ma olen kindel, et väike puhkus üksikul
saarel teeks sulle head. Senikaua võin mina kõiki linna asju ajada.“
„Ehk on sul õigus. Erasmus, kes töötab linna raamatukogus, on sulle teejuhiks. Ta
on mu ustav sõber olnud kaua aega,“ ütles Hannes Hunt, nõustudes Reinu ettepanekuga.
„Me saame postituvide kaudu ühendust pidada.“
Rein irvitas selle peale endamisi, aga varjas oma mõtteid hundi eest. Linnas toimuvad
suured muutused ja Reinu plaanides polnud mingit kohta raamatukoguhoidjatele
ega postituvidele.
12

13

14
Vana hundist linnapea kõndis aeglaselt paadi suunas, mis teda kaldal ootas. Ta
võis juba ette kujutada lõõgastavaid päevi, mis teda rahulikul saarel ees ootasid.
Viimaks ometi oli tal aega minna kalale ja puhata hiljem võrkkiiges, imetleda
õhtupäikest.

Furgoonauto, kuhu oli kuhjatud linnapea pagas, lähenes
sadamale. Linnaelanikud olid kogunenud tänavatele,
et lehvitada hüvastijätuks vanale hundile, kes polnud kunagi varem võtnud
nii pikka puhkust. Hannes lehvitas mõlemale tänavapoolele, ta oli lõõgastunud ja
naeratas kõigile.
Rein Rebane kõndis kärmelt furgooni ees. Ta lõug oli kergelt üles tõstetud ja ta
vaatas rahvast, kujutledes, mis tunne oleks, kui nad kõik oleks seal tema pärast. Ka
see päev tuleb kord.
15

16

Kõigepealt läks Rein tagasi linnavalitsuse majja. Ta marssis otse vana hundi tühja
kabinetti ja istus kõrge seljatoega kontoritoolile. Pärast hetkelist arupidamist
hakkas ta pööraselt helistama kella oma laual.
„Miks teil ometi nii kaua läks?“ nähvas Rein majahoidjale ja kõigile teistele kontoritöötajatele,
kes ärevil olles ruumi tormasid. „Te pole siin lõbutsemas, vaid tööd
tegemas! Meil on hulk asju vaja teha, nii et võtke oma märkmikud välja.“
Assistendid märkisid kiiresti üles kõik käsud ja plaanid, üksteise järel. Majahoidja
saatis pabereid ja juhiseid laiali üle kogu maja ja kinnitas teateid postituvide jalgade
külge, et need kaugemale kohale toimetada.
„Kui lootusetult aeglane ja vanamoeline,“ turtsus Rein ärritunult. „Me peame tuvidest
vabanema. Meil on vaja vähemalt tosinat hästi välja õpetatud pistrikku, kes
neid asendaks. Telli need mägedest otsekohe.“
„Aga postituvid on tähtsad. Nende abil saame me ühendust pidada linnapeaga, kes
ära on,“ proovis majahoidja vahele segada, aga rebane ei kuulanud.
17

Paar päeva hiljem tõi esimene postituvi sõnumi saarelt. See oli
kiri vanalt hundist linnapealt.
Armas Rein.
Minu puhkus algas kenasti, olen püüdnud
palju kala ja tuuled on leebed. Palun pea
meeles, et hoolitseksid linna ja selle elanike
eest hästi. Kui sul peaks mingeid küsimusi
olema, siis saad alati pöörduda mu hea sõbra
Erasmuse poole. Kui on midagi pakilist, siis
saada postituviga mulle sõnum ja ma tulen
võimalikult kiiresti paadiga tagasi.
Päikselised tervitused teile kõigile, teie
linnapea,
Hannes Hunt
18

Rein luges sõnumi kärsitult läbi, kägardas selle kokku ja viskas prügikasti. Tema
peas küpses uus plaan. Selle täide viimiseks oli tal vaja hankida paar linnupuuri,
lõks ja palju maitsvat linnutoitu. Lisaks sellele oli tal vaja leida rahulik koht,
kus keegi ei käinud.
Ta keeras end oma pöörleva tooliga ringi ja tema pilk jäi pidama vastas asuva raamatukogu
pööninguakendel.
„Tegelikult on homme õige aeg minna külla raamatukoguhoidja Erasmusele,“ naeratas
Rein rahulolevalt.
19

Hommikul seisis Erasmus raamatukogu trepil ja ootas kohtumist aselinnapeaga.
Ta oli mõnevõrra üllatunud, et asendaja tundis äkitselt huvi raamatukogu
vastu, aga näitas talle kuulekalt kogu maja, alates keldrist kuni pööninguni välja.
„Tegelikult ma arvan, et mul peaks ka raamatukogu võti olema,“ teatas Rein ringkäigu
lõppedes. „Ma olen siiski aselinnapea ja ma peaks pääsema raamatukokku,
millal iganes mul vaja on.“
„Küllap siis, kui sa seda vajalikuks pead,“ nõustus Erasmus ja andis Reinule varuvõtme.
Järgmisel ööl jooksis tume kogu raamatukogu treppidest üles ja alla, kandes linnulõkse
ja puure ja kotte, mis olid täis linnutoitu. Maapealt ei pannud keegi tähele, et
mõned pööninguaknad olid avatud ja mööda aknalauda jooksis terade ja muude
linnumaiuste rida, mis juhatas otse lõksudesse ja puuridesse.
Kõigest mõne päeva jooksul olid kõik linna postituvid vangistatud raamatukogu
pööningule.
20

21

22

Linna jalgpallimeeskond valmistus suureks sündmuseks. Erasmus, raamatukoguhoidja,
oli klubi juhataja ja ta läks rebasega kohtuma, et rääkida korraldamisest.
Mängudesarja viimane matš pidi toimuma varsti ja külalisvõistkond saabus
naabermaakonnast. Linnaelanikud askeldasid ringi ja tegid ettevalmistusi: nad
andsid viimase lihvi jalgpalliväljakule mängu jaoks, seadsid valmis tube, et majutada
külalisi, valmistasid neile süüa ja kaunistasid tänavaid.
„Me peame selle mängu võitma. Oh, millise imelise peo me siis korraldame,
et oma võitu tähistada, ja mina pean inspireeriva kõne, seistes kõrgel poodiumil,“
plaanis rebane. „Kui kahju, et külalisvõistkond on nii heas vormis.“
„Aga kas tõeliselt oluline pole mitte see, et jätkatakse vana traditsiooni?“
üritas raamatukoguhoidja Erasmus vahele segada ja rebast maha rahustada.
Ka tema oli suur jalgpallifänn, kuid ta teadis, kuidas nautida mängu isegi
ilma võitmata.
„Muidugi mitte,“ turtsus rebane. „Oluline
on saada ülekaalukas võit ja võimalikult
suur auhinnakarikas. Sedasi toome oma
kodule au ja kuulsust.“
23

Erasmus raputas pead ja läks tagasi vaiksesse ja rahulikku raamatukokku. Rebane
jäi üksi, tegema lennukaid plaane ja laskmata millegi end takistada.
Ajutine linnapea oli välja andnud korralduse, et külalismeeskond peab mängueelseid
treeninguid tegema väiksel spordiväljakul, mis asus linna servas. Selle veetorusid
renoveeriti ja ka muruväljak oli remondis.
24

Kodumeeskonna majutas rebane uude läikivasse spordihalli, mis asus äsja korrastatud
staadioni kõrval. Et tagada nende edu, oli ta täiustanud meeskonda
kuue koiotiga naaberlinnast, kes olid tuntud oma karmide võtete poolest. Reeglite
järgi pidid kõik mängijad olema selle linna, mida nad esindasid, püsielanikud. Uus
linnapea otsustas ehitada koiottidele linnavalitsuse hoone kõrvale kasarmud, kus
nad elada saaksid.
„Keegi ei tohiks millegi üle nuriseda,“ naeratas rebane rahulolevalt. „Me oleme järginud
kõiki reegleid.“
25

Nädal enne matši kulutas rebane iga minuti ja kogu oma energia võidupidustuste
plaanimisele. Ta ei tahtnud raisata aega magamisele ega söömisele. Tema
kasukas läks pulsti, silme alla tekkisid tumedad rõngad ja tema plaanid läksid üha
veidramaks.
„Kõik linnaelanikud peavad kandma sobivat riietust. Kõigile antakse uus kaelarätik,
mille peal on linna vapp,“ loetles ta erutunult. „Tegelikult, vapi asemel võiks
olla minu pilt. Olen ma nüüd ju ametlikult linnapea kohusetäitja.“
26

Siis tuli talle pähe, et peaks kõik elanikud ühisprooviks kokku kutsuma, kus nad
õpiksid uusi kiiduhüüdeid. Lisaks kodumeeskonna ergutamisele peaks rahvas
valjusti kordama fraasi: „Olgu kiidetud rebane, meie suur juht ja jalgpallisõber.“
27

28

Erasmus hakkas tõeliselt muretsema. Rebase plaanid
ähvardasid rikkuda kogu spordisündmuse. Raamatukoguhoidja
oli üritanud kohaneda kõigi lõputute nõudmistega,
aga siin oli piir.
„See pole küll selline spordipidu, mida meie vana juht hunt
tahaks, et me peaksime,“ mõtles Erasmus. „Ma kahtlen,
kas ta isegi teab, mis siin toimub.“
Raamatukoguhoidja istus üksinda vaikses raamatukoguhoones.
Nüüd polnud kellelgi aega siia tulla ja
raamatuid laenutada. Kui ta mõtiskles kummalise
olukorra üle, püüdis miski ta tähelepanu. Hoone ei
olnud siiski täiesti vaikne. Kuskil enda kohal kuulis
ta selgesti veidrat podisevat häält. Nagu oleks pliidil
keenud suur katel ja mullitanud.
Erasmus läks välja, et otsida üles, kust hääl tuli. Ta
vaatas igasse ruumi, üksteise järel, ja viimaks läks trepist
üles pööningule. Hääl muutus valjemaks.
29

Ta avas raske pööninguukse. Erasmus ei uskunud oma silmi. Kogu ruum oli
täis puurides postituvisid. Linnapea tuvid oli ka nende hulgas, kaelas rippumas
linna vapp.
„Mulle hakkab kõik selgeks saama,“ ütles Erasmus endale ja noogutas mõtlikult.
„Ma pean kiiresti saatma sõnumi vanale linnapeale. See lõpetab tema puhkuse.“
Varsti lendas ametlik postituvi aknast välja ja suundus silmapiiril paistva puhkusesaare
poole. Erasmus läks süüa andma kõigile teistele pööningule vangistatud lindudele
ja tõmbas kõik puuriuksed laiali lahti.
Linnaelanikud imestasid, miks lendab rahutu postituvide parv üle raamatukogu ja
linnavalitsuse hoone.
30

31

32

Hannes Hunt kees vihast. Tema puhkusetuju kadus kohe, kui ta luges pakilist
sõnumit oma sõbralt Erasmuselt. Ta polnud seda oodanud, kuigi ta pidi tunnistama,
et noor rebane oli tundunud üliagar.
„Tõstame kõige vajalikuma pagasi paati ja hakkame minema,“ ütles vana hunt oma
naisele. „Linnas korra jalule seadmine ei või oodata. Mul on hiljem küllalt aega kala
püüda.“
Pärastlõunaks oli hunt tagasi oma kabinetis. Ta pani oma asendaja enda laua ette
istuma ja nõudis selgitust. Rebane kirjeldas üksikasjalikult kõiki oma saavutusi,
püüdes igati näidata oma tegusid soodsas valguses.
„Ütle, mida tahad,“ urises hunt. „Sulle on võim pähe löönud! See on halb haigus. Ma
arvan, et pean su saatma üksikule saarele, et sa terveks saaksid.“
33

Lõpuks vana hundi süda siiski pehmenes. Rebasel lubati tulla vaatama jalgpalli
finaalmängu ja istuda hundi kõrval loožis. Aga ta ei saanud pidada ühtki kõnet,
ja kõik linnaelanikud võisid kanda oma riideid.
Rebane oli ärritunud, kui ta sai teada, et koiottidel, kelle ta oli abiväeks palganud, ei
lubatud kodumeeskonnas mängida. Hunt ei andnud järele, ükskõik kui väga rebane
teda veenda püüdis.
„Selles linnas me mängime ausalt,“ ütles vana linnapea. „Aga ma leidsin su
koiottidele tegevust. Vaata sinna.“
34

35

36

Koiotid olid end sisse seadnud looži ees, et esineda võimlemiskavaga. Kuna nad
olid nii suured ja laiaõlgsed, moodustasid nad muljetavaldava püramiidi ja neil
polnud mingit raskust üksteist üles tõsta.
Kuigi see oli imeline šõu, ei suutnud Rein Rebane oma pettumust varjata. Võimlemise
asemel oleks ta tahtnud näha neid pärast matši poodiumil seismas, kuldmedalid
kaelas.
Viimaks purustati noore rebase unistused lõplikult kildudeks, kui külalismeeskond
võitis tasavägise matši ühe väravaga. Rein Rebase õlad
vajusid längu.
„Ole nüüd, Rein, see on kõigest mäng,“ lohutas teda vana hunt.
„Ja järgmisel aastal on jälle uus sõbralik võistlus. See on see, mis
tegelikult oluline on.“
37

Hoolimata oma noorest east, on
Rein Rebasel suured plaanid tulevikuks. Ta jätab
oma koduuru mäeküljel maha, kui ta läheb tööd otsima ja
marsib oma läikivate saabastega linna, et kohtuda linnapea
Hannes Hundiga.
Kui vana linnapea Hunt läheb kalastusretkele üksikule
saarele, laseb ta Reinul oma kabinetti kasutada. Aga Reinu
võimujanu ja mõtlematud teod panevad linnarahva muretsema.
Raamatukogu pööningul toimub midagi kahtlast ja
linna postituvid kaovad salapäraselt.
Kas naabermaakonnaga toimub jalgpallivõistlus? Ja kas
see on sõbralik võistlus, nagu alati varem olnud on?
wickwick.fi